EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
28. veebruar 2018(*)
Apellatsioonkaebus – Kaubanduspoliitika – Dumping – Hiinast pärit solaarklaasi import – Määrus (EÜ) nr 1225/2009 – Artikli 2 lõike 7 punktid b ja c – Turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja – Mõiste „endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud oluline moonutus“ artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses – Maksusoodustused
Kohtuasjas C‑301/16 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 26. mail 2016 esitatud apellatsioonkaebus,
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn ja T. Maxian Rusche,
apellant,
keda toetavad:
GMB Glasmanufaktur Brandenburg GmbH, asukoht Tschernitz (Saksamaa), esindaja: avocat A. Bochon ja solicitor R. MacLean,
menetlusse astuja apellatsioonimenetluses,
teine menetlusosaline:
Xinyi PV Products (Anhui) Holdings Ltd, asukoht Anhui (Hiina), esindajad: avocat Y. Melin ja avocat V. Akritidis,
hageja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud A. Rosas, C. Toader, A. Prechal (ettekandja) ja E. Jarašiūnas,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: ametnik V. Giacobbo-Peyronnel,
arvestades kirjalikku menetlust ja 21. juuni 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 5. detsembri 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Apellatsioonkaebuses palub Euroopa Komisjon tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. märtsi 2016. aasta kohtuotsuse Xinyi PV Products (Anhui) Holdings vs. komisjon (T‑586/14, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:154), milles Üldkohus tühistas komisjoni 13. mai 2014. aasta rakendusmääruse (EL) 470/2014, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit solaarklaasi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2014, L 142, lk 1; parandus ELT 2014, L 253, lk 4; edaspidi „vaidlusalune määrus“), Xinyi PV Products (Anhui) Holdings Ltd-d (edaspidi „Xinyi PV“) puudutavas osas.
Õiguslik raamistik
2 Vaidluse aluseks olevate asjaolude toimumise ajal sisaldusid normid, mis reguleerisid Euroopa Liidu poolt dumpinguvastaste meetmete võtmist, nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruses (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51; parandus ELT 2010, L 7, lk 22, edaspidi „algmäärus“). See määrus tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrusega (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21).
3 Algmääruse artikli 2 lõikes 7 oli sätestatud:
„a) Mitteturumajanduslikest riikidest [(eelkõige Albaania, Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Gruusia, Põhja-Korea, Kõrgõzstan, Moldova, Mongoolia, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan)] pärineva impordi puhul määratakse normaalväärtus kolmandas turumajandusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel või hinna järgi, mis kehtib müügi puhul sellisest kolmandast turumajandusriigist teistesse riikidesse, k.a ühendusse, või kui see ei ole võimalik, siis mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest ühenduses tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, et sisse arvata põhjendatud kasumimarginaal.
[…]
b) Hiina Rahvavabariigist, Vietnamist ja Kasahstanist ning muudest mitteturumajanduslikest riikidest, mis on uurimise algatamise kuupäeval [Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO)] liikmed, pärinevat importi käsitlevate dumpinguvastaste uurimiste osas määratakse normaalväärtus kooskõlas lõigetega 1–6, kui ühe või mitme uurimisega hõlmatud tootja nõuetekohaselt põhjendatud nõuete alusel ning vastavalt punktis c sätestatud kriteeriumidele ja menetlustele on näidatud, et selle tootja või nende tootjate osas toimub vaatlusaluse samasuguse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes. Muudel juhtudel kohaldatakse punktis a sätestatud eeskirju.
c) Punkti b kohane nõue peab […] sisaldama piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes, mis tähendab, et:
– äriühingud teevad otsused hindade, kulude ja sisendite, sh näiteks toorainete, tehnoloogia- ja tööjõukulude, toodangu, müügi ja investeeringute kohta vastusena turul pakkumise ja nõudmise osas toimuvale ilma riigi märkimisväärse sellekohase sekkumiseta ning et kulutused tähtsamatele sisenditele peegeldavad turuväärtusi,
– äriühingutel on üks selge peamiste raamatupidamisdokumentide kogum, mida auditeeritakse sõltumatult kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega ning kohaldatakse kõikidel eesmärkidel,
– äriühingute tootmiskulusid ja finantsseisundit ei moonuta oluliselt endine mitteturumajanduslik süsteem eelkõige varade amortisatsiooni, muude mahakandmiste, vahetuskaubanduse ja võlgade hüvitamiseks tehtavate maksete näol,
– asjaomaste äriühingute suhtes kohaldatakse pankroti- ja asjaõigusakte, mis tagavad äriühingute tegevuse õiguskindluse ja stabiilsuse, ning
– kursside ümberarvestust teostatakse turukursside alusel.
[…]“.
Vaidluse taust
4 Vaidlustatud kohtuotsuse põhjal võib vaidluse tausta kokkuvõtlikult kirjeldada järgmiselt.
5 Xinyi PV on Hiinas asutatud äriühing, kes toodab ja ekspordib solaarklaasi. Tema ainus aktsionär on Hong Kongis (Hiina) asutatud äriühing Xinyi Solar (Hong Kong) Ltd, mis on koteeritud Hong Kongi börsil.
6 Komisjon algatas 15. jaanuaril 2013 saabunud kaebuse alusel 28. veebruaril 2013 dumpinguvastase menetluse, mis käsitles teatud Hiinast pärit solaarklaasi toodete importi.
7 Xinyi PV esitas 21. mail 2013 komisjonile taotluse, et teda koheldaks turumajanduse tingimustes tegutseva äriühinguna (edaspidi „turumajanduslik kohtlemine“) vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile b, et tema puhul määrataks normaalväärtus selle määruse artikli 2 lõigete 1–6 alusel, mitte aga niinimetatud „võrdlusriigi“ meetodi alusel, mis on esitatud nimetatud määruse artikli 2 lõike 7 punkti a eeskirjades.
8 22. augusti 2013. aasta kirjas andis komisjon Xinyi PV-le teada, et ta ei pea võimalikuks seda taotlust rahuldada. Selles kirjas märkis komisjon järgmist:
„Uurimisel selgus, et [Xinyi PV] on saanud erinevaid maksusoodustusi tulumaksu osas, nagu:
– programm „2 Free 3 Halve“. See maksustamiskord võimaldab välisinvesteeringutel põhinevatel ettevõtetel saada kahe aasta jooksul täielik maksuvabastus (0%) ja neile järgneval kahel aastal on maksumäär 12,5% tavapärase 25% maksumäära asemel;
– kõrgtehnoloogia ettevõtete maksustamiskord. Selle korra alusel kohaldatakse äriühingu suhtes vähendatud 15% maksumäära tavapärase 25% maksumäära asemel. See soodusmaksumäär kujutab endast sisuliselt alaliselt kohandatavat toetust, mille eesmärk võib muu hulgas olla madalate maksumäärade abil investeeringute ligimeelitamine, mistõttu see moonutab konkurentsi.
