KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 15. septembril 2011(1)
Kohtuasi C‑465/10
Ministre de l’Intérieur, de l’Outre-mer et des Collectivités
territoriales
versus
Chambre de commerce et d’industrie de l’Indre
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa))
Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – Euroopa Regionaalarengu Fondist antavad toetused – Riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade eiramine toetusesaaja poolt – Eeskirjade eiramise korral toetuste tagasi nõudmise kohustus – Aegumistähtajad
1. Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Prantsusmaa Conseil d’État, käsitleb määruse nr 2052/88,(2) määruse nr 4253/88(3) ja määruse nr 2988/95(4) tõlgendamist. Põhikohtuasja asjaolude esinemise ajal olid need õigusaktid (edaspidi „kohaldatavad määrused”) osa Euroopa Liidu struktuurifonde reguleerivast õigusest.(5) Struktuurifondid(6) on põhivahendid, millega Euroopa Liit toetab liikmesriikide sotsiaalset ja majanduslikku arengut. Nende arvele langeb üle kolmandiku Euroopa Liidu eelarvest.
2. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib esiteks, et kas Euroopa Liidu õigus näeb ette ERF‑ist antud toetuste tagasinõudmise juhul, kui toetusesaaja (kes on tellija(7)) toetab saadud toetusega teatavat tegevust, mis on vastuolus Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirjadega. Teiseks palub ta juhiseid määruse nr 2988/95 artiklis 3 sätestatud aegumistähtaja kohaldamise kohta sellise tagasinõudmise suhtes.
Õiguslik raamistik
Määrus nr 2052/88
3. Määruse nr 2052/88 sõnastuse kohaselt on määruse eesmärkide hulgas struktuurifondide tõhususe suurendamine ja nende tegevuse kooskõlastamine.(8)
4. Artikli 3 lõige 5 kohustab nõukogu võtma vastu sätted, mis tagavad ühelt poolt eri fondide tegevuse omavahelise kooskõlastamise ning teiselt poolt kooskõlastamise Euroopa Investeerimispanga (edaspidi „EIP”) ja muude olemasolevate finantsinstrumentidega.
5. Artikkel 7 kannab pealkirja „Kokkusobivus ja kontroll”. See sätestab käesolevas asjas olulises osas järgmist:
„1. Struktuurifondide poolt rahastatavad meetmed [...] on kooskõlas asutamislepingutega, nendega kooskõlas vastuvõetud õigusaktidega ja ühenduse poliitikaga, sealhulgas [...] hankelepingute sõlmimist puudutava poliitikaga. [...]
2. Ilma et see piiraks finantsmääruse kohaldamist, nähakse artikli 3 lõigetes 4 ja 5 viidatud sätetega ette ühtlustatud eeskirjad struktuurifondide tegevuse kontrollimise tugevdamise kohta [...].”
Määrus nr 4253/88
6. Nõukogu määrus nr 4253/88 näeb ette määruse nr 2052/88 rakendussätted fondide tegevuse kooskõlastamise kohta.
7. Määruse nr 2082/93,(9) millega on muudetud määrust nr 4253/88, põhjendus 6 täpsustab:
„[...] kohaldades subsidiaarsuse põhimõtet ja ilma, et see piiraks komisjoni volitusi, eriti selle osa ühenduse rahaliste vahendite käsutajana, peaks ühenduse abi raamprogrammides sisalduvate abivormide rakendamine kuuluma põhiliselt liikmesriikide pädevusse asjaomasel territoriaalsel tasandil vastavalt iga liikmesriigi konkreetsetele vajadustele”.
8. Määruse (EÜ) nr 4253/88 artikli 23 lõige 1 sätestab:
„1. Selleks et tagada avalike või eraalgatuslike ettevõtmiste lõpuleviimine, võtavad liikmesriigid ettevõtmiste käigus vajalikud meetmed, et:
– kontrollida korrapäraselt, et ühenduse rahastatud tegevus kulgeb nõuetekohaselt,
– vältida eeskirjade eiramisi ja võtta meetmeid nende vastu,
– nõuda tagasi eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summad. Liikmesriik vastutab subsidiaarselt alusetult makstud summade tagasimaksmise eest, välja arvatud juhul, kui liikmesriik ja/või vahendaja ja/või algataja tõendavad, et nemad ei ole eeskirjade eiramise või hooletuse eest vastutavad. Üldiste toetuste puhul võib vahendaja liikmesriigi ja komisjoni nõusolekul nõuda pangagarantiid või muud tagatist selle riski katteks.
Liikmesriigid teatavad komisjonile võetud meetmetest ja eelkõige edastavad komisjonile ettevõtmiste tõhusa rakendamise tagamiseks loodud juhtimis- ja kontrollisüsteemi kirjelduse. Nad teavitavad komisjoni regulaarselt haldus- ja kohtumenetluste käigust.
[...]”
9. Artikkel 24 sätestab:
„Abi vähendamine, peatamine ja tühistamine
1. Kui ettevõtmine või meede ei õigusta osa või kogu eraldatud abi, vaatab komisjon juhtumi asjakohasel viisil partnerluse raames läbi, nõudes eelkõige seda, et liikmesriik või liikmesriigi poolt ettevõtmise rakendamiseks määratud ametiasutused esitaksid omapoolsed märkused kindlaksmääratud aja jooksul.
2. Pärast uurimist võib komisjon asjaomasele ettevõtmisele või meetmele antavat abi vähendada või selle peatada, kui uurimise käigus ilmneb eeskirjade eiramine või ettevõtmise või meetme rakendamise tingimusi mõjutav oluline muudatus, mille kohta ei ole taotletud komisjoni heakskiitu.
