ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
17. mai 2018(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Jalgrattakorve kujutav registreeritud disainilahendus – Kehtetuse alus – Kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetamatus – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 52 lõige 3 ja artikli 86 lõige 5 – Varasema disainilahenduse avalikustamine – Eristatavus – Teistsugune üldmulje – Määruse nr 6/2002 artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b
Kohtuasjas T‑760/16,
Basil BV, asukoht Silvolde (Madalmaad), esindajad: advokaadid N. Weber ja J. von der Thüsen,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: S. Hanne ja D. Walicka,
kostja,
teine menetluspool EUIPO apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Artex SpA, asukoht San Zeno di Cassola (Itaalia), esindaja: advokaat J. Vogtmeier,
mille ese on hagi EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 7. juuli 2016. aasta otsuse (asi R 535/2015–3) peale, mis käsitleb Artexi ja Basili vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud K. Kowalik-Bańczyk ja C. Mac Eochaidh,
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. novembril 2016,
arvestades EUIPO kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. jaanuaril 2017,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 16. jaanuaril 2017,
arvestades 7. detsembril 2017 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Basil BV esitas 13. veebruaril 2004 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.
2 Disainilahendus, mille registreerimist taotleti (edaspidi „vaidlusalune disainilahendus“), on järgmine:
3 Vaidlusalune disainilahendus registreeriti numbriga 142245-0001. Disainilahenduse registreerimine avaldati 15. juuni 2004. aasta väljaandes Bulletin des dessins et modèles communautaires nr 47/2004. Seejärel pikendati nimetatud registreeringut kuni 13. veebruarini 2019.
4 Vaidlusaluse disainilahendus on ette nähtud kasutamiseks „jalgrattakorvide“ puhul, mis kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud kujul) klassi 03-01.
5 Menetlusse astuja Artex SpA esitas 17. juunil 2013 EUIPO-le määruse nr 6/2002 artikli 52 alusel vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse. Kehtetuks tunnistamise taotluses tugineti määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b.
6 Menetlusse astuja märkis kehtetuks tunnistamise taotluses eelkõige, et vaidlusalune disainilahendus ei ole määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses eristatav ning ta põhjendas oma väiteid mitme dokumendiga, mis tema sõnul tõendavad asjaolu, et varasem disainilahendus (edaspidi „varasem disainilahendus“) on avalikustatud; nende hulka kuuluvad:
– üks tema kataloog, milles on näha jalgrattakorvi kujutis; sellele kujutisele on lisatud tooteartikli number 34.54.50, asjaomase toote mõõdud ja selle kirjeldus: „võrgust tagakorv Speedy“, mis on kirjas neljas keeles; nimetatud kujutis ja sellega kaasnenud teave on esitatud allpool:
– mitu arvet aastatest 2000‑2002, mis puudutavad nimega Speedy tähistatud eriotstarbeliste korvide müüki teatavatele ettevõtjatele;
– 2001. aasta kataloog ja 2002. aasta kolm kataloogi, mis pärinevad erinevatelt Itaalia äriühingutelt ja milles on esitatud alljärgnev jalgrattakorvi kujutis:
– talle saadetud arve ja väljastatud saateleht, mis pärinevad 20. juulist 2000 ja mille on koostanud teatav Tai ettevõtja;
– kujutis Kölnis (Saksamaa) 2002. aastal toimunud messil osalenud ettevõtja messiboksist, kus oli eksponeeritud üks jalgrattakorv, ning arve messil osalemise eest.
7 Tühistamisosakond tunnistas 13. jaanuari 2015. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetavaks ja tunnistas vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse puudumise tõttu kehtetuks.
8 Hageja esitas 11. märtsil 2015 tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
9 EUIPO kolmas apellatsioonikoda jättis 7. juuli 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse rahuldamata. Sisuliselt leidis ta esiteks, et kõnealusel juhul menetlusse astuja esitatud kehtetuks tunnistamise taotlus on hageja väidetest hoolimata vastuvõetav, teiseks et varasem disainilahendus avalikustati enne vaidlusaluse disainilahenduse registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, milleks on 13. veebruar 2004, ja kolmandaks et tühistamisosakond oli õigustatult tunnistanud vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse puudumise tõttu kehtetuks.
Menetlus ja poolte nõuded
10 Üldkohus esitas menetlust korraldava meetme raames pooltele küsimused ning viimased vastasid ettenähtud tähtaja jooksul.
11 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO-lt ja võimalikelt menetlusse astujatelt.
12 EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
13 Hageja põhjendab oma hagi kolme väitega, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 52 lõiget 3, mis puudutab kehtetuks tunnistamise taotluste teatavatel tingimustel vastuvõetamatust, teiseks määruse nr 6/2002 artiklit 7, mis puudutab disainilahenduste avalikustamist, ja kolmandaks määruse nr 6/2002 artiklit 6, mis käsitleb disainilahenduste eristatavust.
