Language of document : ECLI:EU:C:2013:514

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

11. juuli 2013(*)

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kartellikokkulepped – EÜ artikkel 81 ja EMP lepingu artikkel 53 – Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turg – Hindade otsene ja kaudne kindlaksmääramine, turu jagamine ja mahhinatsioonid pakkumismenetlustega – Rikkumise süüks panemine aktsiaid või osasid kontrollivale üksusele – Mõiste „ettevõtja” – Otsustava mõju tegelikult avaldamise eeldus – Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang – Kaubandusmõju suunised – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta (2006) – Kergendavad asjaolud

Kohtuasjas C‑440/11 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 25. augustil 2011 esitatud apellatsioonkaebus,

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet, S. Noë ja F. Ronkes Agerbeek, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

apellatsioonkaebuse esitaja,

teised menetlusosalised:

Stichting Administratiekantoor Portielje, asukoht Rotterdam (Madalmaad), esindajad: advocaat D. Van hove, advocaat F. Wijckmans, advocaat S. De Keer ja advocaat H. Burez,

Gosselin Group NV,

hagejad esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud E. Jarašiūnas (ettekandja), A. Ó Caoimh, C. Toader ja C. G. Fernlund,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. oktoobri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 29. novembri 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses osaliselt tühistada Stichting Administratiekantoor Portieljet (edaspidi „Portielje”) puudutavas osas Euroopa Liidu Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑208/08 ja T‑209/08: Gosselin Group ja Stichting Administratiekantoor Portielje vs. komisjon (EKL 2011, lk II‑3639, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles Üldkohus tühistas kohtuasjas T‑209/08 komisjoni 11. märtsi 2008. aasta otsuse K (2008) 926 lõplik [EÜ] artiklis [81] ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/38.543 – Rahvusvahelised kolimisteenused) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), mida on muudetud komisjoni 24. juuli 2009. aasta otsusega K (2009) 5810 lõplik (edaspidi „muutmisotsus”).

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites [81] ja [82] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikkel 2 sätestab, et „[EÜ] artikli 81 lõike 1 […] rikkumisega seotud tõendamiskohustus [lasub] osapoolel või asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta”.

3        Sama määruse artikli 23 lõige 2 näeb eelkõige ette, et „[k]omisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve […]”.

4        Suuniste [EÜ] artiklites [81] ja [82] sätestatud kaubandusmõju mõiste kohta (ELT 2004, C 101, lk 81, edaspidi „kaubandusmõju suunised”) punktis 53 on eelkõige täpsustatud:

„Komisjon jääb […] seisukohale, et kui kokkulepe või praktika on juba oma olemuselt võimeline mõjutama liikmesriikide vahelist kaubandust näiteks põhjusel, et see puudutab importi ja eksporti või hõlmab mitut liikmesriiki, võib püstitada vaidlustatava positiivse eelduse, mille kohaselt loetakse kaubandusmõju märgatavaks juhul, kui […] osapoolte käivete summa kokkuleppega hõlmatud toodete turul on suurem kui 40 miljonit eurot. Kokkulepete puhul, mis juba olemuslikult on võimelised mõjutama kaubandust liikmesriikide vahel, võib tihti eeldada, et mõju on märgatav, kui osapoolte turuosad ületavad […] 5 protsendi künnise. Nimetatud eeldus ei kehti siiski kokkulepete kohta, mis hõlmavad ainult liikmesriigi mõnda osa […]”

5        Suunised määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2, edaspidi „trahvide arvutamise suunised”) sätestavad pealkirja „Põhisumma kohandamine” all:

„[...]

B.      Kergendavad asjaolud

29.      Trahvi põhisummat võidakse vähendada, kui komisjon leiab järgmisi kergendavaid asjaolusid:

[...]

–        asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine ning tõestab, et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt. Paljast fakti, et ettevõtja osales rikkumises lühemat aega kui teised, ei peeta kergendavaks asjaoluks, kuna seda arvestatakse juba põhisummas;

[...]

–        konkurentsivastane tegevus oli lubatud või seda õhutati avaliku sektori poolt või õigusaktidega.

[...]

[...]ˮ

 Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

6        Vaidluse tausta ja vaidlusaluse otsuse võib vaidlustatud kohtuotsuse punktide 1–19 põhjal kokku võtta järgmiselt.

7        Gosselin Group NV (edaspidi „Gosselin”) asutati 1983. aastal ning ta tegutseb selle nime all alates 20. detsembrist 2007. Alates 1. jaanuarist 2002 on 92% Gosselini aktsiate omanik Portielje ja ülejäänud 8% kuulub Vivet en Gosselin NV-le, kelle 99,87% aktsiate omanik on Portielje. Viimati nimetatu on sihtasutus, kes ei tegele äritegevusega ja kes „ühendab perekondlikud aktsionärid juhtimise ühetaolisuse tagamiseks”. 30. juunil 2006 lõppenud majandusaastal oli Gosselini konsolideeritud kogukäive 143 639 000 eurot ja Portielje konsolideeritud kogukäive 0 eurot.

8        Komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses, et otsuse adressaadid, nende seas Portielje ja Gosselin, osalesid Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste sektoris kartellikokkuleppes, mille raames määrasid kindlaks hinnad, jagasid omavahel kliente ja osalesid mahhinatsioonides seoses pakkumismenetlustega, ning panid seetõttu toime EÜ artikli 81 ühe ja vältava rikkumise, või tuleb neid pidada selle eest vastutavaks kas kogu ajavahemiku eest alates 1984. aasta oktoobrist kuni 2003. aasta septembrini või selle osa eest.

9        Rikkumisega seotud teenused hõlmavad nii füüsiliste isikute, kui ka ettevõtjate või avalik-õiguslike asutuste vara kolimist Belgiast muusse riiki või Belgiasse. Võttes arvesse asjaolu, et kõik asjassepuutuvad rahvusvahelised kolimisettevõtjad on asutatud Belgias ja et kartellitegevus toimus Belgia territooriumil, leidis komisjon, et kartelli geograafiline kese oli Belgias. Nende rahvusvaheliste kolimisteenuste turu kartelliosaliste kombineeritud käive oli komisjoni hinnangul 2002. aastal 41 miljonit eurot. Kuna komisjon hindas sektori suuruseks ligi 83 miljonit eurot, siis loeti seotud ettevõtjate kombineeritud turuosaks ligikaudu 50% asjaomasest sektorist.

10      Komisjon märkis vaidlusaluses otsuses, et kartellikokkuleppe eesmärk oli eelkõige kehtestada ja säilitada kõrgeid hindu ning jagada omavahel turg erinevates vormides: hinnakokkulepped (edaspidi „hinnakokkulepe”), turu jagamise kokkulepped fiktiivsete pakkumiste vahendusel (edaspidi „fiktiivseid pakkumisi puudutav kokkulepe”) ja kokkulepped tagasilükatud pakkumiste pealt või pakkumiste tegemata jätmise pealt rahalise hüvitamise süsteemi kohta, niinimetatud „komisjonitasud” (edaspidi „komisjonitasude kokkulepe”).

11      Komisjon leidis vaidlusaluses otsuses, et ajavahemikus 1984. aastast kuni 1990. aastate alguseni toimis kartell peamiselt kirjalike, hindade kindlaksmääramist käsitlevate kokkulepete põhjal, kusjuures samal ajal juurutati ka komisjonitasud ja fiktiivsed pakkumised. Otsuse kohaselt tuli komisjonitasude praktikat pidada Belgias rahvusvaheliste kolimisteenuste hindade kaudseks kindlaksmääramiseks, kuna kartelli liikmed esitasid üksteisele vastastikku arveid komisjonitasude saamiseks tagasilükatud pakkumiste või nende pakkumiste pealt, mida nad ei esitanud, kusjuures arved sisaldasid fiktiivseid teenuseid ja nende komisjonitasude summa kohta esitati arved klientidele.

12      Seoses fiktiivsete pakkumistega märkis komisjon vaidlusaluses otsuses, et niisuguste pakkumiste esitamisega korraldas kolimisettevõtja, kes soovis, et leping temaga sõlmitaks, asja nii, et kolimise eest tasuv klient saab mitu pakkumist. Sellel eesmärgil teatas nimetatud äriühing oma konkurentidele kogu hinna, mida nad pidid kavandatava kolimisteenuse eest küsima, kusjuures see hind oli nimetatud äriühingu pakutud hinnast kõrgem. Seega oli tegemist fiktiivsete pakkumistega, mille esitasid äriühingud, kes ei kavatsenudki kolimist teostada. Komisjon leidis, et see praktika kujutas endast mahhinatsiooni pakkumismenetlusega, mis viis selleni, et kolimise eest nõuti kõrgemat hinda, kui see hind oleks olnud konkureerivas keskkonnas.

