KOHTUJURISTI SEISUKOHT
MELCHIOR WATHELET
esitatud 23. augustil 2013(1)
Kohtuasi C‑383/13 PPU
M. G.,
N. R.
versus
Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Madalmaad))
Direktiiv 2008/115/EÜ – Liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Väljasaatmismenetlus – Artikli 15 lõige 6 – Kinnipidamismeetmed – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkt a – Kaitseõiguste tagamise põhimõte – Õigus olla ära kuulatud
I – Sissejuhatus
1. Käesoleva eelotsusetaotluse esitas Raad van State (Madalmaad) 5. juulil 2013 ühelt poolt Madalmaades ebaseaduslikult viibivate kolmanda riigi kodanike G ja R ning teiselt poolt Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie (edaspidi „Staatssecretaris”) vahelises vaidluses selle üle, kas nende isikute kinnipidamise pikendamise meetmed, mis on võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(2) (edaspidi „tagasisaatmisdirektiiv”) artikli 15 lõike 6 alusel, on Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 41 lõike 2 punkti a seisukohalt õiguspärased.
2. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et G ja R kinnipidamise meetmete pikendamise sisulised tingimused olid täidetud, kuivõrd need meetmed põhinesid sellel, et G ja R ei teinud nende piiripunkti toimetamisel koostööd ning puudusid kolmandatest riikidest pärit vajalikud dokumendid.
3. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et G ja R kaitseõigusi rikuti nende meetmete ettevalmistamisel.
4. Seoses käesoleva eelotsusetaotlusega tekkiv küsimus puudutab ulatust, mis on harta artikli 41 lõike 2 punktis a ette nähtud igaühe õigusel olla ära kuulatud, enne kui tema suhtes võetakse teda ebasoodsalt mõjutav üksikmeede, ning täpsemalt selle õiguse rikkumise õiguslikke tagajärgi.
5. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esmalt selgitust selle kohta, kas see, kui siseriiklik haldusasutus rikub tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 6 tähenduses kinnipidamise pikendamise meetme ettevalmistamisel kaitseõiguste tagamise üldpõhimõtet, toob tingimata ja igal juhul kaasa kinnipidamise tühistamise, ning teiseks võimaluse kohta kaaluda ühelt poolt selle rikkumise tagajärjel asjaomase isiku huvide kahjustamist ja teiselt poolt liikmesriigi huve, mida teenib kinnipidamise pikendamise meede.
II – Õiguslik raamistik
A – Liidu õigus
1. Harta
6. Harta artikli 41 „Õigus heale haldusele” lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.
2. See õigus kätkeb:
a) igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada;
[…]”
7. Harta artikli 47 esimeses lõigus on sätestatud, et „[i]gaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus”. Harta artikli 47 teine lõik käsitleb igaühe õigust tõhusale õiguskaitsevahendile sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Selles artiklis on täpsustatud, et igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud. Vastavalt harta artikli 48 lõikele 2 on tagatud iga süüdistatava õigus kaitsele.
8. Harta artikli 51 „Reguleerimisala” lõikes 1 on sätestatud:
„Harta sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Seepärast austavad nad õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingute muudes osades antud volituste piire.”
2. Tagasisaatmisdirektiiv
9. Tagasisaatmisdirektiivi artikkel 15, mis paikneb peatükis „Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil”, on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik tulemuslikult kohaldada, võivad liikmesriigid kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, eelkõige kui:
a) on olemas põgenemise oht või
b) asjaomane kolmanda riigi kodanik hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid.
Iga kinnipidamine on võimalikult lühike ja see kestab ainult seni, kuni kestab väljasaatmise korraldamine, ning see viiakse ellu nõuetekohase hoolsusega.
2. Kinnipidamise rakendamise otsustavad haldusasutused või kohtuorganid.
Kinnipidamine otsustatakse kirjalikult koos faktiliste ja õiguslike asjaolude esitamisega.
Kui kinnipidamise on otsustanud haldusasutused, liikmesriigid:
a) näevad ette kas kinnipidamise õiguspärasuse kiire kohtuliku läbivaatamise võimalikult kiiresti alates kinnipidamise algusest;
b) või annavad asjaomasele kolmanda riigi kodanikule õiguse taotleda menetlust, mille kohaselt tema kinnipidamise õiguspärasus vaadatakse võimalikult kiiresti kohtulikult läbi alates vastava menetluse käivitamisest. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid asjaomast kolmanda riigi kodanikku viivitamatult sellise menetluse taotlemise võimalusest.
Kui kinnipidamine on seadusevastane, vabastatakse asjaomane kolmanda riigi kodanik viivitamatult.
3. Igal juhul vaadatakse kinnipidamine läbi mõistlike ajavahemike möödudes kas asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotlusel või ex officio. Pikaajalise kinnipidamise korral toimub läbivaatamine kohtuasutuse järelevalve all.
4. Kui ilmneb, et väljasaatmine ei ole enam mõistlik õiguslikel või muudel kaalutlustel või lõikes 1 sätestatud tingimused enam ei kehti, ei ole kinnipidamine enam õigustatud ning asjaomane isik vabastatakse viivitamatult.
5. Kinnipidamine kestab seni, kuni on täidetud lõikes 1 sätestatud tingimused ning kuni see on vajalik eduka väljasaatmise tagamiseks. Iga liikmesriik sätestab kinnipidamise piiratud kestuse, mis ei tohi ületada kuut kuud.
6. Liikmesriigid ei tohi lõikes 5 osutatud ajavahemikku pikendada, välja arvatud piiratud ajavahemiku puhul, mis ei ületa siseriikliku õiguse kohaselt veel kahteteist kuud, kui hoolimata nende mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on:
a) asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumine või
b) kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimise viibimine.”
B – Madalmaade õigus
10. Üldise haldusmenetluse seaduse (Algemene wet bestuursrecht) artikli 2:1 lõike 1 kohaselt võib igaüks lasta end abistada või esindada tema volitatud isiku poolt, et kaitsta oma huve suhetes haldusasutustega.
