ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

19. juuni 2015(*)

EAGGF – Tagatisrahastu – EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Suhkru riiklik ladustamine – Kulude suurendamine seoses ladude rentimisega – Varude aastainventuur – Ladustamiskohtade füüsiline inspekteerimine – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus – Proportsionaalsus – Põhjendamiskohustus – Fondidele varalise kahju tekkimise oht – Kasulik mõju

Kohtuasjas T‑358/11,

Itaalia Vabariik, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Marchini,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Rossi ja D. Nardi,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 15. aprilli 2011. aasta rakendusotsus 2011/244/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 102, lk 33), kuna sellega arvati rahastatavate kulutuste hulgast välja teatavad Itaalia Vabariigi tehtud kulutused, ning komisjoni 3. veebruari 2010. aasta ja 3. jaanuari 2011. aasta kirjad kui seda otsust ettevalmistavad aktid,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg (ettekandja),

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 20. jaanuari 2015. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Ühenduste Komisjoni talituste inspekteerimiskäik algas 7. mail 2007 Agenzia per l’erogazioni in agricoltura (AGEA, Itaalia põllumajandusmaksete amet) asukohas Roomas (Itaalia), jätkus Emilia Romagna maakonnas (Itaalia) asuvates suhkruladudes ning päädis viimase koosolekuga inspekteerimiskäigu liikmete ja Itaalia ametivõimude vahel 11. mail 2007 Bolognas (Itaalia). Kõnealune inspekteerimine puudutas seda, kuidas Itaalia ametivõimud kohaldavad Euroopa Liidu norme suhkru riikliku ladustamise osas.

2        Inspekteerimiskäigu tulemusel teavitas komisjon 19. juuni 2007. aasta teates Itaalia ametivõime kooskõlas komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGF‑i ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT L 171, lk 90), artikli 11 lõikega 1 eeskirjade eiramistest, mis tuvastati läbi viidud kontrolli käigus, ning nägi ette parandusmeetmed ja meetmed menetluste tõhustamiseks.

3        AGEA 7. augusti 2007. aasta teates esitasid Itaalia ametivõimud oma seisukohad etteheidete suhtes, mille komisjoni talitused olid välja toonud 19. juuni 2007. aasta kirjas.

4        Komisjon kutsus 5. juuni 2008. aasta kirjaga Itaalia ametivõimud kahepoolsetele läbirääkimistele vastavalt määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 kolmandale lõigule.

5        Kõnealusel koosolekul, mis toimus 17. juunil 2008 Brüsselis (Belgia), arutasid pooled kõiki küsimusi, mis olid toodud komisjoni märkustes. Komisjoni talitused edastasid 21. augusti 2008. aasta teatega Itaalia ametivõimudele koosoleku protokolli, milles oli esitatud nii Itaalia ametivõimude kui ka komisjoni seisukohad, komisjoni järeldused suhkru Itaalias sekkumisladustamise kontrollisüsteemi puuduste kohta ja sellele vastavad rahalised tagajärjed, samuti täiendava teabe andmise taotluse.

6        AGEA 24. oktoobri 2008. aasta teatega esitasid Itaalia ametivõimud oma seisukohad koosoleku protokolli kohta ja vastasid täiendava teabe andmise taotlusele.

7        Komisjoni talitused saatsid 3. veebruari 2010. aasta kirjaga Itaalia Vabariigile määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 2 kolmanda lõigu alusel koostatud ametlikud järeldused. Komisjon märkis, et ta jääb oma seisukoha juurde, mille kohaselt ei ole liidu õigusega kooskõlas suhkru ladustamist puudutavad ja makseasutuste tehtud teatud kulutused, mille tegid Itaalia Vabariigi akrediteeritud makseasutused ja mis on deklareeritud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) raames, ning teatas oma kavatsusest teha finantskorrektsioone ja jätta liidu rahastamisest välja kogusumma 2 077 637 eurot. Komisjon kinnitas, et ta hindas seda summat liidu õiguse kolme rikkumise alusel. Itaalia ametivõimud vaidlesid käesolevas asjas vastu neist üksnes kahele rikkumisele:

–        suhkru ladustamise kulude suurenemine 35% võrra, mis oli tingitud rendile võetud ladude eest hoiulevõtjatele makstud tasu tõttu vastavalt komisjoni 27. juuni 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1262/2001, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/2001 üksikasjalikud rakenduseeskirjad sekkumisametite teostatava suhkru kokkuostu ja müügi osas (EÜT L 178, lk 48; ELT eriväljaanne 03/33, lk 64), artikli 9 lõike 5 teisele lõigule, ilma et Itaalia ametivõimud oleksid komisjonile esitanud tõendeid, et konkreetse suurenemise põhjusi oleks vormikohaselt kontrollitud või isegi et sellised kontrollid oleksid ette nähtud siseriiklikes kontrolli reguleerivates sätetes;

–        komisjoni 8. novembri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2148/96, millega kehtestatakse põllumajandustoodete riiklike sekkumisvarude hindamis- ja kontrollieeskirjad (EÜT L 288, lk 6; ELT eriväljaanne 03/20, lk 27) artikli 4 ja artikli 8 lõike 1 koostoimes komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 884/2006, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad nõukogu määrusele (EÜ) nr 1290/2005 EAGF‑i riiklikku ladustamist hõlmavate sekkumismeetmete rahastamiseks ja riikliku ladustamise toimingute raamatupidamisarvestuseks liikmesriikide makseasutuste poolt (ELT L 171, lk 35), artikli 2 lõike 3 punktiga a rikkumine, kuna 2006. aasta eelarveaastat puudutavas osas sekkumisameti valduses oleva suhkru puhul ei olnud inventarinimestiku kontrollimisi läbi viidud enne selle eelarveaasta lõppu, see tähendab enne 30. septembrit 2006.

8        Tuginedes komisjoni 23. detsembri 1997. aasta dokumendile nr VI/5330/97 „Juhised EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames finantskorrektsioonide tegemiseks” (edaspidi „dokument nr VI/5330/97”), tegi komisjon ettepaneku kohaldada korrektsiooni summas 499 033 eurot, mis vastab 10%‑le kulutustest ja mis puudutas laokulusid nende suurenemise tõttu 35% võrra 2006.–2009. aasta eelarveaastatel, ning summas 781 044 eurot, mis vastab 5%‑le lao- ja finantskuludest 2006. aasta eelarveaastal, kuna inventarinimestiku kontrollimised viidi läbi hilinenult.

9        Itaalia ametivõimud taotlesid 22. märtsi 2010. aasta kirjas lepitusorgani sekkumist.

10      Lepitusorgan tegi lõpparuande 22. septembril 2010.

11      AGEA 17. detsembri 2010. aasta teatega edastasid Itaalia ametivõimud komisjoni talitustele vastavalt lepitusorgani taotlusele täiendava teabe.

12      Komisjon edastas 3. jaanuari 2011. aasta kirjaga Itaalia Vabariigile lepitusmenetluse tulemusel oma lõpliku seisukoha. Komisjoni arvamus jäi 3. veebruari 2010. aasta kirjaga võrreldes samaks. Seetõttu oli ta endiselt seisukohal, et liidu rahastamisest tuleb välja jätta kogusumma 2 077 637 eurot.

13      AGEA 18. jaanuari 2011. aasta teatega vastasid Itaalia ametivõimud komisjoni lõplikule seisukohale.

14      Komisjon võttis 15. aprillil 2011 vastu rakendusotsuse 2011/244/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud EAGGF‑i tagatisrahastu, EAGF‑i ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT L 102, lk 33), ning millega komisjon jättis ühekordsete ja kindla määraga finantskorrektsioonide abil kogusummas 2 077 637 eurot rahastamata kulutused, mille Itaalia Vabariik tegi seoses suhkru riikliku ladustamisega 2006.–2009. aasta eelarveaastal, kuna need kulutused ei ole kooskõlas liidu õigusest tulenevate normidega (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

15      Finantskorrektsioonide põhjendused olid esitatud 16. märtsi 2011. aasta koondaruandes komisjoni nende inspekteerimiste tulemuste kohta, mis viidi läbi vastavuse kontrolli kontekstis kooskõlas nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 160, lk 103; ELT eriväljaanne 03/25, lk 414) artikli 7 lõikele 4 ja nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1) artiklile 31 (edaspidi „koondaruanne”).

 Menetlus ja poolte nõuded

16      Itaalia Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. juunil 2011.

17      Samuti esitas Itaalia Vabariik tõendeid, paludes Üldkohtul teha erinevaid menetlustoiminguid ja võtta erinevaid menetlust korraldavaid meetmeid.

18      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (esimene koda) avada suulise menetluse ja palus Üldkohtu kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata kirjalikult küsimustele. Pooled täitsid need menetlust korraldavad meetmed määratud tähtaja jooksul.

19      Itaalia Vabariik palub Üldkohtul:

–        osaliselt tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;

–        vaidlustatud otsust ettevalmistava aktina tühistada komisjoni lõplik seisukoht, mis sisaldub viimase 3. jaanuari 2011. aasta kirjas, mis on koostatud pärast lepitusorgani aruannet, ning selles asuvate põhjenduste punkt 2;

–        tühistada komisjoni 3. veebruari 2010. aasta kiri kui vaidlustatud otsust ettevalmistav akt;

–        täiendavalt nõustuda väitega, et ebaseaduslik on komisjoni 21. juuni 2006. aasta määrus (EÜ) nr 915/2006, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2148/96 (ELT L 169, lk 10);

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        tunnistada vastuvõetamatuks väide määruse nr 915/2006 ebaseaduslikkuse kohta või teise võimalusena lükata see põhjendamatuse tõttu tagasi;

–        mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

 Õiguslik käsitlus

A –  Hagiavalduse vastuvõetavus osas, milles see puudutab komisjoni 3. veebruari 2010. aasta ja 3. jaanuari 2011. aasta kirjade tühistamist

21      Hagiavalduses palub Itaalia Vabariik lisaks vaidlustatud otsuse tühistamisele tühistada 3. veebruari 2010. aasta ja 3. jaanuari 2011. aasta kirjad, mille komisjon talle menetluses saatis.

22      Kohtuistungil vastusena Üldkohtu suulisele küsimusele leidis komisjon, et vastuvõetamatud on need nõuded, milles palutakse tühistada 3. veebruari 2010. aasta ja 3. jaanuari 2011. aasta kirjad nende ettevalmistava laadi tõttu.

23      Itaalia Vabariik, olles kõigepealt hagiavalduses märkinud, et 3. veebruari 2010. aasta ja 3. jaanuari 2011. aasta kirjad olid vaidlustatud otsuse ettevalmistavad aktid (vt eespool punkt 19), jäi kohtuistungil nõude juurde need tühistada, väites, et kirjadel on vaidlustatud otsuse suhtes iseseisev tähendus eelkõige nendes sisalduvate põhjenduste tõttu.

24      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab ELTL artikli 263 tähenduses esitada tühistamishagi selliste aktide või otsuste peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis. Selleks et otsustada, kas aktil või otsusel on sellised tagajärjed, tuleb lähtuda selle sisust (vt kohtumäärus, 22.11.2007, Investire Partecipazioni vs. komisjon, T‑418/05, EU:T:2007:354, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

25      Lisaks tuleneb samast kohtupraktikast, et toimingute või otsuste peale, mis tehakse mitmeastmelise, eelkõige asutusesisese menetluse käigus, võib üldjuhul hagi esitada vaid siis, kui need kujutavad endast meetmeid, mis väljendavad institutsiooni lõplikku seisukohta kõnealuses menetluses, seevastu vahemeetmete peale, millega valmistatakse ette lõppotsust, ei saa hagi esitada (vt kohtuotsus, 14.12.2006, Saksamaa vs. komisjon, T‑314/04 ja T‑414/04, EU:T:2006:399, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus Investire Partecipazioni vs. komisjon, punkt 24 eespool, EU:T:2007:354, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

26      Lõpuks, kuigi ainult ettevalmistavat laadi meetmete peale ei saa tühistamishagi esitada, võib nende võimalikule õigusvastasusele tuginedes vaidlustada selle lõpliku akti, mille ettevalmistamisega need toimingud seotud on (vt kohtumäärus Investire Partecipazioni vs. komisjon, punkt 24 eespool, EU:T:2007:354, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

27      Käesolevas asjas tuleb märkida, et 3. veebruari 2010. aasta kirjas saatis komisjon Itaalia Vabariigile ametlikud järeldused, mis olid tehtud vastavalt määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 2 kolmandale lõigule (vt eespool punkt 7), ning 3. jaanuari 2011. aasta kirjas saatis Itaalia Vabariigile lepitusmenetluse tulemusel oma lõpliku seisukoha (vt eespool punkt 12). Need kirjad olid osa määruse nr 885/2006 artiklis 11 ette nähtud menetlusest, mille tulemusel tegi komisjon 15. aprillil 2011 vaidlustatud otsuse, millega jäeti vastavalt määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõikele 4 ja määruse nr 1290/2005 artiklile 31 liidu rahastamisest välja teatud kulutused. Seega ei olnud komisjoni lõplik otsus jätta liidu rahastamisest välja summad, mis on käesoleva hagi ese, veel tehtud 3. veebruari 2010. aasta ja 3. jaanuari 2011. aasta kirjade saatmise ajal.

28      Järelikult on 3. veebruari 2010. aasta ja 3. jaanuari 2011. aasta kirjad vaidlustatud otsust ettevalmistavad aktid, mida Itaalia Vabariik ise kinnitab hagiavalduses. Need ei too seega kaasa siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võiksid kahjustada Itaalia Vabariigi huve eespool punktis 24 viidatud kohtupraktika tähenduses.

29      Seda järeldust ei lükka ümber hageja argument kõnealustes kirjades sisalduvate põhjenduste kohta. Itaalia Vabariigil oli vaidlustatud otsuse peale esitatud käesoleva hagi põhjendamisel õigus tugineda nendes aktides sisalduvate põhjenduste võimalikule õigusvastasusele, nagu ilmneb eespool punktis 26 meelde tuletatud kohtupraktikast, mistõttu tuleb hagiavaldus lugeda vastuvõetamatuks osas, milles see puudutab komisjoni 3. veebruari 2010. aasta ja 3. jaanuari 2011. aasta kirjade tühistamist.

