EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
7. märts 2013(*)
Apellatsioonkaebus – Välissuhted – Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline õhutranspordialane kokkulepe – Määrus (EMÜ) nr 2408/92 – Ühenduse lennuettevõtjate juurdepääs ühendusesisestele lennuliinidele – Artiklid 8 ja 9 – Kohaldamisala – Liiklusõiguste kasutamine – Otsus 2004/12/EÜ – Saksamaa meetmed, mis puudutavad Zürichi lennuväljale lähenemist – Põhjendamiskohustus – Diskrimineerimiskeeld – Proportsionaalsus – Tõendamiskoormis
Kohtuasjas C‑547/10 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 19. novembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus,
Confédération suisse, esindaja: Rechtsanwalt S. Hirsbrunner,
hageja,
teised menetlusosalised:
Euroopa Komisjon, esindajad: T. van Rijn, K. Simonsson ja K.‑P. Wojcik, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja esimeses astmes,
keda toetab:
Saksamaa Liitvabariik, esindaja: T. Henze, keda abistas Rechtsanwalt T. Masing,
Landkreis Waldshut, esindaja: Rechtsanwalt M. Núñez Müller,
menetlusse astujad esimeses astmes,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: R. Silva de Lapuerta (ettekandja) koja presidendi ülesannetes, kohtunikud K. Lenaerts, E. Juhász, T. von Danwitz ja D. Šváby,
kohtujurist: N. Jääskinen,
kohtusekretär: osakonna juhataja M.‑A. Gaudissart,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. aprilli 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 13. septembri 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Šveitsi Konföderatsioon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. septembri 2010. aasta otsuse kohtuasjas T‑319/05: Šveits vs. komisjon (EKL 2010, lk II‑4265) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema nõude tühistada komisjoni 5. detsembri 2003. aasta otsus 2004/12/EÜ, mis puudutab Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordialase kokkuleppe artikli 18 lõike 2 esimese lause ja nõukogu määruse (EMÜ) nr 2408/92 kohaldamist (Juhtum TREN/AMA/11/03 – Saksamaa meetmed, mis puudutavad Zürichi lennuväljale lähenemist) (ELT 2004, L 4, lk 13) (edaspidi „vaidlusalune otsus”).
Õiguslik raamistik
Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline õhutranspordialane kokkulepe
2 Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordialase kokkuleppe, mis on allkirjastatud 21. juunil 1999. aastal Luxembourgis ja mis on ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu ja komisjoni (teadus‑ ja tehnikakoostöö kokkuleppe osas) 4. aprilli 2002. aasta otsusega 2002/309/EÜ, Euratom Šveitsi Konföderatsiooniga seitsme kokkuleppe sõlmimise kohta (EÜT 2004 L 114, lk 1; ELT eriväljaanne 11/41, lk 89) (edaspidi „EÜ–Šveitsi õhutranspordialane kokkulepe”), artiklis 1 on sätestatud:
„1. Käesoleva kokkuleppega sätestatakse lepinguosaliste vahel tsiviillennunduse eeskirjad. Need sätted ei piira EÜ asutamislepingu sätete kohaldamist ega eelkõige ühenduse pädevust, mis tuleneb konkurentsieeskirjadest, sealhulgas nende eeskirjade rakendamise nõuetest ning ka käesoleva kokkuleppe lisas loetletud kõigist vastavatest ühenduse õigusaktidest.
2. Sellel eesmärgil kohaldatakse käesoleva kokkuleppe ning lisas loetletud määruste ja direktiivide sätteid allpool toodud tingimustel. Käesoleva kokkuleppe sätteid käsitletakse niivõrd, kuivõrd nende sisu langeb kokku [EÜ asutamis]lepingu vastavate eeskirjadega ja lepingu kohaldamiseks vastuvõetud õigusaktidega nende rakendamisel ja kohaldamisel vastavalt Euroopa Kohtu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni asjakohastele otsustele, mis on tehtud enne käesoleva kokkuleppe allakirjutamise kuupäeva. Pärast käesoleva kokkuleppe allakirjutamise kuupäeva tehtud otsused edastatakse Šveitsile. Ühe lepinguosalise taotlusel määrab ühiskomitee selliste otsuste mõju ulatuse eesmärgiga kindlustada käesoleva kokkuleppe tõrgeteta toimimine.”
3 EÜ–Šveitsi õhutranspordialase kokkuleppe artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva kokkuleppe ja selle lisa sätteid kohaldatakse niivõrd, kuivõrd nad on seotud õhutranspordi või käesoleva kokkuleppe lisas nimetatud õhutranspordiga otseselt seonduvate küsimustega.”
4 Selle kokkuleppe artiklis 3 on ette nähtud:
„Käesoleva kokkuleppe reguleerimisalas, ilma et see piiraks selle mis tahes erisätete kohaldamist, on keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.”
5 Nimetatud kokkuleppe artikli 15 lõikes 1 on sätestatud:
„Vastavalt nõukogu [23. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2408/92 ühenduse lennuettevõtjate juurdepääsu kohta ühendusesisestele lennuliinidele (EÜT L 240, lk 8; ELT eriväljaanne 07/01, lk 420)] sätetele, mis on toodud käesoleva kokkuleppe lisas:
– antakse ühenduse ja Šveitsi lennuettevõtjatele liiklusõigused Šveitsi mis tahes punkti ja ühenduse mis tahes punkti vahel,
[...]”.
6 Sama kokkuleppe artikli 18 kohaselt:
„1. Ilma et see piiraks lõike 2 ja 2. peatüki sätete kohaldamist, on mõlemad lepinguosalised vastutavad käesoleva kokkuleppe ja eelkõige lisas loetletud määruste ja direktiivide nõuetekohase rakendamise eest oma territooriumil.
2. Selliste juhtumite puhul, mis võivad mõjutada 3. peatüki alusel lubatavaid lennuühendusi, on ühenduse institutsioonidel volitused, mis on neile antud nende määruste ja direktiivide sätete alusel, mille kohaldamist on lisas otseselt kinnitatud. Kuid juhul, kui [Šveitsi Konföderatsioon] on rakendanud või kavatseb rakendada keskkonnaalaseid meetmeid [määruse nr 2408/92] artikli 8 lõike 2 või artikli 9 alusel, otsustab ühiskomitee ühe lepinguosalise taotlusel, kas need meetmed on kooskõlas käesoleva kokkuleppega.