13      Komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses, et neid kokkuleppeid kasutati kuni 2003. aastani ning et neil keerulistel tegevustel oli sama eesmärk – kehtestada hinnad, jagada turg ja kahjustada seega konkurentsi.

14      Neid asjaolusid silmas pidades võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, mille artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Järgmised ettevõtjad rikkusid [EÜ] artikli 81 lõiget 1 ja [2. mai 1992. aasta Euroopa majanduspiirkonna (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 1)] lepingu artikli 53 lõiget 1, olles leppinud otse ja kaudselt kokku rahvusvaheliste kolimisteenuste hindades Belgias, jaganud omavahel osa sellest turust ja kasutanud mahhinatsioone pakkumismenetlustes ajavahemikel, mis on esitatud allpool:

[...]

c)      [Gosselin]: 31. jaanuar 1992–18. september 2002; solidaarselt ettevõtjaga [Portielje]: 1. jaanuar 2002–18. september 2002;

[...]ˮ

15      Seetõttu määras komisjon vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktis e Gosselini trahviks 4,5 miljonit eurot, millest Portielje vastutab solidaarselt 370 000 euro eest. Trahv arvutati trahvide arvutamise suunistes esitatud meetodi kohaselt.

16      Komisjon võttis 24. juulil 2009 vastu muutmisotsuse. Selles otsuses vähendas komisjon ligikaudu 600 000 euro võrra Gosselini müügiväärtust. See müügiväärtus oli viimasele määratud trahvi arvutamise aluseks ning selle tulemusel vähendas komisjon Gosselinile määratud trahvi summale 3,28 miljonit eurot, millest 270 000 euro eest on solidaarselt vastutav Portielje.

 Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

17      Üldkohtu kantseleisse 4. juunil 2008 esitatud hagis palus Portielje esimese võimalusena tühistada vaidlusalune otsus teda puudutavas osas ja teise võimalusena tühistada selle otsuse artikli 2 punkt e teda puudutavas osas ning tühistada selle tagajärjel artikli 2 punktis e määratud trahv.

18      Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 5. märtsi 2010. aasta määrusega liideti kohtuasi T‑209/08 suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides kohtuasjaga T‑208/08, milles Gosselin oli esitanud hagi sama vaidlusaluse otsuse peale.

19      Oma hagi põhjendamiseks esitas Portielje viis väidet, millest kaks esimest olid ainult tema väited ning ülejäänud kolm väidet vastasid sisuliselt Gosselini esitatud väidetele kohtuasjas T‑208/08. Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuses kahe esimese Portielje väitega. Üldkohus tõi vaidlustatud kohtuotsuses välja järgmised kaalutlused.

20      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–50 esitatud arutluskäigus nõustus Üldkohus Portielje esimese väitega, milles viimane väitis, et ta ei ole ühenduse konkurentsiõiguse tähenduses ettevõtja, mistõttu ei saa Portielje ja Gosselini vahel olla emaettevõtja ja tütarettevõtja vahelist suhet. Eelkõige leidis Üldkohus kohtuotsuse punktides 39–42, et EÜ artikli 81 rikkumise toime pannud ettevõtja emaettevõtjat ei saa karistada selle artikli kohaldamise menetlust käsitleva otsusega, kui see emaettevõtja ei ole ise ettevõtja. Sellega seoses leidis Üldkohus, et ei saa lubada, et majandusüksuse mõiste kasutamisega kompenseeritakse ettevõtja staatuse puudumist emaettevõtjal, ning et ettevõtja mõistet tuleb eristada tütarettevõtja tegevuse süükspanemisest tema emaettevõtjale.

21      Seoses võimalusega kvalifitseerida Portieljet ettevõtjana, leidis Üldkohus pärast tõdemist, et Portielje otsese majandustegevuse puudumises ei ole kahtlust, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48 Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2006. aasta otsusele kohtuasjas C‑222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt (EKL 2006, lk I‑289) tuginedes, et „üksnes osaluste, isegi kontrollosaluste omamisest” ei piisa, et lugeda nende osaluste omaniku tegevust kaudseks majandustegevuseks, vaid selleks, et kontrollida, kas niisuguse majandustegevusega tegeletakse, on vaja analüüsida, kas see omanik sekkus otseselt või kaudselt oma tütarettevõtja juhtimisse.

22      Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48–50, et küsimus, kas Portielje seega sekkus Gosselini juhtimisse, erineb küsimusest, kas Portielje avaldas Gosselinile otsustavat mõju. Üldkohus märkis, et üksuse ettevõtjana kvalifitseerimise võimaluse osas ei ole loodud ühtegi eeldust ning järelikult tuleb komisjonil tõendada, et Portielje sekkus tegelikult Gosselini tegevusse. Kuna komisjon ei esitanud selle kohta ühtegi tõendit, järeldas Üldkohus, et komisjon ei tõendanud, et Portielje on ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses.

23      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–59 uuris Üldkohus „täiendavalt […], [eeldusel, et] Portielje o[n] ettevõtja” Portielje teist väidet. Üldkohus järeldas, et Portieljel on õnnestunud ümber lükata eelkõige Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsusest kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑8237) tulenev otsustava mõju avaldamist puudutav eeldus, ning selle tulemusel nõustus Üldkohus teise väitega.

24      Üldkohus märkis oma analüüsis punktides 54–56 esiteks, et Portielje poolt otsustava mõju avaldamine oma tütarettevõtja tegevusele oli pelgalt sel põhjusel välistatud, et nii esimene kirjaliku otsuse tegemine Portieljes kui ka tema esimene ametlik juhatuse koosolek toimusid pärast rikkumise lõppu; teiseks, et Portielje ainus võimalus mõjutada Gosselini poliitikat oli kasutada tema hääleõigusi selle äriühingu aktsionäride üldkoosolekul, kuid ühtegi üldkoosolekut ei korraldatud ajavahemikul 1. jaanuarist 2002 kuni 18. septembrini 2002, ning kolmandaks, et Gosselini juhatuse liikmed olid juba ametis enne seda, kui Portielje omandas varahaldajana Gosselini aktsiad, mis näitab Üldkohtu sõnul seda, et juhatuse liikmed ei olnud Gosselini juhatuses Portielje mõjutusel.

25      Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, et tagasi tuleb lükata kinnitus, et Gosselini juhatuse kõik kolm liiget, kes moodustasid aga vaid poole Portielje juhatusest, kontrollisid Gosselini mitte kui Gosselini juhatuse liikmed, vaid selle mõju vahendusel, mida Portielje avaldas Gosselini üldkoosolekule. Sellega seoses leidis Üldkohus eelkõige, et isegi kui eeldada, et Gosselini kolm juhatuse liiget, kes kuulusid Portielje omanikeringi, ei tegutsenud üksnes Gosselini juhatuse liikmetena, tegutsesid nad suurema tõenäosusega iseenese huvides.

26      Neid asjaolusid arvestades nentis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59, et vaidlusalune otsus, mida on muudetud muutmisotsusega (edaspidi „muudetud vaidlusalune otsus”), tuleb Portieljet puudutavas osas tühistada. Üldkohus analüüsis siiski ka Portielje ülejäänud kolme väidet, kuivõrd need oli esitanud ka Gosselin, ning lükkas need tagasi.

 Poolte nõuded

27      Oma apellatsioonkaebuses palub komisjon Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsuse osas, milles sellega tühistatakse muudetud vaidlusalune otsus Portieljet puudutavas osas, jätta Portielje tühistamishagi rahuldamata ja mõista viimati nimetatult välja Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlusega seotud kulud.

28      Portielje palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista mõlema astme kohtukulud välja komisjonilt.

 Apellatsioonkaebus

29      Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab komisjon kaks väidet, mis mõlemad põhinevad EÜ artikli 81 rikkumisel.

 Esimene väide, mis puudutab EÜ artikli 81 isikulist kohaldamisala

 Poolte argumendid

30      Komisjon heidab Üldkohtule ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 39–42 ettevõtja mõistet EÜ artikli 81 tähenduses tõlgendades rikkus kohus õigusnormi. Solidaarne vastutus on komisjoni arvates kohaldatav juriidiliste isikute vahel ning tuleneb asjaolust, et need isikud moodustavad ühe majandusüksuse ja seega ühe ettevõtja liidu konkurentsiõiguse tähenduses. Niisiis peab komisjon enne seda, kui ta saab konkreetsele juriidilisele isikule süüks panna EÜ artikli 81 rikkumist, tõendama, et see isik kuulus rikkumise toime pannud ettevõtjasse. Komisjon ei pea siiski tingimata tõendama, et nimetatud isikul endal on ettevõtja staatus. Selles osas viitab komisjon eelkõige eespool viidatud kohtuotsusele Akzo Nobel jt vs. komisjon.

