Kohtuasi T-351/03
Schneider Electric SA
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Ühenduse lepinguväline vastutus – Kahju, mis on ettevõtjale tekkinud koondumise ühisturuga kokkusobivuse kontrolli menetluses ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumise tõttu
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik ja artikli 53 esimene lõik; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)
2. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine
(EÜ artikli 288 teine lõik)
3. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine
(EÜ artikli 288 teine lõik)
4. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine
(EÜ artikli 288 teine lõik)
5. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Koondumise ühisturuga kokkusobimatuks tunnistamise otsus
(EÜ artikli 288 teine lõik)
6. Konkurents – Koondumised – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Vajalik sisu – Kaitseõiguse tagamine
(Nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 18 lõiked 1 ja 3)
7. Konkurents – Koondumised – Koondumise kontrolli erinevate staadiumide eest vastutavate ametnike meeskondade samasus, vaatamata nende erinevate staadiumide vahepeal toimunud tühistamisele
(Nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 18 lõiked 3 ja 4)
8. Konkurents – Koondumised – Ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine
(Nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 8 lõige 4)
9. Konkurents – Koondumised – Ühisturuga kokkusobivuse hindamine – Koondumise poolte vaheliste siseriikliku õigusega kooskõlas olevate kokkulepete arvessevõtmine komisjoni poolt
(Nõukogu määrus nr 4064/89, artikkel 2)
10. Konkurents – Koondumised – Komisjonipoolne läbivaatamine – Otsus alustada põhjalikku uurimist – Tingimused
(Nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 2 lõige 3, artikli 6 lõige 1 ja artikli 8 lõige 3)
Konkurents – Koondumised – Haldusmenetlus – Otsus alustada põhjalikku uurimist (Nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 6 lõike 1 punkt c)
11. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos
(EÜ artikli 288 teine lõik)
Konkurents – Koondumised – Ühisturuga kokkusobivuse hindamine – Eelduse puudumine (Nõukogu määrus nr 4064/89, artiklid 2 ja 10)
12. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos
(EÜ artikli 288 teine lõik)
13. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos
(EÜ artikli 288 teine lõik)
14. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos
(EÜ artikli 288 teine lõik; nõukogu määrus nr 4064/89, artikli 7 lõige 3)
15. Lepinguväline vastutus – Kahju – Hüvitis
(EÜ artikli 288 teine lõik)
1. Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Esimese Astme Kohtu menetluses selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel, peab hagiavalduses sisalduma hagi ese ja lühike ülevaade fakti- ja õigusväidetest. See teave peab olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Esimese Astme Kohus lahendada hagi vajadusel ilma täiendava informatsioonita. Selleks et tagada õiguskindlus ja korrakohase õigusemõistmise põhimõtete järgimine, on hagiavalduse vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid vähemalt ülevaatlikult, aga järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse enda tekstist.
Nende nõuete täitmiseks peab ühenduse institutsiooni poolt tekitatud kahju hüvitamise nõuet sisaldavas hagiavalduses olema esitatud andmed, mis võimaldaksid määratleda hageja poolt institutsioonile etteheidetavat käitumist, põhjuseid, miks hageja leiab, et selle käitumise ja väidetavalt tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, ning selle kahju iseloom ja ulatus.
(vt punktid 92–94)
2. Ühenduse organite õigusvastase tegevuse puhul on EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduseks see, et samaaegselt esinevad teatavad tingimused, st institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos väidetava käitumise ja viidatud kahju vahel.
Kui kahju hüvitamise hagi alusena viidatakse õigusakti õigusvastasusele, siis selleks, et tekiks ühenduse lepinguväline vastutus, peab see kujutama endast eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist. Otsustav kriteerium on see, et ühenduse institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt eiranud oma kaalutlusõiguse piire.
Ühenduse lepinguvälise vastutuse valdkonnas välja arendatud süsteem võtab iseäranis arvesse lahendatavate olukordade keerukust, õigusaktide kohaldamise või tõlgendamisega kaasnevaid raskusi ning eriti vaidlustatud akti andja kaalutlusruumi.
Kui kõnealusel institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud, kui mitte olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse vähim rikkumine olla piisav, et tuvastada ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumise olemasolu.
