KOHTUJURISTI ETTEPANEK

VERICA TRSTENJAK

esitatud 29. juunil 2011(1)

Kohtuasi C‑135/10

SCF Consorzio Fonografici

versus

Marco Del Corso

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte d’appello di Torino (Itaalia))

Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiivid 92/100/EMÜ ja 2006/115/EÜ – Esitajate ja fonogrammitootjate õigused – Artikli 8 lõige 2 – Edastamine üldsusele – Hambaravikabineti ooteruumis kõlanud raadiosaadetes kasutatud fonogrammide kaudne edastamine – Tulu saamise eesmärgi järgimise nõutavus – Õiglane tasu

Sisukord

I.SissejuhatusI – 3

II.Kohaldatav õigusI – 4

A.Rahvusvaheline õigusI – 4

1.Rooma konventsioonI – 4

2.WIPO esituse ja fonogrammide lepingI – 5

3.TRIPS-lepingI – 7

B.Liidu õigusI – 8

1.Direktiiv 92/100I – 8

2.Direktiiv 2006/115I – 10

3.Direktiiv 2001/29I – 12

C.Siseriiklik õigusI – 14

III.Asjaolud, menetlus siseriiklikes kohtutes ja eelotsuse küsimusedI – 15

IV.Menetlus Euroopa KohtusI – 17

V.Sissejuhatavad märkusedI – 17

VI.Neljas ja viies eelotsuse küsimusI – 17

A.Poolte peamised argumendidI – 17

B.Eelotsuse küsimuste vastuvõetavusI – 21

C.Õiguslik hinnangI – 21

1.Euroopa Kohtu tõlgendus direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1I – 22

2.Käesolevas kohtuasjas asjakohane õigusnormI – 24

3.Direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tõlgendusI – 24

a)Liidu õiguse autonoomsed mõistedI – 25

b)Rahvusvahelise õiguse ja liidu õiguse kontekstI – 25

c)Üldsusele edastamise mõisteI – 26

i)Edastamise mõisteI – 26

–Direktiivi 2001/29 põhjenduse 27 arvessevõtmineI – 27

–Direktiivi 2001/29 põhjenduse 23 arvessevõtmineI – 28

–VahejäreldusI – 31

ii)Üldsuse mõisteI – 31

iii)Muud vastuväitedI – 34

–Sisenemistasu nõudmise tähtsusI – 34

–Tulu saamise eesmärkI – 34

–Klientide taheI – 35

–Muud väitedI – 35

iv)JäreldusI – 36

d)Täiendavad tingimusedI – 36

4.EttepanekI – 36

VII.Esimene kuni kolmas eelotsuse küsimusI – 36

A.Poolte peamised argumendidI – 37

B.Eelotsuse küsimuste vastuvõetavusI – 37

C.Õiguslik hinnangI – 38

VIII.EttepanekI – 40

I.      Sissejuhatus

1.        Samamoodi kui trükikunsti leiutamine J. Gutenbergi poolt tõi lõppkokkuvõttes kaasa kirjalike teoste autoriõiguste kaitse, ei suurendanud fonograafi leiutamine T. A. Edisoni poolt mitte üksnes muusikateoste autoriõiguste kaitse majanduslikku tähtsust, vaid see pani aluse ka autoriõigusega kaasnevate õiguste, st esitajate ja fonogrammitootjate õiguste kehtestamisele. Kui fonogrammi kasutatakse, siis ei puuduta see ainult autori õigust edastatavale autoriõigusega kaitstud teosele, vaid ka autoriõigusega kaasnevaid õigusi, st esitajate ja fonogrammitootjate õigusi.

2.        Corte d’appello di Torino (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) eelotsusetaotlus käesolevas kohtuasjas käsitleb õigust saada õiglast tasu nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiivi 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas(2) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (kodifitseeritud versioon)(3) artikli 8 lõike 2 alusel, mis tuleb tasuda kommertseesmärkidel juba avaldatud fonogrammi üldsusele edastamise eest.

3.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kõigepealt teada, kas hambaarst, kes teeb oma hambaravikabinetis kuuldavaks raadiosaateid, peab maksma õiglast tasu saadetes kasutatud fonogrammide üldsusele edastamise eest.

4.        Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas rahvusvahelise õiguse normid, millel põhinevad liidu õiguse normid, mis käsitlevad õigust õiglasele tasule, on eraõiguslike isikute vahelises kohtuvaidluses vahetult kohaldatavad ning millises suhtes on kõnealused rahvusvahelise õiguse sätted asjaomaste liidu õiguse sätetega.

5.        Esimene küsimus on sisuliselt tihedalt seotud kohtuotsusega SGAE vs. Rafael Hoteles.(4) Viidatud kohtuotsuses sedastas Euroopa Kohus kõigepealt, et üldsusele edastamisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(5) artikli 3 lõike 1 tähenduses on tegemist juhul, kui hotellipidaja edastab signaali hotelli numbritubadesse paigutatud telerite kaudu ja nimelt olenemata sellest, millist tehnikat signaali edastamiseks kasutatakse. Peale selle sedastas Euroopa Kohus, et asjaolu, et majutusettevõtte numbritoad on oma olemuselt eraruumid, ei välista seda, et tegemist on üldsusele edastamisega. Käesolevas asjas kerkib eelkõige küsimus, kas viidatud kohtupraktikat, mis käsitleb autoriõigusega kaitstud teoste üldsusele edastamist vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1, saab üle kanda üldsusele edastamise mõistele direktiivi 92/100 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses, mis käsitleb autoriõigusega kaasnevaid esitajate ja fonogrammitootjate õigusi.

6.        Lisaks on käesolev kohtuasi tihedalt seotud kohtuasjaga C‑162/10: Phonographic Performance, mille ettepaneku ma esitan samal päeval kui ettepaneku käesolevas kohtuasjas. Kohtuasjas Phonographic Performance kerkib eelkõige küsimus, kas hotelli- või võõrastemajapidaja, kes paigutab numbritubadesse telerid ja/või raadiod, mille kaudu ta edastab vastavat signaali, peab maksma õiglast hüvitist üldsusele fonogrammi kaudse edastamise eest, mida kasutati asjaomastes raadio- või telesaadetes.

II.    Kohaldatav õigus

A.      Rahvusvaheline õigus

1.      Rooma konventsioon

7.        Teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooni, mis on vastu võetud 26. oktoobril 1961 Roomas (edaspidi „Rooma konventsioon”),(6) artikkel 12 näeb ette:

„Kui kaubanduslikel eesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi koopiat kasutatakse otseselt ülekandmiseks või avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks, siis maksab kasutaja ühekordset õiglast tasu kas teose esitajale või fonogrammitootjale või mõlemale. Pooltevahelise kokkuleppe puudumise korral võib siseriikliku õigusega kehtestada sellise tasu jagamise tingimused.”

8.        Rooma konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkt a sätestab:

„1.      Osalisriik võib siseriiklikes seadustes ja määrustes sätestada konventsiooniga tagatud kaitse suhtes erandid seoses:

a) isiklikul eesmärgil kasutamisega;”

9.        Rooma konventsiooni artikli 16 lõike 1 punkt a on sõnastatud järgmiselt:

„1. Riigile, kes ühineb konventsiooniga, on kõik selle kohustused siduvad ja tal on õigus kasutada kõiki konventsioonist tulenevaid hüvesid. Samas võib osalisriik igal ajal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri juurde deponeeritud teates deklareerida:

a) artikli 12 kohta, et:

i)      ta ei kohalda nimetatud artiklit;

ii)      ta ei kohalda nimetatud artiklit teatud kindlaksmääratud kasutuse puhul;

iii)      ta ei kohalda nimetatud artiklit fonogrammi suhtes, mille tootja ei ole teise osalisriigi kodanik;

iv)      fonogrammi suhtes, mille tootja on teise osalisriigi kodanik, kohaldab ta nimetatud artiklis ettenähtud kaitset sel määral ja sellise tähtajaga, nagu teine osalisriik kohaldab deklaratsiooni esitava riigi kodaniku poolt esmakordselt salvestatud fonogrammile; kui osalisriik, kelle kodanik fonogrammitootja on, ei taga kaitset sama suurele tulusaajate ringile nagu deklaratsiooni esitanud riik, ei loeta seda kaitse määrast kõrvalekaldumiseks;

[…]”

10.      Itaalia on Rooma konventsiooni osalisriik ja ta on deponeerinud artikli 16 lõike 1 punkti a alapunktides ii), iii) ja iv) märgitud teate.

11.      Euroopa Liit ei ole Rooma konventsiooni osaline. Konventsiooniga saavad ühineda ainult riigid.

2.      WIPO esituse ja fonogrammide leping

12.      WIPO esituse ja fonogrammide leping (WPPT), mis võeti vastu 20. septembril 1996,(7) sisaldab autoriõigusega kaasnevate õiguste osas selliseid rahvusvahelise õiguse norme, mis lähevad kaugemale kui Rooma konventsioon.

13.      WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 1 sätestab:

„Seos muude lepingutega

1.      Ükski käesoleva lepingu säte ei kitsenda olemasolevaid kohustusi, mis lepinguosalistel on üksteise vastu Roomas 26. oktoobril 1961 sõlmitud teose esitajate, fonogrammitootjate ja ringhäälinguorganisatsioonide kaitse rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi „Rooma konventsioon”) kohaselt.

2.      Käesoleva lepingu kohaselt antav kaitse ei mõjuta mingil viisil kirjandus- ja kunstiteoste autoriõiguse kaitset. Seega ei või ühtki käesoleva lepingu sätet tõlgendada sellist kaitset piiravana.

3.      Käesoleval lepingul ei ole mingit seost muude lepingutega ja see ei piira mingeid muude lepingute kohaseid õigusi ja kohustusi.”

14.      WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 2, milles on toodud mõistete määratlused, näeb punktides f ja g ette:

„Käesolevas lepingus kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

f)      ülekandmine ringhäälingus – helide või kujundite ja helide või neid esindavate märkide edastamine üldsusele kaablita vahendite abil;

g)      esituse või fonogrammi „üldsusele edastamine” – mis tahes muude vahendite kui ringhäälingus ülekandmise abil esituse helide või muude helide või fonogrammile salvestatud helisid esindavate märkide edastamine üldsusele. Artikli 15 kohaldamisel hõlmab üldsusele edastamine fonogrammile salvestatud helide või neid esindavate märkide üldsusele kuuldavaks tegemist.”

15.      WIPO esituse ja fonogrammide lepingu II peatükis on sätestatud teose esitajate ja III peatükis fonogrammitootjate õigused. WIPO esituse ja fonogrammide lepingu IV peatükk sisaldab ühissätteid, mis puudutavad teose esitajaid ja fonogrammitootjaid. WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 15, mis paikneb IV peatükis, näeb ette õiguse saada tasu ringhäälingus ülekandmise ja üldsusele edastamise eest:

„1.      Teose esitajatel ja fonogrammitootjatel on õigus saada ühekordset õiglast tasu kaubanduslikel eesmärkidel avaldatud fonogrammide otsese või kaudse kasutamise eest ringhäälingus ülekandmiseks või mis tahes edastamiseks üldsusele.

2.      Lepinguosalised võivad oma siseriiklikes õigusaktides kehtestada, et teose esitaja või fonogrammitootja või mõlemad võivad kasutajalt nõuda ühekordset õiglast tasu. Lepinguosalised võivad jõustada oma siseriiklikud õigusaktid, mis teose esitaja ja fonogrammitootja vahelise lepingu puudumisel näevad ette tingimused, mille kohaselt esitajad ja fonogrammitootjad ühekordset õiglast tasu jagavad.

3.      Mis tahes lepinguosaline võib WIPO peadirektorile esitatud teatises deklareerida, et ta kohaldab lõike 1 sätteid üksnes teatavate kasutuste suhtes või piirab nende kohaldamist mingil muul viisil või ei kohalda neid üldse.

4.      Fonogrammide üldsusele kättesaadavaks tegemist kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu nii, et isikud pääsevad neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal, käsitletakse käesolevas artiklis fonogrammide avaldamisena kaubanduslikul eesmärgil.”

16.      WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 16 pealkirjaga „Piiramised ja erandid” sätestab:

„1.      Lepinguosalised võivad oma siseriiklikes õigusaktides teose esitajate ja fonogrammitootjate kaitse suhtes ette näha samasugused piiramised ja erandid nagu nad näevad oma siseriiklikes õigusaktides ette kirjandus- ja kunstiteoste kaitse suhtes.

2.      Lepinguosalised peavad käesoleva lepingu kohaste õiguste piiramiste ja erandite puhul piirduma teatavate erijuhtudega, mis ei ole vastuolus esituse või fonogrammi tavapärase kasutamisega ega piira põhjendamatult teose esitaja või fonogrammitootja õigustatud huve.”

17.      Vastavalt WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 23 lõikele 1 kohustuvad lepinguosalised oma õigussüsteemide kohaselt vastu võtma kõnealuse lepingu kohaldamise tagamiseks vajalikke meetmeid.

18.      Itaalia ja Euroopa Liit on WIPO esituse ja fonogrammide lepingu lepinguosalised. Itaalia ega Euroopa Liit ei ole esitanud WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 15 lõikes 3 märgitud teatist.

