ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)

9. september 2010(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piirangud terrorismivastaseks võitluseks – Rahaliste vahendite külmutamine – Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP ja määrus (EÜ) nr 2580/2001 – Tühistamishagi – Nõuete muutmine – Kohtulik kontroll – Rahaliste vahendite külmutamise liidu meetme rakendamise tingimused

Kohtuasjas T‑348/07,

Stichting Al-Aqsa, asukoht Heerlen (Madalmaad), esindajad: advokaadid J. Pauw, G. Pulles, A. M. van Eik ja M. Uiterwaal,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: E. Finnegan, G.‑J. Van Hegelsom ja B. Driessen,

kostja,

keda toetavad

Madalmaade Kuningriik, esindajad: C. Wissels, M. de Mol ja Y. de Vries,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: P. van Nuffel ja S. Boelaert,

menetlusse astujad,

mille esialgne ese on sisuliselt nõue tühistada hagejat puudutavas osas nõukogu 28. juuni 2007. aasta otsus 2007/445/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/379/EÜ ja 2006/1008/EÜ (ELT L 169, lk 58),

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

koosseisus: president N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud S. Papasavvas ja E. Moavero Milanesi,

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 25. novembri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik ja vaidluse taust

1        Käesoleva kohtuvaidluse õiguslikust raamistikust ja vaidluse taustast kokkuvõtliku ülevaate saamiseks tuleb tutvuda Üldkohtu 11. juuli 2007. aasta otsusega kohtuasjas T‑327/03: Al-Aqsa vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, edaspidi „Al-Aqsa kohtuotsus”), eeskätt selle punktidega 16–21, kus on kirjeldatud hageja Stichting Al-Aqsa vastu Madalmaades algatatud haldus- ja kohtumenetlusi, mille alusel Madalmaade välisminister ja rahandusminister võtsid 3. aprillil 2003 vastu Sanctieregeling terrorisme 2003 (terrorismi valdkonnas sanktsioonide kohaldamiseks võetud määrus, edaspidi „Sanctieregeling”), Algemene Inlichtingen- en Veiligheidsdienst’i (teabe ja julgeoleku üldamet, edaspidi „AIVD”) direktor esitas 9. aprillil 2003. aasta ametliku memorandumi Madalmaade välisministeeriumi poliitosakonna peadirektorile (edaspidi „AIVD memorandum”), Rechtbank te ‘s-Gravenhage, sector civiel recht, voorzieningenrechter (Haagi (Madalmaad) esimese astme kohtu tsiviilkolleegiumi ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik, edaspidi „ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik”) tegi 13. mai 2003. aasta vahemääruse (edaspidi „ajutiste meetmete kohaldamise vahemäärus”) ja sama kohtunik tegi 3. juuni 2003. aasta lõpliku otsuse (edaspidi „ajutiste meetmete kohaldamise otsus”).

2        Kohtuotsusega Al-Aqsa tühistas Üldkohus hagejat puudutavas osas nõukogu 29. mai 2006. aasta otsuse 2006/379/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2005/930/EÜ (ELT L 144, lk 21), ja seda peamiselt seetõttu, et nimetatud otsus ei olnud nõuetekohaselt põhjendatud.

3        23. aprilli 2007. aasta kirjas teavitas Euroopa Liidu Nõukogu hagejat sellest, et tema arvates olid endiselt kehtivad põhjused, millele tugineti hageja esialgsel kandmisel nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207, parandus ELT 2007, L 164, lk 36) lisas toodud loetellu (edaspidi „vaidlusalune loetelu”), ning et seetõttu oli tal kavas hageja nimetatud loetellu edasi jätta. Sellele kirjale oli lisatud seletuskiri põhjendustega, millele nõukogu tugines. Samuti anti hagejale teada, et ta võis esitada nõukogule ühe kuu jooksul märkusi koos kõigi tõendavate materjalidega seoses viimase kavatsusega jätta ta edasi vaidlusalusesse loetellu ning seoses põhjustega, millele nõukogu sellega seonduvalt tugines.

4        Nimetatud kirjale lisatud seletuskirjas oli nõukogu märkinud järgmist:

„[Hageja] asutati 1993. aastal Madalmaades Madalmaade õiguse kohase sihtasutusena. Ta tegeles rahaliste vahendite kogumisega teatud organisatsioonidele, kes kuulusid Palestiina Hamasi liikumisse, kes on kantud [nõukogu 27. detsembri 2001. aasta] ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP [terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217)] artikli 1 lõike 2 tähenduses terroriaktides osalevate rühmituste loetellu. Mitmed nimetatud organisatsioonidest annavad rahalisi vahendeid terroriaktide toimepanemiseks või nende toimepanemisele kaasaaitamiseks. Sellised teod kuuluvad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 [punkti] k kohaldamisalasse ning neid tehakse kõnealuse ühise seisukoha artikli 1 lõike 3 [punktides] i ja iii nimetatud eesmärkidel.

[Hageja] kuulub seega […] määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 [punkti] ii kohaldamisalasse.

[Madalmaade] välisminister ja rahandusminister otsustasid 3. aprilli 2003. aasta ministri määrusega DJZ/BR/219-03 (tuntud Sanctieregeling Terrorisme nime all), mis avaltati Madalmaade Staatscourant’is (ametlik väljaanne) 7. aprillil 2003, külmutada kõik [hagejale] kuuluvad rahalised vahendid. See otsus kinnitati Haagi esimese astme kohtu tsiviilkolleegiumi esimehe 3. juuni 2003. aasta kohtuotsusega LJN AF9389. Nimetatud kohtuotsuses on leitud, et [hagejat] tuleb käsitada Hamasi toetava organisatsioonina, kes võimaldab viimasel panna toime terroriakte või aidata kaasa nende toimepanemisele.

Seega on pädev asutus võtnud [hageja] suhtes vastu otsuse ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.

Nõukogu on veendunud, et [hageja] kandmist [vaidlusalusesse loetellu] õigustanud põhjused on endiselt kehtivad.”

5        Kõnealuses seletuskirjas sel moel viidatud ministri määrus ja kohtuotsus on Sanctieregeling ja ajutiste meetmete kohaldamise otsus.

6        25. mai 2007. aasta kirjas esitas hageja nõukogule vastuseks oma märkused. Ta kritiseeris nii sisulisi põhjuseid, millele nõukogu oli tuginenud õigustamaks hageja jätmist vaidlusalusesse loetellu, kui ka menetlust, mida nõukogu järgis.

7        28. juunil 2007, st pärast kohtuotsuse Al-Aqsa aluseks olnud kohtuasjas suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatud kohtuistungi toimumist 16. jaanuaril 2007, kuid enne kohtuotsuse väljakuulutamist, võttis nõukogu vastu otsuse 2007/445/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/379 ja 2006/1008/EÜ (ELT L 169, lk 58; edaspidi „vaidlustatud otsus”). Selle otsusega jättis nõukogu hageja nime edasi vaidlusalusesse loetellu.

8        Vaidlustatud otsuse põhjendus 4 sätestab:

„Nõukogu vaatas […] määruse […] nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 nõude kohaselt täielikult läbi nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse määrust (EÜ) nr 2580/2001. Sellega seoses on nõukogu võtnud arvesse teatavate asjaomaste isikute, rühmituste ja üksuste poolt nõukogule esitatud märkusi ja dokumente.”

9        Vaidlustatud otsuse põhjendus 5 sätestab:

„Läbivaatamise tulemusel järeldas nõukogu, et käesoleva otsuse lisas loetletud isikud, rühmitused ja üksused on osalenud terroriaktides […] ühise seisukoha [2001/931] […] artikli 1 lõigete 2 ja 3 tähenduses, et pädev asutus võttis nende suhtes vastu otsuse nimetatud ühise seisukoha artikli 1 lõike 4 tähenduses ning et nende suhtes tuleks jätkata määruses nr 2580/2001 sätestatud piiravate erimeetmete kohaldamist.”

10      Vaidlustatud otsusest teatati hagejale nõukogu 29. juuni 2007. aasta kirjaga. Sellele kirjale lisatud seletuskiri (edaspidi „seletuskiri”) on identne nõukogu 23. aprilli 2007. aasta kirjale lisatud seletuskirjaga (vt eespool punkt 3).

 Menetlus ja uued arengud käesolevas kohtuastmes

11      Üldkohtu kantseleisse 12. septembril 2007 saabunud hagiavaldusega algatas hageja käesoleva menetluse, mille esialgne ese oli sisuliselt nõue tühistada osaliselt vaidlustatud otsus.

12      20. detsembril 2007 võttis nõukogu vastu otsuse 2007/868/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks vaidlustatud otsus (ELT L 340, lk 100). Selle otsusega jäeti hageja nimi endiselt vaidlusalusesse loetellu.

13      21. veebruari 2008. aasta kohtumäärusega andis Üldkohtu seitsmenda koja esimees Madalmaade Kuningriigile ja Euroopa Ühenduste Komisjonile loa astuda menetlusse nõukogu toetuseks.

14      Üldkohtu kantseleisse 12. juunil 2008 esitatud kirjas palus hageja luba oma nõuete muutmiseks nii, et hagi hõlmaks ka otsuse 2007/868 tühistamise nõuet teda puudutavas osas. Oma märkustes selle taotluse kohta, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 10. ja 17. juulil 2008, märkis nõukogu, et ta on sellise nõuete muutmisega nõus.

15      15. juulil 2008 võttis nõukogu vastu otsuse 2008/583/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/868 (ELT L 188, lk 21). Selle otsusega jäeti hageja nimi endiselt vaidlusalusesse loetellu.

16      Üldkohtu kantseleisse 10. septembril 2008 esitatud kirjas palus hageja luba oma nõuete muutmiseks nii, et hagi hõlmaks ka otsuse 2008/583 tühistamise nõuet teda puudutavas osas. Oma märkustes selle taotluse kohta, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 10. oktoobril 2008, märkis nõukogu, et oli sellise nõuete muutmisega nõus. Oma märkustes, mis esitati Üldkohtu kantseleisse vastavalt 6. ja 14. oktoobril 2008, ei esitanud Madalmaade Kuningriik ega komisjon sellele vastuväiteid.

17      26. jaanuaril 2009 võttis nõukogu vastu otsuse 2009/62/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/583 (ELT L 23, lk 25). Selle otsusega jäeti hageja nimi endiselt vaidlusalusesse loetellu.

18      15. juunil 2009 võttis nõukogu vastu määruse (EÜ) nr 501/2009, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2009/62 (ELT L 151, lk 14). Selle määrusega jäeti hageja nimi endiselt vaidlusalusesse loetellu.

19      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (seitsmes koda) avada suulise menetluse ning esitas oma kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kaks kirjalikku küsimust.

20      Esiteks tuvastas Üldkohus, et tühistamisnõude muutmise taotlus, mis esitati seoses otsusega 2007/868, oli esitatud pärast EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud kahekuulise tähtaja möödumist kõnealuse otsuse avaldamisest või teatavakstegemisest, mistõttu asjaomase taotluse esitamise kuupäeval ei olnud hagejal enam õigust esitada kõnealuse akti peale kohtulikul teel tühistamishagi. Vaatamata sellele, et kostja ja menetlusse astujad ei esitanud selles osas ühtegi vastuväidet, palus Üldkohus pärast selle meenutamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab see, et hagi on esitatud pärast selleks ette nähtud tähtaega, endast asja läbivaatamist takistavat asjaolu ning et ühenduste kohus võib või isegi peab sellekohase küsimuse tõstatama omal algatusel, pooltel esitada kirjalikult oma arvamus selle kohta, kas nimetatud kahekuuline tähtaeg on kohaldatav ka siis, kui ühenduse akti tühistamise nõue ei ole esitatud mitte hagi, vaid sellise varasema akti tühistamise eesmärgil esitatud hagi nõuete muutmise taotluse raames, mis kõnealuse aktiga tühistati ning asendati; ühenduste kohus lubab põhimõtteliselt sellist nõuete muutmist korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes.

21      Teiseks palus Üldkohus hagejal ja kostjal võtta sõnaselgelt ja kirjalikult seisukoht teatavate märkuste suhtes, mis Madalmaade Kuningriik oli esitanud oma menetlusse astuja seisukohtades seoses võimalustega, mis hagejal olid väidetavalt esiteks ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse peale edasikaebamiseks ning teiseks sisulistes küsimustes hagiga kohtusse pöördumiseks.

22      Pooled vastasid neile küsimustele kirjalikult ettenähtud tähtajaks.

23      Oma kirjalikus vastuses Üldkohtu küsimustele, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 28. oktoobril 2009, palus hageja luba muuta oma nõudeid nii, et esitatud hagi hõlmaks ka otsuste 2008/583 (millest oli trükivea tõttu saanud „otsus 2008/538”) ja 2009/62 ning samuti määruse nr 501/2009 tühistamist osas, milles need teda puudutavad. Üldkohus palus teistel kohtumenetluse pooltel esitada suuliselt oma märkused selle taotluse kohta kohtuistungil.

24      Poolte kohtukõned ning vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 25. novembri 2009. aasta kohtuistungil. Kohtukõne käigus täpsustas hageja, milliste aktide tühistamist ta nõudis teda puudutavas osas. Kostja ning menetlusse astujad märkisid, et nad ei ole põhimõtteliselt vastu nõuete muutmisele, mida hageja taotles oma kirjalikus vastuses Üldkohtu küsimustele; selle kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.

25      22. detsembril 2009 võttis nõukogu vastu rakendusmääruse (EL) nr 1285/2009, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks määrus nr 501/2009 (ELT L 346, lk 39). Selle määrusega jäeti hageja nimi endiselt vaidlusalusesse loetellu.

