Language of document : ECLI:EU:C:2013:522

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

18. juuli 2013(*)

Apellatsioonkaebus – Kartellikokkulepped – Liftide ja eskalaatorite paigaldamise ja hooldamise turg – Emaettevõtja vastutus kartelliõiguse rikkumiste eest, mille on toime pannud tema tütarettevõtja – Valdusühing – Ettevõtjasisene vastavusse viimise programm (Compliance-Programme) – Põhiõigused – Õigusriigi põhimõtted määratud trahvide kindlaksmääramisel – Võimude lahusus, seaduslikkuse, tagasiulatuva jõu puudumise, õiguspärase ootuse kaitse ja süülise vastutuse põhimõtted – Määrus (EÜ) nr 1/2003 – Artikli 23 lõige 2 – Kehtivus – Komisjoni 1998. aasta suuniste seaduslikkus

Kohtuasjas C‑501/11 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 27. septembri 2011 esitatud apellatsioonkaebus,

Schindler Holding Ltd, asukoht Hergiswil (Šveits),

Schindler Management AG, asukoht Ebikon (Šveits),

Schindler SA, asukoht Brüssel (Belgia),

Schindler Sàrl, asukoht Luxembourg (Luksemburg),

Schindler Liften BV, asukoht Haag (Madalmaad),

Schindler Deutschland Holding GmbH, asukoht Berliin (Saksamaa),

esindajad: Rechtsanwalt R. Bechtold ja Rechtsanwalt W. Bosch, ning Prozessbevollmächtigter J. Schwarze,

apellandid,

teised menetlusosalised:

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Sauer ja C. Hödlmayr, keda abistas Rechtsanwalt A. Böhlke, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses kohtuastmes

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: F. Florindo Gijón ja M. Simm,

menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president T. von Danwitz, kohtunikud A. Rosas (ettekandja), E. Juhász, D. Šváby ja C. Vajda,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,

arvestades kirjalikus menetluses ja 17. jaanuari 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 18. aprilli 2013. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Schindler Holding Ltd (edaspidi „Schindler Holding”), Schindler Management AG (edaspidi „Schindler Management”), Schindler SA (edaspidi „Schindler Belgia”), Schindler Sàrl (edaspidi „Schindler Luksemburg”), Schindler Liften BV (edaspidi „Schindler Madalmaad”) ja Schindler Deutschland Holding GmbH (edaspidi „Schindler Saksamaa”) (edaspidi koos „Schindleri kontsern”) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. juuli 2011. aasta otsuse kohtuasjas T‑138/07: Schindler Holding jt vs. komisjon (EKL 2011, lk II-4819, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende nõude tühistada komisjoni 21. veebruari 2007. aasta otsus C(2007) 512 (final), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (juhtum nr COMP/E-1/38.823 – Liftid ja eskalaatorid) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), mille kokkuvõtlik versioon on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2008, C 75, lk 19), või teise võimalusena vähendada neile määratud trahvide summat.

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23, mis asendas nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 15 lõike 2, lõigetes 2–4 on ette nähtud:

„2.      Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

a)      rikuvad [EÜ] artiklit 81 või 82; […]

[…]

Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

[…]

3.      Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

4.      Kui ettevõtjate ühendusele määratakse trahv selle liikmete käibe alusel ja ühendus on maksejõuetu, on ühendus kohustatud nõudma ühenduse liikmete osamakseid trahvisumma tasumisel.

Kui osamakseid ei ole ühendusele tasutud komisjoni määratud tähtaja jooksul, võib komisjon nõuda trahvi tasumist otseselt ükskõik milliselt ettevõtjalt, kelle esindajad olid ühenduse asjaomaste otsuseid tegevate organite liikmed.

Pärast seda, kui komisjon on teise lõigu alusel nõudnud trahvi tasumist, võib ta trahvi täieliku tasumise tagamiseks nõuda jääksumma tasumist ükskõik milliselt ühenduse liikmelt, kes tegutses turul, kus rikkumine toimus.

Komisjon ei nõua teise või kolmanda lõigu alusel trahvi tasumist ettevõtjatelt, kes tõendavad, et nad ei ole ühenduse rikkuvat otsust rakendanud ning kas ei teadnud selle olemasolust või on sellest teadlikult distantseerunud juba enne, kui komisjon alustas juhtumi uurimist.

Iga ettevõtja rahaline kohustus trahvi tasumisel ei tohi ületada 10% tema eelmise majandusaasta kogukäibest.”

3        Määruse nr 1/2003 artikkel 31 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.”

4        Komisjoni teatise „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) – mis kuulus kohaldamisele vaidlusaluse otsuse tegemise ajal – preambul kõlab järgmiselt:

„[1998. aasta] suunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa […] Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires kogukäibest. Seda kaalutlusõigust tuleb siiski kasutada ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamise eesmärkidega.

Trahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel, kusjuures lähtutakse põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks.”

5        1998. aasta suuniste punktist 1 tuleneb, et „[p]õhisumma määratakse kindlaks rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal, mis on ainsad määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 osutatud kriteeriumid”.

6        Rikkumise raskusastme osas on 1998. aasta suuniste punktis 1 A sätestatud, et rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust. Rikkumised jagunevad kolme kategooriasse: kerged rikkumised, rasked rikkumised ja väga rasked rikkumised.

7        1998. aasta suuniste kohaselt on väga rasked rikkumised eelkõige horisontaalsed piirangud, näiteks „hinnakartellid” ja turujagamiskvoodid. Võimalik trahvi põhisumma on „rohkem kui 20 miljonit [eurot]”.

8        1998. aasta suuniste punkti 2 kohaselt võidakse trahvi põhisummat suurendada raskendavatel asjaoludel, näiteks kui sama ettevõtja või samad ettevõtjad panevad uuesti toime sama laadi rikkumise. Suuniste punktist 3 ilmneb, et seda põhisummat võidakse vähendada, kui ilmnevad kergendavad asjaolud, milleks on näiteks ettevõtja puhtalt passiivne või käsutäitja roll rikkumises, rikkuvate kokkulepete täitmata jätmine või ettevõtja tõhus koostöö menetluses, mis jääb väljapoole komisjoni teatist, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4).

9        Käesolevas asjas kohaldatav komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155) (edaspidi „2002. aasta koostööteatis”) määratleb, millistel tingimustel võib komisjoni poolt kartellikokkuleppe suhtes läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid neil muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada.

 Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

10      Schindleri kontsern on üks maailma peamistest lifte ja eskalaatoreid tarnivatest kontsernidest. Tema emaettevõtja on Schindler Holding, kelle asukoht on Šveits. Schindler viib oma tegevust liftide ja eskalaatorite valdkonnas läbi oma siseriiklike tütarettevõtjate kaudu. Nendeks on muu hulgas Schindler Belgia, Schindler Luksemburg, Schindler Madalmaad ja Schindler Saksamaa.

11      Olles 2003. aasta jooksul saanud teavet võimaliku kartellikokkuleppe kohta, mille olid sõlminud Euroopa Liidus tegutsevad Euroopa peamised liftide ja eskalaatorite tootjad, st Kone Belgium SA, Kone GmbH, Kone Luxembourg Sàrl, Kone BV Liften en Roltrappen, Kone Oyj, Otis SA, Otis GmbH & Co. OHG, General Technic-Otis Sàrl, General Technic Sàrl, Otis BV, Otis Elevator Company, United Technologies Corporation, Schindler, ThyssenKrupp Liften Ascenseurs NV, ThyssenKrupp Aufzüge GmbH, ThyssenKrupp Fahrtreppen GmbH, ThyssenKrupp Elevator AG, ThyssenKrupp AG, ThyssenKrupp Ascenseurs Luxembourg Sàrl ja ThyssenKrupp Liften BV, viis komisjon 2004. aasta alguses nende ettevõtjate juures läbi kontrollimised. Kõnealused ettevõtjad esitasid taotlusi 2002. aasta koostööteatise alusel. Ajavahemikus 2004. aasta septembrist detsembrini saatis komisjon Belgias rikkumises osalenud ettevõtjatele, mitmele selle liikmesriigi kliendile ja Belgia ühendusele Agoria ka teabenõudeid.

12      Komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses, et kõnealused ettevõtjad ning Mitsubishi Elevator Europe BV osalesid neljas liikmesriigis neljas üksikus, keerulises ja jätkuvas EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumises, jagades turge, leppides kokku ja nõustudes jaotama omavahel pakkumismenetlusi ja lepinguid liftide ja eskalaatorite müügiks, paigaldamiseks, hooldamiseks ja moderniseerimiseks. Schindleri kontserni osas on varaseim rikkumise alustamise kuupäev see, mil rikkumine algas Saksamaal ehk 1. august 1995.

13      Vaidlusaluse otsuse artiklis 2 on Schindleri kontserni osas sätestatud järgmiselt:

„1.      Artikli 1 lõikes 1 nimetatud Belgias toimunud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

[…]

–      Schindler[i kontsern]: Schindler Holding […] ja [Schindler Belgia] solidaarselt: 69 300 000 eurot; […]

[…]

2.      Artikli 1 lõikes 2 nimetatud Saksamaal toimunud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

[…]

–      Schindler[i kontsern]: Schindler Holding […] ja [Schindler Saksamaa] solidaarselt: 21 458 250 eurot; […]

[…]

3.      Artikli 1 lõikes 3 nimetatud Luksemburgis toimunud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

[…]

–      Schindler[i kontsern]: Schindler Holding […] ja [Schindler Luksemburg] solidaarselt: 17 820 000 eurot; […]

[…]

4.      Artikli 1 lõikes 4 nimetatud Madalmaades toimunud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

[…]

–      Schindler[i kontsern]: Schindler Holding ja [Schindler Madalmaad] solidaarselt: 35 169 750 eurot”.

 Vaidlustatud kohtuotsus

14      Apellandid esitasid 4. mail 2007 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse, paludes vaidlusaluse otsuse tühistada ja, teise võimalusena, määratud trahvide summat vähendada.

15      Euroopa Liidu Nõukogul lubati komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda. Üldkohtule esitatud dokumendist nähtub, et menetlusse astuti seoses määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 õigusvastasuse väitega, mille apellandid esitasid.

16      Komisjon parandas 4. septembri 2007. aasta otsusega, mis edastati Üldkohtule 30. juunil 2009, vaidlusaluse otsuse artiklit 4, millest tulenevalt see artikkel Schindler Managementi enam adressaadina ei maini. Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43 ja 44, et hagi on kaotanud oma eseme ja hagi üle ei ole vaja otsustada osas, mis puudutab kõnealust äriühingut.

