KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 12. aprillil 2018(1)
Kohtuasi C‑115/17
Administration des douanes et droits indirects
ja
Etablissement national des produits de l’agriculture et de la mer (FranceAgriMer)
versus
Hubert Clergeau jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus))
Eelotsusetaotlus – Leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise põhimõte – Põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 kolmas lause – Eksporditoetused – Teatud liiki kondita veiseliha ekspordi eritoetused – Ekspordi eritoetused, mis on saadud pettuslikul viisil toimides või eksporditud kaupade liigi kohta esitatud valedeklaratsioonide abil – Kaubad, mis ei kuulunud valedeklaratsioonide esitamise ajal ekspordi eritoetusi käsitleva liidu eeskirja kohaldamisalasse, kuid hõlmati sellesse hiljem, õigusnormi muutmise järel
I. Sissejuhatus
1. Kas karistada võib isikut, kes sai oma eksporditavate kaupade valesti deklareerimise abil pettuse teel Euroopa Liidu eelarvest toetusi, juhul kui tegelikult eksporditud kaubad ei olnud eksportimise ajal toetuskõlblikud, kuid muutusid tulenevalt asjakohaste õigusnormide muutmisest pärast teo toimepanemist toetuskõlblikuks?
2. Euroopa Kohtul palutakse seda küsimust uurida Euroopa Liidu põhiõiguste hartat arvesse võttes. Harta artikli 49 lõike 1 kolmandas lauses on sätestatud leebema karistusseaduse (lex mitior) tagasiulatuva kohaldamise põhimõte; see on olulise praktilise tähtsusega põhiõigus, mida Euroopa Kohus on juba korduvalt tõlgendanud ja kohaldanud(2).
3. Käesoleva asja taustaks on suuremahuline lihaskandaal, mis on Prantsusmaal mõnevõrra tähelepanu äratanud(3). Põhikohtuasja vastustajad deklareerisid kolmandatesse riikidesse eksportimiseks määratud veiseliha ametiasutustele valesti või said selle eest toetust. Sel moel sai ettevõtja, kelle heaks vastustajad töötasid, liidu eelarvest rahalist toetust veiseliha ekspordiks mõeldud eritoetuste näol, kuigi niisuguste eksporditavate lihatükkide eest ei olnud sel ajal ette nähtud mingeid Euroopa maksumaksja rahastatavaid eksporditoetusi. Seda liiki liha puhul hakati Euroopa eksporditoetust andma alles hiljem, pärast liidu tasandil tehtud õigusnormide muudatust.
4. Nüüd tuginevad vastustajad just sellele hilisemale õigusnormide muutmisele, ja taotlevad enda karistusest vabastamist. Pädevad liikmesriigi ametiasutused lähtuvad aga sellest, et kõnealuste lihatükkide toonane valesti deklareerimine on ja jääb valedeklaratsiooniks, mida tuleb sellisena karistada olenemata sellest, kas nendega seotud liidu õiguse sätted toetuste kohta on vahepeal muutunud või mitte.
5. Käesolevas asjas tehtava otsusega saab Euroopa Kohus anda olulise panuse niisuguste karistusmehhanismide praktilisse rakendamisse, millega tuleks liikmesriikide tasandil kaitsta Euroopa Liidu finantshuve ELTL artikli 325 tähenduses.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
6. Käesolevas kohtuasjas määratleb liidu õiguse raamistiku peamises osas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõige 1. Lisaks sellele tuleb viidata ka ELL artikli 4 lõikele 3 ja ELTL artikli 325 lõikele 1, samuti määrustele (EL, Euratom) nr 966/2012(4), (EMÜ) nr 1964/82(5), (EÜ) nr 2469/97(6) ja (EÜ) nr 1359/2007(7). Seevastu mõnede menetlusosaliste mainitud määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95(8) ei ole oluline, sest see käsitleb vaid liidu finantshuvide kaitseks ette nähtud haldussanktsioone, mitte kriminaalõigusest tulenevaid karistusi.
