KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 3. mail 2017(1)
Kohtuasi C‑231/16
Merck KGaA
versus
Merck & Co. Inc.,
Merck Sharp & Dohme Corp,
MSD Sharp & Dohme GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Hamburg (Hamburgi piirkondlik kohus, Saksamaa))
Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Lis pendens – Artikli 109 lõige 1 – Euroopa Liidu kaubamärgi ja siseriikliku kaubamärgi põhjal samal ajal esitatud hagid – Mõiste „samad pooled“ – Sama kaubamärki kasutavad majanduslikult seotud ettevõtjad – Mõiste „sama alus“ – Nime „Merck“ kasutamine veebisaitidel ja veebiplatvormidel – Siseriiklikul kaubamärgil põhinev hagi, millele järgneb ELi kaubamärgil põhinev hagi – Selle kohtu pädevuse osaline puudumine liidu territooriumi teatavas osas, kellele esitati hagi esimesena
Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule esimest korda võimaluse tõlgendada määruse (EÜ) nr 207/2009(2) artikli 109 lõikes 1 sätestatud pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korda (lis pendens’i eeskiri), mida kohaldatakse juhul, kui samal ajal on esitatud hagid ELi kaubamärgi ja siseriikliku kaubamärgi põhjal.
2. Kõnealune taotlus, mis on vaid üks etapp nime „Merck“ kasutamise poolest ülemaailmselt tuntud kahe ettevõtja vahelises õigusvaidluses, esitati kohtuasjas, mille ese on äriühingu Merck KGaA poolt ELi kaubamärkide kohtuna tegutsevale Saksa kohtule esitatud õiguste rikkumise hagi.
3. Hagejaks olev äriühing soovib keelata kolmel põhikohtuasja kostjal, kelleks on Merck & Co. Inc., Merck Sharp & Dohme Corp ning MSD Sharp & Dohme GmbH, ELi kaubamärgiga kaitstud termini „Merck“ kasutamise Euroopa Liidus kättesaadavatel veebisaitidel ning veebiplatvormidel Facebook, Twitter ja Youtube.
4. Saksa kohtule hagi esitamise ajal oli samade äriühingute vahel, välja arvatud üks kostja, pooleli Ühendkuningriigi kohtule esitatud hagi menetlemine. Selle paralleelse menetluse ese on õiguste rikkumise hagi, mis puudutas siseriiklike kaubamärkidega kaitstud termini „Merck“ kasutamist internetis.
5. Käesoleva eelotsusetaotlusega tõstatatud küsimuse keskmes on määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a kohaldamise tingimuste tõlgendamine olukorras, kus kohtult, kellele esitati hagi esimesena, taotletakse ühe liikmesriigi territooriumi hõlmava õiguste rikkumise vaidluse lahendamist siseriiklike kaubamärkide põhjal, samas kui kohus, kellele on hagi esitatud hiljem, on ELi kaubamärkide kohus, kellel on pädevus terves Euroopa Liidus.
Õiguslik raamistik
6. Määruse nr 207/2009 artikli 109 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui eri liikmesriikide kohtutele on seoses rikkumisega esitatud samal alusel ja samu pooli hõlmavad hagid, kusjuures ühe hagi aluseks on ELi kaubamärk ja teise hagi aluseks siseriiklik kaubamärk:
a) loobuvad kohtud omal algatusel pädevusest selle kohtu kasuks, kellele hagi on esitatud esimesena, kui asjaomased kaubamärgid on identsed ja kehtivad identsete kaupade või teenuste puhul. Kohus, kes peaks pädevusest loobuma, võib menetluse peatada, kui teise kohtu pädevus on vaidlustatud;
b) kohus, kellele ei esitatud hagi esimesena, võib peatada oma menetluse, kui asjaomased kaubamärgid on identsed ja kehtivad sarnaste kaupade või teenuste puhul või kui asjaomased kaubamärgid on sarnased ja kehtivad identsete või sarnaste kaupade või teenuste puhul.“
Põhikohtuasi
7. Põhikohtuasja hageja on keemia- ja farmaatsiasektoris tegutsev Saksamaa kontserni Merck juhtiv äriühing, kelle ajalugu ulatub 17. sajandisse.
8. Põhikohtuasja kostjad on kaks Ameerika äriühingut ning neist ühe Saksamaa tütarettevõtja, mis kõik kuuluvad kontserni Merck & Co (Merck Sharp & Dohme), mis on üks maailma suurimaid farmaatsiaettevõtjaid. Ajalooliselt kasvas see kontsern välja Saksamaa kontserni Merck endisest Ameerika tütarettevõtjast. Alates 1919. aastast on need kaks kontserni majanduslikus mõttes teineteisest täiesti eraldiseisvad.
9. Pärast nimetatud jagunemist on Saksamaa kontserni ja Ameerika kontserni vahel sõlmitud mitu nime „Merck“ kaitsvate kaubamärkide kasutamist puudutavat kooseksisteerimise kokkulepet. Nende hulgas on põhikohtuasja hageja ning Merck & Co vahel 1. jaanuaril 1970 sõlmitud kokkulepe.
10. Põhikohtuasja hageja on mitme seda nime kaitsva kaubamärgi omanik, sealhulgas Ühendkuningriigi siseriiklikud kaubamärgid ning 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 5, 9 ja 16 kuuluvatele kaupadele ning klassi 42 kuuluvatele teenustele registreeritud ELi sõnamärk „Merck“.
11. Põhikohtuasja kostjad kasutavad mitut veebisaiti, kus kasutatakse nime „Merck“. Nendel veebisaitidel ei edastata teavet vastavalt geograafilisele sihtregioonile, mistõttu on teave ühesugusel kujul kättesaadav kogu maailmas ja seega ka terves liidus. Lisaks kasutavad põhikohtuasja kostjad internetis kohalolekuks ka muid vahendeid, nimelt veebiplatvorme Facebook, Twitter ja Youtube.