17      Apellandid esitasid oma hagide põhjendamiseks kolmteist väidet, mille Üldkohus tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 välja järgnevalt:

„[…] Esimese väite kohaselt on rikutud karistuste seaduslikkuse põhimõtet, kuna määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 annab komisjonile trahvide arvutamisel piiramatu kaalutlusõiguse. Teise väite kohaselt on rikutud 1998. aasta suuniste ja 2002. aasta koostööteatise kohaldamisel tagasiulatuva jõu keelu põhimõtet. Kolmas väide on selle kohta, et rikutud on karistuste seaduslikkuse põhimõtet ja et komisjonil puudub pädevus 1998. aasta suuniste vastuvõtmiseks. Neljas väide puudutab 2002. aasta koostööteatise õigusvastasust, kuna rikutud on nemo tenetur se ipsum accusare, nemo tenetur se ipsum prodere […], in dubio pro reo ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Viienda väite kohaselt on rikutud võimude lahususe põhimõtet ja õigusriigi põhimõtete järgimisel põhineva menetluse nõudeid. Kuues väide tugineb hagejatele määratud trahvide konfiskeerivale iseloomule. Seitsmenda ja kaheksanda väite kohaselt on trahvide lähtesummade kindlaksmääramisel ja kergendavate asjaolude hindamisel rikutud 1998. aasta suunised. Üheksanda väite kohaselt on rikutud 1998. aasta suuniseid ja 2002. aasta koostööteatist Belgias, Saksamaal ja Luksemburgis toimunud rikkumiste eest trahvisummade kindlaksmääramise osas. Kümnes väide tugineb trahvisummade ebaproportsionaalsusele. Üheteistkümnenda väite kohaselt ei ole vaidlus[alust] otsust nõuetekohaselt Schindler Holdingule teatavaks tehtud. Kaheteistkümnes väide on Schindler Holdingu vastutuse puudumise kohta. Viimaseks, kolmeteistkümnenda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2.”

18      Üldkohus parandas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48 väidete järjekorda nii:

„47      Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et mitu hagejate etteheidet puudutavad vaidlus[aluse] otsuse õiguspärasust tervikuna ning neid tuleb seega uurida esimesena. Nii on see hagejate viienda väite raames esitatud etteheitega, mis tugineb sisuliselt Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõike 1 rikkumisele. Nende etteheidete hulgas, mis puudutavad vaidlus[aluse] otsuse õiguspärasust tervikuna, on ka üheteistkümnenda ja kaheteistkümnenda väite raames esitatud etteheited, mis tuginevad vastavalt vaidlus[aluse] otsuse õigusvastasusele tulenevalt sellest, et see on adresseeritud Schindler Holdingule nõuetekohase teatavakstegemise puudumise tõttu ning vaidlus[aluse] otsuse õigusvastasusele tulenevalt sellest, et selle alusel tekkis Schindler Holdingu solidaarvastutus.

48      Vaidlus[aluse] otsuse artikli 2 õiguspärasust puudutavaid etteheiteid, mis esitati muude hagi väidete raames, uuritakse teisena. Selles osas peab Üldkohus vajalikuks uurida hagejate etteheiteid järgmiselt. Kõigepealt uuritakse esimest, teist, kolmandat ja neljandat väidet, mille raames hagejad esitavad mitu õigusvastasuse vastuväidet seoses määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2, 1998. aasta suunistega ja 2002. aasta koostööteatisega. Seejärel uurib Üldkohus kuuendat väidet, mille kohaselt on vaidlus[alune] otsus konfiskeeriva iseloomuga. Viimaseks uurib Üldkohus seitsmendat, kaheksandat, üheksandat[, kümnendat] ja kolmeteistkümnendat väidet, mille raames hagejad viitasid mitmele etteheitele, mis puudutavad nende trahvisummade kindlaksmääramist.”

19      Üldkohus lükkas kõik need väited tagasi ning jättis hagiavalduse tervikuna rahuldamata.

 Poolte nõuded

20      Apellandid paluvad sisuliselt tühistada vaidlustatud kohtuotsuse, tühistada vaidlusaluse otsuse, teise võimalusena tühistada trahvid või neid vähendada, kolmanda võimalusena suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse ja viimaseks mõista kohtukulud välja komisjonilt.

21      Komisjon palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

22      Nõukogu palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata osas, milles see puudutab määruse nr 1/2003 õigusvastasuse väidet, ja palub Euroopa Kohtul teha kohtukulude jagamise osas sobiva otsuse.

 Apellatsioonkaebus

23      Apellandid esitavad oma nõuete põhjendamiseks kolmteist väidet.

 Esimene väide, et on rikutud võimude lahususe põhimõtet ja õigusriigi põhimõtete järgimisel põhineva menetluse nõudeid

 Poolte argumendid

24      Apellandid vaidlevad oma esimese väitega vastu Üldkohtu vastusele väitele EIÕK artikli 6 rikkumise kohta, millega nad väitsid, et komisjoni menetlus rikub võimude lahususe põhimõtet ja ei järgi vastavalt kõnealusele sättele kriminaalmenetluses kohaldatavaid õigusriigi põhimõtteid. Nad ei ole eelkõige nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 53, milles Üldkohus leidis, et komisjoni otsused, millega määratakse konkurentsiõiguse rikkumise eest trahve, ei ole karistusõiguslikku laadi. Nende sõnul ei arvesta Üldkohtu argumendid määratud trahvide suurust ega Lissaboni lepingu jõustumist, mis muutis olukorda radikaalselt.

25      Apellandid meenutavad Euroopa Inimõiguste Kohtu 8. juuni 1976. aasta otsuses kohtuasjas Engel jt vs. Madalmaad (A‑seeria, nr 22, punkt 80 jj) kehtestatud kriteeriume ja väidavad, et Üldkohus leidis vääralt, et kartelliõiguse menetlustele on ülekantav Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas Jussila vs. Soome (Recueil des arrêts et décisions, 2006‑XIV, punkt 31), mille kohaselt ei ole teatud rikkumiste kategooriate puhul, mis ei kuulu karistusõiguse tuumikusse, vaja, et otsuse teeks kohus, tingimusel et ette on nähtud asjaomase otsuse seaduslikkuse täielik kontroll. Apellantide sõnul kuuluvad sellised menetlused „karistusõiguse tuumikusse” selle kohtuotsuse tähenduses. Nad viitavad selles osas Üldkohtu 15. detsembri 2010. aasta otsusele kohtuasjas T‑141/08: E.ON Energie vs. komisjon (EKL 2010, lk II‑5761) ja vaidlustatud kohtuotsuse punktile 160.

26      Apellandid väidavad muu hulgas, et kohtupraktika, millele Üldkohus viitas, st eelkõige 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon (EKL 1980, lk 3125, punkt 81) ja 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, (EKL 1983, lk 1825, punkt 7), ja mille kohaselt ei saa komisjoni pidada kohtuks EIÕK artikli 6 tähenduses, ei ole kehtiv, kuna jõustus Lissaboni leping ja EIÕK on otseselt kohaldatav. Apellandid on seisukohal, et karistuse oleks pidanud määrama kohus, mitte aga selline haldusasutus nagu komisjon. Nad väidavad selles osas, et karistuse raskuse tõttu ei saa käesolevas asjas kohaldada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, mis tuleneb 21. veebruari 1984. aasta otsusest kohtuasjas Öztürk vs. Saksamaa (A‑seeria, nr 73) ja 24. veebruari 1994. aasta otsusest kohtuasjas Bendenoun vs. Prantsusmaa (A‑seeria, nr 284), mille kohaselt võib suure hulga rikkumiste – mis apellantide sõnul kujutavad endast „massirikkumist” – või kergete rikkumiste puhul, mida tuleb menetleda, karistuse määrata haldusasutus, kui saab tagada täieliku kohtuliku kontrolli.

27      Komisjon ja nõukogu väidavad, et liidu kohtu teostatav kontroll komisjoni otsuste üle tagab, et täidetud on õiglase kohtumenetluse nõuded, nagu on sätestatud EIÕK artikli 6 lõikes 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklis 47.

28      Apellandid väidavad oma repliigis, et Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. septembri 2011. aasta otsuse kohtuasjas A. Menarini Diagnostics vs. Itaalia (kaebus nr 43509/08) – millele komisjon oma vastuses viitab – põhimõtteid ei saa käesolevasse asja üle kanda, kuna erinevalt Itaalia konkurentsiasutusest, mis oli selles kohtuotsuses kõne all, ei ole komisjon iseseisev haldusasutus. Lisaks sellele ei kontrollinud Üldkohus faktilisi asjaolusid piiramatult, mida nõuab EIÕK artikkel 6.

29      Komisjon väidab vasturepliigis, et Üldkohus ei pea faktilisi asjaolusid omal algatusel kontrollima, vaid hagejad peavad esitama väited ja tõendid (Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑386/10 P: Chalkor vs. komisjon, EKL 2011, lk I-13085, punkt 62, ja eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kohtuasjas A. Menarini Diagnostics vs. Itaalia, punkt 63).

 Euroopa Kohtu hinnang

30      Tuleb tõdeda, et esimene väide tugineb väärale eeldusele, et Lissaboni lepingu jõustumine muutis käesolevas asjas kohaldatavaid õiguslikke eeskirju, mistõttu olevat vaidlusalune otsus vastuolus EIÕK artikliga 6, kuna selle võttis vastu komisjon, mitte aga kohus.

31      Vaidlusalune otsus võeti vastu 21. veebruaril 2007 ehk enne Lissaboni lepingu jõustumist 13. detsembril 2007 ja veel enam enne selle jõustumist 1. detsembril 2009. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et tühistamishagi raames tuleb vaidlustatud akti seaduslikkust hinnata nende faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal, mis eksisteerisid akti vastuvõtmise ajal (vt 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7; 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑449/98 P: IECC vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑3875, punkt 87, ja 28. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑309/10: Agrana Zucker, EKL 2011, lk I‑7333, punkt 31).

32      Lisaks, nagu seda kinnitab ELL artikli 6 lõige 3, on EIÕK‑ga tagatud põhiõigused liidu õiguse üldpõhimõtted, ning kuigi harta artikli 52 lõige 3 kohustab andma hartas sisalduvatele sellistele õigustele, mis vastavad EIÕK‑ga tagatud õigustele, sama tähenduse ja ulatuse, mis on neile ette nähtud nimetatud konventsiooniga, ei kujuta viimane endast liidu õiguskorda formaalselt integreeritud instrumenti, kuna liit ei ole selle konventsiooniga ühinenud (vt 24. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑571/10: Kamberaj, punkt 62, ja 26. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑617/10: Åkerberg Fransson, punkt 44).