31      Komisjoni arvates keskendus Üldkohus seega oma analüüsis tähtsusetule küsimusele – st kas Portieljel kui sellisel on ettevõtja staatus –, kohaldades seega õiguslikult väära kriteeriumi. Üldkohus oleks tegelikult pidanud kontrollima, kas komisjon võis põhjendatult väita, et Portielje kuulus rikkumise toime pannud ettevõtjasse.

32      Teise võimalusena väidab komisjon, et oma väärast eeldusest tehtud järeldustega rikkus Üldkohus samuti õigusnormi. Seisukoht, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48 ja 49 asus, ei ole mitte ainult vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, vaid nõuab komisjonilt lisaks kaks korda ja kahel erineval viisil selle tõendamist, et Portielje kontrollis tegelikult Gosselini. Sellise väära lähenemise tõttu rikkus Üldkohus õigusnormi, leides, et selleks et komisjon saaks pidada Portieljet kõnealuse rikkumise eest Gosseliniga kaasvastutavaks, ei saa ta piirduda eespool viidatud kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon tulenevale eeldusele tuginemisega, vaid peab lisaks ja esmalt esitama „konkreetse[d] tõendi[d]”, et Portielje „sekkus otseselt või kaudselt” Gosselini juhtimisse. Üldkohus lükkas ka ebaolulistena kõrvale tõendid, mis olid siiski olulised, ning välistas tõendite eelduse kohaldamise, mis tuleneb aktsiate omamisest viisil, mis ei ole kooskõlas nimetatud kohtuotsuses Akzo Nobel jt vs. komisjon sõnastatud põhimõtetega.

33      Portielje väidab, et küsimus, kas ta on ettevõtja konkurentsiõiguse tähenduses, on EÜ artikli 81 kohaldamise jaoks määrava tähtsusega ning et selle tingimuse täidetuse tõendamise kohustus lasub määruse nr 1/2003 artikli 2 kohaselt komisjonil. Samas ei täitnud komisjon korrektselt temal lasuvat tõendamise kohustust, kui ta kohaldas eespool viidatud kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon tulenevat tõendite eeldust sellisele olukorrale, kus ei ole veel tõendatud, et Portielje on ettevõtja.

34      Mis puudutab komisjoni peamist argumenti, siis väidab Portielje, et kuigi konkurentsiasjades on materiaalõiguse normid seotud ettevõtja majandusliku mõistega, peavad karistusi reguleerivad normid tingimata silmas pidama õigussubjekti ning need on järelikult seotud ettevõtja juriidilise mõistega. Sellest tulenevalt peab rikkumise süüksarvamise küsimust eristama küsimusest, kas konkreetset üksust saab pidada selle eest vastutavaks. Seega enne kui emaettevõtjale saab rikkumist süüks arvata, peab viimast saama pidada selle eest juriidiliselt vastutavaks. Kuid see on ainult siis nii, kui emaettevõtja on ettevõtja EÜ artikli 81 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 tähenduses kas tema enda majandustegevuse tõttu või nende äriühingute majandustegevuse tõttu, milles tal on kontrollosalus. Viimati nimetatud juhul on siiski vajalik, et ta tegelikult kontrollib neid äriühinguid, sekkudes otse või kaudselt nende juhtimisse. Samas ei ole vaidlust selles, et Portielje puhul ei olnud see kõnealuse rikkumise ajal nii.

35      Seoses komisjoni teise võimalusena esitatud argumendiga leiab Portielje, et tõendit otsustava mõju avaldamise kohta, mis tuleneb eelkõige eespool viidatud kohtuotsuses Akzo Nobel jt vs. komisjon loodud eeldusest, ei saa kohaldada doktriinile, mis käsitleb võimalust, et üksus vastutab rikkumise eest EÜ artikli 81 alusel. Kui möönda, et otsustava mõju avaldamise eeldus on õiguspärane kriteerium, tõendamaks et üksust tuleb kvalifitseerida ettevõtjana, siis võivad Portielje arvates olla sellel nimelt märkimisväärsed tagajärjed eelkõige nende üksuste jaoks, kellel on nii äriline tegevus kui avaliku võimu pädevusse kuuluvad ülesanded.

 Euroopa Kohtu hinnang

36      Kõigepealt olgu meenutatud, et liidu konkurentsiõigus on suunatud ettevõtjate tegevusele (7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 59) ja et ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P−C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 112, ja eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 54). Seda mõistet tuleb mõista kui majandusüksust asjaomase kokkuleppe eseme seisukohast, isegi kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 170/83: Hydrotherm Gerätebau, EKL 1984, lk 2999, punkt 11, ja eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 55).

37      Kui niisugune majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 145, ja eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 56).

38      Mis puudutab küsimust, millistel asjaoludel võib siiski karistada juriidilist isikut, kes ei ole rikkumise toimepanija, siis tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et tütarettevõtja rikkumise võib emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldiseisev õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt emaettevõtja poolt talle antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte õigussubjekti seovad (eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. juuli 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑628/10 P ja C‑14/11 P: Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ja komisjon vs. Alliance One International jt, punkt 43).

39      Nimelt kuuluvad sellises olukorras emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses ning komisjon võib adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 59, ning Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ja komisjon vs. Alliance One International jt, punkt 44).

40      Selle kohta on Euroopa Kohus täpsustanud, et niisugusel konkreetsel juhul, kus emaettevõtja omab liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainu- või peaaegu ainuosalust, esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtjale (edaspidi „otsustava mõju tegelikult avaldamise eeldus”) (8. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑508/11 P: ENI vs. komisjon, punkt 47; vt selle kohta ka eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika; 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑8947, punktid 56 ja 63, ja eespool viidatud kohtuotsus Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ja komisjon vs. Alliance One International jt, punkt 46).

41      Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtjale kuulub ainu- või peaaegu ainuosalus tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis, et järeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Komisjon võib seejärel pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61; Elf Aquitaine vs. komisjon, punktid 57 ja 63 ja seal viidatud kohtupraktika, Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ja komisjon vs. Alliance One International jt, punkt 47, ja ENI vs. komisjon, punkt 47).

42      See kohtupraktika põhineb eeldusel, et ühele juriidilisele isikule võib omistada vastutuse teise juriidilise isiku tegevuse eest, kui viimati nimetatu ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult. Järelikult ei ole tähtis see, et üksus, kellele kuulub ainu- või peaaegu ainuosalus teise üksuse aktsia- või osakapitalis või kellel on täielik või peaaegu täielik kontroll selle teise üksuse aktsiate või osade üle (edaspidi „valdusüksus”) on asutatud pigem sihtasutuse kui äriühingu õiguslikus vormis.

43      Sellest järeldub, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 36 ja 37, et kui tegemist on ettevõtja karistamisega konkurentsiõiguse rikkumise eest EÜ artikli 81 alusel koostoimes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2, siis on küsimus, kas kõik seda ettevõtjat moodustavad õigussubjektid on ise majanduslikult aktiivsed ja kas nad kuuluvad seega eraldivõetuna käesoleva kohtuotsuse punktis 36 meenutatud ettevõtja mõiste alla, samuti tähtsusetu.

44      Karistuse jaoks on ainus otsustav asjaolu see, et kõik õigussubjektid, kes peavad täies ulatuses või teatavas osas solidaarselt maksma sama trahvi, moodustavad koos üksusega, kelle otsene osalus rikkumises on tõendatud (edaspidi „rikkumise toimepanija”), ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses. Käesoleva kohtuotsuse punktides 38–41 meenutatud kohtupraktika kohaselt on selles osas aga tähtis see, et valdusüksus avaldab tegelikult otsustavat mõju rikkumise toimepanijale.

45      Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39, et ettevõtja mõistet tuleb eristada rikkumise toimepanija tegevuse tema valdusüksusele süükspanemise mõistest, ning teiseks, sama kohtuotsuse punktis 42, et „EÜ artikli 81 rikkumise toime pannud ettevõtja emaettevõtjat ei saa karistada EÜ artikli 81 kohaldamise menetlust käsitleva otsusega, kui see emaettevõtja ei ole iseenesest ettevõtja” ja kontrollides selle tulemusel sama kohtuotsuse punktides 43–50, kas komisjon oli tõendanud, et Portielje oli eraldivõetuna ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses.

46      Komisjoni esimene väide on seega selle peamises osas põhjendatud ning järelikult tuleb sellega nõustuda, ilma et Euroopa Kohtul oleks vaja teha otsust väite täiendava osa kohta.

