Tulliallan Burlington Ltd 22. veebruaril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 6. detsembri 2017. aasta otsuse peale kohtuasjas T-122/16: Tulliallan Burlington Ltd versus Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet
(kohtuasi C-157/18 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Tulliallan Burlington Ltd (esindaja: barrister A. Norris)
Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet, Burlington Fashion GmbH
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada Üldkohtu otsus, millega jäeti rahuldamata Tulliallan Burlington Ltd (TBL) hagi apellatsioonikoja otsuse peale;
tühistada apellatsioonikoja otsus [või teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule otsuse tegemiseks kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega];
mõista TBLil käesolevas menetluses tekkinud kohtukulud välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametilt (EUIPO) ja Burlington Fashion GmbH-lt (BFG).
Väited ja peamised argumendid
Apellant (TBL) esitab Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse seetõttu, et Üldkohus pani toime järgmised õigusnormi rikkumised.
1. Väited ELi kaubamärgi määruse1 artikli 8 lõike 5 rikkumise kohta:
ekslikult ei teinud Üldkohus mingeid järeldusi „seose“ kohta;
samuti ekslikult leidis Üldkohus, et TBL ei esitanud eristusvõime kahjustamise või ebaausa ärakasutamise tuvastamiseks vajalikke tõendeid;
kuna Üldkohus leidis, et vajalikke tõendeid ei esitatud, eksis Üldkohus seeläbi, et esiteks seadis õiguslikud nõuded liiga kõrgele tasemele ja teiseks jättis arvesse võtmata asjakohased tõendid;
tegelikult sai Üldkohus teha ainult ühe järelduse – et esineb eristusvõime kahjustamine või lisaks või alternatiivselt ebaaus ärakasutamine;
Üldkohus lükkas ekslikult tagasi TBLi väited, mille kohaselt apellatsioonikoja otsuses on tehtud viga, kuivõrd selles ilmselgelt ei ole arvesse võetud talle esitatud seisukohti.
2. Väited ELi kaubamärgi määruse artikli 8 lõike 4 rikkumise kohta:
Üldkohus ei leidnud, et apellatsioonikoda oleks pidanud nõudma artikli 8 lõike 4 kohta täiendavaid seisukohti olukorras, kus ainus viis menetlusliku õigluse tagamiseks oleks olnud see, kui apellatsioonikoda oleks küsinud selliseid seisukohti või teinud otsuse ainult artikli 8 lõike 5 alusel ja saatnud asja artikli 8 lõiget 4 puudutavas osas tagasi vastulausete osakonnale. Üldkohus oleks pidanud apellatsioonikoja otsuse tühistama;
Üldkohus nõustus ekslikult apellatsioonikoja järeldusega, et TBL ei tõendanud, et eeltingimused artikli 8 lõike 4 kohaldamiseks on täidetud. Üldkohus oleks pidanud leidma, et apellatsioonikoda on eksinud, tühistama apellatsioonikoja järeldused artikli 8 lõike 4 kohta ja asendama need enda järeldusega, et artikli 8 lõiget 4 on rikutud.
3. Väited ELi kaubamärgi määruse artikli 8 lõike 1 rikkumise kohta:
Üldkohus kohaldas ekslikult kohtuotsusest Praktiker tulenevat praktikat, kuna lähtuvalt Euroopa Kohtu otsusest EUIPO vs. Cactus (C-501/15 P; EU:C:2017:750) ei ole see praktika käesoleval juhul varasemate kaubamärkide suhtes kohaldatav;
lisaks või alternatiivselt kohaldas Üldkohus ekslikult kohtuotsusest Praktiker tulenevat praktikat, kuna see kohtuotsus ei kehti „passaažide“ pakutavate teenuste suhtes;
isegi kui TBLi varasemad kaubamärgid kuuluksid „jaemüügiteenuste“ alla ja seetõttu kohtuotsuse Praktiker kohaldamisalasse, eksis Üldkohus, kui ta tõlgendas seda kohtuotsust nii, et see tingimata välistab segiajamist tekitava sarnasuse tuvastamise;
kuna Üldkohus eksis oma järeldustes kohtuotsuse Praktiker kohaldamise kohta, jättis Üldkohus kas (i) segiajamise tõenäosuse hindamata või (ii) selle küsimuse apellatsioonikojale hindamiseks saatmata. Käesoleval juhul oleks ta pidanud ühte neist kahest tegema.
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1).