EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

11. juuli 2013(*)

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – EÜ artikkel 81 ja EMP lepingu artikkel 53 – Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turg – Suunised liikmesriikidevahelise kaubandusmõju kohta – Õiguslik väärtus – Asjaomase turu määratlemise kohustus – Ulatus – Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele – Hea halduse põhimõte – Komisjoni objektiivne erapooletus – (2006. aasta) suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Osakaal müügiväärtusest – Põhjendamiskohustus – Trahvi vähendamine ettevõtja maksevõimetuse või konkreetse juhtumi eripärade tõttu – Võrdne kohtlemine

Kohtuasjas C‑439/11 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 25. augustil 2011 esitatud apellatsioonkaebus,

Ziegler SA, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis, M. Favart ja A. Bailleux,

apellant,

teine menetlusosaline:

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet ja N. von Lingen, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses astmes

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president M. Ilešič ning kohtunikud E. Jarašiūnas (ettekandja), A. Ó Caoimh, C. Toader ja C. G. Fernlund,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. oktoobri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 13. detsembri 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Apellatsioonkaebuses palub Ziegler SA (edaspidi „Ziegler”) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑199/08: Ziegler vs. komisjon (EKL 2011, lk II‑3507, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti esiteks tühistada komisjoni 11. märtsi 2008. aasta otsus K(2008) 926 (lõplik) [EÜ artiklis 81] ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/38.543 – Rahvusvahelised kolimisteenused) (edaspidi „vaidlusalune otsus”) ja teise võimalusena tühistada talle selle otsusega määratud trahv ning kolmanda võimalusena seda trahvi vähendada.

I –  Õiguslik raamistik

2        Suunised [EÜ artiklites 81 ja 82] sätestatud kaubandusmõju kontseptsiooni kohta (ELT 2004, C 101, lk 81; edaspidi „kaubandusmõju suunised”) täpsustavad punktides 3, 45, 50 ja 52–55:

„3.      [...] käesolevates suunistes selgitatakse reeglit, millal kokkulepe ei saa üldjuhul avaldada liikmesriikidevahelisele kaubandusele märgatavat mõju [...]. Suunised ei ole ammendavad, nende eesmärk on määratleda kaubandusmõju kontseptsiooni rakendamise metoodika ja anda juhiseid selle kohaldamiseks tihti korduvates olukordades. [...]

[...].

45.            Mõju märgatavuse hindamise tulemus sõltub iga konkreetse juhtumi asjaoludest, eriti antud kokkuleppe või tegevuse olemusest, asjassepuutuvate toodete olemusest ja asjaomaste ettevõtjate turupositsioonist. [...] Mida tugevam on ettevõtjate turupositsioon, seda tõenäolisem on, et nendevaheline kokkulepe või tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust märgatavalt [...]

[...].

50.            [...] komisjon peab sobivaks kehtestada üldised põhimõtted, et määratleda juhtumid, kus kaubandus ei ole põhimõtteliselt märgatavalt mõjutatav [...]. [EÜ] artikli 81 rakendamise korral loeb komisjon nimetatud normi ümberlükatavaks negatiivseks eelduseks, mis kehtib kõigi kokkulepete kohta [EÜ] artikli 81 lõike 1 tähenduses [...]

[...].

52.            Komisjon on seisukohal, et põhimõtteliselt ei suuda kokkulepe liikmesriikidevahelist kaubandust märgatavalt mõjutada, kui on täidetud alljärgnevad kumulatiivsed tingimused:

a)      poolte turuosade summa asjaomasel ühenduse turul, mida kokkulepe hõlmab, ei ületa 5 protsenti, ja

b)      horisontaalse kokkuleppe puhul ei ületa asjaomaste ettevõtjate ühendusesisene aasta keskmine käivete summa ^[...] kokkuleppega hõlmatud toodete turul 40 miljonit eurot. […]

[...].

53.            Komisjon jääb ka seisukohale, et kui kokkulepe või tegevus on juba oma laadilt võimeline mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust näiteks põhjusel, et see puudutab eksporti või importi või hõlmab mitut liikmesriiki, võib lähtuda ümberlükatavast positiivsest eeldusest, et kaubandusmõju loetakse märgatavaks juhul, kui lõigetes 52 ja 54 näidatud viisil arvutatuna on osapoolte käivete summa kokkuleppega hõlmatud toodete turul suurem kui 40 miljonit eurot. Kokkulepete puhul, mis juba oma laadi tõttu võivad mõjutada kaubandust liikmesriikide vahel, võib tihti eeldada, et mõju on märgatav, kui osapoolte turuosad ületavad [...] 5 protsendi künnise. Nimetatud eeldus ei kehti siiski kokkulepete kohta, mis hõlmavad ainult liikmesriigi mõnda osa [...].

54.            Mis puudutab 40 miljoni euro künnist [...], siis arvutatakse asjaomane käive ettevõtjate eelmise majandusaasta ühendusesisese müügi kogumahu alusel kokkuleppega hõlmatud toodete [...] osas, arvestamata makse. Samasse kontserni kuuluvate äriühingute vahelist müüki arvesse ei võeta [...].

55.            Turuosa künniste rakendamiseks on vaja kindlaks määrata asjakohane turg⁽⁴¹⁾, mis koosneb asjakohasest kaubaturust ja asjakohasest geograafilisest turust. Turuosad tuleb arvutada müügiväärtuse andmete või vajaduse korral ostuväärtuse andmete põhjal. Kui väärtusandmed ei ole saadaval, võib kasutada muudel usaldusväärsetel turuandmetel, sealhulgas mahuandmetel põhinevaid hinnanguid.” [Siin ja edaspidi on osundatud suuniseid tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

3        Kaubandusmõju suuniste punktis 55 viidatud 41. joonealuses märkuses täpsustatakse, et asjaomase turu kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta teatist asjaomase turu mõiste kohta ühenduse konkurentsiõiguses (EÜT 1997, C 372, lk 5; ELT eriväljaanne 08/01, lk 155, edaspidi „turu mõiste teatis”).

4        Suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „trahvide arvutamise suunised”) on pealkirja „Trahvi põhisumma” all sätestatud:

„[...]

A.            Müügiväärtuse määramine

13.            Trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt ^[...] [Euroopa Majanduspiirkonna (EMP)] asjaomasel territooriumil seotud. Üldiselt vaatleb komisjon ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal (edaspidi „müügiväärtus”).

[...]

B.            Trahvi põhisumma kindlaksmääramine

19.            Trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müügiväärtusest. Osakaal saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis.

[...]

21.            Üldiselt määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest.

22.            Otsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi.

23.            Hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, (²) mis on üldjuhul salajased, on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud. Konkurentsipoliitika seisukohast karistatakse selle eest karmilt. Seepärast on nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel.

[...]

25.            Olenemata ettevõtja osalemise kestusest rikkumises, lisab komisjon põhisummale summa, mis moodustab 15–25% [...] müügiväärtusest, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda hindade määramise [...] horisontaalkokkulepetes. [...] Otsustamaks, milline peaks olema konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, eeskätt neid, mida on nimetatud punktis 22.

[...]”.

5        Trahvide arvutamise suuniste punktis 23 viidatud 2. joonealuses märkuses täpsustatakse, et see kokkuleppe mõiste hõlmab kokkuleppeid, kooskõlastatud tegevust ja ettevõtjate ühenduste otsuseid EÜ artikli 81 tähenduses.

6        Trahvide arvutamise suunistes on pealkirja „Põhisumma kohandamine” all märgitud:

„[...]

F.            Maksevõime

35.            Teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis võib komisjon erandkorras taotluse esitamisel võtta arvesse ettevõtja maksevõimetust. Sel puhul ei vähendata trahvi mingil juhul pelgalt ebasoodsa või kahjumliku finantsolukorra tõttu. Vähendamine saab toimuda üksnes kindlate tõendite alusel, mille kohaselt seaks käesolevates suunistes sätestatud tingimustel trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse.”

7        Samade suuniste pealkirja „Lõppmärkused” all täpsustatakse punktis 37:

„Kuigi käesolevates suunistes kirjeldatakse trahvide määramise üldmeetodit, võib konkreetse juhtumi eripäradest või teataval tasemel hoiatava mõju tagamisest tingituna olla õigustatud nimetatud meetodist või punktis 21 sätestatud piiridest loobumine.”

II –  Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

8        Vaidluse tausta ning vaidlusaluse otsuse, nagu neid on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–21, võib kokku võtta järgmiselt.

9        Komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses, et otsuse adressaadid, sealhulgas Ziegler – kelle konsolideeritud käive oli 31. detsembril 2006 lõppenud majandusaastal 244 420 326 eurot –, osalesid Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste sektoris kartellikokkuleppes, määrates kindlaks hinnad, jagades omavahel kliente ja osaledes mahhinatsioonides seoses pakkumismenetlustega, pannes seetõttu toime EÜ artikli 81 ühe ja vältava rikkumise, või et neid tuleb pidada selles rikkumises osalemise eest vastutavaks kas kogu ajavahemiku eest, mis kestis 1984. aasta oktoobrist kuni 2003. aasta septembrini, või sellest osa eest.

10      Rikkumisega hõlmatud teenused on nii füüsilistele isikutele, ettevõtjatele kui avalik‑õiguslikele asutustele osutatud kolimisteenused Belgiast või Belgiasse. Võttes arvesse asjaolu, et kõik kõnealused rahvusvahelised kolimisettevõtjad asusid Belgias ja et kartelli tegevus toimus Belgia territooriumil, leidis komisjon, et kartelli geograafiline kese oli Belgias. Rahvusvaheliste kolimisteenuste kartelliosaliste kombineeritud käive oli komisjoni hinnangul 2002. aastal 41 miljonit eurot. Kuna komisjon hindas sektori suuruseks ligi 83 miljonit eurot, siis loeti seotud ettevõtjate kombineeritud turuosaks ligi 50%.

11      Komisjon märkis vaidlusaluses otsuses, et kartellikokkuleppe eesmärk oli eelkõige kehtestada ja säilitada kõrgeid hindu ning jagada omavahel turg erinevates vormides: hinnakokkulepped, turu jagamise kokkulepped fiktiivsete pakkumiste süsteemi vahendusel ja kokkulepped tagasilükatud pakkumiste pealt või pakkumiste tegemata jätmise pealt rahalise hüvitamise süsteemi kohta, niinimetatud „komisjonitasud”.

12      Komisjon leidis vaidlusaluses otsuses, et perioodil 1984. aastast kuni 1990. aastate alguseni toimis kartell peamiselt kirjalike kokkulepete põhjal, mis käsitlesid hindade kindlaksmääramist; samal ajal juurutati ka komisjonitasud ja fiktiivsed pakkumised. Vaidlusaluse otsuse kohaselt tuli komisjonitasude praktikat pidada Belgias rahvusvaheliste kolimisteenuste hindade kaudseks kindlaksmääramiseks, kuna kartelli liikmed esitasid üksteisele vastastikku arveid komisjonitasude saamiseks tagasilükatud pakkumiste või nende pakkumiste pealt, mida nad ei esitanud, kusjuures arved sisaldasid fiktiivseid teenuseid ja nende komisjonitasude summa kohta esitati arved klientidele.

13      Seoses fiktiivsete pakkumistega märkis komisjon vaidlusaluses otsuses, et selliste pakkumiste tegemisega korraldas kolimisettevõtja, kes soovis, et kolimisleping sõlmitaks temaga, asja nii, et kolimise eest maksev klient sai mitu hinnapakkumist. Sel eesmärgil teatas see äriühing oma konkurentidele kogu hinna, mida nad pidid kavandatava kolimisteenuse eest küsima, kusjuures see hind oli kõrgem kui nimetatud äriühingu küsitud hind. Seega oli tegemist fiktiivsete pakkumistega, mille esitasid äriühingud, kes ei kavatsenudki konkreetset kolimist teostada. Komisjon leidis, et see praktika kujutas endast mahhinatsiooni pakkumismenetlusega, mis viis selleni, et kolimise eest nõuti kõrgemat hinda, kui see hind oleks olnud konkureerivas keskkonnas.

14      Komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses, et neid kokkuleppeid kasutati kuni 2003. aastani ning et sellel keerulisel tegevusel oli sama eesmärk – kehtestada hinnad, jagada turg ja kahjustada seega konkurentsi.

15      Neid asjaolusid silmas pidades võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, mille artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Järgmised ettevõtjad rikkusid [EÜ] artikli 81 lõiget 1 ja [2. mai 1992. aasta Euroopa majanduspiirkonna (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 1)] lepingu artikli 53 lõiget 1, olles leppinud otse või kaudselt kokku rahvusvaheliste kolimisteenuste hindades Belgias, jaganud omavahel osa sellest turust ja kasutanud mahhinatsioone pakkumismenetlustes ajavahemikel, mis on esitatud allpool:

[...]

j)      [Ziegler], 4. oktoober 1984 – 8. september 2003.”

16      Selle tulemusel määras komisjon vaidlusaluse otsuse artikli 2 punktis l Zieglerile trahvi 9,2 miljonit eurot, mis on arvutatud vastavalt meetodile, mis on sätestatud trahvide arvutamise suunistes.

