KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 30. aprillil 2014(1)

Liidetud kohtuasjad C‑473/13 ja C‑514/13

Adala Bero (C‑473/13)

versus

Regierungspräsidium Kassel

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa))

ja

Ettayebi Bouzalmate (C‑514/13)

versus

Kreisverwaltung Kleve

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht München (Saksamaa))

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Direktiiv 2008/115/EÜ – Ühised nõuded ja kord ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel – Kinnipidamismeede väljasaatmise eesmärgil – Kinnipidamistingimused ja -kord – Artikli 16 lõige 1 – Kinnipidamine spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette kinnipidamise liidumaa vanglas, kui sellel liidumaal ei ole spetsiaalset kinnipidamisasutust – Kooskõla

ja

Kohtuasi C‑474/13

Thi Ly Pham

versus

Stadt Schweinfurt, Amt für Meldewesen und Statistik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa))

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Direktiiv 2008/115/EÜ – Ühised nõuded ja kord ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel – Kinnipidamismeede väljasaatmise eesmärgil – Kinnipidamistingimused ja -kord – Artikli 16 lõige 1 – Kinnipidamine vanglas – Kohustus eraldada asjaomane isik tavalistest kinnipeetavatest – Eraldamata jätmine põhjusel, et asjaomane isik loobus sellest tagatisest – Kooskõla

I.      Sissejuhatus

1.        Kas väljasaadetavat kolmanda riigi kodanikku võib pidada kinni vanglas põhjusel, et liidumaal, mis peab tagama tema kinnipidamise täideviimise, ei ole niisuguseid spetsiaalseid kinnipidamisasutusi, nagu on sätestatud direktiivi 2008/115/EÜ(2) artikli 16 lõikes 1?

2.        Peale selle, kas see kodanik võib nõustuda, et teda peetakse kinni koos tavaliste vangidega, ja seega loobuda talle kõnealuse sättega antud õigusest olla nendest eraldatud?

3.        Sellised on sisuliselt küsimused, mis on tõstatatud liidetud kohtuasjades C‑473/13 ja C‑514/13 ning kohtuasjas C‑474/13.

4.        Sellest tulenevalt palutakse Euroopa Kohtul täpsustada tingimusi, milles liikmesriigid, käesoleval juhul Saksamaa Liitvabariik, peavad direktiivi alusel tagama väljasaadetavate kolmandate riikide kodanike kinnipidamise.

5.        ELTL artikli 79 lõike 2 alusel on direktiivi eesmärk rakendada tõhusat väljasaatmis‑ ja repatrieerimispoliitikat, mis põhineks ühistel nõuetel ja õiguslikel tagatistel, et asjaomaseid isikuid saaks tagasi saata inimlikult ja austades täielikult nende põhiõigusi ning väärikust.(3)

6.        Nii direktiivi põhjendustest 13 ja 16 kui ka artikli 15 lõikest 1 tuleneb, et liikmesriigid peavad väljasaatmise läbi viima võimalikult leebeid sunnimeetmeid kasutades. Tagasisaatmismenetluse tõhususe kindlustamiseks näeb direktiiv seega ette järkjärgulised meetmed, alustades meetmest, mis jätab asjaomasele isikule kõige rohkem vabadust, ehk andes talle tähtaja vabatahtlikuks lahkumiseks, kuni meetmeteni, mis seda vabadust kõige rohkem piiravad, st spetsiaalses asutuses kinnipidamine. Üksnes juhul, kui väljasaatmise teel tagasisaatmisotsuse täitmine võib igale konkreetsele olukorrale antud hinnangut arvestades asjaomase isiku käitumise tõttu ebaõnnestuda, võivad liikmesriigid võtta sellelt isikult kinnipidamise teel vabaduse.(4)

7.        Viimati nimetatud meede on kõige koormavam isikuvabadust piirav meede, mida direktiiv sunniviisilises väljasaatmismenetluses lubab.(5) Põhimõtteliselt on see meede, mida võetakse viimase võimalusena.(6) Seega on liidu seadusandja direktiivi IV peatükis selle kasutamist rangelt reguleerinud, et tagada esiteks proportsionaalsuse põhimõtte järgimine seoses võetud abinõude ja taotletavate eesmärkidega ning teiseks asjaomaste kodanike põhiõiguste austamine.(7)

8.        Just sellises kontekstis sätestabki direktiivi artikli 16 lõige 1 järgmist:

„Kinnipidamist teostatakse üldjuhul spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes. Kui liikmesriigil ei ole võimalik pakkuda majutust spetsiaalses kinnipidamisasutuses ja ta peab kasutama majutamist vanglas, eraldatakse kinnipeetud kolmanda riigi kodanikud tavalistest vangidest.” (8)

9.        Direktiivi artikli 16 lõige 1 kehtestab seega liikmesriikidele kaks nõuet kinnipidamistingimuste ja -korra kohta.

10.      Esiteks, kinnipidamist peab teostama sobiva elukorraldusega spetsiaalses asutuses ja teiseks, kui kinnipidamist tuleb erandkorras teostada vanglas, peab liikmesriik tagama, et kõnealune kodanik eraldatakse tavalistest vangidest; kusjuures viimane nõue on muutumatu, sest see on kohustuslik kinnipidamiskohast olenemata.

11.      Mõlemad need nõuded on Saksamaal aga üksnes osaliselt täidetud.

12.      Nimelt tuleb silmas pidada, et vastavalt Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland’i (Saksamaa Liitvabariigi Põhiseadus, edaspidi „põhiseadus”) artiklitele 83 ja 84 tuleb liidumaadel (Bundesländer) tagada ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike väljasaatmiseks määratud kinnipidamise teostamine.

13.      Saksamaa Liitvabariigi kuueteistkümnest liidumaast kümnes ei olnud aga käesolevate eelotsusetaotluste esitamise päeval spetsiaalseid kinnipidamisasutusi, nii et väljasaadetavad kolmandate riikide kodanikud paigutatakse vanglatesse ning neist teatud osa suhtes kohaldatakse samu eeskirju ja piiranguid kui tavaliste kinnipeetavate suhtes.(9)

14.      Nõnda kohaldati kohtuasjas C‑473/13 Süüria kodaniku Adala Bero suhtes kinnipidamist 6. jaanuarist kuni 2. veebruarini 2011 Frankfurti linna vanglas, kuna Hesseni liidumaal ei ole ühtegi spetsiaalset kinnipidamisasutust, kuhu saaks paigutada naisi. A. Bero esitatud seisukohtadest nähtub, et teda ei eraldatud tavalistest vangidest ja eelvangistuses peetavatest isikutest.

15.      Kohtuasjas C‑514/13 peeti Maroko kodanikku Ettayebi Bouzalmatet alates 14. juulist 2013 kolm kuud kinni Müncheni linna vangla eraldi osakonnas, kuna Baieri liidumaal ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi(10).

16.      Kolmandaks, kohtuasjas C‑474/13 kohaldati Vietnami kodaniku Thi Ly Phami suhtes kinnipidamist 29. märtsist kuni 10. juulini 2012 Nürnbergi linna vanglas (Baieri liidumaa) ja lisaks sellele nõustus ta sellega, et tema kinnipidamine toimub koos tavaliste kinnipeetavatega.

17.      T. L. Phami esitatud seisukohtadest nähtub, et ta kirjutas alla järgmisele kirjalikule eelnevalt koostatud avaldusele:

„Kinnipeetu Pham Thi Ly

Kinnitan, et olen nõus sellega, et mind paigutatakse vangidega kokku.

Nürnberg, 30. märts 2012

Allkiri”

18.      Need kinnipidamise kohaldamise otsused võeti kõik vastu 30. juuli 2004. aasta Gesetz über den Aufenthalt, die Erwerbstätigkeit und die Integration von Ausländern im Bundesgebiet (Aufenthaltsgesetz) (Liitvabariigi territooriumil välismaalaste elamisõigust, töötamist ja integratsiooni käsitlev seadus (välismaalaste seadus))(11) § 62a lõike 1 alusel, mille eesmärk on võtta Saksa õiguskorda üle direktiivi artikli 16 lõige 1.

19.      Aufenthaltsgesetzi § 62a lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Väljasaatmise eesmärgil kinnipidamist teostatakse üldjuhul spetsiaalses kinnipidamisasutuses. Kui liidumaal puuduvad spetsiaalsed kinnipidamisasutused, võib kinnipidamist teostada selle liidumaa muudes kinnipidamisasutustes; sellisel juhul eraldatakse väljasaadetavad kinnipeetavad teistest vangidest.”(12)

20.      Põhikohtuasjades küsivad Bundesgerichtshof (kohtuasjad C‑473/13 ja C‑474/13) ning Landgericht München (kohtuasi C‑514/13), kas kinnipidamine on direktiivi artikli 16 lõikes 1 kehtestatud põhimõtteid silmas pidades õiguspärane.

21.      Kohtuasjad C‑473/13 ja C‑514/13 liideti kirjalikuks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks, arvestades eelotsuse küsimuse samasust. Kuna kohtuasi C‑474/13 on nende liidetud kohtuasjadega tihedalt seotud, otsustasin esitada ühtse ettepaneku.

A.      Liidetud kohtuasjad C‑473/13 ja C‑514/13

22.      Liidetud kohtuasjades C‑473/13 ja C‑514/13 esitavad Bundesgerichtshof ja Landgericht München küsimuse selle kohta, millised põhjused võimaldavad liikmesriigil määrata ebaseadusliku rändaja kinnipidamise vanglas.

23.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtud küsivad iseäranis, kas Aufenthaltsgesetzi § 62a lõige 1 on kooskõlas direktiivi artikli 16 lõike 1 aluseks olevate põhimõtetega, ja küsivad eelkõige, kas tuleb võtta arvesse Saksamaa föderaalset ülesehitust ja pädevust, mis on igale liidumaale jäetud nende põhimõtete rakendamiseks.

24.      Saksamaa õigusnorm lubab nimelt sõnaselgelt pädeval liidumaal paigutada väljasaadetavad kolmandate riikide kodanikud vanglatesse, kui „[seal] puuduvad spetsiaalsed kinnipidamisasutused”.

25.      Bundesgerichtshof ja Landgericht München otsustasid seega mõlemad menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Küsimused, mis nad sellega seoses esitavad, on sisuliselt ühesugused.

26.      Kohtuasjas C‑473/13 esitab Bundesgerichtshof järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi […] artikli 16 lõikest 1 tuleneb liikmesriigi kohustus korraldada isiku väljasaatmise eesmärgil kinnipidamine üldjuhul spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes ka siis, kui sellised asutused on olemas vaid selle liikmesriigi mõnes föderaalses üksuses, teistes üksustes need aga puuduvad?”

27.      Kohtuasjas C‑514/13 sõnastab Landgericht München oma küsimuse järgmiselt:

„Kas […] direktiivi […] artikli 16 lõikest 1 tuleneb liikmesriigi kohustus korraldada väljasaatmise eesmärgil kinnipidamine üldjuhul spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes ka siis, kui sellised asutused on olemas vaid selle liikmesriigi föderaalse jaotuse ühes osas, teises osas, kus selle liikmesriigi föderaalse jaotuse eeskirjade kohaselt peab kinnipidamine toimuma, need aga puuduvad?”

28.      Põhikohtuasjade pooled, Madalmaade, Rootsi, Saksamaa ja Šveitsi valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid oma seisukohad.

B.      Kohtuasi C‑474/13

29.      Kohtuasja C‑474/13 taust on sama, mis liidetud kohtuasjadel C‑473/13 ja C‑514/13. Selles on aga tõstatatud küsimus selle kohta, milline ulatus tuleb omistada direktiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud kohustusele eraldada ebaseaduslikud rändajad tavalistest vangidest. Tuletan meelde, et asjaomane isik paigutati kolmeks kuuks Nürnbergi linna vanglasse ja lisaks nõustus ta sellega, et tema kinnipidamine toimuks koos tavaliste kinnipeetavatega.

30.      Selles kohtuasjas küsib Bundesgerichtshof seega, kas selline kinnipidamine on direktiivi artikli 16 lõike 1 seisukohast õiguspärane, arvestades asjaomase isiku antud nõusolekut.

31.      Bundesgerichtshof peatas seega menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi […] artikli 16 lõikega 1 on kooskõlas väljasaatmise eesmärgil kinnipeetava isiku paigutamine koos vangidega, kui see isik on sellega nõus?”

32.      Põhikohtuasja pooled, Saksamaa ja Madalmaade valitsus ning komisjon esitasid oma seisukohad.

C.      Küsimuste olulisus

33.      Kolm eelotsusetaotlust tõstatavad tõeliselt põhimõttelise küsimuse väljasaadetavate rändajate kinnipidamistingimuste kohta, mis on ette nähtud direktiivi artikli 16 lõikes 1.

34.      Tagasisaadetavate rändajate kinnipidamise küsimuse tõstatamine toob päevavalgele tegeliku olukorra, mida pahatihti illustreerib karm reaalsus. Üldiselt võetuna tõstatab see probleemi Euroopa Liidu tasandil kehtestatud süsteemi sobivuse kohta. Selle süsteemi lihtsa vaatlemise tulemusena peab nentima, et kehtestatud põhimõtete loogika toob kaasa liikmesriikide vahelise ebavõrdsuse. Teatud liikmesriigid peavad oma geograafilise asukoha tõttu kandma raskemat koormust kui teised ning maha ei saa vaikida sellest tulenevat majanduslikku koormust.

