KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 10. märtsil 2011(1)
Kohtuasi C‑462/09
Stichting de Thuiskopie
versus
Mijndert van der Lee,
Hananja van der Lee ja
Opus Supplies Deutschland GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad))
Autoriõigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 5 lõike 2 punkt b – Artikli 5 lõige 5 – Reprodutseerimisõigused – Õiglane hüvitis – Sidevahendi abil toimuv müük
1. Käesolevas asjas tuleb analüüsida direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punktis b kasutatud „õiglase hüvitise” mõistet.(2) Kui Euroopa Kohtu hiljutises otsuses kohtuasjas Padawan(3) oli käsitlusel küsimus, kes on kohustatud kõnealust hüvitist maksma, siis praegune eelotsusetaotlus erineb nimetatud asjast selle poolest, et hõlmab piiriülest elementi. Nii esitab siseriiklik kohus uue küsimuse, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikest 5 tulenevalt peab direktiivi rakendavat siseriiklikku õigusnormi tõlgendama nii, et ühe liikmesriigi ettevõtja, kes tegeleb sidevahendi abil lepingute sõlmimisega, müües kaupu interneti teel klientidele teises liikmesriigis, mille siseriiklik õigus näeb ette õiglase hüvitise, peab seda hüvitist maksma ühes nendest liikmesriikidest.
I. Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu õigus(4)
2. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõige 2 sätestab, et intellektuaalomandit kaitstakse.(5)
3. EÜ artikli 28 kohaselt on koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed keelatud. EÜ artikkel 30 sisaldab selliste piirangute õigustusi ning lubab sõnaselgelt tugineda tööstus- või kaubandusomandi kaitsele.
4. Direktiivi 2001/29 põhjendused 35, 38 ja 39 sätestavad:
„(35) Teatavate erandite ja piirangute puhul peaksid õiguste valdajad saama õiglast hüvitist, mis nõuetekohaselt kompenseeriks nende kaitstud teoste või muude objektide kasutamise. Sellise õiglase hüvitise vormi, üksikasjaliku korra ja võimaliku suuruse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta iga juhtumi konkreetseid asjaolusid. Nende asjaolude hindamisel võiks olla kasulik kriteerium nimetatud toimingutest tuleneda võiv kahju õiguste valdajale. Kui õiguste valdajad on juba saanud tasu muus vormis, näiteks osana litsentsitasust, ei tule täiendavat või eraldi tasu maksta. Õiglase tasu määra kindlaksmääramisel tuleks täielikult arvesse võtta käesolevas direktiivis osutatud tehniliste kaitsemeetmete kasutamise ulatust. Teatud olukordades, kus mõju õiguste valdajale on minimaalne, võib tasu maksmise kohustust mitte tekkida.
[...]
(38) Liikmesriikidel tuleks lubada ette näha reprodutseerimisõiguse erand või piirang teatud liiki auditoorse, visuaalse ja audiovisuaalse materjali isiklikuks kasutamiseks reprodutseerimise kohta ning näha ette õiglane hüvitis. Sealhulgas võib sisse seada või edasi kasutada tasusüsteeme, et hüvitada mõju õiguste valdajatele. Kuigi nimetatud tasusüsteemide erinevused mõjutavad siseturu toimimist, ei tohiks need erinevused isiklikuks otstarbeks analoogreprodutseerimise puhul infoühiskonna arengut oluliselt mõjutada. Digitaalne kopeerimine isiklikuks otstarbeks kujuneb ilmselt levinumaks ning selle majanduslik mõju on suurem. Seepärast tuleb asjakohaselt arvesse võtta isiklikuks otstarbeks toimuva digitaalse ja analoogse kopeerimise erinevust ning nendel mitmel juhul vahet teha.
(39) Erandi või piirangu kohaldamisel isiklikuks otstarbeks kopeerimise suhtes peaksid liikmesriigid, kui tõhusad tehnilised kaitsemeetmed on olemas, nõuetekohaselt arvesse võtma tehnilist ja majanduslikku arengut, eelkõige isiklikuks otstarbeks digitaalse kopeerimise ja tasusüsteemide puhul. Nimetatud erandid või piirangud ei tohiks takistada tehniliste meetmete kasutamist või nende rakendamist kõrvalehoidmise takistamiseks”.
