KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 2. veebruaril 2016(1)
Kohtuasi C‑421/14
Banco Primus SA
versus
Jesús Gutiérrez García
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia n° 2 de Santander (Santanderi esimese astme kohus nr 2, Hispaania))
Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13/EMÜ – Hüpoteeklaenu leping – Siseriiklik üleminekunorm, mis näeb ette õigust lõpetava tähtaja täitmisele vastuväite esitamiseks tingimuse ebaõigluse tõttu – Tõhususe põhimõte – Ennetähtaegse lõpetamise tingimus – Tingimus, mis käsitleb tavaintressi arvutamist – Siseriikliku kohtu kohustused
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Kohtule taas esitatud eelotsusetaotlus, mis käsitleb direktiivi 93/13/EMÜ(2) tõlgendamist hüpoteeklaenu lepingu raames.
2. Vaidluses, mis puudutab erakorralist vastuväidet hüpoteegiga koormatud kinnisasja arestimise menetlusele (edaspidi „hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus“), millega võlgnik väidab, et üks lepingutingimus on ebaõiglane, puudutavad eelotsuse küsimused, mille on Euroopa Kohtule esitanud Juzgado de Primera Instancia n° 2 de Santander (Santanderi esimese astme kohus nr 2), teatavate lepingutingimuste ebaõigluse hindamise kriteeriume ja siseriikliku kohtu kohustuste ulatust selle hindamise raames. Euroopa Kohus peab seega arutama probleeme, mis asetuvad juba väga rikkaliku kohtupraktika raamistikku, kuid kujul, mida ei ole varem ette tulnud, sest kõnesolev vastuväide annab eelotsusetaotluse esitanud kohtule võimaluse kontrollida omal algatusel teisigi lepingutingimusi, mille peale ei ole vastuväidet esitatud.
3. Euroopa Kohus peab selles kontekstis eelkõige kindlaks tegema, kas kaitse, mille tagavad direktiivi 93/13 artiklid 6 ja 7, eeldab, et aset leidnud esmane kontroll omal algatusel, mis puudutab ühte või mitut lepingutingimust, piirab siseriikliku kohtu kohustust analüüsida menetluse hilisemas etapis omal algatusel, kas teised lepingutingimused on ebaõiglased.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Direktiivi 93/13 põhjenduses 19 on märgitud:
„käesoleva direktiivi kohaldamisel ei hinnata ebaõigluse suhtes lepingu põhiobjekti ega tarnitava kauba või osutatavate teenuste kvaliteedi ja hinna suhtega seotud tingimusi; lepingu põhiobjekti ning hinna ja kvaliteedi suhte võib sellest hoolimata arvesse võtta muude tingimuste õigluse hindamisel; […]“
5. Selle direktiivi artiklis 4 on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.
2. Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste, hinna ja tasu piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“
6. Selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“
7. Sama direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“
B. Hispaania õigus
8. 14. mai 2013. aasta seadusega 1/2013 hüpoteeklaenu lepingute võlgnike kaitse tugevdamise, võla restruktureerimise ja sotsiaalüüri kohta (Ley 1/2013 de medidas para reforzar la protección a los deudores hipotecarios, reestructuración de deuda y alquiler social)(3) muudeti 7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustikku (Ley de enjuiciamiento civil, edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“)(4).
9. Hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust reguleerivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 681‐698. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 695 – samuti selle seadusega 1/2013 muudetud redaktsioonis ‐ oli sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesolevas peatükis nimetatud menetlustes saab võlgnik täitmisele vastuväiteid esitada vaid järgmistele põhjustele tuginedes:
[…]
4) täitmise aluseks oleva lepingutingimuse ebaõiglus või sellise lepingutingimuse ebaõiglus, mille alusel oleks kindlaks määratud sissenõutav summa.
[…]
4. Kohtumääruse peale, millega määratakse täitemenetluse lõpetamine või ebaõiglase tingimuse kohaldamata jätmine, saab edasi kaevata.
Muudel juhtudel ei saa kohtumääruste peale, millega tehakse otsus käesolevas artiklis käsitletud vastuväidete kohta, edasi kaevata, ja nende tagajärjed piirduvad üksnes selle täitemenetlusega, mille raames need tehti.“
10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 556 lõike 1 kohaselt tuleb vastuväide tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 695 alusel – samuti selle seadusega 1/2013 muudetud redaktsioonis ‐ esitada 10 päeva jooksul alates hetkest, mil aktist, millega määrati täitmine, teada anti. Seda tähtaega kohaldatakse hüpoteegi realiseerimise suhtes, sest viide sellele tähtajale esineb tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 557 – samuti selle seadusega 1/2013 muudetud redaktsioonis ‐, mis käsitleb niisugustel täitedokumentidel põhinevatele täitmistele vastuväite esitamise korda, mis ei ole kohtu- või vahekohtudokumendid (nende hulgas on eelkõige notariaalselt tõestatud hüpoteeklaenulepingud, mis on aluseks hüpoteegi realiseerimisele).
11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 693 lõikes 2, mis käsitleb ajatatud võlgade ennetähtaegset sissenõutavaks muutumist, on seadusega 1/2013 sõnastatud redaktsioonis sätestatud:
„2. Kui lepingus on nähtud ette, et vähemalt kolme kuumakse tasumata jätmise korral või niisuguse arvu maksete tegemata jätmise korral, mille puhul on võlgnik jätnud oma kohustuse täitmata vähemalt kolmekuulise ajavahemiku jooksul, ning juhul, kui niisugune kokkulepe esineb laenulepingus, võib laenuandja kogu võla, st põhisumma ja intressid sisse nõuda.“
12. Seaduse 1/2013 esimeses üleminekusättes on nähtud ette:
„Käesolevat seadust kohaldatakse hüpoteegiga tagatud nõude kohtulike või kohtuväliste täitemenetluste suhtes, mis on seaduse jõustumise kuupäeval pooleli, v.a juhul, kui on pööratud täitmisele väljatõstmine.“
13. Seaduse 1/2013 neljas üleminekusäte (edaspidi „neljas üleminekusäte”) puudutab täitemenetlusi, mis algatati enne seaduse 1/2013 jõustumist ja mida ei olnud veel lõpetatud. See säte on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesoleva seadusega tsiviilkohtumenetluse seadustikku tehtud muudatused on seaduse jõustumise ajal juba algatatud täitemenetluste suhtes kohaldatavad üksnes pooleliolevate täitetoimingute osas.