17      24. juulil 2009 võttis komisjon vastu otsuse K(2009) 5810 (lõplik), millega muudeti vaidlusalust otsust ja vähendati umbes 600 000 euro võrra vaidlusaluse otsuse ühe adressaadi müügiväärtust. Viimase trahv arvutati sellest väärtusest lähtudes, mistõttu vähendas komisjon sellele adressaadile määratud trahvi.

III –  Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

18      Ziegler esitas Üldkohtu kantseleisse 3. juunil 2008 hagiavalduse, milles ta palus esiteks tühistada vaidlusalune otsus, teise võimalusena tühistada talle määratud trahv ja kolmanda võimalusena vähendada oluliselt seda trahvi. Ta palus Üldkohtul enne otsuse tegemist nõuda Üldkohtu kantseleile välja terviklik haldustoimik.

19      Paralleelselt hagiavaldusega esitas Ziegler ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, muu hulgas selleks, et määrataks vaidlusaluse otsuse artikli 2 kohaldamise peatamine talle trahvi määravas osas. Taotlus jäeti rahuldamata Üldkohtu presidendi 15. jaanuari 2009. aasta määrusega kohtuasjas T‑199/08 R: Ziegler vs. komisjon, ning määruskaebus selle määruse peale jäeti rahuldamata Euroopa Kohtu presidendi 30. aprilli 2010. aasta määrusega kohtuasjas C‑113/09 P(R): Ziegler vs. komisjon.

20      Hagi põhjenduses esitas Ziegler üheksa väidet – viis esimese võimalusena, mis toetasid vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuet, ja neli teise võimalusena, mis toetasid trahvi tühistamise või vähendamise nõuet.

21      Vaidlustatud kohtuotsuses rahuldas Üldkohus osaliselt Ziegleri taotluse nõuda Üldkohtu kantseleisse välja haldustoimik. Ta lükkas aga tagasi Ziegleri esitatud kõik väited ja jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata, mõistes kohtukulud välja Zieglerilt. Üldkohus esitas selle kohta järgmised põhjendused.

22      Analüüsides vaidlusaluse otsuse tühistamise põhjendamiseks esitatud esimest väidet – mille kohaselt tehti EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamiseks vajalike tingimuste hindamisel ilmseid hindamisvigu ja rikuti õigusnormi –, lükkas Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 41–46 tagasi komisjoni argumentatsiooni, et ilmse konkurentsipiirangu esinemisel ei ole asjaomast turgu vaja määratleda. Ta märkis, et komisjon on kohustatud turu piiritlema muu hulgas siis, kui ilma sellise piiritlemiseta ei oleks võimalik kindlaks määrata, kas kokkulepe võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, ja et käesolevas asjas seadis Ziegler kahtluse alla just komisjoni hinnangu selle EÜ artikli 81 kohaldamise tingimuse täidetuse osas.

23      Edasi asus Üldkohus punktides 56–63 seisukohale, et komisjon ei ole tõendanud, et saavutatud on kaubandusmõju suuniste punktis 53 ette nähtud lävi 40 miljonit eurot. Nimelt tuli Üldkohtu arvates turu suuruse hindamisel selleks, et kindlaks teha, kas liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutatakse märgatavalt, teenuste pealt saadud käibest lahutada käive, mis saadi allhankijana. Üldkohus tuvastas, et pärast seda lahutamistehet 40 miljoni euro künnist ei saavutatud.

24      Edasi, olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48 otsustanud, et Ziegleri repliigis esitatud argumentatsioon nende suuniste punktis 53 ette nähtud 5% turuosa läve kohta kujutab endast üksnes selle väite laiendust, millega seati kahtluse alla liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatava mõjutamise tõendatus, ning et see on seega vastuvõetav, analüüsis Üldkohus seda argumentatsiooni vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–74. Ta märkis muu hulgas, et komisjon ei ole täitnud asjaomase turu määratlemise kohustust, mis tuleneb nende suuniste punktist 55. Ta leidis aga, et kohtuasja asjaolusid arvestades oli komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et 5% turuosa lävi on ületatud, kuna komisjon esitas tegevussektori kirjelduse, mis oli piisavalt üksikasjalik, et hinnata selle läve saavutamist. Seetõttu otsustas ta nimetatud kohtuotsuse punktis 72, et komisjon võis „erandkorras” tugineda sellele lävele, andmata konkreetset turu määratlust viidatud punkti 55 tähenduses.

25      Analüüsides vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud kolmanda väite esimest osa, mis puudutas põhjendamiskohustuse rikkumist trahvi põhisumma kindlaksmääramisel, otsustas Üldkohus muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 88–94, et näib soovitav, et komisjon tugevdaks oma põhjendusi trahvide arvutamise kohta, et 2006. aastal vastu võetud trahvide arvutamise suunised tõid kaasa põhjaliku muudatuse trahvide arvutamise metodoloogias, ja et selles olukorras ei või komisjon põhimõtteliselt enam piirduda sellega, et ta põhjendab üksnes trahvi kvalifitseerimist „väga raskeks”, jättes põhjendamata arvesse võetud müügiväärtuse osakaalu. Ta märkis, et käesolevas asjas määras komisjon osakaaluks 17%, põhjendades oma valikut ainult rikkumise „väga raske” laadiga. Ta kinnitas selles küsimuses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93, et „[s]ee põhjendus võib olla piisav vaid siis, kui komisjon kohaldas kõige raskematele rikkumistele ette nähtud vahemiku alumisele piirile väga lähedast määra”, kuid „kui ta oleks seevastu soovinud kohaldada kõrgemat määra, oleks ta pidanud esitama üksikasjalikuma põhjenduse”. Üldkohus lisas selle kohtuotsuse punktis 94, et need kaalutlused kehtivad ka hoiatamiseks määratava lisasumma põhjenduse suhtes.

26      Neljanda väite kohta, millega põhjendati vaidlusaluse otsuse tühistamiste nõuet ja mis puudutas õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele ja hea halduse üldpõhimõtte rikkumist, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103–107, et Ziegler ei seadnud kahtluse alla komisjoni pädevust võtta käesolevas asjas vastu otsus EÜ artiklis 81 sätestatud menetluse kohta. Ta märkis ka, et komisjoni väidetav objektiivsuse puudumine ei kujuta endast kaitseõiguste rikkumist, mis võiks kaasa tuua vaidlusaluse otsuse tühistamise, vaid kuulub otsuse tõendite hindamise või selle otsuse põhjenduste kontrolli raames toimuva hindamise alla. Ta otsustas seega, et see väide on tühistamise nõuet toetava väitena tulemusetu. Täielikkuse huvides märkis ta aga, et see väide oli ka põhjendamata. Nimelt ei tõenda Üldkohtu hinnangul Ziegleri viidatud asjaolud, et komisjoni või mõne tema teenistuja väidetav eelarvamus oleks väljendunud vaidlusaluses otsuses või et komisjon oli asja uurimisel erapoolik, ega ka seda, kuidas teatud teenistujatele süüks arvatav käitumine, isegi kui see osutuks tõendatuks, oleks võinud kahjustada õigust õiglasele menetlusele.

27      Analüüsides viimast väidet, millega põhjendati trahvi erandkorras tühistamise või vähendamise nõuet, uuris Üldkohus Ziegleri argumente, milles viimane väitis sisuliselt, et ta ei suuda trahvi maksta ja et teda on õigusvastaselt koheldud ebavõrdselt võrreldes ühe teise vaidlusaluse otsuse adressaadiks oleva ettevõtjaga. Ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165–169 muu hulgas seda, et trahvide arvutamise suuniste punktis 35 on selle kohaldamiseks kehtestatud kaks kumulatiivset tingimust ja et komisjoni hinnang – mille kohaselt asjaolu, et Zieglerile määratud trahv on vaid 3,76% tema 2006. aasta kogukäibest, viitab sellele, et see ei ole oma laadilt suuteline seadma pöördumatult ohtu tema majanduslikku elujõulisust – oli üldsõnaline ja selles ei arvestatud selle äriühingu konkreetse olukorraga. Seetõttu otsustas Üldkohus, et selle hinnanguga ei saa põhjendada Ziegleri esitatud trahvi vähendamise nõude rahuldamata jätmist. Ent kuna viimane ei olnud vaidlustanud komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses esitatud järeldust, mille kohaselt ei olnud täidetud teine tingimus, mis on seotud teatava sotsiaalse ja majandusliku konteksti olemasoluga, asus Üldkohus seisukohale, et komisjon lükkas põhjendatult tagasi Ziegleri argumendid, mille alusel paluti trahvi vähendada majanduslike ja rahaliste raskuste tõttu.

28      Mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavat rikkumist võrreldes vaidlusaluse otsuse ühe teise adressaadiga, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes 170 ja 171 esiteks, et komisjon lükkas trahvide arvutamise suuniste punkti 35 alusel tagasi ka selle teise ettevõtja esitatud taotluse, kuna puudus teatav sotsiaalne ja majanduslik kontekst. Ta leidis teiseks, et kuigi komisjon vähendas nimetatud suuniste punkti 37 alusel tõesti selle ettevõtja trahvi, ilmneb siiski vaidlusalusest otsusest, et selle ettevõtja ja Ziegleri olukord ei olnud sarnased ning piisab, kui täheldada, et Ziegleri trahv oli oluliselt madalam tema kogukäibe 10% ülempiirist, samas kui teise ettevõtja trahv oli enne vähendamist sellest ülempiirist oluliselt kõrgem.

IV –  Poolte nõuded

29      Apellatsioonkaebuses palub Ziegler Euroopa Kohtul:

–        tunnistada käesolev apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja teha asjas ise lõplik otsus;

–        rahuldada tema poolt esimeses astmes esitatud nõuded ja seega tühistada vaidlusalune otsus või teise võimalusena tühistada talle selle otsusega määratud trahv või kolmanda võimalusena vähendada oluliselt seda trahvi; ning

–        mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.

30      Repliigis palub Ziegler ka seda, et komisjoni esitatud põhjenduste asendamise nõue tunnistataks vastuvõetamatuks või vähemalt põhjendamatuks.

31      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja asendada Üldkohtu teatavad põhjendused;

–        teise võimalusena jätta tühistamishagi rahuldamata, ja

–        mõista kohtukulud välja Zieglerilt.

V –  Apellatsioonkaebus

32      Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Ziegler neli väidet.

A –  Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnormi liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatavat mõjutamist näitavate tõendite hindamisel

33      Ziegler jagab oma esimese väite kolme ossa – esimene puudutab kohustust määratleda asjaomane turg ning teine ja kolmas puudutavad sisuliselt 5% turuosa läve, mis on ette nähtud trahvide arvutamise suuniste punktis 53. Komisjon palub aga, et Euroopa Kohus asendaks kõigepealt teatud põhjendused, mis viib komisjoni hinnangul käesoleva väite tagasilükkamiseni.

1.     Komisjoni põhjenduste asendamise nõuded

a)     Poolte argumendid

34      Esiteks väidab komisjon, et kaubandusmõju suuniste eesmärk ei ole kehtestada liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatava mõjutamise tõendatusele rangemaid nõudeid kui need, mis tulenevad kohtupraktikast. Erinevalt trahvide arvutamisest, mille puhul on komisjonil teatud kaalutlusruum, ei saa ta järeldada, et keelatud kokkulepe, mis mõjutab märgatavalt liikmesriikidevahelist kaubandust, võib jääda väljapoole EÜ artikli 81 keelu kohaldamisala. Seega on kaubandusmõju suuniste punktides 52 ja 53 märgitud läved ainult orienteeruvad suurused. Samuti ei saa nende suuniste punktist 55 tuletada turu määratlemise kohustust sellistel juhtudel, nagu on kartelli asjad, kus kohtupraktikast nähtub, et see määratlemine oleks üleliigne. Järelikult on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes 64–74 esitatud põhjendused väärad ja tuleb asendada. 

35      Teiseks leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, ajades segamini käibe mõiste kaubandusmõju suuniste punktide 52 ja 53 tähenduses ja müügiväärtuse mõiste trahvide arvutamise suuniste punkti 13 tähenduses, ning järeldades, et käive eespool viidatud punktide 52 ja 53 tähenduses ei saa hõlmata allhankijana tegutsemisest saadud käivet. Allhange on majandustegevus, mis on asjassepuutuv selle kindlaksmääramisel, kas liikmesriikidevahelist kaubandust võib pidada märgatavalt mõjutatuks, isegi kui seda tegevust ei tule arvesse võtta trahvi arvutamisel. Komisjon palub seega, et asendataks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–63 esitatud põhjendused, milles Üldkohus tuvastas vääralt, et läve 40 miljonit eurot ületamine ei ole tõendatud.

36      Kolmandaks palub komisjon asendada vaidlustatud kohtuotsuse punktides 40–50, eriti punktis 48 esitatud põhjendused. Üldkohus tuvastas vääralt, et Ziegleri argumentatsioon seoses 5% turuosa lävega on vastuvõetav. Nimelt ei saanud seda argumentatsiooni tuletada menetluse algatusdokumendist ning seda ei oleks seega tohtinud käsitada juba esitatud väite laiendusena, vaid väite täiesti uue osana, mis on seega vastuvõetamatu.