[...]”.
7 EÜ–Šveitsi õhutranspordialase kokkuleppe artikli 20 kohaselt kuuluvad kõik küsimused, mis puudutavad ühenduse institutsioonide poolt neile käesolevas kokkuleppes antud volituste alusel tehtud otsuste kehtivust, Euroopa Ühenduste Kohtu ainupädevusse.
8 Nimetatud kokkuleppe lisa kohaselt loetakse iga kord, kui lisas nimetatud õigusaktid sisaldavad viiteid Euroopa Ühenduse liikmesriikidele või viimastega ühenduse loomise vajadusele, need viited käesoleva kokkuleppe kohaldamisel kehtivaks võrdväärselt Šveitsi Konföderatsiooni suhtes või temaga ühenduse loomise vajaduse suhtes.
9 See lisa osutab muu hulgas määrusele nr 2408/92.
Määrus nr 2408/92
10 Määruse nr 2408/92 artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[...]
f) liiklusõigus – lennuettevõtja õigus vedada reisijaid, lasti ja/või posti ühenduse kahe lennujaama vahelisel lennuliinil;
[...]”.
11 Selle määruse artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Vastavalt käesolevale määrusele lubab asjaomane liikmesriik/lubavad asjaomased liikmesriigid ühenduse lennuettevõtjatel kasutada liiklusõigusi ühendusesisestel lennuliinidel.”
12 Nimetatud määruse artikli 8 lõigetes 1–3 on ette nähtud:
„1. Käesolev määrus ei mõjuta liikmesriigi õigust reguleerida, diskrimineerimata lennuettevõtja riikkondsuse või identiteedi alusel, liikluse jaotust ühe lennujaamasüsteemi lennujaamade vahel.
2. Liiklusõiguste kasutamise suhtes kehtivad ühenduse, siseriiklikud, piirkondlikud või kohalikud avaldatud eeskirjad, mis on seotud ohutuse, keskkonnakaitse ning teenindusaegade jaotamisega.
3. Komisjon kontrollib liikmesriigi taotluse korral või omal algatusel lõigete 1 ja 2 kohaldamist ning ühe kuu jooksul pärast taotluse saamist ja artiklis 11 osutatud komiteega konsulteerimise järel teeb otsuse, kas liikmesriik võib jätkata meetme kohaldamist. Komisjon edastab oma otsuse nõukogule ja liikmesriikidele.”
13 Sama määruse artiklis 9 on sätestatud:
„1. Tõsiste ummikute ja/või keskkonnaprobleemide korral võib vastutav liikmesriik vastavalt käesolevale artiklile kehtestada liiklusõiguste kasutamise tingimused või seda piirata või keelata nende kasutamise, eriti kui teised transpordiliigid suudavad tagada rahuldaval tasemel teeninduse.
2. Liikmesriigi poolt vastavalt lõikele 1 võetud meede:
– ei tohi diskrimineerida lennuettevõtja riikkondsuse või identiteedi alusel,
– on piiratud kehtivusajaga, mis ei ületa kolme aastat, ning seejärel vaadatakse see uuesti läbi,
– ei tohi põhjendamatult mõjutada käesoleva määruse eesmärke,
– ei tohi põhjendamatult kahjustada lennuettevõtjatevahelist konkurentsi,
– ei tohi olla piiravam, kui probleemide lahendamiseks vaja.
3. Kui liikmesriik peab seda meedet lõike 1 alusel vajalikuks, siis informeerib ta vähemalt kolm kuud enne meetme jõustumist liikmesriike ja komisjoni, andes meetmele adekvaatse põhjenduse. Meedet võidakse rakendada, välja arvatud juhul, kui asjaomane liikmesriik ühe kuu jooksul pärast informatsiooni kättesaamist vaidlustab meetme või kui komisjon vastavalt lõikele 4 otsustab seda edasi kontrollida.
4. Komisjon kontrollib liikmesriigi taotlusel või omal algatusel lõikes 1 osutatud meedet. Kui komisjon otsustab ühe kuu jooksul pärast lõike 3 alusel informeerimist meedet kontrollida, siis näitab ta ühtlasi, kas meedet võib täielikult või osaliselt kontrollimise ajal kohaldada, võttes eriti arvesse pöördumatute tagajärgede võimalust. Pärast artiklis 11 osutatud komiteega konsulteerimist teeb komisjon üks kuu pärast kogu vajaliku informatsiooni saamist otsuse, kas meede on asjakohane ja kooskõlas käesoleva määrusega ega ole vastuolus ühenduse õigusega. Komisjon edastab oma otsuse nõukogule ja liikmesriikidele. Kuni selle otsuseni võib komisjon teha otsuse ajutiste meetmete kohta, sealhulgas meetme täielik või osaline peatamine, võttes eriti arvesse pöördumatute tagajärgede võimalust.
[...]”.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
14 Zürichi lennuväli asub Klotenis (Šveits), Zürichi (Šveits) linnast kirdes ning Šveitsi ja Saksamaa vahelisest piirist ligikaudu 15 km kaugusel kagus. See koosneb kolmest lennurajast, nimelt üks lääne–ida‑suunaline (10/28), üks põhja–lõuna‑suunaline (16/34), mis ristub lääne–ida‑suunalise rajaga, ning üks loode–kagu‑suunaline rada (14/32), mis asub ülejäänud kahest rajast eraldi. Päeva ajal toimub enamik starte ida–lääne‑suunaliselt rajalt ida suunas, samas kui hommiku– ja õhtupoolikul toimub enamik starte põhja–lõuna‑suunaliselt rajalt suunaga põhja poole. Maandumiseks kasutavad lennukid suuremalt jaolt loode–kagu‑suunalist rada, saabudes kirdest. Kuna Saksamaa piir asub lähedal, peavad kõik Zürichisse põhja või loode poolt maanduvad lennud kasutama maandumiseks Saksamaa õhuruumi.
