Language of document : ECLI:EU:C:2013:578

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 19. septembril 2013(1)

Liidetud kohtuasjad C‑231/11 P, C‑232/11 P ja C‑233/11 P

Euroopa Komisjon

versus

Siemens Österreich ja (C‑231/11 P)


Siemens Transmission & Distribution Ltd (C‑232/11 P)


Siemens Transmission & Distribution SA

ja

Nuova Magrini Galileo SpA (C‑233/11 P)

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmete projektide turg – Solidaarvastutus trahvi maksmise eest – Komisjoni ja liikmesriikide kohtute pädevus – Mõiste „ettevõtja” – Isikliku vastutuse ning karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtted – Üldkohtu täielik pädevus – Ne ultra petita reegel – Võistlevuse põhimõte – Proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtted





1.        Kõigis kolmes apellatsioonkaebuses, mida käesolevates liidetud kohtuasjades käsitletakse, palutakse osaliselt tühistada Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas Siemens AG Österreich jt vs. komisjon(2) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”). Selle kohtuotsusega tühistas Üldkohus osaliselt komisjoni otsuse K (2006) 6762 (lõplik)(3) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), millega see institutsioon oli tuvastanud konkurentsivastase kartelli gaasisolatsiooniga jaotusseadmete (gas insulated switch gear, edaspidi „GIS”) sektoris(4) ja määranud kartellis osalenud ettevõtjatele trahvid.

2.        Esimeses apellatsioonkaebuses, mille komisjon esitas kohtuasjas C‑231/11 P, on tõstatatud oluline õigusküsimus, mille lahendamine võib esiteks mõjutada liidu ja liikmesriikide organite vahelist institutsioonilist tasakaalu, kuna see puudutab komisjoni ja liikmesriikide kohtute pädevusvaldkondi, ja teiseks võib avaldada suurt mõju sellele, kuidas komisjon liidu konkurentsinorme tegelikult rakendab. Eriti vaidlustab komisjon oma apellatsioonkaebuses Üldkohtu otsuse osas, kus nimetatud institutsioonile on mitmele isikule konkurentsinormide rikkumise eest solidaarvastutuse korras sanktsioonide määramisel antud pädevus ja kohustus määrata kindlaks tema mõistetud trahvi tasuma kohustatud solidaarvõlgnike omavahelised suhted (ehk nn omavahelised solidaarvastutussuhted)(5) ja määrata seega iga solidaarvastutuse korras trahvitud isiku kohta kindlaks, millise osa trahvist ta on kohustatud maksma(6).

3.        Teise (kohtuasjas C‑232/11 P) ja kolmanda (kohtuasjas C‑233/11 P) apellatsioonkaebuse on seevastu esitanud kolm äriühingut, keda karistati GIS‑kartellis osalemise eest, ja nende kaebustega vaidlustatakse sisuliselt trahvid, mille Üldkohus neile oma täielikku pädevust kasutades määras.

I.      Faktilised asjaolud

A.      Apellandid

4.        Teise ja kolmanda kõnealuse apellatsioonkaebuse on esitanud kolm äriühingut, kelle osalemist kartellis ei ole vaidlustatud ja kes kartelli tegutsemise ajal ehk 1988.–2004. aastal olid seotud mitme keeruka ärioperatsiooniga, mida tuleb lühidalt kirjeldada.

5.        Täpsemalt, äriühing Siemens Transmission & Distribution Ltd (endine Reyrolle Ltd, seejärel VA Tech Reyrolle Ltd, edaspidi „Reyrolle”), kes on apellant kohtuasjas C‑232/11 P, oli 1988.–1998. aastal kontserni Rolls-Royce tütarettevõtja. 20. septembril 1998 omandas kontrolli selle äriühingu üle VA Technologie AG (edaspidi „VA Technologie”), kes kasutas Reyrollet 13. märtsil 2001 omakorda – oma 100% kontrolli all oleva tütarettevõtja VA Tech Transmission & Distribution GmbH & Co. KEG (edaspidi „KEG”) kaudu – sissemaksena tehingus, mille eesmärk oli luua uus äriühing VA Tech Schneider High Voltage GmbH (edaspidi „VAS”). VAS‑st kuulus 60% osalus esialgu äriühingule VA Technologie AG ja 40% osalus äriühingule Schneider Electric SA (edaspidi „Schneider”).(7)

6.        Siemens Transmission & Distribution SA (edaspidi „SEHV”) ja Nuova Magrini Galileo SpA (edaspidi „Magrini”), kaks apellanti kohtuasjas C‑233/11 P, olid kuni 2001. aasta märtsini Schneideri 100% kontrolli all olevad tütarettevõtjad. Siis kasutas Schneider kaht kõnealust äriühingut sissemaksena VAS rajamisel.(8)

7.        VA Technologie omandas 2004. aasta oktoobris KEG kaudu kogu Schneideri osaluse VAS kapitalis.(9) Viimaks omandas Siemens AG 2005. aastal oma tütarettevõtja Siemens AG Österreichi (edaspidi „Siemens Österreich”) kaudu ainukontrolli kontsernis, mille emaettevõtja oli VA Technologie (ja kuhu kuulusid VAS, Reyrolle, SEHV, Magrini ja KEG, edaspidi „kontsern VA Tech”). Pärast seda omandamist ühines kõigepealt VA Technologie ja seejärel VAS äriühinguga Siemens Österreich.(10)

B.      Haldusmenetlus ja vaidlusalune otsus

8.        Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 4–11 selgub, et trahvide eest kaitset paluva taotluse alusel, mis esitati 2004. aasta märtsis(11) ja kus teatati konkurentsivastasest tegevusest GIS‑de sektoris, alustas komisjon uurimist, mille käigus ta viis läbi kontrollid kontserni VA Tech äriühingute – kelle hulka apellandid kuulusid – ruumides ja tegi seejärel 20 äriühingule, sealhulgas apellantidele, teatavaks vastuväiteteatise.

9.        24. jaanuaril 2007 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse. Selles otsuses sedastas komisjon, et GIS‑e puudutavas kartellis osalevad ettevõtjad leppisid muu hulgas kokku turgude üleilmses jagamises,(12) hindade kindlaksmääramises ja tundliku teabe vahetamises. Samuti tuvastas komisjon, et kartell kestis 15. aprillist 1988 kuni 11. maini 2004, kuid kontserni VA Tech kuuluvad äriühingud seal 2000. aasta detsembrist kuni 2002. aasta aprillini ei osalenud.(13) Tuvastatud asjaolude põhjal määras komisjon kartellis osalenud ettevõtjatele eri suurusega trahvid.

10.      Konkreetsemalt tuvastas komisjon vaidlusaluse otsuse artikli 1 punktides m, q ja r, et Reyrolle, SEHV ja Magrini osalesid rikkumises ajavahemikul 15. aprillist 1988 kuni 13. detsembrini 2000 ning ajavahemikul 1. aprillist 2002 kuni 11. maini 2004. Vaidlusaluse otsuse artikli 1 punktides p ja t tuvastas komisjon, et Siemens Österreich ja KEG osalesid rikkumises ajavahemikul 20. septembrist 1998 kuni 13. detsembrini 2000 ning ajavahemikul 1. aprillist 2002 kuni 11. maini 2004. Vaidlusaluse otsuse artikli 1 punktis n tuvastas komisjon, et Schneider osales rikkumises ajavahemikul 15. aprillist 1988 kuni 13. detsembrini 2000.

11.      Vaidlusaluse otsuse artiklis 2 määras komisjon eespool nimetatud rikkumiste eest järgmised trahvid:

„[…]

(j)      [Schneider]: 3 600 000 eurot;

(k)      [Schneider]: solidaarselt äriühingutega [SEHV] ja [Magrini]: 4 500 000 eurot;

(l)      [Reyrolle]: 22 050 000 eurot, millest

(i)      solidaarselt äriühingutega [SEHV] ja [Magrini]: 17 500 000 eurot ja

(ii)      solidaarselt äriühingutega [Siemens Österreich] ja [KEG]: 12 600 000 eurot.”

C.      Menetlus esimeses kohtuastmes

12.      Üldkohus, kellele kontserni VA Tech äriühingud esitasid vaidlusaluse otsuse peale hagid, tühistas kõigepealt, nagu me allpool üksikasjalikumalt näeme, selle otsuse osad, mis puudutavad hagejatele määratud trahve,(14) ja seejärel muutis seda oma täielikku pädevust kasutades, määrates kindlaks ka osad eri trahvidest, mille tasumise eest iga konkreetne äriühing solidaarvõlgnike omavahelistes suhetes vastutab.(15)

13.      Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 sisu on seega järgmine:

„2)      Tühistada [vaidlusaluse] otsuse […] artikli 2 punktid j, k ja l.

3)      [Vaidlusaluse o]tsuse […] artikli 1 punktides m, p, q, r ja t tuvastatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

–        [SEHV] ja [Magrini] on kohustatud tasuma solidaarselt [Schneideriga] 8 100 000 eurot;

–        [Reyrolle] on kohustatud tasuma solidaarselt [Siemens Österreichi], [KEG], [SEHV] ja [Magriniga] 10 350 000 eurot;

–        [Reyrolle] on kohustatud tasuma solidaarselt [Siemens Österreichi] ja [KEG‑ga] 2 250 000 eurot.

–        [Reyrolle] on kohustatud tasuma 9 450 000 eurot.”

II.    Menetlus Euroopa Kohtus

14.      Komisjon esitas 13. mai 2011. aasta avaldusega apellatsioonkaebuse kohtuasjas C‑231/11 P, paludes vaidlustatud kohtuotsuse osaliselt tühistada. 17. mai 2011. aasta avaldusega esitas Reyrolle apellatsioonkaebuse kohtuasjas C‑232/11 P ning SEHV ja Magrini esitasid teise sama kuupäeva avaldusega apellatsioonkaebuse kohtuasjas C‑233/11 P, paludes vaidlustatud kohtuotsuse osaliselt tühistada.

15.      Euroopa Kohtu presidendi 1. juuli 2011. aasta määrusega liideti need kolm kohtuasja kirjaliku ja suulise menetluse ning lõpliku kohtuotsuse huvides.

16.      2. mail 2013 toimus Euroopa Kohtus kohtuistung.

III. Komisjoni esitatud apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑231/11 P

17.      Oma apellatsioonkaebuse kinnituseks on komisjon esitanud seitse väidet, mis kõik vaidlustavad – kuigi eri nurga alt – vaidlustatud kohtuotsuse osas, kus Üldkohus leidis, et kuulub ainult komisjoni pädevusse määrata kindlaks eri solidaarvõlgnike omavahelised suhted trahvisumma tasumisel, mis on mitmele isikule konkurentsinormide rikkumise eest solidaarselt määratud, ja osas, kus Üldkohus määras sellest sedastatud põhimõttest tulenevalt kindlaks eri äriühingute osad trahvisummast, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad.

18.      Enne komisjoni eri väidete põhjalikumat analüüsi tuleb lühidalt meenutada Üldkohtu arutluskäigu põhipunkte, mis on selle apellatsioonkaebusega vaidlustatud, ja seejärel käsitleda mõnd apellatsioonkaebuse eset ja ulatust puudutavat eelküsimust, mille vastusest võib oleneda apellatsioonkaebuse vastuvõetavus ja tulemuslikkus.

A.      Vaidlustatud kohtuotsus

19.      Esiteks tutvustab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 137–167 põhjuseid, miks ta tühistab vaidlusaluse otsuse hagejatele määratud trahve puudutavas osas. Konkreetsemalt, olles kontrollinud komisjoni analüüsi nende eri äriühingute kindlakstegemisel, kellele võib kartellis osalenud ettevõtjate rikkumise süüks panna, ja selle heaks kiitnud,(16) käsitleb Üldkohus neile äriühingutele määratava trahvisumma arvutamise küsimust(17). Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150 ja 151 alustab Üldkohus mitme kohtupraktikast tulenevat põhimõttega, et seejärel arutada punktides 153–159 solidaarvastutuse üle kaasvõlgnike vahelistes suhetes. Komisjoni apellatsioonkaebus on suunatud just selle arutluskäigu vastu.

20.      Eeskätt leiab Üldkohus, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttest tuleneb, et iga äriühing peab saama tuletada otsusest, milles talle on määratud ühe või mitme äriühinguga solidaarselt tasumisele kuuluv trahv, selle osa, mille tasumise eest vastutab tema omavahelistes suhetes teiste solidaarvõlgnikega pärast seda, kui komisjoni nõue on rahuldatud. Seetõttu on komisjon kohustatud täpsustama, milliste ajavahemike osas on asjassepuutuvad äriühingud kartellis osalenud ettevõtjate rikkumise eest (kaas-)vastutavad, ja vajadusel seda, milline on nende äriühingute vastutuse määr rikkumises. Peale selle leiab Üldkohtus, et mõiste „solidaarvastutus trahvi maksmise eest” on liidu õiguses sõltumatu mõiste, mida tuleb tõlgendada, arvestades konkurentsiõiguse eesmärke.(18)

21.      Selles kontekstis leiab Üldkohus, et otsus, millega komisjon paneb mitmele äriühingule solidaarse trahvi maksmise kohustuse, loob automaatselt kõik tagajärjed, mis konkurentsiõiguse sätete alusel trahvide maksmise õiguslikust regulatsioonist tulenevad, ja seda nii võlausaldaja ja solidaarvõlgnike (väliste) suhete seisukohast kui ka solidaarvõlgnike (omavaheliste) suhete seisukohast. Seega kuulub ainult komisjoni pädevusse – seoses tema trahvi määramise õiguse teostamisega määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel(19) – määrata kindlaks eri äriühingute osad kogusummas, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad, kuna nad moodustasid ühe ettevõtja, ja seda kohustust ei saa panna siseriiklikele kohtutele.(20)

22.      Kui otsuses, millega komisjon määrab ühe ettevõtja rikkumise eest mitmele äriühingule solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi, ei ole märgitud, et teatud äriühingud vastutavad teistest suuremas ulatuses selle eest, et ettevõtja, mille millesse alla nad kuuluvad või on kuulunud, on teatud ajavahemikul rikkumises osalenud, tuleb Üldkohtu arvates asuda seisukohale, et need äriühingud vastutavad võrdselt ja järelikult on võrdsed ka osad summast, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad.(21)

23.      Olles niiviisi kirjeldanud solidaarvastutuse õiguslikku regulatsiooni liidu konkurentsinormide rikkumise eest määratavate trahvide valdkonnas, nimetab Üldkohus käesolevat juhtumit puudutavas osas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 161–165 kolme aspekti, mille poolest komisjon on trahvid õigusvastaselt määranud.(22) Kuna komisjon on seega rikkunud karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet, tühistab Üldkohus osaliselt vaidlusaluse otsuse artikli 2, nagu on öeldud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 2, mis on ära toodud käesoleva ettepaneku punktis 13.

24.      Teiseks muudab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 236–264 vaidlusalust otsust, kasutades oma täielikku pädevust. Selles kontekstis piisab, kui märkida, et lisaks sellele, et Üldkohus määras kindlaks trahvisummad, mida esimese kohtuastme hagejad on kohustatud komisjonile solidaarselt tasuma, määras Üldkohus in concreto punktides 245, 247, 261 ja 263 kindlaks ka iga äriühingu osa trahvisummas, mille tasumise eest konkreetne äriühing teiste solidaarvõlgnike ees nende omavahelistes suhetes vastutab. See kindlaksmääramine põhines arutluskäigul, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 158 ja 159 (mille kokkuvõte on eespool punktis 22), sedastades et kui vaidlustatud otsuses ei ole iga äriühingu vastutuse kohta midagi märgitud, on äriühingud, kellele on määratud solidaarselt tasumisele kuuluv trahv, kohustatud selle tasuma võrdsetes osades.

B.      Apellatsioonkaebuse ese

25.      Oma avalduses väljendab komisjon selgelt, et tema apellatsioonkaebus on suunatud üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktide 153–159 vastu (mille kokkuvõte on eespool punktides 20–22) ja selle vastu, kuidas Üldkohus määras vaidlustatud otsuse punktides 245, 247, 262 ja 263 neile kaalutlustele tuginedes kindlaks, kui suure osa eest trahvisummast peab iga äriühing solidaarvõlgnike omavahelistes suhetes vastutama. Seda, et komisjoni apellatsioonkaebuse ese piirdub vaidlustatud kohtuotsuse nende kahe aspektiga, kinnitab pealegi tema nõuete sisu.(23)

26.      Tuleb siiski märkida, et nagu möönab ka komisjon ise, ei kajastu vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonis formaalselt ei vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–159 esitatud kaalutlused äriühingute omavahelise solidaarvastutuse regulatsiooni kohta ega järeldused, mille Üldkohus neist kaalutlustest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245, 247, 262 ja 263 tegi, kui ta oma täielikku pädevust kasutades uued trahvisummad määras. Nagu nähtub punktist 13, ei sisalda vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon nimelt ühtegi sõnaselget viidet sellele, kuidas on kindlaks määratud trahvisumma osad, mida peab tasuma iga äriühing, kellele on määratud solidaarselt tasumisele kuuluv trahv.

27.      Lisaks ei ole Üldkohtu mõttekäik, mille ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–159 esitas, minu arvates ka otseselt resolutsiooni punktis 2 esitatud vaidlusaluse otsuse osalise tühistamise alus. Kolm õigusvastasuse aspekti, mille Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 161–165 tuvastanud(24) ja mida komisjon ei ole Euroopa Kohtus vaidlustanud, puudutavad pigem karistuste individuaalsuse põhimõtte rikkumist seoses küsimustega, mis puudutavad süüdimõistetud äriühingute väliseid solidaarvastutussuhteid ehk nende vastutust komisjonile trahvi maksmise eest, kui seoses küsimustega, mis puudutavad nende kui trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavate kaasvõlgnike omavahelisi suhteid.(25) Kuigi – nagu me edaspidi üksikasjalikumalt näeme – need kujutavad endast kindlasti selle alust, kuidas Üldkohus in concreto vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245, 247, 262 ja 263 trahvisumma suhtosad kindlaks määras, näib selle kohtuotsuse punktides 153–159 esitatud mõttekäik olevat omamoodi obiter dictum Üldkohtu analüüsis, mille tulemus on vaidlusaluse otsuse osaline tühistamine vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2. Seega ei jaga ma komisjoni seisukohta, et see mõttekäik oli otsuse osalise tühistamise põhialus, olenemata asjaolust, et Üldkohus heitis komisjonile vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160 ette, et too ei ole arvestanud „eespool esitatud põhimõtteid”.

28.      Neist kaalutlustest lähtudes tuleb järeldada, et ka juhul, kui Euroopa Kohus peaks komisjoni apellatsioonkaebust täielikult rahuldades tühistama need kohtuotsuse punktid, mille vastu see kaebus on suunatud, ei muutuks selle kohtuotsuse resolutsioon formaalselt nii või teisiti kuidagi. Selline olukord põhjustab mitu küsimust, mis väärivad põhjalikumat analüüsi.