11. Üldise haldusmenetluse seaduse artikli 4:8 lõikes 1 on ette nähtud, et enne seda, kui võetakse vastu otsus, mis tõenäoliselt kahjustab huvitatud isikut, kes ei ole nimetatud otsust taotlenud, võimaldavad haldusasutused tal esitada oma seisukoha, kui:
„a) otsus tugineb huvitatud isikut puudutavate faktide ja huvidega seotud asjaoludele ja
b) neid asjaolusid ei ole huvitatud isik ise avaldanud.”
12. Vastavalt 2000. aasta välismaalaste seaduse (Vreemdelingenwet 2000, edaspidi „Vw 2000”) artikli 59 lõike 1 sissejuhatavale lausele ja punktile a võib juhul, kui see on avaliku korra huvides ja kui riiklik julgeolek seda nõuab, Staatssecretaris ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalase kinni pidada piiripunkti toimetamiseks. Selle artikli lõike 5 kohaselt ei tohi lõikes 1 viidatud kinnipidamine ületada kuut kuud. Nimetatud artikli lõike 6 kohaselt võib lõikes 5 viidatud ajavahemikku pikendada täiendavalt kaheteist kuu võrra, kui hoolimata kõigist mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et piiripunkti toimetamine võtab kauem aega, kuna välismaalane ei tee koostööd või kuna veel puuduvad selleks vajalikud kolmandatest riikidest pärit dokumendid.
13. 2000. aasta välismaalaste määruse (Vreemdelingenbesluit 2000) artikli 5.1a lõikes 1 on ette nähtud, et avaliku korra või riikliku julgeoleku huvides võib ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalase kinni pidada, kui:
„a) on olemas oht, et välismaalane põgeneb või
b) välismaalane hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või piiripunkti toimetamise menetlusest või takistab neid.”
14. Vw 2000 artikli 94 lõikes 4 on ette nähtud, et Rechtbank tunnistab kinnipidamismeetme peale esitatud kaebuse põhjendatuks, kui ta tuvastab, et selle rakendamine on vastuolus Vw 2000‑ga või kui pärast kõigi asjaomaste huvide kaalumist ei ole see mõistlikult põhjendatud. Sellisel juhul tühistab Rechtbank määrusega selle meetme. Vw 2000 artikli 106 lõike 1 kohaselt võib Rechtbank mõista riigilt välismaalase kasuks välja hüvitise, kui määrusega tühistatakse vabadusekaotuslik meede või kui vabadusekaotuslik meede on juba enne selle meetme tühistamise nõude läbivaatamist tühistatud. Selle artikli lõikes 2 on ette nähtud, et lõiget 1 kohaldatakse mutatis mutandis juhul, kui Raad van State halduskolleegium määrab vabadusekaotusliku meetme tühistamise.
III – Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
15. G ja R peeti Vw 2000 artikli 59 lõike 1 sissejuhatava lause ja punkti a alusel kinni 24. oktoobri ja 11. novembri 2012. aasta otsusega.
16. 19. ja 29. aprilli 2013. aasta otsusega pikendati G ja R suhtes võetud kinnipidamismeetmete kestust Vw 2000 artikli 59 lõike 6 alusel ajavahemiku võrra, mis ei ületanud kahteteist kuud (edaspidi „vaidlusalused otsused”). Need otsused tuginesid sellele, et G ja R ei teinud piiripunkti toimetamisel koostööd, ning asjaolul, et selleks vajalikud kolmandatest riikidest pärit dokumendid ikka veel puudusid.
17. 22. mai 2013. aasta otsusega ja 24. mail 2013 suuliselt tehtud otsusega tunnistas Rechtbank Den Haag G ja R poolt vaidlusaluste otsuste peale esitatud kaebused põhjendamatuks ja jättis nende kahju hüvitamise nõuded rahuldamata.
18. Rechtbank Den Haag asus seisukohale, et G‑le ei olnud tekitatud kahju niisugusel määral, mis õigustaks kinnipidamise pikendamise otsuse tühistamist. Kohus leidis sellega seoses, et G‑ga 5. aprillil 2013 toimunud tagasisaatmisteemalise vestluse protokollist nähtub, et talle selgitati, et Staatssecretaris kavatseb kinnipidamist pikendada ajavahemiku võrra, mis ei ületa kahteteist kuud, ning et tal oli võimalik oma esindajaga ühendust võtta. R puhul leidis Rechtbank Den Haag samuti, et talle ei olnud tekitatud kahju niisugusel määral, mis õigustaks pikendamisotsuse tühistamist. Rechtbanki sõnul olid R ja tema nõustaja piisavalt teadlikud sellest, miks teda kinni peeti ja mida temalt oodati, et see kinnipidamine oleks võimalikult lühike.
19. G ja R esitasid nende kohtuotsuste peale apellatsioonkaebuse ja lisaks esitasid nad Raad van State halduskolleegiumile kahju hüvitamise nõude. Arvestades nende kahe kohtuasja sisulist seotust, need asjad liideti.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kinnipidamismeetmete pikendamise sisulised tingimused on G ja R puhul täidetud. Ta lisab, et tema enda väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kui need tingimused ei ole täidetud, on kinnipidamismeede tingimata õigusvastane, mistõttu see tühistatakse.
21. Põhikohtuasjades puudub vaidlus selle üle, et vaidlusaluste otsuste ettevalmistamisel rikuti kaitseõiguste põhimõtet, kuivõrd Raad van State pidas nii apellatsioonkaebuste läbivaatamisel kui ka eelotsusetaotluses seda asjaolu tõendatuks.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on siiski seisukohal, et kinnipidamist või selle pikendamist käsitlevate otsuste ettevalmistamisel toime pandud rikkumised ei vii tingimata järelduseni, et kinnipidamismeede on õigusvastane, ega too seetõttu kaasa ka lihtsalt selle meetme tühistamist. Sellistel juhtudel tuleb nimelt eelkõige kaaluda ühelt poolt kinnipidamise teenitavaid huve ja teiselt poolt ulatust, milles rikkumine kinnipeetavaid kahjustab. Teisisõnu, kui kõik Vw 2000‑s sellega seoses kehtestatud sisulised tingimused on täidetud, muudavad sellised rikkumised kinnipidamise või selle pikendamise õigusvastaseks üksnes juhul, kui kõnealuste meetmete teenitavad huvid ei ole mõistlikult proportsionaalsed rikkumise ja sellega kahjustatavate huvide olulisusega.
