KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 7. septembril 20101(1)
Kohtuasi C‑261/09
Kriminaalasi
Gaetano Mantello
süüdistuses
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Stuttgart (Saksamaa))
Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Euroopa vahistamismäärus – Täitmata jätmise kohustuslik alus – Ne bis in idem põhimõte – Põhiõigus – Kohaldamine, kui lõplik kohtuotsus on tehtud vahistamismääruse teinud liikmesriigis – Mõiste „samad teod” – Iseseisev mõiste – Kohaldamisala
1. Nõukogu raamotsusega 2002/584/JSK(2) kehtestatud Euroopa vahistamismäärus asendas liikmesriikidevahelise formaalse väljaandmismenetluse õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga, mis põhineb nende asutuste vahelisel suurel usaldusel. Õigustatult peetakse seda kriminaalasjades õigusalase koostöö instrumendiks, mis annab kõige paremaid tulemusi.
2. Raamotsus annab ammendava loetelu alustest, mis võivad takistada Euroopa vahistamismääruse täitmist. Käesolevas eelotsusemenetluses käsitletakse esimest korda raamotsuse artikli 3 punktis 2 sätestatud sellise aluse ulatust, mille tõttu ei saa Euroopa vahistamismäärust täita, kui tagaotsitava suhtes on samade tegude eest langetatud lõplik kohtuotsus ning kui tegemist on süüdimõistva kohtuotsusega, on karistus kantud või on see sel ajal kandmisel või ei saa seda enam täita.
3. Käesoleva kohtuasja aluseks on Itaalia õigusasutuse tehtud Euroopa vahistamismäärus Saksamaal viibiva Itaalia kodaniku suhtes, kellele see asutus heidab ette, et ta osales mitme kuu vältel aastatel 2004 ja 2005 kuritegeliku ühenduse korraldatavas kokaiinikaubanduses Saksamaal ja Itaalias.
4. Oberlandesgericht Stuttgart (Saksamaa) soovib teada, kas raamotsuse artikli 3 punkt 2 on käesolevas kohtuasjas järgnevatel asjaoludel kohaldatav. Esiteks mõistis Itaalia kohus tagaotsitava süüdi 13. septembril 2005 toime pandud kuriteo, nimelt kokaiini ebaseadusliku valdamise eest, ning teiseks oli Itaalia uurimisasutustel juba kõnealuse süüdimõistmise ajal piisavalt teavet, et alustada selle isiku suhtes kriminaalmenetlust seoses tema osalemisega Euroopa vahistamismääruses viidatud kokaiinikaubanduses, kuid uurimisasutused ei teinud seda, et mitte ohustada menetluse nõuetekohast kulgemist selle kaubanduse uurimisel.
5. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule kaks küsimust, millest esimene puudutab seda, kas raamotsuse artikli 3 punktis 2 sätestatud mõistet „samad teod” tuleb mõista vahistamismääruse teinud liikmesriigi või vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel või kas seda tuleb tõlgendada autonoomselt. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teise küsimusega teada, kas see mõiste on kohaldatav olukorras, kus ajal, mil tagaotsitav mõisteti süüdi narkootiliste ainete valdamise üksikjuhtumi eest, olid uurimisasutustel tõendid tema osalemise kohta narkootiliste ainete laiemas kaubanduses, kuid nad otsustasid uurimise huvides tema suhtes selles osas kriminaalmenetlust mitte alustada.
6. Need kaks küsimust põhinevad eeldusel, et raamotsuse artikli 3 punkt 2 on kohaldatav ka siis, kui Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude suhtes tehti lõplik kohtuotsus liikmesriigis, kus see vahistamismäärus välja anti.
7. Sellele eeldusele vaidleb tungivalt vastu enamik käesolevasse menetlusse astunud liikmesriike, kelle arvates läheb see vastuollu vastastikuse tunnustamise põhimõttega, mis on aluseks Euroopa vahistamismääruse süsteemile. Need liikmesriigid on seisukohal, et kõnealune täitmisest keeldumise alus on kohaldatav üksnes siis, kui Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude suhtes on lõplik kohtuotsus tehtud mõnes teises liikmesriigis kui vahistamismääruse teinud liikmesriik.
8. Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamist teen ma Euroopa Kohtule seega ettepaneku võtta seisukoht nende küsimuste aluseks oleva eelduse õigsuse suhtes mitte ainult seetõttu, et tegemist on põhimõttelise küsimusega, vaid ka seetõttu, et äärmiselt tõenäoline on see, et nimetatud küsimus tekib väga paljudel juhtudel.
9. Ma märgin, et kuigi Euroopa vahistamismääruse süsteem põhineb vastastikusel suurel usaldusel, on samuti tõsi, et sellises vahistamismääruses nimetatud isiku üleandmine toimub vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutuse(3) otsuse alusel, mis peab olema tehtud põhiõigusi järgides. Ma leian, et raamotsuse artikli 3 punkt 2 on ne bis in idem põhimõtte väljendus ja see põhimõte kujutab endast kõigi liikmesriikide õiguskorras tunnustatud ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas(4) sätestatud põhiõigust.
10. Sellest järeldan ma, et kuigi vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt ei ole vahistamismäärust täitval õigusasutusel tarvis omal algatusel kontrollida selle põhimõtte järgimist, ei saa ta siiski Euroopa vahistamismäärust täita, kui tal on piisavad tõendid selle põhimõtte rikkumise kohta, ning seda ka juhul, kui toimepandud tegude suhtes on vahistamismääruse teinud liikmesriigis juba tehtud lõplik kohtuotsus.
11. Edasi teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et raamotsuse artikli 3 punktis 2 esitatud mõistet „samad teod” tuleb – kuna selle sisu osas puudub viide liikmesriikide õigusele – vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tõlgendada Euroopa Liidus ühetaoliselt. Ma märgin samuti, et seda mõistet tuleb tõlgendada sarnaselt Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni(5) artiklis 54 tooduga, kuna mõlemad sätted on identse sõnastuse ning sarnaste eesmärkidega.
12. Viimaks teen ma vastuseks teisele küsimusele Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada lähtuvalt kohtupraktikast Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tõlgendamise kohta, et mõiste „samad teod” tõlgendamisel ei ole asjakohane see, et tagaotsitava süüdimõistmisel narkootiliste ainete valdamise üksikjuhtumi eest olid uurimisasutustel olemas tõendid kõnealuse isiku mitme kuu jooksul osalemise kohta kuritegeliku ühenduse korraldatavas narkootiliste ainete kaubanduses, kuid nad otsustasid uurimise huvides selle isiku suhtes selles osas kriminaalmenetlust mitte alustada.
I. Õiguslik raamistik
A. Raamotsus
13. Raamotsuse eesmärk on kaotada liikmesriikidevaheline formaalne väljaandmismenetlus, mis on sätestatud erinevates konventsioonides, mille osalised need riigid on, ning asendada väljaandmismenetlus õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. Raamotsus võimaldab eeskätt „kõrvaldada keerukuse ja võimalikud viivitused, mis on omased praegusele väljaandmiskorrale”, ning selle „asendada kriminaalasjades tehtud otsuste vaba liikumisega, mis hõlmaks nii kohtuotsuse eelseid kui lõplikke otsuseid”.(6)
14. Raamotsus põhineb kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel, mis on õigusalase koostöö „nurgakivi”.(7) Raamotsusega loodud Euroopa vahistamismääruse süsteem tugineb „suurele usaldusele” liikmesriikide vahel.(8)
15. Siiski tuleb raamotsuse põhjenduse 8 kohaselt Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtud otsuseid piisavalt kontrollida, mis tähendab, et selle liikmesriigi õigusasutus, kus tagaotsitav on vahistatud, peab tegema otsuse tema üleandmise kohta.
16. Ka tuleneb raamotsuse põhjendusest 12, et see otsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse EL lepingu artiklis 6 ja mis on kajastatud hartas.
17. Raamotsuse neid eesmärke on selle sätetes kirjeldatud järgmiselt.
18. Raamotsuse artiklis 1 on sätestatud:
„1. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.
2. Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.
3. Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.”
