Language of document : ECLI:EU:C:2014:256

EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

10. aprill 2014(*)


Sisukord


I – Õiguslik raamistik

II – Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

III – Hagid Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

IV – Poolte nõuded menetluse Euroopa Kohtus

V – Apellatsioonkaebused

A – Komisjoni apellatsioonkaebus

1. Kolm esimest väidet ja seitsmes väide

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

2. Komisjoni apellatsioonkaebuse põhjendatuse tagajärjed

B – Reyrolle apellatsioonkaebus

1. Esimene väide, et rikutud on karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

2. Teine väide, et rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

C – SEHV ja Magrini apellatsioonkaebus

1. Kaks esimest väidet, mille kohaselt on rikutud ne ultra petita põhimõtet ja ei ole austatud jõustunud otsuse seadusjõudu

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

2. SEHV ja Magrini apellatsioonkaebuse põhjendatuse tagajärjed

VI – Kohtukulud

Apellatsioonkaebus – Konkurents ‒ Keelatud kokkulepe – Gaasiisolatsiooniga jaotusseadmete projektide turg – Solidaarvastutus trahvi maksmise eest – Ettevõtja mõiste – Isikliku vastutuse ning karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtted ‒ Üldkohtu täielik pädevus ‒ Ne ultra petita põhimõte ‒ Proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtted

Liidetud kohtuasjades C‑231/11 P–C‑233/11 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 13. ja 16. mail 2011 esitatud kolm apellatsioonkaebust,

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Antoniadis, R. Sauer ja N. von Lingen, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis, (C‑231/11 P),

apellant,

teised menetlusosalised:

Siemens AG Österreich, asukoht Viin (Austria),

VA Tech Transmission & Distribution GmbH & Co. KEG, asukoht Viin,

Siemens Transmission & Distribution Ltd, asukoht Manchester (Ühendkuningriik),

Siemens Transmission & Distribution SA, asukoht Grenoble (Prantsusmaa),

Nuova Magrini Galileo SpA, asukoht Bergamo (Itaalia),

esindajad: Rechtsanwalt H. Wollmann ja Rechtsanwalt F. Urlesberger,

hagejad esimeses kohtuastmes,

ja

Siemens Transmission & Distribution Ltd (C‑232/11 P),

Siemens Transmission & Distribution SA,

Nuova Magrini Galileo SpA (C‑233/11 P),

esindajad: Rechtsanwalt H. Wollmann ja Rechtsanwalt F. Urlesberger,

apellandid,

teine menetlusosaline:

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Antoniadis, R. Sauer ja N. von Lingen, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses kohtuastmes

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president L. Bay Larsen, Euroopa Kohtu asepresident K. Lenaerts neljanda koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud M. Safjan, J. Malenovský ja A. Prechal (ettekandja),

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,

arvestades kirjalikus menetluses ja 2. mai 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 19. septembri 2013. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Komisjon, Siemens Transmission & Distribution Ltd, Siemens Transmission & Distribution SA ja Nuova Magrini Galileo SpA (edaspidi need kolm äriühingut koos „apellatsioonkaebuse esitanud äriühingud”) paluvad osaliselt tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑122/07–T‑124/07: Siemens Österreich jt vs. komisjon (EKL 2011, lk II‑793, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus tühistas osaliselt komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsuse K(2006) 6762 (lõplik) EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed), mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2008, C 5, lk 7; edaspidi „vaidlusalune otsus”), ja muutis seda.

I –  Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikkel 23 „Trahvid” näeb ette:

„[…]

2.      Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

a)      rikuvad [EÜ] artiklit [81] või [82] […]

[…]

3.      Trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

[…]”

3        Kõnealuse määruse artiklis 31 „Otsuste läbivaatamine Euroopa Kohtus” on sätestatud:

„Euroopa Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.”

II –  Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

4        Käesoleva vaidluse aluseks olevad asjaolud, nii nagu need on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–22, võib kokku võtta järgmiselt.

5        Vaidlus puudutab keelatud kokkulepet, mis käsitleb selliste gaasisolatsiooniga jaotusseadmete (edaspidi „GIS”) müüki, mis kontrollivad energiavooge energiavõrkudes. Tegemist on suure võimsusega elektriseadmega, mida kasutatakse käivitusvalmis elektrialajaamade peamise osana.

6        Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–3 on käesoleva vaidlusega seotud erinevaid äriühinguid kirjeldatud järgmiselt:

„1      20. septembril 1998 omandas VA Technologie AG [(edaspidi „VA Technologie”)] kogu osaluse Rolls‑Royce’i tütarettevõtjas Reyrolle Ltd, millest sai VA Tech Reyrolle Ltd ja hiljem Siemens Transmission & Distribution Ltd […] (edaspidi „Reyrolle”). 13. märtsil 2001 kasutas VA Technologie oma 100% osalusega tütarettevõtja VA Tech Transmission & Distribution GmbH & Co. KEG […] (edaspidi „KEG”) kaudu Reyrollet sissemaksena alles asutatud uude äriühingusse VA Tech Schneider High Voltage GmbH (edaspidi „VAS”), milles talle kuulus tema tütarettevõtja kaudu 60% osalus ning ülejäänud osalus selles äriühingus kuulus Schneider Electric SA‑le [(edaspidi „Schneider”)]. Viimase sissemakseks VAS‑sse oli Schneider Electric High Voltage SA‑ga, millest sai VA Tech Transmission & Distribution SA, ning hiljem Siemens Transmission & Distribution SA […] (edaspidi „SEHV”), ja Nuova Magrini Galileo SpA […] (edaspidi „Magrini”), mis olid enne tema 100% osalusega tütarettevõtjad, kusjuures SEHV‑sse koondati alates 1999. aastast Schneider[i] […] mitme tütarettevõtja varasem kõrgpingega seotud tegevus.

2      2004. aasta oktoobris omandas VA Technologie KEG kaudu kogu Schneider[i] […] osaluse VAS kapitalis.

3      2005. aastal sai Siemens AG [(edaspidi „Siemens”)] ainukontrolli kontserni üle, mille emaettevõtja oli VA Technologie (edaspidi „kontsern VA Tech”); see toimus avaliku ostupakkumise kaudu, mille tegi tütarettevõtja Siemens AG Österreich […] (edaspidi „Siemens Österreich”). Pärast nimetatud kontrolli saamist toimus kõigepealt VA Technologie ja seejärel VAS ühinemine Siemens Österreichiga.”

7        3. märtsil 2004 teavitas ABB Ltd (edaspidi „ABB”) komisjoni keelatud kokkuleppe olemasolust GIS‑de sektoris ja esitas trahvi kaitse suulise taotluse vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155, edaspidi „koostööteatis”). 25. aprillil 2004 andis komisjon ABB‑le tingimusliku kaitse trahvide eest.

8        ABB avalduste põhjal alustas komisjon uurimist ja teostas 11. ja 12. mail 2004 ootamatult kontrollimised Siemensi, Areva T&D SA, kontserni VA Tech, Hitachi Ltd ja Japan AE Power Systems Corp. (edaspidi „JAEPS”) ruumides. 20. aprillil 2006 võttis komisjon vastu vastuväiteteatise, mis tehti teatavaks 20 äriühingule, nende seas ka apellatsioonkaebuse esitanud äriühingutele. Asjaomased äriühingud kuulati ära 18. ja 19. juulil 2006.

9        24. jaanuaril 2007 tegi komisjon vaidlusaluse otsuse, mis tehti teatavaks 20 äriühingule, kellele oli adresseeritud vastuväiteteatis, st lisaks apellatsioonkaebuse esitanud äriühingutele järgmised äriühingud: Siemens Österreich, KEG, ABB, Alstom SA, Areva SA, Areva T&D AG, Areva T&D Holding SA ja Areva T&D SA (neli viimati nimetatud äriühingut koos edaspidi „Areva”), Fuji Electric Holdings Co. Ltd ja Fuji Electric Systems Co Ltd (kaks viimati nimetatud äriühingut koos edaspidi „Fuji”), Hitachi Ltd ja Hitachi Europe Ltd (kaks viimati nimetatud äriühingut koos edaspidi „Hitachi”), JAEPS, Schneider, Mitsubishi Electric System Corp. (edaspidi „Mitsubishi”) ja Toshiba Corp. (edaspidi „Toshiba”).