35.      Sellegipoolest on Euroopa Inimõiguste Kohus ja seejärel Euroopa Kohus õiguse aluspõhimõtete kohaldamise kaudu üldtuntud kohtuotsustes(13) meenutanud, et praegu kehtiv süsteem ei saa viia selleni, et kogu koormus lasub ainult nendel liikmesriikidel, keda rändajate massiline riiki sisenemine otseselt puudutab.

36.      Nimelt tulenes enne kõnealuseid kohtuotsuseid liidu õigusnormide ühesest ja lihtsast kohaldamisest volens nolens teatud liikmesriikidele mugavam olukord kui teistele.

37.      Nimetatud kaks kohust meenutasid seega, et põhiõiguste kaitsmise nõude mõjul tuleb kerge lahendus kõrvale jätta.

38.      Praegusel juhul soovin, et Euroopa Kohus kasutaks samasugust arutluskäiku käesolevate kohtuasjade puhul.

39.      Rändajate sissevoolu tulemusena on väljasaatmise eesmärgil kinnipidamine muutunud erakordselt oluliseks. Selle raske olukorra põhjused on mitmesugused ja üldteada. Need kuuluvad liikmesriikide ja liidu välispoliitika alla, mis on nende pädevusvaldkond.

40.      Seevastu kinnipidamisotsuse õiguslikud tingimused ja selle täitmise sisulised tingimused kuuluvad kohtuliku kontrolli alla.

41.      Käesoleval juhul ei ole käsitlusel kinnipidamise kohaldamise otsuste õiguslikud tingimused. Nende otsuste täitmise sisulised tingimused on aga esitatud probleemi keskmes.

42.      Direktiivis on täiesti selgelt kinnitatud, et kinnipidamise otsus on viimase võimalusena võetav meede. Direktiiv kinnitab, et see kinnipidamine on oma olemuselt läbinisti täiendav meede, mis on seotud vajadusega tagada rändaja väljasaatmine. Seega on direktiivis eriti selgelt sätestatud, et olukord, milles on rändaja, kelle ainus süü seisneb selles, et ta kannatab puudust ja üritab sellest välja pääseda, isegi kui ta teeb seda mõtlematult suure riski hinnaga, mille tulemus on täiesti ebakindel; on täiesti vastupidine kurjategija olukorrale. On ilmne, et see põhitunnus peab kajastuma meetme täideviimise korras, ning järelikult peab see meede erinema karistuse täideviimisest.

43.      Nimelt tuleb kohe täpsustada, et vanglaid, mis võivad olla kas karistusasutused, mis täidavad täpseid eesmärke, mis on seotud karistuse enda mõistega, või siis arestimajad, ei või segi ajada direktiivis ette nähtud spetsiaalsete kinnipidamisasutustega. Isikut peetakse vanglas ainult kahel juhul, s.o enne kohtumõistmist või kriminaalkaristuse täideviimiseks, ning mõlemad nimetatud juhud on osa menetlusest, mis on seotud raske kuriteoga.

44.      Enne kohtuotsust on kinnipidamine lubatud üksnes täpsetel põhjustel, mille põhitingimus on see, et on olemas asjaolud, mis muudavad tõenäoliseks või siis võimalikuks teatud raskusastmega rikkumise toimepanemise, ning sellele lisanduvad asjaolud, mis on seotud toimepandud teo laadi, teo toimepanemise üksikasjade, süüdistatava esindamise tagatiste puudumise, tõendite säilitamise ja tunnistajate mõjutamise ärahoidmise vajadusega, ning süüdistatava isikuga seotud asjaolud, mille tõttu on tema kohtu jaoks kättesaadavana hoidmine möödapääsmatu.

45.      Kinnipidamise rakendamine enne kohtuotsust täidab seega eelkõige vajadust vältida kontakte kolmandate isikutega või vältida põgenemist. Sellest tuleneb tingimata, et kohaldatav kinnipidamiskord võtab neid põhieesmärke arvesse isegi nende asutuste või asutuste osakondade puhul, mis on ette nähtud isikutele, kelle suhtes ei ole veel kohtuotsust tehtud. Sellest tulenevad kohustused ei saa igal juhul võimaldada kõnealustes üksustes sunniviisiliselt viibivate isikute vaba liikumist nendes üksustes ega kolmandate isikute vaba juurdepääsu või vabu asutuseväliseid kontakte, sest kinnipidamissüsteem on ette nähtud just nende kontaktide takistamiseks.

46.      See kehtib veelgi enam nende asutuste või asutuste osakondade puhul, mis on ette nähtud süüdimõistetud kinnipeetavatele, kelle puhul on vanglateenistuse üks peamisi ja ka õigustatud eesmärke põgenemise, kollektiivsete rahutuste ja vanglaametnike vastaste rünnakute vältimine. Neid asjaolusid on mõistagi võetud arvesse nii kinnipeetavate suhtes kohaldatava korra kui ka kõnealuste asutuste juhtimismeetodi puhul.

47.      Eespool esitatud kaalutlustest sõltumatult põhineb kõnealuste asutuste toimimise üldreegel meeste, naiste ja alaealiste eraldamisel – mis väljendub eraldi asutustesse või sama asutuse eraldi osakondadesse määramises.

48.      Alaealiste puhul tuleb silmas pidada, et nende kinnipidamine on alati põhimõtteliselt erakorraline meede, mis eeldab seega, et seda kohaldatakse nende alaealiste suhtes, kes on peatselt täisealiseks saamas või kellel on raske psühholoogiline profiil, ja igal juhul raskete tegude toimepanemise tõttu.

49.      Esiteks neid andmeid ning teiseks direktiivi ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) nõudeid arvestades tulebki seega analüüsida, kas sellise korra kohaldamine rändajate suhtes, kes on väljasaatmise eesmärgil paigutatud kinnipidamisasutusse, on kooskõlas neile liidus tagatud õigustega.

50.      Käesolevas ettepanekus esitan põhjused, miks minu arvates ei või väljasaadetavat kolmanda riigi kodanikku hoida vanglas põhjendusel, et liidumaal, mis peab tagama tema kinnipidamise täideviimise, ei ole niisuguseid spetsiaalseid asutusi, nagu on sätestatud direktiivi artikli 16 lõikes 1.

51.      Samuti leian, et seda kodanikku ei või hoida koos tavaliste vangidega ettekäändel, et ta loobus talle kõnealuse sättega antud õigusest olla nendest vangidest eraldatud.

II.    Õiguslik raamistik

52.      Direktiivi põhjendustes 11, 13, 16, 17 ja 24 on sätestatud:

„(11) Tuleks kehtestada üldised minimaalsed õiguslikud tagatised tagasisaatmisega seotud otsuste puhul, et tagada asjaomaste isikute huvide tõhus kaitse. […]

[...]

(13)      Sunnimeetmete võtmisel tuleks selgesõnaliselt kohaldada proportsionaalsuse ja tulemuslikkuse põhimõtteid seoses võetud abinõude ja taotletavate eesmärkidega. […] Liikmesriikidel peaks olema mitmeid võimalusi sunniviisilise tagasisaatmise jälgimiseks.

[...]

(16)      Väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise kasutamist tuleks piirata ja selle suhtes tuleks kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet seoses võetud abinõude ja taotletavate eesmärkidega. Kinnipidamine on õigustatud ainult tagasisaatmise ettevalmistamiseks või väljasaatmise läbiviimiseks ja kui leebemate sunnimeetmete võtmine ei oleks piisav.

(17)      Kinnipeetud kolmandate riikide kodanikke tuleks kohelda inimlikul ja väärikal moel, austades nende põhiõigusi ning järgides rahvusvahelist ja siseriiklikku õigust. Ilma et see piiraks siseriiklike õigusaktidega reguleeritud esialgset kinnipidamist õiguskaitseorganite poolt, tuleks kinnipidamist teostada üldjuhul spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes.

[...]

(24)      Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis […] hartas tunnustatud põhimõtteid.”

53.      Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis sätestatakse ühised nõuded ja kord, mida tuleb kohaldada liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvate põhiõigustega ja rahvusvahelise õigusega, kaasa arvatud pagulaste kaitse ja inimõigustega seotud kohustustega.”

54.      Direktiivi artikli 4 „Soodsamad sätted” lõikes 3 on sätestatud:

„Käesolev direktiiv ei piira liikmesriigi õigust võtta vastu või säilitada sätteid, mis on soodsamad isikutele, kelle suhtes käesolevat direktiivi kohaldatakse, tingimusel et sellised sätted on käesoleva direktiiviga kooskõlas.”

55.      Direktiivi artikli 15 lõike 2 viimane lõik täpsustab, et „[k]ui kinnipidamine on seadusevastane, vabastatakse asjaomane kolmanda riigi kodanik viivitamatult.”

56.      Direktiivi artikli 16 „Kinnipidamistingimused” lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kinnipidamist teostatakse üldjuhul spetsiaalses kinnipidamisasutustes. Kui liikmesriigil ei ole võimalik pakkuda majutust spetsiaalses kinnipidamisasutuses ja ta peab kasutama majutamist vanglas, eraldatakse kinnipeetud kolmanda riigi kodanikud tavalistest vangidest.”

57.      Direktiivi artikli 17 lõiked 2 ja 3 sätestavad:

„2.      Väljasaatmist ootavad kinnipeetud perekonnad majutatakse eraldi, mis tagab piisava privaatsuse.

3.      Kinnipeetud alaealistel on võimalus tegeleda vaba aja veetmisega, sealhulgas nende eale kohaste mängude ja harrastustega, ning neil on sõltuvalt nende viibimise kestusest juurdepääs haridusele.”

58.      Viimaks, direktiivi artikkel 18 „Eriolukord” näeb ette:

„1.      Olukordades, kus erakordselt suure hulga kolmanda riigi kodanike tagasisaatmine paneb liikmesriigi kinnipidamisasutuste mahutavusele või tema kohtu- või haldusasutustele ettenägematult suure koormuse, võib see liikmesriik sellise erandliku olukorra jätkumisel […] võtta kiireloomulisi meetmeid seoses kinnipidamistingimustega, mis kalduvad kõrvale artikli 16 lõikes 1 ja artikli 17 lõikes 2 sätestatutest.

2.      Selliste erakorraliste meetmete võtmisel teavitab asjaomane liikmesriik sellest komisjoni. Liikmesriik teatab komisjonile viivitamatult, kui selliste erakorraliste meetmete kohaldamiseks enam põhjust ei ole.

3.      Käesolevas artiklis sätestatut ei või tõlgendada nii, et sellega lubatakse liikmesriikidel kalduda kõrvale nende üldisest kohustusest võtta kõik vajalikud üldised ja konkreetsed meetmed, tagamaks käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmine.”

III. Sissejuhatavad märkused

59.      Kõigepealt märgin, et nagu ilmneb teabest, mis Bundesgerichtshof esitas kohtuasjas C‑473/13, ei olnud siis, kui A. Bero 6. jaanuaril 2011 kinnipidamisasutusse paigutati, direktiiv Saksamaa õiguskorda üle võetud.

60.      Aufenthaltsgesetz’i § 62a jõustus 26. novembril 2011, st pärast asjaomase isiku vabastamist kinnipidamisasutusest. Seega ei olnud see säte A. Bero vastu algatatud menetluses kohaldatav. Seevastu võib viimane tugineda direktiivi artikli 16 lõikele 1, kuivõrd tema kinnipidamise alguse kuupäeval oli möödunud direktiivi ülevõtmise tähtaeg, milleks on selle direktiivi artikli 20 lõike 1 esimese lõigu kohaselt ette nähtud 24. detsember 2010.

61.      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et juhul, kui liikmesriik jätab direktiivi ette nähtud tähtajal üle võtmata või võtab selle üle ebaõigesti, võivad eraõiguslikud isikud tugineda riigi vastu direktiivi nendele sätetele, mis on oma sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed. Nagu Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses El Dridi(14), kehtib see direktiivi artiklite 15 ja 16 kohta, mis on tingimusteta ja piisavalt täpsed, et võimaldada liikmesriikidel neid rakendada, ilma et nad vajaksid selleks muid erilisi asjaolusid.(15)

IV.    Direktiivi artikli 16 lõike 1 analüüs

62.      Iga Euroopa Kohtule esitatud küsimuse analüüsimine eeldab direktiivi artikli 16 lõike 1 sõnastuse ja eesmärgi ühist tõlgendust.

A.      Direktiivi artikli 16 lõike 1 sõnastus

63.      Pööran erilist tähelepanu direktiivi artikli 16 lõike 1 prantsus‑ ja saksakeelsele versioonile. Nimelt on nende kahe keeleversiooni vahel oluline erinevus, millest tulenesid loomulikult tagajärjed sõnastuses, mida Saksamaa seadusandja kasutas siseriiklikus ülevõtmise seaduses.

64.      Mis puudutab direktiivi artikli 16 lõike 1 esimest lauset, siis see kehtestab põhimõtte, et „[k]innipidamist teostatakse üldjuhul spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes”.

65.      See põhimõte on sõnastatud selgelt ja ühtselt kõikides liidu keeltes.(16) Seega olen veendunud, et liidu seadusandja eesmärk oli kehtestada põhimõte, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud rajama väljasaadetavate kolmandate riikide kodanike kinnipidamiseks spetsiaalsed asutused, välja arvatud konkreetsetel erandjuhtudel.