1. Esmane õigus
7. Karistuste seaduslikkuse põhimõte on põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1 sätestatud järgmiselt:
„Kedagi ei tohi tunnistada süüdi kuriteos teo või tegevusetuse eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui teo toimepanemise ajal ettenähtu. Kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette kergem karistus, kohaldatakse seda karistust.“
8. ELL artikli 4 lõige 3 väljendab liidu ja liikmesriikide lojaalse koostöö põhimõtet:
„Kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel.
Liikmesriigid kasutavad kõiki asjakohaseid üld‑ või erimeetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine.
Liikmesriigid aitavad kaasa liidu ülesannete täitmisele ja hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist.“
9. Peale selle on ELTL artikli 325 lõikes 1 järgmine säte liidu finantshuvide kaitseks:
„Liit ja liikmesriigid võitlevad pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu käesoleva artikli kohaselt võetavate meetmetega, mis toimivad tõkestavalt ja tagavad liikmesriikides ning liidu institutsioonides, organites ja asutustes tõhusa kaitse.“
2. Teisene õigus
a) Euroopa Liidu finantseeskirjad
10. Määruses nr 966/2012 on kehtestatud liidu üldeelarve suhtes kohaldatavad finantseeskirjad. Selle määruse artikli 59 „Eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega“ lõikes 2 on ette nähtud järgmist:
„2. Liikmesriigid võtavad eelarve täitmisega seotud ülesannete täitmisel kõik liidu finantshuvide kaitsmiseks vajalikud meetmed, sh seadusandlikud, regulatiivsed ja haldusmeetmed, eelkõige:
[…]
b) väldivad, tuvastavad ja kõrvaldavad eeskirjade eiramisi ja pettusi.
Liidu finantshuvide kaitsmiseks teostavad liikmesriigid, järgides proportsionaalsuse põhimõtet, käesolevat artiklit ja asjaomaseid valdkondlikke eeskirju, tehingute representatiivsete ja/või riskidel põhinevate valimite üle eel‑ ja järelkontrolle, sealhulgas vajaduse korral kohapealseid kontrolle. Nad nõuavad tagasi ka alusetult makstud summad ja algatavad sellekohase vajaduse korral kohtumenetlusi.
Liikmesriigid rakendavad vahendite saajate suhtes tõhusaid, hoiatavaid ja proportsionaalseid rahalisi karistusi, kui need on ette nähtud valdkondlikes eeskirjades ja liikmesriikide õigusaktide konkreetsetes sätetes.
[…]“
b) Kondita veiseliha ekspordi eritoetused
11. Teatud liiki kondita veiseliha Euroopa Liidust kolmandatesse riikidesse eksportimise eritoetuste andmise tingimusi on aastate jooksul korduvalt muudetud. Kõigepealt olid need kehtestatud määruses nr 1964/82, seejärel muudeti tingimusi määrusega nr 2469/97, ja lõpuks võeti need kodifitseeritud redaktsioonis üle määrusesse nr 1359/2007.
– Määruse nr 1964/82 esialgne redaktsioon
12. Määruse nr 1964/82 artikli 1 lõikes 1 sisaldus algselt järgmine säte:
„Ekspordi eritoetust antakse täiskasvanud isasveiste värskest või jahutatud tagaveerandist saadud kondita jaotustükkidele, mis on eraldi pakitud ja mis vastavad käesoleva määruse tingimustele.“
13. Selle sätte tausta selgitab määruse nr 1964/82 teine põhjendus:
„Turuolukorra, veise‑ ja vasikalihasektori majandusliku olukorra ja kõnealuse sektori teatavate toodete müügivõimaluste tõttu tuleks määrata kõnealuste toodete ekspordi eritoetuste maksmist reguleerivad tingimused; tingimused tuleks sätestada eriti teatavatele isasveise tagaveerandi konditustamisel saadud liha jaotustükkidele.“
– Määruse nr 1964/82 muudetud redaktsioon
14. 1997. aasta lõpus võeti vastu määruse nr 1964/82 artikli 1 lõike 1 uus redaktsioon:
„Täiskasvanud isasveiste värsketest või jahutatud ees‑ ja tagaveeranditest saadud ja eraldi pakitud kondita jaotustükkide puhul, mille keskmine tailihasisaldus on vähemalt 55 %, antakse käesolevas määruses sätestatud tingimustel ekspordi eritoetust.“
15. Määruse nr 1964/82 artikli 1 lõike 1 viimati nimetatud redaktsioon võeti vastu määrusega nr 2469/97. Kõnealuse määruse jõustumine oli selle artiklis 4 ette nähtud järgmiselt:
„Käesolev määrus jõustub 19. jaanuaril 1998.
