Language of document : ECLI:EU:T:2003:235

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

17. september 2003(*)

Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Juurdepääs dokumentidele – Liikmesriigist pärit dokumendi avaldamata jätmine selle riigi eelneva nõusolekuta

Kohtuasjas T‑76/02,

Mara Messina, elukoht Napoli (Itaalia), esindaja: advokaat M. Calabrese,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: U. Wölker, V. Di Bucci ja P. Aalto, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni otsus, millega keelduti andmast hagejale juurdepääsu teatud dokumentidele komisjoni 2. augusti 2000. aasta otsuse esemeks olnud riigiabi kava kohta (riigiabi N 715/99 – Itaalia (SG 2000 D/10574)),

EUROOPA ÜHENDUSTE

ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja esimees V. Tiili, kohtunikud J. Pirrung, P. Mengozzi, A. W. H. Meij ja M. Vilaras,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 3. aprilli 2003. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        EÜ artikkel 255 näeb ette:

„1. Igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus pääseda ligi Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele põhimõtete ning tingimuste alusel, mis määratletakse kooskõlas lõigetega 2 ja 3.

2. Nõukogu määrab vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele kahe aasta jooksul pärast Amsterdami lepingu jõustumist kindlaks dokumentidele ligipääsu reguleerivad üldpõhimõtted ja piirangud, lähtudes avalikest ja erahuvidest.

[...]”

2        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) määrab kindlaks põhimõtted, tingimused ning üldiste või erahuvidega põhjendatud piirangud, mis reguleerivad EÜ artiklis 255 ette nähtud õigust pääseda ligi Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele, nii et neile dokumentidele oleks tagatud võimalikult laiaulatuslik juurdepääs, kehtestab eeskirjad, mis lubavad tagada selle õiguse võimalikult hõlpsa kasutamise, ning seab eesmärgiks soodustada head haldustava dokumentidele juurdepääsu tagamisel.

3        Määruse nr 1049/2001 artikkel 2 sätestab:

„1. Kõigil liidu kodanikel ning kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, arvestades käesolevas määruses sätestatud põhimõtteid, tingimusi ja piiranguid.

[...]

3. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades.

[...]”

4        Määruse nr 1049/2001 artikkel 3 kõlab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

b)      kolmas isik – iga füüsiline või juriidiline isik või iga üksus väljaspool asjaomast institutsiooni, sealhulgas liikmesriigid, muud ühenduse või ühendusevälised institutsioonid ja organid ning kolmandad riigid.”

5        Määruse nr 1049/2001 artikkel 4, mis määratleb erandid eespool mainitud õigusest, näeb ette:

„[...]

2. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

[...]

–        kohtumenetlust ja õigusnõustamist,

–        kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki,

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

[...]

4. Kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada lõike 1 või 2 erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avaldada või et seda ei tohi avaldada.

5. Liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.

[...]”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja kohtueelne menetlus

6        Hageja on Salerno ja Napoli (Itaalia) ülikoolide õigusteaduskondade assistent.

7        Valmistades ette uuringut riigiabi mõju kohta Itaalia lõunaosa vähem soodsates piirkondades tegutsevatele ettevõtjatele, esitas hageja 4. detsembri 2001. aasta kirjaga määrusele nr 1049/2001 tuginedes taotluse tutvumiseks teatud dokumentidega riigiabi kava kohta, mis oli pärast esialgset uurimist tunnistatud komisjoni 2. augusti 2000. aasta otsusega (riigiabi N 715/99 – Itaalia (SG 2000 D/10574)) ühisturuga kokkusobivaks. Eelkõige soovis hageja juurdepääsu Itaalia ametiasutuste ja komisjoni kirjavahetusele nimetatud kava uurimismenetluse raames, Itaalia ametiasutuste ja komisjoni talituste 16. mail 2000. aastal Brüsselis toimunud kohtumise protokollile ning soovitusele, millega komisjon tegi nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 18 alusel ettepaneku asjakohaste muudatuste tegemiseks asjaomases abikavas, kuivõrd see soovitus ei sisaldunud juba ühes eespool nimetatud dokumentidest.

