Servizi assicurativi del commercio estero SpA (SACE) 4. septembril 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 25. juuni 2015. aasta otsuse peale kohtuasjas T-305/13: SACE ja Sace BT versus komisjon

(kohtuasi C-472/15 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellandid: Servizi assicurativi del commercio estero SpA (SACE), Sace BT SpA (esindajad: advokaadid M. Siragusa ja G. Rizza)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Itaalia Vabariik

Nõuded

SACE palub Euroopa Kohtul käesolev apellatsioonkaebus rahuldada ja tühistada Üldkohtu otsus, nagu see on sõnastatud vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonis, ning kohtuasja Üldkohtule tagasi saatmata rahuldada nõuded, mille apellandid on esitanud esimeses kohtuastmes, see tähendab:

tühistada tervikuna Euroopa Komisjoni 20. märtsi 2013. aasta otsus C(2013) 1501 final meetmete SA.23425 kohta, mida Itaalia rakendas 2004. ja 2009. aastal ettevõtja SACE BT SpA suhtes;

teise võimalusena tühistada see osaliselt, piirdudes selle väite või nende väidetega, millega kohus nõustub;

mõista komisjonilt välja kõik kohtukulud, kaasa arvatud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega T-305/13 R seotud kulud.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide käsitleb seda, kas vaidlusaluseid meetmeid saab omistada Itaalia riigile: on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud kohtuotsuses Stardust Marine (kohtuasi C-482/99); otsuse põhjenduste punkti 177 alapunkti b alapunktis i esitatud tõlgendus on ilmselgelt väär; faktiliste asjaolude hindamisel on sisulisi ebatäpsusi, mis ilmnevad kohtutoimiku dokumentidest, samuti on moonutatud otsuse sisu; põhjendused on ebaloogilised; vaidlustatud otsuse põhjendusi on alusetult täiendatud; on kohaldatud vääralt põhimõtet, mille kohaselt riigiabi valdkonna otsuse seaduslikkust tuleb hinnata nende andmete alusel, mis võisid olla komisjoni käsutuses otsuse vastuvõtmise ajal, see puudutab Itaalia majandus- ja rahandusministri kahte kirja äriühingule SACE SpA, mille Itaalia valitsus on esitanud oma menetlusse astuja seisukohtade lisas.

– Vaidlustatud kohtuotsus tugineb järgmisele põhimõttele: asjaolu, et vaidlusalune tehing teenib riigi osalusega äriühingu huve, mis langevad kokku üldise huvi eesmärkidega, ei tarvitse tingimata tähendada seda, et äriühing sai oma otsuse vastu võtta üldisest huvist tulenevaid nõudeid arvesse võtmata. Üldkohtu hinnangul ei takista miski seda, et riik võiks panna riigi osalusega äriühingule kohustuse teha ettevõtlusalane tehing, mis võib küll olla kooskõlas eraõigusliku investori kriteeriumiga, kuid on igal juhul omistatav riigile. Seega ei ole komisjon kohustatud seoses riigile omistatavuse kriteeriumiga tõendama, et riigi osalusega äriühing oleks käitunud teisiti, kui ta oleks tegutsenud iseseisvalt. Selles arutluskäigus kaldus Üldkohus kõrvale kohtuotsuses Stardust Marine esitatud põhimõtetest. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et ainuüksi asjaolu, et riik kontrollib riigi osalusega äriühingut ja kehtestab tema jaoks erikorra, on iseenesest piisav järeldamaks, et ametiasutused on igal juhul kaasatud riigi osalusega äriühingu tütarettevõtjate kasuks tehtud sekkumisotsuste tegemisse. Sellisel juhul saaks käesolevas asjas riigile omistatavuse välistada ainult siis, kui leiab tõendamist, et emaettevõtja juhatus võttis vastu sellise sisuga otsuse, mis ei võimalda samal ajal järgida ka üldisi huve. Antud juhul oleks selliseks otsuseks saanud olla ainult SACE BT likvideerimise otsus, millele komisjonil juba määratlusest tulenevalt ei oleks vastuväiteid olnud. Kuna riigi osalusega äriühingu võetud meede võib aga abstraktselt olla kooskõlas ka üldisest huvist tuleneva eesmärgiga või olla vastu võetud ka seda huvi arvesse võttes, siis tuleb eeldada, et juhatus toimis nii, kuna ta ei saanud teha otsust avaliku võimu seatud nõudeid arvestamata, ning vastupidise tõendamine ei ole lubatud ega võimalik.