23. Lõpuks on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et pärast otsuse tühistamist tuvastatud rikkumiste tõttu selle ettevalmistamisel ja väljatöötamisel on haldusasutusel tavaliselt veel võimalus rikkumised heastada, võttes samas küsimuses vastu nõuetekohase otsuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siiski, et selliste kinnipidamisjuhtumite puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, Staatssecretarisel Madalmaade õiguse kohaselt selline võimalus puudub.
24. Märkides, et ta soovib Euroopa Kohtult selgitusi üksnes selle kohta, millised on kaitseõiguste rikkumise tagajärjed tulenevalt liidu õigusest, otsustas Raad van State menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kui siseriiklik haldusasutus, valmistades ette pikendamisotsust [tagasisaatmisdirektiivi] artikli 15 lõike 6 tähenduses, rikub kaitseõiguste üldpõhimõtet, mida on väljendatud ka […] harta artikli 41 lõikes 2, siis kas see toob tingimata ja igal juhul kaasa kinnipidamise tühistamise?
Kas kaitseõiguste tagamise üldpõhimõte võimaldab huvide kaalumist, mille raames lisaks nimetatud põhimõtte rikkumise raskusele ja sellest tulenevale välismaalase huvide kahjustamisele võetakse arvesse ka liikmesriigi huve seoses kinnipidamise pikendamisega?”
IV – Kiirmenetlus
25. Raad van State palus oma 5. juuli 2013 eelotsusetaotluses kohaldada käesolevas asjas Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 sätestatud eelotsuse kiirmenetlust.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendas oma taotlust sellega, et G ja R viibivad kinnipidamisasutuses ja kui tema eelotsuse küsimuse esimene osa saab jaatava vastuse, tuleb kinnipidamine viivitamata tühistada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et seevastu juhul, kui esimene küsimus saab eitava vastuse, järeldub sellest, et tegelikkuses on huvide kaalumine võimalik ja et kohus peab seda kohe tegema, analüüsides võimalikult kiiresti, kas selle kaalumise tagajärjel tuleb kinnipidamine tühistada või mitte. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis samuti, et teatud hulk analoogseid kohtuasju on erinevates Madalmaade kohtutes pooleli.
27. Euroopa Kohtu teine koda otsustas 11. juulil 2013 ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses.
V – Euroopa Kohtule esitatud seisukohad
28. G ja R, Madalmaade valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Nad kõik ning samuti Poola valitsus esitasid 8. augustil 2013 toimunud kohtuistungil oma suulised seisukohad.
29. G märgib, et kohtuotsuses Dokter jt(3) leidis Euroopa Kohus, et rahvatervise kaitsega saab põhjendada seda, et pädev ametiasutus võtab sobivad meetmed ilma huvitatud isikult eelnevalt seisukohti küsimata. Selle kohtuotsuse aluseks olnud asjas oli tegemist meetmete võtmisega suu- ja sõrataudi ilmnemise ja levimise vastu. Samuti märgib G, et Euroopa Kohus järgis otsuses Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon(4) analoogset arutluskäiku. Siiski leiab G, et olulised huvid, milleks on liidu rahvatervise kaitse või ohutus, ei ole asjakohased selle küsimuse hindamisel, kas tuleks pikendada kinnipidamismeedet, mis on võetud väljasaatmiseks riigis ebaseadusliku viibimise tõttu. Käesoleval juhul ei saa olla küsimus erandolukorras, millega oleks põhjendatud kõigi niisuguste isikute kaitseõiguste struktuuriline rikkumine, kes liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanikena asuvad kinnipidamisasutuses. Ta märgib, et õigus isikuvabadusele on üks peamistest inimõigustest ning see nõuab tõhusat kaitset. G lisab, et kinnipeetavad on üldjuhul kaitsetud. Lisaks on G seisukohal, et kõnealustel ametiasutustel oli võimalik pikka aega ette näha, et kinnipidamismeetme pikendamine kauemaks kui üldjuhul maksimaalne kuus kuud võib osutuda vajalikuks. Lõpuks leiab ta, et ei ole väga keeruline järgida kohustust korraldada menetlus nii, et kõnealusel kolmanda riigi kodanikul ja tema esindajal oleks võimalik kavandatavat meedet puudutavate asjaolude suhtes sobivalt reageerida.
30. R arvates toob see, kui siseriiklik haldusasutus rikub kaitseõigusi, tingimata ja igal juhul kaasa pikendamisotsuse ning kinnipidamise tühistamise, kuna õiguspärase pikendamisotsuse puudumise korral ei saa teda kinni pidada üle kuue kuu. Ta leiab, et alati on võimalik pikendamisotsusega seoses isik ära kuulata, mille käigus esitatakse huvitatud isikule selgitused kavandatava õigusakti ning selle eesmärgi, ulatuse ja õiguslike tagajärgede kohta ning kus viimane saab esitada oma seisukoha. Lisaks on R arvamusel, et kaitseõiguste põhimõte on oma laadilt nii olulise tähtsusega ning selle rikkumine on nii korvamatu, et selle põhimõtte rikkumise korral ei ole huvide kaalumine õigustatud. R väidab, et huvide kaalumine, mille puhul on kinnipidamise pikendamise korral liikmesriigi huvidel oluline roll, muudab kaitseõigused illusiooniks.