8        Komisjon jättis 19. detsembri 2001. aasta kirjaga hageja taotluse rahuldamata. Juurdepääsu andmisest keeldumise õigustusena viitas komisjon kahe Esimese Astme Kohtu otsuse põhjendustele, nimelt 14. detsembri 2000. aasta otsuse kohtuasjas T‑613/97: Ufex jt vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑4055) punktidele 86–90 ning 11. detsembri 2001. aasta otsuse kohtuasjas T‑191/99: Petrie jt vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑3677) punktidele 67 ja 68. Komisjon soovitas sellega hagejal esitada oma taotlus Itaalia ametiasutustele ning selgitas, et tal ei ole vastuväiteid kirjade avaldamisele, mille ta Itaalia ametiasutustele saatis.

9        Hageja esitas 14. jaanuari 2002. aasta kirjaga komisjonile kordustaotluse kooskõlas määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõikega 2.

10      Pärast seda, kui komisjon teavitas hagejat 1. veebruari 2002. aasta kirjas tema taotluse läbivaatamise tähtaja pikendamisest 14 päeva võrra, ei vastanud ta lõpuks kordustaotlusele sõnaselgelt, mis määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõike 3 kohaselt tähendab eitavat vastust.

11      Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. märtsil 2002. Sama kuupäeva kandva eraldi dokumendiga esitas hageja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 76a alusel taotluse kohtuasja lahendamiseks kiirendatud menetluses, mis jäeti 11. aprilli 2002. aasta otsusega rahuldamata.

12      Vastuseks komisjoni 30. aprilli 2002. aasta kirjale, milles sooviti Itaalia ametiasutustelt teada, kas nad on nõus hagejale taotletud dokumentide edastamisega, teatasid Itaalia ametiasutused 16. mai 2002. aasta kirjas, et nad kiidavad hagejale juurdepääsu andmisest keeldumise heaks.

13      Kirjalik menetlus lõpetati 1. augustil 2002.

14      Esimese Astme Kohus otsustas kodukorra artikli 14 alusel ja neljanda koja ettepanekul, olles pooled ära kuulanud vastavalt kodukorra artiklile 51, anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud koosseisule.

15      Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (neljas koda laiendatud koosseisus) alustada suulist menetlust.

16      Hageja taotles 3. märtsi 2003. aasta kirjas muu hulgas kirjaliku menetluse uuendamist, et esitada uusi väiteid, mis põhinevad pärast kirjaliku menetluse lõpetamist toimunud asjaoludel, samuti taotles ta pikemat aega kohtukõneks.

17      Vastuseks sellele kirjale otsustati muu hulgas rahuldamata jätta taotlus kirjaliku menetluse uuendamiseks ja paluti hagejal esiteks saata Esimese Astme Kohtule dokumendid nimetatud uute asjaolude kohta ning teiseks kirjeldada lühidalt uute väidete sisu.

18      Hageja vastas sellele järelepärimisele 24. märtsi 2003. aasta kirjaga, esitades 21. märtsi 2003. aasta kuupäeva kandva kirja, milles ta esitas neli uut tühistamisväidet.

19      Vahepeal oli komisjon teatanud Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. märtsil 2003. aastal jõudnud kirjas, et ta on edastanud hagejale 20. märtsi 2003. aasta kirjaga komisjoni poolt vaidlusaluse abikava uurimise raames koostatud dokumendid. See edastamine puudutas Itaalia ametiasutustele 22. detsembril 1999, 7. märtsil 2000 ning 29. mail 2000 saadetud kirjasid, mis olid ka hageja esialgse taotluse esemeks, kusjuures viimati nimetatud kiri andis muu hulgas edasi eespool punktis 7 nimetatud 16. mail 2000. aastal Brüsselis toimunud kohtumise sisu. Komisjoni arvates langes selle edastamise tulemusena ära hagi ese nimetatud dokumentide osas. Komisjon teatas hoopis, et ta ei saanud hagejale edastada talle Itaalia ametiasutuste poolt vaidlusaluse abikava uurimise raames saadetud dokumente, sest viimased keelasid 16. mai 2002. aasta kirjas igasuguse avalikustamise. Seepeale tegi komisjon ettepaneku küsida hagejalt, kas viimane soovib hagimenetlust jätkata.