12. Põhikohtuasja hageja esitas 8. märtsil 2013 High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division’ile (Inglismaa ja Walesi kõrgem kohus, kaubandusasjade koda, Ühendkuningriik) hagi põhikohtuasja kahe esimese kostja ning veel kolme samasse kontserni kuuluva äriühingu vastu. Hagi puudutas esiteks 1. jaanuari 1970. aasta kokkuleppe rikkumist ning teiseks Ühendkuningriigis kaitstud siseriiklike ja rahvusvaheliste kaubamärkide rikkumist seoses sellega, et põhikohtuasja kostjad on kasutanud nime „Merck“ internetis.
13. Põhikohtuasja hageja esitas 11. märtsil 2013 ka eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Landgerich Hamburgile (Hamburgi piirkondlik kohus, Saksamaa) põhikohtuasja kostjate vastu ELi kaubamärgi Merck põhjal kaubamärgi rikkumise hagi, mis puudutas nende poolt nime „Merck“ kasutamist nende veebisaitidel ja veebiplatvormidel Facebook, Twitter ja Youtube.
14. Põhikohtuasja hageja loobus 11. novembri 2014 ning 12. märtsi, 10. septembri ja 22. detsembri 2015 avaldustes Ühendkuningriiki puudutavas osas oma hagist. Põhikohtuasja kostjad ei andnud hagist loobumisele nõusolekut.
15. Põhikohtuasja kostjad leiavad, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagi on määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a kohaselt vastuvõetamatu, vähemalt osas, milles see seondub põhikohtuasja hagejale kuuluva ELi kaubamärgi õiguste rikkumisega terves liidus. Osaline hagist loobumine põhikohtuasja hageja poolt ei oma selles osas tähtsust.
16. Põhikohtuasja hageja seevastu leiab, et kuivõrd teises kohtuasjas tugineb ta õigustele, mis tulenevad ELi kaubamärgist ja kehtivad kogu liidus, siis pole määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkt a kohaldatav ning igal juhul ei ole see säte kohaldatav seoses osalise hagist loobumisega Ühendkuningriigi territooriumi puudutavas osas.
17. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkisid konkreetse kohtuasja asjaolusid silmas pidades kahtlused seoses määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a tõlgendamisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on pigem arvamusel, et kaks kõnealust kohtumenetlust on kokkulangevad ning selle sätte sõnastus ei võimalda tunnistada, et kohtu pädevus puudub osaliselt vaid ühe liikmesriigi territooriumit puudutavas osas. Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas kohaldada tuleks määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a või sama artikli lõike 1 punkti b, rõhutades, et hagis käsitletud ELi kaubamärk hõlmab suuremat hulka kaupu ja teenuseid, kui Ühendkuningriigi kohtule esitatud hagis käsitletav siseriiklik kaubamärk.
Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
18. Neil asjaoludel otsustas Landgericht Hamburg (Hamburgi piirkondlik kohus, Saksamaa) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [määruse nr 207/2009] artikli 109 lõike 1 punktis a esitatud mõistet „samal alusel“ tuleb tõlgendada nii, et ühe ja sama domeeni alt kättesaadava ning kogu maailmas ja seega ka Euroopa Liidus identse veebisaidi haldamine ja kasutamine, mille tõttu on samad pooled esitanud õiguste rikkumise hagid eri liikmesriikide kohtutele, kusjuures ühe hagi aluseks on ELi kaubamärk ja teise hagi aluseks siseriiklik kaubamärk, vastavad sellele tingimusele?
2. Kas [määruse nr 207/2009] artikli 109 lõike 1 punktis a esitatud mõistet „samal alusel“ tuleb tõlgendada nii, et internetis kogu maailmas ja seega ka liidus domeeni facebook.com ja/või youtube.com ja/või twitter.com alt identselt kättesaadavate sisude haldamine ja kasutamine vastava domeeni facebook.com ja/või youtube.com ja/või twitter.com kaudu ühe ja sama kasutajanimega, mille tõttu on eri liikmesriikide kohtutele seoses õiguste rikkumisega esitatud samu pooli hõlmavad hagid, kusjuures ühe hagi aluseks on ELi kaubamärk ja teise hagi aluseks siseriiklik kaubamärk, vastavad sellele tingimusele?
3. Kas [määruse nr 207/2009] artikli 109 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi „kohus, kellele ei esitatud hagi esimesena“ seoses ELi kaubamärgi rikkumisega, mis seisneb ühe ja sama domeeni alt kättesaadava ning kogu maailmas ja seega ka liidus identse veebisaidi haldamises, ja kes [määruse nr 207/2009] artikli 97 lõike 2 ja artikli 98 lõike 1 punkti a alusel esitatud nõudeid seoses iga liikmesriigi territooriumil toime pandud rikkumiste või rikkumiste ohuga, peab kahekordse identsuse tõttu loobuma oma pädevusest asja lahendada ainult asjaomase teise liikmesriigi territooriumi osas, kus hagi esitati kohtule „esimesena“ seoses sellise siseriikliku kaubamärgi rikkumisega, mis on identne ELi kaubamärgiga, mille kohta esitati hagi hiljem, ja mis kehtib identsete kaupade suhtes, kusjuures ka see rikkumine seisneb ühe ja sama domeeni alt kättesaadava ning kogu maailmas ja seega ka liidus identse veebisaidi haldamises ja kasutamises, või peab „kohus, kellele ei esitatud hagi esimesena“, sellises olukorras loobuma pädevusest kahekordse identsuse tõttu kõikide talle nõukogu [määruse nr 207/2009] artikli 97 lõike 2 ja artikli 98 lõike 1 punkti a alusel seoses iga liikmesriigi territooriumil toime pandud rikkumiste või rikkumiste ohuga ja seega kogu liidu territooriumit hõlmavate nõuete osas?