3. Iga alusetult makstud summa makstakse komisjonile tagasi. Hilinenud tagasimaksetele lisatakse viivis […].”
Määrus nr 2988/95
10. Määruses nr 2988/95 on sätestatud mitmed üldised õigusnormid seoses kontrolliga, haldusmeetmetega ja eeskirjade eiramise eest määratavate sanktsioonidega, kui toetusesaajatele tehakse makseid ühenduse poliitika alusel. Varem puudusid sellist eeskirjade eiramist määratlevad ühised õigusnormid.
11. Eriti asjakohased on määruse nr 2988/95 põhjendused 3, 4 ja 5. Põhjenduses 3 on märgitud, et ühenduse kulutuste haldamist reguleerivate üksikasjalike eeskirjade ja nende täitmise järelevalve suhtes kohaldatakse mitmesuguseid ühenduse asjaomasele poliitikale vastavaid üksikasjalikke sätteid, kuid mis tahes alal tuleb võidelda igasuguse ühenduste finantshuve kahjustava tegevuse vastu.(10) Põhjenduses 4 on märgitud, et tõhusaks võitluseks ühenduste finantshuve kahjustava kelmuse vastu on vaja kõikidel ühenduse poliitikaga hõlmatud aladel kehtestada ühtsed õigusnormid. Põhjenduses 5 on meenutatud, et eeskirjade eiramiste kirjeldused ja sellega seotud haldusmeetmed ja ‑karistused nähakse ette vastavalt määrusele nr 2988/95 valdkondade eeskirjades. Ja nagu nähtub põhjendusest 14, on määruse nr 2988/95 horisontaalne kohaldamisala piisavalt lai, et põhineda EÜ artiklil 235 ja EA artiklil 203.
12. Määruse nr 2988/95 artikkel 1 sätestab:
„1. Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta.
2. Eeskirjade eiramine tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.”
13. Artikli 2 asjaomased sätted on sõnastatud järgmiselt:
„1. Halduskontrolli, ‑meetmeid ja ‑karistusi rakendatakse niisugusel määral, mis tagab ühenduse õiguse nõuetekohase kohaldamise. Need peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, et tagada ühenduste finantshuvide piisav kaitse.
[...]
3. Ühenduse õigus määratleb kõnealuste eeskirjade nõuetekohaseks kohaldamiseks vajalike haldusmeetmete ja -karistuste laadi ja ulatuse, võttes arvesse eeskirjade eiramise laadi ja raskust, antud või saadud soodustust ja vastutuse astet.
4. Kui kohaldatavast ühenduse õigusest ei tulene teisiti, reguleeritakse ühenduse kontrolli, meetmete ja karistuste kohaldamist liikmesriikide õigusaktidega.”
14. Artiklis 3 on muu hulgas sätestatud:
„1. Aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat.
Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist.
Menetluste aegumistähtaeg katkeb, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Aegumistähtaega hakatakse arvestama pärast iga katkestust uuesti.
Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on peatatud vastavalt artikli 6 lõikele 1.(11)
[...]
3. Liikmesriikidele jääb võimalus kohaldada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatust pikemat ajavahemikku.”
15. Artiklis 4 on üldeeskirjana sätestatud, et kui ettevõtja on eeskirjade eiramise kaudu saanud põhjendamatult soodustuse, tuleb sellised soodustused ära võtta (kas sel moel saadud summade maksmise, tagasimaksmise või tagatise osalise või täieliku kaotamise teel).
16. Artikkel 5 näeb ette halduskaristuste määramise võimaluse, mida kohaldatakse tahtlike või hooletusest tulenevate eiramiste korral.
Määrus nr 1083/2006
17. Määruse nr 1083/2006,(12) millele on viidatud ka Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes märkustes,(13) artikli 2 lõikes 7 sisalduva määratluse kohaselt tähendab „eeskirjade eiramine”: „[...] ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.”.
Siseriiklik õigus
18. Põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal sätestas Prantsuse tsiviilseadustiku artikkel 2262 järgmist: „Kõikide hagide, nii asjaõiguslike kui ka võlaõiguslike, aegumistähtaeg on 30 aastat [...].”
Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
19. Siseriikliku kohtu toimikust selgub, et Chambre de commerce et d’industrie du département de l’Indre (Indre’i departemangu kaubandus- ja tööstuskoda, edaspidi „CCI”) esitas 5. detsembril 1995 departemangu prefektile (edaspidi „prefekt”) rahalise abi taotluse „Objectif Entreprises” nimelise programmi (edaspidi „programm”) rahastamiseks. Programmi eesmärk oli uurida, kas Prantsusmaa ja teiste riikide ettevõtjad oleksid valmis Indre’i departemangu investeerima ja seal tegutsema. CCI otsustas programmi läbiviimise usaldada ühele ettevõttele.
20. Euroopa Kohtu poolt kodukorra artikli 54a kohaselt esitatud kirjalikele küsimustele vastates esitas Prantsuse valitsus lisateabe ja teatavad dokumendid. Nende kohaselt teatas CCI oma 27. septembri 1995. aasta kirjaga prefektile, et tellib programmi läbiviimise ettevõttelt DDB-Needham. Kiri oli saadetud enne pakkumiskutse avaldamist riigi teatajas (Bulletin officiel des annonces des marchés publics) 4. novembril 1995.
21. Pärast laekunud pakkumiste läbivaatamist valiti 8. detsembril 1995 programmi läbiviijaks DDB-Needham põhjendusega, et tema pakutud teenuste kvaliteet oli parem ja kulud väiksemad kui konkureerivatel ettevõtetel.
22. 29. mail 1996 sõlmis CCI DDB-Needhamiga kolmeaastase teenuslepingu. Tasuks määrati 1996. aasta eest 3 895 380 Prantsuse franki (600 000 eurot) ning 1997. ja 1998. aasta eest ligikaudu 2 725 560 Prantsuse franki (420 000 eurot).