10      Vaidlusaluses otsuses tuvastatud kartellikokkuleppe tunnused on kokkuvõtvalt esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 14–16:

„14      Vaidlus[aluse] otsuse põhjendustes 113–123 märkis komisjon, et kartellis osalenud eri ettevõtjad koordineerisid ülemaailmselt, välja arvatud teatud riigid, GIS projektide lepingute sõlmimist kokkulepitud tingimustel, eesmärgiga säilitada kvoodid, mis suures osas väljendasid nende väljakujunenud turuosasid. Ta täpsustas, et GIS projektide lepingute sõlmimine toimus „Jaapani” ühiskvoodi ja „Euroopa” ühiskvoodi alusel, mis omakorda jagati vastavalt Jaapani ja Euroopa tootjate vahel. Viinis [(Austria)] 15. aprillil 1988 sõlmitud kokkulepe (edaspidi „kokkulepe GQ”) määratles korra, mida järgides tuli GIS projekti leping sõlmida kas Jaapani või Euroopa tootjaga ja mille alusel arvati lepingu väärtus kas ühe või teise kvoodi hulka. Lisaks, vaidlus[aluse] otsuse põhjendustes 124–132 täpsustas komisjon, et kartellis osalenud eri ettevõtjate vahel kehtis ka suuline kokkulepe (edaspidi „ühiskokkulepe”), mille kohaselt GIS projektid esiteks Jaapanis ja teiseks kartelli Euroopa liikmete riikides, mida koos nimetati GIS projektide „tootjariigid”, suunati vastavalt kas kartelli Jaapani või Euroopa liikmetele. „Tootjariikides” GIS projektide kohta nende kahe grupi vahel teavet ei vahetatud ja neid ei arvatud vastavate kvootide hulka.

15      Kokkulepe GQ sisaldas ka kartelli toimimiseks vajalikku teabevahetuse korda kahe tootjagrupi vahel, mille täitmise tagasid mõlema grupi sekretärid asjassepuutuvate hankemenetluste manipuleerimise teel ja nende GIS projektide hinna kindlaksmääramise teel, mille suhtes avaliku hanke lepingut ei saanud sõlmida. Vastavalt kokkuleppe GQ lisale 2 kohaldati seda kokkulepet kogu maailmas, v.a Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan ja 17 Lääne‑Euroopa riiki. Lisaks tuli vastavalt ühiskokkuleppele anda Euroopa grupile GIS projektid nendes Euroopa riikides, mis ei kuulunud „tootjariikide” hulka, ja Jaapani tootjad kohustusid Euroopas GIS projektide suhtes pakkumisi mitte tegema.

16      Komisjon tuvastas, et GIS projekte jagati Euroopa tootjate vahel vastavalt Viinis 15. aprillil 1988 sõlmitud kokkuleppele „E-Group Operation Agreement for GQ-Agreement” (E‑grupi kokkulepe GQ‑kokkuleppe rakendamiseks […]). Ta täheldas, et GIS projekte anti Euroopas samade reeglite ja korra alusel, mida kohaldati GIS projektide lepingute sõlmimisele teistes riikides. See tähendas, et ka Euroopas tuli GIS projektidest teada anda, need identifitseerida, nende suhtes lepingud sõlmida ja neid korraldada, või et neile oli määratud minimaalne hinnatase.”

11      Vaidlusaluses otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude ja antud õiguslike hinnangute alusel järeldas komisjon, et süüdistatud ettevõtjad on rikkunud EÜ artiklit 81 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/19, lk 146, edaspidi „EMP leping”) artiklit 53 ning ta määras neile trahvid, mille suurus arvutati suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) ja koostööteatises sätestatud meetodite alusel.

12      Komisjon otsustas, et koostööteatise kohaselt tuleb rahuldada ABB taotlus trahvide eest kaitse saamiseks, kuid kontserni VA Tech äriühingute esitatud leebema kohtlemise taotlused tuleb kõik rahuldamata jätta.

13      Vaidlusaluse otsuse artiklid 1 ja 2 sätestavad:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad on rikkunud EÜ artiklit 81 ja [EMP] lepingu artiklit 53, sest nad osalesid mainitud ajavahemikel mitmes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses [GIS] projektide sektoris [Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP)]:

[…]

m)      [Magrini], 15. aprillist 1988 kuni 13. detsembrini 2000 ja 1. aprillist 2002 kuni 11. maini 2004;

n)      [Schneider], 15. aprillist 1988 kuni 13. detsembrini 2000;

[…]

p)      Siemens [Österreich], 20. septembrist 1998 kuni 13. detsembrini 2000 ja 1. aprillist 2002 kuni 11. maini 2004;

q)      [Reyrolle], 15. aprillist 1988 kuni 13. detsembrini 2000 ja 1. aprillist 2002 kuni 11. maini 2004;

r)      [SEHV], 15. aprillist 1988 kuni 13. detsembrini 2000 ja 1. aprillist 2002 kuni 11. maini 2004;

[…]

t)      [KEG], 20. septembrist 1998 kuni 13. detsembrini 2000 ja 1. aprillist 2002 kuni 11. maini 2004.

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest on määratud järgmised trahvid:

[…]

j)      Schneider […]: 3 600 000 eurot;

k)      Schneider […] solidaarselt [SEHV] ja [Magriniga]: 4 500 000 eurot;

l)      [Reyrolle]: 22 050 000 eurot, millest:

i)      17 550 000 eurot solidaarselt [SEHV] ja [Magriniga], ning

ii)      12 600 000 eurot solidaarselt Siemens [Österreichiga] ja [KEG‑ga];

[…]”

III –  Hagid Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

14      Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 33, 34 ja 229 nähtub, et hagejad esitasid oma tühistamisnõuete põhjendamiseks kaks väidet.

15      Esimese väite kohaselt oli rikutud EÜ artikli 81 lõiget 1, EMP lepingu artikli 53 lõiget 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikeid 2 ja 3 ning artiklit 25. See väide jagunes neljaks osaks, millest esimese kohaselt puuduvad rikkumise kohta tõendid, teise kohaselt on rikkumise kestuse kindlaksmääramisel tehtud hindamisvigu, kolmanda kohaselt on määratud liiga suur trahv ja neljanda kohaselt on ajavahemiku osas enne 16. juulit 1998 väidetav rikkumine aegunud.

16      Teine väide tugines asjaolule, et rikutud on olulisi vorminõudeid ja õigust olla ära kuulatud ning eelkõige hagejate õigust küsitleda süüdistuse tunnistajaid, mis tuleneb 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktist d.

17      Üldkohus kinnitas suures osas rikkumise olemasolu, nagu komisjon seda vaidlusaluses otsuses tuvastanud oli, ja kogu VA Tech kontsernile määratud trahvi summat, st iga sellesse kontserni kuuluva äriühingu poolt tasumisele kuuluvate summade summat.

18      Kuigi Üldkohus vähendas kontserni VA Tech äriühingute toimepandud rikkumise kestust, jättes sellest välja ajavahemiku 1. aprillist kuni 30. juunini 2002, ja tühistas selles osas vaidlusaluse otsuse (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 63–72 ja 236 ning resolutsiooni punkt 1), leidis kohus seejärel oma täielikku pädevust teostades, et vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei mõjuta kõnealune rikkumise kestuse vähendamine neile äriühingutele määratud trahvi summat (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 261).

19      Tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 137–165 esitatud arutluskäigule, leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 166 siiski, et pidades Reyrollet, SEHV‑d ja Magrinit solidaarselt vastutavaks sellise trahvisumma maksmise eest, mis selgelt ületas nende ühise vastutuse, pidamata Siemens Österreichi ja KEG‑d SEHV‑le ja Magrinile määratud trahvi teatud osa tasumise eest solidaarselt vastutavateks ning jätmata trahvi ühte osa ainult Reyrolle kanda, on komisjon rikkunud karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet.

20      Kõnealuse kohtuotsuse punktis 167 järeldas Üldkohus sellest, et vaidlusaluse otsuse artikkel 2 tuleb SEHV‑le ja Magrinile määratud trahvi arvutamise osas ja hagejate poolt solidaarselt tasumisele kuuluvate summade kindlaksmääramise osas tühistada.

21      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 236–264 muutis Üldkohus täielikku pädevust teostades hagejatele määratud trahve, määrates samuti kindlaks nende erinevate trahvide osad, mille tasumise eest peab vastutama iga äriühing solidaarvõlgnike omavahelises sisemises suhtes, lähtudes selle kohtuotsuse punktides 158 ja 159 välja toodud põhimõtetest.