Käesolevat määrust kohaldatakse toimingute suhtes, mille jaoks on vastu võetud määruse (EMÜ) nr 3665/87 artikli 3 lõikes 1 või artikli 25 lõikes 1 osutatud deklaratsioon, millele on lisatud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva välja antud ekspordilitsents.“
16. Määrusega nr 2469/97 tehtud muudatuse ajendite kohta annab teavet viimati nimetatud määruse teine põhjendus:
„pärast mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus sõlmitud põllumajanduslepingu rakendamist tuleks kehtestada kord, mis võimaldaks eristada paremini veise‑ ja vasikalihatooteid, mida eelistatakse eksportimisel kolmandatesse riikidesse; kõnealuse eesmärgi võiks saavutada eritoetuste kehtestamisega täiskasvanud isasveiste eesveeranditest saadud konditustatud jaotustükkide jaoks; seepärast tuleks määrusega (EMÜ) nr 1964/82 ettenähtud korda laiendada kõnealustele toodetele;“.
– Määrus nr 1359/2007
17. Praegu kehtib määruse nr 1359/2007 artikkel 1 järgmises sõnastuses:
„Täiskasvanud isasveiste värsketest või jahutatud ees‑ ja tagaveeranditest saadud ja eraldi pakitud kondita jaotustükkide puhul, mille keskmine tailihasisaldus on vähemalt 55 %, antakse käesolevas määruses sätestatud tingimustel ekspordi eritoetust.“
18. Vastavalt määruse nr 1359/2007 artiklitele 11 ja 12 jõustus nimetatud määrus 1. jaanuaril 2008 ning sellega tunnistati samal päeval kehtetuks määrus nr 1964/82. Põhjenduse 1 kohaselt on määruse nr 1359/2007 eesmärk määrus nr 1964/82 selle korduvate muutmiste tõttu selguse ja otstarbekuse huvides kodifitseerida.
19. Määruse nr 1359/2007 põhjenduses 3 on märgitud:
„Turuolukorra, veise‑ ja vasikalihasektori majandusliku olukorra ja kõnealuse sektori teatavate toodete müügivõimaluste tõttu tuleks määrata kõnealuste toodete ekspordi eritoetuste maksmist reguleerivad tingimused. Tingimused tuleks sätestada eriti teatavatele isasveise veerandi konditustamisel saadud liha jaotustükkidele.“
B. Liikmesriigi õigus
20. Prantsuse tolliseadustiku(9) artiklis 426, mis kehtis juba vaidlusaluste tegude toimepanemise ajal, on ette nähtud:
„Keelatud kaupade deklareerimata importimiseks või eksportimiseks loetakse
[…]
4. valedeklaratsioone või pettuslikke toiminguid, mille eesmärk on saada või mille abil saadakse impordiga või ekspordiga seotud tagasimakse, vabastus, maksuvähendus või mis tahes muu eelis kas täies ulatuses või osaliselt; välja arvatud kvaliteedi- või pakendamiseeskirjade rikkumisi, kui nende rikkumiste eesmärk ei olnud saada või nende abil ei saadud tagasimakset, vabastust, maksuvähendust või finantseelist;
[…]“
21. Nagu tuleneb Prantsuse tolliseadustiku artiklist 414, karistatakse keelatud kaupade deklareerimata importimist või eksportimist kuni kolme aasta pikkuse vabaduskaotusega ja erinevate varaliste lisakaristustega.