3.      TRIPS-leping

19.      Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu(8) (edaspidi „TRIPS-leping”) artikkel 14, mis reguleerib teose esitajate, fonogrammi tootjate ning ringhäälinguorganisatsioonide kaitset, näeb ette:

„1.      Seoses oma esituste salvestamisega fonogrammina peab teose esitajal olema võimalus takistada järgmist tegevust, kui see toimub ilma tema loata: salvestada tema seni fikseerimata esitust ja reprodutseerida sellist salvestist. Samuti peab esitajal olema võimalus takistada tema elava esituse ülekandmist ringhäälingus kaablita vahendite abil ja selle edastamist üldsusele ilma tema loata.

2.      Fonogrammi tootjatel on õigus lubada või keelata oma fonogrammide otsest või kaudset reprodutseerimist.

[…]

6.      Iga liige võib seoses artiklite 1, 2 ja 3 põhjal antavate õigustega rakendada tingimusi, piiranguid, erandeid ja reservatsioone ulatuses, mida lubab Rooma konventsioon. Siiski kohaldatakse esitajate ja fonogrammi tootjate õigustele fonogrammide suhtes mutatis mutandis ka Berni konventsiooni (1971) artikli 18 sätteid.”

B.      Liidu õigus(9)

1.      Direktiiv 92/100

20.      Direktiivi 92/100 põhjendused 5, 7–10, 15–17 ja 20 on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

5.      autoriõigusega kaitstud teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide piisavat kaitset rentimis- ja laenutamisõigusega ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kaitset salvestusõiguse, reprodutseerimisõiguse, levitamisõigusega ja õigusega kanda neid üle ja edastada üldsusele võib sellest tulenevalt pidada ühenduse majandusliku ja kultuurilise arengu seisukohast äärmiselt oluliseks;

[…]

7.      autorite ja esitajate järjepidev loometegevus ja kunstiline tegevus eeldab piisavat sissetulekut ning eelkõige fonogrammide ja filmide tootmiseks vajalikud investeeringud on eriti suured ja riskantsed; sellise sissetuleku ja tehtud investeeringute tagasisaamise saab tulemuslikult kindlustada ainult juhul, kui asjaomaste õiguste omanikele on tagatud piisav õiguskaitse;

8.      kõnealuse loomingulise, kunstilise ja ettevõtlusega seotud tegevusega tegelevad valdavalt füüsilisest isikust ettevõtjad; selliste tegevustega tegelemine tuleb muuta lihtsamaks ühenduses pakutava ühtlustatud õiguskaitse abil;

9.      kuivõrd selliste toimingute puhul on põhimõtteliselt tegemist teenustega, tuleb nende pakkumise soodustamiseks luua ühenduses ühtne õiguslik raamistik;

10.      liikmesriikide õigusnorme tuleks ühtlustada selliselt, et need ei satuks vastuollu rahvusvaheliste konventsioonidega, mis on mitme liikmesriigi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste aluseks;

[…]

15.      tuleb kehtestada kord, mis tagaks, et autorid ja esitajad saavad neile mõeldud õiglase tasu ning et neil on võimalik usaldada selle õiguse haldamine neid esindavatele kollektiivse esindamise organisatsioonidele;

16.      õiglast tasu võib maksta ühes või mitmes osas kas lepingu sõlmimise ajal või pärast seda;

17.      õiglase tasu puhul tuleb võtta arvesse asjaomaste autorite ja esitajate panuse olulisust fonogrammi või filmi puhul;

[…]

20.      liikmesriigid võivad kehtestada autoriõigusega kaasnevate õiguste omanike ulatuslikuma kaitse kui nõutud käesoleva direktiivi artiklis 8.”

21.      Direktiivi 92/100 artikli 8 pealkiri on „Üldsusele ülekandmine ja edastamine”. Nimetatud artikkel sätestab:

„1.      Liikmesriigid näevad esitajatele ette ainuõiguse lubada või keelata oma esituste ülekandmine ringhäälingus kaablita vahendite abil ja nende edastamine üldsusele, kui esitus ise ei ole ülekantav esitus ja kui see ei ole tehtud salvestuse põhjal.

2.      Liikmesriigid näevad ette õiguse, mille eesmärk on tagada, et kasutaja tasub ühekordse õiglase tasu, kui kommertseesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi reproduktsiooni kasutatakse ülekandmiseks kaablita vahendite abil või muul moel üldsusele edastamiseks, ning millega tagatakse, et kõnealune tasu jagatakse asjaomaste esitajate ja fonogrammi tootjate vahel. Esitajate ja fonogrammitootjate vahelise lepingu puudumise korral võivad liikmesriigid sätestada tingimused, mille kohaselt see tasu nende vahel jagatakse.

3.      Liikmesriigid sätestavad ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguse lubada või keelata oma ringhäälingusaadete taas ülekandmine kaablita vahendite abil ja nende ringhäälingusaadete edastamine üldsusele, kui selline edastamine toimub kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.”

22.      Direktiivi 92/100 artikkel 10 sätestab:

1.      Liikmesriigid võivad näha ette II peatükis osutatud õiguste piirangud seoses järgnevaga:

a) eraotstarbeline kasutamine;

[…]

2.      Olenemata lõike 1 sätetest võib iga liikmesriik kehtestada esitajate, fonogrammitootjate, ringhäälinguorganisatsioonide ja filmide esmasalvestuste tootjate kaitseks samasugused piirangud nagu ta on kehtestanud kirjandus- ja kuntsiteoste autoriõiguste kaitseks. Sundlitsentsid võib siiski kehtestada ainult sellises ulatuses, et nad oleksid vastavuses Rooma konventsiooniga.

3.      Lõike 1 punkti a sätted ei piira kehtivaid ega tulevikus kehtestatavaid õigusnorme, mis käsitlevad tasu eraotstarbelise kasutuse jaoks tehtavate reproduktsioonide eest.”

2.      Direktiiv 2006/115

23.      Direktiiv 92/100 konsolideeriti direktiiviga 2006/115. Direktiivi 2006/115 põhjendused 3, 5–7, 12, 13 ja 16 on sõnastatud järgmiselt:

„3.      Autoriõigusega kaitstud teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide piisavat kaitset rentimis- ja laenutamisõigusega ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kaitset salvestusõiguse, levitamisõigusega ja õigusega kanda neid üle ja edastada üldsusele võib sellest tulenevalt pidada ühenduse majandusliku ja kultuurilise arengu seisukohast äärmiselt oluliseks.

[…]

5.      Autorite ja esitajate järjepidev loometegevus ja kunstiline tegevus eeldab piisavat sissetulekut ning eelkõige fonogrammide ja filmide tootmiseks vajalikud investeeringud on eriti suured ja riskantsed. Sellise sissetuleku ja tehtud investeeringute tagasisaamise saab tulemuslikult kindlustada ainult juhul, kui asjaomaste õiguste omanikele on tagatud piisav õiguskaitse.

6.      Kõnealuse loomingulise, kunstilise ja ettevõtlusega seotud tegevusega tegelevad valdavalt füüsilisest isikust ettevõtjad. Selliste tegevustega tegelemine tuleb muuta lihtsamaks ühenduses pakutava ühtlustatud õiguskaitse abil. Niivõrd kui selliste toimingute puhul on põhimõtteliselt tegemist teenustega, tuleks nende pakkumise soodustamiseks luua ühenduses ühtne õiguslik raamistik.

7.      Liikmesriikide õigusnorme tuleks ühtlustada selliselt, et need ei satuks vastuollu rahvusvaheliste konventsioonidega, mis on mitme liikmesriigi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste aluseks.

[…]

12.      Tuleb kehtestada kord, mis tagaks, et autorid ja esitajad saavad neile mõeldud õiglase tasu ning et neil on võimalik usaldada selle õiguse haldamine neid esindavatele kollektiivse esindamise organisatsioonidele.

13.      Õiglast tasu võib maksta ühes või mitmes osas kas lepingu sõlmimise ajal või pärast seda. Sellisel puhul tuleks võtta arvesse asjaomaste autorite ja esitajate panuse olulisust fonogrammi või filmi puhul.

[…]

16.      Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada üldsusele ülekandmise ja edastamise osas autoriõigusega kaasnevate õiguste omanike ulatuslikum kaitse kui nõutud käesoleva direktiivi sätetes.”

24.      Direktiivi 2006/115 II peatükk käsitleb autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Nimetatud direktiivi artikkel 8, mis puudutab üldsusele ülekandmist ja edastamist, sätestab järgmist:

„1.      Liikmesriigid näevad esitajatele ette ainuõiguse lubada või keelata oma esituste ülekandmine ringhäälingus kaablita vahendite abil ja nende edastamine üldsusele, kui esitus ise ei ole ülekantav esitus ja kui see ei ole tehtud salvestuse põhjal.

2.      Liikmesriigid näevad ette õiguse, mille eesmärk on tagada, et kasutaja tasub ühekordse õiglase tasu, kui kommertseesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi reproduktsiooni kasutatakse ülekandmiseks kaablita vahendite abil või muul moel üldsusele edastamiseks, ning millega tagatakse, et kõnealune tasu jagatakse asjaomaste esitajate ja fonogrammi tootjate vahel. Esitajate ja fonogrammitootjate vahelise lepingu puudumise korral võivad liikmesriigid sätestada tingimused, mille kohaselt see tasu nende vahel jagatakse.

3.      Liikmesriigid sätestavad ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguse lubada või keelata oma ringhäälingusaadete taas ülekandmine kaablita vahendite abil ja nende ringhäälingusaadete edastamine üldsusele, kui selline edastamine toimub kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.”

25.      Direktiivi 2006/115 artikkel 10 pealkirjaga „Õiguste piirangud” on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Liikmesriigid võivad näha ette käesolevas peatükis osutatud õiguste piirangud seoses järgnevaga:

a)      eraotstarbeline kasutamine;

[…]

2.      Olenemata lõike 1 sätetest võib iga liikmesriik kehtestada esitajate, fonogrammitootjate, ringhäälinguorganisatsioonide ja filmide esmasalvestuste tootjate kaitseks samasugused piirangud nagu ta on kehtestanud kirjandus- ja kuntsiteoste autoriõiguste kaitseks.

Sundlitsentsid võib siiski kehtestada ainult sellises ulatuses, et nad oleksid vastavuses Rooma konventsiooniga.

3.      Lõigetes 1 ja 2 osutatud piiranguid kohaldatakse üksnes teatud erijuhtudel, mis ei ole vastuolus objekti tavapärase kasutamisega ning ei mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve.”

26.      Direktiivi 2006/115 artikkel 14 pealkirjaga „Kehtetuks tunnistamine” sätestab:

„Direktiiv 92/100/EMÜ tunnistatakse kehtetuks; see ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtaegadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid tuleks lugeda kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga.”

3.      Direktiiv 2001/29

27.      Direktiivi 2001/29 põhjendused 9–12, 15, 23, 24 ja 27 on sõnastatud järgmiselt:

„9.      Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustamise aluseks peab olema kõrgetasemeline kaitse, sest nimetatud õigused on olulised intellektuaalse loomingu seisukohalt. Nende kaitse aitab tagada loovuse säilimise ja arengu autorite, esitajate, tootjate, tarbijate, kultuuri, tööstuse ja laiema üldsuse huvides. Intellektuaalomand on seetõttu tunnistatud omandi lahutamatuks osaks.

10.      Jätkamaks oma loome- ja kunstilist tegevust, peavad autorid ja esitajad saama oma töö kasutamise eest nõuetekohast tasu, samasugust tasu peavad saama tootjad, et neil oleks võimalik nimetatud tegevust rahastada. Fonogrammide, filmide, multimeediatoodete ning tellitavate teenuste laadsete teenuste pakkumiseks on tarvis märkimisväärseid investeeringuid. Intellektuaalomandi õiguste piisav õiguskaitse on vajalik, et tagada nimetatud tasu kättesaamine ning võimaldada kindlustada nendele investeeringutele rahuldav kasum.

11.      Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tugev ja tõhus süsteem on peamisi abinõusid tagamaks, et Euroopa kultuuri loov tegevus ja tootmine saaksid vajalikke ressursse, ning kaitsmaks kunsti loojate ja esitajate sõltumatust ning väärikust.

12.      Autoriõigusega kaitstud teoste ning autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide nõuetekohane kaitse on väga oluline ka kultuuri seisukohalt. Asutamislepingu artikli 151 kohaselt peab ühendus nimetatud tegevuses arvesse võtma kultuurilisi aspekte.

[…]

15.      Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) egiidi all 1996. aasta detsembris peetud diplomaatiline konverents lõppes kahe uue lepingu, WIPO autoriõiguse lepingu ning WIPO esituse ja fonogrammide lepingu vastuvõtmisega, mis käsitlevad vastavalt autorite ning esitajate ja fonogrammitootjate kaitset. Nimetatud lepingud tugevdavad oluliselt autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rahvusvahelist kaitset, muu hulgas nn digitaalse tegevuskava kaudu, ning parandavad ülemaailmse piraatlusevastase võitluse vahendeid. Ühendus ja enamik liikmesriike on lepingutele juba alla kirjutanud ning ühendus ja liikmesriigid korraldavad lepingute ratifitseerimist. Ka käesoleva direktiivi eesmärk on täita mitmeid uusi rahvusvahelisi kohustusi.

[…]

23.      Käesolev direktiiv peaks täiendavalt ühtlustama autoriõigusi teoste üldsusele edastamiseks. Seda õigust tuleb käsitada laiemas mõttes, et hõlmata edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse. Nimetatud õigus peaks hõlmama teose igasugust edastamist või vahendamist üldsusele kaabli või kaablita vahendite, kaasa arvatud ringhäälingu kaudu. See õigus ei peaks hõlmama muid tegevusi.