1.      Vajadus, et komisjonil oleks apellatsioonkaebuse esitamiseks põhjendatud huvi

29.      Esiteks tekib juhul, kui apellatsioonkaebuse esitajal ei ole tegelikult võimalik oma kaebusega vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni muutmist saavutada, küsimus, kas tal on selle apellatsioonkaebuse esitamiseks põhjendatud huvi. Selle kohta ei saa ma siiski jätta märkimata, et selles küsimuses, kas institutsioonil või üldisemalt sellisel eesõigustatud apellandil, nagu näiteks komisjon, on vaja tõendada, et tal on Üldkohtu otsuse vaidlustamiseks Euroopa Kohtus põhjendatud huvi, on kohtupraktika kõike muud kui ühemõtteline.

30.      Ühest kohtupraktika suunast, mille alguseks võib lugeda otsuse kohtuasjas Anic Partecipazioni,(26) ilmneb ühemõtteliselt, et olenemata sellest, kas nad olid menetluse pooled või mitte, „ei pea ühenduse institutsioonid […] Esimese Astme Kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks oma huvi tõendama”.(27) Seda põhimõtet, mille alus on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 kolmas lõik,(28) väljendati seejärel sõnaselgelt uuesti Euroopa Kohtu hilisemates otsustes,(29) millest ühe tegi suurkoda(30).

31.      Mitmes teises otsuses, mis on tehtud Üldkohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebuste kohta, on Euroopa Kohus siiski analüüsinud, kas eesõigustatud apellantidel, eriti komisjonil, on põhjendatud huvi olemas, nii et ta on mõne apellatsioonkaebuse selle institutsiooni põhjendatud huvi puudumise tõttu lausa osaliselt vastuvõetamatuks tunnistanud.(31)

32.      Kahest eeltoodud õiguspraktika suundumusest pooldan ma esimest. Esiteks tundub mulle, et selle suunaga seostatavad kohtuotsused on erinevalt teise suunaga seostatavatest kohtuotsustest Euroopa Kohtu selge valiku tulemus – valiku, mida seejärel kinnitas suurkoja otsus. Teiseks olen ma seisukohal, et analoogiliselt sellega, mis on ette nähtud tühistamishagide puhul, mida eesõigustatud hagejad võivad esitada ilma, et nad peaksid tõendama põhjendatud huvi olemasolu,(32) on samade isikute eesõigustatud kohtlemine Üldkohtu otsuse edasikaebamisel põhjendatud nende erilise staatusega, mis neil on liidu õiguskorras ja mis võib õigustada seda, et neil on lubatud apellatsioonkaebusi esitada, olenemata sellest, kas nende põhjendatud huvi olemasolu on tõendatud(33).

33.      See mõte kajastub pealegi ka Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 teises ja kolmandas lõigus, kus liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele on ette nähtud erand apellatsioonkaebuse esitamise tingimustest, et hõlbustada selle esitamist. Nagu me näeme ka järgmises punktis, ei tähenda see siiski, et sellistel apellantidel oleks piiramatu võimalus Üldkohtu otsuseid Euroopa Kohtus vaidlustada.(34)

2.      Vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni peale esitatud apellatsioonkaebuse võimaliku rahuldamise tagajärjed

34.      Teiseks ning olenemata põhjendatud huvi küsimusest, tuleb eespool punktis 28 kirjeldatud olukorras küsida, mil määral on isegi eesõigustatud apellandil võimalik esitada apellatsioonkaebust, mille eesmärk on kohtuotsuse põhistuse osade tühistamine, ilma et sellel tühistamisel oleks formaalselt kohtuotsuse resolutsioonile mingit mõju. Tegelikult tuleb apellatsioonkaebus, mis on esitatud põhistuse punktide peale, millel puudub mõju vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonile, esiteks kohtupraktika kohaselt tagasi lükata, kuna see on tulemusetu.(35) Pealegi on Euroopa Kohtu kodukorra uue redaktsiooni artikkel 169 niiviisi sõnastatud just selleks, et vältida selliste apellatsioonkaebuste esitamist, mille ainus eesmärk on Üldkohtu otsuse põhistuse vaidlustamine.(36) Teiseks on võimalusele paluda Euroopa Kohtul põhjendusi asendada kohtupraktikas seatud väga kitsad piirid.(37)

35.      Leian siiski, et praegusel juhul ei ole põhjust arvata, et apellatsioonkaebus oleks esitatud põhistuse punktide peale, millel puudub vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonile igasugune mõju. Kuigi, nagu eespool punktis 25 näidatud, on komisjoni apellatsioonkaebus suunatud vaid õiguslike kaalutluste vastu, mis asuvad kohtuotsuse põhistuses, ja järelduste vastu, mille Üldkohus neist kaalutlustest in concreto tegi – kaalutluste ja järelduste vastu, mis ei kajastu vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonis sõnaselgelt, nii et apellatsioonkaebuse rahuldamine ei tooks tingimata kaasa selle resolutsiooni formaalset muutmist – leian siiski, et kuigi ei kaalutlused ega neist tehtud järeldused ei kajastu resolutsioonis sõnaselgelt, on nad siiski vaidlustatud kohtuotsuses väljendatud õigusliku lahenduse lahutamatu osa(38) ja kujutavad endast niisiis selle kohtuotsuse, eriti selle resolutsiooni lugemiseks ja tõlgendamiseks vajalikku tegurit.

36.      Tegelikult, kuigi kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 on otsustatud, et eri äriühingud vastutavad trahvide – Üldkohtu muudetud kujul – maksmise eest „solidaarselt”, ei saa seda lugeda lahus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245, 247, 262 ja 263 kinnitatust, kus Üldkohus määras kindlaks trahvi suhtosad, mille tasumise eest iga solidaarvõlgnikust äriühing peab omavahelistes suhetes teiste solidaarvõlgnikega vastutama. Kuigi resolutsioonis ei ole trahvi jaotumist solidaarvõlgnike endi vahel täpselt selgitatud, saab äriühingute solidaarvastutust, mille Üldkohus seal on tuvastanud, käesoleval juhul mõista ainult lähtuvalt sellest, mis on sedastatud vaidlustatud kohtuotsuse eelnimetatud punktides, mis põhinevad pealegi sõnaselgelt ja vältimatult õiguslikel kaalutlustel, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–159 ja mis on seega neist lahutamatud.

37.      Seoses sellega tuleb ka märkida, et kohtupraktika kohaselt tuleb kohtuotsuse resolutsiooni tõlgendada, lähtudes põhistusest, millest see tuleneb ja mis on selle alus, kuna see on hädavajalik, et teha täpselt kindlaks, mida on resolutsioonis väljendatud.(39)

38.      Pealegi – ikka kohtupraktika kohaselt – saavad kohtuotsuse põhjendused, mis on selle resolutsiooni vajalik alus ja viimasest seetõttu lahutamatud, seadusjõu(40) ja komisjon on kohustatud neid järgima, kuna need põhjendused on hädavajalikud, et kohtuotsuse resolutsiooni täpset tähendust kindlaks teha.(41) Seega, nagu komisjon väitis, võivad vaidlustatud kohtuotsuse need osad, mille peale tema apellatsioonkaebus on esitatud ja mis puudutavad tema pädevust trahvi tasuma kohustatud solidaarvõlgnike omavaheliste suhete kindlaksmääramisel, saada seadusjõu ja olla komisjonile konkurentsi valdkonnas sanktsiooninormide praktilisel kohaldamisel edaspidi siduvad.

39.      Kokkuvõttes leian eeltoodud kaalutluste põhjal, et komisjoni apellatsioonkaebus on vastuvõetav, kuid tulemusetu osas,(42) kus selle eesmärk on vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 tühistamine. Nagu eespool punktis 27 märgitud, ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–159 esitatud kaalutlused, mille vastu apellatsioonkaebus on sõnaselgelt suunatud, vaidlusaluse otsuse artikli 2 tühistamise aluseks, nii et ka siis, kui Euroopa Kohus peaks komisjoni apellatsioonkaebuse rahuldama ja need kohtuotsuse punktid tühistama, ei oleks sellel mingit mõju selle kohtuotsuse resolutsiooni punktile 2.

40.      Seevastu olen seisukohal, et komisjoni apellatsioonkaebus on vastuvõetav ja tulemuslik osas, kus selle eesmärk on vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 tühistamine. Nagu nähtub eespool punktides 35–38 toodud kaalutlustest, mõjutaks see, kui Euroopa Kohus peaks selle nõude rahuldama ja sellest tulenevalt tühistama selle, kuidas Üldkohus oma täieliku pädevuse alusel trahvisumma suhtosad kindlaks määras, mõjutaks see vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 Üldkohtu poolt väljendatu tähenduse täpset tõlgendust. Selles kontekstis tuleb tunnistada vastuvõetavaks ja tulemuslikuks ka komisjoni teise võimalusena esitatud nõue, millega palutakse tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, kus see sedastab punktides 153–159, et just komisjoni pädevuses on määrata kindlaks eri solidaarvõlgnike osad trahvi kogusummas, kuna see sedastus on vajalik ja lahutamatu alus, millel põhineb nende summade kindlaksmääramine vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3, mille tühistamist taotletakse.

41.      Järelikult piirdub komisjoni apellatsioonkaebuse analüüs allpool ainult nende kahe aspektiga, st sellega, kuidas Üldkohus oma täielikku pädevust kasutades trahvisumma osad kindlaks määras, ja vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–159 esitatud õiguslike kaalutlustega, kuna need on selleks kindlaksmääramiseks vajalik alus, mida ei saa sellest lahutada.

C.      Apellatsioonkaebuse sisu

1.      Apellatsioonkaebuse esimene väide, mis puudutab õigusnormi rikkumist määruse nr 1/2003 artikli 23 tõlgendamisel komisjoni ja liikmesriikide kohtute pädevusvaldkonna osas

42.      Komisjon väidab, et Üldkohus rikkus määruse nr 1/2003 artikli 23 tõlgendamisel õigusnormi, kuna sedastades vaidlustatud kohtuotsuses, et komisjon on kohustatud kindlaks määrama solidaarvõlgnike osad liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvisummast, andis Üldkohus talle pädevuse ja seadis talle kohustused, mis väljuvad nende eeskirjade rikkumiste menetlemiseks vajaliku piirest, tuues seega kahju liikmesriikide õiguskorrale. Komisjoni väitel jääb kaasvõlgnike vaheliste suhete, sh vajaduse korral nendevaheliste regressiõiguste kindlaksmääramine liikmesriikide õiguse kohaldamisalasse ja seega kuulub sellega seotud vaidluste lahendamine liikmesriikide kohtute pädevusse.

43.      Käesoleva apellatsioonkaebuse esimene väide tõstatab küsimusi, mis puudutavad pädevuse jaotumist liidu organite, eriti komisjoni, ja liikmesriikide, eriti liikmesriikide kohtute vahel, ning küsimusi, mis puudutavad liidu õiguse ja liikmeriikide õiguse kohaldamisala.

44.      Seoses sellega tasub meenutada, et nagu eespool punktides 21 ja 22 juba märgitud, sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, lähtudes selle kohtuotsuse punktides 153–156 esitatud kaalutlustest, et ainult komisjoni pädevuses – seoses tema trahvi määramise õiguse teostamisega määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel – on määrata kindlaks eri äriühingute osad kogusummas, mille tasumise eest nad ühe ettevõtja alla kuulumise tõttu solidaarselt vastutavad, ja seda kohustust ei saa panna siseriiklikele kohtutele. Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 158 ja 159 ilmneb siiski, et kui otsuses, millega komisjon määrab ühe ettevõtja rikkumise eest mitmele äriühingule solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi, ei ole märgitud, et teatud äriühingud vastutavad teistest suuremas ulatuses, tuleb asuda seisukohale, et need äriühingud vastutavad võrdselt ja järelikult on võrdsed ka osad summast, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad.

45.      Sellest lähtudes tuleb esmalt märkida, et kuigi komisjon väidab oma apellatsioonkaebuses mitu korda, et Üldkohus seadis talle „kohustuse” määrata kindlaks trahvi tasumiseks kohustatud solidaarvõlgnike omavahelised solidaarvastutussuhted,(43) ei ole Üldkohtu otsuse sõnastusest tegelikult sugugi selge, kas see on talle tõesti seatud kui tõeline kohustus. Tegelikult, kuigi punktis 153 kasutatud sõnastus(44) näib kinnitavat sellise kohustuse olemasolu, jätab väljendi „kuulub komisjoni pädevusse”(45) kasutamine punktis 157 ruumi kahtlustele, kas Üldkohtu kavatsus oli seada sellele institutsioonile tõeline kohustus, seda enam, et sellises süsteemis, mida Üldkohus silmas peab, ei paista selle pädevuse kasutamata jätmisega nii või teisiti kaasnevat otsuse tühistamine, vaid pigem sellise reegli automaatne kohaldumine, et vastutus (ja seega trahvisumma suhtosad) loetakse kaasvõlgnike vahel võrdselt jaotunuks.

46.      Sellegipoolest on vaieldamatu, et Üldkohtu esitatud süsteemis antakse selle kindlaksmääramise ainupädevus komisjonile, mis järelikult välistab liikmesriikide kohtute pädevuse. Lisaks võib sellises süsteemis kasutada seda pädevust põhimõtteliselt iga kord, kui komisjon määrab mitmele isikule konkurentsinormide rikkumise eest trahvi, mille tasumise eest nad vastutavad solidaarselt, nii et selle pädevuse kasutamata jätmisel kohaldataks tõepoolest vastutuse ja trahvi võrdseteks osadeks jagunemise reeglit.

47.      Esimest väidet tuleb analüüsida neist eeldustest lähtudes.

a)      Komisjoni pädevus

48.      Esmalt tuleb meenutada, et kooskõlas pädevuse andmise põhimõttega tegutseb liit aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires (ELL artikli 5 lõike 2 esimene lause). Pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele (ELL artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõike 2 teine lause). Täpsemalt on liidul ELTL artikli 3 lõike 1 punkti b kohaselt siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade kehtestamise ainupädevus.

49.      Liidu pädevuse kasutamist reguleerib proportsionaalsuse põhimõte, mille kohaselt ei või liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Liidu institutsioonid on kohustatud seda põhimõtet kohaldama (ELL artikli 5 lõige 4). Lisaks tegutseb iga institutsioon talle aluslepingutega antud volituste piires (ELL artikli 13 lõike 2 esimene lause).

50.      Komisjonile kuuluva konkurentsinormide rikkumise eest sanktsioonide määramise pädevuse õiguslik alus on ELTL artikli 103 (endine EÜ artikkel 83) alusel antud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2. Selle artikli lõike 2 punktist a ilmneb, et liidule on antud trahvide määramise pädevus selleks, et tagada ELTL konkurentsinormides sätestatud keeldude järgimine. Lisaks on Euroopa Kohus selgitanud, et selle sätte eesmärk on eelkõige tagada keelatud kokkulepete ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kontrolli tõhusus.(46)

51.      Õigus määrata trahve ettevõtjatele, kes on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikkunud ELTL artiklit 101 ja ELTL artiklit 102, on komisjoni õigus, mis tuleneb aluslepingute sätetest.(47) See on üks komisjonile antud vahenditest talle ühenduse õigusega pandud järelevalveülesande(48) ja tema kui liidu konkurentsipoliitika rakendamise ja suunamise eest vastutava institutsiooni rolli täitmiseks(49).

52.      Konkreetsemalt ei ole üheski liidu konkurentsinormis sõnaselgelt sätestatud komisjoni õigust määrata solidaarvastutuse korras trahv isikutele, kes on ettevõtjast majandusüksuse raames otse või kaudselt rikkumises osalenud. Seda, et komisjonil on selline õigus, on kohtupraktikas siiski tunnustatud, kuna solidaarvastutuse mehhanism kujutab endast täiendavat õiguslikku vahendit, mis tuleneb vajadusest tagada tema tegevuse tõhusus liidu konkurentsinormide rakendamisel ja nende rikkumise tõkestamisel.(50) Solidaarvastutuse mehhanism, mis suurendab isikute hulka, kelle käest komisjon võib nõuda kogu trahvi tasumist, soodustab sanktsiooni tegelikku rakendamist, vähendades riske, mis tulenevad maksejõuetusest ja pettustest, mille eesmärk on hoida trahvi maksmisest kõrvale, ning – nagu on lisaks märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151 – on seega osa hoiatava mõju eesmärgist, millega tahetakse tagada, et ettevõtjad järgiksid ühenduse konkurentsinorme.(51)

53.      Niisiis jääb õigus määrata mitmele sama ettevõtja alla kuuluvale isikule sanktsioon liidu konkurentsinormide rikkumise eest, luues nende vahele (välise) solidaarvastutussuhte, minu arvates kaheldamatult komisjoni karistamispädevuse piiresse nii, nagu see tuleneb ELTL artikli 103 lõike 2 punktist a ja nagu seda on konkretiseeritud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2, ning pealegi ei ole seda käesolevas kohtuasjas vaidlustatud.

54.      Mis puutub konkreetsemalt niinimetatud omavaheliste solidaarvastutussuhete kindlaksmääramisse, märgin, et kuna ei ELTL artikli 103 lõike 2 punkti a ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 sõnastusest ega mõttest ei ilmne midagi, mis takistaks komisjoni ettevõtjatele konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvide määramise pädevust kasutades määramast kindlaks osi, mida peab tasuma iga kaasvõlgnik, kellele on solidaarvastutuse korras trahv määratud – selles ulatuses, mida komisjon peab konkreetsel juhul vajalikuks, et tagada tema karistamispädevuse eesmärgi saavutamine, st tagada liidu konkurentsinormides sätestatud keeldude järgimine. Seega ei saa neis piires, mille ulatuses see on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, minu arvates in abstracto eitada, et komisjon on oma karistamispädevuse raames pädev määrama kindlaks, kuidas trahv solidaarvõlgnike omavahelistes suhetes jaotub.(52)

55.      Mõnel juhul on osad, mida peavad tasuma võlgnikud, kellele on solidaarvastutuse korras trahv määratud, minu arvates lausa vaja kindlaks määrata, pidades silmas nõudeid, mis on seotud selliste põhimõtete järgimisega nagu õiguskindlus või karistuste individuaalsus, nagu näiteks käesoleval juhul – mida analüüsitakse apellatsioonkaebuse kolmanda väite raames põhjalikumalt(53) –, kus rikkumise toime pannud majandusüksust ei ole otsuse vastuvõtmise ajal enam olemas ja komisjon kavatseb oma kaalutlusõiguse raames määrata selle rikkumise eest solidaarvastutuse korras sanktsioonid juriidilistele isikutele, kelle vahel ei ole enam majanduslikke, organisatsioonilisi ega õiguslikke sidemeid, mis põhjendaksid nende kuulumist sama ettevõtja alla konkurentsiõiguse tähenduses.