66.      Selle põhimõtte rangust pehmendab nimelt sõna „üldjuhul”, mis eeldab erandeid.

67.      Liidu seadusandja teeb sellest põhimõttest erandi direktiivi artikli 16 lõike 1 teises lauses.(17)

68.      Nimelt, selle sätte prantsuskeelses versioonis võib väljasaadetavaid kolmandate riikide kodanikke hoida vanglates, „[k]ui liikmesriigil ei ole võimalik pakkuda majutust spetsiaalses kinnipidamisasutuses” ([l]orsqu’un État membre ne peut les placer dans un centre de rétention spécialisé)(18) või ingliskeelses versioonis [w]here a Member State cannot provide accomodation in a specialised detention facility(19).

69.      Selle sätte saksakeelne versioon teeb seevastu olulist vahet asjaoludel, mille korral võib liikmesriik kalduda kõrvale direktiivi artikli 16 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhimõttest. Nimelt on selles lubatud kinnipidamine vanglas, „[k]ui liikmesriigis ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi”(20) (Sind in einem Mitgliedstaat solche speziellen Hafteinrichtungen nicht vorhanden).

70.      See versioon kajastub üksnes osaliselt Saksa õigusaktis, millega võetakse üle direktiivi artikli 16 lõige 1. Tuletan meelde, et Aufenthaltsgesetzi § 62a lõige 1 näeb ette:

„Väljasaatmise eesmärgil kinnipidamist teostatakse üldjuhul spetsiaalses kinnipidamisasutuses. Kui liidumaal puuduvad spetsiaalsed kinnipidamisasutused, võib kinnipidamist teostada selle liidumaa muudes kinnipidamisasutustes”(21).

71.      Tuleb nentida, et nende põhjuste ulatust, mille tõttu liikmesriik võib kehtestatud põhimõttest erandi teha, ja sellest tulenevalt erandi enda ulatust, on oluliselt muudetud direktiivi artikli 16 lõike 1 teise lause saksakeelse versiooni ja selle direktiivi Saksa õiguskorda ülevõtmise koostoimes.

72.      Seega, enne kui analüüsida kõnealuse ülevõtva seaduse kooskõla liidu õigusega, tuleks analüüsida seda, kas selle sätte saksakeelset versiooni, mida iseloomustab sõnastuse „[k]ui ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi”(22) kasutamine, võib õiguspäraselt kasutada selle tõlgenduse aluseks, mis õigustab põhikohtuasjas võetud abinõusid.

73.      Minu arvates on ilmselge, et direktiivi artikli 16 lõike 1 teise lause saksakeelne versioon on vigane.

74.      Esiteks, selle sätte ja iseäranis sõnade „[k]ui liikmesriigil ei ole võimalik”(23) versioonid kõikides teistes liidu keeltes on ühtsed ja järgivad selle prantsus‑ ja ingliskeelseid versioone. Nagu Euroopa Kohus on aga otsustanud, ei saa üks erinev keeleversioon üksinda olla ülimuslik teiste keeleversioonide suhtes.(24)

75.      Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et sellise sätte ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise kindlustamiseks, mille versioon ühes liidu keeles on erinev teistest keeleversioonidest, tuleb seda sätet tõlgendada mitte üksnes lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest, milles see säte sisaldub, vaid ka liidu seadusandja taotletud eesmärgist.(25)

76.      Direktiivi artikli 16 lõike 1 teise lause saksakeelne versioon, iseäranis sõnastuse „[k]ui ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi”(26) kasutamine, võtab aga täielikult ära kasuliku mõju põhimõttelt, mille liidu seadusandja kehtestab direktiivi artikli 16 lõike 1 esimeses lauses, ja kahjustab selgelt eesmärke, mida see seadusandja soovib saavutada.

77.      Nimelt ei ole mingit kahtlust, et liidu seadusandja kavatses kohustada liikmesriike asutama spetsiaalseid kinnipidamisasutusi, et väljasaadetavatele rändajatele kehtestatud soodsam erikord oleks tegelikkuses rakendatav. Seega, vastupidi Saksamaa valitsuse esitatud arvamusele, on täiesti selge, et liidu seadusandja ei kavatsenud lubada nendel riikidel tugineda kehtestatud põhimõttest erandi tegemiseks asjaolule, et nende territooriumil puudusid kõnealused asutused.

78.      Vastasel juhul oleks tulemus see, et kinnipidamise eripärale vastavate asutuste ehitamine muutuks puhtalt liikmesriikide tahtest sõltuvaks tingimuseks, mille osas jääks neile täielik kaalutlusõigus. Sellisel eeldusel tuleks direktiivi artikli 16 lõikes 1 kasutatud sõnastust „[k]ui liikmesriigil ei ole võimalik”(27) tõlgendada nii, et see käsitleb olukordi, milles „liikmesriik ei taha”, sest selle lause tähendus muutuks siis just selliseks.

79.      Samuti pärsiks see liikmesriikide soovi ehitada spetsiaalseid kinnipidamisasutusi, kuna neil oleks lubatud määrata ebaseaduslike rändajate vanglatesse paigutamine – mis on aga direktiivi ülesehituse kohaselt üksnes erakorraline lahendus – ja, lõpptulemusena, vabandaks asjaolu, et liikmesriigid rikuvad raskelt kohustusi, mis neil lasuvad mitte ainult direktiivi, vaid ka nende rahvusvaheliste kokkulepete alusel.

80.      Sellest tulenevalt leian, et direktiivi artikli 16 lõike 1 teise lause saksakeelne versioon, mille kohaselt liikmesriik võib määrata vanglasse paigutamise, juhul kui selle riigi territooriumil ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi, tuleb käesolevate küsimuste analüüsimisel kõrvale jätta.

B.      Direktiivi artikli 16 lõike 1 eesmärk

81.      Direktiivi artikli 16 lõike 1 eesmärgi saab tuletada selle direktiivi artiklis 1 väljendatud juhtmõttest, mida saab mõista üksnes kooskõlas ja ühetaoliselt harta artikliga 1. See esmane õigusakt, mille kohaldatavuses ei saa käesoleval juhul kahelda, sätestab, et „[i]nimväärikus on puutumatu [ja] [s]eda tuleb austada ja kaitsta”. See viide inimväärikusele kuulub seega kindlalt direktiivi artiklis 1 viidatud põhiõiguste alla.

82.      Seetõttu saab direktiivi artikli 16 lõiget 1 ja, üldisemalt, väljasaadetavate välismaalaste kinnipidamistingimusi käsitlevaid erisätteid konkreetselt ja nende õigusnormidega kooskõlas kohaldada üksnes juhul, kui need tagavad kõnealuste väärtuste järgimise.

83.      Seega leian, et just nende nõuete täitmiseks seadis direktiivi artikli 16 lõige 1 väljasaadetava kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise aluseks kaks olulist põhimõtet, mis puudutavad kinnipidamise tingimusi ja korda. Esiteks, kinnipidamine peab toimuma sobiva elukorraldusega spetsiaalses asutuses, ja teiseks, kui see kinnipidamine peab erandkorras toimuma vanglas, peab liikmesriik tagama, et see kodanik eraldatakse tavalistest vangidest; kusjuures viimane nõue on muutumatu, sest see on kohustuslik kinnipidamiskohast olenemata.

84.      Lisaks sellele, ja jällegi kooskõlas direktiivi artiklis 1 sisalduvate viidetega, võtab liidu seadusandja asjaomases sättes üle Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika. Nimelt nõuab see kohus, et riigis ebaseaduslikult viibivate rändajate kinnipidamise koht, kord ja tingimused oleksid „sobivad”, nii et need ei kahjustaks 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklites 3, 5 ja 8 sätestatud õiguseid.(28)

85.      Liidu seadusandja võtab üle ka kümnenda ja üheteistkümnenda suunise „kahekümnest suunisest sunniviisilise tagasisaatmise kohta”, mille Euroopa Nõukogu ministrite komitee võttis vastu 4. mail 2005 ja millele on viidatud direktiivi põhjenduses 3.

86.      Kümnenda suunise punkt 1 nõuab nimelt, et isikuid, kelle suhtes kohaldatakse enne väljasaatmist kinnipidamist, paigutataks „üldjuhul” selleks spetsiaalselt ette nähtud ruumidesse, milles valitsevad nende õigusliku seisundiga sobivad materiaalsed tingimused ja kord.(29) Selle punktis 4 on samuti nõutud, et need isikud peavad olema eraldatud süüdistatavatest ja süüdimõistetud isikutest. Üheteistkümnenda suunise punktides 2–4 on aga nõutud, et perekonnad tuleb nende privaatsuse säilitamiseks paigutada eraldi majutuskohtadesse, kus on laste erilisi vajadusi arvestavad töötajad ja rajatised, võimaldades lastele eelkõige juurdepääsu haridusele ning harrastustega tegelemise.(30)

87.      Selleks koostas Euroopa Inimõiguste Kohus mitteammendava loetelu kriteeriumidest, millest lähtuvalt ta hindab kinnipidamiskoha, -tingimuste ja -korra sobivust.(31)

88.      Kõigepealt, ruumide planeering ja liigendus peavad nii palju kui võimalik vältima vanglakeskkonnas viibimise tunnet. Teiseks, nendes asutustes peavad olema kohase kvalifikatsiooniga töötajad, kellel on eelkõige mõningad keelelised ja arstlikud oskused. Kõnealused ruumid peavad olema puhtad ja nendes peab olema piisavalt ruumi elamiseks sellele inimeste arvule, keda sinna võidakse paigutada. Iseäranis peavad asutustes olema mees- ja naisisikutele eraldi ühistoad ning piisav arv vaba juurdepääsuga sanitaarseadmeid. Peale selle peab nendes asutustes olema toitlustamiseks vajalik ruum ja vahendid ning vaba juurdepääsuga telefon. Asutuses peavad lisaks olema meditsiiniseadmed ning perekondade ja konsulaarametnike vastuvõtmiseks ette nähtud ruum. Peale selle peab selles olema hariduse omandamiseks ja vaba aja veetmiseks ette nähtud kohad, eelkõige vabas õhus jalutamise ala. Viimaks, juhul, kui asutusse tuleb majutada perekondi, nõuab Euroopa Inimõiguste Kohus, et toad oleksid spetsiaalselt varustatud laste kinnipidamiseks nõutavate rajatistega, võimaldades sobivat ja turvalist lastevarustust.(32)

89.      Neid kriteeriume arvestades otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et vangla ei ole „kohane” või „sobiv” koht väljasaadetavate kolmandate riikide kodanike vastuvõtmiseks ja kinnipidamiseks.

90.      Euroopa Inimõiguste Kohtu seatud ja liidu seadusandja poolt üle võetud nõuded põhinevad kinnipidamismeetme laadil ja eesmärgil.

91.      See meede eristub oma olemuselt väga selgelt karistusmeetmest. Eesmärk ei ole mitte karistada rändajat toimepandud kuriteo või süüteo eest, vaid valmistada ette tema väljasaatmist asjaomasest liikmesriigist. Direktiivi raames peab liidu seadusandja ka silmas, et ta ei kasutaks rändajaga seoses mõisteid „vabadusekaotus” või „vangistus”. Lisaks täpsustab seadusandja direktiivi artiklis 15, et kinnipidamise rakendamist saab otsustada ainuüksi isikute puhul, kelle suhtes kohaldatakse väljasaatmismenetlust, ning see peab üksnes aitama seda väljasaatmist teostada.(33) Direktiivi 2003/9/EÜ(34) raames määratleb seadusandja viimaks, et kinnipidamine on „liikmesriigi korraldusel varjupaigataotleja hoidmine teatavas kohas, kus varjupaigataotlejalt on võetud liikumisvabadus”.(35)

92.      Kinnipidamine ei ole seega õigusrikkumise toimepanemise tagajärjel määratud karistus ja selle eesmärk ei ole asjassepuutuva isiku käitumise parandamine, et ta lõpuks taasühiskonnastada. Põhjustes, millel rajaneb kinnipidamismeetme õiguslik alus, ei ole ka mitte mingil viisil väljendatud käitumise karistamise ideed. Tuleb silmas pidada, et selles staadiumis ei ole väljasaadetaval rändajal mingit karistusõiguslikku seisundit, ning ei tohi unustada, et isegi kui asjaomane liikmesriik kvalifitseerib, nagu tal on Euroopa Kohtu kohaselt õigus, enda territooriumile ebaseaduslikult sisenemise „õigusrikkumiseks”, on see kohus lisaks otsustanud, et väljasaatmine peab olema ülimuslik selle teo võimaliku karistatavuse suhtes.(36)

93.      Sellest tulenevalt ei ole ühtegi õiguspärast põhjust kõnealuse kinnipidamise teostamiseks vanglatingimustes ja vanglarežiimi alusel.

94.      Kui esimene liikmesriikide kohustus on tagada inimväärikuse austamine vastavalt harta artiklile 1, siis tähendab see esiteks seda, et väljasaadetavaid mehi, naisi ja lapsi ei näidataks seda inimväärikust kahjustades kurjategijatena, koheldes neid kui kurjategijaid.

95.      Teiseks peab neile olema tagatud vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele(37), et kinnipidamise teostamise korra tulemusena ei kohaldataks nende suhtes vanglarežiimile omaseid piiranguid, mis muudavad loomulikult võimatuks direktiivis ja sellega ülevõetud tekstides kehtestatud eeskirjade ja põhimõtete täitmise ning selle direktiivi aluseks olevate põhiõiguste austamise. See eeldab sellise kinnipidamise korra ja materiaalsete tingimuste rakendamise, mis sobivad nende õigusliku seisundiga ja saavad vastata nende erilistele vajadustele, iseäranis kõige kaitsetumate isikute vajadustele. See kehtib direktiivi artikli 17 lõigete 2 ja 3 kohta, mis näevad ette, et väljasaatmist ootavatele kinnipeetud perekondadele tuleb anda sobiv majutus ja alaealistel peab olema juurdepääs haridusele ning nad peavad saama tegeleda kohase tegevusega; kusjuures need sätted vaid peegeldavad selles osas harta artiklit 7, artikli 14 lõiget 1 ja artiklit 24.