33      Igal juhul, vastupidi apellantide väidetule ei ole asjaolu, et konkurentsivaldkonnas trahve määravaid otsuseid teeb komisjon, iseenesest vastuolus EIÕK artikliga 6, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus. Selles osas tuleb märkida, et eespool viidatud kohtuotsuses A. Menarini Diagnostics vs. Itaalia, mis käsitleb Itaalia konkurentsiasutuse poolt seoses käesolevas asjas apellantidele ette heidetud konkurentsivastase tegevusega analoogse tegevuse eest määratud trahvi, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et määratud trahvi summa suurust arvestades kuulus karistus oma raskuse tõttu karistusõiguse alla.

34      Samas meenutas kohus kõnealuse kohtuotsuse punktis 58, et konkurentsieeskirjade rikkumiste uurimise ja nende eest karistamise ülesande usaldamine haldusasutustele ei ole EIÕK‑ga vastuolus, eeldusel et huvitatud isikul on võimalus vaidlustada kõiki tema vastu tehtud otsuseid kohtus, mis pakub EIÕK artiklis 6 sätestatud tagatisi.

35      Euroopa Inimõiguste Kohus täpsustas kohtuotsuse A. Menarini Diagnostics vs. Itaalia punktis 59, et EIÕK artikkel 6 ei välista, et haldusmenetluse liiki menetluses määrab „karistuse” kõigepealt haldusasutus. See aga eeldab, et haldusasutuse otsus, mis ise ei vasta EIÕK artiklis 6 ette nähtud tingimustele, oleks allutatud täieliku pädevusega kohtuorgani hilisemale kontrollile. Sellist kohtuorganit iseloomustab muu hulgas õigus muuta madalama organi tehtud otsust igas punktis, nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Eelkõige peab kohtuorganil olema pädevus analüüsida kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis on talle lahendamiseks esitatud vaidluses asjakohased.

36      Tehes otsust seoses tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, mis väljendub käesoleval ajal liidu õiguse üldpõhimõttena harta artiklis 47 ja mis vastab liidu õiguses EIÕK artikli 6 lõikele 1, on Euroopa Kohus leidnud, et lisaks EL toimimise lepingus sätestatud seaduslikkuse kontrollile on liidu kohtul täielik pädevus, mis on talle ELTL artikli 261 kohaselt antud määruse nr 1/2003 artikliga 31 ja mis annab talle õiguse asendada komisjoni hinnangu enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 63).

37      Seoses seaduslikkuse kontrolliga on Euroopa Kohus meenutanud, et liidu kohus peab seda kontrolli teostama tõendite alusel, mille on hageja esitanud oma väidete põhjendamiseks, ja et kohus ei saa tugineda kaalutlusruumile, mis on komisjonil, ei selliste tõendite valikul, mida on arvesse võetud 1998. aasta suunistes nimetatud kriteeriumide kohaldamisel, ega ka nende tõendite hindamisel, et loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest (eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 62).

38      Kuna aluslepingutes ette nähtud kontroll tähendab, et liidu kohus teostab nii õiguslike kui faktiliste asjaolude kontrolli, ja et tal on pädevus hinnata tõendeid, tühistada vaidlustatud otsus ning muuta trahvide summat, järeldas Euroopa Kohus, et seega ei ole tõsi see, et ELTL artiklis 263 sätestatud seaduslikkuse kontroll, mida trahvisumma puhul täiendab määruse nr 1/2003 artiklis 31 ette nähtud täielik pädevus, oleks vastuolus käesoleval ajal harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte nõuetega (eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 67).

39      Nendest asjaoludest ilmneb, et esimene väide ei ole põhjendatud.

 Teine väide, et rikutud on tõendite kogumise vahetut laadi

 Poolte argumendid

40      Apellandid viitavad oma teises väites esimeses kohtuastmes esitatud hagi neljandale väitele. Nende sõnul nõuab tõendite kogumise „vahetu laad”, et Üldkohtul tekiks otsene mulje isikutest, kes annavad ütlusi või esitavad muid tõendeid. Tunnistajad tuleks ära kuulata avalikul kohtuistungil vande all ja süüdistatavatel ettevõtjatel peaks olema õigus neid küsitleda.

41      Komisjoni sisuline uurimine ja Üldkohtu kontroll ei vasta neile nõuetele, sest need tuginevad sageli üksnes faktiliste asjaolude kirjalikule kirjeldusele, mille on esitanud komisjoni koostööd tegevad ettevõtjad. 2002. aasta koostööteatise raames tehtud avalduste puhul esineb aga tõsine oht, et koostööd tegevad ettevõtjad on fakte moonutanud või paisutanud.

42      Komisjon väidab, et teine väide on vastuvõetamatu.

 Euroopa Kohtu hinnang

43      Nagu nähtub ELTL artiklist 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise päeval kehtinud redaktsioonis, tuleb apellatsioonkaebuses täpselt märkida nii selle otsuse vaidlustatavad osad, mille tühistamist taotletakse, kui ka seda nõuet otseselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punkt 34, ja 8. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑248/99 P: Prantsusmaa vs. Monsanto ja komisjon, EKL 2002, lk I‑1, punkt 68).

44      Nagu aga komisjon seda oma vastuses on rõhutanud, on teine väide sõnastatud abstraktselt ja selles ei ole märgitud vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritud osi. Ainuke tuvastatav element on viide esimeses kohtuastmes esitatud hagi neljandale väitele, et 2002. aasta koostööteatis on õigusvastane, kuna rikutud on nemo tenetur se ipsum accusare, nemo tenetur se ipsum prodere, in dubio pro reo ja proportsionaalsuse põhimõtteid. See väide ei tundu aga olevat apellatsioonkaebuse teise väitega seotud.

45      Neist asjaoludest tuleneb, et teine väide on vastuse andmiseks liiga ebaselge ja see tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

46      Igal juhul, osas, milles apellandid kritiseerivad seda, et tunnistajaid ei ole Üldkohtus üle kuulatud, piisab kui meenutada, et konkurentsivaldkonnas tehtud komisjoni otsuse peale esitatud hagi puhul on üldjuhul hageja see, kes peab tõstatama väited selle otsuse vastu ning esitama nende väidete põhjendamiseks tõendid (vt eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 64). Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 48 seda märkis, ei vaidlustanud apellandid vastuväiteteatises toodud fakte ega taotlenud Üldkohtus tunnistajate ärakuulamist.

47      Järelikult on teine väide vastuvõetamatu.

 Kolmas väide, et määruse nr 1/2003 artikkel 23 on seaduslikkuse põhimõtte rikkumise tõttu kehtetu

 Poolte argumendid

48      Apellandid meenutavad oma kolmanda väitega esimeses kohtuastmes esitatud hagi esimest väidet, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 on vastuolus õigusriigi ja kohaldatava seaduse täpsuse (nulla poena sine lege certa) põhimõttega, mis tuleneb EIÕK artiklist 7 ja harta artiklist 49.

49      Nad väidavad, et seadusandja on see, kes peab ise määrama reguleerimist vajavate valdkondade olemuslikud aspektid. Alates Lissaboni lepingust on see põhimõte sõnaselgelt sätestatud ELTL artikli 290 lõike 1 teises lõigus, mille kohaselt „[v]aldkonna olemuslikud aspektid sätestatakse seadusandliku aktiga ning õigust neid sätestada ei või delegeerida”.

50      Apellandid väidavad, et seaduslikkuse põhimõtte rikkumine on tingitud määruse nr 1/2003 artiklis 23 kasutatud „ettevõtja” mõiste määratlematust laadist. Komisjon ja liidu kohtud laiendavad liigselt selle mõiste ulatust käsitlusele majandusüksusest, mis on täiesti eraldiseisev juriidilise isiku mõistest, millest liidu seadusandja kindlasti juhindus. Apellantide sõnul kahjustab „ettevõtja” mõiste kasutamine solidaarselt vastutava emaettevõtja õigusi, kui formaalses seaduses ei ole tegelikku ja üksikasjalikku alust.

51      Seaduslikkuse põhimõtte rikkumine tuleneb veel sellest, et konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavad sanktsioonid on määratlemata. Apellandid väidavad, et rikkumise raskus ja kestus ei ole piisavalt täpsed kriteeriumid. 1998. aasta suunised ja 2002. aasta koostööteatis seda ei paranda, kuna need ei ole siduvad, mida Euroopa Kohus on ka tõdenud 14. juuni 2011. aasta otsuses kohtuasjas C‑360/09: Pfleiderer (EKL 2011, lk I‑5161, punkt 23). Mis puudutab määruse nr 1/2003 artiklis 23 märgitud trahvi ülempiiri 10% käibest, siis see on muutuv ja sõltub eelkõige komisjoni otsustuspraktikast ja äriühingutest, kellele rikkumine süüks on pandud, see ei ole seotud mitte aktiga, vaid ettevõtjaga ning tegemist ei ole „arvulise ja absoluutse ülempiiriga”, nagu Üldkohus seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 ekslikult märkis. Lõpuks, kohtu täielik pädevus ei asenda samuti seaduse täpsuse puudumist, sõltumata asjaolust, et see pädevus eksisteerib vaid teoorias ja Üldkohus seda üldjuhul ei teosta.

52      Komisjon ja nõukogu väidavad, et ELTL artikkel 290 ei ole asjakohane, et hinnata määruse nr 1/2003 artikli 23 seaduslikkust. Seoses sellega, et kõnealuse määruse artiklis 23 kasutatud „ettevõtja” mõiste ei ole täpne, väidab nõukogu, et tegemist on uue ja seega vastuvõetamatu argumendiga. Lisaks märgivad komisjon ja nõukogu, et asjaomast „ettevõtja” mõistet on liidu kohtute praktikas täpsustatud, mis on ka kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Nad leiavad, et argument, mis puudutab sanktsiooni väidetavalt määratlematut laadi, tuleb samuti tagasi lükata, arvestades kohtupraktikat, mis käsitleb määruse nr 17 artiklit 15 ja määruse nr 1/2003 artiklit 23.

 Euroopa Kohtu hinnang

53      Apellandid viitavad oma kolmanda väitega vastusele, mille Üldkohus andis esimeses kohtuastmes esitatud hagi esimesele väitele, täpsustamata samas, milliseid vaidlustatud kohtuotsuse punkte nad kritiseerivad. Kuna Üldkohus käsitles seda väidet vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–116, tulebki uurida kõnealuse kohtuotsuse seda osa.