4. Kas [määruse nr 207/2009] ELi kaubamärgi kohta artikli 109 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi „kohus, kellele ei esitatud hagi esimesena“ seoses ELi kaubamärgi rikkumisega, mis seisneb internetis kogu maailmas ja seega ka liidus domeeni facebook.com ja/või youtube.com ja/või twitter.com alt identselt kättesaadavate sisude haldamises ja kasutamises vastava domeeni facebook.com ja/või youtube.com ja/või twitter.com kaudu ühe ja sama kasutajanimega, ja kelle poole on pöördutud [määruse nr 207/2009] artikli 97 lõike 2 ja artikli 98 lõike 1 punkti a alusel esitatud nõuetega seoses iga liikmesriigi territooriumil toime pandud õiguste rikkumiste või rikkumiste ohuga, peab kahekordse identsuse osas loobuma oma pädevusest asja lahendada ainult asjaomase teise liikmesriigi territooriumi osas, kus hagi esitati kohtule esimesena seoses sellise siseriikliku kaubamärgi rikkumisega, mis on identne ELi kaubamärgiga, mille kohta on esitatud hagi hiljem ja mis kehtib identsete kaupade suhtes, kusjuures ka see rikkumine seisneb internetis kogu maailmas ja seega ka liidus domeeni facebook.com ja/või youtube.com ja/või twitter.com alt identselt kättesaadavate sisude haldamises ja kasutamises vastava domeeni facebook.com ja/või youtube.com ja/või twitter.com kaudu ühe ja sama kasutajanimega, või peab „kohus, kellele ei esitatud hagi esimesena“, sellises olukorras loobuma oma pädevusest kahekordse identsuse tõttu kõikide talle [määruse nr 207/2009] artikli 97 lõike 2 ja artikli 98 lõike 1 punkti a alusel seoses iga liikmesriigi territooriumil toime pandud õiguste rikkumiste või rikkumiste ohuga ja seega kogu liidu territooriumit hõlmavate nõuete osas?
5. Kas [määruse nr 207/2009] artikli 109 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellisest hagist loobumine – mis on esitatud seoses ELi kaubamärgi rikkumisega, mis seisneb ühe ja sama domeeni alt kättesaadava ning kogu maailmas ja seega ka liidus identse veebisaidi haldamises, mis on esitatud „kohtule, kellele ei esitatud hagi esimesena“, kuid kellele esitati esialgu nõuded [määruse nr 207/2009] artikli 97 lõike 2 ja artikli 98 lõike 1 punkti a alusel seoses iga liikmesriigi territooriumil toime pandud õiguste rikkumiste või rikkumiste ohuga – selle teise liikmesriigi territooriumi osas, mille kohtule esitati „esimesena“ hagi seoses sellise siseriikliku kaubamärgi rikkumisega, mis on identne ELi kaubamärgiga, mille kohta esitati hagi hiljem ja mis kehtib identsete kaupade suhtes, kusjuures ka see rikkumine seisneb ühe ja sama domeeni alt kättesaadava ning kogu maailmas ja seega ka liidus identse veebisaidi haldamises ja kasutamises, ei ole „kohtul, kellele ei esitatud hagi esimesena“ lubatud kahekordse identsuse tõttu loobuda oma pädevusest asja lahendada?
6. Kas [määruse nr 207/2009] artikli 109 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellisest hagist loobumine – mis on esitatud seoses ELi kaubamärgi rikkumisega, mis seisneb internetis kogu maailmas ja seega ka liidus domeeni facebook.com ja/või youtube.com ja/või twitter.com alt identselt kättesaadavate sisude haldamises ja kasutamises vastava domeeni facebook.com ja/või youtube.com ja/või twitter.com kaudu ühe ja sama kasutajanimega, ja mis on esitatud „kohtule, kellele on hagi esitatud hiljem“, kuid kellele esitati esialgu nõuded [määruse nr 207/2009] artikli 97 lõike 2 ja artikli 98 lõike 1 punkti a alusel seoses iga liikmesriigi territooriumil toime pandud rikkumiste või rikkumiste ohuga – selle teise liikmesriigi territooriumi osas, mille kohtule esitati „esimesena“ hagi seoses sellise siseriikliku kaubamärgi rikkumisega, mis on identne ELi kaubamärgiga, mille kohta esitati hagi hiljem ja mis kehtib identsete kaupade suhtes, kusjuures ka see rikkumine seisneb internetis kogu maailmas ja seega ka liidus domeeni facebook.com ja/või youtube.com ja/või twitter.com alt identselt kättesaadavate sisude haldamises ja kasutamises vastava domeeni facebook.com ja/või youtube.com ja/või twitter.com kaudu ühe ja sama kasutajanimega, ei ole „kohtul, kellele ei esitatud hagi esimesena“ lubatud kahekordse identsuse tõttu loobuda oma pädevusest asja lahendada?
7. Kas [määruse nr 207/2009] artikli 109 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sõnastusest „kui asjaomased kaubamärgid on identsed ja kehtivad identsete kaupade või teenuste puhul“ tuleneb kaubamärkide identsuse korral selle „kohtu, kellele ei esitatud hagi esimesena“ pädevuse puudumine ainult sellises ulatuses, milles liidu kaubamärk ja asjaomane siseriiklik kaubamärk on registreeritud samade kaupade ja/või teenuste jaoks, või puudub „kohtu, kellele ei esitatud hagi esimesena“, pädevus täiesti, olgugi et selles kohtus hagi esemena nimetatud ELi kaubamärk kehtib veel ka teiste kaupade ja/või teenuste suhtes, – mis ei ole siseriikliku kaubamärgiga kaitstud –, aga mille puhul on võimalik, et neid puudutavad vaidlusaluste toimingutega identsed või sarnased toimingud?“
19. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 25. aprillil 2016. Kirjalikud märkused esitasid põhikohtuasja pooled ja Euroopa Komisjon. Põhikohtuasja pooled ja komisjon osalesid kohtuistungil, mis toimus 15. veebruaril 2017.