96.      Eeltoodu loogiline ja paratamatu tagajärg on kinnipidamise laadiga spetsiaalselt kohandatud keskustesse paigutamise nõue. Selleks kirjeldab direktiiv miinimumnõudeid, millele see kinnipidamine peab vastama, välja arvatud juhul, kui selle suhtes kehtestatakse veelgi kergemad tingimused.

97.      On selge, et vangla puhul ei ole võimalik täita direktiivis kehtestatud eeskirju ja põhimõtteid, sest see on lihtsalt ette nähtud teistsuguseks kasutuseks kui väljasaatmise eelseks kinnipidamiseks. Materiaalsed tingimused on seal kindlalt ebasobivad, iseäranis perede ja laste vastuvõtmiseks. Sisekorraeeskirjad muudavad vanglas viibimise tunde valdavaks, sest väljas käimise aeg on piiratud, kohapeal on suured politseijõud, valve on range ja isikud on täielikult ülalpeetavad.(38) Sellele tuleb lisada vanglates valitsev ebakindlus, ülerahvastatus, stress, ebaturvalisus ja vaenulik keskkond ning ei tohi unustada, et sedalaadi asutustele omane halduskoormus kaldub piirama haldus- ja õigusalaseid asjaajamisi, mis rändajad võivad ette võtta.

98.      Sama loogika alusel ja juhul, kui kinnipidamine peab erakorraliselt toimuma vanglas, nõuab direktiiv rändajate eraldamist tavalistest vangidest.

99.      See eraldamise kohustus aitab omakorda otseselt kaasa selle isiku inimväärikuse ja põhiõiguste austamisele, kes ei ole pannud toime ühtegi kuritegu ega isegi mitte ühtegi süütegu. See võimaldab tagada, et vangla struktuuri siseselt on väljasaadetava rändaja kinnipidamine erinev karistuse täideviimisest ja see toimub sellistes tingimustes ja sellise korra alusel, mis on sobivad tema õigusliku seisundiga. Viimaks võimaldab see kohustus ennetada riske, mis on seotud teatud rändajate kuritegelikule teele sattumisega, ning vältida vanglakeskkonnaga seotud vägivalda, mis võib puudutada kõige kaitsetumaid isikuid.

100. Minu arvates tähendab see rändajate ranget eraldamist tavalistest vangidest, luues eraldi üksuse, mis on vangla ülejäänud osast täielikult eraldatud, nii et see ei võimalda mitte mingisugust suhtlemist süüdimõistetutega või kinnipeetutega enne nende süüdi‑ või õigeksmõistmist. Peale selle nõudis komisjon direktiivi 1. septembri 2005. aasta ettepaneku(39) artikli 15 lõike 2 esimeses lõigus liikmesriikidelt, et nad tagaksid, et kolmanda riigi kodanikud „on tavalistest vangidest alati füüsiliselt eraldatud”.(40) See on põhjendatud.

101. Mulle tundub, et vanglateenistuse kodukord on vastuolus direktiivis kehtestatud põhimõtete rakendamisega, põhjustel, mis on seotud eelkõige õigustatud julgeolekunõuetega, mis on iseloomulikud selliste asutuste toimimisele. Kui lubada kontakti tavaliste vangide ja kinnipeetud välismaalaste vahel, tagades samas viimastele õigusnormides nõutava paindliku korra, iseäranis vanglaväliste kontaktide osas, tekib risk, et süüdimõistetud kasutavad seda ise ära, et sõlmida otse või rändajate vahendusel vanglaväliseid kontakte, mille tagajärgi võib kergesti ette kujutada. Samuti nendin ma ilma mingi imestuseta, eelkõige Müncheni kinnipidamisasutuse esitatud seisukoha alusel – kui ma sellest õigesti aru saan –, et tegelikult kohaldatakse kinnipeetud välismaalaste suhtes vanglarežiimi ja mitte spetsiaalselt kohandatud ja direktiivi nõuetele vastavat korda. Lisaks ei saa seda ette heita vanglateenistusele endale, sest eelkõige eespool meenutatud julgeolekukaalutlustel ei saa ta toimida teisiti. Seega on ikkagi just süsteemi enda loogika ja nõuded oma laadilt vastuolus direktiivi nõuetega ja muudavad selle süsteemi vanglakeskkonnas kohaldamatuks.

102. Minu arvates ei ole seega mingit kahtlust, et arvestades nende nõuete eesmärki, mis liidu seadusandja kehtestas direktiivi artikli 16 lõikes 1, kavatses ta jätta väljasaadetavad kolmandate riikide kodanikud vanglakorra alt välja, nõudes igalt liikmesriigilt esiteks spetsiaalsete kinnipidamisasutuste loomist oma territooriumile ja teiseks seda, et nad tagaksid väljasaadetavate kolmandate riikide kodanike eraldamise tavalistest vangidest, juhul kui need liikmesriigid määravad erakorraliselt kinnipidamise teostamise vanglas.

103. Järgnevalt tuleb üksikasjalikult analüüsida iga küsimust, mis on esitatud liidetud kohtuasjades C‑473/13 ja C‑514/13 ning kohtuasjas C‑474/13.

V.      Küsimuste analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

104. Käesolevate eelotsusetaotluse kontekstist hea ettekujutuse saamiseks tuleb nimetada järgmisi asjaolusid.

105. Esiteks tuletan meelde, et vastavalt põhiseaduse artiklitele 83 ja 84 tuleb ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike väljasaatmiseks määratud kinnipidamise teostamist tagada liidumaadel.

106. Saksamaa Liitvabariigi kuueteistkümnest liidumaast kümnes ei ole aga spetsiaalseid kinnipidamisasutusi(41). Neil juhtudel ja välja arvatud olukordade puhul, milles teatud liidumaad kasutavad vastastikust haldusabi, paigutatakse väljasaadetavad kolmandate riikide kodanikud vanglatesse ja neist teatud osa suhtes kohaldatakse samu eeskirju ja piiranguid kui tavaliste kinnipeetavate või eelvangistuses isikute suhtes.

107. Selle olukorra mõistis 22. veebruaril 2012 esitatud aruandes(42) hukka Euroopa Nõukogu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise tõkestamise Euroopa komitee (edaspidi „CPT”).

108. Teiseks, väljasaadetavate rändajate eraldamine tavalistest vangidest ei ole tagatud mitte kõikides riigi territooriumi vanglates, iseäranis selles osas, mis puudutab naiste ja laste kinnipidamist.(43) See nähtub mitte üksnes Saksamaa valitsuse esitatud seisukohtadest, vaid ka liikmesriigi kohtupraktikast.

109. Nimelt tühistas Landgericht Leipzig (Saksimaa) 20. septembri 2011. aasta kohtumäärusega direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel Tuneesia kodaniku kinnipidamisasutusse paigutamise, kuna see kodanik jagas kambrit süüdimõistetuga.(44) CPT koostatud 22. veebruari 2012. aasta aruande kohaselt ei olnud sel ajal Leipzigi vanglas väljasaadetavate kolmandate riikide kodanike vastuvõtmiseks ette nähtud eraldi üksusi.(45)

110. Ka Landgericht Traunstein (Baieri liidumaa) tühistas 21. augusti 2012. aasta kohtumäärusega väljasaadetava alaealise kinnipidamisasutusse paigutamise, põhjusel, et teda hoiti noorte õigusrikkujate kinnipidamiskeskuses.(46) Nimelt on Müncheni linna vanglas eraldi üksus vaid meessoost täiskasvanute vastuvõtmiseks. Nagu märkis Saksamaa valitsus oma vastuses CPT‑le, hoitakse alaealisi seetõttu alaealiste kinnipidamiskeskuses koos noorte õigusrikkujatega.(47) Naissoost rändajate kinnipidamist teostatakse vangla naisteosakonnas. Selline olukord valitseb ka Baden-Württembergi, Hesseni(48) ja Saksimaa(49) liidumaades.

111. Peale sellise olukorra õigusvastasuse on see ka šokeeriv. Rasedad naised ja alaealised on iseäranis kaitsetud ning ametiasutused peavad neile osutama erilist tähelepanu nende seisundi, vanuse ja sõltuvuse tõttu, mille osas ei ole ei liidu seadusandja direktiivi artikli 17 lõikes 2 ega Euroopa Inimõiguste Kohus oma praktikas valmis järeleandmisi tegema.(50)

112. Kolmandaks, mis puudutab üksuste kohandamist, siis juhul, kui on kohandatud spetsiaalsed hoone tiivad, võivad rändajad siiski enamasti söömise, jalutamise või meditsiinilise abi saamise puhul kohtuda tavaliste vangidega. Vastavalt kohtuasjas C‑514/13 esitatud Müncheni kinnipidamisasutuse seisukohale ei ole halduskorras kinnipeetavad isikud tavalistest vangidest eraldatud vastuvõtumenetluse ja kokkusaamiste käigus, erinevates ootesaalides (tervisekontroll, üleviimine) või kui nad viibivad raviruumides. E. Bouzalmate viibis näiteks pärast oma enesetapukatset kaksteist päeva vangla ühises raviruumis.

113. Viimaks, enamikes liidumaades näib ebaseaduslikult riigis viibivate rändajate kinnipidamine toimuvat karistuste täideviimise ja rehabilitatsiooni- ja vabadusekaotuslike ennetusmeetmete 16. märtsi 1976. aasta seadusega kehtestatud üldtingimuste järgi, ja iseäranis eeskirjade järgi, mis on kehtestatud selle seaduse §‑des 3–49, 51–121, 171, 173–175 (riideid, sisseoste ja tööd käsitlevad eeskirjad), § 178 lõikes 3 (erieeskiri alaealiste kohta) ja §‑des 179–187.(51)

114. Nüüd, kus see ülevaade on tehtud, tuleb järgnevalt käsitleda erinevaid asjaomaseid juhtumeid.

B.      Liidetud kohtuasjad C‑473/13 ja C‑514/13

115. Oma küsimusega soovivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas direktiivi artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis selle riigi föderaalset ülesehitust arvestades lubavad liidumaadel paigutada väljasaadetavad kolmandate riikide kodanikud vanglasse, kui pädeva liidumaa territooriumil ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi.

116. Täpsustan siinkohal, et käesolevad eelotsusetaotlused ei puuduta minu arvates küsimust, kas direktiiv näeb ette kohustuse ehitada viivitamatult minimaalne arv kinnipidamisasutusi, ja kui näeb, siis mis on sellise kohustuse rakendamise tähtaeg. Nendes küsimustes tõstatatud probleemid käsitlevad Euroopa Kohtule esitatud üksikjuhtumeid ning neis tahetakse tegelikult teada, kas liikmesriik võib teha direktiivi artikli 16 lõike 1 teises lauses ette nähtud erandi, ilma et ta tugineks erakorralisele olukorrale.

117. Tuletan meelde, et A. Berot hoiti vanglas põhjusel, et Hesseni liidumaal ei olnud spetsiaalseid kinnipidamisasutusi, kuhu oleks võimalik naisi vastu võtta. A. Bero esitatud seisukohtadest nähtub samuti, et teda ei eraldatud tavalistest vangidest ja eelvangistuses viibivatest isikutest.

118. E. Bouzalmatet peeti kinni Müncheni linna vangla eraldi osakonnas, kuna Baieri liidumaal ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi.

119. Oma eelotsusetaotlustes küsivad Bundesgerichtshof ja Landgericht München, kas sellisele põhjusele, mis rajaneb Saksamaa föderaalsel jaotusel, võib direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel õiguspäraselt tugineda.

120. Ühelt poolt märgivad nad, et siseriiklikud ametiasutused peavad kindlustama väljasaadetavate kolmandate riikide kodanike kinnipidamise spetsiaalsetes asutustes, olenemata nende asukohast riigi territooriumil. Nad leiavad, et seega ei tule võtta arvesse pädevust, mis on jäetud igale liidumaale direktiivi artikli 16 lõikes 1 kehtestatud põhimõtete rakendamiseks. Sellisel juhul oleks asjaomaste isikute kinnipidamine direktiivi nõuetega vastuolus.

121. Teiselt poolt märgivad eelotsusetaotlused esitanud kohtud, et ELL artikli 4 lõike 2 kohaselt peab liit austama liikmesriikide föderaalset ülesehitust.

122. Saksamaa valitsus tuletab oma seisukohtades meelde, et ELL artikli 4 lõike 2 kohaselt on liidu seadusandja tõepoolest kohustatud austama liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele. Sellest tulenevalt leiab ta, et põhiseadusega reguleeritud pädevuse jaotuse järgi peaks liidumaadel olema vabadus määrata kindlaks, kas ja millisel määral nad peavad looma ja haldama spetsiaalseid kinnipidamisasutusi, võttes arvesse nende suurust, geograafilist asukohta ja väljasaatmise eesmärgil kinnipeetavate isikute arvu, ning neil peaks olema samuti vabadus vajaduse korral otsustada, et nad teevad halduskoostööd teiste liidumaadega. Sellest tulenevalt väidab Saksamaa valitsus, et liidumaa haldussuveräänsus oleks kahjustatud, kui ta ei saaks paigutada väljasaadetavaid rändajaid selle liidumaa pädevuspiirkonna vanglasse põhjusel, et mujal liikmesriigi territooriumil on spetsiaalsed kinnipidamisasutused.