24.      Õigust teha üldsusele kättesaadavaks artikli 3 lõikes 2 osutatud objekt tuleb käsitada igasugust tegevust hõlmavana, millega tehakse nimetatud objekt kättesaadavaks üldsusele, kes ei viibi paigas, kus objekt kättesaadavaks tehakse, kuid muid tegevusi mittehõlmavana.

[…]

27.      Üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, ei käsitleta käesoleva direktiivi kohaldamisel edastamisena.

[…]”

28.      Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.      Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.

2.      Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata üldsusele kättesaadavaks tegemist kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal, on:

a)      esitajatel nende esituste salvestuste osas;

b)      fonogrammitootjatel nende fonogrammide osas;

[…]

d)      ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestuste osas.”

C.      Siseriiklik õigus

29.      Itaalia 22. aprilli 1941. aasta seaduse nr 633 (Protezione del diritto d’autore e di altri diritti connessi al suo esercizio – autoriõiguse ja muude selle kasutamisega kaasnevate õiguste kaitse kohta, edaspidi „autoriõiguse seadus”) artikkel 72 sätestab:

„Ilma et see piiraks õigusi, mis on autoril I jaotise kohaselt, on fonogrammitootjal ainuõigus järgnevates artiklites sätestatud ajavahemiku jooksul ja tingimustel:

a) lubada oma fonogrammide otsest või kaudset, ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult ja kasutades ükskõik missugust kopeerimismeetodit;

b) lubada oma fonogrammide eksemplaride levitamist. Levitamise ainuõigus ei lõpe ühenduse territooriumil, välja arvatud juhul, kui tootja poolt või tema nõusolekul toimub liikmesriigis fonogrammi sisaldava andmekandja esmamüük;

c) lubada oma fonogrammide eksemplaride rentimist või laenamist. See õigus ei lõpe eksemplaride müügi või ükskõik missuguses vormis levitamisega;

d) lubada oma fonogrammide sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. See õigus ei lõpe mõne üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga.”

30.      Autoriõiguse seaduse artiklis 73 (mida on viimati muudetud 9. aprilli 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 68 artikli 12 lõikega 1) on sätestatud:

„1.      Fonogrammitootjal ja esitajatel, kelle esitus on salvestatud fonogrammidele, on sõltumata neile kuuluvatest levitamis-, rentimis- ja laenutamisõigustest õigus tasule fonogrammide kasutamise eest tulu teenimise eesmärgil pildisalvestiste, raadios või televisioonis esitamise abil, sealhulgas nende fonogrammide edastamisel üldsusele satelliidi abil avalikel tantsupidudel, avalikes kohtades ja ükskõik missuguse muu avaliku kasutamise korral. Seda õigust võib kasutada tootja, kes jagab tasu asjaomaste esitajatega. […]”

31.      Autoriõiguse seaduse artikkel 73a (mis lisati 16. novembri 1994. aasta seadusandliku dekreedi nr 685 artikli 9 lõikega 1) näeb ette:

„Esitajatel, kelle esitus on salvestatud kasutatavale fonogrammile, või selle tootjal on õigus õiglasele tasule ka siis, kui artiklis 73 kirjeldatud esitamine toimub mittetulunduslikul eesmärgil. […]”

III. Asjaolud, menetlus siseriiklikes kohtutes ja eelotsuse küsimused

32.      Società Consortile Fonografici (edaspidi „SCF”) on Itaalias ja välismaal autoriõiguste teostamise kollektiivse esindamise organisatsioon. Ta esindab esitajaid ja fonogrammitootjaid.

33.      SCF tegeleb Itaalias ja välismaal konsortsiumi liikmetest fonogrammitootjate õigustega seotud tasusid haldava, sissenõudva ja ümberjaotava esindajana eelkõige järgmiste tegevustega:

a)      kogub tasusid fonogrammide raadios ja televisioonis tulu teenimise eesmärgil kasutamise eest, sealhulgas pildisalvestiste edastamine üldsusele satelliidi abil avalikel tantsupidudel, avalikes kohtades ja ükskõik missugune muu kasutamine;

b)      kogub tasusid fonogrammide kasutamise eest mittetulunduslikul eesmärgil;

c)      haldab fonogrammitootjate õiguseid seoses fonogrammide levitamisega kaabellevivõrgu kaudu ja

d)      haldab fonogrammitootjate õiguseid seoses fonogrammide reprodutseerimisega.

34.      SCF pidas läbirääkimisi Associazione Dentisti Italianiga (Itaalia Hambaarstide Ühendus) selleks, et sõlmida kollektiivleping, milles määratakse kindlaks õiglane tasu autoriõiguse seaduse artiklite 73 ja 73a tähenduses fonogrammide üldsusele edastamise eest, sealhulgas erapraksistes ükskõik missugusel viisil levitamise eest.

35.      Pärast kõnealuste läbirääkimiste nurjumist esitas SCF Tribunale di Torinole hambaarst dr. Marco Del Corso vastu hagi selle tuvastamiseks, et kõnealune arst mängib oma Torinos asuvas erahambaravikabinetis fonogramme, mis on autorikaitse objekt, ning et niisuguse tegevuse eest, mis kujutab endast edastamist üldsusele Itaalia autoriõiguse seaduse ning ühetaolise rahvusvahelise ja liidu õiguse tähenduses, tuleb maksta õiglast tasu. Tasu suurus tuleb kindlaks määrata eraldi menetluses.

36.      M. Del Corso palus jätta hagi rahuldamata. Ta väitis esiteks, et SCF võib tugineda autoriõigusele ainult juhul, kui ta kasutaks andmekandjat, millele fonogramm on salvestatud, kuid tema ravikabinetis tuleb muusika raadiost. Õiglast tasu raadio kaudu edastamise eest peab maksma raadiojaam, mitte raadiosaate kuulaja. Teiseks ei ole tegemist üldsusele edastamisega, sest tema erahambaravikabinet ei ole avalik koht. Kliendid tulevad sinna, olles eelnevalt raviaja kokku leppinud.

37.      Tribunale di Torino jättis hagi rahuldamata. Kohus tugines oma otsuses sellele, et tegemist ei ole edastamisega tulu teenimise eesmärgil ja pealegi oli hambaravikabinet erapraksis ega olnud seega avalik või üldsusele avatud koht.

38.      SCF esitas selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse. M. Del Corso palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

39.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetlusse astus Procuratore generale della Repubblica presso la Corte d’appello (Vabariigi Peaprokurör apellatsioonikohtu juures), kes samuti palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

40.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et rahvusvahelise õiguse, liidu õiguse ja siseriikliku õiguse normid näevad ette fonogrammitootjate õiguse saada tasu nende loodud fonogrammide üldsusele edastamiseks kasutamise eest. Õigust õiglasele tasule üldsusele korduva edastamise eest ei välista ega hõlma see, et raadiojaam on juba maksnud õiglast tasu. Raadiojaamale antud luba annab küll vastuvõtuseadme valdajale õiguse saadet eraviisiliselt kasutada. Avalikkusele suunatud kasutamine, näiteks avalikus lokaalis või sellisel viisil, mis loob suurele hulgale isikutele üldise võimaluse saadet kuulata, loob aga lisaväärtuse, mille eest tuleb tasuda eraldi tasu. Kerkib siiski küsimus, kas üldsusele edastamise mõiste hõlmab ka edastamist erahambaravikabinettides, kuhu klient reeglina tuleb eelnevalt kokkulepitud ajal ja kus raadioprogramm mängib tema tahtest olenemata.

41.      Esitatud põhjendustest lähtudes esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus järgmised eelotsuse küsimused:

1.      Kas 26. oktoobri 1961. aasta autoriõigusega kaasnevate õiguste Rooma konventsioon, TRIPS-leping (The Agreement on Trade Related Aspects of Intellectual Property Rights) ja WIPO (World Intellectual Property Organization) esituse ja fonogrammide leping (WPPT) on ühenduse õiguskorras vahetult kohaldatavad?

2.      Kas eespool viidatud rahvusvahelise õiguse normidel on lisaks vahetu õigusmõju eraõiguslikes suhetes?

3.      Kas vastavad mõisted „edastamine üldsusele”, mis esinevad viidatud lepingutekstides, langevad kokku ühenduse õiguse mõistetega, mis esinevad direktiivides 92/100/EÜ ja 2001/29/EÜ, ning kui mitte, siis missugune õigusnorm peab olema ülimuslik?

4.      Kas selline fonogrammide tasuta levitamine erahambaravikabinettides, kus tegeldakse vaba elukutse tüüpi majandustegevusega, mis on kättesaadav vastavatele klientidele ja sõltumata sellest, kas nad seda tahavad või mitte, kujutab endast direktiivi 2001/29/EÜ artikli 3 lõike 2 kohaldamisel „edastamist üldsusele” või „üldsusele kättesaadavaks tegemist”?

5.      Kas niisugune levitamistegevus annab fonogrammitootjatele õiguse saada tasu?

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

42.      Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 15. märtsil 2010.

43.      Kirjalikud märkused esitasid SCF, M. Del Corso, Itaalia ja Iirimaa valitsus ning komisjon.

44.      Käesolevas asjas ja kohtuasjas C‑162/10: Phonographic Performance 7. aprillil 2011 toimunud ühisest kohtuistungist võtsid osa põhikohtuasja hageja SFC esindajad, M. Del Corso esindajad, Itaalia, Iirimaa, Kreeka ja Prantsusmaa valitsus ning komisjon.

V.      Sissejuhatavad märkused

45.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega sisuliselt teada, kas hambaarst, kelle kabinetis mängib raadio, esitab kaudselt üldsusele raadiosaadetes kasutatud fonogramme ja peab selle eest maksma õiglast tasu.

46.      Käsitlen järgnevalt kõigepealt neljandat ja viiendat küsimust, mis puudutavad liidu õiguse sätete tõlgendamist. Seejärel käsitlen ma esimest kuni kolmandat küsimust, mis puudutavad siseriikliku õiguse norme.

VI.    Neljas ja viies eelotsuse küsimus

47.      Neljanda ja viienda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas hambaarst, kes teeb ravikabineti ooteruumis kuuldavaks raadioprogrammi, edastab üldsusele või teeb üldsusele kättesaadavaks raadiosaates kasutatud fonogramme direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 2 punkti b tähenduses ja peab selle eest maksma õiglast tasu.

A.      Poolte peamised argumendid

48.      Kohtuistungil märkisid kõik menetlusosalised – osaliselt erinevalt oma kirjalikest märkustest –, et käesolevas kohtuasjas on määrava tähtsusega direktiivi 2006/115 ja direktiivi 92/100 artikli 8 lõige 2, mitte aga direktiivi 2001/29 artikkel 3.

49.      SCF ja Prantsusmaa valitsus leiavad, et tegemist on üldsusele edastamisega direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses. Üldsusele edastamise mõistet, mis on sätestatud direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2, tuleb kogu liidus tõlgendada ühetaoliselt ja paralleelselt. Järelikult saab direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 käsitlenud kohtuotsuse SGAE vs. Rafael Hoteles üle kanda direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikele 2. See tuleneb eelkõige direktiivi sõnastusest ja eesmärgist. Öelduga ei ole vastuolus ka asjaolu, et direktiivis 2006/115 puudub direktiivi 2001/29 põhjendusega 23 võrreldav põhjendus, mille kohaselt tuleb üldsusele edastamise mõistet tõlgendada laialt. Põhjendus 23 on nimelt selles osas liiane. Kuivõrd nimetatud direktiivid lähtuvad erinevast kaitsetasemest, siis puudutab kõnealune põhjendus õiguste määratlemist, mitte aga üldsusele edastamise mõistet. Lisaks ei tulene asjaolust, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõige 1 annab autoritele ainuõiguse, kuid direktiivi 2006/115 artikli 8 lõige 2 annab fonogrammitootjatele ja esitajatele seevastu ainult varalised õigused, et üldsusele edastamise mõistet, mis on toodud neis kahes sättes, tuleks tõlgendada erinevalt. Lisaks toetab ühetaoliselt tõlgendamist asjaolu, et rahvusvahelise õiguse tasandil näevad WIPO esituse ja fonogrammide leping (WPPT) ja WIPO autoriõiguse leping (WCT) samuti ette üldsusele edastamise ühetaolise mõiste. Muu hulgas ei saa Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas SENA(10) käesolevas asjas kohaldada, sest Euroopa Kohus käsitles seal ainult tasu õiglase iseloomu mõistet. Peale selle tuleneb direktiivi 2001/29 ülesehitusest, et teiste puudutatud isikute huve ei tohi üldsusele edastamise mõiste tõlgendamisel arvesse võtta. Lõpuks märgib Prantsusmaa valitsus, et üldsusele edastamise mõiste ühetaoliselt tõlgendamine on nõutav seetõttu, et vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivile 2006/116/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta(11) on see määrava tähtsusega autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja osas.

50.      SCF ja Prantsusmaa valitsuse arvates on käesoleva asjaga sarnastel juhtudel tegemist üldsusele edastamisega.

51.      Esiteks märgib SCF, et igal hambaarstil on keskeltläbi märkimisväärne hulk kliente. Lisaks ei kummuta oletust, et tegemist on üldsusele edastamisega, ka asjaolu, et kliendid lähevad hambaravikabinetti ainult kokkulepitud ajal ja lepingu alusel.