31. R on seisukohal, et kui huvisid tuleks kaaluda, peaks see toimuma liikmesriigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku huvide kasuks, kuna rikutud on kaitseõiguste tagamise põhimõtet, kodanik on alluvus- ja sõltuvusseisundis ning kaitseõiguste järgimist puudutavad normid ja menetlused on pikka aega olnud liikmesriikidele teada ja nad võivad neid hõlpsasti rakendada.
32. Madalmaade valitsus väidab, et kuigi siseriiklikus haldusõiguses on ette nähtud õigus kasutada esindajat haldusmenetluses, mis eelneb tagasisaatmisdirektiivi raames võetavate meetmete kohaldamisele, ei ole see õigus kohustus, mis tuleneb nimetatud direktiivist või mõnest muust liidu õigusnormist. Madalmaade valitsus leiab, et siseriikliku haldusõiguse rikkumine ei vii tingimata automaatselt järelduseni, et tegemist oli kaitseõiguste põhimõtte rikkumisega liidu õiguses.
33. Madalmaade valitsus märgib, et G ja R‑ga vesteldi korduvalt nende kinnipidamisel. Kinnipidamise ja selle pikendamise põhjused olid neile seega hästi teada. Valitsus kinnitab, et pikendamisotsuste ettevalmistamisel sõltuvalt juhtumist kas välditi või „heastati” rikkumisi, kuna huvitatud isikuid ei kahjustatud niisugusel määral, millest võiks järeldada, et nende kaitseõigusi on rikutud.
34. Madalmaade valitsus väidab, et kaitseõiguse rikkumise õiguslikud tagajärjed on käesolevas asjas määratletud siseriiklikus õiguses. Niisugune rikkumine ei too tingimata ja igal juhul kaasa kinnipidamise tühistamist. Selles osas märgib Madalmaade valitsus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib menetlusnormi rikkumine kaasa tuua otsuse täieliku või osalise tühistamise ainult siis, kui on tõendatud, et selle vea puudumise korral oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga.(5)
35. Madalmaade valitsus on arvamusel, et kui kaitseõigusi riivava pikendamisotsuse ettevalmistamisel tehtud väikseimgi viga, ükskõik kui väheoluline see ei ole, peaks kaasa tooma kinnipidamise tühistamise, kahjustaks see tagasisaatmisdirektiivi tõhusust ning järelikult tõhusa tagasisaatmispoliitika rakendamist.
36. Ta leiab, et kaitseõiguste põhimõtte rikkumise tagajärgede kindlakstegemine jätab seega tegutsemisruumi huvide kaalumisel, eriti kui kinnipidamise pikendamise meetme kasulikku mõju võidakse pöördumatult kahjustada. Rikkumise raskuse osas märgib Madalmaade valitsus, et analüüsida tuleb rikkumise laadi ja selle tagajärgi huvitatud isiku jaoks. Ta tõdeb, et põhikohtuasjades oli kaitseõiguste rikkumine piiratud ning G ja R vastav olukord ei muutunud halvemaks, arvestades et mõlemal juhul on õiguslikult kindel, et kinnipidamise sisulised tingimused olid täidetud. Lisaks tuleb Madalmaade valitsuse arvates võtta arvesse üldist huvi, nimelt vajadust võidelda ebaseadusliku sisserände vastu, ning tagasisaatmisdirektiivi eesmärki viia ellu „tõhusat tagasisaatmispoliitikat”.
37. Poola valitsus väitis kohtuistungil, et harta artikli 41 lõike 2 punktis a ette nähtud õiguse olla ära kuulatud rikkumise tagajärjed kinnipidamise pikendamise meetme võtmisel tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 6 alusel on sätestatud mitte viidatud normides, vaid siseriiklikus õiguses menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt. Teistsugune lahendus läheks vastuollu subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Poola valitsus leiab, et tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikes 6 on kindlaks määratud üksnes tingimused, mis on vajalikud kinnipidamise pikendamiseks, samuti kinnipidamise maksimaalne kestus, ning ülejäänud osas viidatakse otseselt siseriiklikule õigusele, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse, tõhususe ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtteid. Mis puudutab menetluslike tagatiste eiramise tagajärgi, siis Poola valitsuse arvates peab siseriiklik kohus neid hindama lähtuvalt tema lahendatava asja sisust tervikuna. Seega ei pea siseriiklik kohus automaatselt tühistama otsust, mille tegemisel on rikutud kaitseõigusi, ning ta võib arvesse võtta ka muid asjaolusid, nagu nimetatud rikkumise mõju menetluse tulemusele.
38. Komisjon rõhutab kõigepealt, et tagasisaatmisdirektiivi alusel kinnipidamismeetmete raames vabaduse võtmine, ükskõik kui äärmuslik see ka huvitatud isiku jaoks on, ei ole oma olemuselt karistusõiguslik. Edasi leiab komisjon, et liikmesriigid peavad tagasisaatmismenetluse kohaldamisel, eelkõige kinnipidamise pikendamise korral küll huvitatud isikud eelnevalt ära kuulama, kuid komisjoni hinnangul ei tulene tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikest 2, et eelneva ärakuulamise õiguse rikkumine tähendaks, et huvitatud isik tuleks viivitamata vabastada. Kaitseõiguste rikkumise korral peaks seega olema võimalik huve kaaluda. Kaitseõigused ei ole nimelt absoluutsed ning nendega võivad kaasneda piirangud. Seetõttu leiab komisjon, et kaitseõiguste, eelkõige õiguse olla eelnevalt ära kuulatud rikkumise tagajärgede kindlaksmääramiseks peab siseriiklikul kohtul olema võimalik võtta arvesse juhtumi kõiki asjaolusid.
