EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
20. jaanuar 2016(*)
Eelotsusetaotlus – Konkurentsipoliitika – ELTL artikkel 101 – Määrus (EÜ) nr 1/2003 – Rahvusvahelise kaubaveo sektor – Siseriiklikud konkurentsiasutused – Euroopa konkurentsivõrgustiku õigusaktide õiguslik tähendus – Selle võrgustiku leebema kohtlemise näidisprogramm – Komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlus – Trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotlus, mis on esitatud siseriiklikele konkurentsiasutustele – Nende kahe taotluse vaheline suhe
Kohtuasjas C‑428/14,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) 1. aprilli 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. septembril 2014, menetluses
DHL Express (Italy) Srl,
DHL Global Forwarding (Italy) SpA
versus
Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato,
menetluses osalesid:
Schenker Italiana SpA,
Agility Logistics Srl,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: esimese koja president R. Silva de Lapuerta teise koja presidendi ülesannetes, kohtunikud J. L. da Cruz Vilaça (ettekandja), A. Arabadjiev, C. Lycourgos ja J.‑C. Bonichot,
kohtujurist: M. Wathelet,
kohtusekretär: ametnik V. Giacobbo-Peyronnel,
arvestades kirjalikus menetluses ja 9. juuli 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– DHL Express (Italy) Srl ja DHL Global Forwarding (Italy) SpA, esindajad: avvocato M. Siragusa ja avvocato G. Rizza,
– Schenker Italiana SpA, esindaja: avvocato G. L. Zampa, avvocato G. Barone ja avvocato A. Di Giò,
– Agility Logistics Srl, esindajad: avvocato A. Lirosi, avvocato M. Padellaro ja avvocato A. Pera,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato S. Fiorentino ja avvocato dello Stato P. Gentili,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja A. Lippstreu,
– Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas ja J. Bousin,
– Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: V. Kaye, keda abistasid D. Beard, QC, ja barrister V. Wakefield,
– Euroopa Komisjon, esindajad: L. Malferrari, G. Meeßen ja T. Vecchi,
olles 10. septembri 2015. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artikli 101 ja ELL artikli 4 lõike 3 ning nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 11 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud DHL Express (Italy) Srl‑i ja DHL Global Forwarding (Italy) SpA (edaspidi koos „DHL”) ning Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato (Itaalia konkurentsi ja turu järelevalve amet; edaspidi „AGCM”) vahelises kohtuvaidluses seoses otsusega, millega amet määras DHL‑ile trahvid, kuna viimane rikkus ELTL artiklit 101, osaledes kartellikokkuleppes, mis hõlmab niisuguste kaupade rahvusvahelise transiidiveo teenuste sektorit, mille lähte- ja sihtkoht on Itaalia (edaspidi „vaidlusalune otsus”).
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määruse nr 1/2003 põhjenduses 15 on kirjas:
„Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused peaksid moodustama ametiasutuste võrgu, kus ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamine toimub tihedas koostöös. Selleks tuleb sisse seada teavitamise ja konsulteerimise kord. Kõnealuses võrgus toimuva koostöö täpsema korra sätestab ja vaatab läbi komisjon tihedas koostöös liikmesriikidega.”
4 Määruse nr 1/2003 artikkel 11 „Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused teevad ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel tihedat koostööd.
2. Komisjon edastab liikmesriikide konkurentsiasutustele koopiad kõige tähtsamatest dokumentidest, mis ta on kogunud artiklite 7, 8, 9 ja 10 ning artikli 29 lõike 1 kohaldamise eesmärgil. Liikmesriigi konkurentsiasutuse taotluse korral esitab komisjon talle koopiad muudest olemasolevatest dokumentidest, mida on vaja konkreetse juhtumi hindamiseks.
3. Liikmesriikide konkurentsiasutused, tegutsedes [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaselt, teatavad sellest komisjonile kirjalikult enne esimese ametliku uurimismeetme rakendamist või viivitamatult pärast meetme rakendamise algust. Selle teabe võib teha kättesaadavaks ka teiste liikmesriikide konkurentsiasutustele.
4. Hiljemalt 30 päeva enne sellise otsuse vastuvõtmist, millega nõutakse rikkumise lõpetamist, kiidetakse heaks kohustused või tühistatakse grupierandi määrusega antud erand, teatavad liikmesriikide konkurentsiasutused sellest komisjonile. Selleks esitavad nad komisjonile juhtumi asjaolude kokkuvõtte, kavandatud otsuse või selle puudumisel muud dokumendid kavandatava tegevuse kohta. Selle teabe võib teha kättesaadavaks ka teiste liikmesriikide konkurentsiasutustele. Asjaomane konkurentsiasutus teeb komisjonile taotluse korral kättesaadavaks muud tema valduses olevad dokumendid, mida on vaja konkreetse juhtumi hindamiseks. Komisjonile esitatava teabe võib teha kättesaadavaks ka teiste liikmesriikide konkurentsiasutustele. Peale selle võivad siseriiklikud konkurentsiasutused omavahel vahetada teavet, mida on vaja [ELTL] artikli [101] või [102] alusel käsitletava juhtumi hindamiseks.
5. Liikmesriikide konkurentsiasutused võivad komisjoniga konsulteerida kõigi juhtumite osas, mis on seotud ühenduse õiguse kohaldamisega.
6. Kui komisjon algatab menetluse otsuse vastuvõtmiseks III peatüki alusel, kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused pädevuse kohaldada [ELTL] artikleid [101] ja [102]. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus on juba alustanud juhtumi käsitlemist, algatab komisjon menetluse alles pärast konsulteerimist kõnealuse siseriikliku konkurentsiasutusega.”
5 Määruse nr 1/2003 artikli 35 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid määravad ühe või mitu konkurentsiasutust, kes vastutavad [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaldamise eest, tagades käesoleva määruse sätete järgimise. […] Määratud asutuste hulka võivad kuuluda ka kohtud.”