5. Direktiivi 2001/29 artikkel 2 sätestab reprodutseerimisõiguse üldreegli. See on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
a) autoritel nende teoste osas;
b) esitajatel nende esituste salvestuste osas;
c) fonogrammitootjatel nende fonogrammide osas;
d) filmide esmasalvestuste tootjatel nende filmide originaali ja koopiate osas;
e) ringhäälinguorganisatsioonidel nende kaabel- või kaablita sidevahendite, sh kaabli või satelliidi kaudu edastatavate saadete salvestuste osas.”
6. Artikkel 5 sätestab erandid ja piirangud. Selle asjakohased sätted on järgmised:
„2. Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:
[...]
b) mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise, mille puhul võetakse arvesse, kas asjaomase teose või objekti puhul on või ei ole kasutatud artiklis 6 osutatud tehnilisi meetmeid;
[...]
5. Lõigete 1, 2, 3 ja 4 kohaseid erandeid ja piiranguid kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ning ei mõjuta põhjendamatult õiguste valdaja õiguspäraseid huve”.
Siseriiklik õigus
7. Auteurswet’i (autoriõiguse seadus) artikkel 16c on sõnastatud järgmiselt:
„1. Autoriõiguse rikkumine ei ole kirjandus-, teadus- või kunstiteose reprodutseerimine […] eseme abil, mille eesmärgiks on teost […] edastada, kui reprodutseerimine toimub ilma otsese või kaudse majandusliku eesmärgita ning see on mõeldud üksnes reprodutseerijast füüsilise isiku tegevuseks, õpinguteks või isiklikuks tarbeks.
2. Reprodutseerimise eest lõike 1 tähenduses peab reprodutseerija või tema õigusjärglane maksma õiglast hüvitist. Hüvitist peab maksma tootja või lõikes 1 nimetatud eseme importija.
3. Hüvitise maksmise kohustus tekib tootjal sel ajahetkel, mil tema valmistatud esemeid on võimalik turustada. Importijal tekib sama kohustus importimise ajahetkel.
[...]”
8. Auteurswet’i artikli 16d kohaselt on Stichting de Thuiskopie (edaspidi „Thuiskopie”) pädev sisse nõudma õiglast hüvitist Auteurswet’i artikli 16c lõike 2 tähenduses.
II. Asjaolud ja eelotsuse küsimused
9. Opus GmbH asukoht on Saksamaal ja ta pakub muu hulgas hollandikeelsete ja Madalmaades asuvate ja Madalmaadele suunatud veebisaitide kaudu salvestuseta andmekandjaid. Tüüptingimustes, millega saab tutvuda tema veebisaitidel, on sätestatud:
„Kliendid esitavad oma tellimused otse Saksamaal Heinsbergis asuvale Opus Supplies Deutschland GmbH‑le.
[...]
Esitatud hind on arvestatud ilma Levy, Auvibel’i, Thuiskopie, GEMA ja muude maksudeta. Kaupade saatmisel kasutatakse TPG Posti või DHL Expressi teenuseid ja saatmine toimub alati klientide nimel. Seetõttu on võimalik, et teid käsitletakse teie kodumaal importijatena [...]”.
10. Alates 2003. aasta lõpust pakub Opus GmbH salvestuseta andmekandjaid hinnaga, mille puhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul selge, et see ei sisalda isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu, sest see hind on tavaliselt madalam sellest summast, mis on Madalmaades selle kategooria andmekandjate suhtes kindlaks määratud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasuks.
11. Veebisaitide kaudu esitatud tellimusi kinnitab Opus GmbH klientidele üle e‑kirja teel. Tellimust töödeldakse Saksamaal ning kaup saadetakse Opus GmbH poolt kaasatud transpordiettevõtjate abil muu hulgas Madalmaadesse.
12. Andmekandjaid veebisaitide kaudu ostes ei pea klient tutvuma Opus GmbH veebisaidil avaldatud tüüptingimustega. Kauba eest on võimalik tasuda Madalmaades asuvale pangaarvele ja kaupa on võimalik tagastada Madalmaades asuvale aadressile.
13. Opus GmbH ega Madalmaade kliendid ei maksa Thuiskopiele nende andmekandjate eest hüvitist. Ka Saksamaal ei maksa Opus GmbH Madalmaade klientidele müüdud salvestuseta andmekandjate puhul mitte mingisugust sarnast isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu.
