EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
21. detsember 2011(*)
Direktiiv 85/374/EMÜ – Tootevastutus – Kohaldamisala – Siseriiklik kord, mis näeb ette, et avalik-õiguslikud tervishoiuasutused peavad ka nendepoolse süü puudumise korral hüvitama kahju, mis patsiendil tekkis ravi raames kasutatud aparaadi või toote puuduse tõttu
Kohtuasjas C‑495/10,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Conseil d’État’ (Prantsusmaa) 4. oktoobri 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 15. oktoobril 2010, menetluses
Centre hospitalier universitaire de Besançon
versus
Thomas Dutrueux,
Caisse primaire d’assurance maladie du Jura,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.-C. Bonichot ja M. Safjan, kohtunikud K. Schiemann (ettekandja), E. Juhász, A. Borg Barthet, M. Ilešič, J.-J. Kasel, D. Šváby ja M. Berger,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: ametnik R. Şereş,
arvestades kirjalikus menetluses ja 20. septembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Centre hospitalier universitaire de Besançon, esindaja: advokaat D. Le Prado,
– Prantsusmaa valitsus, esindajad: E. Belliard, R. Loosli-Surrans, G. de Bergues ja S. Menez,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,
– Kreeka valitsus, esindajad: F. Dedousi ja M. Germani,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. Wilms ja A. Marghelis,
olles 27. oktoobri 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus‑ ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, lk 29; ELT eriväljaanne 15/01, lk 257), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. mai 1999. aasta direktiiviga 1999/34/EÜ (EÜT L 141, lk 20; ELT eriväljaanne 15/04, lk 147), (edaspidi „direktiiv 85/374”).
2 See taotlus esitati ühelt poolt Centre hospitalier universitaire de Besançon’i (edaspidi „CHU de Besançon”) ja teiselt poolt T. Dutrueux ning Caisse primaire d’assurance maladie du Jura vahelises vaidluses seoses sellise kahju hüvitamisega, mis tekkis T. Dutrueux’le operatsiooni käigus soojendusmadratsi poolt tekitatud põletushaavadest.
Õiguslik raamistik
Direktiiv 85/374
3 Direktiivi 85/374 põhjendustes 1, 4, 13 ja 18 on sätestatud:
„vaja on ühtlustada liikmesriikide õigusakte, mis käsitlevad tootja vastutust kahju eest, mida põhjustavad tema toodete puudused, sest olemasolevad lahknevused võivad moonutada konkurentsi, mõjutada kaupade liikumist ühisturul ja kaasa tuua tarbijate erineva kaitstuse kahju suhtes, mida puudusega toode põhjustab tema tervisele või varale;
[...]
tarbijate kaitsmiseks peab vastutus hõlmama kõiki tootmisprotsessi kaasatud tootjaid niivõrd, kuivõrd nende tarnitud valmistoode, koostisosa või tooraine oli puudusega; samal põhjusel tuleks vastutust laiendada ka toodete ühendusse importijatele ja isikutele, kes esinevad tootjana, kinnitades tootele oma nime, kaubamärgi või muu selgesti eristatava tunnuse, või tarnivad toodet, mille tootjat ei ole võimalik kindlaks teha;
[...]
vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele võib kannatanu nõuda kahju hüvitamist niisuguse lepingust tuleneva või lepinguvälise vastutuse alusel, mida ei ole sätestatud käesolevas direktiivis; niivõrd kui kõnealused sätted on mõeldud tulemusliku tarbijakaitse saavutamiseks, ei tohiks käesolev direktiiv neid mõjutada; kui tulemuslik tarbijakaitse farmaatsiatoodete sektoris saavutatakse liikmesriigis juba spetsiaalse vastutussüsteemi abil, peaks olema võimalik esitada ka sellel süsteemil põhinevaid nõudeid;
[...]
käesolevast tulenev ühtlustamine ei saa praeguses etapis olla täielik, kuid avab tee suurema ühtlustamise poole; […]”
4 Direktiivi 85/374 artikkel 1 sätestab, et „[t]ootja vastutab kahju eest, mille põhjustab tema toote puudus”.
5 Sama direktiivi artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:
„1. „Tootja” tähendab valmistoote valmistajat, mis tahes tooraine tootjat või koostisosa valmistajat ja iga isikut, kes tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust kasutades esineb selle tootjana.