39. Selleks peaks kohtul olema võimalik arvesse võtta esiteks kaitseõiguste rikkumise raskust ning võimalust heastada rikkumine vajaduse korral uue otsuse abil ning teiseks üldist huvi, mida teenivad liikmesriigis ebaseaduslikult viibimise lõpetamine ning tagasisaatmisdirektiivi põhjenduste 4 ja 6 kohane tõhus tagasisaatmispoliitika. Komisjoni arvates tähendaks eelotsuse küsimuse esimesele osale selgelt jaatava vastuse andmine seega, et huvitatud isik, kes jätkuvalt vastab tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõigetes 1 ja 4 loetletud kinnipidamise tingimustele, tuleks automaatselt vabastada, isegi kui kaitseõigusi on rikutud küllaltki vähe. Võttes arvesse niisuguste kinnipidamise tingimuste laadi, nagu on määratletud tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikes 1, on tõenäoline, et rikkumise heastamine uue – sel korral nõuetekohase – otsusega kinnipidamise kohta ei ole väga tõhus, kuna huvitatud isikul on vahepealsel ajal võimalik põgeneda ja seeläbi takistada tagasisaatmist.
40. Seevastu jäetaks siseriiklikule kohtule juhul, kui vastus eelotsuse küsimuse esimesele osale on eitav, komisjoni arvates ruumi täielikult hinnata kaitseõiguste rikkumise raskust. Samuti saaks siseriiklik kohus arvesse võtta võimalust heastada kahju uue otsuse abil või lähtuda üldisest huvist lõpetada liikmesriigis ebaseaduslik viibimine ning tagada tõhus tagasisaatmispoliitika.
41. Komisjoni hinnangul ei või huvide kaalumine mingil juhul viia selleni, et üldine huvi oleks kinnipidamisel ja tagasisaatmisel alati ülekaalukas. Siseriiklik kohus peab konkreetselt hindama igakülgselt kõiki huve võrreldes teistega. Konkreetse hindamise raames peab siseriiklik kohus eelkõige arvesse võtma mitte üksnes rikkumise raskust, vaid ka asjakohaseid andmeid, mida huvitatud isik oleks võinud esitada haldusmenetluses, ning tõenäosust, et need andmed oleksid võinud mõjutada haldusmenetluse tulemust. Niisugune lähenemisviis võib mutatis mutandis tugineda Euroopa Kohtu poolt konkurentsiõiguse valdkonnas kasutatud lähenemisviisile eespool viidatud kohtuotsuses Distillers Company vs. komisjon. Komisjon leiab, et arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, kus huvitatud isikud kuulati küll ära, kuid mitte nõuetekohaselt, ning kus esmapilgul puuduvad andmed, mis võiksid mõjutada haldusmenetluse tulemust, võib siseriiklik kohus konkreetsel kaalumisel kalduda üldise huvi poole.
VI – Analüüs
A – Õiguse olla ära kuulatud rikkumine
42. Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Euroopa Kohtul teha otsus ühesainsas küsimuses, millised on liidu õiguses niisuguse rikkumise õiguslikud tagajärjed, mille ta tuvastas G ja R kaitseõiguste puhul.
43. Madalmaade valitsuse kirjalikes seisukohtades(6) selle kohta väljendatud kahtlusi ei saa seega arvesse võtta, kuna Euroopa Kohus vastab liidu õiguse tõlgendamise küsimustele selles õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille on eelotsusetaotluse esitanud kohus omal vastutusel määratlenud.(7)
B – Õigus olla ära kuulatud liidu õiguses
44. Kaitseõiguste järgimine on liidu õiguse aluspõhimõte ning õigus olla igas menetluses ära kuulatud on selle põhimõtte lahutamatu osa. Õigus olla ära kuulatud on sätestatud mitte üksnes harta artiklites 47 ja 48, milles tagatakse kaitseõiguste järgimine ja õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, vaid ka harta artiklis 41, milles tagatakse õigus heale haldusele(8). Õigus olla ära kuulatud tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht.(9)
45. Kohtuistungil märkis Madalmaade valitsus, et Madalmaade õiguses on ette nähtud kinnipidamismeetmete õiguspärasuse kiirendatud kohtulik kontroll(10), kuid tegelikult ei ole käesoleval juhul tegemist õigusega pöörduda kohtusse. Lisaks olgu märgitud, et kui kohtud määravad kinnipidamismeetmed või kinnipidamise pikendamise, ei kuulu harta artikli 41 lõike 2 punkt a kohaldamisele. Põhikohtuasjades määras kinnipidamise pikendamise meetmed siiski Staatssecretaris, mis on käsitatav haldusasutusena.
46. Sõltumata asjaolust, et üldmõiste „kaitseõigused” võib (kuid mitte tingimata) hõlmata harta artiklites 41 ja 47 sätestatud õigusi, leian ma, et nendes sätetes ette nähtud õigused on erinevad ja kuuluvad kohaldamisele erinevas kontekstis, nimelt esimene kohtueelses haldusmenetluses ning teine kohtumenetluses. Järelikult ei saa kõnealuseid õigusi ühendada ohu tõttu isikult „võtta” õigus olla ära kuulatud, kui ametiasutus kavatseb teha isiku suhtes ebasoodsa otsuse.
47. Liidu seadusandja tahe kaitsta isikuid kogu menetluse kestel ilmneb selgelt harta artiklite 41 ja 47 liigendusest. Nendest kahest siiski erinevast õigusest ei saa teha sulamit, kuna see võiks katkestada hartaga tagatud kaitseõiguste süsteemi järjepidevuse.
48. Ma leian, et asjaolu, et siseriiklik kohus kontrollib tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 2 alusel, kas haldusasutuste määratud kinnipidamine on õiguspärane, ei saa tagasiulatuvalt hõlmata seda, et haldusasutused ei ole järginud harta artiklit 41. Harta artikli 41 rikkumist kinnipidamise pikendamise otsuse tegemisel haldusasutuste poolt ei saa õiguspäraseks muuta pelk asjaolu, et isikul on hiljem õigus pöörduda kohtusse.
49. Kuigi siseriiklike ametivõimude kohustust tagada õigus olla ära kuulatud enne isiku huve kahjustada võiva otsuse tegemist on pikemat aega tunnustatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas(11), kinnitab seda kohustust harta artikli 41 lõike 2 punkt a(12) ning tõstab selle põhiseaduslikule tasemele.
