Language of document :

Tšehhi Vabariigi 4. jaanuaril 2017 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 20. oktoobri 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-141/15: Tšehhi Vabariik versus komisjon

(kohtuasi C-4/17 P)

Kohtumenetluse keel: tšehhi

Pooled

Apellant: Tšehhi Vabariik (esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja J. Pavliš)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Ese:

Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtu 20. oktoobri 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-141/15: Tšehhi Vabariik vs. komisjon (vaidlustatud kohtuotsus), milles Tšehhi Vabariik palus tühistada komisjoni 16. jaanuari 2015. aasta rakendusotsuse (EL) 2015/103,1 mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (teatavaks tehtud numbriga C(2015) 53) („vaidlusalune otsus“), osas, milles lükatakse tagasi kulud, mida Tšehhi Vabariik kavandas EAGF alusel viinamarjaistanduste kaitsemeetmeteks aastatel 2010−2012 ja mille kogusumma oli 2 123 199,04 eurot.

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada vaidlustatud kohtuotsus,

tühistada vaidlusalune otsus osas, milles lükatakse tagasi Tšehhi Vabariigi kulud kogusummas 2 123 199,04 eurot, ja

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kolm väidet.

Apellatsioonkaebuse esimene väide puudutab nõukogu 29. aprilli 2008. aasta määruse (EÜ) nr 479/2008, mis käsitleb veinituru ühist korraldust (määrus nr 479/2008) artikli 11 rikkumist, kuna Üldkohus rikkus väidetavalt õigusnormi, kui ta tõdes, et selle määruse artikkel 11 ei hõlma loomade ja/või lindude poolt viinapuudele tekitatud kahju kaitse meetmeid.

Apellatsioonikaebuse teine väide käsitleb määruse nr 479/2008 artikli 5 lõike 2 ja õiguskindluse ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumist. Vaidlustatud kohtuotsuses on Üldkohus väidetavalt õigusnormi rikkunud, kui ta sedastas, et Euroopa Kohus võis tunnistada teatud meetmed tervikuna Euroopa Liidu rahastamise osas abikõlbmatuks ning nendel alustel välistada kõik nende meetmetega seotud kulutused liidu rahastamise alt, vaatamata asjaolule, et Euroopa Komisjoni ise hindas nende meetmete abikõlblikkust, kui ta analüüsis toetusprogrammi eelnõud, ja ei esitanud ühtegi vastuväidet.

Apellatsioonkaebuse kolmas väide käsitleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 rikkumist koostoimes nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/20052 (ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta) artikliga 31 ning vastavalt vajadusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/20133 (ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta) artikliga 52 ning komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse nr 885/20064 (millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega) artiklitega 11 ja 16. Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuses väidetavalt õigusnormi rikkunud, kui ta sedastas, et Euroopa Komisjon võis välistada Euroopa Liidu rahastamise alt kulud, mis puudutasid perioodi, kui Tšehhi Vabariik ei saanud väljendada oma seisukohta selle menetluse alusel, mis on sätestatud finantskorrektsioonideks põllumajanduse valdkonnas.

____________

1 ELT L 16, lk 33.

2 ELT L 209, lk 1.

3 ELT L 347, lk 549.

4 ELT L 171, lk 90.