22      Samuti tühistas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktid j, k ja l ning määras resolutsiooni punktis 3 kindlaks järgmised trahvisummad:

„–      [SEHV] ja [Magrini] solidaarselt [Schneideriga]: 8 100 000 eurot;

–      [Reyrolle] solidaarselt Siemens [Österreichi], [KEG], [SEHV] ja [Magriniga]: 10 350 000 eurot;

–      [Reyrolle] solidaarselt Siemens [Österreichi] ja [KEG‑ga]: 2 250 000 eurot;

–      [Reyrolle]: 9 450 000 eurot.”

IV –  Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus

23      Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 osas, milles see põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 asuval Üldkohtu järeldusel, et komisjon on kohustatud määrama kindlaks iga samasse ettevõtjasse kuuluva äriühingu vastava osa kogusummas, mis on neilt äriühingutelt solidaarselt välja mõistetud, ja tühistada selle kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3 osas, milles Üldkohus määrab vastavalt sama kohtuotsuse punktis 158 koostoimes punktidega 245, 247, 262 ja 263 esitatud kaalutlustele uuesti kindlaks trahvisummad, märkides ära iga äriühingu poolt tasumisele kuuluva osa nendest summadest;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles sellega pannakse vastavalt kõnealuse kohtuotsuse punktile 157 komisjonile kohustus määrata kindlaks iga samasse ettevõtjasse kuuluva äriühingu vastav osa kogusummas, mis on neilt äriühingutelt solidaarselt välja mõistetud, ja tühistada see kohtuotsus osas, milles Üldkohus lähtuvalt sama kohtuotsuse punktis 158 toodud kaalutlustest koostoimes punktidega 245, 247, 262 ja 263 määrab kindlaks trahvisumma selle osa, mille peab iga äriühing tasuma, ning muudab sellega vaidlusalust otsust;

–        jätta rahuldamata hagiavaldused kohtuasjades T‑122/07–T‑124/07 osas, milles paluti tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktid j, k ja l;

–        mõista apellatsioonimenetluse ja esimese kohtuastme kulud välja vastustajatelt ja hagejatelt.

24      Reyrolle, SEHV ja Magrini paluvad Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        rahuldada kõik nende nõuded.

25      Reyrolle palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

–        muuta vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 neljandat taanet nii, et Reyrollele selles määratud trahvi oleks vähendatud vähemalt 7 400 000 võrra;

–        teise võimalusena tühistada selle kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3 teda puudutavas osas ja suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;

–        igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt.

26      SEHV ja Magrini paluvad oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 osas, milles see tunnistab tühiseks vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktid j ja k;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 esimene taane, jätta jõusse vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktid j ja k ning otsustada seoses nimetatud otsuse artikli 2 punktiga k, et iga solidaarvõlgnik peab kandma ühe kolmandiku 4 500 000 euro suurusest summast;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 esimene taane ning suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;

–        igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt.

27      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta Reyrolle ning SEHV ja Magrini apellatsioonkaebused terves ulatuses rahuldamata, ja

–        mõista kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitanud äriühingutelt.

28      Euroopa Kohtu presidendi 1. juuli 2011. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑231/11 P ja C‑233/11 P kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

V –  Apellatsioonkaebused

A –  Komisjoni apellatsioonkaebus

29      Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks seitse tühistamisväidet, milles ta väidab vastavalt, et rikutud on määruse nr 1/2003 artiklit 23, Üldkohtu täielikku pädevust, isikliku vastutuse ning karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtteid, ne ultra petita põhimõtet, võistlevuse põhimõtet, põhjendamiskohustust ja komisjoni kaalutluspädevust, mis tal on nende õigussubjektide kindlakstegemisel, kellele tuleb rikkumise eest vastutus panna.

30      Kolme esimest ja seitsmendat väidet tuleb analüüsida koos.

1.     Kolm esimest väidet ja seitsmes väide

a)     Poolte argumendid

31      Oma esimeses väites heidab komisjon Üldkohtule ette määruse nr 1/2003 artikli 23 rikkumist seoses sellega, et kohus tõlgendas kõnealust sätet nii, et see annab komisjonile pädevuse või paneb isegi kohustuse määrata kindlaks iga kaasvõlgniku vastav osa trahvi maksmisel, milleks komisjon neile solidaarvastutuse pani, kuna rikkumise pani toime ettevõtja, millesse nad kuulusid.

32      Trahvi määramise pädevus, mis komisjonil vastavalt sellele sättele on, puudutab vaid solidaarsuse välimist suhet, st suhet, mis esineb komisjoni ja otsuse adressaatide vahel, kes vastutavad trahvi tasumise eest solidaarselt kui ühe ja sama ettevõtja osad, mitte aga nende erinevate solidaarvõlgnike omavahelist sisemist suhet.

33      Komisjoni pädevus panna vastutus trahvi tasumise eest solidaarselt mitmele äriühingule tuleneb otseselt „ettevõtjate” vastutusest. Seevastu ei saa ettevõtja mõistest tuletada laiemat pädevust, mis võimaldaks komisjonil määrata kindlaks solidaarvõlgnike omavahelised õiguslikud suhted.

34      Teises väites leiab komisjon, et tõlgendades määruse nr 1/2003 artiklit 23 nii, et see sisaldab pädevust või isegi kohustust panna paika solidaarvõlgnike omavahelised sisemised suhted, ja määrates sel alusel kindlaks erinevate hagi esitanud äriühingute konkreetsed osad, ületas Üldkohus õigusi, mida talle annab täielik pädevus, kuna see pädevus puudutab vaid välimist suhet, mis esineb komisjoni ja selle ettevõtja vahel, kellele trahv on määratud.

35      Kolmandas väites heidab komisjon Üldkohtule ette seda, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte nõuab, et otsuse iga adressaat, kes on trahvi tasumise eest solidaarselt vastutav, peab saama sellest otsusest tuletada selle osa, mille tasumise eest on solidaarvõlgnike seas vastutav tema, peale seda, kui komisjonile on kogu trahv tasutud.

36      See põhimõte, nagu ka isikliku vastutuse põhimõte, on kohaldatav ettevõtjale kui sellisele, mitte aga erinevatele juriidilistele üksustele, mis selle ettevõtja moodustavad.

37      Karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte nõuab, et komisjon analüüsiks trahvide summa kindlaksmääramisel iga rikkumise toime pannud ettevõtja osaluse suhtelist raskust, võttes aluseks asjaomaste ettevõtjate individuaalset tegevust ja arvestades vajadusel raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.

38      Seitsmendas väites leiab komisjon, et kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse punkti 150 saab tõlgendada nii, et komisjon on kohustatud panema trahvi tasumise eest solidaarse vastutuse kõikidele üksustele, keda saab ühe ettevõtja toimepandud rikkumises osalemise eest vastutavaks pidada, läheb kohtuotsus vastuollu valikuvabadusega, mis komisjonil selles küsimuses on.

b)     Euroopa Kohtu hinnang

39      Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt võib komisjon oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad EÜ artikli 81 või 82 sätteid.

40      Esimese väite raames heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 seisukohale, et üksnes komisjoni pädevuses – seoses tema trahvi määramise õiguse teostamisega määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel – on „määrata kindlaks eri äriühingute osad kogusummas, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad, kuna nad moodustasid ühe ettevõtja, ja [et] seda kohustust [ei saa] panna siseriiklikele kohtutele”.

41      Kõigepealt olgu meenutatud, et liidu konkurentsiõigus on suunatud ettevõtjate tegevusele (vt eelkõige 8. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑508/11 P: ENI vs. komisjon, punkt 82, ja 11. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑440/11 P: komisjon vs. Stichting Administratiekantoor Portielje, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

42      Aluslepingute koostajad otsustasid kasutada ettevõtja mõistet, et määratleda konkurentsiõiguse rikkumise toimepanija, keda saab karistada vastavalt EÜ artiklitele 81 ja 82, mitte aga muid mõisteid nagu äriühingu või juriidilise isiku mõiste, mida on kasutatud eelkõige EÜ artiklis 48 (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑501/11 P: Schindler Holding jt vs. komisjon, punkt 102).