50. Nii on harta artikli 41 lõike 2 punktiga a tagatud „igaühele”, sealhulgas ka liikmesriigis ebaseaduslikult viibivale kolmanda riigi kodanikule õigus olla ära kuulatud, enne kui viimase suhtes võetakse teda kahjustav üksikmeede.
51. Nii tuleneb selle sätte sõnastusest, et see on üldkohaldatav ning seda kohaldatakse igas menetluses, mis võib viia isikut kahjustava aktini. Lisaks kohaldatakse seda sätet isegi siis, kui kohaldatavates õigusaktides ei ole niisugust formaalsust sõnaselgelt ette nähtud.(13)
52. Ilmne on see, et harta artikli 51 alusel kehtib harta artikli 41 lõike 2 punkt a pädevatele siseriiklikele ametiasutustele, kui viimased rakendavad tagasisaatmisdirektiivi.(14) Ma olen seisukohal, et eeskätt eespool viidatud kohtuotsustest Dokter jt ja M ning kohtuotsusest Honeywell Aerospace(15) tuleneb, et mitte üksnes siseriiklikud ametivõimud ei pea liidu õiguse rakendamisel järgima kaitseõigusi, vaid et ka huvitatud isikutel peab olema õigus tugineda siseriiklikes kohtutes otse nendele õigustele, vältimaks nende õiguste paljasõnalisust või puhtalt formaalsust.
53. Harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud õigus olla ära kuulatud kehtib tingimata ka meetmete suhtes, millega siseriiklikud ametivõimud pikendavad liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike kinnipidamist siseriiklike õigusnormide alusel, millega on üle võetud tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõige 6.(16) Niisugused meetmed, mille tulemusel võetakse liikmesriikides ebaseaduslikult viibivatelt kolmandate riikide kodanikelt vabadus, kahjustavad neid kahtlemata.
54. Kuigi komisjon märkis õigesti, et tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 alusel võetud kinnipidamismeetmed ei ole olemuselt karistusõiguslikud(17) ega kujuta endast vangistust, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on kinnitanud otsuses El Dridi, et kinnipidamismeetme kasutamine on kõige koormavam isikuvabadust piirav meede, mida tagasisaatmisdirektiiv sunniviisilises väljasaatmismenetluses lubab.(18) See on põhjus, miks kinnipidamismeedet, mis küll ei ole karistusõiguslikku laadi, kuid mis ometi toob kaasa vabaduse täieliku võtmise, loetakse viimaseks abinõuks, mis on ette nähtud üksnes juhuks, kui tagasisaatmisotsuse täitmine väljasaatmise kujul võib huvitatud isiku tegevuse tõttu ohtu sattuda. Selle meetme rakendamine on direktiivi artiklite 15 ja 16 alusel rangelt piiritletud eelkõige eesmärgiga tagada asjassepuutuvate kolmandate riikide kodanike põhiõiguste järgimine.(19) Järgides tõhusat väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitikat, mis põhineb ühistel nõuetel, on tagasisaatmisdirektiivi eesmärk tagada, et asjaomaseid isikuid saaks tagasi saata inimlikult ja austades täielikult nende põhiõigusi ja väärikust.(20)
55. Selles etapis soovin ma rõhutada, et erinevalt Madalmaade valitsuse(21) ja komisjoni(22) argumentidest ei saa õiguse olla ära kuulatud rikkumist, mis on tuvastatud seoses kinnipidamise pikendamise meetme võtmisega tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 6 alusel, käsitada selle õiguse „väheolulise” või „piiratud” rikkumisena. Sarnaselt G seisukohtadega(23) leian ma, et õigus isikuvabadusele on üks kõige olulisematest inimõigustest.(24) Kuigi see õigus ei ole absoluutne ning sellel on teatud piirangud eelkõige ebaseadusliku sisserände valdkonnas, nagu käesoleval juhul, peab ametivõimude iga otsuse puhul, mis põhineb nendel piirangutel, olema rangelt järgitud kõiki nende piirangutega seotud õiguslikke tingimusi.
56. Lisaks, erinevalt Madalmaade valitsuse(25) ja komisjoni(26) väidetust leian ma, et eespool viidatud kohtuotsuse Distillers Company vs. komisjon punktis 26 toodud Euroopa Kohtu arutluskäiku, mille kohaselt võib menetlusnormi rikkumine kaasa tuua otsuse täieliku või osalise tühistamise ainult siis, kui on tõendatud, et selle rikkumise puudumisel oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga, ei saa analoogia alusel kohaldada isikute vabadust niivõrd piiravate meetmete puhul, nagu seda on kinnipidamine.
57. Üldiselt ei saa väitega, et huvitatud isikute ärakuulamine ei oleks saanud mõjutada kõnealuse menetluse tulemust, nõustuda seetõttu, et see võiks kahjustada kaitseõiguste põhisisu, veelgi enam seetõttu, et nimetatud väidet ei ole kuidagi tõendatud.
C – Õiguse olla ära kuulatud rikkumise tagajärjed
1. Esimene võimalus
58. Samas isegi kui tuleks loobuda mainimast väheolulist rikkumist, väidab Madalmaade valitsus, et kaitseõiguste põhimõtte rikkumise õiguslikud tagajärjed on reguleeritud siseriiklikus õiguses.(27) Madalmaade valitsuse hinnangul puudub tagasisaatmisdirektiivis säte, milles täpsustataks õiguslikke tagajärgi, mille siseriiklik kohus peab siduma kaitseõiguste põhimõtte rikkumisega selle direktiivi artikli 15 lõike 6 tähenduses pikendamismeetme võtmisel. Madalmaade valitsus leiab, et eespool viidatud kohtuotsuse Sopropé punktist 38 tuleneb, et kui liidu õiguses ei ole norme kehtestatud, on siseriikliku kohtu ülesanne täpsustada kaitseõiguste põhimõtte rikkumisega seotavaid õiguslikke tagajärgi, järgides võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet.