B –  Põhiküsimus

30      Käesolev hagiavaldus puudutab üksnes kindla määraga korrektsioone, mida vaidlustatud otsusega kohaldati Itaalia Vabariigi tehtud kulutustele, nimelt esiteks 10% suurust kindla määraga finantskorrektsiooni kogusummas 499 033 eurot kulutuste puhul, mis on seotud suhkru ladustamise kulude 35% võrra suurenemisega 2006.‑2009. aasta eelarveaastal, ning teiseks 5% suurust kindla määraga finantskorrektsiooni summas 781 044 eurot, kuna 2006. aasta eelarveaastal viidi hilinenult läbi inventarinimestiku kontrollimised.

1.     Sissejuhatavad kaalutlused

31      Tuleb meenutada, et Euroopa põllumajandusfondid rahastavad üksnes ühenduse õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames (vt kohtuotsus, 23.9.2004, Itaalia vs. komisjon, C‑297/02, EU:C:2004:550, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lasub komisjonil seoses Euroopa põllumajandusfondidega kohustus tõendada põllumajandusturgude ühise korralduse eeskirjade rikkumise olemasolu. Järelikult peab komisjon põhjendama otsust, millega ta on tuvastanud, et asjaomane liikmesriik ei ole kontrolli läbi viinud või on teinud seda puudulikult. Siiski ei pea komisjon ammendavalt tõendama siseriiklike ametiasutuste läbiviidud kontrollide puudulikkust või nende poolt esitatud arvandmete ebaõigsust, vaid esitama tõendid oma tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta nende kontrollide või arvandmete suhtes (vt kohtuotsus, 24.2.2005, Kreeka vs. komisjon, C‑300/02, EKL, EU:C:2005:103, punktid 33 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsus, 22.11.2006, Itaalia vs. komisjon, T‑282/04, EU:T:2006:358, punktid 95 ja 96).

33      Asjaomane liikmesriik ei saa omalt poolt komisjoni järeldusi ümber lükata, esitamata oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Kui liikmesriik ei suuda tõendada, et komisjoni järeldused on ebatäpsed, võivad need järeldused olla aluseks tõsiste kahtluste tekkeks asjakohaste ja tõhusate järelevalve- ja kontrollimeetmete olemasolu kohta. Komisjoni tõendamiskoormise selline leevendamine on selgitatav asjaoluga, et liikmesriigil on raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalike andmete kogumise ja kontrollimise jaoks kõige parem võimalus ning järelikult peab just liikmesriik esitama kõige üksikasjalikumad ja täielikumad tõendid nende kontrollide või arvandmete tõepärasuse ning vajaduse korral komisjoni kinnituste ebatäpsuse kohta (vt kohtuotsused Kreeka vs. komisjon, punkt 32 eespool, EU:C:2005:103, punktid 35 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika, ja Itaalia vs. komisjon, punkt 32 eespool, EU:T:2006:358, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Itaalia Vabariigi esitatud väiteid tuleb kontrollida nendest kaalutlustest lähtuvalt.

2.     Kindla määraga finantskorrektsioon suurusega 10% kulutuste puhul, mis on seotud laokulude 35% võrra suurenemisega 2006.‑2009. aasta eelarveaastal

35      Koondaruandest selgub, et käesoleval juhul vaidlustatud otsusega tehtud 10% suurune kindla määraga korrektsioon põhines lünkadel, mis mõjutavad laokulude määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu alusel suurendamise kontrollimise süsteemi. Komisjon heitis Itaalia Vabariigile sisuliselt ette, et viimane ei kehtestanud ettevõtjate taotluste kohase kontrollimise süsteemi, mis võimaldaks tagada, et renditavas laos suhkru ladustamisel laokulude 35% võrra suurenemine, nagu see on määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõikes 5 ette nähtud, kiidetakse heaks nõuetekohaselt põhjendatud ja põhjendatavatel juhtudel. Komisjon märkis, et kulude korrakindel suurendamine, ilma et rakendatud oleks täiendavate laokulude tegelikkusele vastavuse kontrollimise menetlusi, või vähemalt, ilma et Itaalia ametivõimud oleksid tõendanud, et vastavad menetlused olid ette nähtud kontrollimist puudutavates siseriiklikes juhistes, kujutab endast fondide jaoks suurt kahju saamise ohtu.

36      Itaalia Vabariik põhjendab kahes esimeses väites seda, miks ta vaidlustas finantskorrektsiooni, mida kohaldati laokulude 35% võrra suurendamisega seotud kulutustele, kusjuures formaalselt puudutavad need kaks väidet – esimese väite kohaselt seetõttu, et komisjon ei uurinud juhtumit enne vaidlustatud otsuse tegemist, ja teise väite kohaselt põhjenduste puudumise tõttu – oluliste menetlusnormide rikkumist.

a)     Esimese väite ulatus

37      Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi vaidlus poolte vahel puudutab sisuliselt määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu tõlgendamist ning nende kontrollide laadi, mille siseriiklikud ametivõimud on kohustatud läbi viima, enne kui kohaldada selles sättes ette nähtud laokulude 35% võrra suurendamist, esitas Itaalia Vabariik selles osas seoses komisjoni kohaldatud korrektsiooniga ametlikult oma hagiavalduses üksnes väited (esimene ja teine), mis puudutavad juhtumi uurimata jätmise ja põhjenduste puudumise tõttu oluliste menetlusnormide rikkumist, mis hõlmavad vaidlustatud otsuse formaalseid aspekte ja menetlust, mille tulemusel see otsus tehti.

38      Vastusena Üldkohtu kirjalikule küsimusele märkis hageja siiski, et tema esimest väidet tuleb mõista nii, et see ei puuduta oluliste menetlusnormide rikkumist üksnes juhtumi uurimata jätmise tõttu, vaid ka hindamisvea ja määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu rikkumise tõttu.

39      Kohtuistungil esitas komisjon selles osas vastuvõetamatuse vastuväite, kinnitades, et niisugust ümberkvalifitseeritud väidet tuleb kooskõlas kohtupraktikaga lugeda uueks väiteks sõltumata nende argumentide ulatusest ja sisust, millele komisjon tugines Üldkohtus vastuseks hageja argumentidele.

40      Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaldamist puudutava kohtupraktika kohaselt ei pea hageja viitama spetsiifilisele õigusnormile, millel ta nõue põhineb, juhul kui tema argumendid on piisavalt selged ja täpsed, et vastaspool ja liidu kohus saaksid hõlpsalt selle õigusnormi kindlaks teha (vt selle kohta kohtuotsus, 10.5.2006, Galileo International Technology jt vs. komisjon, T‑279/03, EKL, EU:T:2006:121, punktid 38–41; vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 13.11.2008, SPM vs. nõukogu ja komisjon, T‑128/05, EU:T:2008:494, punkt 65). Nii võib olla piisav, kui väidete esitamisel lähtutakse pigem sisust kui õiguslikust kvalifikatsioonist, tingimusel et need väited ilmnevad hagiavaldusest piisavalt selgelt (kohtuotsus, 26.3.2010, Proges vs. komisjon, T‑577/08, EU:T:2010:127, punkt 21).

41      Käesoleval juhul heidab Itaalia Vabariik komisjonile ette esiteks asjaolu, et enne 10% suuruse kindla määraga korrektsiooni kohaldamist ei uurinud ta Itaalia suhkruturu tingimusi. Teiseks esitab ta rea argumente, et tõendada, et Itaalia ametivõimud olid siiski teadlikud Itaalia suhkruturu asjaoludest ja analüüsisid neid, millega on tema arvates põhjendatud suhkru ladustamise kulude suurendamine vähemalt 35%, mis on asjaolu, mille komisjon jättis vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse võtmata. Itaalia Vabariigi kõnealust teist rühma argumente ei saa mõista teisiti sellest, et nendega heidetakse komisjonile ette, et viimane ei nõustunud asjaoluga, et Itaalia ametivõimud kohaldasid nõuetekohaselt laokulude suurendamist 35% võrra, nagu see on ette nähtud määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teises lõigus, arvestades läbi viidud turu-uuringu tulemusi, ning et komisjon leidis, et Itaalia ametivõimud ei esitanud piisavalt andmeid, mis kõrvaldaks komisjoni kahtlused fondidele kaasneva ohu osas, arvestades nõuetekohaste kontrollide väidetavat puudumist.

42      Itaalia Vabariik esitas küll – nagu komisjon märkis kohtuistungil – osa nendest argumentidest mitte esimeses, vaid teises väites, mis puudutab oluliste menetlusnormide rikkumist põhjenduste puudumise tõttu. Siiski ei saa Üldkohus, kui ta analüüsib poolte väiteid ja etteheiteid, piirduda formaalse kvalifikatsiooniga, mille pooled annavad oma argumentidele, tingimusel et nende argumendid on sõnastatud piisavalt selgelt, nagu ilmneb eespool punktis 40 viidatud kohtupraktikast.

43      Lisaks tuleb märkida, et komisjon vastas esimesele ja teisele väitele koos, vaieldes vastu mitte üksnes uurimise väidetavale puudumisele, vaid paludes kostja vastuse punktis 94 ka Üldkohtul esimese võimalusena otsustada, et Itaalia ametivõimud ei järginud käesolevas asjas määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõiget 5 abi andmise formaalsete tingimuste osas. Selles kontekstis väitis ta nimelt, arvestades, kuidas ta tõlgendas määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teist lõiku, et Itaalia Vabariik rikkus seda sätet, kui ta suurendas kõnealust summat kuni 35% peaaegu kõigi tootjate puhul, kes kasutasid väliseid ladusid, ilma et tootjad oleksid igal üksikjuhtumil põhjendanud tegelikult kantud kulude suuremat summat. Komisjoni arvates sellest sättest tulenevate üksikkontrollikohustuste järgimata jätmine tähendas fondide jaoks tõsist ohtu ja andis aluse vaidlustatud otsusega kohaldada 10% suurust korrektsiooni.

44      Lisaks ei vastanud komisjon teisele väitele, mis puudutab põhjenduste puudumist, vaid analüüsis seda koos esimese väitega, vastates sellele sisuliste argumentidega.

45      Neil asjaoludel võtab see, kui tõdeda, et esimene väide puudutab üksnes oluliste menetlusnormide rikkumist uurimise puudumise tõttu, nagu leiab komisjon, kasuliku mõju suurelt osalt argumentidelt, mille pooled esitasid Üldkohtus. Järelikult, arvestades eespool punktis 40 meelde tuletatud kohtupraktikat ning kuna Itaalia Vabariigi argumentide sisu ilmneb hagiavaldusest piisavalt selgelt, mistõttu sai komisjon tõhusalt esitada kostja vastuse, ja kuna Üldkohus saab need argumendid kindlaks teha ja neid analüüsida, tuleb esimest väidet mõista nii, et see ei puuduta oluliste menetlusnormide rikkumist üksnes rikkumise puudumise tõttu, vaid ka hindamisvea ja määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu rikkumise tõttu.

b)     Esimene väide, et uurimise puudumise, hindamisvea ja määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu rikkumise tõttu on rikutud olulisi menetlusnorme

46      Itaalia Vabariik väidab esiteks, et vastupidi lepitusorgani soovitustele ei viinud komisjon läbi kohast uurimist Itaalia turutingimuste osas, millega põhjendati suhkruettevõtete taotlust suurendada laokulusid. Komisjoni teenistujad oleksid Itaalia Vabariigi arvates pidanud uurima olukorda ladude rendi turul iseäranis ladustamisettevõtjate puhul inspekteerimiskäigul, mille teenistujad viisid läbi mais 2007. Paludes Itaalia Vabariigil tõendada „eriliste asjaolude” olemasolu ja viia läbi turu ametlik uurimine, pööras komisjon ümber tõendamiskoormise.

47      Teiseks kinnitab Itaalia Vabariik, et haldusmenetluses esitas ta piisavad tõendid, mis kinnitavad, et ta uuris suhkru ladustamise kulude suurendamise taotluse põhjusi. Itaalia Vabariik toonitab, et kulude 35% võrra suurendamise hindamisel Itaalia ametivõimude poolt tuleb arvesse võtta eelkõige suhkru iseäranis suurt kogust, mille sekkumisamet oli sunnitud ostma turustusaastatel 2004/2005 ja 2005/2006, liidu õigusnormides nõutavatele tunnustele vastavate ladude vähesust ning suhkrulaadsete kaupade ladustamise hinna tegelikku tõusu. Komisjon jättis arvesse võtmata andmed, mille haldusmenetluses selle kohta esitasid Itaalia ametivõimud.

48      Komisjon väidab, et Itaalia ametivõimud kohaldasid kõnealust kulude suurendamist ekslikult laialdaselt, kuigi nad oleks pidanud igal üksikjuhul kontrollima suhkruettevõtete esitatud taotlusi, et tuvastada renditavates ladudes ladustamisega seotud tegelikud täiendavad kulud, kuna usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte kohaselt on nõutav, et fondidele omistatakse üksnes tegelikult kantud kulutused.

49      Eespool meelde tuletatud argumentidest selgub, et pooled vaidlevad sisuliselt nende kontrollide laadi üle, mille siseriiklikud ametivõimud peavad läbi viima, enne kui kohaldavad määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teises lõigus ette nähtud 35% suurendamist kulude puhul, mis on seotud renditavates ladudes ladustamisega. Nii tuleb kõigepealt välja selgitada kohustused, mis liikmesriikidel lasuvad määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teisest lõigust tulenevate sätete kohaldamisel.

 Määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu alusel siseriiklikel ametivõimudel lasuv kontrollikohustus

50      Määrusega nr 1262/2001 kehtestati ühiseeskirjad sekkumismeetmete esemeks oleva, kvoodi alusel toodetud suhkru ülevõtmiseks ja käitlemiseks eelkõige osas, mis puudutab kõnealuse suhkru ladustamistingimusi ja ‑kulusid.

51      Määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõikes 5 on ette nähtud:

„Suhkruettevõtete silodes või ladudes ladustatud suhkru puhul ei tohi sellised laokulud ületada 0,048 eurot 100 kilogrammi kohta 10‑päevase ajavahemiku jooksul.

Sekkumisamet võib siiski suurendada kõnealust summat kuni 35%, kui pakkuja ladustab suhkrut väljaspool suhkruettevõtteid renditud silodes või ladudes, ja erilistel asjaoludel kuni 50%.”

52      Tuleb märkida, et määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teises lõigus ei ole täpsustatud, mil viisil ja mis ulatuses peavad liikmesriigid läbi viima kontrolle, enne kui nad suurendavad kulusid 35% võrra.