2. Ilma et see piiraks tootja vastutuse kohaldamist, peetakse käesoleva direktiivi tähenduses tootjaks ja tootjana vastutavaks iga isikut, kes oma äritegevuse käigus impordib ühendusse müügiks, laenutamiseks, liisimiseks või mõnes muus vormis turustamiseks mõeldud toote.
3. Kui tootjat ei ole võimalik kindlaks teha, käsitletakse toote iga tarnijat selle tootjana, kui ta ei tee kannatanule mõistliku aja jooksul teatavaks tootja või talle toote tarninud isiku andmeid. Kui toode ei osuta lõikes 2 nimetatud importija andmetele, kehtib seesama ka sisseveetud toote puhul, isegi kui tootja nimi on märgitud.”
6 Direktiivi 85/374 artiklis 13 on sätestatud:
„Käesolev direktiiv ei mõjuta ühtki õigust, mis kahjukannatajal võib olla vastavalt lepingust tuleneva või lepinguvälist vastutust käsitlevatele õigusaktidele või käesoleva direktiivi teatavakstegemise hetkel kehtivale vastutuse kohaldamise erikorrale.”
7 Direktiiv 85/374 tehti liikmesriikidele teatavaks 30. juulil 1985.
Siseriiklik õigus
8 Direktiivi 85/374 sätted on siseriiklikku õigusesse üle võetud Prantsuse Code civil’i (tsiviilseadustik) artiklitega 1386-1 kuni 1386-18.
9 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et avalik-õiguslike tervishoiuasutuste vastutust oma patsientide ees reguleerib omakorda lepinguvälise vastutuse erikord, mille aluseks on erilised suhted avalik-õigusliku haiglaraviteenuse pakkuja ja nende isikute vahel, keda ravitakse. Seda korda reguleerivad nii õigusnormid kui ka halduskohtu kujundatud põhimõtted.
10 Viimaste hulgas on ka põhimõte, mille kohaselt peab avalik-õiguslik haiglaraviteenuse pakkuja isegi temapoolse süü puudumise korral hüvitama kahju, mis patsiendil tekkis ravi raames kasutatud aparaadi või toote puuduse tõttu.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
11 CHU de Besançonis 3. oktoobril 2000 toimunud operatsiooni käigus sai tollal 13‑aastane patsient põletushaavu. Põletushaavu põhjustas soojendusmadrats, millel ta lamas ja mille temperatuuri reguleerimise süsteem oli puudusega.
12 Tribunal administratif de Besançon mõistis 27. märtsi 2007. aasta otsusega CHU de Besançonilt välja kahjuhüvitise 9000 eurot T. Dutrueux’le eespool nimetatud viisil tekitatud kahju eest ja 5 974,99 eurot Caisse primaire d’assurance maladie du Jurale.
13 Kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse jättis Cour administrative d’appel de Nancy 26. veebruari 2009. aasta otsusega rahuldamata ning CHU de Besançon esitas viimati nimetatud otsuse peale kassatsioonkaebuse Conseil d’État’le.
14 Oma kassatsioonkaebuse toetuseks väidab CHU de Besançon, et Cour administrative d’appel de Nancy rikkus direktiivi 85/374, eelkõige selle artiklit 13, kui ta leidis, et viidatud direktiiviga ei ole vastuolus niisuguse kohtupraktikas välja kujundatud põhimõtte kohaldamine, mille kohaselt vastutab avalik-õiguslik haiglaraviteenuse pakkuja ka temapoolse süü puudumise korral kahju eest, mis patsiendil tekkis osutatud ravi raames kasutatud toote või aparaadi puuduse tõttu. Nimelt ilmneb sellest direktiivist, nagu see on Prantsuse õigusesse üle võetud, et madratsi tootja on ainsana vastutav, kui ta on nõuetekohaselt kindlaks tehtud, nagu ta siinses asjas oli.
