KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JÁN MAZÁK
esitatud 18. mail 20101(1)
Kohtuasi C‑119/09
Société fiduciaire nationale d'expertise comptable
versus
Ministre du budget, des comptes publics et de la fonction publique
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))
Direktiiv 2006/123/EÜ – Täielikud keelud, mis on seotud reguleeritud kutsealade kaubanduslike teadaannetega – Personaalsete pakkumiste tegemine
1. Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul esimest korda tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul.(2)
2. Conseil d’État (Prantsusmaa) esitatud eelotsuse küsimus käsitleb reguleeritud kutsealade esindajate – käesolevas asjas raamatupidamisekspertide – kaubanduslike teadaannete tegemise vabadust, mis on reguleeritud direktiivi 2006/123 artikliga 24. See küsimus on sõnastatud järgmiselt:
„Kas […] direktiiviga 2006/123 […] sooviti keelata selles nimetatud reguleeritud kutsealade puhul kõik üldised keelud, ükskõik missugune on asjaomane äripraktika, või sooviti jätta liikmesriikidele võimalus säilitada mõnede äripraktikate, nagu näiteks personaalsete pakkumiste tegemine, üldised keelud?”
3. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Euroopa Kohtu vastus tema küsimusele on vajalik, et ta saaks otsustada Société fiduciaire nationale d’expertise comptable’i (edaspidi „Société fiduciaire”) esitatud kaebuse üle, milles palutakse tühistada 27. septembri 2007. aasta dekreet nr 2007‑1387 raamatupidamisekspertide kutse‑eetika koodeksi kohta (décret portant code de déontologie des professionnels de l’expertise comptable), sest sellega keelatakse personaalsete pakkumiste tegemine. Direktiivi 2006/123 ja eelkõige selle artikli 24 rikkumine on üks tühistamisväidetest, millele Société fiduciaire eelotsusetaotluse esitanud kohtus tugines.(3)
4. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud märkused Société fiduciaire, Prantsuse, Küprose ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Ühenduste Komisjon. Kohtuistung toimus 23. märtsil 2010 ja sellel osalesid Société fiduciaire’i, Prantsuse ja Madalmaade valitsuse ning komisjoni esindajad.
5. Eelotsuse küsimusele pakutud vastused võib jagada kahte rühma. Esimene rühm hõlmab Société fiduciaire’i, Madalmaade valitsuse ja komisjoni pakutud vastuseid. Nad teevad ettepaneku vastata, et direktiivi 2006/123 artikli 24 lõige 1 välistab selles osutatud reguleeritud kutsealade puhul kõik täielikud keelud, mis on seotud reguleeritud kutsealade mis tahes vormis kaubanduslike teadaannetega, ning seega ka sellise keelu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, st personaalsete pakkumiste tegemise keelu.
6. Teine vastuste rühm hõlmab Prantsuse ja Küprose valitsuse vastuseid. Nende arvates ei ole direktiivi 2006/123 kõnealuse sättega põhimõtteliselt vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis keelab reguleeritud kutsealade puhul personaalsete pakkumiste tegemise.
Õiguslik raamistik
Direktiiv 2006/123
7. Direktiiv 2006/123 võeti vastu EÜ artikli 47 lõike 2 esimese ja kolmanda lause ja EÜ artikli 55 alusel.
8. Direktiivi 2006/123 põhjendus 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Konkurentsivõimeline teenuste turg on oluline majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade loomiseks Euroopa Liidus. Praegu takistavad arvukad tõkked siseturul teenuseosutajatel, eelkõige väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel, laiendada oma tegevust väljapoole oma riigi piire ning kasutada täielikult siseturu eeliseid. See vähendab Euroopa Liidu teenuseosutajate konkurentsivõimet maailmas. Vabaturg, mis sunnib liikmesriike kõrvaldama piirangud piiriüleselt teenuste osutamiselt, suurendades samal ajal läbipaistvust ja tarbijatele edastatava teabe hulka, annaks tarbijatele suurema valikuvõimaluse ja paremad teenused madalama hinnaga.”