Analüüs
Sissejuhatavad märkused
20. Käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse võtta seisukoht Euroopa Liidu kaubamärgiõiguses kohaldatava ja määruse nr 207/2009 artikli 109 lõikes 1 sätestatud pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korra mitme seni käsitlemata aspekti osas.
21. Esiteks, nagu ilmneb komisjoni kirjalikest märkustest ning kohtuistungil esitatud poolte seisukohtadest, tekib eelotsusetaotluses kirjeldatud faktiliste asjaolude pinnalt kahtlus, kas tegu on samade pooltega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev hagi on esitatud Ameerika kontserni Saksa tütarettevõtja vastu, kes pole menetlusosaline esimeses menetluses. Leian, et seda küsimust tuleb – kuigi seda ei ole eelotsuse küsimustes tõstatatud – uurida eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks selguse loomiseks kõigist määruse nr 207/2009 artikli 109 lõikega 1 seotud asjassepuutuvatest aspektidest.
22. Teiseks analüüsin käesoleva kohtuasja keskset küsimust, mis puudutab seda, kas hagid on määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a tähenduses identsed. See analüüs hõlmab ka küsimust, kas kohus, kellele on hagi esitatud hiljem, peab liidu territooriumi teatud osa puudutavas osas oma pädevusest loobuma (esimene kuni neljas eelotsuse küsimus).
23. Kolmandaks, sõltumata sellest, kas vastused eelnevatele küsimustele võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul poolelioleva kohtuasja vastuväidet lahendada, uurin täiendavalt eelotsusetaotluse kahte ülejäänud aspekti. Esiteks puudutavad need hagist loobumise arvestamist pooleliolevate kohtuasjade menetlemise üle otsustamisel (viies ja kuues eelotsuse küsimus) ning teiseks määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punktide a ja b vahelisi piire (seitsmes eelotsuse küsimus).
Määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punktis a sisalduv pooleliolevate kohtuasjade menetlemise kord
24. Määruse nr 207/2009 artikli 94 lõikes 1 on tehtud üldine viide määruse (EÜ) nr 44/2001(3) sätetele.
25. Viidatud määrust kohaldatakse erisätete puudumisel. Määruse nr 207/2009 artikli 109 lõikes 1 sisaldub erisäte, mis puudutab ELi kaubamärkide ja siseriiklike kaubamärkide põhjal algatatud pooleliolevate kohtuasjade menetlemist.
26. Sellise korra põhjenduseks on ELi kaubamärgi ja siseriiklike kaubamärkide üheaegne olemasolu, mis on liidu kaubamärgikaitse süsteemi iseloomulik tunnus.
27. Määruse nr 207/2009 artikli 109 lõikes 1 sätestatud korra eesmärk on sisuliselt sama, mis Brüsseli I määruse(4) artiklis 27 sätestatud pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korral. Selleks eesmärgiks on vältida samal alusel esitatud ja samu isikuid käsitlevate paralleelsete hagide kohta vastandlike otsuste tegemist.(5)
28. Määruse nr 207/2009 artikli 109 lõikes 1 käsitletakse pooleliolevate kohtuasjade menetlemise problemaatikat siiski vaid väga piiratud osas, nimelt osas, mis puudutab kaht paralleelset kaubamärgi rikkumisega seotud hagi, millest üks on esitatud ELi kaubamärgi põhjal ja teine siseriikliku kaubamärgi põhjal.
29. Kuivõrd tegemist on otseselt Brüsseli konventsioonis(6) sisaldunud ja seejärel Brüssel I määruses sätestatud pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korrast ajendatud regulatsiooniga, on viimaste tõlgendamisega seotud Euroopa Kohtu praktika igati asjakohane.(7)
30. Seda mõtet toetab ka asjaolu, et määrus nr 207/2009 ei puuduta kõiki ELi kaubamärkidega seonduvaid pooleliolevaid kohtuasju. Erinevatele liikmesriigi kohtutele sama ELi kaubamärgi põhjal esitatud paralleelsed hagid kuuluvad Brüsseli I määruses (või pärast 10. jaanuari 2015 esitatud hagide puhul määruses nr 1215/2012) sätestatud pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korra kohaldamisalasse.(8)
31. Sellest järeldub, et määruse nr 207/2009 artikli 109 lõikest 1 tulenevad pooleliolevate kohtuasjade menetlemise põhimõtted peavad tingimata olema samad, mis tulenevad Brüsseli I määruse artikli 27 lõikest 1.
32. Brüsseli I määruse artiklis 27 pooleliolevate kohtuasjade määratlemiseks kasutatud mõisted on sõltumatud liikmesriikide õiguses varem olemas olnud analoogsetest käsitlustest.(9)
33. Euroopa Kohus on tõlgendanud poolelioleva kohtuasja mõistet läbi kolmest elemendist koosneva testi: samad pooled, sama alus ja sama ese. Selles osas on Euroopa Kohus tuginenud Brüsseli konventsiooni artikli 21 sõnastusele prantsuskeelses versioonis nagu ka teistes keeleversioonides, jättes tähelepanuta saksa ja inglise keele, milles ei kasutata eraldi hagi eseme ja aluse mõisteid.(10)
34. Määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkt a tekitab sarnaseid keelelisi probleeme. Määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a ingliskeelses versioonis kasutatakse sama väljendit, mida Brüssel I määruse artikli 27 lõikes 1,(11) samas kui prantsuse ja saksa keeles kasutatakse neis kahes sättes erinevaid termineid.(12)
35. Pidades silmas, et tegemist on selgelt Brüsseli konventsioonis sõnastatud pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korrast inspireeritud sätetega, tuleks minu arvates jätta see keeleline erinevus tähelepanuta. Määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 tõlgendamisel tuleb lähtuda sellest, et see säte rajaneb samal pooleliolevate kohtuasjade menetlemise mõistel nagu Brüsseli I määruse artikli 27 lõige 1, hõlmates kolme elementi, milleks on sama ese, sama alus ja samad pooled.(13)
36. Erinevuseks eelnimetatud artiklis 109 ning Brüsseli I määruses sätestatud pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korras on see, et neist esimese kohaselt on sõltumata õigusliku aluse erinevusest – üks on esitatud ELi kaubamärgi põhjal ja teine siseriikliku kaubamärgi põhjal – tegemist samasuguste nõuetega, kui käsitletavad kaubamärgid on identsed ja kehtivad samade toodete või teenuste suhtes.
