ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

27. juuni 2012(*)

Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Klientpersonaalarvutite operatsioonisüsteemid – Töörühmaserverite operatsioonisüsteemid – Turgu valitseva ettevõtja keeldumine koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks tegemisest ja selle kasutamise lubamisest – Rikkumist tuvastavast ja tegevusega seotud parandusmeetmeid määravast otsusest tulenevate kohustuste täitmine – Karistusmakse

Kohtuasjas T‑167/08,

Microsoft Corp., asukoht Redmond, Washington (Ühendriigid), esindajad: advokaat J.‑F. Bellis ja I. Forrester, QC,

hageja,

keda toetavad

The Computing Technology Industry Association, Inc., asukoht Oakbrook Terrace, Illinois (Ühendriigid), esindajad: advokaadid G. Van Gerven ja T. Franchoo,

ja

Association for Competitive Technology, Inc., asukoht Washington, DC (Ühendriigid), esindajad: solicitor D. Went ja solicitor H. Pearson ning hiljem H. Mercer, QC,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Christoforou, V. Di Bucci, F. Castillo de la Torre ja N. Khan,

kostja,

keda toetavad

Free Software Foundation Europe eV, asukoht Hamburg (Saksamaa), ja

Samba Team, asukoht New York, New York (Ühendriigid),

esindajad: advokaadid C. Piana ja T. Ballarino,

ning

Software & Information Industry Association, asukoht Washington, DC, esindajad: solicitor T. Vinje ja solicitor D. Dakanalis ning advokaat A. Tomtsis,

ja

European Committee for Interoperable Systems (ECIS), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: solicitor T. Vinje ning advokaadid M. Dolmans, N. Dodoo ja A. Ferti,

ja

International Business Machines Corp., asukoht Armonk, New York (Ühendriigid), esindajad: advokaadid M. Dolmans ja T. Graf,

ja

Red Hat, Inc., asukoht Wilmington, Delaware (Ühendriigid), esindajad: advokaadid C.‑D. Ehlermann ja S. Völcker ning solicitor C. O’Daly,

ning

Oracle Corp., asukoht Redwood Shores, California (Ühendriigid), esindajad: solicitor T. Vinje ja advokaat D. Paemen,

menetlusse astujad,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 27. veebruari 2008. aasta otsus K(2008) 764 (lõplik), millega kinnitatakse otsusega K(2005) 4420 (lõplik) Microsoft Corporationile määratud karistusmakse lõppsumma (Juhtum COMP/C-3/37.792 – Microsoft), ja teise võimalusena nõue tühistada selle otsusega hagejale määratud karistusmakse või vähendada selle summat,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja J. Schwarcz,

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. mai 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Äriühing Microsoft Corp., asukoht Redmond, Washington (Ühendriigid), töötab välja, arendab ja turustab väga mitmesuguseid tarkvaratooteid eri liiki andmetöötlusseadmete tarvis. Nende tarkvaratoodete hulka kuuluvad muu hulgas klientpersonaalarvutite (edaspidi „personaalarvutid”) operatsioonisüsteemid ja töörühmaserverite operatsioonisüsteemid.

2        24. märtsil 2004 võttis komisjon vastu otsuse 2007/53/EÜ [EÜ] artikli 82 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 54 alusel Microsoft Corporationi vastu algatatud menetluse kohta (Juhtum COMP/C‑3/37.792 – Microsoft) (ELT 2007, L 32, lk 23; edaspidi „2004. aasta otsus”).

3        2004. aasta otsuse kohaselt rikkus Microsoft EÜ artiklit 82 ja EMP lepingu artiklit 54 turgu valitseva seisundi kahe kuritarvitamise tõttu: esimene – mis on ainus käesolevasse kohtuasja puutuv kuritarvitamine – seisneb selles, et alates oktoobrist 1998 kuni 2004. aasta otsuse teatavaks tegemise kuupäevani keeldus ta andmast oma konkurentidele „koostalitlusvõimealast teavet” ja lubamast kasutada seda teavet töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul tema toodetega konkureerivate toodete arendamiseks ja levitamiseks (2004. aasta otsuse artikli 2 punkt a).

4        2004. aasta otsuses määratletakse „koostalitlusvõimealane teave” kui „ammendavad ja täpsed spetsifikatsioonid töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide[s teostatud] kõikide protokollide kohta, mida kasutatakse töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides failide ja printerite ühiskasutusteenuste ning kasutajate ja [kasutajarühmade] haldamise teenuste, sealhulgas Windowsi domeenikontrolleri teenuste, Active Directory teenuste ja „rühmahaldusreeglite” (group policy) teenuste osutamiseks Windowsi töörühmavõrkudele” (2004. aasta otsuse artikli 1 lõige 1).

5        „Windowsi töörühmavõrk” määratletakse kui „mis tahes rühm [Windowsi operatsioonisüsteemiga] personaalarvuteid ja [Windowsi operatsioonisüsteemiga] töörühmaservereid, mis on omavahel seotud arvutivõrgu kaudu” (2004. aasta otsuse artikli 1 lõige 7).

6        „Protokoll” määratletakse kui „Windowsi töörühmavõrgus eri arvutites töötavate töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide ja personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide sidumise ja interaktsiooni reeglistik” (2004. aasta otsuse artikli 1 lõige 2).

7        2004. aasta otsuses rõhutab komisjon, et kõnealune keeldumine ei ole seotud Microsofti „lähtekoodiga”, vaid üksnes kõnealuste protokollide spetsifikatsioonidega, st üksikasjaliku kirjeldusega selle kohta, mida peab saama kõnealuse tarkvaraga saavutada, erinevalt teostusest, mis seisneb koodi täitmises arvutis (2004. aasta otsuse põhjendused 24 ja 569). Ta täpsustab, et sellega „ei peeta silmas Microsoftile korralduse andmist lubada kolmandatel isikutel Windowsi kopeerida” (2004. aasta otsuse põhjendus 572).

8        2004. aasta otsuses sedastatud kahe kuritarvituse eest määrati 497 196 304 euro suurune trahv (2004. aasta otsuse artikkel 3).

9        2004. aasta otsuse artikli 2 punktis a osutatud kuritarvitava keeldumise parandusmeetmeks nähakse kõnealuse otsuse artikliga 5 ette, et:

„a)      Microsoft […] teeb 120 päeva jooksul alates käesoleva otsuse teatavaks tegemise kuupäevast koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks kõigile ettevõtjatele, kes soovivad arendada ja levitada töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, ja lubab neil ettevõtjatel kasutada seda teavet mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendamiseks ja levitamiseks;

b)      Microsoft […] tagab, et avaldatavat koostalitlusvõimealast teavet ajakohastatakse jätkuvalt ja mõistliku aja jooksul;

c)      Microsoft […] seab 120 päeva jooksul alates käesoleva otsuse teatavaks tegemisest sisse hindamissüsteemi, mis võimaldab huvitatud ettevõtjatel end tõhusalt kurssi viia koostalitlusvõimealase teabe ulatuse ja kasutustingimustega; Microsoft […] võib kehtestada mõistlikke ja mittediskrimineerivaid tingimusi, et tagada, et koostalitlusvõimealasele teabele juurdepääsu eesmärgil avaldatud informatsiooni kasutatakse üksnes hindamise eesmärgil;

d)      Microsoft […] teavitab komisjoni 60 päeva jooksul alates käesoleva otsuse teatavaks tegemisest kõigist meetmetest, mis ta kavatseb võtta eespool esitatud punktide a, b ja c täitmiseks; selleks on Microsoft […] kohustatud komisjonile edastama piisavalt üksikasju, et viimane saaks eespool nimetatud meetmetele anda oma esialgse hinnangu, et kindlaks teha, kas need on reaalselt käesoleva otsusega kooskõlas; Microsoft […] edastab muu hulgas koostalitlusvõimealase teabe täpsed kasutustingimused;

[…]”

10      2004. aasta otsuse artiklis 7 sätestatakse:

„Alates käesoleva otsuse teatavaks tegemisest 30 päeva jooksul esitab Microsoft […] komisjonile ettepaneku sobiva süsteemi sisseseadmise kohta, millega abistatakse komisjoni järelevalves selle üle, et Microsoft […] täidab käesolevat otsust. Sellesse süsteemi kuulub järelevalveisik, kes on Microsoftist […] sõltumatu.

Kui komisjon peab Microsofti […] poolt välja pakutud järelevalvesüsteemi sobimatuks, on tal õigus kehtestada selline süsteem oma otsusega.”

11      Microsoft esitas 7. juunil 2004 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse 2004. aasta otsuse peale.

12      Eraldi dokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. juunil 2004, esitas Microsoft EÜ artikli 242 alusel taotluse vaidlustatud otsuse artikli 4, artikli 5 punktide a–c ja artikli 6 punkti a täitmise peatamiseks.

13      Üldkohtu president jättis 22. detsembri 2004. aasta määrusega kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑4463) selle taotluse rahuldamata.

