Alliance One International, Inc., Standard Commercial Tobacco Company, Inc 29. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 27. oktoobri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-24/05: Alliance One International, Inc., Standard Commercial Tobacco Co., Inc., Trans-Continental Leaf Tobacco Corp. Ltd versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-628/10 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellandid: Alliance One International, Inc., Standard Commercial Tobacco Company, Inc. (esindajad: advokaadid M. Odriozola Alén ja A. João Vide)

Teised menetlusosalised: Trans-Continental Leaf Tobacco Corp. Ltd ja Euroopa Komisjon

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

tühistada Üldkohtu 27. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas T-24/05 osas, milles lükatakse tagasi väited, mis puudutavad ilmset hindamisviga ELTL artikli 101 lõike 1 ja määruse nr 1/2003¹ artikli 23 lõike 2 kohaldamisel, põhjenduse puudulikkust ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kuna tuvastati, et Alliance One International, Inc., endine Standard Commercial Corp., ja Standard Commercial Tobacco Co. on solidaarselt vastutavad;

tühistada komisjoni 20. oktoobri 2004. aasta otsus COMP/C.38.238/B.2 - Toortubakas - Hispaania apellante puudutavas osas ja vähendada vastavalt neile määratud trahvi; ja

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Esiteks väidavad apellandid, et komisjon ja Üldkohus kohaldasid vääralt ELTL artikli 101 lõiget 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, tuvastades, et SCC ja SCTC vastutavad WWTE toime pandud rikkumise eest. Täpsemalt väidavad apellandid, et ühiskontroll ise ei tõenda piisalt, et neil oli enne 1998. aasta maid WWTE tegevuse üle otsustav mõju. Igal juhul, isegi kui vastutust nii omistada saaks, oleks tulnud ühe majandusüksuse kindlaksmääramisel arvesse võtta ühiskontrolli teostavat mõlemat emaettevõtjat. Teise võimalusena väidavad apellandid, et nende vastutuse tuvastamisel puuduliku põhjenduse esitamise tõttu rikkusid kõigepealt komisjon ja siis Üldkohus ELTL artiklit 296. Lisaks, mis puudutab perioodi pärast 1998. aasta maid, siis ei võimaldanud Üldkohus apellantidel teostada oma õigus, mis tulenevad Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetest, EIÕK-st ja põhiõiguste hartast, mis on nüüd Lissaboni lepingu osa ja käsitletav õiguse esmase allikana.

Teiseks väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus oma kodukorra artikli 48 lõiget 2, apellantide kaitseõigusi ja ELTL artiklit 296 sellega, et ta lubas komisjonil esitada uus argument ja muuta oma nõuet vastuses kirjalikule küsimusele. Veel leiavad apellandid, et Üldkohtul ei ole õigust kohtuotsuses (ja seega tagantjärele) selgitada komisjoni otsuses esitatud argumentatsiooni.

Lõpuks väidavad apellandid, et koheldes teisi ettevõtjaid soodsamalt, rikkus Üldkohus põhiõiguste harta artiklis 20 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Esiteks leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi vastutuse kindlaksmääramiseks kasutatud meetodi määratlemisel, eriti seetõttu, et ta kasutas kahel alusel põhinevat meetodit, mis lõi ettevõtjate apellatsioonkaebuse nõude tugevuse seisukohast diskrimineeriva olukorra, andmata aga ühtset standardit. Teiseks väidavad apellandid, et Üldkohus kohaldas vastutuse omistamise meetodit diskrimineerivalt, jättes Universal Corporationi ja Universal Leafi suhtes kohaldamata kahe aluse kriteeriumit või jättes SCC ja SCTC suhtes kohaldamata sama meetodit, mida kohaldati Universal Corporationile ja Universal Leafile.

____________

¹ - Nõukogu määrus nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, ELT L 1, lk 1, ELR eriväljaanne 08/02, lk 205.