Poolte samasus
37. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et käesoleva kohtuasjaga seotud teise kohtumenetluse üks menetluspool on kostja, kes ei osalenud esimeses menetluses, nimelt on tegemist esimese kohtuasja kahe kostja moodustatud kontserni Saksamaa tütarettevõtjaga.
38. Niisiis tuleb uurida, kas need kaks hagi hõlmavad samu pooli.
39. Kui kahe paralleelse menetluse pooled langevad kokku vaid osaliselt, peab kohus, kellele on esitatud hagi hiljem, oma pädevusest loobuma vaid osas, milles kahe menetluse pooled on samad, ülejäänud poolte osas võib menetlus jätkuda.(14)
40. Poolte samasus eeldab põhimõtteliselt seda, et tegemist on samade isikutega.
41. Teatud erilistel juhtudel võib see tingimus siiski olla täidetud ka juhul, kui paralleelsete menetluste poolteks on erinevad isikud.
42. Euroopa Kohus on möönnud, et ei saa välistada, et kahe poole huvid on nende kahe kohtumenetluse eset arvestades käsitatavad sedavõrd ühesuguste ja lahutamatutena, et pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korra kohaldamisel tuleb neid pooli käsitada ühe ja sama poolena.(15)
43. Leian, et sellise erandliku juhtumiga on tegemist juhul, kui kaks paralleelset kaubamärgi rikkumise hagi – nagu see käesoleval juhul on – puudutavad sama tähise kasutamist majanduslikult seotud ettevõtjate poolt.
44. Kontsernis peab kontroll intellektuaalomandi õiguste, sealhulgas kaubamärgiõiguste, üle olema antud ühele juriidilisele isikule, sageli kontserni juhtivale ettevõtjale, ent praktikas võivad tähist kasutada ühtmoodi kõik kontserni kuuluvad ettevõtjad.
45. Sellisel juhul on asjassepuutuvate ettevõtjate huvid, olgugi, et tegu on erinevate isikutega, sedavõrd ühtsed, et kaubamärkide osas vastuoluliste kohtuotsuste vältimise eesmärgil saab neid käsitada ühe ja sama poolena.(16)
46. Seega leian, et sellises olukorras nagu käesoleval juhul, tuleb kahte paralleelset kaubamärgi rikkumise hagi, millest üks on esitatud emaettevõtja vastu ning teine sellesama ettevõtja ja tema tütarettevõtja vastu, käsitada samade poolte vastu esitatud hagidena, kui need hagid puudutavad sama tähise kasutamist majanduslikult seotud ettevõtjate poolt. Loomulikult peab nende kaalutluste kohaldamise põhikohtuasja asjaolude suhtes otsustama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Kaubamärgi rikkumise hagide identsus
47. Nagu ma juba välja tõin, põhineb määruse nr 207/2009 artikli 109 lõige 1 samal pooleliolevate kohtuasjade menetlemise mõistel nagu Brüssel I määruse artikli 27 lõige 1.
48. Viimati nimetatud määrust puudutavast kohtupraktikast ilmneb, et pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korra kohaldamisalasse kuuluvatel hagidel peab olema sama „alus“ mis tähendab põhinemist samadel faktilistel asjaoludel ja õigusnormidel,(17) ning sama „ese,“ mis tähendab ühesugust taotletavat eesmärki.(18)
49. Hagid ei pea olema „identsed“ selle sõna otseses tähenduses, vaid peavad kokku langema aluse ja eseme osas.(19)
50. Minu hinnangul tugineb määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkt a samadele elementidele, kuna selles on ette nähtud, et seda kohaldatakse selliste kaubamärgi rikkumise hagide suhtes, mis on esitatud samadel faktilistel asjaoludel ning põhinevad identsetel siseriiklikel ja ELi kaubamärkidel.
51. Mis puudutab hagide alust, siis käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotlusest, et need kaks nõuet tuginevad määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punktis a sätestatud pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korra mõttes ühesugustele õiguslikele alustele, milleks on identsetest siseriiklikest kaubamärkidest ja ELi kaubamärgist tulenevad ainuõigused.
52. Lisaks seonduvad need kaks menetlust teatud moel kokkulangevate faktiliste asjaoludega, sest need puudutavad tähise „Merck“ kasutamist samadel veebisaitidel.
53. Käesoleva vaidluse tõlgendusprobleemid puudutavad nende nõuete territoriaalset aspekti.
54. Kuigi nende hagide eesmärk on sama tähise kasutamise keelamine, kattuvad rikkumise tuvastamise ulatus ja keeldude territoriaalne mõju nende puhul vaid osaliselt.
55. Käesoleval juhul piirdub esimese siseriiklikul kaubamärgil põhineva hagi saanud kohtu pädevus Ühendkuningriigi territooriumiga, samas kui teine hagi esitati määruse nr 207/2009 artikli 97 lõigete 1–4 alusel EL kaubamärkide kohtule, kellel on pädevus uurida iga liikmesriigi territooriumil toimunud kaubamärgi rikkumise asjaolusid ning kehtestada üle kogu liidu ulatuv keeld.