37      Ziegler väidab, et need põhjenduste asendamise nõuded on vastuvõetamatud, kuna esiteks ei mõjuta need vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni ja teiseks on need ebatäpsed. Igal juhul ei ole need põhjendatud.

38      Esiteks, kehtestades kaubandusmõju suunistes piirmäärad, mida kohtupraktikast ei nähtu, soovis komisjon piirata oma kaalutlusruumi liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatava mõjutamise tingimuse kohaldamisel. Ta ei saa seega nendest kõrvale kalduda, ilma et ta seda kohaselt põhjendaks. Lisaks, kui ta otsustab neid suuniseid kohaldada, nagu ta tegi käesolevas asjas, on ta kohustatud neid järgima.

39      Teiseks, komisjonipoolset müügiväärtuse ja käibe mõistete eristamist ei toeta muu hulgas asjassepuutuvate sätete sõnastus ega mõte ja seda enam ka mitte kohtupraktika.

40      Kolmandaks leiab Ziegler, et Üldkohtus esitatud argumentatsioon 5% turuosa läve kohta oli vastuvõetav, sest sellega laiendati väidet, et liikmesriikidevahelist kaubandust ei ole märgatavalt mõjutatud.

b)     Euroopa Kohtu hinnang

41      Eespool viidatud nõuete vastuvõetavuse kohta – millele Ziegler vastu vaidleb – tuleb esiteks märkida, et neid ei saa pidada vastuvõetamatuks ebatäpsuse tõttu. Nimelt tõi komisjon iga esitatud nõude kohta täpselt välja vaidlustatud kohtuotsuse laused, mida ta õiguslikult vääraks pidas, põhjused, miks tema hinnangul need väärad olid, ja selle, mida Üldkohus oleks tema arvates pidanud järeldama, et õigusnormi mitte rikkuda, ehk põhjendused, mis ta esitas Üldkohtus oma kaitsmisel.

42      Teiseks, Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et põhjenduste asendamise nõude vastuvõetavuse eelduseks on põhjendatud huvi, st selle nõude rahuldamisest võib selle esitajale tekkida mingi kasu. See võib olla nii juhul, kui põhjenduste asendamise nõue esitatakse kaitseks hageja esitatud väite vastu (vt selle kohta 6. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑501/06 P, C‑513/06 P, C‑515/06 P ja C‑519/06 P: GlaxoSmithKline Services jt vs. komisjon jt, EKL 2009, lk I‑9291, punkt 23, ja 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑329/09 P: Iride vs. komisjon, punktid 48–51).

43      Esimese nõude osas, mis puudutab põhjendusi seoses mõistega „liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatav mõjutamine” ja asjaomase turu määratlemise kohustusega, tuleb käesolevas asjas märkida, et kui eeldada, et Üldkohus rikkus õigusnormi, järeldades, et komisjon oli kaubandusmõju suuniste siduvat laadi arvestades kohustatud määratlema asjaomase turu, muutub Ziegleri esimese väite esimene osa tulemusetuks. Nimelt ei saa Ziegler sel juhul enam väita, et Üldkohus vabastas vääralt komisjoni turu määratlemise kohustusest. Seetõttu on komisjonil õigustatud huvi selle nõude esitamiseks ja see on järelikult vastuvõetav.

44      Teise nõude kohaselt – mis puudutab põhjendusi seoses läve 40 miljonit eurot mitteületamisega ja milles väidetakse, et Üldkohus on õigusnormi rikkudes segamini ajanud müügiväärtuse mõiste trahvide arvutamise suuniste tähenduses ja käibe mõiste kaubandusmõju suuniste tähenduses, järeldades seejuures vääralt, et seda läve ei ole ületatud – tuleks tuvastada, et selle läve ületamine oli tõendatud. Sel juhul muutuksid tulemusetuks Ziegleri esitatud esimese väite teine ja kolmas osa, mis puudutavad ainult 5% turuosa läve hindamist. Seega on komisjonil õigustatud huvi esitada ka see nõue, mis on järelikult samuti vastuvõetav.

45      Kolmanda nõude osas, mis puudutab põhjendusi seoses 5% turuosa läve kohta Ziegleri esitatud argumentatsiooni vastuvõetavusega, piisab märkusest – ilma, et peaks käsitlema selle nõude vastuvõetavuse küsimust –, et see tuleb igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata (vt analoogia alusel 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑233/02: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑2759, punkt 26).

46      Nimelt on Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 esimese lõigu kohaselt keelatud menetluses esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Samas tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide või argument, millega täiendatakse varem otseselt või kaudselt menetluse algatusdokumendis esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (vt selle kohta 13. novembri 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑430/00 P: Dürbeck vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑8547, punkt 17).

47      Käesolevas asjas nähtub Üldkohtu menetluse toimikust, et menetluse algatusdokumendis Ziegleri esitatud esimese väite teises osas vaidles Ziegler kõigepealt punktis 44 vastu „[a]sjassepuutuvate äriühingute käibele ja turu suurusele eurodes, millest komisjon kümne puudutatud äriühingu ja rahvusvahelise kolimisteenuse turul tegutsevate muude äriühingute turuosade hindamisel lähtus”. Edasi kinnitas ta hagi punktis 45, et „[meetodi] puhul, mida komisjon kasutas turuosade ja turu suuruse välja arvutamiseks, on tehtud ilme hindamisviga ja et [vaidlusaluse] otsuse punktis 89 esitatud hinnang asjassepuutuvate äriühingute turuosade kohta on faktiliselt vale”. Lõpuks leiab ta punktis 58, et „[menetluse algatusdokumendis] esile toodud vastuolud ja ebatäpsused seoses turuosade ja eurodes turu suuruse väljaarvutamisega mõjutavad järelikult hinnangut mõjule, mida asjassepuutuvad kokkulepped avaldavad liikmesriikidevahelisele kaubavahetusele” ning mainib selle kohta vaidlusaluse otsuse punkti 373, milles viidatakse muu hulgas 5% turuosa läve ületamisele.

48      Neid asjaolusid arvestades otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48 õigesti, et „repliigis märgitud 5% lävi kujutab endast üksnes olemasoleva väite laiendust, mitte aga uut väidet”, ning järeldas sellest, et Ziegleri argumentatsioon viidatud läve väidetava mitteületamise kohta on vastuvõetav.

49      Seega tuleb komisjoni kolmas nõue kohe tagasi lükata, samas kui kahe esimese nõude põhjendatust analüüsitakse vajadusel Ziegleri esitatud esimese väite analüüsi raames.

2.     Esimese väite põhjendatus

a)     Esimese väite esimene osa, mis puudutab turu määratlemise kohustust

i)     Poolte argumendid

50      Ziegleri hinnangul on Üldkohus rikkunud õigusnormi, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72, et komisjon võis „erandkorras” tuvastada, et asjassepuutuvate ettevõtjate turuosa ületas 5%, määratlemata seejuures asjaomast turgu.

51      Esimese võimalusena väidab Ziegler, et Üldkohus ei saanud õigusnormi rikkumata vabastada komisjoni kohustusest määratleda asjaomane turg, nagu on ette nähtud kaubandusmõju suuniste punktis 55, milles viidatakse turu mõiste teatisele. Need suunised piiravad komisjoni kaalutlusruumi ning nende rikkumine tähendab võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. Käesolevas asjas oli ta kohustatud asjaomase turu määratlema just seetõttu, et ta ei tõendanud, et liikmesriikidevahelise kaubanduse märgavata mõjutamise tingimus oli täidetud, piirdudes tuginemisega nendes suunistes kehtestatud eeldustele.

52      Teise võimalusena väidab Ziegler, et Üldkohtu põhjendused, millega õigustati asjaomase turu määratlemise kohustusest vabastamist, on vastuolulised ja sisuliselt väärad. Vastuolu seisneb selles, et Üldkohus vabastab komisjoni sellest kohustusest põhjusel, et tegelikult oli nimetatud kohustus täidetud, nagu selgitatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 71. Selles küsimuses on tehtud vähemalt üks põhjendusviga, sest Üldkohus ei selgita, miks ta võimaldas komisjonil kohaldada väiksemat tõendatuse taset.

53      Mis puudutab sisulisi vigu, siis väidab Ziegler, et esiteks ei saa asjassepuutuva tegevussektori kirjeldust segi ajada konkurentsiõiguses kasutatava turu õigusliku kontseptsiooniga. Teiseks, igal juhul oleks pidanud pakkumise ja nõudluse asendatavuse kriteeriumide kohaldamine viima järelduseni, et eksisteerib üks turg, mis hõlmab kõiki rahvusvahelisi kolimisteenuseid ja mille geograafiline ulatus ületab selgelt Belgia territooriumi. Seetõttu ei saanud Üldkohus õiguspäraselt järeldada, et komisjon tuvastas õigesti Belgiast muusse riiki või vastupidi toimuva rahvusvahelise kolimisteenuse Belgia turu.

54      Lisaks põhjenduste asendamise nõudele toonitab komisjon kõigepealt, et haldusmenetluses ei vaielnud Ziegler vastu sellele, et käesolevas asjas oli liikmesriikidevahelise kaubanduse märgavata mõjutamise tingimus täidetud.

55      Edasi, selle institutsiooni hinnangul tuleb eristada esiteks võimalikku asjaomase turu määratlust, selleks et kindlaks teha, kas 5% turuosa läve on ületatud, ja teiseks täielikku asjaomase turu määratlust, mis viiakse läbi siis, kui tuleb hinnata teatud teguri mõju tugevust turul. Ainult teisel juhul tuleb analüüsis minna kaugemale lihtsast tegevussektori kirjeldusest. Lisaks on kohtupraktika kohaselt ilmselgete kartellide puhul turu määratlemine üleliigne. Seetõttu piisab kaubandusmõju suuniste punkti 55 nõuete täitmiseks kartellide puhul sellest, kui esitada tegevussektori kirjeldus, mis võimaldab tuvastada keelatud kokkuleppes osalejate turuosa.

56      Lõpuks möönab komisjon, et Üldkohtu põhjenduskäik on mõnevõrra vastuoluline. Kuid see näitab vaid seda, et Üldkohus asus vääralt seisukohale, et ta ei olnud täitnud asjaomase turu määratlemise kohustust. Ta viitab selles küsimuses oma argumentatsioonile seoses põhjenduste asendamise nõudega.

ii)  Euroopa Kohtu hinnang

57      Kõigepealt, kuivõrd toonitades, et Ziegler ei ole haldusmenetluses vastu vaielnud sellele, et käesolevas asjas oli liikmesriikidevahelise kaubanduse märgavata mõjutamise tingimus täidetud, soovis komisjon vaidlustada käesoleva väite vastuvõetavuse, on oluline meenutada, et EÜ artikli 81 kohaldamise osas ei kohusta ükski liidu õigusnorm vastuväiteteatise adressaati vaidlustama selle erinevaid faktilisi või õiguslikke asjaolusid haldusmenetluses seetõttu, et muidu ei saa ta seda teha hiljem kohtumenetluses. Nimelt, kui vastavat õiguslikku alust ei ole otseselt ette nähtud, on selline piirang vastuolus seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtetega (1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑6375, punktid 89 ja 91).

58      Seega ei saa väita, et Ziegleril ei olnud võimalik vaidlustada Üldkohtus ja seejärel Euroopa Kohtus seda, et EÜ artikli 81 kohaldamise tingimus, mis puudutab liikmesriikidevahelise kaubanduse märgavat mõjutamist, oli täidetud.

59      Esimese võimalusena heidab Ziegler Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist seetõttu, et ta vabastas komisjoni asjaomase turu määratlemise kohustusest, mille viimane oli ise endale kehtestanud kaubandusmõju suuniste punktis 55, samas kui komisjon väidab vastupidi, et Üldkohus omistas vääralt nendele suunistele siduva jõu. Selles küsimuses tuleb esiteks meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon oma kaalutlusõiguse teostamiseks kehtestada endale juhiseid selliste õigusaktidega nagu suunised, tingimusel, et need aktid sisaldavad juhiseid lähenemisviisi kohta, mida see institutsioon peab järgima, ja et need ei kaldu kõrvale EL toimimise lepingu normidest (vt selle kohta 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punktid 34 ja 36, ning 5. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑288/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑8237, punkt 62).

60      Seega, kuigi välist mõju omavaid meetmeid, nagu ettevõtjatele suunatud suunised, ei saa pidada õigusnormideks, mida ametiasutus on kohustatud igal juhul järgima, kehtestatakse nendega siiski praktikat väljendavad käitumisnormid, millest ametiasutus ei või konkreetses asjas kõrvale kalduda, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. Nimelt, niisuguseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisega teada andes, et ta kohaldab neid edaspidi nendes ette nähtud juhtudel, piirab institutsioon ise oma kaalutlusõigust ja ei saa neist reeglitest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse. Seega ei saa välistada, et teatavatel tingimustel ja nende sisust olenevalt võivad sellised üldise ulatusega käitumisreeglid omada õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjas C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punktid 209–211). 