6 Komisjoni teatise koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus (ELT 2004, C 101, lk 43; edaspidi „koostööteatis”) punktis 1 on ette nähtud:
„Määrusega nr 1/2003 […] asutatakse paralleelpädevuste süsteem, mis võimaldab komisjonil ja liikmesriikide konkurentsiasutustel […] kohaldada [ELTL] artikleid [101] ja [102]. Siseriiklikud konkurentsiasutused ja komisjon koos moodustavad üldistes huvides ametiasutuste võrgustiku ja teevad konkurentsi tagamiseks tihedat koostööd. Ühenduse konkurentsipoliitika kohaldamise ja kontrollimise arutelu- ja koostööfoorumina on võrgustik [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaldamiseks Euroopa konkurentsiasutuste vahel tehtava koostöö raamistik ning Euroopa ühise konkurentsikultuuri loomise ja säilitamise alus. Võrgustikku nimetatakse Euroopa konkurentsivõrgustikuks (EKV) […]”. [Siin ja edaspidi on osundatud teatist tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
7 Võttes arvesse kõnealust paralleelpädevuste süsteemi, millega antakse kõigile konkurentsiasutustele pädevus kohaldada ELTL artiklit 101, on koostööteatise punktides 8–15 loetletud kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks määrata ametivõimud, kellel on asja menetlemiseks „head võimalused”. Nii on teatise punkti 14 kohaselt „komisjonil eriti head võimalused, kui üks või mitu kokkulepet või tegevust […] mõjutavad konkurentsi rohkem kui kolmes liikmesriigis […]”.
8 Koostööteatise punkti 38 kohaselt:
„Kogu ühendusele laieneva täielikult ühtlustatud leebema kohtlemise süsteemi puudumise korral ei käsitata konkreetsele ametiasutusele adresseeritud leebema kohtlemise taotlust teisele konkurentsiasutusele adresseeritud taotlusena. Seepärast on taotluse esitaja huvides taotleda leebemat kohtlemist kõikidelt konkurentsiasutustelt, kes on pädevad kohaldama [ELTL] artiklit [101] territooriumil, millel rikkumine aset leidis, ja keda võib pidada kõnealuse rikkumise vastu võitlemiseks heade võimalustega asutuseks. Arvestades taotluse esitamise aja tähtsust enamikus kehtivates leebema kohtlemise süsteemides, on taotluse esitajate huvides ka kaaluda, kas on otstarbekas taotleda leebema kohtlemise meetmeid samal ajal kõikidelt asjaomastelt konkurentsiasutustelt. Taotluse esitaja peab ise võtma meetmed, mida ta peab enda kaitsmiseks vajalikuks, kui on arvata, et konkurentsiasutused algatavad juhtumi suhtes menetluse.”
9 EKV‑s võeti 2006. aastal vastu leebema kohtlemise näidisprogramm (edaspidi „EKV leebema kohtlemise näidisprogramm”). Selle programmiga, mida Euroopa Liidu Teatajas ei avaldatud, saab tutvuda ainult komisjoni veebisaidil. Programm vaadati läbi 2012. aasta novembris ehk pärast põhikohtuasja faktiliste asjaolude asetleidmist ja järelikult pärast AGCM‑i otsust, mille üle toimub vaidlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus.
10 EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi punktis 3 on ette nähtud:
„EKV [leebema kohtlemise] näidisprogrammis määratletakse raamistik, mis võimaldab maksta ettevõtjatele hüvitist nende koostöö eest, kes on selle kohaldamisalasse kuuluvate kokkulepete ja tegevuse pooled. EKV liikmed kohustuvad tegema oma volituste piires kõik endast oleneva, et kooskõlastada oma vastavad programmid EKV [leebema kohtlemise] näidisprogrammiga. Viimane ei takista konkurentsiasutusel võtta leebemat hoiakut ettevõtjate suhtes, kes taotlevad tema programmi raames leebemat kohtlemist. EKV [leebema kohtlemise] näidisprogramm iseenesest ei või tekitada ettevõtjates mingit laadi õiguspärast ootust.” [Siin ja edaspidi on osundatud programmi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
11 Programmi punktis 5 „1A tüüpi” trahvidest vabastamise või nende vähendamise kohta on ette nähtud:
„Konkurentsiasutus vabastab ettevõtja tal lasuvast mis tahes trahvi tasumise kohustusest:
a) kui ettevõtja esitab esimesena tõendid, mis konkurentsiasutuse arvates võimaldavad tal taotluse läbivaatamise ajal teha sihipäraseid kontrolle väidetava kartelli asjus;
b) kui konkurentsiasutusel ei olnud taotluse esitamise ajal piisavaid tõendeid selleks, et vastu võtta kontrolli määramise otsus/taotleda kontrollivolitusi kohtult, või ta ei olnud veel teinud kontrolli väidetava kartelli asjus, ja
c) kui trahvidest vabastamise või nende vähendamise tingimused on täidetud.”
12 EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi punktis 22 on ette nähtud, et „[k]ui komisjonil on „eriti head võimalused” vaadata juhtum läbi vastavalt [koostöö]teatise punktile 14, võib ettevõtja, kes on esitanud või kavatseb esitada trahvide eest kaitse saamise taotluse komisjonile, adresseerida lihtsustatud taotluse igale liikmesriigi konkurentsiasutusele, kellel on selle ettevõtja arvates „head võimalused” tegutseda vastavalt koostööteatisele. Lihtsustatud taotlused peavad sisaldama kokkuvõtlikult järgmist teavet:
[…]
– väidetava kartelli laad;
– […], ja
– andmed kõikide väidetava kartelli asjus juba esitatud või esitatavate leebema kohtlemise taotluste kohta.”
13 EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi punktis 24 on sätestatud:
„Kui liikmesriigi konkurentsiasutus, kellele on esitatud lihtsustatud taotlus, otsustab nõuda teatavaid täiendavaid andmeid, on ettevõtja kohustatud need andmed viivitamata esitama. Kui konkurentsiasutus otsustab selles juhtumis tegutseda, määrab ta tähtaja, mille jooksul peab ettevõtja esitama kõik kaitse saamise kriteeriumide täitmiseks vajalikud andmed ja tõendid. Kui ettevõtja täidab selle kohustuse määratud tähtajaks, loetakse esitatud andmed edastatuks lihtsustatud taotluse esitamise kuupäeval”.