43      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähistab ettevõtja mõiste majandustegevusega tegelevat mis tahes üksust, olenemata selle õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Seda mõistet tuleb mõista nii, et see hõlmab majandusüksust, isegi kui see majandusüksus koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt eelkõige 19. juuli 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑628/10 P ja C‑14/11 P: Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      Kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutama (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco, punkt 42, ning komisjon vs. Stichting Administratiekantoor Portielje, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Seda arvestades tuleb meenutada, et teatud asjaoludel võib juriidilist isikut, kes ei ole konkurentsiõiguse rikkumise toimepanija, siiski karistada teise juriidilise isiku rikkuva tegevuse eest, kui need isikud kuuluvad mõlemad samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ettevõtja, kes rikkus EÜ artiklit 81.

46      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi, et tal on eraldi õigusvõime – ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid ja seda eelkõige majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete tõttu, mis neid kahte õigussubjekti seovad (vt eelkõige eespool viidatud kohtupraktika komisjon vs. Stichting Administratiekantoor Portielje, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

47      Kuigi seda liiki vertikaalses kapitalistlikus suhtes saab asjaomast emaettevõtjat ennast pidada liidu konkurentsiõiguse normide rikkujaks, tuleneb tema vastutus rikkumise eest täielikult tema tütarettevõtja vastutusest (vt selle kohta 22. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑286/11 P: komisjon vs. Tomkins, punktid 43 ja 49, ning 26. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑50/12 P: Kendrion vs. komisjon, punkt 55).

48      Seejärel saab komisjon pidada emaettevõtjat tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks (vt eelkõige 29. märtsi 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑201/09 P ja C‑216/09 P: ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, EKL 2011, lk I‑2239, punkt 98).

49      Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 õiguspäraselt, et kohtupraktikast tuleneb, et kui konkurentsiõiguse tähenduses ühe ja sama ettevõtja rikkumises osalemise eest võib isiklikult vastutavaks pidada mitut isikut, vastutavad nad selle rikkumise eest solidaarselt.

50      Komisjoni kriitika, mille ta on seitsmenda väite raames esitanud kõnealuse punkti 150 suhtes, tuleb tagasi lükata, kuna sellest punktist – arvestades konteksti ja selles punktis viidatud kohtupraktikat – ei tulene, et komisjon oleks tegelikult kohustatud panema ühe solidaarse vastutuse trahvi eest kõikidele isikutele, keda saab pidada isiklikult vastutavaks ühe ja sama ettevõtja poolt toimepandud rikkumises osalemises.

51      Seega, kui komisjonil on vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2 vabadus panna ühe trahvi eest solidaarne vastutus erinevatele juriidilistele isikutele, kes kuuluvad ühte ja samasse, rikkumise eest vastutavasse ettevõtjasse, peab komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel, kohaldades konkreetsel juhul ettevõtja mõistet, mis on liidu õiguse mõiste, arvestama teatud piirangutega, mis nõuavad, et oleks kohaselt arvesse võetud asjaomase ettevõtja tunnuseid, sellisena nagu ta rikkumise toimepanemise ajal oli.

52      Komisjon peab solidaarsuse välimise suhte kindlaksmääramisel järgima eeskätt karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 tuleb trahvisumma kindlaksmääramisel arvestada asjaomasele ettevõtjale isiklikult süüks pandava rikkumise raskust ja kestust.

53      Siinkohal tuleb meenutada, et tegurid, mida tuleb rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta ja mis võivad seega olla aluseks asjaomasele majandusüksusele määratud trahvi individualiseerimisel, on iga asjaomase ettevõtja käitumine, iga ettevõtja roll kokkuleppe sõlmimisel või kooskõlastatud tegevuse elluviimisel, tulu, mida nad nendest kokkulepetest või tegevustest võisid saada, nende ettevõtjate suurus, asjaomaste kaupade väärtus ning oht, mida seda laadi rikkumised liidu eesmärkidele kujutavad (28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 242).

54      Selles kontekstis leidis Üldkohus muu hulgas õigesti esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153, et komisjon ei saa solidaarselt tasumisele kuuluvaid summasid ise vabalt kindlaks määrata, ja teiseks selle kohtuotsuse punktis 154, et käesolevas asjas oli komisjon kohustatud arvesse võtma järeldusi, mis ta tegi vaidlusaluse otsuse põhjenduses 468 seoses eri ettevõtjate vastutusega neid puudutavate rikkumise ajavahemike eest.

55      Kuigi komisjoni trahve määrav otsus peab tingimata olema adresseeritud juriidilistele isikutele, kes moodustavad ettevõtja, ei tähenda see piirang, mis on puhtalt praktilist laadi, et juhul, kui komisjon kasutab vabadust panna ühe trahvi eest solidaarvastutus mitmele juriidilisele isikule, kuna nad moodustasid rikkumise toimepanemise ajal ühe ettevõtja, on liidu konkurentsiõiguse normid ja põhimõtted kohaldatavad mitte üksnes asjaomase ettevõtja suhtes, vaid ka seda moodustavate juriidiliste isikute suhtes.

56      Eeltoodust tuleneb, et liidu konkurentsiõiguse normid, kaasa arvatud need, mis puudutavad komisjoni karistamispädevust, ja liidu õiguse põhimõtted, mis käsitlevad isiklikku vastutust rikkumise eest ning karistuste ja sanktsioonide individuaalsust, mida tuleb kõnealuse karistamispädevuse teostamisel järgida, puudutavad üksnes ettevõtjat kui sellist, mitte aga füüsilisi või juriidilisi isikuid, kes sellesse ettevõtjasse kuuluvad.

57      Eelkõige, kuna trahvi tasumise solidaarvastutuse mõiste liidu õiguses tuleneb otseselt ettevõtja mõistest, puudutab see üksnes ettevõtjat, mitte aga seda moodustavaid äriühinguid.

58      Kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 2 tuleneb, et komisjon võib panna ühe trahvi eest solidaarvastutuse mitmele äriühingule, kui nad kuuluvad samasse ettevõtjasse, ei võimalda selle sätte sõnastus ega solidaarvastutuse mehhanismi eesmärk järeldada, et see karistamispädevus ulatuks kaugemale solidaarvastutuse välimise suhte kindlaksmääramisest, st pädevuseni määrata kindlaks solidaarvõlgnike osad nende omavahelises sisemises suhtes.

59      Vastupidi, solidaarvastutuse mehhanismi eesmärk seisneb selles, et tegemist on täiendava õigusliku instrumendiga, mis komisjonil on selleks, et toetada tema tegevuse tõhusust konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratud trahvide sissenõudmisel, kuna see mehhanism vähendab komisjoni kui nendest trahvidest tekkinud võla võlausaldaja jaoks maksejõuetusriski, ja see on osa hoiatavast eesmärgist, mida konkurentsiõiguses üldjuhul taotletakse, nagu seda Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151 muu hulgas õiguspäraselt on kinnitanud (vt analoogia alusel ka 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑78/10: Berel jt, EKL 2011, lk I‑717, punkt 48).

60      Solidaarvõlgnike vahelises sisemises suhtes nende omavaheliste osade kindlaksmääramine seda kahekordset eesmärki aga ei puuduta. Nimelt on tegemist vaidlusküsimusega, mis tuleb lahendada hiljem ja mis ei oma komisjoni jaoks üldjuhul enam tähtsust, kuna üks või mitu kõnealust kaasvõlgnikku on kogu trahvi talle juba tasunud.

61      Lisaks ei sisalda ei määrus nr 1/2003 ega liidu õigus üldiselt norme, mis võimaldaksid lahendada sellist vaidlusküsimust, mis puudutab asjaomaste äriühingute poolt solidaarselt tasumisele kuuluva võla tasumise omavahelist jaotamist (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Berel, punktid 42 ja 43).

62      Neil asjaoludel, juhul, kui solidaarselt määratud trahvi kaasvõlgnike vastavad osad ei ole lepinguga kindlaks määratud, määrab kõnealused osad liidu õigust järgides kindlaks siseriiklik kohus vaidluse suhtes kohaldatava siseriikliku õiguse alusel.

63      Siseriiklikesse kohtutesse esitatud regressihagide raames rakendub ELL artiklist 4 tulenev komisjoni kohustus teha liikmesriikide kohtuasutustega lojaalset koostööd, sõltumata asjaolust, et neid hagisid tuleb reeglina lahendada kohaldatava siseriikliku õiguse alusel. Nimelt, kuivõrd komisjoni otsuses, mis kehtestab trahvi tasumise eest solidaarvastutuse, määratletakse solidaarvõlgnikud ja kehtestatakse maksimaalse summa, mida komisjon igaühelt neist võib nõuda, määrab see otsus kindlaks õigusliku raamistiku, milles need hagid tuleb lahendada. Teiseks võib komisjonil olla olulist teavet selleks, et määrata kindlaks kaasvõlgnike osade suurused.