9. Direktiivi 2006/123 põhjendus 5 sätestab:
„Seepärast tuleks kõrvaldada takistused, mis tõkestavad liikmesriikides tegutsevate teenuseosutajate asutamisvabadust ja teenuste vaba liikumist liikmesriikide vahel, ning tagada teenuse kasutajatele ja teenuseosutajatele õiguskindlus, mis on vajalik nende kahe [EÜ] asutamislepingu põhivabaduse praktiliseks teostamiseks. […]”
10. Direktiivi 2006/123 põhjendus 7 täpsustab:
„Käesoleva direktiiviga luuakse üldine õiguslik raamistik, mis on kasulik paljude erinevate teenuste osutamise seisukohalt ning võtab samas arvesse eri liiki tegevuste ja kutsealade eripära ja reguleerimissüsteeme. […]”
11. Direktiivi 2006/123 põhjendus 100 sätestab:
„Vaja on kaotada täielikud keelud, mis on seotud reguleeritud kutsealade kaubanduslike teadaannetega, kusjuures ei ole mõeldud keelde, mis puudutavad kaubanduslike teadaannete sisu, vaid pigem keelde, mis üldisel viisil keelavad teatud kutseala puhul ühe või mitme kaubandusliku teadaande vormi kasutamise, näiteks igasugune kuulutamise keeld ühes või mitmes meediakanalis. Kaubanduslike teadaannete sisu ja meetoditega seoses on vaja julgustada kutsetöötajaid [Mõiste „kutsetöötajad” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kutseala esindajad”.] koostama tegevusjuhendeid ühenduse tasandil vastavalt ühenduse õigusaktidele.”
12. Direktiivi 2006/123 artiklis 4 on määratletud kõnealuse direktiivi põhimõisted. Käesolevas kohtuasjas omavad tähtsust kaks määratlust: reguleeritud kutseala mõiste ja kaubandusliku teadaande mõiste määratlused.
13. Reguleeritud kutseala on direktiivi 2006/123 artikli 4 punktis 11 defineeritud viitega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivile 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta,(4) täpsemalt selle direktiivi artikli 3 lõike 1 punktile a. Selle sätte kohaselt on „reguleeritud kutseala”
„kutsetegevus või -tegevuste hulk, millel tegutsema hakkamist või tegutsemist või tegutsemise üht moodustest reguleerivad spetsiaalse kutsekvalifikatsiooni omamist kas otseselt või kaudselt käsitlevad õigus- või haldusnormid; tegutsemise moodus on eelkõige kutsealal tegutsemine kutsenimetuse all, kui sellise nimetuse kasutamine on õigus- või haldusnormidega lubatud üksnes vastavat kutsekvalifikatsiooni omavatel isikutel […]”.
14. Direktiivi 2006/123 artikli 4 punktis 12 on mõiste „kaubanduslik teadaanne” määratletud järgmiselt:
„mis tahes teadaanne, mille eesmärk on otseselt või kaudselt edendada kaubanduse, tööstuse või käsitööndusega tegeleva või reguleeritud kutsealal tegutseva äriühingu, organisatsiooni või isiku kaupu, teenuseid või mainet. Kaubanduslikuks teadaandeks ei loeta:
a) teavet, mis võimaldab otsest juurdepääsu äriühingu, organisatsiooni või isiku tegevusele, sealhulgas eriti domeeninime ja e‑posti aadressi;
b) äriühingu, organisatsiooni või isiku kaupade, teenuste või maine kohta neist sõltumatult kogutud teavet, eriti juhul, kui seda ei tehta rahalise tulu saamise eesmärgil.”
15. Direktiivi 2006/123 V peatüki „Teenuste kvaliteet” alla kuuluv artikkel 24 „Reguleeritud kutsealade kaubanduslikud teadaanded” sätestab:
„1. Liikmesriigid kõrvaldavad kõik täielikud keelud, mis on seotud reguleeritud kutsealade kaubanduslike teadaannetega.
2. Liikmesriigid tagavad, et reguleeritud kutsealade kaubanduslikud teadaanded on vastavalt ühenduse õigusaktidele kooskõlas kutse-eeskirjadega, mis on eelkõige seotud kutseala sõltumatuse, väärikuse ja terviklikkuse ning samuti ametisaladusega viisil, mis on kooskõlas iga kutseala eripäraga. [Liikmesriigid tagavad, et reguleeritud kutsealade kaubanduslikud teadaanded on kooskõlas ühenduse õigusaktidele vastavate kutse-eeskirjadega, mis tagavad eelkõige kutseala sõltumatuse, väärikuse ja terviklikkuse ning samuti ametisaladuse, arvestades iga kutseala eripära.] Kutse-eeskirjad kaubanduslike teadaannete kohta peavad olema mittediskrimineerivad, põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega ning proportsionaalsed.” [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.]