15 Saksamaa õhuruumi kasutamist Zürichi lennuväljale lähenemiseks ja sealt lahkumiseks reguleeris Šveitsi Konföderatsiooni ja Saksamaa Liitvabariigi 17. septembri 1984. aasta kahepoolne kokkulepe, mille Saksamaa Liitvabariik lõpetas 22. märtsil 2000. aastal selle rakendamise probleemide tõttu alates 31. maist 2001.
16 Saksamaa Liitvabariik ja Šveitsi Konföderatsioon allkirjastasid 18. oktoobril 2001 uue kokkuleppe, mida ei ratifitseeritud.
17 Saksamaa föderaalne lennuamet avaldas 15. jaanuaril 2003 lennuliikluseeskirja 213. rakendusmääruse, millega kehtestatakse lennu sooritamise protseduurid Zürichi lennuväljale instrumentaallennureeglite järgi maandumise ja sealt startimise kohta. Selles oli ette nähtud teatud hulk meetmeid, mis piirasid Zürichi lennuväljale lähenemise võimalusi alates 18. jaanuarist 2003.
18 Saksamaa föderaalne lennuamet avaldas 4. aprillil 2003 esimese 213. rakendusmääruse muutmismääruse (edaspidi „213. rakendusmäärus (muudetud)”). See muudatus jõustus 17. aprillil 2003.
19 213. rakendusmäärusega (muudetud) ette nähtud meetmete eesmärk on vähendada kohalikke elanikke häirivat müra, sisuliselt takistada normaalsetes meteoroloogilistes tingimustes Šveitsi piiri lähistel Saksamaa territooriumist madalal kõrgusel ülelendamist tööpäevadel ajavahemikul kella 21‑st kuni 7‑ni ning nädalavahetustel ja riigipühadel kella 20‑st kuni 9‑ni. Sellest tulenevalt ei olnud nendel ajavahemikel enam võimalik kasutada kahte põhjasuunalist maandumissuunda, mida Zürichi lennuväljale maanduvad lennukid varem peamiselt kasutasid.
20 Lisaks sisaldas 213. rakendusmäärus (muudetud) veel kahte muud meedet, mille eesmärk on vähendada mürahäiringuid Saksamaa ja Šveitsi vahelise piiri ümbruses.
21 Esiteks kehtestas 213. rakendusmääruse (muudetud) artikli 2 lõike 6 teine lõik lennuväljale idakaarest lähenemisel teatud minimaalsed lennukõrgused, mida tuli eespool nimetatud kellaaegadel järgida.
22 Teiseks sätestas 213. rakendusmääruse (muudetud) artikkel 3, et startimine põhja suunda peab toimuma selliselt, et Saksamaa territooriumile sisenedes peetakse kinni lennu minimaalsetest lennukõrgustest, mis varieeruvad olenevalt stardi ajast. Eespool nimetatud kellaaegadel startinud lennuk pidi seega enne Saksamaa piiri kõrvale pöörama, et ta ei siseneks Saksamaa territooriumile enne ettenähtud minimaalse lennukõrguse saavutamist.
23 Šveitsi Konföderatsioon esitas 10. juunil 2003 komisjonile kaebuse ja palus viimasel teha otsus, millega:
– keelatakse Saksamaa Liitvabariigil jätkata 213. rakendusmääruse (muudetud) kohaldamist,
– kohustatakse Saksamaa Liitvabariiki peatama 213. rakendusmääruse (muudetud) kohaldamine kuni komisjoni otsuse tegemiseni.
24 Komisjon palus 20. juunil 2003 Saksamaa ametiasutustel esitada kaebuse kohta oma märkused.
25 Sama päeva kirjaga palus komisjon Šveitsi ametiasutustel esitada täiendavat teavet.
26 Saksamaa ja Šveitsi ametiasutused sõlmisid 26. juunil 2003 kokkuleppe 213. rakendusmääruse (muudetud) kohaldamist puudutavate erinevate küsimuste kohta.
27 Šveitsi ametiasutused teavitasid 27. juunil 2003 komisjoni sellest kokkuleppest, täpsustades sealjuures, et sellel ei ole nimetatud kaebuse osas mingit mõju.
28 Saksamaa Liitvabariik teavitas samuti oma 30. juuni 2003. aasta kirjaga komisjoni nimetatud kokkuleppest, väites, et sellest tulenevalt võib järeldada, et kaebus on tühine ja ta ootab, et komisjon algatatud menetluse lõpetaks.
29 Šveitsi ja Saksamaa ametivõimudega peetud hulgalise kirjavahetuse tulemusel saatis komisjon 14. oktoobril 2003 nendele ametivõimudele vastuväiteteatise, milles palus neil esitada oma märkused.
30 Saksamaa Liitvabariik esitas oma märkused 20. oktoobril 2003 ja Šveitsi Konföderatsioon enda omad 21. oktoobril 2003.
31 Komisjon edastas 27. oktoobri 2003. aasta kirjaga otsuse eelnõu, mille suhtes võis Šveitsi Konföderatsioon oma märkused esitada 4. novembri 2003. aasta nõuandekomitee „Juurdepääs (õhutranspordi) turule” istungil.
32 Komisjon võttis vaidlusaluse otsuse vastu 5. detsembril 2003.
33 Selle otsuse artikli 1 kohaselt võib Saksamaa Liitvabariik jätkata 213. rakendusmääruse (muudetud) kohaldamist.
34 Nimetatud otsuse artikli 2 kohaselt on Saksamaa Liitvabariik selle otsuse adressaat.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
35 Hagiavaldusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 13. veebruaril 2004, esitas Šveitsi Konföderatsioon hagi, milles palus vaidlusalune otsus tühistada.
36 Euroopa Kohtu presidendi 21. juuli 2004. aasta määrusega lubati Saksamaa Liitvabariigil komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.
37 Euroopa Kohtu 14. juuli 2005. aasta määrusega kohtuasjas C‑70/04: Šveits vs. komisjon suunas Euroopa Kohus asja Üldkohtusse.
38 Üldkohus rahuldas 7. juuli 2006. aasta määrusega kohtuasjas T‑319/05: Šveits vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑2073) Landkreis Waldshuti (Waldshuti maakond) taotluse komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.