56. Kuidas mõjutab see erinevus vastust küsimusele, kas tegemist on kahe samal alusel ja sama esemega hagiga?
57. Selles küsimuses poolte seisukohad lahknevad. Põhikohtuasja hageja leiab, et kahe hagi territoriaalse ulatuse erinevus välistab selle, et neid saaks pidada identseks. Põhikohtuasja kostjad on aga seisukohal, et määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a kohaldamise seisukohast on kõnealuse olukorra puhul tegu kahe identse hagiga.
58. Komisjon jällegi märgib, et samasuguse „aluse“ nõue peab seonduma samade kaubamärkide rikkumisega samades liikmesriikides. Mõistet „samal alusel“ tuleb komisjoni hinnangul mõista määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a kontekstis selliselt, et sellega peetakse silmas kahte nõuet, mis puudutavad lisaks identsete kaubamärkide rikkumisele ka sama territooriumi.
59. Märgin, et käesolevas kohtuasjas tõusetunud küsimus seondub problemaatikaga, mille osas on õigusteaduses kaks vastandlikku käsitlust.
60. Esimese seisukoha kohaselt takistab määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkt a teise sama kaubamärgi rikkumisega seotud hagi menetlemist, sõltumata kahe hagi territoriaalsetest aspektidest. Teisisõnu nõuab see säte, et hiljem ELi kaubamärgi põhjal esitatud hagi saanud kohus loobuks oma pädevusest ka juhul, kui esimene hagi põhineb siseriiklikul kaubamärgil ning puudutab seega rikkumise tuvastamist ainult asjassepuutuva liikmesriigi territooriumil.(20)
61. Teise seisukoha kohaselt on kaks kaubamärgirikkumist, millega seoses on samal ajal esitatud üks hagi siseriikliku kaubamärgi kaitseks ning teine ELi kaubamärgi kaitseks, samasugused vaid juhul, kui asjaolud puudutavad sama territooriumi. ELi kaubamärkide kohus ei pea oma pädevusest loobuma osas, milles talle esitatud hagi territoriaalne ulatus on laiem, kui liikmesriigi kohtule esimesena esitatud hagil.(21) Samasugused määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a tõlgendustega seonduvad kahtlused peegelduvad ka mõnedest liikmesriigi kohtute otsustest.(22)
62. Need kaks seisukohta sunnivad tõdema, et määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a sõnastus on problemaatiline. Laialt tõlgendades tekitaks see ELi kaubamärgiomanike kohtulikus kaitses lünga. See seisneks võimatuses kaitsta hagiga oma õigusi Euroopa tasandil, kuna samal ajal on pooleli siseriiklikul kaubamärgil põhinev kohtuasi sellises kohtus, mis on pädev otsustama kaubamärgirikkumise üle vaid ühe liikmesriigi territooriumil.(23)
63. Selle tõlgendamiskahtluse hajutamiseks tuleb minu arvates vaadelda asjassepuutuva sätte ülesehitust.
64. Määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 eesmärk tuleneb kahe põhimõtte liigendusest: esiteks ELi kaubamärgi ühtsus ja teiseks selle kaubamärgi kooseksisteerimine siseriiklike kaubamärkidega, millest tuleneb vastuoluliste kohtuotsuste vältimise vajadus.
65. Nende kahe põhimõtte vaheline seos ilmneb määruse nr 207/2009 põhjendustes 16 ja 17 kirjeldatud eesmärkidest. Nimetatud põhjenduste kohaselt peab ELi kaubamärkide kehtivust ja rikkumist käsitlevate otsuste mõju hõlmama kogu liidu territooriumi. Lisaks tuleb vältida vastandlikke kohtuotsuseid samade asjaolude põhjal esitatud hagide suhtes ELi kaubamärgi ja paralleelsete siseriiklike kaubamärkide kohta.(24)
66. Nende kahe eesmärgi liigendusele tuleks kahjuks, kui määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a tõlgendataks laialt, nii et see ei lase ELi kaubamärgi omanikul tugineda sellise kaubamärgi üleeuroopalisele kehtivusele põhjusel, et samal ajal on esitatud hagi, mis põhineb siseriiklikul kaubamärgil ning puudutab õiguse rikkumist palju väiksemal territooriumil. Selline tõlgendus toetaks kahtlemata vastuoluliste kohtuotsuste vältimise eesmärgi saavutamist, ent seaks ohtu eesmärgi tagada, et ELi kaubamärkide kehtivust ja rikkumist käsitlevate otsuste mõju ulatuks üle terve liidu.
67. Seevastu on nende kahe eesmärgi vaheline tasakaal võimalik täielikult saavutada, tõlgendades määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a selliselt, et see kohaldub ainult selliste paralleelsete hagide suhtes, mille territoriaalsed aspektid langevad kokku. Selline tõlgendus tagab ühelt poolt selle, et ELi kaubamärgi omanik saab kaitsta oma õigusi Euroopa tasandil ka siis, kui samal ajal on esitatud hagi siseriikliku kaubamärgi põhjal. Teisalt võimaldab see vältida vastuolulisi kohtuotsuseid, kuivõrd nende kohtute territoriaalne pädevus, kelle poole on ELi kaubamärgi ja siseriiklike kaubamärkide põhjal paralleelselt pöördutud, on selgelt piiritletud.
68. Leian niisiis, et juhul kui esimene hagi on esitatud siseriikliku kaubamärgi põhjal ja puudutab õiguse rikkumist asjassepuutuva liikmesriigi territooriumil ning teine ELi kaubamärgi põhjal ja puudutab rikkumist nii selles liikmesriigis kui ka liidu territooriumi muus osas, langevad need hagid kokku vaid osas, mis puudutab õiguse rikkumist sellel territooriumil, kus on kaitstud siseriiklik kaubamärk.