54      Nii vaidlustatud kohtuotsuse kui esimeses kohtuastmes esitatud hagi analüüsist nähtub aga, et – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 139 välja tõi – argumenti, mis puudutab „ettevõtja” mõiste määratlematut laadi seoses seaduslikkuse põhimõttega, apellandid Üldkohtus ei esitanud ja Üldkohus seda ka ei analüüsinud.

55      Seega tuleb kõnealune argument tunnistada vastuvõetamatuks, kuna apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohtu pädevus reeglina piiratud kohtuasja sisuliselt arutanud kohtus käsitletud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (13. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑380/09 P: Melli Bank vs. nõukogu, punkt 92).

56      Mis puudutab argumenti, et trahvide tase on seaduslikkuse põhimõtte suhtes määratlematut laadi, siis tuleb meenutada, et – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 31 välja on toodud – Lissaboni lepingu sätted ei ole asjakohased, et hinnata väidet, mis puudutab konkurentsivaldkonnas enne kõnealuse lepingu allkirjastamist tehtud otsust. Sellest järeldub, et argument ELTL artikli 290 rikkumise kohta ei ole tulemuslik.

57      Üldkohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96, rikkumata õigusnormi, et seaduslikkuse põhimõte nõuab, et seadus peab selgelt määratlema rikkumised ja nende eest määratavad karistused (17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑413/08 P: Lafarge vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑5361, punkt 94). Kõnealuse kohtuotsuse punktis 99 meenutas Üldkohus, samuti õigusnormi rikkumata, seaduse selguse hindamiskriteeriume vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mis tähendab, et seaduse selguse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes asjaomase sätte sõnastust, vaid ka seda, kas kasutatud määratlemata mõisteid on väljakujunenud ja avaldatud kohtupraktikas täpsustatud (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas G. vs. Prantsusmaa, A‑seeria, nr 325‑B, punkt 25), ning et asjaolu, et seadusega antakse kaalutlusõigus, ei riku tingimata ootuspärasuse nõuet, kui sellise õiguse ulatus ja kasutuskord on piisavalt selgelt määratletud, arvestades taotletavat asjaomast eesmärki anda isikule piisav kaitse omavoli vastu (Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. veebruari 1992. aasta otsus Margareta ja Roger Andersson vs. Rootsi, A‑seeria, nr 226, punkt 75).

58      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 jätab komisjonile ulatusliku kaalutlusruumi, piirab see siiski selle teostamist, kehtestades objektiivsed kriteeriumid, mida komisjon peab järgima. Esiteks on ettevõtjale määrata võidava trahvi summal arvuline ja absoluutne ülempiir, mistõttu on konkreetsele ettevõtjale määrata võidava trahvi maksimumsumma ette kindlaks tehtav. Teiseks on komisjoni kaalutlusõigus piiratud käitumisnormidega, mis ta ise on endale 2002. aasta koostööteatises ja 1998. aasta suunistes kehtestanud. Lisaks allub komisjoni tuntud ja kättesaadav halduspraktika tervenisti liidu kohtu kontrollile, mis on väljakujunenud kohtupraktika abil lubanud täpsustada mõisteid, mida kõnealune artikli 23 lõige 2 võis sisaldada. Seega võib informeeritud ettevõtja, kes vajadusel kasutab õigusnõustaja abi, piisavalt täpselt ette näha tema teatava tegevuse eest määrata võidavate trahvide arvutamise meetodit ja suurusjärku ning karistuste seaduslikkuse põhimõtet ei riku asjaolu, et ettevõtja ei tea täpselt ette trahvide taset, mida komisjon igal konkreetsel juhul määrab (vt samuti selle kohta 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑266/06 P: Evonik Degussa vs. komisjon, punktid 50–55).

59      Neid asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta analüüsis komisjoni kaalutlusõigust, lähtudes eelkõige objektiivsetest kriteeriumidest, õiguse üldpõhimõtetest ja 1998. aasta suunistest, mida komisjon on kohustatud järgima, ning järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 suhtes esitatud õigusvastasuse väide, mis tugineb karistuste seaduslikkuse põhimõtte rikkumisele, tuleb tagasi lükata.

60      Sellest järeldub, et kolmas väide on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

 Neljas väide, et 1998. aasta suunised on kehtetud, kuna komisjonil ei ole seadusandliku organi pädevust

 Poolte argumendid

61      Apellandid vaidlevad neljanda väitega vastu Üldkohtu hinnangule, mille kohaselt 1998. aasta suunised „aitasid üksnes kaasa komisjoni kaalutlusõiguse teostamise piiride täpsustamisele”. Nad väidavad, et need suunised, mis tegelikult on trahvide kindlaksmääramisel määravad, oleks pidanud vastu võtma nõukogu kui seadusandja. Nad viitavad selles osas ELTL artikli 290 lõikele 1, mis puudutab seadusandliku aktiga komisjonile õiguse delegeerimist.

62      Apellandid ei ole nõus ka vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 136 ja eelkõige Üldkohtu argumendiga, mille kohaselt trahvide hoiatavat eesmärki arvestades on õiguspärane, et nende arvutamise meetod ja suurusjärk on jäetud komisjoni kaalutlusõigusesse. Sellisele seisukohale asudes eelistab Üldkohus karistuse õigusriigi põhimõttele vastava laadi asemel karistamise ja hoiatamise eesmärke.

63      Komisjon väidab, et 1998. aasta suunised ei kujuta endast määratud trahvide õiguslikku alust, vaid need üksnes täpsustavad, kuidas komisjon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2 kohaldab, ja tagavad ühetaolise halduspraktika. Seega on tegemist pelgalt komisjoni haldusnormidega, mis reeglina liidu kohtutele siduvad ei ole (eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 62). Just seda on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 ka märkinud.

64      1998. aasta suunised ei kujuta endast delegeeritud õigusnormi. Igal juhul pärast vaidlusaluse otsuse tegemist kehtestatud ELTL artikli 290 lõige 1 ei reguleeri mitte seda, millal õigusakt vajab delegeerimist, vaid üksnes seda, kuidas õiguse delegeerimine konkreetses valdkonnas peab aset leidma, mis ei ole käesoleval juhul oluline. Lisaks, kuna määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatu ei riku täpsuse põhimõtet, on seda vähem põhjendatud kriitika 1998. aasta suuniste täpsuse puudumise suhtes.

 Euroopa Kohtu hinnang

65      Taas tuleb meenutada, et – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 31 välja on toodud – Lissaboni lepingu sätted ei ole asjakohased, et hinnata väidet, mis puudutab konkurentsivaldkonnas enne kõnealuse lepingu allkirjastamist tehtud otsust.

66      Igal juhul ei kujuta 1998. aasta suunised endast ei õigusnormi, delegeeritud õigusnormi ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses ega konkurentsi valdkonnas määratud trahvide õiguslikku alust, milleks on üksnes määruse nr 1/2003 artikkel 23.

67      Suunised kehtestavad käitumisnormi, mis sisaldab viidet järgimisele kuuluvale praktikale, mida haldusasutus ei või konkreetsel juhul eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punkt 91), ning piirduvad sellega, et kirjeldavad komisjoni järgitavat rikkumise analüüsimise meetodit ja kriteeriume, mida viimane peab trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma (vt eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 60).

68      Mitte ükski aluslepingute säte ei keela aga institutsioonil sellist viitavat käitumiseeskirja kehtestada.

69      Järelikult oli komisjon pädev 1998. aasta suuniseid vastu võtma, mistõttu ei ole neljas väide põhjendatud.

 Viies väide, et rikutud on tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid

 Poolte argumendid

70      Apellandid kritiseerivad oma viienda väitega vaidlustatud kohtuotsuse punkte 117–130. Nad väidavad, et isegi kui 1998. aasta suunised on kehtivad, ei saa neid kohaldada tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumise tõttu.

71      Kohtupraktika, millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125, mille kohaselt ei saa komisjonilt võtta võimalust tõsta trahvide taset, kui see on vajalik liidu konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks, ning kohtupraktika, millele kohus viitas kõnealuse kohtuotsuse punktis 126, mille kohaselt ei saa ettevõtjatel tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varasema praktika käigus määratud trahvide määrasid või et kasutatakse sama trahvide arvutamise meetodit, on vastuolus EIÕK artikli 7 lõikega 1, mis keelab selliste karistuste tagasiulatuva kohaldamise, mis ei ole piisavalt etteaimatav.

72      Apellandid leiavad, et Üldkohus eksis, kui tõdes, et asjaolu, et karistus ei tohi ületada 10% käibest, kujutab endast kaalutlusõiguse sisulist piiramist. Lisaks ei tohtinuks Üldkohus esiteks tugineda asjaolule, et 1998. aasta suunised suurendasid karistuse etteaimatavust, ja teiseks lubada komisjonil neid asjaomaste ettevõtjate kahjuks tagasiulatuvalt muuta.

73      Apellandid väidavad lõpuks, et kuna 1998. aasta suunised ei ole „seadus” EIÕK artikli 7 lõike 1 tähenduses, kehtib tagasiulatuva kohaldamise keeld a fortiori komisjoni halduspraktika suhtes.

74      Komisjon väidab, et kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga (28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 231) järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123 ja 125, et tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid rikutud ei ole.

 Euroopa Kohtu hinnang

75      Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 169 ja 170 on märkinud, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118 ja 129 meenutas ja kohaldas liidu kohtute väljakujunenud praktikat, vastavalt millele ei riku 1998. aasta suunised ega komisjoni praktika seoses konkurentsi valdkonnas määratud trahvide tasemega tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet või õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet (vt eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 217, 218 ja 227–231; eespool viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 25, ja 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punktid 87–92).

76      Järelikult ei ole viies väide põhjendatud.

 Kuues väide, et rikutud on süütuse presumptsiooni põhimõtet

 Poolte argumendid

77      Apellandid viitavad oma kuuendas väites esimeses kohtuastmes esitatud hagi kaheteistkümnendale väitele. Nad on seisukohal, et komisjon ei järgi rikkumiste süüks panemisel elementaarseid põhimõtteid, vaid leiab, et äriühingul tekib vastutus hetkest, mil mõne tema tütarettevõtja mis tahes töötaja tegutseb oma töökohal kartelliõiguse vastaselt.

78      See lähenemisviis on vastuolus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2, mis eeldab, et ettevõtja tegutses „tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu”, ning süütuse presumptsiooni põhimõttega, mis on sätestatud harta artikli 48 lõikes 1 ja EIÕK artikli 6 lõikes 2.