56.      Sellegipoolest leian ma, et ei saa asuda seisukohale, et komisjon oleks pädev trahvi tasuma kohustatud solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid süstemaatiliselt kindlaks määrama, ning ammugi mitte seisukohale, et tal oleks selline kohustus. Üldjuhul, kui erijuhtumid kõrvale jätta, ei ole sellisel kindlaksmääramisel sama mõtet nagu eespool punktis 52 nimetatud kindlaksmääramisel, mis õigustab väliste solidaarvastutussuhete kehtestamist. Kui üks neist isikutest, kes ettevõtja moodustavad ja kes trahvi tasumise eest solidaarselt vastutavad, on juba trahvi maksnud ning seega on liidu konkurentsinormide rikkumise eest ette nähtud sanktsiooni sissenõudmine konkreetsel juhul tagatud, on komisjonile antud karistamispädevuse eesmärgid, nimelt nende normide tõhusa kohaldamise tagamine ja edasiste rikkumiste eest hoiatamine, üldjuhul täidetud, nii et trahvi tasuma kohustatud solidaarvõlgnike omavaheliste solidaarvastutussuhete kindlaksmääramine ei tundu enamasti olevat nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

57.      Seoses sellega tuleb ka meenutada, et nagu kohtupraktikas pidevalt rõhutatakse, reguleerib liidu konkurentsiõigus ettevõtjate tegevust,(54) kes on liidu konkurentsinormide adressaadid. Seega ei reguleeri need normid põhimõtteliselt suhteid ettevõtjat moodustavate üksuste vahel.

58.      Lisaks tuleb praktilisest vaatenurgast märkida, et kui komisjonile seataks üldine kohustus määrata igal juhul kindlaks osad, mille ulatuses rikkumise toime pannud majandusüksust moodustavad juriidilised isikud, kellele on selle eest solidaarvastutuse korras trahv määratud, on vastutavad, riskiks see komisjoni uurimist märkimisväärselt aeglustada, seades ohtu liidu konkurentsinormide rakendamise tõhususe,(55) mis on aga, nagu eespool punktis 52 märgitud, just solidaarvastutuse õigusliku mehhanismi eesmärk.

59.      Kokkuvõttes olen seega seisukohal, et in abstracto ei saa eitada, et komisjon võib oma sanktsioonide määramise pädevust kasutades määrata kindlaks, kuidas trahvisumma solidaarvõlgnike vahel jaguneb (ehk niinimetatud omavahelised solidaarvastutussuhted). Kuna aga komisjoni tegevus selle aluslepingutega antud pädevuse kasutamisel peab eespool viidatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt piirduma selle pädevuse eesmärkide saavutamiseks vajalikuga, võib komisjon määrata trahvi maksma kohustatud solidaarvõlgnike omavahelised solidaarvastutussuhted kindlaks ainult juhul, kui see on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, nimelt liidu konkurentsinormides sätestatud keeldude järgimise tagamiseks. Tal tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas selline kindlaksmääramine on nõutav, välja arvatud juhtudel, kui selle pädevuse kasutamine on vajalik, nagu näiteks eespool punktis 55 kirjeldatud juhul ja nagu allpool punktis 83 jj põhjalikumalt arutatakse.

60.      Eelnevast järeldub, et ühest küljest ei saa minu arvates nõustuda komisjoni seisukohaga, mis eitab absoluutselt, et tal selline pädevus on, ja teisest küljest, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 153–159, ei saa asuda ka seisukohale, et komisjoni pädevuses on määrata üldiselt kindlaks suhtosad, mida iga trahvi maksma kohustatud solidaarvõlgnik peab tasuma.

b)      Liikmesriikide kohtute pädevus

61.      Mis aga puutub liikmesriikide kohtute pädevuse ulatusse, tuleb märkida, et nemad võivad liidu konkurentsieeskirjade kohaldamisse sekkuda eri määral,(56) olenevalt eesõigustest, mida neile annavad vastavate liikmesriikide õigusnormid. Neilt võidakse nimelt nõuda nende normide kohaldamist eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes või nad võivad sekkuda ametiasutusena, kellel on kohustus neid norme avalikes huvides kohaldada, või ka kohtuna, kellele haldusotsused edasi kaevatakse.

62.      Ülesanne, mis kuulub liidu konkurentsinormide kohaldamisel just liikmesriikide kohtutele, on aga kaitsta eraõiguslike isikute subjektiivseid õigusi, mida need normid eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes tagavad.(57) Sellest aspektist on liikmesriikide kohtutel täita osa, mis täiendab rolli, mis seisneb ühenduse konkurentsieeskirjade halduslikus kohaldamises avalikes huvides, ja on sellest erinev.(58)

63.      Esiteks märgin, et nii Üldkohtu käsitlus vaidlustatud kohtuotsuses(59) kui ka komisjoni käsitlus apellatsioonkaebuses lähtuvad ettekujutusest, et iga trahvi tasuma kohustatud solidaarvõlgniku suhtosa kindlaksmääramine on kellegi ainupädevuses, mida Üldkohus peab komisjonile ja komisjon seevastu liikmesriikide kohtutele kuuluvaks. Ma ei näe aga mingit põhjust, miks peaks olema tingimata vaja kasutada lähenemisviisi, mille eesmärk on anda ühele organile ainupädevus, mis välistab teise organi pädevuse. Selle kohta märgin hoopis, et konkurentsinormide kohaldamise süsteem põhineb – ja pärast seda, kui nende normide kohaldamist määrusega nr 1/2003 uuendati, veel enam – komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste (sh kohtute) jagatud ja paralleelse pädevuse süsteemil.(60)

64.      Sellest vaatenurgast leian niisiis, et kui liikmesriigi kohtus arutatavas kohtuasjas tekib küsimusi, mis puudutavad liidu konkurentsinormide rikkumise eest määratud trahvi tasuma kohustatud isikute omavahelisi solidaarvastutussuhteid, millega kaasneb vajadus kaitsta kaasvõlgnike subjektiivseid õigusi, võib liikmesriigi kohut lugeda pädevaks neid küsimusi lahendama, tingimusel et komisjon ei ole nende suhtes oma vastavat pädevust juba kasutanud.

65.      Lisaks tuleb siinkohal välja selgitada, kas − ja mis alusel − solidaarvõlgnikul, kes on komisjonile kogu trahvi tasunud, on subjektiivne õigus teistelt solidaarvõlgnikelt nende osa trahvist sisse nõuda, millele ta võib liikmesriigi kohtus tugineda, kui komisjon ei ole omavahelise solidaarvastutuse küsimusega tegelenud.

66.      Selle kohta märgin, et nõustun Üldkohtuga, kui viimane leiab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155, et „solidaarvastutus trahvi maksmise eest” on [liidu õiguses] sõltumatu mõiste, mida tuleb tõlgendada nii, et arvestatakse selle eesmärki ja konkurentsiõiguse süsteemi, mille osa see on”. Pealegi ilmneb kaalutlustest, mille ma esitasin eespool punktides 52–59, ühemõtteliselt, et mõistet „solidaarvastutus” tuleb tõlgendada, arvestades neid eesmärke ja seda süsteemi.(61)

67.      Sellest sõltumatult tuleb siiski märkida, et komisjoni otsusel, mis kohustab mitut isikut solidaarselt trahvi tasuma, on kahtlemata õiguslikke tagajärgi, mis võivad nende isikute vahel võlasuhted luua. Tegelikult loob komisjoni otsus kõigi nende isikute ühise ja solidaarse kohustuse trahv tasuda. Kui üks neist isikutest tasub kogu talle ja teistele isikutele solidaarvastutuse korras ühiselt määratud trahvisumma, vabastades kõik teised kaasvõlgnikud kohustusest komisjoni ees, tekib sellest järelikult trahvi maksnud kaasvõlgniku regressiõigus. Sellise õiguse tekkimine tuleneb minu arvates loogiliselt sellest, kui üksainus isik tasub võla, mille tasumiseks ta on kohustatud solidaarvastutuse korras koos teiste isikutega, kellele on trahv määratud sama ühtse õigusvastase tegevuse eest, millega on rikutud liidu õigusnorme (eriti konkurentsinorme).

68.      Seda regressiõigust ei saa aga minu arvates käsitada kui liidu õigusega isikutele antud õigust, mille kohtuliku kaitse kohtud peavad Euroopa Kohtu praktika kohaselt tagama.(62) Ma ei näe nimelt midagi, mis annaks mulle põhjust arvata, et liidu konkurentsinormid annaksid solidaarvõlgnikule juhul, kui ta on kogu trahvi tasunud, vahetult õiguse nõuda teistelt kaasvõlgnikelt nende osa trahvisummast sisse. Mulle tundub, et tegemist on hoopis lihtsa nõudeõigusega, mis tuleneb solidaarselt mitmele isikule langeva kohustuse täitmisest – kohustuse, mis tuleneb tõepoolest liidu õigusaktist. Selle nõudeõiguse olemasolu ja kasutamist ei reguleeri seega minu arvates mitte liidu õigus, vaid need kuuluvad liikmesriikide õiguse kohaldamisalasse.

69.      Niisiis tuleb liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud regressinõue, määrata oma riigi õigusnormide kohaselt kindlaks tingimused, mille puhul on solidaarvõlgnikul, kes on tasunud kogu trahvi, see regressiõigus, ja kohaldada nii materiaal- kui ka menetlusõigusnorme, mis on selle õiguse kasutamiseks vajalikud. Kahtlemata võib liikmesriigi kohus selle pädevuse kasutamisel kasutada komisjoniga koostöö tegemise mehhanisme, mis on antud tema käsutusse määrusega nr 1/2003.

70.      Arusaadavalt võib liikmesriigi kohus määrata kindlaks, kas kaasvõlgnikul on regressiõigus ja seega määrata kindlaks ka trahvi tasuma kohustatud solidaarvõlgnike omavahelised suhted üksnes juhul, kui seda ei ole teinud juba komisjon eespool punktis 59 nimetatud kriteeriumi kohaselt oma pädevust kasutades. Viimasel juhul piirdub liikmesriigi kohtu roll täitevkohtu rolliga.

c)      Ettepanek apellatsioonkaebuse esimese väite kohta

71.      Kokkuvõttes järeldub kõigest eelnevast käesoleva kohtuasja kohta minu arvates, et kui Üldkohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, et on ainult komisjoni pädevuses – seoses tema trahvi määramise õiguse teostamisega – määrata kindlaks eri äriühingute osad kogusummas, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad, ja et seda kohustust ei saa panna siseriiklikele kohtutele, rikkus ta õigusnormi. Selle rikkumise tagajärgi konkreetsel juhul arutatakse allpool punktis 125 ja sellele järgnevates punktides.

2.      Apellatsioonkaebuse kolmas ja seitsmes väide, mis puudutavad vastavalt õigusnormide rikkumist karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte ja ettevõtjatele liidu konkurentsinormide rikkumise eest langeva isikliku vastutuse põhimõtte tõlgendamisel, millest tulenevalt on kahjustatud komisjoni õigust määrata kindlaks õigussubjekte, kellele rikkumise eest vastutus omistada

72.      Nüüd, kus on lahendatud pädevust puudutavad küsimused, mille lahendamine oli teistele küsimustele vastamise loogiline eeldus, pean vajalikuks analüüsida kolmandat väidet, mille komisjon apellatsioonkaebuses esitas, ja sellega koos seitsmendat väidet, mis minu arvates kuulub kolmanda väite juurde. Need apellatsioonkaebuse väited tõstatavad nimelt teatavaid põhimõttelisi küsimusi, mida tuleb minu arvates analüüsida enne teiste väidete juurde asumist.

73.      Apellatsioonkaebuse kolmanda väitega väidab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, asudes seisukohale, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttest tulenevalt peab iga äriühing, kelle kohta on tehtud otsus, mis määrab talle konkurentsinormide rikkumise eest solidaarvastutuse korras trahvi, saama tuletada sellest otsusest osa, mille tasumise eest vastutab tema omavahelistes suhetes teiste solidaarvõlgnikega pärast seda, kui komisjoni nõue on rahuldatud. Iga äriühingu individuaalse vastutuse kindlaksmääramine, millel põhineb iga solidaarvõlgniku suhtosa kindlaksmääramine, mida Üldkohus komisjonilt nõuab, oleks komisjoni väitel vastuolus ettevõtja kui ELTL artiklis 101 ja ELTL artiklis 102 sätestatud keeldude adressaadi ja nende keeldude rikkumise eest vastutava isiku mõistega. Seitsmenda apellatsioonkaebuse väitega väidab komisjon, et kohustus, mille Üldkohus talle seab, kahjustab põhjendamatult tema õigust määrata kindlaks õigussubjekte, kellele ettevõtja piires rikkumise eest vastutus omistada.

74.      Ennekõike tuleb meenutada, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte, millele – nagu nähtub eespool punktist 20 – tugineb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 Üldkohtu esitatud nõue komisjonile, et too määraks kindlaks iga trahvi tasuma kohustatud kaasvõlgnikust äriühingu osa trahvisummast, tuleneb isikliku vastutuse põhimõttest ja moodustab koos sellega kriminaalõiguse põhitagatise, mis piirab avalike võimude ius puniendi teostamist.(63) Neid põhimõtteid kohaldatakse konkurentsiõiguse valdkonnas ka juriidiliste isikute suhtes(64), kuna sanktsioonid, mida komisjon saab konkurentsivastase tegevuse eest määrata, on olemuselt „kriminaalõigusega sarnased”.(65)

75.      Isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt, mis omakorda tuleneb süü põhimõttest,(66) vastutab igaüks vaid omaenda tegevuse eest(67). Täpsemalt, tulenevalt karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttest võib füüsilist või juriidilist isikut karistada üksnes tegude eest, mida talle individuaalselt süüks pannakse.(68) Selle põhimõtte kohaselt saab rikkumise eest sanktsiooni määrata ainult rikkujale(69) ja järelikult ei või seda määrata kellelegi teisele kui süüdiolevale isikule.(70)

76.      Pealegi, nagu ma eespool punktis 57 juba märkisin, reguleerib liidu konkurentsiõigus ettevõtjate tegevust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab mõiste „ettevõtja” mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist.(71) Seoses sellega täpsustas Euroopa Kohus ka, et mõistet „ettevõtja” tuleb sellises kontekstis mõista kui vastava lepingu eesmärki teenivat majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust.(72)

77.      Samuti tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt juhul, kui selline üksus rikub konkurentsieeskirju, tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada.(73) Järelikult kohaldatakse isikliku vastutuse põhimõtet in primis ettevõtja suhtes, kes peab liidu konkurentsinormide adressaadina juhul, kui ta neid norme tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikub, selle eest isiklikult vastutama, kuna ta on üks majandusüksus, ilma et ta peaks selleks tingimata olema juriidiline isik.(74)

78.      Kui konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtja koosneb mitmest juriidilisest isikust, tekib siiski küsimus, millist isikut või milliseid isikuid võib konkreetsel juhul sellise rikkumise eest vastusele võtta, neile trahvi määrates. Kuigi liidu konkurentsinormid on suunatud ettevõtjatele ja on nende suhtes vahetult kohaldatavad, sõltumata nende ettevõtjate struktuurist ja õiguslikust vormist, tuleneb nende normide rakendamise tõhususe vajadusest, et komisjoni otsus, millega määratakse nende normide rikkumise eest karistus või sanktsioon, peab konkreetsel juhul puudutama isikuid, kelle suhtes otsus on võimalik täitmisele pöörata, et vastav trahv kätte saada.(75)

79.      Just sellest kahetisusest, kus ühest küljest tähendab mõiste „ettevõtja” konkurentsinormide adressaadist majandusüksust ja teisest küljest eri juriidilisi isikuid, kes neile trahvi määramise korral vastutavad rikkumise eest in concreto, tekib konkreetsetel juhtudel teatav ebajärjekindlus eelmainitud põhimõtete kohaldamisel, mida eespool punktis 77 mainitud Euroopa Kohtu praktikast hoolimata ei tehta sageli mitte ettevõtja kui niisuguse, vaid seda moodustavate juriidiliste isikute suhtes.(76)

80.      Selle kohta leian siiski, et võib asuda seisukohale, et kui ettevõtja koosneb mitmest juriidilisest isikust, võib kartellikokkuleppes osalenud õigussubjekte koos isikuga, kes avaldab neile otsustavat mõju, pidada konkurentsiõiguse mõttes üht ühtset ettevõtjat moodustavateks õigussubjektideks, kellele saab omistada vastutuse selle ettevõtja tegevuse eest.(77) Kui komisjon on teinud kindlaks, et ettevõtja on tahtlikult või ettevaatamatusest rikkunud liidu konkurentsieeskirju, võib ta seega tuvastada, et kõik seda majandusüksust moodustavad õigussubjektid vastutavad selle eest koos isiklikult(78) ja et nad on rikkumises ühtse tegevusega otse või kaudselt osalenud(79).

81.      Just seepärast on Euroopa Kohus leidnud, et isikliku vastutuse põhimõttega – ja konkurentsinormide tõhusa rakendamise eesmärgiga – on kooskõlas, kui kõigile rikkumises osalenud juriidilistele isikutele ja koos nendega ka isikule, kes avaldas neile otsustavat mõju, omistada solidaarvastutus, kuna need isikud kuuluvad samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega käesoleva ettepaneku punktis 76 viidatud kohtupraktika tähenduses ühe ettevõtja.(80) Nende ühise kuulumise tõttu ettevõtjasse ja sanktsiooni täitmise tõhususe tagamiseks on Euroopa Kohus tunnustanud komisjoni võimalust kaalutlusõiguse alusel valida, kas karistada rikkumises osalenud tütarettevõtjat või teda rikkumises osalemise ajavahemikul kontrollinud emaettevõtjat(81) või karistada solidaarvastutuse alusel mõlemat(82).

82.      Eeltoodud kaalutlustest ja solidaarvastutuse mehhanismi mõttest, mis on toodud eespool punktis 52, nähtub, et kohtupraktikas komisjonile antud õigus määrata solidaarvastutuse korras mitmele isikule liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahv tuleneb „ettevõtja” mõistest endast ja on õigustatav üksnes juhul, kui asjassepuutuvad isikud kuuluvad – või on kuulunud – ühte majandusüksusesse, mis on sellise rikkumise eest vastutusele võetud. Teisisõnu on selle eeldus, et komisjoni võiks liidu konkurentsinormide rikkumise eest solidaarvastutuse korras trahvi määrata, see, et isikud, kellele trahv on solidaarvastutuse korras määratud, kuuluksid – või oleksid kuulunud – samasse majandusüksusesse, mis on sellise rikkumise toime pannud ja kellele seega omistataks isiklik vastutus.(83) Seega võib selliseid õigussubjekte, kes moodustavad konkurentsiõiguse mõttes ühe ettevõtja, lugeda selle ettevõtja tegevuse eest isiklikult ja vajaduse korral ka solidaarselt vastutavaks.(84)

83.      Mis saab aga siis, kui üks (või mitu) juriidilist isikut, kes on osalenud konkurentsinormide rikkumises ühe majandusüksuse osadena, lakkavad sellesse üksusesse kuulumast, näiteks – nagu on käesoleval juhul SEHV ja Magriniga – võõrandamise tulemusel, mis on toimunud kartelli tegutsemise ajal, nii et komisjoni otsuse vastuvõtmise ajal ei kuulu ta enam rikkumise toime pannud majandusüksusesse? Kas komisjon saab veel selle rikkumise eest määrata sellisele juriidilisele isikule sanktsioone solidaarselt isikutega, kellega koos ta ühtsesse majandusüksusesse kuulus?