2. Igal juhul on seaduse jõustumise ajal pooleliolevates täitemenetlustes, kus tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 556 lõikes 1 ette nähtud kümnepäevane vaidlustamistähtaeg on juba möödunud, võlgnikel õigust lõpetav ühekuuline tähtaeg erakorralise vastuväite esitamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 557 lõike 1 punktis 7 ja artikli 695 lõike 1 punktis 4 ette nähtud uutel vaidlustamise alustel.
Õigust lõpetavat ühekuulist tähtaega hakatakse arvestama käesoleva seaduse jõustumisele järgnevast päevast ning kui võlgnikud esitavad vastuväite, peatab see menetluse, kuni esitatud vastuväite kohta tehakse otsus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 558 ja järgmistes artiklites ning artiklis 695 ettenähtule.
Käesolevat üleminekusätet kohaldatakse kõigi täitemenetluste suhtes, mis ei ole päädinud kinnisvara üleminekuga ostja omandisse vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 675 ettenähtule.
3. Samuti on pooleliolevates täitemenetlustes, kus seaduse jõustumise ajal on juba hakanud kulgema tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 556 lõikes 1 ette nähtud kümnepäevane vaidlustamistähtaeg, võlgnikel tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 557 ja artiklis 695 ette nähtud vastuväite esitamiseks samasugune õigust lõpetav ühekuuline tähtaeg, nagu on ette nähtud eelmises lõikes.
4. Käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 ette nähtud tähtaegade teatavakstegemise ja arvestamise osas loetakse käesoleva sätte avaldamist täielikuks ja kehtivaks teatavakstegemiseks; seda ei ole kindlasti vaja teha eraldi aktiga.
[…]“
14. Lisaks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 136 ette nähtud:
„Iga menetlusosaline, kes laseb mööda tähtaja, mille jooksul tuleb teha menetlustoiming, kaotab õiguse seda teha. Kohtusekretär teeb tähtaja möödumise kohta märke, määrab meetmed, mis tuleb võtta, või teatab sellest kohtule, et viimane teeks otsuse, nagu ta tegema peab.“
15. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 207 on sätestatud:
„[…]
3. Lõplikel kohtuotsustel on seadusjõud ja kohus, kus toimus menetlus, mille käigus need tehti, peab igal juhul neid järgima.
4. Edasikaebamistähtaegade möödudes muutub iga kohtuotsus, mida ei vaidlustatud, lõplikuks ja tal on seadusjõud ning kohus, kus toimus menetlus, mille käigus see tehti, peab igal juhul seda järgima.“
16. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 222 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]õplike kohtuotsuste jõustumine – ükskõik kas nendes on nõue rahuldatud või mitte – välistab vastavalt seadusele kõik hilisemad menetlused, mille ese on identne selle menetluse esemega, mille käigus see kohtuotsus tehti“.
III. Põhikohtuasja asjaolud, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
17. Banco Primus SA (edaspidi „Banco Primus“) andis 12. juunil 2008 J. Gutiérrez Garcíale hüpoteegiga tagatud laenu, kusjuures hüpoteegiks oli tema eluase. See laen anti 47 aastaks, kusjuures laenu tagastamine pidi toimuma 564 kuumaksena.
18. Kuna põhikohtuasja kostja oli jätnud laenu tagastamiseks mõeldud kuumaksete tasumise kohustuse täitmata seitsme üksteisele järgneva kuu jooksul, palus pank tal 23. märtsil 2010 laenulepingus ette nähtud ennetähtaegse lõpetamise tingimuse alusel tasuda kogu põhisumma koos tava- ja viivitusintressiga ja mitmesugused lepingutasud ning kanda hüpoteegiga koormatud vara enampakkumise kulud.
19. Enampakkumine leidis aset 11. jaanuaril 2011, kuid ühtki pakkujat kohale ei ilmunud. Seepärast määras eelotsusetaotluse esitanud kohus 21. märtsi 2011. aasta täitmisele pööratava otsusega vara Banco Primusele 78 482,34 euro suuruse summa eest, mis moodustas 50% selle hinnangulisest väärtusest. Banco Primus taotles 6. aprillil 2011 vara talle üleandmist, mis oli lükatud edasi kolme üksteisele järgnenud vastuväite tõttu, millest viimane lahendati 8. aprilli 2014. aasta otsusega, mis lõpetas väljatõstmise peatamise menetluse.
20. J. Gutiérrez García esitas 11. juunil 2014 tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 695 alusel hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlusele erakorralise vastuväite põhjendusel, et laenulepingu viivitusintressi käsitlev tingimus on ebaõiglane. Seda tingimust oli siiski juba omal algatusel kontrollitud ja kontrolli tulemusena oli see intress 12. juuni 2013. aasta kohtumäärusega alandatud nullini.(5)
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitas 16. juuni 2014. aasta otsusega, et on esitatud vastuväide, ja peatas hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse, nagu ta Euroopa Kohtule 29. septembri 2014. aasta kirjaga teatas.
22. Vastuväite arutamise raames märkis kohus, et ebaõiglaseks direktiivi 93/13 tähenduses võib pidada teatavaid muid laenulepingu tingimusi peale viivitusintressi käsitleva tingimuse, see tähendab esiteks ennetähtaegse lõpetamise tingimust, mille alusel võib Banco Primus nõuda põhisumma, intressi ja mitmesuguste lepingutasude kohest maksmist eelkõige juhul, kui kokkulepitud kuupäeval ei tasutud ükskõik missugust summat, mis kujutab endast kas põhisummat, intressi või ettemakseid, ning teiseks tavaintressi tingimust, mille kohaselt arvutatakse see valemi põhjal, mille kohaselt jagatakse tasumata põhisumma ja tasumisele kuuluv intress majandusaastas olevate päevade arvuga, mis on 360.
23. Vastuväide esitati siiski alles umbes aasta pärast seda, kui möödus õigust lõpetav tähtaeg, mis on kindlaks määratud neljandas üleminekusättes. See õigusnorm ei võimalda niisiis käsitletaval juhul eelotsusetaotluse esitanud kohtul analüüsida teatavaid laenulepingu tingimusi, mida võib pidada ebaõiglaseks direktiivi 93/13 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi, kas viidatud õigusnorm on kooskõlas direktiiviga 93/13. Ta püüab ka saada selgitust, missugustest kriteeriumidest lähtudes hinnatakse, kas teatavad tingimused on ebaõiglased, ja millised on siseriikliku kohtu kohustused, kui ta on tuvastanud ebaõiglase tingimuse.