14. Lisaks Opus GmbH‑le on teised menetlusosalised Opus Supplies BV, kes tegeles salvestuseta andmekandjate müügiga Madalmaade klientidele, ning Mijndert ja Hananja van der Lee, kes kuuluvad kaudselt mõlema äriühingu juhatusse.
15. 26. juulil 2005 taotles Thuiskopie Rechtbank ’s-Gravenhagelt esialgse õiguskaitse kohaldamist kõigi kolme nimetatud osapoole vastu. Pädev kohtunik jättis selle taotluse 16. septembri 2005. aasta otsusega rahuldamata. Thuiskopie kaebas selle otsuse edasi Gerechtshof ’s-Gravenhagesse. Gerechtshof jättis 12. juuli 2007. aasta otsusega esialgse õiguskaitse kohaldamiseks pädeva kohtuniku otsuse muutmata. Thuiskopie esitas Gerechtshofi otsuse peale kassatsioonkaebuse Hoge Raad der Nederlandenile, kes esitas eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule.
16. Eelotsusetaotluses selgitab Hoge Raad, et lepingu alusel antakse kaup üle valduse üleminekul ja et see toimub Saksamaal, sest kauba transpordi eest vastutab klient. Kuna Madalmaade õigusaktide kohaselt lasub õiglase hüvitise maksmise kohustus importijal, tähendab see, et käesolevas asjas lasub nimetatud kohustus Madalmaade kliendil ja mitte Opus GmbH‑l. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib seetõttu teada, kas direktiivi 2001/29 puhul tuleb siseriiklikus õigusaktis kasutatud mõistet „importija” tõlgendada selle tavapärasest tähendusest erinevalt.
17. Nendel asjaoludel taotleb Hoge Raad Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:
„1. Kas [direktiiv 2001/29] ja eelkõige selle artikli 5 lõike 2 punkt b ja lõige 5 annab konkreetseid pidepunkte vastamiseks küsimusele, kes võlgneb siseriikliku õiguse kohaselt „õiglase hüvitise” tasumise artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses? Kui see on nii, millised need pidepunktid siis on?
2. Kas [direktiivi 2001/29] artikli 5 lõige 5 kohustab sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral, kui ostja asub müüjast erinevas liikmesriigis, tõlgendama siseriiklikku õigust nii laialt, et majandustegevuse raames tegutsev isik on kohustatud tasuma „õiglast hüvitist” artikli 5 lõike 2 punkti b tähenduses vähemalt ühes sidevahendi abil sõlmitud lepinguga seotud liikmesriigis?”
III. Analüüs
A. Esimene küsimus
18. Esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiiv 2001/29 määrab ära, kes peab maksma õiglast hüvitist olukorras, kus kohaldatakse erandit direktiivi artiklis 2 ette nähtud üldnormist.
19. On tõsi, et direktiiv 2001/29 ei sätesta sõnaselgelt, kes peab õiglast hüvitist maksma. See näeb ette ainult tulemuse, milleni tuleb jõuda: nimelt kui liikmesriik otsustab teha erandi artiklis 2 sätestatud üldreeglist, tuleb maksta õiglast hüvitist, välja arvatud juhul, kui õiguste omanikule tulenev kahju on minimaalne.
20. Seega on liikmesriikidel hüvitise maksja määramisel ulatuslik kaalutlusõigus.
21. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb õiglase hüvitise maksja küsimust tõlgendada Euroopa Liidus ühetaoliselt, et saavutada direktiivi 2001/29 eesmärgid, s.o teatavate autoriõigusega kaasnevate aspektide ühtlustamine moonutusteta konkurentsi tagamiseks siseturul.(6)
22. Seejuures tuleb silmas pidada direktiivi ja nimetatud sätte eesmärki. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduva õiglase hüvitise sätte eesmärk on hüvitada autoritele nõuetekohaselt nende kaitstud teoste loata kasutamine ja sellest tulenev kahju.(7)
23. Alles hiljuti, nimelt kohtuasjas Padawan, käsitles Euroopa Kohus küsimust, kes on kohustatud hüvitist maksma. Selles kohtuasjas tehtud otsuses sedastas Euroopa Kohus üldiselt, et reprodutseerimise ainuõiguse omanikule on kahju tekitanud isik, kes reprodutseerib kaitstud teost isiklikuks kasutamiseks ilma selleks õiguse omanikult eelnevalt luba küsimata, ja seega isik, kes peaks selle kahju heastama.(8) Samas tunnistas Euroopa Kohus, et arvestades, kui raske on praktikas tuvastada isiklikul eesmärgil kasutajaid, võivad liikmesriigid ette näha, et õiglast hüvitist peavad maksma ka isikud, kelle käsutuses on digitaalseks reprodutseerimiseks kasutatavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad ning kes teevad need seadmed eraisikutele kättesaadavaks.(9)
24. Seega paistab otsusest olevat selge, et õiglase hüvitise maksmise kohustus võib põhimõtteliselt jääda nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele, kes asjaomaseid kaupu müües tekitavad või võivad tekitada kahju õiguste omanikule.