84.      Ma olen eelkõige seisukohal, et vastavalt eespool punktis 80 märgitule on majandusüksust moodustanud õigussubjektid sellisel juhul jätkuvalt isiklikult ja solidaarselt vastutavad selle majandusüksuse tegevuse eest, millesse nad selle üksuse olemasolu ajal kuulusid.(85) Kuna lisaks õigustab kogu õigusvastase tegevuse süükspanemist solidaarselt majandusüksuse liikmetest juriidilistele isikutele – või juriidilistele isikutele, kes olid selle liikmed rikkumise ajal – selle majandusüksuse ühtne tegutsemine turul, on neil komisjoni ees endiselt üksuseväline vastutus kogu trahvi tasumise eest.(86)

85.      Kui majandusüksust komisjoni otsuse vastuvõtmise ajal sellisel kujul, milles rikkumine toime pandi, enam ei eksisteeri, siis trahvi solidaarvastutuse korras määramisel kaasneb karistuste individuaalsuse põhimõttega minu arvates siiski õiguskindluse nõue sanktsiooni määramisel neile isikutele, kes enam üht majandusüksust ei moodusta. Kuigi need isikud vastutavad endiselt üksuseväliselt komisjoni ees kogu trahvi tasumise eest, mis on ettevõtja toime pandud rikkumise eest määratud, peab neil juhul, kui nad otsuse vastuvõtmise ajal enam ühtsesse majandusüksusesse ei kuulu, olema võimalik teada saada, kui suure suhtosa tasumise eest nad vastutavad omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega, kellega neil ei ole enam piisavaid majanduslikke, organisatsioonilisi ega õiguslikke sidemeid, mis õigustaksid arvamist nendega ühte majandusüksusesse.(87)

86.      Eelnevast järeldub, et kui komisjon kasutab oma eespool mainitud kaalutlusõigust otsustada, millisele vastutavale isikule ettevõtja vastutusel toime pandud rikkumise eest ettevõtja piires sanktsioon määrata, ja kavatseb luua solidaarvastutussuhte isikute vahel, kes moodustasid rikkumise ajal ühe majandusüksuse, kuid otsuse vastuvõtmise ajal enam samasse majandusüksusesse ei kuulu, ei saa ta hoiduda kohustusest määrata kindlaks, kui suure suhtosa tasumise eest sellest trahvisummast vastutab omavahelistes suhetes teiste kaasvõlgnikega selline isik, kellel pole enam sidemeid, mis õigustaksid tema arvamist sellesse majandusüksusse. Selle kohta tuleb märkida, et sellistele isikutele solidaarvastutuse korras trahvi määramine on kõigest üks võimalus, mille hindamiseks on komisjonile jäetud kaalutlusõigus.(88)

87.      Sellest vaatenurgast leian, et kui komisjon otsustab käia seda teed, peab ta iga üksikjuhtu eraldi analüüsima, et määrata kindlaks sellise isiku vastutuse ulatus ettevõtja ühtse tegutsemise raames. Seoses sellega märgib komisjon ise mitut asjaolu, mida kohtupraktikas on küll keeldutud arvesse võtmast analüüsi raames, mille eesmärk on teha kindlaks emaettevõtja otsustav mõju tema tütarettevõtjale, kuid mida võib siiski arvesse võtta, tehes kindlaks emaettevõtja ja tütarettevõtja suhtelist vastutust. Komisjon mainib konkreetsemalt asjaolusid, nagu see, et emaettevõtja ei ole rikkumises otse osalenud, see, kui tal ei ole kartelli tegevusvaldkonnas huve, see, kui ta ei olnud rikkumisest teadlik või see, et tütarettevõtjad osalesid rikkumises, hoolimata juhistest sellest eemalduda.(89) Edasi leian ma, et nagu trahvide määramise puhulgi, tuleb ka siin jätta komisjonile teatav kaalutlusruum, et hinnata iga üksikjuhtumi erisusi arvestades selliste tegurite olulisust ja osatähtsust, mille kohta minu arvates ei saa koostada ammendavat ja siduvat loetelu.

88.      Vajadus iga juhtumit eraldi analüüsida, mis tuleneb vahetult isikliku vastutuse ja karistuste individuaalsuse põhimõtetest, välistab minu arvates võimaluse kehtestada selline reegel, nagu seda tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 158 ja 159 ja mille kohaselt tuleb juhul, kui ei ole märgitud, mis ulatuses eri juriidilised isikud ettevõtja osalemise eest vastutavad, järeldada, et need äriühingud vastutavad võrdselt. Vähe sellest, et see reegel, mis näib olevat laenatud mõne liikmesriigi õiguskorras sätestatud tsiviilõiguslikust solidaarkohustuse regulatsioonist,(90) ei ole minu arvates kooskõlas eespool nimetatud isikliku vastutuse ja karistuste individuaalsuse põhimõtetega,(91) kuna see näeb ette teatava eelduse, et trahvi tasuma kohustatud solidaarvõlgnikud on võrdselt vastutavad ettevõtja ühtses tegevuses osalemise eest, mis ei pruugi kõigi asjaga seotud isikute puhul olla sama suur; sellel puudub ka piisav õiguslik alus või vähemalt põhimõtteline põhjendus. Sellise reegli põhjendamiseks ei piisa minu arvates üldisest viitamisest tsiviilõigusliku kohustuse õiguslikule regulatsioonile, kui puuduvad mis tahes muud selgitused, mis põhjustel peaks sellisest regulatsioonist üle võetud põhimõte olema kohaldatav konkurentsi valdkonnas, samas kui – nagu Üldkohus ise märkis – äriühingutele, kellele komisjon konkurentsiõiguse rikkumise eest solidaarvastutuse korras trahvi määras, langev maksmiskohustus erineb eraõiguslike kaasvõlgnike kohustusest.

89.      Seoses sellega tuleb ka möönda, et mul on teatavaid raskusi mõistmisega, kuidas puutub asjasse vaidlusaluse kohtuotsuse punktis 158 esinev viide kohtuotsuse Aristrain vs. komisjon punktidele 100 ja 101.(92) Tegelikult ei tunnustanud Euroopa Kohus sellest kohtuotsuses kuidagi Üldkohtu vaidlustatud otsuse nimetatud punktis seatud põhimõtet. Ta heitis pigem Üldkohtule ette, et viimane ei määranud sanktsioone komisjoni otsuse põhjenduste puudumise eest, kuna komisjon oli määranud ühele äriühingule trahvi teise temaga seotud äriühingu tegevuse eest, ilma et nende majanduslikku ühtsust oleks siiski tõendatud.(93) Sellisel juhul polnud järelikult tegemist ka mitmele isikule solidaarvastutuse korras trahvi määramisega.

90.      Õiguskindluse nõue sanktsiooni suuruse kindlaksmääramisel, mida ma mainisin punktis 85, tundub mulle seevastu olevat palju väiksem juhul, kui isikud, kellele on solidaarvastutuse korras sanktsioon määratud, kuuluvad komisjoni otsuse vastuvõtmise ajal endiselt samasse majandusüksusesse ehk samasse ettevõtjasse, kes on rikkumise toime pannud. Kuigi ei saa absoluutselt välistada ka seda, et ühte ja samasse majandusüksusesse kuuluvate ja solidaarvastutuse korras süüdi mõistetud isikute vahel tekib vaidlusi selle üle, kui suure osa trahvisummast neist igaüks peab maksma, jäävad sellised küsimused tõenäoliselt enamasti kontsernisisesteks. Seni, kuni majandusüksus ei lagune, vastutab rikkumise eest isiklikult eeskätt ettevõtja, ja komisjonile antud õigusele määrata vastav trahv solidaarvastutuse korras ei kehti samasugused õiguskindluse nõuded nagu need, mis tekivad majandusüksuse lagunemisel. Lisaks, nagu eespool punktides 57 ja 76 juba öeldud, ei reguleeri liidu konkurentsinormid põhimõtteliselt suhteid ettevõtjat moodustavate üksuste vahel.

91.      Kõigist esitatud kaalutlustest lähtudes olen seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi, asudes vaidlustatud kohtuotsuses seisukohale, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttest tulenevalt peab iga äriühing, kelle kohta on tehtud otsus, mis määrab talle konkurentsinormide rikkumise eest solidaarvastutuse korras trahvi, saama alati tuletada sellest otsusest osa, mille tasumise eest vastutab tema omavahelistes suhetes teiste solidaarvõlgnikega pärast seda, kui komisjoni nõue on rahuldatud, ja kui ta seejärel sellest kaalutlusest ja võrdseteks osadeks jaotamise põhimõttest lähtuvalt otsustas iga asjaomase äriühingu konkreetse osa trahvisummast.(94) Esitatud kaalutlustest järeldub siiski ka see, et kui solidaarvastutuse korras määratakse trahv isikutele, kes otsuse vastuvõtmise ajal enam rikkumise toime pannud majandusüksusesse ei kuulu, on vaja nende osad trahvisummast kindlaks määrata. Selle rikkumise tagajärgi konkreetsel juhul arutatakse allpool punktis 125 ja sellele järgnevates punktides.

3.      Teine apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt Üldkohus on väljunud volituste piirest, mille tema täielik pädevus talle annab

92.      Komisjon väidab, et tõlgendades määruse nr 1/2003 artiklit 23 nii, et see hõlmab ka pädevust või lausa kohustust lahendada trahvi tasumise eest vastutavate solidaarvõlgnike omavaheliste suhetega seotud probleeme, ja määrates selle alusel konkreetselt kindlaks hagejatest äriühingute osad trahvisummast, väljus Üldkohus oma volituste piirest, mille tema täielik pädevus talle annab. Käesoleva väitega vaidlustab komisjon sisuliselt seisukoha, et nende osade kindlaksmääramine, mida iga trahvi tasumise eest vastutav solidaarvõlgnik peab tasuma solidaarvõlgnike omavahelistes suhetes, jääb täieliku pädevuse piiresse, mille annavad liidu kohtutele ELTL artikkel 261 ja määruse nr 1/2003 artikkel 31.

93.      Seoses sellega tuleb ennekõike meenutada, et praeguseks väljakujunenud kohtupraktika kohaselt annab täielik pädevus Üldkohtule peale pelga õiguspärasuse kontrollimise õiguse, mis võimaldab ainult jätta tühistamishagi rahuldamata või vaidlustatud akti tühistada, õiguse viimast muuta, st asendada komisjoni hinnang oma hinnanguga, isegi kui ta akti ei tühista, ning seda kõiki faktilisi asjaolusid arvesse võttes, et määratud trahvi summa tühistada, seda vähendada või suurendada.(95) Täieliku pädevuse eesmärk on olla ettevõtjatele täiendav tagatis, et sõltumatu ja erapooletu kohus kontrollib neile määratud trahvi summat maksimaalse rangusega.(96).

94.      Seega ilmneb kohtupraktikast, et kui Üldkohus kasutab oma täielikku pädevust, on tal täielikud volitused, mis peavad puudutama kõiki trahvi määramise aspekte. Olen siiski seisukohal, et kui Üldkohtul on neid volitusi kasutades õigus „asendada komisjoni hinnang enda omaga,”(97) võib see toimuda ainult pädevuse piires, mis on aluslepingutes komisjonile antud. Teisisõnu ei saa Üldkohus sanktsiooni muutes kasutada pädevust, mis ületaks komisjoni enda pädevuse piire.

95.      Apellatsioonkaebuse esimest väidet analüüsides märkisin aga juba,(98) et komisjoni pädevuses on määrata trahvisumma jaotumine solidaarvõlgnike vahel kindlaks ainult siis, kui seda on liidu konkurentsinormides sätestatud keeldude järgimise tagamiseks vaja, ja mõnel konkreetsel juhul, nagu näiteks siis, kui komisjon kavatseb määrata solidaarvastutuse korras sanktsiooni äriühingutele, kes rikkumise toimepanemise ajal kuulusid samasse majandusüksusesse, kuid otsuse vastuvõtmise ajal enam mitte, on see kindlaksmääramine tema kohustus. Seega võib Üldkohus oma täielikku pädevust solidaarvõlgnike omavaheliste suhete kindlaksmääramiseks kasutada ainult neis piires.

96.      Konkreetselt käesoleval juhul tuleb minu arvates eristada esialgu kontserni Schneider kuulunud ja seejärel 2001. aastal kontserni VA Tech poolt omandatud äriühingute (ehk SEHV ja Magrini) olukorda selle omandamise eelsel ajal ja teiste kontserni VA Tech kuuluvate äriühingute olukorda.(99)

97.      Vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal ei kuulunud äriühingud SEHV ja Magrini enam Schneiderisse kuuluva ettevõtja alla, keda komisjon soovis karistada 1988. aasta aprillist kuni 2000. aasta detsembrini jääval ajavahemikul toimunud rikkumise eest. Apellatsioonkaebuse esimese ja kolmanda väite analüüsimisel esitatud kaalutlustest selgub, et kui komisjon kavatses neile äriühingutele määrata trahvi, mille tasumise eest nad vastutaksid solidaarselt koos endise emaettevõtjaga (ehk Schneideriga), oleks ta pidanud sellistel asjaoludel määrama täpselt kindlaks osad trahvisummast, mille igaüks neist äriühingutest oleks pidanud kandma omavahelistes suhetes solidaarvõlgnike vahel, kes enam selle ettevõtja alla ei kuulu.

98.      Üldkohus mõistis oma täielikku pädevust kasutades trahvisummasid muutes Schneiderile, SEHV‑le ja Magrinile solidaarvastutuse korras kokku 8,1 miljonit eurot trahvi, määrates kindlaks, kui suure osa sellest summast igaüks peab kandma nende omavahelistes suhetes. Kuna komisjon on eelmises punktis sedastatu kohaselt kohustatud taolisel juhul sellised suhtosad kindlaks määrama, ei saa minu arvates asuda seisukohale, nagu oleks Üldkohus selliste solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid kindlaks määrates väljunud oma täieliku pädevuse piirest.(100) Nagu ma märkisin eespool punktides 87 ja 88, leian ma lisaks, et kohaldades trahvisumma võrdse jaotumise reeglit, mille ta ise oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 158 ja 159 kehtestanud, rikkus Üldkohus siiski nende suhtosade kindlaksmääramisel õigusnormi.

99.      Mis aga puutub kontserni VA Tech kuuluvatesse äriühingutesse, ei ilmne ainsatki põhjust, millest saaks järeldada, et neile äriühingutele langevate trahvisumma osade kindlaksmääramine oleks seotud vajadusega tagada liidu konkurentsinormides sätestatud keeldude järgimist. Pealegi ei ole Üldkohus selle kohta midagi märkinud. Sellistel asjaoludel olen niisiis seisukohal, et määrates kindlaks summad, mida iga äriühing peab omavahelistes suhetes kandma, väljus Üldkohus oma täieliku pädevuse piirest.

100. Viimaks tuleb käsitleda ka küsimust, kuidas Üldkohus kõnealusel juhul oma täielikku pädevust kasutas. Komisjon toob nimelt välja, et kuigi Üldkohus muutis trahvi, jättis ta kahele trahvitud ettevõtjale (kontserni VA Tech kuuluvatest äriühingutest koosnevale ettevõtjale(101) ja ettevõtjale, mille moodustasid Schneider, SEHV ja Magrini enne nende võõrandamist(102)) määratud trahvi kogusumma kokkuvõttes muutmata. Seega oli ainus muutus, mille Üldkohus tegi, sisuliselt üksnes trahvisumma uus „omavaheline jaotamine” solidaarvõlgnikest äriühingute vahel.(103) Neil tingimustel võib küsida, kas see kuulub liidu kohtutele määruse nr 1/2003 artikliga 31 antud täieliku pädevuse piiresse, mis lubab neil määratud trahvisumma „tühistada, seda vähendada või suurendada”.

101. Ma arvan, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Täielik pädevus lubab nimelt Üldkohtul määratud trahvisummat „muuta”.(104) Kuigi on tõsi, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt määratakse konkurentsinormide rikkumise eest trahvid ettevõtjatele, kes on konkurentsinormide adressaadid, on ka tõsi, et nagu eespool punktis 78 välja toodud, tuleb juhul, kui ettevõtja koosneb mitmest eri juriidilisest isikust, sanktsioon määrata neile isikutele. Seega on juhul, kui trahv komisjoni tehtud vigade tuvastamise tagajärjel tühistatakse, minu arvates Üldkohtu kontrollipädevuse piires – mis, nagu me nägime, on täielik ja puudutab kõiki sanktsiooni määramise aspekte – määrata uus trahv, millega isegi siis, kui jääb muutmata summa, mille komisjon ettevõtjale määras, muudetakse summasid, mis langevad juriidilistele isikutele, kellel tuleb see konkreetselt maksta.

102. Konkreetselt käesolevat juhtumit puudutavas osas tuleb lisaks ka nentida, et Üldkohus muutis, nimelt suurendas trahvisummat, mille on kohustatud tasuma kaks äriühingut, kes ei kuulu enam rikkumise toime pannud ettevõtjasse. Seades SEHV‑le ja Magrinile komisjoni ees solidaarse vastutuse 8,1 miljoni euro tasumise eest endise 4,5 miljoni euro asemel, muutis Üldkohus neile äriühingutele langevat trahvisummat, seda suurendades.

103. Kõigist eelnevatest kaalutlustest lähtudes leian, et ka teine väide tuleb vastu võtta, kuna esiteks ületas Üldkohus oma pädevuse piire kontserni VA Tech kuuluvate äriühingute osas ja teiseks rikkus ta selle pädevuse kasutamisel õigusnormi osas, mis puudutab Schneiderit ning SEHV‑d ja Magrinit enne nende võõrandamist 2001. aastal. Nende väidete vastuvõtmise tagajärgi konkreetsel juhul arutatakse allpool punktis 125 ja sellele järgnevates punktides.

4.      Neljas apellatsioonkaebuse väide, mis puudutab ne ultra petita põhimõtte rikkumist

104. Oma apellatsioonkaebuse neljanda väitega väidab komisjon, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuses ne ultra petita põhimõtet. Kui Üldkohus sedastas esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, et on komisjoni ülesanne määrata kindlaks summad, mida iga solidaarvõlgnik peab trahvisummast tasuma, ja teiseks määras in concreto vaidlustatud kohtuotsuse punktides 245, 247, 262 ja 263 oma täieliku pädevuse alusel kindlaks hagejatele langevad trahvisumma osad, siis tegi ta seda komisjoni väitel omal algatusel ja ilma, et hagejad oleks seda palunud.