Samasugune on olukord siis, kui kostjaks olev institutsioon on rikkunud üldist hoolsuskohustust või kui ta kuritarvitas materiaalõigus- või menetlusnorme nende kohaldamisel.
(vt punktid 113–118)
3. Kui ühenduse õiguse selge rikkumise mõiste, mis on vajalik ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimisel, sisaldaks igasuguseid vigu või rikkumisi, mis – isegi kui need oleksid teatava raskusega – oleksid oma laadilt või ulatuselt omased selle institutsiooni tavapärasele käitumisele, kellel lasub kohustus jälgida, et kohaldataks konkurentsieeskirju, mis on keerulised, peenekoelised ja mis sõltuvad olulisel määral tõlgendamisest, võib see vastupidi ühenduse üldisele huvile kahjustada konkurentsi reguleerimise ülesande täies mahus teostamist.
Selleks et tekiks ühenduse lepinguväline vastutus, ei saa ühenduse õiguse piisavalt selgeks rikkumiseks lugeda sellise õigusliku kohustuse täitmata jätmist, mida võib kahetsusväärsel kombel selgitada institutsioonil ja selle teenistujatel lasuvate objektiivsete piirangutega, mis tulenevad koondumiste kontrolli reguleerivatest sätetest.
Seevastu õigus institutsiooni käitumisest põhjustatud kahju hüvitamisele tekib siis, kui institutsiooni tegevus on ilmselgelt vastuolus õigusnormidega ja kahjustab oluliselt institutsiooniväliseid huve ning seda ei saa õigustada ega selgitada eriliste piirangutega, mis objektiivselt kaasnevad teenistusega selle tavapärases tegevuses.
Ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise piiri seesugune määratlemine kaitseb tegutsemisruumi ja hindamisvabadust, mis peab konkurentsi reguleerijal ühenduses olema üldistes huvides nii oma oportuniteediotsuste tegemisel kui ka ühenduse esmase ja teisese õiguse asjakohaste sätete tõlgendamisel ja rakendamisel, ilma et kolmandate isikute kanda jääksid ilmsetest ja lubamatutest rikkumistest tulenevad tagajärjed.
(vt punktid 121–125)
4. Põhimõtteliselt ei saa välistada, et ilmsed ja olulised rikkumised, mis esinevad konkurentsipoliitika valdkonnas tehtud otsuste taustaks olevas majandusanalüüsis, võiksid endast kujutada õigusnormi piisavalt selget rikkumist, et tekiks ühenduse lepinguväline vastutus.
Siiski tuleb kõigepealt kontrollida, kas õigusnorm, mida rikuti vigase analüüsiga, annab eraõiguslikele isikutele õigusi. Isegi kui teatavad põhimõtted ja eeskirjad, mida konkurentsianalüüsi puhul tuleb järgida, on normatiivset laadi ja annavad eraõiguslikele isikutele õigusi, ei saa kõiki esmase või teisese õiguse sätteid või kohtupraktikast tulenevaid eeskirju, mida komisjon peab oma majandushinnangutes arvesse võtma, kohe sellisteks pidada.
Majandusanalüüsid, mis on konkurentsiõiguses vajalikud olukorra või koondumise määratlemiseks, on üldiselt nii asjaolude poolest kui ka põhjenduse osas alates kirjeldusest intellektuaalselt väljenduselt keerulised ja raskepärased, mistõttu võivad institutsioonil lasuvate tähtaegade tõttu analüüsidesse jääda teatavad puudused, nagu üldistused, ebatäpsused ja isegi teatavad tegematajätmised. Eriti on see nii juhul, kui – nagu koondumiste kontrollimisel – analüüs on seotud prognoosiga. Neil juhtudel ei pruugi dokumentaalse või loogilise puuduse raskus kujutada endast alati asjaolu, mis on piisav ühenduse vastutuse tekkimiseks.
Lõpuks on komisjonil ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks kaalutlusruum, mis tähendab, et komisjonilt ei saa asjaomaste eeskirjade rakendamisel oodata rangelt ühesugust ja muutumatut praktikat, ning vastavalt sellele on tal teatav tegevusvabadus valida tema käsutuses olevaid ökonomeetrilisi meetmeid ning nähtuste uurimiseks kohast lähenemisnurka, niivõrd kui need valikud ei ole ilmselgelt vastuolus majandusteaduses heakskiidetud reeglitega ja neid rakendatakse järjekindlalt.