Esimene väide, et rikutud on määruse nr 6/2002 artikli 52 lõiget 3
14 Hageja väidab sisuliselt, et EUIPO oleks määruse nr 6/2002 artikli 52 lõike 3 või teisel võimalusel artikli 86 lõike 5 alusel pidanud tunnistama menetlusse astuja esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse vastuvõetamatuks.
15 Hageja tugineb siinkohal teatavale apellatsioonikoja otsusele, mis on vaidlustatud otsusest varasem ning millega apellatsioonikoda jättis vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotlust käsitleva otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata. Ta rõhutab, et kõnealuse eelmise kehtetuks tunnistamise menetluse algataja oli ettevõtja, kes esitas taotluse koos menetlusse astujaga.
16 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad nendele argumentidele vastu.
17 Sellega seoses olgu meenutatud esimese märkusena, et määruse nr 6/2002 artikli 52 lõikes 3 on sätestatud, et EUIPO-le esitatud kehtetuks tunnistamise taotlust ei võeta vastu, kui disainilahendustega tegelev ühenduse kohus on samas küsimuses, sama hagi alusega ja samade poolte vahelises vaidluses juba otsuse teinud ning see kohtuotsus on jõustunud.
18 Määruse nr 6/2002 artikli 52 lõike 3 sätted ei ole aga käesoleval juhul kohaldatavad.
19 Esiteks näeb määruse nr 6/2002 artikkel 80 „Ühenduse disainilahenduste kohtud“ lõikes 1 nimelt ette, et liikmesriigid määravad oma territooriumil võimalikult väikese arvu liikmesriigi esimese ja teise astme kohtuid (ühenduse disainilahenduste kohtud), kes täidavad neile nimetatud määrusega pandud ülesandeid. Nimetatud artikli sätetest nähtub seega, et ühenduse disainilahenduste kohus on tingimata liikmesriigi kohus.
20 Seega ei ole määruse nr 6/2002 artikli 52 lõige 3 kohaldatav, kui otsuse on juba teinud EUIPO, vaid on kohaldatav üksnes siis, kui otsuse on teinud liikmesriigi kohus.
21 Teiseks ei ole hageja näidanud, et pool, kes esitas käesolevas kohtuasjas vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse, on sama isik, kes esitas eelmises menetluses vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse.
22 Asjaolu, et kõnealused kaks asja on tihedasti seotud ning neil kahel juhul on kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud isikud teinud tihedasti koostööd, mida näitab eelkõige esindajate ja argumentide samasus, ei anna alust järeldada, et pooled on identsed.
23 Menetlusse astuja märkis, ilma et kohtuistungil oleks sellele vastu vaieldud, et eelmise kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud ettevõtja oli üksnes tema klient, sellest aga ei piisa tuvastamaks, et tegemist on ühe ja sama isikuga.
24 Pealegi ei võimalda eespool punktis 22 nimetatud asjaolu järeldada, et asjaomased kehtetuks tunnistamise taotlused on õigusvastased.
25 Lõpuks mis puutub hageja argumenti, et apellatsioonikoda on rikkunud tema õigust sellele, et ta kuulatakse menetlusse astuja väidetavalt õigusvastast käitumist puudutavas osas ära, siis selles osas olgu märgitud, et ta ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et apellatsioonikoda ei võimaldanud tal selle kohta seisukohta avaldada.
26 Mis aga puutub hageja väitesse, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ja 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigust õiglasele kohtumenetlusele, siis olgu täpsustatud, et Üldkohus on välistanud võimaluse sellisele õigusele EUIPO apellatsioonikodade vastu tugineda, kuna menetlus apellatsioonikodades ei ole kohtumenetlus, vaid haldusmenetlus (20. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Krüger vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Calpis (CALPICO), T‑273/02, EU:T:2005:134, punkt 62, ja 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Comptoir d’Épicure vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – A-Rosa Akademie (da rosa), T‑405/13, ei avaldata, EU:T:2014:1072, punkt 71; vt selle kohta ka 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsus Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Seebi kuju), T‑63/01, EU:T:2002:317, punkt 23).
27 Olgu märgitud teise märkusena, et määruse nr 6/2002 artikli 86 lõike 5 sätted, mis näevad ette, et ühenduse registreeritud disainilahenduse kehtetuks tunnistamist nõudvat vastuhagi ei võeta vastu, kui EUIPO on samas küsimuses, sama alusega ja samu pooli hõlmava taotluse kohta juba teinud jõustunud otsuse, ei reguleeri EUIPO, sealhulgas apellatsioonikodade menetlusi, vaid ühenduse disainilahenduste kohtute menetlust, mille kohta on eespool punktis 19 märgitud, et tegemist on liikmesriigi kohtute menetlusega.
