Language of document : ECLI:EU:C:2016:980

Liidetud kohtuasjad C154/15, C307/15 ja C308/15

Francisco Gutiérrez NaranjoversusCajasur Banco SAU,

Ana María Palacios MartínezversusBanco Bilbao Vizcaya Argentaria SA (BBVA)

ja

Banco Popular Español SAversusEmilio Irles LópezjaTeresa Torres Andreu

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil no 1 de Granada ja Audiencia Provincial de Alicante)

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 93/13/EMÜ – Tarbijalepingud – Hüpoteeklaenud – Ebaõiglased tingimused – Artikli 4 lõige 2 – Artikli 6 lõige 1 – Tühisuse tuvastamine – Ebaõiglase tingimuse tühisuse tuvastamise ajalise kehtivuse piiramine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 21. detsembri 2016. aasta otsus

1.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamine – Ulatus – Ebaõiglase tingimuse sisu muutmine siseriikliku kohtu poolt – Lubamatus

(Nõukogu direktiiv 93/13, põhjendus 24, artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1)

2.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida omal algatusel, kas talle hindamiseks esitatud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane

(Nõukogu direktiiv 93/13)

3.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamine – Ulatus – Liikmesriigi kohtu kohustus teha omal algatusel kindlaks kõik sellest tuvastusest tulenevad tagajärjed

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 6 lõige 1)

4.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamine – Ulatus – Liikmesriigi kohtute praktika, mis lubab liikmesriigi kohtul piirata lepingutingimuse ebaõigluse kohtulikust tuvastamisest tuleneva tagasitäitmiskohustuse ajalist kehtivust – Lubamatus

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 3 lõige 1, artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 57 ja 60)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 58)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 59)

4.      Direktiivi 93/13 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik kohtupraktika, mis piirab majandus- või kutsetegevuse raames tegutseva isiku poolt tarbijaga sõlmitud lepingus sisalduva tingimuse selle direktiivi artikli 3 lõike 1 mõttes ebaõigluse kohtulikust tuvastamisest tuleneva tagasitäitmiskohustuse ajalise kehtivuse üksnes summadega, mis on sellise tingimuse põhjal alusetult makstud pärast niisuguse otsuse tegemist, millega kohus selle ebaõigluse tuvastas.

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb nimelt tõlgendada nii, et ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimust tuleb põhimõtteliselt käsitada nii, et seda ei ole kunagi olemas olnud, nii et sellel ei saa olla tagajärgi tarbijale. Seetõttu peab niisuguse lepingutingimuse ebaõigluse kohtulik tuvastamine tarbija jaoks põhimõtteliselt tagajärjena kaasa tooma selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles ta oleks selle lepingutingimuse puudumisel. Seetõttu kaasneb liikmesriigi kohtu kohustusega jätta kohaldamata ebaõiglane lepingutingimus, mis näeb ette teatavate summade alusetu maksmise, tagajärjena põhimõtteliselt kohustamine samade summade tagasimaksmisele. Kui tagasimaksmisele kohustavat tagajärge ei oleks, võiks see seada kahtluse alla hoiatava mõju, mille direktiivi artikli 6 lõige 1 koostoimes sama direktiivi artikli 7 lõikega 1 soovib siduda majandus- või kutsetegevuse raames tegutseva isiku poolt tarbijaga sõlmitud lepingus sisalduvate tingimuste ebaõigluse tuvastamisega.

Siiski ei tohi asjaolu, et liikmesriigi õigus täpsustab tarbijatele direktiiviga 93/13 tagatud kaitset, muuta selle kaitse ulatust ja seega ka sisu, ega sellega vastu töötada kaitse tõhustamiseks ebaõiglaste tingimuste suhtes vastuvõetavatele ühtsetele õigusnormidele, mille võtmist Euroopa Liidu seadusandja nähtuvalt direktiivi 93/13 põhjendusest 10 soovib. Sellest järeldub, et kuigi liikmesriikide ülesanne on määratleda oma siseriiklikus õiguses kord, kuidas lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglus tuvastatakse ja selle tuvastamise konkreetsed õiguslikud tagajärjed väljenduvad, ei muuda see seda, et niisugune tuvastamine peab võimaldama taastada selle õigusliku ja faktilise olukorra, milles tarbija oleks olnud ilma ebaõiglase tingimuseta, eelkõige nähes ette õiguse saada tagasi kasu, mille majandus- või kutsetegevuse raames tegutsev isik ebaõiglase tingimuse põhjal alusetult sai.

Niisiis ei tohi liikmesriigi õiguses sätestatud tingimused, millele viitab direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1, kahjustada selle sättega tarbijatele antava õiguse sisu, mille kohaselt ebaõiglaseks loetav lepingutingimus ei ole nende suhtes siduv.

Sellest järeldub, et niisugune siseriiklik kohtupraktika, mis käsitleb lepingutingimuse vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 ebaõiglaseks tunnistamisega kaasnevate õiguslike tagajärgede ajalist piiramist, võimaldab tagada tarbijatele üksnes piiratud ulatusega kaitse. Niisugune kaitse on niisiis ebatäielik ja ebapiisav ega kujuta vastupidi selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 ettenähtule endast ei sobivat ega tõhusat vahendit selliste tingimuste lepingutes seadmise lõpetamisele sundimiseks. Neil asjaoludel peavad eelotsusetaotlused esitanud kohtud, kes on põhikohtuasjades toimuvate vaidluste lahendamisel seotud tõlgendusega, mille Euroopa Kohus annab liidu õigusele, jätma omal algatusel kohaldamata ajalise kehtivuse piirangu, sest see tõlgendus ei näi olevat kooskõlas liidu õigusega.

Seetõttu tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik kohtupraktika, mis piirab majandus- või kutsetegevuse raames tegutseva isiku poolt tarbijaga sõlmitud lepingus sisalduva tingimuse selle direktiivi artikli 3 lõike 1 mõttes ebaõigluse kohtulikust tuvastamisest tuleneva tagasitäitmiskohustuse ajalise kehtivuse üksnes summadega, mis on sellise tingimuse põhjal alusetult makstud pärast niisuguse otsuse tegemist, millega kohus selle ebaõigluse tuvastas.

(vt punktid 61–63, 65, 66, 71, 73–75 ja resolutsioon)