(vt punktid 129–132)
5. Koondumise ühisturuga kokkusobimatuks kuulutamise otsuses sisalduvad puudused, mis ei mõjutanud menetluse käiku ning seega ei võtnud koondumises osalenud ettevõtjatelt võimalust saada koondumise rakendamiseks soodsat otsust, ei saa iseenesest tekitada pooltele konkreetset kahju ning järelikult tuua kaasa ühenduse lepinguvälist vastutust.
(vt punktid 134, 138 ja 139)
6. Olles avaliku võimu sellise otsuse adressaadiks, mis võib oluliselt puudutada tema huve, peab ettevõtjale, kes on ühenduse seisukohalt olulise koondumise pool, olema antud võimalus teha tulemuslikult teatavaks oma seisukohad ning saada selleks mõistliku aja jooksul selget teavet nende etteheidete sisu kohta, mille komisjon esitas teatatud koondumise suhtes.
Vastuväiteteatis on selles suhtes olulise tähtsusega, kuna selle eesmärk on just see, et asjaomased ettevõtjad saaksid reguleeriva institutsiooni muredele reageerida, tehes esiteks teatavaks oma seisukohad ning teiseks esitades komisjonile meetmed, et parandada teatatud koondumise negatiivset mõju.
Sellel tagatisel, mis on üks põhitagatistest, mida ühenduse õiguskord haldusmenetluste läbiviimisel annab, on ettevõtjate koondumiste kontrollimisel eriline tähtsus.
Määruse nr 4064/89 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle) artikli 18 lõikeid 1 ja 3 on ilmselt ja raskelt rikutud siis, kui komisjon koostab vastuväiteteatise nii, et ettevõtjal ei ole võimalik teada saada, et kui ta ei esita kohaseid parandusmeetmeid, siis puudub tal igasugune võimalus, et koondumine kuulutataks ühisturuga kokkusobivaks. Seda kaitseõiguste rikkumist ei saa õigustada ega selgitada komisjoni teenistustel objektiivselt lasuvate eriliste piirangutega.
(vt punktid 147–149, 152, 154, 170)
7. Ettevõtjate vahel koondumise kontrolli erinevate staadiumide eest vastutavate ametnike meeskondade täielik või osaline samasus ei tähenda seda, et komisjon on piisavalt selgelt rikkunud õigusnormi, mille eesmärk on anda eraõiguslikele isikutele õigusi.
Kuigi on tõsi, et igaühel on õigus asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus kohtus, mis tagatakse Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikega 1, millele viitab Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 2 ning mida korratakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus, ning et õigus õiglasele arutamisele on ilmselgelt norm, mille ese on anda eraõiguslikele isikutele õigusi, ei keela – eeldades, et õigus erapooletule kohtulikule arutamisele on tagatud – konventsiooni artikli 6 lõige 1 haldusorgani varasemat sekkumist, mis ei vasta kõigile kohtumenetluses kohaldatavatele nõuetele.
Koondumiste kontrolli valdkonnas EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi määruse nr 4064/89 artikli 8 lõigete 3 ja 4 alusel komisjoni tehtud otsuste peale on õiguskaitsevahend, mis kujutab endast konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel nõutavat tagatist.
Lisaks ei keela ükski õigusnorm ega põhimõte anda komisjonil samadele ametnikele ülesannet koondumist uuesti uurida kohtuotsuse alusel, millega tühistati otsus selle koondumise ühisturuga kokkusobimatuks kuulutamise kohta.
Lõpuks ei saa erapooletuse kohustusest tuletada üldpõhimõtet, et haldus- või kohtuvõim on kohustatud pärast esimese otsuse tühistamist saatma asja tagasi mõnele teisele asutusele või selle asutuse teist viisi moodustatud organile.
(vt punktid 181–186, 188)
8. Kui koondumine on juba rakendatud hetkel, mil komisjon luges koondumise ühisturuga kokkusobimatuks, võib institutsioon määruse nr 4064/89 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle) artikli 8 lõike 4 kohaselt nõuda, et võetaks asjakohased meetmed tõhusa konkurentsi taastamiseks.