52.      Kuivõrd teiseks on tegemist küsimusega, kas tulu saamise eesmärgi järgimine on üldsusele edastamise eeldus, siis märgib SCF kõigepealt, et seda küsimust ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud. Teise võimalusena leiab SCF, et kõnealuse eesmärgi järgimine ei ole nõutav. Eelkõige ei näe seda ette direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 sõnastus. Lisaks räägib sellele vastu direktiivi 2006/115 ja direktiivi 2001/29 ülesehitus. Direktiivi 2001/29 artiklist 5, mis direktiivi 2006/115 artikli 10 lõike 2 kohaselt kuulub kohaldamisele ka autoriõigusega kaasnevate õiguste, st fonogrammitootjate ja esitajate õiguste suhtes, tuleneb, et tulu saamise eesmärgi puudumist tuleb arvesse võtta alles erandite ja piirangute tasandil ja seega ei tule seda arvestada juba üldsusele esitamise mõiste raames. Pealegi ei oma kõnealune eesmärk tähtsust ka senise kohtupraktika kohaselt. Lõpuks ei ole määrava tähtsusega ka küsimus, kas üldsusele edastamine avaldab mõju hambaarsti valikule. Autoriõiguste kaitse kõrge taseme saavutamise eesmärki silmas pidades ei saa fonogrammide edastamist seoses vabade elukutsete viljelemisega algusest saadik asjaomaste intellektuaalomandiõiguste kaitsealast välja arvata.

53.      Kolmandaks märgivad SCF ja Prantsusmaa valitsus, et fonogrammide kasutajad ei ole mitte kliendid, vaid nende kasutaja on hambaarst. Seepärast pole oluline, et edastamine toimub klientide tahtest olenemata ja võib-olla puudub neil selle vastu üldse huvi.

54.      M. Del Corso väidab, et neljas ja viies küsimus on asjakohasuse puudumise tõttu vastuvõetamatud. Ei ole tõendatud, et ta oleks klientidele ette mänginud helikandjatele salvestatud fonogramme ega seda, et ta on selle eest sisenemistasu nõudnud.

55.      Lisaks ei ole käesoleva asjaga sarnastel juhtudel tegemist üldsusele edastamisega ega üldsusele kättesaadavaks tegemisega. Fonogrammi üldsusele edastamisega on tegemist ainult sel juhul, kui seda tegelikult edastatakse kuulajaskonnale avalikus kohas või üldsusele ligipääsetavas kohas või kui seda edastatakse tasu eest märkimisväärsele hulgale kuulajatele eraruumides. Käesoleva asjaga sarnastel juhtudel puudub ka asjaomane üldsus. Esiteks ei kujuta endast hambaravikabinetti külastavad kliendid kuulajaskonda, kuna neil puudub iseseisev sotsiaalne, majanduslik või juriidiline dimensioon. Teiseks on esiplaanil hambaarsti poolt lepingu alusel osutatav spetsiifiline, isiklik ja intellektuaalne teenus. Kui seoses sellega mängib muusika, siis ei järgita sellega tulu saamise eesmärki. Kolmandaks ei saa hambaarst, kes peab järgima oma klientide isikuõigusi, osutada teenust mitmele patsiendile samal ajal, mistõttu ei viibi tema kliendid ravikabinetis üheaegselt. Neljandaks ei ole kliendid maksnud sisenemistasu. Viiendaks ei ole SCF arvutanud õigesti klientide arvu. Tegemist ei ole ka üldsusele kättesaadavaks tegemisega. M. Del Corso märgib lisaks, et SCF arvamusest juhindudes kujutaks endast üldsusele edastamist ka eraisikuna eraruumides muusika kuulamine.

56.      Itaalia valitsuse arvates tuleb neljandale eelotsuse küsimusele vastata eitavalt. Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses SGAE vs. Rafael Hoteles, et tegemist on üldsusele edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Käesolevas asjas kuulub aga kohaldamisele direktiivi 92/100 artikli 8 lõige 2. Käesoleva asjaga sarnastel juhtudel ei ole tegemist üldsusele edastamisega nimetatud sätte tähenduses. Esiteks on hambaarsti ravikabinet eraruum, kus kliendid viibivad ainult kokkulepitud ajal. Isegi kui jätta see füüsiline aspekt arvesse võtmata ja pidada silmas ainult funktsionaalset aspekti, ei saa käesoleva asjaga sarnastel juhtudel eeldada, et tegemist on üldsusele edastamisega. Määrava tähtsusega ei ole küll see, mitu isikut korraga ravikabinetis viibivad. Nimelt tuleb kasutada järk-järgulist kumulatiivset käsitlust. Kindlasti tuleb aga arvesse võtta klientide eesmärke. Asjaomase direktiivi raames tähtsust omava üldsuse moodustavad ainult isikud, kes on valmis tasu maksma fonogrammide sisu kuulamise võimaluse eest, või arvestades seda võimalust. Nimelt ei ole õigustatud anda fonogrammitootjatele ja esitajatele varalist õigust, kui üldsusele esitamisel ei ole mingit majanduslikku tähtsust. Hotelli klientide puhul tuleb majanduslikku tähtsust jaatada, sest juurdepääs raadio- ja teleprogrammidele on hotellipidaja pakkumise üks osa, millega hotelli kliendid arvestavad. Hambaarsti klientide puhul tuleb majanduslikku tähtsust siiski eitada. Fonogrammide edastamine võib küll muuta klientidele kohalviibimise meeldivamaks, kuid sellel pole mingit kaudset ega vahetut seost hambaarsti teenuse tulemuslikkusega. Itaalia valitsuse arvates ei ole viiendale eelotsuse küsimusele vaja vastata, sest vastus neljandale eelotsuse küsimusele on eitav.

57.      Komisjoni ja Iirimaa valitsuse arvates ei tohi üldsusele edastamise mõistet direktiivi 92/100 artikli 8 lõike 2 tähenduses ilma pikemata samastada üldsusele edastamise mõistega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Pigem tuleb direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2 toodud mõistet viidatud sätete vahelisi erinevusi silmas pidades tõlgendada kitsamalt. Eelkõige tuleb arvesse võtta, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõige 1 annab autoritele ainuõiguse, kuid direktiivi 92/100 artikli 8 lõige 2 annab fonogrammitootjatele seevastu ainult õiguse saada õiglast tasu. Samuti ei oleks autoritele ja fonogrammitootjatele samal tasemel kaitse andmine kooskõlas rahvusvahelise ja liidu õiguse normidega.

58.      Komisjon märkis esmalt oma kirjalikes märkustes, et edastamise mõiste tõlgendamisel direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses tuleb arvestada WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 2 punkti g ja artiklit 15. Seega on hõlmatud ka kaudne ülekandmine ja piisab sellest, kui fonogrammidele salvestatud heli tehakse kuuldavaks. Seetõttu tuleb käesoleva asjaga sarnastel juhtudel eeldada, et tegemist on edastamisega. See ei ole siiski edastamine üldsusele. Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1, ei saa üle kanda direktiivi 92/100 artikli 8 lõikele 2. Pigem tuleb arvesse võtta edastamise koha avalikku või eraviisilist iseloomu ja edastamise majanduslikku eesmärki. Käesolevas asjas selline eesmärk puudub, sest arsti ei valita tema ooteruumi atraktiivsuse, vaid isikliku usalduse alusel ja kõnealune edastamine ei mõjuta arsti poolt teenuse osutamise kvaliteeti.

59.      Kohtuistungil märkis komisjon seevastu, et käesoleva asjaga sarnastel juhtudel ei saa olla tegemist edastamisega. Komisjoni arvates piirdus Euroopa Kohus kohtuotsuses SGAE vs. Rafael Hoteles sellega, et ta määratles üldsusele edastamise mõiste, kuid mitte edastamise mõiste. Edastamise mõistet tuleb tõlgendada nii, nagu soovitas kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas Football Association(12). Direktiivi 2001/29 põhjendusest 23 tuleneb, et üldsusele edastamise mõiste puudutab ainult selliseid isikuid, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse. Hambaravikabinetis raadio kaudu saate edastamine toimub siiski kuulajaskonna ees, kes viibib teose esitamise paigas. Teisiti võib see olla juhul, kui vastava seadme kaudu edastatav signaal sisestatakse kõigepealt levivõrku.

B.      Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus

60.      Neljas ja viies eelotsuse küsimus tuleb tunnistada vastuvõetavaks.

61.      Esiteks tuleb tagasi lükata M. del Corso vastuväide selle kohta, et need küsimused ei ole asjakohased, kuna raadioprogrammi edastamine klientidele ei ole tõendatud. Nagu eelotsusetaotlusest selgub, lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus sellest, et tegemist on edastamisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö põhimõttest lähtudes peab Euroopa Kohus ELTL artikli 267 alusel toimuva eelotsusemenetluse raames lähtuma eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud faktilistest asjaoludest.(13)

62.      Mis puudutab M. del Corso teist väidet, et ta ei nõudnud klientidelt raadioprogrammi edastamisega seoses sisenemistasu, siis ei muuda ka see eelotsuse küsimusi väheoluliseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib nimelt just teada, kas ka kirjeldatud juhtumil võib liidu õigusest tuleneda õigus nõuda hambaarstilt asjaomase tasu maksmist.

C.      Õiguslik hinnang

63.      Neljanda ja viienda küsimuse taustaks on Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas SGAE vs. Rafael Hoteles.(14) Euroopa Kohus sedastas nimetatud otsuses, et hotellipidaja, kes edastab hotelli numbritubadesse paigutatud telerite kaudu televisioonisignaali, tegeleb telesaates kasutatud teoste üldsusele edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Viidatud säte reguleerib autorite ainuõigust lubada või keelata oma teoste üldsusele edastamist. Käesolevas kohtuasjas vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas seda kohtupraktikat, mis käsitleb autoriõigust ja hotelli numbritube, saab üle kanda fonogrammitootjate ja esitajate asjaomastele kaasnevatele õigustele, kui hambaravikabinetis on kuuldav raadiosaade, milles on kasutatud fonogramme. Seda arvestades soovin ma kõigepealt käsitleda direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tõlgendust, mille andis Euroopa Kohus kohtuasjas SGAE vs. Rafael Hoteles (1). Seejärel uurin ma, milline liidu õigusnorm on käesoleva kohtuasja jaoks määrava tähtsusega (2) ja lõpuks käsitlen ma selle tõlgendamise küsimust (3).

1.      Euroopa Kohtu tõlgendus direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikele 1

64.      Euroopa Kohus põhjendas oma otsust, et majutusettevõtte poolt telerite kaudu teoste edastamist võimaldava signaali edastamine numbritubadesse majutatud klientidele kujutab endast signaali edastamiseks kasutatavast tehnikast olenemata üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, järgnevalt.

65.      Esiteks tugines Euroopa Kohus direktiivi 2001/29 põhjendustele. Euroopa Kohus viitas nimetatud direktiivi põhjendusele 23 mille kohaselt tuleb üldsusele edastamise mõistet käsitada laiemas tähenduses.(15) Ta märkis, et selline tõlgendus osutub vajalikuks ka selleks, et saavutada direktiivi põhieesmärk, milleks selle direktiivi põhjenduste 9 ja 10 kohaselt on muu hulgas autoriõiguste kõrgetasemeline kaitse, mis võimaldab autoritel saada oma töö kasutamise, eelkõige üldsusele edastamise eest nõuetekohast tasu.(16)

66.      Teiseks tugines Euroopa Kohus oma praktikale liidu õiguse muude normide kohta.(17)

67.      Kolmandaks märkis Euroopa Kohus kumulatiivset mõju, mis tuleneb sellest, et teleritega hotellinumbritubades vahetuvad kliendid reeglina suhteliselt kiiresti, mistõttu võib teoste kättesaadavaks tegemine omandada olulise tähenduse.(18)

68.      Neljandaks sedastas Euroopa Kohus, et kõnealuses põhikohtuasjas käsitletavatel asjaoludel edastamine on Berni konventsiooni artikli 11a esimese lõigu punkti ii kohaselt algsest organisatsioonist erineva organisatsiooni teostatav edastamine. Selline edastamine toimub nimelt kaudselt raadio või teleri kaudu uuele üldsusele.(19)

69.      Viiendaks võttis Euroopa Kohus eeltooduga seoses ja viidates WIPO koostatud tõlgendavale dokumendile, kaudse edastamise kuulajas- ja vaatajaskonna määratlemisel arvesse autori poolt eelnevalt antud luba. Euroopa Kohus sedastas, et autorid võtavad oma teose ringhäälingu kaudu levitamise lubamisel arvesse üksnes otseseid kasutajaid, st nende saatevastuvõtjate omanikke, kes eraviisiliselt või pere ringis asjaomaseid saateid jälgivad. Siiski võimaldatakse juhul, kui edastamine toimub suuremale kuulajas- ja vaatajaskonnale ning mõnikord kasumi saamise eesmärgil, uuel kuulajas- ja vaatajaskonnal teost kuulata või vaadata. Sel juhul ei ole valjuhääldi või analoogse vahendiga edastatav saade enam üksnes saate vastuvõtmine, vaid iseseisev tegevus, mille käigus edastatud teos edastatakse uuele kuulajas- ja vaatajaskonnale.(20)

70.      Kuuendaks tuvastas Euroopa Kohus, et majutusettevõtte kliendid moodustavad uue kuulajas- ja vaatajaskonna. Majutusettevõte on isik, mis oma tegevusest täielikult teadlikuna sekkub asjaomasesse protsessi, et võimaldada oma klientidele ligipääs teosele.(21)

71.      Seitsmendaks märkis Euroopa Kohus, et üldsusele edastamiseks piisab teoste üldsusele kättesaadavaks tegemisest niimoodi, et isikud pääsevad neile ligi.(22)

72.      Kaheksandaks võttis Euroopa Kohus arvesse, et majutusettevõtte asjaomast sekkumist, mis annab selle ettevõtte klientidele ligipääsu edastatavatele teosele, tuleb käsitleda kui lisateenuse osutamist, mida tehakse teatava tulu saamise eesmärgil. Majutusettevõttes toimub asjaomane edastamine just tulu saamiseks, sest kõnealuse teenuse osutamine avaldab mõju asjaomase hotelli klassile ning seega ka numbritubade hindadele.(23)

73.      Üheksandaks märkis Euroopa Kohus siiski piiravalt, et üksnes füüsiliste abivahendite pakkumine ei kujuta iseenesest endast edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. See-eest majutusettevõtte poolt telerite kaudu signaali edastamine numbritubadesse majutatud klientidele kujutab endast signaali edastamiseks kasutatavast tehnikast olenemata üldsusele edastamist viidatud sätte tähenduses.(24)

2.      Käesolevas kohtuasjas asjakohane õigusnorm

74.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb neljandas eelotsuse küsimuses direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 2 punktile b. Viidatud säte ei ole käesolevas asjas asjakohane. Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 2 punktid a ja b ei kuulu kohaldamisele, kuna see säte reguleerib ainult teoste üldsusele kättesaadavaks tegemist juhtudel, kui isikud pääsevad neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Kõnealuse raadioprogrammi edastamise puhul see nii ei ole. Terviklikkuse huvides märgin veel, et ka direktiivi 2001/29 artikli 3 lõige 1 ei ole asjakohane, sest käesolevas asjas ei käsitleta autoriõigusega kaitstud teoseid, vaid autoriõigusega kaasnevaid fonogrammitootjate ja esitajate õigusi.