20      Hageja palus 26. märtsi 2003. aasta kirjas viia 3. aprilliks 2003 kavandatud kohtuistung plaanitult läbi. 27. märtsil 2003 esitas hageja taotluse saata talle Itaalia ametiasutuste 17. veebruari 2003. aasta kiri, milles viimased teatasid vastuseks komisjoni küsimusele seoses ühe Itaalia ettevõtja juurdepääsutaotlusega, et nad on vastu samade dokumentide edastamisele, mida hageja taotleb; nimetatud taotlus rahuldati.

21      Pooled esitasid 3. aprilli 2003. aasta kohtuistungil oma suulised avaldused ning vastasid Esimese Astme Kohtu küsimustele.

 Poolte nõuded

22      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada 19. detsembri 2001. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema algne taotlus dokumentidega tutvumiseks;

–        tühistada tema kordustaotluse vaikiv rahuldamata jätmine;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

23      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Hagi ese

24      Tuleb tõdeda, et käesoleva menetluse kestel edastas komisjon hagejale eespool punktis 19 nimetatud dokumendid, mille tagajärjel muutusid kohtuvaidluse esialgsed andmed.

25      Hageja selgitas 3. aprillil 2003 toimunud kohtuistungil, et sellega on tema nõue juurdepääsuks osaliselt, nimelt komisjoni dokumente puudutavas osas, rahuldatud, mistõttu ta loobus oma nõudest nendele dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumise tühistamise osas. Lisaks loobus ta oma 21. märtsi 2003. aasta kirjas esitatud kolmest esimesest uuest väitest, mille ta oli esitanud hea halduse põhimõtte, määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 4 ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiste kohta. Esimese Astme Kohus kandis need loobumised kohtuistungi protokolli.

26      Hageja ei loobunud aga nõudest tühistada komisjoni otsus, millega keelduti andmast talle juurdepääsu Itaalia ametiasutuste koostatud dokumentidele, ega väidetest, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõikeid 1 ja 3 koosmõjus artikli 4 lõikega 2, nagu on esitatud ka hagiavalduses, ning sama määruse artikli 4 lõiget 5, nagu on esitatud tema 21. märtsi 2003. aasta kirjas.

27      Esiteks tuleb uurida väidet, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 5.

 Väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 5

 Poolte argumendid

28      Selle väite aluseks oleva uue asjaolu kohta väidab hageja, et pärast seda, kui ta sai teada, et komisjoni peasekretär andis loa edastada ühele Itaalia ettevõtjale dokumente seoses ühe teise riigiabi kava uurimisega, küsis ta komisjoni peasekretärilt uuesti ka enda taotluse kohta. Viimase 11. novembri 2002. aasta vastus koosmõjus vastuse lisana 2 esitatud Itaalia ametiasutuste 16. mai 2002. aasta kirjaga kujutab endast vaidlustatud juurdepääsu andmisest keeldumise uut põhjendust ning õigustab seega uue väite esitamist.

29      Nimetatud 11. novembri 2002. aasta kirjas keeldus komisjoni peasekretär taas taotletud dokumentide edastamisest käesoleva menetluse ning asjaolu tõttu, et Itaalia ametiasutused keelasid nende dokumentide avalikustamise, mille nad olid vaidlusaluse abikava uurimise raames komisjonile edastanud.

30      Peamise väite osas viitab hageja esmalt sellele, et Itaalia Ministero delle Attività Produttive (tootmistegevuse ministeerium) 16. mai 2002. aasta kirja on allkirjastanud peadirektor ning lisab seejärel, et ta „kahtleb, kas riigile kohustuste loomiseks piisab ühe (mitmest) ministeeriumi ühe (mitmest) juhtiva ametniku allkirjast”, kui arvestada, et sellele liikmesriigile määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 antud võimalus on erandlik.

31      Hageja leiab ka, et eespool nimetatud kirjade saatja võtab komisjoni poolt juurdepääsu andmisest keeldumise üksnes teadmiseks ja nõustub sellega ega nõua sõnaselgelt, et taotletud dokumendid jäetaks avalikustamata. Selline käitumine ei välista võimalikku hilisemat komisjoni otsust, mis oleks vastupidine kui käesoleva hagiga vaidlustatud otsus.