14 EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi punktis 7 on ette nähtud:
„EKV [leebema kohtlemise] näidisprogrammi eesmärk on lahendada paralleelselt esitatud mitme taotluse probleem ning see võimaldab ettevõtjatel paremini ette näha võimaliku taotluse tulemust. […] [S]elles määratletakse tunnused, mis on ühtset liiki lühivormidel, mida nimetatakse „lihtsustatud taotlusteks”, mille eesmärk on vähendada koormust, mille paljud taotlused suurte piiriüleste kartellide puhul toovad endaga kaasa ettevõtjate ja konkurentsiasutuste jaoks”.
Itaalia õigus
15 Vastavalt 10. oktoobri 1990. aasta seaduse nr 287 artiklile 15 võttis AGCM 15. veebruaril 2007 vastu teatise (Communicazione sulla non imposizione e sulla riduzione delle sanzioni ai sensi dell’articolo 15 della legge 10 ottobre 1990, n. 287), mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist ning mis sisaldab Itaalia leebema kohtlemise programmi (edaspidi „siseriiklik leebema kohtlemise programm”).
16 Siseriikliku leebema kohtlemise programmi artiklis 16 „Lihtsustatud taotlus” on sätestatud:
„Kui komisjonil on paremad võimalused juhtumit käsitleda ja menetlust läbi viia, võib ettevõtja, kes on juba esitanud või kavatseb esitada komisjonile sanktsioonide kohaldamata jätmise taotluse, esitada asutusele samasuguse leebema kohtlemise taotluse, mis on koostatud niinimetatud lihtsustatud vormis, kui ta leiab, et asutusel on samuti võimalus sellesse juhtumisse sekkuda. [Koostööteatise punkti] 14 alusel on komisjonil paremad võimalused, kui üks või mitu kokkulepet või tegevust, sealhulgas samasuguste kokkulepete või tegevuste võrgustikku mõjutavad konkurentsi rohkem kui kolmes liikmesriigis.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
17 DHL esitas 5. juunil 2007 komisjonile trahvide eest kaitse saamise taotluse, mis puudutas liidu konkurentsiõiguse mitut rikkumist kaupade rahvusvahelise transiidi teenuste sektoris. 24. septembril 2007 andis komisjon DHL‑ile tingimusliku kaitse trahvide eest kogu rahvusvahelises kaubaveo sektoris, see tähendab mere-, lennu- ja maanteeveo suhtes. Lisaks teavitas DHL 20. detsembril 2007 komisjoni teatud asjaoludest, mis puudutasid tegevust seoses rahvusvahelise kaupade maanteeveoga Itaalias. Komisjon otsustas juunis 2008 jätkata kartelli suhtes menetluse läbiviimist vaid rahvusvahelise lennutransiidi teenuste osas, jättes siseriiklikele konkurentsiasutustele võimaluse menetleda rikkumisi mere- ja maanteetransiidi teenuste osas.
18 Paralleelselt esitas DHL 12. juulil 2007 AGCM‑ile trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse vastavalt siseriiklikule leebema kohtlemise programmile. Taotluses edastas DHL teavet õigusvastase tegevuse kohta rahvusvahelise kaubasaatmise ja -veo turul. AGCM hinnangul hõlmas see taotlus rahvusvahelise kaupade mere- ja lennuveo sektorit, välja arvatud maanteevedu. DHL‑i arvates aga hõlmas kõnealune lihtsustatud taotlus õigusvastast tegevust kogu rahvusvahelise kaubasaatmise ja ‑veo turul. DHL täpsustas, et kui tema 12. juuli 2007. aasta taotlus ei sisaldanud konkreetseid ja spetsiifilisi näiteid tegevuse kohta kaupade maanteeveo valdkonnas, siis on see tingitud üksnes asjaolust, et selliseid juhtumeid ei olnud veel avastatud.
19 DHL esitas AGCM‑ile 23. juunil 2008 lihtsustatud vormis koostatud trahvidest vabastamise lisataotluse, täiendades oma 12. juulil 2007 esitatud taotlust, et seda sõnaselgelt laiendada rahvusvahelise kaupade maanteeveo sektorile. Taotluses avaldas DHL, et „taotlus on eesmärgilt ja mõjult ainult 12. juuli 2007. aasta taotluse täiendus, kuivõrd selles osutatud tegevus ei kujuta endast iseseisvat rikkumist, mida esialgne taotlus ei hõlmanud, vaid on ainult juba varem teatatud rikkumiste uus väljendusvorm, ja komisjon võttis seda arvesse ettevõtjale leebema kohtlemise võimaldamisel”.
20 Vahepealsel ajal 5. novembril 2007 esitas Deutsche Bahn AG enda ja tema tütarettevõtjate, sealhulgas Schenker Italiana SpA (edaspidi „Schenker”) nimel komisjonile leebema kohtlemise taotluse kõigepealt kaupade mereveo ning seejärel 19. novembril 2007 maanteeveo osas. Lisaks esitas Schenker 12. detsembril 2007 AGCM‑ile leebema kohtlemise taotluse lihtsustatud vormis, edastades teavet kaupade maanteeveo kohta Itaalias.
21 Agility Logistics Srl (edaspidi „Agility”) esitas 20. novembril 2007 komisjonile taotluse trahvi vähendamiseks seoses rikkumistega rahvusvahelise kaupade saatmise ja veo turul. Agility Logistics International esitas 12. mail 2008 AGCM‑ile samuti oma tütarettevõtja arvel leebema kohtlemise taotluse lihtsustatud vormis seoses kaupade maanteeveo Itaalia kartelliga.
22 AGCM algatas 18. novembril 2009 menetluse, et rahvusvahelise kaubaveo sektoris tuvastada võimalikud ELTL artikli 101 rikkumised.
23 Vaidlusaluse otsusega, mis tehti 15. juunil 2011, tuvastas AGCM, et mitu ettevõtjat, nende hulgas DHL, Schenker ja Agility, olid ELTL artiklit 101 rikkudes osalenud kartellis Itaaliast lähtuva ja Itaaliasse suunduva rahvusvahelise kaupade maanteetransiidi teenuste sektoris.
