Kohtuasi C‑333/13

Elisabeta Dano

ja

Florin Dano

versus

Jobcenter Leipzig

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sozialgericht Leipzig)

Eelotsusetaotlus – Isikute vaba liikumine – Liidu kodakondsus – Võrdne kohtlemine – Majanduslikult mitteaktiivsed liikmesriigi kodanikud, kes elavad teise liikmesriigi territooriumil – Neile isikutele määruse (EÜ) nr 883/2004 alusel mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste maksmise välistamine – Direktiiv 2004/38/EÜ – Üle kolmekuuline elamisõigus – Artikli 7 lõike 1 punkt b ja artikkel 24 – Piisavate vahendite tingimus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 11. november 2014

1.        Sotsiaalkindlustus – Võõrtöötajad – Võrdne kohtlemine määruse nr 883/2004 artikli 4 tähenduses – Kohaldamisala – Mitteosamakselised rahalised erihüvitised – Hõlmamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 3 lõiked 3 ja 4 ning artikkel 70; nõukogu määrus nr 1247/92, põhjendused 3 ja 7)

2.        Sotsiaalkindlustus – Võõrtöötajad – Direktiiv 2004/38 – Sotsiaalabi – Mõiste – Määruse nr 883/2004 artikli 70 lõikes 2 ette nähtud mitteosamakselised rahalised erihüvitised – Hõlmamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikli 70 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2004/38, artikli 24 lõige 2)

3.        Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Direktiiv 2004/38 – Võrdse kohtlemise põhimõte – Vastuvõtva liikmesriigi kohustus anda majanduslikult mitteaktiivsetele teiste liikmesriikide kodanikele õigus sotsiaaltoetustele – Tingimused – Direktiivi tingimustele vastav elamine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil – Majanduslikult mitteaktiivse liidu kodaniku kohustus omada enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artiklid 4 ja 70; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38, põhjendus 10 ning artikli 7 lõike 1 punkt b ja artikli 24 lõige 1)

4.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Euroopa Liidu põhiõiguste harta tõlgendamise taotlus – Riigisisese vaidluse ese, millel puudub seos liidu õigusega – Euroopa Kohtu pädevuse puudumine

(ELL artikli 6 lõige 1; ELTL artikkel 267; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 51 lõige 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, artikkel 70; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38)

1.        Määrust nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, mida on muudetud määrusega nr 1244/2010, tuleb tõlgendada nii, et „mitteosamakselised rahalised erihüvitised” määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 3 ja artikli 70 tähenduses kuuluvad selle määruse artikli 4 kohaldamisalasse.

Esiteks nähtub määruse nr 883/2004 artikli 3 sõnastusest selgelt, et määrust kohaldatakse mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste suhtes. Teiseks, määruse artikli 70 lõike 3 kohaselt on need hüvitised küll erandina välja arvatud määruse teatud sätete kohaldamisalast, kuid nende sätete hulka ei kuulu määruse artikkel 4. Kolmandaks, määruse nr 1247/92 põhjendustest 3 ja 7 nähtub, et selle määrusega määrusesse nr 1408/71 lisatud erisätte kohaselt ei ole mitteosamakselised rahalised erihüvitised eksporditavad, millele vastukaaluks on ette nähtud võrdne kohtlemine elukohariigis.

(vt punktid 49, 51–55 ja resolutsiooni punkt 1)

2.        Määruse nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, mida on muudetud määrusega nr 1244/2010, artikli 70 lõikes 2 ette nähtud „mitteosamakselised rahalised erihüvitised” kuuluvad direktiivi 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 24 lõike 2 tähenduses „sotsiaalabi” alla. Nimelt peetakse selle mõistega silmas kõiki abiskeeme, mille avalik võim on kehtestanud kas riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil ja mille kohaldamist võib taotleda isik, kellel ei ole piisavalt vahendeid, et rahuldada iseenda ja oma perekonna elementaarseid vajadusi, ja kes võib seetõttu hakata oma elamisperioodi vältel koormama vastuvõtva liikmesriigi eelarvevahendeid, mis võib mõjutada abi üldist ulatust, mida see riik on võimeline andma.