105. Mis sellesse puutub, siis ei ole vaidlust, et tühistamishagi menetlevale liidu kohtule on siduv ne ultra petita põhimõte, mille kohaselt tema tehtud tühistamisotsus ei tohi ületada hageja nõude piire.(105)

106. Nagu ma eespool punktis 41 märkisin, piirdub komisjoni apellatsioonkaebuse analüüs sellega, kuidas Üldkohus oma täielikku pädevust kasutades trahvisumma osad kindlaks määras, samuti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–159 esitatud õiguslike seisukohtadega, kuid vaid selles osas, milles need on trahvi sellise määramise aluseks ja sellega lahutamatult seotud.

107. Nagu mul on hiljuti olnud juhust väljendada, olen ma aga seisukohal, et ne ultra petita reegel ja sellest tulenev kohtu pädevuse piiramine küsimustega, mis pooled talle hindamiseks esitavad, etendab väga väikest rolli, kui liidu kohus teostab ELTL artikli 261 alusel oma täielikku pädevust.(106) Kui pooled on juba palunud trahvisummat uuesti hinnata, võib Üldkohus arvestada, et tal on lubatud oma pädevuse piires teha trahvisumma täielik „sisuline” analüüs, mis läheb õiguspärasuse kontrollimise piiridest kaugemale.(107)

108. Käesoleval juhul tuleb, olenemata asjaolust, et suhtosade määramist võib minu arvates pidada trahvi muutmise nõudega hõlmatuks, igal juhul märkida, et Üldkohtus vaidlustasid kõik apellandid neile määratud trahvisumma, paludes seda vähendada põhjustel, mis olid seotud sellega, et komisjon oli loonud solidaarvastutussuhte, mis viitab seega suurema või väiksema selgusega(108) sellise suhtega seotud isikute omavaheliste suhete küsimusele.

109. Järelikult ei saanud ne ultra petita põhimõte käesoleval juhul minu arvates takistada Üldkohut võtmast sellist õiguslikku seisukohta nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 ja teha oma täielikku pädevust kasutades trahvisumma muutmisel sellest tulenevaid järeldusi. See ei muuda kuidagi seda, et ma leian, et niisuguse seisukohaga – nagu ka summade kindlaksmääramisega – on rikutud õigusnorme ning et Üldkohus on osaliselt oma täieliku pädevuse piire ületanud.(109)

110. Eelnevast tulenevalt tuleb neljas apellatsioonkaebuse väide minu arvates tagasi lükata.

5.      Apellatsioonkaebuse viies väide, mis puudutab võistlevuse põhimõtte rikkumist

111. Komisjoni väitel rikkus Üldkohus võistlevuse põhimõtet, kuna ta ei andnud komisjonile võimalust esitada oma seisukohti selle kohta, kuidas Üldkohus kavatses määruse nr 1/2003 artiklit 23 tõlgendada, nimelt seades komisjonile kohustuse määrata kindlaks solidaarvõlgnike omavahelised suhted. Nii seadis Üldkohus komisjonile täiesti uusi kohustusi, ilma et tollel oleks olnud piisavalt võimalust selle kohta seisukohta võtta.

112. Esmalt tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt tähendab võistlevuse põhimõte, mis kuulub kaitseõiguste hulka ja mille järgimise tagamist liidu kohtutelt nõutakse, üldiselt seda, et menetluse pooltel on õigus tutvuda kohtus esitatud tõendite ja märkustega ning nende üle vaielda.(110) Et täita nõudeid, mis tulenevad õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, on nimelt oluline, et pooled saaksid võistluslikult vaielda nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude üle, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad.(111) Nimetatud põhimõte hõlmab seega üldiselt veel ka poolte õigust tutvuda kohtu omal algatusel tõstatatud õiguslike põhjendustega, millele kohus kavatseb oma otsuses tugineda, ning nende üle vaielda.(112)

113. Võistlevuse põhimõtet tuleb järgida ka siis, kui Üldkohus teostab oma täielikku pädevust.(113)

114. Võistlevuse põhimõte peab teenima iga poole huve liidu kohtus toimuvas menetluses, sõltumata selle isiku õiguslikust staatusest. Järelikult võivad sellele tugineda ka liidu institutsioonid, kui nad on niisuguse menetluse pooled.(114)

115. Käesolevas kohtuasjas nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 30, et Üldkohtu istungil esitasid SEHV ja Magrini Tribunal de Commerce de Grenoble’i otsuse hagi kohta, mille oli nende vastu esitanud Schneider, et saada neilt hüvitust tema poolt tervenisti makstud trahvi osa eest, mille eest need äriühingud solidaarselt vastutasid.(115) Selle kohtuotsuse esitamise peale lubas Üldkohus komisjoni palvel viimasel selle kohta seisukohti esitada. Neis 26. märtsil 2010 esitatud seisukohtades esitas komisjon pärast põhjuste tutvustamist, mille pärast see kohtuotsus ei olnud tema arvates Üldkohtus hagejate esitatud hagide kohta otsuse tegemisel asjakohane, hulga kaalutlusi, mis puudutasid solidaarvastutust üldiselt, sealhulgas tähelepanekuid trahvi maksma kohustatud solidaarvõlgnike omavaheliste suhete kindlaksmääramise kohta. Täpsemalt väitis komisjon juba selles kontekstis, et ta ei ole pädev solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid kindlaks määrama, ja esitas kaalutlusi liikmesriikide kohtute pädevuse kohta. Komisjon ise väidab apellatsioonkaebuse kuuenda väite esimeses osas, et esitas nende seisukohtade raames mitu argumenti, mis rääkisid selle vastu, et tema peaks trahvi maksma kohustatud solidaarvõlgnike õiguslikud suhted kindlaks määrama.

116. Neil asjaoludel ei saa jätta märkimata, et komisjonil oli võimalik võtta seisukoht küsimuste kohta, mis puudutasid trahvi maksma kohustatud solidaarvõlgnike omavaheliste solidaarvastutussuhete kindlaksmääramise küsimusi.(116) On küll tõsi, et Üldkohus ei palunud tal selgesõnaliselt esitada oma seisukohta selle kohta, kuidas Üldkohus kavatses määruse nr 1/2003 artiklit 23 tõlgendada, nimelt nii, et solidaarvõlgnike omavaheliste suhete kindlaksmääramise pädevus jääb komisjonile. Selline tõlgendus on minu arvates aga Üldkohtu oluline õiguslik hinnang, millega ei kaasne võistlevuse põhimõtte rikkumist,(117) eriti sellises kontekstis nagu käesolevas kohtuasjas, kus komisjonil oli võimalik eelnimetatud küsimuste, nimelt solidaarvõlgnike omavaheliste suhete kindlaksmääramise küsimuste kohta sõnaselgelt seisukohta avaldada.(118)

117. Eelnevast lähtuvalt olen seisukohal, et viies apellatsioonkaebuse väide tuleb tagasi lükata.

6.      Kuues apellatsioonkaebuse väide, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

118. Kuuendas apellatsioonkaebuse väites, mis koosneb kahest osast, väidab komisjon, et Üldkohus ei täitnud vaidlustatud kohtuotsuses oma põhjendamiskohustust. Esiteks ei vaadanud Üldkohus küllalt põhjalikult läbi argumente, mille komisjon esitas eespool mainitud 26. märtsi 2010. aasta seisukohtades solidaarvõlgnike omavaheliste õigussuhete kindlaksmääramise vastu. Teiseks ei esitanud Üldkohus selgelt põhjendusi, millele tema järeldused tuginevad, piirdudes sedavõrd üldiste kaalutlustega, et on võimatu aru saada, kuidas nende põhjal võiks selliseid järeldusi teha.

119. Seoses sellega tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et Üldkohtu kohustust oma lahendeid põhjendada ei saa tõlgendada nii, et selle kohustuse tõttu tuleb tal üksikasjalikult vastata poole igale argumendile.(119) Pigem tuleb pidada piisavaks, kui kohtuotsuse põhistusest ilmneb selgelt ja ühemõtteliselt – ka kaudselt – Üldkohtu arutluskäik, et huvitatud isik mõistaks vastuvõetud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohus võiks oma kohtulikku kontrolli teostada.(120)

120. Mis puutub aga käesoleva väite esimesse osasse, nähtub sellest kohtupraktikast, et Üldkohus ei ole kohustatud vastama sõnaselgelt ja üksikasjalikult kõigile argumentidele, mille komisjon oma 26. märtsi 2010. aasta seisukohtades esitas. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–159 sisalduvast arutluskäigust võib pealegi järeldada, et Üldkohus ei nõustunud komisjoni pakutud käsitlusega, kuigi ta võttis seda oma analüüsil arvesse, nagu selgub punkti 157 viimasest lausest.

121. Mis puutub käesoleva väite teise poolde, märkisin ma eespool punktis 45, et Üldkohtu sõnastusest ei ole päris selge, kas ta kavatses seada komisjonile tegeliku kohustuse määrata trahvi maksma kohustatud solidaarvõlgnike osad trahvisummast kindlaks või ei kavatsenud. Punktis 153 märkis ta nimelt, et komisjon „on kohustatud […] vajadusel” need osad kindlaks määrama, täpsustamata, mis puhul selline vajadus tekib, samas kui punktis 157 märkis ta, et see kuulub „komisjoni pädevusse”.(121) Sellise sõnastuse kasutamine loob minu arvates Üldkohtu poolt kindlaks määratud jaotumisse ja kohustuste ulatusse, mida ta kavatses komisjonile seada, teatava kahetisuse.

122. Lisaks tuleneb käesoleva ettepaneku punktist 88, et ma ei leia, et Üldkohtu üldine viitamine vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 tsiviilõigusliku kohustuse õiguslikule regulatsioonile oleks piisav alus reeglile, et vastutus ja seega ka trahv jagunevad solidaarvõlgnike vahel võrdselt, kui otsuses ei ole märgitud, kui suur on iga solidaarvastutuse korras süüdi mõistetud äriühingu vastutuse määr. Üldkohus oleks minu arvates pidanud selgitama, mis põhjustel peaks sellisest regulatsioonist üle võetud põhimõtted olema kohaldatavad konkurentsi valdkonnas, samas kui – nagu ta ise märkis – maksmiskohustus, mis langeb äriühingutele, kellele komisjon konkurentsiõiguse rikkumise eest solidaarvastutuse korras trahvi määras, erineb eraõiguslike kaasvõlgnike kohustusest.

123. Kuigi nagu apellatsioonkaebuse esimese, teise ja kolmanda väite raames märgitud, on Üldkohtu arutluskäiguga minu arvates rikutud õigusnorme ning kuigi põhistuses on eespool viidatud vasturääkivaid või lünklikke osi, tundub see arutluskäik mulle üldiselt siiski piisavalt selge, et huvitatud isikud, sh komisjon, mõistaks vastuvõetud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohus saaks oma kohtulikku kontrolli teostada. Seda kinnitab minu arvates ka asjaolu, et komisjonil oli võimalik vaidlustatud kohtuotsuse peale Euroopa Kohtule ulatuslik apellatsioonkaebus esitada.

124. Kõigest sellest tulenevalt tuleb kuues apellatsioonkaebuse väide minu arvates tagasi lükata.

D.      Ettepanek

125. Kõiki esitatud kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, kus Üldkohus sedastas, et on ainult komisjoni pädevuses – seoses tema trahvi määramise õiguse teostamisega – määrata kindlaks eri äriühingute osad trahvi kogusummast, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad, ja et seda kohustust ei saa panna siseriiklikele kohtutele, ja osas, kus Üldkohus, lähtudes sellest põhimõttest ja reeglist, et kui otsuses pole vastutuse jagunemise kohta midagi öeldud, jaguneb vastutus võrdselt, määras oma täielikku pädevust kasutades kindlaks iga esimeses kohtuastmes hagi esitanud äriühingu osa trahvisummast.

126. Käesoleva ettepaneku punktidest 55, 85 ja 86 tuleneb siiski, et kui komisjon kavatseb luua solidaarvastutussuhte isikute vahel, kes moodustasid rikkumise ajal ühe majandusüksuse, kuid otsuse vastuvõtmise ajal enam samasse majandusüksusesse ei kuulu, on ta kohustatud määrama kindlaks, kui suure suhtosa tasumise eest sellest trahvisummast vastutab omavahelistes suhetes teiste kaasvõlgnikega selline isik, kellel pole enam sidemeid, mis õigustaksid tema arvamist majandusüksusse.

127. Tuleb sedastada, et esiteks ei kuulunud Schneider, SEHV ja Magrini vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal enam samasse majandusüksusesse ja teiseks määras komisjon neile solidaarvastutuse korras trahvi, täpsustamata, millise trahvisumma osa tasumise eest vastutavad SEHV ja Magrini. See, mis tagajärjed sellel sedastusel on, oleneb nende kahe äriühingu esitatud apellatsioonkaebuse tulemusest ning seega arutatakse seda allpool nende apellatsioonkaebust analüüsides, st punktis 169 jj.

IV.    Reyrolle esitatud apellatsioonkabus kohtuasjas C‑232/11 P

128. Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitas Reyrolle kaks väidet.

A.      Esimene apellatsioonkaebuse väide, mis puudutab karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte rikkumist

129. Oma apellatsioonkaebuse esimese väitega väidab Reyrolle, et kui Üldkohus muutis oma täielikku pädevust kasutades trahvisummat, rikkus ta karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet. Reyrolle väitel ei oleks ta pidanud arvutama mitte üht lähtesummat, mille aluseks oli Reyrolle käive ja turuosa VA Technologiesse kuulumise ajal, vaid ta oleks pidanud määrama Reyrolle puhul kindlaks eraldi lähtesumma ajavahemiku kohta, mil too oli Rolls‑Royce’i tütarettevõtja, ehk ajavahemiku kohta 15. aprillist 1988 kuni 20. septembrini 1998.(122) Ajavahemiku kohta, mis eelnes Reyrolle ühinemisele kontserniga VA Tech, oleks lähtesumma tulnud kindlaks määrata, lähtudes ettevõtja Rolls‑Royce/Reyrolle turuosast ja üksnes Reyrolle käibest. Nii oleks kogu Reyrollele määratud trahvisumma pidanud olema maksimaalselt 2,05 miljonit eurot.

130. Reyrolle väide lähtub eeldusest, et kartellis osalemise ajal ehk 15. aprillist 1988 kuni 13. detsembrini 2000 ja 1. aprillist 2002 kuni 11. maini 2004(123) jõudis ta kuuluda kahe eri ettevõtja alla ehk alguses Rolls-Royce’i kuuluva ettevõtja alla 15. aprillist 1988 kuni 20. septembrini 1998, mil tema üle omandas kontrolli VA Technologie, ja selle kuupäevaga algaval ajavahemikul ettevõtja alla, mida kontrollis viimati nimetatud äriühing. See põhjendaks tema väitel kahe kõnealuse ajavahemiku ja ettevõtja kohta eraldi lähtesummade kindlaksmääramist.

131. Sellist eeldust ei kinnita vaidlustatud kohtuotsuses aga miski.

132. Seoses sellega tasub märkida, et Üldkohus leidis, et kuni 20. septembrini 1998 osales Reyrolle rikkumises sõltumatult ja seejärel jätkas ta rikkumist kontserni VA Tech kuuluva tütarettevõtjana.(124)

133. Kuna Rolls-Royce’i – selle kontserni emaettevõtja, kuhu Reyrolle kuni 20. septembrini 1998 kuulus – rikkumine oli aegunud,(125) ei tuvastatud ei vaidlusaluses otsuses ega vaidlustatud kohtuotsuses Reyrolle ja Rolls-Royce’i majanduslikku ühtsust, mis tõendaks Reyrolle kuulumist ettevõtjasse, mille emaettevõtja on Rolls Royce. Selle kohta tuleb lisaks märkida, et Rolls-Royce ei ole vaidlusaluse otsuse ega ühegi sanktsiooni adressaat, kuna ühtegi tema toimepandud rikkumist ei ole tuvastatud.

134. Neil asjaoludel ilmneb vaidlustatud kohtuotsusest, et rikkumise, mille eest kõigepealt määras sanktsioonid komisjon ja seejärel Üldkohus, pani toime üksainus ettevõtja, mis alguses, enne 20. septembrit 1998, koosnes ainult Reyrollest ja mis pärast seda, kui kontsern VA Tech omandas kogu osaluse Reyrolles, hiljem laienes, hõlmates sellest alates ka VA Technologiesse kuuluvat majandusüksust, millele seejärel lisandusid äriühingusse VAS tehtud sissemaksena ka äriühingud SEHV ja Magrini.(126)

135. Seega võis Üldkohus õigustatult määrata VA Technologiesse kuuluva ettevõtja 2003. aasta ehk rikkumise viimase täisaasta käibe põhjal kindlaks üheainsa lähtesumma(127) ja seejärel sellest lähtuvalt eri äriühingute vastutuse ulatuse rikkumise eest ajavahemikel, mil nad kartellis osalesid. Niiviisi toimides ta karistuste individuaalsuse põhimõtet ei rikkunud.

136. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes järeldan ma, et Reyrolle apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata.

B.      Teine väide, mis puudutab võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

137. Reyrolle väidab, et kui Üldkohus määras oma täielikku pädevust kasutades kindlaks talle määratud trahvisumma, rikkus ta võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Esiteks on teda diskrimineeritud, võrreldes sellega, kuidas koheldi kontserni Schneider kuuluvaid äriühinguid (Schneiderit, SEHV‑d ja Magrinit), kelle puhul Üldkohus määras seoses eri ettevõtjate alla kuulumise ajavahemikega kindlaks eri lähtesummad.(128) Sellise erineva kohtlemise tagajärjel kohaldati Reyrolle suhtes ebaproportsionaalset trahvi. Teiseks on Reyrollet diskrimineeritud, pidades silmas ka arvutusmeetodit, mida on kasutatud teatavate Jaapani ettevõtjate puhul, kelle puhul komisjon määras kindlaks eraldi lähtesummad seoses ajavahemikuga, mis eelnes sellele, kui nende gaasisolatsiooniga jaotusseadmete valdkonna tegevus liideti ühisettevõtjaga.

138. Komisjon on seisukohal, et apellatsioonkaebuse teine väide on vastuvõetamatu, kuna see on uus väide, mis esitati alles apellatsioonkaebuses. Ta märgib, et oma täieliku pädevuse raames trahvisummat kindlaks määrates kasutas Üldkohus sama arvutusmeetodit, mida komisjon. Niisiis ei saa see, kuidas Üldkohus trahvisummat kindlaks määras, iseenesest olla väidetava diskrimineerimise põhjus, kuna sel juhul tuleneks see juba vaidlusalusest otsusest. Esimeses kohtuastmes Reyrolle aga väidetava diskrimineerimise küsimust ei tõstatanud ja seega on tegemist uue väitega.

