Kohtuasi C‑467/10

Kriminaalasi

Baris Akyüzi

süüdistuses

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Gießen)

Direktiivid 91/439/EMÜ ja 2006/126/EÜ – Juhilubade vastastikune tunnustamine – Liikmesriigi keeldumine tunnustada teises liikmesriigis väljastatud juhiloa kehtivust isiku puhul, kes selle riigi õigusnormide kohaselt ei ole sõiduki juhtimiseks füüsiliselt ja vaimselt sobiv

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Transport – Maanteevedu – Juhiluba – Direktiivid 91/439 ja 2006/126 – Juhilubade vastastikune tunnustamine – Vastuvõtva liikmesriigi keeldumine tunnustada teises liikmesriigis väljastatud juhiluba – Keeldumine põhjusel, et samas vastuvõtvas liikmesriigis ei ole mootorsõiduki juhtimiseks vajaliku füüsilise ja vaimse sobivuse nõuete mittetäitmise tõttu väljastatud esmakordset juhiluba – Lubamatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/126, artikli 2 lõige 1 ja artikli 11 lõige 4; nõukogu direktiiv 91/439, artikli 1 lõige 2 ja artikli 8 lõiked 2 ja 4)

2.        Transport – Maanteevedu – Juhiluba – Direktiivid 91/439 ja 2006/126 – Juhilubade vastastikune tunnustamine – Vastuvõtva liikmesriigi keeldumine tunnustada teises liikmesriigis väljastatud juhiluba – Keeldumine põhjusel, et asjaomase juhiloa omanikul puudus juhiloa väljastamise ajal selle teise riigi territooriumil alaline elukoht

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/126, artikli 2 lõige 1, artikli 7 lõike 1 punkt e ja artikli 11 lõige 4; nõukogu direktiiv 91/439, artikli 1 lõige 2, artikli 7 lõike 1 punkt b ja artikli 8 lõiked 2 ja 4)

1.        Direktiivi 91/439 juhilubade kohta artikli 1 lõiget 2 koostoimes artikli 8 lõigetega 2 ja 4, ning direktiivi 2006/126 juhilubade kohta artikli 2 lõiget 1 koostoimes artikli 11 lõikega 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus vastuvõtva liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad viimasel keelduda oma territooriumil tunnustamast teises liikmesriigis väljastatud juhiluba, kui selle omaniku suhtes ei ole asjaomases vastuvõtvas liikmesriigis kohaldatud ühtegi direktiivi 91/439 artikli 8 lõikes 4 või direktiivi 2006/126 artikli 11 lõikes 4 nimetatud meedet, vaid talle on viimati nimetatud liikmesriigis keeldutud väljastamast esmakordset juhiluba põhjusel, et ta ei vastanud selle liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud nõuetele mootorsõiduki ohutuks juhtimiseks vajaliku füüsilise ja vaimse sobivuse kohta.

Direktiivi 91/439 artikli 8 lõikes 4 ette nähtud võimalus kujutab endast nimelt erandit juhilubade vastastikuse tunnustamise põhimõttest ja seetõttu tuleb seda tõlgendada kitsalt. Erandeid kohustusest tunnustada teises liikmesriigis väljastatud juhilube vastastikku ilma ühegi formaalsuseta, mis tasakaalustavad selle põhimõtte liiklusohutuse põhimõttega, ei saa käsitada laialt, muidu muutuks direktiivi 91/439 kohane liikmesriikides väljastatud juhilubade vastastikuse tunnustamise põhimõte sisutuks.

(vt punktid 45, 46, 59, resolutsiooni punkt 1)

2.        Direktiivi 91/439 juhilubade kohta artikli 1 lõiget 2 koostoimes artikli 8 lõigetega 2 ja 4, ning direktiivi 2006/126 juhilubade kohta artikli 2 lõiget 1 koostoimes artikli 11 lõikega 4 tuleb tõlgendada nii, nendega ei ole vastuolus vastuvõtva liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad sel riigil keelduda oma territooriumil tunnustamast teises liikmesriigis väljastatud juhiluba, juhul kui juhiloa väljastanud liikmesriigilt pärineva teabe põhjal on tõendatud, et asjaomase juhiloa omaniku puhul ei olnud juhiloa väljastamise ajal täidetud direktiivi 91/439 artikli 7 lõike 1 punktis b ja direktiivi 2006/126 artikli 7 lõike 1 punktis e ette nähtud alalise elukoha nõue. Asjaolu, et juhiloa väljastanud liikmesriik edastab teabe vastuvõtva liikmesriigi pädevatele ametiasutustele mitte otse, vaid kaudselt, kolmanda isiku teatise kaudu, ei välista selles osas iseenesest seda, et kõnealust teavet võiks käsitada juhiloa väljastanud liikmesriigilt pärinevana, juhul kui selle on edastanud viimati nimetatud liikmesriigi ametiasutus.

Siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida, kas teavet, mis on saadud niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, võib käsitada juhiloa väljastanud liikmesriigilt pärinevana, ning kui see on nii, siis peab nimetatud kohus kõnealust teavet ka hindama ning otsustama, kas selle puhul on tegemist vaieldamatu teabega, mis kinnitab, et juhiloa väljastamise ajal ei olnud selle omaniku alaline elukoht juhiloa väljastanud liikmesriigi territooriumil. Hinnates tema käsutuses olevat teavet, mis pärineb juhiloa väljastanud liikmesriigilt, võib siseriiklik kohus muu hulgas võtta arvesse võimalikku asjaolu, et juhiloa väljastanud liikmesriigilt pärinev teave osutab sellele, et juhiloa omanik viibis viimati nimetatud riigi territooriumil üksnes väga lühikese ajavahemiku vältel, et tema elukoht selle riigi territooriumil oli puhtalt fiktiivne ning registreeritud üksnes eesmärgiga vältida tema tegeliku elukoha liikmesriigis juhiloa väljastamisele kehtivate rangemate nõuete kohaldamist. Samas, kuigi asjaolu, et juhilubade omanik registreeris oma elukoha teises liikmesriigis selleks, et saada kasu normistikust, mis on juhilubade väljastamise tingimuste osas vähem range, käib kaasas tema õigusega vabalt liikuda ja viibida liikmesriigi territooriumil, mille liidu kodanikele annab ELTL artikli 21 lõige 1 ning mida tunnustavad direktiivid 91/439 ja 2006/126, ei saa vaid selle asjaolu põhjal tuvastada vastavalt nimetatud direktiivide artikli 7 lõike 1 punktis b ja artikli 7 lõike 1 punktis e ette nähtud alalise elukoha nõude rikkumist, mis annaks liikmesriigile aluse keelduda tunnustamast teises liikmesriigis väljastatud juhiluba.

(vt punktid 75–77, resolutsiooni punkt 2)