16. Vastavalt direktiivi 2006/123 artikli 44 lõikele 1 möödus kõnealuse direktiivi ülevõtmise tähtaeg 28. detsembril 2009.
Siseriiklikud õigusnormid
17. Dekreedile nr 2007‑1387 on lisatud raamatupidamisekspertide kutse‑eetika koodeks (Code de déontologie des professionnels de l’expertise comptable, edaspidi „Code de déontologie”).
18. Kõnealuse Code de déontologie artikkel 12 sätestab:
„ I. Artiklis 1 nimetatud isikutel on keelatud astuda mis tahes samme selleks, et pakkuda oma teenuseid kolmandatele isikutele. Kollokviumitel, seminaridel või muudel akadeemilistel või teadusüritustel on neil lubatud osaleda siis, kui nad ei tee nendel midagi, mida võib pidada personaalsete pakkumiste tegemiseks.
II. Artiklis 1 nimetatud isikutel on lubatud müügiedendusmeetmeid võtta ainult siis, kui need annavad avalikkusele vajalikku teavet. Selleks kasutatavaid vahendeid tuleb tarvitada diskreetselt, kahjustamata kutseala sõltumatust, väärikust ja au ning rikkumata kutse-eeskirju, mis käsitlevad ametisaladust ning lojaalsust klientide ja teiste sama kutseala esindajate suhtes. Esitledes oma kutsetegevust kolmandatele isikutele ükskõik missugusel viisil, ei tohi artiklis 1 nimetatud isikud kasutada ühtegi väljendit, mis võib kahjustada nende ameti väärikust või kutseala mainet. Need ja kõik muud suhtlemisviisid on lubatud ainult tingimusel, et suhtlus on sünnis ja vaoshoitud, selles ei esine mingeid sisulisi ebatäpsusi, see ei ole avalikkust eksitav ega sisalda mingeid võrdlusi.”
19. Code de déontologie jõustus 1. detsembril 2007, vastavalt dekreedi nr 2007‑1387 artiklis 3 ette nähtud korrale.
Hinnang
20. Enne eelotsuse küsimuse analüüsimist tahaksin esitada kaks märkust asjaolu kohta, mida Prantsuse valitsus oma kirjalikes märkustes käsitles ja mis puudutab seda, et dekreet nr 2007‑1387 võeti vastu pärast direktiivi 2006/123 jõustumist, kuid enne ülevõtmise tähtaja möödumist, ja ka eelotsusetaotlus esitati enne seda kuupäeva.
21. Esiteks tahan viidata oma seisukohale kohtuasjas C‑357/09 PPU: Kadzoev(5), milles ma käsitlesin küsimust eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse kohta juhul, kui need puudutavad direktiivi, mille ülevõtmise tähtaeg ei ole veel möödunud. Selles seisukohas nimetatud kohtupraktika alusel jõudsin järeldusele, et see asjaolu üksi ei saa takistada eelotsuse küsimuste vastuvõetavust.
22. Teiseks sooviksin meenutada, et eelotsusetaotlusest nähtub selgelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ise tugines asjaolule, et dekreediga nr 2007‑1387 kehtestatud personaalsete pakkumiste tegemise keeld, kui seda tuleb pidada direktiivi 2006/123 artikliga 24 vastuolus olevaks, ohustab tõsiselt selle direktiivi täideviimist.
23. Järgnevalt analüüsin eelotsuse küsimust, millega Euroopa Kohtul palutakse sisuliselt määrata kindlaks, millise ulatusega on direktiivi 2006/123 artikli 24 lõikes 1 sätestatud kohustus „kõrvaldada kõik täielikud keelud, mis on seotud reguleeritud kutsealade kaubanduslike teadaannetega”.
24. Eelotsuse küsimuses endas näeb eelotsusetaotluse esitanud kohus selle kohustuse tõlgendamiseks kaht lähenemisviisi. Esimese lähenemisviisi kohaselt puudutaks kohustus kõrvaldada kõik täielikud keelud kõiki täielikke keelde, mis on seotud mis tahes vormis kaubanduslike teadaannetega. Teise lähenemisviisi kohaselt puudutaks see kohustus üksnes kõikide kaubanduslike teadaannete täielikku keeldu,(6) mis tähendaks, et liikmesriikidele jääks võimalus jätta teatavas vormis edastatud kaubanduslike teadaannete puhul täielikud keelud kehtima.