25. Liikmesriigid saavad isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimist lubada ja tasu maksmise kohustuse ette näha ainult juhul, kui nad kehtestavad süsteemi, mis tagab tasu maksmise ka tegelikkuses. Vastasel juhul ei ole direktiivi 2001/29 artikli 2 ja artikli 5 lõike 2 kasulik mõju saavutatav. Lisaks võivad õiguste omanikud sellisel juhul ilma jääda põhiõiguste harta artikli 17 lõikes 2 ette nähtud kaitsest.
26. Minu arvates on nende sätete kasulik mõju praktikas saavutatav ainult juhul, kui liikmesriik kehtestab süsteemi, kus õiguste omanikele makstakse hüvitisi kollektiivkokkuleppe korras. Arvestades Euroopa Kohtu järeldust kohtuasjas Padawan, et põhimõtteliselt peab kahju heastama selle tekitanud isik, tundub loogiline, et rahalises mõttes peaks ka hüvitis tulema temalt. Seega peaks liikmesriigi hüvitamissüsteem, mis võimaldab teha direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud erandit, tagama, et hüvitis nõutakse sisse lõppkasutajatelt, mis praktikas tähendab seda, et hüvitis peaks sisalduma hinnas, mida need isikud maksavad selliste andmekandjate omandamisel.
27. Seda järeldust ei mõjuta komisjoni argumendid seoses kaupade vabale liikumisele seatavate piirangutega.
28. Komisjon väidab, et direktiivi 2001/29 tõlgendamine ei tohiks olla vastuolus esmase õigusega,(10) s.o EÜ artiklitega 28 ja 30, mis käsitlevad kaupade vaba liikumist. Komisjoni sõnul on tõhusa hüvitise maksmise tagamiseks mitmeid viise ja direktiiv 2001/29 näib soosivat selliseid õiglase hüvitise vorme, mis kaupadega otseselt ei seostu ega mõjuta seega piiriülest kauplemist.(11) Seega ei tohiks õiglase hüvitise maksja küsimusele vastust otsides minna kaugemale, kui on vajalik direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud õiglase hüvitise eesmärgi saavutamiseks.
29. Esimene sellega seotud aspekt puudutab küsimust, kas direktiivi 2001/29 asjakohased sätted on kooskõlas EÜ asutamislepingu kaupade vaba liikumist käsitlevate sätetega.
30. Minu arvates ei saa olla kahtlust, et kuna EÜ artikkel 30 lubab intellektuaalomandi õiguste kaitsmisega seoses siseriiklikke piiranguid, on EL‑i seadusandjal õigus ühtlustada nende õiguste kasutamise tingimusi, et tagada nende tõhus kohaldamine.
31. Teine aspekt puudutab küsimust, kas teistest liikmesriikidest imporditud reprodutseerimisvahendite suhtes kehtiv hüvitamissüsteem on kooskõlas kaupade vaba liikumise põhimõttega, arvestades võimalust, et õiglase hüvitise eesmärgi saavutamiseks on olemas ka vähem piiravaid võimalusi.(12)
32. On tõsi, et teisest õigust tuleb tõlgendada kooskõlas asutamislepinguga. See aga ei tähenda, et liikmesriikidelt oleks ära võetud võimalus kasutada ülevõtmisel EL‑i seadusandja poolt ette nähtud kaalutlusõigust, välja arvatud muidugi juhul, kui direktiiv ise on sellist kaalutlusõigust andes asutamislepinguga vastuolus.