24 Otsuses tunnistas AGCM, et Schenker oli esimene äriühing, kes palus kaitset trahvide eest Itaalias kaupade maanteeveo puhul. Siseriikliku leebema kohtlemise programmi kohaselt ei määratud sellele äriühingule ühtegi trahvi. Seevastu DHL‑ile ja Agilityle määrati trahvid, mille esialgset summat vähendati seejärel vastavalt 49% ja 50%. AGCM leidis samuti, et oma 12. juuli 2007. aasta taotluses palus DHL kaitset trahvide eest üksnes kaupade lennu- ja mereveo puhul, kuna maanteevedu puudutava taotluse esitas see ettevõtja alles 23. juunil 2008.
25 DHL pöördus Tribunal amministrativo regionale per il Lazio’sse (Lazio piirkondlik halduskohus) ja palus vaidlusaluse otsuse osaliselt tühistada, väites eelkõige, et selle otsusega ei olnud ekslikult talle antud esimest kohta siseriikliku leebema kohtlemise programmi klassifikatsioonis ja seega kaitset trahvide eest. DHL oli seisukohal, et liidu õiguspõhimõtetest tuleneb siseriikliku ametivõimu jaoks, kes saab leebema kohtlemise taotluse lihtsustatud vormis, kohustus võtta taotluse hindamisel arvesse leebema kohtlemise peamist taotlust, mille sama äriühing on komisjonile esitanud. Lisaks leidis DHL, et Schenkeri ja Agility poolt AGCM‑ile esitatud lihtsustatud taotlused olid vastuvõetamatud.
26 Tribunal amministrativo regionale per il Lazio (Lazio piirkondlik halduskohus) jättis DHL‑i esitatud kaebuse rahuldamata, leides, et erinevate leebema kohtlemise programmide ja vastavate taotluste puhul kehtib iseseisvuse ja sõltumatuse põhimõte.
27 DHL esitas esimese kohtuastme otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Äriühing kinnitab, et vaidlusaluses otsuses ei järgita põhimõtteid, mis muu hulgas tulenevad koostööteatisest ja EKV leebema kohtlemise näidisprogrammist. DHL‑i hinnangul on EKV normid ja õigusaktid AGCM‑i jaoks siduvad, kuna viimane on vastava võrgu osaks olev siseriiklik konkurentsiasutus.
28 Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (kõrgeim halduskohus) peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„Kas ELTL artiklit 101, ELL artikli 4 lõiget 3 ja määruse nr 1/2003 artiklit 11 tuleb tõlgendada nii, et:
1) siseriiklikel konkurentsiasutustel ei ole õigust kalduda oma otsustuspraktikas kõrvale Euroopa Konkurentsivõrgustikus määratletud ja vastu võetud õigusaktidest, täpsemalt EKV leebema kohtlemise näidisprogrammist, juhtumi puhul nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, ilma et tekiks vastuolu Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuse Pfleiderer (C‑360/09, EU:C:2011:389) punktides 21 ja 22 märgituga;
2) esineb õiguslik seos trahvide eest kaitse saamise peamise taotluse, mille ettevõtja esitas või kavatseb esitada komisjonile, ja selle ettevõtja poolt sama kartelli kohta siseriiklikule konkurentsiasutusele esitatud trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse vahel nii, et siseriiklik konkurentsiasutus – olenemata koostööteatise punktis 38 sätestatust – on kohustatud EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi punkti 22 alusel (nüüd EKV leebema kohtlemise 2012. aasta näidisprogrammi numeratsiooni kohaselt punkt 24) ja selle kohta käiva selgitava märkuse 45 (nüüd EKV 2012. aasta näidisprogrammi numeratsiooni kohaselt selgitav märkus 49) alusel:
– trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse hindamisel lähtuma peamisest taotlusest, tingimusel et lihtsustatud taotlus kajastab õigesti peamise taotluse sisu;
– teise võimalusena – kui ta leiab, et ettevõtja esitatud lihtsustatud taotlusel on kitsam aineline sisu, kui sama ettevõtja esitatud peamisel taotlusel, mille alusel komisjon on andnud sellele ettevõtjale tingimusliku kaitse – võtma ühendust komisjoniga või ettevõtja endaga, et teha kindlaks, kas pärast lihtsustatud taotluse esitamist on ta oma sisemise uurimise käigus tuvastanud konkreetseid ja täpseid näiteid tegevuse kohta sektoris, mida väidetavalt hõlmab trahvide eest kaitse saamise peamine taotlus, kuid mitte trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotlus;
3) EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi punktide 3 ja 22–24 ja selle kohta käivate selgitavate märkuste 8, 41, 45 ja 46 alusel ning võttes arvesse muudatusi, mis viidi sisse EKV näidisprogrammi punktidega 24–26 ja selle kohta käivate selgitavate märkustega 44 ja 49, võis siseriiklik konkurentsiasutus, kes ajal, mil leidsid aset põhikohtuasja faktilised asjaolud, kohaldas leebema kohtlemise programmi nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, salajase kartelli suhtes, mille kohta esimene ettevõtja oli esitanud või kavatses esitada komisjonile trahvide eest kaitse saamise peamise taotluse, seaduslikult menetlusse võtta:
– ainult trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse sellelt ettevõtjalt või
– ka muid hilisemaid trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotlusi, mille esitasid teised ettevõtjad, kes olid kõigepealt esitanud komisjonile „mitteaktsepteeritava” trahvide eest kaitse saamise taotluse või trahvi vähendamise taotluse, eriti kui viimati nimetatud ettevõtjate peamised taotlused esitati pärast seda, kui esimesele ettevõtjale oli antud tingimuslik kaitse?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
29 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas liidu õigusnorme, eelkõige ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et EKV, täpsemalt EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi raames vastu võetud õigusaktid on siseriiklikele konkurentsiasutustele siduvad.
30 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on määruse nr 1/2003 IV peatükis kehtestatud komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste vahelise koostöökorra eesmärk tagada konkurentsieeskirjade ühetaoline kohaldamine liikmesriikides (vt selle kohta kohtuotsused X, C‑429/07, EU:C:2009:359, punkt 20, ja Tele2 Polska, C‑375/09, EU:C:2011:270, punkt 26).
31 Määruse nr 1/2003 põhjenduse 15 kohaselt moodustavad komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused koos ametiasutuste võrgustiku, kus liidu konkurentsieeskirjade kohaldamine toimub tihedas koostöös. Siinkohal on koostööteatise punktis 1 täpsustatud, et nimetatud võrgustik on liidu konkurentsipoliitika kohaldamise ja kontrollimise arutelu- ja koostööfoorum.