28 Kuigi vastab tõele, et määruse nr 6/2002 artikli 52 lõike 3 sätted ja määruse nr 6/2002 artikli 86 lõike 5 sätete eesmärk on välistada disainilahenduse kehtetuse küsimustes võimalikud vastuolud EUIPO otsuste ja ühenduse disainilahenduste kohtute otsuste vahel, ei saa nende nimetatud sätete põhjal järelda, et määruses nr 6/2002 on kehtestatud samaväärne vastuolude välistamise süsteem EUIPO enda otsuste kohta.
29 Kolmanda märkusena olgu toodud välja, et välistatud on võimalus, et määruse nr 6/2002 artikli 52 lõiget 3 saab analoogia alusel kohaldada juhtudele, mil EUIPO on kehtetuks tunnistamise taotluse kohta otsuse juba teinud.
30 Nimelt ei ole tõendatud, et selles sättes esineb lünk, mis on kokkusobimatu üldise õiguspõhimõttega ja mida saab täita õigusnormi kohaldamisega analoogia alusel (vt selle kohta 12. detsembri 1985. aasta kohtuotsus Krohn, 165/84, EU:C:1985:507, punktid 13 ja 14).
31 Vastab tõele, et nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud kujul (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ja eelkõige selle määruse artikli 56 lõige 3 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 63), millele hageja oma hagis viitab (osutades trükivea tõttu, mida ta kohtuistungil möönis, määruse nr 6/2002 artikli 60 lõikele 3), sätestab redaktsioonis, mis tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusest (EL) nr 2424/2015 (ELT 2015, L 341, lk 21), et kehtetuks tunnistamise taotlus on vastuvõetamatu, kui EUIPO või ELi kaubamärgi kohus on samas küsimuses, sama alusega ja samade pooltega seotud taotluse suhtes juba sisulise otsuse teinud ning see EUIPO otsus või kohtuotsus on saanud lõpliku otsuse mõju.
32 Kui ELi kaubamärkide valdkonnas seadusandjale näis, et on vajalik teatava sõnaselge sätte ettenägemine, mille kohaselt EUIPO varasemate otsuste õigusjõu tõttu lükatakse kehtetuks tunnistamise taotlus ilma sisulisi küsimusi läbi vaatamata tagasi, siis oleks selline sõnaselge säte vajalik ka disainilahenduste puhul. Kõnealuse sätte puudumist ei saa seega kompenseerida, kohaldades EUIPO otsustele määruse nr 6/2002 artikli 52 lõiget 3 analoogia alusel.
33 Selleks, et sätted, mis on kohaldatavad „jõustunud“ kohtuotsuste suhtes, oleksid analoogia alusel kohaldatavad EUIPO otsuste suhtes, on sõnaselge säte seda vajalikum, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EUIPO menetlus haldusmenetlus, mitte kohtumenetlus (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus TVR Automotive vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – TVR Italia (TVR ITALIA), T‑398/13, EU:T:2015:503, punkt 38; vt selle kohta ka 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsus Seebi kuju, T‑63/01, EU:T:2002:317, punktid 22 ja 23).
34 Olgu lisatud, et ühenduse disainilahenduste puhul peab registreerimistaotluse sisuline kontrollimine määruse nr 6/2002 artikli 47 lõike 1 alusel piirduma kontrolliga selle üle, kas taotlus on kooskõlas disainilahenduse mõistega, mis tuleneb nimetatud määruse artikli 3 punktist a ning avaliku huvi järgimise nõudest. Ülejäänud osas on kohaldatavad määruse nr 6/2002 artiklis 45 nimetatud vorminõuded. Määruse nr 207/2009 artiklid 7 ja 8 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 7 ja 8) näevad aga ette, et enne kaubamärgi registreerimist tuleb läbi viia selle kehtivuse sisuline kontroll, mis määruse nr 207/2009 artikli 8 puhul põhineb vastulausemenetluse olemasolul. Seega on enne disainilahenduste registreerimist läbiviidava disainilahenduste kehtivuse kontrolli astet arvestades kehtetuks tunnistamise menetlusel, mis võimaldab tagada sellise kontrolli pärast registreerimist, määruse nr 6/2002 ülesehituses paratamatult teistsugune koht, võrreldes kohaga, mis sellel on määruse nr 207/2009 ülesehituses, kuivõrd viimati nimetatud määruses on kontrolli aste teistsugune. Seda tundlikum on küsimus, kas määruse nr 6/2002 artikli 52 lõiget 3 saab analoogia alusel kohaldada EUIPO otsuste suhtes, mis tehakse määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 3 alusel.
35 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb käesolev väide tagasi lükata.
Teine väide, et rikutud on määruse nr 6/2002 artiklit 7
36 Hageja heidab teise väitega apellatsioonikojale ette seda, et viimane rikkus määruse nr 6/2002 artikli 7 sätteid, kui ta sedastas, et varasem disainilahendus on avalikustatud. See väide koosneb mitmest etteheitest, millest esimese kohaselt edastas EUIPO hilinenult nende tõendite tõlked, mille menetlusse astuja esitas väite kohta, et varasem disainilahendus on tehtud avalikkusele kättesaadavaks, teise kohaselt puudub tõendusväärtus tõenditel, mille põhjal apellatsioonikoda järeldas, et varasem disainilahendus avalikustati enne vaidlusalust disainilahendust, ja kolmanda kohaselt tegi apellatsioonikoda asjaomase avalikkuse kindlakstegemisel vea.