47      See nending üksi ei saa siiski kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist osas, milles selles tehakse otsus Portielje poolt Üldkohtule esitatud hagi kohta. Nagu nähtub sama kohtuotsuse punktidest 51–59, põhjendas Üldkohus nimelt oma seisukohta täiendavalt konstateeringuga, et Portielje esitas tema sõnul „tõendeid, mis suudavad näidata, et ta ei avaldanud otsustavat mõju Gosselinile, või koguni seda, et ta ei suutnud sellist mõju avaldada”, lükates seega ümber eelkõige eespool viidatud kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon tuleneva eelduse. Niisiis tuleb analüüsida ka apellatsioonkaebuse teist väidet.

 Teine väide, mis puudutab otsustava mõju avaldamise tõendatuse eelduse ümberlükkamist

 Poolte argumendid

48      Komisjon väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–59 tehtud Üldkohtu järeldused, mille kohaselt Portielje esitas tõendeid, mis suudavad näidata, et ta ei avaldanud otsustavat mõju Gosselinile, või koguni seda, et ta ei suutnud sellist mõju avaldada, põhinevad õigusnormi rikkumistel ja/või tõendite ilmselgel moonutamisel.

49      Komisjon väidab esiteks, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56 ja 57 ilmselgelt Portielje ja Gosselini vaheliste isiklike sidemete laadi ja ulatust puudutavaid tõendeid. Komisjoni sõnul kinnitas Üldkohus, et need sidemed puudutasid ainult „poolt” Portielje juhatusest, andes sellega mõista, et need juhatuse liikmed koos ei saanud määrata viimati nimetatu poliitikat. Vaidlusaluse otsuse põhjendustest 46 ja 446, kostja vastuse punktidest 11 ja 22–24, Portielje vasturepliigi punktist 6 ning Portielje põhikirjast nähtub, et need isiklikud sidemed puudutasid kolme peamist Portielje juhatuse liiget, kellel oli kolmekesi koos võimalik Portielje poliitikat suunata ja kes moodustasid kogu Gosselini juhatuse.

50      Teiseks heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et kuna Portielje ei võtnud kõnealuse rikkumise ajal vastu ühtegi ametlikku juhtimisotsust, siis ei saanud ta avaldada otsustavat mõju Gosselini tegevusele. Komisjon möönab küll, et otsustava mõju tegelikult avaldamise eeldust saab ümber lükata tõenditega, mis näitavad, et tütarettevõtja tegutses sõltumatult. Komisjoni arvates lõi Üldkohus siiski reegli, mille kohaselt on otsustava mõju avaldamine võimatu seni, kuni 100% kontrolli omav juriidiline isik ei ole teinud ametlikku, juhtimist puudutavat otsust. Komisjon väidab, et tegemist on selle eelduse ulatuse suurima piiranguga, kusjuures piirang ei tulene kohtupraktikast ja on väär veelgi enam siis, kui kahe asjassepuutuva juriidilise isiku vahel on märkimisväärsed isiklikud sidemed. Komisjon rõhutab sellega seoses, et eespool viidatud kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon tulenev kohtupraktika rajaneb majanduslikul reaalsusel ega esita otsustava mõju avaldamisele mingit formaalset nõuet.

51      Kolmandaks väidab komisjon, et ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–57 esinevad õigusnormi rikkumised. Punkt 55 võtab aluseks eksliku hüpoteesi, et otsustavat mõju saab avaldada ainult äriühinguõiguses ette nähtud vorminõudeid – käesolevas asjas Gosselini aktsionäride üldkoosolekul – järgides. See kaalutlus jätab tähelepanuta Portieljet ja Gosselini ühendavad isiklikud sidemed, annab tunnistust ülemäärasest formaalsusest ja ei ole ühitatav majandusliku mõiste „ettevõtja” funktsionaalse olemusega.

52      Mis puudutab eeskätt isiklikke sidemeid, siis ei võimalda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 Üldkohtu välja toodud kolm tegurit iseenesest järeldada, et Portielje ei moodustanud Gosseliniga ühte majandusüksust. Sellega seoses meenutab komisjon, et need isiklikud sidemed puudutasid isikuid, kes moodustasid ühiselt kogu Gosselini juhatuse ning samal ajal oli neil Portielje juhatuses häälteenamus. Ka nimetatud kohtuotsuse punktis 57 esitatud kaalutlused on komisjoni arvates õiguslikult väärad ega mõjuta järeldust, mille kohaselt võib lähtuda sellest, et Gosselin toimis vastavalt Portielje soovidele.

53      Lõpuks väidab komisjon, et Euroopa Kohtul on olemas kogu vajalik teave, et teha kohtuasjas lõplik otsus ning jätta rahuldamata Portielje poolt Üldkohtule esitatud hagi.

54      Portielje väidab, et ta lükkas ümber eespool viidatud kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon tuleneva otsustava mõju tegelikult avaldamise eelduse.

55      Seoses otsustava mõju tegeliku avaldamisega leiab Portielje, et arvestades asjaolu, et kõnealuse rikkumise ajal ei toimunud tema juhatuse koosolekut ega tema aktsionäride üldkoosolekut ning samuti ei mõjutatud Gosselini juhatuse koosseisu, on ta tõendanud, et ta tegelikult ei avaldanud Gosselinile otsustavat mõju. Komisjoni argumentidega ei saa nõustuda. Ühelt poolt kaasneb sellega eelduse muutumine ümberlükkamatuks, mis aga oleks vastuolus eelkõige tema õigusega õiglasele kohtumenetlusele. Teiselt poolt on komisjoni argumendid vastuolus äriühinguid ja juriidilisi isikuid reguleeriva õiguse aluspõhimõtetega. Nimelt tegutseb juriidiline isik nagu sihtasutus tema põhikirjas nimetatud organite kaudu.

56      Seoses isiklike sidemetega leiab Portielje, et need on otsustavad üksnes siis, kui nad võimaldavad emaettevõtjal mõjutada oma tütarettevõtja poliitikat. Sellega on tegemist siis, kui emaettevõtja on saatnud oma tütarettevõtja juhatusse selle mõjutamiseks juhatuse liikmed. Käesoleval juhul ei ole Portielje arvates sellega tegemist. Pealegi ei asutatud Portieljet selleks, et kontrollida mis tahes viisil Gosselini.

57      Lisaks leiab Portielje, et komisjoni seisukoht läheb vastuollu kahe äriühinguõiguse aluspõhimõttega, kuivõrd äriühinguõigus välistab selle, et Portieljet saaks pidada vastutavaks tema kolme juhatuse liikme tegevuse eest väljaspool äriühingu organeid. Ühelt poolt ei ole ettevõtja juhatuse liikmetel ainuisikulist pädevust. Gosselin ja Portielje tegutsevad üksnes oma organite kaudu ning juhtimise üldpädevus on ainult nende vastavatel juhatustel kui kollegiaalsetel organitel. Teiselt poolt saavad juhatuse liikmed kasutada oma pädevust ainult nende volituste piires ning oma äriühingu huvides, pädevuse kuritarvitamise tagajärg on reeglina tühisus. Neil asjaoludel ei ole meelevaldne järeldada, et Gosselini kolm juhatuse liiget tegutsesid üksnes kui Gosselini juhatuse liikmed, mitte kui Portielje esindajad.

 Euroopa Kohtu hinnang

58      Kõigepealt olgu meenutatud, et apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsist tuleneb, et Üldkohus leidis ekslikult, et komisjonil ei olnud õigust kohaldada otsustava mõju tegelikult avaldamise eeldust, tuvastamaks selle tulemusel, et Portielje ja Gosselin moodustasid ajavahemikul 1. jaanuar 2002 kuni 18. september 2002 ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses. Käesoleva väitega seoses on Euroopa Kohtul seega vaja lahendada üksnes küsimus, kas Üldkohus rikkus õigusnormi või mitte, kui ta leidis, et Portielje esitas tõendid, mis suudavad selle eelduse ümber lükata.

59      Sellega seoses tuleb rõhutada, et küsimus, kas Üldkohus kohaldas faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisel korrektseid õiguslikke kriteeriume, kujutab endast õigusküsimust, mida Euroopa Kohus võib apellatsioonimenetluses kontrollida (vt selle kohta 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑109/10 P: Solvay vs. komisjon, EKL 2011, lk I-10329, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Täpselt niisuguse küsimuse esitabki komisjon Euroopa Kohtule oma teise väite teises ja kolmandas osas, millega vaidlustatakse vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 54 ja punkte 55–57.

60      Nagu tuleneb apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsist, tuleb selleks, et teha kindlaks, kas rikkumise toimepanija määrab oma tegevuse turul kindlaks sõltumatult, võtta arvesse kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seda toimepanijat tema valdusüksusega seovad ja mis võivad sõltuvalt olukorrast erineda, ja seega ei saa nende loetelu olla ammendav (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 73 ja 74; Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 58, ja Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ja komisjon vs. Alliance One International jt, punkt 45).

