Kohtuasi C‑501/11 P

Schindler Holding Ltd jt

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Kartellikokkulepped – Liftide ja eskalaatorite paigaldamise ja hooldamise turg – Emaettevõtja vastutus kartelliõiguse rikkumiste eest, mille on toime pannud tema tütarettevõtja – Valdusühing – Ettevõtjasisene vastavusse viimise programm (Compliance–Programme) – Põhiõigused – Õigusriigi põhimõtted määratud trahvide kindlaksmääramisel – Võimude lahusus, seaduslikkuse, tagasiulatuva jõu puudumise, õiguspärase ootuse kaitse ja süülise vastutuse põhimõtted – Määrus (EÜ) nr 1/2003 – Artikli 23 lõige 2 – Kehtivus – Komisjoni 1998. aasta suuniste seaduslikkus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 18. juuli 2013

1.        Tühistamishagi – Vaidlustatud akt – Seaduslikkuse hindamine akti vastuvõtmise ajal kättesaadava teabe alusel – Tagasiulatuvad kaalutlused – Mõju puudumine

(ELTL artikkel 263)

2.        Põhiõigused – Euroopa inimõiguste konventsioon – Euroopa Liidu õiguskorda formaalselt integreerimata instrument

(ELL artikli 6 lõige 3; Euroopa Liidu inimõiguste harta, artikli 52 lõige 3)

3.        Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Komisjoni poolt konkurentsi valdkonnas vastu võetud otsuste kohtulik kontroll – Seaduslikkuse ja täieliku pädevuse kontroll nii õiguslike kui ka faktiliste asjaolude suhtes – Rikkumine – Puudumine

(ELTL artikkel 263; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 31)

4.        Apellatsioonkaebus – Väited – Konkreetse kriitika puudumine Üldkohtu põhjenduste mõne punkti kohta – Vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavatele punktidele viitamata jätmine – Vastuvõetamatus

(ELTL artikkel 256; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 112 lõike 1 punkt c)

5.        Apellatsioonkaebus – Väited – Esimest korda apellatsioonkaebuse raames esitatud väide – Vastuvõetamatus

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 58; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 42 lõige 2 ja artikli 113 lõige 2)

6.        Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 komisjonile antud kaalutlusõigus – Karistuste seaduslikkuse põhimõtte rikkumine – Puudumine

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

7.        Institutsioonide aktid – Suunised konkurentsieeskirjade rikkumise korral määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta – Õiguslik vorm – Viitav käitumisnorm – Kohustus järgida võrdse kohtlemise põhimõtet – Institutsioonide pädevus neid vastu võtta

(ELTL artikli 290 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 23; komisjoni teatis 98/C 9/03)

8.        Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvide arvutamise suuniste kohaldamine – Tagasiulatuva mõju puudumise põhimõtte rikkumine – Puudumine – Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine – Puudumine

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

9.        Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Isikuline kohaldamisala – Ettevõtja – Mõiste – Majandusüksus, mis võib koosneda emaettevõtjast ja tütarettevõtjatest – Rikkumise süüks panemine sellisele majandusüksusele – Lubatavus – Isikliku vastutuse põhimõtte rikkumine – Puudumine

(ELTL artiklid 101 ja 102)

10.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust – Ümberlükatavus – Kaubanduspoliitika kindlaksmääramine – Võimaliku sõltumatuse hindamiskriteeriumid

(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

11.      Apellatsioonkaebus – Väited – Asjaolude ja tõendite ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus

(ELTL artikli 256 lõike 1 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

12.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Omandiõigus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 17)

13.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kohustus võtta arvesse tegelikku mõju turule – Ulatus – Konkurentsivastase tegevuse mõju – Mittemäärav kriteerium

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1A)

14.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Õiguslik raamistik – Komisjoni kehtestatud suunised – Komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist süüdistatud ettevõtjate koostöö puhul – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Ulatus

(ELTL artikkel 263; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatised 98/C 9/03 ja 2002/C 45/03, punkt 21)

15.      Apellatsioonkaebus – Euroopa Kohtu pädevus – Üldkohtu hinnangu, mille ta andis ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest määratud trahvisummade kohta, võrdsuse põhjendustel kahtluse alla seadmine – Välistamine – Selle hinnangu kahtluse alla seadmine põhjendustel, mis tuginevad proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele – Lubatavus

(ELTL artikkel 261; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 31)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 31, 56 ja 65)

2.        Kuigi, nagu seda kinnitab ELL artikli 6 lõige 3, Euroopa inimõiguste konventsiooniga tagatud põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted ning kuigi Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 52 lõige 3 kohustab andma hartas sisalduvatele sellistele õigustele, mis vastavad kõnealuse konventsiooniga tagatud õigustele, sama tähenduse ja ulatuse, mis on neile ette nähtud nimetatud konventsiooniga, ei kujuta viimane endast liidu õiguskorda formaalselt integreeritud instrumenti, kuna liit ei ole selle konventsiooniga ühinenud.