25. Leian, et direktiivi 2006/123 artikli 24 grammatiline tõlgendamine ei võimalda eelotsuse küsimusele vastata, kuna sellest ei saa teha vaieldamatut järeldust.
26. Ainsuse asemel mitmuse kasutamine väljendis „täielikud keelud” võib lubada kaht vastandlikku tõlgendust, mis ei ole kumbki esmapilgul täiesti alusetu.
27. Esimese järelduse kohaselt, mida toetab eelkõige komisjon, tuleneks, et ühenduse seadusandja soovis kõrvaldada mitte ainult kõikide kaubanduslike teadaannete täieliku keelu, vaid ka täielikud keelud, mis puudutavad teatavas vormis edastatud kaubanduslikke teadaandeid.
28. Teise järelduse kohaselt, mille esitas Prantsuse valitsus, on vaatamata sellele, et ühenduse seadusandja viitab „täielikele keeldudele”, tegemist vaid kõikide kaubanduslike teadaannete täieliku keeluga reguleeritud kutsealade jaoks, sest enamikus liikmesriikides ei ole seni ühte täielikku keeldu, mis kehtiks kõikide reguleeritud kutsealade suhtes, vaid sama palju täielikke keelde, kui on asjaomaseid kutsealasid.
29. Direktiivi 2006/123 grammatilise tõlgendamise ebapiisavust silmas pidades on oluline lisaks arvestada selle direktiivi eesmärki ja kõnealuse artikli 24 kohta direktiivi 2006/123 ülesehituses.
30. Mis puudutab direktiivi 2006/123 eesmärki, siis tuleb põhjenduste 2 ja 5 alusel tõdeda, et selleks on kõrvaldada takistused, mis tõkestavad asutamislepingu kaht põhivabadust, st asutamisvabadust ja teenuste vaba liikumist. Nii aitab direktiiv 2006/123 kaasa siseturu väljakujundamisele.
31. Direktiivi 2006/123 ülesehituse kohta tuleb meenutada, et minu analüüsi keskmes olev artikkel 24 kuulub V peatüki „Teenuste kvaliteet” alla. Minu arvates on vaieldamatu, et selle peatükiga üldiselt ja täpsemalt artikliga 24 on peamiselt soovitud kaitsta tarbijate huve. Artikli 24 paigutusest direktiivis 2006/123 nähtub, et selle artikli eesmärk on edendada siseturu raames reguleeritud kutsealadel teenuste osutamise kvaliteeti.
32. Arvestades aga artikli 24 sisu, võib küsida, kuidas edendab kaubanduslike teadaannete reguleerimine siseturu raames reguleeritud kutsealadel teenuste osutamise kvaliteeti.
33. Olen teadlik, et selle sisu arvestades ei ole artiklil 24 otsest mõju kõnealuste teenuste kvaliteedile. Sellegipoolest on nimetatud artikli õige tõlgendamine ja kohaldamine hädavajalik eeldus kvaliteetse teenuse osutamiseks, eelkõige reguleeritud kutsealade valdkonnas,(7) sest tegemist on valdkonnaga, kus teenuseosutaja ja -saaja vahelise teabevahetuse asümmeetria on ilmseim.
34. Kaubanduslike teadaannete eri vormid tähendavad sisuliselt teadete ja teabe edastamist võimalikele klientidele, st osutatud teenuste võimalikele saajatele.
35. Enne direktiivi 2006/123 vastuvõtmist nõustuti üldiselt, et reguleeritud kutsealadele omased eripärad, mida kohtujurist Jacobs kirjeldas oma 23. märtsi 2000. aasta ettepanekus liidetud kohtuasjades Pavlov jt,(8) võivad olla reguleeritud kutsealade kaubanduslike teadaannete võimalikeks keelamispõhjusteks.(9)
36. Kuna direktiivi 2006/123 artikli 24 lõige 1 nõuab, et liikmesriigid kõrvaldaks kõik täielikud keelud, mis on seotud reguleeritud kutsealade kaubanduslike teadaannetega, siis tundub, et selles direktiivis kasutatud lähenemisviis muutis seda lähenemist. Kas sellepärast tuleb möönda, et reguleeritud kutsealadel osutatud teenuste eripärad ei nõua enam, et nende kaubanduslikke teadaandeid reguleeritaks teistest teenustest erinevalt?