32 Seega ei ole EKV‑le konkurentsipoliitika rakendamisel arutelu ja koostöö edendamiseks antud pädevust vastu võtta õiguslikult siduvaid norme.
33 Siinkohal on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ei koostööteatis ega komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „leebema kohtlemise teatis”), ei ole liikmesriikidele siduvad (vt kohtuotsus Pfleiderer, C‑360/09, EU:C:2011:389, punkt 21).
34 Lisaks tuleb märkida, et EKV raames vastu võetud koostööteatis ja leebema kohtlemise teatis avaldati vastavalt 2004. ja 2006. aastal Euroopa Liidu Teataja C‑seerias, milles erinevalt L‑seeriast ei avaldata õiguslikult siduvaid õigusakte, vaid üksnes liitu puudutavat teavet, soovitusi ja teateid (vt kohtuotsused Polska Telefonia Cyfrowa, C‑410/09, EU:C:2011:294, punkt 35, ja Expedia, C‑226/11, EU:C:2012:795, punkt 30).
35 Seega ei saa need teatised luua liikmesriikidele kohustusi.
36 Mis täpsemalt puudutab leebema kohtlemise korda, millele liidus saavad tugineda ettevõtjad, kes õigusvastaste kartellide paljastamiseks teevad koostööd komisjoniga või liikmesriigi konkurentsiasutustega, siis tuleb tõdeda, et ei EL toimimise lepingu ega määruse nr 1/2003 sätetes ei ole ette nähtud leebema kohtlemise üldnorme (kohtuotsus Pfleiderer, C‑360/09, EU:C:2011:389, punkt 20). Seega, kuna liidu tasandil puudub ELTL artikli 101 rikkumisi puudutavate leebema kohtlemise taotluste vastuvõtmise ja hindamise tsentraliseeritud süsteem, määrab siseriiklikule konkurentsiasutusele adresseeritud vastavate taotluste menetlemise see asutus ise kindlaks kooskõlas konkurentsiasutuse asukoha liikmesriigi õigusega.
37 Siinkohal tuleb lisada, et leebema kohtlemise teatis puudutab üksnes komisjoni rakendatud leebema kohtlemise programme (kohtuotsus Pfleiderer, C‑360/09, EU:C:2011:389, punkt 21).
38 Selles osas tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et EKV leebema kohtlemise näidisprogramm ei ole siduv liikmesriigi kohtule (kohtuotsus Pfleiderer, C‑360/09, EU:C:2011:389, punkt 22).
39 DHL leidis siiski, et nimetatud kohtupraktikas peetakse silmas siseriiklikke kohtuid, mitte aga siseriiklikke konkurentsiasutusi. DHL‑i arvates oli järeldus, milleni Euroopa Kohus jõudis kohtuasjas Pfeiderer (C‑360/09, EU:C:2011:389), põhjendatud üksnes asjaoluga, et kõnealustel sätetel puudus vahetu õigusmõju ning seega ei saanud siseriiklikud kohtud neid kohaldada tsiviil- või haldusasjades.
40 Nende argumentidega ei saa nõustuda.
41 Esiteks, kuna vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 35 lõikele 1 võib liikmesriik määrata siseriikliku konkurentsiasutusena siseriikliku kohtu, võib liidu õiguse ühetaoline kohaldamine liikmesriikides saada kahjustatud. EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi siduvus varieerub sõltuvalt sellest, kas erinevate liikmesriikide siseriiklikud konkurentsiasutused on kohtu- või haldusasutused.
42 Teiseks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et leebema kohtlemise teatise abil komisjoni poolt rakendatud leebema kohtlemise programm ei ole liikmesriikidele siduv (kohtuotsus Kone jt, C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 36). Vastav järeldus kehtib ka EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi suhtes.
43 Lisaks ei muuda DHL‑i välja toodud asjaolu, et siseriiklikud konkurentsiasutused on formaalselt kohustatud järgima koostööteatisega ette nähtud põhimõtteid, liidu õiguse seisukohalt ei selle teatise ega EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi õiguslikku tähendust.
44 Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et liidu õigusnorme, eelkõige ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et EKV, täpsemalt EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi raames vastu võetud õigusaktid ei ole siseriiklikele konkurentsiasutustele siduvad.
Teine küsimus
45 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks selgitada, kas liidu õigusnorme, eelkõige ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et niisuguse leebema kohtlemise taotluse, mille ettevõtja esitas või kavatseb esitada komisjonile, ja sama kartelli kohta siseriiklikule konkurentsiasutusele esitatud lihtsustatud taotluse vahel esineb õiguslik seos, mille tõttu on siseriiklik konkurentsiasutus kohustatud lihtsustatud taotlust hindama lähtuvalt leebema kohtlemise taotlusest juhul, kui lihtsustatud taotlus kajastab komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotluse sisu õigesti. Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas juhul, kui lihtsustatud taotlusel on kitsam esemeline kohaldamisala kui leebema kohtlemise taotlusel, peab siseriiklik konkurentsiasutus võtma ühendust komisjoniga või ettevõtja endaga, et teha kindlaks, kas ettevõtja on tuvastanud konkreetseid näiteid õigusvastase tegevuse kohta sektoris, mida väidetavalt hõlmab leebema kohtlemise taotlus, kuid mitte lihtsustatud taotlus.
Vastuvõetavus
46 Agility ja Prantsuse valitsuse väidetel on teise küsimuse esimene osa vastuvõetamatu vastavalt põhjustel, et see on asjakohatu ning et see on hüpoteetiline.
47 Kõnealuse äriühingu ja valitsuse arvates seisneb põhikohtuasjas küsimus selles, kas lihtsustatud taotlust tuleb tõlgendada lähtuvalt komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlusest juhul, kui neil taotlustel ei ole sama esemeline kohaldamisala. Seevastu esimese võimalusena esitatud küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas juhul, kui lihtsustatud taotlus kajastab komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotluse sisu õigesti, tuleb lihtsustatud taotlust tõlgendada lähtuvalt leebema kohtlemise taotlusest.