Selleks et välja selgitada, kas komisjon, nõudes koondumise pooltelt lahutamist nii, et sihtettevõtja oleks säilitanud oma ulatuse muutumatuna, ning keelates anda hiljem tegevusalad tagasi, on rikkunud õigusnormi ilmselt ja tõsiselt, tuleb uurida lahutamise võimalusi, võttes eeskätt arvesse teate esitanud ettevõtjate juhtivaid seisundeid asjaomastel turgudel, erinevusi nende turuosade ja nende otseste konkurentide turuosade vahel, nende kaubamärkide üldtuntust neil turgudel, ning kontrollida, kas lahutamisotsuse täitmise tähtaeg ei olnud ilmselt ülemäära lühike.
(vt punktid 199–203, 209)
9. Kontrollides ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste ühisturuga kokkusobivust, ei saa komisjon kõrvale jätta koondumisteate esitanud poolte vahelisi kokkuleppeid, kuigi kokkulepete sätted on kohaldatava siseriikliku õigusega kooskõlas.
(vt punkt 221)
10. Määruse nr 4064/89 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle) artikli 6 lõike 1 punkti c alusel põhjaliku uurimise avamise otsuse tegemiseks piisab, kui esinevad tõsised kahtlused koondumise ühisturuga kokkusobivuse suhtes, kuna määruse artikli 2 lõikes 3 nõutakse komisjonilt turgu valitseva seisundi tekkimise või tugevnemise tõendamist, kui ta kuulutab koondumise ühisturuga artikli 8 lõike 3 alusel kokkusobimatuks.
(vt punktid 235, 249 ja 250)
11. Kuigi ettevõtjate koondumiste kontrolli valdkonnas tuleb küll kaitseõigusi järgida enne mis tahes sellise otsuse tegemist, mis võib mõjutada asjaomaseid ettevõtjaid, ei kujuta otsus põhjaliku uurimise avamise kohta endast kahju tekitavat toimingut, mille õiguspärasus sõltuks kaitseõiguste järgimisest.
(vt punkt 240)
12. Selleks et ühenduse lepinguvälise vastutuse raames kindlaks määrata kahju, mis tekkis ühenduse institutsiooni õigusvastase tegevuse tõttu, tuleb siiski arvesse võtta vastutuse tekkimise aluseks oleva rikkumise mõju, mitte aga sellise akti mõju, milles rikkumine sisaldub, kui institutsioon oleks võinud või pidanud õigusnormi rikkumata vastu võtma samasuguse mõjuga akti.
Teiste sõnadega – põhjusliku seose analüüsil ei saa võtta aluseks ebakorrektset eeldust, et ebaseadusliku akti puudumisel oleks institutsioon pidanud hoiduma tegutsemast või võtma vastu vastupidise akti, mis oleks samuti võinud omakorda olla ebaseaduslik käitumine, vaid analüüsis tuleb võrrelda olukorda, milles kolmas isik asub õigusvastase tegevuse tõttu, olukorraga, milles ta oleks olnud siis, kui institutsioon oleks tegutsenud õigusnormi järgides.
Juhul kui kahjunõude hüvitamise aluseks olev õigusvastane asjaolu on seotud otsusega, millega ei anta taotlejale luba või muud soodustust, ei saa õigusvastase tegevuse mõju analüüsimisel ning tegeliku olukorra ja konstrueeritud õigusliku olukorra võrdlemisel eeldada, et tuvastatud rikkumise puudumisel peaks taotleja tingimata saama loa või muu soodustuse, mida ta taotleb.
Sarnaselt ei saa eeldada juhul, kui on rikutud kaitseõigusi seoses otsusega, mis kuulutab ettevõtjate ühinemise ühisturuga kokkusobimatuks, et ilma selle rikkumiseta oleks teatatud koondumine otseselt või kaudselt kuulutatud kokkusobivaks, vaid pigem hinnata mõju, mis tuvastatud rikkumisel oleks võinud otsuse reguleerimisalas olla.
Seega ei saa ühendusele süükspandavat kahju tuletada kokkusobimatuks kuulutamise otsuse tagajärjel tekkinud olukorra ning sellise olukorra vahelisest võrdlusest, mida iseloomustab koondumisele sõnaselgelt või vaikivalt loa andmine, välja arvatud juhul, kui ühenduse kohus suudab tuvastada, et komisjon kuulutas koondumise kokkusobimatuks oma seaduslike kohustuste otsese ja konkreetse täitmata jätmise tagajärjel.