123. Neid asjaolusid arvesse võttes leiab Saksamaa valitsus seega, et direktiivi artikli 16 lõike 1 teises lauses sätestatud erand peab hõlmama olukorda, milles on liikmesriik, kui pädeva liidumaa territooriumil puuduvad spetsiaalsed kinnipidamisasutused, kuid see liikmesriik peab siiski järgima riigi institutsiooniliste eeskirjadega kehtestatud pädevuse jaotust.

124. Tõsi küll, vastavalt direktiivi artikli 16 lõike 1 teisele lausele võib liikmesriik määrata ebaseaduslikult riigis viibiva rändaja majutamise vanglas, kui sellel liikmesriigil „ei ole võimalik” majutada teda spetsiaalsesse kinnipidamisasutusse. See säte ei täpsusta aga lähemalt, millistel põhjustel oleks liikmesriik olukorras, kus tal see võimalik ei ole.

125. Kas neil asjaoludel jätab liidu seadusandja igale liikmesriigile kaalutlusõiguse määratleda põhjused, miks isikut võib paigutada mitte spetsiaalsesse kinnipidamisasutusse, vaid vanglasse?

126. Saksamaa ja Madalmaade valitsus annavad sellele küsimusele jaatava vastuse. Nad väldivad oma tõlgenduses direktiivi artikli 16 sidumist selle artikliga 18, mis ometigi selgitab seda niivõrd hästi, et minu arvates tuleb neid kaht artiklit lugeda koostoimes, kuna pealegi on kõnealuses teises sättes selgelt märgitud, et see on erand esimesest sättest.

127. Direktiivi artikli 16 lõige 1 kehtestab niisiis põhimõtte, milleks on kinnipidamise teostamine spetsiaalses asutuses, ja näeb ette erandi, kui liikmesriigil ei ole võimalik seda teha.

128. Direktiivi artikkel 18 näeb sõnaselgelt ette, millises olukorras selline erand on võimalik, see tähendab juhul, kui liikmesriik peab lahendama „eriolukordi” – see mõiste on kõnealuse artikli pealkirjaks.

129. Lisaks võib praeguses staadiumis kohe küsida, millistel põhjustel nägi liidu seadusandja sõnaselgelt ette eriolukorral põhineva erandi, kui selline erand oleks olnud sedavõrd loomulik ja tavaline, nagu väidavad Saksamaa ja Madalmaade valitsus. See, mis on lubatud haldustehnilistel kaalutlustel, peaks seda enam olema lubatud eriolukordades, ilma et direktiiv peaks seda täpsustama.

130. Niisiis on direktiivi mõtte kohaselt neid põhjuseid, millele liikmesriigid võivad vanglasse paigutamise määramisel tugineda, ikkagi vajalik rangelt piiritleda, mitte üksnes sellepärast, et tegemist on kõige koormavama vabadust piirava meetmega, mida direktiiv lubab, vaid ka sellepärast, et tegemist on erandiga ja seega on vaja meenutada liikmesriikide tegutsemisruumi piire, mis direktiiv seab ise oma kasuliku mõju tagamiseks.

131. Niisugused eriolukorrad, nagu on määratletud direktiivi artiklis 18, on seega ainus põhjus, mille liidu seadusandja on spetsiaalsesse kinnipidamisasutusse paigutamise kohustusest kõrvalekaldumiseks sõnaselgelt sätestanud. Kõnealuse sätte kohaselt võib liikmesriik võtta kiireloomulisi meetmeid, mis kalduvad kõrvale direktiivi artikli 16 lõikes 1 ja artikli 17 lõikes 2 sätestatud põhimõtetest, juhul kui liikmesriigi kinnipidamisasutuste mahutavusele või tema haldus- või kohtuasutustele on pandud ettenägematult suur koormus erakordselt suure hulga tagasipöördumiskohustusega kolmanda riigi kodanike tõttu. Kõnesolev säte võimaldab võtta arvesse palju suuremat koormust, mida teatud liikmesriigid peavad oma geograafilist asukohta arvestades kandma. Selle erandi alla kuulub minu arvates rändajate massiline sissevool, mida võib kohata Vahemere‑äärsetes riikides.

132. Kas see on ainus põhjus, millele võib tugineda? Mulle tundub, et direktiivi tekst ei võimalda sellele küsimusele jaatavalt vastata.

133. Seevastu võib sellest tekstist tuletada tunnuseid, mis peaksid olema võimalikel asjaoludel, millele liikmesriik võib sel eesmärgil tugineda.

134. Nimelt kvalifitseerib direktiivi artikli 18 lõige 2 sõnaselgelt selle artikli lõikes 1 ette nähtud erandid „erakorralisteks meetmeteks” ja kohustab sellisel juhul teatama komisjonile kõnealuste meetmete algusest ja lõpust.

135. Minu arvates on selge, et ainuüksi erakorralised asjaolud, mida iseloomustab analoogne kiireloomulisus või raskus, kui on direktiivi artiklis 18 nimetatud asjaoludel, võivad õigustada erakorralisi meetmeid, mis nõuavad komisjoni põhimõttelist kontrolli.

136. Sellest tulenevalt arvan, et kui jätta kõrvale rändajate massilise sissevooluga seotud eriolukorrad, saab liikmesriik määrata väljasaadetava kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise vanglas üksnes juhul, kui on olemas erakorralised ja õiguspärased põhjused, mis on tekkinud näiteks hädaolukorras ning mis näitavad ilma, et seda oleks võimalik vaidlustada, et huvide kaalumisest tulenevalt peab seda lahendust kasutama. Kui liikmesriigil on raskusi seoses väljasaadetava rändaja suhtes kinnipidamise kohaldamisega, siis näib mulle, et ta peab igale üksikjuhtumile antud hinnangu alusel kirjeldama põhjuseid, miks tuleb rakendada vanglasse paigutamist, võttes arvesse, et vanglasse paigutamise korral tuleb tagada rändajate eraldamine tavalistest vangidest. Samuti peab liikmesriik oma otsust konkreetse juhtumi asjaoludest lähtuvalt põhjendama ja täitma kohustusi, mis talle on seatud direktiivi artikli 18 lõikes 2. Lisaks tundub mulle – ehkki komisjon seda mõtet kohtuistungil ei toetanud –, et rändajal peab olema võimalik kõnealune vanglasse paigutamise otsus vähemalt halduskorras edasi kaevata.

137. Lähtudes seega nendest kaalutlustest, mis on ajendatud lihtsalt õigusnormi sõnastuse enda tõlgendamisest, analüüsingi üksteise järel põhjuseid, millele pädevad siseriiklikud ametiasutused põhikohtuasjades tuginesid, ja põhjuseid, mis liikmesriikide valitsused esitasid oma seisukohtades.

1.      Põhjused, millele tuginesid Regierungspräsidium Kassel (kohtuasi C‑473/13) ja Kreisverwaltung Kleve (kohtuasi C‑514/13)

138. Liidetud kohtuasjades C‑473/13 ja C‑514/13 tuginevad pädevad siseriiklikud ametiasutused kõnealuste kinnipidamiste põhjendamiseks igale liidumaale jäetud pädevusele ja Aufenthaltsgesetzi § 62a lõike 1 sõnastusele endale. Nagu ma eelnevalt märkisin, tunnustab nimetatud õigusnorm iga liidumaa õigust määrata riigis ebaseaduslikult viibivate rändajate kinnipidamise vanglates, kui liidumaade territooriumil ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi.

139. Tuletan aga meelde, et käesoleval hetkel kümnes liidumaas need puuduvad. Seega nähtub kohtuasjas C‑514/13 eelotsusetaotluse esitanud kohtu dokumentidest, et isikute puhul, kellele määratakse halduskorras kinnipidamine Baieri liidumaal, teostatakse seda kinnipidamist alates 1. jaanuarist 2012 automaatselt Aschaffenburgi, Müncheni ja Nürnbergi vanglates.(52)

140. Ebaseaduslikult riigis viibiva rändaja kinnipidamine vanglas ettekäändel, et liikmesriigi territooriumi ühes osas ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi, ei ole minu arvates aga vastuvõetav põhjus, sest see ei kuulu igal juhul eespool määratletud kriteeriumide hulka. See olukord ei tulene nimelt mitte sugugi niisugusest olukorrast, nagu on sõnaselgelt kirjeldatud direktiivi artiklis 18 või mida iseloomustab analoogne kiireloomulisus või raskus, kui on selles sättes nimetatud asjaoludel. Tegelikult tekib tunne, et spetsiaalseid kinnipidamisasutusi ei ole olemas lihtsalt sellepärast, et teatud liidumaades ei ole neid ehitatud, ja kasutatud ei ole olemasolevate asutuste majutamisvõimalusi.

141. Lisaks ei tundu mulle, et liikmesriigi föderaalne ülesehitus oleks takistuseks direktiivi põhimõtete kohaldamisele.

142. Selles osas on oluline meenutada Euroopa Kohtu praktika kaht esmatähtsat põhimõtet.

143. Esiteks, Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et liikmesriik ei saa direktiivist tulenevate kohustuste täitmata jätmist vajadusel vabandada oma föderaalsest korraldusest tulenevate siseriiklike normide ega praktikaga.(53) Niisiis, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei pea liidu institutsioonid arvesse võtma ega isegi esitama oma seisukohta iga liikmesriigi institutsiooniliste normide kohase pädevuse jaotuse kohta ega kohustuste kohta, mis võivad lasuda vastavalt föderaalse riigi ametiasutustel ja föderaalsete üksuste ametiasutustel.(54)

144. Järelikult, kui liikmesriigi territooriumil on olemas spetsiaalne kinnipidamisasutus, mis on piisava mahutavusega, peab ta määrama asjaomase isiku sellesse asutusse, olenemata selle riigi föderaalsest korraldusest ja kõnealuse asutuse geograafilisest asukohast.

145. Teiseks, liikmesriigid peavad kohandama oma õigusnorme nii, et need tagaksid isikute põhiõiguste austamise. Eeskätt ei tohi liikmesriigid kohaldada õigusnorme, isegi kui need kuuluvad kriminaalõiguse valdkonda, mis võiksid ohustada direktiivi eesmärkide saavutamist ja võtta seega direktiivilt selle kasuliku mõju. ELL artikli 4 lõike 3 teises ja kolmandas lõigus on sätestatud, et liikmesriigid „kasutavad kõiki asjakohaseid üld‑ või erimeetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine” ja eelkõige „hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist”, sealhulgas direktiivide eesmärkide saavutamist. See kohustus laieneb kõigile liikmesriikide organitele(55), olenemata sellest, kas tegemist on föderaalriigi keskorganitega või föderaalsete üksuste organitega, juhul kui liikmesriik on föderaalse korraldusega.

146. Saksamaal on liidu õiguse rakendamist puudutav pädevus jagatud liitvabariigi ja liidumaade vahel. Siiski tuleb rõhutada, et vastavalt põhiseaduse artikli 35 lõikele 1 osutavad kõik liitriigi ja liidumaade ametiasutused üksteisele õigus- ja haldusabi, ilma et see kahjustaks liidumaade haldussuveräänsust, millele Saksamaa valitsus oma seisukohtades tugineb.

147. Selle sätte alusel võimaldab Verwaltungsverfahrensgesetzi (Saksa kohtuvälise haldusmenetluse seadus) § 5 lõike 1 punkt 2 liidumaade ametiasutustel esitada haldusabitaotlusi, kui ühel neist on takistusi haldusmeetmete võtmisel, iseäranis vajalike rajatiste või töötajate puudumise tõttu.

148. Saarimaa sõlmis nõnda halduskoostöö lepingu, mis võimaldab tal paigutada väljasaadetavad kolmandate riikide kodanikud Ingelheimi spetsiaalsesse keskusesse, mis asub Rheinland-Pfalzi liidumaal. Selle keskuse 152 kohast 50 on antud Saarimaa käsutusse.(56) Hamburgi liidumaa sõlmis samuti koostöölepingu, et kindlustada naiste ja alaealiste kinnipidamine Brandenburgi liidumaa territooriumil asuvates spetsiaalsetes keskustes.(57) Selline olukord tundub olevat ka Saksimaa ja Schleswig-Holsteini liidumaa puhul, mis paigutavad Brandenburgi liidumaaga sõlmitud koostöölepingu alusel rändajad Berlin-Köpenicki ja Eisenhüttenstadti spetsiaalsetesse kinnipidamisasutustesse.(58)

149. Lisaks kavatses kohtuasjas C‑514/13 eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt haldusabi paluda. Nimelt nähtub 10., 12. ja 13. septembri 2013. aasta menetlusdokumentidest, et see kohus taotles sõnaselgelt Rheinland-Pfalzi liidumaa ametiasutustelt asjaomase isiku paigutamist Ingelheimi spetsiaalsesse kinnipidamisasutusse. Tuleb märkida, et see taotlus rahuldati ja seejärel lükati tagasi pärast asjaomase isiku enesetapukatset.

150. Sellest tulenevalt olen arvamusel, et Saksamaa föderaalse ülesehitusega ei ole vastuolus ebaseaduslikult riigis viibivate rändajate paigutamine spetsiaalsetesse kinnipidamisasutustesse, isegi juhul, kui pädeva liidumaa territooriumil ei ole selliseid asutusi.