(vt punktid 32 ja 124)

3.        Asjaolu, et konkurentsivaldkonnas trahve määravaid otsuseid teeb komisjon, ei ole Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 6 iseenesest vastuolus. Mis puudutab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, mis väljendub käesoleval ajal liidu õiguse üldpõhimõttena Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja mis vastab liidu õiguses kõnealuse konventsiooni artikli 6 lõikele 1, on EL toimimise lepingus sätestatud seaduslikkuse kontrolli raames liidu kohtul täielik pädevus, mis on talle ELTL artikli 261 kohaselt antud määruse nr 1/2003 artikliga 31 ja mis annab talle õiguse asendada komisjoni hinnangu enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada. Kuna aluslepingutes ette nähtud kontroll tähendab, et liidu kohus teostab nii õiguslike kui faktiliste asjaolude kontrolli ja et tal on pädevus hinnata tõendeid, tühistada vaidlustatud otsus ning muuta trahvide summat, ei ilmne, et ELTL artiklis 263 sätestatud seaduslikkuse kontroll, mida trahvisumma puhul täiendab määruse nr 1/2003 artiklis 31 ette nähtud täielik pädevus, oleks vastuolus käesoleval ajal harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte nõuetega.

(vt punktid 33, 36 ja 38)

4.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 43–45, 81, 84 ja 106)

5.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 54, 55, 83 ja 106)

6.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 56–58)

7.        Suunised konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei kujuta endast ei õigusnormi, delegeeritud õigusnormi ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses ega konkurentsi valdkonnas määratud trahvide õiguslikku alust, milleks on üksnes määruse nr 1/2003 artikkel 23. Need kehtestavad käitumisnormi, mis sisaldab viidet järgimisele kuuluvale praktikale, mida haldusasutus ei või konkreetsel juhul eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi, ning piirduvad sellega, et kirjeldavad komisjoni järgitavat rikkumise analüüsimise meetodit ja kriteeriume, mida viimane peab trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma. Mitte ükski aluslepingute säte ei keela aga institutsioonil sellist viitavat käitumiseeskirja kehtestada. Järelikult oli komisjon pädev kõnealuseid suuniseid vastu võtma.

(vt punktid 66–69)

8.        Vt otsuse tekst.

(vt punkt 75)

9.        Kuigi juriidiliste isikute isikliku vastutuse põhimõte on iseäranis tähtis tsiviilõigusliku vastutuse valdkonnas, ei oma see tähtsust rikkumise toimepanija määratlemisel konkurentsiõiguses, mille keskmes on ettevõtjate konkreetne tegevus. Nimelt otsustasid aluslepingute koostajad kasutada konkurentsiõiguse rikkumise toimepanija määratlemiseks ettevõtja mõistet, mitte aga äriühingu või juriidilise isiku mõistet, mida on kasutatud ELTL artiklis 54. See mõiste tähistab majandusüksust, isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. Sellest järeldub, et juhul kui majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal selle rikkumise eest ka vastutada.

(vt punktid 101–104 ja 129)

10.      Emaettevõtja poolt oma 100‑protsendilisele või peaaegu 100‑protsendilisele tütarettevõtjale mõju avaldamise eeldus püüab eelkõige tekitada tasakaalu esiteks sellise eesmärgi olulisuse – milleks on konkurentsieeskirjade, eriti EÜ artikli 81 vastase tegevuse hukkamõistmine ja sellise tegevuse kordumise ärahoidmine – ning teiseks liidu teatud üldpõhimõtete nõuete vahel, milleks on eelkõige süütuse presumptsioon, karistuste individuaalsuse põhimõte, õiguskindlus ja kaitseõigused, sh poolte võrdsuse põhimõte. Siiski on kõnealune eeldus ümberlükatav. Üksused, kes soovivad selle ümber lükata, võivad esitada kogu asjakohase teabe majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis tütarettevõtjat ja emaettevõtjat seovad ning mida nad peavad selliseks, mis võib tõendada, et tütarettevõtja ja emaettevõtja ei ole üks majandusüksus, vaid et tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt.