59. Ma ei nõustu sellise analüüsiga.
60. Nagu üheselt tuleneb eespool viidatud kohtuotsuse Sopropé punktist 38, kuulub menetlusautonoomia põhimõte kohaldamisele üksnes siis, kui liidu õiguses ei ole kehtestud normide kohaldamise korda, mis järelikult kuulub liikmesriikide sisemise õiguskorra reguleerimisalasse.(28)
61. Isegi kui tegemist on ühega harvadest juhtumitest, kus liidu õiguses endas on ette nähtud karistus rikkumise eest,(29) näib, et käesoleval juhul on õiguslikud tagajärjed, mis siseriiklik kohus peab tuletama sellest, kui liikmesriigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamisel rikutakse harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud õigust olla ära kuulatud, kindlaks määratud tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikes 2.
62. Nimelt on tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikes 2 otseselt ja selgelt sätestatud, et „[k]ui kinnipidamine on seadusevastane, vabastatakse asjaomane kolmanda riigi kodanik viivitamatult”.
63. Kõnealuse kohustusliku sättega ei jäeta liikmesriikidele mingit tegutsemisruumi ning see peegeldab liidu seadusandja otsest tahet tagada, et liikmesriigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodanikult ei võetaks õigusvastaselt vabadust.
64. Komisjon leiab, et tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikes 2 ei saa ette näha, millised on õiguslikud tagajärjed, kui pikendamismeetme võtmisel rikutakse õigust olla ära kuulatud, kuna see säte puudutab üksnes sisulisi tingimusi(30), mis tuleb täita kinnipidamise või selle pikendamise määramisel, „mitte aga selleni viiva otsuse tegemisel”. Ma ei nõustu tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 2 niisuguse tõlgendusega, mis välistab põhiõiguste järgimise küsimuse puhul, kas tegemist on „õiguspärase kinnipidamisega” või mitte. Lisaks ei mõista ma kohtuistungil komisjoni pakutud vahetegemist kinnipidamise õiguspärasuse ja kinnipidamise määranud otsuse õiguspärasuse vahel. Ma ei kujuta ette, et kinnipidamine saaks olla õiguspärane, kui seda määranud otsus õiguspärane ei ole.
65. Seega teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele, et kui siseriiklik haldusasutus on tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 6 alusel kinnipidamise pikendamise meetme võtmisel rikkunud kaitseõiguste tagamise üldpõhimõtet (käesoleval juhul õigust olla ära kuulatud, nagu see on sätestatud harta artikli 41 lõike 2 punktis a), siis toob see kaasa kõnealuse meetme tühistamise ning huvitatud isiku viivitamatu vabastamise vastavalt tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikele 2.
2. Teine võimalus
66. Juhuks kui Euroopa Kohus ei nõustu tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 2 ja harta artikli 41 lõike 2 punkti a niisuguse tõlgendusega, pean ma analüüsima Euroopa Kohtu praktikat tagajärgede osas, mis kaasnevad, kui tuvastatakse, et rikutud on kaitseõigusi, täpsemalt õigust olla ära kuulatud siseriiklikus haldusmenetluses, milles rakendatakse liidu õigust, ja seda eesmärgiga teha kindlaks õigused, mis nimetatud rikkumise ohvrile sellest võivad tuleneda.
67. Ma ei käsitle huvide kaalumist, nagu seda soovitab eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nagu ilmnes kohtuistungil ettekandja-kohtuniku arutluskäigust, jääb see mõiste eeskätt võrreldavate asjaolude või huvide osas segaseks, kusjuures selles ei saadud selgust ka kohtuistungil.
68. Kui Euroopa Kohtu hinnangul on üldnorm küll see, et vaidlusalused otsused lihtsalt tühistatakse(31), tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast samuti, et õiguse olla ära kuulatud järgimine ei ole absoluutne nõue ning sellega võivad kaasneda piirangud tingimusel, et need piirangud vastavad tõepoolest kõnealuse meetmega taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki arvestades ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks niimoodi tagatud õiguste põhisisu.(32)
69. Seega kiireloomulistel juhtudel ning kui ülekaalukad põhjused seda nõuavad, võivad nii siseriiklikud kui ka liidu ametivõimud võtta isikuid ebasoodsalt mõjutavaid üksikmeetmeid, ilma et neilt isikutelt oleks eelnevalt seisukohta küsitud.
70. Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et õiguse olla ära kuulatud piirang võib olla põhjendatud ning seega talutav, kui suu- ja sõrataud ohustab rahvatervist või kui terrorism ohustab avalikku julgeolekut.
71. Eespool viidatud kohtuotsuses Dokter jt otsustas Euroopa Kohus, et võttes arvesse suu- ja sõrataudi ülimat nakkusohtlikkust ja vajadust selle kiireks ja tõhusaks tõrjeks, et kaitsta rahvatervist, võib pädev ametiasutus võtta selleks sobivad meetmed, ilma et kõigile potentsiaalselt asjassepuutuvatele isikutele oleks antud eelnevalt võimalus tutvuda nende asjaolude ja dokumentidega, millele kõnealused meetmed tuginesid, ega avaldada arvamust niisuguste asjaolude ja dokumentide kohta. Euroopa Kohtu arvates oleks selline piirang ülemäärane sekkumine üksnes siis, kui huvitatud isikutelt oleks võetud võimalus vaidlustada need meetmed hilisemas menetluses ning selle käigus oma seisukohti tõhusalt väljendada.(33)
72. Lisaks meenutas Euroopa Kohus otsuses Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran(34), et erand kaitseõiguste järgimise põhiõigusest võib olla lubatav siis, kui tegemist on esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsusega niisuguste isikute ja üksuste puhul, kes on seotud terrorivõrgustikega.