151. Leian nimelt, et sellisel juhul võimaldavad erinevate liidumaade vahelised koostöölepingud, mille aluseks on mõistagi poolte vaba tahe, tagada direktiivi artikli 16 lõike 1 järgimise, austades samas Saksamaa föderaalset ülesehitust.

2.      Põhjused, millele tuginesid liikmesriikide valitsused oma seisukohtades

a)      Rändaja huvi ja heaolu

152. Saksamaa ja Madalmaade valitsuse väitel esineb asjaolusid, mille puhul rändaja huvi ja heaolu nõuab tema paigutamist vanglasse, õigustades seega erandit direktiivi artikli 16 lõike 1 teises lauses sätestatud põhimõtetest. See paigutamine oleks direktiivi artikli 4 lõike 3 tähenduses „soodsam meede”, mis võimaldab pädevatel siseriiklikel ametiasutustel pakkuda rändaja huve teenivat „isikupõhist lahendust” direktiivi põhjenduse 6 tähenduses.(59)

153. Saksamaa valitsus täpsustab, et tavaliste vangide kinnipidamise keskmise kestuse tõttu, mis on rändajate kinnipidamisest selgelt pikem, pakuvad vanglad laiemat valikut ning sagedamini tegevusi, vaba aja veetmise võimalusi ja tervishoiuteenuseid kui spetsiaalsed kinnipidamisasutused ning paremat julgeolekuga seotud valvet. Noorte õigusrikkujate kinnipidamiskeskustesse paigutatud alaealised saavad nendes alaealiste kinnipidamiskeskustes pakutavat spetsiifilist hooldust ja õpet ning võtta soovi korral osa erinevatest tegevustest koos eakaaslastega. Isikud, kes põevad mõnd konkreetset haigust, saavad meditsiinilist abi, mida spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes ei pruugita anda. Viimaks, isikuid, kes kujutavad ohtu teiste julgeolekule, saab paremini jälgida tänu vangla struktuurile ja neid valvavad kvalifitseeritud töötajad.

154. Peale selle väidab Saksamaa valitsus, et rändaja paigutamine asukohajärgsesse vanglasse võimaldab vältida kinnipidamisasutuste geograafilise kaugusega seotud probleeme. Esiteks võimaldab selline paigutamine tagada väljasaatmismenetluse tõhususe. Teiseks võimaldab see vältida rändaja kaugele saatmist ja hõlbustada mitte ainult kontaktide säilitamist perekonna ja sõpradega, vaid hõlbustada ka õigusalaseid toiminguid. Kolmandaks juhul, kui vanglas on mõni pereliige, võimaldab rändaja paigutamine samasse asutusse pereliikmete taasühinemist.

155. Märgin, et mõned neist argumentidest esitas Saksamaa valitsus oma vastuses CPT‑le pärast 22. veebruari 2012. aasta aruannet.(60)

156. Olen nende argumentide suhtes enam kui kahtleval seisukohal, välja arvatud ilmselt selles osas, mis puudutab isikuid, kes kujutavad endast ohtu teistele ja kelle puhul tundub hädavajalikkuse teooriale viitamine asjakohane.

157. Kuigi direktiivi artikkel 5 nõuab tõesti liikmesriikidelt, et nad võtaksid direktiivi rakendamisel arvesse lapse parimaid huve, perekonnaelu ja asjaomase isiku tervislikku seisundit, on selge, et seda ei ole tehtud selles tähenduses, nagu väidavad Saksamaa ja Madalmaade valitsus oma seisukohtades.

158. On tõepoolest olukordi, kus on parem olla vanglas kui kinnipidamiskeskuses. Need on just nimelt need olukorrad, mida liidu seadusandja on kirjeldanud direktiivi artiklis 18, või muud, raskuse või kiireloomulisuse poolest analoogsed olukorrad. Peale nende juhtumite on minu arvates raske väita, et kinnipidamine vanglas võib väljasaadetava jaoks olla „soodsam meede” või „isikupõhine lahendus”, isegi kui ta on alaealine või haige. Seda tehes eirataks jällegi vangistuse ülesannet, kuna see on ette nähtud kui karistuse täideviimise vahend, mis peab tagama toimepandud rikkumise eest vastutamise.

159. Selles osas on selge, et liikmesriigid ei saa sellise kinnipidamise määramiseks põhineda direktiivi artikli 4 lõike 3 sõnastusele.

160. Kuigi selle sättega antakse liikmesriikidele võimalus võtta vastu või säilitada riigis ebaseaduslikult viibivatele kolmandate riikide kodanikele direktiiviga võrreldes soodsamaid sätteid, tingimusel, et need sätted on direktiiviga kooskõlas, meenutas Euroopa Kohus kohtuotsuses El Dridi(61), et direktiiv ei luba neil riikidel kohaldada direktiiviga reguleeritavas valdkonnas rangemaid nõudeid(62).

161. On aga ilmselge, et kinnipidamine vanglas on mitte üksnes rangem meede kui sunniviisilise väljasaatmisega seoses ette nähtud meetmed, vaid see rikub ka direktiivis kehtestatud põhimõtteid, kui selle kinnipidamisega ei kaasne direktiivi artikli 16 lõikes 1 nõutud tagatised.

162. Vaatlen uuesti argumente, mis Saksamaa ja Madalmaade valitsused oma seisukohtades esitasid.

163. Esiteks argument, et noorte õigusrikkujate kinnipidamiskeskusesse paigutatud alaealised saaksid spetsiifilist hooldust ja õpet ning võtta osa erinevatest tegevustest koos eakaaslastega. Millisest hooldusest käib jutt? Ehkki noorte õigusrikkujate kinnipidamiskeskusesse paigutatud noored, kes on seega õigusrikkujad, vajavad psühholoogilist ravi, ei saa ma aru, miks peaksid noored rändajad, kes ei ole õigusrikkujad, juba määratluse poolest seda vajama.

164. Ma leian, et siin samastatakse rändaja õigusrikkujaga ning just nimelt tema paigutamise tõttu alaealiste osakonda lahutatakse laps oma vanematest, mida direktiiv konkreetselt vältida tahab. Minu meelest ei vasta see harta artiklitele 1 ja 24 ning eelkõige artikli 24 lõikele 3, milles on sätestatud, et „[i]gal lapsel on õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga”.

165. Kuigi direktiiv näeb ette, et alaealised peavad saama tegeleda nende eale kohaste harrastustega, eelkõige spordi ja vaba aja veetmisega, kahtlen ma sügavalt, et liidu seadusandja kavatsus oli ette näha, et nad osalevad ühistes tegevustes koos alaealiste õigusrikkujatega, kuna see sellises olukorras võib tekkida oht, nad satuvad kuritegelikule teele.

166. Teiseks argument, et rändajad, kes põevad mõnd konkreetset haigust, saaksid vanglates kohast meditsiinilist abi, mida ei pruugi spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes saada. On selge, et ei saa nõuda, et iga kinnipidamiskeskus pakuks igakülgset meditsiinilist abi. Siiski meenutan, et vastavalt direktiivi artikli 16 lõikele 3 peavad need võimaldama esmaabi ja haiguste põhiravi. Kahtlen väga, et vanglaid saab kasutada haiglatena, juhul kui tervislik seisund nõuab ulatuslikku ravi. On muide väga kindel, et alates teatud raskusastmest peavad kinnipeetud ise saama väljaspool vanglat osutatavat ravi.

167. Kolmandaks argument, et asukohajärgses või pädeva liidumaa vanglas kinnipidamine võimaldaks rändajal säilitada kontakte oma perekonna ja sõpradega. Niisugune kontaktide äralõikamine esineb vältimatult juhul, kui on tegemist väljasaadetava rändajaga, kuna vanemate võimalik kohaloleku tõttu ei ole tal võimalik tugineda sätetele, mis annaksid talle õiguse liidu territooriumile jääda.

168. Neljandaks argument, et rändaja üleviimine kaugel asuvasse spetsiaalsesse asutusse tõhustaks väljasaatmismenetlust. See argument ei ole minu arvates vastuvõetav, kuna spetsiaalse kinnipidamisasutuse enda eesmärk on kõikide nende toimingute hõlbustamine, mis tagaksid isiku kiire ja tulemusliku tagasisaatmise oma päritoluriiki talle laienevaid õigusi järgides.

169. Viiendaks argument, et rändaja saaks paigutada samasse vanglasse, kus peetakse kinni tema teisi pereliikmeid. Ma ei mõista, miks ei ole selline paigutamine võimalik spetsiaalses kinnipidamisasutuses, kus kehtib vastavalt direktiivi artikli 17 lõikele 2 perekonna taasühendamise nõue. Mulle tundub, et perekonna taasühinemise nõue teeb olulist vahet kinnipidamisel ja vangistusel ning takistab seetõttu vangistuse kohaldamist. Minu jaoks illustreerivad siinjuures väga hästi Müncheni vangla seisukohad piiranguid, mis on seotud kambrites kinnipidamise korraga, kus söögikorrad ja ülesanded on kellaajaliselt kindlaks määratud, „jalutamise” ajad rangelt piiratud ja mõnikord tuleb kanda kohustuslikku vormi.

b)      Spetsiaalsete kinnipidamisasutuste asutamisega seotud kulud ja kaugel asuvatesse kinnipidamisasutustesse saatmisega seotud koormus

170. Saksamaa valitsus märgib, et oleks ülemäära kulukas asutada igale liidumaale spetsiaalseid kinnipidamisasutusi kõikidele asjaomastele isikutele, st meestele, naistele ja alaealistele, arvestades eelkõige nende isikute, eelkõige naiste ja laste, suhteliselt väikest arvu.(63) Ta leiab samuti, et liikmesriigil peab olema teatud tegutsemisruum nende asutuste korralduse osas, kuna kinnipidamisasutusse paigutatavate isikute arv ei ole muutumatu ja nende kinnipidamine ei kesta kauem kui mõni nädal kuni mõni kuu.

171. Madalmaade, Rootsi ja Šveitsi valitsus nimetavad peale selle veel rasket ja ebaproportsionaalset koormust, mida võib endast kujutada rändaja ja vastutavate ametiisikute viimine pika maa taha, geograafiliselt kaugel asuvasse kinnipidamisasutusse, mis põhjustaks hilinemisi ja oleks ebaproportsionaalne takistus tagasisaamise menetluse läbiviimisele. Sellega seoses mainib Madalmaade valitsus eraldi olukorda, millesse liikmesriik võib sattuda juhul, kui spetsiaalses kinnipidamisasutuses ei ole ühtegi vaba kohta või kui see on ajutiselt suletud.

172. Mõistan, et liikmesriigil võib tekkida selles asuvate kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse probleem ajal, mil halduskorras kinnipidamine on väga levinud, ning et ta võib ka olla sunnitud mõned neist asutustest sulgema näiteks ümberehitus‑ või remonditööde tõttu. Sellele vaatamata ei tohi unustada, et ebaseaduslikult riigis viibivate rändajate vanglas kinnipidamine võib samamoodi kaasa tuua nende asutuste ülerahvastatuse, mis iseenesest põhjustab suuri kulusid. Mulle teadaolevalt on palju neid liikmesriike, kes kaebavad selle üle, et vanglad on pidevalt ülerahvastatud.

173. Samuti mõistan, et üleviimine spetsiaalsesse kinnipidamisasutusse võib tekitada kulusid ja nõuda korraldustöid, samas kui varsti peab algama väljasaatmismenetlus. Ükski liikmesriik ei saanud direktiivi vastuvõtmise raames arvata või isegi väita seda, et selles direktiivis sätestatud kohustuste täitmine ja põhimõtete rakendamine peab toimuma ilma kulutusi tegemata. Sellega seoses tuleb veel silmas pidada, et rändajate paigutamine vanglasse on ruumide suuruse ja sisseseadmise seisukohast iseenesest väga kulukas. See nõuab kõnealuste asutuste teatavate osakondade täielikku ümberehitamist, nii et kinnipidamise kord vastaks direktiivis sätestatud nõuetele. Järelikult tundub liikmesriikide viidatud kokkuhoid täiesti ebareaalne. Lõpuks oleks huvitav teada, kui suured on sama arvu kohti sisaldava vangla ja kinnipidamisasutuse vastavad kulud.

174. Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes leian seega, et peale direktiivi artiklis 18 sõnaselgelt nimetatud eriolukordade võivad ainuüksi erakorralised asjaolud, mida iseloomustavad selles sättes nimetatud tunnustega analoogne kiireloomulisus või raskus või mis seonduvad hädaolukorraga, põhjendada seda, et liikmesriik on sunnitud tegema erandi direktiivi artikli 16 lõike 1 esimeses lauses kehtestatud põhimõttest ja määrama väljasaadetava kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise vanglas.

175. Minu arvates ei ole ühelgi põhikohtuasjades esitatud põhjusel selliseid tunnuseid.

176. Kõiki neid kaalutlusi arvestades leian seega, et direktiivi artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis selle riigi föderaalset ülesehitust arvestades lubavad liidumaadel hoida väljasaadetavaid kolmandate riikide kodanikke vanglas, kui pädeva liidumaa territooriumil ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi.

C.      Kohtuasi C‑474/13

177. Kohtuasjas C‑474/13 küsib Bundesgerichtshof sisuliselt Euroopa Kohtult, kas direktiivi artikli 16 lõike 1 kohaselt võib liikmesriik jätta väljasaatmise eesmärgil vanglas kinni peetava kolmanda riigi kodaniku tavalistest vangidest eraldamata, põhjusel, et rändaja oli selle kokku paigutamisega nõus.(64)

178. Teisisõnu, kas rändaja, kelle suhtes kohaldatakse väljasaatmise eesmärgil kinnipidamist, võib nõustuda sellega, et teda koheldakse samamoodi nagu õigusrikkujat või kurjategijat?