24. Selles olukorras otsustas Juzgado de Primera Instancia no 2 de Santander (Santanderi esimese astme kohus nr 2) 10. septembri 2014. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval, peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a. Kas […] neljandat üleminekusätet tuleb tõlgendada nii, et see ei või olla takistuseks tarbija kaitsmisel?
b. Kas vastavalt direktiivile [93/13] ning täpsemalt artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 on tarbijal selleks, et oleks tagatud tarbijate ja kasutajate kaitse kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, lubatud teatada ebaõiglaste tingimuste esinemisest pärast selleks siseriiklikus õigusnormis ette nähtud tähtaega, mistõttu peab liikmesriigi kohus neid tingimusi hindama?
c. Kas vastavalt direktiivile [93/13] ning täpsemalt artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 peab liikmesriigi kohus selleks, et tagada tarbijate ja kasutajate kaitse kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, hindama omal algatusel, kas lepingutingimus on ebaõiglane või mitte, tehes sellest tulenevad järeldused, kuigi ta on eelnevalt otsustanud teisiti või keeldunud jõustunud otsuses sellest hindamisest?
2. Kas kohus, kes kontrollib, kas lepingu kõrvaltingimused on ebaõiglased, võib arvesse võtta kvaliteedi ja hinna suhet ning milliste kriteeriumide põhjal? Kas niisuguse kontrollimise korral on asjakohane võtta arvesse siseriiklikes õigusnormides kehtestatud hinnapiiranguid? Kas lepingutingimus, mis abstraktselt võetuna on kehtiv, võib seda mitte olla, kui tuvastatakse, et selles ette nähtud tehinguhind on turuhinnast palju kõrgem?
3. Kas direktiivi [93/13] artikli 4 kohaldamisel on võimalik võtta arvesse lepingu sõlmimisest hilisemaid asjaolusid, kui see tuleneb siseriikliku õigusnormi analüüsist?
4. a. Kas seadusega 1/2013 muudetud Hispaania tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 693 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei või olla takistuseks tarbija huvide kaitsel?
b. Kas vastavalt direktiivile [93/13] ning täpsemalt artikli 6 lõikele 1 ja artikli 7 lõikele 1 peab liikmesriigi kohus selleks, et tagada tarbijate ja kasutajate kaitse kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, käsitama juhul, kui ta tuvastab, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimus on ebaõiglane, nimetatud tingimust nii, nagu seda ei olekski seatud, ning tegema sellest tulenevad järeldused ka juhul, kui ettevõtja pidas kinni siseriiklikus õigusnormis ette nähtud minimaalsest ooteajast?“
25. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Euroopa Kohtul kohaldada selles kohtuasjas kiirendatud menetlust Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõike 1 alusel. See taotlus jäeti 11. novembri 2014. aasta kohtumäärusega rahuldamata eelkõige põhjusel, et kohus peatas 16. juuni 2014. aasta otsusega täitemenetluse – nagu ta Euroopa Kohtule 29. septembri 2014. aasta kirjaga teatas – ning J. Gutiérrez Garcíat ei ähvarda reaalne oht oma eluase kaotada.
26. Kirjalikke seisukohti esitasid Banco Primus, Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon.
27. Hispaania valitsuse ja komisjoni suulised seisukohad kuulati ära kohtuistungil, mis leidis aset 24. septembril 2015.
IV. Õiguslik analüüs
A. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
28. Hispaania valitsus seab oma kirjalikes seisukohtades esitatud küsimuste vastuvõetavuse kahtluse alla põhjendusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole Euroopa Kohtu vastuseid vaja, et lahendada vaidlus, mille ta lahendama peab. Nimelt ei ole see kohus enam pädev, sest ta lõpetas täitemenetluse, andes 8. aprilli 2014. aasta jõustunud kohtumäärusega korralduse võlgnik ja elanikud välja tõsta.
29. Banco Primus ei väida sõnaselgelt, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuid ta esitab samalaadseid argumente.
30. Ma ei usu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused võib tunnistada vastuvõetamatuks. See, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus on siseriiklike õigusakte kirjeldanud, võimaldab selgelt mõista, et kõnesolev hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus ei ole lõpetatud. Neljandas üleminekusättes on nähtud ette, et seda seadust kohaldatakse „täitemenetluste suhtes, mis ei ole päädinud kinnisvara üleminekuga ostja omandisse“. Täitemenetlus ei ole läbi, kui kinnisasja ei ole üle antud, mida Hispaania valitsus isegi oma kirjalikes seisukohtades kinnitas.(6)
31. Lisaks võimaldab neljas üleminekusäte just vaidlustada täitmisotsuse, mis on muutunud lõplikuks seetõttu, et enne selle seaduse jõustumist möödus tavapärane vastuväite esitamise tähtaeg.
32. Järelikult ei sea Hispaania valitsuse ja Banco Primuse vastuväited kahtluse alla asjakohasust, mida eelotsusetaotluste puhul eeldatakse,(7) ning eelotsuse küsimused on seega tervikuna vastuvõetavad.
B. Sisulised küsimused
1. Esimene küsimus
a. Esimese küsimuse punktid a ja b
33. Oma esimese küsimuse punktidega a ja b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtudes on direktiivi 93/13 artiklitega 6 ja 7 vastuolus niisugune siseriiklik üleminekusäte nagu põhikohtuasjas käsitletav, millega on tarbijatele kehtestatud ühekuuline õigust lõpetav tähtaeg ‐ mida hakatakse arvestama alates selle seaduse avaldamise kuupäevale järgnevast päevast, kuhu see õigusnorm kuulub ‐, et esitada hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses vastuväide, et lepingutingimused on ebaõiglased.
34. Euroopa Kohus analüüsis hiljuti ühte sisuliselt samasugust küsimust kohtuasjas BBVA(8), milles ma jõudsin 13. mail 2015 järeldusele(9), et seadusega 1/2013 kehtestatud õigust lõpetav tähtaeg on õigusvastane. Järgides seda seisukohta, otsustas Euroopa Kohus oma kohtuotsuses BBVA (C‑8/14, EU:C:2015:731), et „direktiivi [93/13] artikleid 6 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline siseriiklik üleminekusäte, […] millega tarbijatele, kelle suhtes on algatatud enne selle seaduse jõustumist, millega see üleminekusäte kehtestatakse, hüpoteegiga tagatud nõuet puudutav täitemenetlus, mida ei ole seaduse jõustumise hetkel veel lõpetatud, nähakse sundtäitmise vaidlustamiseks lepingutingimuste väidetava ebaõigluse alusel ette ühekuuline õigust lõpetav tähtaeg, mis hakkab kulgema seaduse avaldamisele järgnevast päevast“.