19. Raamotsuse artiklis 3 on loetletud kolm Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikku alust. Raamotsuse artikli 3 punkt 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Vahistamismäärust [täitev õigusasutus] kohustub keelduma Euroopa vahistamismääruse täitmisest järgmistel juhtudel:
[…]
2. kui vahistamismäärust täitev õigusasutus teab, et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest teises liikmesriigis langetatud lõplik kohtuotsus ning kui sellega on määratud karistus, on see karistus kantud või on see sel ajal kandmisel või ei saa seda enam karistuse määranud liikmesriigi õiguse alusel täita”.
20. Raamotsuse artiklis 4 on seitsmes punktis sätestatud Euroopa vahistamismääruse täitamata jätmise vabatahtlikud alused. Raamotsuse artikli 4 punktid 3 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:
„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest […]:
[…]
3. kui [vahistamismäärust täitev õigusasutus] on otsustanud Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva süüteo eest vastutusele mitte võtta või menetlus lõpetada või kui tagaotsitava suhtes on liikmesriigis seoses samade tegudega langetatud lõplik kohtuotsus, mis ei võimalda menetlust jätkata;
[…]
5. kui vahistamismäärust täitev õigusasutus teab, et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest kolmandas riigis tehtud lõplik kohtuotsus ning kui sellega on määratud karistus, on see kantud või täitmisel või ei saa seda enam karistuse määranud riigi õiguse alusel täita”.
21. Raamotsuse artiklis 8 on loetletud kohustuslikud andmed, mida Euroopa vahistamismäärus peab sisaldama. Lisaks tagaotsitava isikuandmetele peavad Euroopa vahistamismääruses olema esitatud süüteo toimepaneku tehiolude kirjeldus ja tagaotsitava isiku kuriteos osalemise laad. Need andmed tuleb tõlkida vahistamismäärust täitva õigusasutuse ametlikku keelde.
22. Raamotsuse artikkel 15 käsitleb üleandmisotsust. Selles on sätestatud:
„1. Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.
2. Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 3–5 ja artikliga 8, mis tuleb kiiresti saata ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 17 kehtestatud tähtaegu.
3. Vahistamismääruse teinud [liikmesriigi] õigusasutus[(9)] võib alati edastada täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.”
23. Raamotsuse artikkel 17 reguleerib Euroopa vahistamismääruse täitmisotsuse tähtaegu ja korda. See artikkel on sõnastatud järgmiselt:
„1. Euroopa vahistamismäärust menetletakse ja see täidetakse viivitamatult.
2. Juhul kui tagaotsitav nõustub üleandmisega, tuleks lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta teha kümne päeva jooksul pärast nõusoleku andmist.
3. Muudel juhtudel tuleks lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta teha 60 päeva jooksul pärast tagaotsitava vahistamist.
4. Kui erijuhtudel ei ole Euroopa vahistamismäärust võimalik täita lõikes 2 või 3 kehtestatud tähtaja jooksul, teavitab vahistamismäärust täitev õigusasutus sellest viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutusele ja esitab viivituse põhjused. Sel juhul võib seda tähtaega veel 30 päeva võrra pikendada.
5. Vahistamismäärust täitev õigusasutus tagab kuni lõpliku otsuse tegemiseni Euroopa vahistamismääruse osas, et oleksid jätkuvalt täidetud materiaalsed tingimused isiku üleandmiseks.
6. Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjused.
7. Kui liikmesriik ei suuda erandlikel asjaoludel järgida käesolevas artiklis sätestatud tähtaegu, teatab ta sellest Eurojustile ja esitab viivituse põhjused. Lisaks sellele teatab liikmesriik, kes on pidevalt kogenud teise liikmesriigi poolseid viivitusi Euroopa vahistamismääruste täitmisel, sellest [Euroopa Liidu N]õukogule, et hinnata liikmesriikide tasandil käesoleva raamotsuse rakendamist.”
24. Viimaks on raamotsuses ette nähtud tagaotsitava õigused. Kui see isik vahistatakse, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse artikli 11 alusel teatama talle Euroopa vahistamismääruse sisust. Vahistatu võib enda üleandmisega nõustuda või selle vaidlustada. Ta võib ka loobuda või mitte erikohustuse reeglist, mille kohaselt ei või isikut, kes on Euroopa vahistamismääruse alusel üle antud, kohtu alla anda süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.(10) Kui vahistatu ei ole nõus oma üleandmisega, on tal õigus sellele, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ta üle kuulaks.(11)
B. Ne bis in idem põhimõte
25. Raamotsuse artikli 3 punktis 2 on kajastatud ne bis in idem põhimõte.
1. Ne bis in idem põhimõtte alused
26. Põhimõte, mida väljendab ladinakeelne maksiim ne bis in idem või non bis in idem, mis tähendab „mitte kaks korda sama asja eest”, keelab isikut karistada teist korda sama teo eest.
27. See põhimõte on õigusriigi mõistega lahutamatult seotud. Nimelt kui ühiskond on kasutanud oma legitiimset õigust karistada isikut, kes rikub tema norme, on ta ammendanud oma õiguse kriminaalmenetlust läbi viia ning ta ei ole seega enam pädev selle teo eest süüdi mõistetud isikut karistama. Nimetatud põhimõte on järelikult lahutamatu res judicata ning karistuste proportsionaalsuse põhimõttest, mille alusel peab karistus olema proportsionaalne toimepandud teo raskusega.
28. Üksikisiku tasandil on ne bis in idem põhimõtte eesmärk tagada süüdimõistetule, et kui ta kannab oma karistuse, on ta „tasunud oma võla” ühiskonna ees ning ta võib niisiis uuesti asuda oma kohale selles, ilma et ta peaks kartma uut kriminaalmenetlust. See põhimõte vastab seega õigluse ja õiguskindluse nõudele.
29. Ne bis in idem põhimõte on väga vana põhimõte.(12) Siiski ei ole see kaugeltki unustusehõlma vajunud, vaid seda on karistusõiguse arenemisega moodsates ühiskondades iseäranis karistuse rolli osas järk-järgult kinnitatud ning laiendatud. Kõigis liikmesriikides toimunud samasuunaline karistusõiguse moodne areng teeb ühiskonda taasintegreerimisest karistuse põhiülesande. Karistuse eesmärk ei ole seega enam ainult isiku kahjustamine ja hoiatamine, vaid see peab ka aitama süüdimõistetut ühiskonda taasintegreerida. Taasintegreerimine eeldab tingimata, et võlg loetakse täielikult klaarituks ning isikul, kes lõplikult süüdi mõisteti, ei ole seaduse ees enam midagi karta.
30. Ne bis in idem põhimõtet on paljude rahvusvaheliste õigusaktidega kinnitatud nii liikmesriikide siseriiklikus õiguses kui ka liidu raames.
31. Siseriiklikus õiguses väljendab ne bis in idem põhimõtet inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 22. novembril 1984 allkirjastatud protokolli nr 7 artikkel 4, seda vähemalt liikmesriikide puhul, kes on selle protokolliga ühinenud.(13) Artiklis 4 on sätestatud:
„1. Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.
[…]”
32. Liikmesriikidevaheliste suhete tasandil on ne bis in idem põhimõte sätestatud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54(14) järgmises sõnastuses:
„Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.”
33. Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 eesmärk on tagada liidu kodanike liikumisvabadus liidu territooriumil. Selle sätte eesmärk on vältida, et oma liikumisvabadust kasutavat isikut võidakse sama teo eest mitme konventsiooniosalise riigi territooriumil vastutusele võtta.(15)
34. Kuna liikmesriikide karistusõigust ei ole ühtlustatud, eeldab kõnealuse põhimõtte kohaldamine tingimata seda, et liikmesriikide vahel eksisteerib vastastikune usaldus üksteise karistusõiguse süsteemide vastu ja et igaüks neist tunnustab teistes liikmesriikides kehtiva karistusõiguse kohaldamist, isegi kui nende siseriikliku õiguse rakendamine viiks teistsuguse lahenduseni.(16)
35. Viimaks on ne bis in idem põhimõte sätestatud harta artiklis 50, selleks et takistada kahekordset karistamist nii sama liikmesriigi kohtute kui ka erinevate liikmesriikide kohtute poolt, tingimusel et see olukord kuulub liidu õiguse reguleerimisalasse.(17) Nimetatud artiklis 50 on sätestatud:
„Kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud”.(18)
2. Ne bis in idem põhimõtte sisu
36. Ne bis in idem põhimõtte täpset sisu on lisaks eespool toodud väga üldisele mõistele keeruline määratleda.(19) See võib liikmesriigiti oluliselt erineda. Erinevused võivad puudutada kahte elementi, millest sõltub selle põhimõtte kohaldamine, nimelt bis ja idem.