64      Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 seisukohale, et üksnes komisjoni pädevuses – seoses tema trahvi määramise õiguse teostamisega määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel – on „määrata kindlaks eri äriühingute osad kogusummas, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad, kuna nad moodustasid ühe ettevõtja, ja [et] seda kohustust [ei saa] panna siseriiklikele kohtutele”.

65      Sellest järeldub samuti, et Üldkohus rikkus ka teisi õigusnorme, kui nimetas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–159 teatud põhimõtteid, mis käsitlevad solidaarvastutuse sisemist suhet.

66      Kõigepealt, kuna – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 56 on juba öeldud – karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte puudutab üksnes ettevõtjat kui sellist, mitte aga füüsilisi või juriidilisi isikuid, kes sellesse ettevõtjasse kuuluvad, rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsusega õigusnormi, leides selle kohtuotsuse punktis 153, et see põhimõte nõuab, et iga äriühing peab saama tuletada otsusest, milles talle on määratud ühe või mitme äriühinguga solidaarselt tasumisele kuuluv trahv, selle osa, mille tema peab tasuma suhtes teiste solidaarvõlgnikega, kui komisjoni nõue on rahuldatud.

67      Edasi, kuna – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 62 juba öeldud – solidaarselt määratud trahvi kaasvõlgnike osade suuruse määrab liidu õigust järgides kindlaks siseriiklik kohus vaidluse suhtes kohaldatava siseriikliku õiguse alusel, rikkus Üldkohus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 esiteks, et mõiste „solidaarvastutus trahvi maksmise eest” on sõltumatu mõiste, mida tuleb tõlgendada nii, et arvestatakse selle eesmärki ja konkurentsiõiguse süsteemi, mille osa see on, ning vajadusel ka üldpõhimõtteid, mis tulenevad siseriiklike õiguskordade tervikust, ja teiseks, et isegi kui maksekohustus, mis on äriühingutel, kellele komisjon on liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest määranud solidaarselt tasumisele kuuluvad trahvid, erineb sellest, mis on kaasvõlgnikel eraõigusliku kohustuse puhul, tuleb eeskujuks võtta just solidaarvastutuse õiguslik regulatsioon.

68      Lisaks, kuna komisjoni karistamispädevus puudutab vaid solidaarvastutuse välimise suhte kindlaksmääramist, rikkus Üldkohus samuti õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156, kus ta leidis, et otsus, millega komisjon paneb mitmele äriühingule solidaarse trahvi maksmise kohustuse, tekitab vältimatult kõik tagajärjed, mis õiguslikult kaasnevad trahvide maksmise õigusliku korraga konkurentsiõiguse sätete alusel, ja seda nii võlausaldaja ja solidaarvõlgnike suhete seisukohast kui ka solidaarvõlgnike omavaheliste suhete seisukohast.

69      Lõpuks on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 158 ja 159 õigusnormi rikutud sellega, et Üldkohus leidis nendes sisuliselt, et kui otsuses, millega komisjon määrab ühe ettevõtja rikkumise eest mitmele äriühingule solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi, ei ole märgitud, et mõned äriühingud vastutavad ettevõtja rikkumises teatud ajavahemikul osalemise eest suuremas ulatuses kui teised, tuleb eeldada, et nad vastutavad võrdsetes osades ja järelikult ka võrdsetes osades summadest, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad.

70      Nimelt ei näe liidu õigus ette sellist vaikimisi kohaldatavat võrdsete osadega vastutuse reeglit, kuna – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 62 juba öeldud – trahvi tasumise eest solidaarselt vastutavate kaasvõlgnike osad tuleb liidu õigust järgides kindlaks määrata siseriikliku õiguse kohaselt.

71      Samas tuleb rõhutada, et põhimõtteliselt ei ole liidu õigusega vastuolus see, kui trahvi sisemine jaotamine toimub vastavalt siseriiklikule õigusnormile, mis määrab solidaarvõlgnike osad kindlaks lähtuvalt nende suhtelisest vastutusest või süüst rikkumise toimepanemises, milles süüdistatakse ettevõtjat, kuhu nad kuuluvad, ja millele lisandub vajadusel vaikimisi kohaldatav reegel, et kui ebavõrsetes osades jaotamist nõudvad äriühingud ei suuda tõendada, et mõned äriühingud vastutavad asjaomase ettevõtja rikkumises teatud ajavahemikul osalemise eest suuremas ulatuses kui teised, peavad need äriühingud vastutama võrdsetes osades.

72      Teiseks sisaldavad vaidlustatud kohtuotsuse punktid 245, 247, 262 ja 263, mida komisjon kritiseerib, samuti õigusnormi rikkumist osas, milles Üldkohus määrab neis talle ELTL artikli 261 kohaselt määruse nr 1/2003 artiklis 31 antud täielikku pädevust teostades kindlaks trahvisumma osad, mis tuleb kõnealuse rikkumise ajavahemiku eest tasuda igal asjaomasesse ettevõtjasse kuuluval äriühingul.

73      Vaidlustatud kohtuotsuse nimetatud punktides seda sisemist jaotamist tehes tugines Üldkohus sõnaselgelt selle kohtuotsuse punktides 158 ja 159 esitatud kaalutlustele. Nagu aga käesoleva kohtuotsuse punktis 70 on otsustatud, sisaldavad need kaalutlused õigusnormi rikkumist seoses sellega, et need kehtestavad vaikimisi kohaldatava võrsete osadega vastutuse reegli.

74      Lisaks, kuna – nagu nähtub käesolevast kohtuotsusest – karistamispädevus, mis on komisjonile antud vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2, ei sisalda pädevust jaotada määratud trahvi solidaarvõlgnike vahel nende omavahelises sisemises suhtes, kui trahv on terves ulatuses tasutud ja komisjoni nõue sellega rahuldatud, ei saa ka Üldkohtul olla sellist jaotamisõigust täieliku pädevuse raames, mis talle on antud kõnealuse määruse artikliga 31, et asjaomast trahvi tühistada, vähendada või suurendada.

75      Nimelt, kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lubab Üldkohtu täielik pädevus tal asendada komisjoni hinnangu enda omaga (vt eelkõige 26. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑679/11 P: Alliance One International vs. komisjon, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika), ei laiene see pädevus siiski hinnangutele, mis ei kuulu komisjoni karistamispädevuse alla.

76      Kõikidest neist kaalutlustest tuleneb, et komisjoni kolme esimese väitega tuleb nõustuda, kuid seitsmes väide tagasi lükata.

77      Neil asjaoludel tuleb komisjoni apellatsioonkaebus rahuldada, ilma et Euroopa Kohtul oleks vaja analüüsida komisjoni neljandat, viiendat ja kuuendat väidet. Nimelt on need väited apellatsioonkaebuse kolme esimese väitega võrreldes selgelt teisejärgulised, kuna need põhinevad eeldusel, et Euroopa Kohus lükkab need kolm esimest väidet tagasi. Pealegi, kui nende väidetega oleks nõustutud, ei saaks need kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist suuremas ulatuses sellest, mis on saavutatud kolme esimese väite põhjendatuse tuvastamise tagajärjel.

2.     Komisjoni apellatsioonkaebuse põhjendatuse tagajärjed

78      Kõigepealt tuleb tõdeda, et komisjoni apellatsioonkaebuse põhjendatus ei too kaasa vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 tühistamist, nagu komisjon seda esimese võimalusena nõudnud on.

79      Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 137–167 ja punktist 237, et Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse artikli 2 SEHV‑le ja Magrinile määratud trahvi arvutamise osas ja hagejate poolt solidaarselt tasumisele kuuluvate summade kindlaksmääramise osas kolmel põhjusel, st kuna pidades Reyrollet, SEHV‑d ja Magrinit solidaarselt vastutavaks sellise trahvisumma maksmise eest, mis selgelt ületas nende ühise vastutuse, pidamata Siemens Österreichi ja KEG‑d SEHV‑le ja Magrinile määratud trahvi teatud osa tasumise eest solidaarselt vastutavateks ning jätmata trahvi ühte osa ainult Reyrolle kanda, rikkus komisjon karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet.