48 Siinkohal tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt saab Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelise ELTL artiklis 267 ette nähtud koostöö raames ainult siseriiklik kohus, kelle lahendada on kohtuvaidlus ja kes vastutab tehtava lahendi eest, kohtuasja eripärasid arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma lahendi tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, tuleb Euroopa Kohtul üldjuhul otsus teha (vt eelkõige kohtuotsused Kamberaj, C‑571/10, EU:C:2012:233, punkt 40, ning Banco Privado Português ja Massa Insolvente do Banco Privado Português, C‑667/13, EU:C:2015:151, punkt 34).
49 Sellega seoses saab siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmselge, et liidu õigusnormi taotletud tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (vt eelkõige kohtuotsused Kamberaj, C‑571/10, EU:C:2012:233, punkt 42, ning Banco Privado Português ja Massa Insolvente do Banco Privado Português, C‑667/13, EU:C:2015:151, punkt 36).
50 Käesolevas asjas ei ole see nii.
51 Esiteks tuleb tõdeda, et eelotsusetaotlusest ilmneb, et DHL esitas 5. juunil 2007 komisjonile leebema kohtlemise taotluse, mis puudutas liidu konkurentsiõiguse mitut rikkumist kaupade rahvusvahelise transiidi teenuste sektoris. Teiseks esitas DHL 12. juulil 2007 AGCM‑ile trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse õigusvastase tegevuse kohta Itaaliast lähtuva ja Itaaliasse suunduva rahvusvahelise kaupade veo turul.
52 Arvestades asjaolu, et AGCM‑i ja DHL‑i vahel esineb erimeelsus lihtsustatud taotluse ainelise sisu osas ja järelikult põhikohtuasjas kõne all olevate taotluste kohaldamisala võimalike sarnasuste või erinevuste osas, ei ole ilmselge, et vastus teise küsimuse esimesele osale on eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks tarbetu.
53 Neil asjaoludel tuleb eelotsuse küsimuse esimene ja teine osa tunnistada vastuvõetavateks.
Sisulised küsimused
54 Leebema kohtlemise süsteem rajaneb põhimõttel, mille kohaselt konkurentsiasutus vabastab trahvi tasumisest niisuguse ettevõtja, kes teatab oma osalemisest kartellis, kui ta on esimene, kes edastab teavet, mis eelkõige võimaldab tuvastada ELTL artikli 101 rikkumise.
55 Koostööteatise punktist 38 tuleneb, et kogu liidule laieneva täielikult ühtlustatud leebema kohtlemise süsteemi puudumise korral ei käsitata konkreetsele ametiasutusele adresseeritud leebema kohtlemise taotlust teisele konkurentsiasutusele adresseeritud taotlusena. Nagu on käesoleva kohtuotsuse punktis 36 märgitud, on leebema kohtlemise taotluse menetlemine kindlaks määratud iga liikmesriigi õigusega.
56 Sellega seoses on EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi punktis 1 välja toodud ettevõtja huvi taotleda leebemat kohtlemist kõikidelt konkurentsiasutustelt, kes on pädevad kohaldama ELTL artiklit 101 territooriumil, millel asjaomane rikkumine aset leidis, ja keda võib pidada rikkumise vastu võitlemiseks heade võimalustega asutuseks.
57 Samuti tuleb täpsustada, et siseriiklikel konkurentsiasutustel on vabadus vastu võtta leebema kohtlemise programme ning kõik need programmid on sõltumatud mitte üksnes teistest siseriiklikest programmidest, vaid ka liidu leebema kohtlemise programmist.
58 Kooseksisteerimine ja sõltumatus, mis on seega iseloomulikud liidu leebema kohtlemise programmi ja liikmesriikide vastava programmi vahelistele suhetele, on määrusega nr 1/2003 kehtestatud komisjoni ja siseriiklike konkurentsiasutuste paralleelpädevuste süsteemi väljendus.
59 Sellest ilmneb, et kartelli puhul, mille konkurentsivastane mõju võib avalduda paljudes liikmesriikides ja järelikult kaasa tuua erinevate siseriiklike konkurentsiasutuste ja komisjoni sekkumise, on ettevõtjal, kes soovib leebema kohtlemise korrale tugineda seetõttu, et ta osales kõnealuses kartellis, huvi esitada leebema kohtlemise taotlused mitte üksnes komisjonile, vaid ka siseriiklikele ametiasutustele, kes võivad olla pädevad kohaldama ELTL artiklit 101.
60 Leebema kohtlemise programmide sõltumatus peab tingimata laienema niisugustele erinevatele leebema kohtlemise taotlustele, mis on esitatud komisjonile ja siseriiklikele konkurentsiasutustele, kuna viimased on nende programmide lahutamatu osa. Siinkohal tuleb märkida, et vastavate taotluste sõltumatus on otseselt tingitud asjaolust, et liidu tasandil puudub üksainus süsteem niisuguste ettevõtjate iseenda süüstamiseks, kes vastuolus ELTL artikliga 101 osalevad kartellides. Kõnealust sõltumatust ei saa mõjutada ka asjaolu, et erinevate taotluste ese on sama konkurentsiõigusrikkumine.
61 Asjaolu, et väidetavalt on komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotluse ja siseriiklikele konkurentsiasutustele esitatud lihtsustatud taotluse vahel olemas õiguslik seos, mis paneb neile asutustele kohustuse hinnata viimati nimetatud taotlust lähtuvalt leebema kohtlemise taotlusest, seaks kahtluse alla erinevate taotluste sõltumatuse ning järelikult lihtsustatud taotluste süsteemi kui sellise mõtte. Süsteem rajaneb põhimõttel, mille kohaselt ei eksisteeri liidu tasandil mitte üksainus leebema kohtlemise süsteem või „põhitaotlus”, mis esitatakse paralleelselt „täiendavate” taotlustega, vaid komisjonile esitatavad leebema kohtlemise taotlused ja siseriiklikele konkurentsiasutustele esitatavad lihtsustatud taotlused, mille hindamine lasub eranditult selle adressaadiks oleval asutusel.
62 Igal juhul ei tulene ühestki liidu konkurentsiõigusnormist siseriiklikele konkurentsiasutustele kohustust tõlgendada lihtsustatud taotlust lähtuvalt komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlusest, sõltumata küsimusest, kas vastav lihtsustatud taotlus kajastab komisjonile esitatud taotluse sisu õigesti või mitte.