53      Siiski tuleneb kohtupraktikast, et määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõikega 1, mis on analoogses sõnastuses esitatud määruse nr 1290/2005 artikli 9 lõikes 1, kehtestatakse liikmesriikidele kohustus võtta vajalikud meetmed veendumaks, et Euroopa põllumajandusfondide rahastatavad tehingud sooritatakse tegelikult ja nõuetekohaselt, ning tõkestada ja uurida eeskirjade eiramist ning nõuda eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summad tagasi, isegi kui liidu konkreetses õigusaktis ei ole sõnaselgelt ette nähtud ühe või teise kontrollimeetme vastuvõtmist (kohtuotsused, 6.12.2001, Kreeka vs. komisjon, C‑373/99, EKL, EU:C:2001:662, punkt 9, ja 30.9.2009, Madalmaad vs. komisjon, T‑55/07, EU:T:2009:371, punkt 62).

54      Kohtupraktikas on täpsustatud, et nendest sätetest tuleneb – arvestades ELL artiklis 4 kehtestatud kohustust teha komisjoniga lojaalset koostööd, eriti seoses liidu vahendite nõuetekohase kasutamisega –, et liikmesriigid peavad looma haldus- ja kohapealsete kontrollide süsteemi, mis võimaldab tagada, et kõnealuse abi andmise sisulised ja formaalsed tingimused on nõuetekohaselt täidetud (vt kohtuotsus, 9.1.2003, Kreeka vs. komisjon, C‑157/00, EKL, EU:C:2003:5, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui niisugust kontrollisüsteemi ei ole loodud või liikmesriik on selle loonud puudulikult, nii et kahtlused nimetatud tingimuste täitmise osas jäävad püsima, siis on komisjonil põhjust jätta teatavad asjaomase liikmesriigi tehtud kulutused kinnitamata (kohtuotsused, 12.6.1990, Saksamaa vs. komisjon, C‑8/88, EKL, EU:C:1990:241, punktid 20 ja 21; 14.4.2005, Hispaania vs. komisjon, C‑468/02, EU:C:2005:221, punkt 36, ja 30.9.2009, Portugal vs. komisjon, T‑183/06, EU:T:2009:370, punkt 31).

55      Sellest tuleb järeldada, et isegi kui lisatasude andmist käsitlevad asjakohased liidu õigusnormid ei näe liikmesriikidele ette sõnaselget kohustust kehtestada sellised järelevalvemeetmed ja üksikasjalikud kontrollieeskirjad, mida komisjon mainis Euroopa põllumajandusfondide raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluses, võib see kohustus – vajaduse korral kaudselt – tuleneda tõsiasjast, et Euroopa põllumajandusfonde reguleerivate õigusnormide kohaselt peavad liikmesriigid seadma sisse tõhusa kontrolli- ja järelevalvesüsteemi (vt kohtuotsused, 24.4.2008, Belgia vs. komisjon, C‑418/06 P, EKL, EU:C:2008:247, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4.9.2009, Austria vs. komisjon, T‑368/05, EU:T:2009:305, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Seega tekib küsimus, kas kohustused, millele komisjon viitab koondaruandes, seisnevad ladude rentimise kulutuste abikõlblikkuse kontrollimises, mis tuleneb kaudselt asjaolust, et kõnealuste õigusnormide kohaselt lasub liikmesriikidel kohustus sisse seada tõhus kontrollisüsteem.

57      Selles osas tuleb tõdeda, et määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teises lõigus on ette nähtud, et kui suhkur ladustatakse rendile võetud laos, on suhkru ladustamise kulusid lubatud suurendada „kuni 35%”. Sätte sõnastusest tuleb kaudselt, kuid tingimata, et sekkumisamet peab summat vähem suurendama, kui lao rentimisel abisaajale tegelikult tekkinud kulud jäävad alla kõnealuse 35% ülempiiri. Fondide kantavate kulutuste seaduslikkust ja nõuetekohasust saab komisjoni väitel kontrollida üksnes individuaalse kontrolli käigus hoiulevõtja esitatud tõendite alusel, mis puudutavad esiteks asjaolusid, mis sundisid kasutama välist ladu, ning teiseks lisakulusid, mille nimetatud lao kasutamine kaasa tõi. Nimelt kahjustatakse kontrolli puhul, mille eesmärk on kindlaks teha, kas abisaaja kantud tegelikud kulud lao rentimise käigus vastavad tõepoolest summa 35% võrra suurendamisele, tõsiselt selle tõhusust või muudetakse kontroll lausa võimatuks juhul, kui vastavat summat suurendada pelgalt asjaomase turu olukorda puudutava üldise teabe alusel nagu sarnaste toodete puhul turul kohaldatavate hindade skaalad või andmed sobivate ladude vähesuse kohta.

58      Sellest järeldub, et arvestades ELTL artikliga 317 kehtestatud usaldusväärse finantsjuhtimise nõuet, mis on aluseks Euroopa põllumajandusfondide rakendamisel, samuti selle käigus siseriiklikele ametivõimudele pandud kohustus, nagu on meelde tuletatud eespool punktides 53–55, tuleb määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teist lõiku tõlgendada nii, et selle kohaselt on nõutav, et liikmesriigid seavad sisse kontrollisüsteemi, mis võimaldab igal üksikjuhtumil kindlaks teha, kas renditud laos suhkru ladustamise kulud olid tegelikud, nii et fondide kanda jääksid üksnes kulutused, mis on abisaaja poolt nõuetekohaselt põhjendatud ja viimasele tegelikult tekkinud.

59      Järelikult tuleb kõnealust määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teisele lõigule antud tõlgendust arvesse võttes kontrollida, kas Itaalia Vabariigi sisse viidud kontrollisüsteem vastab eespool kirjeldatud kaudsetele kohustustele.

 Määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu rakendamisel Itaalia ametivõimude läbi viidud kontrollid

60      Selles osas tuleb tõdeda, et Itaalia Vabariik ei väida, et Itaalia ametivõimud kontrollisid individuaalselt ettevõtjate taotlusi suurendada suhkru ladustamise kulusid, selleks et kindlaks teha, kas kulud tegelikult tekkisid. Lisaks ei esita ta ühtki argumenti, mis võimaldaks tuvastada selliste kontrollide läbiviimist. Nimelt ei tõenda ta, et siseriiklike uurimistena kasutati ettevõtjate taotluste kontrollimise menetlusi.

61      Itaalia Vabariik tunnistab, et määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu rakendamisega pannakse siseriiklikele ametivõimudele kohustus kontrollida tegelike tingimuste olemasolu, millega on põhjendatud laokulude puhul summa 35% suurendamine. Siiski leiab ta, et suhkruturul valitsevate ja suhkru ladustamise tingimuste uurimine Itaalias andis aluse vastavaks suurendamiseks (vt eespool punkt 47). Itaalia Vabariik ei vaidle tegelikult vastu ka sellele, et summa 35% suurendamist kohaldati laialdaselt kõigi nende suhkrutootjate suhtes, kes osalesid sekkumises ja kes kasutasid väliseid ladusid.

62      Lisaks ilmneb toimikust, et erinevatel kohtumistel Itaalia ametivõimude ning suhkrutootjate ja laoettevõtjate esindajate vahel ei püüdnud Itaalia ametivõimud mitte üksnes välja selgitada Itaalia suhkruturu ja suhkru ladustamise üldtingimusi, vaid nad pidasid ettevõtjatega ka läbirääkimisi suhkru ladustamise kulude üle, mis kuulus liidu abi arvel hüvitamisele. Arvestades järeldusi, millele oli võimalik jõuda nende koosolekute tulemusel, otsustasid Itaalia ametivõimud rendile võetud ladudes suhkru ladustamise kulude puhul laialdaselt kasutada summa 35% suurendamist.

63      Itaalia Vabariik ei nõustu niisuguste läbirääkimiste olemasoluga, mille eesmärk oli tuvastada sekkumise eelne ladustamise hind, kuna kaup oli juba heakskiidetud ladudes ladustatud.

64      Need olid aga Itaalia ametivõimud ise, kes teavitasid komisjoni suhkru ladustamise hinda puudutavatest läbirääkimistest.

65      24. oktoobri 2008. aasta kirjas, millele hageja viitas hagiavalduse punktis 12, kinnitas AGEA komisjonile, et „Itaalia põllumajandusminister, AGEA, suhkrutootjad ja ladude omanikud kohtusid, selleks et läbi rääkida ja kindlaks määrata mõistlik hind renditavatele ladudele”, et „[l]äbiräägitud hind vastas peaaegu täpselt komisjoni hüvitatud hinnale, sealhulgas summa 35% suurendamine”, ning lõpuks, et „[AGEA kasutatud] tehniline ja haldusmenetlus kinnita[s], et AGEA kontrolli[s] üksikasjalikult erinevaid elemente, mille tulemusel ta jõudis otsuseni hüvitada suhkrutööstustele laokulud 35% suuremas summas”. Itaalia ametivõimude vastav seisukoht ilmneb ka kahepoolse koosoleku protokolli punktist 3.3, mida Itaalia Vabariik ei vaidlusta. Samuti on lepitusorgani aruande punktis B.5 toodud Itaalia ametivõimude seisukoht, mille kohaselt „pärast kuid kestnud läbirääkimisi jõudsid [Itaalia ametivõimud ning erinevad suhkru ladustamise ja tootmise valdkonnas tegutsevad ettevõtjad] hinnas kokkuleppele ning selle kokkuleppe kohaselt tuli kohaldada määruses ette nähtud hindade 35% suurendamist[,] kusjuures Itaalia ametivõimud viita[sid] toimikus asuvatele kirjadele, mis kinnitavad, et hind oli läbirääkimiste kese”. Samuti ilmneb AGEA 17. detsembri 2010. aasta kirjale lisatud dokumentidest, et Itaalia ametivõimude ja asjaomaste ettevõtjate vaheliste koosolekute tulemusel sõlmiti ladustamise lepingud, mis sisaldasid renditud ladudes ladustatud suhkru puhul summa 35% suurendamist.

66      Selles kontekstis ei ole erinevalt Itaalia Vabariigi väidetust (vt eespool punkt 63) oluline, kas läbirääkimised toimusid enne või pärast seda, kui tootjad ladustasid suhkru renditud ladudes. Samuti ei ole võimalik asjaolust, et need läbirääkimised oleksid võinud viia tulemuseni, kus ladustamisega tegelevad äriühingud ei kohalda hindasid, mida on 50% suurendatud samuti vastavalt määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teises lõigus ettenähtule, järeldada seda, et peetud läbirääkimised võimaldasid ise tagada liidu finantshuvide kaitse.

67      Nagu toonitab komisjon, lihtsustab Itaalia ametivõimude vastav tegevus ettevõtjatel kasutada niisuguseid lao rendi hindasid, mis ei ole turutingimustega põhjendatud, vaid juhinduvad liidu õigusnormidel põhinevatest abi ülemmääradest. Eespool punktis 58 meelde tuletatud usaldusväärse finantsjuhtimise nõude kohaselt peavad siseriiklikud ametivõimud aga jälgima, et abi oleks vastavuses turu tegeliku olukorraga, ilma et turud püüaksid kohanduda liidu õiguses ette nähtud abiga, nagu leiab komisjon.

68      Sõltumata küsimusest, kas asjaomaste ettevõtjate tegevust käesolevas asjas võib kvalifitseerida kuritarvitamiseks komisjoni viidatud kohtupraktika tähenduses, ning järelikult ilma et oleks vajalik analüüsida, kas komisjoni kõnealune seisukoht on väidetavalt uus, nagu kinnitab Itaalia Vabariik, tuleb seega tõdeda, et komisjon väidab õigesti, et siseriiklikud ametivõimud, kellel lasub liidu finantshuvide kaitsmise kohustus, ei pea asjaomaste ettevõtjatega läbi rääkima liidu õigusnormide kohaldamise tingimuste üle ega järelikult tegema otsust suhkru ladustamisega seotud kulude 35% võrra laialdaselt suurendamise kohta.

69      Niisugused elemendid, mis on vastavuses suhkru ladustamisega seotud kulude Itaalia ametivõimude poolt 35% võrra laialdaselt suurendamisega, tekitavad eespool punktis 32 viidatud kohtupraktika tähenduses tõsiseid ja põhjendatud kahtlusi tõhusa ja sobiva kontrollisüsteemi osas, mis võimaldab tagada, et nimetatud suurendamise sisulised ja formaalsed tingimused on kõigil juhtudel täidetud. Järelikult kätkeb summa 35% võrra laialdane suurendamine pärast asjaomaste ettevõtjatega peetud läbirääkimisi fondide jaoks ilmselt tõsist ohtu, kuna alusetud või tegelikult mitte olemas olevad kulud oleksid võidud jätta fondide kanda.

70      Itaalia Vabariik ei esita eespool punktis 33 meelde tuletatud kohtupraktika tähenduses konkreetseid ja täpseid tõendeid, mis seaksid kahtluse alla komisjoni avaldatud kahtluste põhjendatuse.

71      Selles kontekstis tuleb kõigepealt tagasi lükata Itaalia Vabariigi etteheide, et läbi viimata jäeti menetlus, kuna komisjon ei uurinud Itaalia suhkruturu ja suhkru ladustamise olukorda (vt eespool punkt 46). Eespool punktides 32 ja 33 meelde tuletatud kohtupraktikast selgub, et kui komisjonil lasub kohustus tõendada normide rikkumist, esitades tõendid tõsiste ja põhjendatud kahtluste kohta, siis Itaalia Vabariik peab seevastu komisjoni järelduste ümberlükkamiseks esitama konkreetsed ja täpsed tõendid.

72      Seda järeldust ei sea kahtluse alla argument, mille Itaalia Vabariik tuletas lepitusorgani lõpparuandes asuvatest soovitustest. Selles osas tuleb meenutada, et komisjoni 1. juuli 1994. aasta otsuse 94/442/EÜ, millega seatakse sisse lepitusmenetlus EAGGF‑i tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise raames (EÜT L 182, lk 45; ELT eriväljaanne 03/16, lk 268), artikli 1 lõike 2 punkti a kohaselt „ei piira organi seisukoht komisjoni lõplikku otsust raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta”. Järelikult ei ole komisjon seotud lepitusorgani järeldustega (vt selle kohta kohtuotsused, 21.10.1999, Saksamaa vs. komisjon, C‑44/97, EKL, EU:C:1999:510, punkt 18, ja 16.9.2013, Poola vs. komisjon, T‑486/09, EU:T:2013:465, punkt 45). Seega, isegi kui lepitusorgan oleks komisjonil soovitanud uuesti läbi vaadata ettepanek teha finantskorrektsioonid suurendatud laokulude osas, võttes arvesse Itaalia turu spetsiifilisi tingimusi ja turule jõudnud kriisi, ei tähenda see komisjoni jaoks kohustust viia selles osas läbi eraldi uurimine.