Vähendatud maksumäärad annavad tuntavaid rahalisi eeliseid, nii et [Xinyi PV-l] ei ole õnnestunud tõendada, et tema tootmiskulusid ja finantsolukorda ei moonuta oluliselt endine mitteturumajanduslik süsteem […].
Järelikult teeb komisjon ettepaneku lükata tagasi [Xinyi PV esitatud] turumajandusliku kohtlemise kohaldamise taotlus.“
9 1. septembril 2013 esitas Xinyi PV oma seisukohad selle kirja kohta, millele komisjon vastas 13. septembri 2013. aasta kirjaga, kinnitades selle äriühingu poolt esitatud turumajandusliku kohtlemise kohaldamise taotluse rahuldamata jätmist.
10 Viimati nimetatud kirjas märkis komisjon järgmist:
„Tulu maksustamise kord, mis hõlmab [soodustuste saajana] üksnes teatavaid äriühinguid või teatavaid majandussektoreid, mida valitsus peab strateegiliselt tähtsaks, tähendab, et see maksustamiskord ei ole turumajanduslik, vaid lähtub endiselt suures ulatuses riiklikust planeerimisest ning võib seega kuuluda [algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes] ette nähtud kolmanda kriteeriumi kohaldamisalasse. Soodusmaksumäära korra kohaldamine muudab maksueelset kasumit, mida ettevõtja peab teenima selleks, et olla atraktiivne investorite jaoks […].
Sellega seoses olgu meenutatud, et [Xinyi PV] suhtes oli võimalik kohaldada vähendatud maksumäära (14,01%), sest [tema puhul] oli võimalik kohaldada samal ajal nii kõrgtehnoloogia ettevõtete maksustamiskorda kui ka teist maksustamiskorda, nimelt programmi „2 Free 3 Halve“. Selle tulemuseks oli tavapärase määraga (25%) võrreldes tunduvalt vähendatud maksumäär, mille eesmärk võis olla muu hulgas investeeringute ligimeelitamine vähendatud maksumäära abil ja seega kogu äriühingu finants- ja majandusolukorra mõjutamine.
[…]
Lõpetuseks väidate, et komisjoni hinnang, mille kohaselt on maksustamiskord sisuliselt alati kohandatav, on põhjendamata. Teie argumente, et need kaks maksustamiskorda on ajalise piiranguga, on nõuetekohaselt arvesse võetud. Siiski ei sea asjaolu, et need kaks maksustamiskorda ei ole alalised, kahtluse alla tõika […], et nende eesmärk on äriühingu finants- ja majandusolukorra mõjutamine.“
11 Komisjon võttis 26. novembril 2013 vastu määruse (EL) nr 1205/2013, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit solaarklaasi impordi suhtes (ELT 2013, L 316, lk 8; edaspidi „ajutine määrus“). Võrdlusriigi meetodit kasutades võeti kõigi Hiina eksportivate tootjate (sh Xinyi PV) puhul normaalväärtuse arvutamise aluseks Türgi Vabariik. Nimetatud tootja poolt valmistatud asjaomase toote impordile kehtestati ajutine dumpinguvastane tollimaks 39,3%.
12 Ajutise määruse põhjendustes 34–47 viidatakse turumajandusliku kohtlemise kohaldamise taotlustele. Nimetatud määruse põhjendustes 40, 41, 43 ja 45–47 on märgitud järgmist:
„(40) […] [U]uriti turumajandusliku kohtlemise taotlusi nelja eksportiva tootja (äriühingute kontserni) puhul, mis koosnesid kokku üheteistkümnest juriidilisest isikust.
(41) Uurimise käigus tehti kindlaks, et ükski turumajanduslikku kohtlemist taotlevast neljast eksportivast tootjast (äriühingute kontsernist) ei suutnud tõendada, et nad täidavad kõik [algmääruse] artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumid.
[…]
(43) [Ü]kski neljast eksportivast tootjast [ei suutnud] ei eraldi ega kontsernina tõendada, et nende puhul ei ole varasemast mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud märkimisväärseid moonutusi. Sellest tulenevalt ei vastanud need äriühingud või äriühingute kontsernid turumajandusliku kohtlemise [kohaldamise] kolmandale kriteeriumile. Täpsemalt kohaldati kõigi nelja eksportiva tootja või eksportivate tootjate kontserni suhtes maksusoodustusi.
[…]
(45) Komisjon teavitas asjaomaseid äriühinguid, Hiina RV ametiasutusi ja kaebuse esitajat turumajandusliku kohtlemise uurimise tulemustest ning kutsus neid üles esitama märkusi.
(46) Esitatud märkused ei muutnud komisjoni esialgseid järeldusi. Pärast liikmesriikidega konsulteerimist kooskõlas [algmääruse] artikli 2 lõike 7 punktiga c teavitati 13. septembril 2013 kõiki taotlejaid individuaalselt ja ametlikult komisjoni lõplikust otsusest nende vastava turumajandusliku kohtlemise [kohaldamise] taotluse kohta.
(47) Selle põhjal ei suutnud ükski turumajanduslikku kohtlemist taotlenud neljast koostööd tegevast [Hiina] eksportivast tootjast või eksportivate tootjate kontsernist tõendada, et nad vastavad kõikidele [algmääruse] artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumidele, ning seepärast lükati nende turumajandusliku kohtlemise taotlused tagasi.“
13 Komisjon võttis 13. mail 2014 vastu vaidlusaluse määruse, mille põhjenduses 34 ta kinnitas eelkõige ajutise määruse põhjendustes 34–47 esitatud järeldusi, et turumajandusliku kohtlemise kohaldamise taotlused tuleb rahuldamata jätta. Vaidlusaluse määruse alusel määrati Xinyi toodetud teatavate solaarklaastoodete impordile lõplik dumpinguvastane tollimaks 36,1%.
14 Seejärel muudeti seda lõplikku dumpinguvastast tollimaksu ja määrati selle suuruseks 75,4% komisjoni 13. augusti 2015. aasta rakendusmäärusega (EL) 2015/1394, millega muudetakse määruse nr 1225/2009 artikli 12 kohase absorbtsiooni käsitleva kordusuurimise alusel määrust (EL) nr 470/2014 (muudetud rakendusmäärusega (EL) 2015/588), millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit solaarklaasi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2015, L 215, lk 42).