35. Kuna Euroopa Kohus on selle tähtaja õiguspärasuse juba kahtluse alla pannud, on käesolevas ettepanekus käsitletud seega ainult aspekte, mida ei arutatud kohtuasjas BBVA(10). Teiste aspektide osas viitan Euroopa Kohtu otsusele ja oma ettepanekule selles kohtuasjas.
b. Esimese küsimuse punkt c
i) Sissejuhatavad märkused
36. Enne selle küsimuse analüüsimist arvan, et on kasulik meenutada, et kohtuotsuse Aziz(11) kuulutamise tulemusena muudeti seadusega 1/2013 tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikleid, mis käsitlevad eelkõige hüpoteegi või pandiga tagatud nõude täitemenetlusi, et kohandada hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus sellele kohtupraktikale. Täpsemalt muutis Hispaania seadusandja tsiviilkohtumenetluse seadustikku, võimaldades esiteks täitevkohtul menetluse igal hetkel omal algatusel hinnata, kas lepingutingimused on ebaõiglased,(12) ning teiseks lisades uue vaidlustamise aluse, milleks on selle lepingutingimuse ebaõiglus, mis on täitmise aluseks või võimaldas kindlaks määrata tasumisele kuuluva summa.(13)
37. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese küsimuse punkti c tulebki analüüsida selles kontekstis.
ii) Esimese küsimuse punkti c ümbersõnastamine
38. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artiklid 6 ja 7 kohustavad siseriiklikku kohut omal algatusel kontrollima, kas esineb ebaõiglasi tingimusi, teostades kontrolli isegi juhul, kui ta eelnevalt seda ei teinud või siseriikliku õiguse kohaselt jõustunud kohtuotsusega järeldas, et need tingimused ei ole ebaõiglased.
39. Selle küsimuse raames peab eelotsusetaotluse esitanud kohus silmas kahte juhtumit, see tähendab juhtumit, mil siseriiklik kohus ei ole tingimust eelnevalt kontrollinud, ja juhtumit, mil ta on siseriiklikus jõustunud kohtumääruses otsustanud, et see tingimus ei ole ebaõiglane.
40. Euroopa Kohtu kantseleile edastatud siseriikliku kohtutoimiku põhjal märgin siiski, et selle siseriikliku kohtulahendi tekstis, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, see tähendab 12. juuni 2013. aasta kohtumääruse tekstis, piirdus nimetatud kohus sellega, et tuvastas omal algatusel, et viivitusintressi puudutav tingimus on ebaõiglane, kuid ei teinud otsust lepingu teiste tingimuste kohta ega isegi ei maininud neid.(14) Ma jätan oma analüüsist seega välja teise stsenaariumi, millele on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuses viidatud, sest see on ainult hüpoteetiline.
41. Sel põhjusel ei saa ma nõustuda argumendiga, mille Hispaania valitsus on oma kirjalikes seisukohtades esitanud ja mille kohaselt väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta analüüsib uuesti hüpoteegitõendit, mille puhul leiti jõustunud kohtumääruses, et ebaõiglast tingimust ei ole.(15)
42. Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kasulik vastus koostöövaimus, mida Euroopa Kohus peab siseriikliku kohtu suhtes ilmutama, teen ettepaneku see küsimus nii ümber sõnastada, et soovitakse teada, kas kaitse, mille direktiivi 93/13 artiklid 6 ja 7 tagavad, eeldab, et ühe või mitme lepingutingimuse esmane kontroll omal algatusel piirab siseriikliku kohtu kohustust analüüsida menetluse hilisemas etapis omal algatusel, kas lepingu teised tingimused on ebaõiglased.
43. Nüüd käsitlengi seda küsimust, meenutades kõigepealt Euroopa Kohtu asjakohast praktikat.
iii) Asjakohase kohtupraktika lühike meenutus
44. Mulle näib oluline kohe meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem eeldusel, et tarbija on suhetes kauplejaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet.(16)
45. Euroopa Kohus on pidevalt otsustanud, et tarbija nõrgemat positsiooni arvestades näeb direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad. Tegemist on imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vaheline formaalne tasakaal tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse.(17)
46. Mis puudutab kohustust kontrollida omal algatusel, kas esineb ebaõiglasi tingimusi,(18) siis esialgu nõustus Euroopa Kohus, et siseriiklikul kohtul on õigus niisugune kontroll läbi viia,(19) kuid hiljem otsustas, et siseriiklik kohus peab omal algatusel hindama, kas direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, ja sel moel tasandama tarbija ja kaupleja vahelist tasakaalustamatust, ning ta peab seda tegema kohe, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.(20) Euroopa Kohus muutis siseriikliku kohtu õiguse kontrollida omal algatusel, kas lepingutingimused on ebaõiglased, seega selle kohtu kohustuseks. Niisugune areng eeldab, et roll, mille liidu õigus nõnda siseriiklikule kohtule tarbijakaitse valdkonnas annab, „ei piirdu […] pelgalt võimalusega otsustada lepingutingimuse võimaliku ebaõiglase olemuse üle, vaid see hõlmab ka kohustust kontrollida seda küsimust omal algatusel“.(21)
47. Tuleb ka meenutada, et niisugune kohustus on põhjendatud selle avaliku huvi laadi ja olulisuse tõttu, millel tarbijatele direktiiviga 93/13 tagatud kaitse põhineb.(22) Asja menetlev kohus peab seega tagama direktiiviga sätestatud kaitse kasuliku mõju.
48. Olen seega arvamusel, et asjaolu, et siseriiklik kohus, kelle poole oli nõuetekohaselt pöördutud, ei kontrollinud direktiivi 93/13 raames lepingutingimust teatavas menetlusstaadiumis, ei takista tal kontrollida teisi tingimusi hilisemas menetlusstaadiumis.(23)
49. Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes teen ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese eelotsuse küsimuse punktile c, et kaitse, mille tagavad tarbijatele direktiivi 93/13 artiklid 6 ja 7, eeldab, et ühe või mitme lepingutingimuse esmane omal algatusel kontrollimine ei saa piirata siseriikliku kohtu kohustust analüüsida menetluse hilisemas etapis omal algatusel, kas lepingu teised tingimused on ebaõiglased.
2. Teine ja kolmas küsimus
50. Nende kahe küsimusega ‐ mida tuleb analüüsida koos – küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, missuguste kriteeriumide põhjal tuleb hinnata, kas niisugused tavaintressi arvutamise ja ennetähtaegse lõpetamise tingimused, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas käsitletavas lepingus, on ebaõiglased, ning millised kohustused on siseriiklikul kohtul direktiivi 93/13 artikli 4 kohaselt, et teada, kas viimane peab niisuguste lepingutingimuste analüüsimisel arvesse võtma laenulepingust tervikuna tulenevat tarnitava kauba või osutatavate teenuste kvaliteedi ja hinna suhet, siseriiklike õigusaktidega kehtestatud hinnapiiranguid ja lepingu sõlmimisest hilisemaid asjaolusid.