139. Mis puutub sellesse, siis on õige, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses põhimõtteliselt piiratud sellega, et ta kontrollib Üldkohtu hinnangut talle esitatud väidetele.(129) Tõsi on ka see, et Reyrolle ei tuginenud esimeses kohtuastmes väidetavale diskrimineerimisele, millele ta nüüd käesolevas apellatsioonkaebuse väites viitab. Kohtupraktikast nähtub aga ka, et apellandil on õigus esitada apellatsioonkaebus, milles ta esitab Euroopa Kohtule väiteid, mis tulenevad vaidlustatud kohtuotsusest ja mille eesmärk on vaidlustada õiguslikult selle põhjendatust.(130)

140. Tuleb nentida, et käesolevas väites väidab Reyrolle, et kui Üldkohus määras vaidlustatud kohtuotsuses oma täieliku pädevuse alusel kindlaks trahvisumma, diskrimineeris ta Reyrollet. Kuigi Üldkohus kasutas trahvisummade muutmisel komisjoni arvutusmeetodit, mida Reyrolle ei vaidlustanud, tuleneb väidetav diskrimineerimine, mida Reyrolle ette heidab, otseselt sellest, kuidas Üldkohus trahvi muutis, ja seega vaidlustatud kohtuotsusest. Selles kontekstis leian, et käesolev väide tuleb tunnistada vastuvõetavaks.

141. Mis puutub käesoleva väite sisusse, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et täieliku pädevuse kasutamine ei või trahvisummade kindlaksmääramisel kaasa tuua ELTL artikli 101 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate diskrimineerimist.(131) Lisaks on võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud, kui sarnaseid olukordi koheldakse erinevalt või kui erinevaid olukordi koheldakse ühetaoliselt, välja arvatud siis, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.(132)

142. Reyrolle ja kontserni Schneider kuuluvate äriühingute olukorra kohta tuleb aga nentida, et need ei ole sarnased. Erinevalt Reyrollest, kes, nagu punktides 134–136 märgitud, osales rikkumises, kuuludes ühe ühtse ettevõtja alla − mis õigustas seda, et Üldkohus määras trahvisumma kindlaks, lähtudes ettevõtja VA Technologie puhul ühest lähtesummast, võttes aluseks selle käibe −, osalesid SEHV ja Magrini kartellis kahe eri ettevõtja alla kuuludes. Esimeses faasis osalesid nad selles Schneiderisse kuuluva ettevõtja raames, hiljem, pärast seda, kui nende üle oli kontrolli omandanud VA Technologie, osalesid nad kartellis, kuuludes ettevõtjasse, mille emaettevõtja oli VA Technologie. Leian, et kuna kõnealused olukorrad on erinevad, ei saa Reyrolle võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele tugineda.

143. Samamoodi leian, et sarnases olukorras ei ole ka Reyrolle ja Jaapani tootjad. Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest, et nii Fuji ja Hitachi kui ka Mitsubishi Electric ja Toshiba osalesid rikkumises algul iseseisvalt ja hiljem, 1. oktoobril 2002 koondasid nad oma gaasisolatsiooniga jaotusseadmete alase tegevuse kahte ühisettevõtjasse: esimesed kaks ettevõtjasse Japan AE Power Systems Corporation ja teised kaks ettevõtjasse TM T& D Corporation.(133) Pärast nende ühisettevõtjate loomist eksisteerisid nad erinevalt Reyrollest siiski sõltumatute ja iseseisvate ettevõtjatena edasi. Tuleb nentida, et nende olukord on ilmselgelt teistsugune kui Reyrollel, mis, nagu eespool punktis 134 kirjeldatud, liideti ettevõtjaga VA Technologie. Need erinevad olukorrad õigustavad erinevat kohtlemist.

144. Mis puutub proportsionaalsuse põhimõtte väidetavasse rikkumisse, tuleb ennekõike meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisel õigusküsimuste üle otsustades õigluse kaalutlustel asendada enda hinnanguga hinnangut, mille andis Üldkohus oma täielikku pädevust teostades trahvisummadele, mis on määratud ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest. Seega ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd ülemäärane, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tal tuvastada, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu.(134) Praegusel juhul tuleb siiski nentida, et Reyrolle etteheide trahvi ebaproportsionaalsuse kohta põhines üksnes eelmistes punktides mainitud väidetaval diskrimineerimisel, mida minu arvates ei ole toimunud, nagu me nägime.

145. Kõigest eelnevast lähtuvalt olen seisukohal, et teine apellatsioonkaebuse väide tuleb tagasi lükata ja seega tuleb terve Reyrolle apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

V.      SEHV ja Magrini apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑233/11 P

146. Oma apellatsioonkaebuses esitavad SEHV ja Magrini kolm väidet, millest esimene puudutab ne ultra petita põhimõtte rikkumist, teine otsuse seadusjõu põhimõtte rikkumist ja kolmas võistlevuse põhimõtte rikkumist.

147. Esmalt tuleb aga tervikuna analüüsida komisjoni vastuväidet, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu. Komisjon väidab nimelt, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna nõuded, mille SEHV ja Magrini Euroopa Kohtule esitasid, on esimeses kohtuastmes esitatud nõuetele täpselt vastupidised.

148. Esimeses kohtuastmes palusid SEHV ja Magrini Üldkohtul „tühistada [vaidlusaluse] otsuse artikkel 2 hagejaid puudutavas osas”, st sõnastuses, mis hõlmas nii selle artikli punkti k kui ka punkti l, kuna need puudutavad neid kaht äriühingut.

149. Euroopa Kohtul palusid need kaks äriühingut seevastu esiteks tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles see tühistas vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktid j ja k, ja teiseks jätta jõusse selle otsuse artikli 2 punktid j ja k ning otsustada seoses nimetatud otsuse artikli 2 punktiga k, et iga solidaarvõlgnik peab suhtes oma kaasvõlgnikega kandma ühe kolmandiku 4,5 miljoni euro suurusest summast.

150. Seoses sellega tasub meenutada, et apellatsioonkaebuses võib nõuda esimeses astmes esitatud, kuid mitte uute nõuete osalist või täielikku rahuldamist,(135) nii et nõuet, millega nõutakse täpselt vastupidist kui esimeses astmes, ei saa ilmselgelt vastuvõetavaks pidada. Sel põhjusel pean vastuvõetamatuks apellantide nõuet jätta jõusse artikli 2 punkt k, mille tühistamist nad esimeses astmes nõudsid. Mis puutub nimetatud artikli 2 punkti j, puudutab see muud isikut kui SEHV ja Magrini, nimelt Schneiderit, nii et nende äriühingute nõuet jätta otsuse resolutsiooni see osa jõusse ei saa samuti vastuvõetavaks pidada. Ülejäänud apellatsioonkaebus on minu arvates vastuvõetav.

A.      Esimene ja teine väide, mis puudutavad ne ultra petita põhimõtte ja otsuse seadusjõu põhimõtte rikkumist

151. Oma esimeses ja teises väites, mida minu arvates tuleb analüüsida koos, väidavad SEHV ja Magrini, et nende hagi Üldkohtule oli suunatud üksnes 4,5 miljoni euro suuruse trahvi vastu, mida nad pidid tasuma solidaarvastutuse korras koos Schneideriga. Kui Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti j, mis määrab trahvi Schneiderile, ja määras uuesti kindlaks SEHV ja Magrini trahvisumma, otsustas ta seega ultra petita.

152. Pealegi, kuna Schneider ei vaidlustanud vaidlusalust otsust teda puudutavas osas, sai see otsus seadusjõu selles osas, mis puudutab 3,6 miljoni euro suuruse trahvisumma kindlaksmääramist. Kui Üldkohus väljus selle piirest, mida palusid SEHV ja Magrini, rikkus ta seega ka otsuse seadusjõu põhimõtet – seadusjõu, mille komisjoni otsus oli Schneiderit puudutavas osas omandanud.

153. Komisjon väidab, et Üldkohus ei rikkunud ne ultra petita põhimõtet, kuna ta ei otsustanud Schneideri vastutuse üle, mille osas jäi trahvi kogusumma nimelt muutmata (8,1 miljonit eurot ehk 3,6 miljoni euro ja 4,5 miljoni euro summa). Vaidlustatud kohtuotsus muutis ainult kaasvõlgnike omavahelise solidaarvastutussuhte aspekte ning see suhe oli muu hulgas esimese astme kohtuasja ese, nagu SEHV ja Magrini ise kindlaks tegid. Selles kontekstis eitab komisjon ka seda, et Üldkohus oleks rikkunud otsuse seadusjõu põhimõtet.

154. Selle kohta meenutasin ma juba eespool punktis 105, et tühistamishagi menetlevale liidu kohtule on siduv ne ultra petita põhimõte, mille kohaselt tema tehtud tühistamisotsus ei tohi ületada hageja nõude piire.(136).

155. Kui üks otsuse adressaat otsustab esitada tühistamishagi, menetleb liidu kohus seega ainult seda adressaati puudutavaid otsuse osi. Seevastu teisi adressaate puudutavad osad, mida ei ole vaidlustatud, ei kuulu selle hagi eseme hulka, mida liidu kohus peab lahendama.(137) Lisaks muutub otsus, mida selle adressaat ei ole ELTL artiklis 263 ette nähtud tähtaja jooksul vaidlustanud, tema suhtes lõplikuks.(138)

156. Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktist 2 ilmneb, et Üldkohus tühistas muu hulgas vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti j, mille kohaselt määrati Schneiderile üksi 3,6 miljoni suurune trahv, ning artikli 2 punkt k tervikuna, mille kohaselt Schneider, SEHV ja Magrini vastutavad 4,5 miljoni euro suuruse trahvi tasumise eest.

157. Nagu ma eespool punktis 148 aga juba märkisin, palusid SEHV ja Magrini esimeses kohtuastmes Üldkohtult vaidlusaluse otsuse artikli 2 tühistamist neid puudutavas osas. Lisaks ei ole vaidlustatud seda, et Schneider ei ole vaidlusalust otsust liidu kohtutele kuidagi edasi kaevanud, nii et tema suhtes on see muutunud lõplikuks.

158. Tuleb nentida, et kuna vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktis j määratud sanktsioon puudutas ainult Schneiderit, ei saanud SEHV ja Magrini selle tühistamist nõuda ning seega ei saanud see olla Üldkohtus vaidlusesemeks, välja arvatud juhul, kui selle oleks vaidlustanud Schneider. Neil tingimustel ei saanud Üldkohus minu arvates vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti j tühistada, ilma et ta oleks otsustanud ultra petita. Samasugune mõttekäik kehtib vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti k kohta selles osas, kus see puudutab Schneiderit, mitte SEHV‑d ja Magrinit.

159. Komisjoni väljatoodud asjaolu, et pärast seda tühistamist muutis Üldkohus oma täieliku pädevuse alusel ettevõtjasse Schneider kuuluvate äriühingute trahvisummat, muutmata Schneiderile määratud trahvi kogusummat, ei mõjuta kuidagi asjaolu, et Üldkohus ei saanud tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti j ega artikli 2 punkti k Schneiderit puudutavas osas, kuna need ei saanud olla vaidlusesemeks. Trahvisumma muutmine, mis järgneb vaidlustatud kohtuotsuses tühistamisele, ei saa parandada sellist viga, nagu ne ultra petita põhimõtte rikkumine.

160. Esitatud kaalutlustest lähtuvalt olen seisukohal, et esimene ja teine väide tuleks vastu võtta.

B.      Kolmas väide, mis puudutab võistlevuse põhimõtte rikkumist

161. Viimaks väidavad SEHV ja Magrini, et Üldkohus rikkus võistlevuse põhimõtet. Kogu Üldkohtus toimunud menetluse vältel ei olnud neil kordagi võimalust võtta seisukohta 3,6 miljoni euro suuruse trahvisumma – mida Schneider pidi tasuma üksi – ümberjagamist puudutavate sedastuste kohta, kuigi selle trahvisumma tühistamise tagajärg oli neile langeva trahvisumma suurenemine.

162. Eespool punktides 112–114 ma juba meenutasin kohtupraktika põhimõtteid, mis on seotud võistlevuse põhimõttega.

163. Käesoleval juhul tuleb esmalt hajutada kahtlused, mida komisjon väljendas SEHV ja Magrini võimaluse kohta kasutada kõnealuses kohtuasjas õigust olla ära kuulatud. Need kahtlused põhinevad asjaolul, et Üldkohus tegelikult vähendas selle trahvi kogusummat, mille tasumise eest SEHV ja Magrini olid vastutavad, nii et see vähenes 22,05 miljonilt 18,45 miljonile.

164. On siiski selge, et komisjoni nimetatud kogusumma on kahele äriühingule eri alusel määratud kahe eri trahvi summa, st mis koosneb esiteks neile kui Schneiderisse kuuluva ettevõtja tütarettevõtjatele määratud trahvist ja teiseks trahvist, mis määrati neile kui äriühingutele, mis olid pärast nende liitumist kontserniga, mille emaettevõtja on VA Technologie, ettevõtja VA Technologie tütarettevõtjad. Kuigi Üldkohus selle teise SEHV‑le ja Magrinile määratud trahvi summat tõepoolest vähendas,(139), suurendas ta seevastu esimest trahvi, mis oli määratud kahele kõnealusele äriühingule, kes pärast seda, kui Üldkohus sanktsiooni muutis, osutusid koos Schneideriga vastutavaks 8,1 miljoni euro suuruse summa, mitte enam 4,5 miljoni euro suuruse summa eest, mis oli sätestatud otsuses. Neil asjaoludel võivad apellandid minu arvates kaheldamatult tugineda sellele, et on rikutud nende õigust olla ära kuulatud seda trahvi puudutavas osas.

165. Mis puutub väite sisusse, ilmneb kohtutoimikust, et Üldkohtu menetluse ajal arutati küsimust, mis kujutab endast otsuse artikli 2 punkti j tühistamise eeldust, st küsimust, mis puudutab trahvi määramist ainult Schneiderile, kui eraldi tema kohta pole muid vastuväiteid kui need, mis puudutavad tema osalemist kartellis oma tütarettevõtjate SEHV ja Magrini kaudu.

166. Eeskätt ilmneb kohtutoimikust, et enne kohtuistungit esitas Üldkohus pooltele mitu küsimust, mille hulgast eriti üks, mis oli adresseeritud komisjonile, sisaldas otsest küsimust põhjuste kohta, miks SEHV ja Magrini ei oleks pidanud olema koos Schneideriga kogu viimasele määratud trahvisumma tasumise eest vastutavad solidaarvõlgnikud.(140) Oma vastuses selgitas komisjon, et seda, et 3,6 miljoni euro suurune trahv määrati Schneiderile üksi, õigustas vajadus vältida seda, et SEHV ja Magrini lähtesumma tuleks kaks korda kindlaks määrata, kuna need kaks äriühingut olid juba vastutavad ettevõtjale VA Technologie määratud lähtesumma tasumise eest. Seepeale lükkas Üldkohus sellise arutluskäigu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 249 jj selgelt tagasi.

167. Tuleb nentida, et SEHV‑l ja Magrinil oli igati võimalik kohtuistungil selle küsimuse kohta seisukoht võtta, et oma arvamus tõhusalt teatavaks teha.(141)

168. Neist kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebuse kolmas väide, et on rikutud võistlevuse põhimõtet, minu arvates tagasi lükata.

C.      Ettepanek SEHV ja Magrini apellatsioonkaebuse kohta kohtuasjas C‑233/11 P

169. Eelnevast järeldub, et minu arvates tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, kus Üldkohus tühistas, otsustades ultra petita, vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti j ja artikli 2 punkti k tervikuna, sh osas, kus see puudutab Schneiderit. Kuna Schneider ei ole neid vaidlusaluse otsuse osi vaidlustanud, on need muutunud tema suhtes lõplikuks.

170. Järelikult tuleb tühistada ka ettevõtja Schneideri äriühingutele – ehk Schneiderile, SEHV‑le ja Magrinile – seoses ajavahemikuga 15. aprillist 1988 kuni 13. detsembrini 2000 määratud trahvi muutmine, mida tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 246 ja 247, kasutades oma täielikku pädevust, ja selle muudatuse kordamine sama kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 esimeses taandes, kuna vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 otsustatud tühistamine, mida mainiti eelmises punktis, on eelduseks trahvi sellisele muutmisele, nagu Üldkohus käesoleval juhul tegi.

171. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimeses lõigus on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistab, võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

172. Praegusel juhul arvan, et menetlusstaadium lubab Euroopa Kohtul vaidluse üle ise lõpliku kohtuotsuse teha.

173. Nagu ma eespool punktis 148 märkisin, palusid SEHV ja Magrini esimeses kohtuastmes Üldkohtul „tühistada [vaidlusaluse] otsuse artikkel 2 hagejaid puudutavas osas”. Täpsemalt tuginesid nad oma hagis sõnaselgelt sellele, et vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktis k sätestatud solidaarvastutus on arusaamatu.

174. Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 126 ja 127, ei kuulunud Schneider, SEHV ja Magrini vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal enam samasse Schneideri majandusüksusesse. Kui komisjon kavatseb sellistel tingimustel luua solidaarvastutussuhte isikute vahel, kes moodustasid rikkumise ajal ühe majandusüksuse, kuid otsuse vastuvõtmise ajal enam mitte, on ta kohustatud määrama kindlaks, kui suure suhtosa tasumise eest sellest trahvisummast vastutab omavahelistes suhetes teiste kaasvõlgnikega selline isik, kellel pole enam sidemeid, mis õigustaksid tema arvamist sinna majandusüksusse.

175. Tuleb aga nentida, et käesoleval juhul ei ole komisjon, kes küll määras Schneiderile koos Magrini ja SEHV‑ga solidaarvastutuse korras trahvi, neid suhtosi kindlaks määranud. Neil asjaoludel tuleb Magrini ja SEHV apellatsioonkaebus rahuldada ja tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkt k.

VI.    Kohtukulud

176. Kui Euroopa Kohus peaks nõustuma minu hinnanguga kolmele liidetud apellatsioonkaebusele, teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada kohtukulude jaotus kodukorra artiklite 137, 138 ja 184 kohaselt nende koosmõjus järgmiselt. Kohtuasjas C‑231/11 P olen seisukohal, et kuna komisjoni apellatsioonkaebus tuleb vähemalt osaliselt rahuldada, tuleb jätta kohtukulud poolte endi kanda. Kuna kohtuasjas C‑232/11 P on kohtuvaidluse kaotanud Reyrolle, tuleb kohtukulud minu arvates välja mõista temalt. Kuna kohtuasjas C‑233/11 P on kohtuvaidluse kaotanud komisjon, tuleb kohtukulud välja mõista temalt.

VII. Ettepanek

177. Eeltoodud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus.

178. Kohtuasjas C‑231/11 P:

1.      Tühistada Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑122/07–T‑124/07: Siemens Österreich jt vs. komisjon osas, kus Üldkohus, lähtudes põhimõttest, et on ainult komisjoni pädevuses – seoses tema trahvi määramise õiguse teostamisega – määrata kindlaks eri äriühingute osad kogusummas, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad, ja et seda kohustust ei saa panna siseriiklikele kohtutele, ja reeglist, et kui otsuses pole vastutuse jagunemise kohta midagi märgitud, jaguneb vastutus võrdselt, määras kindlaks kõigi esimeses kohtuastmes hagi esitanud äriühingu osad trahvisummast.