15 Conseil d’État märgib, et see kohtupraktikast tulenev põhimõte kujundati välja tema 9. juuli 2003. aasta otsuses, st pärast direktiivi 85/374 liikmesriikidele teatavaks tegemist. Kuna aga see otsus tehti seoses vaidlusega, mis tekkis enne selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist, siis leiab Conseil d’État, et arvestades direktiivi artikli 13 sätteid, mis kaitsevad „õigus[i], mis kahjukannatajal või[vad] olla vastavalt lepingust tulenevatele või lepinguvälist vastutust käsitlevatele õigusaktidele”, võib väita, et see põhimõte – mis kuulub vastutuse korra alla, millel on viidatud direktiiviga sätestatud korrast eraldiseisev spetsiifiline alus – on endiselt kehtiv põhikohtuasjas käsitletud kahju suhtes.
16 Juhul kui see ei ole nii, sõltub tema poolt menetletava vaidluse lahendus siseriikliku kohtu arvates sellest, kas direktiivis 85/374 sätestatud vastutuse kord puudutab kahju, mida puudusega toote kasutaja võis põhjustada kolmandale isikule viimasele osutatava teenuse raames.
17 Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [...] direktiivi [85/374] artikli 13 sätteid arvestades lubab see direktiiv rakendada patsientidel avalik-õiguslikes tervishoiuasutustes olevale erilisele seisundile tuginevat vastutuse korda osas, milles sellega tunnustatakse eelkõige nende õigust saada viidatud tervishoiuasutustelt ka viimaste süü puudumise korral hüvitist kahju eest, mis tekkis tervishoiuasutuste poolt kasutatud puudusega toodete või aparaatide tõttu, ilma et see mõjutaks viidatud tervishoiuasutuse võimalust esitada garantiinõue tootja vastu?
2. Kas direktiiv [85/374] piirab liikmesriikide võimalust määratleda selliste isikute vastutus, kes kasutavad puudusega aparaate või tooteid teenuse osutamise raames ja tekitavad seega teenusesaajale kahju?”
Eelotsuse küsimused
Teine küsimus
18 Teise küsimusega, mida on mõistlikum esimesena käsitleda, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas sellise teenuseosutaja vastutus, kes kasutab selliste teenuste nagu haiglas ravi osutamise raames puudusega aparaate või tooteid ja tekitab seega selle teenuse saajale kahju, kuulub direktiivi 85/374 kohaldamisalasse, nii et direktiiviga on vastuolus niisugune siseriiklik kord, nagu on kõne all, mis näeb nimetatud teenuseosutaja vastutuse selliselt põhjustatud kahju eest ette ka siis, kui teenuseosutajal puudub vähimgi süü.
19 Direktiivi 85/374 põhjendusest 1 ilmneb, et selle eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusakte, mis käsitlevad tootja vastutust kahju eest, mida põhjustavad tema toodete puudused.
20 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt näeb direktiiv sellega reguleeritud küsimuste osas ette liikmesriikide õigus- ja haldusnormide täieliku ühtlustamise (vt eelkõige 25. aprilli 2002. aasta otsused kohtuasjas C‑52/00: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2002, lk I‑3827, punkt 24 ja kohtuasjas C‑152/00: komisjon vs. Kreeka, EKL 2002, lk I‑3879, punkt 20; ning 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑402/03: Skov ja Bilka, EKL 2006, lk I‑199, punkt 23).
21 Direktiivi 85/374 põhjendusest 18 nähtub, et direktiivi eesmärk ei ole tootevastutuse valdkonna täielik ühtlustamine direktiiviga reguleerimata küsimustes (vt 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑285/08: Moteurs Leroy Somer, EKL 2009, lk I‑4733, punktid 24 ja 25).