Isegi kui ei saa välistada, et õiguse nõuda koondumise ühisturuga kokkusobivaks tunnistamist puudumise tõttu oleks pooltel siiski võinud olla reaalne võimalus saada soodne otsus, võib selle võimaluse ärakasutamine olla seotud parameetritega, mis on liiga juhuslikud, et olla veenva hinnangu ese ning viia kahju hüvitamiseni.
Seega puudub koondumise pooleks oleva ettevõtja kaitseõiguste rikkumise ja sellise otsuse saamise äravõtmise vahel, millega koondumine kuulutatakse ühisturuga kokkusobivaks, piisavalt otsene põhjuslik seos, mis võiks kaasa tuua ühenduse vastutuse selle eest, et ettevõtja oli kohustatud võõrandama varad, mis tal olid sihtettevõttes, ja järelikult tuua kaasa ka selle, et ühendusele pannakse süüks kahju, mis on võrdne nende varade väärtuse täieliku kaotusega, mis neil oli varade omandamise ja järgneva võõrandamise vahel.
(vt punktid 263–267, 278, 280, 282, 283, 286, 292)
13. Määrus nr 4064/89 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle) ei anna alust eeldada, et koondumine kuulutatakse ühisturuga kokkusobivaks, ning komisjon peab iga juhtumi puhul kujundama selge seisukoha kokkusobivuse kohta ning tegema vastava otsuse.
Koondumine loetakse vaikivalt ühisturuga kokkusobivaks, kui komisjon ei ole teinud otsust põhjaliku uurimise avamise kohta määruse artikli 10 lõikes 1 kindlaksmääratud ühekuulise tähtaja jooksul ega otsust koondumise ühisturuga kokkusobivuse kohta artikli 10 lõikega 3 kehtestatud neljakuulise tähtaja jooksul.
(vt punktid 275, 276)
14. Õigusabi- ja pangakulusid ning maksudega seotud kulusid ning muid selliseid halduskulusid, mida ettevõtja peab kandma komisjoni otsuse täitmisel, millega lahutati kaks ettevõtjat, kes osalesid ühisturuga kokkusobimatuks kuulutatud koondumises, ei saa samuti pidada selle rikkumise tagajärjeks, mille komisjon pani toime kokkusobimatuks kuulutamise otsuse vastuvõtmisega.
Kokkusobimatuks kuulutamise otsuse ja järelikult lahutamisotsuse ebaseaduslikkus ei viita sellele, et koondumine tulnuks kuulutada kokkusobivaks või et ettevõtjad võivad jätkata ühinemise tulemusena tekkiva üksusena. Seega ei saa eeldada, et juhul, kui institutsioon oleks teinud õiguspärase otsuse, ei oleks ettevõtja pidanud kandma halduskulusid, mis talle tavaolukorras varade lahutamisel tekivad.
Seevastu erinevat liiki nõustamiskulud, tasud ja halduskulud, mille ettevõtja kandis, et osaleda koondumise kontrolli teistkordsel läbiviimisel, mida peeti vajalikuks komisjoni selle otsuse tühistamisega, mis kuulutas koondumise ühisturuga kokkusobimatuks, on kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks piisava põhjusliku seose kaudu seotud institutsiooni ebaseadusliku tegevusega.
Lõpuks tuleb kulud, mis tekkisid seoses ühenduse kohtu pädevusse kuuluva kohtuliku kontrolliga, lugeda kaetuks kohtukulusid käsitlevate otsusega, mis tehakse seda liiki kuludele kohalduvate menetluslike erinormide alusel menetluse lõpetamise otsuses ning kohtukulude summa vaidlustamiseks ette nähtud erimenetluse lõpus. Need menetlused välistavad samade summade või samal eesmärgil kulutatud summade nõudmise ühenduse lepinguvälise vastutuse hagis, sealhulgas nende isikute summad, kes peavad kohtuvaidluse kaotamise tõttu ise kandma oma kohtukulud.