51. Nendele küsimustele vastamiseks meenutan kõigepealt lepingutingimuste ebaõigluse hindamise üldisi kriteeriume niisugustena, nagu need on kindlaks määranud Euroopa Kohus oma praktikas. Seejärel analüüsin selle kohtupraktika põhjal esiteks tavaintressi tingimust direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 2 lähtudes ja teiseks ennetähtaegse lõpetamise tingimust selle direktiivi artikli 4 lõikest 1 lähtudes.
a. Kohtupraktika, mis käsitleb lepingutingimuste ebaõigluse hindamise kriteeriume
52. Esiteks on Euroopa Kohus mitu korda rõhutanud, et tal on pädevus tõlgendada direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 ja lisas kasutatud mõistet „ebaõiglane lepingutingimus” ning selgitada, milliseid kriteeriume võib või peab siseriiklik kohus arvesse võtma lepingutingimuse direktiivi sätetele vastavuse hindamisel. Seevastu on Euroopa Kohus otsustanud, et siseriiklik kohus peab otsustama neid kriteeriume arvesse võttes konkreetse lepingutingimuse kvalifikatsiooni üle põhikohtuasja asjaolusid arvestades.(24) Selleks et analüüsida täielikult tagajärgi, mille asjaomane tingimus võib lepingu suhtes kohaldatava õiguse raames kaasa tuua, on vaja analüüsida selle liikmesriigi õigussüsteemi, mida võib teha ainult siseriiklik kohus.(25) Tema peab tegema otsuse ka vaidlusaluste tingimuste ebaõigluse küsimuses,(26) kusjuures Euroopa Kohus peab piirduma sellega, et annab eelotsusetaotluse esitanud kohtule ainult juhised, mida viimane peab asjaomase tingimuse ebaõigluse hindamisel arvesse võtma.(27)
53. Teiseks on Euroopa Kohus märkinud, et kasutades mõisteid „heausksus“ ning tarbija kahjuks „oluline tasakaalustamatus“ lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste vahel, on direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 ainult abstraktselt määratletud asjaolud, mis muudavad ebaõiglaseks lepingutingimuse, mida ei ole eraldi kokku lepitud.(28)
54. Selles küsimuses on Euroopa Kohus täpsustanud – nagu rõhutas kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas Aziz(29) ‐, et selleks, et teada saada, kas lepingutingimus kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste „olulise tasakaalustamatuse”, mis kahjustab tarbijat, tuleb pooltevahelise vastava kokkuleppe puudumisel [niisugusel juhul] eelkõige arvesse võtta siseriikliku õiguse kohaldamisele kuuluvaid sätteid. Euroopa Kohtu sõnul saab siseriiklik kohus sellise võrdleva analüüsi abil hinnata, kas ning – vajaduse korral – millises ulatuses seab leping tarbija ebasoodsamasse õiguslikku olukorda võrreldes sellega, mis on ette nähtud kehtivas siseriiklikus õiguses. Ta märgib ka, et samuti oleks selleks vaja uurida tarbija õiguslikku olukorda, võttes seejuures arvesse neid vahendeid, mille annab talle siseriiklik õigus ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks.(30)
55. Kolmandaks küsimuses, missugustel asjaoludel niisugune tasakaalustamatus tekib „vastuolus heausksuse tingimusega“, on Euroopa Kohus otsustanud, et tuleb tõdeda, et vastavalt direktiivi 93/13 põhjendusele 16 peab siseriiklik kohus kontrollima, kas kaupleja, kes kohtleb tarbijat ausalt ja õiglaselt, võis mõistlikult oodata, et tarbija nõustub sellise tingimusega eraldi kokku leppides.(31)
56. Lisaks on Euroopa Kohus meenutanud, et lisa, millele on viidatud direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 3, sisaldab üksnes soovituslikku ja mitteammendavat loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglaseks.(32) Ta on täpsustanud, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 kohaselt võetakse lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laadi ning kõiki lepingu sõlmimise hetkel esinenud lepingu sõlmimist mõjutanud asjaolusid. Eeltoodust tuleneb, et sellest seisukohast lähtuvalt tuleb hinnata ka tagajärgi, mis sellel tingimusel võivad lepingu suhtes kohaldatava õiguse raames olla – see nõuab siseriikliku õiguskorra analüüsimist.(33)
57. Nendest üldkriteeriumidest lähtudes peabki eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas tavaintressi arvutamise ja ennetähtaegse lõpetamise tingimused, millele see kohus viitab, on ebaõiglased.
b. Tavaintressi tingimus
58. Vaidlusaluse lepingu tingimuses 3 on nähtud ette, et „[m]atemaatiline valem, mille kohaselt arvutatakse aastase intressimäära alusel igal perioodil arvestatav intress, on järgmine: C x d x r/360 x 100; milles C = tagastamata laenujääk makseperioodi alguses, d = makseperioodis sisaldavate päevade arv, r = nominaalintressi aastamäär. […] Intressi arvutamisel lähtutakse 360-päevasest aastast“.
59. Vaidlusalune tingimus kuulub tingimuste kategooriasse, mida on osundatud direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 ja mille puhul on siseriikliku kohtu analüüs seega välistatud. See artikkel lubab siiski neid lepingutingimusi kontrollida, kuid ainult siis, kui need ei ole koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles, nagu see on põhikohtuasjas.
60. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ja komisjon kahtlevad, kas vaidlusalune tingimus – mis põhineb keerukal matemaatilisel valemil, mille ulatust keskmine tarbija tõenäoliselt ei mõista ‐ vastab direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sätestatud sõnastust puudutavatele ja läbipaistvusnõuetele. Komisjon rõhutab eelkõige, et selle intressi arvutamine 360‑päevase majandusaasta põhjal toob kaasa intressimäära tõusu võrreldes määraga, mis saadaks, kui intress arvutataks 365‑päevase kalendriaasta põhjal.(34)
61. Seega kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et see tingimus ei ole sõnastatud lihtsas ja arusaadavas keeles ning kuulub seetõttu direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaldamisalasse, peab ta seda analüüsima, lähtudes käesoleva ettepaneku punktides 52‐56 meenutatud üldistest hindamiskriteeriumidest, ning täpsemalt kontrollima, kas nendest kriteeriumidest lähtudes kutsub vaidlusalune tingimus esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat. Seega tuleb see hindamine läbi viia, lähtudes siseriiklikest õigusnormidest, mida pooltevahelise kokkuleppe puudumise korral kohaldatakse, ja vahenditest, mis on siseriikliku õiguse kohaselt tarbija käsutuses, et teha lõpp seda tüüpi tingimuste kasutamisele.