 Poolte nõuded

26      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus, otsused 2007/868, 2008/583, 2009/62 ja määrus nr 501/2009 teda puudutavas osas;

–        tuvastada, et määrus nr 2580/2001 ei ole tema suhtes kohaldatav;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

27      Oma märkustes Madalmaade Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade kohta teeb hageja ettepaneku esitada Üldkohtu vastava soovi korral tõendeid Madalmaade õiguse kohase ajutiste meetmete kohaldamise menetluse laadi ja olemuse ning ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku pädevuse kohta; nimetatud tõendid seisnevad ekspertide ärakuulamises ja/või õiguskäsiraamatute esitamises.

28      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagi tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

29      Madalmaade Kuningriik ja komisjon toetavad nõukogu nõudeid.

 Õiguslik käsitlus

1.     Kohtumenetluse käigus vaidlustatud otsuse tühistamisest ning muude aktidega asendamisest tulenevad menetluslikud tagajärjed

30      Nagu tuleneb eespool esitatud kokkuvõttest, tühistati ja asendati vaidlustatud otsus pärast hagiavalduse esitamist esiteks otsusega 2007/868, seejärel otsusega 2008/583, seejärel otsusega 2009/62, seejärel määrusega nr 501/2009 ning viimaks rakendusmäärusega nr 1285/2009. Hageja taotles üksteise järel luba muuta oma esialgseid nõudeid nii, et tema hagi hõlmaks ka nende kolme otsuse ja määruse nr 501/2009 tühistamist teda puudutavas osas. Seevastu ei ole ta käesoleva kohtuotsuse väljakuulutamise päeva seisuga taotlenud luba muuta oma nõudeid nii, et tema hagi hõlmaks ka rakendusmääruse nr 1285/2009 tühistamist. Lisaks sellele taotleb ta endiselt varasemate tühistatud ning asendatud aktide tühistamist.

31      Need taotlused tuleb rahuldada ning tuleb asuda seisukohale, et hagejal on õigus nõuda vaidlustatud otsuse, otsuste 2007/868, 2008/583, 2009/62 ja samuti määruse nr 501/2009 tühistamist osas, milles need teda puudutavad, ilma et käesolevas kohtuasjas oleks põhjust teha vahet selle alusel, kas kõnealused taotlused esitati EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul taotluses viidatud akti avaldamisest või teatavakstegemisest või mitte.

32      Selles osas on Üldkohus seisukohal, et kõnealune tähtaeg on põhimõtteliselt kohaldatav nii siis, kui akti tühistamise nõue esitatakse hagi raames, kui ka siis, kui vastav nõue esitatakse poolelioleva kohtumenetluse raames ja vastavalt Euroopa Kohtu 3. märtsi 1982. aasta otsusega kohtuasjas 14/81: Alpha Steel vs. komisjon (EKL 1982, lk 749, punkt 8) alguse saanud kohtupraktikale selliste nõuete muutmiseks esitatud taotluse raames, mis olid suunatud kõnealuse aktiga tühistatud ning asendatud varasema akti tühistamisele.

33      Sellist lahendust õigustab nimelt asjaolu, et hagi esitamise tähtaegu käsitlevad eeskirjad puudutavad avalikku korda ning kohus peab neid kohaldama viisil, mis tagab õiguskindluse ning isikute võrdsuse seaduse ees (Euroopa Kohtu 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑439, punkt 101), vältides kohtumõistmisel mis tahes diskrimineerimist või meelevaldset kohtlemist (Euroopa Kohtu 15. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 152/85: Misset vs. nõukogu, EKL 1987, lk 223, punkt 11).

34      Erandina sellest põhimõttest leiab Üldkohus siiski sarnaselt nõukogule ja komisjonile, et nimetatud tähtaeg ei ole kohaldatav poolelioleva kohtumenetluse raames juhul, kui esiteks on kõnealuse akti ja esimese aktiga tühistatava ja asendatava akti ese seoses huvitatud isikuga sama, need põhinevad peamiselt samadel põhjendustel ning nende sisu on olulises osas samasugune, mistõttu need erinevad üksteisest vaid vastava ratione temporis kohaldamisala poolest, ja teiseks, kui nõuete muutmise taotlus ei tugine ühelegi muule uuele väitele, asjaolule või tõendile kui varasemat akti tühistava ja asendava kõnealuse akti vastuvõtmisele. Selline on just nimelt olukord käesolevas kohtuasjas, nagu möönsid pooled oma kirjalikes ning suulistes märkustes vastuseks Üldkohtu esitatud küsimustele.

35      Sellisel juhul, arvestades seda, et esialgses hagiavalduses määratletud kohtuvaidluse ese ning raamistik on muutunud vaid selle ajaliste piiride osas, ei kahjusta õiguskindlust nimelt kuidagi see, et nõuete muutmise taotlus esitatakse pärast kõnealuse kahekuulise tähtaja möödumist.

36      Selline erand on põhjendatud ka arvestades kohustustega, mis tulenevad tühistavast kohtuotsusest tühistatud akti vastu võtnud institutsioonile seoses meetmetega, mille võtmise kohustuse EÜ artikkel 233 talle sellise kohtuotsuse täitmiseks kehtestab.

37      Selles osas tuleb meenutada, et institutsioon peab sellise kohtuotsuse täitmiseks järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka põhjendusi, millest lähtudes otsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutsiooni täpseks mõistmiseks. Põhjendused näitavad ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid tühistatud akti asendamisel arvestama (Euroopa Kohtu 26. aprilli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86: Asteris jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 2181, punkt 27).

38      Kuigi tühistava kohtuotsuse põhjendustes tuvastatud õigusvastasus paneks esiteks tühistatud akti vastu võtnud institutsioonile kohustuse kõrvaldada see õigusvastasus aktis, millega tühistatud akt asendatakse, võib see mõne konkreetse valdkonna teatud kindla sisuga sätte osas tuua kõnesoleva institutsiooni jaoks kaasa ka muid tagajärgi (vt eespool viidatud kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, punkt 28).

39      Kui – nagu käesolevas kohtuasjas – tühistatakse niisugune rahaliste vahendite külmutamise ühenduse meede, mis tuleb vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 regulaarselt uuesti läbi vaadata, peab selle vastu võtnud institutsioon kõigepealt tagama, et samasuguseid vigu ei tehtaks ning õigusvastasust ei esineks rahaliste vahendite külmutamise meetme jätkuvat kohaldamist sätestavate meetmete puhul, mis võidakse tühistavast kohtuotsusest hilisemat aega puudutavas osas pärast seda tühistavat kohtuotsust vastu võtta (Üldkohtu 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, EKL 2008, lk II‑3019, edaspidi „PMOI I kohtuotsus”, punkt 62; vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, punkt 29).

40      Kuid taas kord tuleb nentida, et kuna tühistav kohtuotsus on tagasiulatuva jõuga, tunnistatakse tühistatud otsus õigusvastaseks alates tema jõustumise kuupäevast (eespool viidatud kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, punkt 30).

41      Käesolevas kohtuasjas võib see tähendada seda, et vaidlustatud otsuse tühistamise korral oleks nõukogul samuti kohustus kõrvaldada kõigist üksteisele järgnevatest rahaliste vahendite külmutamise meetmetest, millega vaidlustatud otsus tühistati ja asendati kuni tühistava kohtuotsuse väljakuulutamiseni, vead või õigusvastasus, mis vaidlustatud otsuse puhul tuvastati (vt selle kohta analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, punkt 30, ning eespool viidatud kohtuotsus PMOI I, punkt 64).

42      Sellistel asjaoludel nagu käesolevas kohtuasjas, mida on kirjeldatud eespool punktis 34, on hageja rahaliste vahendite vaidlustatud otsusega külmutamise õigusvastasuse tuvastamine kehtiv mitte üksnes ajavahemiku suhtes, mil nimetatud otsus kehtis, vaid samuti ka ajavahemike suhtes, mil olid kehtivad kõik järgnevad kohtumenetluse raames vaidlustatud rahaliste vahendite külmutamise meetme jätkuvat kohaldamist sätestavad meetmed (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, punkt 31).

43      Kui nõukogu keeldub täitmast käesoleva kohtuotsuse punktis 41 määratletud kohustust, rikub ta EÜ artiklist 233 tulenevaid kohustusi, mida EÜ artiklis 232 sätestatud menetlus võimaldab sanktsioneerida (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, punkt 32).

44      Neil asjaoludel ning arvestades kohtuotsuse PMOI I punktides 45–48 viidatud kohtupraktikat, oleks korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomiaga vastuolus kohustada hagejat vastuvõetamatuse ähvardusel esitama oma nõuete muutmise taotlust kohtumenetluse raames EÜ artikli 230 viiendas lõigus ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul.

45      Lõpetuseks tuleb meelde tuletada, et vastavalt määruse nr 2580/2001 alusel vastu võetud rahaliste vahendite külmutamise järjestikuste meetmete peale esitatud hagide valdkonnas välja kujunenud kohtupraktikale säilib hagejal huvi kõigi käesoleva hagi raames vaidlustatud aktide tühistamise vastu, vaatamata sellele, et need on käesoleva kohtuotsuse tegemise kuupäevaks muude aktidega tühistatud ja asendatud (vt selle kohta kohtuotsus PMOI I, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.     Tühistamisnõuded

46      Kuna vaidlustatud otsuse, otsuste 2007/868, 2008/583 ja 2009/62 ning määruse nr 501/2009 põhjendamiseks esitatud nõukogu põhjendused on samasugused, siis on samasugused ka põhjendused, millele tuginetakse nende aktide tühistamise nõuete põhjendamiseks. Käesolevas kohtuotsuses hõlmab seega järgnevalt viide vaidlustatud otsusele ka otsuseid 2007/868, 2008/583, 2009/62 ja samuti määrust nr 501/2009.

47      Seoses sellega tugineb hageja sisuliselt viiele väitele. Esimene väide, mis jaguneb neljaks osaks, tugineb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigete 1, 2 ja 4 ning määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 rikkumisele. Teine väide tugineb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele. Kolmas väide tugineb ühise seisukohta 2001/931 artikli 1 lõike 6, määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ning olulise menetlusnormi rikkumisele. Neljas väide tugineb omandi kaitse põhiõiguse rikkumisele. Viies väide tugineb lõpetuseks EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustuse rikkumisele.

48      Uurimist on sobilik alustada esimesest väitest, käsitledes seejärel kolmandat väidet.

 Esimene väide ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigete 1, 2 ja 4 ning määruse nr 2580/201 artikli 2 lõike 3 rikkumise kohta

49      See väide jaguneb neljaks osaks, mis tuginevad vastavalt sellele, et hageja puhul ei ole tegemist isiku, rühmituse või üksusega nende sätete tähenduses, mille rikkumisele viidatakse; et ükski pädev asutus ei ole teinud tema suhtes otsust nende samade sätete tähenduses; et ei ole tuvastatud, et hagejal oleks olnud kavatsus aidata kaasa terroriaktide toimepanemisele, ning viimaseks, et ei saa asuda seisukohale, et hageja aitas kaasa selliste aktide toimepanemisele.

 Esimese väite esimene osa

–       Poolte argumendid

50      Hageja väidab, et ta ei vasta mõiste „terroriaktides osalevad isikud, rühmitused ja üksused” määratlusele ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 2 tähenduses. Tulenevalt ühise seisukoha artikli 1 lõikest 1 ei ole nimetatud ühine seisukoht ja järelikult ka määrus nr 2580/2001, millega seda rakendatakse, tema suhtes kohaldatav.

51      Esiteks, kuivõrd hageja puhul ei ole tegemist füüsilise isikuga, siis ei kuulu ta ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 2 teise taande kohaldamisalasse, mida tema väitel kohaldatakse üksnes füüsiliste isikute, mitte juriidiliste isikute suhtes. Selles osas tugineb ta kahele väitele, millest esimese kohaselt teeb selle sätte teine taane vahet rühmitustel, üksustel ja isikutel ning teise kohaselt viitab vaidlusalune loetelu osas „Isikud” üksnes füüsilistele isikutele, samas kui osas „Rühmitused ja üksused” on nimetatud mitut juriidilist isikut.

52      Teiseks ei kuulu hageja ilmselgelt nimetatud ühise seisukoha artikli 1 lõike 2 teise taande kohaldamisalasse, kuivõrd seletuskirja sõnastuse kohaselt heidetakse talle ette üksnes rahaliste vahendite kogumist Hamasi kuuluvate teatud organisatsioonide tarvis, kes omakorda andsid rahalisi vahendeid terroriaktide toimepanemise võimaldamiseks või nende toimepanemisele kaasaaitamiseks.

53      Hageja täpsustab oma repliigis, et esimese väite esimene osa tugineb sellele, et nõukogul puudub pädevus arvata juriidilised isikud määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 punkti ii kohaldamisalasse. Sel moel toimides olevat nõukogu ületanud ühise seisukoha 2001/931 kohaldamisala piire.

54      Nõukogu, keda toetavad Madalmaade Kuningriik ja komisjon, vaidlustab hageja väited.

–       Üldkohtu hinnang

55      Ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 2 sätestab:

„Käesoleva ühise seisukoha kohaldamisel hõlmab mõiste „terroriaktides osalevad isikud, rühmitused ja üksused”:

–        isikuid, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes osalevad terroriaktide toimepanekus või aitavad kaasa nende toimepanekule,

–        rühmitusi ja üksusi, keda sellised isikud kontrollivad otse või kaudselt, ja isikud, rühmitused ja üksused, kes tegutsevad selliste isikute, rühmituste ja üksuste nimel või juhendusel, kaasa arvatud rahalised vahendid, mis tulenevad või mis saadakse varast, mida sellised isikud ja nendega seotud isikud, rühmitused ja üksused omavad või kontrollivad otse või kaudselt.”

56      Ei saa nõustuda hageja seisukohaga, mille kohaselt selle sätte esimeses taandes kasutatud mõiste „isikud” hõlmab üksnes füüsilisi isikuid.

57      Nimelt hõlmab mõiste „isik” selle tavalises juriidilises tähenduses, millele tuleb tugineda juhul, kui seadusandja ei ole sõnaselgelt sedastanud vastupidist, kõiki õigusvõimelisi isikuid, seega nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid.