73      Tulemusi ei anna ka Itaalia Vabariigi argument, milles ta leiab, et komisjon jättis konsulteerimata oma õigustalitusega, kuigi tema teenistujad olid inspekteerimiskäigu raames teatanud, et nad kavatsevad seda teha. Komisjoni väitel on selline konsulteerimine komisjoni otsuste koostamise sisemenetluse osa ja seda ei saa mingil juhul lugeda määravaks järelduse puhul, milleni komisjon käesolevas asjas haldusmenetluse käigus jõudis.

74      Edasi tuleb tõdeda, et Itaalia Vabariigi välja toodud asjaolud, nagu kriisiolukord Itaalia turul, mis oli tingitud turustusaastatel 2004/2005 ja 2005/2006 suhkru ületootmisest, mis sundis tootjaid otsima ladusid väljaspool suhkruettevõtteid, piiratud arv ladusid, mis vastavad suhkru ladustamisel esitatavatele nõuetele, või suhkruga sarnaste toodete ladustamise eest küsitav hind, ei lükka ümber järeldust, et selliste individuaalsete kontrollide puudumine, mis võimaldab tuvastada, et abi oli antud põhjendatud ja põhjendatavatel juhtudel, kujutab endast fondide jaoks suurt kahju saamise ohtu.

75      Isegi kui tõepoolest eeldada, et Itaalia ametivõimude läbi viidud turuolukorra uuringut võib lugeda piisavaks, et üldises majanduslikus plaanis põhjendada summa suurendamist 35% võrra, millele komisjon vastu vaidleb, ei saa see mingil juhul asendada üksikjuhtumi põhist kontrolli, mille käigus tehakse kindlaks tegelikud kulud, mille kandmine lasub fondidel. Selline üldine uuring, kus osalesid ka ettevõtjad, keda otseselt puudutas laokulude suurendamine, nagu selgub eespool punktidest 62–65, ei kaitse piisavalt liidu finantshuve, kuna uuringuga ei ole võimalik tagada, et iga abisaaja oleks olukorras, mille tõttu on summa vastav suurendamine põhjendatud, või et tal oleks ladude rentimise tõttu tegelikult tekkinud täiendavad kulud, mis moodustavad suhkru ladustamisega seotud kuludest 35%.

76      Sama kehtib Itaalia Vabariigi viidatud teadete puhul, mille tootjad esitasid selleks, et põhjendada oma taotlusi suurendada 50% võrra laokulusid.

77      Esiteks, mis puudutab Itaalia suhkrutootjate liidu kirja, mis esitati hagiavalduse lisas A46, siis Itaalia Vabariik tunnistas vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et kõnealust dokumenti ei edastatud vaidlustatud otsuse tegemiseni viinud haldusmenetluses, nagu seda kinnitas komisjon. Järelikult, arvestades kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb komisjoni otsuse õiguspärasust hinnata seda teavet arvesse võttes, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel (kohtuotsus, 22.1.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑46/09, EKL, EU:T:2013:32 punkt 149; vt samuti analoogia alusel kohtuotsus, 22.12.2008, Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 81), ei tule seda dokumenti arvesse võtta vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel (vt selle kohta kohtuotsus, 15.7.2014, Itaalia vs. komisjon, T‑463/07, EU:T:2014:665, punkt 108).

78      Teiseks, mis puudutab Itaalia ametivõimudele teatud suhkruettevõtete esitatud teateid seoses nende taotlustega suurendada laokulusid 50%, mis olid toodud hagiavalduse lisas A45, siis tuleb tõdeda, et viidatud teated ei tõenda, et Itaalia ametivõimud viisid läbi piisavaid kontrolle, et kindlaks teha, et nende ettevõtjate tegelikult kantud laokulud vastasid 35% suurendamisele.

79      Kõnealused teated annavad nimelt tunnistust suhkru ületootmisest Itaalias ja laoruumi puudumisest suhkruettevõtetele kuuluvates ladudes, samuti suhkru ladustamisega seotud piirangutest välistes ladudes. Teated võivad seega kõige enam tõendada teatud asjaolusid, mis kohustavad suhkruettevõtteid kasutama väliseid ladusid. Siiski ei saa nende abil tuvastada, et suhkruettevõtete tegelikult kantud suhkru ladustamise kulud vastasid laokuludele, mida on suurendatud 35%, nimelt kuna nendes teadetes ei ole mainitud suhkru ladustamisega seotud kulusid renditud ladudes.

80      Isegi kui oletada, et Itaalia Vabariigi seisukoht on tingitud tõlgendusest, mille ta andis määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teisele lõigule, mille kohaselt kulude tegelikkuse üksikjuhtumil kontrollimine ei ole selles sättes ette nähtud 35% suurendamise kohaldamisel nõutav tingimusel, et suurendamine on põhjendatud üldiste objektiivsete asjaoludega, siis tuleb märkida, et vastava tõlgendusega ei saa nõustuda, nagu selgub eespool punktidest 57 ja 58.

81      Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et isegi juhul, kui liidu õigust on objektiivselt valesti kohaldatud, mis on tingitud siseriiklike ametivõimude heas usus tõlgendusest, tuleneb määruse nr 1258/1999 artikli 2 lõikest 2 ja määruse nr 1290/2005 artiklist 3 kohustus, et kõik vastava kohaldamisega seotud kulud on liikmesriikide kanda. Kohustus sel viisil kitsalt tõlgendada kulutuste fondide poolt ülevõtmise tingimusi kehtib viimati nimetatud määruste eesmärgi tõttu, kuna ühise põllumajanduspoliitika rakendamine liikmesriikide ettevõtjate vahel välistab selle, et liikmesriigi siseriiklikud ametivõimud annaksid konkreetse sätte laia tõlgendamise abil nimetatud riigi ettevõtjatele eelise teiste liikmesriikide ettevõtjate ees, kus järgitakse kitsast tõlgendust (vt selle kohta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 54 eespool, EU:C:2005:221, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Komisjon tuletab meelde, nagu on koondaruande punktis 6.1.5 toonitatud, et Itaalia Vabariik oli ainus liikmesriik, kes korrakindlalt suurendas laokulusid.

83      Lõpuks leiab Itaalia Vabariik esimeses ja teises väites ekslikult, et komisjon ei võtnud arvesse andmeid, mis käesolevas kohtuasjas esitati haldusmenetluse käigus. Nagu ilmneb kõnealuses menetluses vahetatud kirjadest, muu hulgas 3. veebruari 2010. aasta kirjast, samuti kahepoolse koosoleku protokollist ja koondaruandest, siis komisjon võttis tegelikult arvesse Itaalia ametivõimude esitatud andmeid ja antud selgitusi, kuid tõdes, et need ei ole piisavad, et hajutada kahtlused, mis tal on laokulude 35% suurendamise kohaldamist puudutavate kontrollide tegelikkuse ja tõhususe osas. Lisaks ei saa asjaolu tõttu, et komisjon ei vastanud Itaalia Vabariigi ühelegi argumendile, iseenesest järeldada, et ta keeldus neid arvesse võtmast.

84      Eespool toodust tervikuna järeldub, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

c)     Teine väide, et põhjenduste puudumise tõttu on rikutud olulisi menetlusnorme

85      Teises väites leiab Itaalia Vabariik, et komisjon ei analüüsinud Itaalia ametivõimude esitatud andmeid, mis kinnitavad, et turu-uuring viidi siiski läbi, mistõttu oli laokulude 35% suurendamine põhjendatud, ning et komisjon ei toonud välja põhjusi, miks ei ole tema arvates need andmed piisavad turu-uuringu asendamiseks ega tõendamisel, et kõik suhkruettevõtted palusid suurendada suhkru ladustamise kulusid.

86      Komisjon teisele väitele ei vastanud, mis on mõistetav põhjenduste esitamata jätmisena.

87      Selles küsimuses tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest peab selgelt ja üheti mõistetavalt ilmnema õigusakti autoriks oleva institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja et liidu kohtul oleks võimalik teostada kohtulikku kontrolli (vt kohtuotsused, 14.7.2005, Madalmaad vs. komisjon, C‑26/00, EKL, EU:C:2005:450, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19.6.2009, Qualcomm vs. komisjon, T‑48/04, EKL, EU:T:2009:212, punkt 174 ja seal viidatud kohtupraktika).

88      Väidet põhjenduste puudumise või ebapiisavuse kohta tuleb eristada otsuse põhjenduste ebatäpsuse väitest. Viimati nimetatud aspekt kuulub otsuse sisulise põhjendatuse analüüsimise hulka ning ei kujuta endast oluliste menetlusnormide rikkumist, mistõttu ei ole seega tegemist ELTL artikli 296 rikkumisega (vt kohtuotsused, 15.12.2005, Itaalia vs. komisjon, C‑66/02, EKL, EU:C:2005:768, punktid 26 ja 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9.10.2012, Itaalia vs. komisjon, T‑426/08, EU:T:2012:526, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

89      Kuna teises väites heidab Itaalia Vabariik komisjonile sisuliselt ette, et viimane ei põhjendanud vaidlustatud otsust, sest komisjon jättis otseselt vastamata Itaalia Vabariigi esitatud andmetele, millega see tahtis tõendada, et Itaalia ametivõimud siiski kontrollisid asjaolusid, millega on põhjendatud suhkru ladustamise kulude 35% suurendamine, seab ta kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendatuse. Üksnes asjaolu, et Itaalia Vabariik luges teatud andmeid oluliseks või selliseks, mis tingimata lükkavad ümber komisjoni järeldused kohaste kontrollide puudumise kohta, mis ilmneb sisulisest hinnangust ja mida analüüsiti esimese väite raames (vt eelkõige eespool punkt 83), ei saa muuta komisjoni põhjendamiskohustuse ulatust.

90      Järelikult ei saa Üldkohus sellist etteheidet analüüsida, kui ta kontrollib, kas põhjendamiskohustust on järgitud. Seega tuleb põhjenduste puudumise või nende ebapiisavusele tugineva väite raames vaidlusaluse otsuse sisulist põhjendatust vaidlustavad etteheited ja argumendid lugeda asjakohatuks (kohtuotsus, 1.7.2009, Operator ARP vs. komisjon, T‑291/06, EKL, EU:T:2009:235, punkt 48).

91      Igal juhul tuleb ELTL artikli 296 kohase põhjendamisnõude hindamisel arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendused täpsustaksid kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (kohtuotsused Itaalia vs. komisjon, C‑66/02, punkt 88 eespool, EU:C:2005:768, punkt 26, ja 2.12.2009, komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EKL, EU:C:2009:742, punkt 77).

92      Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon ei ole oma otsuste põhjendamisel kohustatud võtma seisukohta kõikide nende argumentide osas, mille huvitatud isikud on haldusmenetluses esitanud. Piisab, kui komisjon esitab otsuse ülesehituses olulist tähtsust omavad asjaolud ja õiguslikud kaalutlused (kohtuotsus, 4.7.1963, Saksamaa vs. komisjon, 24/62, EKL, EU:C:1963:14, punktid 131 ja 143, ning 11.1.2007, Technische Glaswerke Ilmenau vs. komisjon, C‑404/04 P, EU:C:2007:6, punkt 30; vt samuti kohtuotsus, 29.6.1993, Asia Motor France jt vs. komisjon, T‑7/92, EKL, EU:T:1993:52, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

93      Euroopa põllumajandusfondide raamatupidamisarvestuse kontrollimist ja heakskiitmist puudutavate otsuste väljatöötamise raames tuleb otsus lugeda piisavalt põhjendatuks siis, kui adressaadiks olev riik on selle otsuse väljatöötamise menetlusse olnud tihedalt kaasatud ja ta on teadlik kaalutlustest, mille alusel komisjon pidas vajalikuks vaidlusalune summa põllumajandusfondide rahastamisest välja jätta (vt selle kohta kohtuotsused, 20.9.2001, Belgia vs. komisjon, C‑263/98, EKL, EU:C:2001:455, punkt 67; 9.9.2004, Kreeka vs. komisjon, C‑332/01, EKL, EU:C:2004:496, punkt 67, ja 26.9.2012, Itaalia vs. komisjon, T‑84/09, EU:T:2012:471, punkt 17).

94      Käesolevas asjas ilmneb aga toimikust, et Itaalia ametivõimud olid tihedalt seotud vaidlustatud otsuse väljatöötamise protsessiga. Nimelt tuleb tõdeda, et komisjoni kahtlustest laokulude suurendamist puudutavate kontrollide osas oli kõnealuseid ametivõime korduvalt kirjalikult teavitatud, et toimusid vastavasisulised arutelud ja pöörduti lepitusorgani poole. Lisaks tõi komisjon täpselt ja üksikasjalikult nii 3. veebruari 2010. aasta ametlikes järeldustes kui ka 3. jaanuari 2011. aasta lõplikus seisukohas ja koondaruandes ära põhjused, mille tõttu ta kohaldas 10% suurust finantskorrektsiooni. Seega, mis puudutab vaidlustatud otsuse tegemise konteksti, siis Itaalia ametivõimud olid teadlikud komisjoni esitatud etteheidete esemest ning kõnealuse korrektsiooni summadest ja õiguslikust alusest. Järelikult oli Itaalia Vabariigil võimalik tõhusalt kahtluse alla seada vaidlustatud otsuse aluse õiguspärasus, nagu ilmneb argumentidest, mille ta esitas esimeses väites, mistõttu puudub vajadus vaidlustatud otsust rohkem põhjendada.

95      Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse põhjendused lugeda igal juhul piisavaks ning teine väide põhjenduste puudumise kohta tagasi lükata.