37. Direktiivi 2006/123 artikli 24 lõiget 2 arvestades tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Kõnealune säte asetab liikmesriikidele kohustuse tagada, et reguleeritud kutsealade kaubanduslikud teadaanded oleksid kooskõlas ühenduse õigusaktidele vastavate kutse-eeskirjadega, mis tagavad eelkõige kutseala sõltumatuse, väärikuse ja terviklikkuse ning samuti ametisaladuse, arvestades iga kutseala eripära. Direktiivi 2006/123 põhjenduse 100 kohaselt tähendab see, et liikmesriigid võivad hoida alles keelud, mis puudutavad kaubandusliku teadaande sisu ja meetodeid.
38. Direktiivi 2006/123 artikli 24 lõigete 1 ja 2 sätted ei ole omavahel seotud kui põhimõte – st reguleeritud kutsealade kaubanduslikke teadaandeid puudutavate kõikide täielike keeldude kõrvaldamine – ja sellest põhimõttest tehtav erand. Vastupidi, lõike 2 sätted täiendavad lõikes 1 kehtestatud põhimõtet. Sellest tulenevalt välistatakse reguleeritud kutsealade kaubanduslikke teadaandeid puudutavad täielikud keelud, keelamata sealjuures liikmesriikidel kehtestada keelde, mis puudutavad kaubandusliku teadaande sisu.
39. Leian, et eespool esitatud kaalutlused näivad viitavat sellele, et ühenduse seadusandja soovis pigem kõrvaldada kõik täielikud keelud, mis on seotud mis tahes vormis kaubanduslike teadaannetega, mitte ainult reguleeritud kutsealade kõikide kaubanduslike teadaannete täieliku keelu. Artikli 24 sellisele tõlgendusele võib leida tuge direktiivi 2006/123 põhjendusest 100, mille kohaselt reguleeritud kutsealade kaubanduslike teadaannetega seotud täielike keeldude kõrvaldamine ei puuduta keelde, mis on seotud kaubanduslike teadaannete sisuga, vaid keelde, mis üldisel viisil keelavad teatud kutseala puhul ühe või mitme kaubandusliku teadaande vormi kasutamise.
40. Selline järeldus ei lahenda siiski täielikult eelotsuse küsimuses tõstatatud probleemi.
41. Arvestades mõiste „personaalsete pakkumiste tegemine” ebamäärasust, tuleb uurida, kas tegemist on piisavalt iseseisva kaubanduslike teadaannete vormiga (mis tähendab, et selle keelamine ei oleks kooskõlas nõudega, mis tuleneb direktiivi 2006/123 artikli 24 lõikest 1, mida on tõlgendatud eespool esitatud viisil) või on kõne all üksnes eriviis („meetod”) reklaami tegemiseks ühe kaubandusliku teadaande vormina.
42. Direktiivis 2006/123 on antud vaid kaubandusliku teadaande mõiste üldine määratlus, täpsustamata selle erinevaid vorme ja toomata nende kohta näiteid. Kõnealuse direktiivi artikli 4 punkt 12 määratleb selle mõiste kahel viisil: esiteks positiivselt (mida kaubandusliku teadaande mõiste hõlmab) ja teiseks negatiivselt (mida see mõiste ei hõlma). Positiivse määratluse kohaselt on kaubanduslik teadaanne „mis tahes teadaanne, mille eesmärk on otseselt või kaudselt edendada kaubanduse, tööstuse või käsitööndusega tegeleva või reguleeritud kutsealal tegutseva äriühingu, organisatsiooni või isiku kaupu, teenuseid või mainet”. Negatiivse määratluse kohaselt ei loeta kaubanduslikuks teadaandeks järgmisi elemente:
„a) teavet, mis võimaldab otsest juurdepääsu äriühingu, organisatsiooni või isiku tegevusele, sealhulgas eriti domeeninime ja e‑posti aadressi;
b) äriühingu, organisatsiooni või isiku kaupade, teenuste või maine kohta neist sõltumatult kogutud teavet, eriti juhul, kui seda ei tehta rahalise tulu saamise eesmärgil.”