75.      Pigem on asjakohane direktiivi 92/100 artikli 8 lõige 2 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõige 2. Nimetatud sätete kohaselt peavad liikmesriigid nägema ette õiguse, mille eesmärk on tagada, et kasutaja tasub ühekordse õiglase tasu, kui kommertseesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi reproduktsiooni kasutatakse ülekandmiseks kaablita vahendite abil või muul moel üldsusele edastamiseks, ning et kõnealune tasu jagatakse asjaomaste esitajate ja fonogrammitootjate vahel.

76.      Kuna Euroopa Kohtul on pädevus anda siseriiklikule kohtule kõik põhikohtuasja lahendamiseks vajalikud juhtnöörid,(25) käsitlen ma järgnevalt nende määrava tähtsusega sätete tõlgendamist. Seejärel käsitlen ma arvestades seda, et direktiiv 92/100 on direktiiviga 2006/115 konsolideeritud ja mõlema direktiivi artikli 8 lõige 2 on sõnastuselt identne, edaspidi ainult direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 2, kusjuures öeldu kehtib vastavalt ka direktiivi 92/100 artikli 8 lõike 2 kohta. Lisaks käsitlen ma edaspidi lihtsustamise huvides ainult juhtumit, kus on tegemist kommertseesmärkidel avaldatud fonogrammiga, kusjuures tehtavad järeldused kehtivad vastavalt ka sellise fonogrammi reproduktsiooni kohta.

3.      Direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tõlgendus

77.      Soovin eelnevalt selgitada, et direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2 toodud tingimuste puhul on tegemist liidu õiguse autonoomsete mõistetega (a), mida tuleb tõlgendada rahvusvahelise õiguse konteksti silmas pidades (b). Seejärel käsitlen ma üldsusele edastamise mõistet (c) ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2 sätestatud teisi tingimusi (d).

a)      Liidu õiguse autonoomsed mõisted

78.      Kuna direktiivi 2006/115 artikli 8 lõige 2 ei viita liikmesriigi õigusele, on selles kasutatud mõistete puhul tegemist liidu õiguse autonoomsete mõistetega. Kõigis liikmesriikides liidu õiguse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt on vajalik, et liidu õiguse sätteid tõlgendataks kogu liidus ühetaoliselt.(26) Pealegi on ainult sel viisil võimalik saavutada direktiivi 2006/115 põhjenduses 6 märgitud eesmärk muuta ühenduses pakutava ühtlustatud õigusliku raamistiku abil lihtsamaks loomingulise, kunstilise ja ettevõtlusega seotud tegevusega tegelemine.

79.      Liidu õiguse autonoomse mõiste olemasolust olenemata on ühtlustamine teatavatel juhtudel siiski kitsendatud, mistõttu mõiste määratlus ei ole üksikasjalik. Sellistel juhtudel näeb liidu õigus ette ainult laia õigusliku raamistiku, mille liikmesriigid peavad täitma.(27) Sellest lähtus Euroopa Kohus õiglase tasu mõiste puhul direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses.(28) Kuna iga konkreetses sättes sisalduva mõiste üksikasjalikkust tuleb siiski hinnata eraldi, siis ei saa sellest teha järeldusi direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2 kasutatud ülejäänud mõistete kohta.

b)      Rahvusvahelise õiguse ja liidu õiguse kontekst

80.      Lisaks tuleb silmas pidada, et direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud õigust saada õiglast tasu tuleb tõlgendada rahvusvahelise õiguse kontekstis.

81.      Õigus saada õiglast tasu on nimelt rahvusvahelise õiguse tasandil sätestatud Rooma konventsiooni artiklis 12 ja WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artiklis 15. Direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 2 tuleb niisiis tõlgendada rahvusvahelise õiguse norme arvesse võttes.

82.      WIPO esituse ja fonogrammide lepingu osas tuleneb öeldu juba sellest, et Euroopa Liit on kõnealuse lepingu osaline. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusaktide tekste niivõrd, kuivõrd see on võimalik, tõlgendada lähtudes rahvusvahelisest õigusest, ja seda eriti siis, kui teksti eesmärgiks on jõustada liidu sõlmitud rahvusvaheline leping.(29)

83.      Mis puudutab Rooma konventsiooni, siis tuleb küll märkida, et Euroopa Liit ei ole selle konventsiooni osaline. Siiski tuleneb direktiivi 2006/115 põhjendusest 7, mille kohaselt tuleks liikmesriikide õigusnorme ühtlustada selliselt, et need ei satuks vastuollu muu hulgas Rooma konventsiooniga, et Rooma konventsiooni sätteid tuleb siiski arvesse võtta.

c)      Üldsusele edastamise mõiste

84.      Üldsusele edastamise mõistes saab selle sõnastuse alusel eristada kahte aspekti. Esiteks peab toimuma edastamine. Teiseks peab see edastamine olema suunatud üldsusele.

i)      Edastamise mõiste

85.      Direktiivis 2006/115 ei ole küll sõnaselgelt määratletud, mida tuleb mõista edastamise all direktiivi artikli 8 lõike 2 tähenduses. Viidatud sätte sõnastus ja kontekst võimaldavad siiski selgitada, kuidas asjaomast mõistet tõlgendada.

86.      Nagu eespool näidatud,(30) tuleb kõnealuses sättes kasutatud edastamise mõiste tõlgendamisel arvestada Rooma konventsiooni artiklit 12 ning WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artiklit 15. Edastamise mõiste seisukohast on eelkõige tähtis WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 15 koostoimes artikli 2 punktiga g. WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 15 lõige 1 näeb ette, et teose esitajatel ja fonogrammitootjatel on õigus saada ühekordset õiglast tasu fonogrammide otsese või kaudse kasutamise eest ringhäälingus ülekandmiseks või mis tahes edastamiseks üldsusele. WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 2 punktis g on määratletud esituse või fonogrammi „üldsusele edastamine” kui mis tahes muude vahendite kui ringhäälingus ülekandmise abil esituse helide või muude helide või fonogrammile salvestatud helisid esindavate märkide edastamine üldsusele. Lisaks täpsustatakse seal, et artikli 15 kohaldamisel hõlmab üldsusele edastamine fonogrammile salvestatud helide või neid esindavate märkide üldsusele kuuldavaks tegemist.

87.      Eeltoodu põhjal saab edastamise mõiste kohta direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses teha järgmised järeldused.

88.      Esiteks hõlmab direktiivi 2006/115 artikli 8 lõige 2 nii otsest kui ka kaudset edastamist. Selle poolt räägivad eelkõige asjaomase sätte avatud sõnastus ja ettevalmistavad materjalid. Direktiivi 92/100 ettevalmistavatest materjalidest nähtub nimelt, et edastamise mõiste täpsustamist sõnade „otsene või kaudne” lisamise teel ei peetud vajalikuks, kuna edastamise mõiste kasutamisel on ilmne, et see hõlmab ka kaudset edastamist.(31) Sellist tõlgendust toetab alates selle jõustumisest WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikkel 15, mis näeb ette õiguse saada tasu ka kaudse ülekandmise korral.(32)

89.      Teiseks piisab edastamise puhul fonogrammile salvestatud helide või neid esindavate märkide üldsusele kuuldavaks tegemisest. Seejuures ei ole oluline, kas klient neid tegelikult kuulis või mitte. Öeldu poolt räägib kõigepealt WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 2 punkt g, mille kohaselt omab tähtsust kuuldavaks tegemine. Lisaks piisab direktiivi 2006/115 eesmärgi kohaselt sellest, et kliendil on seaduslik ja tegelik võimalus fonogrammi kuulata.(33) Sellise tõlgenduse eelis on lisaks see, et see kattub selles osas tõlgendusega, mis on antud üldsusele esitamise mõistele direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

90.      Kui eeltoodut arvesse võtta, siis räägivad paljud asjaolud selle poolt, et edastamise mõistet direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et hambaarst, kes käesolevaga asjaga sarnastel juhtudel teeb oma klientidele raadio kaudu kuuldavaks raadiosaated, edastab kaudselt asjaomastes saadetes kasutatud fonogramme.

91.      Komisjon märgib seoses sellega, et üldsusele edastamise mõistet direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses ei tohiks põhimõtteliselt tõlgendada laiemalt kui üldsusele edastamise mõistet direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Tuleb arvesse võtta, et liidu seadusandja soovis ette näha autoriõiguste puhul kõrgema kaitsetaseme kui autoriõigusega kaasnevate õiguste, st fonogrammitootjate ja esitajate õiguste puhul ja seega oleks süsteemiga vastuolus anda direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 alusel fonogrammitootjatele ja esitajatele ulatuslikumad õigused kui autoritele direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 alusel.

92.      Seega kerkivad küsimused, kas tõlgendades üldsusele edastamise mõistet, mis on toodud direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2, tuleb arvesse võtta direktiivi 2001/29 põhjendusi 23 ja 27 ning kas see viib selleni, et käesoleva asjaga sarnastel juhtudel ei ole tegemist edastamisega direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses.

–       Direktiivi 2001/29 põhjenduse 27 arvessevõtmine

93.      Esmalt kerkib küsimus, kas direktiivi 2001/29 põhjendust 27 silmas pidades saab käesoleva asjaga sarnastel juhtudel eeldada, et edastamist ei toimunud.

94.      Viidatud põhjenduse kohaselt ei käsitleta üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad, edastamisena. Viidatud põhjendust tuleb vaadelda koostoimes lepinguosaliste ühisdeklaratsiooniga WIPO autoriõiguse lepingu artikli 8 kohta. Viidatud deklaratsiooni kohaselt ei käsitleta edastamisena autoriõiguse lepingu või Berni konventsiooni tähenduses üksnes füüsiliste abivahendite pakkumist, mis võimaldavad edastada või edastavad.

95.      Eeltoodut ei saa minu arvates mõista nii, et käesoleva asjaga sarnastel juhtudel ei ole tegemist edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 või direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses.(34) Pigem mõistan ma seda nii, et isikud, kes võimaldavad taasesitamist võimaldavate seadmete kasutamist, ilma et nad seejuures kontrolliksid juurdepääsu autoriõigusega kaitstud teostele, ei edasta seeläbi veel asjaomaseid teoseid üldsusele. Sellega on näiteks tegemist televiisorite või raadioseadmete müügi ja üürileandmise puhul või siis, kui Internet Service Provider üksnes võimaldab juurdepääsu Internetile. Käesoleva asjaga sarnastel juhtudel ei piirdu hambaarst aga pelgalt asjaomaste seadmete kasutamise võimaldamisega. Pigem teeb ta ise raadiosaated oma klientidele kuuldavaks ja seega teeb ta kaudselt kuuldavaks raadiosaadetes kasutatud fonogrammid.

96.      Käesoleva asjaga sarnastel juhtudel ei ole seega direktiivi 2001/29 põhjendusega 27 vastuolus eeldus, et tegemist on edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses.

–       Direktiivi 2001/29 põhjenduse 23 arvessevõtmine

97.      Direktiivi 2001/29 põhjenduse 23 kohaselt tuleb üldsusele edastamist käsitada nii, et see hõlmab edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse.

98.      Komisjon märkis kohtuistungil (erinevalt oma varem esitatud kirjalikest märkustest), et viidatud põhjendust arvesse võttes tekivad käesoleva asjaga sarnastel juhtudel kahtlused, kas tegemist on üldsusele edastamisega. Sellega seoses viitas komisjon kohtujurist Kokott’i ettepanekule kohtuasjas Football Association Premier League jt,(35) milles kohtujurist kõnealusele põhjendusele tuginedes tõdes, et televisioonisaate vastuvõtmine autonoomselt vastuvõtva teleri kaudu ei kujuta endast edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Edastamisega on tegemist ainult sellisel juhul, kui toimub esialgse saate täiendav ja iseseisev edastamine, nagu näiteks olukorras, kus üks seade võtab vastu esialgse saate signaali ja edastab selle jagaja kaudu mitmele täiendavale seadmele.(36) Seda arvestades on komisjon nüüd seisukohal, et Euroopa Kohus käsitles kohtuotsuses SGAE vs. Rafael Hoteles ainult edastamisega seonduvat üldsuse aspekti, mitte aga edastamist kui sellist.