Menetlusse astuja poolt EUIPO-le esitatud tõendite tõlke hilinenud edastamine
37 Hageja, kes väitis oma hagiavalduses, et menetlusse astuja tõendid, mis on esitatud varasema disainilahenduse avalikustamise kohta, tõlgiti kehtetuks tunnistamise menetluse keelde alles pärast komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 341, lk 28; ELT eriväljaanne 13/31, lk 14) artikli 29 lõikes 5 ette nähtud tähtaja möödumist, loobus, nagu nähtub kohtuistungi protokollist, sellest etteheitest, ning selle etteheite kohta ei ole seega enam vaja otsust teha.
Nende tõendite tõendusjõud, mille põhjal apellatsioonikoda järeldas, et varasem disainilahendus on tehtud avalikkusele kättesaadavaks
38 Hageja väidab sisuliselt, et tõendid, millel apellatsioonikoja järeldus põhines, ei anna alust järeldada, et varasem disainilahendus avalikustati enne vaidlusaluse disainilahenduse registreerimistaotluse esitamist, st enne 13. veebruari 2004. Ta väidab seega, et menetlusse astuja kataloog, arved, ettevõtja messiboksi kujutis ja muud menetlusse astuja esitatud kataloogid ei paku kindlusega tõendust asjaolule, et varasem avalikustamine on aset leidnud.
39 EUIPO ja menetlusse astuja paluvad käesolev etteheide tagasi lükata.
40 Määruse nr 6/2002 artiklis 7 on sätestatud, et artiklite 5 ja 6 kohaldamisel loetakse disainilahendus avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on pärast registreerimist või muul ajal avaldatud trükis, seda on esitatud näitusel, kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud kas enne kuupäeva, mil esitati selle disainilahenduse registreerimise taotlus, välja arvatud juhul, kui Euroopa Liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama. Määruse nr 6/2002 artikli 7 alusel ei loeta disainilahendust siiski avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on üksnes avalikustatud kolmandale isikule, kelle puhul kehtib otsene või kaudne konfidentsiaalsusnõue.
41 Määruses nr 2245/2002 ei ole esitatud ühtki täpsustust tõendite kohta, mida tuleb kehtetuks tunnistamise taotlejal varasema disainilahenduse avalikustamise kohta esitada. Täpsemini on määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktis v nähtud üksnes ette, et kui kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb eelkõige selle ühenduse disainilahenduse eristatavuse puudumisel, millele kaitset taotletakse, siis tuleb selles esitada viide kehtetuks tunnistamise taotleja disainilahendustele ja nende reproduktsioonid, mis võivad osutuda takistuseks registreeritud ühenduse disainilahenduse eristatavusele, ning dokumendid, mis tõendavad selliste varasemate disainilahenduste olemasolu. Peale selle ei ole määruses nr 6/2002 ega määruses nr 2245/2002 täpsustatud kohustuslikku vormi tõenditele, mille peab kehtetuks tunnistamise taotleja esitama tõendamaks oma disainilahenduse avalikustamist enne selle disainilahenduse registreerimistaotluse esitamist, mille kaitset taotletakse. Niisiis on määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktides v ja vi üksnes nõutud, et kehtetuks tunnistamise taotluses oleksid „dokumendid, mis tõendavad selliste varasemate disainilahenduste olemasolu“ ning taotluse „toetuseks esitatud [faktid, tõendid ja argumendid]“. Samuti nähakse määruse nr 6/2002 artikli 65 lõikes 1 ette üksnes mitteammendav loetelu EUIPO menetlustes lubatavatest tõenditest. Sellest tuleneb, et kehtetuks tunnistamise taotleja on vaba otsustama tõendi üle, mida ta peab otstarbekaks EUIPO-le oma kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitada (14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Thun 1794 vs. EUIPO – Adekor (Dekoratiivsed graafilised sümbolid), T‑420/15, ei avaldata, EU:T:2016:410, punkt 26).
42 Peale selle ei saa disainilahenduse varasemat avalikustamist tõendada tõenäosuse või oletusega, vaid see peab tuginema konkreetsetele ja objektiivsetele tõenditele kaubamärgi tõhusa ja piisava kasutamise kohta asjaomasel turul. Peale selle tuleb kehtetuks tunnistamise taotleja esitatud tõendeid hinnata neid üksteisega kõrvutades. Nimelt kui teatavad tõendid iseseisvalt võivad olla varasema disainilahenduse avalikustamise tõendamiseks ebapiisavad, võivad need nimelt siiski muude dokumentide või muu teabega seostatult või koosloetuna aidata kaasa avalikustamise tõendamisele. Lõpuks tuleb teatava dokumendi tõendusjõu hindamiseks teha kindlaks selles sisalduva teabe tõenäolisus ja tõelevastavus. Eeskätt tuleb arvesse võtta dokumendi päritolu, selle koostamise asjaolud, adressaat ja seda, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usaldusväärne (14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Dekoratiivsed graafilised sümbolid, T‑420/15, ei avaldata, EU:T:2016:410, punkt 27).