179. Eelotsusetaotluses leiab Bundesgerichtshof, et asjaomasel isikul peaks olema võimalus nõustuda kinnipidamisega koos tavaliste vangidega, selleks, et „saada kontakti kaasmaalastega või eakaaslastega”. Ta väidab lisaks, et eraldamise nõude ainus eesmärk on parandada menetlusaluse isiku olukorda ja sellest kohustusest loobumine ei puuduta inimväärikuse tuuma, kuna karistuse täitmine iseenesest ei riiva inimväärikust.

180. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et direktiivi artikli 16 lõikega 1 ei näinud liidu seadusandja ette ühtegi erandit eraldamise nõudest. Peale selle küsib ta, kas ei ole mitte olemas oht, et sellest nõudest hiilitakse kõrvale, kui „asjaomased asutused laseks menetlusalustel isikutel regulaarselt allkirjastada eelnevalt koostatud nõusolekuid või kui isikuid kallutatakse nõusolekut andma”.

181. Oma seisukohtades leiavad Stadt Schweinfurt, Amt für Meldewesen und Statistik ning Saksamaa ja Madalmaade valitsus, et selline meede on kooskõlas direktiivi artikli 16 lõikega 1.

182. Sisuliselt põhjendavad nad seda rändaja huvi ja heaoluga, mis nõuavad nende väitel teatud asjaoludel erandi tegemist kõnealuses sättes kehtestatud eraldamise kohustusest. Tavaliste vangidega kokkupaigutamine võimaldab nende väitel tema olukorda parandada ja seega täita selles sättes seatud eesmärki.

183. Saksamaa valitsuse väitel võimaldab see kokkupaigutamine asjaomasel isikul eelkõige „sõlmida kinnipidamise vältel sotsiaalseid sidemeid kaasmaalastega”, millega nõustub ka Madalmaade valitsus; ning hõlbustab vanemate ja lähedastega kokkusaamist. Seega võimaldab vangidega kokkupaigutamine vältida sotsiaalset eraldatust, mis asjaomasel isikul võib kinnipidamisasutuses tekkida selle geograafilise kauguse tõttu ja sellepärast, et asutustes on vähe sama kodakondsusega isikuid, kes räägivad sama keelt. Saksamaa valitsuse sõnul oleks sellist olukorda raskem taluda kui puudusi, mis on seotud süüdimõistetud isikutega kokkupaigutamisega. Peale selle väidab Saksamaa valitsus, et inimväärikuse austamisega ei ole vastuolus see, et väljasaadetavat rändajat hoitakse koos tavaliste vangidega, nendega samades tingimustes. Vastupidi, selle põhimõtte austamine nõuab seda, et arvestataks asjaomase isiku väljendatud soovi, et ta paigutataks kokku sama kodakondsusega vangidega.

184. Kokkuvõttes, kõik väidavad, et selline meede võib olla asjaomase isiku jaoks soodsam kui range eraldamiskohustus. Madalmaade valitsus väidab, et selline meede on seega kooskõlas direktiivi artikli 4 lõikega 3 ja võimaldab direktiivi põhjenduse 6 tähenduses „kujundada välja välismaalase huvidest lähtudes talle sobivaid erilahendusi”.

185. Ma olen kindlalt selle tõlgenduse vastu ning minu arvates on selge, et Bundesgerichtshofi esitatud küsimusele tuleb vastata eitavalt.

186. Oma küsimuses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus silmas olukorda, kus asjaomane isik „oli nõus”, et ta pannakse kokku tavaliste vangidega, andes selleks kirjaliku nõusoleku. Tegusõna „nõus olema” (saksa keeles einwilligen) eeldab aga eelnevat küsimist. Kohtuasjas C‑474/13 eeldab see, et pädevad siseriiklikud ametiasutused oleksid pidanud eelnevalt „küsima” asjaomaselt isikult mis tahes vormis, et ta sellest tagatisest loobuks.

187. T. L. Phami esitatud seisukohtadest nähtub, et see isik kirjutas alla järgmisele kirjalikule eelnevalt koostatud avaldusele:

„Kinnipeetu Pham Thi Ly

Kinnitan, et olen nõus sellega, et mind paigutatakse vangidega kokku.

Nürnberg, 30. märts 2012

Allkiri”

188. Mulle teada olevaid asjaolusid arvesse võttes tundub mulle, et siseriiklike ametiasutuste tegevust ei ajendanud T. L. Phami huvid ja veelgi vähem soov, mida viimane väidetavalt avaldas oma kinnipidamistingimuste kohta. Ükski toimiku dokument ja veelgi vähem T. L. Phami allkirjastatud avaldus ei võimalda kinnitada, et ta palus sõnaselgelt, et teda hoitaks koos kaasmaalastega. Vastupidi. Minu käsutuses olevatest tõenditest nähtub, et see isik ei vallanud saksa keelt ja 31. märtsil 2012 oli ainult kolm vietnamlannat vangistatud ühes 37‑st Baieri liidumaa vanglast. Arvan tegelikult, et ametiasutused pidid nõnda toimima sellepärast, et puudusid rajatised, kuhu oleks saanud T. L. Phami paigutada, ja pealegi ei pakkunud need asutused seoses tema suhtes kinnipidamise teostamisega ühtegi teist võimalust.

189. Minu meelest on aga raske lubada, et lisaks meeleheitlikule olukorrale, kus rändaja on tema sunniviisilist väljasaatmist ja tema seisundi nõrkust arvestades, võiks liikmesriik mis tahes viisil paluda tal loobuda tagatisest, mis liidu õiguses on talle sõnaselgelt antud; põhjusel, et sellel riigil ei ole vajalikke rajatisi tema kinnipidamiseks spetsiaalses kinnipidamisasutuses või vajadusel tema eraldamiseks tavalistest vangidest.

190. Leian taas, et kui lubada, et liikmesriigid võivad jätta rändaja tavalistest vangidest eraldamata põhjusel, et rändaja oli sellega nõus, siis see võimaldaks siseriiklikel ametiasutustel hoida kõrvale direktiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud kohustusest ja lõpuks õigustada nendel riikidel direktiivist ja nende rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevalt lasuvate kohustuste rasket rikkumist.

191. Kohtuasjas C‑474/13 on minu arvates seega ilmselge, et selline nõusolek ei saanud olla mõjuv põhjus, mis lubaks liikmesriigil kalduda kõrvale direktiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud eraldamise kohustusest.

192. Direktiivi artikli 16 lõike 1 teise lause sõnastus on täiesti selge ja tuletan meelde, et see kehtestab tingimusteta ja täpse kohustuse. Liidu seadusandja ei kehtesta ühtegi erandit eraldamise kohustusest, nii et liikmesriik ei saa direktiivi alusel sellest põhimõttest kõrvale kalduda minu arvates isegi direktiivi artiklis 18 sätestatud eriolukordades.

193. Peale selle on niisugune meede ilmselgelt vastuolus direktiivi eesmärkidega, mida ma siinkohal uuesti ei käsitle.

194. Kui liikmesriik ei eralda väljasaadetavaid rändajaid tavalistest vangidest, on tema tegevus mitte üksnes vastuolus direktiivi eesmärgiga, st sellega, et tagasisaatmine toimuks inimlikult ja väärikalt, austades täielikult põhiõigusi(65), vaid see on ka ebaproportsionaalne võrreldes kinnipidamise eesmärgiga.

195. See riik kaldub samastama väljasaadetava kolmanda riigi kodaniku kinnipidamist karistuse täideviimise meetmega, nii et riigis ebaseaduslikult viibivat rändajat koheldakse samamoodi nagu kurjategijat, sest teda hoitakse samas kohas, samades tingimustes ja sama korra alusel kui tavalisi vange.

196. Võin küll jagada Bundesgerichtshofi arvamust, kui ta väljendab põhimõtet, et karistuse täideviimine iseenesest ei riiva inimväärikust. See, et süüdimõistetu kannab seaduses ette nähtud ja seaduslikult määratud karistust, on tema jaoks isegi kodanikuväärikuse tagasisaamise viis, kuna ta tasub oma võla ühiskonna ees. Kuid kas sama arvamust võib ilma mööndusteta väljendada T. L. Phami kohta, kes on asetatud karistust kandva isiku olukorda, kuigi ta ise ei ole süüdi üheski õigusrikkumises? Mulle tundub, et sellisel juhul ei ole kõrvutamine võimalik.

197. Lisaks tundub mulle põhiõiguste seisukohast enam kui riskantne väita, et kinnipidamine vanglas võimaldab rändaja „olukorda parandada”, ja seega lükata ümber direktiivi artikli 16 lõikes 1 kehtestatud põhimõtted, võttes aluseks ebaseaduslikult riigis viibiva rändaja huvide ja väärikuse kaitse. Pealegi, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktides 159–161, ei võimalda direktiivi artikli 4 lõige 3 sellist tegevust õigustada, sest iseenesest on tegemist palju rangema meetmega kui see, mille nägi ette liidu seadusandja.

198. Sellest tulenevalt ei nõustu ma eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotluses esitatud arvamusega, mida jagab ka Madalmaade valitsus ja mille kohaselt asjaomane isik võib loobuda sellest tagatisest, kui on näiteks võimalus „saada kontakti kaasmaalastega või eakaaslastega”. Vangla ei ole puhkuse veetmisekoht ega kohtumispaik. Lisaks, kui uurida Baieri liidumaa koostatud statistikat 31. märtsil 2012, st kuupäeval, mil T. L. Pham kinnipidamisasutusse paigutati, kogu territooriumil vangistuses viibivate isikute kodakondsuse kohta(66) (st 37 vanglas, millest põhiliselt üheksasse võetakse vastu naisi)(67), siis üksnes kolm naissoost kinnipeetavat oli Vietnami kodakondsusega, seitse oli Aafrika päritolu – mis hõlmab 57 riiki ja samavõrd palju keeli ja dialekte – ning ükski ei olnud Hiina, Iraagi, Liibanoni ega Albaania päritolu. Kõnealused võimalused on minu arvates igal juhul üsna haruldased.

199. Viimaks, kahtlen T. L. Phami nõusoleku väärtuses, arvestades selle andmise konteksti.

200. Esiteks ilmneb T. L. Phami esitatud seisukohtadest, et ta ei osanud piisavalt hästi saksa keelt, et saada aru avaldusest, millele ta alla kirjutas, ning kõik viitab sellele, et deklaratsioon ei olnud tõlgitud.

201. Peale selle toimub kõnealune loobumine äärmiselt ebavõrdses olukorras, mis valitseb kinnipidamist rakendavate ametiasutuste ja riigis ebaseaduslikult viibiva rändaja vahel. Ei tohi unustada, et väljasaatmise eesmärgil kinnipeetud isik on ametiasutustega võrreldes nõrgemas seisundis ning ei saa välistada, et ta annab oma nõusoleku surve all, olgu see kuitahes väike. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses märgib, „asjaomased asutused lasevad menetlusalustel isikutel regulaarselt allkirjastada eelnevalt koostatud nõusolekuid või isikuid kallutatakse nõusolekut andma.”

202. Viimasena tuleb arvesse võtta psühholoogilist nõrkust, milles rändaja võib olla tema suhtes kinnipidamise kohaldamisel, ning seda, et tal võib näiteks keele tõttu olla raske teada oma õigusi. Sellega seoses ei ole paljudel selles staadiumis võimalusi saada õigusabi ning paljud ei ole täielikult teadlikud oma õigustest hetkel, mil neil palutakse neist loobuda. Paljud ei mõista sellise avalduse ulatust ja tagajärgi. Sellepärast ei saa riskida sedalaadi asjaoludel antud nõusoleku õigusliku väärtuse tunnustamisega.

203. Lisaks, kuna T. L. Phamile pakutud lahendus kujutab eeltoodud põhjustel endast tema olukorra halvenemist, tundub, et tema õiguste austamise kindlustamiseks oleks teda pidanud abistama õigusnõustaja. Kohtuistungil esitatud seisukohtadest ilmneb, et advokaat abistas teda menetluse hilisemas staadiumis.

204. Sellest tulenevalt ja kõiki neid kaalutlusi arvestades leian, et direktiivi artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, et liikmesriik ei eralda väljasaatmise eesmärgil vanglas kinni peetavat kolmanda riigi kodanikku tavalistest vangidest põhjusel, et see isik oli sellise kokkupaigutamisega nõus.

VI.    Ettepanek

205. Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi ja Landgericht Müncheni esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Liidetud kohtuasjades C‑473/13 ja C‑514/13:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis selle riigi föderaalset ülesehitust arvestades lubavad liidumaadel hoida väljasaadetavaid kolmandate riikide kodanikke vanglas, kui pädeva liidumaa territooriumil ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi.

2.      Kohtuasjas C‑474/13:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, et liikmesriik ei eralda väljasaatmise eesmärgil vanglas kinni peetavat kolmanda riigi kodanikku tavalistest vangidest põhjusel, et see isik oli sellise kokkupaigutamisega nõus.

1 –      Algkeel: prantsuse.

2 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, lk 98, edaspidi „direktiiv”).

3 – Vt direktiivi artikkel 1 ning põhjendused 2 ja 11.

4 – Kohtuotsus El Dridi (C‑61/11 PPU, EU:C:2011:268, punktid 39 ja 41).

5 – Ibidem (punkt 42).