2.      Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni, Siemens Transmission & Distribution Ltd, Siemens Transmission & Distribution SA ja Nuova Magrini Galileo S.p.A. kohtukulud nende endi kanda.

179. Kohtuasjas C‑232/11 P:

1.      Jätta Siemens Transmission & Distribution Ltd apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Siemens Transmission & Distribution Ltd-lt.

180. Kohtuasjas C‑233/11 P:

1.      Tühistada Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsuse (liidetud kohtuasjades T‑122/07–T‑124/07) Siemens Österreich jt vs. komisjon resolutsiooni punkt 2 osas, kus see tühistab komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsuse K (2006) 6762 (lõplik) EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed) artikli 2 punktid j ja k, ja sama kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 esimene taane.

2.      Tühistada otsuse K (2006) 6762 (lõplik) artikli 2 punkt k osas, mis puudutab äriühinguid Siemens Transmission & Distribution SA ja Nuova Magrini Galileo S.p.A.

3.      Mõista kohtukulud välja komisjonilt.


1       – Algkeel: itaalia.


2 – Liidetud kohtuasjad T‑122/07–T‑124/07, EKL 2011, lk II‑793.


3 – Komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsus K (2006) 6762 (lõplik) EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed).


4 – GIS‑seadmed on elektriseadmed, mis kontrollivad elektrivõrkudes energiavooge. Neid kasutatakse käivitusvalmis elektrialajaamade peamise osana. Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 4.


5 – „Omavahelised solidaarvastutussuhted”, mis puudutavad solidaarvõlgnike vahelisi suhteid, vastanduvad nn välistele solidaarvastutussuhetele, mis puudutavad solidaarvõlgnike suhteid võlausaldajaga (praegusel juhul komisjoniga, kellele tuleb maksta trahv).


6 – Märgin seoses sellega, et sama probleemi kohta on Bundesgerichtshof esitanud Euroopa Kohtule hiljuti mitu eelotsuse küsimust (saabunud 12. augustil 2013) kohtuasjas C‑451/13.


7 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1 ja vaidlusaluse otsuse punkt 73.


8 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1 ja vaidlusaluse otsuse punkt 74.


9 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 2.


10 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 3.


11 – Taotlus esitati vastavalt komisjoni 19. veebruari 2002. aasta teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3).


12 – Eriti selgub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 14–17, et kartellis osalevad ettevõtjad kooskõlastasid hankemenetlustega manipuleerides üleilmselt gaasisolatsiooniga jaotusseadmete projektide jaotamist kokkulepitud tingimustel, mille peamine eesmärk oli säilitada kvoodid, mis väljendasid nende väljakujunenud turuosasid.


13 – Vaidlusaluse otsuse punktidest 188 ja 189 selgub, et 2000. aasta detsembris korraldasid teised kartelli liikmed peo, et ametlikult tähistada kartelli lõppu, tegeliku kavatsusega aga kontsern VA Tech kartellist välja jätta. 2002. aastal hakkas see kontsern siiski uuesti kartelli tegevuses osalema. Kuupäeva kohta, mil kontsern VA Tech hakkas uuesti rikkumises osalema vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 63–72.


14 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 137–167. Vaidlustatud kohtuotsusega tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse ka osas, kus komisjon oli tuvastanud, et kontserni VA Tech äriühingud on rikkumises osalenud ajavahemikul 1. aprillist kuni 30. juunini 2002 (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 63–72 ja resolutsiooni punkt 1). Selle tühistamise peale ei ole aga Euroopa Kohtule esitatud ühtegi apellatsioonkaebust.


15 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 236–264.


16 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 138–147.


17 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 148–167.


18 – Vt konkreetsemalt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 153–155.


19 – Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 13/31, lk 65).


20 – Vt eriti vaidlustatud kohtuotsuse punktid 156 ja 157.


21 – Vt eriti vaidlustatud kohtuotsuse punktid 158 ja 159.


22 – Konkreetsemalt heitis Üldkohus komisjonile ette: i) et see on seadnud Reyrollele, SEHV‑le ja Magrinile solidaarvastutuse sellise trahvisumma – 17 550 000 euro – tasumise eest, mis ületab ilmselgelt summat, mis on kohane selleks, et karistada neid kui sama ettevõtja alla kuuluvaid äriühinguid kartellis osalemise eest; ii) et komisjoni määratud summad, mis Reyrolle teiste äriühingutega solidaarselt tasuma peab, on kokku selgelt suuremad kui talle määratud trahvi kogusumma ja et komisjon ei ole määranud Reyrollele trahvi üht osa tema ainuvastutuse alusel ajavahemiku 1988–1998 eest, mil ta osales rikkumises üksi; ja iii) et komisjon ei ole pidanud Siemens Österreichi ja KEG‑d solidaarselt vastutavaks SEHV‑le ja Magrinile määratud trahvi ühe osa eest, millega võetaks arvesse perioodi, mille jooksul need äriühingud moodustasid ühe ettevõtja.


23 – Esimese võimalusena palub komisjon nimelt, et Euroopa Kohus tühistaks esiteks resolutsiooni punkti 2 selles osas, kus see põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 toodud sedastusel, et komisjon on kohustatud määrama kindlaks, kui suured osad trahvisummast peavad tasuma eri äriühingud, kellele on määratud solidaarselt tasumisele kuuluv trahv, ja teiseks resolutsiooni punkti 3 osas, kus on vaidlusaluse kohtuotsuse punktis 158 seoses punktidega 245, 247, 262 ja 263 esitatud tõdemuste alusel määratud kindlaks uued trahvisummad ja suhtosad, mida iga äriühing neist peab tasuma. Teise võimalusena palub komisjon samadel põhjustel kohtuotsuse tühistamist.


24 – Vt eespool 22. joonealune märkus.


25 – Kahest aspektist, mille Üldkohus tõi välja teise õigusvastasust puudutava väite raames, millega seoses Üldkohus komisjoni analüüsi kritiseeris (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 164 ja käesoleva ettepaneku 22. joonealune märkus), näib (ka) solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid puudutavat ainult esimene. Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 164 esimeses osas heidab Üldkohus komisjonile ette, et too on rikkunud kohustust, mis tal Üldkohtu arvates on, nimelt määrata kindlaks iga süüdimõistetud äriühingu tasumisele kuuluv osa trahvisummast. Esiteks tuleb siiski nentida, et see esimene õigusvastasuse aspekt puudutab ka väliseid solidaarvastutussuhteid, ja teiseks seda, et selles punktis tuvastatud teine otsuse õigusvastasuse aspekt ehk asjaolu, et komisjon ei määranud Reyrollele üht osa tema trahvist Reyrolle ainuvastutuse alusel ajavahemiku eest, mil too rikkumises osales, ei põhine igatahes solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid puudutavatel kaalutlustel ning suudab üksigi Reyrollele määratud sanktsiooni tühistamist õigustada.


26 – 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni (EKL 1999, lk I‑4125).


27 – Ibidem, punkt 171.


28 – Selles artiklis on sätestatud, et „[v]älja arvatud liidu ja nende teenistujate vaheliste vaidlustega seotud asjade puhul, võivad otsuse edasi kaevata ka liikmesriigid ja liidu institutsioonid, kes ei astunud menetlusse üldkohtus. […]”.


29 – 22. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑141/02 P: komisjon vs. max.mobil (EKL 2005, lk I‑1283, punkt 48) ja 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑27/09 P: Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran (EKL 2011, lk I-13427, punkt 45). Samamoodi vt ka kohtujurist Kokott’i 19. jaanuari 2012. aasta ettepanek kohtuasjas C‑337/09 P: nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial (19. juuli 2012. aasta kohtuotsus), punkt 35 ja tema 13. detsembri 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala (10. juuli 2008. aasta kohtuotsus, EKL 2008, lk I‑4951), punkt 88.


30 – Otsuse kohtuasjas komisjon vs. max.mobil (viidatud eelmises joonealuses märkuses) tegi Euroopa Kohtu suurkoda. Selle kohta, kui suur tähtsus omistada asjaolule, et ühe neist kohtuotsustest tegi Euroopa Kohtu suurkoda, vt kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri mõttekäik tema 15. oktoobri 2009. aasta ettepanekus kohtuasjas C‑408/08 P: Lancôme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus, EKL 2010, lk I‑1347), ettepaneku punkt 89.


31 – Vt näiteks hiljutine 21. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑405/11 P: komisjon vs. Buczek Automotive ja Poola (punktid 14–20). Liidetud kohtuasjades C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P: GlaxoSmithKline vs. komisjon (vt 6. oktoobri 2009. aasta otsus, EKL 2009, lk I‑9291, punktid 23–26) tunnistas Euroopa Kohus komisjoni iseseisva apellatsioonkaebuse osaliselt vastuvõetamatuks, kuna komisjoni esitatud väited ei saanud talle mingit kasu tuua, sest need ei saanud mõjutada selles kohtuasjas vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni asjassepuutuvat punkti. Kohtuasjas C‑329/09 P: Iride vs. komisjon (21. detsembri 2011. aasta otsus, punktid 48–51) tunnistas Euroopa Kohus komisjoni taotluse, millega too palus selles kohtuasjas vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused asendada, vastuvõetamatuks, kuna selle institutsiooni esitatud väited „ei saa talle tuua mingit kasu, mis võiks olla apellatsioonkaebuse esitamise põhjendatud huvi aluseks”. Selle kohta, et eesõigustatud apellantidel peab olema põhjendatud huvi, vt ka kohtujurist Trstenjaki 17. novembri 2011. aasta ettepanek kohtuasjas C‑505/09 P: komisjon vs. Eesti (29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus), punktid 17–19.


32 – Vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. novembri 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑208/99: Portugal vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑9183, punktid 22–24) ja Euroopa Kohtu 13. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑463/10 P ja C‑475/10 P: Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon (EKL 2011, lk I-9639, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).


33 – Täpsemalt on liidu institutsioonide eesõigustatud kohtlemise alus nende roll liidu õiguskorra kaitsmisel, mis tähendab, et nende huvid ei ole juba definitsiooni kohaselt liidu enda huvidest eraldi. Liikmesriikide eesõigustatud kohtlemist õigustab asjaolu, et kuna nad on rahvusvahelise õiguse subjektid, kes on loonud Euroopa Liidu, tagavad nad Euroopa Kohtus saadava kohtuliku kaitse abil, et nende loodud organid, niisiis ka Üldkohus, tegutsevad õiguspäraselt.


34 – Selle kohta vt mõttekäik kohtujurist Poiares Maduro ettepanekus 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas komisjon vs. max.mobil, ettepaneku punktid 21–24.


35 – Vt 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑302/99 P ja C‑308/99 P: komisjon ja Prantsusmaa vs. TF1 (EKL 2001, lk I‑5603, punktid 27 ja 29) ning 28. oktoobri 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑236/03 P: komisjon vs. CMA CGM jt (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25 jj). Lisaks ei saa apellandi väide, mis on suunatud Esimese Astme Kohtu otsuse ülemäärase põhjenduse vastu, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuua kaasa selle kohtuotsuse tühistamist, on seega tulemusetu ning tuleb tagasi lükata. Vt paljudest kohtuotsustest ex multis 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑5425, punkt 148).


36 – Selles artiklis on sätestatud: „Apellatsioonkaebuses võib nõuda Üldkohtu lahendi, nagu see on esitatud selle lahendi resolutsioonis, täielikku või osalist tühistamist” (kohtujuristi kursiiv).


37 – Selle kohta vt kohtujurist Kokott’i 13. detsembri 2012. aasta ettepanek kohtuasjas C‑439/11 P: Ziegler vs. komisjon, punktid 20–26 (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus).


38 – Selle kohta vt ka kohtujurist Poiares Maduro ettepanek 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas komisjon vs. max.mobil, punkt 24.


39 – 26. aprilli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/86, 193/86, 99/86 ja 215/96: Asteris vs. komisjon (EKL 1988, lk 2181, punkt 27) ja Üldkohtu 14. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑275/94: CB vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑2169, punkt 62).


40 – 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt (EKL 1999, lk I‑5363, punkt 54) ja 1. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑442/03 P ja C‑471/03 P: P&O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑4845, punkt 44).


41 – Vt selle kohta 39. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Asteris (punkt 27), ja 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑458/98 P: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu (EKL 2000, lk I‑8147, punkt 81).


42 – Väite tulemusetus on nimelt seotud selle võimega apellatsioonkaebust põhjendada ega mõjuta kaebuse vastuvõetavust. Vt 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/01 P: Eurocoton jt vs. nõukogu (EKL 2003, lk I‑10091, punkt 52), 6. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑203/07 P: Kreeka vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑8161, punktid 42 ja 43) ning 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑520/09 P: Arkema vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑8901, punkt 31).


43 – See ilmneb sõnaselgelt komisjoni apellatsioonkaebuse punktidest 6, 21, 30, 37, 40, 50, 56, 67, 69 ja 70 ja tema nõuetest (vt selle kohta eespool 23. joonealune märkus).


44 – „Seetõttu on komisjon kohustatud täpsustama […] vajadusel seda, milline on nende äriühingute vastutuse määr rikkumises” (kohtujuristi kursiiv).


45 – Es obliegt der Kommission saksa keeles, mis oli autentne menetluskeel, ja Il appartient à la Commission prantsuse keeles, milles sõnastati kohtuotsus.


46 – Vt 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑429/07: X (EKL 2009, lk I‑4833, punkt 34). Vt ka minu 5. märtsi 2009. aasta ettepanek selles kohtuasjas, punkt 34.


47 – Selle kohta vt Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑897, punktid 86 ja 87).


48 – Vt 46. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus X, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika. Selle kohta vt ka minu poolt selles kohtuasjas 5. märtsil 2009 esitatud ettepaneku punkt 37.


49 – Vt 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon (EKL 1983, lk 1825, punkt 105), 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑234/89: Delimitis vs. Henninger Bräu (EKL 1991, lk I‑935, punkt 44) ja 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑344/98: Masterfoods (EKL 2000, lk I‑11369, punkt 46).


50 – Selle kohta, et solidaarvastutuse süsteemi eesmärk on võla sissenõudmise haldusmenetluse tõhustamine, vt mitme võlgniku ühe tollivõla tasumise solidaarvastutust käsitlev 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑78/10: Berel jt (EKL 2011, lk I‑717, punkt 48).


51 – Hoiatuseesmärki on Euroopa Kohtu praktikas mitu korda tunnustatud. Vt ex multis 49. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon (punkt 106); 9. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑289/04 P: Showa Denko vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑5859, punkt 61); 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑1331, punktid 37 ja 47); ning 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑1843, punktid 63, 72 ja 149).


52 – Pealegi ei tundu mulle, et küsimusi trahvi tasuma kohustatud solidaarvõlgnike omavaheliste suhete kohta saaks pidada – mis paistab olevat komisjoni seisukoht – sellele institutsioonile antud karistamispädevuse suhtes täiesti kõrvaliseks. Selliseid küsimusi võib võtta nii-öelda trahvi „medali teise poolena”, kuna ühest küljest määratakse see ettevõtjale kui rikkumise eest vastutavale majandusüksusele, kuid teisest küljest nõutakse see in concreto sisse isikutelt, kes saavad seda maksta, vajaduse korral solidaarvastutuse korras. Selle kohta vt allpool punktides 78 ja 79, apellatsioonkaebuse kolmanda väite käsitlemise raames esitatud kaalutlusi.


53 – Vt allpool punkt 83 jj.


54 – Vt 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑280/06: ETI jt (EKL 2007, lk I‑10893, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika), 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑8237, punkt 54) ning viimati ex multis 19. juuli 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑628/10 P ja C‑14/11 P: Alliance One International jt vs. komisjon (punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika) ja 8. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑508/11 P: ENI vs. komisjon (punkt 82).


55 – Vajadus komisjoni uurimistegevust mitte asjatult aeglustada, et mitte vähendada liidu konkurentsinormide rakendamise tõhusust selle institutsiooni poolt, võib kohtupraktika kohaselt oluline olla; vt selle kohta 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑8681, punkti 82 lõpp).


56 – Vt komisjoni teatis komisjoni ja EL liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel, punkt 2 (ELT 2004, C 101, lk 54).


57 – Vt määruse nr 1/2003 põhjendus 7 ja 49. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Masterfoods (punkt 47). See ülesanne on osa suuremast ülesandest, mis on liikmesriikide kohtute praktikale vastavalt ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttele antud, nimelt ülesandest tagada nende õiguste kohtulik kaitse, mis tulenevad isikutele liidu õigusest. Selle kohta vt 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet (EKL 2007, lk I‑2271, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).


58 – Vt Üldkohtu 18. septembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑24/90: Automec vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2223, punkt 85) ja eespool 56. joonealuses märkuses viidatud komisjoni teatise punkt 4.


59 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 157.


60 – Vt määruse nr 1/2003 põhjendused 22 ja 31 ning selle määruse II peatükk. Vt ka 49. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Masterfoods, punkt 56.


61 – Nimelt ilmneb just neist kaalutlustest, et solidaarvastutuse „omavaheliste” aspektide puhul kuulub solidaarvastutuse mõiste liidu õiguse kohaldamisalasse ja komisjoni pädevusse ainult sel määral, kus see on vajalik konkreetsete eesmärkide saavutamiseks, mida on aluslepingutes nimetatud seoses komisjonile antud karistamispädevuse kasutamisega.


62 – Vt eespool 57. joonealune märkus.


63 – Vt kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri 11. veebruari 2003. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus, EKL 2004, lk I‑123, ettepaneku punkt 63) ja kohtujurist Bot’ 26. oktoobri 2010. aasta ettepanekud, millest ühe ta esitas liidetud kohtuasjades C‑201/09 P ja C‑216/09 P: ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt (29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus, EKL 2011, lk I‑2239, ettepaneku punkt 181) ja teise kohtuasjas C‑352/09 P: ThyssenKrupp Nirosta jt vs. komisjon (29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus, EKL 2011, lk I‑2359, ettepaneku punkt 162).


64 – Vt seoses sellega mõttekäik kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanekus eelmises joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Aalborg Portland, punkt 65.


65 – Mis puutub sanktsioonide „kriminaalõigusega sarnasesse” olemusse, vt kohtjurist Kokott’i 28. veebruari 2013. aasta ettepanek kohtuasjas C‑681/11: Schenker und Co AG jt (punkt 40, kus on lisaks ulatuslikult viidatud ka sellele, kuidas Euroopa Kohus kohaldab oma väljakujunenud kohtupraktikas kriminaalõiguse põhimõtteid Euroopa konkurentsiõiguse valdkonnas). Tuleb ka märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas 27. septembri 2011. aasta kohtuotsuses Menarini Diagnostics vs. Itaalia (kaebus nr 43509/08, §§ 38–45) EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses olemuselt kriminaalõiguslikuks trahvi, mille Autorità garante della concorrenza e del mercato (Itaalia konkurentsiamet) oli Itaalia konkurentsi kaitsmise õigusnormide alusel määranud.