15 Paralleelselt dumpinguvastase uurimisega algatati 23. aprillil 2013 subsiidiumivastane uurimine, mille tagajärjel võttis komisjon 13. mail 2014 vastu rakendusmääruse (EL) nr 471/2014, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit solaarklaasi impordi suhtes (ELT 2014, L 142, lk 23). Selle määruse artikli 1 lõike 2 alusel kehtestati tasakaalustav tollimaks suurusega 3,2% Xinyi PV toodetud solaarklaasi impordile.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
16 Üldkohtu kantseleisse 7. augustil 2014 saabunud hagiavalduses palus Xinyi PV vaidlusalune määrus tühistada.
17 Hagi põhjenduseks esitas Xinyi PV neli väidet. Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuses üksnes esimest väidet, mis käsitles algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande rikkumist, mistõttu on see käesoleva apellatsioonkaebuse seisukohast huvipakkuv.
18 Selles väites märkis Xinyi PV, et komisjon leidis vaidlusaluses määruses ekslikult, et hageja tootmiskulude ja finantsolukorraga seoses esinesid endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud olulised moonutused algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses.
19 Sellega seoses leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et selles küsimuses oli komisjoni hinnang ilmselgelt ekslik.
20 Esiteks tugines Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63–67 oma järelduses sisuliselt põhjendusele, et asjaomaseid maksusoodustusi ei saa lugeda endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunuks selles mõttes, et need on selle tulemus või tagajärg, kuna on üldteada, et turumajanduslikud riigid annavad samuti ettevõtjatele maksusoodustusi maksuvabastuse kujul teatavas ajavahemikus või vähendatud maksumäära vormis, nagu nähtub muu hulgas ka Euroopa Kohtu praktikast riigiabi valdkonnas.
21 Vaidlustatud kohtuotsus punktides 68–78 lükkas Üldkohus seejärel tagasi komisjoni argumendid, et kõnealused maksusoodustused ei ole oma eripäraste omaduste tõttu omased turumajandusele, kuna eelkõige on need seostatavad Hiina poolt rakendatud mitmesuguste plaanidega.
22 Seetõttu nõustus Üldkohus hagiavalduse esimese väitega ning selle tulemusel tühistas vaidlusaluse määruse artikli 1 Xinyi PVd puudutavas osas, ilma et ta oleks hinnanud tema poolt esitatud teisi tühistamisväiteid.
Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
23 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– lükata esimeses astmes esitatud hagi esimene väide õigusliku aluse puudumise tõttu tagasi;
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, et ta vaataks läbi esimese väite teise osa ning esimeses astmes esitatud hagi teise kuni neljanda väite, ja
– jätta mõlema kohtuastme menetlusega seotud kohtukulude kandmine otsustamiseks edasises menetluses.
24 Xinyi PV palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ja
– mõista kohtukulud välja apellandilt ja menetlusse astujalt.
25 Euroopa Kohtu presidendi 13. oktoobri 2016. aasta kohtumäärusega komisjon vs. Xinyi PV Porducts (Anhui) Holdings (C‑301/16 P, ei avaldata, EU:C:2016:796) lubati GMB Glasmanufaktur Brandenburg GmbH-l (edaspidi „GMB“) komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.
Apellatsioonkaebus
26 Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab komisjon kolm väidet, millest esimene käsitleb õigusnormi rikkumist algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes esitatud väljendi „endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud“ tõlgendamisel, teine puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist, ja kolmas menetlusnormide rikkumist.
Esimene väide, et on rikutud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet, kuna Üldkohus on õigusnormi rikkunud väljendi „endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud“ tõlgendamisel
Poolte argumendid
27 Komisjoni esimene väide jaguneb viieks osaks.
– Esimene väiteosa
28 Komisjon heidab oma esimese väite esimeses osas Üldkohtule ette, et see on õigusnormi rikkunud, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63 ja 69, et meetme lugemiseks endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunuks algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses ei piisa sellest, et tõendatakse, et meede on võetud viisaastakuplaani rakendamiseks Hiinas, kuna vastasel juhul jäetaks see säte igasuguse kasuliku mõjuta.
29 Nimelt tuleks algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet tõlgendada nii, et viisaastakuplaani rakendamiseks mõeldud maksusoodustused on alati endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud.
30 Vastuseks sellele esimesele väiteosale märgib Xinyi PV, et vaidlustatud kohtuotsuse punktist 57 selgub, et Üldkohtus ei arutatud kordagi komisjoni argumente selle kohta, et viisaastakuplaani rakendamiseks võetud maksusoodustused on alati endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud. Tegu on seega uue väitega, mille Euroopa Kohus peab sellisena vastuvõetamatuse tõttu läbivaatamata jätma.
31 Sisulises küsimuses otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 põhjendatult, et turumajandusliku kohtlemise kohaldamise taotluse rahuldamata jätmine seetõttu, et esineb kaudne seos kõnealuste maksusoodustuste ja Hiina Rahvavabariigi poolt tänasel päeval rakendatud plaanide vahel, võtab mõistelt „endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud“ igasuguse kasuliku mõju.
– Teine väiteosa
32 Oma esimese väite teise osaga heidab komisjon Üldkohtule ette, et see on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74–76 õigusnormi rikkunud järeldusega, et teatavate konkreetse riigi jaoks strateegiliseks peetavate tegevusvaldkondade nagu kõrgtehnoloogia toetamine on turumajanduse kontekstis õiguspärane eesmärk.
33 Sellega seoses väidab komisjon, et ehkki turumajanduse olemus lubab teatavat riigi sekkumist, toimub see üldistes huvides, mitte aga „võitjate“ valimiseks, mille raames „strateegiliseks“ loetud majandusharu mõne teisega võrreldes esikohale asetatakse, kohaldades erinevaid maksumäärasid või muid soodustuste vorme. Turumajanduses on riigiabi põhjendatud üksnes siis, kui abi eesmärk on parandada turul esinevaid puudujääke või kui abiga taotletakse õigluse eesmärki.
34 Xinyi PV väidab, et need argumendid vaidlustatud kohtuotsuse punktide 75 ja 76 kohta puudutavad põhimõtteliselt suveräänseid Üldkohtu hinnanguid tema poolt Üldkohtule esitatud tõenditele, mida ei saa apellatsiooniastmes kontrollida, kuna komisjon ei ole väitnud ega tõendanud ilmselget tõendite moonutamist.
35 Viidatud punktid 75 ja 76 üksnes illustreerivad asjaolu, et kõnealused maksusoodustused ei ole algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes esitatud kriteeriumi kohaldamise kontekstis sellised moonutused, mis leiavad aset riikliku kaubavahetusega majandussüsteemis.