39 Kohtuistung toimus 9. septembril 2009.
40 Vaidlustatud kohtuotsuses jättis Üldkohus Šveitsi Konföderatsiooni hagi rahuldamata, võtmata siiski seisukohta selle vastuvõetavuse suhtes. Üldkohus leidis, et komisjonile ei saa ette heita esiteks seda, et ta asus seisukohale, et 213. rakendusmääruses (muudetud) sätestatud kõnealused meetmed ei kuulu määruse nr 2408/92 artikli 9 lõike 1 kohaldamisalasse, teiseks, et ta ei arvestanud meetmete analüüsimisel Zürichi lennuvälja käitaja ja selle piirkonna elanike õigustega EÜ–Šveitsi õhutranspordialase kokkuleppe kontekstis ja selle määruse artikli 8 lõike 3 alusel, ning kolmandaks, et ta otsustas, et nimetatud meetmed järgivad võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet.
Poolte nõuded
41 Šveitsi Konföderatsioon palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– tühistada vaidlusalune otsus ning mõista Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 esimese lõigu alusel kohtukulud välja komisjonilt, sealhulgas esimese astme kohtukulud, ja
– teise võimalusena, saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse ja jätta kohtukulude kandmise osas otsuse tegemine Üldkohtule.
42 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ja
– mõista kohtukulud välja Šveitsi Konföderatsioonilt.
43 Saksamaa valitsus palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ja
– mõista kohtukulud välja Šveitsi Konföderatsioonilt.
44 Landkreis Waldshut palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– säilitada tema esimeses astmes esitatud nõue jätta hagi rahuldamata;
– teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja jätta Šveitsi Konföderatsiooni hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ja
– mõista kohtukulud välja Šveitsi Konföderatsioonilt, sealhulgas esimese astme kohtukulud ja Landkreis Waldshuti kohtuvälised kulud.
Vastuapellatsioonkaebus
45 Landkreis Waldshut väidab oma vastuapellatsioonkaebuses, et Üldkohus peaks Šveitsi Konföderatsiooni poolt esitatud tühistamishagi jätma vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
46 Landkreis Waldshut on seisukohal, et Šveitsi Konföderatsiooni ei saa liikmesriigiga samastada ning vaidlusalune otsus ei puuduta viimast isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.
47 Euroopa Kohus peab käesoleval juhul vajalikuks teha asjas kohe sisuline otsus (23. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑273/04: Poola vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑8925, punkt 33).
Apellatsioonkaebus
48 Šveitsi Konföderatsioon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kuus väidet, mis käsitlevad määruse nr 2408/92 artikli 8 lõike 3 ja artikli 9 lõike 1 rikkumist, põhjendamiskohustuse rikkumist, teenuste osutamise vabaduse, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist ning tõendamiskoormise jaotumist puudutavate reeglite rikkumist.
Esimene väide
Poolte argumendid
49 Esimeses väites märgib Šveitsi Konföderatsioon, et leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74–91, et määruse nr 2408/92 artikli 9 lõige 1 ei ole 213. rakendusmäärusega (muudetud) sätestatud meetmete suhtes kohaldatav, on Üldkohus seda sätet vääralt tõlgendanud ja õigusnormi rikkudes kohaldanud.
50 Tema sõnul ei hõlma see artikkel üksnes formaalseid liiklusõiguste kasutamise keelde, vaid teise võimalusena ka materiaalõiguslikke keelde ja piiranguid, ka osalisi, st meetmeid, mille eesmärk on selle kasutamist piirata.
51 Sellega seoses leiab Šveitsi Konföderatsioon, et määruse nr 2408/92 artikli 9 lõige 1 on 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmete suhtes kohaldatav, kuna need meetmed piiravad selgelt liiklusõiguse kasutamist Zürichi lennuväljale lähenemisel ja sealt startimisel ning kehtestavad selle õiguse kasutamiseks tingimused, nimelt nõude nendest piirangutest kinni pidada, mistõttu kellaaegadel, mil madalal kõrgusel lendamine on keelatud, on sellele lennujaamale põhja suunast võimatu läheneda.
52 Seega on Šveitsi Konföderatsioon seisukohal, et nimetatud meetmed kujutavad endast vähemalt materiaalõiguslikust lähtepunktist tingimuslikku või osalist liiklusõiguste kasutamise keeldu, mille suhtes kohaldatakse määruse nr 2408/92 artikli 9 lõiget 1.
53 Komisjon, Saksamaa valitsus ja Landkreis Waldshut vaidlevad Šveitsi Konföderatsiooni argumentatsioonile vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
54 Olgu meenutatud, et määruse nr 2408/92 artikli 8 lõike 2 kohaselt kehtivad liiklusõiguste kasutamise suhtes eelkõige ühenduse, siseriiklikud, piirkondlikud või kohalikud avaldatud eeskirjad, mis on seotud ohutuse, keskkonnakaitse ning teenindusaegade jaotamisega.
55 Nagu Üldkohus seda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75, 76 ja 80 märkis, puudutab selle määruse artikkel 9 liiklusõiguste teostamise tegevuseeskirjade erikategooriat, st selle artikli lõike 1 tähenduses piiravaid või keelavaid tingimusi kehtestavaid liiklusõiguste kasutamise eeskirju.
56 Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohus ei piiranud vaidlustatud kohtuotsusega mingil viisil nimetatud artikli 9 kohaldamist liiklusõiguste kasutamise formaalse keelu meetmete suhtes, vaid leidis selle kohtuotsuse punktides 75 ja 88, et selles samas artiklis 9 osutatud meetmed hõlmavad sisuliselt nimetatud õiguse kasutamise vähemalt tingimuslikku või osalist keeldu.
57 Selles kontekstis on tõsi, et Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89, et asjaolu, et liikmesriik seab liiklusõiguste kasutamise sõltuvusse siseriiklikest, piirkondlikest või kohalikest eeskirjadest eelkõige seoses keskkonnakaitsega, ei ole see sama, mis tingimuse kehtestamine nende õiguste kasutamiseks määruse nr 2408/92 artikli 9 lõike 1 tähenduses.