6 – 19. jaanuari 2012. aasta kohtuotsuses Popov vs. Prantsusmaa meenutas Euroopa Inimõiguste Kohus selles osas, et „halduskorras kinnipidamine [on] meede, mida võetakse viimase võimalusena, kui selle asemel ei [saa] kasutada mitte ühtegi teist võimalust” (punkt 119). Vt ka resolutsioon 1707 (2010), milles Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee meenutab, et „ebaseaduslike rändajate […] kinnipidamine on erakorraline meede, mida kohaldatakse üksnes juhul, kui on uuritud kõiki teisi võimalusi ja mitte ükski neist ei osutunud sobivaks” (punkt 9.1.1).

7 – Vt vastavalt direktiivi põhjendused 13, 16, 17 ja 24.

8 –      Kohtujuristi kursiiv.

9 – Need on Hamburgi, Hesseni, Baden-Württembergi, Baieri, Mecklenburg-Vorpommerni, Alam‑Saksi, Nordrhein-Westfaleni, Saksimaa, Saksi-Anhalti ja Tüüringi liidumaad. Seevastu järgmistes liidumaades on olemas spetsiaalsed kinnipidamisasutused: Berliin, Schleswig-Holstein, koostöös Rheinland-Pfalz ja Saarimaa, Brandenburg ja Bremen.

10 – Kohtuistungil sai teatavaks, et E. Bouzalmate kinnipidamisasutusse paigutamise määrus on tühistatud.

11 – BGBl. 2004 I, lk 1950.

12 –      Kohtujuristi kursiiv.

13 – Vt eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 11. juuni 2009. aasta otsus S.D. vs. Kreeka; eespool viidatud kohtuotsus Popov vs. Prantsusmaa, ning 23. juuli 2013. aasta otsus Aden Ahmed vs. Malta.

14 – EU:C:2011:268.

15 –      Punktid 46 ja 47 ning seal viidatud kohtupraktika.

16 – Tšehhi keeles Zajištění se zpravidla vykonává ve zvláštních zajišťovacích zařízeních, saksa keeles Die Inhaftierung erfolgt grundsätzlich in speziellen Hafteinrichtungen, inglise keeles Detention shall take place as a rule in specialised detention facilities, soome keeles Säilöönotto tapahtuu yleensä erityisissä säilöönottolaitoksissa, itaalia keeles Il trattenimento avviene di norma in appositi centri di permanenza temporanea, hollandi keeles Voor bewaring wordt in de regel gebruik gemaakt van speciale inrichtingen voor bewaring või poola keeles Przetrzymywanie odbywa się z reguły w specjalnych ośrodkach detencyjnych.

17 – Vt ka direktiivi artiklis 18 sätestatud erand, mida käsitlen hiljem.

18 –      Kohtujuristi kursiiv.

19 –      Idem.

20 –      Idem.

21 –      Idem.

22 –      Idem.

23 –      Idem.

24 – Vt eelkõige kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon (C‑219/95 P, EU:C:1997:375, punkt 15).

25 – Vt eelkõige kohtuotsus Endendijk (C‑187/07, EU:C:2008:197, punkt 22 jj).

26 –      Kohtujuristi kursiiv.

27 –      Idem.

28 – Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab vabaduse võtmine alati mitte üksnes kuuluma mõne EIÕK artikli 5 lõike 1 punktides a–f ette nähtud erandi alla, vaid olema ka „seaduslik” (vt eelkõige eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Popov vs. Prantsusmaa, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika). Selleks nõuab Euroopa Inimõiguste Kohus, et esiteks põhjus, millele tuginetakse lubatud juhul vabaduse võtmiseks, ja teiseks kinnipidamise koht ja kord oleksid omavahel seotud (Idem).

29 – Vt ka kümne suunise, millega määratletakse asjaolud, mille korral varjupaigataotlejate ja ebaseaduslikult riigis viibivate rändajate kinnipidamine on seaduspärane, kaheksas suunis, milles Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee märgib, et kinnipidamiskoht, ‑tingimused ja -kord peavad olema kohased; ning aruteludokument „Euroopas ebaseaduslikult viibivate rändajate põhiõigused” (CommDH/IssuePaper(2007)1, III jaotis, punkt ii).

30  Niisamuti nõuab Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee „15 Euroopa eeskirja, millega määratletakse riigis ebaseaduslikult viibivate rändajate ja varjupaigataotlejate kinnipidamise miinimumnõuded” teises eeskirjas, et isikud, kelle suhtes kohaldatakse kinnipidamist, tuleb majutada asutustesse, mis on spetsiaalselt ette nähtud sisserändega seotud kinnipidamiseks, ja mitte vanglatesse. Viiendas ja kuuendas Euroopa eeskirjas nõuab ta samuti, et selleks määratud ruumides peavad valitsema asjaomaste isikute õiguslikule seisundile ja faktilisele olukorrale sobivad materiaalsed tingimused ja kord.

31 – Vt ka Euroopa Nõukogu kakskümmend suunist sunniviisilise tagasisaatmise kohta, selgitused kümnenda ja üheteistkümnenda suunise kohta.

32 – Vt eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Popov vs. Prantsusmaa.

33 – Liidu seadusandja võtab nõnda üle Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mille kohaselt vabaduse võtmine võib olla kooskõlas EIÕK artikli 5 lõike 1 punktiga f ainuüksi juhul, kui seda teostatakse väljasaatmismenetluse rakendamiseks ja kui see on nimetatud eesmärgiga proportsionaalne (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 15. novembri 1996. aasta otsus Chahal vs. Ühendkuningriik, Recueil des arrêts et décisions 1996-V, punktid 112 ja 113, ning eespool viidatud kohtuotsus Popov vs. Prantsusmaa, punkt 140).

34 – Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (ELT L 31, lk 18; ELT eriväljaanne 19/06, lk 101).

35 – Direktiivi 2003/9 artikli 2 punkt k. Kohtujuristi kursiiv.

36  Vt kohtuotsus El Dridi (EU: C:2011:268, punkt 59).

37 – Vt direktiivi põhjendused 13 ja 16.

38 – Vt selle kohta kohtuasjas C‑514/13 esitatud eelotsusetaotluse 2. lisas ära toodud Müncheni kinnipidamisasutuse seisukoht.

39 –      KOM(2005) 391 lõplik.

40 –      Kohtujuristi kursiiv.

41 – Käesolevate eelotsusetaotluste esitamisest alates näib see olukord muutunud olevat. Nii ilmneb Baieri liidumaa siseministeeriumi 2013. aasta novembris tehtud otsusest, et Mühldorf am Inni vanglat praegu restruktureeritakse, et rajada sinna spetsiaalne kinnipidamisasutus, kuhu on võimalik paigutada 82 väljasaadetavat, sealhulgas 14 naist. See koht valiti põhjusel, et see asub geograafiliselt Müncheni lennujaama lähedal (vt 14. novembri 2013. aasta ajalehe Wochenblatt artikkel „Aus Mühldorfer ‘Kuschelknast’ wird Bayerns einziges ‘Abschiebe-Gewahrsam’”).

42 – Report to the German Government on the visit to Germany carried out by the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 25 November to 7 December 2010 (CPT/Inf (2012) 6, punkt 33).

43 – Saksamaa valitsuse vastusest CPT 22. veebruari 2012. aasta aruandele (Response of the German Government to the Report of the European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) on its visit to Germany from 25 November to 2 December 2010 (CPT/Inf (2012) 7)) nähtub, et väljasaadetavate rändajate kinnipidamine vanglas toimub eraldiseisvates, ülejäänud asutusest eraldatud üksustes Brandenburgi, Bremeni, Rheinland-Pfalzi, Nordrhein-Westfaleni ja Alam-Saksi liidumaades (lk 23 ja 24).

44 – LG Leipzig – 07 T 104/11.

45 – Vt CPT/Inf (2012) 6, punkt 31.

46 – LG Traunstein – 4 T 3104/12.

47 – As a general rule, minors are not detained pending deportation. This is the case only in severely limited exceptional cases, and the principle of proportionality is strictly adhered to. As a rule, minors are placed in the custody of the youth welfare Office (CPT/Inf (2012) 7, lk 24).

48 – Vt Hesseni liidumaa vastus, mis on ära toodud kohtuasjas C‑514/13 esitatud eelotsusetaotluse lisas 3a, ja mis täpsustab, et „[m]is puudutab naissoost täiskasvanuid ning mõlemast soost noori ja lapsi, siis nende väike arv ei võimalda luua kohandatud kinnipidamisasutusi. Kui selliste isikute suhtes tuleb kohaldada halduskorras kinnipidamist, teostatakse seda Frankfurt III vanglates (naiste puhul) ja alaealiste kinnipidamiskeskustes” (vaba tõlge).

49 – Vt Saksimaa liidumaa vastus, mis on ära toodud kohtuasjas C‑514/13 esitatud eelotsusetaotluse lisas 3a, ja milles on viidatud vastusele, mille ta andis 5. septembri 2012. aasta parlamendiküsimuse 49. küsimusele (Drucksache 17/10597) ja mis täpsustab, et „[m]is puudutab naissoost täiskasvanute kinnipidamist, siis kuna naisi, kelle suhtes kohaldatakse kinnipidamist, on väike arv (enamasti ainult üks naine), siis seda teostatakse – soovides vältida täielikku eraldamist – Chemnitzi vanglas, eelvangistust kandvatele isikutele määratud üksuses” (lk 114, vaba tõlge).

50 – Vt ka Bundesgerichtshofi 7. märtsi 2012. aasta kohtumäärus (V ZB 41/12), milles ülemkohus viitab sõnaselgelt sellele, et kinnipeetud alaealised paigutatakse tavalistest vangidest eraldi, ja rõhutab direktiivi artikli 17 lõigetes 3–5 kehtestatud tingimuste tähtsust.

51 – Vt erinevate liidumaade vastused eespool mainitud 5. septembri 2012. aasta parlamendiküsimuse 52. küsimusele (punktid 124–127).

52 – Vt kohtuasjas C‑514/13 esitatud eelotsusetaotluse lisa 3a.

53 – Vt kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑67/05, EU:C:2005:791, punkt 9 ja seal viidatud kohtupraktika).

54 – Vt eelkõige kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon (C‑8/88, EU:C:1990:241, punkt 13).

55 –      Vt kohtuotsus Impact (C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt selle kohta ka kohtumäärus Région wallonne vs. komisjon (C‑95/97, EU:C:1997:184, punkt 7).

56 – Vt kohtuasjas C‑514/13 esitatud eelotsusetaotluse lisa 3b.

57 – Vt Hamburgi liidumaa vastus kohtuasjas C‑514/13 esitatud eelotsusetaotluse lisas 3a.

58 – Vt A. Bero seisukohtade prantsuskeelse versiooni lk 3.

59 – Madalmaade valitsuse seisukohtade punkt 29 jj.

60 – Vt CPT/Inf (2012) 7. Saksamaa valitsuse sõnul võimaldab kinnipidamine vanglas teatud juhtudel ühiseid rajatisi ja töötajaid ning teostada asjaomaste isikute kinnipidamist suhteliselt lähedal nende „elukohale” (lk 24). Vt ka Hesseni liidumaa vastus kohtuasjas C‑514/13 esitatud eelotsusetaotluse lisas 3a, milles on täpsustatud, et „Hesseni liidumaal ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi kavas ehitada ja neid ei ole ka vaja” (vaba tõlge).

61 – EU:C:2011:268.

62 – Punkt 33.

63 – Oma vastuses CPT aruandele esitas Saksamaa valitsus ka spetsiaalsete asutuste asutamisega seotud majanduslikud argumendid ning leidis, et, arvestades sel ajal kinnipidamisasutustesse paigutatud isikute suhteliselt väikest arvu, võib praegust süsteemi pidada sobivaks (CPT/Inf (2012) 7, lk 24). Vt ka Hesseni liidumaa vastus kohtuasjas C‑514/13 esitatud eelotsusetaotluse lisas 3a, milles on täpsustatud, et „Hesseni liidumaal ei ole spetsiaalseid kinnipidamisasutusi kavas ehitada ja neid ei ole ka vaja” (vaba tõlge).

64 – Selle kinnipidamise otsustasid Baieri liidumaa ametiasutused samuti Aufenthaltsgesetzi § 62a lõike 1 alusel. Üheski toimiku dokumendis ei ole esitatud põhjust, miks T. L. Phami ei saanud paigutada spetsiaalsesse kinnipidamisasutusse. Siiski, arvestades andmeid, mis ma sain liidetud kohtuasjadest C‑473/13 ja C‑514/13, arvan, et seda vanglasse paigutamist põhjendatakse spetsiaalsete kinnipidamisasutuste puudumisega Baieri liidumaal. Kuivõrd see põhjendus ei saa minu arvates olla vastuvõetav, arvestades direktiivi artikli 16 lõikes 1 kehtestatud nõudeid, on selline kinnipidamine järelikult ebaseaduslik. Siiski, juhul kui see kinnipidamine on põhjendatud õiguspärase põhjusega, tekib selle seaduslikkuse küsimus seetõttu, et asjaomane isik paigutati pärast tema nõusolekut kokku tavaliste vangidega.

65 – Vt direktiivi põhjendused 13, 16, 17 ja 24.

66 – Bayerisches Landesamt für Statistik und Datenverarbeitung – Strafvollzugsstatistik in Bayern 2012, Stichtagerhebung zum 31. März (Kennziffer B VI 6 j 2012, lk 10).

67 – Vt veebiaadress http://www.justizvollzug-bayern.de/JV/Anstalten/Zustaendigkeiten.