23. 20. detsembril 1996 allkirjastatud lepingu alusel (mis viitab määrusele nr 2081/93 ja määrusele nr 2082/93(14)) sai CCI programmi toetuseks ERF‑ilt 400 000 franki (60 979,60 eurot). Lisaks sai CCI samal otstarbel veel kaks summat riigi vahenditest. Käesolevas menetluses on vaidluse all siiski ainult ERF‑ilt saadud toetus.
24. CCI‑le teatati 9. mai 2000. aasta kirjaga, et Keskpiirkonna prefekt (edaspidi „piirkonna prefekt”) kavatseb programmi kontrollida. Kontrolliaruandele pealkirjaga „Audit sur l’utilisation des fonds structurels européens” (edaspidi „kontrolliaruanne”) kirjutasid 14. märtsil 2001 alla piirkonna prefekt ja piirkonna trésorerie générale (maksuamet). Aruanne saadeti CCI‑le 18. juulil 2001.
25. Selles olid tuvastatud järgmised eeskirjade eiramised. Esiteks oli leping DDB-Needhamiga sõlmitud vastuolus Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirjadega. Täpsemalt oli CCI DDB-Needhami valinud ja sellest prefektile teatanud enne pakkumiskutse avaldamist. Pealegi ei viidanud mitte miski sellele, et pakkumiskutse oleks avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas (nagu oli väljaande nimi toona). Teiseks oli leping allkirjastatud, kuid sellele ei olnud märgitud kuupäeva.
26. 23. jaanuaril 2002 teatas piirkonna prefekt CCI‑le määrusest, mis kohustas CCI‑d muu hulgas ERF‑i toetust tagasi maksma, kuna see ei olnud programmi rakendamisel täitnud Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirju.
27. CCI vaidlustas määruse. Piirkonna trésorier-payeur général (maksuameti finantsjuht) jättis selle vaidlustuse vaikimisi rahuldamata.
28. 3. juunil 2004 jäeti rahuldamata CCI poolt tribunal administratif de Limoges’ile esitatud avaldus piirkonna prefekti määruse ja trésorier-payeur général’i otsuse tühistamiseks.
29. Cour administrative d’appel de Bordeaux tühistas tribunal administratif de Limoges’i otsuse 12. juunil 2007. Kohus leidis, et lepingus ei olnud ühtki sõnaselget sätet selle kohta, et CCI peab täitma Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirju, ja et Euroopa Liidu õiguses ei ole sätet, mis lubaks kõnealuseid summasid tagasi nõuda.
30. Ministre de l’intérieur, de l’Outre-mer et des Collectivités territoriales (siseasjade, ülemeredepartemangude ja -territooriumide ning kohalike omavalitsuste ministeerium) kaebas selle otsuse edasi Conseil d’État’le, kes on menetluse peatanud, et esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuseküsimused:
„1. Seoses õigusliku alusega, millest tuleneks CCI‑le makstud abi tagastamise kohustus:
Juhul kui isik, kes on saanud toetusi ERF‑i raames, ei ole järginud toetatava meetme elluviimiseks korraldatud riigihanke puhul lepingute sõlmimise eeskirja või eeskirju, kas Euroopa Liidu õiguses, eelkõige [määruses nr 2052/88] ja [määruses nr 4253/88] sisaldub selline säte, mille alusel tekib kohustus toetused tagastada? Juhul kui selline säte on olemas, kas kõnealune kohustus kehtib igasuguste riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade rikkumiste puhul või ainult teatavate rikkumiste puhul? Viimasel juhul milliste puhul neist?
2. Juhul kui vastus esimesele küsimusele on vähemalt osaliselt jaatav:
a) Kas see, kui isik, kes on saanud abi ERF‑i raames, ei ole järginud toetatava meetme elluviimiseks volitatud teenuseosutaja valimiseks korraldatud riigihanke puhul lepingute sõlmimise eeskirja või eeskirju – kui on selge, et programm on toetuskõlbulik ja see on ellu viidud –, on eeskirjade eiramine määruse nr 2988/95 tähenduses? Kas asjaolu, et pädevale siseriiklikule asutusele ei saanud ajal, kui ta otsustas anda ERF‑i alusel taotletud abi, olla teadmata asjaolu, et toetusesaaja oli eiranud riigihankelepingute sõlmimise eeskirju, kui ta sõlmis juba enne abi andmist lepingu teenuseosutajaga, kelle ülesanne on toetatava meetme elluviimine, võib mõjutada määratlemist eeskirjade eiramisena määruse nr 2988/95 tähenduses?
b) Juhul kui vastus teise küsimuse punktile a on jaatav ning kuna, nagu Euroopa Kohus on sedastanud [kohtuasjas Josef Vosding Schlacht-, Kühl- und Zerlegebetrieb jt(15)], määruse nr 2988/95 artiklis 3 sätestatud aegumistähtaeg on kohaldatav sellistele haldusõiguslikele meetmetele nagu ettevõtja poolt toime pandud eeskirjade eiramise tõttu alusetult makstud abi tagasimaksmise nõue:
– kas aegumistähtaja arvestamise alguseks tuleb määrata abi selle saajale ülekandmise kuupäev või kuupäev, mil abisaaja kasutab saadud toetust riigihankelepingute sõlmimise eeskirja või eeskirju eirates sellisele teenuseosutajale maksmiseks, kellega on sõlmitud leping?
– kas kõnealune tähtaeg tuleb lugeda katkenuks juhul, kui pädev siseriiklik asutus saadab toetusesaajale kontrolliaruande, milles on tuvastatud riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade eiramine ning milles nähakse seetõttu ette, et siseriiklik asutus nõuab makstud summade tagastamist?