58 Kui see nii oleks, muutuks selle määruse artikli 8 lõige 2 sisutühjaks.
59 Sellest johtub, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75 ja 88 nimetatud määruse artiklis 9 osutatud meetmete ulatusele antud hinnanguga ei rikkunud Üldkohus õigusnormi.
60 Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86 ja 87 seda märkis, nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendustest 1–6 ja 44, et 213. rakendusmäärusega (muudetud) ette nähtud meetmetega ei kehtestata nende kohaldamisperioodil mingit Saksamaa õhuruumi läbimise keeldu, ei tingimuslikku ega osalist, lendude suhtes, mis lahkuvad Zürichi lennuväljalt või suunduvad sinna, vaid lihtsalt muudetakse nende trajektoori pärast nende sellest lennujaamast startimist või enne sinna maandumist.
61 Nagu Üldkohus nimetatud punktis 87 rõhutas, piirduvad need meetmed sisuliselt sellega, et takistavad nende kohaldamisperioodil madalal kõrgusel üle selle Saksamaa territooriumi osa lendamist, mis asub Šveitsi piiri lähistel, samas kui üle sama territooriumi kõrgemalt lendamine on alati võimalik.
62 Järelikult ei rikkunud Üldkohus ühtegi õigusnormi, kui ta leidis, et nimetatud meetmed ei kuulu määruse nr 2408/92 artikli 9 lõike 1 kohaldamisalasse.
63 Neil tingimustel tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide
Poolte argumendid
64 Teises väites leiab Šveitsi Konföderatsioon, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84 ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustust tõlgendades õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune otsus oli osas, milles see puudutas määruse nr 2408/92 artikli 9 kohaldamatust 213. rakendusmääruse (muudetud) suhtes, piisavalt põhjendatud, ning kui ta võttis arvesse komisjoni poolt esimese astme menetluses esitatud põhjenduste asendamist.
65 Šveitsi Konföderatsiooni sõnul oleks pidanud vaidlusaluse otsuse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistama, kuna selles puudusid põhjendused nimetatud meetmete määruse nr 2408/92 artikli 9 lõike 1 kohaldamisalast väljajätmise kohta.
66 Komisjon, Saksamaa valitsus ja Landkreis Waldshut vaidlevad Šveitsi Konföderatsiooni argumentatsioonile vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
67 Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikliga 296 nõutud põhjendused vastama asjassepuutuva akti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni – õigusakti autori – arutluskäik, mis võimaldab asjaomastel isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada (vt eelkõige 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑41/00 P: Interporc vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑2125, punkt 55, ja 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I-8947, punkt 147).
68 Käesoleval juhul tuleb märkida, et Šveitsi Konföderatsioon ei ole mingil viisil selgitanud, mil määral takistasid vaidlusaluse otsuse väidetavalt ebapiisavad põhjendused selle põhjustest aru saamast ning oma õigusi tõhusalt kaitsmast.
69 Lisaks nähtub vaidlustatud kohtuotsusest selgelt, et Üldkohtul oli võimalik vaidlusaluses otsuses esitatud põhjuste alusel omapoolset kontrolli teostada.
70 Nagu Üldkohus seda nentis, selgub vaidlusaluse otsuse põhjendustest 1–6, 32 ja 44 selgelt ja üheti mõistetavalt, et kui komisjon leidis, et 213. rakendusmäärusega (muudetud) ette nähtud meetmed ei kuulu määruse nr 2408/92 artikli 9 kohaldamisalasse, siis tegi ta seda põhjusel, et esiteks ei teavitatud nendest meetmetest selle artikli 9 lõike 3 kohaselt ning teiseks, et nimetatud meetmed ei kehtesta nende kohaldamisperioodil liiklusõiguste kasutamise keeldu, vaid üksnes muudavad Zürichi lennujaamast väljuvate ja sinna suunduvate lendude trajektoori.
71 Seoses väidetava vaidlusaluse otsuse põhjenduste asendamisega, mida komisjon esimese astme kohtus tegi, piisab, kui märkida, et isegi kui sellest otsusest selguvad juba selgelt põhjused, miks komisjon leidis, et määruse nr 2408/92 artikkel 9 ei ole 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmete suhtes kohaldatav, siis ei ole Šveitsi Konföderatsioon osutanud, milles need komisjoni poolt Üldkohtu menetluse käigus esitatud uued põhjendused seisnevad ega ka seda, mis ulatuses need nimetatud otsuse põhjendusi asendavad.
72 Järelikult leidis Üldkohus õigesti, et vaidlusalune otsus oli piisavalt põhjendatud.
73 Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide
Poolte argumendid
74 Kolmandaks väidab Šveitsi Konföderatsioon, et määruse nr 2408/92 artikli 8 lõiget 3 tõlgendati vääralt ja seda kohaldati õigusnormi rikkudes, kuna Üldkohus ei võtnud arvesse vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118–132 Zürichi lennujaama käitaja ega selle piirkonna elanike õigusi ning ei kontrollinud selle kohtuotsuse punktides 193–199 nõuetekohaselt nende meetmete kooskõla teenuste liikumise vabadusega ja proportsionaalsuse põhimõttega ega ka sellest tuleneva põhiõiguste austamise põhimõttega.
75 Šveitsi Konföderatsioon väidab, et selle käitaja ja nimetatud piirkonna elanike õiguste arvesse võtmine oleks vältimatult viinud Üldkohtu järeldusele, et 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmed on ebaproportsionaalsed, kuna need kohustavad nimetatud käitajat oma operatsioonisüsteemi kulukalt ümber korraldama ja suurendavad tunduvalt lennukite poolt tekitatud müra, mida Zürichi lennujaama piirkonna elanikud peavad Šveitsi territooriumil taluma.
76 Seega ei võimalda nimetatud meetmed saavutada taotletavat eesmärki, nimelt vähendada lennukite poolt tekitatud mürataset, ning kujutavad endast diskrimineerimist kodakondsuse alusel, mis on vastuolus EÜ–Šveitsi õhutranspordialase kokkuleppe artikliga 3.