69. Seda seisukohta õigustab minu hinnangul ka üldisem lähenemine, mis tugineb Brüsseli I määruse artikli 27 kohaldamisele.
70. Selle määruse artikli 27 kontekstis tuleb aluse ja eseme samasust analüüsida eelkõige lähtuvalt selle kohtu tehtava otsuse tagajärgedest, kellele esitati hagi esimesena. Seega tuleb kaaluda, kas esimese menetluse poolel oleks veel võimalik teises menetluses midagi saavutada, kui ta on esimeses menetluses võitnud või kaotanud.(25)
71. Seetõttu on kohtu pädevusest loobumine poolelioleva kohtuasja tõttu kohane vaid juhul, kui kahes menetluses tehtavate võimalike kohtuotsuste mõju kattuks. See põhimõte, mis kehtib Brüssel I määruse artikli 27 puhul, peab kehtima ka määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a puhul.(26)
72. Juhul kui – nagu käesolevas asjaski – kohus, kellele on esitatud hagi esimesena, teeb otsuse siseriikliku kaubamärgi rikkumise kohta, ei anna esimese kohtuasja võitmine ELi kaubamärgi omanikule sedavõrd laiaulatuslikku kaitset nagu see, mida taotletakse ELi kaubamärgi põhjal toimuvas teises menetluses.
73. Loomulikult on määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a eesmärk vältida ka seda, et ühekorraga kahe kaubamärgi, see tähendab ühe ELi kaubamägi ning ühe siseriikliku kaubamärgi omanik saab sama rikkumise korral pöörduda kahe erineva liikmesriigi kohtusse.
74. Märgin siiski, et sellist menetluse kuritarvitamist ei saa eeldada. Ei saa välistada, et paralleelsete kaubamärkide omanikul võib olla teatud juhtudel objektiivselt vajalik kaitsta oma õigusi kahes paralleelses menetluses. Nii näib see olevat käesoleval juhul, arvestades, et Ühendkuningriigi territooriumiga seonduvat rikkumist tuleb käsitleda koos lepinguõigusliku vaidlusega, mis tuleneb 1. jaanuari 1970. aasta kooseksisteerimise lepingust.
75. Viimaks näib mulle, et minu pakutud tõlgendus on kooskõlas veelgi olulisemate põhjendustega, mis tuginevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 tuleneva tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttele.
76. Olen sellega seoses teadlik, et põhiõiguste hartale tuginedes ei saa põhimõtteliselt muuta pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korda või kohtualluvuse sätteid üldisemalt.(27) Leian siiski, et kui asjassepuutuv säte võimaldab kahte tõlgendust, tuleb valida see, mis võimaldab tagada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest juhinduva lahenduse. Kui määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a tuleks tõlgendada nii, et ELi kaubamärkide kohus peab pädevusest loobuma, kui samal ajal on esitatud hagi kohtule, kellel on kitsam territoriaalne pädevus, siis kahjustaks see ELi kaubamärgi omaniku õiguste kohtulikku kaitset.
77. Eeltoodud põhjendustel leian, et määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et kahe kaubamärgi rikkumisega seotud hagi, millest esimene on esitatud siseriikliku kaubamärgi põhjal ja puudutab ühe liikmesriigi territooriumil toimunud kaubamärgirikkumist ning teine on esitatud ELi kaubamärgi alusel ja puudutab rikkumist kogu liidus, alused on kokkulangevad vaid osas, mis puudutab selle liikmesriigi territooriumi, kus on kaitsutud see siseriiklik kaubamärk.
Kohtu osaline pädevusest loobumine liidu territooriumi ühe osa suhtes
78. Kuidas peab määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punktist a tulenevalt toimima kohus, kellele on hagi esitatud hiljem, kui kaubamärgi rikkumistega seotud hagid on üksnes osaliselt kokkulangevad?
79. Põhimõtteliselt on kohus, kellele on hagi esitatud hiljem, menetluste osalise kattuvuse korral kohustatud oma pädevusest loobuma ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik kokkulangevuse vältimiseks.(28)
80. See eeldab loomulikult, et osaline pädevusest loobumine oleks teise menetluse olemusest tulenevalt võimalik.
81. Märgin selles osas, et Euroopa Kohus on juba välja toonud põhimõtted, millest lähtudes võib ELi kaubamärkide kohus erandina piirata kaubamärgi rikkumise hagi kohta tehtud kohtuotsusega territoriaalset mõju ning seda saab teha kahel juhul: esiteks kui hageja on piiranud oma hagi territoriaalset ulatust, teostades esitatava hagi ulatuse kindlaksmääramise vabadust, ja teiseks kui ELi kaubamärkide kohus tuvastab tõendite alusel, mille talle üldjuhul peab esitama kostja, et mingisuguses konkreetselt kindlaksmääratud Euroopa Liidu osas ei saa kõnealuse tähise kasutamisel tekkida segiajamist ELi kaubamärgiga.(29)
82. Näib kohane lisada ka kolmas ELi kaubamärgi rikkumise hagi kohta tehtava kohtuotsuse territoriaalse ulatuse võimalik piirang. See puudutab olukorda, kus ELi kaubamärkide kohus, kellele esitatakse hagi hiljem, peab osaliselt oma pädevusest loobuma selleks, et piiritleda siseriiklike kaubamärkide ja ELi kaubamärkide põhjal samal ajal esitatud hagide ulatust.
83. Leian ka, et kohustus piirata oma territoriaalset pädevust pooleliolevate kohtuasjade menetlemise vältimiseks lasub kohtul, kellele esitatakse hagi hiljem, mitte kohtumenetluste pooltel.
