Kohtuasi C‑355/10

Euroopa Parlament

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Schengeni piirieeskirjad – Otsus 2010/252/EL – Patrull‑ ja vaatlustegevus välistel merepiiridel – Piiridel patrull‑ ja vaatlustegevust reguleerivate lisaeeskirjade kehtestamine – Komisjoni rakendusvolitused – Ulatus – Tühistamisnõue

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 5. september 2012

1.        Tühistamishagi – Liikmesriikide, parlamendi, nõukogu ja komisjoni hagid – Põhjendatud huvi tõendamine ei ole vastuvõetavuse tingimus

(ELTL artikkel 263, teine lõik)

2.        Tühistamishagi – Parlamendi hagi esitamise õigus – Vaidlustatud akti vastuvõtmisel väljendatud parlamendi seisukoht – Mõju puudumine

(ELTL artikkel 263; nõukogu otsus 1999/468, muudetud otsusega 2006/512, artikli 5a lõike 4 punkt e)

3.        Institutsioonide aktid – Alusaktid ja rakendusaktid – Rakendusaktiga ei või alusakti olulisi sätteid muuta ega täiendada – Olulisteks säteteks kvalifitseerimine – Asjaomase valdkonna omaduste ja eripäraga arvestamine

(ELTL artikkel 290)

4.        Piirikontrolli‑, varjupaiga‑ ja sisserändepoliitika – Üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad – Otsus 2010/252 – Rakendusmeede – Seadusandja pädevusse kuuluvaid sätteid sisaldav meede – Kõnealuse otsuse tühistamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 562/2006, muudetud määrusega nr 296/2008, artikli 12 lõige 5; nõukogu otsus 2010/252)

5.        Tühistamishagi – Tühistamisotsus – Mõju – Euroopa Kohtu kehtestatav piirang – Otsuse tagajärgede kehtimajätmine kuni selle asendamiseni mõistliku aja jooksul –Õiguskindlusel põhinev õigustus

(ELTL artikkel 264, teine lõik)

1.        Vt otsuse tekst.

(vt punkt 37)

2.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 38–40)

3.        Kuna Euroopa õiguse valdkonna põhinormide kehtestamine on üksnes liidu seadusandja pädevuses, peavad need normid olema sätestatud alusaktides ning nende kehtestamist ei saa delegeerida. Seega ei saa delegeerida nende sätete kehtestamist, mille vastuvõtmiseks on vaja teha liidu seadusandja vastutusalasse kuuluvaid poliitilisi valikuid. Järelikult ei või rakendusmeetmed alusakti olulisi sätteid muuta ega seda uute oluliste sätetega täiendada.

Küsimus selle kohta, millised valdkonna sätted tuleb kvalifitseerida olulisteks, ei sõltu üksnes liidu seadusandja hinnangust, vaid see peab põhinema objektiivsetel teguritel, mida saab kohtulikult kontrollida. Sellega seoses on vaja arvestada asjaomase valdkonna omaduste ja eripäraga.

(vt punktid 64–68)

4.        Otsus 2010/252, millega täiendatakse Schengeni piirieeskirju seoses välistel merepiiridel toimuva patrull‑ ja vaatlustegevusega, mis toimub Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri kooskõlastatavas operatiivkoostöös, tuleb tühistada, kuna otsuse lisa I osa punkti 2.4 kohaselt, milles on ette nähtud meetmed, mida piirivalveametnikud võivad avastatud laevade ja nende pardal viibivate isikute suhtes võtta, on lubatud eelkõige laev peatada, selle pardale minna ning see läbi otsida ja arestida, pardal viibivad isikud läbi otsida ja vahistada ning nad toimetada kolmandasse riiki, ja seega võtta sunnimeetmeid isikute ja laevade suhtes, kelle ja mille üle võib teostada suveräänsust see riik, mille lipu all asjaomased laevad sõidavad.

Nimelt, kuna kõnealune otsus on rakendusmeede, mis on võetud määruse nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad), muudetud määrusega nr 296/2008, artikli 12 lõike 5 alusel, ei saa see otsus sisaldada piirivalveametnikele sunnimeetmete rakendamise õiguse andmist puudutavaid eeskirju, mille vastuvõtmiseks on vaja teha liidu seadusandja vastutusalasse kuuluvaid poliitilisi valikuid, sest seejuures tuleb asjaomaseid lahknevaid huve kaaluda mitme hinnangu põhjal. Lisaks, need sätted, mis puudutavad piirivalveametnikele selliste avaliku võimu volituste andmist, võimaldavad asjaomaste isikute põhiõiguste riivamist määral, mis muudab vajalikuks liidu seadusandja sekkumise.

(vt punktid 74, 76 ja 77, resolutsiooni punkt 1)

5.        Vt otsuse tekst.

(vt punktid 88–90)