43 Käesoleval juhul märkis apellatsioonikoda, et menetlusse astuja oli esitanud kataloogi ühes originaaleksemplaris. Selles kataloogis oli esitatud nimega Speedy tähistatud jalgrattakorvi kujutis. Sellele kujutisele oli lisatud tooteartikli number 34.54.50. Menetlusse astuja esitas ka enam kui 100 arvet, mille adressaadiks on märgitud erinevad eelkõige Itaalias asuvad äriühingud. Need arved pärinevad aastatest 2000–2002 ja vastavad enam kui 25 000 eriotstarbelise korvi müügile, kusjuures neil arvetel on märgitud nii tooteartikli number 34.54.50, kui nimi Speedy.
44 Apellatsioonikoda märkis, et eespool punktis 43 kujutatud eriotstarbelise korviga sarnane korv oli kujutatud ka muude ettevõtjate neljas kataloogis, mis pärinevad aastatest 2001 ja 2002 ning mida on näha Kölni 2002. aasta messil osalenud ettevõtja messiboksi kujutisel.
45 Nimetatud tõendite põhjal, arvestades neid kogumis, võis apellatsioonikoda õigustatult järeldada, et asjaomane varasem disainilahendus oli avalikustatud.
46 Eelnimetatud järeldust ei sea kahtluse alla hageja esitatud argumendid.
47 Nimelt piirdub hageja sellega, et väljendab kahtlusi või reservatsioone eeskätt selle aadressil, millal ja kas eespool punktis 43 nimetatud kataloogi on levitatud, ning eespool punktis 44 nimetatud kataloogide olemasolu seose kohta, mis esineb eespool punktis 43 nimetatud kataloogis märgitud tooteartikli numbri ja sama numbri vahel, mis on esitatud samuti eespool punktis 43 nimetatud arvetel või ka asjaolu üle, kas asjaomaseid katalooge on levitatud või neis kujutatud tooteid on tegelikult toodetud.
48 Sellistest kahtlustest ei piisa, et lükata ümber menetlusse astuja esitatud kokkulangevate kaudsete tõendite kogum, mille võttis apellatsioonikoda aluseks, kui järeldas, et avalikustamine on aset leidnud.
49 Lisaks olgu meenutatud seoses hageja argumendiga, mille kohaselt ei ole tunnistajat ütlusi andma kutsutud, et kehtetuks tunnistamise taotleja on vaba otsustama tõendi üle, mida ta peab otstarbekaks EUIPO-le oma kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitada (vt eespool punkt 41).
50 Samuti olgu meenutatud seoses argumentidega, mille kohaselt apellatsioonikoja poolt aluseks võetud teatavad tõendid on ebapiisava tõendusjõuga, et disainilahenduse avalikustamise kontrollimisel tuleb viia läbi igakülgne hindamine, võttes arvesse kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid (vt eespool punkt 42).
51 Tuleb ka märkida, et millegagi ei ole tõendatud hageja väide, mille kohaselt kasutatakse asjaomases sektoris tavaliselt eelneva mudeli ja järgmise mudeli toodetele samu tooteartikli numbreid.
52 Peale selle näitab EUIPO veenvalt, et kuigi seda väidet ei saa välistada tooteartikli nime osas, on see ebareaalne tooteartikli numbrit puudutavas osas, kuna sama tooteartikli numbri kasutamine järjestikuste mudelite toodete kohta muudaks võimatuks nende toodete igasuguse eristamise müügiseires, arvepidamises või garantiiküsimustes.
53 Peale selle mis puutub hageja väidetesse seoses menetlusse astuja esitatud dokumentide võimaliku manipulatsiooniga, siis need ei ole tõendatud.