3.     Kindla määraga finantskorrektsioon suurusega 5%, kuna inventarinimestiku kontrollimised viidi 2006. aasta eelarveaastal läbi hilinenult

96      Vaidlustatud otsusest selgub, et komisjon kohaldas 2006. aasta eelarveaastal suhkru ladustamisega seoses Itaalia Vabariigi deklareeritud kulutustele 5% suurust korrektsiooni, kuna inventarinimestiku kontrollimised viidi läbi hilinenult. Koondaruandes tugineb komisjon selles osas määruse nr 884/2006 artikli 2 lõike 3 punktile a ja artiklile 8 ning määruse nr 2148/96 artiklile 4 (koondaruande punkt 6.1.1). Iga-aastaste inventarinimestiku kontrollimistega hilinemine, kuna need viidi 2006. aasta eelarveaasta osas läbi alles veebruaris 2007, kujutab endast ilmset eeskirjade eiramise ja fondidele kahju tekkimise ohtu (koondaruande punkt 6.1.3). Koondaruande punktis 6.1.5 „Komisjoni lõplik seisukoht” on täpsustatud, et kõnealune korrektsioon, mis ei ole tingitud õigusaktide muudatusest, nimelt määruse nr 915/2006 jõustumisest, on tingitud nõudest, et inventarinimestiku kontrollimised, mille eesmärk on tuvastada, et füüsiline laoseis tegelikult vastab laoraamatupidamises kirjendatud ladustatud kogustele, viiakse läbi ladustamisaasta lõpuks, nimelt septembriks 2006.

97      Selleks et põhjendada, miks Itaalia Vabariik vaidlustab kindla määraga finantskorrektsiooni suurusega 5%, mis puudutab 2006. aasta eelarveaastal hilinenult läbi viidud inventarinimestiku kontrollimisi, esitab ta neli väidet, käesoleval juhul kolmanda, neljanda, kuuenda ja seitsmenda väite, ning teise võimalusena viienda väite määruse nr 915/2006 õigusvastasuse kohta. Neist väidetest vastavalt kolmas puudutab määruse nr 884/2006 artikli 8 ja määruse lisa I ning määruse nr 2148/96 artikli 4, mida on muudetud määruse nr 915/2006 lisaga, rikkumist ja vale tõlgendamist ning õiguskindluse, õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, neljanda kohaselt on põhjenduste puudumise tõttu rikutud olulisi menetlusnorme, kuuendas leitakse, et põhjenduste esitamata jätmise, tõendite puudumise ja asjaolude moonutamise tõttu on rikutud olulisi menetlusnorme, ning seitsmenda kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme, kuna esitamata on jäetud põhjendused ja puuduvad tõendid fondidele väidetavalt kaasneda võiva kahju kohta, ning on rikutud kasuliku mõju põhimõtet.

a)     Kolmas väide, et rikutud ja valesti tõlgendatud on määruse nr 884/2006 artiklit 8 ja I lisa, määruse nr 2148/96 artiklit 4, mida on muudetud määruse nr 915/2006 lisaga, ning rikutud on õiguskindluse, õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtet

98      Esiteks tuleb analüüsida etteheidet, mis puudutab õiguskindluse, õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist

 Etteheide õiguskindluse, õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta

99      Käesolevas etteheites leiab Itaalia Vabariik sisuliselt, et kui viivitamata rakendada kohustust kontrollida varusid tehingute puhul, mis on juba sooritatud teatud aeg pärast määruse nr 884/2006 ja määruse nr 915/2006 jõustumist juunis 2006 ehk veidi enne aruandeaasta lõppemist septembris 2006, siis riivab see õiguskindluse, õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Siseriiklikud ametivõimud lähtusid määruse nr 2148/96 artiklist 4 tulenevatest sätetest, mis määruse nr 884/2006 artikli 14 kohaselt pidi jääma kehtima „vähemalt” kuni 30. septembrini 2006. Nendest andmetest selgub Itaalia arvates, et 30. septembril 2006 puudus Itaalia ametivõimudel kohustus kontrollida varusid juunis 2006 kehtima hakanud ametliku korra alusel.

100    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu ja palub käesolev etteheide tagasi lükata.

–       Määrus nr 915/2006

101    Määruse nr 915/2006 eesmärk on selle põhjenduse 2 ja artikli 1 kohaselt muuta määruse nr 2148/96 III lisa, et sätestada uued üksikasjalised eeskirjad suhkruvarude füüsilise kontrolli menetluse kohta. Artikli 2 kohaselt jõustub määrus seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, nimelt 29. juunil 2006. Kõnealused varude füüsilise kontrolli üksikasjalikud eeskirjad kuulusid kohaldamisele käesolevat juhtumit puudutavale turustusaastale 2005/2006, tingimusel et järgitakse selles määruses ette nähtud üleminekumeetmeid (vt allpool punktid 105 ja 106).

102    Siiski tuleb tõdeda, nagu väidab ka komisjon, et 5% suuruse korrektsiooni aluseks ei olnud asjaolu, et Itaalia ametivõimud rikkusid suhkruvarude füüsilise kontrolli üksikasjalikke eeskirju, nagu need on kehtestatud määrusega nr 915/2006. Nii vaidlustatud otsusest ja koondaruandest kui ka komisjoni ja Itaalia ametivõimude vahelisest kirjavahetusest haldusmenetluses selgub, et sellist etteheidet ei ole komisjon kunagi esitanud.

103    Lisaks, vastusena lepitusorgani märkustele, kes leidis, et enne määruse nr 915/2006 jõustumist olid liidu õigusnormid selles valdkonnas lünklikud, ja viitas määrusega kehtestatud üleminekumeetmetele, mis kehtisid eelkõige 2005/2006 turustusaastal tekkinud riiklike suhkruvarude inventarinimestiku kontrollimiste suhtes, märkis komisjon koondaruande punktis 6.1.5 sõnaselgelt, et 5% suurune korrektsioon ei ole seotud määruse nr 915/2006 jõustumisega, vaid tuleneb nõudest, et inventarinimestiku kontrollimised viiakse läbi septembriks 2006 (vt eespool punkt 96).

104    Neil asjaoludel ei saa ka nõustuda Itaalia Vabariigi argumendiga, nagu seda on täpsustatud Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastuses, mille kohaselt oleks komisjon Itaalia suhtes pidanud turustusaastate 2004/2005 ja 2005/2006 puhul kohaldama määrusega nr 915/2006 ette nähtud üleminekukorda.

105    Üleminekumeetmete osas on määruse nr 915/2006 põhjenduses 4 ette nähtud järgmist:

„Kuna turustusaastal 2004/2005 suhkru osas alustatud sekkumine on sätestatud üksikasjaliste inventeerimiseeskirjadeta, muudab viis, kuidas teatavad liikmesriigid on korraldanud suhkruvarude hoidmise, tavalistele menetlustele vastava inventuuri tegemise ülemäära keerukaks. Seepärast tuleks turustusaastatest 2004/2005 ja 2005/2006 pärit suhkruvarude puhul sätestada üleminekueeskirjad.”

106    Sellega seoses on määruse nr 2148/96 III lisa muudetud määrusega nr 915/2006, millega lisati uued sätted „VII – Lahtine suhkur” ja „VIII – Pakitud suhkur”. Sätetes on seoses üleminekukorraga, mida kohaldatakse füüsilise kontrolli menetlustele turustusaastatel 2004/2005 ja 2005/2006 aset leidnud sekkumise esemeks olnud suhkruvaru, märgitud järgnevat:

„[…] Füüsilise kontrolli menetlus riiklike suhkruvarude puhul, mis on pärit turustusaastatest 2004/2005 ja 2005/2006.

1. Juhul kui punktis A kirjeldatud inventeerimismenetlust ei ole võimalik läbi viia, pitseerib sekkumisamet ametlikult kõik silotorni/laoruumi sissepääsud ja väljalaskekohad. Sekkumisamet kontrollib kord kuus pitserite korrasolekut, et teha kindlaks, kas need on endiselt terved. Kõnealuste kontrollide kohta tuleks esitada üksikasjalik aruanne. Sekkumisameti inspektori kohalolekuta ei ole juurdepääs varudele lubatud.

Liikmesriik tagab, et pitseerimismenetlusega oleks kindlustatud sekkumisvaru hulka kuuluvate toodete puutumatus.

2. Vähemalt kord aastas tuleb teha ka inspekteerimine, et kontrollida ladustamistingimusi ja toote head säilivust.”

107    Nagu selgub neist sätetest, oli määrusega nr 915/2006 ette nähtud üleminekukord juhuks, kui turustusperioodidel 2004/2005 ja 2005/2006 on võimatu järgida suhkruladude füüsilise kontrolli menetlusi kooskõlas määrusega nr 915/2006 kehtestatud eeskirjadele. Nagu on märgitud eespool punktides 102 ja 103, ei heitnud komisjon aga Itaalia ametivõimudele ette, et viimane ei järginud vastavaid menetlusi.

108    Igal juhul ei väida Itaalia Vabariik, et Itaalia ametivõimudel oleks esinenud raskusi määrusega nr 915/2006 kehtestatud füüsilise kontrolli menetluste kohaldamisel. Ta küll möönab teatud „objektiivseid koordineerimisraskusi” varusid kontrolliva ametiasutusega, kes on käesoleval juhul Agecontrol. Siiski ei kinnita ta, et määrusega nr 915/2006 kehtestatud uued füüsilise kontrolli eeskirjad oleksid tinginud need raskused või et sel põhjusel järgiti üleminekumeetmetega ette nähtud alternatiivseid menetlusi.

109    Seega tuleb käesolev etteheide tulemusetuse tõttu tagasi lükata, kuna see puudutab määrust nr 915/2006.

–       Määrus nr 884/2006

110    Nagu selgub määruse nr 884/2006 põhjendustest ja artiklist 1, sätestatakse määrusega nõuded ja eeskirjad, mida kohaldatakse EAGF‑i ladustamist hõlmavate sekkumismeetmete rahastamisel, asjaomaste toimingute haldamisel ja kontrollimisel makseasutuste poolt ning EAGF‑ile omistada võidavate kulude abikõlblikkuse tingimuste ja arvestamise metoodika suhtes. Määruse nr 884/2006 põhjenduse 13 ja artikli 14 kohaselt asendatakse määruse nr 884/2006 sätetega selles osas paljud määrused, mis samal ajal tunnistatakse kehtetuks, nimelt määrus nr 2148/96 ning nõukogu 27. novembri 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 3492/90, millega nähakse ette asjaolud, mida tuleb aastaaruannetes arvesse võtta EAGGF‑i tagatisrahastust riikliku ladustamisena rakendatavate sekkumismeetmete finantseerimiseks (EÜT L 337, lk 3; ELT eriväljaanne 03/01, lk 50).

111    Määrus nr 884/2006 jõustus selle artikli 15 esimese lõigu kohaselt seitsmendal päeval pärast määruse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas ehk 30. juunil 2006 ning sama artikli teisest lõigust nähtuvalt kohaldati määrust alates 1. oktoobrist 2006.

112    Siinkohal tuleb meelde tuletada põhimõtet, mille kohaselt kehtib õigusakti muudatus muutmisele eelnenud õigusakti kehtimise ajal tekkinud asjaolude tulevase mõju kohta, kui ei ole teisiti sätestatud (vt kohtuotsused, 29.6.1999, Butterfly Music, C‑60/98, EKL, EU:C:1999:333, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29.1.2002, Pokrzeptowicz-Meyer, C‑162/00, EKL, EU:C:2002:57, punkt 50). Kui menetlusnorme kohaldatakse üldiselt kõikide menetluste suhtes, mis on nende normide kehtima hakkamise hetkel pooleli, siis materiaalõigusnorme tuleb nimelt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete järgimise tagamiseks tõlgendada selliselt, et neid kohaldatakse enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes üksnes siis, kui nende sõnastusest, eesmärkidest või ülesehitusest ilmneb selgelt, et selline mõju tuleb neile omistada (vt kohtuotsused, 24.9.2002, Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EKL, EU:C:2002:524, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1.7.2009, ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, T‑24/07, EKL, EU:T:2009:236, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

113    Lisaks võib seadusandja tulenevalt kohtupraktikast eristada vastuvõetava akti jõustumise kuupäeva ja kohaldamise kuupäeva, määrates teise kuupäeva hilisemale ajale kui esimese. Eelkõige saab seeläbi võimaldada akti jõustumise ja sellest tulenevalt liidu õiguskorra osaks saamise järel täita liikmesriikidel ja liidu institutsioonidel selle akti alusel eelkohustusi, mis neil lasuvad ja mille täitmine on tingimata vajalik, et kohaldada hiljem akti kõigile õigussubjektidele, kellele see on suunatud (kohtuotsus, 17.11.2011, Homawoo, C‑412/10, EKL, EU:C:2011:747, punkt 24).

114    Kui haldusmeetmes on täpsustatud, et see hakkab kehtima konkreetsel kuupäeval, tähendab see, et selle mõju algab viidatud kuupäeval (kohtuotsus, 14.4.1970, Cafiero vs. komisjon, 42/69, EKL, EU:C:1970:23, lk 161, punkt 7).

115    Seega, kui ei tulene teisiti erisätetest, milles oli ette nähtud, et teatud sätteid kohaldatakse varasemal kuupäeval kui see, mil jõustub määrus nr 884/2006, nimelt artikli 15 teises lõigus sätestatud kuupäev, kuulus määrus nr 884/2006 kohaldamisele alates 1. oktoobrist 2006.

116    Itaalia Vabariik leiab, et komisjon kohaldas väidetavalt tagasiulatuvalt määrust nr 884/2006 kohustuse puhul viia läbi inventarinimestiku kontrollimised, kuna määruse artikliga 8 kehtestati esimest korda kohustus teha aastainventuur tehingute suhtes, mis olid sooritatud juba teatud aeg enne määruse jõustumist.

117    Selles osas tuleb tõdeda, et määruse nr 884/2006 ühtki põhjendust ega sätet ei saa mõista nii, et sellega püütakse määruse artiklist 8 tulenevate sätete kehtima hakkamise algusena kindlaks määrata muud kuupäeva kui see, mis on märgitud artikli 15 teises lõigus. Nii tuleb kõnealust sätet pidada kohaldatavaks alates 1. oktoobrist 2006.

118    Koondaruandest selgub, et komisjon tugines sellele sättele seoses 5% suuruse korrektsiooniga 2006. aasta aruande puhul, mis kestab 1. oktoobrist 2005 kuni 30. septembrini 2006.

119    Järelikult kohaldas komisjon vastuolus õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega määruse nr 884/2006 artiklit 8 Itaalia ametivõimudel lasuva kohustuse suhtes viima 2006. aasta aruandeaasta jooksul läbi inventuuri.

120    Vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele tunnistas komisjon, et käesolevas asjas oli ratione temporis aastainventuuri läbiviimise kohustuse suhtes kohaldatav määruse nr 3492/90 artikkel 3, mitte aga määruse nr 884/2006 artikkel 8.

121    Nii tuleb analüüsida, kas sellise vea tõttu, mille komisjon tegi, rikub vaidlustatud otsus puhtalt vorminõudeid või vastupidi olulisi menetlusnorme, mis õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise tõttu võib kaasa tuua otsuse tühistamise 5% suuruse korrektsiooni osas.