43. Nagu ma juba eelnevalt märkisin, on tegemist väga üldise määratlusega, kuid samas tuleb tunnistada, et see on piisavalt paindlik, et arvestada sidesektori kiire arenguga.
44. Sarnaselt direktiiviga 2006/123 ei ole ka muudes liidu õigusaktides mõiste „personaalsete pakkumiste tegemine” legaaldefinitsiooni. Lisaks sellele võib selle mõiste sisu olla eri liikmesriikide õiguskordades erinev. Käesoleva kohtuasja esemeks olevas Code de déontologie’s mõistetakse personaalsete pakkumiste tegemise all selle koodeksi artiklis 12 kehtestatud keelu tähenduses seda, kui raamatupidamisekspert võtab oma teenuste pakkumise eesmärgil ühendust kolmanda isikuga, kes ei ole selleks soovi avaldanud.
45. Minu arvates võib personaalsete pakkumiste tegemise mõiste sisu määratleda kolme teguri abil. Kaks neist vastavad sisuliselt Prantsuse valitsuse esitatutele. Esiteks on tegemist dünaamilise elemendiga, mis tähendab, et reguleeritud kutseala esindaja võtab otseselt ja isiklikult ühendust kolmanda isikuga, kes ei ole selleks soovi avaldanud, ja teiseks sisulise elemendiga ehk kaubandusliku teate edastamisega. Siiski ei saa see puudutada ükskõik millist kaubanduslikku teadet, vaid teadet, mis ületab selle teabe piirid, mis esitatakse oma teenuseid pakkuva asjaomase reguleeritud kutseala esindaja tegevuse kohta. Kolmas tegur on seotud kõnesoleva kaubandusliku sõnumi adressaadi individualiseerimisega.
46. Selle määratluse tulemusena välistatakse teatavate meediakanalite, näiteks televisiooni, raadio või trükiajakirjanduse vahendusel teostatav personaalsete pakkumiste tegemine. Neil juhtudel puudub nimelt kaubandusliku teate adressaadi individualiseerimise tegur. Seevastu telefon, post või elektronpost on tüüpilised personaalsete pakkumiste tegemise vahendid.(10)
47. Kahe asjaolu tulemusena leian, et liidu õiguse raames ei peeta personaalsete pakkumiste tegemist kaubanduslike teadaannete erivormiks, vaid üksnes konkreetseks reklaamimisviisiks, mis kuulub kaubandusliku teadaande edastamise vormide hulka.
48. Esiteks tuleb nimetada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta,(11) mille artikli 86 lõige 1 määratleb „ravimite reklaamimise” hõlmavana „kõiki ravimite koduuksel propageerimise viise, klientide värbamist või ravimite väljakirjutamise, tarnimise, müügi ja tarbimise edendamiseks mõeldud meelitusvahendeid”. Selles sättes on samuti esitatud mitteammendav loetelu reklaami vormidest, mille hulgas on esitatud ka tegevused, mis vastavad käesolevas ettepanekus kasutatud „personaalsete pakkumiste tegemise” mõiste määratlusele. Näiteks puudutab see ravimite reklaamimist isikutele, kellel on õigus neid välja kirjutada või tarnida, või ravimiesindajate külaskäike isikute juurde, kellel on õigus ravimeid välja kirjutada või tarnida.
49. Teiseks tuleb viidata Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Alpine Investments(12). Selle kohtuotsuse punktis 28 leidis Euroopa Kohus, et personaalsete pakkumiste tegemine telefoni teel kujutab endast „kiiret ja vahetut reklaami ja ühenduse võtmise meetodit”.
50. Arvestades personaalsete pakkumiste tegemise määratlust käesolevas ettepanekus ning direktiivis 2001/83 ja eespool viidatud kohtuotsuses Alpine Investments sisalduvat sama mõiste määratlust, tuleb järeldada, et personaalsete pakkumiste tegemise keelamine ei riku iseenesest direktiivi 2006/123 artikli 24 lõikest 1 tulenevat nõuet, kuna personaalsete pakkumiste tegemine ei ole piisavalt iseseisev kaubandusliku teadaande vorm, mida saaks eristada reklaamist, vaid tegemist on vastupidi lihtsalt reklaamimise viisiga.