79      Apellantide sõnul on vaja õigusnormi, et teha kindlaks, mis kriteeriumide kohaselt võib juriidilisele isikule süüks panna tema seaduslike esindajate või muude töötajate tegevust. Sõltuvalt olukorrast võib rikkumiste süüks panemine nõuda järelevalvekohustuse rikkumist. Ometi tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, et Schindler Holding tegi kõik, mis võimalik, et takistada oma tütarettevõtjate tegevust, mis oli vastuolus EÜ artikliga 81.

80      Komisjoni sõnul tuginevad apellandid väitele, mida nad Üldkohtusse esitatud hagis ei olnud esitanud ja mis tuleb seega vastuvõetamatuks tunnistada. Igal juhul põhineb see argument vääral eeldusel, mille kohaselt ei olevat emaettevõtja suhtes ühtegi rikkumist tuvastatud.

 Euroopa Kohtu hinnang

81      Tuleb märkida, et apellandid viitavad esimeses kohtuastmes esitatud hagi kaheteistkümnendale väitele, jättes sama täpsustamata vaidlustatud kohtuotsuse punktid, mida nad vaidlustavad, olgugi et käesoleva kohtuotsuse punktis 43 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb täpselt märkida nii selle otsuse vaidlustatavad osad, mille tühistamist taotletakse, kui ka seda nõuet otseselt toetavad õiguslikud argumendid.

82      Igal juhul, isegi kui on viidatud väidete analüüsimise järjekorrale, mille Üldkohus tõi välja vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48, võib eeldada, et kõnealuse kohtuotsuse osa, millele kuuendas väites viidatakse, moodustub kohtuotsuse punktidest 63–92, milles Üldkohus analüüsis väidet vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse kohta, mis tuleneb Schindler Holdingule solidaarse vastutuse panemisest. Neis punktides ei käsitleta aga juriidilisele isikule tema seaduslike esindajate või töötajate tegevuse süüks panemist, vaid hoopis emaettevõtjale tema tütarettevõtjate tegevuse süüks panemist.

83      Kui apellandid soovivad vaidlustada juriidilisele isikule tema seaduslike esindajate või töötajate tegevuse süüks panemist, siis on tegemist uue väitega, mis on apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu. Nimelt, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 55 meenutatud kohtupraktikast, on Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses reeglina piiratud kohtuasja sisuliselt arutanud kohtus käsitletud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega.

84      Neist asjaoludest järeldub, et kuues väide ei täpsusta vaidlustatud kohtuotsuse vaidlustatud punkte õiguslikult piisavalt, see väide on vastuse saamiseks liiga ebaselge ja igal juhul uus. Seetõttu on see väide vastuvõetamatu.

 Seitsmes väide, et Schindler Holdingu solidaarvastutuse tunnustamisel on rikutud õigusnormi

 Poolte argumendid

85      Apellandid vaidlevad oma seitsmenda väitega vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 63–92, millega Üldkohus lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi kaheteistkümnenda väite, millega apellandid väitsid, et Schindler Holdingu solidaarvastutuse tekkimise tingimused rikkumiste eest, mille panid toime tema tütarettevõtjad, ei olnud täidetud.

86      Nad väidavad, et Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktika, mis lubab panna solidaarvastutuse emaettevõtjale rikkumiste eest, mille on toime pannud tema tütarettevõtjad, rikub siseriiklikku äriühinguõigust, mis reeglina ei luba laiendada õiguslikult eraldiseisvate juriidiliste isikute vastutust ja mis järgivad aktsionäride ja liikmete piiratud vastutuse põhimõtet äriühingu võlgade eest. Nimelt ei tunne liikmesriikide õiguskorrad emaettevõtja vastutust üksnes eeldatava mõju alusel, mida emaettevõtja juhatus tütarettevõtjatele avaldab.

87      Piiratud vastutuse põhimõtet tunnustab ka liidu teisene õigus. Apellandid viitavad selles osas nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta (EÜT L 294, lk 1; ELT eriväljaanne 06/04, lk 251) artikli 1 lõikele 2, mis näeb ette, et „SE kapital jaguneb aktsiateks. Iga aktsionär vastutab ainult oma märgitud kapitali eest”. Nad viitavad samuti ettepaneku: Nõukogu määrus Euroopa osaühingu põhikirja kohta (COM (2008) 396 (final)) artikli 3 lõike 1 punktile b, mille kohaselt „osanik vastutab ainult selle summa ulatuses, mille eest ta on osakuid märkinud või lubanud märkida”, ja nõukogu 21. detsembri 1989. aasta kaheteistkümnendale äriühinguõiguse direktiivile 89/667/EMÜ ühe osanikuga osaühingute kohta (EÜT L 395, lk 40; ELT eriväljaanne 17/01, lk 104).

88      Apellantide väitel annab ELTL artikli 3 lõike 1 punkt b liidule seadusandliku pädevuse üksnes siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade kehtestamisel. Emaettevõtja ja tütarettevõtja vaheliste suhete raames vastutuse panemise eeskirjade kehtestamine kuulub aga endiselt liikmesriikide pädevusse. Apellandid viitavad selles osas kohtujurist Trstenjaki ettepaneku punktile 57 kohtuasjas, milles tehti 21. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑81/09: Irdyma Typou (EKL 2010, lk I‑10161), ning 16. detsembri 1997. aasta otsusele kohtuasjas C‑104/96: Rabobank (EKL 1997, lk I‑7211, punktid 22–28).

89      Apellandid ei ole nõus sellega, et emaettevõtja solidaarne vastutus tema tütarettevõtjate toime pandud rikkumiste eest on rajatud otsustuspraktikaga, mitte aga seadusandlikul teel, nagu nõuab ELTL artikli 290 lõige 1 ja nagu seda tehti seoses määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 4, mis sätestab ettevõtjate ühenduse liikmete solidaarvastutuse kõnealusele ühendusele määratud trahvi tasumise eest, kui see ühendus ei ole maksevõimeline.

90      Teise võimalusena vaidlevad apellandid vastu 10. septembri 2009. aasta otsusest kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑8237) tulenevale kohtupraktikale, nii nagu Üldkohus seda mõistab, mis toob kaasa emaettevõtja süüta vastutuse. Apellantide sõnul peaks emaettevõtjale olema võimalik ette heita tema enda süüd, mis võib tuleneda tema isiklikust osalemisest rikkumises või teatud kontsernisiseste organisatsiooniliste kohustuste rikkumisest. Schindler Holdingul sellist süüd ei olnud, sest ta tegi kõik mis võimalik, et vältida oma tütarettevõtjate sellist tegevust, mis oleks vastuolus kartelliõigusega, kehtestades ja töötades välja vastavusse viimise programmi, mis on selle valdkonna mudeliks.

91      Kolmanda võimalusena väidavad apellandid, et isegi, kui kohaldada eespool viidatud kohtuotsuses Akzo Nobel jt vs. komisjon kindlaks määratud vastutuse põhimõtteid nii, nagu seda teeb Üldkohus, ei saaks siiski nõustuda Schindler Holdingu vastutusega, sest tema neli tütarettevõtjat tegutsesid oma vastavates liikmesriikides autonoomselt ja Schindler Holding nende igapäevaseid tegevusi ei mõjutanud. Apellandid ei ole nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 86, milles Üldkohus leidis, et nende esitatud tõendid on ebapiisavad, andmata samas neile võimalust esitada kohtumenetluse käigus teisi tõendeid. Apellantide sõnul sisaldas esimeses kohtuastmes esitatud hagi piisavalt andmeid ja komisjoni kohustus oli esitada vastupidist kinnitavaid tõendeid.

92      Apellandid ei ole samuti nõus „kaubanduspoliitika” mõiste laia tõlgendusega, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 välja tõi. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleks tõendada autonoomset tegutsemist, mitte aga kaubanduspoliitikat laias tähenduses.

93      Lõpuks ei ole apellandid nõus Üldkohtu hinnanguga, mida nad peavad paradoksaalseks ja milles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 tuletas Schindler Holdingu poolt oma tütarettevõtjate suhtes kontrolli avaldamise asjaolust, et oluline vastavusse viimise programm oli kehtestatud kontserni tasandil ja et selle järgimist kontrolliti korrapäraste auditite ja muude meetmete abil.

94      Komisjon väidab, et seitsmenda väite esimene osa on vastuvõetamatu osas, milles apellandid ei kritiseeri vaidlustatud kohtuotsust ja esitavad uue väite liidu pädevuse puudumise kohta.

95      Igal juhul eelistab see lähenemisviis äriühinguõigusesse kuuluvat ettevõtja mõistet majandusliku ja funktsionaalse ettevõtja mõiste ees, mis kehtib liidu konkurentsiõiguses, ning see ei ole põhjendatud. Vastupidi apellantide väidetele ei ole tegemist sellise vastutuse korraga, mis põhineb teiste tegevuse eest vastutuse panemisel, ega juriidiliste isikute osanikele regressi korras vastutuse panemisega, vaid tegemist on vastutuse korraga, mis tugineb asjaolule, et asjaomased äriühingud moodustavad ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses (vt 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09: Elf Aquitaine vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑8947, punkt 88). See kord erineb seega sellest, mis on sätestatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 4, mis käsitleb mitut ettevõtjat.

96      Seoses eeldusega, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju, väidab komisjon, et see põhineb nagu iga tõendki alguses tüüpilisele põhjuslikule seosele, mida kinnitab kogemus. Asjaolu, et eelduse ümberlükkamiseks vajalike vastupidiste tõendite esitamine on raske, ei tähenda iseenesest, et see eeldus on ümberlükkamatu. Kõnealusest eeldusest lähtumine ei tähenda antud juhul ka tõendamiskoormise ümberpööramist, mis oleks vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. Tegemist on tõendamise, mitte aga süüks panemise eeskirjadega. Muu hulgas ilmneb Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et eeldus, isegi kui seda on raske ümber lükata, jääb mõistlikkuse piiridesse, kui see on proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga, kui on olemas võimalus esitada vastupidiseid tõendeid ning kui kaitseõigused on tagatud.

97      Komisjon väidab, et apellantide pelgad tõendamata avaldused ei ole lükanud ümber eeldust, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju. Komisjoni sõnul kinnitavad vastavusse viimise juhised ja neid sidunud organisatsiooniliste struktuuride sisseseadmine antud juhul Schindler Holdingu otsustavat mõju oma tütarettevõtjate suhtes ning need ei vabasta teda vastutusest.