80      Ent nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 27 on märkinud, ei tulene see kolmekordne põhjendus, mida komisjon Euroopa Kohtus liiati vaidlustanud ei ole ja millele Üldkohus vaidlusaluse otsuse punkti 2 tühistamisel tugines, solidaarvastutuse sisemist suhet käsitlevate põhimõtete kohaldamisest, nagu need on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153–159 ja mis on komisjoni apellatsioonkaebuse esemeks.

81      See põhjendus tuleneb hoopis solidaarvastutuse välimist suhet, st iga äriühingu vastutust komisjonile sellise trahvi terves ulatuses tasumise eest, mis on määratud ettevõtjale, millesse nad kuulusid rikkumise toimepanemise ajal, reguleerivate põhimõtete kohaldamisest, nagu Üldkohus neid meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 148–152, punkti 153 esimeses lauses ja punktis 154, mis ei sisalda mingit õigusnormi rikkumist, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 49, 54, 57 ja 59.

82      Seevastu toob komisjoni esimese kolme väite põhjendatus kaasa vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 tühistamise, nagu asjaomane institutsioon seda ka palub, kuna selle kohtuotsuse punktidest 245, 247, 262 ja 263 tuleneb sõnaselgelt, et asjaomaste äriühingute osade kindlaksmääramine nende omavahelises sisemises suhtes, mida Üldkohus tegi oma täielikku pädevust teostades ja kõnealuse kohtuotsuse punktides 158 ja 159 esitatud solidaarvõla sisemist jaotamist puudutavatele põhimõtetele tuginedes, kuulub kaalutluste hulka, millele Üldkohus tugines, et muuta ja seejärel määrata sama kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 loetletud trahve.

83      Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3 tuleb tühistada niivõrd, kui see määrab kindlaks nende trahvisummade osad, mille suhtes oli esimese kohtuastme hagejatele pandud solidaarvastutus.

84      Kuna hagid jäeti vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 4 kohaselt ülejäänud osas rahuldamata, ei ole vaja rahuldada komisjoni nõuet jätta rahuldamata nõuded kohtuasjades T‑122/07, T‑123/07 ja T‑124/07 seoses sellega, mis puudutab vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktide j, k ja l tühistamist, mida hagejad on esimeses kohtuastmes palunud.

B –  Reyrolle apellatsioonkaebus

85      Reyrolle esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet, millest esimene tugineb karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte ning teine võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisele.

1.     Esimene väide, et rikutud on karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet

a)     Poolte argumendid

86      Oma esimeses väites väidab Reyrolle, et Üldkohus rikkus karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet, kuna ta rikkus oma täielikku pädevust teostades määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3, määrates trahvi ettevõtjale, mille moodustasid Rolls‑Royce ja Reyrolle ajavahemikul 1988–1998, lähtumata kõnealuse ettevõtja olukorrast, vaid tuginedes sellise majandusüksuse majanduslikule võimule, mis tekkis alles mitu aastat hiljem, kui Reyrolle müüdi VA Technologie’le.

87      Reyrolle väitel ei oleks Üldkohus pidanud arvutama mitte üht lähtesummat, mille aluseks oli selle ettevõtja käive ja turuosa, mille moodustas VA Tech, vaid ta oleks pidanud määrama Reyrolle puhul kindlaks eraldi lähtesumma varasema ajavahemiku kohta, mil – nagu on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 6 – too oli Rolls‑Royce’i tütarettevõtja, ehk ajavahemiku kohta 15. aprillist 1988 kuni 20. septembrini 1998.

88      Reyrolle sõnul oleks ajavahemiku kohta, mis eelnes Reyrolle müümisele VA Technologie’le, lähtesumma tulnud kindlaks määrata, lähtudes ettevõtja Rolls‑Royce/Reyrolle turuosast ja üksnes selle ettevõtja käibest. Nii oleks kogu Reyrollele määratud trahvisumma pidanud olema maksimaalselt 2,05 miljonit eurot.

89      Komisjon leiab, et see väide ei ole põhjendatud. Ta väidab, et erineva lähtesumma kindlaksmääramine ajavahemikuks, mil Reyrolle kuulus ettevõtjasse Rolls-Royce, ei olnud põhjendatud, kuna selle ettevõtte emaettevõtjale ei saanud ühtegi rikkumist süüks panna. Igal juhul, isegi kui nõustuda sellise erineva lähtesummaga, tuleks trahvi olemasolevate andmete alusel suurendada, mitte vähendada.

b)     Euroopa Kohtu hinnang

90      Reyrolle väidab, et karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte nõuab, et kuna ta kuulus ajal, mil ta osales asjaomases kartellikokkuleppes, järjestikku kahe ettevõtja koosseisu, st ettevõtjasse Rolls-Royce ja hiljem ettevõtjasse, mille moodustas kontsern VA Tech, oleks 9 450 000 euro suurune trahv, mille Üldkohus talle vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 viimases taandes täielikku pädevust teostades individuaalselt määras, tulnud arvutada kahele kõnealusele ettevõtjale kahe erineva lähtesumma põhjal, kattes rikkumise kaks järjestikust perioodi, mille jooksul ta kuulus kummagi nende ettevõtja koosseisu.

91      Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 52 juba öeldud, nõuab karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 tuleb trahvisumma kindlaksmääramisel arvestada asjaomasele ettevõtjale isiklikult süüks pandava rikkumise raskust ja kestust. Seda põhimõtet tuleb kohaldada ka siis, kui – nagu käesolevaski asjas – trahvisumma määrab kindlaks Üldkohus oma täielikku pädevust teostades.

92      Nagu aga kohtujurist on oma ettepaneku punktides 131–134 sisuliselt märkinud, nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 140, 144 ja 164, et määrates kindlaks Reyrollele eraldiseisvat trahvi ajavahemiku eest, mil ta kuulus Rolls-Royce’i kontserni, tugines Üldkohus kaalutlusele, mille kohaselt pani sel ajavahemikul rikkumise toime Reyrolle iseseisvalt, kuna komisjon oli tuvastanud, et ettevõtja Rolls-Royce emaettevõtja osas oli rikkumine aegunud. Pealegi on selge, et sellele rikkumisele järgnenud ajal jätkas Reyrolle osalemist kartellikokkuleppes kui osa ettevõtjast, mille moodustas VA Tech kontsern, mille juhtivat äriühingut VA Technologie peeti samuti rikkumise eest vastutavaks.

93      Sellest järeldub, et kuna käesoleval juhul ei saanud ettevõtjale Rolls-Royce rikkumist individuaalselt süüks panna, nõuab karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõte, et trahvisumma määrataks kindlaks mitte kõnealuse ettevõtja tunnuste alusel, vaid üksnes selle ettevõtja tunnuste alusel, mille moodustas enne selle VA Technologie poolt omandamist vaid Reyrolle ning peale seda omandamist Reyrolle ja teised kontserni VA Tech äriühingud, kes kartellikokkuleppe osalesid.

94      Seega võis Üldkohus õigustatult määrata VA Tech kontsernist moodustunud ettevõtja 2003. aasta ehk rikkumise viimase täisaasta käibe põhjal kindlaks üheainsa lähtesumma ja seejärel sellest lähtuvalt eri äriühingute vastutuse ulatuse rikkumise eest ajavahemikel, mil nad kartellis osalesid.

95      Neil asjaoludel tuleb Reyrolle apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

2.     Teine väide, et rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid

a)     Poolte argumendid

96      Oma teises väites heidab Reyrolle Üldkohtule ette, et viimane rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet seoses sellega, et ta kohaldas oma täieliku pädevuse teostamise raames erinevaid arvutusmeetodeid kui need, mida kasutati teiste äriühingute puhul ja mis seavad ta viimastega võrreldes tuntavalt ebasoodsamasse olukorda.

97      Esiteks, mis puudutab SEHV‑d ja Magrinit ehk äriühinguid, mis kuulusid järjestikku ettevõtjate Schneider ja VA Tech alla, siis nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 241, et Üldkohus määras seoses nende äriühingute eri ettevõtjate alla kuulumise iga ajavahemikuga kindlaks eri lähtesummad. Reyrolle suhtes kohaldas Üldkohus aga täiesti erinevat meetodit, kuna ta määras trahvi kindlaks ühetaolise põhisumma alusel, olgugi et see äriühing kuulus rikkumise ajal erinevatesse ettevõtjatesse, mis tõigi kaasa sellele äriühingule ebaproportsionaalse trahvi määramise.