63 Mis lisaks puudutab siseriikliku konkurentsiasutuse võimalikku kohustust võtta ühendust komisjoni või ettevõtjaga, kes talle on esitanud lihtsustatud taotluse, kui taotlus kuulub võrreldes leebema kohtlemise taotluse omaga kitsamasse esemelisse kohaldamisalasse, siis tuleb märkida, nagu seda tegi kohtujurist oma ettepaneku punktis 78, et see kohustus võiks vähendada leebema kohtlemise taotlejate koostöökohustust, mis on leebema kohtlemise programmi üks tugisambaid.
64 Neil asjaoludel lasub ettevõtjal, kes palub siseriiklikel konkurentsiasutustel rakendada tema suhtes leebema kohtlemise korda, kohustus tagada, et igas tema esitatud taotluses puuduvad kahtlused taotluse ulatuses suhtes, seda enam et – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 62 – siseriiklikel konkurentsiasutustel ei ole mingit kohustust hinnata lihtsustatud taotlust lähtuvalt komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlusest.
65 Kõnealune tõlgendus, mis põhineb ettevõtja kohustusel teavitada siseriiklikke konkurentsiasutusi, kui ilmneb, et kartelli tegelik ulatus erineb sellest, millest ta teatas kõnealustele asutustele, või sellest, millest ta andis teada komisjonile, suudab ainsana tagada, et järgitakse erinevate leebema kohtlemise kordade sõltumatust.
66 Nimelt, kui siseriiklike konkurentsiasutuste pelk õigus pöörduda täiendavate andmete saamiseks ettevõtjate poole, kes esitasid nendele asutustele lihtsustatud taotlused, asendataks kohustusega võtta nende ettevõtjate või komisjoniga ühendust, kui nendel taotlustel on võrreldes komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlustega kitsam esemeline kohaldamisala, looks see asjaomaste taotluste hierarhia, mis läheks vastuollu määruses nr 1/2003 ette nähtud detsentraliseeritud süsteemiga.
67 Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata järgmiselt:
– Liidu õigusnorme, nimelt ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et niisuguse leebema kohtlemise taotluse, mille ettevõtja esitas või kavatseb esitada komisjonile, ja sama kartelli kohta siseriiklikule konkurentsiasutusele esitatud lihtsustatud taotluse vahel ei esine õiguslikku seost, mis kohustaks seda ametiasutust hindama lihtsustatud taotlust lähtuvalt leebema kohtlemise taotlusest. See, kas lihtsustatud taotlus kajastab komisjonile esitatud taotluse sisu õigesti või mitte, on selles osas asjakohatu.
– Kui siseriiklikule konkurentsiasutusele esitatud lihtsustatud taotlusel on kitsam esemeline kohaldamisala, kui komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlusel, ei pea siseriiklik konkurentsiasutus võtma ühendust komisjoniga ega ettevõtja endaga, et teha kindlaks, kas ettevõtja on tuvastanud konkreetseid näiteid õigusvastase tegevuse kohta sektoris, mida väidetavalt hõlmab leebema kohtlemise taotlus, kuid mitte lihtsustatud taotlus.
Kolmas küsimus
68 Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas liidu õigusnorme, eelkõige ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et kui esimene ettevõtja esitas leebema kohtlemise taotluse komisjonile, saab vaid see ettevõtja esitada trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse siseriiklikule konkurentsiasutusele, või võivad seda teha ka teised ettevõtjad, kes esitasid komisjonile trahvi vähendamise taotluse.
Vastuvõetavus
69 Itaalia ja Austria valitsus väidavad, et kolmas eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu, kuna küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada siseriiklikku õigust, eelkõige siseriiklikku leebema kohtlemise programmi.
70 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudub Euroopa Kohtul eelotsusemenetluses õigus hinnata siseriiklike õigusnormide kooskõla liidu õigusega ning tõlgendada siseriiklikke õigus- või haldusnorme (vt eelkõige kohtuotsused Jaeger, C‑151/02, EU:C:2003:437, punkt 43, ja Consorci Sanitari del Maresme, C‑203/14, EU:C:2015:664, punkt 43).
71 Siiski ilmneb käesoleval juhul kolmandast küsimusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kuidas komisjoni ja siseriiklike konkurentsiasutuste vahelise paralleelpädevuste süsteemi toimimise käigus tõlgendada liidu õigust, nimelt ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003, selleks et kindlaks teha, kas siseriiklikku leebema kohtlemise programmi kohaldades AGCM „võis õiguspäraselt” vastu võtta teatud leebema kohtlemise taotlusi.
72 Järelikult tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda tarvilik vastus, esitades viimasele liidu õiguse tõlgendamise elemendid, mis võimaldavad tal lahendada vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse küsimuse.
73 Seega tuleb kolmas eelotsuse küsimus tunnistada vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
74 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlus, mille tõttu on kõnealune eelotsuse küsimus esitatud, puudutab asjaolu, et EKV leebema kohtlemise näidisprogrammis oli ette nähtud, et leebema kohtlemise lihtsustatud taotluste süsteemi kasutamine siseriiklikul tasandil oli lubatud ettevõtjale, kes taotles komisjonilt kaitset trahvide eest, kuigi ei olnud selge, et vastav võimalus oli ettevõtjatel, kes palusid sel institutsioonil pelgalt trahvi vähendada.
75 Niisuguse ettevõtja võimalus, kes esimesena ei esitanud komisjonile leebema kohtlemise taotlust ning kellele järelikult ei kohaldatud täielikku kaitset trahvide eest, vaid kelle trahve pelgalt vähendati, esitada trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotlus siseriiklikele konkurentsiasutustele oli sõnaselgelt ette nähtud vaid EKV leebema kohtlemise näidisprogrammis pärast muudatusi, mis sellesse programmi tehti 2012. aastal.
76 Siinkohal tuleb märkida, et asjaolu, et EKV leebema kohtlemise näidisprogrammis, nagu see kehtis põhikohtuasja asjaolude asetleidmise kuupäeval, ei olnud ettevõtjate jaoks, kes olid komisjonile esitanud trahvi vähendamise taotluse, sõnaselgelt ette nähtud võimalust esitada trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotlus siseriiklikele konkurentsiasutustele, ei saa tõlgendada nii, et see välistab, et nimetatud asutused võtavad nendel tingimustel vastu lihtsustatud taotluse.