66 – Vt kohtujurist Kokott’i 3. juuli 2007. aasta ettepanek 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas ETI (punkt 71) ja seoses karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttega 63. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Aalborg Portland kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri esitatud ettepaneku punkt 63. Selle kohta tuleb ka märkida, et arvesse on võetud süü põhimõtet, eriti määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2, mis seab konkurentsinormide rikkumise eest trahvi määramise eelduseks tahtlikkuse või ettevaatamatuse.


67 – Vt 63. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas ThyssenKrupp Nirosta kohtujurist Bot’ esitatud ettepaneku punkt 162. Seoses sellega vt ka 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas komisjon vs. Anic Partecipazioni kohtujurist Cosmas’ 15. juuli 1997. aasta ettepanek, punkt 74.


68 – Nii on karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte määratletud mitmes Üldkohtu otsuses, sh vaidlustatud kohtuotsuses (vt punkt 122 ja seal viidatud täiendav kohtupraktika). 14. juuli 2005. aasta otsusega liidetud kohtuasjades C‑65/02 P ja C‑73/02 P: ThyssenKrupp Stainless jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑6773, punkt 82) määratles selle põhimõtte nii Euroopa Kohus, kuigi ta ei nimetanud seda sõnaselgelt karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtteks.


69 – Vt 63. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Aalborg Portland kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri esitatud ettepaneku punkt 63.


70 – Vt 63. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas ArcelorMittal Luxembourg kohtujurist Bot’ esitatud ettepaneku punkt 181 ja 63. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas ThyssenKrupp Nirosta sama kohtujuristi esitatud ettepaneku punkt 162.


71 – Vt selle kohta ka eespool 54. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.


72 – Vt eriti 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 170/83: Hydroterm (EKL 1984, lk 2999, punkt 11) ja 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑217/05: Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio (EKL 2006, lk I‑11987, punkt 40). Vt viimati ex multis 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alliance One International vs. komisjon (punkt 42) ja 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ENI vs. komisjon (punkt 82).


73 – 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Akzo Nobel (punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika) ja ex multis 20. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑90/09 P: General Química jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑1, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika), 63. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg (punkt 95), 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑520/09 P: Arkema vs. komisjon (EKL 2011, lk I-8901, punkt 37).


74 – Selle kohta vt ka kaalutlusi, mis on esitatud 18. juuli 2013. aasta kohtuotsuse C‑501/11: Schindler Holding jt vs. komisjon punktis 101 jj ning punktis 129. Seda kinnitab pealegi kaudselt ka määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 sõnastus, kus on sätestatud, et trahv määratakse ettevõtjatele, kes tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad konkurentsieeskirju. Sellest vaatenurgast on Euroopa Kohus möönnud, et komisjon on kohustatud juhul, kui rikkumise on toime pannud mitu ettevõtjat, tegema kindlaks neist igaühe osaluse suhtelise raskusastme (vt 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150) ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑4235, punkt 110) ja määrama seega individuaalse karistuse, mis sõltub asjaomaste ettevõtjate käitumisest ja nendele iseloomulikest joontest (vt 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑4405, punkt 44).


75 – Vt 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Akzo Nobel (punkt 57). Vt selle kohta kaalutlused kohtujurist Kokott’i ettepanekus 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas ETI (eriti punktid 68 ja 69) ja tema ettepanekus 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Akzo Nobel (eriti punktid 36 ja 37). Sellega seoses vt ka kohtujuristi ülesannetes kohtunik Vesterdorfi 10. juuli 1991. aasta ettepanek kohtuasjas T‑1/89, milles Üldkohus tegi otsuse 24. oktoobril 1991 (EKL 1991, lk II‑867, eriti lk II‑916). Seda tava, et füüsilistele või juriidilistele isikutele määratakse trahve ettevõtjate rikkumiste eest, võib selgitada, viidates ELTL artiklile 299, kus on sätestatud, et komisjoni õigusaktid, mis panevad rahalise kohustuse muudele isikutele peale riikide, saab pöörata täitmisele ning et täitmist reguleerivad selles riigis kehtivad tsiviilkohtumenetluse normid, mille territooriumil täitmine aset leiab. Niisiis kõneleb see artikkel (füüsilistest või juriidilistest) isikutest, kes on iseseisvad õigussubjektid, mitte sellistest isikutest, näiteks mõnel juhul mõnest ettevõtjast, kes seda ei ole (selle kohta vt ka 24. joonealune märkus kohtujurist Kokott’i ettepanekus 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Akzo Nobel.)


76 – Vaidlustatud kohtuotsuse kõrval võib näiteks tuua Üldkohtu hiljutise 17. mai 2013. aasta otsuse kohtuasjas T‑146/09: Parker jt vs. komisjon (punkt 83 jj), kust ilmneb selgelt, et Üldkohus kohaldas isikliku vastutuse põhimõtet ettevõtjat moodustavate konkreetsete äriühingute suhtes, mitte (ainult) ettevõtja kui niisuguse suhtes (vt eriti punkt 101). Ometi ei saa ma jätta märkimata, et Üldkohtu praktikas paistab olevat teatav vastuolu, kuna ta on hagejate argumentide ümberlükkamiseks kinnitanud, et isikliku vastutuse põhimõte „on kohaldatav ettevõtjatele, mitte äriühingutele” (vt Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑356/06: Koninklijke Volker Wessels Stevin vs. komisjon (punkti 38 lõpp) ja sama kuupäeva otsus kohtuasjas T‑347/06: Nynäs Petroleum jt vs. komisjon (punkti 40 lõpp).


77 – Vt kohtujurist Kokott’i ettepanek 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Akzo Nobel, punkt 97. Selle kohta vt ka 20. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑90/09 P: General Química jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑1, punkt 38).


78 – Vt selle kohta 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Akzo Nobel (punkt 77) ja kohtujurist Kokott’i ettepanek samas kohtuasjas, punkt 97. Vt ka 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑10065, punkt 34).


79 – Organisatsiooniliste, majanduslike ja õiguslike sidemete tõttu, mis võimaldavad sellistel isikutel avaldada otsustavat mõju isikutele, kes on rikkumise otsesed toimepanijad (vt eelmises joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Metsä-Serla, punkt 34).


80 – Vt selle kohta 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon (EKL 1974, lk 223, punkt 41) ja 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Akzo Nobel (punkt 59 koosmõjus punktiga 61), samuti kohtujurist Kokott’i ettepanek 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Akzo Nobel, punkt 97.


81 – Vt 55. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Erste Group Bank (punktid 81–84), millega kinnitati Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑5169, punkt 331).


82 – Vt ex multis 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Akzo Nobel (punktid 59 ja 61) ja 73. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus General Química (punktid 38 ja 40). Vt ka kohtujurist Kokott’i 12. jaanuari 2012. aasta ettepanek 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Alliance One International vs. komisjon.


83 – Vt selle kohta Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑40/06: Trioplast Industrier vs. komisjon (EKL 2010, lk II‑4893, punkt 167).


84 – Oma 31. märtsi 2009. aasta otsuses kohtuasjas T‑405/06: ArcelorMittal Luxembourg SA jt vs. komisjon (EKL 2009, lk II‑789, punkt 117) märkis Üldkohus, et solidaarvastutus osutub seega ühe äriühingu tegevuse eest teisele äriühingule vastutuse panemise tavapäraseks tagajärjeks, eelkõige siis, kui need kaks äriühingut moodustavad sama ettevõtja.


85 – Vt selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktid 139–141 ja seal viidatud kohtupraktika.


86 – Selles suhtes olen seisukohal, et punktis 52 mainitud põhjused, mis on seotud sanktsioonide täitmise tõhususega, võivad ka sellisel juhul endiselt õigustada trahvi määramist solidaarvastutuse korras.


87 – Vajadus kohelda juriidilisi isikuid, kes ei ole trahvi määramise otsuse vastuvõtmise ajal enam osa rikkumise toime pannud ettevõtjast, teisiti kui emaettevõtjat, kajastub näiteks vajaduses määrata 10% piir, mis on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud sellise juriidilise isiku, kuid mitte emaettevõtja käibele. Selle kohta vt kohtujurist Sharpstoni 30. mai 2013. aasta ettepanek kohtuasjas C‑50/12 P: Kendrion vs. komisjon (kohtuotsus on veel välja kuulutamata, punktid 84–87 ja seal viidatud kohtupraktika).


88 – Vt eespool punkti 81 lõpp.


89 – Sellist analüüsi võiks ehk hõlbustada asjaolu, et konkreetsetel äriühingutel, kes enam samasse kontserni ei kuulu, võib olla huvi anda komisjonile nende valduses olevaid andmeid – arusaadavalt nende süü vähendamise eesmärgil –, et viimasel oleks võimalik nende vastutuse suhteline ulatus täpselt kindlaks määrata.


90 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 155.


91 – Neid põhimõtteid ei saa tingimata tsiviilõiguses kohaldada, kuid nagu nägime eespool punktis 74, saab neid kohaldada liidu konkurentsiõiguses.


92 – 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑196/99 P (EKL 2003, lk I‑11005).


93 – Täpsemalt puudutab selle kohtuotsuse punkt 100 seesmist vastuolu kohtuasjas käsitletud vaidlusaluses otsuses ega saa olla aluseks üldpõhimõtte tunnustamisele, mille kohaselt juhul, kui otsuses, millega komisjon määrab solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi, ei ole märgitud teisiti, vastutavad solidaarvõlgnikud rikkumise eest võrdselt.


94 – Trahvi suhtosade kindlaksmääramise kohta in concreto vt ka allpool punkt 96 jj.


95 – Vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑8375, punkt 692); 51. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon (punkt 61); 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑272/09 P: KME jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I-12789, punkt 103) ja minu ettepanek kohtuasjas C‑286/11 P: komisjon vs. Tomkins (22. jaanuari 2013. aasta otsus), punkt 38.


96 – Vt minu ettepanek eelmises joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas komisjon vs. Tomkins, punktid 40 ja 41.


97 – Lisaks 95. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktikale vt minu 6. novembri 2008. aasta ettepanek kohtuasjas C‑511/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon (9. juuli 2009. aasta otsus, EKL 2009, lk I‑5843), punkt 175.


98 – Vt eriti eespool punkt 59.


99 – Vt eespool punktid 5–7.


100 – Pealegi ei muuda selline kaalutlus midagi ettepanekus, mille ma esitan kohtuasjas C‑233/11 P seoses argumendiga, mille kohaselt Üldkohus tegi vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti j tühistades otsuse ultra petita. Vt allpool punkt 151 jj.


101 – Trahvi kogusumma, mille komisjon määras kontserni VA Tech äriühingutele (arvestamata SEHV‑d ja Magrinit, kuna need olid ettevõtja Schneider tütarettevõtjad), ehk 22,05 miljonit eurot jäi nimelt muutmata. Vt eespool punktid 11 ja 13.


102 – Mis aga puutub trahvisummasse, mis määrati Schneiderile koos SEHV ja Magriniga rikkumise eest, mis pandi toime ajal, mil kaks viimati nimetatud äriühingut olid enne, kui kontsern VA Tech nad omandas, Schneideri tütarettevõtjad, milles tollel oli 100% osalus, määras Üldkohus üheainsa, kokku 8,1 miljoni suuruse trahvi kahe eraldi trahvi asemel, mille komisjon oli määranud Schneiderile eraldi (3,6 miljonit) ja Schneiderile solidaarvastutuse korras koos SEHV ja Magriniga (4,5 miljonit). See 8,1 miljoni euro suurune lõppsumma pole siiski midagi muud kui komisjoni määratud kahe eraldi trahvi summa.


103 – Vt eespool punktid 11 ja 13 ning vaidlustatud kohtuotsuse punkt 258 ja sellele järgnevad punktid.


104 – Vt 95. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij (punkt 692).


105 – Vt 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products (punkt 52), 15. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑239/99: Nachi Europe (EKL 2001, lk I‑1197, punkt 24) ja 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑240/03 P: Comunità montana della Valnerina vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑731, punkt 43). Vt ka 14. detsembri 1962. aasta otsus liidetud kohtuasjades 46/59 ja 47/59: Meroni vs. Ülemamet (EKL 1962, lk 763, eriti lk 780), samuti kohtujurist Kokott’i 17. septembri 2009. aasta ettepanek kohtuasjas C‑441/07 P: komisjon vs. Alrosa (29. juuni 2010. aasta otsus, EKL 2010, lk I‑5949), punktid 146–148.


106 – Vt minu ettepanek 95. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas komisjon vs. Tomkins, punkt 37. Vt selle kohta ka kohtujurist Poiares Maduro ettepanek 51. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Groupe Danone vs. komisjon, punkt 49.


107 – Euroopa Kohus on siiski rõhutanud, et täieliku pädevuse teostamine ei tähenda omal algatusel kontrollimist (vt eriti 95. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus KME jt vs. komisjon, punkt 104) ja et seega tuleb kohtule selle pädevuse teostamisel suuniseid anda menetluse pooltel.


108 – Seoses sellega tasub konkreetsemalt märkida, et oma kirjalikes seisukohtades, nimelt selle apellatsioonkaebuse väite raames, kus SEHV ja Magrini tuginesid sellele, et see, kuidas komisjon solidaarvastutuse kindlaks määras, on „arusaamatu”, rõhutasid nad selgelt, kuidas nende arvates on hädavajalik välja selgitada, „kes millise summa eest vastutab,” kui trahv määratakse solidaarselt äriühingutele, kes ei kuulu samasse kontserni.


109 – Asjaoluga, et tuleb tuvastada, et Üldkohus ületas oma täieliku pädevuse piire, ei kaasne minu arvates tingimata see, et ta oleks teinud oma otsuse ultra petita. Kui üks menetluspool on juba palunud Üldkohtul trahvisummat muuta, on asjaolu, et ta on selle pädevuse piirest väljunud, minu arvates midagi muud kui asjaolu, et ta on väljunud hageja nõude piirest.


110 – Vt selle kohta 2. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑89/08 P: komisjon vs. Iirimaa jt (EKL 2009, lk I‑11245, punktid 50–52 ja seal viidatud kohtupraktika).


111 – Vt eelmises joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (punkt 56) ja 17. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑197/09 RX‑II: kohtuotsuse M vs. Euroopa Ravimiamet uuesti läbivaatamine (EKL 2009, lk I‑12033, punkt 41).


112 – Vt selle kohta 110. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (punkt 55).


113 – Vt 95. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus KME jt vs. komisjon, punkt 104, samuti minu ettepanek 95. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas komisjon vs. Tomkins, punktid 66–68 ja seal viidatud kohtupraktika.


114 – 110. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (punkt 53).


115 – 18. detsembri 2009. aasta otsusega loobus Tribunal de Commerce de Grenoble selles kohtuasjas oma pädevusest Üldkohtu kasuks.


116 – Lisaks kinnitab seda, et komisjonil oli piisavalt võimalust kaitsta oma seisukohta trahvi maksma kohustatud solidaarvõlgnike omavaheliste suhete kindlaksmääramise vastu, minu arvates ka asjaolu, et apellatsioonkaebuse kuuenda väite esimeses osas heidab ta Üldkohtule ette, et too ei vastanud tema nendele argumentidele.


117 – Vt selle kohta 95. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Tomkins (punkt 61).


118 – Mul on lisaks küsimus, mis määral võib määruse nr 1/2003 artikli 23 sellist tõlgendust pidada õiguslikuks asjaoluks, mis on eespool punktis 112 viidatud kohtupraktika tähenduses „menetluse tulemuse suhtes määrav”. Nagu ma märkisin eespool punktis 27, ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–159 esitatud kaalutlused minu arvates nimelt vaidlusaluse otsuse tühistamise alus ja teiseks ei muutnud Üldkohus ka trahvisummasid nende kaalutluste alusel, välja arvatud osas, kus Üldkohus määras kindlaks enda poolt uuesti määratud trahvisumma omavahelise jaotumise solidaarvõlgnike vahel.


119 – Vt 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑1611, punkt 121); 63. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (punkt 372); 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑202/07 P: France Télécom vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑2369, punkt 30) ja 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑440/07 P: komisjon vs. Schneider Electric (EKL 2009, lk I‑6413, punkt 135).


120 – 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑259/96 P: nõukogu vs. de Nil ja Impens (EKL 1998, lk I‑2915, punktid 32 ja 33), 63. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon (punkt 372), eelmises joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus France Télécom vs. komisjon (punkt 29) ja eelmises joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Schneider Electric (punkt 135).


121 – Selle kohta vt eespool punktid 44–46.


122 – Vt eespool punkt 5.


123 – Vt eespool punkt 10.


124 –      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 140, 144 ja punkti 163 lõpp.


125 – Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 144.


126 –      Vt eespool punktid 5–7 ja vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1.


127 – Mis puutub sellesse, siis ilmneb Reyrolle apellatsioonkaebusest selgelt, et ta ei vaidlustanud asjaolu, et Üldkohus võttis trahvi suuruse määramisel arvesse rikkumise viimase täisaasta käivet.


128 – Ehk vastavalt seoses ajavahemikuga 15. aprillist 1988 kuni 13. detsembrini 2000, mil need kaks äriühingut kuulusid kontserni Schneider (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 246) ja ajavahemikuga 1. juulist 2002 kuni 11. maini 2004, mil neid kaht äriühingut kontrollis kontsern VA Tech (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 243).


129 – Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui ühel apellandil lubataks Euroopa Kohtus esitada esimest korda väide, mida ta ei ole õigel ajal esitanud Üldkohtus, tähendaks see, et tal on õigus laiendada kohtuvaidluse ulatust apellatsioonimenetluse staadiumis võrreldes esimeses kohtuastmes arutatud asjaga. Vt 54. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Alliance One International jt vs. komisjon (punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).


130 – 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑176/06: Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑170, punkt 17). Vt ka Üldkohtu 9. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑17/08 P: Andreasen vs. komisjon (punkt 96).


131 – Vt 30. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑70/12 P: Quinn Barlo vs. komisjon (punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).


132 – 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑4405, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).


133 – Vt vaidlusaluse otsuse punktid 28–48 ja 61–68.


134 – 22. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑89/11 P: E.ON Energie vs. komisjon (punktid 125 ja 126).


135 – Selle kohta vt Euroopa Kohtu uue kodukorra artikkel 170. Seda võib pidada kohaldatavaks väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt, mille järgi kohaldatakse menetlusnorme üldiselt kõigi nende jõustumise hetkel pooleliolevate vaidluste suhtes. Vt selle kohta 12. novembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Meridionale Industria Salumi jt (EKL 1981, lk 2735, punkt 9), 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑61/98: De Haan (EKL 1999, lk I‑5003, punkt 13) ja 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑450/06: Varec (EKL 2008, lk I‑581, punkt 27).


136 – Vt eespool 106. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.


137 – Vt 40. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products (punkt 53).


138 – Ibidem, punkt 57.


139 – Ettevõtjale VA Technologie määratud trahvi kogusummat pealegi ei vähendatud. Vt eespool 101. joonealune märkus.


140 – Vt küsimus nr 5 küsimuste hulgast, mille Üldkohus saatis pooltele 21. jaanuaril 2010.


141 – Vt 51. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon (punktid 74–76).