– Kolmas väiteosa
36 Oma esimese väite kolmandas osas väidab komisjon, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja78, et komisjoni argument selle kohta, et kõnealused maksusoodustused ei mõjutanud üksnes kulusid, mis on vahetult seotud taotletud eesmärgiga, vaid Xinyi PV kogu finantstulemust ja seega tema majanduslikku olukorda tervikuna, on asjassepuutuv üksnes selleks, et määrata kindlaks moonutuse ulatus algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses, kuid ei ole oluline, et hinnata, kas see moonutus on sama sätte tähenduses endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud.
37 Nagu komisjon nii haldusmenetluses kui ka Üldkohtus tõendas, on turumajanduses abikavade üheks ühiseks tunnuseks see, et abi on sihtotstarbeline ja piirdub taotletud eesmärkide saavutamiseks vajaliku riigipoolse rahastamisega. Seevastu ei piirdu käesoleval juhul analüüsitud meetmed sel viisil ühe konkreetse kulukategooriaga, mis on seotud investeeringuga, ja need ei ole ka ajaliselt piiratud.
38 Xinyi PV väidab, et komisjon ei esitanud mingeid tõendeid, et toetada oma väidet, et ainult turumajanduses antavad toetused on sihtotstarbelised ja piirduvad taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajaliku riigipoolse rahastamisega, ega viita ühelegi tõendile, mis oleks Üldkohtule esitatud.
39 Neil argumentidel puudub pealegi ka õiguslik alus, kuna algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmas taane ei käsitle seda, kas moonutus on seda tüüpi, mis on turumajanduses lubatav, vaid seda, kas tegemist on seda tüüpi moonutusega, mis oli olemas endises mitteturumajanduslikus süsteemis.
– Neljas väiteosa
40 Oma esimese väite neljandas osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66 ja 67 oleva järelduse kohaselt on riigiabikavad, mis tunnistati õigusvastaseks ja siseturuga kokkusobimatuks 29. jaanuari 1998. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Itaalia (C‑280/95, EU:C:1998:28), 21. märtsi 2002. aasta kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon (C‑36/00, EU:C:2002:196) ja 28. juuli 2011. aasta kohtuotsuses Diputación Foral de Vizcaya jt vs. komisjon (C‑471/09 P–C‑473/09 P, ei avaldata, EU:C:2011:521), võrreldavad siinses asjas käsitletud maksumeetmetega, nii et nende meetmete olemasolust kui sellisest ei piisa, et määratleda need mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud meetmetena.
41 Esmalt on nendes kolmes Euroopa Kohtu otsuses käsitletud abikavade ühiseks punktiks sihtotstarbelisus ja piirdumine summadega, mis on vajalikud taotletud strateegilise eesmärgi saavutamiseks, mistõttu on neil ühine omadus, mis on turumajandusele omane. Seevastu siinses asjas käsitletud kaks meedet ei piirdu kindla kulukategooriaga ja lisaks ei ole kõrgtehnoloogia ettevõtjatele ette nähtud vähendatud maksumäär ajaliselt piiratud.
42 Seejärel väidab komisjon, et kolmel viidatud abikaval oli turumajandusele omane strateegiline eesmärk, st keskkonnakaitse, raskuses olevate ettevõtjate ümberkorraldamine ja regionaalareng. Seevastu siinses asjas käsitletud meetmete eesmärk on soodustada strateegilisi sektoreid ning nendega ei taotleta seega turumajandusele omase eesmärgi saavutamist.
43 Lõpuks leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 viidatud kolmes kohtuotsuses õigusvastaseks ja siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud riigiabi saajatel ei olnud erinevalt Xinyi PVst õigust säilitada seda abi, kuna oli antud abi tagasimaksmise korraldus.
44 Xinyi PV leiab, et Üldkohtu järeldused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66 ja 67 on faktilised hinnangud, mida ei saa apellatsiooniastmes kontrollida, kuna komisjon ei ole väitnud ega tõendanud ilmselget tõendite moonutamist.
45 Sisulises küsimuses ei täpsusta komisjon, kuidas kõnealused maksusoodustused ei piirdunud taotletud eesmärgi saavutamiseks vajaliku summaga. Igal juhul ei nõua algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes esitatud kriteerium, et oleks tõendatud, et saadud toetused oleksid piiratud nendega taotletud eesmärkide saavutamiseks vajaliku summaga. Pealegi taotletakse kõnealuste maksusoodustustega tõesti keskkonnaeesmärkide saavutamist.
46 GMB kritiseerib esmalt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 66, väites, et Üldkohus ajab segi erinevad mõisted. Mõiste „mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud oluline moonutus“ (siinses asjas Hiina Rahvavabariigi omast) puudutab küsimust, mis kuulub liidu dumpinguvastase seadusandluse ja poliitika alla ja millega soovitakse teada, kas Hiina eksportijal on õigus turumajandusliku kohtlemise kohaldamisele. Seevastu mõiste „subsiidiumid või riigiabi“ kuulub selliste eeskirjade alla, mis reguleerivad erinevat küsimust, see tähendab seda, kas turumajandusriigis antud riigiabi on lubatud.
47 Järgmiseks väidab GMB, et Üldkohus eiras erinevust majanduse tsentraliseeritud kontrolli ning piiratud ja sihtotstarbeliste sekkumiste vahel, mida võib täheldada turumajanduses ja mille eesmärk on meelitada ligi välisinvesteeringuid ja edendada majandustegevust.
48 Lõpuks kritiseerib GMB vaidlustatud kohtuotsuse punkti 67 arutluskäiku, väites, et kõnealused maksusoodustused olid otsesõnu ja tahtlikult loodud, et organiseerida Hiina majanduse struktuuri kindlal viisil, mistõttu ei saa neid käsitleda eraldi Hiina majanduse üldisest planeerimisest, mille eesmärk on manipuleerida selles tegutsevate turujõududega.
– Viies väiteosa
49 Oma esimese väite viiendas osas märgib komisjon, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75 ja 76 ning 66 ja 67 algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses mõiste „mitteturumajanduslik süsteem“ ekslikule tõlgendusele.
50 Komisjon väidab esiteks, et kui Üldkohus kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, et mitteturumajanduslikku süsteemi kirjeldab „majanduse korraldus[…], mis põhineb tsentraliseeritud plaanist tulenevaid tootmiseesmärke täitvate ettevõtete olemisel kollektiivses või riigi omandis“, siis viitas ta ekslikult riikliku kaubavahetusega riigi määratlusele.