51. Sellest tulenevalt oleks võimalik järeldada, et Code de déontologie artiklis 12 raamatupidamisekspertide suhtes kehtestatud personaalsete pakkumiste tegemise keeld võib kujutada endast rakendust direktiivi artikli 24 lõikes 2 antud võimalusele, mille kohaselt tuleb kontrollida kaubanduslike teadaannete sisu ja meetodeid kutse-eeskirjade alusel, mis tagavad reguleeritud kutseala sõltumatuse, väärikuse ja terviklikkuse ning samuti ametisaladuse.
52. Esitatud nägemuse kehtivus sõltub lõpuks vastusest kahele küsimusele. Esiteks tuleb välja selgitada, kas raamatupidamisekspertide poolne personaalsete pakkumiste tegemine kujutab endast ohtu selle kutseala sõltumatusele, väärikusele ja terviklikkusele või ametisaladusele. Kui sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis tuleb teiseks kindlaks teha, kas raamatupidamisekspertide suhtes kehtestatud personaalsete pakkumiste tegemise keeld on mittediskrimineeriv, põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega ning proportsionaalne.
53. Mis puudutab personaalsete pakkumiste tegemist kui ohtu direktiivi 2006/123 artikli 24 lõikes 2 sätestatud väärtustele, siis olen seisukohal, et selline reklaamimisviis puudutab põhiliselt raamatupidamisekspertide sõltumatust.
54. Sõltumatus on funktsionaalne põhimõte, mis puudutab raamatupidamisekspertide kutseala sisu ennast. Kohaldades mutatis mutandis sõltumatuse määratlust, mille Euroopa Kohus esitas oma 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Saksamaa,(13) võib raamatupidamisekspertide sõltumatust määratleda kui igasuguste ettekirjutuste ja muu otsese või kaudse välise mõju välistamist, mis võib seada kahtluse alla nende kohustuste täitmise.
55. Minu arvates on üldteada, et otsene ja isiklik kontakt ühelt poolt võimaliku kliendi ja teiselt poolt raamatupidamiseksperdi vahel, mille käigus viimane pakub oma teenuseid (mis on üks personaalsete pakkumiste tegemist iseloomustavaid kriteeriume), võib luua isikliku suhte, mis sisaldab mõjutamise võimalust. Tuleb rõhutada, et tegemist on üldtuntud tõsiasjaga, mida kinnitavad kogemused ning mida ei ole üldiselt vaja tõendada. Tõsi küll, konkreetse juhtumi puhul tuleb alati tõendada, et otsene ja isiklik kontakt avaldas raamatupidamiseksperdile sellist mõju, et tema tegevust ei saa enam pidada sõltumatuks.
56. Siiski võib järeldada, et otsene ja isiklik kontakt võimaliku kliendi ja raamatupidamiseksperdi vahel, mille käigus viimane pakub oma teenuseid, kujutab endast reaalset raamatupidamiseksperdi sõltumatuse riive ohtu. Sellest seisukohast aitab raamatupidamisekspertide suhtes kehtestatud personaalsete pakkumiste tegemise keeld ennetada olukordi, mis võivad tekitada kahtlusi raamatupidamisekspertide sõltumatuse osas.
57. Eeltoodust tuleneb, et Code de déantologie’s kehtestatud personaalsete pakkumiste tegemise keeldu võib käsitleda kutse-eeskirjana, mis kaitseb raamatupidamisekspertide kutseala sõltumatust.
58. Lõpetuseks tuleb teha kindlaks, kas raamatupidamisekspertide suhtes kehtestatud personaalsete pakkumiste tegemise keeld on esitatud nõudeid arvestades mittediskrimineeriv, põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega ning proportsionaalne.
59. Tean väga hästi, et personaalsete pakkumiste tegemise keelamine kujutab endast iseenesest takistust teenuste osutamise vabadusele. See võib olla samamoodi teiste kutse-eeskirjade puhul, mille eesmärk on kaitsta reguleeritud kutseala sõltumatust, väärikust ja terviklikkust ning ametisaladust. Seetõttu nõuab direktiivi 2006/123 artikli 24 lõige 2, et asjaomased kutse-eeskirjad oleks mittediskrimineerivad, põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega ning proportsionaalsed. Tegemist on tingimustega, mis on kindlalt seotud siseturu põhivabaduste takistuste põhjendatusega.
60. Code de déantologie’s kehtestatud personaalsete pakkumiste tegemise keelu mittediskrimineerivat iseloomu käesolevas asjas ei vaidlustata.