58      Ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 2 esimeses taandes kasutatud mõistega „isikud” võidakse seega silmas pidada nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid, samas kui ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 2 teises taandes kasutatud mõisted „rühmitused ja üksused” võivad hõlmata kõiki muud laadi sotsiaalseid ühendusi, millel puudub küll õigusvõime, kuid mis on vähemal või suuremal määral struktureeritud.

59      Nagu nõukogu õigesti märkis, kinnitab sellist tõlgendust ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 5, mille kohaselt „[n]õukogu püüab tagada, et lisas loetletud füüsiliste ja juriidiliste isikute, rühmituste ja üksuste nimede juurde lisatakse piisavad andmed, mis võimaldavad kindlaid inimesi, juriidilisi isikuid, üksusi või organeid ära tunda”.

60      Juriidilise isikuna kuulub hageja vastupidi oma väidetele ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 2 esimese taande kohaldamisalasse ja seega ka määruse nr 2580/2001 kohaldamisalasse.

61      Selles osas ei oma tähtsust väide, millele hageja toetub ning mille kohaselt ühisele seisukohale 2001/931 lisatud loetelu ning samuti vaidlusalune loetelu nimetavad osas „Isikud” üksnes füüsilisi isikuid, samas kui mitmeid juriidilisi isikuid – sealhulgas hagejat ennast – nimetatakse osas „Rühmitused ja üksused”. Need loetelud, mis on koostatud üksnes ühise seisukoha 2001/931 ja määruse nr 2580/2001 rakendamiseks neis loetletud üksikjuhtumite suhtes, ei mõjuta kuidagi nimetatud aktides kasutatud mõiste „isikuid, rühmitused ja üksused” määratlust. Sama kehtib järelikult ka neis sisalduvate võimalike eksimuste puhul seoses „isikuteks” ja „rühmitusteks ja üksusteks” liigitamisega.

62      Eelnevast tulenevalt tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa

–       Poolte argumendid

63      Hageja väidab, et vastupidi seletuskirjas väidetule ei ole ükski pädev asutus teinud tema suhtes otsust ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses. Seega ei kuulu ta määruse nr 2580/2001 kohaldamisalasse.

64      Nimelt ei kuulu tema arvates Sanctieregeling ega ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus ühtegi neljast otsuste kategooriast, mida selles sättes silmas peetakse, st et tegemist ei ole terroriakti suhtes uurimise algatamise või vastutusele võtmise otsusega, sellise akti toimepaneku katse suhtes uurimise algatamise või vastutusele võtmise otsusega, selles osalemise või sellele kaasaaitamise suhtes uurimise algatamise või vastutusele võtmise otsusega ega eespool nimetatud tegude eest süüdimõistmisega. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik piirdus oma kohtuotsuses eeskätt hageja nõuete esialgse rahuldamata jätmisega, ilma et ta oleks teinud tema suhtes otsust nimetatud sätte tähenduses.

65      Hageja väidab teise võimalusena, et Sanctieregeling’i vastu võtnud ministreid ja ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavat kohtunikku (Haagi esimese astme kohtu tsiviilkolleegiumi esimees) ei saa pidada pädevaks asutuseks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.

66      Esiteks ei ole neil ametiisikutel mingisugust pädevust terroriaktide suhtes uurimise algatamise või nende eest vastutusele võtmise valdkonnas; see kuulub Madalmaades officier van justitie (kuninganna prokurör) ainupädevusse.

67      Teiseks ei ole neil ametiisikutel mingisugust pädevust terroriaktide eest süüdimõistmiseks; see kuulub strafrechter’i (kriminaalkohus) ainupädevusse.

68      Kolmanda võimalusena väidab hageja, et vastupidi seletuskirjas väidetule ei „kinnitanud” ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kuidagi Sanctieregeling’i. Nimetatud kohtunik piirdus ajutiste meetmete kohaldamise menetluse raames hageja sellise taotluse rahuldamata jätmisega, millega paluti keelata Madalmaade valitsusel külmutada hageja rahalised vahendid. Lisaks sellele on ministri määrustel nende olemusest tulenevalt seadusjõud ning neid ei saa kuidagi „kinnitada” kohtuvõimu antud aktiga.

69      Oma repliigis väidab hageja lisaks, et kui – nagu nõukogu väidab – ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku näol on tõepoolest tegemist pädeva „kohtuorganiga”, siis ei saa ministrite puhul olla tegemist kõnealuses valdkonnas „samaväärse” asutusega, sest kohtuorganid ja samaväärsed asutused välistavad üksteist ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 teise taande kohaselt. Nõukogu seisukoht olevat seega vastuoluline ja arusaamatu.

70      Märkustes, mis hageja esitas vastuseks Madalmaade Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtadele, lisab ta, et nii ajutiste meetmete kohaldamise menetluse laad Madalmaade õiguses kui ka asjaolu, et see ei ole karistusõiguslik, on käesoleva väite uurimisel asjakohatud. Samuti ei oma tähtsust selle menetlusse astuja märkused seoses võimalusega kaevata ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse peale edasi ning selle kohta, et hageja ei pöördunud sisulistes küsimustes hagiga kohtusse.

71      Juhuks kui Üldkohus peaks soovima tõendeid ajutiste meetmete kohaldamise menetluse sisu ja menetluslike aspektide kohta Madalmaade õiguses, on hageja valmis täiendavalt esitama tõendeid, mis seisnevad ekspertide ärakuulamises ja/või õiguskäsiraamatute esitamises.

72      Hageja väidab lisaks, et vastupidi Madalmaade Kuningriigi väidetele on ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 viidatud otsuste loetelu ammendav. Sellist tõlgendust toetavad tema arvates nii kõnealuse sätte sõnastus (eeskätt saksa keeles) kui ka selle loogika. Kõnealuses sättes omandab mõiste „otsus”, mille sisu on määratlemata ja määramatu, tähenduse üksnes tänu järgnevale loendile. Igal juhul on kõnealune loend olulise tähtsusega ning viitab sellele, et tegemist peab olema teatud kindlat laadi otsustega, mis on samaväärsed või sarnanevad oluliselt kas uurimise algatamise, vastutusele võtmise või süüdimõistmisega. Käesoleval juhul ei vasta ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus ilmselgelt nendele tingimustele.

73      Nõukogu, keda toetavad Madalmaade Kuningriik ja komisjon, vaidlustab hageja väited.

74      Nõukogu rõhutab eeskätt seda, et vaidlustatud otsuse aluseks on üksnes ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus, mis kujutab endast tema arvates pädeva asutuse, käesoleval juhul kohtuorgani poolt hageja suhtes tehtud otsust ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses. See ilmneb tema arvates selgelt seletuskirjast; nõukogu lisab siiski, et ta oleks võinud käsitada ka Sanctieregeling’i pädeva asutuse otsusena selle sama sätte tähenduses.

75      Ka Madalamade Kuningriik väidab, et ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus kujutab endast pädeva siseriikliku asutuse otsust, mis oli aluseks nõukogu otsusele kanda hageja vaidlusalusesse loetellu.

–       Üldkohtu hinnang

76      12. detsembri 2006. aasta otsuses kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu (EKL 2006, lk II‑4665, edaspidi „kohtuotsus OMPI”), kohtuotsuses PMOI I, 4. detsembri 2008. aasta otsuses kohtuasjas T‑284/08: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (EKL 2008, lk II‑3487, edaspidi „kohtuotsus PMOI II”) ning 30. septembri 2009. aasta kohtuotsuses T‑341/07: Sison vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „kohtuotsus Sison II”) määras Üldkohus kindlaks ning seejärel kinnitas a) ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 rakendamise tingimused; b) selles kontekstis nõukogul lasuva tõendamiskoormise ja c) kohtuliku kontrolli ulatuse selles valdkonnas.

77      Nagu Üldkohus on kohtuotsuse OMPI punktides 115 ja 116, kohtuotsuse PMOI I punktis 130, kohtuotsuse PMOI II punktis 50 ja kohtuotsuse Sison II punktis 92 märkinud, on faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest võib sõltuda rahaliste vahendite külmutamise otsuse tegemine mõne isiku, rühmituse või üksuse suhtes, määratletud määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3. Nimetatud säte näeb ette, et nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab ühehäälselt nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes nimetatud määrust kohaldatakse, kooskõlas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigetes 4–6 ette nähtud sätetega. Seega tuleb kõnealune loetelu koostada vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 4 täpsete andmete või toimikumaterjalide põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on teinud vastavate isikute, ühenduste või üksuste suhtes otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või kaudsete tõendite põhjal terroriakti, sellise akti toimepaneku katse, selles osalemise või sellele kaasaaitamise suhtes uurimise algatamist või sellise tegevuse eest vastutusele võtmist või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. „Pädev asutus” tähendab kohtuorganit või kui kohtuorganitel kõnealuses valdkonnas pädevus puudub, siis samaväärset pädevat asutust selles valdkonnas. Lisaks tuleb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohaselt loetellu kantud isikute ja üksuste nimed korrapäraselt ja vähemalt kord iga kuue kuu tagant uuesti läbi vaadata tagamaks, et nende loetelus hoidmine on jätkuvalt põhjendatud.

78      Üldkohus on kohtuotsuse OMPI punktis 117, kohtuotsuse PMOI I punktis 131, kohtuotsuse PMOI II punktis 51 ja kohtuotsuse Sison II punktis 93 asjaomastest sätetest lähtudes järeldanud, et menetlus, milles võidakse asjakohaste õigusnormide alusel võtta meede, millega külmutatakse rahalised vahendid, toimub kahel tasandil – liikmesriigi ja ühenduse tasandil. Esmalt peab siseriiklik pädev asutus, enamasti kohtuorgan, tegema huvitatud isiku suhtes otsuse, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 määratlusele. Kui tegemist on uurimise algatamise või vastutusele võtmise otsusega, peab see põhinema arvestatavatel ja usaldusväärsetel tõenditel või vihjetel. Teiseks peab nõukogu toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et vastav otsus on tehtud, ühehäälselt otsustama huvitatud isiku kandmise vaidlusalusesse loetellu. Seejärel peab nõukogu korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant veenduma, et huvitatud isiku hoidmine vaidlusaluses loetelus on põhjendatud. Selles osas on selle kontrollimine, kas pädeva siseriikliku asutuse otsus vastab nimetatud määratlusele, oluline eeltingimus nõukogu esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmiseks, samas kui rahaliste vahendite külmutamise meetme jätkuvat kohaldamist sätestava otsuse vastuvõtmise kontekstis on möödapääsmatult vajalik, et siseriiklikul tasandil kontrollitaks selle otsuse tagajärgi.

79      Lisaks on Üldkohus kohtuotsuse OMPI punktis 123, kohtuotsuse PMOI I punktis 131, kohtuotsuse PMOI II punktis 52 ja kohtuotsuse Sison II punktis 94 meenutanud, et EÜ artikli 10 kohaselt kehtib liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide suhetes vastastikune lojaalse koostöö kohustus (vt Euroopa Kohtu 16. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑339/00: Iirimaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11757, punktid 71 ja 72 ning seal viidatud kohtupraktika). Nimetatud põhimõte on üldkohaldatav ning kuulub vältimatult kohaldamisele eelkõige politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö raames (ühise nimetusega „justiits- ja siseküsimused” (JSK)), mida reguleerib EL lepingu VI peatükk selle Lissaboni lepingule eelnevas versioonis, mis pealegi põhineb täielikult liikmesriikide ja institutsioonide vahelisel koostööl (Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑105/03: Pupino, EKL 2005, lk I‑5285, punkt 42).

80      Üldkohus on kohtuotsuse OMPI punktis 124, kohtuotsuse PMOI I punktis 133, kohtuotsuse PMOI II punktis 53 ja kohtuotsuse Sison II punktis 95 järeldanud, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 – kui nõukogu ja liikmesriikide vahel terrorismivastase võitluse jaoks teatava spetsiifilise koostöövormi kehtestavate sätete – kohaldamisel paneb see põhimõte nõukogule kohustuse arvestada niivõrd, kuivõrd see on võimalik siseriikliku pädeva asutuse hinnangut – vähemalt siis, kui tegemist on kohtuorganiga – ja seda eeskätt pädeva asutuse otsuse aluseks olevate „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete” olemasolu osas.

81      Nagu kohtuotsuse PMOI I punktis 134, kohtuotsuse PMOI II punktis 54 ja kohtuotsuse Sison II punktis 96 on sedastatud, tuleneb eeltoodust, et kuigi nõukogu on see, kes on vastavalt asjakohastele õigusnormidele kohustatud tõendama, et isiku, rühmituse või üksuse rahaliste vahendite külmutamine on – või on jätkuvalt – õiguslikult põhjendatud, on selle tõendamise ese rahaliste vahendite külmutamise ühenduse tasandi menetluses suhteliselt kitsas. Esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul hõlmab see sisuliselt niisuguse täpse teabe ja toimikumaterjalide olemasolu, millest nähtub, et siseriiklik asutus on huvitatud isiku suhtes teinud otsuse, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele. Rahaliste vahendite külmutamise kohta pärast uut läbivaatamist tehtava rahaliste vahendite külmutamise meetme jätkuvat kohaldamist sätestava otsuse korral hõlmab tõendamiskoormise ese sisuliselt küsimust, kas rahaliste vahendite külmutamine on jätkuvalt põhjendatud, arvestades kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, eelkõige pädeva siseriikliku asutuse poolt pärast kõnesoleva otsuse tegemist võetud meetmeid.

82      Üldkohus on omapoolse kontrolli kohta kohtuotsuse OMPI punktis 159, kohtuotsuse PMOI I punktis 137, kohtuotsuse PMOI II punktis 55 ja kohtuotsuse Sison II punktis 97 nentinud, et nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb arvestada majanduslike ja finantssanktsioonide kehtestamisel EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel vastavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas võetud ühisele seisukohale. Kõnesolev kaalutlusõigus puudutab eelkõige otstarbekusega seotud kaalutlusi, mis on selliste otsuste tegemise aluseks.