73. Nii on need meetmed, mis on võetud ilma huvitatud isikuid eelnevalt ära kuulamata, põhjendatud vajadusega tagada külmutamismeetmete tõhusus ja lõpuks ülekaalukate põhjustega, mis puudutavad turvalisust või liidu ja tema liikmesriikide rahvusvaheliste suhete toimimist.(35) Siiski otsustas Euroopa Kohus, et need ametivõimud peavad huvitatud isikuid teavitama neid meetmeid põhjendavatest asjaoludest ning isikud ära kuulama otsuse vastuvõtmisega samal ajal või vahetult pärast seda.(36)
74. Kuigi ma nõustun argumendiga, nagu väidab Madalmaade valitsus, et arvesse tuleb võtta kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid, leian ma nagu G(37), et erandlikud asjaolud, mida iseloomustab tõsine ja äärmine kiireloomulisus, mis esinesid eespool viidatud esimeses kohtuotsuses Kadi ja Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran seoses rahaliste vahendite külmutamise meetmetega või eespool viidatud kohtuotsuses Dokter jt seoses suu- ja sõrataudiga ning millega olid põhjendatud õiguse olla ära kuulatud piirangud, puuduvad täielikult põhikohtuasjades.
75. Esiteks ei ole üldine terrorismi oht, mis tingib rahaliste vahendite külmutamise meetmete kiireloomulise võtmise, ning tõsine oht rahvatervisele, milleks on suu- ja sõrataud, sama raskusastmega või avaliku huviga kui liikmesriigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku põgenemise oht.
76. Lisaks, nagu märgib R, ei takistanud miski Madalmaade ametivõimudel huvitatud isikud kinnipidamise pikendamise meetmete võtmisel tegelikult eelnevalt ära kuulata, mis on menetluslik tagatis, mida ei ole keeruline tagada, seda enam, et puudus igasugune kiireloomulisus, kuna huvitatud isikud olid juba kinni peetud ning seega puudus igasugune põgenemise oht.(38)
77. Lõpuks ei tulene Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest, et G ja R oleksid püüdnud kuritahtlikult ära kasutada tagasisaatmisdirektiiviga rakendatud menetlusi, sealhulgas kinnipidamismeetmeid reguleerivaid sätteid eesmärgiga tuua kaasa nende kõnealuste õiguste rikkumine põhikohtuasjades.
78. Teiseks ei ole kõnealuse omandiõiguse piirangud eespool viidatud kohtuotsuses Dokter jt, esimeses kohtuotsuses Kadi ning kohtuotsuses Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran sarnased komisjoni arvates äärmusliku või „radikaalse” meetmega(39) nagu liikmesriigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike vabaduse võtmise pikendamine kaheteistkümne kuu võrra.
79. Kolmandaks tuleb selliste asjaolude olemasolu, millega saab põhjendada meetmete võtmist viisil, mis rikub õigust olla ära kuulatud, kontrollida niisuguste meetmete võtmisel, mitte tagantjärele.
80. Seega leian ma, et põhiõiguse rikkumise tagajärgede kohandamist ei saa kasutada tagantjärele niisuguse rikkumise heastamiseks, kui vaidlusaluse meetme võtmiseks puuduvad ülekaalukad põhjused.
81. Arvestades Euroopa Kohtu praktikat ning põhikohtuasjade asjaolusid, saab õiguse olla ära kuulatud rikkumine kaasa tuua üksnes vaidlusaluste otsuste tühistamise ning huvitatud isikute vabastamise.
D – Alternatiiv?
82. Lisaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu välja pakutud tagajärgedele, nimelt tühistada vaidlusalused otsused ja seejärel vabastada huvitatud isikud, või jätta need otsused ja seega kinnipidamine jõusse, pakuti kohtuistungil välja kolmas lahendus, nimelt tühistada vaidlusalused otsused ning teha samal ajal uued õiguspärased otsused (või teha enne vaidlusaluste otsuste tühistamist uued õiguspärased haldusotsused).
83. Euroopa Kohus möönis ise eespool viidatud esimeses kohtuotsuses Kadi, et võimalik on leevendada niisuguse otsuse õiguslikke tagajärgi, millega rikuti õigust olla ära kuulatud.
84. Esimese kohtuotsuse Kadi punktides 373–376 arvestas Euroopa Kohus, et rahaliste vahendite külmutamise meetmete tühistamine mõjutab tõsiselt ja pöördumatult nende piiravate meetmete tõhusust, ning jättis nende meetmete tagajärjed, mis olid võetud viisil, mis rikkus õigust olla ära kuulatud, lühikeseks ajavahemikuks kehtima, et ametivõimudel oleks võimalik tuvastatud rikkumised heastada.
85. Kõigepealt olgu märgitud, et kõnealune lahendus puudutab rahaliste vahendite külmutamise algseid otsuseid, kus üllatuslik mõju oli vajalik, mis ei ole aga nii käesoleval juhul. Siiski märgin ma eelkõige, et nagu kinnitati kohtuistungil ning nagu leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, puudub Staatssecretarisel nii kinnipidamise otsuse kui kinnipidamise pikendamise otsuse puhul siseriiklikus õiguses selline pädevus.(40)
VII – Ettepanek
86. Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades teen ma seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Raad van State esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Esimese võimalusena: kui siseriiklik haldusasutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artikli 15 lõike 6 alusel kinnipidamise pikendamise meetme ettevalmistamisel rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud igaühe õigust olla ära kuulatud, enne kui tema suhtes võetakse teda ebasoodsalt mõjutav üksikmeede, toob see kaasa kõnealuse meetme tühistamise ja huvitatud isiku viivitamatu vabastamise vastavalt selle direktiivi artikli 15 lõikele 2.
Teise võimalusena: tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb õiguse olla ära kuulatud rikkumise tagajärgi liidu õiguses, tuleb niisugustel juhtudel nagu põhikohtuasjades vaidlusalused kinnipidamise pikendamise otsused tühistada ja kinnipeetud kolmanda riigi kodanikud vabastada.