– juhul kui liikmesriik kasutab talle määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikega 3 jäetud võimalust kohaldada pikemat aegumistähtaega, eelkõige juhul, kui Prantsusmaal kohaldatakse üldist tähtaega, mis kohtuvaidluse asjaolude toimumise ajal oli 30 aastat, kas sellise tähtaja kooskõla Euroopa Liidu õigusega ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega tuleb hinnata lähtudes siseriiklikus õigusaktis ette nähtud maksimaalsest aegumistähtajast, mis on siseriikliku asutuse poolt esitatud abi tagastamise nõude õiguslik alus, või lähtudes käesoleval juhul tegelikult rakendatud tähtajast?
c) Juhul kui vastus teise küsimuse punktile a on eitav, kas Euroopa Liidu finantshuvid takistavad seda, et sellise abi andmisel, nagu käesolevas kohtuvaidluses käsitletav, kohaldab kohus õigusi tekitavate otsuste tühistamist puudutavaid siseriiklikke õigusnorme, mille kohaselt saab asutus õigusi tekitava õigusvastase üksikotsuse tühistada üksnes nelja kuu jooksul alates kõnealuse otsuse vastuvõtmisest, välja arvatud juhul, kui tegemist on õigustühisusega, pettusega või abisaaja taotlusega, üksiku haldusotsuse aga, eelkõige juhul, kui see on seotud abi andmisega, saab siduda resolutiivsete tingimustega, mille täitumise korral saab asjaomase abi tagasi võtta aegumistähtajast olenemata – olgu täpsustatud, et Conseil d’Etat on otsustanud, et kõnealust siseriiklikku õigusnormi tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Liidu õigusakti kohaselt alusetult antud abi saaja saab sellele tugineda vaid siis, kui ta on olnud heauskne?”
31. Kirjalikud märkused on esitanud Prantsusmaa ja Poola valitsus ning komisjon. Kohtuistungit ei taotletud ja seda ei toimunud.
Analüüs
Sissejuhatavad märkused
32. Enne analüüsi juurde asumist on asjakohane teha teatavad sissejuhatavad märkused.
33. Esiteks on põhikohtuasja pooled nõus, et programmil oli õigus saada ERF‑ilt finantstoetust.
34. Teiseks ei ole siseriikliku kohtu menetluses vaidlust selle üle, et CCI ja DDB-Needhami leping jääb direktiivi 92/50/EMÜ kohaldamisalasse.(16) Lepingu väärtus ületab direktiivi artiklis 7 sätestatud künnist, milleks on 200 000 eurot, ning ta hõlmab lisas IA loetletud teenuseid. Seega oleks CCI kui direktiivi 92/50/EMÜ tähenduses tellija pidanud avaldama vastava teate Euroopa Ühenduste Teatajas.(17)
35. Kolmandaks, mis puudutab kohaldatavaid õigusakte, on määrusega nr 2988/95 ette nähtud Euroopa Liidu õiguse rikkumistega seotud haldusmeetmete ja sanktsioonide raamistik, et „võidelda igasuguse [liidu] finantshuve kahjustava tegevuse vastu mis tahes alal”.(18) Seda määrust tuleb tõlgendada koostoimes konkreetselt käesolevas asjas kohaldatavate Euroopa Liidu õigusaktidega, s.o määrusega nr 2052/88(19) ja määrusega nr 4253/88.(20)
36. Määruse nr 2988/95 artikli 4 lõige 1 näeb üldise eeskirjana ette, et mis tahes eiramisele „järgneb” põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine (ehk, nagu mina aru saan, mis tahes eiramine viib selleni(21)). Määruse nr 4253/88 artikli 23 lõige 1 kohustab liikmesriike täpsemalt võtma vajalikud meetmed, et kontrollida, kas struktuurifondidest rahastatud ettevõtmised on korrektselt ellu viidud, vältida eeskirjade eiramisi ja võtta meetmeid nende vastu ning nõuda tagasi eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summad.(22)
37. Neljandaks on Euroopa Liidu seadusandja liidu eelarve täitmiseks struktuurifondide suhtes valinud ühisjuhtimise meetodi, s.o liikmesriikide ja komisjoni vahelise koostöö. Fondidest abi andmise eest vastutavad aga eelkõige liikmesriigid.
38. Peale selle näeb EÜ artikkel 280 (nüüd ELTL artikkel 325) ette, et nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid on kohustatud võitlema kelmuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu.
39. Ka Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriikidel ei ole oma kohustuste täitmisel kaalutlusõigust otsustada selle üle, kas alusetult või eeskirju eirates antud liidu summasid tagasi nõuda või mitte.(23)
40. Viiendaks on Euroopa Kohus sedastanud, et määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 alusel tekib liikmesriikidel kohustus nõuda tagasi eiramise tagajärjel „kaotatud” summad, ilma et selleks oleks vaja siseriiklikus õiguses sätestatud volitusnormi.(24)
41. Kuuendaks ei tehta määruse nr 4253/88 artikli 24 kohaldamisel mingit kvantitatiivset või kvalitatiivset vahet eeskirjade eiramistel, mis võiksid kaasa tuua abi vähendamise.(25) Samamoodi ei ole oluline see, kas eeskirjade eiramise tõttu kaotatakse suur summa või on tegemist kõigest „tehnilist laadi” eiramisega. Eiramine on eiramine.(26)
42. Viimaseks ei ole käesolevas asjas vaidluse all asjaolu, kas programm (Objectif Entreprises) ka tegelikult ellu viidi. Seda silmas pidades on pooled oma Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes märkustes ühel meelel selles, et kõne all olevat toetust ei saa rangelt võttes pidada määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 kolmanda taande tähenduses „kaotatuks”.
Küsimused 1 ja 2a
43. Küsimusi 1 ja 2a on asjakohane käsitleda koos. Mõlema keskmes on „eeskirjade eiramise” tähendus ja küsimus, kas liikmesriigid on kehtivate õigusaktide järgi kohustatud fondidest makstud summasid tagasi nõudma.