61      Käesolevas asjas märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et Gosselini aktsiatunnistuste väljastamine sihtasutusele kinnitati alles 11. detsembril 2002, et Portielje põhikirja artikkel 5.2 lubab otsuste tegemist ka kirjalikult ning et – Portielje väitel, mida Üldkohtu sõnul komisjon ei vaidlustanud – enne 5. novembri 2004. aasta koosolekut tekkis selline olukord vaid ühel korral, st 10. märtsil 2003, et kinnitada 2002. aasta aruanne. Üldkohus tuvastas selle põhjal, et Portielje tegutses kooskõlas oma põhikirjaga ja et nii 10. märtsi 2003. aasta kirjalik menetlus kui ka esimene ametlik koosolek 5. novembril 2004 toimusid pärast rikkumise lõppu. Üldkohus tegi sellest samas punktis 54 järelduse, et „[s]eetõttu on pelgalt sel põhjusel välistatud Portielje poolt otsustava mõju avaldamine oma tütarettevõtja tegevusele”.

62      Siiski lisas Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, et kuivõrd Portielje ainus tegevus on kõnealuste aktsiatega seotud hääleõiguse kasutamine Gosselini aktsionäride üldkoosolekul, siis „[a]inus võimalus Portieljel mõjutada Gosselini poliitikat oli […] kasutada hääleõigusi selle äriühingu üldkoosolekul”. Üldkohus märkis, et sellest hoolimata on tõendatud, et kõnealuse rikkumise ajal, see tähendab 1. jaanuarist 2002 kuni 18. septembrini 2002, ei toimunud ühtegi Gosselini aktsionäride üldkoosolekut. Seejärel märkis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 56, et sama perioodi vältel ei muutnud Portielje Gosselini juhatuse koosseisu, rõhutades sellega seoses, et „Gosselini juhatuse liikmed olid juba selle äriühingu juhid enne seda, kui Portielje omandas varahaldajana Gosselini aktsiad” ning et „[s]ee ajaline järgnevus tõendab, et nende viibimine juhatuses ei väljenda Portielje mõju”.

63      Lõpuks leidis Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 57, et kinnitus, et Gosselini juhatuse kõik kolm liiget, kes kujutavad aga vaid poolt Portielje juhatusest, kontrollisid Gosselini „mitte kui Gosselini juhatuse liikmed, vaid selle mõju vahendusel, mida Portielje avaldab Gosselini üldkoosolekule”, tuleb tagasi lükata, võttes sellega seoses arvesse, et „juhatuse liikmete osaline samasus [ei saa] tähendada, et kõiki ettevõtjaid, milles Gosselini juhatuse need kolm liiget on samuti esindatud selles funktsioonis, tuleb samuti lugeda seetõttu Gosselini emaettevõtjateks”. Üldkohus märkis punktis 57 samuti, et käesolevas asjas „olid need kolm Gosselini juhti Portielje omanike hulgas, see sihtasutus oli aga üksnes omandiõiguse kasutamise vahendiks”, ning, et „[seega], isegi kui need kolm isikut ei tegutsenud üksnes Gosselini juhatuse liikmetena, on siiski tõenäolisem, et nad tegutsesid oma enda huvides”.

64      Neid asjaolusid arvesse võttes järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58, et „Portielje esitas tõendeid, mis suudavad näidata, et ta ei avaldanud otsustavat mõju Gosselinile, või koguni seda, et ta ei suutnud sellist mõju avaldada” ning et Portieljel õnnestus seega ümber lükata eespool viidatud kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon tulenev otsustava mõju tegelikult avaldamise eeldus.

65      Eeltoodust tuleneb esiteks, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et otsustava mõju tegelikult avaldamise eelduse ümberlükkamiseks piisab ainuüksi sellest, kui valdusüksus ei ole võtnud vastu ametlikku juhtimisotsust selle ajavahemiku jooksul, mille eest ta peab solidaarselt trahvi maksma. Üldkohus leidis seega, et valdusüksus saab avaldada otsustavat mõju rikkumise toimepanijale üksnes esimesena nimetatu poolt juhtimisotsuste vastuvõtmisega vastavalt äriühinguõiguses ette nähtud vorminõuetele.

66      Niimoodi otsustades rikkus Üldkohus õigusnormi. Nimelt tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 60 meenutatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et selleks, et teha kindlaks, kas rikkumise toimepanija määrab oma tegevuse turul kindlaks sõltumatult, tuleb võtta arvesse kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seda toimepanijat tema valdusüksusega seovad, ja seega võtta arvesse majanduslikku reaalsust. Järelikult ei saa selleks piisata ainult asjaolust, et valdusüksus ei ole vastu võtnud juhtimisotsust vastavalt äriühinguõiguses ette nähtud vorminõuetele.

67      Teiseks on vaidlusaluse kohtuotsuse punktides 55–57 teostatud Üldkohtu analüüsiga rikutud samamoodi õigusnormi. Nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 62 ja 63 meeldetuletavalt viidatud asjaoludest, et Üldkohus otsustas ainult äriühinguõigust arvesse võtva analüüsi põhjal, et otsustava mõju tegelikult avaldamise eeldus lükati ümber, ilma et ta oleks enne sellele järeldusele jõudmist käsitlenud kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis Portieljet Gosseliniga seovad. Kuigi punktis 57 näib, et Üldkohus pöörab tähelepanu Portielje ja Gosselini vahelistele isiklikele sidemetele, tuleneb selle punkti sõnastusest siiski, et Üldkohus vaatles neid sidemeid ainult äriühinguõiguse seisukohast lähtuvalt. Üldkohtu arutluskäik punktides 55–57 või sama kohtuotsuse ülejäänud osas ei sisalda seega ühtegi kaalutlust, mis näitaks, et oma järelduse põhjendamisel, et Portieljel õnnestus nimetatud eeldus ümber lükata, tõendades, et Gosselin määras asjaomasel ajavahemikul oma äripoliitika sõltumatult, on Üldkohus võtnud arvesse muid asjaolusid.

68      Niimoodi toimides ei arvestanud Üldkohus ka käesoleva kohtuotsuse punktis 60 meenutatud kohtupraktikaga, nimelt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 74, asjaolu, et rikkumise toimepanija ja tema valdusüksuse moodustatava ühe majandusüksuse olemasolu tuvastamiseks ei ole tingimata nõutud põhikirjajärgsete organite poolt ametlike otsuste vastuvõtmine, ning pigem vastupidi, et sellise üksuse saab moodustada ka mitteametlikult, eelkõige seda majandusüksust moodustava juriidiliste isikute isiklike sidemete alusel.

69      Järelikult on apellatsioonkaebuse teise väite teine ja kolmas osa põhjendatud, ilma et oleks vaja analüüsida selle väite esimest osa, milles komisjon väidab, et tõendeid on moonutatud.

70      Seda järeldust ei saa seada kahtluse alla Portielje väide, et lähenemine, mis nõuab äriühinguõiguse põhjal arvesse võetud asjaoludest enamate asjaolude arvessevõtmist, muudaks otsustava mõju tegelikult avaldamise eelduse ümberlükkamatuks.

71      Euroopa Kohtu praktika kohaselt jääb nimelt eeldus mõistlikkuse piiridesse, kui see on proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga, kui on olemas võimalus esitada vastupidiseid tõendeid ning kui kaitseõigused on tagatud. Asjaolu, et eelduse ümberlükkamiseks vajalikke vastutõendeid on raske esitada, või pelk asjaolu, et üksus ei esita konkreetsel juhul tõendeid, mis lükkaksid eelduse ümber, ei tähenda iseenesest veel seda, et see eeldus oleks tegelikult ümberlükkamatu, eelkõige kui, nagu kõnealuse eelduse puhul, üksused, kelle vastu eeldus kehtib, saavad ise kõige paremini leida need tõendid enda tegevusvaldkonnast (eespool viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punktid 62, 66 ja 70).

72      Seega ei saa tuvastada, et rikutud oleks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 või ka 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6.

73      Kuna apellatsioonkaebuse väited on seega põhjendatud, tuleb see rahuldada ja tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 4 ja 6, millega Üldkohus tühistas muudetud vaidlusaluse otsuse Portieljet puudutavas osas ning mõistis komisjonilt välja kohtuasjaga T‑209/08 seonduvad kohtukulud.

 Üldkohtule esitatud hagi

74      Kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, võib Euroopa Kohus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. Euroopa Kohus leiab, et selline on olukord käesolevas asjas.