77 Komisjon, Saksamaa valitsus ja Landkreis Waldshut vaidlevad Šveitsi Konföderatsiooni argumentatsioonile vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
78 Esmalt tuleb meenutada, et EÜ–Šveitsi õhutranspordialane kokkulepe on üks ühtekokku seitsmest 21. juunil 1999 samade lepinguosaliste vahelisest valdkondlikust kokkuleppest, mis allkirjastati pärast seda, kui Šveitsi Konföderatsioon keeldus 6. detsembril 1992 sõlmimast 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingut (EÜT 1994, L 1, lk 3), ning et selle keeldumise tulemusena ei nõustunud viimane kavaga, mis nägi ette ühtse turuga integreeritud ja selle liikmete vahelistel ühistel eeskirjadel põhineva majandusühenduse, vaid eelistas Euroopa Liidu ja selle liikmesriikidega sõlmida kahepoolsed lepingud konkreetsetes valdkondades (vt selle kohta 12. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑351/08: Grimme, EKL 2009, lk I‑10777, punktid 26 ja 27, ning 11. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑541/08: Fokus Invest, EKL 2010, lk I‑1025, punkt 27).
79 Seega ei ühinenud Šveitsi Konföderatsioon liidu siseturuga, mille eesmärk on kõrvaldada kõik takistused, et luua täielikul liikumisvabadusel rajanev ala, mis on analoogne siseriikliku turuga ning mis hõlmab muu hulgas teenuste osutamise vabadust ja asutamisvabadust (vt eespool viidatud kohtuotsus Grimme, punkt 27, ning 15. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑70/09: Hengartner ja Gasser, EKL 2010, lk I‑7233, punkt 41).
80 Seega ei saa liidu siseturgu puudutavatele ühenduse õigusnormidele antud tõlgendust automaatselt üle kanda EÜ–Šveitsi õhutranspordialase kokkuleppe tõlgendamisele, ilma et seda näeksid sõnaselgelt ette kokkuleppe enda sätted (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Grimme, punkt 29; Fokus Invest, punkt 28, ning Hengartner ja Gasser, punkt 42).
81 Märkida tuleb aga, et EÜ–Šveitsi õhutranspordialane kokkulepe ei sisalda ühtegi konkreetset sätet, mis annaks asjaomastele lennuettevõtjatele võimaluse teenuste osutamise vabadust käsitlevaid liidu õiguse sätteid kohaldada. Sellest johtub, et nendele õigusnormidele antud tõlgendust ei saa nimetatud kokkuleppe tõlgendamisele üle kanda.
82 Kuna teenuste osutamise vabadus ei kuulu EÜ–Šveitsi õhutranspordialase kokkuleppe suhtes kohaldamisele, siis neil tingimustel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 193–198 õigesti, et komisjon ei rikkunud vaidlusaluse otsusega teenuste osutamise vabaduse põhimõtet.
83 Sama kehtib ka teenuste osutamise vabadusest tulenevate proportsionaalsuse ja põhiõiguste austamise põhimõtete rikkumise kohta, mida Šveitsi Konföderatsioon ette heidab.
84 Seega, otsustades, et komisjon ei ole õigusnormi rikkunud, kui ta jättis määruse nr 2408/92 artikli 8 lõike 3 alusel 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmete suhtes läbiviidava kontrolli käigus arvestamata Zürichi lennuvälja käitaja ja selle piirkonna elanike võimalike õigustega, tõlgendas ja kohaldas Üldkohus seda õigusnormi nõuetekohaselt.
85 Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ–Šveitsi õhutranspordialase kokkuleppe artikli 15 lõike 1 kohaselt antakse ühenduse ja Šveitsi lennuettevõtjatele liiklusõigused Šveitsi mis tahes punkti ja ühenduse mis tahes punkti vahel vastavalt määrusele nr 2408/92.
86 Nagu nähtub eelkõige määruse nr 2408/92 artikli 2 punktist f ja artikli 3 lõikest 1, reguleerib see määrus lennuettevõtjatele liiklusõiguste andmist ning nende kasutamist.
87 Selles kontekstis seab sama määruse artikli 8 lõige 2 nimetatud õiguste kasutamise sõltuvusse eelkõige siseriiklikest, piirkondlikest või kohalikest avaldatud käitamiseeskirjadest, mis on seotud ohutuse, keskkonnakaitse ning teenindusaegade jaotamisega. Seega saab selle artikli 8 lõikes 3 ette nähtud kontroll seoses nimetatud artikli lõigete 1 ja 2 kohaldamisega puudutada üksnes nende samade õiguste kasutamise tingimusi asjaomastel lennuühendustel, võttes arvesse nende eeskirjade või nimetatud lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamist.
88 Järelikult leidis Üldkohus õigesti, et lennujaamade käitajate ja selle piirkonna elanike võimalikke õigusi ei tule määruse nr 2408/92 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud kontrolli käigus arvesse võtta.
89 Neil tingimustel tuleb kolmas väide tagasi lükata.
Neljas väide
Poolte argumendid
90 Neljanda väitega heidab Šveitsi Konföderatsioon Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kuna viimane ei tuvastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 133–192 võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
91 Kõigepealt leiab Šveitsi Konföderatsioon, et kuna Üldkohus, kontrollides 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmete kooskõla EÜ–Šveitsi õhutranspordialase kokkuleppe artiklis 3 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega, ei võtnud arvesse Zürichi lennujaama käitaja ja selle lennujaama piirkonna elanike õigusi, siis rikkus ta selle sätte tõlgendamisel ja kohaldamisel õigusnormi.
92 Seejärel heidab Šveitsi Konföderatsioon Üldkohtule ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 146–153 tunnistas viimane 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmete põhjendatust ja proportsionaalsust hinnates, et kuna asjaomane piirkond, mida meetmed puudutavad, on turismipiirkond ja Saksamaa Liitvabariigil puudub Zürichi lennujaama osas pädevus, siis kujutavad need tõigad endast objektiivseid asjaolusid, mis neid meetmeid põhjendavad.