32      Sellistel asjaoludel on komisjon teinud ilmse hindamisvea ning rikkunud eespool nimetatud artiklit, kui ta käsitas seda kirja Itaalia ametiasutustele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 antud pädevuse teostamisena, mis seisneb võimaluses taotleda nõutud dokumentide avalikustamata jätmist, ja seega ka avalikustamise takistusena.

33      Komisjon märkis 21. märtsi 2003. aasta kirjas ja kohtuistungil, et ta ei saanud Itaalia ametiasutuste taotletud dokumente edastada viimaste keelu tõttu, mida nad väljendasid 16. mai 2002. aasta kirjas ning mis sisaldus samade dokumentide osas ka 17. veebruari 2003. aasta kirjas, samuti leidis ta, et käesolevas asjas on täielikult arvestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5. Nimetatud artikliga liikmesriikidele antud võimalust saab selgitada asjaoluga, et kehtima jäävad siseriiklikud sätted dokumentidega tutvumise kohta, mille puhul ei saa lubada, et nendest minnakse mööda määruse nr 1049/2001 sätete abiga. Komisjon leidis lisaks, et Esimese Astme Kohus ei saa kontrollida liikmesriigi poolt avalikustamise keelamist ei selle vormilisest ega sisuliselt küljest, ning rõhutas, et Tribunale amministrativo regionale del Lazio (Lazio maakonna halduskohus) on tunnistanud 25. juuli 2001. aasta määrusega õiguspäraseks, et Itaalia ametiasutused jätsid rahuldamata taotluse, mille ettevõtjad olid esitanud sama aasta aprillis samade dokumentidega tutvumiseks.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

34      Kõigepealt tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese taande kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.

35      Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et komisjon väitis oma vasturepliigis, et ta küsis hageja taotlust arvestades Itaalia ametiasutustelt 30. aprillil 2002, kas viimased on nõus hagejale taotletud dokumentide edastamisega, ja et viimased väljendasid 16. mai 2002. aasta kirjas (vt vasturepliigi lisa 2) nõusolekut hagejale juurdepääsu andmisest keeldumisega.

36      Need faktilised asjaolud, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus ja millest hageja ei saanud ka teisiti teada saada, kujutavad endast järelikult uusi asjaolusid, mis lubavad esitada väite määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 rikkumise kohta; seejuures tuleb arvestada, et kostja ei ole kohtuistungil selle väite lubatavust vaidlustanud.

37      Järgmiseks tuleb tõdeda, et menetluse kestel on komisjon edastanud hagejale omapoolsed Itaalia ametiasutustele vaidlusaluse abikava kohta saadetud kirjad, kuid keeldunud jätkuvalt edastamast Itaalia ametiasutuste dokumente, põhjendades seda lisaks asjaoluga, et viimased on kahes kirjas, mis kannavad vastavalt kuupäeva 16. mai 2002 ning 17. veebruar 2003, keelanud igasuguse avalikustamise.

38      Oluline on rõhutada, et määruse nr 1049/2001 artiklis 2 ette nähtud õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega puudutab kõiki selle institutsiooni käsutuses olevaid dokumente, see tähendab selle artikli lõike 3 kohaselt kõiki institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevaid dokumente.

39      Nii võivad institutsioonid vajaduse korral edastada dokumente, mis pärinevad kolmandatelt isikutelt, kelle hulka kuuluvad määruse nr 1049/2001 artikli 3 punktis b sisalduva mõiste „kolmas isik” kohaselt ka liikmesriigid.

40      Kolmandate isikute osas tuleneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 5 siiski, et liikmesriikide suhtes kehtib eriregulatsioon. Nimelt võib liikmesriik selle sätte kohaselt taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.

41      Siinkohal tuleb rõhutada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 sõnastus võtab üle Amsterdami lepingu lõppaktile lisatud deklaratsiooni nr 35, mille kohaselt lepib konverents kokku, et EÜ artiklis 255 seatud põhimõtted ja tingimused võimaldavad liikmesriigil taotleda, et komisjon või nõukogu ei edastaks sellest riigist pärinevat dokumenti kolmandatele isikutele ilma selle riigi eelneva nõusolekuta. Nagu komisjon kohtuistungil õigesti märkis, saab seda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 liikmesriikidele antud võimalust selgitada asjaoluga, et määruse eesmärk ega tagajärg ei ole muuta siseriiklikke õigusakte, mis käsitlevad juurdepääsu dokumentidele (määruse nr 1049/2001 põhjendus 15).