75      Käesoleva kohtuotsuse punktist 19 nähtub, et Portielje esitas Üldkohtule viis väidet, millest esimese väite esimese võimalusena ning ülejäänud neli väidet täiendava võimalusena, kusjuures Portielje rõhutas sellega seoses, et ta saab olla Gosselini rikkumise eest vastutav üksnes juhul, kui viimati nimetatu on ise pannud toime EÜ artikli 81 rikkumise.

 Esimene väide

76      Oma hagi esimese väitega väidab Portielje, et kuivõrd tal puudub majandustegevus, siis ei saa teda kvalifitseerida ettevõtjana EÜ artikli 81 lõike 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 tähenduses. Järelikult ei saa tema suhtes kohaldada liidu konkurentsieeskirju ning seega ei saanud komisjon pidada teda vastutavaks Gosselini toime pandud rikkumise eest ilma neid sätteid rikkumata.

77      Selles osas piisab märkimisest, et apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsist tuleneb, et see Üldkohtule esitatud hagi esimene väide ei ole põhjendatud.

 Teine väide

78      Oma hagi teise väitega väidab Portielje, et ta tõendas, et ta ei avaldanud otsustavat mõju Gosselini äri‑ või strateegilisele poliitikale. Vaidlusaluses otsuses vastupidist seisukohta võttes rikkus komisjon EÜ artikli 81 lõiget 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2.

79      Komisjon leiab, et see väide ei ole põhjendatud.

80      Kõigepealt olgu meenutatud, et – nagu nähtub vaidlusalusest otsusest – Portielje kontrollis 1. jaanuarist 2002 kuni 18. septembrini 2002 peaaegu kõiki Gosselini aktsiaid, ning järelikult võis komisjon põhjendatult eeldada – nagu nähtub ka apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsist –, et sellel ajavahemikul avaldas Portielje tegelikult otsustavat mõju Gosselini äripoliitikale ning et Portielje ja Gosselin moodustasid seega sellel ajavahemikul ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses. Seega pidi Portielje selle eelduse ümberlükkamiseks esitama kõik tõendid, mis võiksid tõendada, et Gosselin tegutses sellel ajavahemikul turul sõltumatult.

81      Käesolevas asjas tõi Portielje Üldkohtus esiteks välja asjaolu, et tema juhatus tuli esimest korda kokku alles pärast rikkumise lõppu. Teiseks rõhutas ta, et tema ainus tegevus seisnes kõnealuste aktsiatega seotud hääleõiguste kasutamises Gosselini aktsionäride üldkoosolekul, samas kui Belgia äriühinguõiguses ei tegele äriühingu juhtimisega mitte aktsionäride üldkoosolek, vaid äriühingu juhatus, ning et igal juhul ei toimunud käsitletaval ajavahemikul ühtegi Gosselini aktsionäride koosolekut. Kolmandaks ei olnud Portieljel mingit mõju Gosselini juhatuse koosseisule, kuivõrd juhatus oli moodustatud juba enne 1. jaanuari 2002 ning selle koosseisu ei olnud kõnealusel ajavahemikul muudetud. Portielje järeldab sellest, et tal oli faktiliselt võimatu avaldada Gosselinile vähimatki mõju.

82      Oma repliigis lisas Portielje, et aktsiatunnistuste väljastamine sihtasutusele kinnitati alles 11. detsembril 2002; Portielje juhatuse kuuest liikmest kuulusid vaid pooled ka Gosselini juhatusse; juhtimisõigus on ainult Portielje juhatusel, mitte selle juhatuse liikmetel väljaspool põhikirjajärgseid organeid tegutsedes, ja et tema esimene otsus võeti vastu kirjalikult, kuid samuti pärast rikkumise lõppu.

83      Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et – nagu tuleneb ka apellatsioonkaebuse teise väite analüüsist – ei piisa põhimõtteliselt ainuüksi neist asjaoludest, välja arvatud kui ei esine erilisi asjaolusid, selle tuvastamiseks, et otsustava mõju tegelikult avaldamise eeldus on ümber lükatud.

84      Komisjon märkis vaidlusaluse otsuse põhjenduses 451, et Portielje kinnitas, et „tema eesmärk [on] omandada esitajasertifikaatide väljastamisega esitajaaktsiaid, sel teel saadud aktsiate haldamine, aktsiatega seotud kõikide õiguste teostamine, nagu kõikide võimalike hüvitiste kogumine ning hääleõiguse teostamine ning mis tahes muu toimingu teostamine, mis on kõige laiemas tähenduses eelnevaga seotud või mis võib sellele kaasa aidata”, ning põhjenduses 452, et Portielje „ei vaidle vastu sellele, et tema eesmärk on tagada Gosselini ja teiste tütarettevõtjate ühetaoline juhtimine”.

85      Lisaks nähtub Portielje põhikirjast ja vaidlusaluse otsuse põhjendustest 46, 446 ja 452, et kõnealusel ajavahemikul juhtisid Portieljet ja Gosselini samad isikud; asjaolu, mida Portielje kinnitas vastuses vastuväidetele. Nimelt need kolm isikut, kellel oli häälteenamus Portielje juhatuses – milles otsused võetakse üldjuhul vastu lihthäälteenamusega –, moodustasid kolmekesi samal ajal kogu Gosselini juhatuse.

86      Lõpuks, Portielje ei esitanud lisaks käesoleva kohtuotsuse punktides 81 ja 82 märgitud formaalsetele tõenditele ühtegi konkreetset tõendit, mis oleksid tõendanud, et hoolimata sellest huvide segadusest, mis oli tingitud eelkõige nendest eriti tugevatest isiklikest sidemetest ja Portielje eesmärgist, tegutses Gosselin kõnealusel ajavahemikul turul sõltumatult.

87      Eeltoodust tuleneb, et Üldkohtule esitatud teise väitega ei saa nõustuda.

 Kolmas väide

88      Oma hagi kolmanda väitega väidab Portielje, et komisjon rikkus EÜ artiklit 81 kahes mõttes. Esiteks ei tõendanud komisjon, et Gosselinile süüks arvatud rikkumisi saab kvalifitseerida märgatavate konkurentsipiirangutena EÜ artikli 81 tähenduses. Teiseks ei tõendanud komisjon ka seda, et kokkulepe, milles Gosselin osales, võis märgatavalt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Siinkohal ei piisa asjaolust, et asjassepuutuvad teenused on rahvusvahelised kolimisteenused, ning komisjon tugines ekslikult kaubandusmõju suuniste punktis 53 nimetatud käibekünnistele ja turuosadele, kuna eelkõige ei ole kõnealuse kokkuleppe laad selleks sobiv ning kuna komisjon jättis asjaomase turu kindlaks määramata.

89      Komisjon leiab, et see väide ei ole põhjendatud.

90      Kõigepealt olgu meenutatud, et Gosselini peeti kõnealuse rikkumise eest vastutavaks alles alates 31. jaanuarist 1992 ning et vaidlusaluse otsuse põhjendusest 307 nähtub eelkõige, et teda peeti komisjoni tuvastatud ühe ja vältava rikkumise raames vastutavaks üksnes komisjonitasude kokkuleppe ja fiktiivseid pakkumisi puudutava kokkuleppe eest, mitte hinnakokkuleppe eest, mida enam ei rakendatud kartelli alguses, kui Gosselin hakkas selles osalema, sõlmitud kujul.

91      Seoses Portielje argumentidega tuleb esiteks märkida, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 346–370 tuvastas komisjon konkurentsipiirangu olemasolu. Komisjon tähendas nimelt põhjenduses 349, et „[h]innakokkuleppe, komisjonitasude kokkuleppe ja fiktiivseid pakkumisi puudutava kokkuleppe eesmärk on kehtestada ja säilitada Belgias rahvusvaheliste kolimisteenuste osutamisel kõrge hinnatase ning jagada see turg”.

92      Mis puudutab iseäranis komisjonitasude kokkulepet, siis tuvastas komisjon nimetatud otsuse põhjendustes 351–357, et eeskätt sõltuvalt iga konkreetse juhu asjaoludest kaasnes komisjonitasudega nende teenuste hinna otsene või kaudne kindlaksmääramine, mahhinatsioonid pakkumismenetlustega või ka klientide jagamine, mille tagajärjeks oli, et nende teenuste hinnatase oli kõrgem, kui see oleks olnud konkureerivas keskkonnas. Seoses fiktiivseid pakkumisi puudutava kokkuleppega märkis komisjon sama otsuse põhjendustes 358–360, et see seisnes mahhinatsioonides seoses pakkumismenetlusega, moonutades kliendi valikut ning tuues kaasa kõrgema hinnataseme, kui see oleks olnud konkureerivas keskkonnas.