98      Repliigis väidavad apellandid, et nagu nähtub eespool viidatud kohtuotsusest Elf Aquitaine vs. komisjon, ei ole eelduse – et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju – seaduslikkuse küsimust EIÕK artikli 6 suhtes endiselt piiritletud. Nad meenutavad, et vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 30. juuni 2011. aasta otsuse kohtuasjas Klouvi vs. Prantsusmaa (hagiavaldus nr 30754/03) punktile 40 tuleb EIÕK artikli 6 lõiget 2 tõlgendada nii, et sellega tagatud õigused oleksid konkreetsed ja tegelikud, mitte aga teoreetilised ja illusoorsed. Kõnealust eeldust, nagu seda tõlgendab Üldkohus, ei ole aga võimalik ümber lükata. Tegemist ei ole enda süüst tuleneva vastutuse, vaid kollektiivse vastutusega. Apellandid tuginevad selles osas Üldkohtule esitatud tõenditele.

99      Lõpuks väidavad apellandid, et Üldkohtul oli kohustus omal algatusel kontrollida vaidlusaluse otsuse põhjendusi. Kõnealune otsus ja eelkõige selle põhjendused 629, 630 ja 631 on aga põhjendatud vaid pealiskaudselt ning see ei vasta kriteeriumile, mille Euroopa Kohtu tõi välja eespool viidatud kohtuotsuse Elf Aquitaine vs. komisjon.

100    Komisjon vaidleb vasturepliigis apellantide seisukohale vastu.

 Euroopa Kohtu hinnang

101    Apellandid väidavad seitsmenda väite esimeses osas, et liidu kohtute praktika rikub juriidiliste isikute isikliku vastutuse põhimõtet. Samas, nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktides 65 ja 66 on märkinud, ei oma see põhimõte – kuigi see on iseäranis tähtis eelkõige tsiviilõigusliku vastutuse valdkonnas – tähtsust rikkumise toimepanija määratlemisel konkurentsiõiguses, mille keskmes on ettevõtjate konkreetne tegevus.

102    Aluslepingute koostajad otsustasid kasutada ettevõtja mõistet, et määratleda konkurentsiõiguse rikkumise toimepanija, keda saab karistada vastavalt EÜ artiklitele 81 ja 82, mis nüüd on ELTL artiklid 101 ja 102, mitte aga äriühingu või juriidilise isiku mõistet, mida on kasutatud EÜ artiklis 48, mis käesoleval ajal on ELTL artikkel 54. Viimati mainitud sätte ümber kinnitubki apellantide poolt viidatud tuletatud õigus ja see ei ole seega asjakohane, et määrata kindlaks konkurentsiõiguse rikkumise toimepanija.

103    Liidu kohus on ettevõtja mõistet selgitanud ja selle all tuleb mõista majandusüksust isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 55, ja Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika).

104    Sellest järeldub, et olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 seda kohtupraktikat meenutanud, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui leidis kõnealuse kohtuotsuse punktis 67, et juhul kui majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal selle rikkumise eest ka vastutada.

105    Apellandid väidavad seitsmenda väite teises osas, et liidul puudub seadusandlik pädevus määrata kindlaks emaettevõtja ja tütarettevõtja vaheliste suhete raames vastutuse panemise eeskirjad ning et sellise elementaarse mõiste õiguslik defineerimine nagu konkurentsieeskirjade rikkumise toimepanija on seadusandja, mitte aga liidu kohtute ülesanne.

106    Ometi ei nimeta apellandid elemente, mida nad vaidlustatud kohtuotsuses kritiseerivad ja selle kohtuotsuse punktide 63–92 lugemine ei võimalda leida vähimatki vihjet sellisele argumendile. Järelikult tuleb see argument oma uudsuse või igal juhul täpsuse täieliku puudumise tõttu vastuvõetamatuks tunnistada.

107    Apellandid vaidlustavad oma repliigis eespool viidatud kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon tuleneva kohtupraktika põhjendatuse seoses EIÕK artikliga 6, väites, et eelduse, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju, seaduslikkuse küsimust ei ole kõnealuse sätte suhtes endiselt piiritletud. Euroopa Kohus on aga eespool viidatud kohtuotsuse Elf Aquitaine vs. komisjon punktis 62 meenutanud, et eeldus, isegi kui seda on raske ümber lükata, jääb vastuvõetavatesse piiridesse, kui see on proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga, kui on olemas võimalus esitada vastupidiseid tõendeid ning kui kaitseõigused on tagatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 23. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑45/08: Spector Photo Group ja Van Raemdonck, EKL 2009, lk I‑12073, punktid 43 ja 44, ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas Janosevic vs. Rootsi, Recueil des arrêts et décisions 2002‑VII, punkt 101 jj).

108    Emaettevõtja poolt oma 100‑protsendilisele või peaaegu 100‑protsendilisele tütarettevõtjale mõju avaldamise eeldus püüab eelkõige tekitada tasakaalu esiteks sellise eesmärgi olulisuse – milleks on konkurentsieeskirjade, eriti EÜ artikli 81 vastase tegevuse hukkamõistmine ja sellise tegevuse kordumise ärahoidmine – ning teiseks liidu teatud üldpõhimõtete nõuete vahel, milleks on eelkõige süütuse presumptsioon, karistuste individuaalsuse põhimõte, õiguskindlus ja kaitseõigused, sh poolte võrdsuse põhimõte (eespool viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 59). Sellest järeldub, et selline eesmärk on taotletava õiguspärase eesmärgiga proportsionaalne.

109    Esiteks põhineb see eeldus tõdemusel, et välja arvatud erandjuhtudel võib äriühing, kellel on tütarettevõtja kapitalis ainu- või peaaegu ainuosalus, üksnes selle osaluse tõttu mõjutada otsustavalt selle tütarettevõtja tegevust, ning teiseks saab selle mõjuvõimu tegeliku kasutamise puudumist tavaliselt kõige tõhusamalt tuvastada nendes üksustes, kelle suhtes sellist eeldust kohaldatakse. Siiski on kõnealune eeldus ümberlükatav ja üksused, kes soovivad selle ümber lükata, võivad esitada kogu asjakohase teabe majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis tütarettevõtjat ja emaettevõtjat seovad ning mida nad peavad selliseks, mis võib tõendada, et tütarettevõtja ja emaettevõtja ei ole üks majandusüksus, vaid et tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (vt 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 29; eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61, ja eespool viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punktid 57 ja 65).

110    Lõpuks peab komisjon enne emaettevõtja suhtes otsuse tegemist ta ära kuulama ja selle otsuse võib teostada kontrolli liidu kohus, kes peab otsustama, kas kaitseõigusi on järgitud.

111    Sellest järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui toetas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 põhimõtet, mille kohaselt esineb eeldus, et emaettevõtja vastutab oma sellise tütarettevõtja tegevuse eest, kelle aktsia- või osakapitalis tal on ainuosalus.

112    Seitsmenda väite kolmandas osas vaidlustavad apellandid asjaolu, et Üldkohus kohaldas eespool viidatud kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon tulenevat kohtupraktikat, ja väidavad, et Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 kaubanduspoliitika mõiste liiga laia tõlgenduse. Tuleb aga meenutada, et tegemaks kindlaks, kas tütarettevõtja määrab oma tegevuse turul kindlaks iseseisvalt, tuleb arvesse võtta kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seda tütarettevõtjat ja emaettevõtjat ühendavad ja mis võivad sõltuvalt olukorrast muutuda, mistõttu ei saa neid ammendavalt loetleda (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 73 ja 74, ning Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 58). Kaubanduspoliitika on seega üks element teiste seas ja pealegi, vastupidi apellantide väidetele, ei tohi seda tõlgendada kitsalt.

113    Apellandid väidavad sisuliselt veel seda, et Schindler Holdingule ei saa vastutust panna, kuna ta oli rakendanud vastavusse viimise programmi. Niivõrd kui seda argumenti tuleb pidada vastuvõetavaks, kuna see on suunatud Üldkohtu kasutatud hindamiskriteeriumi vastu, piisab, kui tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, et asjaolu, et Schindler Holding võttis vastu käitumisjuhendi eesmärgiga takistada konkurentsiõiguse ja sellega seotud suuniste rikkumisi oma tütarettevõtjate poolt, ei muuda esiteks midagi tema suhtes tuvastatud rikkumise tegelikkuse seisukohast ja teiseks ei võimalda see tõendada, et nimetatud tütarettevõtjad otsustasid iseseisvalt oma kaubanduspoliitika üle.

114    Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 leidis, rääkimata iseendale vastu, viitab käitumisjuhendi rakendamine pigem emaettevõtja tegelikule kontrollile tütarettevõtjate kaubanduspoliitika üle. Asjaolust, et tema tütarettevõtjate mõned töötajad seda käitumisjuhendit ei järginud, ei piisa tõendamaks nende tütarettevõtjate kaubanduspoliitika iseseisvat laadi.

115    Lõpuks ei ole apellandid nõus Üldkohtu hinnanguga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, mille kohaselt ei olnud nad esitanud oma väidete kinnitamiseks tõendeid ja et igal juhul ei piisa sellistest väidetest selleks, et lükata ümber emaettevõtja poolt tütarettevõtjate suhtes otsustava mõju avaldamise eeldust. Tuleb siiski meeles pidada, et tõendite hindamine on Üldkohtu pädevuses ja et apellatsioonimenetluses ei saa Euroopa Kohus seda kontrollida.

116    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et seitsmes tuleb osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kaheksas väide, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud trahvi ülempiiri on rikutud

 Poolte argumendid

117    Kaheksanda väitega vaidlustavad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse punkte 362–364. Nad leiavad, et õiguslikult väär on argument, mille kohaselt emaettevõtja ja tema tütarettevõtjad moodustavad ühe ettevõtja ning seetõttu tuleb trahvide kogusumma kindlaksmääramiseks arvestada kontserni käivet.

118    Komisjon leiab, et kaheksas väide ei ole põhjendatud samadel kaalutlustel, mida ta esitas seitsmenda väite raames.

 Euroopa Kohtu hinnang

119    Nagu seitsmendale väitele vastates just tõdeti, ei ole õiguslikult väär argument, mille kohaselt emaettevõtja ja tema tütarettevõtjad võivad moodustada ja antud juhul moodustavadki ühe ettevõtja.