61      See on nii kaubandusmõju suuniste puhul. Nimelt tuleneb nende punktist 3, et kuigi nende eesmärk on aidata kohtuid ja ametiasutusi EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud liikmesriikidevahelise kaubandusmõju kontseptsiooni tõlgendamisel, on nende eesmärk ka „määratleda kaubandusmõju kontseptsiooni rakendamise metoodika ja anda juhiseid selle kohaldamiseks korduvates olukordades”. Lisaks viitab suuniste punktide 50, 52 ja 53 sõnastus selgelt sellele, et komisjon kavatseb neid kohaldada eelkõige selleks, et hinnata, kas kokkulepe mõjutab märgatavalt liikmesriikidevahelist kaubandust.

62      Seega saab järeldada, nagu nähtub ka muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktist 49, et komisjon otsustas neid suuniseid käesolevas asjas kohaldada selleks, et kindlaks teha, kas EÜ artikli 81 kohaldamise tingimus, mis puudutab liikmesriikidevahelise kaubanduse märgavat mõjutamist, oli täidetud. Nii otsustas Üldkohus õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–68 sisuliselt seda, et komisjon oli käesolevas asjas kohustatud neid suunised järgima.

63      Lisaks, kuigi teatud olukordades on selleks, et tuvastada EÜ artikli 81 tähenduses liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatav mõjutamine, asjaomase turu määratlemine üleliigne – nimelt siis, kui isegi selle määratlemiseta on võimalik kindlaks teha, et asjassepuutuv kokkulepe võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires (vt selle kohta 16. veebruari 2006. aasta määrus kohtuasjas C‑111/04 P: Adriatica di Navigazione vs. komisjon, punkt 31), ei saa turuosa läve ületamise kontrolli juba oma mõistelt teostada turgu mingilgi viisil määratlemata. Kaubandusmõju suuniste punkt 55 näeb selle kohta loogiliselt ette, et „[t]uruosa künniste rakendamiseks on vaja kindlaks määrata asjakohane turg”, viidates turu mõiste teatisele, millele viidatakse selle sama punkti 55 juurde kuuluvas joonealuses märkuses.

64      Eeltoodut arvestades otsustas Üldkohus õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–68 sisuliselt ka seda, et komisjon oli kohustatud nende suuniste kohaselt määratlema asjaomase turu. Seetõttu tuleb komisjoni esimene põhjenduste asendamise nõue rahuldamata jätta.

65      Sellegipoolest ei ole Ziegleri poolt esimese võimalusena esitatud argumentatsioon tulemuslik.

66      Tõsi, Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, et „vaidlust ei ole selles, et komisjon ei täitnud [kaubandusmõju suuniste] punktis 55 esitatud [asjaomase turu määratlemise] kohustust” ja leidis selle kohtuotsuse punktis 72, et „erandkorras võis komisjon tugineda [nende suuniste] punktis 53 esitatud teisele alternatiivsele tingimusele, teostamata otsesõnu turu määratlust [nimetud punkti 55] tähenduses”.

67      Kuid vaidlustatud kohtuotsuse punktide 65–73 koos lugemisel nähtub, et Üldkohus ei vabastanud komisjoni asjaomase turu määratlemise kohustusest 5% ühisturu lävele tuginemisel. Vastupidi, ta järeldas vaidlustatud otsuse punktis 70, et komisjon on käesolevas asjas nõuetekohaselt piiritlenud asjassepuutuvad teenused, kuna ta esitas „piisavalt üksikasjaliku kirjelduse kõnealuse sektori kohta, mis hõlmab pakkumist, nõudlust ja geograafilist ulatust”, mis võimaldab Üldkohtul „[...] kontrollida komisjoni alusväiteid, ja kuna selle põhjal ületab kombineeritud turuosa ilmselgelt 5% läve”.

68      Selles küsimuses täpsustas Üldkohus muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et „[k]omisjon märkis õigustatult, et kartelli eesmärk oli piirata konkurentsi Belgiast muusse riiki või vastupidi toimuvate rahvusvaheliste kolimisteenuste turul. Nimelt iseloomustab kõnealuseid kolimisi asjaolu, et Belgia on nende lähte- või sihtkoht ja et kartellitegevus toimus Belgias. Lisaks võttis komisjon turu suuruse hindamisel arvesse välismaiste äriühingute käivet sellel turul. Järelikult oli komisjonil alust järeldada, et asjaomased teenused olid rahvusvahelised kolimisteenused Belgias”. Ta järeldas ka selle kohtuotsuse punktis 71, et „komisjon tuvastas õigustatult, et […] asjaomane turg” on rahvusvaheliste kolimisteenuste turg Belgias.

69      Nii järeldas Üldkohus lihtsalt seda, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 46, et see kirjeldus on vaadeldav turu määratlusena kaubandusmõju suuniste punkti 55 tähenduses, võimaldades hinnata, kas 5% lävi on ületatud.

70      Seega tuleb asuda seisukohale, et Ziegleri peamine argumentatsioon, milles vaieldakse vastu komisjoni asjaomase turu määratlemise kohustusest väidetava vabastamise põhjendatusele, tugineb valikulisel või lausa vääral vaidlustatud kohtuotsuse lugemisel ning tuleb seetõttu tagasi lükata, nagu ka tema teise võimalusena esitatud argumentatsioon, mille kohaselt esitas Üldkohus viidatud kohustusest vabastamise õigustamiseks vastuolulisi põhjendusi või lausa rikkus selles küsimuses oma põhjendamiskohustust, sest ka see argumentatsioon põhineb samasugusel valikulisel lugemisel.

71      Teiseks, mis puudutab Ziegleri väidet, et niisuguse järelduse tõttu hindas Üldkohus vähemalt vääralt õiguslikke nõudeid, millele pidi käesolevas asjas vastama asjaomase turu määratlus, siis tuleb meenutada, et asjaomase turu määratluse ainus eesmärk EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel on kindlaks teha, kas kokkulepe võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja kas selle eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires (eespool viidatud kohtumäärus Adriatica di Navigazione vs. komisjon, punkt 31), ning selleks, et kontrollida, kas kokkulepe mõjutab tuntavalt liikmesriikidevahelist kaubandust, tuleb seda analüüsida selle majanduslikus ja õiguslikus kontekstis (23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑238/05: Asnef-Equifax ja Administración del Estado, EKL 2006, lk I‑11125, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 37).

72      Seega liikmesriikidevahelise kaubanduse märgava mõjutamise tingimuse hindamisel sõltuvad nõuded, millele asjaomase turu määratlus peab vastama, iga konkreetse juhtumi asjaoludest.

73      Neil tingimustel ja vastupidi sellele, mida väidab Ziegler, asus Üldkohus käesolevas asjas nende õiguslike nõuete osas, millele turu määratlus peab vastama, õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 seisukohale, et „piisavalt üksikasjaliku[st] kirjelduse[st] kõnealuse sektori kohta, mis hõlmab pakkumist, nõudlust ja geograafilist ulatust,” piisas, et anda turu määratlus, mis võimaldas hinnata, kas käesolevas asjas ületati nende suuniste punktis 53 ette nähtud 5% turuosa läve.

74      Kolmandaks, kuna Ziegler väidab, et Üldkohus kiitis vääralt heaks turu määratluse, mille komisjon esitas vaidlusaluses otsuses, siis tuleb meenutada, et ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et ainult Üldkohus on esiteks pädev fakte tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest – ja teiseks neid fakte hindama. Kui Üldkohus on faktid tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nendele faktidele antud õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (vt eelkõige 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 23, ja 20. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑90/09 P: General Química jt vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑1, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

75      Seega puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada fakte ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, millele Üldkohus on nende faktide tuvastamisel tuginenud. Kui need tõendid on hangitud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ja tõendamiskohustust ning tõendite hankimist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. See hinnang ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida, välja arvatud juhul, kui tegemist on nende tõendite moonutamisega (vt eespool viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus General Química jt vs. komisjon, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

76      Ent käesoleva kohtuotsuse punktis 74 viidatud argumentatsioonis soovib Ziegler tegelikult, et hinnataks uuesti faktilisi asjaolusid, mainimata seejuures nende asjaolude moonutamist Üldkohtu poolt. Seetõttu on see argumentatsioon vastuvõetamatu.

77      Arvestades eeltoodut tuleb esimese väite esimene osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

b)     Esimese väite teine osa, mille kohaselt ei ületatud 5% turuosa läve

i)     Poolte argumendid

78      Ziegler väidab, et kuigi Üldkohus määratles asjaomase turuna rahvusvahelise kolimisteenuse turu Belgias, rikkus ta oma põhjendamiskohustust, tuvastades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, et kaubandusmõju suuniste punktis 53 viidatud 5% turuosa lävi oli käesolevas asjas kindlasti saavutatud ja et selleks, et seda ei ületataks, oleks turu suurus pidanud olema vähemalt 435 miljonit eurot, mida ta aga ei olnud, kuna Üldkohtu hinnangul oleks selleks pidanud lähtuma palju laiemast turust kui see, millest lähtus komisjon.

79      Esiteks, see viimane kinnitus ei ole põhjendatud ja tugineb Üldkohtu järeldusel, mida ei esitatud poolte vahel läbivaidlemiseks kohtuvaidlustes ja sellega rikutakse nii kaitseõiguste järgimise üldpõhimõtet, dispositiivsuse põhimõtet kui ka tõendamiskoormise jaotuse reegleid. Teiseks, isegi kui see kinnitus tugineb vaidlusaluses otsuses esitatud asjaomase turu suuruse hinnangule, ei saa sellest allikast lähtuda, sest Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59, et turu suuruse hindamine 83 miljonile eurole oli väär ja et turg ei olnud määratletud. Üldkohus esitas seega vastuolulise põhjenduskäigu. Ziegler lisab, et tema hinnangul võis rahvusvaheliste kolimisteenuste turg Belgias 2002. aastal olla suurusjärgus 880 miljonit eurot.

80      Lisaks põhjenduste asendamise nõudele toonitab komisjon kõigepealt, et turu teoreetiline suurus, mis tuleb määratleda selleks, et keelatud kokkuleppe osaliste turuosa saaks jääda alla 5% läve, vaieldi läbi kohtuistungil ja et ta esitas oma arvutuste aluseks olevad andmed 22. märtsi 2010. aasta vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele. Edasi, asjaomase turu suurusele 880 miljonit eurot viidatakse esimest korda Euroopa Kohtus ning see on ebareaalne. Komisjon täheldab veel, et läve 40 miljonit eurot analüüsimisel heidab Ziegler ette turu suuruse ülehindamist, kuid 5% turuosa läve analüüsimisel selle suuruse alahindamist. Lõpuks on 5% lävi igal juhul selgelt ületatud. Nimelt ei vaidle Ziegler vastu Üldkohtu aritmeetilisele arvutusele, mis on esitatud muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70. Lisaks piisab Üldkohtu esitatud selgitusest täielikult tema põhjenduskäigu mõistmiseks. Seega on täidetud ka põhjendamiskohustust.

ii)  Euroopa Kohtu hinnang

81      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kohtuotsuse põhjendusest peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt Üldkohtu arutluskäik, et huvitatud isik saaks teada vastuvõetud otsuse põhjenduse ja Euroopa Kohus võiks oma kohtulikku järelevalvet teostada (vt muu hulgas 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑259/96 P: nõukogu vs. de Nil ja Impens, EKL 1998, lk I‑2915, punktid 32 ja 33, ning eespool viidatud kohtuotsus General Química jt vs. komisjon, punkt 59).

82      Põhjendamiskohustus ei nõua, et Üldkohus esitaks ammendava põhjenduse menetluse poolte iga üksiku argumendi kohta. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, mille tõttu Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud ning annab Euroopa Kohtule tema kontrolli teostamiseks piisavad asjaolud (vt muu hulgas 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 372).

83      Käesolevas asjas tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, mis on ainsana käesoleva väite osa esemeks, järgmist:

„[...] esiteks [...], [...] komisjonil oli õigus järeldada, et asjaomased teenused olid rahvusvahelised kolimisteenused Belgias [...]. Teiseks hindas komisjon selle põhjal turu suuruseks 83 miljonit eurot ja kartelliosaliste kombineeritud turuosaks ligi 50%. Neid arve tuleb kohandada, et võtta arvesse [24. juuli 2009. aasta] otsusest K(2009) 5810 [lõplik] [...] tulenevaid parandusi ja allhankena saadud käibe välistamist [...], mis viib komisjoni sõnul enam kui 20 miljoni euro suuruse kombineeritud käibeni ja ligi 30% suuruse kombineeritud turuosani. See turuosa on siiski oluliselt kõrgem 5% lävest. Kolmandaks tunnistas [Ziegler] vastuseks Üldkohtu küsimustele ise samuti, et 5% turuosa läve saavutamata jätmiseks peaks turu suurus olema vähemalt 435 miljonit eurot. Ainus viis kõnealuse turu sellise suuruse saavutamiseks oleks lähtuda palju laiemast turust kui rahvusvaheliste kolimisteenuste turg Belgias, ehkki komisjon tuvastas õigustatult, et see turg on asjaomane turg.”