22. Lõpetuseks on Prantsuse kriminaalkoodeksi(10) artiklis 112‑1 karistuste seaduslikkuse põhimõte sisustatud järgmiselt:
„Karistatakse ainult teo eest, mida loeti selle toimepanemise ajal kuriteoks.
Määrata tohib ainult niisuguseid karistusi, mis olid sel ajal seaduses ette nähtud.
Sellest hoolimata kohaldatakse uusi sätted enne nende jõustumist toime pandud kuritegude suhtes, mille puhul ei ole veel tehtud jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, kui need sätted on varasematest sätetest leebemad.“
III. Asjaolud ja põhikohtuasi
23. Põhikohtuasja üheksale süüdistatavale pannakse Prantsuse kohtute menetluses olevas kriminaalasjas süüks tolliõiguse alast rikkumist, milles nad väidetavalt osalesid toimepanijatena või kaasaaitajatena. Etteheite põhisisu on selles, et aastatel 1987–1992 hankisid süüdistatavad valedeklaratsioone kasutades või pettuslikul viisil toimides Prantsuse ettevõtjale Clergeau SA(11) suuremaid veiseliha eksporditoetusi kui need, millele asjaomasel ettevõtjal oleks olnud teo toimepanemise ajal liidu õiguse alusel õigus.
24. Täpsemalt heidetakse süüdistatavatele ette, et pettuse eesmärgil deklareerisid nad täiskasvanud isasveiste eesveeranditest saadud liha vääralt tagaveeranditest saadud veiselihana. Kõnealusel perioodil ei kuulunud aga eesveeranditest saadud veiseliha – erinevalt tagaveeranditest saadud veiselihast – veel asjaomaste ekspordi eritoetusi käsitlevate liidu õiguse eeskirjade kohaldamisalasse, vaid hõlmati sellesse alles hiljem, 19. jaanuarist 1998.
25. Kriminaalmenetluses osalevad Prantsuse riigi poolt Administration des douanes et droits indirects(12) (Administration des douanes) ja – tsiviilhagejana – Établissement national des produits de l’Agriculture et de la Mer(13) (FranceAgriMer). Viimati nimetatu pädevusse kuulub põllumajandustoetusi käsitlevate liidu õiguse sätete rakendamine ja sellega seotud kontrollide teostamine.
26. 3. detsembri 2013. aasta kohtuotsusega mõistis Tribunal correctionnel de La Rochelle(14) kõik süüdistatavad õigeks ning tugines seejuures leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise põhimõttele, sest praegusel ajal võib liidu õiguse kohast ekspordi eritoetust saada mitte ainult tagaveeranditest, vaid ka eesveeranditest saadud veiseliha eest. Cour d’appel de Poitiers(15) teise astme kohtuna jättis oma 13. märtsi 2015. aasta otsusega eespool nimetatud kohtuotsuse jõusse. Administration des douanes’i(16) ja FranceAgriMer’i esitatud kassatsioonkaebuste järel on kriminaalasi nüüd apellatsiooniotsuse õiguslikuks läbivaatamiseks Prantsuse Cour de cassation’i(17) kriminaalkolleegiumi menetluses.
IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus
27. 23. novembri 2016. aasta otsuses, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. märtsil 2017, esitas Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas põhiõiguste harta artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et isik mõistetakse süüdi alusetute eksporditoetuste saamises pettuslikul viisil toimimise või valedeklaratsioonide abil, mis käsitlesid selle kauba laadi, mille eest toetusi taotleti, samas kui, tulenevalt õigusnormide muutmisest pärast asjaolude toimumist, muutusid kaubad, mida ta tegelikult eksportis, toetuskõlblikuks?“
28. Vastuseks Euroopa Kohtu järelepärimisele, mis esitati kodukorra artikli 101 alusel, selgitas eelotsusetaotluse esitanud kohus lisaks, et põhikohtuasja süüdistatavad on antud kohtu alla valedeklaratsioonide esitamise või pettuslikul viisil toimimise tõttu, mille abil saadi ekspordiga seotud tagasimakse, vabastus, maksuvähendus või mis tahes muu eelis kas täies ulatuses või osaliselt.