83      Kuigi Üldkohus möönab, et nõukogul on käsitletavas valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, ei tähenda see seda, et kohus peab jätma kontrollimata, kuidas on kõnealune institutsioon asjassepuutuvaid andmeid tõlgendanud (vt kohtuotsuse PMOI I punkt 138, kohtuotsuse PMOI II punkt 55 ja kohtuotsuse Sison II punkt 98). Ühenduste kohus ei pea kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja ühtsust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb antud olukorra hindamisel arvesse võtta, ja kas need tõendid toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. Igal juhul ei saa kohus niisuguse kontrolli läbiviimisel asendada nõukogu poolt meetme vajalikkuse osas antud hinnangut enda omaga (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I‑9947, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

84      Käesolevas asjas tuleb selle kohtupraktika kohaselt kõigepealt kontrollida, kas vaidlustatud otsus võeti vastu täpse teabe või toimikumaterjalide põhjal, mis näitavad, et hageja suhtes tehtud otsus vastab ühise seisukohta 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele (vt selle kohta kohtuotsus Sison II, punkt 99).

85      Sellega seoses on nõukogu 23. aprillil ja 29. juunil 2007 saadetud, hagejale adresseeritud kirjadele lisatud seletuskirjade kolmandas lõigus viidatud kahele otsusele, mille osas võiks a priori väita, et need võeti vastu ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses pädevate asutuste poolt, nimelt Sanctieregeling’ile ja ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsusele.

86      Kostja vastuse punktis 24 on nõukogu küll kinnitanud, et vaidlustatud otsuse aluseks oli üksnes ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus, väites samas nimetatud kostja vastuse punktis 22, et ta oleks aluseks võinud võtta ka Sanctieregeling’i. Seda väidet, mida toetab Madalmaade Kuningriik, näib lisaks kinnitavat – nagu komisjon samuti märkis – asjaolu, et hagejale edastatud seletuskirjade neljandas lõigus tehtud järelduses viidatakse ainsuses ainult ühele „pädev[a] asutus[e poolt] [hageja] suhtes vastu [võetud] otsusele ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses”.

87      Sellisel juhul ning vastupidi sellele, kuidas toimiti kohtuotsusega Sison II päädinud kohtuasjas kõne all olevate kohtuotsuste ja Sanctieregeling’i puhul, ei ole käesoleval juhul võimalik käsitleda ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsust eraldiseisvalt, arvestamata samal ajal Sanctieregeling’iga, sest just viimati nimetatu on ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtu poole pöördumise aluseks ning selle täitmise peatamise nõue oli just nimelt selle kohtuniku lahendada oleva kohtuvaidluse ese (vt ka kohtuotsus Al-Aqsa punkt 18). Ilmselgelt tuleb just nii mõista samuti seletuskirjas sisalduvat sõnaselget ja detailset viidet Sanctieregeling’ile.

88      Mis puudutab esiteks Sanctieregeling’i, siis on selle puhul kindlasti tegemist haldusasutuse, mitte kohtuorgani otsusega. See asjaolu ei ole aga iseenesest määrava tähtsusega. Nagu nõukogu õigesti märkis, näeb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 sõnastus ise sõnaselgelt ette, et ka asutus, kes ei ole kohtuorgan, võib kujutada endast pädevat asutust selle sätte tähenduses.

89      Sellist tõlgendust kinnitab lisaks Üldkohtu praktika. Eeskätt tugines nõukogu kohtuasjas, mis päädis kohtuotsusega PMOI I (vt selle punkt 6), Secretary of State for the Home Department’i (Ühendkuningriigi siseminister) määrusele, mille eesmärk oli keelata Terrorism Act 2000 (2000. aasta terrorismiseadus) alusel asjaomases kohtuasjas hagejaks olev isik kui terroriaktidega seotud organisatsioon. Kohtuotsuse PMOI I punktis 144 tuvastas Üldkohus, et nimetatud määruse näol oli asjakohaste siseriiklike õigusnormidega arvestades ilmselgelt tegemist pädeva siseriikliku asutuse otsusega, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele.

90      Käesolevas kohtuasjas on tuvastatud (vt ka kohtuotsus Al-Aqsa, punkt 16), et Sanctieregeling võeti 3. aprillil 2003 vastu Madalmaade välisministri poolt kooskõlastatuna rahandusministriga ja vastavalt Sanctiewet 1977-le (1977. aasta seadus sanktsioonide kohta; muudetud 16. mail 2002), mis annab neile ametiisikutele pädevuse külmutada isikute ja üksuste rahalised vahendid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu 28. septembri 2001. aasta resolutsiooni 1373 (2001) (milles kehtestatakse strateegiad võitluseks kõikide vahenditega terrorismi ja eelkõige selle rahastamise vastu) rakendamise raames. Tegemist on seega otsusega, mis on nii sisult kui ka vormilt väga sarnane kohtuasjas PMOI I kõne all olevale otsusele.

91      Lisaks ei ole väidetud, et selline otsus nagu Sanctieregeling kuuluks kohtuorganite pädevusse, kui mitte arvestada selle õiguspärasuse kohtulikku kontrollimist.

92      Teiseks, mis puudutab ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsust, siis see kujutab endast igal juhul kohtuorgani otsust, mis on tehtud sellise menetluse tagajärjel, mille raames uuriti just nimelt Sanctieregeling’i vaidlustatud õiguspärasust, mille täitmise peatamist hageja Madalmaade õiguse alusel taotles.

93      Neil asjaoludel tuleb ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse liiga formalistlikust tõlgendamisest tulenevalt lükata tagasi hageja argument, mille kohaselt ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik piirdus hageja esitatud Sanctieregeling’i täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmisega, võtmata tema suhtes vastu „otsust” ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.

94      Sama kehtib hageja argumendi puhul, mille kohaselt ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ei „kinnitanud” selle sõna täpses tähenduses Sanctieregeling’i.

95      Sellele vaatamata on tõsi, et ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus ei kujuta endast sarnaselt Sanctieregeling’ile „terroriakti uurimise algatamist [või] terroriakti eest vastutusele võtmist” käsitlevat otsust ning need ei kujuta endast ka hageja „süüdimõistmist” selle mõiste kitsalt karistusõiguslikus tähenduses.

96      Üldkohus leiab siiski, et arvestades ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse (koostoimes Sanctieregeling’iga) sisu, ulatust ja konteksti, on selle puhul tõepoolest tegemist pädeva asutuse tehtud „otsusega” ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 ning määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 tähenduses.

97      Selles osas tuleb meelde tuletada, et ühenduse õigusnormi kohaldamisala tõlgendamiseks tuleb korraga arvesse võtta nii selle sõnastust, konteksti kui ka eesmärke (vt Euroopa Kohtu 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑280/04: Jyske Finans, EKL 2005, lk I‑10683, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

98      Siiski tuleb tõdeda, et käesolevas kohtuasjas kõne all olevad sätted ei nõua, et siseriiklik „otsus” oleks tehtud kriminaalmenetluse raames selle kitsas tähenduses, isegi kui enamikul juhtudel see nii on. See on kooskõlas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 teise lõiguga, mis näeb sõnaselgelt ette võimaluse, et kohtuorganitel ei ole kõnealuse lõikega „hõlmatud valdkonnas pädevust”, millest tulenevalt võivad sellised otsused kuuluda mõnda muusse valdkonda kui kriminaalõigus selle kitsas tähenduses. Samuti näeb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 esimese lõigu teine lause ette, et loetellu võib arvata isikuid, rühmitusi ja üksusi, kelle Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu on tunnistanud terrorismiga seotuks ja kellele ta on määranud sanktsioone. Julgeolekunõukogu määratud sanktsioonid ei ole siiski tingimata karistusõiguslikku laadi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punkt 358, ja Üldkohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑47/03: Sison vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „kohtuotsus Sison I”, punkt 101).

99      Neil tingimustel ei oma tähtsust hageja argument, mille kohaselt esiteks kriminaaluurimised ja kriminaalkorras vastutusele võtmine ja teiseks kriminaalkorras süüdimõistmine kuuluvad vastavalt officier van justitie ja strafrechter’i ainupädevusse.

100    Arvestades käesolevas kohtuasjas kõne all olevate sätete eesmärke Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) rakendamise raames, peab kõnealuse siseriikliku menetluse eesmärk olema siiski võitlus terrorismiga selle laias tähenduses.

101    Kohtuotsuses Sison II (punkt 11) leidis Üldkohus, et arvestades nii selles asjas käsitletud sätete sõnastust, konteksti ja eesmärke (vt eeskätt ühise seisukoha 2001/931 põhjendus 1) kui ka siseriiklike asutuste keskset rolli määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 sätestatud varade külmutamise menetluses, peab „uurimise algatamis[e või] vastutuselevõtmis[e]” otsus, selleks et nõukogu saaks sellele õiguspäraselt viidata, olema tehtud siseriiklikus menetluses, mille vahetu ja peamine eesmärk on huvitatud isiku suhtes ennetava või karistava meetme võtmine terrorismivastase võitluse raames ja tema seotuse tõttu terrorismiga. Üldkohus täpsustas, et seda nõuet ei täida siseriikliku kohtu otsus, mis näiteks tsiviilõigusi ja -kohustusi käsitleva vaidluse raames vaid kõrvaliselt ja juhuslikult võtab ka seisukoha huvitatud isiku võimaliku seotuse kohta sellise tegevusega.

102    Kuid vastupidi kohtuotsusega Sison II päädinud kohtuasjas kõne all olevatele kohtuotsustele kuulub ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus, millele nõukogu käesolevas kohtuasjas tugineb, piisavalt otseselt sellise siseriikliku menetluse raamidesse, mille peamine eesmärk on Sanctieregeling’is endas ette nähtud rahaliste vahendite külmutamises seisneva majandusliku sanktsioonimeetme kohaldamine huvitatud isiku suhtes tema seotuse tõttu terrorismiaktidega (vt eespool punkt 90).

103    Selles osas on hageja õigesti väitnud, et sellise hinnangu raames ei oma tähtsust ajutiste meetmete kohaldamise menetluse laad Madalmaade õiguses ega asjaolu, et see ei ole karistusõiguslik. Seega ei ole vajadust võtta vastu hageja pakkumist esitada nendes küsimustes tõendeid (vt eespool punktid 27 ja 71).

104    Ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse näol (koostoimes Sanctieregeling’iga) on seega asjakohaste siseriiklike õigusnormidega arvestades tegemist pädeva siseriikliku asutuse otsusega, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele.

105    Sellist kohtuotsust võis seega selle vastuvõtmise ajal koostoimes Sanctieregeling’iga pidada ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 nõuetele vastavaks ning see võis seega sellisena põhimõtteliselt õigustada hageja rahaliste vahendite külmutamise meetme vastuvõtmist määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 alusel.

106    Mis puudutab küsimust, kas nimetatud kohtuotsus sai veel olla õiguspäraselt vaidlustatud otsuse aluseks viimase vastuvõtmise hetkel – arvestades kõiki käesolevas kohtuasjas tähtsust omavaid asjaolusid ja eeskätt tagajärgi, mis kohtuotsusest siseriikliku õiguse alusel tulenesid –, siis seda küsimust uuritakse kolmanda väite analüüsi raames, mis esitatakse käesolevas kohtuotsuses allpool.

107    Seda märkust arvestades tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite kolmas osa

–       Poolte argumendid

108    Hageja väidab, et seletuskirjas, ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuses, Sanctieregeling’is ja isegi AIVD memorandumis ei ole kusagil märgitud, et hagejal oleks seoses terrorismiaktidega esinenud teatud kavatsusi, et ta nende eest kuidagi vastutaks või et ta oleks neist teadlik. Kuid nende asjaolude kohta tõendite olemasolu – millele vastav tõendamiskoormis lasub tema arvates nõukogul – on ühise seisukoha 2001/931 ja määruse nr 2580/2001, eeskätt selle artikli 2 lõike 3 punkti ii – mis viitab juriidilistele isikutele, kes „aitavad kaasa” terroriaktide toimepanekule – kohaldamiseks otsustava tähtsusega.

109    Hageja väitel piirdus ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik eeskätt selle tuvastamisega, et hageja kogutud rahalised vahendid olid üle antud Hamasiga seotud organisatsioonidele ning et viimased olid andnud need rahalised vahendid omakorda selle liikumise käsutusse terroriaktide toimepaneku võimaldamiseks või nende toimepanemisele kaasaaitamiseks (vt eeskätt ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse punkt 3.2). Seetõttu on väär seletuskirjas sisalduv väide, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik asus seisukohale, et hagejat tuli käsitada Hamasi toetava organisatsioonina, kes võimaldab viimasel toime panna terroriakte või aitab kaasa nende toimepanemisele. Vastupidi – ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku kasutatud sõnastus viitab sellele, et ta ei olnud sugugi tuvastanud, et hageja oli teadlik või oleks pidanud olema teadlik sellest, et rahalisi vahendeid, mis ta andis teiste organisatsioonide käsutusse, kasutatakse terroristlikel eesmärkidel. Hageja väidab, et ta ei olnud sellest teadlik.

110    Oma repliigis lisab hageja, et tõend tema heausksuse kohta seisneb ka selles, et ta andis ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavale kohtunikule loa tutvuda AIVD konfidentsiaalse toimikuga.

111    Mis puudutab AIVD memorandumis sisalduvaid hinnanguid, siis täpsustab hageja vastuses Madalamade Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtadele, et asjaolu, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik seda memorandumit oma kahes kohtuotsuses pikalt tsiteeris, ei tähenda sugugi seda, et ta oleks selle reservatsioonideta heaks kiitnud. See kehtib eeskätt seoses hageja ja selle juhtivate liikmete väidetava aktiivse rolliga Hamasi jaoks rahaliste vahendite kogumises.