51 Nimelt on „mitteturumajanduslik süsteem“ laiem mõiste kui „riikliku kaubavahetusega riik“, kuna see hõlmab eelkõige riike, mis on kantud algmääruse artikli 2 lõike 7 punktiga a kaasnenud joonealuses märkuses esitatud loetellu, millest osa riike – ehkki mitte küll enamus – on turumajandusele ülemineku faasis.
52 Samuti oli Hiina Rahvavabariik isegi sel ajal, mil ta kuulus nimetatud loetellu, enne kui ta 27. aprilli 1998. aasta määruse (EÜ) nr 905/98 vastuvõtmisega, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1998, L 128, lk 18; ELT eriväljaanne 11/10, lk 111), sealt ümber paigutati nende riikide kategooriasse, mida käsitletakse algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis b, juba 1979. aastast saadik nn „üleminekumajandusega“ riik.
53 Nõnda kehtestas Hiina Rahvavabariik juba 1986. aastal meetmeid otseste välisinvesteeringute ligimeelitamiseks, mille hulgas oli ka programm „2 Free 3 Halve“, mis oli mõeldud eelkõige välisettevõtjatele kõrgtehnoloogiasektoris.
54 Seetõttu on Üldkohus õigusnormi rikkunud, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 kinnitas, et otseste välisinvesteeringute ligimeelitamise eesmärk vastandub „mitteturumajandusliku süsteemi“ mõistele, kuna see kohus tugines selle mõiste ekslikule tõlgendusele. Nimelt, suur enamus kui mitte koguni kõik riigid, kus ei valitse turumajandus, soovivad hetkest, kui majandusreforme hakatakse läbi viima, ligi meelitada välisinvesteeringuid, tehes seda tihti selliste maksuvabastustega nagu siinses kohtuasjas.
55 Teiseks tugines Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66, 67, 75 ja 76 eeldusele, et kõike, mis võib esineda turumajanduses, ei saa põhimõtteliselt lugeda üle kandunuks mitteturumajanduslikust süsteemist.
56 Selline eeldus on ekslik, kuna esiteks enamik riike, kus ei ole turumajandust, on üleminekumajandusega, kes suunduvad turumajanduse poole, ja teiseks võib riigi sekkumisest tingitud moonutusi täheldada ka turumajanduses. Otsustav küsimus ei ole see, kas teatud elemente võib samuti täheldada turumajanduses, vaid see, kas need iseloomustavad sellist majandust.
57 Xinyi PV väidab, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes kasutatud sõna „endine“ ei jäta mingit kahtlust selles, et komisjon peab Hiina tootjate esitatud turumajandusliku kohtlemise kohaldamise taotluste hindamisel alates 1. juulist 1998 ehk määruse (EÜ) nr 905/98 – millega nähti ette selle kohtlemise kohaldamise võimalus – jõustumise kuupäevast kontrollima, kas esineb moonutusi, mis on tingitud mitteturumajanduslikust süsteemist, mis kehtis enne seda kuupäeva, s.o siis, kui Hiina Rahvavabariik oli alles traditsiooniline riikliku kaubavahetusega riik.
58 Seega on Üldkohus tõlgendanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 põhjendatult algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande sõnu „mitteturumajanduslik süsteem“ nii, et need vastavad „riikliku kaubavahetusega majanduse“ määratlusele.
59 GMB väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65 ja 67 on rikutud õigusnormi. Ta rõhutab, et moonutust võib lugeda algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses „üle kandunuks“, kuna Hiina majandus ei olnud resoluutselt loobunud mitteturumajanduslikust süsteemist turumajandusliku kasuks.
60 Hiina majandus on endiselt mitmes mõttes reformimata majandus, kus riigipoolse kontrolli hoovused mängivad jätkuvalt korralduslikku rolli. Järjestikused viisaastakuplaanid kajastavad Hiina keskvalitsuse kohustuslike juhendite kogumit, mis on kehtestatud riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et organiseerida Hiina majandust keskse planeerimise joont mööda. Hiina majandusmudel ei muutunud pärast 1998. aastat nii oluliselt, et seda saaks lugeda turumajanduseks.
61 GMB heidab ette tema arvates ülemäära formalistlikku Üldkohtu lähenemist „endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud moonutuse“ mõistega seoses, kuna see tähendab, et mis tahes Hiina Rahvavabariigi poolt kehtestatud moonutus pärast 1998. aastat välistaks selle, et komisjon saaks keelduda turumajandusliku kohtlemise võimaldamisest.
62 See äriühing leiab, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kuna moonutuste nõuetekohane analüüs puudutab mitte üksnes kõnealuste meetmete kui majanduslike ajendite „olemasolu“, vaid pigem nende meetmete rolli Hiina keskvalitsuse poliitiliste eesmärkide käepikendusena. Xinyi PV-le kehtestatud 36,1% dumpinguvastase tollimaksu tõus 75,4%-ile näitab, et moonutused, millest ta võis kasu lõigata Hiina valitsuse plaanitud majanduslike eesmärkide saavutamist taotledes, aitasid tal oluliselt vähendada oma hindasid miinimumini, jättes tähelepanuta kõik tema tootmiskulud. Hindade täielik ebaelastsus ei oleks tekkinud ilma kõnealuste moonutusteta.
63 GMB väidab lõpuks, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 on igal juhul tehtud viga, kuna Hiina valitsus kehtestas programmi „2 Free 3 Halve“ 1986. aastal ning see pärineb seega ajast, kui Hiinal puudusid veel mis tahes turumajanduse jooned.
Euroopa Kohtu hinnang
– Sissejuhatavad märkused
64 Esmalt tuleb märkida, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a kohaselt määratakse erandina sama artikli 2 lõigetes 1–6 ette nähtud normidest mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi puhul normaalväärtus üldjuhul kolmandas turumajandusega riigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel, st võrdlusriigi meetodit kasutades. Sätte eesmärk on vältida mitteturumajanduslikes riikides kehtivate hindade ja kulude arvessevõtmist, kuna seal ei ole need parameetrid turujõudude tavapärane tagajärg (vt eelkõige 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group, C‑337/09 P, EU:C:2012:471, punkt 66).
65 Siiski määratakse artikli 2 lõike 7 punkti b kohaselt eelkõige Hiinast pärinevat importi käsitlevates dumpinguvastastes uurimistes normaalväärtus kooskõlas algmääruse artikli 2 lõigetega 1–6, mitte aga seega võrdlusriigi meetodi alusel, kui ühe või mitme uuritava tootja põhjendatud nõude alusel ning vastavalt selle määruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumidele ja menetlustele on näidatud, et nimetatud tootja või tootjate puhul toimub samasuguse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes.