120    Seega tuleb kaheksas väide tagasi lükata.

 Üheksas väide, et rikutud on omandiõigust

 Poolte argumendid

121    Apellandid ei ole oma üheksandas väites nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 185–196, millega Üldkohus lükkas tagasi nende esimeses kohtuastmes esitatud hagi kuuenda väite. Nad leiavad, et rahvusvahelist õigust rikkuva trahvide kindlaksmääramise tagajärg on sama, mis sundvõõrandamine. Asudes seisukohale, nagu ta seda tegi, rikkus Üldkohus harta artikli 17 lõiget 1 ja EIÕK lisaprotokolli artiklit 1. Kohus ei kontrollinud ekslikult, kas kõnealust trahvi saab pidada proportsionaalseks vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, eelkõige 11. jaanuari 2007. aasta otsusele kohtuasjas Mamidakis vs. Kreeka (hagiavaldus nr 35533/04), vaid ta viitas üksnes enda ja Euroopa Kohtu praktikale, samas kui Lissaboni lepingu jõustumisest tingituna oli ta kohustatud analüüsima oma varasemat kohtupraktikat kriitiliselt, võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat.

122    Lisaks sellele põhineb Üldkohtu arutluskäik vääral eeldusel, st sellel, et Schindler Holding ja tema tütarettevõtjad moodustavad ühe majandusüksuse.

123    Komisjon väidab, et esimeses kohtuastmes esitatud hagis ei toonud apellandid välja omandiõigust kui põhiõigust. See selgitab asjaolu, miks Üldkohus ei võtnud seisukohta seoses harta või Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud kohtuotsusega Mamidakis vs. Kreeka. Igal juhul teostas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 191–195 proportsionaalsuse kontrolli samamoodi, nagu seda tegi Euroopa Inimõiguste Kohus oma eespool viidatud kohtuotsuses Mamidakis vs. Kreeka.

 Euroopa Kohtu hinnang

124    Nagu Euroopa Kohus seda käesoleva kohtuotsuse punktis 32 on meenutanud, ei kujuta EIÕK endast liidu õiguskorda formaalselt integreeritud instrumenti, kuna liit ei ole selle konventsiooniga ühinenud. Siiski on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhiõigused ja nende seas ka omandiõigus lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus (vt selle kohta 13. detsembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 44/79: Hauer, EKL 1979, lk 3727, punktid 15 ja 17). Lisaks sellele on omandiõiguse kaitse sätestatud harta artiklis 17.

125    Apellandid heidavad käesolevas asjas Üldkohtule ette asjaolu, et kohus ei teostanud proportsionaalsuse kontrolli seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, eelkõige selle kohtu eespool viidatud otsusega Mamidakis vs. Kreeka, vaid viitas üksnes enda ja Euroopa Kohtu praktikale.

126    Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et apellandid ei ole kordagi tuginenud omandiõiguse kui põhiõiguse kaitsele. Hoopis vastupidi, apellandid täpsustasid esimeses kohtuastmes esitatud hagi punktis 97, et „[a]sjaolu, kas ja mil määral Euroopa Ühendus ettevõtjate eraomandit näiteks põhiõiguste raames juba kaitseb, ei ole eriti oluline”. Seevastu viitasid nad samas punktis 97 „spetsiifilisele kaitsestandardile rahvusvahelises õiguses, mida kohaldatakse Euroopa Ühenduses investeerivate välismaiste ettevõtjate kasuks”.

127    Järelikult ei saa apellandid Üldkohtule ette heita sellistele väidetele vastamata jätmist, mida nad esitanudki pole. Pealegi ei väida nad, et Üldkohus oleks pidanud omal algatusel teostama proportsionaalsuse kontrolli seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.

128    Igal juhul niivõrd, kui apellandid viitavad harta rikkumisele, saavad nad tuvastada õigusnormi rikkumist Üldkohtu kontrolli teostamisel üksnes tõendades, et kohus ei omistanud omandiõigusele sama tähendust ja ulatust kui see, mida pakub EIÕK.

129    Mis puudutab Schindler Holdingu ja tema tütarettevõtjate käsitamist majandusüksusena, siis piisab märkimisest, et tegemist ei ole vale eeldusega Üldkohtu arutluskäigus, vaid konkurentsiõiguse aluspõhimõttega, mida on väljakujunenud kohtupraktikas käsitletud, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 101–103 seitsmendale väitele vastates just meenutati. Konkurentsiõiguse rikkumise toimepanija määratlemisel viidatakse majandusüksustele isegi siis, kui õiguslikult koosnevad need majandusüksused mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust.

130    Järelikult tuleb üheksas väide tagasi lükata.

 Kümnes väide, et 1998. aasta suuniseid on rikutud, kuna trahvi arvutamisel kasutatud lähtesummad on liiga suured

 Poolte argumendid

131    Apellandid vaidlevad kümnenda väitega vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 197–270, millega Üldkohus lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi seitsmenda väite. Nad leiavad, et Üldkohus kohaldas 1998. aasta suuniseid puudutavat kohtupraktikat valesti ja järeldas ekslikult, et rikkumiste mõju ei ole mõõdetav. Apellandid väidavad esiteks, et nad esitasid tõendeid selle kohta, et kokkulepetel puudus mõju või see oli vähene, ning teiseks, et selle mõju oleks saanud ökonomeetrilise ekspertiisi abil kindlaks teha. Kuna komisjon sellist ekspertiisi ei teinud, oleks Üldkohus omal algatusel pidanud tegema uurimistoiminguid ja teostama oma täielikku pädevust määruse nr 1/2003 artikli 31 tähenduses.

132    Komisjon vaidleb apellantide argumentidele vastu.

 Euroopa Kohtu hinnang

133    Kümnenda väitega ei vaidlusta apellandid mitte rikkumiste kvalifitseerimist „väga rasketeks rikkumisteks” pelgalt nende laadi ja geograafilise ulatuse alusel, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktis 217 meenutatud vaidlusaluse otsuse põhjendusest 671, vaid üksnes Üldkohtu hinnangut, mille kohaselt ei olnud kartellikokkuleppe tegelikku mõju võimalik mõõta.

134    Nagu aga kohtujurist seda oma ettepaneku punktis 178 on meenutanud, tuleneb hästi välja kujunenud kohtupraktikast, et kuigi rikkumise tegelik mõju turule on tegur, mida tuleb rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta, on see vaid üks tegur mitme teguri hulgas, nagu näiteks rikkumise laad ja geograafilise turu suurus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 129). Sellest järeldub, et konkurentsivastase tegevuse mõju ei ole iseenesest sobiva trahvisumma hindamisel määrav tegur. Eelkõige võivad tahtluse aspektiga seotud tegurid omada suuremat tähtsust kui tegevuse mõjuga seotud tegurid, iseäranis juhul, kui tegemist on eriti raskete rikkumistega, nagu seda on turgude jagamine, mis on käesolevaski asjas esinev tegur (vt 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑194/99 P: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10821, punkt 118; 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punkt 96, ning 12. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑554/08 P: Carbone‑Lorraine vs. komisjon, punkt 44).

135    Lisaks sellele nähtub 1998. aasta suuniste punkti 1A esimesest lõigust, et sellist mõju tuleb arvesse võtta vaid juhul, kui seda saab mõõta (9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑511/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑5843, punkt 125, ja eespool viidatud kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 74).

136    Järelikult, kui Üldkohus oleks võtnud arvesse kõnealuse rikkumise tegelikku mõju turule, eeldusel et see mõju oli tõepoolest mõõdetav, oleks ta seda teinud täiendavalt (vt selle kohta 13. detsembri 2012. aasta määrus kohtuasjas C‑654/11 P: Transcatab vs. komisjon, punkt 43, ja 13. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑511/11 P: Versalis vs. komisjon, punktid 83 ja 84).

137    Sellest järeldub, et kümnes väide, eeldusel et see on põhjendatud, ei saa seada kahtluse alla Üldkohtu hinnangut vaidlustatud kohtuotsuse punktis 232, mille kohaselt tuleb vaidlusaluse otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumise „väga raskeks” kvalifitseerimise õiguspärasust vaidlustavad argumendid tagasi lükata.

138    See väide ei ole järelikult tulemuslik.

 Üheteistkümnes väide, et rikutud on 1998. aasta suuniseid, kuna trahve vähendati kergendavate asjaolude alusel liiga vähe

 Poolte argumendid

139    Apellandid ei ole oma üheteistkümnendas väites nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 271–279, milles Üldkohus õigustas komisjoni otsust kergendava asjaoluna mitte arvestada rikkumise vabatahtlikku lõpetamist Schindleri kontserni poolt Saksamaal, tuginedes asjaolule, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt saab 1998. aasta suuniste punkti 3 kolmanda taande alusel kergendavat asjaolu kohaldada vaid juhul, kui rikkumine lõpetati komisjoni sekkumise tõttu. Apellantide sõnul ei ole Üldkohtu hinnang kooskõlas eespool viidatud kohtuotsusega Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, mis puudutas kartellikokkulepet, mille olid lõpetanud kõik osalised enne komisjoni sekkumist, samas kui antud juhul taganes kartellikokkuleppest vaid üks ettevõtja. Pealegi on ekslik argument, et rikkumise vabatahtlik lõpetamine on juba piisavalt arvesse võetud selle kestuses. Lõpuks, Üldkohtu hinnangut vaidlustatud kohtuotsuse punktis 275, mille kohaselt takistab kokkulepete ilmselgelt õigusvastane laad kergendava asjaolu kohaldamist, toetavad vaid Üldkohtu otsused, mitte aga Euroopa Kohtu omad.

140    Apellandid ei ole samuti nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 282, milles Üldkohus lükkas tagasi argumendi, et Schindleri kontserni koostatud vastavusse viimise programmi tuleb arvestada kergendava asjaoluna. Apellantide sõnul ei ole küsimus, kas vastavusse viimise meetmed suudavad „muuta rikkumise tegelikkust”, määrav. Ainus määrav asjaolu on see, et kehtestades sisemisi meetmeid, soovis Schindleri kontsern rikkumisi vältida, ja et Schindler Holding tegi selleks kõik mis võimalik. Trahvi tulnuks veelgi rohkem vähendada, sest üks Schindleri kontserni koostatud vastavusse viimise süsteemi kõrvalmõjusid on muuta siiski toime pandud rikkumiste avastamine sisemiselt raskemaks, kuna rikkumisi toimepanevaid töötajaid ähvardavad karmid karistused.

141    Komisjon väidab, et apellandid ei vaidle vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 276 sisalduvatele sedastustele, mis puudutavad asjaolusid, milles apellandid rikkumise lõpetasid, st et nad lahkusid asjaomasest kartellist üksnes seetõttu, et nad ei jõudnud teiste osalejatega kokkuleppele selles, et neile antaks palju suurem turuosa.

142    Seoses vastavusse viimise programmi arvesse võtmisega väidab komisjon, et sellise programmi tulemus on ideaalis konkurentsivastaste tegevuste puudumine, mitte aga trahvi vähendamine osalemise eest kartellikokkuleppes, mis siiski aset leidis.