44. Küsimusega 1 küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, et kas liikmesriigid on kohustatud ERF‑ist antud toetused tagasi nõudma juhul, kui toetusesaaja on toetatava tegevuse läbiviimise tellinud vastuolus Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirjadega. Siseriiklik kohus küsib, et kas selline kohustus, kui see olemas on, kehtib alati, kui neid eeskirju on eiratud. Jaatava vastuse korral tahab ta teada, kas sellisel juhul on tegemist eeskirjade eiramisega määruse nr 2988/95 tähenduses.
45. Prantsuse valitsus väidab, et määruse 4253/88 artikli 23 lõiget 1 tuleb tõlgendada kooskõlas nii määrusega nr 2052/88 kui ka määrusega nr 2988/95.
46. Ta lisab, et toetuse tagasinõudmise aluseks ei ole määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 kolmas taane, sest kõne all olevaid summasid ei saa selle sätte tähenduses pidada „kaotatuks”. Pigem tuleks tagasinõudmise aluseks lugeda artikli 23 lõike 1 teine taane („vältida eeskirjade eiramisi ja võtta meetmeid nende vastu”). Prantsusmaa väidab veel, et analoogia alusel tuleks kohaldada Euroopa Kohtu praktikat määruse nr 4253/88 artikli 24 tõlgendamisel, s.o kõne all olevad summad tuleks lugeda alusetult makstuks.
47. Poola väidab, et sellistes olukordades nagu käesolev tuleb arvesse võtta määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 eesmärki, milleks on selle tagamine, et fondidest toetatavad tegevused viiakse lõpule. Iga juhtumit tuleb hinnata eraldi. Poola lisab, et määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 tõlgendamisel tuleb analoogia alusel kohaldada määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7.(27) See tähendab selleks, et Euroopa Liidu õiguse rikkumise tagajärjel saaks toimuda eeskirjade eiramine, peab selle rikkumise tulemusel tegemist olema Euroopa Liidu eelarve kahjustamisega, kuna sellesse on lisatud põhjendamatu kuluartikkel.
48. Poola väidab, et riigihankemenetlus, mille kohta ei ole teadaannet avaldatud, on täpselt sellise toimega ja et liikmesriik peaks seepärast väljamakstud summad tagasi nõudma. Samas on Poola seisukohal, et kui Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade rikkumisel ei ole Euroopa Liidu eelarvele mingit mõju, ei ole ka tegemist eeskirjade eiramisega määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tähenduses. Seega ei saa sellist rikkumist lugeda eeskirjade eiramiseks määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 tähenduses.
49. Komisjon on seisukohal, et kohaldatavaid määrusi tuleb tõlgendada koostoimes üksteisega. Küsimuse puhul, kas määruse nr 4253/88 artikli 23 lõige 1 kujutab endast ERF‑ist makstud toetuste tagasinõudmise õiguslikku alust, ei ole oluline asjaolu, et kõne all olevad summad ei ole tegelikult „kaotatud”.
50. Sarnaselt Prantsusmaa valitsuse ja komisjoniga olen seisukohal, et kohaldatavaid määrusi tuleb tõlgendada koos.
51. Kuna määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkt 7 ei olnud põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kohaldatav, võib selle käesolevas analüüsis kõrvale jätta.
52. Eeskirjade eiramise mõiste ei ole määruses nr 2052/88 ega määruses nr 4253/88 määratletud.
53. Kui aga kohaldatavaid määrusi tuleb tõlgendada koostoimes üksteisega, tuleb ka eeskirjade eiramise mõistet tõlgendada järjepidevalt, s.o igas määruses ühtmoodi.
54. Määruse nr 2052/88 artikli 7 lõige 1 näeb ette, et struktuurifondide poolt rahastatavad meetmed peavad olema kooskõlas asutamislepingutega ja ühenduse poliitikaga, eelkõige ühenduse riigihankelepingute sõlmimist puudutava poliitikaga.
55. Määruse nr 2988/95 artikli 1 lõige 2 sätestab, et „eeskirjade eiramine” tähendab „ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.”
56. Ühenduse (nüüd Euroopa Liidu) õiguse rikkumine käesolevas asjas vaidluse all ei ole. Pooled on nõus sellega, et CCI (määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses „ettevõtja” ning direktiivi 92/50/EMÜ tähenduses „tellija”) rikkus programmi „Objectif Entreprises” läbiviimist tellides Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirju.
57. Järelikult ei vastanud see ERF‑ist toetatud programm määruse nr 2052/88 artikli 7 lõike 1 tingimustele.
58. Kas selline Euroopa Liidu õiguse rikkumine kahjustab Euroopa Liidu üldeelarvet või Euroopa Liidu juhitavaid eelarveid (nagu struktuurifondide omad) määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses?
59. Seadusandja kavatsus määruse nr 2052/88 artikli 7 lõike 1 sätestamisel näib olevat tagada, et Euroopa Liidule struktuurifondide kaudu tekkivad kulud piirduks ainult ettevõtjatega, kes järgivad Euroopa Liidu õigust, ja nendega ei rahastataks sellega vastuolus olevat tegevust.(28)
60. Järelikult tuleb Euroopa Liidu õigusega vastuolus tekkinud kulud lugeda Euroopa Liidu eelarvet kahjustavaks.
61. Kohtuasjas komisjon vs. Iirimaa(29) kaalus Euroopa Kohus komisjoni volitusi nõuda määruse nr 4253/88 artikli 24 alusel tagasi Iirimaale Euroopa Sotsiaalfondist (edaspidi „ESF”) antud toetusi. Iirimaa möönis, et eeskirju oli eiratud (kuigi tahtmatult) selles mõttes, et kõne all olnud summade kontrolljälg ei vastanud ESF‑i parimatele tavadele.(30) See eiramine ei toonud kaasa alusetut või ülemäärast rahastamist ühenduse poolt. Sellegipoolest taotles komisjon määruse nr 4253/88 artikli 24 alusel algselt antud rahalise abi vähendamist.