66 Nagu ilmneb eri määrustest, millest on välja kasvanud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt b, on selle sätte eesmärk võimaldada eelkõige Hiinas tekkinud turumajanduse tingimustes tegutsevate ettevõtjate sellist kohtlemist, mis vastab nende isiklikule olukorrale, mitte nende asukohariigi üldisele olukorrale (4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus, C & J Clark International ja Puma, C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punkt 108).
67 Talle algmäärusega antud pädevuse alusel peab komisjon hindama, kas asjaomase tootja esitatud tõendid on piisavad näitamaks, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c esitatud kriteeriumid on täidetud, nii et tema suhtes saab kohaldada turumajanduslikku kohtlemist, mis on ette nähtud selle määruse artikli 2 lõike 7 punktis b, ja liidu kohus peab kontrollima, kas sellisel hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga (vt selle kohta eelkõige 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group, C‑337/09 P, EU:C:2012:471, punkt 70).
68 Vaidlust ei ole selles, et siinses asjas on Xinyi PV turumajandusliku kohtlemise kohaldamise taotlus jäetud rahuldamata põhjusel, et see äriühing ei ole tõendanud, et ta täidab algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes seatud kriteeriumi.
69 Selle sätte kohaselt peab tootja esitama piisavad tõendid selle kohta, et tema tootmiskulusid ja finantsseisundit ei moonuta oluliselt endine mitteturumajanduslik süsteem eelkõige varade amortisatsiooni, muude mahakandmiste, vahetuskaubanduse ja võlgade hüvitamiseks tehtavate maksete näol.
70 Nimetatud sätte sõnastusest ilmneb, nagu märkis ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, et sellega kehtestatakse kaks kumulatiivset tingimust, millest üks käsitleb kõnealuse ettevõtja tootmiskulude ja finantsseisundi olulist moonutamist ja teine asjaolu, et see moonutus osutub ülekandunuks endisest mitteturumajanduslikust süsteemist.
71 Vaidlustatud kohtuotsus puudutab üksnes teist nendest tingimustest, kuna Üldkohus hindas ja seejärel nõustus üksnes Xinyi PV esitatud esimese väite selle osaga, mille kohaselt komisjon oli teinud ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et Hiina õigusnormides sätestatud maksusoodustused, mida kohaldati Xinyi PV-le, tuleks kvalifitseerida moonutuseks, „mis on üle kandunud endisest mitteturumajanduslikust süsteemist“ algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses.
– Viies väiteosa
72 Esimese väite viienda osaga, mida tuleb esimesena hinnata, vaidleb komisjon vastu sellele, kuidas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 tõlgendas algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes esitatud tingimust, väites sisuliselt, et Üldkohus on ekslikult järeldanud, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses „endine mitteturumajanduslik süsteem“ viitab „majanduse korraldusele, mis põhineb tsentraliseeritud plaanist tulenevaid tootmiseesmärke täitvate ettevõtete olemisel kollektiivses või riigi omandis“.
73 Selles kontekstis tuleb meenutada, et Xinyi PV väitis Üldkohtus eelkõige, et talle antud maksusoodustusi ei saa käsitada sellise süsteemi osana, milles kaubavahetuses kehtib täielik või peaaegu täielik monopol ja mille puhul siseturu hinnad määrab riik, see tähendab, et tegemist on riikliku kaubavahetusega maaga.
74 Sellest tuleneb – mida pealegi ei ole vaidlustanud ükski menetluse pool Euroopa Kohtus –, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses mõiste „endine mitteturumajanduslik süsteem“ määratlemiseks viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 konkreetselt riikliku kaubavahetusega maa majandussüsteemile.
75 Sellega seoses tuleb meenutada, nagu on märgitud ka määruse nr 905/98 põhjendustes 4 ja 5, et algmäärusesse lisati artikli 2 lõike 7 punktid b ja c selle tõttu, et eelkõige Hiinas aset leidvad reformid on selle riigi majandust põhjalikult muutnud ning viinud turumajanduse tingimustes tegutsevate äriühingute tekkeni, nii et selles riigis ei valitse enam majandusolud, mis tingisid võrdlusriigi meetodi süstemaatilise kasutamise (19. juuli 2012. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group, C‑337/09 P, EU:C:2012:471, punkt 68).
76 Kuna aga nendele reformidele vaatamata ei kujuta Hiina Rahvavabariik endast endiselt turumajandusega riiki, mille ekspordile kohalduksid automaatselt algmääruse artikli 2 lõigetes 1–6 kehtestatud tingimused, peab nimetatud määruse artikli 2 lõike 7 punkti c alusel iga tootja, kes soovib, et neid reegleid tema suhtes kohaldataks, esitama viimati nimetatud sättes täpsustatud piisavad tõendid, et ta tegutseb turumajanduse tingimustes (19. juuli 2012. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group, C‑337/09 P, EU:C:2012:471, punkt 69).
77 Seetõttu tuleb järeldada, et mõiste „endine mitteturumajanduslik süsteem“, nagu on esitatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes, viitab endisele majandussüsteemile, mis tingis võrdlusriigi meetodi süstemaatilise kasutamise Hiina tootjate suhtes, kuid millest Hiina Rahvavabariik oli loobunud.
78 On üldteada, et juba enne 1. juulit 1998, kui jõustus määrus nr 905/98, mis kehtestas sätte, mis võeti hiljem üle eelkõige algmääruse artikli 2 lõike 7 punktidesse b ja c, ei olnud Hiinas kehtiv majandussüsteem enam riikliku kaubavahetusega maa oma. Nimelt oli tegemist sellise veel turumajanduseta riigi süsteemiga, kus oli läbi viidud teatud reforme, vähendamaks riigi kontrolli, ent mille majandust iseloomustas enamikus sektorites eelkõige viisaastakuplaanide keskne roll.
79 Lisaks ei ole vaidlust selles – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 –, et nimetatud sätte lisamise eesmärk oli tunnistada Hiina majanduse teatud sektorites juba läbi viidud reforme ja julgustada veelgi põhjalikumaid reforme, et suhteliselt lähedases tulevikus selle majanduse kõigis sektorites ei oleks tootjatel lasuvad kulud ja nende küsitud hinnad enam riigi poolt kindlaks määratud või oluliselt mõjutatud, vaid tuleneksid olulises osas vabast pakkumisest ja nõudlusest.