62. Selle hindamise käigus peab siseriiklik kohus arvesse võtma kõiki direktiivi 93/13 artikli 4 lõikega 1 kindlaks määratud kriteeriume, see tähendab lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laadi ning kõiki lepingu sõlmimise hetkel esinenud lepingu sõlmimist mõjutanud asjaolusid ja kõiki teisi kõnealuse või muu lepingu tingimusi, millest see sõltub. Sellega seoses võib olla oluline eelkõige arvesse võtta siseriiklike õigusaktidega kehtestatud hinnapiiranguid ning teada, kas see arvutusvalem on kooskõlas mõne teise Hispaania õiguse mittekohustusliku sättega.
63. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hindamise eesmärk on ka selgitada välja, missugustel asjaoludel võib tekkida tasakaalustamatus „vastuolus heausksuse tingimusega“. Selles küsimuses meenutan, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et heausksuse nõue eeldab, et siseriiklik kohus peab kontrollima, kas kaupleja, kes kohtleb tarbijat ausalt ja õiglaselt, võis mõistlikult oodata, et tarbija nõustub sellise tingimusega eraldi kokku leppides.(35)
64. Igal juhul ilmneb Euroopa Kohtu käsutuses olevast kohtutoimikust, et siseriiklik seadusandja ei ole direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 üle võtnud. Kui see on tõesti nii, meenutan, et siseriiklikku õigusesse üle võtmata jätmine tähendab, et lubades seda, et niisuguste müüja või teenuseosutaja vahel sõlmitud lepingus ette nähtud lepingutingimuste puhul, nagu on osundatud direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2, on võimalik nende ebaõigluse täielik kohtulik kontroll, võimaldavad põhikohtuasjas käsitletavad Hispaania õigusnormid tagada tarbijale vastavalt direktiivi 93/13 artiklile 8(36) tegeliku kaitse, mille tase on kõrgem, kui direktiivis ette nähtud,(37) ning seda isegi juhul, kui see tingimus puudutab lepingu põhiobjekti või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna suhet.
c. Ennetähtaegse lõpetamise tingimus
65. Vaidlusaluse lepingu tingimus 6bis(38) võimaldab pangal nõuda põhisumma ennetähtaegset tagastamist ning intressi ja mitmesuguste lepingutasude maksmist juhul, kui põhisumma või intressi mingi osa on jäetud tasumata.(39)
66. Nagu Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Aziz(40), tuleb seda tingimust analüüsida teatavatest kriteeriumidest lähtudes. Eelkõige peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima esiteks, kas kaupleja võimalus nõuda kogu laenu tagasimaksmist sõltub tarbija poolt mingi sellise kohustuse täitmata jätmisest, mis on oluline lepinguline kohustus; teiseks, kas selline võimalus on ette nähtud juhtudel, mil täitmata jätmine on piisavalt tõsine võrreldes laenulepingu kestuse ja summaga; kolmandaks, kas selline võimalus kaldub kõrvale kohaldamisele kuuluvatest eeskirjadest, ning neljandaks ja viimaseks, kas siseriiklik õigus näeb ette piisavad ja tõhusad vahendid, mis võimaldavad tarbijal, kelle suhtes sellist tingimust kohaldatakse, leevendada laenu sellise tagasinõudmise mõju.(41)
67. Eelmises punktis meenutatud kriteeriumide kontrollimise raames tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi, kas on võimalik tugineda täitmata jätmise ennustatavusele või mitteennustatavusele direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 1 lähtudes. Täpsemalt märgib ta, et kuna kõnesolev täitmata jätmine ei ole tõsine, kerkib tal eespool nimetatud kolmanda kriteeriumi seisukohast küsimus, kas selle hindamisel, kas vaidlusalune tingimus asetab tarbija ebasoodsamasse olukorda, kui on nähtud ette mittekohustuslikes sätetes, on võimalik võtta arvesse lepingu sõlmimisest hilisemaid asjaolusid ning seega seda, kas täitmata jätmine oli ennustatav või mitte, samas kui direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 1 on viidatud lepingu sõlmimise asjaoludele „lepingu sõlmimise [hetkel]“.
68. Selle kohtu arvates võimaldab Hispaania õigus – vastupidise tingimuse puudumisel – lepingu ennetähtaegselt lõpetada, kui see oli ennustatav (lepingu sõlmimisest hilisem asjaolu), et tarbija jätab oma kohustuse täitmata ja see täitmata jätmine on tõsine.(42) Kuigi seitsme kuumakse tasumata jätmine kokku 564 maksest ei olnud eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul piisavalt tõsine, muutis see tasumata jätmine selle täitmata jätmise niisiis ennustatavaks.(43)
69. Mis puudutab mittekohustuslikke sätteid, mis võimaldavad hinnata, kas eksisteerib pooltevaheline oluline tasakaalustamatus, nagu on nõutud kohtupraktikas, siis mulle näib, et siseriiklik kohus võib võtta lepingu sõlmimise hetkel kehtinud õigusakte arvesse lepingu sõlmimise ühe asjaoluna. Minu arvates võimaldab direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 1 lepingu sõlmimisest hilisemaid asjaolusid arvesse võtta, tingimusel et niisugustele tuleviku asjaoludele viidatakse selle tulemusena, et tutvuti mittekohustuslike siseriiklike õigusaktidega lepingu sõlmimise hetkel.
70. Tuleb siiski juhtida tähelepanu, et lepingu sõlmimise asjaolud hõlmavad – nagu komisjon õigesti märkis – ka tulevasi kergesti ennustatavaid asjaolusid ja asjaolusid, mis eksisteerivad juba, kuid mida teab ainult üks lepinguosaline. Seepärast peab vaidlusaluse tingimuse ebaõigluse analüüsimisel arvesse võtma ennustusi turgude arengu kohta, mis ei ole teada tarbijale, kuid võivad olla teada kauba müüjale või teenuseosutajale.