99.      Sellise argumentatsiooniga ei saa nõustuda.

100. Direktiivi 2001/29 põhjenduse 23 alusel ei saa nimelt järeldada, et käesoleva asjaga sarnastel juhtudel ei ole tegemist edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

101. Vastupidi komisjoni väidetele ei piirdunud Euroopa Kohus kohtuotsuses SGAE vs. Rafael Hoteles ainult sellega, et tõlgendada edastamisega seonduvat üldsuse aspekti. Pigem sedastas Euroopa Kohus viidatud otsuses, et selleks, et eeldada edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, on piisav, kui signaali reprodutseerimine teleri kaudu teeb teose kättesaadavaks. Euroopa Kohus täpsustas nimelt sõnaselgelt, et kõnealune tegevus on signaali edastamiseks kasutatavast tehnikast olenemata üldsusele edastamine.(37) Seda täpsustust saab minu arvates mõista ainult nii, et sellest seisukohast, kas on tegemist edastamisega, ei oma tähtsust, kas teler on ise saadet vastuvõttev seade või toimub eelnevalt esialgsest edastamisest erinev täiendav signaali ülekandmine telerisse.

102. Seega on edastamise mõiste tõlgendamisel vastamisi kaks käsitlust, mida ei saa omavahel kooskõlastada. Euroopa Kohtu seisukoht asetab olenemata tehnilistest üksikasjadest esiplaanile eesmärgi tagada autori õiglane kaitse, mistõttu nimetagem seda järgnevalt funktsionaalseks käsitlusviisiks. Käsitlusviis, millele tugineb komisjon, lähtub seevastu sellest, kas toimub signaali täiendav ülekandmine või võtab selle vastu autonoomne vastuvõtuseade. Kuna sellise käsitlusviisi aluseks on tehnilised üksikasjad, nimetagem seda järgnevalt tehniliseks käsitlusviisiks.

103. Minu arvates on Euroopa Kohtu kasutatud funktsionaalne käsitlusviis paremini põhjendatud.

104. Esiteks räägib funktsionaalse käsitlusviisi poolt eesmärk tagada autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kohane kaitse, mida on väljendatud direktiivi 2001/29 põhjendustes 9 ja 10 ning direktiivi 2006/115 põhjendustes 5, 12 ja 13. Kui järgida seda eesmärki, on minu meelest veenvam lähtuda loa andmisel ja õiglase hüvitise kindlaksmääramisel silmas peetud vaatajas- või kuulajaskonnast.

105. Teiseks ei saa funktsionaalse käsitlusviisi kohta esitada vastuväidet, et seda ei ole rahvusvahelise õiguse normides sätestatud. On tõsi, et rahvusvahelise õiguse tasandil ei ole veel saavutatud üksmeelt kõnealuse kriteeriumi siduvuse osas.(38) See ei räägi siiski vastu kriteeriumi liidu tasandil kohaldamisele. Määrava tähtsusega rahvusvahelise õiguse normid näevad nimelt ette ainult autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste minimaalse kaitse, millest lepinguosalised võivad minna kaugemale. Lisaks tuleb sellega seoses märkida, et funktsionaalse käsitlusviisi kohaldamist ei ole küll rahvusvahelises õiguses asjaomaste lepingute osalistele siduvalt ette nähtud, kuid selle rakendamist soovitatakse lepinguteosalistele siiski õiguslikult mittesiduvates tõlgendavates dokumentides, nagu selleks on WIPO koostatud juhis.(39)

106. Kolmandaks ei leia ma erinevalt komisjoni arusaamast, et direktiivi 2001/29 põhjendusest 23 ja selle ettevalmistavatest materjalidest nähtuks piisava selgusega, et liidu seadusandja ei soovinud edastamise mõistega direktiivi 2001/29 artikli 3 tähenduses hõlmata saate üldsusele edastamist autonoomsete vastuvõtuseadmete kaudu.

107. Euroopa Parlament tegi seadusandliku menetluse raames ettepaneku täpsustada kõnealuses põhjenduses, et üldsusele edastamise õigus ei laiene otsestele esitustele. Komisjon kiitis selle heaks oma muudetud ettepanekus. Nõukogu küll toetas sisuliselt seda ettepanekut, kuid otsustas jätta nimetamata otsese esituse mõiste, sest ühtse määratluse puudumine võiks põhjustada õiguslikku ebakindlust. Selle asemel eelistas nõukogu selgitada, millise ulatusega on üldsusele esitamise mõiste direktiivi 2001/29 artikli 3 tähenduses.(40)

108. Seega on direktiivi 2001/29 põhjenduse 23 eesmärk jätta otsesed esitused üldsusele edastamise mõiste alt välja, ilma seda mõistet kasutamata. Nagu nähtub viidatud põhjenduse sõnastusest, püüdis liidu seadusandja saavutada seda eesmärki nii, et ta jättis osa isikuid asjaomase üldsuse hulgast välja ja nimelt need isikud, kes viibivad paigas, kus teost esitatakse.(41) Tähtis on niisiis kuulajas- ja vaatajaskonna kaugus paigast, kus teost esitatakse, mitte aga tehnilised aspektid.

109. Eesmärgist, mida liidu seadusandja on põhjendusega 23 järginud, ja selle sõnastusest saab seega teha järelduse, et liidu seadusandja soovis vaid piirata üldsuseks peetavate isikute ringi, mitte aga edastamise mõistet.

110. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et direktiivi 2001/29 põhjendus 23 ega ka nimetatud direktiivi ettevalmistavad materjalid ei anna piisavalt kindlat alust väita, et edastamise mõistet, mis on toodud direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1, tuleks tehnilises mõttes piirata juhtudega, kus toimub esialgselt üle kantud saatest erineva signaali edastamine televiisori või raadio kaudu, ega hõlmaks olukordi, kus signaali võtab autonoomselt vastu teler või raadio.

–       Vahejäreldus

111. Vahejäreldusena tuleb tõdeda, et hambaarst, kes teeb ravikabinetis raadio kaudu kuuldavaks raadiosaate, edastab kaudselt raadiosaadetes kasutatud fonogramme direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses.

ii)    Üldsuse mõiste

112. See, mida tuleb mõista üldsuse all, kellele edastamine toimub, on direktiivis 2006/115 samuti määratlemata.

113. Erinevalt edastamise mõiste määratlemisest ei ole seoses sellega abiks üldsusele edastamise legaaldefinitsioon, mis on toodud WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 2 punktis g. Viidatud sättes toodud määratlus ei täpsusta nimelt edastamisega seonduva asjaomase üldsuse aspekti. Pigem on lihtsalt märgitud, et kuuldavaks tegemine peab olema suunatud üldsusele, mistõttu puudub legaaldefinitsioonil selles osas sisu.

114. Siiski võib seoses sellega viidata eespool viidatud Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb seda, kuidas tõlgendada üldsusele edastamise mõistet direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.(42) Nagu ma märkisin täna esitatud ettepanekus kohtuasjas Phonographic Performance, tuleb üldsuse mõistet, mis on toodud direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2, tõlgendada põhimõtteliselt ühetaoliselt. Seepärast viitan ma siinkohal vastavale arutluskäigule käesoleva ettepaneku punktides 96–111.

115. Kui võtta aluseks Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas SGAE vs. Rafael Hoteles väljatöötatud kriteeriumid, siis räägivad paljud asjaolud selle poolt, et ka käesoleva asjaga sarnastel juhtudel tuleb lähtuda sellest, et tegemist on üldsusele edastamisega. Seda seetõttu, et ka käesoleva asjaga sarnastel juhtudel leiab raadiosaate kuuldavaks tegemisel kaudselt aset fonogrammide esitamine uuele kuulajaskonnale. Kliendid viibivad hambaravikabineti ooteruumis küll lühikest aega, kuid isikud vahelduvad kiiremini kui hotelli numbritubades, mistõttu võib ka sellises olukorras eeldada järk-järgulist kumulatiivset mõju, mis viib fonogrammide märkimisväärses ulatuses kättesaadavaks tegemiseni.

116. Siiski kerkib ka seoses sellega küsimus, kas eespool toodud põhjustel tuleb üldsusele edastamise mõistet direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses ja pidades silmas direktiivi 2001/29 põhjendust 23, tõlgendada nii, et käesoleva asjaga sarnastel juhtudel ei ole tegemist üldsusele edastamisega. Nagu eespool märgitud, soovis liidu seadusandja direktiivi 2001/29 põhjenduses 23 jätta isikute hulgast, keda loetakse üldsuseks sama direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, välja need isikud, kes viibivad paigas, kus teost esitatakse. Selle eesmärk on saavutada, et üldsusele edastamise mõiste ei laieneks otsestele esitustele.(43)

117. Komisjon märgib viitega kohtujurist Kokott’i ettepanekule kohtuasjas Football Association Premier League jt, et sellega jäetakse välja isikud, kes viibivad autonoomselt vastuvõtva teleriga samas paigas. Autonoomselt vastuvõtva teleri puhul on teose esitamise koht nimelt see, kuhu on paigutatud teler.(44)

118. Selle arutluskäiguga ei saa nõustuda.

119. Esiteks ei ole eeltoodud seisukoht kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohaga kohtuotsuses SGAE vs. Rafael Hoteles. Viidatud otsusest tuleneb nimelt, et ka autonoomselt vastuvõtva teleri puhul ei ole teose esitamise koht seal, kus asub teler.(45)

120. Euroopa Kohtu seisukoht on ka paremini põhjendatud. Direktiivi 2001/29 põhjenduses 23 toodud viidet teose esitamise paigale ei saa nimelt mõista nii, nagu oleks autonoomselt vastuvõtva teleri puhul teose esitamise koht seal, kus asub teler.

121. Kõigepealt tuleneb väljendi „paik, kus teost esitatakse” tavapärasest tähendusest, et sellega ei peeta silmas paika, kus teos lõpuks esitatakse.

122. Lisaks toetavad sellist arusaama direktiivi ettevalmistavad materjalid, mida on eespool juba käsitletud. Direktiivi 2001/29 põhjenduses 23 toodud täpsustusega soovis liidu seadusandja saavutada nimelt seda, et üldsusele edastamise mõiste ei laieneks otsestele esitustele.(46) See eesmärk on saavutatud juhul, kui üldsusele edastamise mõiste ei hõlma kuulajas- ja vaatajaskonda, kel puudub ruumiline distants otsese esituse paiga suhtes.(47) Raadiosaadete kuulajate puhul on aga ruumiline distants olemas.

123. Lisaks räägib direktiivi 2001/29 põhjenduse 23 seos põhjendusega 24 vastu seisukohale, mille kohaselt peaks teose esitamise paik olema autonoomse vastuvõtja korral asjaomase seadme asukoht. Direktiivi 2001/29 põhjenduse 24 kohaselt tuleb õigust teha üldsusele kättesaadavaks artikli 3 lõikes 2 osutatud objekt käsitada nimelt igasugust tegevust hõlmavana, millega tehakse nimetatud objekt kättesaadavaks üldsusele, kes ei viibi paigas, kus objekt kättesaadavaks tehakse. Kui ka sellises seoses mõistetaks teose kättesaadavaks tegemise paigana selle seadme asukohta, kus fonogramm lõpuks kuuldavaks tehakse, siis kaotaks direktiivi 2001/29 artikli 3 lõige 2 suures osas oma praktilise mõju. Seda seetõttu, et paljudel juhtudel oleks tegemist kodumajapidamises paikneva seadmega. Seetõttu näib mulle veenvam mõista direktiivi 2001/29 põhjendust 23 ja ka põhjendust 24 nii, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaselt ei hõlma edastamise mõiste ainult teose esitamise paigas viibivaid isikuid kui otsese esituse vaatajas- ja kuulajaskonda.

124. Lisaks räägib seisukoha vastu, mille kohaselt on teose esitamise paik autonoomse raadiovastuvõtja korral asjaomase seadme asukoht, asjaolu, et see võib viia ebajärjekindlate tulemusteni. Selle kohaselt ei oleks nimelt juhul, kui näiteks baari on paigutatud mitu autonoomset raadiovastuvõtjat, tegemist edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Seevastu oleks aga juhul, kui baari on paigutatud ainult kaks raadiot, millele edastab signaali sama hoone keldrisse paigaldatud seade, tegemist edastamisega direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses. Näib ebatõenäoline, et liidu seadusandja soovis leppida sellise ebajärjekindla tulemusega.

125. Käesoleva asjaga sarnastel juhtudel on edastamise paik direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses seega paik, kus otsene esitamine salvestati fonogrammina.

126. Komisjoni väide tuleb jätta tähelepanuta juba seepärast, et eeltoodud põhjustel ei saa direktiivi 2001/29 põhjendusest 23 järeldada, et vaatajaskonda autonoomselt vastuvõtva teleri ees ei saa sama direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt arvesse võtta.