33. Teisiti järeldades tekiks minu arvates paratamatult vastuolu direktiivi mõttega. Direktiivi rakendamiseks siseriiklikus õiguses on sageli palju võimalusi. Seda silmas pidades oleks väide, et alternatiivid ei ole asutamislepingu põhimõtete seisukohast võrdväärsed, vastuolus EL‑i seadusandja antud võimalusega kasutada mitte üht, vaid mitut ülevõtmisviisi. See seaks kahtluse alla ka põhiseaduslikud printsiibid, mis reguleerivad EL‑i seadusandja seadusandliku pädevuse kasutamist ning pädevuse jagunemist liidu seadusandja ja liikmesriikide vahel.
34. Minu arvates ei keela EÜ asutamisleping ega ka direktiiv 2001/29 hüvitamissüsteeme, mis toimivad põhimõttel, et reprodutseerimisvahendite müüjad maksavad hüvitist õiguste omanikke esindavatele ja autoritasusid koguvatele ühingutele. Direktiiv ei näe ette, et teistest liikmesriikidest imporditud reprodutseerimisvahendid peavad õiglase hüvitise maksmisest olema vabastatud, ning ma kahtlen, kas EL‑i seadusandja olekski saanud seda teha, rikkumata seejuures rahvusvahelisi autorikaitsekonventsioone, mis on ka EL‑ile siduvad. Seega ei saa see olla ebaproportsionaalne. Siinkohal tuleb rõhutada, et käesolev eelotsusetaotlus käsitleb üksnes „importija” mõiste tõlgendamist seoses sidevahendi abil sõlmitud lepingutega, mitte põhimõtet, et hüvitis kuulub maksmisele ka imporditud reprodutseerimisvahendite puhul.
35. Kolmandaks tuleb rõhutada, et direktiivi 2001/29 artikkel 2 annab õiguste omanikele õiguse reprodutseerimist lubada või keelata. Erandi sellest õigusest võib ette näha üksnes tingimusel, et õiguste omanik saab õiglast hüvitist.
36. Sellest järeldub, et sellist EL‑i õigusega õiguste omanikele ette nähtud õigust saada hüvitist ei saa eitada pelgalt põhjendusega, et liikmesriik oleks võinud selle õiguse rakendamiseks kasutada mõnda paremat viisi. Lisaks ei sisalda direktiiv 2001/29 ühtegi viidet sellele, et mingi osa liikmesriigis turustatavatest reprodutseerimisvahenditest võiks õiglase hüvitise saamise õiguse kohaldamisalast välja jääda üksnes sellepärast, et need vahendid on turule viidud turustamisvõttega, mis ei taga hüvitise maksmist.
B. Teine küsimus
37. Teine küsimus on seotud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 5 sätestatud kolmeastmelise kontrolli kohaldamisega ja kohustusega, mida see kontroll kätkeb eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks siseriikliku õiguse tõlgendamisel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas see kontroll tähendab, et sidevahendi abil sõlmitud lepingu korral on teises liikmesriigis asuv müüja kohustatud maksma õiglast hüvitist vähemalt ühes müügiga hõlmatud liikmesriigis.
38. Oma küsimuse puhul eeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellises olukorras võidakse müüjalt nõuda õiglase hüvitise maksmist. Kohtuasjas Padawan, milles Euroopa Kohus tegi otsuse siis, kui käesolev eelotsusetaotlus oli juba esitatud, tuvastas Euroopa Kohus, et ettevõtja võib tõepoolest olla direktiivi 2001/29 alusel kohustatud õiglast hüvitist maksma.(13) Käesolev kohtuasi on aga erinev selle poolest, et seoses piiriülese elemendiga tekib direktiivi 2001/29 alusel nõutava õiglase hüvitise territoriaalsuse küsimus.
39. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Madalmaade õigusakti sõnastuse kohaselt on õiglast hüvitist kohustatud maksma eraisikust ostja kui andmekandjate Madalmaadesse importija. See aga ei võimalda hüvitist praktikas sisse nõuda. Seepärast ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kindel, kas selline järeldus on direktiiviga kooskõlas või kas direktiiv kohustab tõlgendama „importija” mõistet laiemalt, kui siseriiklikus õiguses on ette nähtud, võttes arvesse ka kõnealuste andmekandjate lõplikku otstarvet, mis on teada ka majanduslikul eesmärgil tegutsevatele müüjatele.