42      Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et komisjon küsis Itaalia ametiasutustelt 30. aprilli 2002. aasta kirjas, kas nad on nõus komisjoniga toimunud kirjavahetuse edastamisega hagejale, kelle nimi oli vaidlusaluses kirjas selgelt välja toodud. Selline Itaalia ametiasutustelt järelepärimine oli tingimata vajalik, sest hageja taotlus puudutas dokumente, mis olid komisjonile edastatud enne määruse nr 1049/2001 jõustumist.

43      16. mai 2002. aasta kirjas, mis edastati komisjonile Itaalia Vabariigi alalise esinduse poolt Euroopa Liidu juures 17. mail 2002 (vasturepliigi lisa 2), võttis Itaalia Ministero delle Attività Produttive peadirektor G. Visconti teadmiseks, et komisjon keeldus juba 19. detsembri 2001. aasta kirjas hagejale juurdepääsu andmast ning kiitis selle heaks.

44      Hageja väidab, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui võrdsustas 16. mai 2002. aasta kirja Itaaliale määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 antud pädevuse teostamisega, nimelt võimalusega taotleda nõutud dokumentide avalikustamata jätmist, ja seega ka takistusega avalikustamiseks.

45      Hageja väljendas 21. märtsi 2003. aasta kirjas esiteks „kahtlust”, kas 16. mai 2002. aasta kirja allkirjastanud isik on pädev teostama Itaalia Vabariigile määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 antud võimalust.

46      Siinkohal tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjoni pädevuses esitada oma arvamust pädevuse jaotuse kohta liikmesriikide korralduslike normide järgi (Euroopa Kohtu 12. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑8/88: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑2321, punkt 13).

47      Lisaks tuleb meenutada, ühenduste kohtul puudub EÜ artikli 230 alusel esitatud hagi raames pädevus otsustada siseriiklike ametiasutuste tegevuse seaduslikkuse üle (Euroopa Kohtu 3. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑97/91: Oleificio Borelli vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑6313, punkt 9, ja Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑22/97: Kesko vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑3775, punkt 83).

48      Seega ei olnud komisjoni pädevuses otsustada selle üle, kas 16. mai 2002. aasta kirja saatjal oli Itaalia õiguse kohaselt pädevus esitada vastuväiteid hageja taotletud dokumentide avaldamisele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 järgi, vaid ta sai üksnes kontrollida, kas vaidlusalune kiri on esmapilgul liikmesriigi kiri nimetatud sätte tähenduses (eespool viidatud kohtuotsus Kesko vs. komisjon, punkt 84). Pärast seda, kui ta oli saanud Itaalia Ministero delle Attività Produttive kirja koos kaaskirjaga Itaalia Vabariigi alaliselt esinduselt Euroopa Liidu juures, mis viitas otse komisjoni 30. aprilli 2002. aasta kirjale, võis ta seega lähtuda sellest, et esmapilgul on ta saanud Itaalia Vabariigi vastuväite hagejale viimase poolt taotletud dokumentide edastamisele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 järgi.

49      Igatahes tuleb märkida, et ehkki hageja sõnastas 21. märtsi 2003. aasta kirjas oma etteheite kahtlevalt, selgitas ta kohtuistungil vastuseks Esimese Astme Kohtu sõnaselgele küsimusele, et ta ei suuda nimetada ametiasutust, mis oleks tema arvates Itaalias pädev kasutama määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 5 tulenevat võimalust; seetõttu ei ole esitatud ka tõendit 16. mai 2002. aasta kirja saatja pädevuse puudumise kohta.

50      Hageja viitab teiseks sellele, et 16. mai 2002. aasta kiri ei sisalda sõnaselget vastuväidet taotletud dokumentide edastamisele, mis on aga vajalik määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 kohaldamiseks.

51      Selle kohta tuleb esmalt märkida, et nimetatud kirja sõnastusest nähtub selgelt, et sellega vastatakse komisjoni 30. aprilli 2002. aasta kirjale, milles anti teada, et hageja on esitanud juurdepääsu andmisest keeldumise peale hagi, ning paluti Itaalia ametiasutustel esitada oma seisukoht hageja taotletud dokumentide avalikustamise kohta.