84      Esiteks tuleb asuda seisukohale, et sellest punktist 71 nähtub selgelt, et arvud, millele Üldkohus tugineb, ja järeldus, mille ta nendest teeb, esitati poolte vahel läbivaidlemiseks kohtuvaidlustes. Seega tuleb tagasi lükata argument võistlevuse põhimõtte rikkumise kohta ja sellest tulenevate kaitseõiguste järgimise ülepõhimõtte, dispositiivsuse põhimõtte ja tõendamiskoormise jaotuse reeglite rikkumise kohta.

85      Teiseks, Üldkohtu menetluse toimikust nähtub, et järeldus, mille Üldkohus selles punktis 71 teeb, ei tugine vaidlusaluses otsuses antud turu suuruse hinnangul – ja mis vaidlustatud kohtuotsuse punkti 59 kohaselt on väär –, vaid kohandatud arvudel, nagu need esitas komisjon oma 22. märtsi 2010. aasta vastuses Üldkohtu küsimustele. Nimelt, nagu nähtub Üldkohtu menetluse toimikust, märgib komisjon selles, et „[ta saab] hinnata rahvusvaheliste kolimisteenuste Belgiast muusse riiki või vastupidi koguturu suurust, välistades allhankijana osutatud kolimisteenuse maksimaalses summas 67,5 miljonit eurot,” ja et ka sellisel väiksel turul on keelatud kokkuleppes osalejate „kombineeritud turuosa ikkagi vähemalt ligi 30%”. Sellest tuleneb, et väidetav põhjenduste vastuolulisus ei ole tõendatud.

86      Selle kohta on oluline toonitada, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 73, et ainult asjaolust, et vaidlusaluses otsuses sisalduvate teatud arvandmete osas võidi otsustada, et need on valed, ei saa järeldada, et kõik komisjoni esitatud arvud on valed. Igal juhul on komisjoni poolt Üldkohtu küsimustele esitatud vastuses sisalduvate arvandmete täpsuse hindamine faktidega seotud küsimus, mida vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 74 ja 75 meenutatud kohtupraktika kohaselt Euroopa Kohtu poolt apellatsioonimenetluses läbiviidav kontroll ei hõlma, välja arvatud juhul, kui tegemist on faktide moonutamisega, millele käesolevas asjas ei viidata.

87      Kolmandaks, vastupidi sellele, mida väidab Ziegler, vastab Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 esitatud põhjendus, milles tuvastatakse, et 5% turuosa lävi on ületatud, käesoleva kohtuotsuse punktides 81 ja 82 meenutatud nõuetele. Nimelt on ilmselge, et keelatud kokkuleppe osalejate kombineeritud turuosa saab proportsionaalselt väheneda ainult juhul, kui suureneb asjassepuutuv turg. Ent kuna esiteks otsustas Üldkohus, et komisjon määratles õigesti rahvusvaheliste koristusteenuste Belgia turu ja kuna teiseks ei saa selle suurust, nagu selle tuvastas Üldkohus, tõendite moonutamise väite puudumisel apellatsioonimenetluse staadiumis tulemuslikult vaidlustada, siis ei olnud selle kinnituse toetamiseks vaja välja tuua mingit konkreetset põhjendust lisaks sellele, mis esitati seoses järeldusega, et ainult juhul, kui määratletaks palju suurem turg kui rahvusvaheliste koristusteenuste Belgia turg – mille komisjon õigesti piiritles – võiks väita, et seda läve ei ole ületatud.

88      Selle kohta tuleb ka märkida, et väites, et rahvusvaheliste kolimisteenuste turg Belgias 2002. aastal võis olla 880 miljonit eurot, üritab Ziegler jällegi kahtluse alla seada Üldkohtu poolt faktidele antud hinnangut, väitmata samas, et tõendeid on moonutatud. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 74 ja 75 juba meenutatud kohtupraktikast, on selline argumentatsioon apellatsioonkaebuse staadiumis vastuvõetamatu.

89      Arvestades eespool esitatut, tuleb apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et tuleks lahendada komisjoni teist põhjenduste asendamise nõuet.

c)     Esimese väite kolmas osa, mille kohaselt 5% turuosa läve ületamisest ei piisa liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatava mõjutamise riski tuvastamiseks

i)     Poolte argumendid

90      Ziegler väidab teise võimalusena, et igal juhul on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 rikkunud õigusnormi, tuvastades, et asjassepuutuv rikkumine võis märgatavalt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust juba ainuüksi seetõttu, et keelatud kokkuleppes osalejate turuosa ületas 5%. Ziegler viitab muu hulgas kaubandusmõju suuniste punktile 45 ja väidab esiteks, et asjassepuutuva eelduse kohaldamise tingimus on niisuguse kokkuleppe olemasolu, mis juba oma laadilt võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Ent Üldkohus seda tingimust ei käsitlenud, liiatigi ei olnud see käesolevas asjas täidetud. Teiseks ja igal juhul ei ole nende suuniste punktis 53 sätestatud positiivne eeldus selle punkti sõnastuse kohaselt kohaldatav üldiselt ja automaatselt. Komisjonile jääb seega kohustus uurida käesoleva asja asjaolusid ja põhjendada selle eelduse kohaldamist.

91      Komisjon täheldab, et järeldust, et liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatav mõjutamine oli veenvalt tõendatud, toetavad lisaks 5% turuosa läve ületamisele – mis käesolevas asjas on ilmselge – ka muud tegurid. Ta toonitab, et Ziegler ei võta arvesse puudutatud teenuste piiriülest laadi ega asjaolu, et kartell puudutas kogu Belgia territooriumi.

ii)  Euroopa Kohtu hinnang

92      Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt peab liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks otsusest, kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest kõigi objektiivsete faktiliste või õiguslike asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Lisaks ei tohi see mõju olla väike (eespool viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 36).

93      Samuti mõjutatakse ühendusesisest kaubavahetust üldjuhul mitme sellise asjaolu koosmõjul, mis eraldi võetuna ei pruugi iseenesest määravad olla. Kontrollimaks, kas kokkulepe mõjutab tuntavalt liikmesriikidevahelist kaubandust, tuleb seda uurida selle majanduslikus ja õiguslikus kontekstis (eespool viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 37).

94      Nii on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriigi kogu territooriumi hõlmav keelatud kokkulepe on juba oma laadilt niisugune, et see aitab kaasa siseriiklike turgude lõhestatusele, takistades EL toimimise lepingu eesmärgiks olevat majanduslikku põimumist ja võides seega mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust EÜ artikli 81 lõike 1 mõttes (vt selle kohta 19. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑35/99: Arduino, EKL 2002, lk I‑1529, punkt 33, eespool viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 38), ning et asjassepuutuva teenuse piiriülesus on asjaolu, millega tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas mõjutatakse liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses (vt analoogia alusel 1. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 311/85: Vereniging van Vlaamse Reisbureaus, EKL 1987, lk 3801, punktid 18 ja 21).

95      Seega tuleb liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatava mõjutamise küsimust hinnata kõiki juhtumi asjassepuutuvaid asjaolusid arvesse võttes. Ei saa välistada, et teatud asjas võib kas või üks nendest asjaoludest, näiteks komisjoni poolt kaubandusmõju suuniste punktis 53 ette nähtud künniste ilmselge ületamine olla piisav märk sellest, et liikmesriikidevahelist kaubandust on märgatavalt mõjutatud EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses (vt analoogia alusel 1. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 19/77: Miller International Schallplatten vs. komisjon, EKL 1978, lk 131, punkt 9, ja 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punktid 82, 83 ja 86).

96      Lisaks tuleb meenutada, et kaubandusmõju suuniste punktis 53 on sätestatud, et „[k]okkulepete puhul, mis juba oma laadi tõttu võivad mõjutada kaubandust liikmesriikide vahel, võib tihti eeldada, et mõju on märgatav, kui osapoolte turuosad ületavad [...] 5% künnise”.

97      Tõsi, käesolevas asjas kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 lihtsalt, et „[kaubandusmõju] suuniste punktis 53 esitatud positiivse eelduse raames [piisab] sellest, kui vaid üks kahest alternatiivsest tingimustest on täidetud, et tõendada liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatavat mõjutamist”.

98      Ent Üldkohus meenutas selle kohtuotsuse punktis 53 ka, et „[kaubandusmõju] suuniste[…] punktis 53 esitatud positiivne eeldus kohaldub üksnes kokkulepetele või tegevusele, mis juba oma laadilt võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust”. Lisaks märkis ta sama kohtuotsuse punktides 52, 65 ja 71, et esiteks ei ole keelatud kokkuleppe esemeks olevate teenuste piiriülest laadi vaidlustatud ja teiseks oli komisjon õigesti kindlaks määranud kartelli geograafilise ulatusena Belgia, ehk ühe liikmesriigi kogu territooriumi.

99      Nii nähtub vaidlustatud kohtuotsuse terviklikul lugemisel, et selleks, et järeldada, et käesolevas asjas olid liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatava mõjutamise tingimused täidetud, ei tuginenud Üldkohus ainult 5% turuosa läve ületamisele – mis oli märkimisväärne –, vaid ta arvestas ka keelatud kokkuleppe geograafilise ulatuse ja puudutatud teenuste piiriülese laadiga. Seega võttis ta arvesse antud juhtumi kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktides 92–95 meenutatud kohtupraktikaga.

100    Lisaks, kuigi Üldkohus ei maininud otsesõnu nende suuniste punkti 53 kohaldamise eeltingimust, mis puudutab asjassepuutuva kokkuleppe laadi, tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 98 meenutatud asjaoludest, et see tingimus oli tema hinnangul antud kohtuasjas ilmselgelt täidetud, arvestades asjassepuutuva kartelli tunnuseid. Seega ei ole selle punkti väidetav rikkumine tõendatud. Arvestades samuti käesoleva kohtuotsuse punktides 81 ja 82 meenutatud kohtupraktikat, ei saa väita, et Üldkohus rikkus käesolevas asjas nimetatud eelduse kohaldamise osas oma põhjendamiskohustust.

101    Neid asjaolusid arvestades tuleb Ziegleri apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitatud esimese väite kolmas osa tagasi lükata, nagu seega ka kogu väide, ilma et tuleks lahendada komisjoni poolt esitatud teise põhjenduste asendamise nõude põhjendatust.

B –  Teine väide, mille kohaselt on trahvisumma põhjenduse hindamisel rikutud ELTL artiklit 296, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 ning võrdse kohtlemise üldpõhimõtet

1.     Poolte argumendid

102    Ziegler väidab sisuliselt, et Üldkohus rikkus liidu õigust, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 88–94, et tuginedes müügiväärtuse osakaalu määratlemisel – mis tuli kindlaks teha trahvi põhisumma ja hoiatamise eesmärgiga lisasumma kindlaksmääramiseks – ainult rikkumise „väga raskele” laadile, ei rikkunud komisjon oma põhjendamiskohustust.

103    Kõigepealt leiab Ziegler, et esiteks on põhjendamiskohustusest sellise erandi tegemise lubamine vastuolus ELTL artikliga 296. Trahvide arvutamise suuniste punktides 20 ja 22 on ette nähtud, et otsustamisel, milline peab olema osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid isegi juhul, kui tema hinnangul on tegemist konkurentsi kõige raskemate rikkumistega. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 esitatud Üldkohtu põhjendus ei ole seega piisav, moonutades nimetatud suuniste punkti 23.

104    Teiseks rikkuvat vaidlustatud kohtuotsus põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklis 47 ja Roomas 4. novembril 1950 allakirjutatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 6, kuna see õigus tähendab kohustust anda „asjakohane ja piisav” põhjendus. Komisjonil tuleb konkurentsiõiguse rikkumiste uurimisel ja nende suhtes otsuste tegemisel seda kohustust järgida, sest arvestades Euroopa inimõiguste kohtu kohtupraktikat, on komisjon vaieldamatult kohus EIÕK artikli 6 tähenduses. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et õigusega õiglasele kohtumenetlusele on vastuolus see, kui Üldkohus kehtestab erandi põhjendamiskohustusest karistuste osas, mida kohaldatakse konkurentsiõiguse kõige raskematele rikkumistele.

105    Ziegler lisab, et kuigi komisjoni ei tule pidada kohtuks, kellele laieneksid need põhjendamise nõuded, loobub Üldkohus, vabastades komisjoni põhjendamiskohustusest, kui viimane määrab osakaalu müügiväärtusest, mis jääb seda liiki rikkumiste suhtes ette nähtud vahemiku alumise piiri lähedusse, oma täieliku pädevuse teostamisest ja rikub nii tema õigust õiglasele kohtumenetlusele. Nimelt kohtupraktikast, eelkõige Euroopa inimõiguste kohtu praktikast nähtub, et ainuüksi kontrollimine, kas ametiasutus ei ole ületanud oma kaalutlusõiguse piire, ei ole käsitatav täieliku pädevuse teostamisena EIÕK artikli 6 tähenduses. Samuti ei ole õiglase kohtumenetluse tagatised täidetud ainult võimalusega teostada täielikku pädevust: asjas tuleb see kontroll ka reaalselt läbi viia.