54 Lõpuks olgu märgitud seoses hageja viitega EUIPO apellatsioonikoja ühele varasemale otsusele näitamaks, et see etteheide ei ole seotud eespool punktis 35 tagasi lükatud esimese väitega, vaid EUIPO apellatsioonikodade otsustuspraktikaga, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et apellatsioonikodade poolt tähise ELi kaubamärgina registreerimise kohta määruse nr 207/2009 alusel tehtavad otsused kuuluvad piiratud pädevuse mitte kaalutlusõiguse teostamise alla. Seetõttu tuleb nende otsuste õiguspärasust hinnata üksnes asjaomase määruse, mitte apellatsioonikodade varasema otsustuspraktika alusel. Euroopa Kohus on sedastanud, et võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtet arvestades peab EUIPO ELi kaubamärgi registreerimistaotluse läbivaatamisel võtma arvesse sarnaste taotluste kohta tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte. Siiski tuleb võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtete järgimisel arvestada seaduslikkuse põhimõttega. Seetõttu ei saa tähise kaubamärgina registreerimise taotleja enda huvides tugineda kolmanda isiku kasuks toime pandud rikkumisele, et saavutada identse otsuse tegemine. Peale selle peab õiguskindluse ja just hea halduse tagamiseks iga registreerimistaotluse kontrollimine olema range ja täielik, et vältida kaubamärkide alusetut registreerimist. See kontroll tuleb läbi viia igal konkreetsel juhul. Tähise registreerimine kaubamärgina sõltub erikriteeriumidest, mis on kohaldatavad asjaomastele faktilistele asjaoludele ning mis on mõeldud selle kontrollimiseks, kas asjaomane tähis ei kuulu mõne keeldumispõhjuse kohaldamisalasse (vt 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Antrax It/EUIPO – Vasco Group (Radiaatorite termosifoon-soojusvahetid), T‑828/14 ja T‑829/14, EU:T:2017:87, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Eespool punktis 54 osutatud kohtupraktika, mis käsitleb ELi kaubamärgi süsteemi, on disainilahenduste kehtetuks tunnistamise taotluste läbivaatamisele analoogia alusel kohaldatav (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Radiaatorite termosifoon-soojusvahetid, T‑828/14 ja T‑829/14, EU:T:2017:87, punkt 93).
56 Nagu eespool punktidest 43–45 nähtub, järeldas käesoleval juhul apellatsioonikoda õigustatult, et varasem disainilahendus on avalikustatud. Seega ei saa hageja nimetatud järelduse ümberlükkamiseks EUIPO varasemale otsusele tulemuslikult tugineda.
57 Igal juhul eristavad käesolevat asja hageja osutatud asjast mitu asjaolu. Nimelt on menetlusse astuja esitanud palju rohkem arveid võrreldes arvetega, mille esitas kehtetuks tunnistamise taotleja osutatud kohtuasjas. Peale selle viidatakse neis arvetes varasema disainilahenduse nimele ja tooteartikli numbrile, mis on esitatud originaalkataloogis, milles nimetatud disainilahendus on kujutatud. Lõpetuseks tuleb märkida, et esitatud on ka muid katalooge, mis pärinevad muudelt ettevõtjatelt.
58 Seega leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 29 õigesti, et nimetatud asjaolud võimaldavad kahte kohtuasja piisavalt eristada, et õigustada neis asjades erinevate järelduste tegemist.
59 Eespool esitatu tõttu tuleb kõnealune etteheide tagasi lükata.
Viga asjaomase avalikkuse tuvastamisel
60 Hageja väidab sisuliselt, et apellatsioonikoda tegi asjaomaste ringkondade tuvastamisel vea.
61 Hageja väidab esimese argumendi raames, et apellatsioonikoda leidis ekslikult, et kauplejad kuuluvad asjaomase ringkonna hulka.
62 Hageja esitab ka teise argumendi, mille kohaselt apellatsioonikoda ei väljendanud piisavalt oma seisukohta küsimuses, kas asjaomase sektori ringkonna märkimisväärsel osal oli võimalik saada vaidlusalusest disainilahendustest teadlikuks, ja seega rikkus tema õigust olla ära kuulatud.
63 EUIPO ja menetlusse astuja paluvad lükata see väide tervikuna tagasi.
64 Mis puutub hageja esimesse argumenti, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et määruse nr 6/2002 artikli 11 lõige 2, mis näeb ette, et disainilahendus loetakse liidus avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on trükis avaldatud, näitusele esitatud, seda on kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud sellisel viisil, et liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad pidid mõistliku ootuse kohaselt sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama, juhul kui selles sektoris tegutsevatele jaemüüjatele levitati disainilahenduse kujutisi (13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus H. Gautzsch Großhandel, C‑479/12, EU:C:2014:75, punkt 30). Selliselt tuleb analoogia alusel tõlgendada ka määruse nr 6/2002 artikli 7 lõiget 1, mille sõnastus on sarnane nimetatud määruse artikli 11 lõike 2 sõnastusega ning mille kohaselt tuleb samuti teha kindlaks asjakohased asjaolud, mille alusel saab tunnustada või tuleb tunnustamata jätta avalikustamise asetleidmist, mis võimaldab registreerimata disainilahendust kaitsta.
65 Seega tuleb esimene argument tagasi lükata.
66 Mis puutub teise argumenti, siis olgu meenutatud, et kohtupraktika kohaselt loetakse disainilahendus avalikustatuks, kui avalikustamisele viitav pool on avalikustamise asjaolud tõendanud. Nimetatud eelduse kummutamiseks peab avalikustamise vaidlustav pool õiguslikult piisavalt tõendama, et mõistliku ootuse kohaselt võisid käsitletava juhtumi asjaolud takistada asjaomase sektori ringkondadel tavapärase majandustegevuse käigus kõnealustest asjaoludest teada saada (21. mai 2015. aasta kohtuotsus Senz Technologies vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Impliva (Vihmavarjud), T‑22/13 ja T‑23/13, EU:T:2015:310, punkt 26).