14      28. juuli 2005. aasta otsusega K(2005) 2988 (lõplik), mis on seotud menetlusega [EÜ] artikli 82 alusel (Juhtum nr COMP/C-3/37.792 – Microsoft), kehtestas komisjon 2004. aasta otsuse artiklis 7 ette nähtud süsteemi. 4. oktoobril 2005 nimetas komisjon sõltumatu järelevalveisiku.

15      10. novembri 2005. aasta otsuses (edaspidi „2005. aasta otsus”), milles määratakse karistusmakse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 24 lõike 1 alusel, leidis komisjon, et Microsofti poolt 20. oktoobriks 2005 ette valmistatud tehnilised dokumendid koostalitlusvõimealase teabe kohta ei olnud täpsed ega täielikud (2005. aasta otsuse põhjendus 101). Ta oli ka seisukohal, et tasu määr, mida Microsoft nõudis koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks tegemise ja selle kasutamise lubamise eest, ei olnud mõistlik (2005. aasta otsuse põhjendused 161 ja 193). Seetõttu kohustas ta Microsofti täitma 2004. aasta otsuse artikli 5 punktides a ja c ette nähtud kohustusi tähtaja jooksul, mis lõppes 15. detsembril 2005, määrates juhuks, kui neid kohustusi ei täideta, karistusmakse 2 miljonit eurot iga viivitatud päeva eest.

16      12. juuli 2006. aasta otsuses (edaspidi „2006. aasta otsus”), millega määratakse kindlaks [Microsoftile] lõpliku otsusega K(2005) 4420 (lõplik) kehtestatud karistusmakse lõppsumma (Juhtum COMP/C‑3/37.792 – Microsoft) (ELT 2008, C 138, lk 10), leidis komisjon, et Microsofti poolt 20. juuniks 2006 ette valmistatud tehnilised dokumendid koostalitlusvõimealase teabe kohta ei olnud täpsed ega täielikud (2006. aasta otsuse põhjendus 232). Ta määras Microsoftile seega karistusmakse 280,5 miljonit eurot põhjusel, et viimane ei olnud täitnud 2004. aasta otsuse artikli 5 punktides a ja c ette nähtud kohustusi perioodi jooksul 16. detsembrist 2005 kuni 20. juunini 2006. Lisaks suurendas ta karistusmakset, mida võidakse 2005. aasta otsuse alusel määrata, 3 miljoni euroni päevas alates 31. juulist 2006.

17      Microsoft esitas 2006. aasta otsuse peale 2. oktoobril 2006 Üldkohtule hagiavalduse.

18      17. septembri 2007. aasta otsusega kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑3601) tühistas Üldkohus 2004. aasta otsuse artikli 7 ja jättis hagiavalduse ülejäänud osas rahuldamata. Eespool viidatud kohtuotsuse Microsoft vs. komisjon resolutsiooni esimene punkt on järgmine:

„1. Tühistada komisjoni 24. märtsi 2004. aasta otsuse 2007/53/EÜ [EÜ] artikli 82 ja EMP lepingu artikli 54 alusel Microsoft Corporation’i vastu algatatud menetluse kohta (Juhtum COMP/C-3/37.792 – Microsoft) artikkel 7 osas:

–        milles Microsofti kohustatakse esitama ettepanek sellise süsteemi sisseseadmiseks, mis hõlmab järelevalveisiku määramist, kellel on komisjonist sõltumatult õigus juurde pääseda Microsofti andmetele, dokumentidele, ruumidele ja töötajatele ning Microsofti asjaomaste toodete lähtekoodile;

–        milles nõutakse, et selle süsteemi sisseseadmise ettepanekus nähtaks ette, et Microsoft peab tasuma kõik järelevalveisiku määramisega seotud kulud, sealhulgas tema töötasu; ja

–        milles jäetakse komisjonile õigus seada oma otsusega sisse eespool esimeses ja teises taandes kirjeldatud süsteem.”

19      Üldkohtu kohtukantseleile 24. oktoobril 2007 esitatud kirjaga loobus Microsoft hagist, mille ta oli esitanud 2006. aasta otsuse peale (vt eespool punkt 17).

 Vaidlustatud otsus

20      27. veebruari 2008. aasta otsuses K(2008) 764 (lõplik), millega kinnitatakse otsusega K(2005) 4420 (lõplik) [Microsoftile] määratud karistusmakse lõppsumma (Juhtum COMP/C-3/37.792 – Microsoft) (ELT 2009, C 166, lk 20; edaspidi „vaidlustatud otsus”), määras komisjon Microsoftile karistusmakse 899 miljonit eurot põhjusel, et ta ei olnud täitnud 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a ette nähtud kohustusi perioodi jooksul 21. juunist 2006 kuni 21. oktoobrini 2007.

21      Vaidlustatud otsuse 14. põhjendusest nähtub, et see puudutab ainult 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a ette nähtud Microsofti kohustust, mille kohaselt on ta kohustatud tegema koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks ja lubama seda kasutada mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel.

 Töörühmaserveri protokollikava

22      Vaidlustatud otsuse põhjendustest 21–23 tuleneb, et 29. oktoobri 2004. aasta kirjaga esitas Microsoft komisjonile kaks lepingu projekti, mille ta kavatses oma konkurentidele välja pakkuda „Work Group Server Protocol Program” (töörühmaserveri protokollikava) raames. Need oli esiteks lepingu projekt, mille alusel antaks asjassepuutuvate protokollide intellektuaalomandiõigustega seotud litsents, ja teiseks lepingu projekt nende protokollide hindamise kohta.

23      20. mai 2005. aasta kirjaga ja komisjoniga toimunud pideva suhtlemise raames esitles Microsoft viit tüüpi lepinguid (edaspidi koos „WSPP lepingud”), milleks olid:

–        Microsoft Work Group Server Protocol Program License Agreement (All IP) for Development and Product Distribution (Work Group Server Operating System Software) ((All IP) litsentsileping operatsioonisüsteemi tarkvaratoodete arendamiseks ja levitamiseks Microsofti töörühmaserveri protokollikava raames; edaspidi „All IP leping”);

–        Microsoft Communications Protocol Program Agreement for Evaluation of Technical Documentation (3-Day) (leping tehniliste dokumentide hindamiseks seoses Microsofti sideprotokollidega (3 päeva));

–        Microsoft Communications Protocol Program Agreement for Evaluation of Technical Documentation (30-Day) (leping tehniliste dokumentide hindamiseks seoses Microsofti sideprotokollidega (30 päeva));

–        Microsoft Work Group Server Protocol Program License Agreement (No Patents) for Development and Product Distribution (Work Group Server Operating System Software); ((No Patents) litsentsileping operatsioonisüsteemi tarkvaratoodete arendamiseks ja levitamiseks Microsofti töörühmaserveri protokollikava raames, edaspidi „No Patent leping”);

–        Microsoft Work Group Server Protocol Program Patent Only License Agreement for Development and Product Distribution ((Patent Only) litsentsileping tarkvaratoodete arendamiseks ja levitamiseks Microsofti töörühmaserveri protokollikava raames, edaspidi „Patent Only leping”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 32 ja 33).

24      Vaidlustatud otsuse põhjendustest 33, 37, 39, 40, 44, 57, 59, 66, 92 ja 103 tuleneb, et komisjoniga toimunud pideva suhtlemise käigus esitas Microsoft 20. maist 2005 kuni 21. maini 2007 WSPP lepingutest kolmteist järjestikust parandatud projekti, milles nähti ette tasuskeemid. 22. oktoobril 2007 esitatud tasuskeem näeb ette No Patent lepingu sõlmimise, mis teeb kättesaadavaks ja lubab kasutada tehnilisi dokumente koostalitlusvõimealase teabe kohta ühekordse kindla summa eest 10 000 eurot. Lisaks saab sõlmida patenditud tehnoloogia litsentsilepingu, mille alusel arvutatakse tasu Microsofti teise lepingupoole netotulu alusel (vaidlustatud otsuse põhjendus 102).

25      Vaidlustatud otsuse põhjenduse 39 kohaselt sisaldas Microsofti poolt komisjonile 31. mail 2005 esitatud WSPP lepingute versioon ka koostalitlusvõimealase teabe hindamise põhimõtteid (edaspidi „WSPP hindamise põhimõtted”), mis olid välja töötatud kahe poole läbirääkimiste tulemusena. Need põhimõtted annavad sõltumatule järelevalveisikule juhiseid mitte ainult nõuandvate arvamuste koostamisel, vaid ka juhul, kui tema poole pöördub Microsofti teine lepingupool selleks, et ta hindaks, kas nõutud tasu on mõistlik, kusjuures tema otsuse võib täitmisele pööratavaks tunnistada High Court of Justice (England & Wales) (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), Ühendkuningriik) (vaidlustatud otsuse põhjendused 47 ja 113).

 Vastuväiteteatis

26      1. märtsil 2007 saatis komisjon Microsoftile vastuväiteteatise (vaidlustatud otsuse põhjendus 73).

