Kohtuasi C‑103/11 P

Euroopa Komisjon

versus

Systran SA ja Systran Luxembourg SA

Apellatsioonkaebus – EÜ artikli 225 lõige 1, artikkel 235 ja artikli 288 teine lõik – Euroopa Ühenduse vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi – Vaidluse lepinguvälise olemuse hindamine – Ühenduste kohtute pädevus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 18. aprill 2013

1.        Kohtumenetlus – Suulise menetluse uuendamise taotlus – Nõue esitada seisukohad kohtujuristi ettepanekus esitatud õiguslikes küsimuses – Menetluse uuendamise tingimused

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 83)

2.        Kahju hüvitamise nõue – Liidu kohtu pädevus – Piirid – Asja aluseks oleva vastutuse olemus – Kohtulik kontroll – Hagi, mille puhul vaja hinnata lepingulisi õigusi ja kohustusi – Vahekohtuklausli puudumine – Liikmesriikide kohtute pädevus

(EÜ artiklid 235, 240 ja artikli 288 teine lõik)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punkt 41)

2.        Et määrata kindlaks, milline kohus on pädev lahendama ühenduse vastu esitatud spetsiifilist hagi kahju hüvitamise nõudes, tuleb analüüsida, kas kõnealuse hagi ese on ühenduse lepinguline või lepinguväline vastutus.

Selles osas tuleb mõistet „lepinguväline vastutus” EÜ artikli 235 ja artikli 288 teise lõigu tähenduses, mis on autonoomne mõiste, tõlgendades silmas pidada selle eesmärki, milleks on võimaldada jagada kohtualluvus ühenduste kohtute ja liikmesriigi kohtute vahel. Niisiis peavad ühenduste kohtud, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi, enne vaidluse kohta sisulise otsuse tegemist kõigepealt välja selgitama, kas asi kuulub nende kohtualluvusse, viies läbi analüüsi, millega määratakse kindlaks asja aluseks oleva vastutuse olemus ja seega ka kõnealuse vaidluse olemus.

Selleks võtavad ühenduste kohtud lihtsalt aluseks õigusaktid, millele pooled tuginevad. Nad peavad kontrollima, kas neile esitatud kahju hüvitamise nõue põhineb objektiivselt ja üldiselt lepingulistel või lepinguvälistel kohustustel. Selle jaoks peavad kohtud kohtutoimikus esitatud erinevate andmete, muu hulgas väidetavalt rikutud õigusnormi uurimise alusel välja selgitama – silmas pidades seda, mis laadi on väidetud kahju, etteheidetud käitumine ning asjaomaste poolte õigussuhted –, kas vaidluse ese tuleneb tõesti lepingust, mille põhjalik uurimine on käsitletava vaidluse lahendamiseks möödapääsmatu.

Kui asjaolude esialgsest uurimisest ilmneb, et on vaja tõlgendada vaidluse poolte vahel sõlmitud lepingu või lepingute sisu, et välja selgitada, kas hageja nõuded on põhjendatud, siis kui lepingutes puudub vahekohtuklausel, peavad need kohtud kohtuasja läbivaatamise selles etapis lõpetama ja tunnistama, et neil puudub pädevus asja lahendada. Neil asjaoludel oleks ühenduse vastu esitatud kahju hüvitamise hagi puhul vaja hinnata lepingulisi õigusi ja kohustusi, mis EÜ artikli 240 alusel ei saa jääda välja liikmesriigi kohtu pädevusest.

(vt punktid 61–64, 66 ja 67)