Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Social nº 33 de Barcelona (Hispaania) 22. juulil 2014 – Estrella Rodríguez Sanchez versus Consum Sociedad Cooperativa Valenciana

(kohtuasi C-351/14)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de lo Social nº 33 de Barcelona

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Estrella Rodríguez Sanchez

Kostja: Consum Sociedad Cooperativa Valenciana

Eelotsuse küsimused

1.    Kas Hispaania seaduse nr 27/99 ühistute kohta artiklis 80 ja seaduse nr 8/2003 Valencia autonoomse piirkonna ühistute kohta artiklis 89 reguleeritud tööühistu töötaja-liikme suhe, mida – olgugi et seda siseriiklikus õiguses ja kohtupraktikas käsitatakse „liikmesusena” – võiks ühenduse õiguse kohaselt pidada „töölepinguks”, kuulub „vanemapuhkuse muudetud raamkokkulepet” käsitleva direktiivi 2010/18¹ kohaldamisalasse, nagu see on määratletud kõnealuse kokkuleppe klausli 1 lõikes 2?

Juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, tõusetub teine, teise võimalusena esitatav küsimus.

2.    Kas „vanemapuhkust käsitleva muudetud raamkokkuleppe” (direktiiv 2010/18) klausli 8 lõiget 2 ja konkreetsemalt sätet, mille kohaselt „[k]äesoleva kokkuleppe sätete rakendamine ei ole piisav alus, et alandada töötajatele käesoleva kokkuleppe raames võimaldatava üldise kaitstuse taset”, tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik ei ole direktiivi 2010/18 sõnaselgelt üle võtnud, ei tohi vähendada kaitse taset, mille liikmesriik direktiivi 96/34² üle võttes ise kindlaks määras?

Üksnes juhul, kui vastus vähemalt ühele neist kahest küsimusest on jaatav, pidades direktiivi 2010/18 kohaldatavaks sellisele töötaja-liikme suhtele nagu hagejal, on toodud põhjendustel õigustatud esitada järgmised küsimused.

3.    Kas direktiivi 2010/18 lisatud uue „vanemapuhkust käsitleva muudetud raamkokkuleppe” klauslit 6 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik rakendusnorm või –kokkulepe peab sisaldama ja selgelt sätestama tööandjate kohustused „kaaluda” vanemapuhkuselt naasvate töötajate „tööaja ja/või töökorralduse muutmise” taotlusi ja neile „vastata”, võttes arvesse nii enda kui ka töötajate vajadusi, ja et ülevõtmiskohustust ei saa pidada täidetuks siseriikliku õigusnormi või ühingu eeskirjaga, mis seab sellise õiguse tõhususe sõltuvaks üksnes tööandja pelgast diskretsioonist kõnealuseid taotlusi rahuldada või mitte?

4.    Kas tuleb asuda seisukohale, et „vanemapuhkust käsitleva muudetud raamkokkuleppe” klauslil 6, arvestades direktiivi [2010/18] artiklit 3 ja kokkuleppe klauslit 8 „Lõppsätted”, on üle võtmata jätmise korral ühenduse miinimumstandardina „vahetu horisontaalne õigusmõju”?

____________

¹     Nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ (ELT L 68, lk 13).

²     Nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiiv 96/34/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta (EÜT L 145, lk 4; ELT eriväljaanne 05/02, lk 285).