Land Hesseni 27. mail 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 17.märtsi 2015. aasta otsuse peale kohtuasjas T-89/09: Pollmeier Massivholz GmbH & Co. KG versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-242/15 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Land Hessen (esindajad: advokaadid U. Soltész, A. Richter)

Teised menetlusosalised: Pollmeier Massivholz GmbH & Co. KG, Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub:

tühistada Üldkohtu (esimene koda) 17. märtsi 2015. aasta otsus kohtuasjas T-89/09 osas, milles sellega tunnistati tühiseks komisjoni 21. oktoobri 2008. aasta otsus K(2008)6017 (lõplik) Riigiabi N 512/2007 – Saksamaa, Abalon Hardwood Hessen GmbH;

jätta hagi täies ulatuses rahuldamata;

mõista Pollmeier Massivholz GmbH & Co. KG-lt välja apellandi kohtukulud Üldkohtus ja Euroopa Kohtus.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab apellatsioonkaebuses kokku neli väidet:

1.    Esimeses väites leiab apellant, et Üldkohus jättis õiguslikult põhjendamatult arvestamata komisjoni hindamisruumi. Tagatise kui riigiabi väärtuse kindlaksmääramine on majanduslikult keeruline küsimus, milles komisjonil on hindamisruum. Seda hindamisruumi kasutas komisjon enda pikaajalise praktika jooksul nii, et ta arvestas Saksamaa liidumaade tagatiste kui riigiabi väärtuseks vastavalt Saksamaa ametiasutuste andmetele 0,5% tagatise väärtusest. Selles osas ei oma tähtsust hiljem tagatiste kohta 2000. aastal teatise avaldamine.

2.    Lisaks jättis Üldkohus tähelepanuta (apellatsioonkaebuse teine väide), et ELTL artiklis 107 toodud riigiabi mõiste on objektiivne mõiste, mis ei olene komisjoni loast. Tagatise kui riigiabi väärtus ei muutu olenevalt abi lubamisest. See kehtib eelkõige vähese tähtsusega abi puhul, kuna siis ei ole täidetud ELTL artikli 107 koosseis ja see abi ei saa juba seetõttu olla komisjoni loa andmise otsuse ese.

3.    Apellatsioonkaebuse kolmandas väites leiab apellant, et rikutud on võrdsuse põhimõtet. Tagatise kui riigiabi väärtuse arvutamisel olenevalt sellest, kas tegemist on lubatud või keelatud riigiabiga, on sisuliselt sama asja ilma objektiivse põhjenduseta erinevalt koheldud. Lisaks eristab Üldkohus õiguslikult vääralt 0,5% meetodi kohaldamisel tagatisi, mis on antud enne ja pärast 2000. aasta teatist tagatiste andmise kohta. Komisjoni praktika Saksamaa suhtes on käesoleval juhul siiski spetsiifilisem kui üldine teatis tagatiste kohta ja siin vaidlusalune arvutamise meetod oleks lubatav ka sellisel juhul, kui seda oleks hinnatud 2000. aasta teatise alusel tagatiste andmise kohta.

4.    Lõpuks leiab apellant apellatsioonkaebuse neljandas väites, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete hindamisel on rikutud õigusnormi. Esiteks tuleb kaitsta Hesseni liidumaa õiguspärast ootust, et komisjon aktsepteerib enda pikaajalises praktikas 0,5% meetodit, mida ta on lisaks enda 1998. aasta kirjas sõnaselgelt kinnitanud. Lisaks ei vaidlustanud komisjon ulatusliku kontrollimenetluse ajal Hesseni liidumaa juhistes tagatiste kohta sisalduvat 0,5% meetodit.