37. Sõna bis on seotud nende otsuste kindlaksmääramisega, mis võimaldavad põhimõtet kohaldada.
38. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artikkel 4, Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 ning harta artikkel 50 viitavad nagu ka raamotsuse artikli 3 punkt 2 lõplikule õigeks- või süüdimõistvale kohtuotsusele. Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 ning raamotsuse artikli 3 punkt 2 lisavad süüdimõistva kohtuotsuse puhul siiski täiendavaks tingimuseks, et see karistus on kantud või on see sel ajal kandmisel või ei saa seda enam karistuse määranud liikmesriigi õiguse alusel täita.
39. Siiski tekib küsimus, kas see viimane tingimus hõlmab armuandmise ja amnestia juhtumeid, ning edasi tuleb veel välja selgitada, kas otsused, mis võivad anda alust ne bis in idem põhimõtte kohaldamisele, on piiratud üksnes kohtuotsustega või võivad need olla ka uurimisasutuste otsused, kui viimased lõpetavad menetluse lõplikult, ning kui see nii on, siis millistel tingimustel.
40. Sõna idem viitab elementidele, mida tuleb lugeda selliseks, mille suhtes on otsus juba tehtud. Siinkohal võib olla tegemist kas isikutele soodsa käsitluse korral üksnes konkreetsete tegude samasusega või siis kitsama käsitluse korral rikkumiste – see tähendab need teod õiguslikult kvalifitseeritutena – samasusega.
41. Euroopa Kohus on Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tõlgendamisel juba seisnud silmitsi paljude nende küsimustega.
42. Seoses sõnaga bis tõlgendas Euroopa Kohus tingimust, et ühes osalisriigis mõistetud karistus on „ära kantud” või seda karistust „kantakse”, selles tähenduses, et see puudutab olukorda, kui isikule on karistuseks mõistetud vangistus, mis jäeti tingimisi kohaldamata. Seevastu ei hõlma see mõiste juhtumit, kui isik võeti lühikeseks ajaks vahi alla ja/või eelvangistusse, seda ka siis, kui kohtuotsuse teinud riigi õiguse kohaselt arvestatakse see vabaduse piiramise aeg hiljem täideviidava vangistuse hulka.(20)
43. Euroopa Kohus on ka otsustanud, et ne bis in idem põhimõtet kohaldatakse lepinguosalise riigi kohtu poolt kriminaalasjas tehtud otsusele, milles süüdistatav mõistetakse kriminaalmenetluse aluseks oleva kuriteo aegumise tõttu lõplikult õigeks.(21)
44. Samuti on see põhimõte kohaldatav lõplikule otsusele, millega isik mõistetakse tõendite puudumise tõttu õigeks.(22) Viimaks hõlmab see põhimõte ka tagaseljaotsust, mille on liikmesriigi õigusasutus teinud väljaspool Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni territooriumi.(23)
45. Seoses selle otsuse autoriga, mis võib viia ne bis in idem põhimõtte kohaldamiseni, on Euroopa Kohus leidnud, et seda põhimõtet kohaldatakse ka kriminaalasja lõpetavates menetlustes, kus liikmesriigi prokuratuur lõpetab selles riigis alustatud kriminaalmenetluse süüdistusakti kohtusse saatmata pärast seda, kui süüdistatav on täitnud teatavad kohustused, eelkõige tasunud prokuratuuri kindlaksmääratud rahasumma.(24)
46. Seevastu ei kohaldata ne bis in idem põhimõtet liikmesriigi õigusasutuste otsusele, millega kriminaalasi loetakse lõppenuks pärast prokuratuuri otsust kriminaalmenetlust mitte alustada ainuüksi põhjusel, et teises liikmesriigis on kriminaalmenetlust sama kahtlustatava suhtes juba samadel asjaoludel alustatud, ja seda kõike ilma sisulist hinnangut andmata.(25)
47. See põhimõte ei ole kohaldatav ka otsusele, millega konventsiooniosalise riigi ametiasutus määrab pärast tema menetluses oleva asja sisulist uurimist ning enne süüteos kahtlustatavale isikule süüdistuse esitamist kriminaalmenetluse peatamise, kui see kriminaalmenetluse peatamise otsus ei lõpeta selle riigi õiguse alusel kriminaalasja lõplikult ega kujuta endast seega takistust sama teo eest uuesti kriminaalvastutusele võtmisele selles riigis.(26)
48. Idem’i osas on Euroopa Kohus otsustanud, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54 tuleb tõlgendada nii, et asjakohane kriteerium nimetatud artikli kohaldamiseks on konkreetsete tegude identsus, mida tuleb mõista kui omavahel lahutamatult seotud tegude kogumit, sõltumata nende tegude õiguslikust kvalifikatsioonist või kaitstavast õigushüvest.(27)
49. Euroopa Kohus täpsustas, et narkootiliste ainetega seotud süütegude puhul ei ole nõutav, et asjaomases kahes konventsiooniosalises riigis kõne all olevad narkootilise aine kogused või isikud, kes väidetavalt osalesid teo toimepanemisel mõlemas riigis, oleksid identsed, nii et ei ole välistatud, et olukord, kus puudub niisugune samasus, kujutab endast selliste tegude kogumit, mis on oma laadilt lahutamatult seotud. Selle kohta lõpliku hinnangu andmine kuulub pädeva siseriikliku kohtu ülesannete hulka.(28)
50. Sellest kohtupraktikast tuleneb üksnes ne bis in idem põhimõtte minimaalne ulatus riikidevahelistes suhetes. Vastavalt Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklile 58 ei piira selle konventsiooni artikkel 54 ulatuslikumate siseriiklike normide kohaldamist ne bis in idem põhimõtte kehtivuse suhtes välismaal tehtud kohtulahendite puhul.
51. Liikmesriikide puhtalt siseriikliku õiguse jaoks määratleb Euroopa Inimõiguste Kohus ne bis in idem põhimõtte minimaalse sisu. Mõiste idem osas järgib ta Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt tuleb lähtuda üksnes konkreetsest teost, võtmata arvesse kaitstavat õigushüve.(29)
C. Liikmesriikide õigus
1. Saksa õigus
52. Raamotsuse artikli 3 punkt 2 võeti Saksa õigusesse üle 23. detsembri 1982. aasta Gesetz über die internationale Rechtshilfe in Strafsachen’i (kriminaalasjades antavat rahvusvahelist vastastikust õigusabi reguleeriv seadus) – muudetud 20. juuli 2006. aasta Europäisches Haftbefehlsgesetz’iga(30) (seadus Euroopa vahistamismääruse kohta) – § 83 punktiga 1. Selles artiklis „Täiendavad lubatavuse tingimused” on sätestatud:
„Väljaandmine ei ole lubatud, kui
1. tagaotsitava suhtes on sama teo eest, mis on aluseks väljaandmistaotlusele, teises liikmesriigis langetatud lõplik kohtuotsus, tingimusel et süüdimõistmise korral on karistus juba kantud või on kandmisel või ei saa seda enam karistuse määranud liikmesriigi õiguse alusel täide viia […].
[…]”
2. Itaalia õigus
53. Vabariigi Presidendi 9. oktoobri 1990. aasta dekreedi nr 306/90 „narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suhtes kohaldatavat korda käsitlevate seaduste konsolideeritud teksti kohta” artiklid 73 ja 74 kõlavad järgmiselt:
„Artikkel 73. Narkootiliste või psühhotroopsete ainete ebaseaduslik valmistamine, nendega kauplemine ja nende valdamine
1. Isikut, kes ilma artiklis 17 sätestatud luba omamata kasvatab, toodab, valmistab, ekstraheerib, rafineerib, müüb, pakub müügiks või paneb müüki, annab üle, levitab, turustab, veab, hangib, saadab, annab edasi või veab transiidina või toimetab kätte mis tahes eesmärgil narkootilisi või psühhotroopseid aineid, karistatakse kuue‑ kuni kahekümneaastase vangistusega ja rahatrahviga 26 000 kuni 260 000 eurot […].