 Euroopa Kohtu hinnang

143    Tõdedes fakti, mille kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 276, et „toimikust nähtuvalt lahkus Schindler[i kontsern] kartellist üksnes erimeelsuse tõttu teiste osalejatega, mis tulenes sellest, et viimati nimetatud keeldusid talle andmast suuremat turuosa”. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 274 ja 275 meenutatud kohtupraktikat ja kõnealust fakti arvestades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi apellantide argumendi rikkumise vabatahtliku lõpetamise kohta.

144    Mis puudutab Schindleri kontserni kehtestatud vastavusse viimise programmi, siis nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 185 välja on toonud, ei olnud sellel ilmselgelt positiivset mõju ja muutis hoopis asjaomaste rikkumiste väljaselgitamise raskemaks. Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, lükates apellantide sellekohase argumendi tagasi.

145    Seetõttu ei ole üheteistkümnes väide põhjendatud.

 Kaheteistkümnes väide, et rikutud on 2002. aasta suuniseid, kuna trahvide summat vähendati koostöö tegemise eest liiga vähe

 Poolte argumendid

146    Apellandid ei ole oma kaheteistkümnendas väites nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 287–361, milles Üldkohus lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi üheksanda väite.

147    Esiteks vaidlevad nad vastu sellele, et trahve vähendati liiga vähe ja 2002. aasta koostööteatist kohaldati ebavõrdselt.

148    Eelkõige ei ole nad nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 296, milles Üldkohus leidis, et komisjonil on märkimisväärne kaalutlusõigus, ja kohtuotsuse punktiga 300, milles kohus otsustas, et vaidlustada võib vaid selle kaalutlusõiguse piiride ilmselget ületamist. Apellantide sõnul sellist kaalutlusõigust ei eksisteeri ja Üldkohtul oli kohustus kontrollida vaidlusalust otsust terves ulatuses seoses trahvisumma kindlaksmääramisega, teostades nii täielikku pädevust, mis talle on antud määruse nr 1/2003 artikliga 31.

149    Lisaks eksis Üldkohus, kui lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 309 tagasi avalduse, mille apellandid olid komisjonile esitanud.

150    Lõpuks kohaldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 312–319 vääralt võrdse kohtlemise põhimõtet tõendite suhtes, mille olid esitanud apellandid.

151    Teiseks ei ole apellandid nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 350–361, milles Üldkohus lükkas osaliselt tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi üheksanda väite, milles nad väitsid, et trahvi vähendamine 1% võrra oli nende koostöö eest väljaspool 2002. aasta koostööteatist liiga vähe, kuna nad ei vaielnud vastu faktidele, mis sisaldusid vastuväiteteatises. Nad leiavad, et Üldkohtu arutluskäik on väär ja varasema kohtupraktikaga vastuolus.

152    Komisjon leiab, et Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 308 õigesti põhjuse, miks apellantide avaldus tähendusväärne ei olnud, mis on aga vajalik tingimus selleks, et vähendada trahvi 2002. aasta koostööteatise punkti 21 alusel. Tegemist on faktihinnanguga, mida Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses ei kontrolli.

153    Seoses argumendiga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta väidab komisjon, et apellandid vaikivad „süsteemi üksikasjalike selgituste” osas, mille esitas üks kartellis osalenud ettevõtja ja mis annavad selle ettevõtja leebema kohtlemise taotlusele olulise lisaväärtuse.

154    Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 350–361 osas väidab komisjon, et 1998. aasta suuniste punkti 3 kolmanda taande alusel kergendava asjaolu kohaldamise eesmärk ei ole pakkuda iga hinnaga leevendust rahuldamata jäetud leebema kohtlemise taotluste või nende taotluste ebapiisava rahuldamise eest, sest see seaks kahtluse alla 2002. aasta koostööteatise innustava mõju ja sellest teatisest tulenevad koostöökohustused, kuna just üksnes siis, kui on antud „oluline lisaväärtus” ja aluseks on võetud koostöö kuupäev, võimaldatakse järgulisi vähendusi.

 Euroopa Kohtu hinnang

155    Tuleb meenutada, et kui liidu kohus teostab kontrolli konkurentsiõiguse rikkumiste eest trahve määrava otsuse seaduslikkuse üle, ei saa ta tugineda kaalutlusruumile, mis on komisjonil, ei selliste tõendite valikul, mida on arvesse võetud 1998. aasta suunistes nimetatud kriteeriumide kohaldamisel, ega ka nende tõendite hindamisel, et loobuda põhjalikust õiguslike ja faktiliste asjaolude kontrollimisest (eespool viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 62). Sama reegel kehtib ka siis, kui kohus kontrollib, kas komisjon on 2002. aasta koostööteatist õigesti kohaldanud.

156    Kuigi punktides 295–300 Üldkohtu välja toodud põhimõtted ei vasta sellele kohtupraktikale, tuleb siiski kontrollida, kuidas Üldkohus käesolevas kohtuasjas oma kontrolli teostas, et teha kindlaks, kas ta on neid põhimõtteid rikkunud. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 191 on märkinud, on otsustav see, millist kriteeriumi on Üldkohus tegelikult kohaldanud asjaomase ettevõtja ja komisjoni vahelise koostöö lisaväärtuse konkreetsel hindamisel.

157    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 301–349 analüüsis Üldkohus apellantide esitatud tõendeid, et teha kindlaks, kas need andsid olulise lisaväärtuse 2002. aasta koostööteatise punkti 21 tähenduses.

158    Isegi kui see analüüs sisaldab faktihinnanguid, mida Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses ei kontrolli, tuleb tõdeda, et Üldkohus viis läbi süvendatud kontrolli, mille raames ta ise hindas tõendeid, viitamata komisjoni kaalutlusõigusele ja põhjendades oma otsust üksikasjalikult.

159    Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 309 ja 312–319 kohta esitatud kriitika osas tuleb tõdeda, et sellega seatakse kahtluse alla Üldkohtu faktihinnangud, mida Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses ei kontrolli. Igal juhul ei takista võrdse kohtlemise põhimõte kohtlemast soodsamalt üksnes seda ettevõtjat, kes annab olulise lisaväärtuse 2002. aasta koostööteatise punkti 21 tähenduses, kui selle sätte eesmärk on õiguspärane.

160    Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 350–361 kohta esitatud kriitika tuleb aga tunnistada põhjendamatuks komisjoni esitatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 154 välja toodud põhjusel.

161    Seetõttu ei ole kaheteistkümnes väide põhjendatud.

 Kolmeteistkümnes väide, et trahvide summa on ebaproportsionaalne

 Poolte argumendid

162    Apellandid ei ole oma kolmeteistkümnendas väites nõus vaidlustatud kohtuotsuse punktidega 365–372, milles Üldkohus lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi kümnenda väite. Nad väidavad, et Üldkohtu arutluskäigu eeldus on väär, sest rikkumisi ei saa süüks panna Schindler Holdingule. Lisaks sellele ei saa trahvi pidada proportsionaalseks üksnes sel alusel, et see ei ületa ülempiiri, milleks on 10% käibest. Harta artiklist 49 tuleneb, et trahvi proportsionaalsuse analüüsimine on eraldiseisev aspekt, mis lisandub käibest 10‑protsendilise ülempiiri järgimise kontrollile. Nad viitavad selles osas Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud kohtuotsusele Mamidakis vs. Kreeka, milles see kohus tunnistas ebaproportsionaalseks trahvi, mille summa oli ligikaudu 8 miljonit eurot.

163    Komisjon väidab, et kolmeteistkümnes väide ei ole põhjendatud.

 Euroopa Kohtu hinnang

164    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse raames õigusküsimusi käsitledes asendada Üldkohtu hinnangut võrdsuse põhjendustel oma hinnanguga, kui Üldkohus andis oma hinnangu täieliku pädevuse raames ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest neile määratud trahvisummade üle otsustades (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 245).

165    Ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tal tuvastada, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu (22. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑89/11 P: E.ON Energie vs. komisjon, punkt 126).

166    Käesoleval juhul ei piirdunud Üldkohus vaid kontrollimisega, kas trahvide summa ei ületa käibest 10% ülempiiri, mis on sätestatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus, vaid analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 368–370 trahvide proportsionaalsust süvitsi.

167    Mis puudutab kriitikat selle kohta, et arvesse on võetud Schindler Holdingu käivet, siis see põhineb vääral eeldusel seoses ettevõtja mõiste kasutamise õiguspärasusega, nagu nähtus vastusest seitsmendale väitele.

168    Seoses viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud kohtuotsusele Mamidakis vs. Kreeka ja niivõrd, kui see on asjakohane konkurentsivaldkonna kohtuasjas, mis puudutab äriühingut ja tema tütarettevõtjaid, mitte aga füüsilist isikut, tuleb rõhutada, nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktis 214 on märkinud, et isikule, kellele trahv on määratud, trahviga kaasnevat ebaproportsionaalset koormust ei saa hinnata ainuüksi trahvisumma alusel. See sõltub eelkõige ka trahvi adressaadi maksevõimest.

169    Selles osas tuleb rõhutada, et juhul kui trahvid määratakse ettevõtjale, mis kujutab endast majandusüksust ja mis vaid formaalselt koosneb mitmest juriidilisest isikust, siis ei tule nende juriidiliste isikute maksevõimet arvesse võtta individuaalselt. Neil asjaoludel, võttes arvesse asjaomaste tegevuste raskust ning Schindleri kontserni suurust ja majanduslikku võimsust, tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 370 õigesti, et apellantidele määratud trahvide summa moodustab ligikaudu 2% nende konsolideeritud käibest aastal 2005, mida ei saa aga Schindleri kontserni suurusega võrreldes pidada ebaproportsionaalseks.

170    Nendest asjaoludest tuleneb, et kolmeteistkümnes väide ei ole põhjendatud.

171    Kuna apellantide ühegi väitega ei ole nõustutud, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

172    Kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

173    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellantidelt ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista apellantidelt, kes ühtlasi kannavad ise enda kohtukulud. Kuna nõukogu ei ole nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellantidelt, vaid on palunud teha Euroopa Kohtul sobiv otsus kohtukulude jagamise kohta, siis tuleb nõukogu kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud välja Schindler Holding Ltd‑lt, Schindler Management AG‑lt, Schindler SA‑lt, Schindler Sàrl‑lt, Schindler Liften BV‑lt ja Schindler Deutschland Holding GmbH‑lt ning jätta Schindler Holding Ltd, Schindler Management AG, Schindler SA, Schindler Sàrl, Schindler Liften BV ja Schindler Deutschland Holding GmbH kohtukulud nende endi kanda.

3.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: saksa.