93 Leides esiteks, et kuna Šveitsi Konföderatsioon ei vaidlustanud asjaolu, et Zürichi lennujaama ümbrus on turismisihtkoht, siis moonutas Üldkohus Šveitsi Konföderatsiooni argumentatsiooni nii, et selle kohaselt ei ole see piirkond „oluline” ja „see ei ole erakordselt aktiivse tegevusega turismisihtkoht”. Igal juhul ei tohiks nimetatud meetmetest tingitud diskrimineerimist õigustada majanduslike põhjustega.
94 Teiseks tõiga, et Saksamaa ametiasutustel puudub Zürichi lennujaama osas õiguslik pädevus, tunnustamine objektiivse asjaoluna, mis õigustab 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmeid, takistaks komisjoni sekkumist.
95 Selles kontekstis leiab Šveitsi Konföderatsioon, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 149, et Üldkohus keeldus nimetatud meetmeid nende vajalikkusest lähtuvalt kontrollima.
96 Lõpuks väidab Šveitsi Konföderatsioon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156 Üldkohtu poolt tehtud järeldused on õiguslikult väärad, kuna need on tehtud tõendite moonutamise ja asjaolude kohta antud ebapiisavate selgituste tagajärjel ning tulenevalt sellest, et rikutud on tema kontrollipädevuse ulatust, õigust olla ärakuulatud ja põhjendamiskohustust.
97 Komisjon, Saksamaa valitsus ja Landkreis Waldshut vaidlevad Šveitsi Konföderatsiooni argumentatsioonile vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
98 Esiteks, mis puudutab õigusnormi rikkumist, mille Üldkohus pani Šveitsi Konföderatsiooni sõnul toime seeläbi, et kontrollides 213. rakendusmääruse (muudetud) ette nähtud meetmete kooskõla EÜ–Šveitsi õhutranspordialase kokkuleppe artiklis 3 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega, ei võtnud ta arvesse Zürichi lennujaama käitaja ja selle lennujaama piirkonna elanike õigusi, siis piisab, kui meenutada, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 84–88, et selles kokkuleppes ja määruses nr 2408/92 ei ole sätestatud, et neid õigusi peab arvesse võtma, vaid need sätted käsitlevad üksnes lennuettevõtjate liiklusõiguste kasutamist.
99 Lisaks tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artikli 256 lõike 1 teisele lõigule ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Seega on Üldkohtul ainupädevus tuvastada ja hinnata antud asjas olulisi fakte ning analüüsida tõendeid. Välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud, ei ole nende faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele (vt eelkõige 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑214/05 P: Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑7057, punkt 26; 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑16/06 P: Les Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2008, lk I‑10053, punkt 68, ja 2. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑254/09 P: Calvin Klein Trademark Trust vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2010, lk I‑7989, punkt 49).
100 Niisugune moonutamine peab olema toimikumaterjalidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hindama asuda (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Les Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 69; 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑535/06 P: Moser Baer India vs. nõukogu, EKL 2009, lk I‑7051, punkt 33, ja eespool viidatud kohtuotsus Calvin Klein Trademark Trust vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 50).
101 Mis puudutab aga seda, et 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmed puudutavad piirkonda, mis on turismisihtkoht, siis tuleb nentida, et isegi kui Šveitsi Konföderatsioon väidab, et Üldkohus on asjaolusid moonutanud, siis vaidlustab ta üksnes viimase poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu, ilma et ta esitaks täpseid üksikasju, et nende asjaolude moonutamise olemasolu tõendada.
102 Igal juhul tuleb märkida, et sellega, et Üldkohus tuvastas, et Zürichi lennujaam asub turismipiirkonna lähistel, ei kvalifitseerinud ta seda piirkonda „oluliseks” ega kinnitanud, et see on „erakordselt aktiivse tegevusega turismisihtkoht”.
103 Lisaks ei ole 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmed seotud mitte ainult majanduslike põhjustega, vaid need on võetud isikute ja keskkonnakaitsega seotud kaalutlustel, kuna nende eesmärk on vähendada lennukite tekitatud müra sellel Saksamaa territooriumi osal, mille suhtes need meetmed kohaldatavad on.
104 Seoses asjaoluga, et Saksamaa Liitvabariigi ametiasutustel puudub Zürichi lennujaama osas pädevus, piisab, kui märkida, et see on vaieldamatu objektiivne asjaolu, mille tunnustamine ei takista komisjonil määruse nr 2408/92 artikli 8 lõike 3 alusel nimetatud meetmete üle kontrolli teostamast.
105 Seoses Šveitsi Konföderatsiooni argumendiga, mis puudutab seda, et Üldkohus väidetavalt keeldus kontrollimast 213. rakendusmäärusega (muudetud) ette nähtud meetmete vajalikkust, siis tuleb märkida, et esimene on vaidlustatud kohtuotsuse punkti 149 ilmselt vääralt tõlgendanud, kusjuures seda punkti tuleb mõista selle konteksti silmas pidades (vt selle kohta 12. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑294/95 P: Ojha vs. komisjon, lk I‑5863, punktid 48 ja 49). Nimelt nentis Üldkohus nimetatud punktis lihtsalt, et Saksamaa ametiasutustel oli õigus selliseid meetmeid võtta. Siiski nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 154 jj, et selle kinnitusega ei soovinud Üldkohus piirata oma pädevust nimetatud meetmete proportsionaalsuse üle kontrolli teostamisel. Eelkõige analüüsis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 163 jj konkreetselt ja üksikasjalikult küsimust, kas esineb vähem koormavaid meetmeid, mis võimaldaksid Saksamaa Liitvabariigil 213. rakendusmääruse (muudetud) sätetega taotletavad eesmärgid saavutada.
106 Lõpuks kujutavad Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156 tehtud järeldused endast Üldkohtu‑poolset asjaolude ja tõendite hindamist ning – nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 99 – need ei kuulu, välja arvatud nende moonutamise korral, Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele.
107 Šveitsi Konföderatsioon ei esita aga täpseid üksikasju, mis tõendaksid asjaolude ja tõendite moonutamist, ning pealegi ei nähtu see võimalik moonutamine Euroopa Kohtule esitatud toimikumaterjalidest. Samuti ei ole ilmne, et nimetatud järelduste aluseks on ebapiisavad selgitused või et Üldkohus rikkus neid tehes oma kontrollipädevuse ulatust, õigust olla ärakuulatud ja põhjendamiskohustust.