67 Käesoleval juhul on nii, nagu eespool punktis 45 märgitud, menetlusse astuja õiguslikult piisavalt tõendanud, et varasem disainilahendus on avalikustatud. Hageja ei ole aga esitanud tõendeid selle kohta, et käesoleva asja asjaolud takistavad võimalust, et avalikustamise asjaolud on asjaomase sektori ringkondadele teada. Arvestades asjaolu, et seda tuleb tõendada hagejal, ja seda, et viimane ei ole tõendanud, et ta on seda apellatsioonikojas teinud, siis ei saa ta tulemuslikult tugineda asjaolule, et viimane ei ole selle kohta otsust teinud ning et apellatsioonikoda on eiranud hageja õigust olla ära kuulatud.
68 Peale selle ei ole argumenti, mille kohaselt õigust olla ära kuulatud on rikutud, selle argumendi põhjendatuse hindamiseks piisavate täpsustustega täiendatud. See argument tuleb seega igal juhul tagasi lükata.
69 Lisaks, kuivõrd hageja väidab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikele 1 tuginedes, et on rikutud tema õigust õiglasele kohtumenetlusele, siis tuleb selline argument eespool punktis 26 esitatud kaalutlustele tuginedes tagasi lükata.
70 Seetõttu tuleb tagasi lükata nii teine argument kui ka kolmas etteheide tervikuna.
71 Eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et varasem disainilahendus oli vaidlusaluse disainilahenduse registreerimistaotluse esitamise ajal, nimelt 13. veebruari 2004 seisuga avalikkusele kättesaadavaks tehtud.
72 Järelikult tuleb käesolev väide tervikuna tagasi lükata.
Kolmas väide, et rikutud on määruse nr 6/2002 artiklit 6
73 Hageja väidab, et apellatsioonikoda eiras määruse nr 6/2002 artiklit 6, kui ta leidis, et vaidlusalusel disainilahendusel puudub eristatavus.
74 Hageja väidab seoses sellega, et elemendid, mis vastandatud disainilahendustes erinevad, nimelt kaks horisontaalset vööti korvi põhjas ja ristkülik tagumisel küljel, on asjatundlikule kasutajale tajutavad ja need on vaidlusalusest disainilahendustest viimasele jäävas üldmuljes domineerivad.
75 EUIPO ja menetlusse astuja paluvad käesolev väide tagasi lükata.
76 Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punkti b sõnastusest nähtub, et eristatavust tuleb registreeritud ühenduse disainilahenduse puhul hinnata asjatundlikule kasutajale sellest jääva üldmulje põhjal. Asjatundlikule kasutajale jääv üldmulje peab olema erinev üldmuljest, mis jääb kõigist neist disainilahendustest, mis on enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva avalikkusele kättesaadavaks tehtud. Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõikes 2 on täpsustatud, et eristatavuse hindamisel tuleb võtta arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus (29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Roca Sanitario vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Villeroy & Boch (Ühe kangiga kraan), T‑334/14, ei avaldata, EU:T:2015:817, punkt 15).
77 Kohtupraktika kohaselt tuleneb disainilahenduse eristatavus asjatundjast kasutajale jäävast erinevast üldmuljest või déjà vu-efekti puudumisest seoses mis tahes varasema disainilahendusega, võtmata arvesse erinevusi, mis on niivõrd vähe silmatorkavad, et ei mõjuta nimetatud üldmuljet, olgugi et tegemist on enama kui tähtsust mitte omavate üksikasjadega, kuid võttes arvesse sedavõrd silmatorkavaid erinevusi, mis tingivad erineva üldmulje (29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Ühe kangiga kraan, T‑334/14, ei avaldata, EU:T:2015:817, punkt 16).
78 Hinnates teatava disainilahenduse eristatavust olemasolevatest disainilahendustest, tuleb võtta arvesse selle toote laadi, millele disainilahendust kohaldatakse või milles see sisaldub, ning eelkõige tööstusharu, kuhu see kuulub (vt määruse nr 6/2002 põhjendus 14), ja disainilahenduse loonud autori vabadusastet, võimalikku kunstiliste lahenduste ammendumist, mis võib ajendada asjatundlikku kasutajat olema tähelepanelikum võrreldavate disainilahenduste erinevuste suhtes, ning seda, kuidas vastavat toodet kasutatakse, eriti seoses kasutamisel tavaliselt toimuva käsitsemisega (29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Ühe kangiga kraan, T‑334/14, ei avaldata, EU:T:2015:817, punkt 17).