122    Komisjon selgitab, et haldusmenetluses viitas ta määruse nr 884/2006 artiklile 8, kuna see oli menetluse ajal kehtinud määrus, mille alusel esitas ta Itaalia ametivõimudele võetavad parandusmeetmed. Siiski leiab komisjon sisuliselt, et määruse nr 884/2006 artiklis 8 ette nähtud kohustus ei ole uus, mida kinnitab määrusele lisatud vastavustabel, mille kohaselt vastavad määruse nr 884/2006 artikli 8 sätetele määruse nr 3492/90 artikli 3 sätted.

123    Siinkohal tuleb meenutada, et õiguskindluse põhimõtte kui liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt on nõutav, et liidu õigus oleks selge ja selle kohaldamine ootuspärane kõigile isikutele, keda see puudutab. Selle põhimõtte kohaselt peab iga akt, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi, oma õigusjõu saama liidu õigusnormist, mis peab sõnaselgelt olema õigusliku alusena märgitud ja mis näeb ette õigusliku vormi, milles akt tuleb vastu võtta (vt kohtuotsused, 12.12.2007, Itaalia vs. komisjon, T‑308/05, EKL, EU:T:2007:382, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29.9.2011, Poola vs. komisjon, T‑4/06, EU:T:2011:546, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

124    Mis puudutab õiguslikke tagajärgi loovate aktide põhjendamise kohustuse analüüsimist, siis viite puudumine konkreetsele sättele ei pruugi olla sisuline viga, kui õiguslikku alust on võimalik kindlaks teha akti muude osade abil. Sellegipoolest on otsene viide ilmtingimata vajalik juhul, kui selle puudumise korral jääks täpne õiguslik alus huvitatud isikute ja Euroopa Kohtu jaoks ebaselgeks (vt kohtuotsused Itaalia vs. komisjon, punkt 123 eespool, EU:T:2007:382, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Poola vs. komisjon, punkt 123 eespool, EU:T:2011:546, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

125    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et määruse nr 3492/90 artiklile 3, millele komisjon tugines üksnes oma kirjalikes dokumentides Üldkohtus, ei viitatud vaidlustatud otsuses, koondaruandes ega haldusmenetluses. Komisjon tugines nimelt määruse nr 884/2006 artiklile 8.

126    Siiski ei saa niisugune vale õiguslik alus, mis on puhtalt formaalne, viia vaidlustatud otsuse tühistamiseni põhjusel, et rikutud on õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

127    Esiteks ei takistanud see viga Itaalia Vabariigil kindlaks teha kohustusi, mille järgimata jätmist talle komisjon ette heitis. Erinevalt Itaalia Vabariigi väidetule ei kehtestatud määruse nr 884/2006 artikliga 8, millele komisjon tugineb vaidlustatud otsuses, veidi enne 2006. aasta aruandeaastat esimest korda kohustus teha aastainventuur, kuna kohustus oli juba enne määruse nr 884/2006 jõustumist määruse nr 3492/90 artiklis 3 ette nähtud, nagu väidab komisjon. Määruse nr 3492/90 artiklis 3 sisalduvatest sätetest makseasutusele tulenevad kohustused on identsed määruse nr 884/2006 artiklis 8 ette nähtud sätetega, millele komisjon rajas oma otsuse, kuna nendes kahes artiklis nähakse ette kohustus teha aastainventuur iga eelarveaasta jooksul (vt allpool punktid 137 ja 138).

128    Itaalia Vabariik ei tõenda kuidagi argumenti, milles ta vaidleb vastu järjepidevusele määruse nr 3492/90 ja määruse nr 884/2006 vahel. Tuleb aga märkida, et määruse nr 884/2006 artikli 14 teise lõigu kohaselt on viited sellega kehtetuks tunnistatud määrustele, eelkõige määrusele nr 3492/90 mõistetavad nii, nagu oleks need tehtud selle määruse endaga, ja neid tuleb lugeda lähtuvalt selle XVI lisas toodud vastavustabelist. Tabeli kohaselt vastab määruse nr 3492/90 artiklile 3 määruse nr 884/2006 artikli 8 lõige 1. Õigusaktid kinnitavad seega järjepidevust kohustuste vahel, mis seisnevad aastainventuuri tegemises toodetele, mille suhtes sekkumine on lubatud, ning mis on kohaldatavad alates 2006. aasta eelarveaastast vastavalt määrusele nr 884/2006 ning neile eelnevatel eelarveaastatel vastavalt määrusele nr 3492/90.

129    Itaalia Vabariik ei saa tõhusalt selles osas väita, et ta ei olnud teadlik kohustustest, mis määruse nr 3492/90 artiklist 3 tulenevad siseriiklikele ametivõimudele. Isegi kui komisjon ise ei tuginenud haldusmenetluses ekslikult sellele sättele, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õigusnormid kujutavad alates avaldamisest endast selles valdkonnas ainsat positiivset õigust, mida keegi ei saa eirata (vt kohtuotsus, 5.6.1996, Günzler Aluminium vs. komisjon, T‑75/95, EKL, EU:T:1996:74, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei saanud Itaalia Vabariik tähelepanuta jätta kohustust teha toodete kohta, mille suhtes kohaldatakse riikliku ladustamise kujul sekkumist, iga eelarveaasta jooksul aastainventuur, nagu see tuleneb määruse nr 3492/90 artiklist 3.

130    Teiseks ilmneb samuti eespool toodust, et isegi kui komisjon oleks 5% suuruse korrektsiooni puhul lähtunud määruse nr 3492/90 artiklist 3, oleks ta jõudnud samale sisulisele järeldusele, nimelt oleks ta tuvastanud, et Itaalia ametivõimud jätsid 2006. aasta aruandeaastal tegemata aastainventuuri. Seega ei mõjutanud asjaolu, kui kohustusele – teha aastainventuuri ratione temporis – kohaldatava sätte kindlakstegemisel tehti viga, mingil juhul oluliselt komisjoni sisulise analüüsi tulemust (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus Günzler Aluminium vs. komisjon, punkt 129 eespool, EU:T:1996:74, punkt 55).

131    Selles kontekstis tuleb lisaks tõdeda, et seoses siseriiklike ametivõimude kohustustega viia läbi iga-aastased inventarinimestiku kontrollimised ladude füüsilise inspekteerimise kujul (vt eespool punkt 96), viitas komisjon vaidlustatud otsuses ka määruse nr 2148/96 artiklile 4, mitte aga määruse nr 884/2006 samaväärsele sättele, nimelt selle määruse XVI lisas esitatud vastavustabeli kohaselt sama määruse „I lisa punkti A alapunkt I”. Järelikult ei anna tulemusi etteheide, mis puudutab õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist seetõttu, et Itaalia ametivõimud lähtusid määruse nr 2148/96 artiklist 4, selleks et kindlaks teha kohustused, mis on seotud iga-aastaste inventarinimestiku kontrollimistega 2006. aasta aruandeaastal (vt eespool punkt 99).

132    Seega ei saa Itaalia Vabariik käesolevas asjas seoses määruse nr 884/2006 artikli 8 kohaldamisega tõhusalt tugineda õiguskindluse, õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele. Järelikult tuleb käesolev etteheide tervikuna tagasi lükata.

 Etteheide, et valesti on tõlgendatud ja kohaldatud määruse nr 884/2006 artiklit 8 ja määruse I lisa ning määruse nr 2148/96 artiklit 4, mida on muudetud määruse nr 915/2006 lisaga

133    Nagu on eespool punktis 96 meelde tuletatud, selgub vaidlustatud otsusest, et Itaalia Vabariigile kohaldati 2006. aasta eelarveaastal 5% suurust korrektsiooni, kuna „laokontrollid viidi läbi hilinenult” vastuolus määruse nr 884/2006 artikli 8 ja määruse nr 2148/96 artikliga 4. Koondaruande kohaselt tekitab vastav rikkumine fondide jaoks rahalise riski, kuna 2006. aasta aruandeaasta osas läbi viidud muud kontrollid ei võimaldanud tuvastada, kas kõik aruandes esitatud kogused on ladudes tegelikult olemas, ning sel viisil tagada, et lao- ja muud kulud tasuti õigete andmete alusel.

134    Itaalia Vabariik kinnitab, et viis läbi rea kontrollimisi sekkumise esemeks oleva suhkru müügi puhul nimelt kuuaruande abil, millest koopia on esitatud Üldkohtule. Lisaks võimaldas laadimiste ja mahalaadimiste elektrooniline register iga päev jälgida ja uuendada laoseisu, kajastades seega kõiki liikumisi laos. Sel viisil püüdsid Itaalia ametivõimud viia läbi kontrollimised toote lattu saabumisel ja laost väljumisel ning kontrollida ka laojääki, tehes kindlaks kõik kogused, „nagu oleks tegemist pideva inventuuriperioodiga”.

135    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

136    Nagu ilmneb eespool punktis 31 meelde tuletatud kohtupraktikast, rahastavad Euroopa põllumajandusfondid üksnes liidu õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames. Seega tuleb neid väidetavaid puudusi, mis tingisid vaidlusaluse finantskorrektsiooni, hinnata spetsiifiliste kohustuste alusel, mis liidu õigusnormide kohaselt siseriiklikel ametivõimudel lasuvad sekkumisvaruna hoitavate toodete laoseisu kontrollimisel.

137    Määruse nr 3492/90 artiklis 3 on ette nähtud:

„Sekkumisasutused teevad iga eelarveaasta jooksul inventuuri iga toote kohta, mille suhtes kohaldatakse ühenduse sekkumist.

Nad võrdlevad nimetatud inventuuri tulemusi raamatupidamisandmetega: kontrollimise käigus tuvastatud koguselised või kvalitatiivsed kõrvalekalded märgitakse aruandesse vastavalt artiklile 5.”

138    Säte tunnistati alates 1. oktoobrist 2006 kehtetuks määruse nr 884/2006 artikli 14 esimese lõiguga ning asendati vastavalt XVI lisas esitatud vastavustabelile määruse nr 884/2006 artiklis 8 sisalduva samaväärse sättega, milles on ette nähtud makseasutuse identne kohustus viia iga majandusaasta jooksul läbi aastainventuur.

139    Määruse nr 884/2006 artikli 2 lõike 3 punktis a on aruandeaastat defineeritud kui ajavahemikku alates 1. oktoobrist kuni järgneva aasta 30. septembrini.

140    Määruse nr 2148/96 artiklis 4 on sätestatud:

„1. Sekkumisamet vastutab artiklite 1, 2 ja 3 kohaselt kogutud andmete õigsuse eest. Selleks kontrollib ta ladusid kogu aasta jooksul kohapeal, võimaluse korral ette teatamata ja ebaühtlaste ajavahemike järel.

Iga ladu kontrollitakse vähemalt üks kord aastas III lisas kehtestatud eeskirjade kohaselt ning eelkõige kontrollitakse:

a)      artiklites 2 ja 3 nimetatud andmete kogumise korda;

b)      laopidaja kohapealse dokumentatsiooni ja sekkumisametile saadetud andmete vastavust; ja

c)      laopidaja poolt dokumentatsiooni alusel viimases kuuaruandes esitatud koguste füüsilist laosolekut, mida hinnatakse visuaalselt, kahtluse või vaidluse korral kaalutakse või mõõdetakse.

Füüsiline laosolek määratakse kindlaks piisavalt esindava füüsilise kontrolli abil, mis katab vähemalt III lisas sätestatud protsentuaalse osa ja võimaldab järeldada, et kõik aruandes esitatud kogused on tegelikult olemas.

[…]”.

141    Ka määrus nr 2148/96 tunnistati alates 1. oktoobrist 2006 määrusega nr 884/2006 kehtetuks. Viimati nimetatud määruse XVI lisas esitatud vastavustabeli kohaselt vastab määruse nr 2148/96 artikkel 4 määruse nr 884/2006 „I lisa punkti A alapunktile I”.

142    Põllumajandustoodete riiklike ladude füüsilise kontrollimise viisid, nagu need olid ette nähtud määruse nr 2148/96 III lisas, muudeti määrusega nr 915/2006. Selle käigus muudeti määruse nr 2148/96 III lisa, et sisse viia uued füüsilise kontrolli menetlust reguleerivad sätted lahtise suhkru („VII – Lahtine suhkur”) ja pakitud suhkru („VIII – Pakitud suhkur”) kohta (vt samuti eespool punkt 101).

143    Eespool nimetatud sätetest tuleneb, et vastavalt määruse nr 3492/90 artiklile 3, mis on sisuliselt asendatud määruse nr 884/2006 artikliga 8, peab makseasutus iga eelarveaasta jooksul tegema aastainventuuri ning võrdlema inventuuri tulemusi raamatupidamisandmetega. Aruandeaasta kestab aasta 1. oktoobrist kuni järgneva aasta 30. septembrini. Aastainventuur viiakse nimelt läbi määruse nr 2148/96 artikli 4 kohaste laokontrollide tulemuste alusel, kusjuures laokontrollid tehakse kohapeal lao füüsilise kontrollimise teel kooskõlas selle määruse III lisas sätestatud menetlustega. Need kontrollid kohapeal lao füüsilise kontrollimise teel on olulised, et tagada ladustamisega seotud kulutuste korrakohasus, ja kujutavad endast põhikontrolli dokumendi VI/5330/97 II lisa tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus, 20.6.2006, Kreeka vs. komisjon, T‑251/04, EU:T:2006:165, punkt 79).

144    Järelikult on see, et enne 30. septembrit 2006 on inventarinimestiku kontrollimised jäetud läbi viimata, vastuolus määruse nr 2148/96 artikliga 4 koostoimes määruse nr 3492/90 artikliga 3, mis on sisuliselt asendatud määruse nr 884/2006 artikliga 8.

145    Itaalia ametivõimud ei vaielnud haldusmenetluses vastu, et nad jätsid 30. septembriks 2006 inventarinimestiku kontrollimised läbi viimata, nagu see ilmneb muu hulgas kahepoolse koosoleku protokollist ja lepitusorgani aruande punkti 5 viimasest lõigust.

146    Itaalia Vabariik ei vaidle sellele tegelikult vastu ka Üldkohtus. Esiteks on tema argumente arvesse võttes ilmne, et ta ei vaidle vastu, et kõnealune kohustus lasub tal määruse nr 2148/96 artikli 4 alusel, millele ta tugineb, selleks et näidata, et Itaalia ametivõimud lähtusid asjaolust, et kõnealune säte kehtis vaid kuni 30. septembrini 2006 (vt eespool punkt 131).