93      Komisjon leidis vaidlusaluse otsuse põhjendustes 361–365, et nii hindade otsene ja kaudne kindlaksmääramine kui ka turu ja klientide jagamine piiravad juba olemusest tulenevalt konkurentsi EÜ artikli 61 tähenduses ning et pakkumismenetlusega mahhineerimine kujutab endast samuti niisugust piirangut. Selle otsuse põhjenduses 366 järeldas komisjon, et „selle kokkulepete kogumi eesmärk [oli] piirata konkurentsi EÜ artikli 81 tähenduses”.

94      Lisaks „möönab” Portielje Üldkohtule esitatud hagis, et „Gosselin sai kindlaksmääratud rahvusvaheliste kolimiste raames komisjonitasusid või maksis neid ning et teiste kindlaksmääratud rahvusvaheliste kolimiste raames ta nõudis või esitas fiktiivseid pakkumisi”. Seega ei vaidlusta Portielje Gosselini osalemist komisjonitasude kokkuleppes ja fiktiivseid pakkumisi puudutavas kokkuleppes. Ta väidab ainult, et neid ei saa nagu hinnakokkulepet kvalifitseerida märgatavate konkurentsipiirangutena EÜ artikli 81 tähenduses, kuna Gosselini puudutavas osas ei kaasnenud komisjonitasude saamise või kogumisega või ka fiktiivsete pakkumiste küsimisega või esitamisega vähimatki klientide jagamist või vähimatki hinnakokkulepet.

95      Sellest hoolimata tuleb kõigepealt nentida, et kokkulepete, milles Gosselin osales, eesmärk oli juba nende olemuse poolest, nagu ka komisjon vaidlusaluses otsuse õigesti osutas, määrata kindlaks kõnealuste kolimisteenuste kunstlikult kõrge hinnatase ning jagada nende teenuste kliendid. Need kokkulepped kujutasid endast seega konkurentsi normaalset toimimist eriti kahjustavaid koostöövorme. Selles osas ei oma tähtsust asjaolu, et Gosselini sõnul ei olnud see nii, ning ka fakt, et ta ei osalenud hinnakokkuleppes, ning nende põhjal ei saa järelikult tuvastada komisjoni viga seoses komisjonitasude kokkuleppe ja fiktiivseid pakkumisi puudutava kokkuleppe kvalifitseerimisega kokkulepetena, mille eesmärk on piirata märgatavalt konkurentsi EÜ artikli 81 tähenduses.

96      Seejärel, argumendid, mille kohaselt ei olnud komisjonil õigust panna vastutust klientide jagamise kokkulepete ja hinnakokkulepete eest, põhineb eeldusel, et komisjonitasude kokkulepet ja fiktiivsete pakkumiste kokkulepet, milles Gosselini osalemine on väljaspool kahtlust, ei saa kvalifitseerida klientide jagamise või hinnakokkulepetena. Samas tuleneb eelnevast punktist, et selline eeldus on väär. Seega tuleb need argumendid tagasi lükata.

97      Lõpuks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel on kokkuleppe tegelike tagajärgede arvessevõtmine üleliigne, kui ilmneb, et kokkuleppe eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires (13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon, EKL 1966, lk 429, 496, ja eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 261).

98      Järelikult asjaolu, et komisjonitasude kokkuleppe ja fiktiivseid pakkumisi puudutava kokkuleppega ei kaasnenud konkurentsi märgatavat piiramist eelkõige sellel viisil, kuidas neid kokkuleppeid täitis Gosselin, ei saa isegi eeldusel, et see on tõendatud, muuta vaidlusalust otsust õigusvastaseks, kuna komisjon võis põhjendatult leida, et nimetatud kokkulepete eesmärk oli märgatavalt piirata konkurentsi EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, mida Euroopa Kohus ka käesoleva kohtuotsuse punktis 95 tuvastas.

99      Teiseks olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks otsusest, kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest kõigi objektiivsete faktiliste või õiguslike asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Lisaks ei tohi see mõju olla väike (23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑238/05: Asnef-Equifax ja Administración del Estado, EKL 2006, lk I‑11125, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 36).

100    Nii on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriigi kogu territooriumi hõlmav keelatud kokkulepe on juba oma laadilt niisugune, et see aitab kaasa siseriiklike turgude lõhestatusele, takistades EL toimimise lepingu eesmärgiks olevat majanduslikku põimumist ja võides seega mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 19. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑35/99: Arduino, EKL 2002, lk I‑1529, punkt 33, eespool viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika ning eespool viidatud 24. septembri 2009. aasta kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 38), ning et asjassepuutuvate teenuste piiriülesus on asjaolu, millega tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas liikmesriikide vahelist kaubandust selle sätte tähenduses mõjutatakse (vt analoogia alusel 1. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 311/85: Vereniging van Vlaamse Reisbureaus, EKL 1987, lk 3801, punktid 18 ja 21).

101    Lisaks on EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel asjaomase turu määratluse ainus eesmärk kindlaks teha, kas asjassepuutuv kokkulepe võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kas selle eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires (16. veebruari 2006. aasta määrus kohtuasjas C‑111/04 P: Adriatica di Navigazione vs. komisjon, punkt 31).

102    Käesolevas asjas järeldas komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 372 ja 373, et kõnealused kokkulepped „võisid märkimisväärselt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust”, võttes eelkõige arvesse asjaolu, et kõnealused teenused on oma olemuselt rahvusvahelised ning et „asjassepuutuvate kolimisettevõtjate turuosad kokku ületavad 5% rahvusvaheliste kolimisteenuste turust Belgias, […] [n]ende turuosa kokku [on] ligikaudu 50%”. Komisjon kirjeldas ka asjaomast turgu sama otsuse põhjendustes 88–94, milles ta märkis eelkõige, et „asjassepuutuvad teenused on rahvusvahelised kolimisteenused Belgias, seega „uksest ukseni” kolimisteenused, mida teostatakse Belgiast väljapoole või mille sihtkoht on Belgia”; et kartellis osalenute osa sellel turul oli 2002. aastal „ligikaudu 50%”; et, arvestades, et „Belgia kuulub oluliste geopoliitiliste keskuste hulka ning kujutab endast […] äritegevuse sõlmpunkti”, kusjuures paljud rahvusvahelised ettevõtjad, kelle peakontor või filiaal on Belgias, kasutavad rahvusvahelisi kolimisteenuseid osutavaid ettevõtjaid oma vara või töötajate vara kolimiseks, ning et kartelli geograafiline keskus asus Belgias.

103    Eeltoodust tuleneb kõigepealt, et vaidlusaluses otsuses esitatud turu kirjeldus on vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 101 meenutatud kohtupraktikale piisav selleks, et teha kindlaks, kas kõnealune kartell võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Lisaks, vastupidi Portielje väidetele, ei saa nentida, et komisjon oleks jätnud asjaomase turu kindlaks määramata, kuna sama otsuse põhjendustes 88–94 määras ta kindlaks kartelliga hõlmatud kaubaturu ja geograafilise turu suuruse, milleks on Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turg. Niisugune kirjeldus oli seega piisav, et võimaldada tal kasutada kaubandusmõju suuniste punktis 53 ette nähtud turuosa künnist.

104    Ühelt poolt nähtub Üldkohtu menetlustoimikust, et kartellis osalenute turuosad asjaomasel turul kokku ületavad märkimisväärselt 5%. Teiselt poolt, kui arvestada nii käesoleva kohtuotsuse punktis 100 meenutatud kohtupraktikat kui ka komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses osutatud kõnealuse rikkumise tunnuseid, on kaubandusmõju suuniste punktis 53 ette nähtud tingimus, mis puudutab asjassepuutuva kartelli olemust, ilmselgelt täidetud.

105    Neil asjaoludel ning arvestades eelkõige asjaoluga, et nimetatud punktis 53 ette nähtud 5% turuosa künnis oli ilmselgelt ületatud, võis komisjon põhjendatult järeldada, et kõnealused kokkulepped võisid märgatavalt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses.

106    Lõpuks, kuna kaubandusmõju suuniste punkti 53 kohaselt võib 5% turuosa künnise ületamisest niisuguste kartellide puhul, nagu käesolevas asjas, põhimõtteliselt piisata, et tõendada liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatavat mõjutamist ja kuivõrd nimetatud künnis on käesoleval juhul märkimisväärselt ületatud, võib Portielje argumendid, millega püütakse näidata, et komisjon ei tõendanud, et see EÜ artikli 81 kohaldamise tingimus oli täidetud, tagasi lükata, ilma et Euroopa Kohtul oleks vaja võtta seisukohta muude Portielje esitatud asjaolude suhtes.

107    Eeltoodust tuleneb, et Portielje Üldkohtule esitatud hagi kolmas väide tuleb tagasi lükata, sest kumbki selle kahest osast ei ole põhjendatud.