22 Direktiiviga 85/374 loodud ühtlustatud kord, mis käsitleb tootja tsiviilvastutust kahju eest, mida põhjustavad tema toodete puudused, vastab selle põhjenduse 1 kohaselt eesmärgile tagada moonutusteta konkurents ettevõtjate vahel, lihtsustada kaupade vaba liikumist ja vältida tarbijate kaitse erinevat taset. Liidu seadusandja kehtestatud piirid selle direktiivi kohaldamisalale tulenevad eeskätt eelnimetatud huvide keerulisest kaalumisprotsessist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Prantsusmaa, punktid 17 ja 29, ning komisjon vs. Kreeka, punktid 13 ja 29).
23 Sellega seoses rõhutatakse direktiivi 85/374 põhjenduses 4, et tarbijate kaitsmiseks peab vastutus hõlmama kõiki tootmisprotsessi kaasatud tootjaid niivõrd, kuivõrd nende tarnitud valmistoode, koostisosa või tooraine on puudusega, ja et samal põhjusel tuleks vastutust laiendada ka toodete ühendusse importijatele ja isikutele, kes esinevad tootjana, kinnitades tootele oma nime, kaubamärgi või muu selgesti eristatava tunnuse, või tarnivad toodet, mille tootjat ei ole võimalik kindlaks teha.
24 Direktiivi 85/374 põhjenduste 1 ja 4 alusel tuleb tõlgendada ka selle direktiivi artiklit 1, milles on esitatud põhimõte, et „[t]ootja vastutab kahju eest, mille põhjustab tema toote puudus”, ja artiklit 3, mis täpsustab eelkõige seda, mis tingimustel tuleb selle direktiivi tähenduses tootjaks lugeda ka tootjana esinevat isikut, kauba liitu importijat või selle kauba tarnijat.
25 Mis puudutab täpsemalt viidatud artikli 3 sätteid, siis on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus märkida pärast direktiivi 85/374 vastuvõtmiseni viinud ettevalmistavate materjalide analüüsi, et pärast erinevate tootmis- ja turustamisahelasse kuuluvate ettevõtjate vastavate rollide kaalumist tehti valik sätestada direktiiviga kehtestatud õiguslikus regulatsioonis tootja ning ainult piiratud juhtudel tarnija vastutus kahju eest, mida põhjustavad puudustega tooted (eespool viidatud kohtuotsus Skov ja Bilka, punkt 29).
26 Euroopa Kohus välistas samuti selle, et direktiivis 85/374 ühtlustatakse täielikult üksnes tootja vastutus puudustega toote eest, reguleerimata seevastu tarnija vastutust. Kohus otsustas sellega seoses, et selle direktiivi artiklid 1 ja 3, mis määratlevad mõiste „tootja”, ei piirdu sellega, et sätestavad vaid tootja tootevastutuse, vaid et nende artiklitega määratakse tootmise ja turustamise protsessis osalenud ettevõtjate hulgast kindlaks see, kes peab kandma selles direktiivis sätestatud vastutust, ja et vastutavate isikute ring, kelle vastu kannatanu saab esitada direktiivis ette nähtud vastutuse kohaldamise korra kohaselt hagi, on sellega seoses ammendavalt määratletud viidatud artiklites 1 ja 3 (vt eespool viidatud kohtuotsus Skov ja Bilka, punktid 24, 26, 30, 32 ja 33).
27 Käesolevas asjas tuleb märkida, et vastutus, mis võib langeda kasutajale, kes sarnaselt CHU de Besançoniga kasutab patsiendile ravi osutamise raames toodet või aparaati, mille ta on eelnevalt omandanud (näiteks soojendusmadrats), ei kuulu direktiiviga 85/374 reguleeritud küsimuste alla ja jääb seega nimetatud direktiivi kohaldamisalast välja.