[…]
6. Karistust raskendatakse, kui teo on ühiselt toime pannud kolm või enam isikut.
Artikkel 74. Narkootiliste või psühhotroopsete ainetega ebaseaduslik kauplemine kuritegeliku ühenduse poolt
1. Kui kolm või enam isikut tegutsevad ühiselt eesmärgiga panna toime mitu artiklis 73 sätestatud rikkumist, karistatakse isikut, kes kuritegelikku ühendust propageerib, ühenduse loob, ühendust juhib, korraldab või rahastab, üksinda vähemalt kahekümneaastase vangistusega.
2. Kuritegelikus ühenduses osalejat karistatakse vähemalt kümneaastase vangistusega.
3. Karistust raskendatakse, kui ühendusse kuulub kümme isikut […].
[…]”
54. Vastavalt Itaalia karistusseadustiku artiklile 649 „juhul, kui süüdistatav on kriminaalmenetluses lõpliku otsuse või määruse alusel õigeks või süüdi mõistetud, ei või tema suhtes sama teo eest uut kriminaalmenetlust algatada, isegi kui seda peetakse õigusliku kvalifikatsiooni, raskusastme või asjaolude seisukohast erinevaks”.
55. Itaalia valitsuse andmetel ilmneb siiski Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) (Itaalia) praktikast, et „karistusseadustiku artiklis 649 ette nähtud erandile ei saa tugineda, kui lõpliku kohtuotsuse tegemise aluseks olev asjaolu puudutab rikkumiste ideaalkonkurentsi, kuna teo, mille suhtes on juba lõplik kohtuotsus tehtud, võib ümber kvalifitseerida faktiliseks asjaoluks ning erineva või isegi alternatiivse hinnangu kohaselt liigitada laiemasse kuriteoliiki”.
II. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas
A. Kõnealune Euroopa vahistamismäärus
56. Tribunale di Catania, Sezione del Giudice per le indagini preliminari (Catania esimese astme kohus, eeluurimiskohtunike osakond) (Itaalia) tegi 7. novembril 2008 G. Mantello suhtes Euroopa vahistamismääruse, mille aluseks oli 5. septembril 2008 selle isiku ja 76 kaassüüdistatava suhtes tehtud siseriiklik vahistamismäärus.
57. Euroopa vahistamismääruses heideti G. Mantellole ette kahte asjaolu.
58. Esiteks: ajavahemikul veidi enne 2004. aasta jaanuari kuni 2005. aasta novembrini osales ta vähemalt kümmet teist isikut hõlmava kuritegeliku ühenduse raames kokaiiniga kauplemises, mis toimus Vittorias (Itaalia), muudes Itaalia linnades ning samuti Saksamaal. G. Mantello tegutses mitte ainult kulleri ja vahendajana, vaid vastutas ka kokaiini hankimise ja sellega kauplemise eest.
59. Teiseks: sel ajavahemikul ja samades kohtades, tegutsedes üksi või teiste osavõtul, omandas ta ebaseaduslikult kokaiini, valdas seda ja andis edasi, müüs või andis teistele üle.
B. Otsus, mis võib takistada Euroopa vahistamismääruse täitmist
60. Siseriiklikus vahistamismääruses esitatud andmete kohaselt uurisid alates jaanuarist 2004 erinevad Itaalia ametivõimud Vittoria maakonnas levivat ebaseaduslikku kokaiinikaubandust. G. Mantello telefonikõnede pealtkuulamine ajavahemikul 19. jaanuarist 13. septembrini 2005 kinnitas, et nimetatud isik osaleb kõnealuses kaubanduses. Samuti jälgisid uurijad G. Mantellot varjatult tema teatud reiside ajal, eelkõige Sitsiilia (Itaalia) ja Milano (Itaalia) vahel 28. juulil 2005 ja 12. augustil 2005 ning Sitsiilia, Esslingeni (Saksamaa) ja Catania vahel 12. septembril 2005.
61. Viimase reisi käigus ostis G. Mantello Esslingenis 150 g kokaiini ja raudteepolitsei vahistas ta tema naasmisel 13. septembri õhtul 2005, kui ta väljus Catania jaamas rongist. Tal oli kaasas kaks kotikest, millest üks sisaldas 9,5 g ja teine 145,96 g kokaiini, mis vastab 599–719 üksikdoosi kogusele.
62. Tribunale di Catania mõistis 30. novembri 2005. aasta otsusega G. Mantellole kolme aasta, kuue kuu ja 20 päeva pikkuse vangistuse ning trahvi summas 13 000 eurot selle eest, et ta 13. septembril 2005 Catanias omas ebaseaduslikult 155,46 g kokaiini, mis oli mõeldud edasimüügiks. See kohtuotsus jäeti Corte d’apello di Catania (Catania apellatsioonikohus) 18. aprilli 2006. aasta otsusega muutmata.
C. Menetlus vahistamismäärust täitvas õigusasutuses
63. Olles Euroopa vahistamismäärusest teada saanud Schengeni infosüsteemist (SIS), korraldas Generalstaatsanwaltschaft Stuttgart (Stuttgarti prokuratuur) 3. detsembril 2008 G. Mantello vahistamise tema elukohas ja toimetamise Amtsgericht Stuttgarti (Stuttgarti esimese astme kohus) (Saksamaa). Ülekuulamisel vaidlustas G. Mantello enda üleandmise vahistamismääruse teinud õigusasutusele ega loobunud erikohustuse reegli kohaldamisest. Generalstaatsanwaltschaft Stuttgarti taotlusel palus Oberlandesgericht Stuttgart 22. jaanuaril 2009 Itaalia ametivõimudel edastada teatud dokumendid, et teha kindlaks, kas 30. novembri 2005. aasta kohtuotsuse jõustumine takistab Euroopa vahistamismääruse täitmist.
64. Kuna ta ei saanud neilt ametivõimudelt mingit teavet, otsustas Oberlandesgericht Stuttgart 20. märtsil 2009 peatada Euroopa vahistamismääruse täitmise ja määrata G. Mantellole kaitsja.
65. Tribunale di Catania eeluurimiskohtunik vastas 4. aprillil 2009, et ne bis in idem põhimõte ei ole kohaldatav. Seepeale palus Generalstaatsanwaltschaft Stuttgart eelotsusetaotluse esitanud kohtul asuda Euroopa vahistamismäärust täitma.
66. Oberlandesgericht Stuttgartil tekib siiski küsimus, kas ta võib järgmisi asjaolusid silmas pidades täitmisest keelduda. Selle uurimise ajal, mille tulemusel mõisteti G. Mantello süüdi kokaiinidooside valdamises eesmärgiga need edasi müüa, olid uurijatel juba piisavad tõendid tema süüdistamiseks ja tema suhtes menetluse alustamiseks Euroopa vahistamismääruses nimetatud süüdistuste alusel, see tähendab narkokaubanduse eest kuritegelikus ühenduses. Uurimise huvides, selleks et oleks võimalik paljastada see kaubandus ja vahistada teised asjassepuutuvad isikud, ei edastanud need uurijad siiski nende käsutuses olevat teavet ega tõendeid eeluurimiskohtunikule ega taotlenud tol ajal uurimise alustamist nende asjaolude alusel.
67. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on Saksa õiguses, nii nagu seda on tõlgendanud Bundesgerichtshof (kõrgeim üldkohus) (Saksamaa), kuritegeliku ühenduse poolt toime pandud kuriteo suhtes põhimõtteliselt võimalik menetlust läbi viia tagantjärele, kui esiteks puudutasid varasem süüdistusakt ja kriminaalkohtumenetlus vaid sellise kuritegeliku ühenduse liikme üksikuid tegusid ja teiseks ei ole süüdistataval tekkinud õiguspärast ootust, et varasem menetlus hõlmas kõiki kuritegeliku ühenduse raames toime pandud tegusid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et lisaks on veel vaja, et üksiku teo suhtes kohtuotsuse tegemise hetkel ei oleks uurijad olnud teadlikud muudest üksikutest kuritegudest ja kuritegeliku ühenduse raames toime pandud kuriteost – eeldus, mis Itaalia uurimisasutuste puhul just ei olnudki täidetud.