(vt punkt 63)

3.        Direktiivi 2004/38, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 24 lõiget 1 koostoimes direktiivi artikli 7 lõike 1 punktiga b ja määruse nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, mida on muudetud määrusega nr 1244/2010, artikliga 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt arvatakse teatavate määruse nr 883/2004 artikli 70 lõike 2 tähenduses „mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste” saajate hulgast välja teiste liikmesriikide kodanikud, kuigi neid hüvitisi makstakse samasuguses olukorras olevatele vastuvõtva liikmesriigi kodanikele, kui neil teiste liikmesriikide kodanikel ei ole vastuvõtvas liikmesriigis elamise õigust direktiivi 2004/38 alusel.

Vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikele 1 koheldakse kõiki selle direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke aluslepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Sellest järeldub, et eespool mainitud sotsiaaltoetuste puhul saab liidu kodanik nõuda vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdset kohtlemist ainult siis, kui tema elamine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil vastab direktiivi 2004/38 tingimustele. Kui nõustuda sellega, et isikud, kellel ei ole elamisõigust direktiivi 2004/38 alusel, võivad nõuda õigust sotsiaaltoetustele samadel tingimustel kui oma riigi kodanikud, läheks see vastuollu direktiivi põhjenduses 10 sõnastatud direktiivi eesmärgiga vältida olukorda, et liidu teiste liikmesriikide kodanikud koormavad põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

Majanduslikult mitteaktiivsete liidu kodanike puhul, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis kauem kui kolm kuud, kuid vähem kui viis aastat, tuleb niisiis kontrollida, kas need kodanikud elavad riigis vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud tingimustele, mille eesmärk on vältida seda, et majanduslikult mitteaktiivsed liidu kodanikud kasutaksid vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkaitsesüsteemi endale elatusvahendite hankimiseks ja mille hulgas on majanduslikult mitteaktiivse liidu kodaniku kohustus omada enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid. Selle sätte kohaselt peab liikmesriigil olema võimalus keelduda sotsiaaltoetuste andmisest majanduslikult mitteaktiivsetele liidu kodanikele, kes kasutavad oma liikumisvabadust üksnes eesmärgil saada teise liikmesriigi sotsiaalabi, kuid kellel puuduvad piisavad vahendid, et saada elamisõigus. Seoses sellega tuleb kontrollida konkreetselt iga asjassepuutuva isiku majanduslikku olukorda, võtmata arvesse taotletud sotsiaaltoetusi.

Samasugune järeldus tuleb teha määruse nr 883/2004 artikli 4 tõlgendamisel, sest määruse artikli 70 lõike 2 tähenduses „mitteosamakselisi rahalisi erihüvitisi” antakse sama artikli lõike 4 kohaselt eranditult asjaomase isiku elukohajärgses liikmesriigis kooskõlas selle riigi õigusaktidega.

(vt punktid 68, 69, 74, 76, 78, 80, 83, 84 ja resolutsiooni punkt 2)

4.        Määruse nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, mida on muudetud määrusega nr 1244/2010, artikli 70 – kus on määratletud „mitteosamakselised rahalised erihüvitised” – eesmärk ei ole määrata kindlaks nende hüvitiste saamise õiguse sisulised tingimused. Need tingimused on iga liikmesriigi seadusandja määrata. Kuna need tingimused ei tulene määrusest nr 883/2004, direktiivist 2004/38 ega muudest liidu teisese õiguse aktidest ja liikmesriikidel on seega pädevus kehtestada selliste hüvitiste maksmise tingimused, siis on neil ka pädevus määrata kindlaks seda liiki hüvitistega tagatud sotsiaalabi ulatus.

Järelikult ei rakenda liikmesriigid liidu õigust, kui nad määravad kindlaks mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste andmise tingimused ja ulatuse.

Seetõttu ei ole Euroopa Kohus pädev vastama küsimusele, kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 1, 20 ja 51 tuleb tõlgendada nii, et need kohustavad liikmesriike maksma liidu kodanikele mitteosamakselisi rahalisi elementaarseid kindlustushüvitisi, mis muudavad alaliselt riigis elamise võimalikuks, või võivad liikmesriigid piirduda päritoluriiki pöördumiseks vajalike vahendite eraldamisega.

(vt punktid 87–92)