77 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, ei ole EKV, täpsemalt EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi raames vastu võetud õigusaktid tegelikult siseriiklikele konkurentsiasutustele siduvad. Siduvuse puudumine toob kaasa aga selle, et esiteks ei ole liikmesriigid kohustatud oma leebema kohtlemise korda sisse viima EKV leebema kohtlemise näidisprogrammi sätteid ning teiseks ei ole liikmesriikidel ka keelatud siseriiklikul tasandil vastu võtta norme, mis näidisprogrammis puuduvad või mis kalduvad sellest kõrvale, tingimusel et vastavat pädevust teostatakse kooskõlas liidu õigusega, eelkõige ELTL artikliga 101 ja määrusega nr 1/2003.
78 Pädevust, mis liikmesriikidel on oma leebema kohtlemise programmi määratlemisel, tuleb tegelikult teostada liidu õigust, eelkõige määrust nr 1/2003 järgides. Iseäranis ei või liikmesriigid muuta liidu õiguse rakendamist võimatuks või ülemäära raskeks ning eelkõige konkurentsiõiguse valdkonnas peavad nad jälgima, et nende kehtestatud või rakendatud normid ei kahjustaks ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusat kohaldamist (kohtuotsused Pfleiderer, C‑360/09, EU:C:2011:389, punkt 24, ning Kone jt, C‑557/12, EU:C:2014:1317, punkt 26).
79 Euroopa Kohus on juba otsustanud, et leebema kohtlemise programmid kujutavad endast kasulikku vahendit, et tõhusalt võidelda konkurentsieeskirjade rikkumiste avastamise ja lõpetamise nimel, ning teenivad sel viisil ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusa kohaldamise eesmärki (kohtuotsused Pfleiderer, C‑360/09, EU:C:2011:389, punkt 25).
80 Selles osas tuleb märkida, et ELTL artikli 101 tõhus kohaldamine ei välista siseriiklikku leebema kohtlemise korda, mis võimaldab vastu võtta trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse, mille esitas ettevõtja, kes ei esitanud komisjonile täieliku kaitse taotlust.
81 Vastupidi, see lähenemine on kooskõlas eesmärgi ja mõttega, mis viisid leebema kohtlemise taotluste süsteemi kehtestamiseni. Süsteemi eesmärk on nimelt edendada ELTL artikliga 101 vastuolus oleva tegevuse avastamist, kutsudes kartelliosalisi üles kartellidest teatama. Järelikult soovitakse süsteemiga julgustada vastavate taotluste esitamist, mitte aga piirata nende hulka.
82 Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et leebema kohtlemise teatise eesmärk on luua kartellides ebakindluse õhustik, et julgustada ettevõtjaid kartellidest komisjonile teatama (kohtuotsus LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EU:C:2015:258, punkt 87). Ebakindlus on tingitud nimelt asjaolust, et üheleainsale kartelliosalisele antakse täielik kaitse ning et komisjon võib igal ajal omal algatusel tuvastada selle kartelli olemasolu.
83 Selles kontekstis ei saa välistada, et ettevõtja, kes esimesena ei esitanud komisjonile leebema kohtlemise taotlust ning kelle puhul järelikult trahvi üksnes vähendatakse, võib trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse esitamise tõttu olla esimene, kes siseriiklikku konkurentsiasutust teavitab asjaomase kartelli olemasolust. Niisuguses olukorras, kus komisjon ei vii läbi oma uurimist samade asjaolude suhtes nagu need, millest teatati siseriiklikule ametiasutusele, võidakse asjaomasele ettevõtjale siseriikliku leebema kohtlemise korra alusel anda täielik kaitse.
84 Järelikult tuleb kolmandale küsimusele vastata, et liidu õigusnorme, eelkõige ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et nende normidega ei ole vastuolus see, kui siseriiklik konkurentsiasutus võtab põhikohtuasjas kõne all olevatel asjaoludel vastu trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse, mille esitas ettevõtja, kes ei esitanud komisjonile mitte täieliku kaitse taotluse, vaid trahvide vähendamise taotluse.
Kohtukulud
85 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Euroopa Liidu õigusnorme, eelkõige ELTL artiklit 101 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta tuleb tõlgendada nii, et Euroopa konkurentsivõrgustiku raames vastu võetud õigusaktid, eelkõige selle võrgustiku leebema kohtlemise näidisprogramm ei ole siseriiklikele konkurentsiasutustele siduvad.
2. Liidu õigusnorme, nimelt ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et niisuguse leebema kohtlemise taotluse, mille ettevõtja esitas või kavatseb esitada Euroopa Komisjonile, ja sama kartelli kohta siseriiklikule konkurentsiasutusele esitatud lihtsustatud taotluse vahel ei esine õiguslikku seost, mis kohustaks seda ametiasutust hindama lihtsustatud taotlust lähtuvalt leebema kohtlemise taotlusest. See, kas lihtsustatud taotlus kajastab komisjonile esitatud taotluse sisu õigesti või mitte, on selles osas asjakohatu.
Kui siseriiklikule konkurentsiasutusele esitatud lihtsustatud taotlusel on kitsam esemeline kohaldamisala, kui komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlusel, ei pea siseriiklik konkurentsiasutus võtma ühendust komisjoniga ega ettevõtja endaga, et teha kindlaks, kas ettevõtja on tuvastanud konkreetseid näiteid õigusvastase tegevuse kohta sektoris, mida väidetavalt hõlmab leebema kohtlemise taotlus, kuid mitte lihtsustatud taotlus.
3. Liidu õigusnorme, eelkõige ELTL artiklit 101 ja määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et nende normidega ei ole vastuolus see, kui siseriiklik konkurentsiasutus võtab põhikohtuasjas kõne all olevatel asjaoludel vastu trahvide eest kaitse saamise lihtsustatud taotluse, mille esitas ettevõtja, kes ei esitanud komisjonile mitte täieliku kaitse taotluse, vaid trahvide vähendamise taotluse.
Allkirjad