68. Lisaks märgib kohus, et põhikohtuasjas puudub piiriülene element, kuna potentsiaalne idem seisneks kohtuotsuses, mis pärineb vahistamismääruse teinud liikmesriigist endast, mitte teisest liikmesriigist. Kohus rõhutab lisaks, et raamotsuses kasutatud mõistet „samad teod” ei ole Euroopa Kohus veel tõlgendanud. Kohtul tekib selles suhtes küsimus, kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni puudutavat kohtupraktikat saab üle kanda Euroopa vahistamismäärusele.
III. Eelotsuse küsimused
69. Neid kaalutlusi arvestades otsustas Oberlandesgericht Stuttgart menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas küsimusele, kas tegemist on „sama teoga” [raamotsuse] artikli 3 punkti 2 tähenduses, tuleb anda vastus
a) vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse alusel,
b) vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel või
c) mõistele „sama tegu” lähtuvalt liidu õigusest antava autonoomse tõlgenduse alusel?
2. Kas narkootiliste ainete ebaseaduslik sissevedu on raamotsuse artikli 3 punkti 2 tähenduses „sama tegu” nagu liikmelisus ühenduses, mille eesmärk on narkootiliste ainetega kauplemine, kui uurimisasutustel oli narkootiliste ainete ebaseadusliku sisseveo osas süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ajal teavet ning tõendeid, mis kinnitasid kahtlust ühenduses osalemise suhtes, kuid nad loobusid uurimise huvides kohtule selle teabe ja tõendite esitamisest ning seega ka vastavasisulise kriminaalmenetluse alustamisest?”
IV. Analüüs
70. Oberlandesgericht Stuttgarti eelotsusetaotlus on EL artikli 35 sätete seisukohalt vastuvõetav. Amsterdami lepingu jõustumise kuupäeva käsitlevast teadaandest, mis avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 1. mail 1999(31), ilmneb, et Saksamaa Liitvabariik tunnustas EL artikli 35 lõike 2 alusel tehtud deklaratsiooniga Euroopa Kohtu pädevust langetada eelotsuseid EL artikli 35 lõike 3 punktis b sätestatud korras, see tähendab kõikide Saksa kohtute esitatud küsimuste alusel.
71. Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuste läbivaatamist osutub vajalikuks analüüsida küsimust, kas raamotsuse artikli 3 punktis 2 ette nähtud täitmata jätmise kohustuslik alus on kohaldatav, kui lõplik kohtuotsus, mis võib õigustada selle kohaldamist, on tehtud vahistamismääruse teinud liikmesriigis.
A. Raamotsuse artikli 3 punkti 2 kohaldamine, kui Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude suhtes on vahistamismääruse teinud liikmesriigis tehtud lõplik kohtuotsus
72. Käesolevasse menetlusse astunud mitu liikmesriiki väidavad, et raamotsuse artikli 3 punktis 2 ette nähtud täitmata jätmise kohustuslik alus ei ole sellises olukorras kohaldatav.(32) Nad väidavad selle seisukoha põhjendamiseks, et ne bis in idem põhimõte kuulub õiguse üldpõhimõtete hulka ja et Euroopa vahistamismäärust tegevad õigusasutused on kohustatud tagama selle järgimise. Nad rõhutavad, et nendel asutustel on parimad eeldused kontrollimaks, et isikut, kelle suhtes Euroopa vahistamismäärus on tehtud, ei ole selles riigis samade tegude eest juba süüdi mõistetud.
73. Nende liikmesriikide valitsuste hinnangul läheks raamotsuse artikli 3 punkti 2 kohaldamine sellises olukorras seega vastuollu vastastikuse tunnustamise põhimõtte ja suure usaldusega, mis vahistamismäärust täitval õigusasutusel peab vahistamismääruse teinud õigusasutuse vastu olema.
74. Itaalia valitsus on seisukohal, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse hinnang, mille kohaselt ne bis in idem põhimõte ei ole kohaldatav, on vahistamismäärust täitvale õigusasutusele siduv.
75. Hispaania valitsus rõhutab, et raamotsuse artikli 3 punkti 2 tuleb tõlgendada kitsalt, nagu see ilmneb 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsuse Wolzenburg(33) põhjendustest. Ta väidab sarnaselt Tšehhi valitsusega, et raamotsuse artikli 3 punktis 2 nimetatud ne bis in idem põhimõte on tingimata piiriülene, samamoodi nagu Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 sätestatud põhimõte. Hispaania valitsus väidab lisaks, et ne bis in idem põhimõtte võimalik rikkumine pannakse toime mitte üleandmisel, vaid hetkel, mil vahistamismääruse teinud õigusasutus olenevalt olukorrast pärast tagaotsitava ärakuulamist siiski alustab tema suhtes uurimismenetlust.
76. Ma ei jaga nende valitsuste seisukohta, kuna see läheb minu hinnangul vastuollu Euroopa vahistamismääruse süsteemiga, nagu see on määratletud raamotsusega, ning kuna selle otsuse artikli 3 punkt 2 kujutab endast põhiõiguse väljendust.
77. Seega, kuigi raamotsuse süsteem põhineb vastastikuse tunnustamise põhimõttel, ei ole liidu seadusandja soovinud samastada Euroopa vahistamismäärust siseriikliku vahistamismäärusega, mille täitmine on otseselt vahistamismäärust täitva liikmesriigi politsei ülesanne. Seadusandja on ette näinud, et Euroopa vahistamismäärus põhineb asjaomaste liikmesriikide õigusasutuste koostööl ja et tagaotsitava üleandmise kohta peab otsuse tegema vahistamismäärust täitev õigusasutus, kes võib sellest mõnel raamotsuses loetletud põhjusel keelduda.
78. Nähes ette, et raamotsuse artikli 3 punktis 2 sätestatud põhjus on täitmata jätmise kohustuslik alus, samas kui eeldatakse, et vahistamismääruse teinud õigusasutus on ise kontrollinud, et asjaomasele isikule süüks pandavate tegude suhtes ei ole veel kohtuotsust tehtud, soovis liidu seadusandja selgelt esiteks, et ne bis in idem põhimõte kujutaks endast mitte ainult takistust asjaomase isiku üle uuesti kohtumõistmisele, vaid ka takistust tema üleandmisele, ning teiseks, et selle põhimõtte järgimine ei jääks ainuüksi vahistamismääruse teinud õigusasutuse kaalutluspädevusse, vaid seda tagaks ka vahistamismäärust täitev õigusasutus.
79. Selleks on raamotsuses ette nähtud terve hulk norme, mis võimaldavad vahistamismäärust täitval õigusasutusel tagada konkreetselt selle põhimõtte järgimine. Nii on nõutav, et Euroopa vahistamismäärus sisaldaks vajalikke andmeid tegude kohta, mille toimepanemist võidakse tagaotsitavale süüks panna. Samuti on ette nähtud, et vahistamismäärust täitev õigusasutus peab selle isiku üle kuulama. Lõpuks võib see asutus vajaduse korral nõuda vahistamismääruse teinud õigusasutuselt kogu vajaliku täiendava teabe, mis on seotud täitmata jätmise kohustusliku alusega.
80. Ma mõistan analüüsi käesolevas staadiumis täielikult valitsuste argumenti, mille kohaselt selle süsteemiga kehtestatud kahekordsel kontrollil oleks tegelik mõte üksnes siis, kui tagaotsitava suhtes on juba kohtuotsus tehtud mõnes teises liikmesriigis kui vahistamismääruse teinud liikmesriik. Vahistamismääruse teinud õigusasutusele, kellel võib-olla ei olnud võimalust tagaotsitavat üle kuulata, võib õigustatult olla teadmata see, et asja suhtes on juba teises liikmesriigis kohtuotsus tehtud, kuna puudub Euroopa karistusregister, mis koondaks endasse kõikide liikmesriikide kohtute kõik süüdimõistvad otsused. Seevastu ei esine niisugust ohtu vahistamismääruse teinud liikmesriigis tehtud otsuse puhul, seda enam juhul, kui – nagu käesolevas kohtuasjas – lõpliku kohtuotsuse, millele tagaotsitav viitab, ja Euroopa vahistamismääruse on teinud sama kohus.