112    Mis puudutab Madalmaade Kuningriigi argumenti, mille kohaselt mõiste „teadlik” tähendab mitte üksnes seda, et isik „teadis”, vaid ka seda, et ta „oleks pidanud teadma”, siis väidab hageja, et sellist argumenti ei kinnita sõnastus, mida seadusandja kasutas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 punktis k, samas kui tal oleks olnud väga lihtne kasutada muud sõnastust, kui see oleks olnud tema kavatsus.

113    Igal juhul ei tulene isegi ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsusest, et hageja „oleks pidanud teadma”, et rahalisi vahendeid, mida ta üle kandis, kasutati terroristlikel eesmärkidel.

114    Selles osas lisab hageja, et vastupidi Madalmaade Kuningriigi väidetele ei tulene ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsusest (ja eeskätt selle punktist 3.4) sugugi, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik oleks olnud veendunud, et hageja teadis või oleks pidanud teadma, et kõnealuste rahaliste vahendite kasutamise lõppeesmärk oli terroristlik.

115    Hageja järeldab sellest, et nõukogu on toime pannud ilmse hindamisvea, eeldades, et hageja teadis, et mõned organisatsioonid, kellele annetusi tehti, olid seotud Hamasiga ning et need organisatsioonid kasutasid omakorda kõnealuseid vahendeid terrorirünnakute toimepanemiseks.

116    Igal juhul rõhutab hageja, et organisatsioon Hamas kanti sellisena vaidlusalusesse loetellu (nõukogu 12. septembri 2003. aasta ühise seisukohaga 2003/651/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931 ja tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2003/482/ÜVJP (ELT L 229, lk 42)) alles 12. septembril 2003, st pärast ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse tegemist ning isegi pärast hageja rahaliste vahendite külmutamise esialgse ühenduse meetme vastuvõtmist. Enne seda kuupäeva oli kõnealusesse loetellu kantud üksnes Hamasi terroristlik haru, mis nõukogu asjaomastes aktides on identifitseeritud kui „Hamas-Izz al-Din al-Qassem” (vt eelkõige nõukogu 27. juuni 2003. aasta ühine seisukoht 2003/482/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931 ja tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2003/402/ÜVJP (ELT L 160, lk 100)). Hageja järeldab sellest, et 12. septembrini 2003 oli keskmisel Euroopa kodanikul, st ka temal endal põhjust arvata, et Hamasi humanitaarharule tehtud annetusi ei kasutata terroristlikel eesmärkidel.

117    Nõukogu, keda toetavad Madalmaade Kuningriik ja komisjon, väidab, et vastavalt kohaldatavatele asjaomastele sätetele on käesolevas kohtuasjas tõendatud, et hageja teadis, et tema osalus Hamasi tegevuses aitab kaasa selle rühmituse kriminaalsele tegevusele.

118    Madalmaade Kuningriik lisab, et mõistega „teadlik” nende samade sätete tähenduses ei ole silmas peetud mitte üksnes seda, et isik „teadis”, vaid ka seda, et isik „pidi teadma” või „oleks pidanud teadma”.

–       Üldkohtu hinnang

119    Nagu nõukogu õigesti märkis, ei näe määrus nr 2580/2001 ise sõnaselgelt ette kõnealuse institutsiooni kohustust tõendada, et huvitatud isikul oli „tahe” panna toime terroriakt, osaleda selle toimepanemises või aidata kaasa selle toimepanemisele. Kuid tõend selle tahtlikkuse kohta on vajalik ühise seisukoha 2001/931 kohaselt, mille artikli 1 lõike 3 punkt k (millele seletuskirjas hageja vastu tugineti) sätestab, et terrorirühmituse tegevuses osalemine hõlmab seda, et isik on „teadlik asjaolust, et selline osalemine aitab kaasa rühmituse kuritegudele”. Määruse nr 2580/2001 artikli 1 lõike 4 sõnastust arvestades on sellekohane tõend nõutav seega ka nimetatud sätte alusel.

120    Seega tuleb kontrollida, kas nimetatud asjaolu on käesolevas kohtuasjas nõuetekohaselt tõendatud.

121    Selles osas tuleneb Sanctieregeling’i põhjendustest, et hageja suhtes võeti nimetatud akt vastu, oodates määruse nr 2580/2001 alusel ühenduse tasandil otsuse vastuvõtmist kaudsete tõendite alusel rahaliste vahendite ülekandmise kohta hagejalt sellistele organisatsioonidele, kes toetavad terrorismi Lähis-Idas (vt ka kohtuotsus Al-Aqsa, punkt 17).

122    Hageja kaebas Madalmaade Kuningriigi peale ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavale kohtunikule, taotledes eeskätt Sanctieregeling’is ette nähtud meetmete täitmise peatamist.

123    Ajutiste meetmete kohaldamise kohtumäärusega tuvastas ja sedastas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik eeskätt järgmist:

„1. Asjaolud

Toimikumaterjalide ning 6. mail 2003 toimunud kohtuistungi alusel tugineb [ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik] järgmistele faktilistele asjaoludele:

[...]

1.9.      3. aprillil 2003 võttis välisminister vastu [Sanctieregeling’i].

1.10. [Sanctieregeling’i] põhjendustes on märgitud, et on kaudseid tõendeid selle kohta, et hageja kandis rahalised vahendid üle organisatsioonidele, kes toetavad terrorismi Lähis-Idas.

1.11. 9. aprilli 2003. aasta kirjas teavitas [AIVD] direktor Välisministeeriumi poliitosakonna peadirektorit järgmistest asjaoludest.

„[…] Eelnevalt edastatud memorandumite kinnitamiseks sooviksime teile teatada järgmist. Oma seaduspäraste ülesannete täitmise raames sai AIVD usaldusväärsetest, kuid ohustatud allikatest teada järgmistest asjaoludest.

Madalmaades 24. augustil 1983 asutatud organisatsioon Al-Aqsa […], mille registrijärgne asukoht on Heerlenis, kogus Madalmaades Lähis-Idas Hamasiga seotud organisatsioonide jaoks rahalisi vahendeid. Mitmed nendest organisatsioonidest annavad rahalisi vahendeid terroriaktide toimepanemiseks või nende toimepanemisele kaasaaitamiseks.

AIVD jõudis järeldusele, et Hamasi sotsiaalsel ja terroristlikul tegevusel ei saa enam vahet teha. Hamasi, kellega on seotud kõnealuseid rahalisi vahendeid koguvad organisatsioonid, tuleb käsitada organisatsioonilise üksusena, mis aitab kaasa nii humanitaarsele kui ka terroristlikule tegevusele, kusjuures need tegevused täiendavad üksteist.

Sihtasutusel Al-Aqsa on kontakte või tal oli kontakte organisatsioonidega, kes kogusid Hamasi jaoks rahalisi vahendeid. Sihtasutusel Al-Aqsa on või tal oli seoseid Saksamaa Al-Aqsaga (mis keelati 2002. aasta keskpaigas); Taani Al-Aqsaga (mille rahalised vahendid külmutati 2002. aasta lõpus), Belgia Al-Aqsaga ning teiste organisatsioonidega, kes koguvad rahalisi vahendeid Hamasi jaoks Ühendkuningriigis, Itaalias, Šveitsis, Rootsis ja Prantsusmaal.

Rahalisi vahendeid koguvate organisatsioonide vahel, sh Madalmaade Al-Aqsa, toimub kollektiivne rahvusvaheline tegevus nimetuse Union of the Good (araabia keeles Ittilaf Al-Khair) all Hamasi toetuseks. Qataris elava Union of the Good’i juht on varem andnud loa enesetapupommirünnakuteks religioossetel põhjustel. (Al-Aqsa) keelamiseni Saksamaal oli Saksamaa Al-Aqsa president ühtlasi Madalmaade Al-Aqsa president. Päras kõnealuse organisatsiooni keelamist Saksamaal sai Belgia Al-Aqsa juhatuse liikmest, kes oli ühtlasi Madalmaade Al-Aqsa juhatuse liige, Al-Aqsa president Madalmaades […]”

See ametlik memorandum, mida täiendab asjaomane teave, on [Sanctieregeling’i] aluseks.

1.12. [Hageja] taotlusel toimus 17. aprillil 2003 informatiivne arutelu [hageja] juhatuse ja nõunike ning Välisministeeriumi esindajate vahel. Selle arutelu käigus esitas [hageja] juhatus täiendavat teavet oma tegevuse kohta. See teave ei andnud siiski [Madalmaade Kuningriigile] alust [hageja] suhtes võetud meetmete tühistamiseks või muutmiseks. [Madalmaade Kuningriik] ei arvestanud [hageja] hilisemaid taotlusi selles osas.

2.      Taotlus, selle põhjendused ja kaitse

[Hageja] palub sisuliselt:

[...]

Selles osas toetub [hageja] järgmistele asjaoludele.

[Hageja] vastu suunatud süüdistuste aluseks ei ole nõuetekohaselt tõendatud asjaolud. AIVD ametlik memorandum ei kujuta endast piisavat alust sellistele süüdistustele. Lisaks sellele on [Madalmaade Kuningriik] varem teada andnud, et [hageja] suhtes meetmete võtmine ei ole põhjendatud. [Hagejal] ei ole mingeid seoseid Hamasi või Hamasiga seotud organisatsioonidega. Tema kogutud rahalisi vahendeid kasutatakse üksnes sotsiaalseks tegevuses, seda kontrollivad põhjalikult asjaomased asutused. Enne [Sanctieregeling’i] vastuvõtmist ei andnud [Madalmaade Kuningriik hagejale] võimalust esitada oma seisukoht. Hageja käitus [Madalmaade Kuningriigi] suhtes täiesti ausalt ning võimaldas viimasel kontrollida kogu oma tegevust. [Madalmaade Kuningriik] toimis ekslikult, kui ta seda [hageja] pakkumist vastu ei võtnud. [Madalmaade Kuningriik] käitus seega [hageja] suhtes õigusvastaselt. [Madalmaade Kuningriigi] käitumine kahjustab korvamatult [hageja] huve. Hagejal ei ole nimelt enam võimalik täita oma maksekohustusi (üür, gaas, vesi, elekter, palgad) ning ta oli sunnitud peatama oma pooleliolevad projektid.

Isegi kui tuleb asuda seisukohale, et [Madalmaade Kuningriigi] käitumine oli õiguspärane, on see siiski õigusvastane seetõttu, et [Madalmaade Kuningriik] ei võtnud meetmeid lõpetamaks [hageja] praegust ebainimlikku olukorda.

Rääkides massiteabevahendites palju [hagejale] esitatud süüdistustest, kahjustas [Madalmaade Kuningriik hageja] mainet ja au. [Hagejale] tekitati seega kahju, mille [Madalmaade Kuningriik] peab hüvitama.

[...]

3.      Hinnang kohtuvaidlusele

3.1.      Arvestades esitatud teavet ning kohtuistungil öeldut, tuleb märkida, et [hageja] eesmärk on eeskätt keelata [Madalmaade Kuningriigis Sanctieregeling’i] täitmise jätkamine. Tuleb hinnata, kas [Madalmaade Kuningriik] toimis [hageja] suhtes õigusvastaselt, kui ta võttis vastu [Sanctieregeling’i] ja kohaldas seda.

[...]

3.4.      Hoge Raad [der Nederlanden’i (Madalmaade ülemkohus)] väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus lugeda kõigile siduvate sätete (seadused materiaalses tähenduses) vastuvõtmise ja kohaldamise õigusvastaseks põhjusel, et tekib meelevaldsuse küsimus selles tähenduses, et asjaomane organ ei saanud mõistlikult kõnealust ettekirjutust kehtestada, arvestades huvidega, mida see organ rakendava otsuse vastuvõtmise hetkel oli tuvastanud või oleks pidanud olema tuvastanud. Kohus peab Hoge Raad’i kohtupraktika kohaselt sellise kontrolli raames arvestama vajaliku kaalutlusruumiga.

3.5.      [Madalmaade Kuningriigi] huvi [Sanctieregeling’i] osas seisneb üldiselt terrorismivastases võitluses ning eeskätt nende tegevuse rahastamise lõpetamises. [Hageja] huvi seisneb seevastu sellise tegevuse takistamatus jätkamises.

3.6.      [Sanctieregeling’i] aluseks on eespool viidatud AIVD ametlik memorandum. Selle memorandumi sisuks on peamiselt asjaolu, et rahalised vahendid, mida [hageja] Madalmaades kogus, lähevad Hamasi (Palestiina) islamistliku liikumisega seotud organisatsioonidele ning et mitmed nendest (Hamasiga seotud) organisatsioonidest annavad rahalisi vahendeid Hamasi terroriaktide toimepanemiseks või nende toimepanemisele kaasaaitamiseks.

3.7.      [Hageja] väitis kindlalt, et ta ei andnud rahalisi vahendeid Hamasi või teiste selle liikumisega seotud organisatsioonide käsutusse. Tema kogutavad rahalised vahendid (2002. aastal 1 300 000 eurot) kantakse [hageja] väitel üle Iisraelis, Iisraeli poolt okupeeritud territooriumidel ning teistes riikides (eeskätt Kanadas ja Austraalias) asuvatele institutsioonidele, millel on üksnes sotsiaalsed eesmärgid ning mis organiseerivad üksnes sotsiaaltegevust. Kogutud rahalisi vahendeid kasutatakse seejärel kõnealustes riikides või okupeeritud territooriumil kohaldatavaid õigusnorme järgides ning nende riikide või territooriumide asutuste kontrolli all.

3.8.      AIVD ametlik memorandum sisaldab üksnes üldisi avaldusi. Neid avaldusi ei toeta ükski faktiline asjaolu. Seetõttu ei saa ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ega [hageja] hinnata, kas nimetatud memorandumis tehtud järeldusi toetavad uurimise käigus välja selgitatud asjaolud; teiste sõnadega ei ole võimalik välja selgitada, kas see ametlik memorandum vastab tõele. See on seda problemaatilisem, et [hageja] on vaidlustanud selle memorandumi sisu ning seda võimaluste piires põhjendatud moel.