40. On tõsi, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab siseriiklik kohus siseriiklikku õigust tõlgendama võimalikult nii, et asjaomase direktiivi eesmärgid oleksid saavutatud.(14) Samas ei ole siseriiklik kohus kohustatud tõlgendama siseriiklikku õigust contra legem.(15)
1. Kolmeastmelise kontrolli kohaldatavus käesolevas asjas
41. Kolmeastmeline kontroll on mõeldud üldiselt siseriiklike seadusandjate jaoks, kes peavad seda järgima direktiivi 2001/29 artiklis 5 sätestatud erandite ja piirangute siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kavandamisel.(16)
42. Samas peavad seda kontrolli tegema ka siseriiklikud kohtud siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel, kui need normid on mitmemõttelised ja võimaldavad erinevaid järeldusi. Nii et kuigi kolmeastmeline kontroll on esmajoones suunatud seadusandjatele, peavad seda kohaldama ka siseriiklikud kohtud, kes peavad tagama, et direktiivi 2001/29 artiklist 2 tehtud erandi praktiline kohaldamine, nagu see on ette nähtud siseriiklikus õiguses, püsiks nimetatud direktiivi artikliga 5 lubatud piirides.
2. Kas direktiiviga 2001/29 on ette nähtud, et sidevahendi abil sõlmitud lepingutega kaupa müüv müüja peab õiglast hüvitist maksma vähemalt ühes liikmesriigis?
43. Esiteks tuleb märkida, et direktiiv 2001/29 ei luba sidevahendi abil sõlmitud lepingute puhul mingeid erandeid õiguste omanike õiguste kaitsest.
44. Direktiivi 2001/29 artikkel 5 on eriline selle poolest, et see näeb ette vaid osaliselt ühtlustatud süsteemi. Selle süsteemi alusel võivad liikmesriigid ise otsustada, kas nad näevad ette erandi üldreeglist, lubades kaitstud teose või objekti isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimist ilma õiguste omaniku loata.
45. Kui nad seda teevad, on nad muidugi kohustatud ette nägema õiglase hüvitise maksmise kohustuse, välja arvatud juhul, kui tekitatud kahju on minimaalne, millisel juhul hüvitise maksmise kohustust ei teki.(17) Ent pidades silmas, et direktiivi 2001/29 artikkel 5 näeb ette vaid osaliselt ühtlustatud süsteemi, on küsitav, kas ja mis tingimustel peaks teises liikmesriigis asuv ettevõtja sellist hüvitist maksma.
46. Minu arvates ei ole direktiivis 2001/29 nõuet maksta õiglast hüvitist kõigi sidevahendi abil sõlmitud ja mitut liikmesriiki hõlmava lepingu vormide puhul just seepärast, et selline müük võib olla suunatud klientidele liikmesriikides, kus isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimine ei ole lubatud.
47. Esiteks võiksid sellise järelduse tõttu siseturul tekkida konkurentsimoonutused. Nii näiteks on praktikas raske tuvastada kõiki ettevõtjaid, kes tegelevad tühjade andmekandjate müügiga Madalmaade klientidele. Kui ühes liikmesriigis ei ole võimalik kindlaks teha kõiki ettevõtjaid, kes müüvad reprodutseerimisvahendeid teises liikmesriigis, kus kehtib õiglase hüvitise maksmise nõue, saab eristamine olla ainult meelevaldne ja vastuolus direktiivi 2001/29 põhieesmärgiga, s.o siseturu konkurentsimoonutuste vältimisega.(18)
48. Lisaks ei olegi minu arvates vajalik, et kõik sidevahendi abil toimuva müügiga tegelevad ettevõtjad peavad õiglast hüvitist maksma klientide liikmesriigis, sest sellistel juhtudel võib kahju olla minimaalne. Keelelised erinevused, tundmatud domeeninimed ning suuremad transpordikulud jms tegurid tingivad selle, et ühe liikmesriigi kliendid ostavad teise liikmesriigi ettevõtjatelt vaid harva. Juhul kui ettevõtja ei ole oma müügitegevust suunanud just konkreetse liikmesriigi klientidele ja kahju on minimaalne, tekivad praktilised probleemid ka seoses sellega, kuidas nõuda sisse minimaalseid summasid ettevõtjalt, kes on müünud teise liikmesriigi kliendile ainult paar asja.