62. Euroopa Kohus lükkas tagasi Iirimaa väite, et „tehnilist laadi” eeskirjade eiramised Euroopa Liidu eelarvet ei kahjusta. Ta leidis, et Euroopa Liidu finantshuve ja Euroopa Liidu õiguse täitmist võivad tõsiselt kahjustada isegi eeskirjade eiramised, millel ei ole otseselt rahalist mõju, mis annabki komisjonile õiguse taotleda finantskorrektsioone.(31)
63. Kohtuasjas Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening(32) rõhutas Euroopa Kohus, et määruse nr 4253/88 artikleid 23 ja 24 tuleb tõlgendada koos.
64. Seepärast olen ma seisukohal, et lähenemisviisi, mida Euroopa Kohus kasutas kohtuasjas komisjon vs. Iirimaa, tuleks analoogia alusel kasutada ka määruse nr 4253/88 artikli 23 tõlgendamisel.
65. Seega tuleks Euroopa Liidu finantshuve tõsiselt kahjustavaks lugeda isegi eeskirjade eiramised, millel ei ole konkreetset finantsmõju ja mis ei ole iseenesest kvantifitseeritavad.
66. Kas käesolevas asjas seisneb Euroopa Liidu eelarve (või Euroopa Liidu juhitavate eelarvete) kahjustamine tulude kaotamises või põhjendamatu kuluartikli tekkimises?
67. Konkreetseid andmeid eeskirjade eiramise rahalise maksumuse kohta käesolevas asjas ei ole. Võimalik, et seda ei saagi määrata.(33)
68. Sellele vaatamata võib põhjendatult oletada, et kui CCI kui tellija oleks Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirjadest kinni pidanud, oleks ilmselt ka programmi rahastamine üldiselt vähem maksma läinud. Selles mõttes võib asuda seisukohale, et toetuse maksmine ERF‑ist viis põhjendamatu kuluartikli tekkeni määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses.
69. Seega järeldub minu arvates nii kehtivate määruste sõnastusest ja eesmärgiasetusest kui ka analoogia alusel Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas komisjon vs. Iirimaa, et määruse nr 2052/88 artikli 7 lõike 1 rikkumine kahjustab Euroopa Liidu eelarvet või struktuurifondide eelarveid, kuna sellega tekib põhjendamatu kuluartikkel, ja et seepärast on sellisel juhul tegemist eeskirjade eiramisega määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 ning määruse nr 4253/88 artikli 23 tähenduses.
70. Sellises olukorras on liikmesriigid kohustatud alusetult makstud summad tagasi nõudma.
71. Kas see tähendab, et nad peavad toetusesaajalt toetuse tagasi nõudma täissummas?
72. Määruse nr 2988/95 artikli 2 lõige 1 kohustab liikmesriike rakendama haldusmeetmeid „niisugusel määral, mis tagab ühenduse õiguse nõuetekohase kohaldamise.” Need peavad olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad”, et tagada liidu finantshuvide piisav kaitse. Artikli 2 lõige 3 sätestab, et Euroopa Liidu õigus „määratleb kõnealuste eeskirjade nõuetekohaseks kohaldamiseks vajalike haldusmeetmete ja karistuste laadi ja ulatuse, võttes arvesse eeskirjade eiramise laadi ja raskust, antud või saadud soodustust ja vastutuse astet”.(34)
73. Euroopa Liidu eelarve (ja Euroopa Liidu juhitavate üksikute eelarvete, nagu struktuurifondide omade) kaitseks on liikmesriigid eeskirjade eiramise korral kohustatud väljamakstud summad tagasi nõudma. Määruse nr 2988/95 artikli 4 lõige 1 näeb ette, et tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine.(35) Seega peaksid liikmesriigid selle kohustuse täitmiseks püüdma tagasi nõuda summad, millega on tekkinud „põhjendamatult saadud soodustus”. Seega võib olla, et tagasi tuleb maksta kogu toetus või ainult osa (väiksem summa) sellest.(36)
74. Siseriikliku kohtu tuvastatud asjaoludest nähtub, et kõik programmi „Objectif Entreprises” läbiviijast teenuseosutaja valimiseks tehtud olulised sammud astuti enne toetuse saamist.(37) Sellest tulenes aga eeskirjade eiramine (pakkumismenetlust ei korraldatud kooskõlas Euroopa Liidu asjakohaste eeskirjadega), mille tõttu ei ole võimalik tuvastada ja täpselt välja arvutada eiramise tõttu „tekkinud” kahju. Teenuseosutaja, kes alguses leiti ja hiljem välja valiti, näib olevat see, kes pakkus parimat hinda läbi viidud siseriiklikus menetluses. Kuid kui menetlus oleks välja kuulutatud vastavalt Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirjadele, oleksid selle vastu huvi tundnud ehk teistegi liikmesriikide teenuseosutajad, kes oleksid võib-olla ka esitanud paremaid pakkumisi. Kuid kui palju paremad (kui üldse) need oleksid olnud, on võimatu öelda. Pealegi, kuna programmi rahastati osaliselt ERF‑ist ja osaliselt riigi vahenditest, ei ole võimalik ka öelda, kui palju oleks sedasi saanud (hüpoteetiliselt) säästa Euroopa Liidu ja kui palju riigieelarves.
75. Kindel on, et tegevus, millele soodustus anti, tõepoolest toimus, kuid see oleks võinud olla rahaliselt soodsam, kui oleks järgitud Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirju, et valitud teenuseosutaja oleks võinud olla keegi teine ning et Euroopa Liidu ning riigieelarve kulud oleksid vastavalt võinud olla väiksemad.