3.9.      Kuigi ametlikus memorandumis esineb teatud loogika, on [ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik] seisukohal, et kui õigussubjekti tegevust piiratakse tegelikkuses olulisel moel ametliku memorandumi alusel, siis ei saa [Madalmaade Kuningriik] piirduda viitega sellele memorandumile, kui viimast ei ole asjakohaselt põhjendatud ning kui [hageja] on vaidlustanud selle sisu põhjendatud moel. Tagasi tuleb lükata ka [Madalmaade Kuningriigi] väide, mille kohaselt ainuüksi viide ametlikule memorandumile on piisav juhul, kui ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kontrollib õigusnormide õiguspärasust ning arvestades selle memorandumi aluseks olevate allikate konfidentsiaalsusega.

3.10. Teise võimalusena pakkus [Madalmaade Kuningriik] välja, et kõnealuse teabega saaks tutvuda üksnes [ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik]. [Hageja] ei vaidlustanud [Madalmaade Kuningriigi] väidet, mille kohaselt on viimase huvides hoida salajas AIVD andmed, millele ametlik memorandum tugineb. [Hageja] andis oma nõusoleku selleks, et kõnealuste konfidentsiaalsete andmetega tutvub üksnes ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik.

3.11. See, et [ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik] tutvub konfidentsiaalsel moel asjaomaste tõenditega, näib olevat vastuolus ühe kohtumenetluse üldpõhimõttega, st võistlevuse põhimõttega. Nimelt ei sisalda (lõpliku) kohtumääruse põhjendused viiteid teabele, millega [ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik] tutvus konfidentsiaalselt; seetõttu ei ole nimetatud põhjendusi võimalik otseselt kontrollida. Sellegipoolest on vastuvõetav, et avaliku korra kaalutlustest lähtuvalt tehakse viidatud põhimõttest erand. Selline on olukord käesolevas kohtuasjas. Seetõttu on oluline ka see, et pooled on nõustunud erandi tegemisega sellest põhimõttest ning et käesoleval kohtumenetlusel on sarnasusi halduskohtumenetlusega, mille raames see, et kohus tutvub konfidentsiaalselt tõenditega, ei ole harjumatu (vt haldusõiguse seadustiku artikkel 8.29).

3.12. Seetõttu peab [Madalmaade Kuningriik] võimaldama ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul, keda abistab kohtusekretär, tutvuda konfidentsiaalselt AIVD ametliku memorandumi aluseks oleva toimikuga. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik leiab, et selline konfidentsiaalne tutvumine peaks toimuma lähiajal […]

4. Otsus

[Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik k]ohustab [Madalmaade Kuningriiki] teavitama teda ühe nädala jooksul [käesoleva kohtumääruse vastuvõtmisele järgnevast päevast] sellest, kuidas ta koos kohtusekretäriga saab konfidentsiaalselt tutvuda AIVD ametliku memorandumi aluseks oleva toimiku materjalidega.

[...]”

124    Madalmaade valitsus täitis nimetatud ajutiste meetmete kohaldamise kohtumääruses antud korraldust ning 21. mail 2003 sai ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik tutvuda AIVD toimikuga valitsuse ruumides.

125    Ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuses tuvastas ja otsustas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik eeskätt järgmist:

„[…]

2.      Asjaolud, taotlus, põhjendused ja kaitse

Nende elementidega seoses vaata [ajutiste meetmete kohaldamise kohtumäärus].

3.      Hinnang kohtuvaidlusele

3.1.      Arvestades [ajutiste meetmete kohaldamise kohtumääruses] esitatud kaalutlusi, vastatakse esimesena küsimusele, kas [Madalmaade Kuningriik] käitus [hageja] suhtes õigusvastaselt, kui ta võttis vastu ja rakendas [Sanctieregeling’i] ning kas seetõttu on kohane kohustada teda [Sanctieregeling’i] täitmist peatama.

3.2.      Oma uurimise tulemuste alusel jõudis ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik järeldusele, et AIVD tuvastatud asjaolud on piisavalt põhjendatud, et õigustada (AIVD) järeldust, mille kohaselt rahalised vahendid, mida [hageja] Madalmaades kogus, lähevad Hamasi (Palestiina) islamistliku liikumisega seotud organisatsioonidele ning need võimaldavad õigustada ka järeldust, et mitmed nendest (Hamasiga seotud) organisatsioonidest annavad rahalisi vahendeid Hamasi terroriaktide toimepanemiseks või nende toimepanemisele kaasaaitamiseks.

3.3.      Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavat kohtunikku ei teavitatud ühestki asjaolust, mis võimaldaks asuda seisukohale, et AIVD pani talle teabe- ja julgeolekuteenistusi käsitleva seadusega seatud ülesande täitmisel toime õigusrikkumisi.

3.4.      [Hageja] väitis lisaks, et isegi kui asuda seisukohale, et [Madalmaade Kuningriik] ei toiminud tema suhtes õigusvastaselt, kui ta võttis vastu ja rakendas [Sanctieregeling’i], väljendub [Madalmaade Kuningriigi] tegude õigusvastane laad igal juhul selles, et viimane rakendas [Sanctieregeling’i], võtmata seejuures samme [hageja] praeguse olukorra lõpetamiseks. See argument tuleb tagasi lükata. On tuvastatud, et [hagejale] tekitati ning tekitatakse endiselt kahju ning et see on otseselt seotud [Madalmaade Kuningriigi] käitumisega. Sellegipoolest tuleneb see kahju üksnes [hageja] enda käitumisest, mis võib teatud asjaoludel põhjustada ka hilisemat kahju tekkimist. Kahju, mis on juba tekkinud ning tulevikus tekkiv kahju tuleb lugeda täies ulatuses [hageja] käitumisest tulenevaks.

3.5.      [Hageja] märkis ka seda, et [Madalmaade Kuningriik] (siseministri isikus) oli varem, st 2002. aasta oktoobris teise koja liikmete küsimustele vastates teada andnud, et ta pidas meetmete võtmist [hageja] vastu ebavajalikuks. [Madalmaade Kuningriik] on siiski piisavalt tõendanud – ja see tuleneb ka teise koja eespool viidatud küsimustele esitatud vastustest –, et AIVD juurdlus oli sel hetkel sellises staadiumis, mis ei õigustanud [hageja] suhtes meetmete võtmist, kuid et pärast juurdluse intensiivistamist ei olnud selliste meetmete võtmine enam välistatud.

3.6.      Eelnevate kaalutlustega arvestades tuleb punktis 3.1. esitatud küsimusele vastata eitavalt. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata [hageja] taotlus, milles palutakse keelata [Madalmaade Kuningriigil] külmutada kõik hagejale kuuluvad rahalised vahendid, palutakse keelata tal esiteks takistada hageja nimel ja tema kasuks tehtavaid mis tahes finantstehinguid ning teiseks ka keelata kolmandatel isikutel anda otseselt või kaudselt rahalisi vahendeid tema käsutusse.

[...]

Otsus

Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik jätab hageja nõuded rahuldamata.

[...]”

126    Ajutiste meetmete kohaldamise kohtumäärust ning ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsust arvestades ei ole vaja otsustada selle üle, kas – nagu väidab Madalmaade Kuningriik – kohtulik kontroll selle üle, kuidas nõukogu hindas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 punktis k nõutud „teadlikkuse” elementi, peab piirduma ilmse vea otsimisega.

127    Nimelt võis nõukogu mis tahes hindamisviga toime panemata kahe kõnealuse kohtulahendi alusel leida, et hageja oli selle sätte tähenduses teadlik sellest, et tema rahaliste vahendite kogumises ning käsutusse andmises seisnev tegevus aitas kaasa terrorirühmituse, konkreetsel juhul Hamasi ja täpsemalt sel ajal Hamasi relvastatud haru Hamas-Izz al-Din al-Qassemi kriminaalsele tegevusele.

128    Vastupidi sellele, mida väidab hageja nende kahe kohtulahendi äärmiselt formaalse ning grammatilise tõlgenduse alusel, näitavad ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku poolt AIVD memorandumi ning selle aluseks oleva toimiku elementide alusel tehtud faktilised tuvastused ning antud hinnangud, et kohtunik oli ilmselgelt veendunud, et hageja oli teadlik sellest, et tema rahaliste vahendite kasutamise lõppeesmärk oli terroristlik. Sellest annavad kaudselt, kuid kindlalt tunnistust mõned neist tuvastustest ning hinnangutest, millele Madalmaade Kuningriik viitas seoses ajutiste meetmete kohaldamise kohtumääruse punktiga 1.11.

129    Lisaks sellele käis kohtuvaidlus ajutiste meetmete kohaldamise menetluse raames põhiliselt hageja ja Hamasi vaheliste väidetavate suhete üle, mitte niivõrd nimetatud teadlikkuse või tahtlikkuse elemendi üle. Nagu ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik märkis, väitis hageja nimelt selles menetlusstaadiumis „kindlalt”, et „ta ei andnud rahalisi vahendeid Hamasi või teiste selle liikumisega seotud organisatsioonide käsutusse” ning isegi seda, et „tal ei olnud mingeid seosed Hamasi või Hamasiga seotud organisatsioonidega”. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik lükkas need väited selgelt ümber pärast tutvumist toimikuga, mis oli AIVD memorandumi aluseks. Neil tingimustel ei olnud vaja, et kohtunik täpsustaks sõnaselgelt ajutiste meetmete kohaldamise kohtumääruse punktis 3.2 seda, mil määral oli hageja olukorrast „teadlik”.

130    Leides, et hagejale Sanctieregeling’iga tekitatud ning tulevikus tekitatav kahju tuli lugeda „täies ulatuses hageja käitumisest tulenevaks”, oli ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik igal juhul tingimata veendunud selle „teadlikkuse” elemendi olemasolus, mis oli vältimatult vajalik hageja vastutuse tuvastamiseks huvide kaalumise raames, mis oli kohtuniku ülesanne (vt eeskätt ajutiste meetmete kohaldamise kohtumääruse punkt 3.5).

131    Argumentatsioon, mille hageja esitas oma märkustes Madalmaade Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade kohta väidetava kohustuse alusel teha vähemalt seoses 12. septembrile 2003 eelneva ajavahemikuga vahet Hamasi humanitaar- ja terroristlike harude vahel, on lisaks täiesti asjakohatu, arvestades ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku järeldust, mille kohaselt esiteks läksid rahalised vahendid, mida hageja Madalmaades kogus, Hamasiga seotud organisatsioonidele ning teiseks andsid mitmed nendest organisatsioonidest rahalisi vahendeid Hamasi terroriaktide toimepanemiseks või nende toimepanemisele kaasaaitamiseks.

132    Lisaks sellele on selline argumentatsioon, mille kohaselt hagejal oleks olnud asjaomasel ajavahemikul õigus asuda seisukohale, et Hamasi humanitaarharule tehtavaid annetusi ei kasutata terroristlikel eesmärkidel, vastuolus hageja poolt ajutiste meetmete kohaldamise menetluse raames esitatud argumentatsiooniga, mille raames ta eitas mis tahes seoseid Hamasi või Hamasiga seotud organisatsioonidega.

133    Eelnevaga arvestades tuleb esimese väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimese väite neljas osa

–       Poolte argumendid

134    Hageja väidab, et ühise seisukoha 2001/931 ja määruse nr 2580/2001 ese ja eesmärk on võitlus terrorismi praeguse ja tulevikus toimuva rahastamisega, aga mitte selle rahastamisega minevikus. Seega on ta seisukohal, et juhul, kui ei ole võimalik tõendada praeguse või tulevikus tekkiva sellise ohu olemasolu, et teatud üksus rahastab terrorismi, ei ole need aktid selle üksuse suhtes kohaldatavad.

135    Ei seletuskirjas ega ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuses ei ole aga tuvastatud mis tahes praegust või tulevikus tekkivat ning hagejast tulenevat ohtu, mis võimaldaks asuda seisukohale, et hagejat võib ka veel 2007. aastal käsitada terroristlikule tegevusele kaasaaitavana. Arvestades alates 3. juunist 2003 möödunud ajavahemikku, ei saa sellise järelduse tegemiseks pealegi enam tugineda ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsusele.

136    Eeskätt ei tulene seletuskirjast kuidagi, et organisatsioonid, kelle käsutusse hageja andis rahalisi vahendeid enne 3. juunit 2003 – eeldusel, et need organisatsioonid tõepoolest aitasid sel ajahetkel kaasa terroristlikule tegevusele –, aitaksid sellisele tegevusele kaasa ka praegu. Võimalik, et neid organisatsioone ei ole isegi enam olemas. Ka nõukogu ise ei ole võimeline neid elemente kontrollima, kuivõrd asjaomaste organisatsioonide andmeid ei ole avalikustatud ning nõukogul ei ole juurdepääsu AIVD toimikule, mille alusel ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus tehti.

137    Lisaks sellele ei võimalda miski asuda seisukohale, et kui rahaliste meetmete külmutamise meede oleks tühistatud, toetaks hageja taas samu organisatsioone. Selles osas märgib hageja sõnaselgelt, et kui nõukogu esitaks talle nimekirja organisatsioonidest, keda käsitatakse terrorismi rahastavatena, hoiduks ta neile mis tahes rahalise toetuse osutamisest.

138    Oma repliigis lisab hageja, et vastupidi nõukogu poolt oma kaitseks esitatud argumentidele on Üldkohtul käesolevas kohtuasjas võimalik kontrollida vaidlustatud otsuse põhjendatust kõnealuse väite osas. Tuginedes selles osas nõukogu poolt esitatud hindamiskriteeriumidele, rõhutab ta, et talle ei ole minevikus ega ka praegu pandud süüks mingeid tegusid terroristliku vägivalla valdkonnas, et nõukogu ei saa üksnes tema käsutuses olevate dokumentide alusel mõistlikult esitada ühtegi tõsiseltvõetavat hüpoteesi tema kavatsuste suhtes tulevikus ning et nii 2003. aastal tühistatud Sanctieregeling kui ka ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus on kaotanud palju oma asjakohasusest.