98      Teiseks on Reyrolle diskrimineerimine seda enam märkimisväärne, kui võrrelda talle määratud trahvi arvutusmeetodit sellega, mida komisjon kasutas teatavate Jaapani ettevõtjate puhul, kelle olukord on tema omaga täiesti sarnane, kuna nende ettevõtjate puhul lähtus Üldkohus erinevatest lähtesummadest seoses ajavahemikuga, mis eelnes sellele, kui nende gaasisolatsiooniga jaotusseadmete valdkonna tegevus liideti ühisettevõtjaga.

99      Komisjon leiab, et see väide on vastuvõetamatu, kuna seda Üldkohtus ei esitatud ja seega kujutab see endast uut väidet. Igal juhul on see väide põhjendamatu.

b)     Euroopa Kohtu hinnang

100    Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide selle teise väite osas tuleb tagasi lükata.

101    Kuigi Reyrolle tõepoolest ei esitanud esimeses kohtuastmes väiteid diskrimineerimise kohta, millele ta viitab apellatsioonkaebuse käesolevas väites, ei muuda see asjaolu kõnealust väidet vastuvõetamatuks.

102    Nimelt võib Reyrolle esitada apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtus väiteid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enese pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida (29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑176/06 P: Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, punkt 17).

103    Käesoleval juhul heidab Reyrolle Üldkohtule ette, et viimane kohtles teda diskrimineerivalt, kui määras oma täieliku pädevuse teostamise raames kindlaks talle määratava trahvi summa. Kuigi Üldkohus kasutas trahvide arvutamiseks sama meetodit, mida komisjongi, võttis Üldkohus nii toimides selle meetodi siiski omaks ja seega tuleneb väidetav diskrimineerimine, mille üle Reyrolle kurdab, uuest trahvi arvutamisest, nagu seda tegi Üldkohus, ja lähtub järelikult vaidlustatud kohtuotsusest.

104    Lisaks sellele ja niivõrd, kui see puudutab trahvi arvutamist, nagu seda tegi Üldkohus oma täielikku pädevust teostades, ei saa seda väidet pidada vastuvõetamatuks, kuna tulenevalt selle laadist ei oleks saanud seda esimeses kohtuastmes esitada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Alliance One International, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

105    Mis puudutab kõnealuse väite sisulist analüüsi, siis tuleneb kohtupraktikast, et täieliku pädevuse teostamine ei tohi trahvisummade kindlaksmääramisel kaasa tuua diskrimineerimist ettevõtjate vahel, kes osalesid ELTL artikli 101 lõiget 1 rikkuvas kokkuleppes (vt eelkõige 30. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑70/12 P: Quinn Barlo jt, vs. komisjon, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

106    Lisaks on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega tegemist ainult siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4405, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

107    Siiski tuleb tõdeda, et käesoleval juhul ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikutud, kuna Reyrolle ei olnud ei kontserniga Schneider ega Jaapani tootjatega sarnases olukorras.

108    Kõigepealt, mis puudutab väidet, et Reyrollet on SEHV‑ga ja Magriniga võrreldes diskrimineeritud, siis on käesoleva kohtuotsuse punktides 92 ja 93 juba märgitud, et Reyrolle osales asjaomases rikkumises, kuuludes ühte ettevõtjasse, st ettevõtjasse, mille moodustas VA Tech kontsern, mille koosseis rikkumise jooksul muutus.

109    Järgmiseks on see olukord erinev sellest, milles asusid SEHV ja Magrini. Nimelt osalesid need äriühingud järjestikku kõnealuses kartellikokkuleppes, kuuludes kahte erinevasse ettevõtjasse, st alguses selle ettevõtja koosseisus, mille emaettevõtja oli Schneider, ja hiljem peale nende müümist VA Technologie’le selle ettevõtja koosseisus, mille moodustas kontsern VA Tech. Lisaks sellele pandi nii Schneiderile kui VA Technologie’le isiklik vastutus selles kartellikokkuleppes osalemise eest.

110    Samamoodi ei saa tõdeda, et Reyrolle ja Jaapani tootjad olid sarnases olukorras. Nimelt on tuvastatud, et asjaomased Jaapani tootjad, st ühelt poolt Fuji ja Hitachi ning teiselt poolt Mitsubishi ja Toshiba, osalesid alguses selles kartellis iseseisvalt. Kuigi 1. oktoobril 2002 ühendasid need äriühingud oma tegevused GIS‑de sektoris kahte ühisesse ettevõtjasse, st vastavalt JAEPS‑sse ja TM T&D Corp‑sse, jätkasid nad eksisteerimist siiski autonoomsete ja sõltumatute ettevõtjatena. Reyrolle puhul see nii aga ei ole, kuna peale tema müümist VA Technologie’le ja tema ühendamist VA Tech kontsernist moodustunud ettevõtjaga, ei olnud ta enam autonoomne ja sõltumatu ettevõtja.

111    Lõpuks, mis puudutab väidetavat proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, siis tuleneb Euroopa Kohtu hästi välja kujunenud praktikast, et Euroopa Kohus ei saa apellatsioonkaebuse raames õigusküsimusi käsitledes asendada Üldkohtu hinnangut õigluse kaalutlustel oma hinnanguga, kui Üldkohus andis oma hinnangu täieliku pädevuse raames ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest neile määratud trahvisummade üle otsustades. Ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tal tõdeda, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Quinn Barlo jt vs. komisjon, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

112    Reyrolle põhjendas aga oma etteheidet, mille kohaselt on talle Üldkohtu poolt määratud trahv ebaproportsionaalne, üksnes väidetega, et teda on koheldud ebavõrselt, ning pealegi osutusid need põhjendamatuteks. Ta ei ole esitanud ka konkreetseid argumente, mis kinnitaksid selle trahvi absoluutsumma määra liigsust. Järelikult tuleb see etteheide proportsionaalsuse põhimõtte väidetava rikkumise kohta tagasi lükata.

113    Sellest järeldub, et Reyrolle apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud teine väide tuleb samuti tagasi lükata.

114    Seega, kuna ühegi Reyrolle apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

C –  SEHV ja Magrini apellatsioonkaebus

115    Kõigepealt ja ühiselt tuleb analüüsida SEHV ja Magrini apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud kahte esimest väidet.

1.     Kaks esimest väidet, mille kohaselt on rikutud ne ultra petita põhimõtet ja ei ole austatud jõustunud otsuse seadusjõudu

a)     Poolte argumendid

116    SEHV ja Magrini väidavad esiteks, et nende Üldkohtule esitatud hagi puudutas 4 500 000 euro suurust trahvi, mille nad pidid vastavalt vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktile k tasuma solidaarselt Schneideriga, mitte aga samuti 3 600 000 euro suurust trahvi, mille pidi selle otsuse artikli 2 punkti j kohaselt tasuma Schneider üksi. Teiseks märgivad need äriühingud, et kuigi ainult Schneider oleks võinud viimati mainitud trahvi vaidlustada, ta hagi Üldkohtule ei esitanud.

117    Sellest tuleneb, et tühistades vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktis j määratud trahvi ja hõlmates selle summa trahviga, mille tasumise eest vastutavad solidaarselt Schneider, SEHV ja Magrini, Üldkohus mitte üksnes ei rikkunud ne ultra petita põhimõtet, vaid eiras ka Schneideri suhtes jõustunud otsuse seadusjõudu.

118    Komisjon leiab, et see apellatsioonkaebus on tervenisti vastuvõetamatu, kuna selles esitatud nõuded on täpselt vastupidised neile, mis esitati hagis Üldkohtule. Igal juhul, kuna järjestikku ettevõtjatesse Schneider ja VA Tech kuulunud äriühingutele solidaarselt määratud trahvi küsimus esitati Üldkohtule hagi raames, mille esitasid hagejad esimeses kohtuastmes, võis kohus selle trahvi summat oma täielikku pädevust teostades muuta, eiramata ne ultra petita põhimõtet kui ka jõustunud otsuse seadusjõudu.

b)     Euroopa Kohtu hinnang

119    Kõigepealt tuleb ennekõike meenutada, et – nagu seda kinnitab kodukorra artikli 113 lõige 1 apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis – apellatsioonkaebuses võib nõuda esimeses astmes esitatud nõuete täielikku või osalist rahuldamist.