84. See seisukoht tuleneb nii kohtu rollist oma territoriaalse pädevuse piiritlemisel kui ka pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korrast, milles nähakse ette, et juhul kui samal ajal on pooleli kaks kohtuasja, menetlus peatatakse ja seejärel loobutakse pädevusest. See peegeldub ka määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punktki a sõnastuses, mis näeb ette, et kohus, kellele on esitatud hagi hiljem, loobub pädevusest omal algatusel.
85. Eelnevat silmas pidades leian, et määruse nr 207/2007 artikli 109 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et juhul kui samal ajal siseriikliku kaubamägi ja ELi kaubamärgi põhjal esitatud hagid on siseriikliku kaubamärgi kaitse territooriumi osas osaliselt kokkulangevad, peab ELi kaubamärkide kohus, kui temale esitati hagi hiljem, oma pädevusest omal algatusel loobuma osas, mis puudutab territooriumi, mille osas hagid kokku langevad.
Täiendavalt: osalise pädevusest loobumise tagajärjed
86. Eelnevat analüüsi silmas pidades ei ole vajalik vastata viiendale, kuuendale ega seitsmendale eelotsuse küsimusele. Käsitlen neid lühidalt siiski juhuks, kui Euroopa Kohus peaks otsustama neile vastata.
87. Viienda ja kuuenda küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti b kohaldamisel saab arvesse võtta seda, et põhikohtuasja hageja loobus Ühendkuningriigi territooriumi puudutavas osas hagist.
88. Märgin esmalt, et põhikohtuasja kostjad tõid välja, et kõnealune hagist loobumine pole liikmesriigi menetlusnormide kohaselt kehtiv, sest ühepoolselt saab hagi tagasi võtta üksnes enne kohtuistungit. Tegemist on liikmesriigi menetlusõigust puudutava küsimusega, mis ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse. Seega käsitlen hagist loobumise mõju üksnes määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti b valguses.
89. Selles osas leiab põhikohtuasja hageja, et hagist loobumisega langes kahe menetluse kattuvus ära ning tegemist ei ole enam pooleliolevate kohtuasjadega. Põhikohtuasja kostjad leiavad aga, et seda, kas tegu on pooleliolevate kohtuasjadega, tuleb hinnata menetluse alguse aja seisuga ning hagist loobumist menetluse käigus ei saa arvesse võtta.
90. Mulle teadaolevalt pole Euroopa Kohtul senini avanenud võimalust võtta seisukohta seoses hagist loobumise tagajärgedega pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korra kohaldamisel.(30)
91. On muidugi tõsi, et kuivõrd pooleliolevate kohtuasjade menetlemise kord puudutab selle kohtu pädevust, kelle poole on pöördutud, tuleb sellekohane otsustus põhimõtteliselt teha, lähtudes olukorrast hagi esitamise ajal.
92. Selles kaalutluses tuleb aga arvestada kõnealuse korra eesmärgiga, milleks on vastuoluliste kohtuotsuste vältimine. Minu arvates juhul, kui menetluste kestel aset leidnud sündmuse järel ei ole enam vastuoluliste kohtuotsuste tegemise ohtu, tuleb seda pooleliolevate kohtuasjade menetlemise korra kohaldamisel arvestada.(31)
93. Leian niisiis, et kui hilisemas menetluses kehtivalt toimunud osalise hagist loobumise tõttu ei saa õiguste rikkumisega seotud hagisid enam käsitada identsena, tuleb sellega arvestada määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a kohaldamisel.
Täiendavalt: kaupade ja teenuste samasus
94. Seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punktide a ja b koosseisude eristamist.
95. Kuigi selle aspekti asjassepuutuvust ei ole eelotsusetaotluses selgitatud, näib põhikohtuasja argumentide põhjal olevat poolte vahel vaidlus selles, kas määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkt a kohaldub juhul, kui ELi kaubamärk, millele tuginetakse kohtus, kellele on hagi esitatud hiljem, on registreeritud enamate kaupade ja teenuste jaoks kui siseriiklik kaubamärk, millele tuginetakse esimeses menetluses.
96. Nagu komisjon õigesti märkis, näib selles osas olevat määruse nr 207/2009 artikli 109 lõike 1 punkti a seisukohast oluline teada, kas kahele kohtule esitatud hagid seonduvad vastavalt siseriikliku kaubamärgi ja ELi kaubamärgi rikkumisega, mis puudutavad samu tooteid või teenuseid. Kui täiendavate kaupade või teenustega seotud rikkumisele tuginetakse üksnes kohtus, kellele on hagi esitatud hiljem, langeb hagide alus kokku vaid osaliselt ning kohus peaks pädevusest loobuma osaliselt.
97. Siiski, nagu ma juba välja tõin, ei ole see aspekt asjassepuutuv, kui Euroopa Kohus järgib mu ettepanekut esimesele neljale eelotsuse küsimusele vastamisel.
Ettepanek
98. Võttes arvesse eeltoodud põhjendusi, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht Hamburgi (Hamburgi piirkondlik kohus, Saksamaa) eelotsusetaotlusele järgmiselt:
Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 109 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et kui erinevate liikmesriikide kohtutele on esitatud kaks kaubamärgi rikkumisega seotud hagi, millest esimene on esitatud siseriikliku kaubamärgi põhjal ja puudutab ühe liikmesriigi territooriumil toimunud kaubamärgiõiguste rikkumist ning teine on esitatud ELi kaubamärgi põhjal ja puudutab rikkumist, mis hõlmab kogu liitu, on need hagid kokkulangevad vaid selle liikmesriigi territooriumi puudutavas osas.
ELi kaubamärkide kohus peab, kui talle on esitatud hagi hiljem, omal algatusel pädevusest loobuma nõude selle osa suhtes, mis puudutab territooriumi, mille osas hagid kokku langevad.