139    Oma märkustes Madalmaade Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade kohta väidab hageja lisaks, et nõukogu hinnang oli ilmselgelt ekslik. Ta rõhutab, et ka nõukogu ise ei ole teadlik, milliseid organisatsioone hageja toetas, ning et veelgi vähem on nõukogu teadlik sellest, millised nendest organisatsioonidest toetasid hiljem terrorismi. Nõukogu ei ole tema väitel teadlik isegi sellest, kas need organisatsioonid on endiselt olemas. Selle asjaoluga arvestades ei ole nõukogul tema käsutuses olevate tõendite alusel võimalik väita, et hagejat võib veel käsitada terroriaktidele kaasaaitavana. Seega ületas nõukogu ilmselt oma kaalutlusruumi, pannes toime ilmselge vea.

140    Nõukogu, keda toetavad Madalmaade Kuningriik ja komisjon, vaidlustab hageja argumendid.

–       Üldkohtu hinnang

141    Argumentatsioon, millele hageja tugineb esimese väite neljanda osa raames, vastab sisuliselt argumentatsioonile, millele tugines hageja kolmanda hagi aluse raames kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus PMOI I.

142    Otsustades kolmanda hagi aluse üle, leidis Üldkohus kohtuotsuses PMOI I eeskätt seda, et a) miski määruse nr 2580/2001 ja ühise seisukoha 2001/931 kõnealustes sätetes ei keela – juhul, kui asjaolud seda õigustavad – kohaldada piiranguid niisuguste isikute või üksuste suhtes, kes on varem terroriakte toime pannud, vaatamata selliste tõendite puudumisele, mis näitaks, et nad tegelevad sellega või osalevad niisuguste aktide toimepanemises ka käesoleval ajahetkel (punkt 107); b) nende aktide – ja rahvusvahelise üldsuse jaoks fundamentaalse tähtsusega – eesmärgi, milleks on võidelda terroriaktide kui rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ähvardavate ohtudega, täitmise seaks ohtu see, kui kõnesolevate aktidega ette nähtud rahaliste vahendite külmutamist puudutavaid meetmeid saaks kohaldada ainult niisuguste isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kes panevad terroriakte toime käesoleval ajahetkel või on seda äsja teinud (punkt 109); c) arvestades, et nimetatud meetmete eesmärk on kõnesolevate aktide ettevalmistamise või korduva toimepanemise ennetamine, põhinevad need seda enam pigem hinnangul käesoleval ajahetkel esinevale või tulevikus tekkida võivale ohule kui varasemale käitumisele (punkt 110) ja d) ulatuslik kaalutluspädevus, mis on nõukogul nende asjaolude hindamisel, mida tuleb arvestada rahaliste vahendite külmutamise või nimetatud meetme jätkuvat kohaldamist sätestava otsuse vastuvõtmisel, hõlmab ka hinnangu andmist ohule, mida minevikus terroriakte toime pannud organisatsioon võib endast jätkuvalt kujutada, vaatamata asjaolule, et teatava pikema või lühema aja jooksul on tema terroristlik tegevus katkenud või tundub olevat lõppenud (punkt 112).

143    Kohtuotsuses Sison II (punkt 66) lisas Üldkohus, et neil tingimustel ja rahaliste vahendite külmutamise meetme jätkuvat kohaldamist sätestavate otsuste põhjendamise kohustust käsitlevat kohtupraktikat silmas pidades (vt selle kohta kohtuotsus PMOI I, punkt 82) ei saa nõukogult nõuda, et ta märgiks täpsemalt, kuidas hageja rahaliste vahendite külmutamine aitab konkreetselt kaasa terrorismivastasele võitlusele või et ta esitaks tõendeid selle kohta, et huvitatud isik võiks neid rahalisi vahendeid kasutada tulevikus terroriaktide toimepanekuks või neile kaasaaitamiseks.

144    Käesolevas kohtuasjas tuleneb sellest kohtupraktikast, et asjaolu, et nõukogu tugines ainuüksi enne 3. juunit 2003 toimunud sündmustele (nagu ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik need tuvastas), ei ole iseenesest piisav, et tõendada, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikeid 1, 2 ja 4 ning määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 (vt selle kohta kohtuotsus PMOI I, punkt 113).

145    Sama kehtib hageja „sõnaselge deklaratsiooni” puhul, mille kohaselt ta hoidub juhul, kui rahaliste vahendite külmutamise meetme täitmine peatatakse, andmast mis tahes rahalist toetust organisatsioonidele, kelle kohta nõukogu on teda teavitanud, et need rahastavad terrorismi.

146    Mis puudutab aga küsimust, kas nõukogu on ületanud oma kaalutlusruumi piire, arvestades teiste asjaomaste asjaoludega (eeskätt esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse vastuvõtmisest möödunud ajaga, sellega, mis on vahepeal saanud organisatsioonidest, kellele hageja andis üle rahalisi vahendeid, hagejale süüks pandavaid tegusid terrorismi valdkonnas, hageja kavatsusi tulevikus, Sanctieregeling’i tühistamist ja ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse praegust asjakohasust), siis see kuulub pigem ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel nõukogul lasuvate kohustuste täitmise kohtuliku kontrolli alla. Kuivõrd nende kohustuste rikkumisele on konkreetselt viidatud kolmanda väite raames, siis tuleb seda vajaduse korral hinnata selle väite uurimise raames (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus PMOI I, punkt 114).

147    Selle märkusega arvestades tuleb esimese väite neljas osa ning sellega koos – samuti eespool punktis 106 esitatud märkust arvestades – ka esimene väide tervikuna seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis käsitleb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6, määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja olulise menetlusnormi rikkumist

 Poolte argumendid

148    Hageja, kes tugineb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6, määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikele 3 ning põhimõtetele, mis Üldkohus sedastas kohtuotsuses OMPI, väidab, et nõukogu ei vaadanud kordagi loetelu uuesti läbi, otsustamaks, kas hageja hoidmine vaidlusaluses loetelus on põhjendatud. Seeläbi rikkus nõukogu tema arvates olulist menetlusnormi.

149    Selles osas rõhutab hageja asjaolu, et seletuskirjas ei ole kusagil märgitud, et nõukogu vaatas tõepoolest loetelu uuesti läbi, kontrollides nende põhjuste jätkuvat esinemist, mis õigustasid esialgse rahaliste vahendite külmutamise meetme vastuvõtmist, ning veelgi vähem on seletuskirjast võimalik aimu saada sellest, kuidas selline uuesti läbivaatamine toimus. Pigem on alust arvata, et nõukogu tugines vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel üksnes ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsusele ja Sanctieregeling’ile. Kuid need aktid ei kujuta endast hageja arvates otsustava tähtsusega ning iseseisvat juriidilist alust, mis õigustaks rahaliste vahendite külmutamise meetme jätkuvat kohaldamist sätestava otsuse vastuvõtmist. Hageja on seisukohal, et samale kahele siseriiklikule otsusele tuginemine iga rahaliste vahendite külmutamise meetme jätkuvat kohaldamist sätestava otsuse vastuvõtmisel ei kujuta endast olukorra tõsist ning ajakohast uuesti läbivaatamist, nii nagu nõudis Üldkohus kohtuotsuses OMPI.

150    Hageja juhib tähelepanu ka sellele, et tal ei ole enam kuidagi võimalik lasta Madalmaade kohtunikul kontrollida nende süüdistuste faktilist täpsust või ekslikkust, mis AIVD 2003. aastal esitas, ning veelgi vähem on tal võimalik lasta kontrollida nende organisatsioonide praegust olukorda, kellele ta rahalisi vahendeid üle kandis.

151    Kohtuistungil väitis hageja kohtuotsuse Sison II punktile 116 tuginedes lisaks, et Sanctieregeling ja ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus ei ole Madalmaades seni olnud mis tahes tema vastu algatatud uurimise või kohtumenetluse aluseks, samas kui Sanctieregeling tühistati kohe pärast esimese ühenduse rahaliste vahendite külmutamise meetme vastuvõtmist. Ta tuletab sellest esiteks, et siseriikliku otsuse alusel, millest lähtuvalt nõukogu esialgu otsustas tema rahalised vahendid külmutada, ei võetud ühtegi meedet, ning teiseks, et nõukogu ei võta seda asjaolu nõuetekohaselt arvesse, kui ta jätab kõnealuse meetme määramatult kehtima.

152    Nõukogu lükkab need hageja argumendid tagasi ja väidab, et enne kui ta tegi otsuse jätta hageja vaidlusalusesse loetellu edasi, uuris ta hageja olukorda uuesti põhjalikult ning detailselt, et olla kindel, et hageja loetellu jätmine oli endiselt põhjendatud.

153    Nõukogu tuletab meelde, et küsimus, kas teatud terroristliku organisatsiooni vastu võetud piirangute kohaldamist tuleb jätkata, kujutab endast poliitilist küsimust, millele peab vastama üksnes seadusandja; sellest lähtudes leiab nõukogu, et sisulisest küljest arvestas ta kõigi asjaomaste kaalutlustega.

154    Ka menetluslikust küljest on ta seisukohal, et ta täitis hoolikalt kohtuotsustes OMPI ja Sison II sedastatud kaitseõiguste ning õigusega olla ära kuulatud seonduvaid kohustusi (punktid 141 ja 184). Seega vaatas ta loetelu uuesti läbi, olles igati teadlik hageja märkustest.

155    Selles osas rõhutab nõukogu, viidates vaidlustatud otsuse põhjendusele 5 ning oma 29. juuni 2007. aasta kirjale, millega hagejale teatati vaidlustatud otsusest, et ta vaatas enne hageja vaidlusalusesse loetellu jätmise otsuse tegemist hoolikalt läbi märkused, mis hageja oli talle esitanud 25. mail 2007.

156    Sellega arvestades leiab nõukogu, et kuigi tal on vastavalt kohtuotsustele OMPI ja Sison I kohustus võimaldada huvitatud isikutel esitada oma märkused ning nendega arvestada, ei ole tal seevastu kohustust sellistele märkustele omakorda vastata. Asjaolu, et seletuskirja ei muudetud võrreldes seletuskirjaga, mis saadeti 23. aprillil 2007, viitab lihtsalt sellele, et ükski argumentidest, mis hageja oma märkuste raames esitas, ei veennud nõukogu ning ei esinenud ühtegi uut elementi, mida seletuskirja lisada.

157    Oma Üldkohtu kirjalikele küsimustele vastamiseks esitatud märkustes väitsid nõukogu, Madalmaade Kuningriik ja komisjon lisaks seda, et kooskõlas põhimõtetega, mis Üldkohus sedastas kohtuotsuses Sison II, oli nõukogul õigus arvestada asjaoluga, et hageja ei olnud vaidlustanud pädeva siseriikliku asutuse otsust, mille alusel ta võttis vastu oma otsuse kohaldada hageja suhtes piiranguid.

158    Kohtuistungil rõhutas Madalmaade Kuningriik asjaolu, et Sanctieregeling’i tühistamine pärast seda, kui ühenduse tasandil oli vastu võetud hageja rahaliste vahendite külmutamise esialgne meede, ei tähendanud seda, et siseriiklikud asutused oleksid võtnud uue seisukoha hageja suhtes, vaid kõnealune tühistamine tulenes Madalmaade valitsuse soovist vältida hageja rahaliste vahendite külmutamise siseriikliku meetme ja ühenduse meetme kattumist.

 Üldkohtu hinnang

159    Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 106 ja 146, on käesoleva väite raames sobilik uurida ka esiteks küsimust, kas – arvestades käesoleva kohtuasja kõigi asjaomaste asjaoludega ning eeskätt sellega, mis toimus hiljem siseriikliku õiguse alusel Sanctieregeling’iga – ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus sai vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval olla veel kehtivalt aluseks vaidlustatud otsusele, ning teiseks küsimust, kas nõukogu ületas oma kaalutlusõiguse piire, kui ta tugines ainuüksi sellele kohtuotsusele. Sellesse konteksti kuulub ka küsimus, kas hagejal oli ning on ka praegu võimalik siseriikliku õiguse alusel selle ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse peale edasi kaevata, ning samuti küsimus, millised järeldused tuleb teha sellest, et ta kõnealuse kohtuotsuse peale edasi ei kaevanud.

160    Enne nende küsimuste uurimist tuleb meelde tuletada põhimõtted, mis on aluseks Üldkohtu terrorismivastaseks võitluseks vastu võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmeid käsitlevaid kohtuvaidlusi puudutavale kohtupraktikale, eeskätt kohtuotsustele OMPI, PMOI I, PMOI II, Sison I ja Sison II (vt selle kohta eespool punktid 78–83).

161    Need põhimõtted kätkevad endas esiteks seda, et nõukogul on laiaulatuslik kaalutlusõigus seoses asjaoludega, mida tuleb määruse nr 2580/2001 alusel vastu võetava rahaliste vahendite külmutamise meetme või sellise meetme jätkuva kohaldamise otsuse vastuvõtmisel arvesse võtta. Kõnesolev kaalutlusõigus puudutab eelkõige otstarbekusega seotud kaalutlusi, mis on selliste otsuste tegemise aluseks (vt eespool punktid 82 aj 83 ning seal viidatud kohtupraktika) ning see hõlmab ka hinnangu andmist ohule, mida minevikus terroriakte toime pannud organisatsioon võib endast jätkuvalt kujutada, vaatamata asjaolule, et teatava pikema või lühema aja jooksul on tema terroristlik tegevus katkenud või tundub olevat lõppenud (vt eespool punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

162    Nendest põhimõtetest tuleneb teiseks see, et selle kaalutlusõiguse teostamisel tuleb ülekaalukat tähtsust omistada selle siseriikliku menetluse käigus tuvastatud asjaoludele, mille raames võeti vastu ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 silmas peetud pädeva asutuse otsus, mis on rahaliste vahendite külmutamise ühenduse meetme aluseks.