80 Samal ajal kohaldatakse normaalväärtuse arvutamisel siiski jätkuvalt vaikimisi algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c alusel võrdlusriigi meetodit, kuna üksnes olukorras, kui tootja tõendab õiguslikult piisavalt, et ta vastab kõigile algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c kehtestatud viiele tingimusele, ei kohaldata tema puhul seda meetodit ja komisjonil on kohustus arvutada selle tootja puhul normaalväärtus vastavalt algmääruse artikli 2 lõigetes 1–6 sätestatud meetodile, mis kehtib turumajandusega riikidest pärineva impordi suhtes.
81 Järeldust, et mõiste „endine mitteturumajanduslik süsteem“, mis on esitatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes, ei viita tingimata ja spetsiifiliselt riikliku kaubavahetusega maa kunagisele majandussüsteemile, vaid üldisemalt ilma turumajanduseta majandussüsteemile, milles on olenevalt olukorrast juba teatud reforme tehtud, kinnitab asjaolu, et selle sätte mitmes keeleversioonis esinevad erinevad väljendid, nagu „varasem majandussüsteem, milles ei kehti turumajanduse seadused“ (hispaania keeles „sistema anterior de economia no sujeta a las leyes del mercado“), „endine mitteturumajanduslik süsteem“ (inglise keeles „former non-market economy system“) või „endine tsentraalmajanduse süsteem“ (portugali keeles „antigo sistema de economia centralizada“).
82 Ühtlasi kinnitab seda järeldust samuti asjaolu, mille tõi esile ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 70–73 ja mille kohaselt väljendile „endine mitteturumajanduslik süsteem“ järgnevaid sõnu „üle kandunud“ tuleb turumajanduse tingimuses tegutsemist käsitlevate sätete ratio legis’t silmas pidades mõista nii, et nimetatud endine süsteem pidi kaasa tooma või tekitama kõnealused moonutused, ehk teisisõnu nii, et asjaomased soodustused peavad sellisest süsteemist tulenema, nagu mainis muuseas ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, võttes arvesse algmääruse teatud keeleversioonide võrdlust.
83 Lõpuks kinnitab seda järeldust ka algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c eesmärk, milleks on tagada, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes, ja eelkõige, et temal tekkinud kulud ja tema küsitavad hinnad tulenevad turujõudude vabast toimimisest (19. juuli 2012. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group, C‑337/09 P, EU:C:2012:471, punkt 82).
84 Nimelt ei ole seda eesmärki arvestades nimetatud määruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande seisukohast oluline, kas kõnealune majandussüsteem on riikliku kaubavahetusega majandus või muud tüüpi majandus, mis ei ole turumajandus.
85 Sellest tuleneb, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet tuleb mõista nii, et sellega pannakse tootjale kohustus tõendada õiguslikult piisavalt, et tema tootmiskulusid ja finantsolukorda ei ole mõjutanud olulised moonutused, mis tulenevad mitteturumajanduslikust süsteemist, mis olenevalt olukorrast on juba teatud sektorites turumajanduse suunas liikuv üleminekusüsteem.
86 Eelnevat silmas pidades tuleb märkida, et viidates vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes esitatud väljendi „endine mitteturumajanduslik süsteem“ määratlemiseks riikliku kaubavahetusega majandussüsteemile, on Üldkohus õigusnormi rikkunud.
87 Järelikult tuleb esimese väite viienda osaga nõustuda.
– Esimene väiteosa
88 Esimese väite esimese osaga, mida tuleb teisena hinnata, heidab komisjon sisuliselt Üldkohtule ette seda, et ta rikkus õigusnormi, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63 ja 69, et selleks et lugeda meedet endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunuks algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses, ei piisa sellest, et tõendatakse, et meetmel on seos Hiinas rakendatud plaaniga, kuna vastasel juhul jäetaks see säte igasuguse kasuliku mõjuta.
89 Sellega seoses tuleb esmalt tagasi lükata Xinyi PV esitatud vastuväide, et komisjoni argumendid on vastuvõetamatud põhjusel, et tegu on uue väitega, mida Üldkohtus ei arutatud.
90 Komisjon võib nimelt esitada apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtus väiteid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enese pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida (vt selle kohta eelkõige 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus, komisjon jt vs. Siemens Österreich jt, C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 102). Lisaks ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 52 ja 53, et komisjon esitas kõnealused argumendid Üldkohtus, nii et viimane oli kohustatud sellele vastama.
91 Sisulises küsimuses tuleb esmalt märkida, et vastupidi Xinyi PV väidetele ei tuginenud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 kaalutlusele, et Hiina Rahvavabariigi poolt tänasel päeval kehtestatud viisaastakuplaanid ei ole võrreldavad nendega, mida rakendati ajal, kui selles riigis oli veel riikliku kaubavahetusega majandus.
92 Nimelt lükkas Üldkohus nimetatud punktis tagasi komisjoni argumendi, mis „tugineb väidetavale kaudsele seosele kõnealuste maksusoodustuste ja Hiinas rakendatud mitmesuguste plaanide vahel“, kuna tegemist on „ülemäära formaalse lähenemisega, sest nende plaanide jätkuv kasutamine ei tähenda tingimata, et need korrad on üle kandunud Hiina endisest mitteturumajanduslikust süsteemist, kui just ei arvata, et kõik Hiinas võetud meetmed, mis on seostatavad plaaniga, on selle riigi endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud – see seisukoht aga jätaks algmääruse artikli 2 lõike 7 punktid b ja c ilma igasugusest kasulikust mõjust“.
93 Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, et tootmiseesmärke määratleva tsentraliseeritud plaani kasutamine iseloomustab mitteturumajanduslikku süsteemi.
94 Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui nüüdsest alates ei nähta viisaastakuplaanides ette kõigi majandusharude jaoks kindlaksmääratud tootmiseesmärke, nagu see oli ajal, kui Hiina Rahvavabariik oli ikka veel riikliku kaubavahetusega maa, on siiski üldteada – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 89 ja 99 sisuliselt märkis –, et nendel plaanidel on ka pärast Hiina majandussüsteemis toimunud reforme keskne roll selle riigi majanduse korralduses, kuna neis on esitatud suurele hulgale valdkondadele täpsed eesmärgid, mis on kõigile valitsustasemetele kohustuslikud.
95 Nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 85, siis kuna algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes esitatud kriteerium paneb tootjale kohustuse tõendada õiguslikult piisavalt, et tema tootmiskulusid ja finantsolukorda ei ole mõjutanud olulised moonutused, mis tulenevad mitteturumajanduslikust süsteemist, olgu see siis riikliku kaubavahetusega süsteem või turumajanduse suunas liikuv üleminekusüsteem, on teatava meetme, nagu siinses asjas käsitletud meede, millega anti välisinvesteeringutele maksusoodustusi strateegilisteks loetud valdkondades (nagu kõrgtehnoloogia), seotus erinevate Hiinas rakendatud plaanidega piisav, et eeldada, et see meede on nimetatud sätte tähenduses moonutus, mis on „endisest mittetulumajanduslikust süsteemist üle kandunud“.