49. Lisaks tekib internetimüügi puhul palju küsimusi seoses nende ettevõtjate kohustustega, kelle kaupa interneti kaudu müüakse. Kuna internetis muutuvad kaubad kohe kättesaadavaks kogu EL‑is, tekib küsimus, mis tingimustel peaks ettevõtjal vastutus tekkima. Minu arvates on mingid piirangud paratamatult vajalikud, sest muidu oleks ettevõtja vastutav kõigis maailma jurisdiktsioonides. Nõukogu määrus (EÜ) nr 44/2001(19) on sõnaselgelt eesmärgiks seadnud selle olukorra reguleerimise, sätestades, et ainult juhul, kui ettevõtja on oma müügitegevuse suunanud ühele konkreetsele territooriumile, kehtib sealne kohtualluvus.
50. Kuigi selle määruse eesmärk on reguleerida valdkonda, mis erineb direktiivi 2001/29 valdkonnast, on selle tõlgendamine asjakohane, kuna probleemi olemus on sarnane, nimelt: mis tingimustel võib teise liikmesriigi ettevõtja olla vastutav või, nagu käesolevas asjas, mis tingimustel võib tal tekkida kohustus maksta õiglast hüvitist kaupade eest, mida ta müüb interneti kaudu teises liikmesriigis.
51. Sidevahendi abil sõlmitud lepingute küsimus koos direktiivis 2001/29 ette nähtud osalise ühtlustamisega tähendab, et teise liikmesriigi ettevõtja on õiglast hüvitist kohustatud maksma ainul juhul, kui ta on oma müügitegevuse suunanud eelotsusetaotluse esitanud liikmesriigis asuvatele klientidele.
52. Just sellises olukorras on tekkiv kahju tõenäoliselt ka kõige suurem ja seega õiglase hüvitise maksmise kohustus põhjendatud. Käesolevas asjas näiteks on Thuiskopie väitnud, ilma et seda oleks vaidlustatud, et Madalmaades kuulub tühjade andmekandjate müügist ligikaudu kolmandik Opus GmbH‑le.
53. Kriteeriumide puhul, mille põhjal otsustada, kas ettevõtja on oma müügitegevuse suunanud konkreetsele liikmesriigile, võib osutada sellele, kuidas Euroopa Kohus tõlgendas hiljuti tegevuse „suunatust” tarbija alalise elukoha liikmesriigile määruse nr 44/2001 tähenduses, olgugi et direktiivis 2001/29 seda mõistet ei kasutata.
54. Euroopa Kohus esitas oma otsuses kohtuasjas Pammer ja Hotel Alpelhof mitteammendava loetelu kriteeriumidest, mille põhjal võib tõendada, et ettevõtja tegevus on suunatud konkreetsele liikmesriigile. Selle otsuse kohaselt tuleb kontrollida, kas enne lepingu sõlmimist konkreetse tarbijaga võis asjaomaste veebisaitide põhjal ja ettevõtja tegevusest üldiselt järeldada, et ettevõtja kavatses asuda kaubanduslikesse suhetesse tarbijatega mõnes teises või mitmes teises liikmesriigis, sh asjassepuutuva tarbija alalise elukoha liikmesriigis. Kriteeriumid, mida tuleb arvesse võtta ja mis on eriti olulised ka käesolevas kohtuasjas, on järgmised: a) niisuguse keele või vääringu kasutamine, mis erineb sellest, mida tavapäraselt kasutatakse liikmesriigis, kus on ettevõtja asukoht, b) võimalus teha broneeringuid ja saada selle kohta kinnitus selles teises keeles, c) telefoninumbri äramärkimine koos rahvusvahelise suunakoodiga, d) kulutuste tegemine selleks, et teiste liikmesriikide tarbijad saaksid otsingumootori kaudu hõlpsalt jõuda ettevõtja või vahendaja veebilehele, e) esimese tasandi domeeninimena ettevõtja asukohaliikmesriigi domeeninimest erineva nime kasutamine ja f) viide rahvusvahelisele klientuurile, mis koosneb eri liikmesriikidest pärit klientidest.(20)
55. Minu arvates tuleks samuti märkida, et ettevõtja ei ole kohustatud õiglast hüvitist maksma juhul, kui ta on seda juba teinud mõnes teises liikmesriigis. Seega, kui ettevõtja liikmesriik juba nõuab õiglase hüvitise maksmist ja ettevõtja maksab seda, on õiguste omaniku õigused direktiivi 2001/29 kohaselt piisavalt kaitstud. See kehtib ka juhul, kui müüja on maksnud hüvitist oma koduliikmesriigis vabatahtlikult, jättes liikmesriigis õiguste omanikke esindavate ja autoritasusid koguvate ühingute ülesandeks edastada hüvitised asjassepuutuvate liikmesriikide vastavatele organisatsioonidele. Muul juhul tuleks hüvitist maksta topelt, mida direktiivi eesmärkide saavutamiseks vaja ei ole.