28 Nimelt, nagu väitsid Prantsuse ja Kreeka valitsus ning Euroopa Komisjon ja nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 27–32, ei saa sellist kasutajat lugeda vaidlusaluse toote tootmis- ja turustamisahelas osalejaks, kellele võiks kohaldada, nagu just meenutati, direktiivi 85/374 artiklis 3 esitatud määratlust „tootja”, ega saa teda ka lugeda sama artikli lõike 3 tähenduses selle toote tarnijaks, vastupidi sellele, mida väidab CHU de Besançon. Eelkõige ei saa järeldada, et põhikohtuasjas tarnis CHU de Besançon patsiendile kasutamiseks toote.
29 Lisaks ei saa pelk asjaolu, et direktiiviga 85/374 kehtestatud tootja vastutuse korra kõrval eksisteerib siseriiklik kord, mis näeb ette teenuseosutaja vastutuse ka temapoolse süü puudumisel, kui ta tekitas haiglaraviteenuse osutamisel teenusesaajale kahju puudusega toote kasutamisega, kahjustada nimetatud tootja vastutuse korra tõhusust ega ka liidu seadusandja poolt selle korraga taotletud eesmärke.
30 Sellega seoses tuleb esiteks täpsustada, et sellist teenuseosutaja vastutuse korda saab liikmesriigi õigusega igal juhul ette näha üksnes siis, kui see ei kahjusta direktiiviga 85/374 kehtestatud korda, nagu märkisid ka Prantsuse, Saksamaa ja Kreeka valitsus ning kohtujurist oma ettepaneku punktis 45. Nimelt ei või siseriiklike normide kohaldamine kahjustada direktiivi kasulikku mõju (10. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑203/99: Veedfald, EKL 2001, lk I‑3569, punkt 27). Samuti peab säilitama võimaluse tugineda tootja vastutusele, kui selles direktiivis sätestatud tingimused sellise vastutuse tekkimiseks on täidetud. See võimalus tugineda tootja vastutusele peab olema avatud mitte üksnes kannatanule, vaid ka teenuseosutajale, kes peab seega sel eesmärgil saama kasutada mingit mehhanismi, näiteks esitada garantiinõude, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimeses küsimuses.
31 Mis puudutab teiseks direktiivis 85/374 kehtestatud tootja vastutuse korraga taotletavaid eesmärke, siis meenutati juba käesoleva kohtuotsuse punktides 22 ja 23, et sellega soovitakse eelkõige lihtsustada kaupade vaba liikumist ja tagada moonutusteta konkurents ettevõtjate vahel ning tarbijate kaitse.
32 Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et miski direktiivi 85/374 sõnastuses ei võimalda järeldada, et kehtestades tootja tootevastutuse, kavatses liidu seadusandja – pidades silmas eesmärki tagada moonutusteta konkurents ja soodustada kaupade vaba liikumist – jätta liikmesriigid ilma pädevusest kehtestada vajaduse korral kõnealuse direktiiviga sätestatud korrale vastav kord vastutuse kohaldamiseks kahju eest, mis tekitati puudusega tootega, osutades sellist teenust, nagu on käsitletud põhikohtuasjas (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Moteurs Leroy Somer, punkt 30).
33 Seejärel, ja nagu märgib ka Kreeka valitsus: ehkki kaupade vaba liikumine sõltub esmalt nende kaupade tootjate, importijate ja tarnijate tegevusest ning ehkki erinevused siseriiklikes kordades, mis puudutavad nende ettevõtjate vastutust, võivad seetõttu mõjutada seda vaba liikumist, on selliste teenuseosutajate tegevus, kes nende kaupade omandamise järel kasutavad neid kaupu nende poolt kolmandatele isikutele osutatavate teenuste raames, märgatavalt erinev ja seda tegevust ei saa järelikult samastada nimetatud tootjate, importijate ja tarnijate tegevusega.
34 Lisaks tuleb ka rõhutada, et kui siseriiklikust õigusest tulenev kord, mis näeb ette teenuseosutaja võimaliku vastutuse tema süü puudumisel, on kehtestatud üksnes tingimusel, et see ei mõjuta direktiivist 85/374 tulenevat tootja vastutust, ei näi, et selline teenuseosutaja vastutus moonutab konkurentsi tootmis- ja turustamisahela ettevõtjate vahel.