29. Euroopa Kohtu menetluses esitasid neli põhikohtuasjas süüdistatavat dokumendid ühiselt(18), lisaks esitasid oma kirjalikud seisukohad Prantsuse, Kreeka ja Austria valitsus ning Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised, välja arvatud Austria valitsus, osalesid ka 28. veebruari 2018. aasta kohtuistungil.
V. Hinnang
30. Oma eelotsusetaotluses palub Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) Euroopa Kohtul tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 kolmandat lauset, milles on liidu tasandil kehtestatud leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise põhimõte.
31. Põhikohtuasja süüdistatavad kardavad, et nende õigused, mis tulenevad harta artikli 49 lõike 1 kolmandast lausest, võidakse ohverdada võimalikult tõhusa liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastase võitluse altarile. See kartus on siiski alusetu. On iseenesestmõistetav, et liidu finantshuvide kaitset tohib teostada ainult õigusriigi vahenditega(19). Sellega kooskõlas tuleb ka harta artikli 49 lõike 1 kolmandas lauses sätestatud põhiline menetlustagatis kasuks igaühele, keda süüdistatakse liidu õigusega reguleeritud asjaoludega seoses, ning keegi ei saa keelata süüdistataval kasutada neist menetlustagatistest tulenevaid õigusi. Sellest hoolimata tuleb käesolevas asjas välja selgitada, milline on leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise põhimõtte täpne sisu.
Põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 kolmanda lause kohaldatavus
32. Harta artikli 51 lõike 1 järgi on harta käesolevas asjas esemeliselt kohaldatav, kuna leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise küsimus tekib liidu õiguse kohaldamisel liikmesriigi asutuse poolt. Kõnealused asutused tegelevad veiseliha eest antavate Euroopa Liidu ekspordi eritoetuste väljamaksmisega ja nende toetuste järelevalvega, ning peavad seejuures kaitsma liidu finantshuve, seda ka tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste kehtestamise abil (ELL artikli 4 lõige 3, ELTL artikli 325 lõige 1 ja määruse nr 966/2012 artikli 59 lõige 2)(20).
33. Harta artikli 49 lõike 1 kolmanda lause kohaldamist ei takista lisaks ka see, et käesolevas asjas Prantsuse õiguskaitseasutuste poolt menetletavad teod pandi toime enne 1. detsembrit 2009 ehk enne seda, kui harta muutus Lissaboni lepingu jõustumise järel õiguslikult siduvaks ja omandas aluslepingutega samaväärse õigusjõu (vt eriti ELL artikli 6 lõige 1). Seda seetõttu, et tõlgendatavas harta sättes on kehtestatud liidu õiguse üldpõhimõte, mis tugines juba enne selle jõustumist liikmesriikide ühistele konstitutsioonilistele tavadele(21) ning nende sõlmitud rahvusvahelistele lepingutele(22), ja mida Euroopa Kohus on korduvalt tunnustanud(23).
Kriminaalõiguse ja kriminaalõiguse väliste sätete koosmõju
34. Erilised raskused käesolevas asjas Prantsuse kassatsioonikohtus arutusel oleva(24) eelviidatud põhimõtte tõlgendamisel tulenevad kriminaalõiguse ja kriminaalõiguse väliste sätete koosmõjust.
35. Kriminaalõiguse säte kui selline sisaldub liikmesriigi õiguses ja piirdub niisuguste valedeklaratsioonide esitamise ja pettuslikul viisil toimimise karistamisega, mille abil püütakse saada või saadakse impordil või ekspordil põhjendamatu finantseelis (Prantsuse tolliseadustiku artikli 426 punkt 4). Mida aga selline põhjendamatu finantseelis endast kujutab, tuleneb alles kriminaalõiguse välisest liidu õiguse sättest, mis kuulub põllumajanduse või väliskaubanduse valdkonda – käesolevas asjas veiseliha ekspordi eritoetuste regulatsioonist.