27      2. märtsi 2007. aasta kirjas palus Microsoft komisjonil talle saata täpsed tasumäärad, mida ta peaks kohaldama, et tema tegevus oleks kooskõlas 2004. aasta otsusest tulenevate kohustustega. 8. märtsi 2007. aasta kirjas vastas komisjon, et tema ülesanne ei ole mitte täpsete tasumäärade kindlaksmääramine, vaid selle tagamine, et Microsofti nõutavad kõik tasud oleksid mõistlikud ja mittediskrimineerivad, nagu on ette nähtud 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a (vaidlustatud otsuse põhjendus 75).

28      23. aprilli 2007. aasta kirjaga esitas Microsoft vastuse vastuväiteteatisele. 24. juulil 2007 saatis komisjon Microsoftile „asjaolusid käsitleva kirja”, milles anti talle võimalus kommenteerida asjaolusid, mis olid ilmsiks tulnud pärast vastuväiteteatise koostamist. Microsoft esitas oma märkused 31. augustil 2007 (vaidlustatud otsuse põhjendused 82, 98 ja 99).

 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a ette nähtud kohustuste täitmise hindamine

 Microsofti tasumäärade mõistlikkuse hindamise kriteeriumid

29      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 105 meenutas komisjon, et vastavalt 2004. aasta otsuse põhjendusele 1003 peab tasu, mida nõutakse koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks tegemise ja kasutamise lubamise eest, võimaldama selle teabe kasutajatel jätkusuutlikult konkureerida Microsoft töörühmaserverite operatsioonisüsteemidega. Lisaks on 2004. aasta otsuse põhjenduse 1008 osas ii märgitud, et see tasu ei tohi kajastada strateegilist väärtust, mis tuleneb Microsofti turujõust personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul või töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul.

30      Neid asjaolusid arvestades asus komisjon seisukohale, et Microsofti kehtestatud mis tahes niisuguse tingimuse, mis võib piirata koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks tegemist ja kasutamist, mõistlikkus 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a mõttes tähendab, et see tingimus on vajalik ja proportsionaalne Microsofti nende õiguspäraste huvide seisukohast, mida see peab kaitsma. Selleks et Microsofti nõutud tasu oleks objektiivselt õigustatud, peab see kajastama ainult asjassepuutuvale teabele ainuomast väärtust, välistades strateegilise väärtuse, mis tuleneb lihtsalt Microsoft operatsioonisüsteemidega koostalitlemise võimaluse andmisest. Seda asjaolu peab tõendama Microsoft (vaidlustatud otsuse põhjendused 106 ja 107).

31      Komisjon leidis, et WSPP hindamise põhimõtted (vt eespool punkt 25) vastasid 2004. aasta otsuse põhjenduses 1003 ja põhjenduse 1008 osas ii seatud eesmärkidele. Nimelt esiteks nähakse nendes põhimõtetes ette, et tasuskeem peab võimaldama koostalitlusvõimealase teabe kasutajatel Microsoftiga jätkusuutlikult konkureerida. Teiseks nähakse neis ette, et selleks, et hinnata, kas koostalitlusvõimealasel teabel on ainuomane väärtus, st see ei sisalda eespool punktis 29 kirjeldatud strateegilist väärtust, tuleb esiteks uurida, kas asjassepuutuvad protokollid on Microsofti loodud, teiseks hinnata, kas see looming on uuenduslik, ja kolmandaks võtta arvesse sarnaste tehnoloogiate turu suhtes antud hinnangut, mis välistab tema võimalikust turgu valitsevast seisundist tuleneva strateegilise väärtuse (vaidlustatud otsuse põhjendused 117 ja 118).

32      Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 119 ja 158 ka seda, et ta kohaldab eespool punktis 31 viidatud kriteeriume selleks, et hinnata, kas Microsofti tasumäärad on mõistlikud.

33      Komisjon toonitas ka, et ta annab oma hinnangu perioodi kohta kuni 21. oktoobrini 2007 WSPP lepingute versiooni alusel, mis esitati 21. mail 2007 (vt eespool punkt 24). Arvestades, et WSPP lepingute selles versioonis esitatud tasuskeem nägi ette madalamad tasumäärad kui nende lepingute varasemates versioonides, kohaldusid komisjoni järeldused eriti nendele viimati nimetatud versioonidele, nagu märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 103.

34      Eespool punktis 31 nimetatud esimese kriteeriumi kohta märkis komisjon, et see ei olnud täidetud, sest Microsoft kasutas protokolle, mis olid juba avalikus kasutuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 129).

35      Eespool punktis 31 nimetatud teise kriteeriumi kohta toonitas komisjon, et Microsoftil ei ole õigust tasu nõuda, kui asjassepuutuv tehnoloogia ei ole uus, st tehnika on juba sellel tasemel, või eriala asjatundja jaoks tuleneb see endastmõistetavalt tehnika tasemest. Ta leidis, et uudsuse ja endastmõistetavuse puudumise kriteeriumid olid asjakohased, sest tegemist oli intellektuaalomandiõiguse valdkonnas välja kujunenud mõistetega (vaidlustatud otsuse põhjendused 130 ja 138). Seda arvestades leidis ta, et täiendavaid väikseid muudatusi ja väikseid parendusi, millel on koostalitlusvõimealase teabe kasutajatele tähtsusetu väärtus, ei saa pidada 2004. aasta otsuse täitmise seisukohast uuenduslikuks (vaidlustatud otsuse põhjendus 144).

36      Komisjon lisas sellel teemal, et kuna Microsoft viitab patentidele, mis kaitsevad avalikustatud tehnilistes dokumentides sisalduvate protokollide tehnoloogiaid, eeldas ta esialgu ja vaidlustatud otsuse huvides, et need tehnoloogiad olid uuenduslikud (vaidlustatud otsuse põhjendus 132).

37      Eespool punktis 31 mainitud kolmanda kriteeriumi kohta märkis komisjon, et ta kavatseb kontrollida, kas Microsofti tasumäärad vastavad sarnaste tehnoloogiate turu suhtes antud hinnangule (vaidlustatud otsuse põhjendus 139).

 Microsofti tasumäärade mõistlikkuse hindamine

–       Üldine raamistik

38      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 159–164 esitas komisjon kokkuvõtte Microsofti välja pakutud tasuskeemi üldisest raamistikust.

39      Komisjon märkis selle kohta, et Microsoft pakkus WSPP lepingute raames välja erinevat liiki juurdepääse koostalitlusvõimealasele teabele. Nii pakkus Microsoft failide ja printerite ühiskasutusteenuste osas juurdepääsu viie stsenaariumi protokollidele ning kasutajate ja kasutajarühmade haldamise teenuse ja „general networking” teenuse osas juurdepääsu kuueteistkümne stsenaariumi protokollidele.

40      Koostalitlusvõimealase teabe tegid kättesaadavaks neli kategooriat lepinguid.

41      Esiteks, No Patent leping võimaldab koostalitlusvõimealase teabe adressaatidel arendada ja levitada töörühmaserverite operatsioonisüsteeme tehniliste dokumentide alusel.

42      Teiseks, Patent Only lepingu alusel andis Microsoft litsentsi niisuguste patentidega kaitstud teabe kasutamiseks, mis tema sõnul katsid tehnoloogia, mis oli vajalik personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidega ja töörühmaserveritega koostalitluseks.

43      Kolmandaks, lepingu All IP alusel ei andnud Microsoft ainult litsentsi niisuguste patentidega kaitstud teabe kasutamiseks, mis tema sõnul katsid tehnoloogia, mis oli vajalik personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidega ja töörühmaserveritega koostalitluseks, vaid andis ka juurdepääsu tehnilistele dokumentidele ning õiguse neid dokumente kasutada.

44      Neljandaks, lepingu „Interface Definition Language Only” alusel andis Microsoft juurdepääsu nende failide tehnilistele dokumentidele ning õiguse neid dokumente kasutada.

45      Samuti tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 160, et enamiku stsenaariumide puhul kehtestas Microsoft tasumäärad vastavalt sõlmitava lepingu liigile, määratledes seejuures tasu miinimum‑ ja maksimummäära. Tasumäärad olid ette nähtud ka teenuse kaupa liigitatud stsenaariumidele ja eespool punktis 39 viidatud kolme teenuse raames nende kõigile stsenaariumidele kokku. Nõutav tasu oli väljendatud kas protsendina teise lepingupoole nende toodete müügi netotulult, milles oli rakendatud asjassepuutuvaid protokolle, või kindla ülekordse summana iga müüdud serveri pealt.

46      Lõpuks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 166, 167 ja 297, et komisjon keskendus Microsofti nende tasumäärade mõistlikkusele, mida ta kohaldas tehnilistes dokumentides sisalduva ja No Patent lepingu alusel avalikustatavale mitte patenditud tehnoloogiale.