Tegemaks kindlaks, kas tütarettevõtja määrab oma tegevuse turul kindlaks iseseisvalt, tuleb arvesse võtta kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seda tütarettevõtjat ja emaettevõtjat ühendavad ja mis võivad sõltuvalt olukorrast muutuda, mistõttu ei saa neid ammendavalt loetleda. Kaubanduspoliitika on seega üks element teiste seas ja pealegi ei tohi seda tõlgendada kitsalt.

Lisaks asjaolu, et emaettevõtja võttis vastu käitumisjuhendi eesmärgiga takistada konkurentsiõiguse ja sellega seotud suuniste rikkumisi oma tütarettevõtjate poolt, ei muuda esiteks midagi tema suhtes tuvastatud rikkumise tegelikkuse seisukohast ja teiseks ei võimalda see tõendada, et nimetatud tütarettevõtjad otsustasid iseseisvalt oma kaubanduspoliitika üle. Käitumisjuhendi rakendamine viitab pigem emaettevõtja tegelikule kontrollile tütarettevõtjate kaubanduspoliitika üle. Asjaolust, et tema tütarettevõtjate mõned töötajad seda käitumisjuhendit ei järginud, ei piisa tõendamaks nende tütarettevõtjate kaubanduspoliitika iseseisvat laadi.

(vt punktid 108–110 ja 112–114)

11.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 115, 158 ja 159)

12.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 124 ja 128)

13.      Kuigi ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvisumma kindlaksmääramisel on rikkumise tegelik mõju turule tegur, mida tuleb rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta, on see vaid üks tegur mitme teguri hulgas, nagu näiteks rikkumise laad ja geograafilise turu suurus. Sellest järeldub, et konkurentsivastase tegevuse mõju ei ole iseenesest sobiva trahvisumma hindamisel määrav tegur. Eelkõige võivad tahtluse aspektiga seotud tegurid omada suuremat tähtsust kui tegevuse mõjuga seotud tegurid, iseäranis juhul, kui tegemist on eriti raskete rikkumistega, nagu seda on turgude jagamine. Lisaks sellele nähtub konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate trahvide arvutamise suuniste punkti 1A esimesest lõigust, et sellist mõju tuleb arvesse võtta vaid juhul, kui seda saab mõõta. Järelikult, kui liidu kohus võtab arvesse asjaomase rikkumise tegelikku mõju turule, eeldusel et see mõju on tõepoolest mõõdetav, teeb ta seda täiendavalt.

(vt punktid 134–136)

14.      Kui liidu kohus teostab kontrolli konkurentsiõiguse rikkumiste eest trahve määrava otsuse seaduslikkuse üle, ei saa ta tugineda kaalutlusruumile, mis on komisjonil, ei selliste tõendite valikul, mida on arvesse võetud konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate trahvide arvutamise suunistes nimetatud kriteeriumide kohaldamisel, ega ka nende tõendite hindamisel, et loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest. Sama reegel kehtib ka siis, kui kohus kontrollib, kas komisjon on õigesti kohaldanud teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartelliasjades süüdistatud ettevõtjate koostöö puhul. Igal juhul ei takista võrdse kohtlemise põhimõte kohtlemast soodsamalt üksnes seda ettevõtjat, kes annab olulise lisaväärtuse 2002. aasta koostööteatise punkti 21 tähenduses, kui selle sätte eesmärk on õiguspärane.

(vt punktid 155 ja 159)

15.      Euroopa Kohus ei saa apellatsioonkaebuse raames õigusküsimusi käsitledes asendada Üldkohtu hinnangut võrdsuse põhjendustel oma hinnanguga, kui Üldkohus andis oma hinnangu täieliku pädevuse raames ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest määratud trahvisummade üle otsustades. Ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tal tuvastada, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu.

Isikule, kellele trahv on määratud, trahviga kaasnevat ebaproportsionaalset koormust ei saa hinnata ainuüksi trahvisumma alusel. See sõltub eelkõige ka trahvi adressaadi maksevõimest. Juhul kui trahvid määratakse ettevõtjale, mis kujutab endast majandusüksust ja mis vaid formaalselt koosneb mitmest juriidilisest isikust, ei tule nende juriidiliste isikute maksevõimet arvesse võtta individuaalselt.

(vt punktid 164, 165, 168 ja 169)