36. Sellal kui Prantsuse tolliseadustiku artikli 426 punktis 4 paiknev kriminaalõiguse säte on jäänud samaks, on kriminaalõiguse väline liidu õiguse norm aja jooksul muutunud: kui algul oli määruse nr 1964/82 artikli 1 lõike 1 kohaselt ekspordi eritoetuse saamiseks kõlblik ainult tagaveeranditest saadud veiseliha, siis alates 19. jaanuarist 1998 on määrusega nr 2469/97 tehtud muudatuste järel toetuskõlblik ka eesveeranditest saadud veiseliha; viimati nimetatud õiguslik olukord kodifitseeriti hiljem määruse nr 1359/2007 artiklis 1 ja see kehtib praeguse ajani.
37. Kas saab rääkida leebema karistusseaduse jõustumisest, kui muutunud on ainult karistusõiguse väline säte – käesoleval juhul Euroopa Liidu ekspordi eritoetuste raamistiku säte teatavate kaupade toetuskõlblikkuse kohta –, seevastu kui tegelik kriminaalõiguse säte – käesoleval juhul säte valedeklaratsioonide esitamise ja pettuslikul viisil toimimise karistamise kohta – on jäänud samaks? See on sisuliselt küsimus, mille Euroopa Kohus käesoleval juhul lahendama peab.
38. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb tagasi pöörduda leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise põhimõtte mõtte ja eesmärgi juurde.
Leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise põhimõtte mõte ja eesmärk
39. Hilisema leebema karistusseaduse kohaldamine on erand karistuste seaduslikkuse aluspõhimõttest (nullum crimen, nulla poena sine lege), sest tagasiulatuvalt kasutatakse hoopis muud seadust kui see, mis kehtis teo toimepanemise ajal(25).
40. Selle erandi aluseks on õigluse kaalutlused(26). Leebema karistusseaduse kohaldamine tugineb kaalutlusele, et süüdistatavat ei tohi süüdi mõista käitumise tõttu, mis ei ole seadusandja (muutunud) arusaama tõttu kriminaalmenetluse ajal enam üldse karistust väärt. Sel moel peavad muutunud seadusandlikud hinnangud süüdistatavale kasuks tulema(27).
41. Käesoleval juhul ei ole aga toimunud mingeid muutusi seadusandja hinnangus põhikohtuasja süüdistatavate käitumise karistusväärsuse kohta, seda ei liidu ega liikmesriigi tasandil. Sellele asjaolule on õigesti viidanud ka Prantsusmaa ja Austria.
42. Valedeklaratsioonid või pettuslikud toimingud, millega püütakse saada või saadakse impordi või ekspordiga seotud alusetuid finantseeliseid, olid karistatavad teo toimepanemise ajal ja need on muutumatuna karistatavaks jäänud kuni praeguse ajani, seda eelkõige Euroopa Liidu finantshuvide kaitseks. Seadusandja eesmärk – kas liidu või liikmesriigi tasandil – ei ole kunagi olnud selliseid mahhinatsioone karistamata jätta või liidu finantshuvide kaitset kuidagi lõdvendada.
43. Veiseliha ekspordi eritoetuste andmisega seotud õigusnormide muutmine liidu tasandil oli pigem suunatud üksnes asjakohaste põllumajanduseeskirjade kohandamisele muutuva turuolukorraga, eelkõige muutunud olukorraga maailmaturul, mille tõi endaga kaasa WTO läbirääkimiste Uruguay voor(28). Niisiis oli tegemist puht majandusliku ümberhindamisega, mitte aga teatud käitumisviiside karistatavuse ümberhindamisega Euroopa Liidu pädevate asutuste poolt.