108 Lisaks osutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 selgelt põhjusele, miks kõnealune müratase on piisav, õigustamaks selliste meetmete võtmist, nagu on ette nähtud 213. rakendusmääruses (muudetud).
109 Eelnevatest kaalutlustest järeldub, et neljas väide tuleb tagasi lükata.
Viies väide
Poolte argumendid
110 Viiendas väites leiab Šveitsi Konföderatsioon, et tõendamiskoormise jaotust käsitlevaid eeskirju ning koostöö ja tõendamiskohustust on meelevaldselt tõlgendatud, kuna Üldkohus heitis talle vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 ette, et ta ei täpsustanud, milliseid madalamaid lennukõrgusi oleks võinud 213. rakendusemääruses (muudetud) sätestatud meetmetega ette näha, ilma et asjaomases Saksamaa piirkonnas oleks müratase suurenenud.
111 Tema sõnul nõuab Ülekohus seega tõendit, mida ei ole võimalik esitada, kuna nimetatud meetmete vajalikkust peab tõendama nende autor.
112 Komisjon, Saksamaa valitsus ja Landkreis Waldshut vaidlevad Šveitsi Konföderatsiooni argumentatsioonile vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
113 Šveitsi Konföderatsiooni poolt lihtsalt tõendamiskoormise jaotust käsitlevate eeskirjade meelevaldse tõlgendamise mainimine ei ole piisav selleks, et seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 sisalduv Üldkohtu hinnang.
114 Kuna vaidlusalune otsus ja vaidlustatud kohtuotsus sisaldavad 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmete põhjendatuse ja proportsionaalsuse üksikasjalikku analüüsi, siis on Šveitsi Konföderatsiooni ülesanne esitada täpsed argumendid, mis võimaldavad tema arvates seda analüüsi vaidlustada.
115 Sellega seoses leidis Üldkohus õigesti, et Šveitsi Konföderatsiooni etteheide, mille kohaselt on 213. rakendusmääruse (muudetud) alusel sätestatud minimaalsed lennukõrgused liiga kõrged ja madalamate lennukõrguste kindlaksmääramine ei mõjutaks müra nendes meetmetes osutatud piirkonnas, ei ole piisav, kui see riik ei täpsusta selle etteheite põhjendamiseks, millised madalamad lennukõrgused oleks selliselt saanud kehtestada.
116 Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.
Kuues väide
Poolte argumendid
117 Kuuenda väitega heidab Šveitsi Konföderatsioon Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta välistas vähem piiravate meetmete olemaolu kui need, mis on ette nähtud 213. rakendusmäärusega (muudetud), põhjendusel, et Šveitsi Konföderatsioon ei esitanud ühtegi juhtumit, kus mürataseme piirmäär oleks määratud kindlaks ainult teatud tundide suhtes ööpäevas või teatud päevadel nädalas.
118 Selline vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171 esinev Üldkohtu järeldus on ilmselgelt vastuolus sama kohtuotsuse punktiga 105, mille kohaselt mainis Šveitsi Konföderatsioon vastupidi, et alates 2002. aasta suvest on mürataseme piirmäär öötundidel kehtestatud Maini‑äärse Frankfurdi lennuvälja suhtes.
119 Komisjon, Saksamaa valitsus ja Landkreis Waldshut vaidlevad Šveitsi Konföderatsiooni argumentatsioonile vastu.
Euroopa Kohtu hinnang
120 Tuleb nentida, et Šveitsi Konföderatsioon vaidlustab oma kuuenda väitega üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171 esineva Üldkohtu järelduse, mille kohaselt ei ole see riik esitanud ühtegi juhtumit, kus mürataseme piirmäär oleks kindlaks määratud ainult teatud tundide suhtes ööpäevas või teatud päevadel nädalas ning kus see praktikas rahuldavalt töötaks.
121 Vastupidi sellele, mida väidab Šveitsi Konföderatsioon, ei ole see järeldus ilmselgelt nimetatud kohtuotsuse punktiga 105 vastuolus, kuna selles viimati nimetatud punktis märgib Üldkohus üksnes, et see riik mainis vaid, et alates 2002. aasta suvest on mürataseme piirmäär öötundidel kehtestatud Maini‑äärse Frankfurdi lennuvälja suhtes, ilma et ta oleks täpsustanud, kas see praktikas ka rahuldavalt töötab.
122 Igal juhul tuleb sedastada, et Üldkohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171 jj mitmele põhjendusele järeldamaks, et 213. rakendusmääruses (muudetud) ette nähtud meetmed on proportsionaalsed ning iga põhjendus nendest võimaldab iseseisvalt seda järeldust õigustada.
123 Järelikult, isegi kui kuues väide sellele tugineb, siis ei muuda see vaidlustatud kohtuotsust kehtetuks ja tuleb ainetuse tõttu tagasi lükata, kuna nimetatud järeldus tuleneb ka teistest põhjendustest (vt selle kohta 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑412/05 P: Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑3569, punkt 41, ja 19. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑221/10 P: Artegodan vs. komisjon, punkt 110).
124 Sellest johtub, et kuues väide tuleb tagasi lükata kui tulemusetu.
125 Kuna ükski hagi väidetest ei ole põhjendatud, tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
126 Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikele 2, kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt selle kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida sama kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Šveitsi Konföderatsioon on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud esimeses astmes ja apellatsiooniastmes välja mõista Šveitsi Konföderatsioonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
127 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõike 4 teises lauses on sätestatud, et kui esimeses astmes menetlusse astuja osaleb apellatsioonimenetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda. Vastavalt sellele sättele tuleb otsustada jätta Saksamaa Liitvabariigi ja Landkreis Waldshuti kohtukulud nende enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud esimeses astmes ja apellatsiooniastmes välja Šveitsi Konföderatsioonilt, kes ühtlasi kannab oma kohtukulud ise.
3. Jätta Saksamaa Liitvabariigi ja Landkreis Waldshuti kohtukulud nende endi kanda.
Allkirjad