127. Kui Euroopa Kohus peaks erinevalt oma senisest praktikast tõlgendama üldsusele edastamise mõistet direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses nii, et sellega ei ole hõlmatud edastamine vaatajaskonnale autonoomselt vastuvõtva teleri ees, siis tuleks komisjoni väide jätta teiseks tähelepanuta seepärast, et sellist käsitlusviisi ei saa üle kanda edastamise mõistele direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses. Direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2 sätestatud edastamise mõiste tõlgendamisel tuleb nimelt arvestada WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artiklit 15 koostoimes artikli 2 punktiga g. Selle kohaselt tuleb fonogrammi edastamiseks pidada ka fonogrammile salvestatud helide üldsusele kuuldavaks tegemist. Seega hõlmab vähemalt edastamise mõiste direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses ka teose esitamise paigas viibivat kuulajas- ja vaatajaskonda.(48)

128. Seega ei nõua direktiivi 2001/29 põhjendus 23, et üldsusele edastamise mõistet direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et arvesse ei võeta kuulajaskonda, kes viibib paigas, kuhu on paigutatud autonoomne raadiovastuvõtja.

iii) Muud vastuväited

129. Ka poolte muud vastuväited ei ole veenvad.

–       Sisenemistasu nõudmise tähtsus

130. Kõigepealt ei sõltu see, kas tegemist on üldsusele edastamisega direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses, sisenemistasu maksmisest. Esiteks ei viita sellisele eeldusele direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 sõnastus. Teiseks räägib sellele vastu süsteemne seos direktiivi artikli 8 lõikega 3. Viimati nimetatud säte näeb ette ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguse lubada või keelata oma ringhäälingusaadete taas ülekandmine kaablita vahendite abil ja nende ringhäälingusaadete edastamine üldsusele, kui selline edastamine toimub kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu. Sellest, et viidatud säte nõuab kumulatiivselt nii seda, et tegemist oleks üldsusele edastamisega, kui ka seda, et edastamine toimuks kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu, saab a contrario järeldada, et üldsusele edastamise eeldus ei ole see, et tegemist oleks avaliku kohaga või sinna pääsuks nõutaks sisenemistasu.

–       Tulu saamise eesmärk

131. Lisaks ei näi mulle veenvana väited selle kohta, et tegemist ei ole üldsusele edastamisega, kuna kõnealusel juhul on esiplaanil hambaraviteenus ja mitte fonogrammide edastamine ning hambaarsti kõnealuse tegevuse eesmärk ei olnud tulu saamine.

132. Esiteks ei sõltu see, kas tegemist on üldsusele edastamisega, asjaolust, kas fonogrammi kasutaja järgib sellega tulu saamise eesmärki.

133. Kõigepealt ei võimalda üldsusele edastamise mõiste järeldada, et oluline on tulu saamise eesmärk.

134. Lisaks ei räägi sellisele nõudele vastu mitte ainult seos eespool mainitud direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikega 3, vaid ka seos direktiivi 2001/29 artikliga 5, millele viitab direktiivi 2006/115 artikli 10 lõige 2. Nii sätestavad direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punktid a, b ja j, et liikmesriigid võivad näha ette erandeid või piiranguid juhtudel, kui teose kasutamine toimub teataval kindlal viisil ning sellega ei järgita üldse või muid ärilisi eesmärke peale loetletud kasutusviiside. Sellest võib ümberpöördult järeldada, et üldsusele edastamine võib toimuda ka siis, kui see ei hõlma tulu saamise ega muud ärilist eesmärki.

135. Lisaks ei tulene kohtuotsusest SGAE vs. Rafael Hoteles, et tulu saamise eesmärk oleks oluline. Viidatud otsuses märkis küll Euroopa Kohus hotellipidajate eesmärki saada tulu. See ei tähenda aga, et Euroopa Kohus pidas seda üldsusele edastamise kohustuslikuks tingimuseks.(49)

136. Lisaks võib tulu saamise eesmärgiga arvestamine tuua kaasa keerukad piiritlemisprobleemid. Sellisel juhul tuleb nimelt iga osutatava teenuse põhjal otsustada, kas fonogrammi edastamine on sedavõrd väheoluline, et see jääb võrreldes tegeliku teenusega tagaplaanile.

137. Lõpuks tuleb eeltoodud argumente arvestades tagasi lükata ka Itaalia valitsuse väide, mille kohaselt ei tohi sellist majanduslikku õigust, nagu on sätestatud direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2, anda juhul, kui fonogrammi kasutaja ei järgi tulu saamise eesmärki. Mulle ei ole arusaadav, mispärast peaks näiteks poliitilise ürituse raames andma autorile ainuõiguse, kuid jätma fonogrammitootjad ja esitajad seevastu üldse õigustest ilma. Lisaks saab asjaolu, et kasutaja ei järgi tulu saamise eesmärki vastavalt direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikele 2, arvesse võtta küsimuse hindamise raames, milline on õiglane tasu selle kasutamise eest.

138. Teiseks soovin ma teise võimalusena märkida, et käesoleva asjaga sarnastel juhtudel võib igal juhul tulu saamise eesmärgi järgimist eeldada. Isegi siis, kui raadiosaated, mida kliendid hambaravikabinetis kuulevad, ei moodusta kindlasti hambaraviteenuse olulist osa, ei saa siiski eitada, et neil võib olla praktiline kasu. Ooteruumis viibivatel klientidel on nimelt üldjuhul meeldivam kuulata raadiosaateid kui ravikabinetist kostvat hambapuuri surinat. Peale selle on raadiosaated meelelahutuseks ooteajal, mis on ravikabinettides tavapärased. Asjaolu, et raviteenuse hind ei olene fonogrammide kuuldavaks tegemisest, ei välista minu arvates seda, et järgitakse tulu saamise eesmärki. Tulu saamise eesmärgi eeldamiseks on nimelt piisav, et see on teenuse element, mis võib parandada teenuse tervikpilti kliendi seisukohast. Mulle näib eeltoodud argumentide alusel, et seda võimalust tuleb jaatada.

–       Klientide tahe

139. Lisaks ei mängi ka asjaolu, et edastamine toimub olenemata klientide tahtest või võib neid olenevalt olukorrast koguni häirida, rolli selle hindamisel, kas tegemist on üldsusele edastamisega.

–       Muud väited

140. Ka muud väited ei ole veenvad.

141. Esiteks ei eelda see, et tegemist on üldsusele edastamisega direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses, et üldsusel peab olema iseseisev sotsiaalne, majanduslik või juriidiline dimensioon. Kõigepealt võib see puududa ka teistel juhtudel, kus üldsuse esinemises pole mingit kahtlust – nagu näiteks raudtee- või metroojaamades. Peale selle ei ole autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste vallas üldsuse osas oluline ka üldsuse moodustava isikuterühma suurus või homogeensus.(50)

142. Teiseks tuleb ka väide, et kõik hambaarsti kliendid ei viibi hambaravikabinetis üheaegselt, tagasi lükata viitega sellele, et piisav on kumulatiivne mõju, mis tekib ka üksteisele ajaliselt järgnevatest viibimistest arsti ooteruumis.

iv)    Järeldus

143. Direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 2 tuleb seega tõlgendada nii, et üldsusele edastamisega nimetatud sätte tähenduses on tegemist juhul, kui hambaarst paigutab oma ooteruumi raadio ja edastab sellega raadioprogrammi.

d)      Täiendavad tingimused

144. Täiendava tingimuse kohta, mille kohaselt on tegemist kasutajaga direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses, tuleb märkida, et isik, kes esitab üldsusele fonogramme, ühtlasi kasutab neid sama sätte tähenduses.

145. Õiglase tasu maksmise kohustuse osas viitan ma oma täna esitatud ettepanekule kohtuasjas C‑160/10: Phonographic Performance, ettepaneku punktid 118–144.

4.      Ettepanek

146. Direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 2 tuleb seega tõlgendada nii, et hambaarst, kes paigutab oma ravikabineti ooteruumi raadio ja teeb selle kaudu oma klientidele kuuldavaks raadiosaateid, on kohustatud maksma õiglast tasu asjaomastes raadiosaadetes kasutatud fonogrammide kaudse esitamise eest.

VII. Esimene kuni kolmas eelotsuse küsimus

147. Esimese ja teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjakohased rahvusvahelise õiguse sätte, mis on toodud Rooma konventsioonis, WIPO esituse ja fonogrammide lepingus ja TRIPS-lepingus, on liidu õiguskorras vahetult kohaldatavad ja kas neile võivad vahetult tugineda ka eraõiguslikud isikud. Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas mõiste „edastamine üldsusele”, mis esineb tema poolt nimetatud rahvusvahelise õiguse sätetes, langeb kokku mõistega, mis esineb direktiivides 92/100 ja 2001/29, ning kui mitte, siis missugune õigusnorm peab olema ülimuslik.

A.      Poolte peamised argumendid

148. SCF leiab, et neile küsimustele tuleb vastata jaatavalt. Kõik viidatud rahvusvahelised õigusaktid on liidu õiguskorra lahutamatu osa ja eraõiguslikes suhetes vahetult kohaldatavad. Lisaks tuleb liidu õigust võimaluse piirides tõlgendada kooskõlas rahvusvahelise õigusega, tõlgendus võib aga minna ka kaugemale rahvusvahelise õiguse normidest. Liidu õigus võib anda asjassepuutuvatest rahvusvahelistest õigusnormidest kõrgemal tasemel kaitse, sest autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused arenevad järjepidevalt.

149. M. Del Corso arvates on Rooma konventsioon liidu õiguskorras vahetult kohaldatav, sest see on integreeritud TRIPS-lepingusse, millega Euroopa Liit on ühinenud. Euroopa Liit on ühinenud ka WIPO esituse ja fonogrammide lepinguga. Ülimuslikkuse küsimus ei oma tähtsust, sest asjaomased rahvusvahelise õiguse ja liidu õiguse sätted on sõnastuselt identsed.

150. Itaalia valitsus leiab, et esimesele kolmele küsimusele ei ole vaja vastata. Euroopa Liit on asjaomased direktiivid vastu võtnud WIPO esituse ja fonogrammide lepingu ülevõtmise eesmärgil. Nii on oluline tõlgendada ainult kõnealuseid direktiive.

151. Komisjoni arvates tuleb kahele esimesele küsimusele vastata eitavalt. Rooma konventsiooni puhul tuleneb see juba asjaolust, et see ei ole liidu õiguskorra osa. TRIPS-lepingu ning WIPO esituse ja fonogrammide lepingu osas märgib komisjon, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei nimetanud konkreetselt ühtegi nende lepingute sätet. Mis puudutab sätteid, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma eelotsusetaotluses nimetanud, tuleb neile küsimustele anda eitav vastus. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on rahvusvahelise lepingu säte vahetult kohaldada ainult siis, kui see sisaldab selget, täpset ja tingimusteta kohustust, mis ei sõltu seda ülevõtvast õigusaktist. Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) osas on Euroopa Kohus alati eitanud, et sellel rahvusvahelisel lepingul on vahetu õigusmõju. See kohtupraktika kehtib ka TRIPS-lepingu ning WIPO esituse ja fonogrammide lepingu kohta. Samamoodi kui TRIPS-leping näeb ka WIPO esituse ja fonogrammide leping ette, et lepinguosalised peavad lepingu sätted üle võtma. Seda kinnitavad WIPO autoriõiguse lepingu artikkel 14 ning WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 23 lõige 1, mis näevad sõnaselgelt ette lepinguosaliste kohustuse võtta lepingu kohaldamise tagamiseks vajalikke meetmeid. Euroopa Liit on asjakohased meetmed võtnud direktiivis 2001/29.

B.      Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus

152. Mul on küll tõsised kahtlused, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtul on neljandale ja viiendale eelotsuse küsimusele antud vastuseid arvestades veel praktilist vajadust saada vastused esimesele kuni kolmandale eelotsuse küsimusele. Neljanda ja viienda küsimuse raames on direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 2 tõlgendatud nimelt rahvusvaheliste õigusnormide alusel. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus saab seda direktiivi sätet, mis on kooskõlas rahvusvaheliste õigusnormidega, põhikohtuasja lahendamisel arvesse võtta, siis ei ole rahvusvaheliste õigusaktide iseseisvalt kohaldamine enam asjakohane.

153. Siiski ei saa kõnealuseid küsimusi tagasi lükata, tuues põhjenduseks, et need ei ole kohtuvaidluse lahendamisel asjakohased. Rahvusvaheliste õigusnormide vahetu kohaldamise küsimus võib nimelt muutuda tähtsaks juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 2 põhikohtuasjas arvesse võtta. Minu arvates on küll võimalik tõlgendada vastavaid siseriiklikke õigusakte kooskõlas direktiiviga (ja seega ka kooskõlas rahvusvahelise õiguse normidega). See, kas selline tõlgendus on võimalik, on lõpuks siseriikliku õiguse küsimus, mille üle on pädev otsustama ainult siseriiklik kohus. (Minu arvates ebatõenäolisel) juhul, kui direktiiviga kooskõlas tõlgendamine ei ole võimalik, ei saa direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 2 vahetult kohaldada, sest tegemist on vaidlusega eraõiguslike isikute vahel.

154. Niisiis ei ole alust väita, et kolm esimest eelotsuse küsimust ei ole asjakohased.

C.      Õiguslik hinnang

155. Arvestades seda, et kolmele esimesele eelotsuse küsimusele antud vastustel on eeltoodud põhjustel arvatavasti ainult piiratud praktiline kasu põhikohtuasja lahendamiseks, siis vastan neile küsimustele siiski lühidalt.