52      Veel tuleb märkida, et 16. mai 2002. aasta kirja sõnastus on seletatav selle kirja kirjutamise üldise taustaga, nimelt asjaoluga, et komisjon oli keeldunud hagejale juurdepääsu andmast ning selle kirja sisu arvestades puudub igasugune kahtlus Itaalia ametiasutuste eitava vastuse osas ja seega ka vastuseisu osas igasuguse vaidlusaluse riigiabi kava uurimismenetluse raames koostatud dokumentide avaldamisele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 kohaselt. Itaalia ametiasutused ei olnud kirjas mitte üksnes sõnaselgelt nõus komisjoni poolt hagejale juurdepääsu andmisest keeldumisega, vaid ka lisanud, et nad on juba rahuldamata jätnud kaks Itaalia ettevõtjate ning hageja advokaadi poolt viimase enda nimel 2001. aasta aprillis ja detsembris esitatud taotlust, mis puudutasid samu hageja taotletavaid dokumente.

53      Sellistel asjaoludel võib jätta tähelepanuta Itaalia ametiasutuste 17. veebruari 2003. aasta kirja, milles viimased selgitasid vastuseks komisjonile seoses Itaalia ettevõtja juurdepääsutaotlusega, et nad ei ole nõus samade dokumentide edastamisega, mille suhtes oli esitatud ka hageja taotlus.

54      Arvestades kõiki eespool toodud põhjendusi, tuleb järeldada, et komisjon ei ole teinud käesolevas asjas ilmset hindamisviga ega rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 5.

55      Lõpuks tuleb esile tuua, et liikmesriikidele antud võimalus taotleda, et nende dokumente ei avalikustataks kolmandatele isikutele ilma liikmesriigi eelneva nõusolekuta, kuulub määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandite hulka, mis on tehtud õigusest tutvuda institutsioonide dokumentidega.

56      Arvestades 16. mai 2002. aasta kirjast nähtuvat asjaolu, et Itaalia ametiasutused on vastu sellele, et vaidlusaluse abikava uurimismenetluse raames koostatud dokumendid edastatakse hagejale, tundub juurdepääsutaotluse rahuldamata jätmine nende dokumentide osas õiguspärane, kusjuures arvestada tuleb seda, et hageja on käesolevas asjas vaidlustanud üksnes selle, kas nimetatud ametiasutused on ka tegelikult avaldanud vastuseisu nimetatud dokumentide edastamisele.

57      Neil asjaoludel tuleb hagi jätta rahuldamata, ilma et tuleks käsitleda väidet määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõigete 1 ja 3 koosmõjus artikli 4 lõikega 2 rikkumise kohta.

 Kohtukulud

58      Kodukorra artikli 87 lõike 2 järgi on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 3 kohaselt võib Esimese Astme Kohus siiski otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.

59      Käesolevas asjas tuleb, nagu Esimese Astme Kohus eespool tõdes, jätta hagi rahuldamata osas, milles palutakse tühistada komisjoni otsus, millega viimane keeldus andmast juurdepääsu Itaalia Vabariigilt pärit dokumentidele. Olgu veel meenutatud, et hageja on loobunud oma hagist selles osas, milles paluti tühistada juurdepääsu andmisest keeldumine komisjoni koostatud dokumentidele, mis on talle edastatud 20. märtsil 2003.

60      Esimese Astme Kohus arvestab siiski, et esiteks konsulteeris komisjon Itaalia ametiasutustega hilinenult ning teiseks edastas hagejale vaidlusaluse abikava uurimismenetluse raames koostatud dokumendid alles pärast hagi esitamist ning rohkem kui 15 kuud pärast esimese juurdepääsutaotluse esitamist.

61      Komisjoni käitumist arvestades leiab Esimese Astme Kohus, et kodukorra artikli 87 lõike 3 kohaselt tuleb kostjaks olnud komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt välja pool hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Hageja kannab ise poole oma kohtukuludest. Mõista pool hageja kohtukuludest välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Tiili

Pirrung

Mengozzi

Meij

 

      Vilaras

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. septembril 2003 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

      Koja esimees

H. Jung

 

       V. Tiili


* Kohtumenetluse keel: itaalia.