76. Mida on siseriiklikul kohtul sellises olukorras teha?
77. Teoreetiliselt on kolm võimalust: tagasinõudmisest loobuda, nõuda tagasi kogu toetus või nõuda tagasi mingi vahepealne summa, mis vastab kahjule, mida Euroopa Liidu eelarve riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade eiramise tõttu kannatas.
78. Põhjustel, mille just esitasin, jätaksin kolmanda võimaluse käesolevas asjas kõrvale.
79. Jäävad seega tagasinõudmisest loobumise ja täissumma tagasinõudmise võimalused.
80. Esimene, nagu mulle tundub, ei sobi kokku Euroopa Kohtu senise praktika aluseks olevate põhimõtetega.(38) See jätaks täiesti vale mulje Euroopa Liidu vahendite saajate kohustusest täita nende saamise eeskirju.
81. Tõsi, täissumma tagasinõudmine võib käesolevas asjas kõne all olevas olukorras näida karmina. Tegelikkuses ei pruugi ju Euroopa Liidu eelarve kahjustatud olla või on seda kahjustatud vaid pisut. Kuid ikkagi tundub mulle, et on vähemalt kolm veenvat põhjust, miks kõne all olev toetus tuleks täielikult tagasi nõuda.
82. Esiteks on liikmesriikide asutused asjaomaste summade tagasinõudmise kohustust täites määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 3 kohaselt kohustatud võtma arvesse muu hulgas eeskirjade eiramise laadi ja raskust ning vastutuse astet. Käesolevas asjas tuleb prefektile antud eelteavet, millest nähtub, et Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirju on täielikult eiratud, minu arvates küll pidada väga tähtsaks teguriks, mida arvestada.
83. Teiseks tuleb Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirju kõigi lepingute puhul, mille väärtus ületab teatavat künnist, täita just sellepärast, et neid oleks võimalik sõlmida potentsiaalsete teenuseosutajatega teistest liikmesriikidest. Sellega loodetakse mõistagi, et nii saavutatakse (sageli) rahaliselt soodsam tulemus kui juhul, kui menetlus oleks puhtalt siseriiklik. Kuid see on vaid osa tõest. Samamoodi on väga oluline seegi, et eeskirjade järgimine tõhustab ühtse turu nõuetekohast toimimist.
84. Kolmandaks tuleb käesolevas asjas kõne all olevas olukorras vältimatult valida tagasinõudmisest loobumise ja täissumma tagasinõudmise vahel. Määruse nr 2988/95 artikli 2 lõiget 1 (mis näeb ette, et [Euroopa Liidu] õiguse nõuetekohast kohaldamist tagavad meetmed peavad olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad”) järgides tuleb järeldada, et tagasinõudmisest loobumine ei oleks ei tõhus ega hoiatav. Seevastu täissumma tagasinõudmine oleks nii tõhus kui ka hoiatav. Kuna osaline tagasinõudmine siin kõne alla ei tule, on täissumma tagasinõudmine ka veel proportsionaalne.
85. Eelotsusetaotluse esitanud soovib siiski teada, kas eeskirjade eiramise määratlemist võib mõjutada asjaolu, et prefekt pidi ERF‑i toetust CCI‑le andes teadma, et teenuseosutaja valimisel oli eiratud Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirju.
86. Kohtuasjas Emsland-Stärke(39) leidis Euroopa Kohus, et asjaolu, et pädev siseriiklik asutus oli eeskirjade eiramisest teadlik, ei tähenda iseenesest veel seda, et asjaomast eiramist ei saa lugeda „hooletusest tulenevaks” või „tahtlikuks” määruse nr 2988/95 artikli 5 lõike 1 tähenduses. Analoogia alusel ei mõjuta selline asjaolu kõnealuse teguviisi liigitamist eeskirjade eiramiseks määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 tähenduses.
87. Minu arvates tuleks seega küsimustele 1 ja 2a vastata nii, et kui struktuurifondidest toetuse saaja, kelleks on Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade tähenduses tellija, eirab neid eeskirju täielikult või osaliselt nendest fondidest saadud vahenditega rahastatava tegevuse läbiviija valimisel, kohustab määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 teine taane liikmesriike kõnealused toetused tagasi nõudma. Sellistel asjaoludel on toetusesaaja käitumise puhul tegemist eeskirjade eiramisega määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses.
Küsimus 2b
88. Küsimus 2b käsitleb määruse nr 2988/95 artikli 3 tõlgendamist.
89. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on põhikohtuasjas arutuse all olevas olukorras kohaldatava aegumistähtaja kohta kolm küsimust. Esiteks: millal see algas? Teiseks: kas see katkes, kui piirkonna prefekt saatis CCI‑le kontrolliaruande? Kolmandaks: milliste kriteeriumide alusel määratakse maksimaalne aegumistähtaeg määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 3 tähenduses?
90. Komisjoni seisukoht on, et aegumistähtaeg algas siis, kui CCI otsustas vastuolus Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirjadega sõlmida lepingu DDB-Needhamiga, või teise võimalusena siis, kui ta valis järgitava menetluse tüüpi liigi ja otsustas, kas pakkumismenetlust välja kuulutada.
91. Prantsusmaa on seisukohal, et aegumistähtaeg algas siis, kui CCI tegi DDB-Needhamile lepingujärgse makse. See makse kujutas endast kõne all olevate õigusaktide tähenduses eeskirjade eiramist, kuna CCI oleks kuni selle ajani saanud järgida nõuetekohast hankemenetlust.