–       Tehnilistes dokumentides kirjeldatud nende protokollide uuenduslikkus, mille Microsoft tegi kättesaadavaks lepingu No Patent alusel

47      Vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendusele 169 väitis Microsoft kahes aruandes, mis esitati komisjonile vastavalt 2006. aasta 31. juulil ja 24. augustil, et 173 protokolli sisaldasid mittepatenditud uuendusi.

48      Oma hinnangu õigustamiseks oli Microsoft esiteks kontrollinud, et asjassepuutuv tehnoloogia oli välja arendatud tema poolt või tema nimel, teiseks kirjeldanud selle tehnoloogiaga lahendatud probleemi, kolmandaks kirjeldanud tehnika taseme osaks olevaid tehnoloogiaid, mis võeti aluseks asjassepuutuva protokolli uuenduslikkuse tuvastamiseks, ja neljandaks toonud nende uuenduste asukoha esile parandatud tehnilistes dokumentides.

49      Samuti nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 62, 69 ja 171, et komisjoni palvel oli sõltumatu järelevalveisik eespool punktis 48 kirjeldatud meetodi alusel arvamuse andnud Microsofti hinnangutele mittepatenditud tehnoloogiate kohta, ja et komisjon oli sama palve esitanud ka spetsialiseerunud ettevõtjale TAEUS seoses stsenaariumidega „File Replication Service”, „Directory Replication Service” ja „Network Access Protection”. TAEUS ja sõltumatu järelevalveisiku aruanded esitati komisjonile vastavalt 15. detsembril 2006 ja 27. veebruaril 2007.

50      Komisjon märkis, et sõltumatu järelevalveisik oli jõudnud järeldusele, et Microsofti poolt tehniliste dokumentide raames esitatust oli uuenduslik ja õigustas seega tasu ainult väike osa materjalist. Lisaks oli TAEUS järeldanud, et 21 tehnoloogiast, mida sisaldasid tema uuritud kolm stsenaariumit, ei olnud ükski uuenduslik (vaidlustatud otsuse põhjendused 171–174). Vaidlustatud otsuse 197. joonealuse märkuse kohaselt ei muudetud neid järeldusi ka pärast Microsofti vastust vastuväiteteatisele, mille põhjal koostas sõltumatu järelevalveisik kaks aruannet ja TAEUS ühe aruande.

51      Komisjon järeldas 173 tehnoloogia osas, mis puudutasid Microsofti väitel uuenduslikke protokolle, et tehnika tase hõlmas nendest 166 tehnoloogiat või eriala asjatundja jaoks tulenesid need endastmõistetavalt tehnika tasemest, ning et 7 tehnoloogiat olid uuenduslikud (vaidlustatud otsuse põhjendused 175 ja 219).

52      Asjassepuutuvad 173 tehnoloogiat on esitatud vaidlustatud otsusele lisatud tabelis, mis sisaldab iga tehnoloogia lühikirjeldust ning enamiku tehnoloogiate osas teavet nende loomise aja kohta, Microsofti arvates nendest saadava kasu kohta, viidet Microsofti esitatud toimikule, kokkuvõtlikku hinnangut, viidet tehnika tasemele ja viidet allikatele, mis komisjoni arvates õigustavad antud hinnangut, ning märkusi tehnika taseme kohta. Nimetatud allikateks on sõltumatu järelevalveisiku 2007. aasta 3. märtsi ja 8. juuli kaks aruannet ning European Committee for Interoperable Systemsi (ECIS) 8. mai 2007. aasta märkused vastuväiteteatisele Microsofti esitatud vastuse kohta.

53      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 187–218 esitas komisjon oma hinnangu kaheksa niisuguse tehnoloogia uuenduslikkuse kohta, mis puudutasid kasutajate ja kasutajarühmade haldamise teenuse osaks oleva stsenaariumi „Directory & Global Catalog Replication” protokolle, ning üheteistkümne niisuguse tehnoloogia uudsuse kohta, mis puudutasid failide ja printerite ühiskasutusteenuste osaks oleva stsenaariumi „File Replication Service” protokolle. Välja arvatud argumendid „File Staging” tehnoloogia suhtes, ei nõustunud komisjon Microsofti väidetega nende tehnoloogiate uuenduslikkuse kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 219).

–       Sarnaste tehnoloogiate turu suhtes antud hinnang

54      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 220–279 esitas komisjon oma arvamuse No Patent lepingus avalikustatud mittepatenditud tehnoloogiatele sarnaste tehnoloogiate turu suhtes antud hinnangule. Selle arvamuse kohaselt pakuvad sarnast tehnoloogiat tasuta nii Microsoft kui ka teised ettevõtjad, mistõttu näitas turuhinnang, et Microsofti tasumäärad ei olnud mõistlikud.

 Karistusmakse

55      Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 285, et karistusmakse puudutas ainult perioodi 21. juunist 2006 kuni 21. oktoobrini 2007. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 298 täpsustas ta, et 22. oktoobril 2007 Microsofti vastuvõetud skeemis (vt eespool punkt 24) sisalduva tasu mõistlikkuse suhtes vastuväiteid ei esitatud. Seega määras komisjon selle perioodi eest karistusmakse lõppsummaks 899 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 299 ja 300).

 Menetlus ja poolte nõuded

56      Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. mail 2008.

57      Üldkohtu kantseleisse 16. augustil 2008 esitatud dokumendiga taotlesid Free Software Foundation Europe eV (edaspidi „FSFE”) ja Samba Team käesolevas asjas menetlusse astumist komisjoni nõuete toetuseks.

58      Üldkohtu kantseleisse 19. augustil 2008 esitatud dokumentidega taotlesid Software & Information Industry Association (edaspidi „SIIA”) ja ECIS käesolevas asjas menetlusse astumist komisjoni nõuete toetuseks.

59      Üldkohtu kantseleisse 25. augustil 2008 esitatud dokumentidega taotlesid International Business Machines Corp. (edaspidi „IBM”) ja Red Hat, Inc. käesolevas asjas menetlusse astumist komisjoni nõuete toetuseks.

60      Üldkohtu kantseleisse 26. augustil 2008 esitatud dokumendiga taotles Oracle Corp. käesolevas asjas menetlusse astumist komisjoni nõuete toetuseks.

61      Üldkohtu kantseleisse 25. ja 26. augustil 2008 esitatud dokumentidega taotlesid vastavalt The Computing Technology Industry Association, Inc. (edaspidi „CompTIA”) ja Association for Competitive Technology, Inc. (edaspidi „ACT”) käesolevas asjas menetlusse astumist Microsofti nõuete toetuseks.

62      20. novembri 2008. aasta määrusega rahuldas Üldkohtu seitsmenda koja esimees need menetlusse astumise avaldused.

63      Menetlusse astujad esitasid oma seisukohad ja ülejäänud pooled nende kohta oma märkused määratud tähtaja jooksul.

64      Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega nimetati ettekandja-kohtunik teise koja koosseisu, millele käesolev asi seetõttu määrati.

65      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus avada suulise menetluse ning menetlust korraldavate meetmete raames paluti pooltel esitada teatavaid dokumente ja muud teavet.

66      Microsoft palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena karistusmakse tühistada või selle summat vähendada;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt ja tema nõuete toetuseks menetlusse astujatelt.

67      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Microsoftilt.

68      FSFE, Samba Team, SIIA, ECIS, IBM, Red Hat ja Oracle paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista nende menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja Microsoftilt.

69      CompTIA palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista tema menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

70      ACT palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena Microsoftile määratud karistusmakse tühistada või selle summat vähendada;

–        mõista tema menetlusse astumisega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

 Õiguslik käsitlus

71      Microsofti esitatud väited puudutavad esiteks karistusmakse määramise õigusvastasust enne seda, kui piisavalt oli täpsustatud 2004. aasta otsuse artiklist 5 tulenevaid tema kohustusi, teiseks komisjoni viga seoses No Patent lepingu tasumäärade väidetava ebamõistlikkusega, kolmandaks komisjoni viga seoses No Patent lepingu esemeks olevates protokollides sisalduvate tehnoloogiate uuenduslikkuse hindamiseks kohaldatud kriteeriumidega, neljandaks sõltumatu järelevalveisiku aruannete kasutamise õigusvastasust, viiendaks kaitseõiguste rikkumist ja kuuendaks karistusmakse määramiseks õigusliku aluse puudumist ning selle liiga suurt summat ja ebaproportsionaalsust.

72      Lisaks väidab Microsoft esimeses, teises, kolmandas ja kuuendas väites, et vaidlustatud otsuse põhjendus on puudulik.