 Neljas väide

108    Oma hagi neljanda väitega väidab Portielje, et komisjon rikkus Gosselinile määratud trahvi arvutamisel määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a ja lõiget 3 ning trahvide arvutamise suuniseid esiteks siis, kui ta määras kindlaks Gosselini rikkumise raskusastme. Portielje sõnul pani komisjon toime samad rikkumised, kui ta teiseks võttis Gosselinile määratud trahvi põhisumma arvutamisel aluseks Gosselini müügiväärtuse ajavahemikul 1. juulist 2000 kuni 30. juunini 2001, selle asemel, et võtta aluseks müügiväärtus 1. juulist 2001 kuni 30. juunini 2002, ning kolmandaks, kui ta lükkas tagasi Gosselini esitatud kergendavad asjaolud.

109    Komisjon leiab, et käesolev väide tuleks peaasjalikult tagasi lükata.

110    Esiteks tuleb märkida, et Portielje argumendid, et komisjon ei võtnud Gosselini rikkumise raskusastme hindamise raames arvesse kõiki käesoleval juhul asjakohaseid tegureid, põhineb samuti eeldusel, mille kohaselt ühelt poolt oli osalemine ainult komisjonitasude kokkuleppes ja fiktiivseid pakkumisi puudutavas kokkuleppes kvalitatiivselt erinev hinnakokkuleppes osalemisest, ning teiselt poolt, et kokkulepped, milles Gosselin osales, ei kuulu kõige raskemini konkurentsi piiravate kokkulepete hulka. Portielje sõnul ei olnud komisjonil õigust järeldada, et Gosselini toime pandud rikkumine on sama raske kui teiste kõnealuses kartellis osalenute – eelkõige hinnakokkuleppes osalenute – rikkumine, ning seega ei võinud komisjon võtta trahvi põhisumma arvutamisel aluseks sama proportsiooni, s.o 17% müügiväärtusest, kõikide osalenute puhul.

111    Üldkohtule esitatud hagi kolmanda väite esimese osa analüüsist tuleneb siiski, et see eeldus on väär, sest komisjon kvalifitseeris õigustatult komisjonitasude kokkuleppe ja fiktiivseid pakkumisi puudutava kokkuleppe hinna‑ ja klientide jagamise kokkulepeteks, ning need kokkulepped kuuluvad ilmselgelt, nagu ka hinnakokkulepe, kõige raskemate konkurentsipiirangute kategooriasse. Nimetatud argumendid tuleb seega tagasi lükata ning samal põhjusel ei saa rahuldada Portielje nõuet, millega soovitakse saavutada, et Euroopa Kohus vähendaks oma täieliku pädevuse kasutamise raames Gosselinile määratud trahvi.

112    Teiseks olgu meenutatud, et komisjon parandas muutmisotsusega vaidlusalust otsust seoses Gosselini müügiväärtusega, mis oli viimasele määratud trahvi arvutamise aluseks, ning arvutas selle trahvi uuesti selle äriühingu müügiväärtuse alusel ajavahemikul 1. juulist 2001 kuni 30. juunini 2002, ja muutis selle tulemusel Gosselinile määratud trahvi. Portielje argumentide teise osa ese on seega ära langenud.

113    Kolmandaks, mis puudutab kergendavaid asjaolusid, siis nõuab Portielje sisuliselt selle kergendava asjaolu arvessevõtmist, et tema osalemine rikkumises oli tühine ning tema roll rikkumises väike, mis vastab põhiliselt trahvide arvutamise suuniste punkti 29 kolmandas taandes ette nähtud kergendavale asjaolule; samuti nõuab Portielje sama punkti 29 viiendas taandes ette nähtud kergendava asjaolu arvessevõtmist.

114    Sellega seoses olgu esiteks meenutatud, et nimetatud punkti 29 kolmas taane näeb ette, et kui „asjaomane ettevõtja esitab tõendid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine ning tõestab, et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt”, võib komisjon tuvastada kergendava asjaolu esinemise ja vähendada trahvi põhisummat.

115    Kuid lihtsalt asjaolu, et Gosselin ei osalenud hinnakokkuleppes ega ühelgi kartelli koosolekul, ei ole üksi piisav, et tuvastada, et nimetatud kolmandas taanes ette nähtud tingimused on täidetud või et Gosselinil oli tühine roll asjaomases kartellis, eelkõige kui võtta arvesse ka juba käesoleva kohtuotsuse punktis 90 meenutatut, et seda äriühingut ei peetud vastutavaks hinnakokkuleppes osalemise eest ning et ajal, mil tema kartellis osales, toimis kartell, ilma et selles osalejatel oleks olnud vajadust koosolekuid korraldada.

116    Lisaks tuleb tõdeda, et kuigi komisjon ei saanud – Portielje sõnul –selleks, et keelduda nimetatud kergendava asjaolu kohaldamisest, tõhusalt tugineda asjaolule, et Gosselin oli vastutav ühe ja vältava rikkumise eest, nähtub eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjendusest 280, et komisjoni käsutuses oli palju otseseid tõendeid Gosselini osalemise kohta komisjonitasude kokkuleppes ja fiktiivseid pakkumisi puudutavas kokkuleppes. Igal juhul piisas juba ainuüksi neist tõenditest, et tagasi lükata kartellis tühisel määral osalemise väide.

117    Neil asjaoludel ei tõendanud Portielje, et komisjon tegi vea, kui keeldus vaidlusaluses otsuses kohaldamast Gosselini suhtes kergendavat asjaolu seoses tema tühise osalemisega ja väikese rolliga kartellis.

118    Teiseks, mis puudutab väidet, et Gosselini konkurentsivastane tegevus oli lubatud avaliku võimu organite poolt, siis piisab, kui märkida, et peale paljasõnaliste väidete ei esita Portielje ühtegi tõendit, mis võiks tõendada, et komisjon kui institutsioon lubas või õhutas trahvide arvutamise suuniste punkti 29 viienda taande tähenduses komisjonitasude kokkuleppe või fiktiivseid pakkumisi puudutava kokkuleppe sõlmimist. Seega ei ole tõendatud, et komisjon keeldus ebaõigesti kohaldamast Gosselini suhtes nimetatud kergendavat asjaolu.

119    Eeltoodust tuleneb, et Üldkohtule esitatud hagi neljas väide on osas, milles selle ese on säilinud, põhjendamatu.

 Viies väide

120    Oma hagi viienda väitega väidab Portielje, et kuigi tema kolmas ja neljas väide lükati tagasi, oleks tulnud vaidlusalune otsus tühistada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu esiteks seoses sellega, et Gosselini tegevus erineb objektiivselt ja kvalitatiivselt teiste, kõnealuses kartellis osalenute tegevusest, kuna Gosselin ei osalenud hinda ja klientide jagamist puudutavates kokkulepetes, ning teiseks seoses sellega, et komisjon võttis trahvi põhisumma kindlaksmääramisel aluseks Gosselini müügiväärtuse rikkumise lõpule eelnenud eelviimasel majandusaastal.

121    Sellega seoses piisab esiteks märkimisest, et Üldkohtule esitatud kolmanda väite esimese osa analüüsist tuleneb, et komisjon kvalifitseeris kokkulepped, milles Gosselin osales, õigustatult hinna‑ ja klientide jagamise kokkulepeteks, ning et seega ei erinenud Gosselini tegevus sisuliselt teiste kartellis osalenute tegevusest. Teiseks, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 112 tuvastatud, ei ole Portielje argumentide teisel osal enam eset, sest komisjon võttis vastu muutmisotsuse. Seetõttu ei saa käesoleva väitega nõustuda.

122    Eeltoodust tuleneb, et kuna ükski Portielje poolt Üldkohtule esitatud tühistamishagi väide ei ole põhjendatud, tuleb see hagi jätta terves ulatuses rahuldamata.

 Kohtukulud

123    Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

124    Kuna käesolevas asjas on Portielje kohtuvaidluse kaotanud nii apellatsioonkaebuse kui ka tema poolt kohtuasjas T‑209/08 esitatud tühistamishagi osas ja komisjon on nõudnud mõlemas kohtuastmes tekkinud kohtukulude hüvitamist, siis tuleb Portieljelt mõista välja nii käesolevas kohtuastmes kui ka Üldkohtu menetluses tekkinud kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑208/08 ja T‑209/08: Gosselin Group ja Stichting Administratiekantoor Portielje vs. komisjon resolutsiooni punktid 4 ja 6.

2.      Jätta Stichting Administratiekantoor Portielje hagi kohtuasjas T‑209/08 rahuldamata.

3.      Mõista nii esimese astme menetlusega kohtuasjas T‑209/08 kui ka apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja Stichting Administratiekantoor Portieljelt.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: hollandi.