44. Ainuüksi asjaolu, et praegusel ajal kehtib ekspordi eritoetuste andmise puhul heldem eeskiri, mis hõlmab ees‑ ja tagaveeranditest saadud veiseliha, ei luba mingil juhul järeldada, et varem kehtinud eeskiri, mida kohaldati ainult tagaveeranditest saadud veiselihale, osutus tagantjärele seadusandja arvates liiga rangeks või piiravaks. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ja komisjon õigesti rõhutavad, võivad erinevad turutingimused erinevatel aegadel nõuda seda, et liidust kolmandatesse riikidesse toimuva põllumajandusliku ekspordi toetuskõlblikkuse suhtes kehtestatakse vastavad erinevad eeskirjad. Sellisele toetusele on õigus ainult isikul, kelle tooted vastavad asjaomasel ajal kehtivatele tingimustele.
45. Selles osas sarnaneb käesolev juhtum maksuõigusega: ka seal võivad maksukohustuslase järgitavad materiaalse maksuõiguse sätted aasta-aastalt muutuda. Kui keegi on 2017. aasta eest tasumisele kuulunud teatud maksude maksmisest kõrvale hoidunud ja saanud sel viisil finantseelise, ei pääse ta kriminaalkaristusest sellega, et viitab asjaomase maksu tühistamisele, kohaldatava maksumäära langetamisele või alates 2018. aastast kehtivatele heldematele maksueranditele. Maksude maksmisest kõrvalehoidumine on ja jääb karistatavaks selle perioodi eest, mil tekkis maksu tasumise kohustus.
Paralleelid kohtuasjaga Paoletti jt
46. Nagu mõned menetlusosalised õigesti rõhutasid, on käesoleval asjal teatud paralleele kohtuasjaga Paoletti jt(29). Selles kohtuasjas arutati kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku piiriületamise hõlbustamise süüteokoosseisu küsimust. Euroopa Kohus leiab, et seda süütegu saab karistada ka siis, kui asjaomased kolmandate riikide kodanikud on pärast nende päritoluriigi liitumist Euroopa Liiduga omandanud liidu kodaniku staatuse. Seda põhjusel, et liidu kodakondsuse omandamine on faktiline olukord, mis ei saa muuta ebaseadusliku piiriületamise hõlbustamise süüteokoosseisu tunnuseid(30).
47. Tuleb möönda, et käesolev juhtum ja kohtuasi Paoletti jt erinevad teineteisest selle poolest, et viimases muutus faktiline asjaolu (asjaomased isikud omandasid liidu kodaniku staatuse), käesolevas asjas seevastu õiguslik asjaolu (eesveerandist saadud veiseliha toetuskõlblikkus). Otsustav on aga see, et mõlemas asjas muutusid ainult kriminaalõiguse välised asjaolud, kuid süüks pandava käitumise (esimeses kohtuasjas ebaseadusliku piiriületamise hõlbustamine, teises asjas valedeklaratsioonide esitamine või pettuslikul viisil toimimine kaupade ekspordil) karistusväärsus on jäänud samaks ning seda ei ole ümber hinnatud.
48. Kui lubada ka niisuguste kriminaalõiguse väliste asjaolude muutmist pidada piisavaks, et tuua endaga kaasa leebema karistusseaduse tagasiulatuv kohaldamine, siis annaks see – nagu Prantsusmaa ja Austria õigesti välja toovad – just ajendi pettuste toimepanemiseks(31).
49. Kui on näiteks ette näha, et lähitulevikus hakatakse veiseliha ekspordi eritoetusi andma mitte ainult tagaveeranditest, vaid ka eesveeranditest saadud lihale, võib see suurendada ettevõtjate püüdu eesveeranditest saadud liha juba ette ekspordiks valesti deklareerida ning tugineda hiljem leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele.
50. Õilis idee, mis on põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 kolmandas lauses sätestatud põhimõtte alus, muudetaks sel viisil iseenda vastandiks.