 Esimene väide, et karistusmakse määramine enne seda, kui piisavalt oli täpsustatud 2004. aasta otsuse artikli 5 punktist a tulenevaid Microsofti kohustusi, on õigusvastane

 Poolte argumendid

73      Oma esimese väite põhjendamiseks tugineb Microsoft neljale argumendile.

74      Esiteks rikkus komisjon oma kohustust määrata konkreetselt kindlaks need teod, mida Microsoft pidi tegema selleks, et viia oma tegevus kooskõlla 2004. aasta otsuse artikli 5 punktiga a. Nimelt nagu tulenes komisjoni otsustuspraktikast, võis ta 2004. aasta otsuses kindlaks määrata tasumäärad, mille Microsoft võis kehtestada. „Mõistlike tasude” kontseptsioon hõlmab seega erinevate suurustega määrasid. See hinnang ei võrdu 2004. aasta otsuse õiguspärasuse kahtluse alla seadmisega või sellega, et eitataks võimalust täita ebatäpseid õiguslikke kontseptsioone sisaldavaid sätteid, kuid sellega ollakse vastu õigusele määratleda karistusmakse eespool viidatud sätete rikkumise eest enne nendest tulenevate kohustuste kindlaksmääramist.

75      Selleks et määrata kindlaks kohustused enne, kui Microsofti kohustatakse neid täitma, kehtestas komisjon nimetatud otsuse artikli 5 punktis d ette nähtud menetluse. Seega nagu komisjon märkis Microsoftile 2000. aasta augustis ja 2003. aasta augustis saadetud vastuväiteteatistes ja nagu nähtub 2004. aasta otsuse põhjendusest 995, kehtestab ta juhul, kui Microsofti väljapakutud meetmed ei ole rahuldavad, vajalikud meetmed otsusega ise. Kuid komisjon keeldus pidevalt täpsustamast, mida ta „mõistlike tasumäärade” all silmas pidas, ehkki vastutus, mille ta endale 2004. aasta otsuse artikli 5 alusel võttis, kohustas teda otsusega määrama Microsoftile konkreetselt kindlaks määratud tingimused. Kuna WSPP hindamise põhimõtted annavad vaid üldised suunised, andmata konkreetset tasumäära, ei saa neid pidada selles küsimuses piisavateks. Etteheited seoses ainuomase väärtuse puudumise ja koostalitlusvõimealase teabe tasuta kättesaadavuse tavalisuse kohta ei ole faktiliselt põhjendatud ning nende usutavuse seavad kahtluse alla litsentsilepingute sõlmimine Microsofti tasuskeemi kohaselt.

76      Teiseks väidab Microsoft, et komisjoni käitumisviis on käsitatav määruse nr 1/2003 artikli 24 rikkumisena, sest niisuguse karistusmakse määramine, mille eesmärk on kohustada isikut teatud viisil käituma, eeldab, et selle isiku kohustused on täpselt kindlaks määratud, vastasel juhul rikutakse karistusmakse määramisega põhiõigusi. Käesolevas asjas võis komisjon, kellel ei olnud õigust algatada määruse nr 1/2003 artiklis 24 sätestatud menetlust, kui ta ei teadnud täpselt, mida Microsoft peab 2004. aasta otsusega kooskõlas tegutsemiseks tegema, kasutada Microsofti kohustuste nõutaval tasemel kindlaksmääramiseks sõltumatu järelevalveisiku abi.

77      Kolmandaks toonitab Microsoft, keda toetab CompTIA, et karistusmakse määramisel enne Microsofti kohustuste nõutaval tasemel kindlaksmääramist rikkus komisjon hea halduse põhimõtet. Selle kohta märgib CompTIA, et komisjoni tegevust iseloomustas läbipaistvuse, objektiivsuse ja võrdsuse puudumine ning et käesoleva asja asjaolusid arvestades on määratud karistusmakse omavoliline ja ebaproportsionaalne. CompTIA hinnangul on komisjoni tegevus riskide ja ebakindluse allikaks, mis hävitab tarbijate kahjuks huvi uuenduste tegemiseks.

78      Lõpuks, neljandaks väidab Microsoft, et keeldudes niisuguse otsuse vastuvõtmisest, mida saaks kohtulikult kontrollida ja milles oleks kindlaks määratud 2004. aasta otsuse artikli 5 punktist a tulenevad tasumäärasid puudutavad kohustused, sundis komisjon Microsofti täitma tema nõudeid vähendada kõigi WSPP lepingute tasumäärasid, võimaldamata Microsoftil pöörduda kohtu poole, et kontrollida nende nõuete õiguspärasust. Nii võeti Microsoftilt õigus tõhusale kohtulikule kaitsele komisjoni antud hinnangute suhtes, mis olid kogu aeg „esialgsed”. Lisaks, isegi kui Microsoft oleks keeldunud oma ettepanekuid uuesti läbi vaatamast või esitanud vastutuse või tegevusetuse hagi, ei oleks need sammud viinud komisjoni otsuseni, milles määratakse kindlaks mõistlik tasumäär.

79      Kuna Microsoft esitas korduvalt neid argumente haldusmenetluses, saamata neile aga vastuseid muu hulgas vaidlustatud otsuses, on viimane ka põhjendamata.

80      ACT väidab, et Microsoft kasutas oma 2004. aasta otsuse artikli 5 punktist a tulenevate kohustuste kindlaksmääramiseks kõige sobivamaid meetodeid, samas kui komisjon piirdus sellega seoses läbi viidud uuringute tulemuste tagasilükkamisega, esitamata isegi selgitusi, mida Microsoftil asjassepuutuvate kohustuste täitmiseks vaja oleks olnud. Lisaks esitas komisjon teabenõudeid ainult ettevõtjatele, kes toetasid tema positsiooni.

81      Komisjon ja tema nõuete toetuseks menetlusse astujad vaidlevad käesoleva väite põhjendatusele vastu ning lisavad, et Microsoft ei saa tema kohustuste määratletuse küsimuses käesoleva hagi raames tugineda 2004. aasta otsuse väidetavale ebatäpsusele.

 Üldkohtu hinnang

82      Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et Microsoft seab kahtluse alla 2004. aasta otsuse õiguspärasuse. Nimelt nagu nähtub Microsofti esitatud menetlusdokumentidest, ei tugine tema argumendid selle otsuse artikli 5 punkti a väidetavale õigusvastasusele, vaid sellele, et väidetavalt ei olnud komisjonil nimetatud sätte rikkumise eest võimalik määrata karistusmakset ilma, et ta oleks eelnevalt otsusega, mille peale saab hagi esitada, kindlaks määranud tasumäära, mis on tema arvates mõistlik. See problemaatika puudutab ilmselgelt vaidlustatud otsuse, mille alusel karistusmakse määrati, õiguspärasust.

83      Edasi tuleb meenutada, et nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 280, määrati vaidlusalune karistusmakse põhjusel, et Microsoft ei teinud kättesaadavaks No Patent lepinguga hõlmatud koostalitlusvõimealast teavet ega lubanud selle teabe kasutamist „mõistlikel tingimustel”, rikkudes nii 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a märgitud kohustust.

84      Viimati nimetatud sätte osas tuleb märkida, et ebatäpsete õiguslike kontseptsioonide kasutamine selle reegli sõnastamisel, mille rikkumine tekitab rikkuja tsiviil‑, haldus‑ või lausa kriminaalvastutuse, ei too kaasa võimatust kehtestada seadusega ette nähtud parandusmeetmeid, tingimusel, et puudutatud isik saab sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, millised teod või milline tegevusetus tekitavad tema vastutuse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑303/05: Advocaten voor de Wereld, EKL 2007, lk I‑3633, punkt 50, ja 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑266/06 P: Evonik Degussa vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 39).

85      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (Euroopa Kohtu 10. juuli 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑497/99 P: Irish Sugar vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑5333, punkt 15; Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑136/94: Eurofer vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑263, punkt 271, ja 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑271/03, Deutsche Telekom vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑477, punkt 252) tuleb 2004. aasta otsuse resolutsiooni lugeda ja tõlgendada otsuse põhjendusi arvestades. Nimetatud otsuse põhjendusest 1003 tuleneb, et selle eesmärk on tagada, et Microsofti konkurendid arendavad avalikustatud spetsifikatsioone rakendades tooteid, mis koostalitlevad Windowsi domeeni arhitektuuriga, mille jaoks turgu valitsevas personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemis on olemas oma tugi, ning suudavad seega jätkusuutlikult konkureerida Microsofti töörühmaserverite operatsioonisüsteemidega. Lisaks on 2004. aasta otsuse põhjenduse 1008 osas ii märgitud, et mis tahes tasu, mida Microsoft võib nõuda koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks tegemise ja kasutamise eest, ei tohi sisaldada strateegilist väärtust, mis tuleneb turujõust, mis on Microsoftil personaalarvutite operatsioonisüsteemide või töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul.

86      Eeltoodut arvestades viis Microsoft 2005. aasta mais, pärast läbirääkimisi komisjoniga (vaidlustatud otsuse põhjendused 39, 111 ja 113), WSPP lepingutesse sisse WSPP hindamise põhimõtted. Nii avaldas Microsoft No Patent lepingu artiklis 7.5 (selle 21. mai 2007. aasta versioon), et ta kohaldas neid hindamispõhimõtteid oma tasumäärade tabeli koostamiseks ning märkis, et nimetatud lepingu artikli 7.7 alapunkti d kohaselt on sõltumatu järelevalveisik ja High Court of Justice pädevad otsustama, millised on nende hindamispõhimõtete rikkumise tagajärjed.