81. Ma ei leia, et see argument võiks õigustada raamotsuse artikli 3 punkti 2 kohaldamise välistamist vahistamismääruse teinud liikmesriigis tehtud lõpliku kohtuotsuse korral.
82. Vastavalt suurele usaldusele, mis peab valitsema vahistamismäärust täitva ja vahistamismääruse teinud õigusasutuse vahelistes suhetes, ei ole esimese ülesanne omal algatusel uurida, kas Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude suhtes on vahistamismääruse teinud liikmesriigis või mõnes teises liikmesriigis juba kohtuotsus langetatud või mitte. Raamotsuse artikli 3 punktis 2 ei ole niisugust eelnevat kontrolli ette nähtud, kuna selles on sätestatud, et see on kohaldatav „kui vahistamismäärust täitev õigusasutus teab”, et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest juba langetatud lõplik kohtuotsus.
83. Tekib küsimus, kas juhul, kui selle õigusasutuse käsutuses on niisugune teave, peab tema reaktsioon olema erinev olenevalt sellest, kas lõplik kohtuotsus on tehtud vahistamismääruse teinud liikmesriigis või mõnes teises liikmesriigis.
84. Järgmistel põhjustel ei leia ma, et see on nii. Esiteks, nagu Euroopa Ühenduste Komisjon rõhutas, ei ole raamotsuse artikli 3 punkt 2 ja süsteem, mis on mõeldud selle järgimise tagamiseks, piiratud juhtumitega, kus Euroopa vahistamismääruses nimetatud teod on aluseks lõplikule kohtuotsusele, mis on tehtud muus liikmesriigis kui vahistamismääruse teinud liikmesriik.
85. Teiseks on põhiõigusel, mida raamotsuse selle sättega kaitsta soovitakse, mõlemal juhul sama väärtus.
86. Meenutagem, et ne bis in idem põhimõte kujutab endast põhiõigust, mis on kõigi liikmesriikide õiguskorras tunnustatud kui õigusriigi mõistega lahutamatult seotud põhimõte ja mida on hartas sõnaselgelt kinnitatud.
87. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriigid peavad liidu õiguse rakendamisel järgima põhiõigusi.(34) See kohtupraktika ei piirdu EÜ asutamislepingu raames vastu võetud aktidega. See kehtib kõikide liidus vastu võetud aktide suhtes,(35) kuna EL artikli 6 kohaselt on liit rajatud õigusriigi põhimõttele ja see austab põhiõigusi, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mis on alla kirjutatud Roomas 4. novembril 1950, ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest.
88. Sellest järeldub, et samamoodi nagu kolmanda samba raames vastu võetud sellise akti õiguspärasust nagu raamotsus saab kontrollida põhiõiguste seisukohalt,(36) peab liikmesriikide tegevus sellise akti rakendamisel olema kooskõlas nende samade õigustega. Vahistamismäärust täitval õigusasutusel lasub seega kõnealune kohustus, kui ta vastutab Euroopa vahistamismääruse täitmise eest, nagu seda on selgelt meenutatud raamotsuse artikli 1 lõikes 3.
89. Nähes ette, et ne bis in idem põhimõte kujutab endast täitmata jätmise kohustuslikku alust, mitte ainult takistust vahistamismääruse teinud liikmesriigis toimuvale menetlusele, võttis liidu seadusandja arvesse ja soovis ära hoida isiklikele vabadustele tekitatavat kahjulikku mõju, mille tekitaks Euroopa vahistamismääruse täitmine seda põhimõtet eirates.
90. Tuleb meenutada, et Euroopa vahistamismääruse täitmise tagajärjel tagaotsitav vahistatakse ning seejärel kannab ta vajaduse korral eelvangistust vahistamismäärust täitvas liikmesriigis ajavahemiku jooksul, mis võib ulatuda kuni 60 päevani, kui tagaotsitav ei nõustu üleandmisega, ning lõpuks antakse ta sunniviisiliselt üle teises liikmesriigis asuvale vahistamismääruse teinud õigusasutusele. Pidades silmas nende meetmete tagajärgi isiklikele vabadustele, leidis liidu seadusandja õigesti, et Euroopa vahistamismääruse täitmist tuleb käsitada vahistamismääruse teinud õigusasutuse alustatud menetluse lahutamatu osana.
91. Lisaks ei kujuta hüpotees, mille korral Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude suhtes on vahistamismääruse teinud liikmesriigis langetatud kohtuotsus, endast puhtalt siseriiklikku laadi olukorda, mille kooskõla põhiõigustega tuleks hinnata ainult selle liikmesriigi õigusest lähtudes Euroopa Inimõiguste Kohtu järelevalve all.
92. Alates hetkest, mil tagaotsitava suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, reguleerib tema olukorda ju liidu õigus ning selle määruse täitmine peab toimuma kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, mis piiritlevad liidu ning liikmesriikide tegevuse selle õiguse rakendamisel.
93. Hinnates küsimust, kas raamotsuse artikli 3 punkt 2 on kohaldatav või mitte, ei kontrolli vahistamismäärust täitev õigusasutus, kas vahistamismääruse teinud õigusasutus on ikka järginud ne bis in idem põhimõtet, nii nagu see on määratletud vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguskorras, vaid kontrollib selles liidu õigusnormis sätestatud põhimõtte järgimist, nii nagu selle on Euroopa Kohus määratlenud.
94. Lõpuks on seda põhimõtet rikkudes Euroopa vahistamismääruse täitmisest tagaotsitavale tulenevad kahjulikud tagajärjed sama rasked olenemata sellest, kas tegude suhtes langetati kohtuotsus vahistamismääruse teinud liikmesriigis või mõnes teises liikmesriigis.
95. Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab seega kohaldama raamotsuse artikli 3 punktis 2 ette nähtud täitmata jätmise alust, kui erandkorras ilmneb, et Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude suhtes on vahistamismääruse teinud liikmesriigis juba tehtud lõplik kohtuotsus, või kui pärast vastava teabe saamist ja vahistamismääruse teinud õigusasutusele selle teabe õiguse kontrollimiseks küsimuste esitamist ei saa ta viimaselt rahuldavat vastust.
96. Sellest tuleneb, et käesolevas kohtuasjas toimis vahistamismäärust täitev Saksa õigusasutus õigesti, kui ta pärast seda, kui tagaotsitav kinnitas talle, et tema suhtes on Tribunale di Catania tehtud Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude eest juba Itaalias langetatud kohtuotsus, esitas Itaalia õigusasutustele küsimused selle kohtuotsuse olemasolu ja sisu kohta, selleks et hinnata, kas kohtuotsust arvesse võttes on raamotsuse artikli 3 punktis 2 sätestatud täitmata jätmise alus kohaldatav või mitte.
97. Seejärel esitas vahistamismäärust täitev Saksa õigusasutus seetõttu, et tal on kahtlusi raamotsuse artikli 3 punkti 2 ulatuse suhtes põhikohtuasja asjaoludel ja Euroopa Kohus ei ole veel selles suhtes täpsustanud selles sättes sisalduvat mõistet „samad teod”, õiguspäraselt Euroopa Kohtule käesoleva eelotsusetaotluse.
98. Tema eelotsuse küsimused, mille eesmärk on täpsustada kriteeriume, mille alusel seda mõistet tuleb hinnata, on põhikohtuasja lahendamiseks täiesti asjakohased ja seega vastuvõetavad.
B. Esimene eelotsuse küsimus
99. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse artikli 3 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes viidatud mõistet „samad teod” tuleb hinnata vahistamismääruse teinud liikmesriigi või vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel, või kas see on liidule omane autonoomne mõiste.