(vt punktid 293, 294, 297–302)
15. Kui ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumisega, mis sisaldub koondumise ühisturuga kokkusobimatuks kuulutamise otsuses, on piisavalt otseses põhjuslikus seoses selliste varade võõrandamise hinna vähenemine, mis oli võõrandajal võõrandatava äriühingu kapitalis, peab ühendus hüvitama sel viisil tekkinud kahju. Kahju võib olla võrdne kokkulepitud võõrandamishinna ja selle hinna vahega, mille võõrandaja oleks võinud omandajalt saada, kui tal oleks koondumise kontrolli esimese menetluse lõppedes olnud õiguspärane otsus koondumise kokkusobivuse kohta.
(vt punktid 316, 317 ja 322)
16. Kui ettevõtja omandab teise ettevõtja üle kontrolli – nii siseriikliku kui ühenduse konkurentsiõiguse seisukohast täiesti seaduslikult – avaliku vahetuspakkumise teel, tuginedes erandile, mille määruse nr 4064/89 artikli 7 lõige 3 teeb koondumiste peatavast mõjust, võtab ta samas ka riisiko, et koondumise kontroll viib määrusega kehtestatud tähtaja lõppedes otsuseni, millega tuvastatakse ühisturuga kokkusobimatus, ja vastava kohustuseni lahutada juba ühinenud ettevõtjate varad. Kui talle – võttes arvesse koondumise asjaolusid – ei saanud teadmata olla asjaolu, et teostatud ühinemise puhul oli vähemalt oht luua või tugevdada turgu valitsevat seisundit ühisturu olulises osas ning et sel juhul komisjon keelab koondumise vastavalt määruse artikli 2 lõikele 3, järeldub sellest, et ta ise aitas kaasa oma kahju tekkimisele, kui ta võttis reaalse riisiko, et õiguslikult korrektne koondumine kuulutatakse hiljem kokkusobimatuks, ning järelikult arvestas võimalusega, et ta peab omandatud varad ära müüma.
Sellises olukorras võib ettevõtja lugeda vastutavaks kolmandiku osas hüvitamisele kuuluvast kahjust, mis talle tekkis võõrandamishinna vähenemisest, milles ta omandajaga kokku leppis.
(vt punktid 328–330, 332, 334)
17. Nagu nähtub liikmesriikide seaduste ühistest üldprintsiipidest, millele viitab EÜ artikli 288 teine lõik, on intressinõue kahju hüvitamise hagi korral üldjuhul lubatav.
Õigussubjektile ühenduse asutuste õigusvastase tegevuse tõttu tekkinud kahju hüvitamise eesmärk on taastada kannatanu vara võimalikult suures ulatuses.
Järelikult, kui on täidetud ühenduse lepinguvälise vastutuse tingimused, ei saa ühenduse kohus jätta tähelepanuta ebasoodsaid tagajärgi, mis tulenevad kahju tekkimise kuupäeva ja hüvitise maksmise kuupäeva vahel kulgevast ajast, kuna tuleb arvesse võtta täheldatud inflatsiooni.
Selle ajavahemiku lõpp, mis annab õiguse rahaliseks ümberhindamiseks, peab üldjuhul olema sama mis hagejale tekkinud kahju hüvitamise kohustuse tuvastava kohtuotsuse kuupäev.
Kui kohtuotsuse kuupäeval ei ole hüvitisnõude summa konkreetne ega tuvastatud objektiivsete tegurite alusel kindlaksmääratav, ei saa viivist arvutada alates sellest kuupäevast, vaid üksnes viivitamise korral ja kuni summa täieliku tasumiseni alates selle kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast, millega määratakse kindlaks tekkinud kahju suurus.
Sellest lähtuvalt tuleb hagejale võlgnetava hüvitise summa ümber hinnata kuni selle kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani, millega määratakse kindlaks kahju suurus, ning seejärel sellele lisada viivis alates kõnealusest kuupäevast kuni summa täieliku tasumiseni.
Kohaldatav viivise määr arvutatakse Euroopa Keskpanga poolt põhiliste refinantseerimisoperatsioonide jaoks kinnitanud määrade alusel, mis kehtisid kummaski asjassepuutuvas ajavahemikus, ning nendele lisatakse kaks protsendipunkti, tingimusel et määr ei ole suurem sellest, mida hageja oma nõuetes kohaldada palus.
(vt punktid 340–346)