Vahejäreldus
51. Kokkuvõttes ei ole seega leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise põhimõttega (põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 kolmas lause) vastuolus, kui karistatakse isikut, kes on pettuslike toimingute või valedeklaratsioonide abil, mis käsitlesid selle kauba laadi, mille eest liidu õiguse kohaseid ekspordi eritoetusi taotleti, püüdnud saada või saanud põhjendamatu eelise, kui tegelikult eksporditud kaubad ei olnud kõnealuste pettuslike toimingute toimumise või valedeklaratsioonide esitamise ajal toetuskõlblikud ja muutusid tulenevalt liidu õigusnormide muutmisest toetuskõlblikuks alles pärast teo toimepanemist.
VI. Täiendavad märkused
52. Täielikkuse huvides käsitlen lõpetuseks kahte aspekti, mida menetlusosalised möödaminnes puudutasid.
Taotletud finantseelis
53. Esimene neist aspektidest puudutab (ekspordi eritoetuste) finantseelist, mida süüdistatavad väidetavalt võimaldasid nende tööandjaks oleval ettevõtjal alusetult saada sellega, et nad esitasid seoses veiselihatoodete ekspordiga valedeklaratsioone või toimisid pettuslikul viisil.
54. Kas käesoleva asja hindamise puhul põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 kolmanda lause seisukohast on vahet selles, kas põhikohtuasja süüdistatavad on antud kriminaalasjas kohtu alla seetõttu, et nad said niisugust ebaseaduslikku finantseelist oma ettevõtjale ka tegelikult või ainult seetõttu, et nad tegelesid pettusega niisuguse eelise saamise eesmärgil?
55. Minu arvates sellist vahet ei ole. See, kas ettevõtjal on õigus saada ekspordi eritoetusi teatud kaupade ekspordi eest Euroopa Liidust kolmandasse riiki, ei ole iseenesest veel küsimus, mis on seotud tema töötajate käitumise karistusväärsusega.
56. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu järelepärimise peale selgelt kinnitas, on põhikohtuasja süüdistatavad kriminaalasjas kohtu alla antud seetõttu, et nad esitasid niisuguste ekspordi eritoetuste saamise eesmärgil valedeklaratsioone ja toimisid pettuslikul viisil.
Külmutatud liha vale deklareerimine värske või jahutatud lihana
57. Teine aspekt puudutab eelotsusetaotluses antud vihjet, et põhikohtuasja süüdistatavad deklareerisid ekspordi eritoetuse saamiseks määratud veiseliha valesti mitte ainult seoses selle ees‑ või tagaveerandist pärinemisega, vaid deklareerisid lisaks sellele külmutatud veiseliha pettuslikult värske või jahutatud veiselihana(32).
58. Näib, et see asjaolu, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus kuskil põhjalikumalt ei käsitle, ei mänginud eelotsusetaotluse esitamisel olulist rolli. Kooskõlas sellega ei esita ma käesolevas ettepanekus selle teema kohta üksikasjalikumaid kaalutlusi.
59. Piirdun üksnes viitega, et kohaldatav liidu õigus on selles osas olnud muutumatu, sest kõnealuseid ekspordi eritoetusi võis alati saada ainult värske või jahutatud, kuid mitte kunagi külmutatud veiseliha eest. Seetõttu ei saa põhikohtuasja süüdistatavad seoses oma kriminaalõigusliku vastutusega võimalike nende poolt antud valeandmete eest asjaomase liha värskusastme kohta algusest peale tugineda leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, nagu see on sätestatud põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 kolmandas lauses.
VII. Ettepanek
60. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Prantsuse Cour de cassation’i (kassatsioonikohus) eelotsusetaotlusele järgmiselt:
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui karistatakse isikut, kes on pettuslikul viisil toimimise või valedeklaratsioonide abil, mis käsitlesid selle kauba laadi, mille eest liidu õiguse kohaseid ekspordi eritoetusi taotleti, püüdnud saada või saanud põhjendamatu eelise, kui tegelikult eksporditud kaubad ei olnud kõnealuste pettuslike toimingute toimumise või valedeklaratsioonide esitamise ajal toetuskõlblikud ja muutusid tulenevalt liidu õigusnormide muutmisest toetuskõlblikuks alles pärast teo toimepanemist.