79 Disainilahenduse eristatavuse hindamisel tuleb arvestada ka asjatundliku kasutaja vaatepunktiga. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on asjatundlik kasutaja eriti tähelepanelik isik, kes on teataval määral kursis asjaomase toote varasemate kunstiliste lahendustega, see tähendab tunneb asjaomase tootega seonduvaid varasemaid disainilahendusi, mis on vaidlusaluse disainilahenduse registreerimise taotluse esitamise päeva seisuga või kui nõutakse prioriteeti, prioriteedikuupäeva seisuga avalikkusele kättesaadavaks tehtud (vt 29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Ühe kangiga kraan, T‑334/14, ei avaldata, EU:T:2015:817, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
80 Käesoleval juhul määratles apellatsioonikoda asjatundlikku kasutaja õigesti, ning sellele ei ole vastu vaielnud ka hageja, kui isiku, kes on jalgrattakorvidega harjunud, ning olemata disainer või tehniline ekspert teab erinevaid asjaomases sektoris olemasolevaid disainilahendusi ning on teataval määral teadlik koostisosadest, millest need disainilahendused tavaliselt koosnevad (vaidlustatud otsuse punkt 32).
81 Lisaks leidis apellatsioonikoda õigustatult, ilma et hageja oleks seda vaidlustanud, et autori vabadusaste jalgrattakorvide loomisel on tehniliste piirangute tõttu piiratud, kuna jalgrattakorvi peab kinnitama jalgratta külge ja sellesse peab olema võimalik panna asju nii, et need jalgrattasõidu ajal maha ei kukuks, kuid autor võib valida väga erinevate korvi värvide, materjali (näiteks plastik, metall, rotang või kangas) ja kuju (ümar, ovaalne või kandiline) vahel (vaidlustatud otsuse punkt 33).
82 Apellatsioonikoda märkis pärast seda, ilma et ta oleks seejuures teinud viga, et asjaomased korvid kattuvad mitme tunnuse poolest (vaidlustatud otsuse punkt 35), nimelt:
– mõlema korvi materjal on kokkusurutud ruudustikust moodustatud metallvõrk;
– mõlemad jalgrattakorvid on ristkülikukujulised;
– kahe külje ülemised pooled hoiavad ettepoole;
– eespoolne külg on kaks korda kõrgem kui tagumine külg;
– kogu korvi serva ümbritsev äär on tagumise külje pikkuses madalamal tasemel.
83 Ka tuvastas apellatsioonikoda õigesti, et vastandatud disainilahendused erinevad selle poolest, et vaidlusalune disainilahendus sisaldab kaht elementi, nimelt kaht horisontaalset vööti korvi põhjas ja ristkülikut tagumisel küljel, mis varasemal disainilahendusel puuduvad (vaidlustatud otsuse punkt 36).
84 Apellatsioonikoda leidis, et asjatundlik kasutaja tajub vaidlusaluse disainilahenduse põhjas olevaid kaht horisontaalset vööti kui korvi tugevdust. Ta leidis samuti, et vaidlusaluse disainilahenduse tagumisel küljel olevat ristkülikut tajutakse kui nimetahvlit, et need elemendid ei domineeri jalgrattakorvist jäävas üldmuljes ning et kasutaja paneb vaidlusaluste disainilahenduste puhul tähele samasugust kuju, sama materjali ja samu kaunistuslikke jooni. Ta järeldas, et vastandatud tähistest jääb samasugune üldmulje ning nende vähesed erinevused ei anna alust leida, et vaidlusalune disainilahendus on eristatav (vaidlustatud otsuse punkt 37).
85 Arvestades kõiki eelmistes punktides osutatud kaalutlusi, millega tuleb nõustuda, tuleb leida, et apellatsioonikoda otsustas arvesse võetud asjaolude põhjal õigesti, et asjatundlikule kasutajale jääb vastandatud disainilahendustest sama üldmulje ning vaidlusalune disainilahendus ei ole eristatav.
86 Hageja ei esita oma hagis ühtki argumenti, mis võimaldaks seada eespool punktis 85 esitatud järeldust kahtluse alla.
87 Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.
88 Olgu lisatud seoses argumentidega, mis esitati EUIPO menetluse käigus ja millele hageja viitab eelkõige hagiavalduse punktides 61, 66 ja 82, et kuigi hagiavaldust saab konkreetsetes punktides toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide lõikudele, on lisadel üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne. Seega ei saa lisasid kasutada selleks, et neis täiendada hagiavalduses ülevaatlikult esitatud väiteid, kajastades seal etteheiteid või argumente, mida hagiavalduses endas ei ole (30. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, T‑340/03, EU:T:2007:22, punkt 167). Seetõttu tuleb kõnealused argumendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
89 Kõigest eelnevast tulenevalt peab hagi rahuldamata jätma.
Kohtukulud
90 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Basil BV-lt.
Gervasoni | Kowalik-Bańczyk | Mac Eochaidh |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. mail 2018 Luxembourgis.
Allkirjad