35 Lõpuks, kuna teenuseosutaja võimalik vastutus lisandub niiviisi veelgi tõenäolisemalt direktiivist 85/374 tulenevale tootja vastutusele, siis aitab teenuseosutaja vastutus kaasa tarbijakaitse tugevdamisele, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 45 ja 46.
36 Mis puudutab eespool viidatud kohtuotsuse Veedfald punkte 12 ja 17, millele Euroopa Kohtus toimunud menetluses viidati, siis tuleb meenutada, et selle kohtuotsuse aluseks olnud asjas esitatud esimene küsimus puudutas olukorda, kus „puudusega toote tootja, tegutsedes konkreetse meditsiiniteenuse osutamise raames, toodab ja kasutab toodet inimorganil”, ja sellega sooviti teada üksnes, kas taolises olukorras võis lugeda, et nimetatud puudusega toode oli direktiivi 85/374 artikli 7 punkti a tähenduses „käibele” lastud.
37 Nii nagu väitis Prantsuse valitsus ning kohtujurist oma ettepaneku punktis 38, tuleneb sellest, et kuna juriidiline isik, kelle vastutusele viidati, oli mitte üksnes kõnealuse teenuse osutaja, vaid ka direktiivi 85/374 sätete tähenduses „tootja”, siis ei esitatud tolles kohtuasjas kordagi küsimust, kas see direktiiv võib hõlmata ka teenuseosutaja vastutust, kes kasutab puudusega tooteid, mille tootja ta ei ole.
38 Selles olukorras ei saa eespool viidatud kohtuotsust Veedfald tõlgendada nii, et see lahendas viidatud küsimuse. Täiendavalt, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 39 ja 40, ei võtnud Euroopa Kohus seisukohta selles küsimuses ka 25. aprilli 2002. aasta otsuses kohtuasjas C‑183/00 González Sánchez (EKL 2002, lk I‑3901).
39 Kõike eelnevat arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et teenuseosutaja vastutus, kes kasutab selliste teenuste nagu haiglas ravi osutamise raames puudusega aparaate või tooteid, mille tootja ta direktiivi 85/374 artikli 3 tähenduses ei ole, ja tekitab seetõttu selle teenuse saajale kahju, ei kuulu kõnesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Direktiiviga ei ole seega vastuolus, kui liikmesriik kehtestab niisuguse siseriikliku korra, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis näeb nimetatud teenuseosutaja vastutuse selliselt põhjustatud kahju eest ette ka siis, kui teenuseosutajal puudub vähimgi süü; seda aga tingimusel, et kannatanul ja/või viidatud teenuseosutajal säilib võimalus tugineda tootja vastutusele selle direktiivi põhjal, kui direktiivis sätestatud tingimused on täidetud.
Esimene küsimus
40 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele antud vastust arvestades ei ole vaja esimest küsimust analüüsida.
Kohtukulud
41 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
Teenuseosutaja vastutus, kes kasutab selliste teenuste nagu haiglas ravi osutamise raames puudusega aparaate või tooteid, mille tootja ta nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ (liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. mai 1999. aasta direktiiviga 1999/34/EÜ), artikli 3 tähenduses ei ole, ja tekitab seetõttu selle teenuse saajale kahju, ei kuulu kõnesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Direktiiviga ei ole seega vastuolus, kui liikmesriik kehtestab niisuguse siseriikliku korra, nagu on kõne all, mis näeb nimetatud teenuseosutaja vastutuse selliselt põhjustatud kahju eest ette ka siis, kui teenuseosutajal puudub vähimgi süü; seda aga tingimusel, et kannatanul ja/või viidatud teenuseosutajal säilib võimalus tugineda tootja vastutusele selle direktiivi põhjal, kui direktiivis sätestatud tingimused on täidetud.
Allkirjad