92. Poola valitsus väidab, et aegumistähtaeg algas kuupäeval, mil ERF‑i toetus kanti CCI‑le üle. Ta on seisukohal, et vastuolu Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirjadega muutub määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses nende eiramiseks alles siis, kui kahjustatakse Euroopa Liidu eelarvet. See toimub siis, kui eelarvest tehakse väljamakse. Poola lisab, et tagasi tuleb nõuda summa, mis vastab eiratud eeskirjadega menetluse tulemusel saadud summa ja summa vahele, mis oleks saadud siis, kui teenuseosutaja oleks valitud Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirju järgides.(40)
93. Määrus nr 4253/88 ei sisalda alusetult makstud summade tagasinõudmise suhtes kohaldatava aegumistähtaja kohta ühtki sätet. Seepärast tuleb minu arvates kohaldada määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 sätestatud tähtaega.(41)
94. Selle sätte kohaselt koostoimes sama määruse artikli 1 lõigetega 1 ja 2 algab aegumistähtaeg siis, kui toetusesaaja tegevuse või tegevusetuse tõttu tekkinud eiramine kahjustab Euroopa Liidu eelarvet (või Euroopa Liidu juhitavaid eelarveid, nagu struktuurifondide omi), tekitades sellele põhjendamatuid kulusid.
95. See juhtus siis, kui ERF‑i toetus anti CCI‑le. Seega oli aegumistähtaja alguskuupäevaks määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 tähenduses toetuse andmise lepingu kuupäev (20. detsember 1996). Sellel kuupäeval tekkis ERF‑ile kulu. Selleks hetkeks olid juba toimunud hankemenetluse nõuete rikkumised – see, et CCI oli DDB-Needhami teenuseosutajaks valinud ilma pakkumiskutset Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamata ja et ta oli väljendanud kavatsust valida see ettevõtja isegi enne mis tahes menetlust välja kuulutamata.(42)
96. Mis puudutab teist küsimust – kas aegumistähtaeg katkes, kui piirkonna prefekt saatis CCI‑le kontrolliaruande? –, siis on määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmandas lõigus ette nähtud, et aegumistähtaeg katkeb siis, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud uurimise või kohtumenetluse algatamisest, ja seda hakatakse arvestama pärast iga katkestust uuesti.(43)
97. Kontrolliaruande saatmine kujutas endast pädeva siseriikliku asutuse sammu seoses eiramise uurimisega.(44) Kontrolliaruanne oli minu arvates piisavalt konkreetne ja täpne, et katkestada menetluste aegumistähtaega määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu tähenduses.(45)
98. Kolmas küsimus on, et milliste kriteeriumide alusel määratakse maksimaalset aegumistähtaega?
99. Nagu Euroopa Kohus märkis kohtuasjas Ze Fu Fleischhandel,(46) on liikmesriikidel vastavalt määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikele 3 õigus kehtestada sama määruse artikli 3 lõikes 1 ettenähtud neljast aastast pikem aegumistähtaeg.
100. Kuid Euroopa Kohus lisas, et „[k]ui lähtuda liidu finantshuvide kaitse eesmärgist, mille puhul on liidu seadusandja hinnangul nelja- või isegi kolmeaastane aegumistähtaja kestus iseenesest piisav, et võimaldada siseriiklikel ametiasutustel menetleda nimetatud finantshuve kahjustavat rikkumist, mille tagajärjel võib vastu võtta niisuguse meetme, nagu põhjendamatult saadud soodustuse tagasinõudmine, siis sellest aspektist vaadatuna näib, et nimetatud ametiasutustele 30-aastase tähtaja andmine läheb kaugemale kui hoolikaks haldustegevuseks vajalik”.(47)
101. Minu arvates tuleks Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Ze Fu Fleischhandel järgitud põhjenduskäiku analoogia alusel kasutada ka käesolevas asjas.
102. Sellest tuleneb, et kui asjaomane liikmesriik otsustab kasutada talle määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikega 3 antud õigust, peab ta järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis välistab 30-aastase aegumistähtaja kehtestamise alusetult väljamakstud vahendite tagasinõudmisele.
Küsimus 2c
103. Oma küsimusega 2c küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, et kui eeskirjade eiramist määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses toimunud ei ole, siis kas tagasinõudmisel tuleb järgida siseriiklikku õigust või kas Euroopa Liidu finantshuvi oma vahendite tagasinõudmise vastu takistab seda, et siseriiklik kohus kohaldab õigusi tekitavate otsuste tühistamist puudutavaid siseriiklikke õigusnorme.
104. Kuna ma olen seisukohal, et kõne all olevas olukorras kehtib Euroopa Liidu õigus, siis tuleneb sellest, et siseriiklik õigus ei ole kohaldatav, ja seega, et sellele küsimusele vastata ei ole vaja.
Ettepanek
105. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Prantsuse Conseil d’État’ esitatud eelotsuseküsimustele järgmiselt:
Kui struktuurifondide toetusesaaja, kes on Euroopa Liidu riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade tähenduses tellija, eirab neid eeskirju täielikult või osaliselt nendest fondidest saadud vahenditega rahastatava tegevuse läbiviija valimisel:
– Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega, mida on muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2082/93, artikli 23 lõike 1 teine taane kehtestab liikmesriikide kohustuse nõuda kõnealused toetused tagasi.
– Toetusesaaja tegevus kujutab endast eeskirjade eiramist nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kohta artikli 1 lõike 2 tähenduses.
– Asjaolu, et pädevale siseriiklikule asutusele ei saanud eiramine olla teadmata, ei mõjuta kõnealuse teguviisi määratlemist eeskirjade eiramisena määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 tähenduses.
– Aegumistähtaeg algab kuupäeval, mil ERF‑i toetus anti vastavalt määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikele 1 toetusesaajale.
– Pädeva siseriikliku asutuse saadetud kontrolliaruanne on piisavalt konkreetne ja täpne, et katkestada aegumistähtaega määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
– Kui asjaomane liikmesriik otsustab kasutada talle määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikega 3 antud õigust, peab ta järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis välistab 30-aastase aegumistähtaja kehtestamise alusetult väljamakstud vahendite tagasinõudmisele.