61. Selles osas, mis puudutab personaalsete pakkumiste tegemise keelu põhjendatust olulise avaliku huviga seotud põhjusega, tekib probleem, kui võtta arvesse direktiivi 2006/123 artikli 16 lõike 1 punkti b, mille kohaselt liikmesriigid ei sea oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks vastavust nõuetele, mis ei ole põhjendatud avaliku korra, avaliku julgeoleku, rahvatervise või keskkonnakaitse seisukohast.
62. Esmapilgul tundub, et teenuste osutamise vabadust takistavaid kutse-eeskirju saab õigustada üksnes direktiivi 2006/123 artikli 16 lõike 1 punktis b nimetatud nelja põhjusega. Sellise tõlgenduse tulemusena aga oleks võimatu täita direktiivi 2006/123 artikli 24 lõike 2 esimest lauset, mis sätestab põhjused, mis õigustavad niisuguste kutse-eetika eeskirjade olemasolu nagu personaalsete pakkumiste tegemise keeld käesolevas asjas, st reguleeritud kutseala sõltumatus, väärikus ja terviklikkus ning ametisaladuse kaitse. On võimatu nõuda, et samade kutse-eetika eeskirjade aluseks oleks samal ajal teised põhjused.
63. Järelikult tuleb tõdeda, et reguleeritud kutseala sõltumatuse, väärikuse ja terviklikkuse ning ametisaladuse kaitset tuleb käsitada olulise avaliku huviga seotud põhjusena direktiivi 2006/123 artikli 24 lõike 2 tähenduses.
64. Direktiivi 2006/123 artikli 24 lõige 2 on sama direktiivi artikli 16 lõike 1 punkti b suhtes lex specialis, nii et reguleeritud kutsealade kaubanduslike teadaannete sisu ja meetodite reguleerimiseks on lubatud ka olulise avaliku huviga seotud põhjused, mis on esimesena nimetatud artiklis sätestatud mitteammendavalt ja erinevad direktiivi 2006/123 artikli 16 lõike 1 punktis b nimetatud õigustustest.
65. Käesoleva ettepaneku punktides 53–57 näitasin juba, et personaalsete pakkumiste tegemise keeldu võib õigustada raamatupidamisekspertide sõltumatuse kaitset puudutavate põhjendustega.
66. Selles osas, mis puudutab personaalsete pakkumiste tegemise keelu proportsionaalsuse küsimust, leian, et niisugune meede ei lähe kaugemale, kui on sobiv ja vajalik selle meetmega järgitavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks.
67. Arvestades personaalsete pakkumiste tegemise mõistet, nii nagu see on käesolevas ettepanekus kindlaks määratud,(14) leian, et personaalsete pakkumiste tegemise keeld on sobiv õiguslik vahend, et piirata niisuguseid otseseid ja isiklikke kontakte võimaliku kliendi ja raamatupidamiseksperdi vahel, mille raames raamatupidamisekspert pakub oma teenuseid, ja tugevdada sellest tulenevalt sellisel reguleeritud kutsealal tegutsemise sõltumatust.
68. Kuna põhikohtuasja esemeks olev õigusnorm on piisavalt täpne ja selle kohaldamist saab kontrollida ja suunata sobiva vahendiga, ei lähe see õigusnorm kaugemale, kui on vajalik sellega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks. Tuleb veel lisada, et raamatupidamisekspertidele lubatuks jäävad kaubanduslike teadaannete vormid ja nende kohaldamise kord tunduvad olevat piisavad, et teavitada võimalikke kliente oma tegevusest kooskõlas ühenduse seadusandja tahtega, mis on väljendatud direktiivi 2006/123 artiklis 24.
I. Ettepanek
69. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Kuna personaalsete pakkumiste tegemine kujutab endast eriviisi ühe kaubanduslike teadaannete vormi kasutamiseks, st reklaami tegemiseks, tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul artikli 24 lõiget 1 tõlgendada nii, et selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt raamatupidamisekspertidel on keelatud astuda omal algatusel samme oma teenuste pakkumiseks kolmandatele isikutele, ei ole selle sättega vastuolus, kui see õigusnorm on mittediskrimineeriv, põhjendatud ühega olulise avaliku huviga seotud põhjustest, mis on näitlikult ära toodud direktiivi 2006/123 artikli 24 lõikes 2, ning proportsionaalne.