100. Ühendkuningriigi valitsus väidab, et kõnealune mõiste tuleb määratleda vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele ning seda järgmistel põhjustel.
101. Esiteks tuleb raamotsuse artikli 3 punkti 2 selle valitsuse hinnangul rakendada nagu muid selles artiklis ette nähtud täitmata jätmise aluseid, mis viitavad vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele.(37)
102. Teiseks kuuluvad käesoleva kohtuasja asjaoludel iga liikmesriigi materiaalõigusliku karistusõiguse kohaldamisalasse küsimus, mil määral asjaomased teod kattuvad, ning küsimus, kas asjaolu, et menetlust ei ole alustatud kõikide kuritegude suhtes, mis olid teada ajal, mil neist vaid osade suhtes menetlust alustati, kujutab endast menetluse kuritarvitamist või kaitseõiguste rikkumist.
103. Raamotsuse artikli 3 punkti 2 eesmärk on seega just olla kohaldatav juhul, kui vahistamismäärust täitev liikmesriik tõlgendab ne bis in idem põhimõtet laiemalt kui vahistamismääruse teinud liikmesriik. Kui see ei oleks nii ja kui samade tegude mõistet tuleks määratleda autonoomselt ja ühetaoliselt, oleks alustuseks ebatõenäoline, et vahistamismääruse teinud liikmesriik oleks Euroopa vahistamismääruse teinud.
104. Ma ei jaga seda seisukohta. Ma leian samamoodi nagu käesolevasse menetlusse astunud teiste liikmesriikide valitsused ja komisjon, et tuleb lähtuda asjaolust, et raamotsuse artikli 3 punkt 2 viitab erinevalt selle artikli 3 punktidest 1 ja 3 vahistamismääruse sisu kindlakstegemiseks mitte vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele, vaid üksnes süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi õigusele ning seda ainult konkreetse küsimuse osas, kas lõplikku kohtuotsust – kui tegemist on süüdimõistva kohtuotsusega – ei saa enam täita.
105. Ma ühinen seega seisukohaga, mida kaitsevad need teised menetlusse astujad ja mille kohaselt tuleb kohaldada väljakujunenud kohtupraktikat, vastavalt millele tuleb ühenduse või liidu õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele nende tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tõlgendada kõigis liikmesriikides autonoomselt ja ühetaoliselt ning selleks tuleb arvestada konkreetse õigusnormi konteksti ja selle regulatsiooniga taotletavat eesmärki, mille hulka õigusnorm kuulub.(38) Euroopa Kohus on seda kohtupraktikat raamotsuse suhtes juba kohaldanud, tõlgendades artikli 4 punktis 6 sisalduvaid sõnu „viibib” ja „omab elukohta”.(39)
106. Raamotsuse artikli 3 punkti 2 tuleb seega minu hinnangul tõlgendada nii, et selles sättes viidatud mõiste „samad teod” kujutab endast liidu õiguse autonoomset mõistet.
107. Valitsused ja komisjon, kes kaitsevad seda seisukohta, teevad Euroopa Kohtule ettepaneku minna oma vastuses kaugemale ja otsustada, et seda mõistet tuleb tõlgendada samamoodi nagu Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 sisalduvat mõistet „samad teod”. Ma jagan nende seisukohta.
108. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele vastamiseks on tõepoolest vaja täpsustada raamotsuse artikli 3 punktis 2 nimetatud mõiste „samad teod” sisu. Ma nõustun ka põhjustega, mille tõttu need menetlusse astujad teevad ettepaneku viidata Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklile 54.
109. Esiteks on mõisted enamikus keeleversioonides väljendatud identses sõnastuses. See ei kehti küll saksakeelse versiooni suhtes, kuna raamotsuse artikli 3 punktis 2 on nimetatud mõistet derselben Handlung, samas kui Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 viidatakse mõistele derselben Tat. Saksamaa valitsus ise mainib siiski oma kirjalikes märkustes, et see terminoloogiline erinevus ei ole takistuseks sellele, et neid kahte kõnealust sätet tõlgendataks ühtemoodi.
110. Nagu see valitsus väidab, õigustab samasugust tõlgendamist teiseks eelkõige nende kahe kõnealuse sättega taotletavate eesmärkide sarnasus.
111. Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 eesmärk on – nagu eespool nägime – vältida seda, et isik võetakse mitme osalisriigi territooriumil samade tegude eest vastutusele seetõttu, et ta teostab oma õigust vabalt liikuda.(40) Käesoleva kohtuasja asjaoludel välistab Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 – eeldusel, et G. Mantellole Euroopa vahistamismääruses ette heidetavate tegude suhtes on Itaalias tehtud lõplik kohtuotsus – seega tema üle samade tegude eest uuesti kohtumõistmise Saksamaal.
112. Raamotsuse artikli 3 punkt 2 kujutab endast Itaalia Vabariigi osas teatud mõttes Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54 täiendavat instrumenti. Keelates õigusasutustel täita G. Mantello suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärust, on viimati nimetatud sätte eesmärk ka vältida seda, et asjaomase isiku viibimist Saksamaal või mõnes teises liikmesriigis takistatakse, kuigi vahistamismääruses nimetatud tegude suhtes on juba tehtud lõplik kohtuotsus.
113. Raamotsuse artikli 3 punktis 2 sätestatud ne bis in idem põhimõte taotleb seega sama eesmärki kui Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54. Viimati nimetatud sätte eesmärk on tagada, et isik, kelle suhtes on juba tehtud kohtuotsus, saab vabalt liikuda, ilma et ta peaks kartma samade tegude suhtes uue kriminaalmenetluse alustamist liikmesriigis, kuhu ta siirdub.(41) Raamotsuse artikli 3 punkti 2 eesmärk on omakorda takistada seda, et kõnealuse isiku viibimist selles riigis häiriks teises liikmesriigis tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmine.
114. Ma teen Euroopa Kohtule seega ettepaneku täiendada vastust esimesele küsimusele märkusega, et raamotsuse artikli 3 punktis 2 nimetatud mõistet „samad teod” tuleb tõlgendada samamoodi nagu Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 sisalduvat mõistet „samad teod”.
C. Teine eelotsuse küsimus
115. Teise eelotsuse küsimusega soovib Oberlandesgericht Stuttgart teada, kas asjaolu, et kui G. Mantello mõisteti 30. novembril 2005 süüdi kokaiini edasimüümise eesmärgil valdamise eest 13. septembril 2005, olid Itaalia uurimisasutustel juba tõendid tema osalemise kohta mitme kuu vältel Saksamaa ja Itaalia vahelises narkokaubanduses, on asjakohane hindamisel, kas selle isiku üleandmisest tuleb raamotsuse artikli 3 punkti 2 alusel keelduda.
116. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib niisiis sisuliselt teada, kas raamotsuse artikli 3 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et ajal, mil isiku suhtes alustati kriminaalmenetlust ja ta mõisteti süüdi narkootiliste ainete valdamise üksikjuhtumi eest, olid uurimisasutustel juba tõendid selle kohta, et kõnealune isik osales mitme kuu vältel narkootiliste ainete kaubandusega tegelevas kuritegelikus ühenduses, kuid uurimise huvides ei avaldanud nad neid pädevale kohtule, annab põhjust leida, et selline kuritegelikus ühenduses osalemine ja narkootiliste ainete valdamise üksikjuhtum kujutavad endast samu tegusid.
117. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab selle küsimuse seetõttu, et niisugune asjaolu võib tema siseriiklikus õiguskorras teatud tingimustel kaasa tuua kriminaalasja lõpetamise kuritegelikus ühenduses osalemise suhtes.
118. Ma olen samamoodi nagu käesolevasse menetlusse astunud liikmesriikide valitsused ja komisjon arvamusel, et niisugune asjaolu ei ole asjakohane ja et see ei anna põhjust leida, et narkootiliste ainete valdamise üksikjuhtum ja mitme kuu vältel narkootiliste ainete kaubanduses osalemine kujutavad endast „samu tegusid” tähenduses, milles see mõiste määratleti Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 raames.