147    Teiseks väidab ta oma kirjalikes dokumentides Üldkohtus, et Agecontrol viis veebruaris 2007 läbi inventarinimestiku kvalitatiivsed ja koguselised kontrollimised ning tegi 30. septembril 2006 kindlaks laojäägi. Vastusena Üldkohtu kirjalikule küsimusele kinnitas Itaalia Vabariik, et neid seisukohti tuleb mõista nii, et neis viidati inventarinimestiku kontrollimistele, mille viis alles veebruaris 2007 läbi Agecontrol, kes seejärel edastas komisjonile neid kontrolle puudutava koonddokumendi.

148    Seevastu väidab Itaalia Vabariik sisuliselt, et Itaalia ametivõimude poolt suhkru ladustamise osas läbi viidud muud kontrollid, näiteks kontrollimised toote lattu saabumisel ja laost väljumisel, mille käigus viidi läbi ka teatavaid ladustatud suhkru kogust puudutavaid kontrolle, kuuaruanne ning laadimiste ja mahalaadimiste elektrooniline register, mille eesmärk oli iga päev uuendada laoseisu, võimaldasid tagada sama tulemuse kui inventarinimestiku kontrollimised, nimelt tagada, et laokulud tasutakse tegelikult laos oleva suhkru eest.

149    Selles osas tuleb tõdeda, et Itaalia Vabariigi viidatud kontrollide olemasolust ei piisa, et olematuks muuta vaidlustatud otsuses ja koondaruandes välja toodud puudused, mis on seotud iga-aastaste inventarinimestiku kontrollimiste 30. septembriks 2006 läbi viimata jätmisega.

150    Kohustus viia iga eelarveaasta jooksul läbi iga-aastased inventarinimestiku kontrollimised on sõnaselgelt ette nähtud määruse nr 2148/96 artiklis 4 ja määruse nr 3492/90 artiklis 3, mis on sisuliselt asendatud määruse nr 884/2006 artikliga 8, nagu on meelde tuletatud eespool punktides 143 ja 144.

151    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on juhul, kui määrus kehtestab konkreetsed kontrollimeetmed, liikmesriigid kohustatud neid kohaldama, ilma et oleks vaja hinnata nende väidete põhjendatust, mille kohaselt teistsugune kontrollisüsteem oleks tõhusam (vt kohtuotsused, 21.3.2002, Hispaania vs. komisjon, C‑130/99, EKL, EU:C:2002:192, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28.3.2007, Hispaania vs. komisjon, T‑220/04, EU:T:2007:97, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

152    Lisaks, nagu komisjon märkis koondaruande punktis 6.1.3, selgub dokumendist VI/5330/97, et „alternatiivseid kontrolle ei saa automaatselt lugeda nõuetele mittevastavust kõrvaldavaks” ning et „[k]ui määrustes on sõnaselgelt ette nähtud konkreetne kontroll, on liikmesriigil võimalik vaid läbi viia see kontroll või sellest vabastamiseks pöörduda ametiasutuse poole”.

153    Itaalia Vabariik leiab ekslikult, et inventarinimestiku kontrollimised ei olnud vajalikud väidetavalt põhjusel, et need viidi igal juhul kohustuslikus korras läbi toote lattu saabumisel ja laost väljumisel ning et suhkru kogused ladudes olid selleks ajaks kindlaks tehtud. Ta ei saa tähelepanuta jätta määruse nr 2148/96 artiklist 4 tulenevat kohustust vähemalt kord aastas kontrollida iga ladustamiskohta füüsilise inspekteerimise teel. Seejuures on vajadus viia läbi iga-aastane kontroll, mitte aga kontrollida ladusid toote lattu saabumisel ja laost väljumisel, põhjendatud asjaoluga, et ladustamistingimused võivad põhjustada ladustatud koguste muutumise. Laojäägi kontrollimine iga-aastase kontrolli käigus võimaldab sel viisil vältida, et liidu fondid kannaksid tarbetuid laokulusid, nimelt neid, mis on seotud suhkrukogustega, mida ei ole või mida enam ei ole (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 2.2.2012, Kreeka vs. komisjon, T‑469/09, EU:T:2012:50, punktid 127 ja 128).

154    Lisaks on inventarinimestiku kontrollimisel kohapeal füüsilise inspekteerimise teel oluline viia raamatupidamisandmed vastavusse sekkumise esemeks olevate toodete tegeliku laoseisuga ning veenduda, et kõik varude arvestuses esitatud kogused on tegelikult olemas. Kohtupraktika kohaselt sätestas liidu seadusandja halduskontrolli ja kohapeal inspekteerimise kui kaks erinevat, ent teineteist täiendavat kontrollimeetodit (vt selle kohta kohtuotsus, 3.10.1996, Saksamaa vs. komisjon, C‑41/94, EKL, EU:C:1996:366, punkt 43). Ei kuuaruande koostamine, kontrollid suhkru lattu saabumisel ja laost väljumisel ega laadimiste ja mahalaadimiste elektrooniline register ei paku ühelgi juhul sama astmega usaldusväärsust kui iga-aastased inventarinimestiku kontrollimised, mis viiakse läbi kohapeal füüsilise inspekteerimise teel ja mis võimaldavad viia raamatupidamisandmed vastavusse nendel inspekteerimistel saadud andmetega.

155    Lõpuks tuleb meelde tuletada, et liikmesriik ei saa tugineda oma riigi õiguskorra sätetele, praktikale või asjaoludele, et õigustada liidu õigusnormidest tulenevate kohustuste ja tähtaegade järgimata jätmist. Iseäranis ei saa liikmesriik viidata praktilistele raskustele, et õigustada kohaste kontrollide rakendamata jätmist (vt kohtuotsused, 21.2.1991, Saksamaa vs. komisjon, C‑28/89, EKL, EU:C:1991:67, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12.11.2010, Itaalia vs. komisjon, T‑95/08, EU:T:2010:464, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

156    Seega ei saa Itaalia Vabariik õiguspäraselt viidata raskustele – eeldusel, et need esinesid –, millega ta väidetavalt seisis silmitsi kontrollide kavandamisel Agecontroliga.

157    Eespool toodust tuleneb, et käesolevas asjas komisjoni tehtud järeldus, mille kohaselt ei olnud 2006. aasta aruandeaastal iga-aastaseid inventarinimestiku kontrollimisi läbi viidud enne 30. septembrit 2006, kujutab endast eespool punktis 32 viidatud kohtupraktika tähenduses tõendit tõsise kahtluse kohta, kas kohaselt ja tõhusalt on tehtud kõik kontrollimised, mis võimaldavad tagada, et fondid kannavad üksnes kulutused ladudes tegelikult olemasoleva suhkru eest. Itaalia Vabariik ei esitanud andmeid, mis lükkaksid selle järelduse ümber, ega suutnud üksikasjalikult ja täielikult tõendada nende kontrollide tõepärasust ja komisjoni kinnituste ebatäpsust eespool punktis 33 viidatud kohtupraktika tähenduses.

158    Seega leidis komisjon õigesti, et suhkruladudes iga-aastaste kontrollide hilinenult läbiviimine määruse nr 2148/96 artikli 4 koostoimes määruse nr 3492/90 artikliga 3, mis on asendatud sisuliselt määruse nr 884/2006 artikliga 8, tähenduses kujutas endast fondide jaoks ohtu, mida täielikult ei saanud kõrvaldada Itaalia ametivõimude viidatud muude kontrollide abil.

159    Seda järeldust ei lükka ümber Itaalia Vabariigi argument, et määrus nr 2148/96 „ei puudutanud toodet „suhkur””.

160    On küll tõsi, nagu väidab ka Itaalia Vabariik, et määrus nr 2148/96 ei sisaldanud esialgu ühtki sätet täpsemalt suhkruvarude füüsilise kontrolli menetluste kohta, mis viidi sisse alles määrusega nr 915/2006, mis jõustus 29. juunil 2006 ja mida kohaldati turustusaastale 2005/2006, tingimusel et järgitakse selles määruses ette nähtud üleminekumeetmeid (vt eespool punkt 101).

161    Siiski kehtestatakse määruse nr 915/2006 alusel sisse viidud sätetega ladude füüsilise kontrolli menetlused suhkru puhul, samas kui kohustus ise viia läbi need kontrollid oli ette nähtud juba määruse nr 2148/96 artikliga 4 kõigi riiklikult ladustatud põllumajandustoodete suhtes. Nagu on aga märgitud eespool punktides 102 ja 103, ei põhine komisjoni esitatud etteheide mitte sellel, et järgitud ei ole määrusega nr 915/2006 kehtestatud füüsilise kontrolli menetlusi suhkruladude puhul, vaid et hilinenult on läbi viidud iga-aastased inventarinimestiku kontrollimised määruse nr 2148/96 artikli 4 ja määruse nr 3492/90 artikli 3 tähenduses, mis on sisuliselt asendatud määruse nr 884/2006 artikliga 8.

162    Igal juhul ei tõenda Itaalia Vabariik, kuidas seda toodet puudutavate iga-aastaste inventarinimestiku kontrollimiste hilinenult läbiviimine on selgitatav suhkruladudes füüsilise kontrolli menetluste puudumisega või nende kehtestamisega määruse nr 915/2006 alusel.

163    Lisaks, nagu toonitas komisjon, ei olnud Itaalia Vabariigil keelatud rakendada analoogseid ladude kontrolli menetlusi nagu need, mis on ette nähtud muude toodete jaoks, nagu ta väidab, et ta tegi seda teist liiki kontrollide puhul.

164    Selles osas tuleb meenutada, et liikmesriikidel tuleb tõhusa kontrolli- ja järelevalvesüsteemi tagamiseks viia läbi kohased kontrollimised, isegi kui liidu õigusnormides ei ole ammendavalt määratletud vastavate kontrollide viise (vt kohtuotsus, 31.1.2012, Hispaania vs. komisjon, T‑206/08, EU:T:2012:33, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

165    Sellest tuleneb, et käesolev etteheide ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

 Etteheide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta

166    Mis puudutab seisukohta, et käesoleval juhul tehtud korrektsioon on ebaproportsionaalne, siis tuleb kõigepealt märkida, et etteheide ei puuduta meetodit, mille abil komisjon jõudis 2006. aasta eelarveaastale 5% suuruse kindla määraga korrektsiooni kohaldamisel 781 044 euro suuruse summani. Itaalia Vabariik väidab vaid, et komisjon oleks pidanud arvestama, et määrusega nr 884/2006 ja määrusega nr 915/2006 muudeti hilinenult juunis 2006 ehk 2006. aasta aruandeaastal suhkrusektoris riiklikku ladustamist hõlmavat sekkumiskorda. Ta leiab, et korrektsioon 5% oleks tulnud teha äärmisel juhul ajavahemiku suhtes pärast nende määruste jõustumist. Lisaks oleks Itaalia Vabariigi arvates pidanud komisjon samuti arvesse võtma nendes määrustes väidetavalt sisaldunud üleminekukordasid.

167    Nagu on aga tuvastatud kolmanda väite esimese ja teise etteheite analüüsimisel, ei mõjutanud määruse nr 884/2006 ja määruse nr 915/2006 jõustumine Itaalia ametivõimudel lasuvaid kohustusi, mis puudutab inventarinimestiku kontrollimise süsteemi rakendamist, kuna nende määrustega ei muudetud kohustusi, mille täitmata jätmine on käesolevas asjas tuvastatud (vt eelkõige eespool punktid 127 ja 161).

168    Seega tuleb tagasi lükata etteheide, et 2006. aasta eelarveaasta jooksul kõnealuse korra muutmise tõttu rikuti proportsionaalsuse põhimõtet.

169    Igal juhul piisab, kui meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon keelduda kõigi tehtud kulutuste ülevõtmisest, kui ta tuvastab, et puuduvad piisavad kontrollimehhanismid (vt selle kohta kohtuotsus, 24.2.2005, Madalmaad vs. komisjon, C‑318/02, EU:C:2005:104, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

170    Käesoleval juhul on ilmne, et komisjoni talituste välja toodud puudused on seotud niisuguste kontrollide hilinenud läbiviimisega, millel on oluline osakaal kulutuste nõuetekohasuse kindlakstegemisel, mistõttu võib põhjendatult järeldada, et fondidele kahju tekkimise oht oli märkimisväärne. Seega ei saa ülemääraseks ja ebaproportsionaalseks lugeda komisjonile mitte teada olnud summat, mis moodustas asjaomastest kulutustest 5%.

171    Seega olukorras, kus komisjon käesolevas asjas kohaldas kindla määraga korrektsiooni, mis oli kõnealustest kulutustest 5%, ei rikkunud ta proportsionaalsuse põhimõtet, kuna inventarinimestiku kontrollimiste hilinenult läbiviimisega jäeti järgimata liidu õigusnormidest tulenevad nõuded.

172    Järelikult tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

b)     Neljas väide, et põhjenduste puudumise tõttu on oluliselt rikutud menetlusnorme

173    Itaalia Vabariik leiab, et komisjon ei põhjendanud õiguslikult piisavalt seda, kui ta lükkas tagasi lepitusorgani ettepaneku, mille kohaselt inventarinimestiku kontrollimiste hilinenult läbiviimisega seotud korrektsioon peab piirduma laokuludega, mis deklareeriti määruse nr 915/2006 jõustumise kuupäeva ja 2006. aasta eelarveaasta lõpu vahelisel ajal.

174    Siinkohal tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda, et inventarinimestiku kontrollimisi puudutavad kohustused olid ette nähtud juba enne määruse nr 915/2006 jõustumist kehtinud normides (vt eespool punkt 161). Vastupidi Itaalia Vabariigi väidetule ei kehtestatud seega määrusega nr 915/2006 esimest korda kohustusi, mille täitmata jätmine käesolevas asjas tuvastati. Järelikult ei saa määruse nr 915/2006 jõustumine kuidagi mõjutada liikmesriikide kohustuste olemasolu, mis puudutab kohustust kui sellist viia läbi inventarinimestiku kontrollimised.

175    Komisjon selgitas seda asjaolu haldusmenetluse käigus nimelt oma lõplikus seisukohas, mille ta 3. jaanuaril 2011 esitas lepitusorgani aruande kohta. Ta tõi selle seisukoha välja ka koondaruande punktis 6.1.5.