106    Teise võimalusena väidab Ziegler, et isegi kui eeldada, et selline erand põhjendamiskohustusest on põhimõtteliselt aktsepteeritav, muudab Üldkohtu poolt antud ulatus selle eespool viidatud põhisätete ja ka võrdse kohtlemise üldpõhimõttega vastuolus olevaks ning see ei ole piisavalt põhjendatud. Esiteks asjaolu, et vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktile 93 kohaldatakse seda erandit ainult juhul, kui kohaldatakse konkurentsiõiguse kõige raskematele rikkumistele ette nähtud vahemiku alumisele piirile „väga lähedast määra”, ilma et seda mõistet oleks defineeritud, viib erinevate olukordade sarnase kohtlemiseni, rikkudes võrdse kohtlemise põhimõtet. Teiseks, otsustades, et kehtestatud erand laieneb ka hoiatamise eesmärgil määratud lisasummale, selle kohta täiendavalt selgitust andmata, rikkus Üldkohus oma põhjendamiskohustust. Nimelt on trahvide arvutamise suuniste punktis 25 sätestatud, et lisasummat kohaldatakse kõige raskematele rikkumistele ja lihtsalt rikkumise laadist ei piisa arvessevõetava osakaalu määratlemiseks.

107    Mis puudutab komisjoni esitatud põhjenduste asendamise nõuet seoses põhjendamiskohustuse ulatusega, mis on siduvana kehtestatud 2006. aasta trahvide arvutamise suunistes, siis on see vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu. Kohtupraktika, mis eelnes nimetatud suuniste vastuvõtmisele 2006. aastal, ei ole enam asjassepuutuv. Need suunised muutsid komisjoni põhjendamiskohustuse ulatuslikumaks. Samuti muutsid komisjoni otsuste põhjendamise nõudeid rangemaks komisjoni poolt konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide karistusõigusliku laadi tunnustamine ja harta jõustumine.

108    Komisjon märgib kõigepealt, et esiteks ei esitanud Ziegler Üldkohtus seoses 17% osakaalu müügiväärtusest põhjendatusega argumentatsiooni, mis oleks käsitlenud tema põhiõigust õiglasele kohtumenetlusele. Ta palub teiseks, et Euroopa Kohus asendaks vaidlustatud kohtuotsuse punktide 90–92 põhjendused. Eelkõige on aga väär punktis 92 esitatud kinnitus, et 2006. aastal vastuvõetud trahvide arvutamise suunised muutsid komisjoni põhjendamiskohustuse ulatuslikumaks. Komisjon toonitab ka, et Ziegleri viidatud ebakõla vaidlustatud kohtuotsuse punktide 92 ja 93 vahel kaoks, kui tema põhjenduste asendamise nõue rahuldataks, mis viiks teise väite tagasilükkamiseni.

109    See väide on igal juhul põhjendamatu. Mis puudutab esimese võimalusena esiteks põhjendamiskohustust, siis järeldas Üldkohus vaidlusalust otsust arvestades õigesti, et komisjon oli seda kohustust täitnud. Teiseks on vastuvõetamatu argumentatsioon, mille kohaselt komisjon on EIÕK artikli 6 tähenduses kohus, kellel on eriline põhjendamiskohustus, ja mille kohaselt vaidlustatud kohtuotsuse puudulik põhjendus võtab Zieglerilt õiguse vaidlustada vaidlusalune otsus sõltumatus kohtus, kes teostab oma täielikku kontrollipädevust, kuna see argumentatsioon on esimest korda esitatud apellatsioonimenetluse staadiumis ja seda sai esitada Üldkohtus. Igal juhul on see argumentatsioon alusetu. Täpsemalt, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei saa kahtluse alla seada Euroopa Liidu olemasolevat kohtupraktikat, mille kohaselt ei saa komisjoni pidada kohtuks EIÕK artikli 6 tähenduses.

110    Teise võimalusena, mis puudutab trahvisumma põhjendusele antud hinnangut, siis viitab komisjon müügiväärtuse osakaalu osas, mis tuli kindlaks määrata trahvi põhisumma määratlemiseks, oma eespool välja toodud argumentidele seoses vaidlusaluse otsuse põhjendustega. Müügiväärtuse selle osakaalu osas, mille alusel määrati kindlaks hoiatava eesmärgiga lisasumma, leiab komisjon, et vastu ei saa vaielda asjaolule, et osakaal 17%, mis määrati käesolevas asjas, asub vahemiku 15–25% alumises osas, või et samad rikkumise raskuse tegurid võivad kahel korral viia sama osakaaluni, arvestades, et tegemist on kahe hinnanguga rikkumise raskusele kui sellisele.

2.     Euroopa Kohtu hinnang

a)     Komisjoni põhjenduste asendamise nõue

111    Olgu märgitud, et isegi eeldusel, et Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–92 vääralt, et 2006. aastal 1998. aasta trahvide arvutamise suuniseid asendavate suuniste vastuvõtmisega muudeti liidu konkurentsiõiguse rikkumiste eest karistuste määramisel komisjoni põhjendamiskohustust ulatuslikumaks, ei mõjutaks see Ziegleri teise väite põhjendatuse analüüsi. Nimelt tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–96, et niisugune põhjalikum põhjendus ei olnud tema menetletavas asjas vajalik. Seetõttu ei teinud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–92 esitatud arutluskäigust asjas mingeid faktilisi või õiguslikke järeldusi.

112    Komisjoni nõude esemeks tuleb seega pidada vaidlustatud kohtuotsuses täielikkuse huvides esitatud põhjendusi ning kuna see nõue on järelikult tulemusetu, tuleb see igal juhul tagasi lükata (vt selle kohta 25. märtsi 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑137/95 P: SPO jt vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑1611, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑182/99 P: Salzgitter vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10761, punktid 54 ja 55).

b)     Teise väite põhjendatus

i)     Esimese võimalusena esitatud väite osa analüüs

113    Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi käesolevas väite osas esitab Ziegler muu hulgas ELTL artikli 296 rikkumise argumendi, kuulub käesolevas asjas kohaldamisele EÜ artikkel 253, kuna vaidlusalune otsus võeti vastu enne Lissaboni lepingu jõustumist. See asjaolu ei oma aga tähtsust, sest liidu nende õigusaktide põhjendusele, mis puudutavad käesolevat asja, ei tule EÜ artikli 253 osas kohaldada õigusikke nõudeid, mis erineksid ELTL artikli 296 teise lõigu osas kohaldatavatest nõuetest. Seega tuleb seda argumenti mõista nii, et selles viidatakse muu hulgas EÜ artikli 253 rikkumisele.

114    Kõigepealt olgu meenutatud, et EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada küsimusest põhjenduse põhjendatuse kohta, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda (vt 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑8947, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Seda silmas pidades peavad esiteks EÜ artikliga 253 nõutud põhjendused vastama akti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab puudutatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada. Mis puudutab täpsemalt üksikotsuste põhjendust, siis on nende otsuse põhjendamise kohustuse eesmärk võimaldada kohtul teostada kontrolli ja anda puudutatud isikule küllaldast teavet selle kohta, kas otsuses on tehtud viga, mille alusel otsuse kehtivust vaidlustada (eespool viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punktid 147 ja 148 ning seal viidatud kohtupraktika).

116    Teiseks, põhjenduse nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (eespool viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 150 ja seal viidatud kohtupraktika).

117    Lisaks, mis puudutab valikut, milline peab olema osakaal müügiväärtusest, mida kasutatakse trahvi põhisumma kindlaksmääramisel, siis on trahvide arvutamise suuniste punktis 21 märgitud, et „[ü]ldiselt määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest”. Suuniste punkt 22 näeb ka ette, et „[o]tsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi”. Suuniste punkt 23 täpsustab, et „[hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepete] puhul kasutatav osakaal on üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel”.

118    Hoiatamise eesmärgil määratud lisasumma kindlaksmääramise kohta on trahvide arvutamise suuniste punktis 25 märgitud, et: „olenemata ettevõtja osalemise kestusest rikkumises, lisab komisjon põhisummale summa, mis moodustab 15–25% [...] müügiväärtusest, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda hindade määramise [...] horisontaalkokkulepetes. [...] Otsustamaks, milline peaks olema konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, eeskätt neid, mida on nimetatud punktis 22”.

119    Käesolevas asjas pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89 otsustanud – millele Ziegler vastu ei vaidle –, et „komisjon [on] piisavalt põhjendanud rikkumise kvalifitseerimist „väga raskeks” ning meenutanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamise nõude sisu ja selle kohtuotsuse punktis 91 trahvide arvutamise suuniste punktide 19, 21 ja 23 põhisisu, märkis ta osakaalu kohta müügiväärtusest, mida kasutati trahvi põhisumma kindlaksmääramisel, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 järgmist: 

„[...] tuleb märkida, et [vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 543 kehtestas komisjon selle osakaalu vaevalt pisut kõrgema kui pool sellest astmestikust, st 17%, põhjendades oma valikud vaid rikkumise „väga raske” laadiga. Siiski ei selgitanud komisjon üksikasjalikumalt, kuidas rikkumise „väga raskeks” kvalifitseerimine viis ta 17‑protsendilise osakaalu kehtestamiseni, mitte aga osakaaluni, mis on oluliselt „astmestiku kõrgemal tasemel”. See põhjendus võib olla piisav vaid siis, kui komisjon kohaldas kõige raskematele rikkumistele ette nähtud vahemiku alumisele piirile väga lähedast määra, mis on muu hulgas väga soodne hagejale. Nimelt ei ole sellises olukorras suunistes sisalduvast põhjendusest kaugemale minev täiendav põhjendus vajalik. Kui ta oleks seevastu soovinud kohaldada kõrgemat määra, oleks ta pidanud esitama üksikasjalikuma põhjenduse.”

120    Seoses osakaaluga, millest lähtuti hoiatamise eesmärgiga lisasumma kindlaksmääramisel, otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94, et „[k]una hoiataval eesmärgil kohaldatud täiendava summa osas viitab [vaidlusaluse] otsuse põhjendus 556 põhjendusele 542 ja kuna vahemiku alampiir on sama, siis eespool esitatud kaalutlused kehtivad ka argumentide kohta, mis puudutasid selle summa kehtestamise kohta esitatud põhjendusi”.

121    Nendest asjaoludest nähtub esiteks, et Üldkohus tuvastas kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 115 meenutatud kohtupraktikaga, et komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses esitatud põhjendus seoses osakaaluga müügiväärtusest, mida kasutati trahvi põhisumma kindlaksmääramisel, on selge, ülemõtteline ja kooskõlas trahvide arvutamise suuniste punktides 21 ja 23 sätestatud meetodiga. Selle kohta tuleb meenutada, et nendes punktides 21 ja 23 märkis komisjon, et ta lähtub üldjuhul osakaalust, mis on kuni 30% müügiväärtusest, kuid rikkumiste puhul, nagu hindade määramise ja turu jagamise horisontaalkokkulepped – vaidlusaluses otsuses kokkuleppele antud kvalifikatsioon, mida Ziegler ei ole vaidlustanud –, on kasutatav osakaal üldjuhul „astmestiku kõrgemal tasemel”. 

122    Teiseks, kuna määr 17% oli oluliselt väiksem kui astmestiku ülempiir, mida komisjon mainib nendes suunistes seoses kõige raskemate konkurentsipiirangutega, märkis Üldkohus õigesti, et see määr oli Zieglerile väga soodne. Seega, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 116 meenutatud kohtupraktikale võis Üldkohus põhjendatult järeldada, et Ziegleril puudus huvi saada täpsem selgitus seoses valitud osakaaluga ja komisjon ei olnud seega kohustatud vaidlusalust otsust selles küsimuses täpsemalt põhjendama.

123    Kolmandaks, vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu ja Ziegler ka ei väida, et vaidlusalune otsus võeti vastu erilistel asjaoludel või et selle esemeks oleks olnud erilist laadi keelatud kokkulepe, mis oleks nõudnud komisjonilt lisaks esitatule veel täpsemat põhjendust seoses valikuga, millisest müügiväärtuse osakaalust trahvi põhisumma kindlaksmääramisel lähtuda, ja seoses mille puudumisega oleks Üldkohus pidanud määrama karistuse.

124    Neljandaks, mis puudutab konkreetsemalt osakaalu, millest lähtuti hoiatamise eesmärgiga lisasumma kindlaksmääramisel, siis tuleb märkida, et esiteks kuulub asjassepuutuv kokkulepe vaieldamatult nende rikkumiste kategooriasse, millele viidatakse trahvide arvutamise suuniste punktis 25 ja ka nende suuniste punktis 23, ning teiseks asub määr 17% ka nende suuniste punktis 25 mainitud astmestiku 15–25% alampiiri lähedal. Üldkohus võis seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 põhjendatult viidata oma analüüsile, mis puudutas trahvi põhisumma kindlaksmääramise aluseks võetud osakaalu. Seega käivad käesoleva kohtuotsuse punktides 121–123 esitatud kaalutlused ka Üldkohtu analüüsi kohta seoses vaidlusaluses otsuses seda osakaalu puudutava komisjoni põhjendusega.