119. Eespool nägime ju, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on elemendi idem hindamisel asjakohane kriteerium konkreetsete tegude identsus, mida tuleb mõista kui omavahel lahutamatult seotud tegude kogumit, sõltumata nendele tegudele antavast õiguslikust kvalifikatsioonist või kaitstavast õigushüvest.(42) Selle tõlgenduse eesmärk on kaitsta sellise juba süüdimõistetud isiku, kes on teostanud oma õigust vabalt liikuda, õiguspärast ootust, et tema suhtes ei alustata uuesti menetlust samade tegude eest põhjusel, et need teod rikuvad igas liikmesriigis erinevat karistusõiguse normi ja neid võidakse erinevalt kvalifitseerida.
120. Kohtuotsusest Kraaijenbrink(43) tuleneb, et ainuüksi asjaolu, et teist kriminaalasja menetlev kohus tuvastab, et kahtlustatav tegutses sama tahtlusega, ei ole piisav selleks, et järeldada sellest, et teod kuuluvad samasse lahutamatult seotud kogumisse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses.(44)
121. Seda kohtupraktikat arvestades tuleb mõistet „samad teod” raamotsuse artikli 3 punkti 2 tähenduses seega hinnata esimeses menetluses objektiivselt etteheidetavate tegude ja Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude võrdluse alusel. Tuleb kindlaks teha, kas asjaomase isiku suhtes on esimeses menetluses juba langetatud kohtuotsus Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude eest.
122. Sellest tuleneb esiteks, et hetk, mil uurimisasutused avastasid Euroopa vahistamismääruses nimetatud teod, ei ole asjakohane selle kindlakstegemisel, kas need on lahutamatult seotud tegudega, mille suhtes on kohtuotsus juba langetatud.
123. Teiseks tuleneb sellest, et niisugusel võrdlemisel ei või vahistamismäärust täitev õigusasutus arvesse võtta subjektiivseid asjaolusid. Nii ei tohi kõnealune asutus lisaks tagaotsitava tahtlusele arvesse võtta ka uurimisasutuste strateegiat.
124. Pealegi, nagu komisjon märgib, kuulub küsimus, millised võimalused on uurimisasutustel keerulistes ja suuremahulistes asjades – nagu organiseeritud kuritegevust puudutavad asjad – alustatud menetluste tõhusaks läbiviimiseks, liikmesriigi kriminaalmenetlusnormide kohaldamisalasse ning see ei ole asjakohane hindamaks tegude samasust raamotsuse artikli 3 punkti 2 tähenduses.
125. Kuna samade tegude mõiste on liidu õiguse autonoomne mõiste, ei saa asjaolu, et sarnane olukord võiks vahistamismäärust täitvas liikmesriigis siseriikliku õiguse alusel kaasa tuua kriminaalmenetluse lõpetamise, õigustada erinevat hinnangut.
126. Pidades silmas kohtupraktikat ne bis in idem põhimõtte ulatuse kohta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 raames, ei saa kõnealust põhimõtet seega käsitada nii, et see kohustab uurimisasutusi alustama juba alates esimesest süüdistusest menetlust kõigi tegude suhtes, mida võidakse asjaomasele isikule süüks panna, ning esitama need kohtule hindamiseks.
127. Järelikult ei saa asjaolu, et ajal, mil tagaotsitava suhtes alustati kriminaalmenetlust ja ta mõisteti süüdi narkootiliste ainete valdamise üksikjuhtumi eest, olid uurimisasutustel juba tõendid selle kohta, et kõnealune isik osales mitme kuu vältel narkootiliste ainete kaubanduses, kuid nad otsustasid jätta menetluse alustamata ja need tõendid pädevale kohtule avaldamata, selleks et mitte seada ohtu uurimise nõuetekohast kulgemist ja võimaldada paljastada kogu võrgustik, anda põhjust leida, et viimati nimetatud teod moodustavad koos esimesena nimetatutega lahutamatu kogumi, mis kuulub raamotsuse artikli 3 punkti 2 kohaldamisalasse.
128. Lisaks, nagu Prantsuse valitsus märgib, ei saa asjaolu, et politseiasutus otsustas menetluses, mille tulemusel tehti 30. novembril 2005 süüdimõistev kohtuotsus, jätta menetluse alustamata Euroopa vahistamismääruses nimetatud tegude suhtes, et mitte kahjustada uurimise kulgemist, samastada nende tegude suhtes tehtud „lõpliku kohtuotsusega” raamotsuse artikli 3 punkti 2 tähenduses.
129. Pidades silmas sellele mõistele Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 raames Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsustes Gözütok ja Brügge, Miraglia ning Turanský antud tõlgendust, tuleb märkida, et kõnealustest tegudest ei teavitatud esimest kohtuasja menetlenud kohut ega ka prokuratuuri ning et sellest tulenevalt ei andnud asjaomases õiguskorras kriminaalkohtumenetluses osalevad asutused nendele tegudele mingit sisulist hinnangut. Lisaks ei lõpetanud politseiasutuse otsus jätta menetlus alustamata selles õiguskorras kriminaalmenetlust.
130. Käesolevas kohtuasjas ei välista seega asjaolu, et kui G. Mantello mõisteti 30. novembril 2005 süüdi 155,46 g kokaiini edasimüümise eesmärgil valdamise ja vedamise eest 13. septembril 2005 Catanias, olid Itaalia uurimisasutustel juba tõendid tema osalemise kohta alates jaanuarist 2004 kuni novembrini 2005 kokaiini kaubandusega tegelevas kuritegelikus ühenduses, seda, et ta antakse Itaalia õigusasutusele üle Euroopa vahistamismääruse alusel, mis puudutab tema osalemist kõnealuses ühenduses.
131. Itaalia õigusasutuse ülesanne on küll välistada G. Mantello suhtes uute menetluste alustamine tegude eest, mille eest on tema suhtes juba tehtud lõplik kohtuotsus. Selle kohustuse täitmine kuulub siiski tema, mitte vahistamismäärust täitva õigusasutuse vastutusalasse. Euroopa vahistamismääruse süsteemi aluseks oleva vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt on vahistamismäärust täitev õigusasutus alates hetkest, mil ta on kontrollinud, et Euroopa vahistamismääruses nimetatud teod ei ole samad kui teod, mille suhtes on kohtuotsus juba tehtud, täitnud oma kohustuse kontrollida ne bis in idem põhimõtte järgimist ning ta peab tegema otsuse tagaotsitava üleandmise kohta.
132. Seega teen ma ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et raamotsuse artikli 3 punkti 2 tuleb mõista nii, et asjaolu, et ajal, mil isiku suhtes viidi läbi kriminaalmenetlus ja ta mõisteti süüdi narkootiliste ainete valdamise üksikjuhtumi eest, olid uurimisasutustel juba tõendid selle kohta, et kõnealune isik osales mitme kuu vältel narkootiliste ainete kaubandusega tegelevas kuritegelikus ühenduses, kuid uurimise huvides ei avaldanud nad neid pädevale kohtule, ei anna põhjust leida, et selline kuritegelikus ühenduses osalemine ja narkootiliste ainete valdamise üksikjuhtum kujutavad endast „samu tegusid” selle sätte tähenduses.
V. Ettepanek
133. Eespool toodud kaalutlusi arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Stuttgarti esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta artikli 3 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes viidatud mõiste „samad teod” kujutab endast liidu õiguse autonoomset mõistet.
Sellel mõistel on sama tähendus kui 14. juunil 1985 Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta sõlmitud Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni, mis on allkirjastatud 19. juunil 1990 Schengenis, artikli 54 sisalduval mõistel „samad teod”.
2. Asjaolu, et ajal, mil isiku suhtes viidi läbi kriminaalmenetlus ja ta mõisteti süüdi narkootiliste ainete valdamise üksikjuhtumi eest, olid uurimisasutustel juba tõendid selle kohta, et kõnealune isik osales mitme kuu vältel narkootiliste ainete kaubandusega tegelevas kuritegelikus ühenduses, kuid uurimise huvides ei avaldanud nad neid pädevale kohtule, ei anna põhjust leida, et selline kuritegelikus ühenduses osalemine ja narkootiliste ainete valdamise üksikjuhtum kujutavad endast „samu tegusid” raamotsuse 2002/584 artikli 3 punkti 2 tähenduses.