87      WSPP hindamise põhimõtete sisu kohta, mida on kirjeldatud eespool punktis 31, tuleb märkida, et nendes nähakse ette kumulatiivsed ja piisavalt täpsed kriteeriumid, mis võimaldavad Microsoftil hinnata, kas antud tehnoloogia sisaldab ainuomast väärtust, mis erineb tema strateegilisest väärtusest, nagu on kirjeldatud 2004. aasta otsuse põhjenduse 1008 osas ii ja nendes hindamispõhimõtetes. Miski ei luba ka järeldada, et need 2004. aasta otsuse artiklil 5 põhinevad hindamispõhimõtted on küll kohaldatavad sõltumatu järelevalveisiku ja High Court of Justice’i poolt, kuid nendest ei piisa, et Microsoft saaks kohandada oma tegevust nii, et see oleks nimetatud sättega kooskõlas, või et komisjon saaks täita oma ülesannet teostada selle tegevuse üle järelevalvet.

88      Sellest tuleneb, et komisjonil oli õigus määrata Microsoftile karistusmakse 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a kehtestatud kohustuste täitmata jätmise eest, sest nimetatud säte täitis eespool punktis 84 esitatud tingimusi.

89      Tuleb lisada, et 18. aprilli 2005. aasta kirjas teatas komisjon Microsoftile, et iga tasu peab olema kindlasummaline, mitte proportsionaalne tuluga, mida Microsofti konkurent toodete müügilt teenis. Lisaks, nagu toonitab SIIA, avaldas 1. märtsi 2007 pressikonverentsil, mille protokoll on kättesaadav Microsofti Interneti‑lehel, B., Microsofti Senior Vice President, General Counsel ja Corporate Secretary, et WSPP hindamise põhimõtted on olenemata teatud keerukuse astmest „väga selged”.

90      Samuti on alusetu Microsofti argumentatsioon, mille kohaselt oleks komisjon enne, kui ta sai määrata karistusmakse, pidanud ise sobivad tasumäärad kindlaks määrama otsusega, mille peale saab esitada kohtusse hagiavalduse.

91      Nimelt nagu tuleneb ka eespool punktist 84, ei takista rikkuja vastutuse tekkimist ebatäpsete õiguslike kontseptsioonide kasutamine sättes. Nagu toonitab komisjon, ei saaks juhul, kui see nii ei oleks, ELTL artiklite 101 või 102 – mis ise on sõnastatud niisuguste ebatäpsete õiguslike kontseptsioonide abil, nagu konkurentsi kahjustamine või turgu valitseva seisundi „kuritarvitamine” – rikkumise eest määrata karistust enne, kui eelnevalt on vastu võetud rikkumist tuvastav otsus.

92      Vastupidi sellele, mida väidab Microsoft (vt eespool punkt 75), on 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti d ainus eesmärk kohustada ettevõtjat vastu võtma ja komisjonile avalikustama meetmed, mida ettevõtja kavatseb võtta selle artikli punktides a–c sätestatud kohustuste täitmiseks. See artikkel kehtestab seega kohustuse, mille eesmärk on, nagu selles märgitud, võimaldada komisjonil hinnata enne punktis a kehtestatud 120‑päevase tähtaja möödumist meetmeid, mida Microsoft rikkumise lõpetamiseks välja pakub. Seega ei tulene 2004. aasta otsuse artikli 5 punktist d ning veelgi vähem selle põhjendusest 995, et komisjon on mingil viisil võtnud endale kohustuse enne karistusmakse määramist määrata otsusega kindlaks mõistlik tasumäär.

93      Oluline on lisada, et vaidlustatud otsuse alusel määratud karistusmakse hõlmab perioodi 21. juunist 2006 kuni 21. oktoobrini 2007. Nagu aga nähtub 2005. aasta otsuse põhjendusest 101 ja 2006. aasta otsuse põhjendusest 232 (vt eespool punktid 15 ja 16), ei olnud Microsoft 20. juuniks 2006 koostalitlusvõimealase teabe kohta esitanud isegi täpset ja täielikku versiooni, mistõttu isegi siis, kui komisjon oleks mõistlike tasumäärade kehtestamist kohaseks pidanud, ei oleks saanud ta seda teha.

94      Lisaks ei ole trahvi ja karistusmakse erinevus, mida Microsoft üritab tõendada (vt eespool punkt 76), käesoleva väite raames esitatud küsimuse seisukohast asjassepuutuv. Nimelt esiteks on määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel määratud trahv ja selle määruse artikli 24 lõike 2 alusel määratud lõplik karistusmakse, nagu käesolevas asjas, vastavalt ELTL artiklite 101 ja 102 ning asjassepuutuva rikkumise lõpetamist ja vajaduse korral parandusmeetmeid määrava otsuse rikkumise tagajärg. Teiseks puudutavad nii trahv kui ka karistusmakse ettevõtja tegevust, nagu see väljendus minevikus, ja neil mõlemal peab olema hoiatav mõju, et takistada rikkumise kordumist või jätkumist. Arvestades seda ühesugust laadi ja eesmärki, ei ole õigustatud täpsuse astme eristamine selles suhtes, mida ettevõtja peab tegema või ei tohi teha selleks, et tema tegevus oleks kooskõlas konkurentsieeskirjadega enne, kui tema suhtes võetakse vastu otsus, millega määratakse trahv, või otsus, millega määratakse lõplik karistusmakse.

95      Microsoftil on aga õigus väita, et mõiste „mõistlik tasumäär” võib hõlmata mitut määra. Kuid see hinnang kinnitab komisjoni selle argumendi põhjendatust, et tema ei ole kohustatud 2004. aasta otsuse tähenduses mõistlike tasumäärade seast valima üht tasumäära ja seda Microsoftile kohustuslikuks tegema. Nimelt kuigi komisjonil on mõistagi õigus tuvastada rikkumine ning kohustada asjassepuutuvaid isikuid seda lõpetama, ei ole tal õigust suruda pooltele peale oma valikut nende erinevate käitumisvõimaluste hulgast, mis kõik on kooskõlas asutamislepinguga või tegevusega seotud parandusmeetmeid määrava otsusega, nagu 2004. aasta otsus (vt selle kohta Üldkohtu 18. septembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑24/90: Automec vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2223, punkt 52). Sellest tuleneb, et kui ettevõtja valib ühe nendest võimalustest, ei saa komisjon tuvastada rikkumist või määrata karistusmakset põhjusel, et ta oleks ise eelistanud teist võimalust. Seega on Microsoft kohustatud andma koostalitlusvõimealasele teabele juurdepääsu ja selle teabe kasutamise õiguse mõistliku tasumäära eest 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a mõttes, ilma et komisjon saaks talle määrata karistusmakset juhul, kui ta leiab, et asjassepuutuv tasumäär on mõistlik, kuid et välja oleks tulnud pakkuda „veel mõistlikumaid” määrasid.

96      Eeltoodut arvestades tuleb tagasi lükata Microsofti argumendid hea halduse põhimõtte väidetava rikkumise kohta (vt eespool punkt 77).

97      Lõpuks ei ole tulemuslik ka Microsofti argument, et rikutud on õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Selle kohta piisab, kui märkida, et käesolevas menetluses vaidleb Microsoft vastu komisjoni hinnangule asjassepuutuva tehnoloogia uuenduslikkuse ja seetõttu ka kohaldatud tasumäärade mõistlikkuse küsimuses. Microsofti etteheide seisneb seega sisuliselt selles, et ta oleks võinud nimetatud hinnangu vaidlustada varem, kui komisjon oleks sobiva määra tuvastanud otsusega. Ent kui Microsoft tõesti oleks tahtnud, oleks ta võinud komisjoniga pikka dialoogi astumise ja kohaldatavate tasumäärade järkjärgulise vähendamise asemel võinud kõigepealt kiiresti edastada koostalitlusvõimealase teabe täpse ja täieliku versiooni ning seejärel lõplikult vastu võtta tasumäärad, mida ta pidas sobivaks. Selles olukorras tehtaks juhul, kui komisjon leiab, et asjassepuutuv määr ei ole mõistlik, ka varem niisugune otsus, nagu vaidlustatud otsus käesolevas asjas. Seega ei ole mingil viisil rikutud Microsofti õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

98      Samuti tuleb tagasi lükata käesoleva väite see osa, milles väidetakse, et põhjendamiskohustust on rikutud seetõttu, et komisjon ei ole vastanud nendele argumentidele, mis esitati ka haldusmenetluses.

99      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjassepuutuva akti laadile ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes, arvestades eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste olemust ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt või isiklikult puudutab. Ei ole nõutav, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjassepuutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (Euroopa Kohtu 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑265/97 P: VBA vs. Florimex jt, EKL 2000, lk I‑2061, punkt 93).