120    Järelikult, nagu on märkinud kohtujurist oma ettepaneku punktis 150, on käesolev apellatsioonkaebus vastuvõetamatu osas, milles apellandid paluvad kinnitada vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti k, mille tühistamist nad aga esimeses kohtuastmes nõudsid.

121    Järgmiseks, nagu kohtujurist samuti oma ettepaneku punktis 150 on märkinud, on SEHV ja Magrini apellatsioonkaebus lisaks sellele vastuvõetamatu osas, milles nad paluvad jätta jõusse vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkt j, kuna see säte puudutab trahvi, mida sai vaidlustada üksnes äriühing Schneider. Kõnealune äriühing Üldkohtule aga hagi esitanud ei ole.

122    Lõpuks on see apellatsioonkaebus vastuvõetamatu ka osas, milles SEHV ja Magrini paluvad Euroopa Kohtul seoses vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktiga k otsustada, et iga solidaarvõlgnik peab tasuma ühe kolmandiku summast 4 500 000 eurot. Nimelt tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 74, et kui liidu kohus teostab oma täielikku pädevust, ei ole tal õigust jaotada trahvi solidaarvõlgnike vahel nende omavahelises sisemises suhtes.

123    Ometi ei saa komisjon nõuda SEHV ja Magrini nõuete vastuvõetamatuks tunnistamist osas, milles nad paluvad osaliselt tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3.

124    Tuleb märkida, et SEHV ja Magrini väidavad oma apellatsioonkaebuses, et Üldkohus tegutses ultra petita, tühistades vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti j ja ka selle otsuse artikli 2 punkti k osas, milles viimati nimetatud säte puudutab Schneiderit. Apellandid väidavad selles osas, et Schneider ei ole Üldkohtule tühistamishagi esitanud, mistõttu on vaidlusalune otsus muutunud tema suhtes lõplikuks. Apellantide sõnul on aga trahv, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 esimeses taandes peale vaidlusaluse otsuse artikli 2 tühistamist Schneiderit puudutavas osas muutis, nende suhtes iseäranis ebasoodne.

125    Kuna apellandid on vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 osalise tühistamise nõuete põhjendamiseks esitanud väited, mis on tekkinud kohtuotsuse enda pinnalt, tuleb need väited käesoleva kohtuotsuse punktis 102 viidatud kohtupraktikat arvestades tunnistada vastuvõetavateks.

126    Esimese kahe väite sisulise analüüsiga seoses tuleb meenutada, et liidu kohtul on õigus teostada oma täielikku pädevust, kui tal on palutud anda hinnang trahvisumma küsimuses (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Alliance One International vs. komisjon, punkt 105).

127    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktis j Schneiderile individuaalselt määratud trahvisumma küsimust ei ole Üldkohtul hinnata palutud.

128    Nimelt, kuna Schneider ei ole kõnealuse summa vaidlustamiseks hagi esitanud, ei saa seda teha ka SEHV ja Magrini, sest kõnealune trahv ei ole määratud neile äriühingutele.

129    Neil asjaoludel tuleb järeldada, et Üldkohus tegutses ultra petita, tühistades vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktid j ja k ning muutes kõnealuse resolutsiooni punkti 3 esimeses taandes nende sätetega määratud trahve, hõlmates need ühe summaga, mille peavad solidaarselt tasuma Schneider, SEHV ja Magrini.

130    On küll tõsi, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 248 märgib, et kuigi kõnealune muutmine ei muuda trahvi kogusummat, mida komisjon võib Schneiderilt solidaarvastutuse välimisest küljest nõuda, on see kõnealusele ettevõtjale siiski soodsam osas, mis puudutab trahvisummat, mida see äriühing peab lõpuks solidaarvastutuse sisemise jaotamise raames tasuma. Ometi ei tohtinud Üldkohus trahvi SEHV ja Magrini suhtes ebasoodsamalt muuta ei solidaarvastutuse välimisest ega sisemisest küljest. Nimelt, kuna Üldkohus ei saanud kõigepealt tuvastada kõnealuse trahvi määramise ebaseaduslikkust, rikkumata ne ultra petita põhimõtet, ei saanud ta seejärel teostada oma täielikku pädevust, et seda trahvi tühistada, vähendada või suurendada.

131    Kõigest eeltoodust järeldub, et SEHV ja Magrini kahe esimese väitega tuleb nõustuda.

132    Neil asjaoludel tuleb SEHV ja Magrini apellatsioonkaebus rahuldada, ilma et Euroopa Kohus peaks analüüsima selle apellatsioonkaebuse kolmandat väidet, mis puudutab võistlevuse põhimõtet. Nimelt on see väide kahe esimese väitega võrreldes selgelt teisejärguline, kuna eeldusel, et Euroopa Kohus need tagasi lükkab, heidetakse kolmandas väites Üldkohtule ette seda, et viimane rikkus igal juhul õigusnormi, muutes vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 esimeses taandes trahvi, andmata asjaomastele äriühingutele võimalust esitada trahvi uuesti määramise kohta oma seisukohti. Pealegi, juhul kui selle väitega nõustuda, ei saaks see kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist suuremas ulatuses sellest, mis tuleneb kahe esimese analüüsitud väite põhjendatusest.

2.     SEHV ja Magrini apellatsioonkaebuse põhjendatuse tagajärjed

133    Võttes arvesse nende apellatsioonkaebuses esitatud nõuete osalist vastuvõetamatust, nagu on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktides 119–122, toob SEHV ja Magrini esimese kahe väite põhjendatus kaasa vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 tühistamise osas, milles see tühistab vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktid j ja k, ning samuti vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 esimese taande tühistamise.

134    Kuna SEHV ja Magrini ülejäänud osas ei ole oma apellatsioonkaebuses palunud, et rahuldataks nende hagid kohtuasjades T‑122/07–T‑124/07, jäävad need vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 4 kohaselt rahuldamata.

VI –  Kohtukulud

135    Kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

136    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

137    Kuna Reyrolle apellatsioonkaebus (C‑232/11 P) jäeti rahuldamata ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud välja mõista Reyrollelt.

138    Kuna komisjoni apellatsioonkaebusega (C‑231/11 P) tuli nõustuda ja komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist esimese kohtuastme hagejatelt, tuleb käesoleva apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud neilt välja mõista.

139    Kuna SEHV ja Magrini apellatsioonkaebusega (C‑233/11 P) tuli samuti nõustuda ja need äriühingud on nõudnud kohtukulude väljamõistmist komisjonilt, tuleb käesoleva apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud viimaselt välja mõista.

140    Ülejäänud osas ei tule esimese astme kohtumenetlusega seotud kulude jaotamist, nagu see on kindlaks määratud vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktides 5–7, muuta.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑122/07–T‑124/07: Siemens Österreich jt vs. komisjon resolutsiooni punkt 2 osas, milles see tühistab komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsuse K(2006) 6762 (lõplik) EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed) artikli 2 punktid j ja k.

2.      Tühistada Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑122/07–T‑124/07: Siemens Österreich jt vs. komisjon resolutsiooni punkti 3 esimese taande.

3.      Tühistada Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑122/07–T‑124/07: Siemens Österreich jt vs. komisjon resolutsiooni punkti 3 teise kuni neljanda taande osas, milles need määravad kindlaks esimese kohtuastme hagejatele solidaarselt tasumisele kuuluvate trahvisummade osad.

4.      Jätta apellatsioonkaebused ülejäänud osas rahuldamata.

5.      Mõista kohtuasjas C‑231/11 P esitatud apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud välja Siemens AG Österreichilt, VA Tech Transmission & Distribution GmbH & Co. KEG‑lt, Siemens Transmission & Distribution Ltd’lt, Siemens Transmission & Distribution SA‑lt ja Nuova Magrini Galileo SpA‑lt.

6.      Mõista kohtuasjas C‑232/11 P esitatud apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud välja Siemens Transmission & Distribution Ltd’lt.

7.      Mõista kohtuasjas C‑233/11 P esitatud apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

8.      Esimese astme kohtumenetlusega seotud kulud jaotatakse vastavalt Üldkohtu 3. märtsi 2011. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑122/07–T‑124/07: Siemens Österreich jt vs. komisjon resolutsiooni punktidele 5–7.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: saksa.