– Üldised näitajad, mida komisjon seoses riigile omistatavusega kasutab ja mille Üldkohus on heaks kiitnud, ei arvesta seda, millisel iseseisvuse astmel SACE SpA juhatus äriühingut juhtis ja edaspidigi juhib: ja seda mitte ainult siis, kui võtta neid näitajaid arvesse ühekaupa, vaid ka siis, kui arvestada neid kogumis. Need näitajad ei lubanud tõendada muud kui vaid asjaolu, et 2009. aastal kontrollis SACE SpA-d Itaalia riik, kuna ta oli kõigi aktsiate omanik. Kohtuotsuse Stardust Marine kohaselt on siiski nõutav, et riigi seotust tõendavad näitajad oleksid tihedalt seotud asjaomaste meetmetega, arvestades nende ulatust, sisu ja tingimusi, mille need kaasa toovad. Vaidlustatud otsus möönab sõnaselgelt, et otsuses kasutatud omistatavuse näitajad – mis kõik (peale ühe) puudutavad SACE tegevust mitteturupõhise riskikindlustuse alal, st sektorit, milles SACE BT ei tegutse – puudutavad hoopis üldist konteksti, milles SACE SpA tegutseb, kuid mitte käesoleva juhtumi asjaolusid ja konteksti, milles vaidlustatud meetmed vastu võeti. Sellele vaatamata jättis Üldkohus märkimata, et sellised näitajad on oma olemuselt sobimatud selleks, et neile saaks otseselt rajada eelduse, et riik on asjaomaste meetmete võtmisega konkreetselt seotud. Nii toimides keskendus Üldkohus omistatavuse analüüsi raames riigi ja riigi osalusega äriühingute vormis ettevõtjate – Itaalia õiguskorras käsitab seadus neid sõnaselgelt aktsiaseltsidena – vahelistele suhetele tervikuna, pidades seega asjas täiesti tähtsusetuks asjaomaste meetmete spetsiifilist eesmärki, erilist laadi ja konkreetset sisu ning nende vastuvõtmise aluseks olnud konkreetseid põhjendusi. Tegelikult osutavad komisjoni kasutatud näitajad sellele, et on äärmiselt ebatõenäoline, et riik vaidlusaluste meetmete vastuvõtmisse sekkus.

– Seevastu eiras Üldkohus omistatavuse nõuet käsitlevas analüüsis asjaolu, mida ei ole vaidlustatud ning mille kohaselt majandus- ja rahandusminister ei saa riigi osalusega ettevõtteid juhtida ega koordineerida, nagu SACE hagiavalduses asjassepuutuvatele õigusnormidele tuginedes väitis. Lisaks kohaldas ta vääralt põhimõtet, mille kohaselt riigiabi valdkonda käsitleva otsuse seaduslikkust tuleb hinnata nende andmete alusel, mis võisid olla komisjoni käsutuses otsuse vastuvõtmise ajal, see puudutab Itaalia majandus- ja rahandusministri kahte kirja äriühingule SACE SpA, mille Itaalia valitsus on esitanud oma menetlusse astuja seisukohtade lisas. Need kirjad üksnes kinnitavad iseseisva juhtimise põhimõtet majandus- ja rahandusministri ja SACE SpA suhetes, millest komisjon oli teadlik, kuna Itaalia valitsus oli seda komisjonile korduvalt selgitanud ELTL artikli 108 lõike 2 alusel algatatud ametliku uurimismenetluse käigus. Need kaks dokumenti on seega esitatud kinnitamaks seda, mida ka varem väideti, ega muuda oluliselt midagi asjaomaseid meetmeid puudutavates olulistes asjaoludes.

Teine väide käsitleb SACE BT-le teise vaidlustatud meetmega väidetavalt antud eelise puudumist: on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja kohaldatud vääralt turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori põhimõtet; on hinnatud faktilisi asjaolusid, mille ebatäpsus nähtub toimikus leiduvatest dokumentidest; on moonutatud argumenti, mille kohaselt SACE SpA sai tegelikult vaikimisi kindlustusmakseid 5/12 kõrgema määraga võrreldes sellega, mida maksis SACE BT eraõiguslikele edasikindlustusandjatele, ning seda argumenti on ekslikult peetud vastuvõetamatuks uueks väiteks.