100    Nagu nähtub eespool esitatud analüüsist, ei takista asjassepuutuva valdkonna õiguslik regulatsioon karistusmakse määramist enne seda, kui on kindlaks määratud tasumäär, mis komisjoni hinnangul on mõistlik 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a tähenduses. Seda arvestades täitis komisjon oma põhjendamiskohustuse sellega, et ta esitas selgelt ja ühemõtteliselt põhjused, miks ei olnud Microsofti nõutud tasumäärad mõistlikud, ning nimetatud kohustuse täitmiseks ei olnud vaja, et esitataks põhjendus, mis puudutaks konkreetselt karistusmakse määramise võimalust siis, kui komisjon ei ole eelnevalt kindlaks määranud mõistlikku määra.

101    Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on komisjon teinud vea, leides, et No Patent lepingu tasumäärad ei ole mõistlikud

 Poolte argumendid

102    Arvestades mõistliku tasu kontseptsiooni kindlaksmääramata laadi ja komisjoni keeldumist täpsustada Microsofti kohustusi, võttis komisjon endale kohustuse luua potentsiaalsete litsentsisaajatega tasumäärade läbirääkimise aluseks olev mehhanism ja alluda sõltumatu järelevalveisiku vahekohtuna tegutsemise pädevusele. Lisaks kehtestas Microsoft komisjoni nõudmisel isegi madalamad tasumäärad kui need, mida soovitas ülemaaliselt tuntud ekspertäriühing PricewaterhouseCoopers ja mis oleksid põhinenud õigustatult sarnasteks peetud tehnoloogiatele antud hinnangul, ning ta tegi seda ülemaailmselt tunnustatud meetodite alusel. Kuid üldteada on asjaolu, et need määrad on läbirääkimistel potentsiaalsete teiste lepingupooltega ainult lähtepunktiks, sest erimeelsuste korral võib pöörduda sõltumatu järelevalveisiku poole, et määrata mõistlik määr WSPP hindamise põhimõtete alusel. Isegi kui komisjon ei olnud nõus Microsofti poolt heas usus ja 2004. aasta otsuse järgimise eesmärgil volitatud sõltumatute ekspertide hinnanguga, ei saa nõustuda sellega, et Microsoft kohaldas ebamõistlikke või veelgi enam diskrimineerivaid tasumäärasid, sest ükski tema teine lepingupool ei pidanud vajalikuks pöörduda – ka mitte läbirääkimiste käigus – sõltumatu järelevalveisiku poole, kuigi Microsofti positsiooni nõrgestas väga suure karistusmakse oht. Igal juhul tagab Microsofti nõusolekul niisuguse vaidluste lahendamise mehhanismi loomine, et iga tasu, mida lõpuks makstakse, on mõistlik, sest see on kooskõlas järelevalveisiku kohaldatavate WSPP hindamise põhimõtetega.

103    Neid asjaolusid arvestades oleks tulnud järeldada, et põhjus, miks mõned ettevõtjad Microsoftiga isegi läbi ei rääkinud ega pöördunud ka sõltumatu järelevalveisiku poole, ei olnud see, et tema pakutud tasumäärad olid ebamõistlikud, vaid see, et nad ei uskunud asjassepuutuvate protokollide uuenduslikkuse puudumise argumenti.

104    Microsoft vaidleb sisulise ebaõigsuse tõttu vastu ka argumentidele, et litsentsilepingu sõlminud ettevõtjad maksid asjassepuutuvate tehnoloogiate strateegilise väärtuse eest ja nad ei olnud Microsofti konkurendid.

105    Asjassepuutuv ei ole asjaolu, et Microsoftiga sõlmitud kokkulepped puudutasid ALL IP lepingut, sest sellest ei tulene, et No Patent lepingule välja pakutud tasumäärad olid ebamõistlikud ja et mõlemal juhul olid tehnilised dokumendid samad.

106    Kuna Microsoft esitas haldusmenetluses neid argumente korduvalt, saamata neile aga vastuseid ka vaidlustatud otsuses, on viimases rikutud ka põhjendamiskohustust.

107    Kuna komisjon keeldus täpsustamast tasumäärasid, mis tema hinnangul olid mõistlikud, oli Microsoft ka kohustatud kohaldama tagasiulatuvalt, 2004. aasta otsuse vastuvõtmise kuupäevast iga määra, mida komisjoniga peetud suhtluse tulemusena peeti mõistlikuks, mistõttu võimalikud litsentsisaajad võisid olla kindlad, et lõpuks peavad nad maksma ainult mõistliku hinna. Komisjoni etteheide Microsofti poolt ainult välja pakutud, kuid mitte „kohaldatud” tasumäärade pärssiva mõju kohta on vaid tõendamata oletus.

108    Kui komisjon peab niivõrd oluliseks võimalike litsentsisaajate võimalust täpselt välja arvutada nende kulu, on tema kohustus vastu võtta otsus, milles kohustusliku vahekohtumehhanismi asemel määratakse kindlaks kõrgeim mõistlik tasumäär.

109    Microsoft, keda toetab CompTIA, toonitab, et Microsoftiga mitte seotud turuosalistega peetud läbirääkimiste tulemus on teatud tasumäära mõistlikkuse kõige usaldusväärsem näitaja. Juba neli ettevõtjat on omal vabal tahtel sõlminud kokkuleppeid koostalitlusvõimealasele teabele juurdepääsu kohta isegi hinnaga, mis ületab komisjoni poolt ebamõistlikuks peetud hinda – asjaolu, mida ei saa tähelepanuta jätta ja selle asemel esitada teoreetilisi ja abstraktseid hindamiskonstruktsioone. Lisaks on CompTIA hinnangul läbirääkimiste staadiumis võimatu aimata, kas asjassepuutuvad ettevõtjad kavatsevad arendada Microsofti tehnoloogiatega konkureerivaid tehnoloogiaid, ning see küsimus on 2004. aasta otsuse eseme seisukohast nagunii tähtsusetu.

110    Microsoft lisab, et 2004. aasta otsus ei keela tal nõuda litsentsisaaja tuluga proportsionaalseid tasumäärasid ega kohusta teda tegema kohandusi sõltuvalt iga potentsiaalse teise lepingupoole ärimudelist.

111    Lõpuks, komisjon jättis ka tähelepanuta, et hoolimata oma nimest, andis No Patent leping huvitatud isikutele õiguse kasutada Microsofti patenditud uuendusi. Kui komisjon arvab, et Microsofti lubadusel mitte tugineda õigustele, mis tulenevad nendega seotud patentidest, ei ole loodetud mõju, peaks ta seda käesolevas menetluses selgelt välja ütlema.

112    Komisjon ja tema nõuete toetuseks menetlusse astujad vaidlevad vastu selle väite põhjendatusele.

 Üldkohtu hinnang

113    Kohe tuleb tagasi lükata Microsofti argument, et vaidlustatud otsuse esemeks oleval perioodil nõutud tasumäärad olid vaid ettepanekud, mille pinnalt alustada läbirääkimist, mis viiks mõistliku tasu kokkuleppeni. Nimelt ei ole 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a eesmärk mitte ainult kohustada Microsofti alustama läbirääkimisi iga ettevõtjaga, kes soovib arendada ja levitada töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, vaid ka kohustada teda avalikustama koostalitlusvõimealast teavet ning lubama sellel eesmärgil selle teabe kasutamist mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel.

114    Sellest tuleneb, et Microsoft oli kohustatud omal algatusel niisuguseid tingimusi välja pakkuma kohe alates 2004. aasta otsuse artikli 5 punktiga a antud 120‑päevase tähtaja lõppemisest. Seetõttu on asjassepuutumatu asjaolu, et vaidlustatud otsuse esemeks oleval perioodil Microsofti välja pakutud tasumäärad olid madalamad kui määrad, mille pakkus 23. aprilli 2007. aasta aruandes välja PricewaterhouseCoopers, seda enam, et nimetatud aruanne ei sisalda asjakohaste tehnoloogiate uuenduslikkuse analüüsi. Mis puudutab aga mõistliku tasu kindla kontseptsiooni puudumist ja sellega seotud komisjoni kohustusi, siis tuleb meenutada eespool punktides 84–95 esitatud kaalutlusi.