125    Neid asjaolusid arvestades tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata Ziegleri argument, mille kohaselt Üldkohus on rikkunud EÜ artiklit 253, jättes karistamata vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumise seoses osakaaluga müügiväärtusest, mida kasutati trahvi põhisumma ja hoiatamise eesmärgiga lisasumma kindlaksmääramisel, või mille kohaselt lausa vabastati komisjon mis tahes põhjendamise kohustusest selles küsimuses.

126    Lisaks, mis puudutab harta artiklis 47 ja EIÕK artiklis 6 sätestatud põhiõiguse õiglasele kohtulikule arutamisele väidetavat rikkumist, siis olgu kõigepealt täheldatud, et harta artikliga 47 liidu õiguses antud kaitse on võrdväärne EIÕK artikli 6 lõikes 1 antud kaitsega. Seega tuleb viidata üksnes sellele esimesena nimetatud sättele (vt selle kohta 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑386/10 P: Chalkor vs. komisjon, EKL 2011, lk I-13085, punkt 51).

127    Kuna Ziegler väidab, et käesolevas asjas rikkus seda harta sätet nii komisjon kui ka Üldkohus, on oluline meenutada esiteks väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt juhul, kui poolel oleks õigus esitada esmakordselt Euroopa Kohtus väide, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, antaks talle Euroopa Kohtus – kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus – õigus kohtuasja arutamisele ulatuslikumalt, kui seda tehti Üldkohtus. Apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohtu pädevus seega piiratud Üldkohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (vt 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑202/07 P: France Télécom vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑2369, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. juuli 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑628/10 P ja C‑14/11 P: Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ning komisjon vs. Alliance One International jt, punkt 111).

128    Esimese astme menetluses ei esitanud Ziegler aga ühtegi argumenti, mille alusel saaks tuvastada, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel rikkus komisjon tema põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele. Seetõttu on käesolev argument vastuvõetamatu.

129    Teiseks, kuna selles argumendis väidab Ziegler, et Üldkohus ise rikkus seda põhiõigust, tuleb märkida, et Ziegleri arvates tuleneb see rikkumine asjaolust, et Üldkohus vabastas komisjoni liidu õigust rikkudes põhjendamiskohustusest, mida ta peab järgima müügiväärtuse selle osakaalu kindlaksmääramisel, mida kasutatakse trahvi põhisumma ja hoiatamise eesmärgiga lisasumma määratlemisel.

130    Siiski tuleb märkida, et see argument tugineb väärale eeldusele, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 125, sest Üldkohus ei vabastanud komisjoni tema põhjendamiskohustusest. Seega tuleb see argument selles osas põhjendamatuna tagasi lükata.

131    Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse käesoleva väite peamine osa tervikuna tagasi lükata.

ii)  Teise võimalusena esitatud väite osa analüüs

132    Kõigepealt tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on sätestatud harta artiklites 20 ja 21. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab see põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (14. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑550/07 P: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑8301, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

133    Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb trahvisummade kindlaksmääramise küsimuses, et erinevate arvutusmeetodite kasutamine ei saa põhjustada EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjatevahelist diskrimineerimist (eespool viidatud kohtuotsus Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon ning komisjon vs. Alliance One International jt, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

134    Euroopa Kohus on ka korduvalt otsustanud, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei ole konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikuks raamistikuks ja et otsused, mis on tehtud teistes asjades, on diskrimineerimise esinemise küsimuses puhtalt informatiivset laadi (21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punkt 205, ning eespool viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 233).

135    Käesolevas asjas ei heida Ziegler Üldkohtule ette seda, et ta jättis karistamata võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise seoses sellega, et komisjon kohaldas tema suhtes nii trahvi põhisumma kui hoiatamise eesmärgiga lisasumma kindlaksmääramiseks osakaalu 17% müügiväärtusest, kuigi ühele teisele samas kokkuleppes osalenud ettevõtjale, kelle käitumine oli võrreldav tema omaga, kohaldas ta määra 15%. Vastupidi, Ziegleri väidab, et Üldkohus pani niisuguse rikkumise toime sellega, et ta järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 kaudselt, et olukorda, kus trahv arvutatakse osakaalu alusel 17% müügiväärtusest ja olukorda, kus arvutuse aluseks on osakaal 15% müügiväärtusest, võib pidada sarnaseks.

136    Esiteks tuleb märkida, et mingit sellist järeldust ei ole punktis 93 tehtud. Teiseks, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 134 meenutatud kohtupraktikat, on teoreetiline võrdlus komisjoni võimaliku tulevase otsustuspraktikaga igal juhul diskrimineerimise esinemise küsimuses absoluutselt asjassepuutumatu.

137    Sellest tuleneb, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise argument tuleb tagasi lükata.

138    Edasi, mis puudutab põhjendamiskohustuse väidetavat rikkumist Üldkohtu poolt seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 väljendatud nõustumusega, et komisjon võis määrata hoiatamise eesmärgiga lisasumma kindlaksmääramisel osakaaluks 17% müügiväärtusest ainuüksi põhjusel, et tegemist oli väga raske rikkumisega, samas kui trahvide arvutamise suuniste punktis 25 viidatakse sellele, et osakaalu määratlemisel ei saa lähtuda ainult rikkumise laadist, siis tuleb meenutada esiteks, et käesoleva kohtuotsuse punktides 124 ja 125 tuvastati juba, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 ei ole rikutud EÜ artiklit 253, nagu väidab Ziegler käesoleva väite esimese võimalusena esitatud osas.

139    Teiseks, erinevalt sellest, mida väidab Ziegler, ei pidanud Üldkohus oma otsust trahvide arvutamise suuniste punkti 25 seisukohast rohkem põhjendama. Nimelt on viidatud astmestiku raames osakaalu kindlaksmääramise osas selles punktis küll märgitud, et „[o]tsustamaks, milline peaks olema konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, eeskätt neid, mida on nimetatud [nende suuniste] punktis 22”. Ent nende tegurite seas on ka rikkumise laad.

140    Lisaks, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 129, nähtub viidatud punkti 22 sõnastusest, lugedes seda koos punktiga 25, et tegemist on vaid üldise avaldusega, millest ei saa järeldada esiteks, et igal konkreetsel juhul on komisjon kindlasti kohustatud tuginema kõigile nendele teguritele ja põhjendama üksikasjalikult osakaalu, mida ta igaühe suhtes kohaldab, ning teiseks, et Üldkohtul tuleb seega kindlasti tuvastada, et komisjoni esitatud põhjendus ei ole piisav, kui ta ei ole põhjendanud oma otsust selles punktis 22 loetletud iga teguri osas.

141    Neil asjaoludel, ja arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 81 ja 82 meenutatud kohtupraktikat, nähtub, et Üldkohus on õiguslikult piisavalt põhjendanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 tehtud järeldust.

142    Lisaks asjaolu, et Ziegleri hinnangul on Üldkohtu seisukoht ka sisuliselt väär, ei saa muuta vaidlustatud kohtuotsuse põhjendust puudulikuks. Nimelt, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 114 meenutatud kohtupraktikale tuleb põhjendamiskohustust eristada põhjenduse põhjendatuse küsimusest.

143    Argument vaidlustatud kohtuotsuse puuduliku põhjenduse kohta tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, nagu järelikult ka väite teise võimalusena esitatud osa tervikuna.

144    Kuna käesoleva väite põhjendamiseks esitatud argumentidest ühegagi ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebuse teine väide tervikuna tagasi lükata.

C –  Kolmas väide, mis puudutab põhjendamiskohustuse, põhiõiguse õiglasele kohtulikule arutamisele ja hea halduse põhimõtte rikkumist komisjoni objektiivse erapooletuse puudumise argumendi tagasilükkamisel

1.     Poolte argumendid

145    Esiteks väidab Ziegler, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103–107 on rikutud põhjendamiskohustust seetõttu, et Üldkohus ei põhjenda, miks ta lükkas tagasi komisjoni objektiivse erapooletuse puudumise argumendi. Üldkohtu põhjendus, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104 ja 106, puudutab subjektiivset erapooletust ning tekitab seega nende kahe mõiste osas segaduse. Objektiivne erapooletus oleks pidanud eksisteerima juba enne vaidlusalust otsust ja tulenema välistest asjaoludest, ilma et need peaksid esinema selles otsuses endas. Selle kontrolli tuleks teostada küsides, kas sõltumatult komisjoni tegevusest lubavad teatud kontrollitavad faktilised asjaolud kahelda komisjoni erapooletuses.

146    Teiseks väidab Ziegler, et vaidlusalune otsus ei ole objektiivselt erapooletu ning et seetõttu rikkus Üldkohus, kes tema asjassepuutuva väite tagasi lükkas, sellega tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud harta artiklis 47 ja EIÕK artiklis 6, ning tema õigust heale haldusele, mis on sätestatud harta artiklis 41. Esiteks kaasneb nende sätetega komisjoni objektiivse erapooletuse kohustus, isegi kui teda ei käsitleta kohtuna nende artiklite 47 ja 6 tähenduses. Komisjonil on see kohustus vähemalt tulenevalt õigusest heale haldusele, mis on sätestatud harta artiklis 41. Teiseks ei ole objektiivse erapooletuse nõue käesolevas asjas täidetud. Komisjon on Zieglerile ette heidetud rikkumisega seotud nii seetõttu, et ta on üks selle ohvritest, kui ka seetõttu, et komisjoni ametnikud olid ühed nendest, kes palusid fiktiivseid pakkumisi. Euroopa inimõiguste kohtu praktika kohaselt ei saa kohtunikuks olla rikkumise ohver.

147    Komisjon on seisukohal, et käesolev väide ei ole põhjendatud. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse osas ei ole tema hinnangul subjektiivset erapooletust puudutav Euroopa inimõiguste kohtu praktika asjassepuutuv, kuna komisjoni ei saa võrdsustada kohtuga. Samuti see, et komisjon või mõni muu liidu institutsioon on üks kartelli ohvritest, ei ole iseenesest asjaolu, mis seaks kahtluse alla komisjonipoolse uurimise erapooletuse. Käesolevas asjas ei rikutud ühtegi Ziegleri kaitseõigust. Seega võttis Üldkohus põhjendatult arvesse seda, et Ziegler ei esitanud oma argumentide kinnituseks ühtegi konkreetset kaudset tõendit. Seetõttu põhjendas ta selle argumentatsiooni tagasilükkamist õigesti.

148    Mis puudutab põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja hea halduse põhimõtet, siis meenutab komisjon, et teda ei saa pidada kohtuks harta artikli 47 ja EIÕK artikli 6 tähenduses. Ta tunnistab ka, et loomulikult on ta hea halduse põhimõttest tulenevalt kohustatud olema erapooletu, muu hulgas haldusmenetluses, kuid ta leiab, et ta on erapooletuse kohustust käesolevas asjas täitnud.

2.     Euroopa Kohtu hinnang

149    Esiteks, vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse väidetava puudumise osas tuleb kõigepealt toonitada, et käesoleva kohtuotsuse punktides 81 ja 82 meenutatud kohtupraktika kohaselt ei nõua Üldkohtu põhjendamiskohustus, et ta esitaks ammendava põhjenduse menetluse poolte iga üksiku argumendi kohta. Üldkohtu põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, mille tõttu Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud ning annab Euroopa Kohtule tema kontrolli teostamiseks piisavad asjaolud. Teiseks, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 114 viidatud kohtupraktikale, mis on samuti välja kujunenud, tuleb põhjendamiskohustust eristada põhjenduse põhjendatuse küsimusest.

150    Käesolevas asjas avaldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104, et „komisjoni väidetav objektiivsuse puudumine ei kujuta endast kaitseõiguse rikkumist, mis võiks kaasa tuua [vaidlusaluse] otsuse tühistamise, vaid kuulub otsuse tõendite hindamise või põhjenduste kontrolli raames toimuva hindamise alla”. Ta järeldab sellest viidatud kohtuotsuse punktis 105, et see väide on tühistamisväitena tulemusetu.

151    Samas otsustas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 täielikkuse huvides, et see väide oli „ka põhjendamata”, sest esiteks „ei [suutnud Ziegleri] viidatud asjaolud tõendada, et komisjoni või mõne tema teenistuja väidetav eelarvamus oleks väljendunud [vaidlusaluses] otsuses” – kusjuures seejärel analüüsiti nende asjaolude veenvuse puudumist –, ning teiseks, et mis puudutab Ziegleri argumente, eriti neid, mis esitati kohtuistungil, siis „ka need ei [suutnud] kinnitada […] väidet, et komisjon oli asja uurimisel erapoolik”. Sellega seoses leidis Üldkohus eelkõige, et „[Ziegler] ei tõenda […], kuidas teatud teenistujatele süüks arvatav käitumine, isegi kui see osutuks tõendatuks, oleks võinud kahjustada õigust õiglasele menetlusele”.