96 Lisaks ei jäta see eeldus, vastupidi sellele, mida Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69, algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet ilma igasugusest kasulikust mõjust.
97 Nimelt peale selle, et seda eeldust kohaldatakse üksnes meetmetele, mis on tegelikult ka viisaastakuplaaniga seotud, võib tootja nimetatud eelduse ümber lükata, kui ta tõendab õiguslikult piisavalt, et kõnealune meede ei ole olemuselt vastuolus turumajandusega.
98 Igal juhul jääb sellele tootjale võimalus tõendada, et nimetatud meede, nii nagu seda kohaldati, ei too kaasa moonutust, mida võib lugeda selle sätte tähenduses „oluliseks“.
99 Järelikult on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 esitatud kaalutlustes rikutud õigusnormi.
100 Sellest lähtudes tuleb järeldada, et apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa on põhjendatud.
– Teine ja neljas väiteosa
101 Oma esimese väite teises ja neljandas osas, mida tuleb käsitleda koos ja kolmandana, heidab komisjon Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kui see kohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66, 67, 75 ja 76, et ei saa järeldada, et kõnealused maksusoodustused on endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses, sest esiteks on üldteada, et ka turumajandusega riigid nagu liidu liikmesriigid annavad ettevõtjatele maksusoodustusi, mille eesmärk on ligi meelitada välisinvesteeringuid strateegilistes valdkondades (nagu kõrgtehnoloogiavaldkond), ja teiseks on selline eesmärk vähemalt teoreetiliselt vastand majanduse korraldusele, mis põhineb tsentraliseeritud plaanist tulenevaid tootmiseesmärke täitvate ettevõtete olemisel kollektiivses või riigi omandis ja mis iseloomustab mitteturumajanduslikku süsteemi.
102 Ehkki vastavalt Xinyi PV väidetele ei ole tõesti Euroopa Kohtu ülesanne apellatsioonkaebuse faasis kontrollida vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides tehtud sisuliselt faktilist järeldust, et sarnased maksusoodustused, nagu nimetatud tootjale kohaldati, esinevad ka turumajandusega riikides nagu liidu liikmesriigid, võib komisjon seevastu oma apellatsioonkaebuses kritiseerida järeldust, mille Üldkohus selle põhjal tegi, andes faktidele õigusliku kvalifikatsiooni, ehk et ei saa tuletada, et need soodustused kujutavad endast moonutust, mis on „endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud“ algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses.
103 Tuleb aga märkida, et see kriitika on põhjendatud.
104 Nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 95–99, siis kuna vaidlust ei ole selles, et kõnealused maksusoodustused võivad olla seotud erinevate Hiina poolt rakendatud plaanidega ja et vaatamata oma majandusmudelis tehtud reformidele on see riik – nagu ilmneb algmääruse artikli 2 lõike 7 punktides b ja c sätestatust – endiselt põhimõtteliselt mitteturumajanduslik riik, on kontekst, milles need maksusoodustused on tehtud, radikaalselt erinev sellest, mille raames sarnaseid meetmeid võidakse turumajandusega riikides võtta.
105 Mis puutub sellega seoses liidu liikmesriikidesse, siis tuleb meenutada, et sellised maksusoodustused on põhimõtteliselt siseturuga kokkusobimatud ja seega keelatud, kui neid võib lugeda „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mille tarvis peavad olema täidetud neli nimetatud sättes esitatud tingimust (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus, komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 53).
106 Lisaks olgu öeldud, nagu komisjon samuti väitis, ilma et talle oleks selles punktis vastu vaieldud, et Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 mainitud kohtuotsustes oli tegu maksualase abiga, mis tunnistati õigusvastaseks ja liidu õigusega vastuolus olevaks, nii et abi tuli abisaajatelt tagasi nõuda, ja seda vaatamata asjaolule, et abi oli antud piirangutega, et saavutada täpseid eesmärke. Seevastu on siinses asjas antud maksusoodustus laialt määratletud strateegilistele sektoritele ja see ei ole ajaliselt piiratud ning ei saa öelda, nagu esineks riigi kontroll abi andmise üle, mis tekitab abisaajatele tagasinõudmise riski.
107 Mis puutub Hiinas kehtivasse spetsiifilisse majandussüsteemi, nagu on ette nähtud algmääruse artikli 2 lõike 7 punktides b ja c, ehk majandussüsteemi, mis on üle minemas turumajandusele, kuid mida siiski loetakse vaikimisi mitteturumajanduslikuks süsteemiks, siis sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kus kõnealused maksusoodustused on seotud erinevate Hiina poolt rakendatud plaanidega, ei saa järeldada, et taolised soodustused on kirjeldatud süsteemi vastuolus.
108 Vastupidi, kuna kõnealuste maksusoodustustega on rakendatud viisaastakuplaani, mis on mitteturumajandlike süsteemide iseloomulik osa ja Hiina majanduse korralduse põhielement, siis võis komisjon eeldada, et need meetmed olid „üle kandunud endisest mitteturumajanduslikust süsteemist“.
109 Seetõttu tuleb järeldada, et komisjoni esimese väite teine ja neljas osa on põhjendatud.
110 Sellest tuleneb, ilma et oleks vaja analüüsida esimese väite kolmandat osa, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et komisjon oli teinud ilmse hindamisvea, keeldudes kohaldamast Xinyi PV-le turumajanduslikku kohtlemist, tehes selle järelduse kaalutluse põhjal, et kõnealustest meetmetest tulenevad moonutused ei olnud „endisest mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud“ algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses.
111 Kuna seega on komisjoni esimese väite esimene, teine, neljas ja viies osa põhjendatud, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuse teist ja kolmandat väidet.
Hagimenetlus Üldkohtus
112 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.
113 Siinses asjas ei ole olukord selline, kuna Üldkohus rahuldas Xinyi PV tühistamishagi ilma, et ta oleks analüüsinud talle esitatud esimese väite teist osa ega teist kuni neljandat väidet. Seetõttu tuleb kohtuasi tagasi saata Üldkohtule.
Kohtukulud
114 Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tehakse kohtukulude osas otsus hiljem.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Tühistatada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Xinyi PV Products (Anhui) Holdings vs. komisjon (T‑586/14, EU:T:2016:154).
2. Saata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule.
3. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Allkirjad