Bouygues SA ja Bouygues Télécom SA 4. augustil 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 21. mai 2010. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-425/04, T-444/04, T-450/04 ja T-456/04: Prantsusmaa jt versus komisjon
(kohtuasi C-399/10 P)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellandid: Bouygues SA, Bouygues Télécom SA (esindajad: advokaadid J. Vogel, F. Sureau, D. Theophile)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Prantsuse Vabariik, France Télécom SA, Association française des opérateurs de réseaux et services de télécommunications (AFORS Télécom)
Apellantide nõuded
tühistada Üldkohtu 21. mai 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-425/04, T-444/04, T-450/04 ja T-456/04;
uuesti otsust tehes rahuldada äriühingute Bouygues SA ja Bouygues Télécom nõuded, st: 1) tühistada komisjoni otsuse 2006/621/EÜ
1 artikkel 1 ainult osas, milles see kaudselt, kuid tingimata keeldus Prantsuse riigi avaldusi juulis, septembris ja oktoobris 2002 abina kvalifitseerimast, ning 2) tühistada selle otsuse artikkel 2; selle tühistamise tagajärg on see, et Prantsuse riiki kohustatakse tuvastatud abi äriühingult France Télécom tagasi nõudma;
teise võimalusena juhul, kui Euroopa Kohus asub seisukohale, et menetlusstaadium ei luba teha asja suhtes kohtuotsust, saata asi tagasi Üldkohtusse liidetud kohtuasjade T-425/04, T-444/04, T-450/04 ja T-456/04, uueks läbivaatamiseks, võttes arvesse Euroopa Kohtu õiguslikku seisukohta;
mõista kohtukulud välja komisjonilt, äriühingult France Télécom ja Prantsuse riigilt.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitavad Bouygues ja Bouygues Télécom kaks väidet.
Esimese väitega, mis koosneb kolmest osast, väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta kinnitas komisjoni analüüsi, mille kohaselt Prantsuse riigi avalduste puhul juulis, septembris ja oktoobris 2002 ei ole eraldi või koosvõetuna tegemist ühe või mitme riigiabiga. Üldkohus eiras nii ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigi ressursside kasutamise mõistet, kui ta asus seisukohale, et toetusavaldused võivad tähendada avalike ressursside kasutamist ainult tingimusel, kui need täpsustavad kavandatud toetuse vormi ja summa, neid kohaldatakse kohe ja kindlasti ning need on õiguslikult siduvad (esimene osa). Lisaks moonutas Üldkohus komisjonile esitatud liikmesriigi õigusnorme, kui ta märkis, et need normid nõuavad omakorda selleks, et toetuse lubadused võiksid olla siduvad, seda, et need oleksid lubatud toetuse korra ja summa osas täpsed ning selle tingimuseks ei oleks võlgniku maksejõuetus, samas kui liikmesriigi õiguse kohaselt on tulemuse saavutamise lubadus juba lubaduse andjale siduv. Rahalistes raskustes olemise tingimus ei ole garantiikohustusele takistuseks ning riigi selline käitumine, mis tekitas veendumise, et ta tegutseb teataval viisil, toob kaasa vastutuse (teine osa). Lõpuks eiras Üldkohus ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigi ressursside kasutamise mõistet, kui ta asus seisukohale, et selline riigi ressursside kasutamine ei saa tuleneda turgude reaktsioonist, sisaldades riigi jaoks kohustust lahendada France Télécomi finantseerimise probleeme (kolmas osa).
Teises väites, mis koosneb kahest osast, toovad apellandid välja selle, et Üldkohus rikkus õigusnormi osas, mis puudutab riigi poolt France Télécomile detsembris 2002 antud aktsionärilaenu 9 miljardi euro suuruse krediidiliini näol kvalifitseerimist abina. Sellega seoses märgivad Bouygues ja Bouygues Télécom esiteks, et Üldkohus eiras artikli 107 lõike 1 tähenduses abi mõistet, kui ta leidis, et krediidiliini andmise teatest tulenev eelis ei ole piisavalt seotud sellest andmisest tulenevate ressursside ülekandmisega, nii et oleks võimalik seda lugeda riigiabiks. Apellandid toovad välja, et Üldkohus väidab valesti, et eelis ja ressursside kasutamine kattuvad.
Apellandid märgivad teiseks, et Üldkohus eiras eelise mõistet artikli 107 lõike 1 tähenduses, kui ta kindlalt viitas France Télécomile 9 miljardi euro suuruse summa andmisele, et asuda seisukohale, et see ei kujuta endast erilist eelist France Télécomi kasutuses olevate rahaliste vahendite suurendamise vormis, võtmata selle eelise olemasolu hindamiseks arvesse nendest samadest meetmetest tulenevat rahustavat mõju.
____________1 - Komisjoni 2. augusti 2004. aasta otsus 2006/621/EÜ seoses riigiabiga, mis Prantsusmaa andis France Télécomile (ELT L 257, lk 11).