– Üldkohus – kes nagu ka komisjon ilmutab kindlustussektori osas piiratud teadmisi ja arusaamist, eriti mis puudutab kahju ülemmäära edasikindlustust – on teinud jämedaid ja ilmselgeid vigu, tuvastades faktilisi asjaolusid, mille sisuline ebatäpsus nähtub toimikus leiduvatest dokumentidest. Kahju ülemmäära edasikindlustaja risk ei suurene, kui edasikindlustaja osalus kahju katmises on väga suur: mida suurem on osalus kahju ülemmäära edasikindlustuslepingus, seda suuremad on nimelt saadavad kindlustusmaksed. Edasikindlustaja risk ei suurene ka siis, kui kindlustusvõtja on rahalistes raskustes, kuna sellise lepingu raames edasikindlustaja peamine kahju saamise oht ei ole seotud kindlustusvõtjast äriühingu raskustega, vaid hoopis kindlustusvõtjate ostjate maksejõuetusega. Lisagem, et oht, et kindlustusvõtja SACE BT jätab maksed tegemata, oli isegi finantsraskuste korral täiesti olematu, kuna emaettevõtjale kindlustusmaksete maksmine edasikindlustuslepingu sõlmimise eesmärgil toimus üheainsa eelneva maksega, nii et makse tegemata jätmise korral ei oleks edasikindlustuskate lihtsalt jõustunud. Kahju ülemmäära edasikindlustusleping ei puudutanud ainult 25% SACE BT poolt edasikindlustatud riskidest ja seega on ekslik arvata, et SACE SpA-ga oleks saanud arutada edasikindlustuskatte ülejäänud osa küsimusi, pidades läbirääkimisi teise lepingu üle, mis nägi ette täiendavad kindlustusmaksed, nagu on väidetud kohtuotsuses. Lõpuks tõlgendas Üldkohus täiesti vääralt argumenti, mille kohaselt – kuna SACE SpA ühines lepinguga ja seega riskide edasikindlustuskattega alles 5. juunil 2009, kuigi ta sai tasu aastapõhiselt arvutatud kindlustusmakse näol – äriühing sai tegelikult vaikimisi kindlustusmakseid 5/12 kõrgema määraga võrreldes sellega, mida maksis SACE BT eraõiguslikele edasikindlustusandjatele, kui arvestada riskiperioodi, mis oli juba möödunud, ilma et oleks esinenud ühtki kindlustusjuhtumit. Kuna vaidlustatud otsusest ilmnevad sellised asjaolud, siis on Üldkohus rikkunud õigusnorme, kui ta kinnitas, et neid ei tehtud komisjonile haldusmenetluse ajal teatavaks. Kuna SACE piirdus sellega, et ta sõnastas ümber – oma hagiavalduses esitatud teise väite täiendamise raames – argumendi, mis veel kord näitas eelise saamise sisulise nõude täitmata jätmist, siis on Üldkohus ekslikult pidanud seda argumenti uueks väiteks, mis on vastuvõetamatu.

Kolmas väide, mis käsitleb SACE BT-le kolmanda ja neljanda vaidlusaluse meetmega väidetavalt antud eelise puudumist: on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1 ja kohaldatud vääralt turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori põhimõtet; vaidlustatud otsuse põhjendusi on alusetult täiendatud.

– SACE SpA juhatus tegutses täpselt nii, nagu oleks tegutsenud teised eraõiguslikud ettevõtjad, kes arvestades suurt ebakindlust ja kiirustamist, mis valitses turul 2009. aastal, tegid sarnaseid kapitalisüste oma tütarettevõtjatesse, vaatamata sellele, et puudusid prognoosid edasiste rahavoogude kohta, mis raamatupidamise seisukohalt oleks kinnitanud kasumiootusi vähemalt pikas perspektiivis. See objektiivne olukord, mis ilmnes turudünaamika lihtsal jälgimisel teatud ajahetkel, oleks pidanud kaaluma üles kõik teoreetilised või spekulatiivsed kaalutlused, kui komisjon kohaldas turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori põhimõtet. Peale selle ei ole otsuses osundatud ühtki konkreetset juhtumit, mil tavapärastes turutingimustes tegutseva eraõigusliku äriühingu aktsionärid oleks kriisiga seonduvate raskustega kokku puutudes otsustanud pigem äriühingu likvideerida kui rekapitaliseerida. Igal juhul ei ole Üldkohus selgitanud, miks SACE oleks pidanud eelnevalt hindama SACE BT edasist kasumlikkust ja edastama komisjonile asjakohaseid andmeid finantsprognoosi kohta, samas kui turuandmetest nähtus, et eraõiguslikud investorid seda ei teinud. Lõpuks, kuna komisjon ametliku uurimismenetluse käigus leidis, et ta ei pea pöörama täit tähelepanu SACE esitatud argumentidele, mis puudutavad turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori põhimõtte empiirilise kriteeriumi rakendamist, siis on Üldkohus teinud vea, kui ta võttis seisukoha, et komisjonil oli õigus need tagasi lükata, võttes aluseks abstraktse võimaluse, et ka eraõiguslike ettevõtjate tehtavad kapitalitehingud võivad olla vastuolus turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori põhimõttega, kui need sisaldavad abi elemente.

____________