163    Üldkohus on sel moel korduvalt märkinud, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 – kui nõukogu ja liikmesriikide vahel terrorismivastase võitluse jaoks teatava spetsiifilise koostöövormi kehtestavate sätete – kohaldamisel paneb lojaalse koostöö põhimõte nõukogule kohustuse arvestada niivõrd, kuivõrd see on võimalik, siseriikliku pädeva asutuse hinnangut – vähemalt siis, kui tegemist on kohtuorganiga – ja seda eeskätt pädeva asutuse otsuse aluseks olevate „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete” olemasolu osas (vt eespool punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

164    Üldkohus rõhutas sellegipoolest ka seda, et kui nõukogu kavatseb vastu võtta või uue uurimise järel säilitada määruse nr 2580/2001 alusel rahaliste vahendite külmutamise meetme vastavalt terroriakti eest „uurimise algatamise või vastutusele võtmise” siseriiklikule otsusele, siis ei saa nõukogu kõrvale jätta nende uurimiste või vastutuselevõtmiste hilisemat arengut (vt kohtuotsus Sison II, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika).

165    Nii tuleneb kohtuotsusest PMOI I (punkt 146), et kui pädeva siseriikliku asutuse otsuse peale, mille alusel on vastu võetud rahaliste vahendite külmutamise ühenduse meede, võib iga hetk siseriikliku õiguse alusel kohtulikus korras edasi kaevata kas otse sellise otsuse peale või kaudselt sama siseriikliku asutuse mis tahes hilisema otsuse peale, millega keeldutakse otsust tagasi võtmast või kehtetuks tunnistamast, siis on nõukogul mõistlik omistada omaenda hinnangu raames ülekaalukat tähtsust asjaolule, et kõnealune siseriiklik otsus on jätkuvalt kehtiv. Üldkohus leidis seega samas kohtuotsuses (punkt 147) seoses süüdistavate ja kaitseks esitatud tõendite kaalumisega, et nõukogu toimib – arvestades, et tegemist on olukorraga, kus ühenduse tasandil tehtud rahaliste vahendite külmutamist käsitleva otsuse aluseks oleva siseriikliku pädeva haldusasutuse otsust on siseriikliku õiguse kohaselt võimalik kohtulikult vaidlustada – mõistlikult ja hoolikalt, keeldudes põhimõtteliselt võtmast seisukohta huvitatud isiku poolt sellise kohtuliku vaidlustamise toetuseks esitatud sisuliste argumentide põhjendatuse küsimuses enne selle osas kohtulahendi tegemist. Vastupidisel juhul tekiks nõukogu kui ühtaegu poliitilisi ja haldusfunktsioone täitva institutsiooni poolt antava hinnangu puhul oht, et see võib faktilistes või õiguslikes asjaoludes sattuda vastuollu pädeva siseriikliku kohtu antava hinnanguga.

166    2. septembri 2009. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑37/07 ja T‑323/07: El Morabit vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 51 ja 52) leidis Üldkohus samuti, et nõukogu toimib kooskõlas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4 ning määrusega nr 2580/2001, kui ta võtab oma rahaliste vahendite külmutamise otsuse aluseks kriminaalkorras süüdimõistmise siseriikliku esimese astme kohtu poolt, ootamata ära huvitatud isiku poolt selle süüdimõistmise peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta tehtavat lahendit.

167    Eespool viidatud kohtuotsuses El Morabit vs. nõukogu (punkt 53) lisas Üldkohus eespool viidatud kohtupraktika alusel siiski, et kuigi ainult see asjaolu, et esimese astme kohtu poolt tehtud süüdimõistva otsuse peale on esitatud apellatsioonkaebus, ei mõjuta nõukogu õigust kanda süüdimõistetud isik või üksus määruse nr 2580/2001 ja ühise seisukoha artikli 1 lõike 4 alusel vaidlusalusesse loetellu, peab nõukogu apellatsioonimenetluse lõppemisel kontrollima, kas huvitatud isiku rahaliste vahendite külmutamine on endiselt põhjendatud. Konkreetsel juhul leidis Üldkohus (punkt 54), et nõukogu oli teinud huvitatud isiku apellatsiooniastmes õigeksmõistmisest otsesed järeldused, kõrvaldades viimase vaidlusalusest loetelust. Üldkohus oli seisukohal, et sel moel toimides oli nõukogu tõlgendanud mõistlikult oma õigusi, järgides Madalmaade kohtusüsteemi lahendite arengut.

168    Kohtuotsuses Sison II (punkt 116) käsitles Üldkohus sarnaselt võimalust, et politsei- või julgeolekutalituse uurimine lõpetatakse ilma, et järgneks kohtumenetlust, kuna ei suudetud koguda piisavalt tõendeid, või et kohtumenetluses langeb otsuse tegemise vajadus samadel põhjustel ära või et vastutuselevõtmise otsus võib viia sellest vastutuselevõtmisest loobumiseni või õigeksmõistmiseni. Üldkohus rõhutas, et ei ole lubatav, et nõukogu ei võta arvesse neid asjaolusid, mis kuuluvad olukorra hindamisel arvesse võtmisele tulevate asjakohaste andmete hulka (vt eespool punkt 83). Erineva otsuse tegemine tähendaks, et nõukogule ja liikmesriikidele antaks ulatuslik võim külmutada piiramatult ühe isiku rahalised vahendid väljaspool igasugust kohtulikku kontrolli ja sõltumata sellest, millise lahendini jõutakse võimalikes kohtumenetlustes.

169    Samad kaalutlused on kohaldatavad ka siis, kui siseriiklik rahaliste vahendite külmutamise või teatud organisatsiooni kui terroristliku organisatsiooni keelamise haldusmeede võetakse selle vastu võtnud organi poolt tagasi või tühistatakse kohtuotsusega, nagu juhtus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus PMOI I.

170    Kuid käesolevas kohtuasjas on tuvastatud, et Sanctieregeling tühistati 3. augustil 2003, st praktiliselt kohe pärast hageja rahaliste vahendite külmutamise ühenduse esialgse meetme jõustumist, mis toimus 28. juunil 2003.

171    Selles osas on tõsi see, et vaidlustatud otsuse kohaselt ei ole selle aluseks mitte Sanctieregeling, vaid üksnes ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus (vt eespool punkt 86). Siiski ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 87 selgitatud põhjustel käesolevas kohtuasjas võimalik arvesse võtta ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsust iseseisvalt, arvestamata samal ajal ka Sanctieregeling’iga.

172    Seega tuleb möönda, et pärast Sanctieregeling’i tühistamist Madalmaade õiguskorras ei saa ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus, mis – nagu äsja meenutatud – on viimasega lahutamatult seotud, olla enam kehtivalt aluseks hageja rahaliste vahendite külmutamise ühenduse meetmele.

173    Selle kohtuotsusega keeldus ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik lihtsalt ajutiselt peatamast Sanctieregeling’i täitmist. Kuid tühistamise tõttu kaotas Sanctieregeling lõplikult mis tahes õigusliku mõju. Sama peab järelikult vältimatult toimuma ka ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsusest tulenevate õiguslike tagajärgedega, kuivõrd selles anti üksnes esialgne hinnang, ilma et see oleks mõjutanud kohtumenetluse alusel sisulistes küsimustes tehtavat otsust.

174    Selles osas on Üldkohus lisaks seisukohal, et ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsusel ei saa ainuüksi määruse nr 2580/2001 rakendamise eesmärgil olla õiguslikke tagajärgi, mis oleksid Sanctieregeling’ist sõltumatud; sellised tagajärjed ilmneksid käesoleval juhul vaatamata Sanctieregeling’i tühistamisele Madalmaade õiguses. Lisaks ei oleks selle määruse üldise ülesehitusega, mida iseloomustab asjaolu, et siseriikliku menetluse raames tuvastatud asjaolud peavad omama nõukogupoolse hinnangu andmisel ülekaalukat tähtsust, kooskõlas see, et Sanctieregeling – mis ei oma Madalmaade õiguskorras enam mingisugust mõju – jätkaks ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse vahendusel kaudselt ja määramatult mõju avaldamist ühenduse õiguskorras.

175    Selline järeldus on seda kindlam, et ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsus, mis tehti hageja taotluse alusel, kujutab endast Sanctieregeling’iga võrreldes juhuslikku sündmust. Sanctieregeling’i põhjendustest tuleneb nimelt, et see võeti vastu „ühenduse tasandil otsuse vastuvõtmist oodates” ning et see kavatseti tühistada „vahetult pärast sellise otsuse jõustumist”(vt ka kohtuotsus Al-Aqsa, punkt 17). Madalmaade Kuningriigi poolt kohtuistungil antud seletuste kohaselt tulenes see tühistamine üksnes Madalmaade valitsuse soovist vältida hageja rahaliste vahendite külmutamise siseriikliku meetme ja ühenduse meetme kattumist. Sellest tuleneb, et Sanctieregeling oleks igal juhul tühistatud vahetult pärast hageja rahaliste vahendite külmutamise ühenduse esialgse meetme vastuvõtmist, olenemata sellest, kas hageja oli algatanud ajutiste meetmete kohaldamise menetluse või sisulise menetluse.

176    Selline mehhanism on samuti vastuolus määruse nr 2580/2001 üldise ülesehitusega, mis seab rahaliste vahendite külmutamise ühenduse meetme vastuvõtmise sõltuvusse kas sellise siseriikliku menetluse algatamisest või aktiivsest jätkamisest, mille vahetu ja peamine eesmärk on huvitatud isiku suhtes ennetava või karistava meetme võtmine terrorismivastase võitluse raames ja tema seotuse tõttu terrorismiga (vt kohtuotsus Sison II, punkt 111), või sellise otsuse tegemise või täitmisega, mis mõistab huvitatud isiku selliste tegude eest süüdi.

177    Käesoleval juhul on aga esiteks siseriiklikul tasandil võetud rahaliste vahendite külmutamise meede õigustatud „ühenduse tasandil otsuse vastuvõtmist oodates” ning ühenduse meedet õigustatakse omakorda siseriikliku otsuse vastuvõtmisega, mis kohe tühistati. Sellise mehhanismi puhul esineb vältimatult ringtõestuse viga.

178    Kuivõrd nõukogul ei olnud enam sugugi võimalik tugineda ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsusele, oleks ta pidanud tegema loogilised järeldused rahaliste vahendite külmutamise siseriikliku meetme tühistamisest, tuvastades, et siseriiklikus õiguses ei esinenud enam „substraati”, mis oleks piisavalt õiguslikult põhjendanud samaväärse ühenduse meetme kehtimajätmist ja seda olenemata sellest, milliseid võimalikke kohtulikul teel vaidlustamise vahendeid oli kasutatud tühistatud siseriikliku meetme vastu.

179    Neil tingimustel on vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohatu see, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik jättis rahuldamata hagi, mille hageja oli esitanud Sanctieregeling’i peale, ning see, et huvitatud isik ei olnud ajutiste meetmete kohaldamise kohtuotsuse peale edasi kaevanud ega algatanud sisulistes küsimustes kohtumenetlust.

180    Käesoleva kohtuasja asjaoludel, mida iseloomustab eeskätt Sanctieregeling’i tühistamine, tuleb vastupidi tuvastada, et nõukogu ületab oma kaalutlusõiguse piire, kui ta jätab hageja olukorda ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 alusel korrapäraselt uurides hageja määramatult vaidlusalusesse loetellu edasi ja seda ainuüksi põhjendusel, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku otsust ei ole Madalmaade õiguskorra raames vaidlustatud kas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse raames nimetatud kohtuotsuse peale edasi kaevates või sisulisi küsimusi lahendava kohtumenetluse raames, samas kui selle vastu võtnud asutus tühistas vahepeal haldusotsuse, mille täitmise peatamist hageja nimetatud kohtunikult taotles.

181    See kehtib seda enam, et nagu hageja kohtuistungil väitis – ilma et teised kohtumenetluse pooled oleksid talle vastuväiteid esitanud –, ei ole Madalmaade pädevad asutused, olgu need siis haldusasutused või kohtuorganid, pärast Sanctieregeling’i tühistamist ning väljaspool siseriikliku õiguse raames vaidlustatud otsuse rakendamist enam astunud mingeid samme selleks, et määrata hagejale kriminaalkaristus või rahatrahv terrorismivastase võitluse raames ja tema seotuse tõttu terrorismiga.

182    Eelnevast lähtuvalt on kolmas väide põhjendatud.

183    Neil asjaoludel tuleb tühistada vaidlustatud otsus, ilma et oleks vaja uurida hageja muid väiteid ja argumente.

184    Neil tingimustel ei ole vajadust teha otsust seoses nõudega tunnistada EÜ artikli 241 alusel õigusvastaseks määrus nr 2580/2001 (vt selle kohta kohtuotsus Al-Aqsa, punktid 66 ja 67; vt samuti Euroopa Kohtu 20. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-91/05: komisjon vs. nõukogu, EKL 2008, lk I‑3651, punkt 111).

 Kohtukulud

185    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 87 lõike 3 alusel võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega. Käesoleva kohtuasja asjaoludel, kus nõukogu kahjuks tehti otsus seoses tühistamisnõudega, mis on kohtuvaidluse peamine ese, tuleb nõukogu kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt välja ka kõik hageja kantud kohtukulud vastavalt viimase nõudele.

186    Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

1.      Nõukogu 28. juuni 2007. aasta otsus 2007/445/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/379/EÜ ja 2006/1008/EÜ; nõukogu 20. septembri 2007. aasta otsus 2007/868/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/445; nõukogu 15. juuli 2008. aasta otsus 2008/583/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/868; nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta otsus 2009/62/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/583, ja nõukogu 15. juuni 2009. aasta määrus (EÜ) nr 501/2009, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2009/62, tühistatakse Stichtinq Al‑Aqsa’t puudutavas osas.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja ka Stichting Al‑Aqsa kohtukulud.

4.      Madalmaade Kuningriik ja Euroopa Komisjon kannavad oma kohtukulud ise.

Forwood Papasavvas Moavero Milanesi

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2010 Luxembourgis.

[Allkirjad]

* Kohtumenetluse keel: hollandi.