176    Lisaks, nagu on meelde tuletatud eespool punktis 72, ei ole lepitusorgani arvamus mingil juhul komisjonile siduv.

177    Järelikult tuleb lähtuvalt eespool punktides 91–93 meelde tuletatud kohtupraktikast lugeda vaidlustatud otsuse põhjendused piisavaks ning seega käesolev väide tagasi lükata.

c)     Väide, et määrus nr 915/2006 on õigusvastane

178    Täiendavalt kolmandale ja neljandale väitele leiab Itaalia Vabariik, et määrus nr 915/2006 on õigusvastane, kuna kohustus teha suhkru laojäägi inventuur kehtestatakse sellega vaid ligikaudu kolm kuud enne uut inventuuri tegemise tähtpäeva. Itaalia Vabariigi hinnangul on kolmandas väites viidatud põhimõtetega vastuolus, kui määrusega kehtestatakse viis, kuidas oleks minevikus tulnud tegutseda, ning selle viisi järgimata jätmise eest karistatakse finantskorrektsiooni kohaldamisega.

179    Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

180    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt väljendab ELTL artikkel 277 üldpõhimõtet, mis tagab poolele, kes soovib saavutada üksikotsuse tühistamise, õiguse täiendavalt vaidlustada institutsiooni varasemad aktid, mis on vaidlustatud otsuse õiguslik alus (vt selle kohta kohtuotsused, 6.3.1979, Simmenthal vs. komisjon, 92/78, EKL, EU:C:1979:53, punktid 39–41, ja 20.9.2011, Regione autonoma della Sardegna jt vs. komisjon, T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08, EKL, EU:T:2011:493, punkt 206 ja seal viidatud kohtupraktika).

181    Siiski, nagu seda õigesti meelde tuletab ka nõukogu, on ELTL artikli 277 alusel kaudselt esitatud õigusvastasuse väide peamiselt otsuse õiguspärasuse vaidlustamisel vastuvõetav üksnes juhul, kui esineb ühendav seos vaidlusaluse akti ja normi vahel, mille väidetav õigusvastasus palutakse tuvastada. Kuna ELTL artikli 277 eesmärk ei ole võimaldada poolel vaidlustada ükskõik millist üldakti mis tahes hagi põhjendamiseks, peab üldakt, mille õigusvastasust väidetakse, olema hagi esemeks olevas juhtumis otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos (vt kohtuotsused Regione autonoma della Sardegna jt vs. komisjon, punkt 180 eespool, EU:T:2011:493, punkt 207 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 6.9.2013, Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑289/11, T‑290/11 ja T‑521/11, EKL, EU:T:2013:404, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

182    Käesolevas asjas väidab hageja, et määrus nr 915/2006 on õigusvastane. Nagu on aga märgitud eespool punktides 102 ja 103, ei rajanud komisjon vaidlustatud otsust selle määruse sätetele, kuna ta ei heitnud Itaalia ametivõimudele ette, et viimased ei järginud määrusega kehtestatud füüsilise inspekteerimise spetsiifilisi menetlusi, vaid asjaolule, et ametivõimud ei viinud 30. septembriks 2006 läbi inventarinimestiku kontrollimisi kui selliseid, mis olid juba ette nähtud määruse nr 2148/96 artikliga 4 ja määruse nr 3492/90 artikliga 3, mis sisuliselt asendati määruse nr 884/2006 artikliga 8 (vt samuti eespool punkt 161).

183    Nii on õigusvastasuse väide esitatud määruse kohta, mis ei mõjuta põhikohtuasja lahendust ja millel ei ole põhikohtuasjaga mingit otsest õiguslikku seost. Järelikult tuleb see vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

d)     Kuues väide, et oluliselt on rikutud menetlusnorme, kuna esitatud ei ole põhjendusi ega tõendeid ning moonutatud on asjaolusid

184    Koondaruande punktis 6.1.3 seoses etteheitega, mis puudutab inventarinimestiku kontrollimiste hilinenult läbiviimist ja sellega kaasnevat ohtu fondidele, viitas komisjon 127 000 tonnile ladustatud suhkrule, mida ei olnud ametlikult kontrollitud ega kaalutud ajavahemikus 30. septembrist 2006, mis on kuupäev, mil inventarinimestiku kontrollimised oleks tulnud läbi viia, kuni veebruarini 2007, mil need kontrollid tegelikult tehti.

185    Itaalia Vabariik leiab, et komisjon ei kinnita oma järeldust ühegi tõendiga ning et komisjon moonutas seeläbi asjaolusid. Lisaks täpsustab ta, et need liikumised olid seotud toote laost väljumise toimingutega.

186    Vastusena Üldkohtu kirjalikule küsimusele märkis komisjon, et ta rajas oma järelduse 127 000 tonni suhkru laost väljumise kohta süsteemi „E‑Faudit” tabelile, mis kannab kuupäeva 30. märts 2007 ning mille olid talle esitanud Itaalia ametivõimud.

187    Tuleb tõdeda, et kõnealuses dokumendis, mille komisjon esitas koos oma vastusega Üldkohtu küsimusele, on kajastatud ladustatud suhkru liikumised ajavahemikus oktoobrist 2006 kuni veebruarini 2007. Nimetatud dokumendist selgub, et suhkru kogus ladudes 2007. aasta veebruari lõpus oli väiksem kui võrdluskogus 2006. aasta oktoobri alguses, kuna sekkumisvarudest oli nimelt 127 000 tonni väljunud ilma füüsilise liikumiseta.

188    Itaalia Vabariik ei vaidle vastu tabelis sisalduvate andmete tõepärasusele ega eita, et selle edastasid komisjonile Itaalia ametivõimud haldusmenetluses.

189    Seega väidab Itaalia Vabariik ekslikult, et komisjon moonutas tõendeid ja ei esitanud piisavaid põhjendusi seoses asjaoluga, et kõnealused 127 000 tonni väljusid sekkumisvarudest füüsilise liikumiseta ajavahemikus oktoobrist 2006 kuni veebruarini 2007, kuna vastava tõendi esitasid komisjonile Itaalia ametivõimud ise.

190    Igal juhul tuleb meelde tuletada, et käesolevas asjas komisjoni tehtud 5% suurune korrektsioon on kindla määraga korrektsioon, mis on rajatud asjaolule, et iga-aastaste inventarinimestiku kontrollimiste hilinenult läbi viimine kujutas endast fondide jaoks kahju saamise ohtu, kuna ei saa välistada, et fondide kanda oleks võidud jätta põhjendamatud finants- ja laokulud, mis olid seotud puuduva suhkrukogusega. Seega ei ole tegemist ühekordse korrektsiooniga, mida kohaldatakse fondide kantud konkreetsete ja täpsete kulude tõttu, kui suhkrukogus, nimelt 127 000 tonni puudus laost.

191    Komisjon kinnitas kohtuistungil, et järeldus, mis on seotud väitega laost suhkru mahus 127 000 tonni puudumise kohta ilma füüsilise liikumiseta ajavahemikus oktoobrist 2006 kuni veebruarini 2007, aitas tal kirjeldada inventarinimestiku kontrollimiste hilinenult läbiviimisega kaasnevaid tagajärgi, kuna komisjoni arvates on kontrollide läbiviimisega hilinemine teatud ohuallikas fondide jaoks. Nagu nimelt ilmneb komisjoni vastusest Üldkohtu kirjalikule küsimusele, võisid ladudes tegelikult olemasolevad kogused turustusaastal 2005/2006, mille puhul laokulud anti üle fondidele 2006. aasta eelarveaasta osas, olla veebruaris 2007 erinevad samal kuul olemas olnud mahtudest, nagu need tegi Agecontrol kindlaks toona läbi viidud kontrollide tulemusel.

192    Arvestades eespool toodut, tuleb kuues väide tagasi lükata.

e)     Seitsmes väide, et rikutud on olulisi menetlusnorme, kuna puuduvad põhjendused ja tõendid väidetava fondidele kahju tekkimise ohu tõttu, ning rikutud on kasuliku mõju põhimõtet

193    Itaalia Vabariik väidab, et põhjendamata on komisjoni hinnang, mille kohaselt ei saa suhkru lattu saabumisel ja laost väljumisel tehtud kvalitatiivsetel ja koguselistel kontrollimistel olla samasugune kasulik mõju kui inventuuridel.

194    Vastuseks kinnitustele, et fondide huvid olid ulatuslikult kaitstud, ei esitanud komisjon tõendeid konkreetse ohu kohta, millega fondid seisid silmitsi, ning ta moonutas asjaolusid, mis olid kindlaks tehtud dokumentides, mille Itaalia ametivõimud esitasid oma väidete kinnituseks.

195    Nagu on tuvastatud eespool punktis 158, ei teinud komisjon viga, kui ta jõudis järeldusele, et suhkruladudes iga-aastaste inventarinimestiku kontrollimiste hilinenult läbiviimine kujutas endast fondide jaoks olulist ohtu ning et seda ohtu ei olnud võimalik kõrvaldada ladustatud suhkru suhtes Itaalia ametivõimude teostatud muude kontrollide abil.

196    Neil asjaoludel väidab Itaalia Vabariik asjatult, et komisjon ei tõendanud 2006. aasta eelarveaasta jooksul suhkru ladustamisega seotud kulutuste puhul ohu olemasolu fondidele. Nimelt tuleb meenutada, et liidu seadusandja leidis, et iga-aastased inventarinimestiku kontrollimised eelkõige varude füüsilise kontrolli teel olid vajalikud, et tuvastada, kas kõik aruandes esitatud tootekogused on ladudes tegelikult olemas, ning liidu seadusandja kehtestas liikmesriikidele selles osas kohustused, nimelt vähemalt kord aastas ladude füüsilise inspekteerimise teel viia läbi laokontrollid ning teha iga aruandeaasta jooksul aastainventuur. Vastavate kohustuste kehtestamisega leidis seadusandja kaudselt, kuid kindlalt, et kohustuste järgimata jätmine toob fondide jaoks automaatselt kaasa riski (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 17.5.2013, Kreeka vs. komisjon, T‑294/11, EU:T:2013:261, punkt 131).

197    Järelikult ja vastupidi hageja väidetule tagas komisjon nende sätete kasuliku mõju, millega nähakse ette kohustus viia läbi ladude iga-aastased inventarinimestiku kontrollimised, ja tõdes käesolevas asjas, et Itaalia ametivõimud ei järginud kohustust lõpetada inventarinimestiku kontrollimised hiljemalt 30. septembriks 2006, ning ta tegi selles osas korrektsiooni. Seeläbi leidis komisjon põhjendatult, et fondide jaoks on olemas oht, ning ta määratles õigesti selle ohu ulatuse.

198    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui komisjonil lasub kohustus tõendada, et rikutud on põllumajandusturgude ühist korraldust käsitlevaid norme, siis niipea kui rikkumine on tuvastatud, peab liikmesriik olenevalt olukorrast tõendama, et komisjon tegi vea liidu õigusnormide rikkumisest tehtud finantstagajärgede osas (vt kohtuotsused, 12.9.2007, Soome vs. komisjon, T‑230/04, EU:T:2007:259, punkt 159 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Kreeka vs. komisjon, punkt 77 eespool, EU:T:2013:32, punkt 330 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et Itaalia Vabariigi esitatud argumendid ei kinnita niisugust viga.

199    Lõpuks järeldub sellest, et vaidlustatud otsuses ei puudu põhjendused, kuna komisjon selgitas õiguslikult piisavalt faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millele ta rajas 5% suuruse korrektsiooni, ning seetõttu oli Itaalia Vabariigil võimalik tõhusalt oma kaitset ette valmistada ning Üldkohtul teostada kontrolli. Nii ei olnud komisjon kooskõlas eespool punktides 91–93 meelde tuletatud kohtupraktikaga kohustatud põhjendama ka järeldust, et suhkruladudes Itaalia ametivõimude teostatud muude kontrollidega ei olnud võimalik tagada, et fondide jaoks on välistatud oht üle võtta niisuguse toote ladustamise kulud, mis ladudes puudub.

200    Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb ka seitsmes väide tagasi lükata ja järelikult kogu hagiavaldus jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

201    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

202    Kuna kohtuotsus on tehtud Itaalia Vabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Itaalia Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagiavaldus rahuldamata.

2.      Mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt ning jätta viimase kohtukulud tema enda kanda.

Kanninen Pelikánová Buttigieg

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. juunil 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A – Hagiavalduse vastuvõetavus osas, milles see puudutab komisjoni 3. veebruari 2010. aasta ja 3. jaanuari 2011. aasta kirjade tühistamist

B – Põhiküsimus

1. Sissejuhatavad kaalutlused

2. Kindla määraga finantskorrektsioon suurusega 10% kulutuste puhul, mis on seotud laokulude 35% võrra suurenemisega 2006.‑2009. aasta eelarveaastal

a) Esimese väite ulatus

b) Esimene väide, et uurimise puudumise, hindamisvea ja määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu rikkumise tõttu on rikutud olulisi menetlusnorme

Määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu alusel siseriiklikel ametivõimudel lasuv kontrollikohustus

Määruse nr 1262/2001 artikli 9 lõike 5 teise lõigu rakendamisel Itaalia ametivõimude läbi viidud kontrollid

c) Teine väide, et põhjenduste puudumise tõttu on rikutud olulisi menetlusnorme

3. Kindla määraga finantskorrektsioon suurusega 5%, kuna inventarinimestiku kontrollimised viidi 2006. aasta eelarveaastal läbi hilinenult

a) Kolmas väide, et rikutud ja valesti tõlgendatud on määruse nr 884/2006 artiklit 8 ja I lisa, määruse nr 2148/96 artiklit 4, mida on muudetud määruse nr 915/2006 lisaga, ning rikutud on õiguskindluse, õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtet

Etteheide õiguskindluse, õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta

– Määrus nr 915/2006

– Määrus nr 884/2006

Etteheide, et valesti on tõlgendatud ja kohaldatud määruse nr 884/2006 artiklit 8 ja määruse I lisa ning määruse nr 2148/96 artiklit 4, mida on muudetud määruse nr 915/2006 lisaga

Etteheide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta

b) Neljas väide, et põhjenduste puudumise tõttu on oluliselt rikutud menetlusnorme

c) Väide, et määrus nr 915/2006 on õigusvastane

d) Kuues väide, et oluliselt on rikutud menetlusnorme, kuna esitatud ei ole põhjendusi ega tõendeid ning moonutatud on asjaolusid

e) Seitsmes väide, et rikutud on olulisi menetlusnorme, kuna puuduvad põhjendused ja tõendid väidetava fondidele kahju tekkimise ohu tõttu, ning rikutud on kasuliku mõju põhimõtet

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: itaalia.