d. Siseriikliku kohtu võimalus võtta lepingutingimuste ebaõigluse kontrollimisel arvesse kvaliteedi ja hinna suhet
71. Siseriikliku kohtu võimaluse kohta võtta lepingutingimuste ebaõigluse kontrollimisel arvesse kvaliteedi ja hinna suhet väitis Hispaania valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 2 on kvaliteedi ja hinna suhte analüüsimine tingimuse ebaõigluse kontrollimisel võimalik ainult siis, kui see tingimus ei ole sõnastatud lihtsas ja arusaadavas keeles – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
72. Ma ei ole selle argumendiga nõus. Esiteks tuleb meenutada, et me ei analüüsi siin osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna suhet käsitlevat tingimust, vaid küsimust, kas siseriiklikul kohtul on üldse võimalus võtta lepingutingimuste ebaõigluse kontrollimisel arvesse kvaliteedi ja hinna suhet. Selles küsimuses meenutan, et direktiivi 93/13 põhjenduses 19 on märgitud, et kuigi ebaõigluse suhtes ei hinnata lepingu põhiobjekti ega tarnitava kauba või osutatavate teenuste kvaliteedi ja hinna suhtega seotud tingimusi, võib lepingu põhiobjekti ning hinna ja kvaliteedi suhte sellest hoolimata arvesse võtta muude tingimuste õigluse hindamisel. Seega ei takista miski siseriiklikul kohtul niisugust tegurit arvesse võtta.
e. Vahejäreldus
73. Tuleb järeldada, et niisuguse ennetähtaegse lõpetamise tingimuse ebaõigluse hindamisel, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas käsitletavas lepingus, peab siseriiklik kohus kontrollima esiteks seda, kas selle tingimuse kasutamine sõltub lepingu mõne põhitingimuse tarbijapoolsest täitmata jätmisest, teiseks seda, kas see täitmata jätmine on võrreldes laenulepingu kestuse ja summaga piisavalt tõsine, kolmandaks seda, kas see kaldub kõrvale kohaldatavatest siseriiklikest mittekohustuslikest sätetest selles valdkonnas, ning neljandaks seda, kas siseriiklikus õiguses on nähtud ette piisavad ja tõhusad vahendid, mille abil saavad tarbijad niisuguse tingimuse tagajärgi leevendada.
74. Lisaks tuleb direktiivi 93/13 artiklit 4 tõlgendada nii, et siseriiklik kohus peab lepingutingimuste analüüsimisel arvesse võtma lepingust tervikuna tulenevat tarnitava kauba või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna suhet, siseriiklike õigusaktidega kehtestatud hinnapiiranguid, kergesti ennustatavaid tuleviku asjaolusid ja neid, mis juba eksisteerivad, kuid on lepingu sõlmimise hetkel teada ainult ühele lepinguosalisele, ning selle sõlmimisest hilisemaid asjaolusid, tingimusel et niisugustele tuleviku asjaoludele viidatakse selle tulemusena, et tutvuti siseriiklike õigusaktidega lepingu sõlmimise hetkel.
3. Neljas küsimus
75. Oma neljandas küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt esiteks, kas direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 693 lõige 2, mis käsitleb ennetähtaegset lõpetamist hüpoteeklaenu lepingu raames, ning teiseks, kas siseriiklikul kohtul on kohustus tunnistada ennetähtaegse lõpetamise tingimus tühiseks, kui ta on tuvastanud, et see on ebaõiglane, isegi kui laenuvõtja on tegelikult selles siseriiklikus õigusnormis ette nähtud tingimusi järginud.
76. Mis puudutab esiteks tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 693 lõike 2 vastavust direktiivile 93/13, siis meenutan kohe, et selle direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt „[ei kuulu l]epingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel põhikirjasätetel või õigusnormidel […], käesoleva direktiivi reguleerimisalasse“. Lisaks „hõlmab” direktiivi 93/13 artikli 1 lõige 2 vastavalt direktiivi põhjendusele 13 „ka lepinguosaliste suhtes [liikmesriigi] seadusega ette nähtud korras kohaldatavaid eeskirju, kui ei ole kokku lepitud teisiti”.
77. Selles kontekstis tekib kõigepealt küsimus, kas tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 693 lõige 2 kuulub direktiivi 93/13 kohaldamisalasse.
78. Selles küsimuses ilmneb eelotsusetaotlusest esiteks, et vaidlusalune tingimus, millesse on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 693 lõige 2 selle varasemas redaktsioonis üle võetud, ei peegelda „kohustuslikku“ seaduse- või määrusesätet. Teiseks nähtub eelotsusetaotlusest ning Hispaania valitsuse ja komisjoni seisukohtadest, et see artikkel ei ole ka mittekohustuslik säte, sest seda ei saa kohaldada müüja või teenuseosutaja ja tarbija vahelise lepingu puudumise korral. Vastupidi, selles artiklis on märgitud, et sellel on toime vaid siis, kui on olemas pooltevaheline sõnaselge kokkulepe.(44) Oma seadusega 1/2013 muudetud redaktsioonis võimaldab see artikkel pangal kasutada hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlust, et nõuda kogu võlg, see tähendab põhisumma ja intress sisse, kui tasumata on jäetud vähemalt kolm kuumakset, kui see tingimus on kirjas hüpoteegitõendis, mis moodustab täitedokumendi.
79. Seega kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 693 lõige 2 selle seadusele 1/2013 eelnevas redaktsioonis(45) on tõesti põhikohtuasjas käsitletavasse lepingusse, täpsemalt vaidlusalusesse ennetähtaegse lõpetamise tingimusse üle võetud, tõden ma, et hoolimata sellest, et see siseriiklik õigusnorm kuulub seaduse- või määrusesätete kategooriasse, ei ole see ei kohustuslik ega mittekohustuslik. Seega selgub, et vastavalt direktiivi 93/13 põhjendusele 13 ei kuulu see õigusnorm selle direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaldamisalasse ning direktiiv on seega kohaldatav.(46)
80. Tuleb asuda seisukohale, et kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 693 lõige 2 ei takista siseriiklikul kohtul, kellel on tegemist ebaõiglase tingimusega, tegemast oma tööd ja jätmast seda tingimust kohaldamata, ei ole niisuguse siseriikliku õigusnormi kohaldamine direktiiviga 93/13 vastuolus(47). Kuna selles sättes on aga nõutud pooltevahelist sõnaselget kokkulepet, näib selle sõnastusest ilmnevat, et niisuguse kokkuleppe puudumise korral ei ole see kohaldatav.