152    Seega, kuigi Üldkohus ei eristanud küll nendes punktides konkreetselt mõisteid objektiivne ja subjektiivne erapooletus, tõi ta selgelt välja põhjuse, miks ei saanud tema hinnangul Ziegleri esitatud argument olla tulemuslik, vastates seega õiguslikult piisavalt selle äriühingu argumentatsioonile ja võimaldades Euroopa Kohtul teostada kontrolli kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 149 meenutatud kohtupraktikaga. Mis puudutab küsimust, kas Üldkohtu põhjenduskäik seoses objektiivsele ja subjektiivsele erapooletusele samade nõuete kohaldamisega on õige, siis on tegemist sisulise küsimusega, mis vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 114 juba mainitud kohtupraktikale ei saa – olenemata sellest, kas see on põhjendatud või mitte – muuta vaidlustatud kohtuotsuse põhjendust puudulikuks.

153    Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonkaebuse käesoleva väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

154    Teiseks, mis puudutab väidetavat põhiõiguse õiglasele kohtulikule arutamisele ja hea halduse põhimõtte rikkumist, siis tuleb meenutada, et kuigi komisjoni ei saa pidada „kohtuks” EIÕK artikli 6 tähenduses (vt selle kohta 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 81, ning eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 7), peab ta haldusmenetluses siiski järgima liidu põhiõigusi, mille hulka kuulub ka harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõte. Täpsemalt, komisjoni haldusmenetlust keelatud kokkulepete valdkonnas puudutab just viimati nimetatud säte, mitte harta artikkel 47 (vt selle kohta 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑109/10 P: Solvay vs. komisjon, EKL 2011, lk I-10329, punkt 53, ja otsus kohtuasjas C‑110/10 P: Solvay vs. komisjon, EKL 2011, lk I-10439, punkt 48).

155    Harta artikli 41 kohaselt on igaühel õigus muu hulgas sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult. See erapooletuse nõue hõlmab esiteks subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjassepuutuva institutsiooni ükski liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiseks objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes põhjendatud kahtlusi (vt analoogia alusel 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑341/06 P ja C‑342/06 P: Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, EKL 2008, lk I‑4777, punkt 54, ning 19. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑308/07 P: Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament, EKL 2009, lk I‑1059, punkt 46).

156    Käesoleva väite osa esemeks on ainult objektiivne erapooletus. Ziegler on sisuliselt seisukohal, et Üldkohus ei saanud õigusnormi rikkumata otsustada, et komisjon ei rikkunud käesolevas asjas objektiivse erapooletuse nõuet, arvestades, et komisjon pidas ennast ise keelatud kokkuleppe ohvriks ja et fiktiivseid pakkumisi palusid ka komisjoni ametnikud.

157    Esiteks tuleb märkida, et ainult asjaolu, et komisjon uurib liidu finantshuve kahjustanud keelatud kokkulepet ja määrab selle eest karistuse, ei saa olla märk tema objektiivse erapooletuse puudumisest. Vastasel juhul tähendaks puhtalt võimalus, et komisjon või mõni teine liidu institutsioon võis olla EÜ artikli 81 esemeks oleva konkurentsivastase tegevuse ohvriks, seda, et tal ei ole õigust sellist tegevust uurida, millega ei saa aga nõustuda, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 149. Selles küsimuses on eriti oluline toonitada, et vastavalt EÜ artiklile 85, mis on nüüd EÜ artikkel 105, on üks asutamislepingutega komisjonile pandud üleannetest just EÜ artiklites 81 ja 82 esitatud põhimõtete rakendamise kindlustamine.

158    Teiseks asjaolu, et komisjoni teenistused, mis tegelevad liidu konkurentsiõiguse rikkumiste uurimisega, ja teenistused, mis tegelevad selle institutsiooni ametnike ja teenistujate kolimise korraldamisega, kuuluvad samasse organisatsioonilisse struktuuri, ei saa ka iseenesest seada kahtluse alla selle institutsiooni objektiivset erapooletust, kuna need teenistused on paratamatult osa struktuurist, millesse nad kuuluvad (vt analoogia alusel 6. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑199/11: Otis jt, punkt 64).

159    Kolmandaks, Euroopa Kohus on juba otsustanud, et komisjoni otsuseid võib kontrollida liidu kohus ja et liidu õiguses kehtestatakse komisjoni otsuste – sealhulgas EÜ artikli 81 kohaldamise menetluste asjades – kohtuliku kontrolli süsteem, milles nähakse ette kõik harta artiklis 47 nõutud tagatised (eespool viidatud kohtuotsus Otis jt, punkt 56). Seega ei saa komisjoni igal juhul pidada üheaegselt rikkumise ohvriks ja selle eest karistuse määrajaks.

160    Neid asjaolusid arvestades võis Üldkohus õiguslikult põhjendatult järeldada, et komisjon ei olnud rikkunud oma erapooletuskohustust. Seetõttu lükkas ta õigusnormi rikkumata tagasi Ziegleri väite, et rikutud on õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja hea halduse põhimõtet.

161    Lisaks on vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 75 viidatud kohtupraktikale üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust, välja arvatud juhul, kui tegemist on tõendite moonutamisega. Seega, kuna käesolevas väite osas üritab Ziegler kahtluse alla seada Üldkohtu hinnangut nendele tõenditele, mis ta esitas Üldkohtu menetluses esitatud väite toetuseks, mainimata nende moonutamist, tuleb see argumentatsioon vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

162    Eeltoodust tuleneb, et Ziegleri apellatsioonkaebuse kolmanda väite teine osa on osaliselt põhjendamatu ja osaliselt vastuvõetamatu ning tuleb seega tagasi lükata, nagu järelikult ka kolmas väide tervikuna.

D –  Neljas väide, mille kohaselt on trahvide vähendamise hindamisel rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

1.     Poolte argumendid

163    Ziegler väidab, et kuna Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 167, et komisjon tegi tema maksevõime osas vea, ei saanud ta võrdse kohtlemise põhimõtet rikkumata järeldada, et komisjon võis trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel ühe teise kartellis osalenud ettevõtja algset trahvisummat vähendada 70%, jättes samas Ziegleri trahvisumma sel alusel vähendamata. Kuna Ziegler leiab nimelt, et temal, nagu ka nimetatud teisel ettevõtjal, puudub maksevõime, mille tuvastas Üldkohus, on ta seisukohal, et tema erandolukorda oleks tulnud analüüsida viidatud punkti 37 aspektist.

164    Komisjon ei viidanud niisugusele erineva kohtlemise õigustusele, millele tugines Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171 ja mis puudutas ülempiiri 10% käibest. Lisaks läheb komisjon vastuollu Üldkohtu põhjenduskäiguga, mille kohaselt hinnangus, milles tuginetakse ainult käibele, ei võeta arvesse ettevõtja konkreetset olukorda ning eraldivõetuna ei ole see seega trahvi vähendamise üle otsustamisel asjassepuutuv. Neid asjaolusid arvestades tuleb tühistada vaidlustatud kohtuotsus, nagu ka vaidlusaluse otsuse artikkel 2. Igatahes tuleb Zieglerile määratud trahvi oluliselt vähendada.

165    Komisjon vastab, et käesolev väide tuleb tagasi lükata. Esiteks on trahvide arvutamise suuniste punkti 35 kohaldamisel järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet. Selles küsimuses toonitab ta muu hulgas, et kõik selle punkti kohaldamise taotlused lükati tagasi teatava sotsiaalse ja majandusliku konteksti puudumise tõttu. Teiseks viitab nende suuniste punkt 37 väga erilisele olukorrale. Ent üks teine ettevõtja oli väga erilises olukorras põhjustel, mis on konfidentsiaalsuse tõttu Zieglerile teadmata, kuid millest Üldkohus oli teadlik. Seda, et Üldkohus toob sõnaselgelt esile ainult trahvi proportsiooni erinevuse võrreldes kogukäibega, selgitab asjassepuutuva teabe väga kõrge konfidentsiaalsuse tase Ziegleri suhtes. Nimetatud proportsioon on ka asjakohane selle hindamisel, kas trahv on või ei ole ohuks ettevõtja jätkusuutlikkusele ning igal juhul on see proportsiooni erinevus asjassepuutuv järelduse tegemisel, et viidatud teise ettevõtja ja Ziegleri olukord ei ole võrreldavad, seda enam, et Ziegler ei taotlenud nimetatud punkti 37 kohaldamist.

2.     Euroopa Kohtu hinnang

166    Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 132 meenutatud kohtupraktikale nõuab võrdse kohtlemise põhimõte muu hulgas seda, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.

167    Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine erineva kohtlemise tõttu eeldab seega, et asjassepuutuvad olukorrad on sarnased, arvestades kõiki neid iseloomustavaid asjaolusid. Eri olukordi iseloomustavad asjaolud ning nende olukordade sarnasus tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang eelkõige liidu selle akti eset ja eesmärki arvestades, mis kõnealuse vahetegemise ette näeb. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑127/07: Arcelor Atlantique et Lorraine jt, EKL 2008, lk I‑9895, punktid 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

168    Pärast seda, kui Üldkohus oli käesolevas asjas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 165 meenutanud, et trahvide arvutamise suuniste punktis 35 ette nähtud trahvi vähendamise kohaldamine sõltub lisaks asjakohasele taotlusele kahest kumulatiivsest tingimusest: nimelt esiteks peab esinema ületamatu raskus maksta trahvi ja teiseks peab see toimuma teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis, otsustas ta tõesti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 167, et „[ü]ksnes protsendi arvutamine sellest, kui suurt osa kujutab endast trahv ettevõtja kogukäibega võrreldes, ei saa iseenesest olla aluseks järeldusele, et see trahv ei suuda selle ettevõtja majanduslikku elujõulisust pöördumatult ohtu seada. Nimelt, kui olukord oleks selline, oleks võimatu osundada konkreetseid lävesid [trahvide arvutamise] suuniste punkti 35 kohaldamiseks”.

169    Samas punktis järeldab ta sellest, et komisjon ei saanud vaidlusaluses otsuses põhjendatult järeldada, et viidatud punkti 35 kohaldamise esimene tingimus, st esines ületamatu raskus trahvi maksta, ei olnud täidetud. 

170    Kuid esiteks, kuigi Üldkohus järeldas nii, et komisjon ei olnud õiguslikult piisavalt põhjendanud, miks ta järeldas, et trahv, mille ta kavatses Zieglerile määrata, ei sea pöördumatult ohtu tema majanduslikku elujõulisust, ei järeldanud ta aga, et Ziegleril puudus tõesti maksevõime. Nimelt piirdus ta märkusega, et komisjon ei tõendanud, et see nii ei olnud. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Ziegleri argumentatsioon tugineb vähemalt osaliselt vääral eeldusel ning seetõttu ei ole tõendatud põhjenduste väidetav vastuolu.

171    Teiseks on tõsi, et trahvide arvutamise suuniste punktis 35 on sätestatud, et „[t]eatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis võib komisjon erandkorras taotluse esitamisel võtta arvesse ettevõtja maksevõimetust”. Kuid nimetatud suuniste punktis 37 on märgitud, et „[k]uigi [nendes] suunistes kirjeldatakse trahvide määramise üldmeetodit, võib konkreetse juhtumi eripäradest või teataval tasemel hoiatava mõju tagamisest tingituna olla õigustatud nimetatud meetodist või punktis 21 sätestatud piiridest loobumine”. Sellest tuleneb, et vastupidi suuniste punktile 35 ei sõltu punkti 37 kohaldamine ettevõtja maksevõimest. 

172    Seetõttu isegi kui eeldada, et Üldkohus tunnistas Ziegleri maksevõime piiratust viidatud punkti 35 tähenduses, ei muuda ainult see asjaolu tema olukorda punkti 37 seisukohast sarnaseks teise asjassepuutuva ettevõtja omaga.

173    Siiski tuleb märkida, et viidatud punkti 37 sõnastus ei välista, et selle sätte kohaldamise üle otsustamisel võib asjassepuutuvaks osutuda ettevõtja maksevõime puudumine. Kuid esiteks tuleb nii trahvide arvutamise suuniste punktile 35 kui ka punktile 37 kasuliku mõju andmiseks eristada nende kohaldamise tingimusi. Seega ei saa igal juhul selle punkti 35 tähenduses maksevõime puudumist või maksevõime piiratust pidada juba iseenesest suuniste punkti 37 kohaldamise piisavaks aluseks.

174    Teiseks, kuna nimetatud punkti 37 seisukohast võib maksevõime puudumine või maksevõime piiratus tähtsust omada, võis Üldkohus selleks, et hinnata, kas komisjon oli Ziegleri ja teist asjassepuutuvat ettevõtjat võrdselt kohelnud, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171 õiguslikult põhjendatult võrrelda nende käibe alusel nende olukordi mõlemale määratava trahvi suhtelise väärtuse seisukohast, ning sellest järeldada, arvestades suhteliste väärtuste osas tuvastatud olulist erinevust, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.

175    Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonkaebuse neljas väide tuleb tervikuna tagasi lükata, sealhulgas osas, mis puudutab trahvi vähendamist.

176    Kuna ühegi apellatsioonkaebuse väitega ei nõustutud, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

VI –  Kohtukulud

177    Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Ziegler on kohtuvaidluse kaotanud ning komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista sellelt äriühingult.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Ziegler SA‑lt.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.