56. Lõpetuseks on oluline rõhutada, et ettevõtja ei saa kõrvale hiilida talle EL‑i õigusega pandud kohustustest.
57. Käesolevas asjas kasutavad Opus GmbH ja selle kliendid oma lepinguvabadust selle sätestamiseks, et lepingut täidetakse väljaspool Madalmaid, mistõttu „importija”, kes peaks Auteurswet’i kohaselt maksma õiglast hüvitist, ei ole mitte müüja, vaid ostja. Paistab, et tegemist on haruldase skeemiga, kus müüja korraldab kauba transpordi ostjale mitte enda nimel, vaid ostja esindajana.
58. Minu arvates ei saa andmekandjate müüjad ja nende kliendid direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud õiglase hüvitise saamise õigusest mööda hiilida. Sedalaadi lepingute eesmärk ongi EL‑i õiguse mõjust kõrvale põigelda. Seega ei või direktiivi 2001/29 rakendavaid siseriiklikke õigusakte koostoimes siseriikliku lepinguõigusega tõlgendada viisil, mis viib sellise tulemuseni.
3. Kas kolmeastmelise kontrolli puhul peab sidevahendi abil sõlmitud lepingutega kaupa müüv müüja maksma õiglast hüvitist vähemalt ühes liikmesriigis?
59. Siseriiklikku õigust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab kolmeastmelise kontrolli järgimise, see tähendab nii, et erand oleks piiratud, ei oleks vastuolus teose või muu objekti tavapärase kasutusega ega mõjutaks põhjendamatult õiguste omaniku õiguspäraseid huve.
60. Käesolevas asjas osutavad kaks esimest kriteeriumi järeldusele, et õiglane hüvitis kuulub kõigi sidevahendi abil sõlmitud lepingu vormide puhul maksmisele vähemalt ühes liikmesriigis. Esimese kriteeriumi puhul ei mõjuta õiglase hüvitise küsimus erandi ulatust, vaid viitab ainult erandist tulenevale heastamisvahendile. Teise kriteeriumi puhul – kui õiglane hüvitis maksmisele ei kuulu – oleks see kindlasti vastuolus teose tavapärase kasutusega, sest õiguste omanikul ei oleks õigust lubada oma teoste reprodutseerimist ja kasutamist ega saa ta ka õiglast hüvitist.
61. Kui aga müük ei ole suunatud just kõnealuse liikmesriigi tarbijatele, ei ole minu arvates tegemist ka õiguste omaniku õiguspäraste huvide põhjendamatu piiramisega, sest nagu eespool märgitud, oleks neile tekitatud kahju minimaalne.
62. Neil põhjustel ei leia ma, et kolmeastmelise kontrolli puhul peavad hüvitist maksma kõik ettevõtjad, kes tegelevad reprodutseerimisvahendite piiriülese, liikmesriikidevahelise müügiga, vaid ainult ettevõtjad, kelle müügitegevus on suunatud kõnealuse liikmesriigi klientidele.
IV. Ettepanek
63. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku anda kahele eelotsuse küsimusele järgmine üksainus vastus:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punkt b ja artikli 5 lõige 5 ei näe liikmesriikidele ette ühtainsat viisi, kuidas tagada õiglase hüvitise maksmine õiguste omanikele juhul, kui liikmesriik on valinud võimaluse lubada autoriõigusega kaitstud teoste ja muude objektide kopeerimist isiklikuks tarbeks. Need sätted välistavad asjakohase siseriikliku õiguse tõlgendamise viisil, mis ei taga õiglase hüvitise tegelikku maksmist müüja poolt, kes tegeleb sidevahendi abil sõlmitud lepingute teel autoriõigustega kaitstud teoste ja muude objektide reprodutseerimisvahendite müügiga ja kelle müügitegevus on suunatud kõnealuse liikmesriigi klientidele, välja arvatud juhul, kui see müüja on sarnase hüvitise juba ära maksnud liikmesriigis, kus tehing toimub.