156. Rahvusvahelise õiguse sätet tuleb pidada vahetult kohaldatavaks, kui see on sellise rahvusvahelise lepingu osa, millega Euroopa Liit on ühinenud, ja sisaldab oma sõnastusest ning lepingu eesmärgist tulenevalt selget ja täpset kohustust, mille täitmine ega tagajärjed ei sõltu ühegi hilisema õigusakti andmisest. Asjaomane säte peab olema piisavalt täpne ja tingimusteta.(51)

157. Rooma konventsiooni artiklit 12 ei saa liidu õiguskorra raames vahetult kohaldada juba seetõttu, et liit ei ole selle konventsiooni lepinguosaline.

158. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb TRIPS-lepingule, tuleb kõigepealt märkida, et see leping ei sisalda ühtegi direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikele 2 vastavat sätet. TRIPS-lepingu artikkel 14, mis reguleerib autoriõigusega kaasnevaid teose esitajate ja fonogrammi tootjate õigusi, ei näe nimelt ette teose esitajate ja fonogrammi tootjate õigust õiglasele tasule.(52)

159. Selletagi räägiks TRIPS-lepingu asjaomase sätte vahetu kohaldamise vastu Euroopa Kohtu väga piirav seisukoht WTO lepingute vahetu kohaldatavuse osas üldiselt. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mida ei tule eeltoodud põhjustel siinkohal täpsemalt käsitleda, ei saa WTO lepinguid ja seega ka TRIPS-lepingut nende olemuse ja ülesehituse tõttu vahetult kohaldada.(53)

160. Mis puudutab WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 15 vahetult kohaldamist, siis kerkib kõigepealt küsimus, kas selle lepingu eesmärk on põhimõtteliselt anda vahetult õigusi eraõiguslikele isikutele. Seoses sellega tuleb eelkõige arvesse võtta WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 23 lõiget 1, mis näeb ette, et lepinguosalised kohustuvad oma õigussüsteemide kohaselt vastu võtma kõnealuse lepingu kohaldamise tagamiseks vajalikke meetmeid. Viidatud sätet võiks mõista nii, et liikmesriigid on kohustatud võtma täiendavaid meetmeid, mis võiks rääkida WIPO esituse ja fonogrammide lepingu sätete vahetult kohaldamise vastu. Selle kohta võib toetavalt märkida, et mitu WIPO esituse ja fonogrammide lepingu sätet jätavad lepinguosalistele ulatusliku kaalutlusruumi. Siiski kerkib küsimus, kas WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 23 lõikega 1 on vastuolus teatavate WIPO esituse ja fonogrammide lepingu sätete vahetult kohaldamine, kui need on piisavalt täpsed ja tingimusteta.

161. Käesoleva kohtuvaidluse lahendamiseks ei ole eeltoodud küsimusele vaja vastata. WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 2 punkt g ja artikkel 15 ei sätesta nimelt piisavalt täpselt, kas õigus saada õiglast tasu esineb ka käesoleva asjaga sarnastel juhtudel, kus edastamise mõiste suhtes tuleb kohaldada funktsionaalset käsitlusviisi ja üldsus, kellele edastamine on suunatud, moodustub ajalises järgnevuses kumulatiivselt. Üksmeelel ollakse nimelt selles osas, et sellistel juhtudel ei saa WIPO esituse ja fonogrammide lepingust täpseid juhiseid. Kuna WIPO esituse ja fonogrammide leping ei sisalda täpsemaid juhiseid selle kohta, kuidas piiritleda edastamist üldsusele või eraviisilist edastamist, siis on lepinguosalistel ulatuslik kaalutlusruum selle üle otsustamisel, millisel juhul tuleb eeldada, et tegemist on üldsusele edastamisega.(54)

162. Eeltoodule ei saa vastu väita, et Euroopa Kohus tugines kohtuotsuses SGAE vs. Rafael Hoteles, kui ta tõlgendas üldsusele edastamise mõistet, mis on toodud direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1, asjakohastele rahvusvahelise õiguse normidele. Euroopa Kohus ei tuginenud nimelt määrava tähtsusega küsimuse osas, kas uue kuulajaskonna kriteeriumi saab kasutada väite esitamiseks, et tegemist on edastamisega uuele üldsusele, Berni konventsiooni sätetele. See kriteerium oli Berni konventsiooni osaliste poolt meelega kõrvale heidetud.(55) Euroopa Kohus tugines oma tõlgenduse toetuseks pigem WIPO koostatud juhisele Berni konventsiooni tõlgendamiseks, seega dokumendile, mis ei ole õiguslikult siduv. Seega ei täpsustatud üldsuse mõistet õiguslikult siduvalt juba asjaomaste rahvusvahelise õiguse normide tasandil, vaid alles liidu õiguse tasandil direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1.

163. Seega ei ole ka WIPO esituse ja fonogrammide lepingu artikli 2 punkt g ja artikkel 15 sätted, millele põhikohtuasja pooled saavad vahetult tugineda.

VIII. Ettepanek

164. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiivi 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et hambaarst, kes paigutab oma ravikabineti ooteruumi raadio, mille kaudu ta teeb oma klientidele kuuldavaks raadiosaateid, peab maksma õiglast tasu asjaomastes raadiosaadetes kasutatud fonogrammide kaudse üldsusele edastamise eest.

2.      Liidu õiguse kohaselt ei ole teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooni, mis on vastu võetud 26. oktoobril 1961 Roomas, artikkel 12, 20. septembri 1996. aasta WIPO esituse ja fonogrammide lepingu (WPPT) artikkel 15 ega intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-leping) artikkel 14 sellised rahvusvahelise õiguse normid, millele üks pooltest võib vahetult tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses.

1 – Algkeel: saksa; kohtumenetluse keel: itaalia.

2 – EÜT L 346, lk 61; ELT eriväljaanne 17/01, lk 120.

3 – ELT L 376, lk 28.

4 – 7. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑306/05: SGAE vs. Rafael Hoteles (EKL 2006, lk I‑11519).

5 – EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230.

6 – Esitatud vastavalt Saksamaa Liitvabariigi väljaandele Bundesgesetzblatt 1965 II, lk 1245.

7 – Vt nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsus 2000/278/EÜ, WIPO autoriõiguse lepingu ning WIPO esituste ja fonogrammide lepingu heakskiitmise kohta Euroopa Ühenduse nimel (EÜT L 89, lk 6; ELT eriväljaanne 11/33, lk 208).

8 – Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisa 1C, EÜT 1994, L 336, lk 214; ELT eriväljaanne 11/21, lk 305.

9 – Tuginedes ELL‑is ja ELTL‑is kasutatud mõistetele, kasutatakse mõistet „liidu õigus” ühenduse õiguse ja liidu õiguse üldmõistena. Edaspidi käsitletavate üksikute esmase õiguse normide puhul viidatakse ratione temporis kehtivatele sätetele.

10 – 6. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑245/00: SENA (EKL 2003, lk I‑1251).

11 – ELT L 372, lk 12.

12 – Kohtujurist J. Kokott’i 3. veebruari 2011. aasta ettepanek veel pooleliolevates liidetud kohtuasjades C‑403/08 ja C‑429/08: Football Association Premier League jt.

13 – Vt selle kohta 27. märtsi 1963. aasta otsus liidetud kohtuasjades 28/62−30/62: Da Costa jt (EKL 1963, lk 65, punkt 81); 1. märtsi 1973. aasta otsus kohtuasjas 62/72: Bollmann (EKL 1973, lk 269, punkt 4); 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑261/95: Palmisani (EKL 1997, lk I‑4025, punkt 31) ja 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑2/06: Kempter (EKL 2008, lk I‑411, punkt 41 jj).

14 – Viidatud eespool 4. joonealuses märkuses.

15 – Ibidem, punkt 36.

16 – Ibidem, punkt 36.

17 – Ibidem, punkt 37. Sellega seoses tugines Euroopa Kohus eelkõige 2. juuni 2005. aasta otsusele kohtuasjas C‑89/04: Mediakabel (EKL 2005, lk I‑4891, punkt 30), milles Euroopa Kohus tõlgendas seoses nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224) artikli 1 punktiga a avalikkusele vastuvõtmiseks mõeldud teleprogrammide edastuse mõistet nii, et määrava tähtsusega on kindlaks määramata hulk potentsiaalseid televaatajaid. Veel tugines Euroopa Kohus 14. juuli 2005. aasta otsusele kohtuasjas C‑192/04: Lagardère Active Broadcast (EKL 2005, lk I‑7199, punkt 31), milles Euroopa Kohus tõlgendas seoses nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiivi 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT L 248, lk 15; ELT eriväljaanne 17/01, lk 134) artikli 1 lõike 2 punktiga a üldsusele satelliidi kaudu edastamise mõistet nii, et üldsus peab koosnema kindlaksmääramata hulgast potentsiaalsetest kuulajatest.

18 – Ibidem, punkt 38 jj.

19 – Ibidem, punkt 40.

20 – Ibidem, punkt 41.

21 – Ibidem, punkt 42.

22 – Ibidem, punkt 43.

23 – Ibidem, punkt 44.

24 – Ibidem, punkt 45 jj.

25 – 18. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑150/99: Stockholm Lindöpark (EKL 2001, lk I‑493, punkt 38) ja 18. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑566/07: Stadeco (EKL 2009, lk I‑5295, punkt 43).

26 – Eespool 4. joonealuses viidatud kohtuotsus SGAE vs. Rafael Hoteles, punkt 31.

27 – Eespool 10. joonealuses viidatud 6. veebruari 2003. aasta kohtuotsus SENA, punkt 34.

28 – Ibidem, punktid 34−38.

29 – 10. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑61/94: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1996, lk I‑3989, punkt 52) ja eespool 4. joonealuses viidatud kohtuotsus SGAE vs. Rafael Hoteles, punkt 35. Vt selle kohta Rosenkranz, F., „Die völkerrechtliche Auslegung des EG-Sekundärrechts dargestellt am Beispiel der Urheberrechts”, Europäische Zeitschrift für Wirtschaftsrecht, 2007, lk 238 jj, 239 jj.

30 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 80 jj.

31 – Reinbothe, J. ja Lewinski, S., The E.C. Directive on Rental and Lending Rights and on Piracy, Sweet & Maxwell, 1993, lk 97.

32 – Rooma konventsiooni artikkel 12 näeb asjaomase õiguse ette ainult otsese ülekandmise puhul. WIPO esituse ja fonogrammide lepingu osalised läksid selles osas Rooma konventsiooni raamest teadlikult kaugemale.

33 – Vt seoses sellega kohtujurist E. Sharpstoni 13. juuli 2006. aasta ettepanek eespool 4. joonealuses viidatud kohtuasjas SGAE vs. Rafael Hoteles, ettepaneku punkt 67, ja kohtujurist A. La Pergola 9. septembri 1999. aasta ettepanek kohtuasjas C‑293/98: Egeda (EKL 2000, lk I‑629, ettepaneku punkt 22).

34 – Nii ka Ullrich, J. N., „Die ‚öffentliche Wiedergabe’ von Rundfunksendungen in Hotels nach dem Urteil ‚SGAE’ des EuGH (Rs. C‑306/05)”, Zeitschrift für Urheber- und Medienrecht, 2008, lk 112 jj, 117 jj.

35 – Viidatud eespool 12. joonealuses märkuses.

36 – Ibidem, punktid 127−147.

37 – Vt kohtuotsuse kohta käesoleva ettepaneku punktid 65−73.

38 – Vt kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas SGAE vs. Rafael Hoteles, ettepaneku punkt 50.

39 – Eespool 4. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus SGAE vs. Rafael Hoteles, punkt 41.

40 – Vt komisjoni teatis Euroopa Parlamendile EÜ asutamislepingu artikli 251 lõike 2 teise lõigu alusel nõukogu ühise seisukoha kohta, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas, SEK(2000) 1734 (lõplik).

41 – Walter, M. ja Lewinsky, S., European Copyright Law, Oxford University Press, 2010, lk 981.

42 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 65−73.

43 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 106−109.

44 – Vt eespool 12. joonealuses märkuses viidatud kohtujurist J. Kokott’i ettepanek kohtuasjas Football Association Premier League jt, ettepaneku punktid 144 ja 146.

45 – Muul juhul ei saa autonoomse vastuvõtva teleri puhul olla tegemist üldsusele edastamisega, mida Euroopa Kohus näib viidatud juhul siiski eeldavat.

46 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 104 jj.

47 – Reinbothe, J., „Die EG-Richtlinie zum Urheberrecht in der Informationsgesellschaft”, Gewerblicher Rechtsschutz und Urheberrecht Internationaler Teil, 2001, lk 733 jj, lk 736.

48 – Lewinsky, S., International Copyright and Policy, Oxford University Press, 2008, lk 481.

49 – Selle kohta eespool 41. joonealuses märkuses viidatud Walter, M. ja Lewinsky, lk 990.

50 – Selle kohta eespool 41. joonealuses viidatud Walter, M. ja Lewinsky, lk 990.

51 – 30. septembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 12/86: Demirel (EKL 1987, lk 3719, punkt 14) ja 16. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑162/96: Racke (EKL 1998, lk I‑3655, punkt 31).

52 – Vt selle kohta Correa, C., Trade related aspects of intellectual Property rights, Oxford University Press, 2007, lk 156 ja 162, ning Busche, J. ja Stoll, P.‑T., TRIPs – Internationales und europäisches Recht des geistigen Eigentums, Carl Heymanns Verlag, 2007, lk 268 ja 272.

53 – 23. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑149/96: Portugal vs. nõukogu (EKL 1999, lk I‑8395, punkt 47).

54 – Vt eespool 41. joonealuses viidatud Walter, M. ja Lewinsky, lk 988.

55 – Vt kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek eespool 4. joonealuses viidatud kohtuasjas SGAE vs. Rafael Hoteles, ettepaneku punkt 50.