81. Eelnevast ilmneb minu arvates, et direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis käsitleb ennetähtaegset lõpetamist hüpoteeklaenu lepingu raames, kui esiteks ei ole see õigusnorm ei kohustuslik ega mittekohustuslik; teiseks sõltub selle kohaldamine ainult pooltevahelisest kokkuleppest; kolmandaks ei otsusta see ette ära, missuguse hinnangu peab siseriiklik kohus, milles on algatatud selle lepingu hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus, andma küsimuses, kas ennetähtaegse lõpetamise tingimus on ebaõiglane, ning neljandaks ei takista see kohtul jätmast seda tingimust kohaldamata, kui ta peaks jõudma järeldusele, et see on ebaõiglane selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses.(48)
82. Mis puudutab teiseks küsimust, kas see, kui pank ei kohalda kohe alates esimesest tasumata jätmisest peale tingimust, mille ebaõigluse on siseriiklik kohus tuvastanud, muudab selle tingimuse kohtuliku kontrolli tarbetuks, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus arvab, et põhikohtuasjas käsitletava laenulepingu tingimus 6bis, milles on nähtud ette hüpoteeklaenu lepingu ennetähtaegne lõpetamine makseviivituse korral, kujutab endast ebaõiglast tingimust.
83. See kohus tugineb asjaolule, et nimetatud lepingutingimus võimaldab pangal luua olulise tasakaalustamatuse olukorra, mis kahjustab tarbijat, sest selles on ette nähtud, et pank võib nõuda põhisumma, intressi ja mitmesuguste lepingutasude viivitamatut tasumist, kui kokkulepitud kuupäeval ei tehta ükskõik missugust makset, mis kujutab endast kas põhisummat, intressi või ettemakse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et pangal on 564 võimalust luua õiguslikke tagajärgi, mis on vastuolus heausksuse tingimustega. Teiste sõnadega võimaldab see lepingutingimus pangal mitte üksnes nõuda sisse kogu tasumisele kuuluvat võlga, nõudes veel muudegi maksete tegemist, vaid ka algatada erakorralise lühikohtumenetluse, mis piirab õiguskaitsevahendeid.
84. Märgin – nagu on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 44 –, et direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem põhineb eeldusel, et tarbija on suhetes kauplejaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet.(49) Seega – ja selleks, et tagada direktiivi 93/13 artikli 7 hoiatav mõju – ei saa ebaõiglase tingimuse selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses tuvastanud siseriikliku kohtu eesõigused sõltuda sellest, kas seda tingimust kohaldatakse tegelikult või mitte.(50)
85. Käsitletaval juhul kujutab asjaolu, et pank algatas hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse alles pärast seitsme järjestikuse kuumakse tasumata jätmist, endast faktilist asjaolu, mida ei tule arvesse võtta, hinnates lepingutingimust, mille eesmärk oli tegelikult võimaldada pangal hüpoteegiga tagatud nõue rahuldada üheainsa kuumakse tasumata jätmise korral. Märgin, et tarbijakaitse valdkonnas ei kaota mõistlik käitumine ebaõiglases lepingulises raamistikus tingimuse ebaõiglust.
86. Ka ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et see annab siseriiklikule kohtule juhul, kui ta tuvastab müüja või teenuseosutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus ebaõiglase tingimuse, muuta selle tingimuse sisu, selle asemel et jätta see tingimus lihtsalt lepingu suhtes kohaldamata.(51) Euroopa Kohus on seda võimalust aktsepteerinud vaid juhul, kui tühistatakse terve leping, et vältida võimalikke tagajärgi tarbijale, mis teda eriti tõsiselt kahjustavad,(52) nagu see ei ole põhikohtuasjas, sest vaidlusalune tingimus on kõrvaltingimus ja ülejäänud laenulepingust lahutatav.
87. Olen seega arvamusel, et direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et niisugune siseriiklik ennetähtaegset lõpetamist käsitlev õigusnorm nagu põhikohtuasjas ei takista siseriiklikul kohtul täitmast oma kohustust tunnistada see tingimus pärast selle ebaõigluse tuvastamist tühiseks, isegi kui laenuandja on tegelikkuses siseriiklikus õigusnormis sätestatud tingimusi järginud.
V. Ettepanek
88. Kõikidest esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de Primera Instancia n° 2 de Santanderi (Santanderi esimese astme kohus nr 2) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Kaitse, mille tagavad tarbijatele nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artiklid 6 ja 7, eeldab, et ühe või mitme lepingutingimuse esmane omal algatusel kontrollimine ei saa piirata siseriikliku kohtu kohustust analüüsida menetluse hilisemas etapis omal algatusel, kas lepingu teised tingimused on ebaõiglased.
2. Niisuguse ennetähtaegse lõpetamise tingimuse ebaõigluse hindamisel, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas käsitletavas lepingus, peab siseriiklik kohus kontrollima esiteks seda, kas selle tingimuse kasutamine sõltub lepingu mõne põhitingimuse tarbijapoolsest täitmata jätmisest, teiseks seda, kas see täitmata jätmine on võrreldes laenulepingu kestuse ja summaga piisavalt tõsine, kolmandaks seda, kas see kaldub kõrvale kohaldatavatest siseriiklikest mittekohustuslikest sätetest selles valdkonnas, ning neljandaks seda, kas siseriiklikus õiguses on nähtud ette piisavad ja tõhusad vahendid, mille abil saavad tarbijad niisuguse tingimuse tagajärgi leevendada.
3. Direktiivi 93/13 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik kohus peab lepingutingimuste analüüsimisel arvesse võtma lepingust tervikuna tulenevat tarnitava kauba või osutatava teenuse kvaliteedi ja hinna suhet, siseriiklike õigusaktidega kehtestatud hinnapiiranguid, kergesti ennustatavaid tuleviku asjaolusid ja neid, mis juba eksisteerivad, kuid on lepingu sõlmimise hetkel teada ainult ühele lepinguosalisele, ning selle sõlmimisest hilisemaid asjaolusid, tingimusel et niisugustele tuleviku asjaoludele viidatakse selle tulemusena, et tutvuti siseriiklike õigusaktidega lepingu sõlmimise hetkel.
4. Direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et:
– esiteks ei ole sellega vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas, mis käsitleb ennetähtaegset lõpetamist hüpoteeklaenu lepingu raames, kui esiteks ei ole see õigusnorm ei kohustuslik ega mittekohustuslik; teiseks sõltub selle kohaldamine ainult pooltevahelisest kokkuleppest; kolmandaks ei otsusta see ette ära, missuguse hinnangu peab siseriiklik kohus, milles on algatatud selle lepingu hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetlus, andma küsimuses, kas ennetähtaegse lõpetamise tingimus on ebaõiglane, ning neljandaks ei takista see kohtul jätmast seda tingimust kohaldamata, kui ta peaks jõudma järeldusele, et see on ebaõiglane selle direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses, ja
– teiseks ei takista seesama õigusnorm siseriiklikul kohtul täitmast oma kohustust tunnistada see tingimus pärast selle ebaõigluse tuvastamist tühiseks, isegi kui laenuandja on tegelikkuses siseriiklikus õigusnormis sätestatud tingimusi järginud.