115    Nõustuda ei saa Microsofti argumendiga, et tema nõusolekul sõltumatu järelevalveisiku mehhanismi loomine tagab, et iga tasu, mida lõpuks makstakse, on mõistlik, sest see on kooskõlas järelevalveisiku kohaldatavate WSPP hindamise põhimõtetega. Nimelt nagu toonitati eespool punktides 113 ja 114, seisnes 2004. aasta otsusega Microsoftile pandud kohustus selles, et ta pidi omal algatusel avalikustama koostalitlusvõimealast teavet ning lubama selle kasutamist mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel. Seda arvestades on sõltumatule järelevalveisikule usaldatud vahekohtumehhanismi olemasolu eesmärk kõige rohkem vaid pehmendada turgu valitseva ettevõtja võimaliku kuritarvitava käitumise surve tagajärgi, et lahendada võimalikud erimeelsused kiiresti ja eelkõige kasutades eriti laiaulatuslikke teadmisi antud valdkonnas. Ent niisuguse mehhanismi sisseseadmine ei saa tagada sellise konkurentsiolukorra taastamist, mis oleks esinenud siis, kui Microsoft oleks ise omal algatusel pakkunud juurdepääsu koostalitlusvõimealasele teabele mõistlikel tingimustel. See järeldus on veelgi enam asjassepuutuv niisuguste turgude puhul, mis arenevad kiiresti ja seavad toodete, nagu on vaidlusalused tooted, arendamise sõltuvusse investeeringutest, mille püsikulu on väga suur ja mida huvitatud isikud peavad saama eelnevalt välja arvutada. Lisaks, nagu märkis ka komisjon Üldkohtu ühe kirjaliku küsimuse vastuses, millele Microsoft vastu ei vaielnud, võis koostalitlusvõimealast teavet avalikustatuks pidada 23. novembri 2006. aasta täpses ja täielikus versioonis, st selle võis aluseks võtta tarkvaratoote väljaarendamise projektis. Sellest tuleneb, et vähemalt kuni nimetatud kuupäevani oli sõltumatu järelevalveisiku kui Microsofti väljapakutud hindade mõistlikkuse üle otsustaja rolli alus ise tõsiselt kompromiteeritud. Alles pärast No Patent lepingu sõlmimist sisseseatud vahekohtumehhanismi ei saa seega võtta tegurina, mis suudaks täielikult heastada 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a kehtestatud kohustuste täitmata jätmise tagajärjed.

116    Sama kehtib ka 2005. aasta oktoobri ja 2006. aasta veebruari tehniliste dokumentide hindamise lepingute versioonides (vt eespool punkt 23) sisalduva tingimuse „vaidluste lahendamise kiirmenetlus” kohta, millele viidatakse vaidlustatud otsuse 136. joonealuses märkuses. Nimelt nagu nähtub selle tingimuse formuleeringust, mis on Microsofti sõnul koostatud täpselt samas sõnastuses ka 2007. aasta veebruari versioonides, peab juhul, kui Microsoft ja potentsiaalne litsentsisaaja ei ole ühel meelel selles, kas nõutud hinnad ja tehnoloogiate kategooriatesse jagamine on kooskõlas WSPP hindamise põhimõtetega, või ka mõne WSPP lepingu tingimuste küsimuses, litsentsisaaja esitama Microsoftile kirjalikult põhjused, miks Microsoft tema arvates ei täida oma kohustusi. Kui viieteistkümne tööpäeva jooksul kokkuleppele ei jõuta, võib potentsiaalne litsentsisaaja pöörduda sõltumatu järelevalveisiku poole, kellel on õigus esitada küsimuses oma arvamus. Sel juhul on Microsoft kohustatud kahe nädala jooksul edastama kirjalikult põhjused, mis tema hinnangul õigustavad vaidlusaluseid hindu või tingimusi.

117    Tingimusest „vaidluste lahendamise kiirmenetlus” nähtub selgelt, et selles ette nähtud mehhanism ei anna sõltumatule järelevalveisikule õigust tulevase WSPP lepingu sõlmimise eesmärgil läbi viidud ex ante kontrolli tulemusena kehtestada WSPP hindamise põhimõtetega kooskõlas olevaid tasumäärasid, vaid ainult võimaluse anda selle kohta oma arvamus, kuna Microsoft võib oma seisukohale jääda, selgitades oma otsuse põhjuseid. Seega isegi kui jätta tähelepanuta asjaolu, et Microsoft oli 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a alusel kohustatud välja pakkuma mõistlikke ja mittediskrimineerivaid tingimusi omal algatusel, tuleb asuda seisukohale, et asjassepuutuv mehhanism ei olnud kohane nimetatud sättega saavutada tahetud tulemuse tagamiseks.

118    Lisaks ei mõjuta see, et Microsoft võttis endale kohustuse kohaldada tagasiulatuvalt määrasid, mille komisjon mõistlikena heaks kiidab, asjaolu, et vaidlustatud otsuse esemeks oleval perioodil, st tükk aega pärast 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a kehtestatud tähtaja möödumist, ei pakkunud Microsoft neid tasumäärasid ettevõtjatele, kes soovisid arendada ja levitada töörühmaserverite operatsioonisüsteeme.

119    Pealegi asjaolust, et teatud ettevõtjad sõlmisid Microsoftiga lepingud viimase poolt nõutud tasumääraga ilma sõltumatu järelevalveisiku poole pöördumata, ei piisa vaidlustatud otsuse põhjendustes 165–219 asjassepuutuvate tehnoloogiate uuenduslikkuse kohta esitatud põhjenduste õigustatuse kahtluse alla seadmiseks. Nimelt esiteks, nagu möönab ka Microsoft, on antud juhul tegemist All IP tüüpi lepingutega, mis tähendab, et need puudutavad ka Microsofti patenditud tehnoloogiaid, mille uuenduslikkust komisjon kahtluse alla ei seadnud. Seega isegi kui asjaolu, et antud juhul on tegemist All IP tüüpi lepingutega, ei tõenda, et Microsofti poolt No Patent lepingu raames nõutud tasumäärad on ebamõistlikud, ei tõenda see asjaolu ka vastupidist. Teiseks, kui eeldada, et nende äriühingute juhtivad isikud olid veendunud asjassepuutuvate tehnoloogiate uuenduslikkuses, on määrava tähtsusega vastus küsimusele, kas komisjoni asjakohane analüüs on objektiivselt vastavuses selles tegevusvaldkonnas kohaldatavate normidega ning seda küsimust uuritakse kolmanda väite raames.

120    Lisaks on oluline täpsustada, et kuigi 2004. aasta otsus ei keela Microsoftil nõuda litsentsisaajate tuluga proportsionaalseid tasumäärasid, saab neid määrasid nõuda ainult siis, kui need kajastavad muud väärtust kui asjassepuutuvate tehnoloogiate strateegiline väärtus (vt 2004. aasta otsuse põhjenduse 1008 osa ii). Vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni hinnangu ese on aga just see aspekt. Lisaks tuleb märkida, et arvestades kohustust pakkuda koostalitlusvõimealast teavet mittediskrimineerivatel tingimustel, on 2004. aasta otsus neutraalne iga Microsofti potentsiaalse teise lepingupoole võimaluse osas sõlmida Microsoftiga leping vastavalt oma ärimudelile. Veelgi enam kehtib see vaidlustatud otsuse kohta, kuna Microsofti käitumist analüüsitakse asjassepuutuvate tehnoloogiate uuenduslikkuse alusel, mitte iga potentsiaalse teise lepingupoole võimaluse alusel sõlmida temaga leping vastavalt oma ärimudelile. Seetõttu tuleb Microsofti argumendid, mis on kokkuvõtvalt esitatud eespool punktis 110, tulemusetuna tagasi lükata.

121    Mis puudutab Microsofti argumenti, et No Patent leping annab huvitatud isikutele õiguse kasutada Microsofti patenditud tehnoloogiaid, siis piisab, kui märkida, et vastavalt selle lepingu artiklile 1.14 hõlmab mõiste „Microsoft licensed intellectual property” „know-how’d”, tootmissaladusi, ärisaladusi, konfidentsiaalset teavet ja autoriõigusi, välja arvatud konkreetselt need õigused, mida kaitseb teatud patent või menetletav patenditaotlus. Mis puudutab Microsofti ühepoolset lubadust mitte tugineda patentidega seotud õigustele, siis tuleb märkida, nagu teeb ka komisjon, et ta andis selle lubaduse alles 24. oktoobril 2007, st pärast vaidlustatud otsuse esemeks oleva perioodil lõppu. Lisaks, nagu möönab ka Microsoft ise oma märkustes menetlusse astuja seisukohtade kohta, hõlmab see lubadus ainult levitamist mitteärilistel eesmärkidel, jättes välja „open source” toodete arendajad, kes tegelevad levitamisega ärilistel eesmärkidel. Lõpuks tuleb märkida, et patendiga kaitstud tehnoloogia – st muu tehnoloogia, kui see, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse lisas – kohta teabe võimalik avalikustamine No Patent lepingu raames ei anna Microsofti teisele lepingupoolele mingit õigust kasutada neid tehnoloogiaid asjassepuutuvaid patente rikkudes. Nimelt nagu märgib ka komisjon, on see teave välja antud patendi alusel avalikult kättesaadav, ilma et see asjaolu annaks toote arendajale võimaluse seda kasutada. Seda silmas pidades ja arvestades erinevust koostalitlusvõimealase patenditud teabe ja mittepatenditud teabe vahel (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 161–164) ei saa asuda seisukohale, et No Patent leping annab Microsofti teistele lepingupooltele õiguse kasutada patenditud tehnoloogiaid, mida nad ka oma sõnul töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendamiseks ei vaja.

122    Microsofti etteheite osas põhjenduse puudumise kohta tuleb märkida, et nagu märgib ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 122–127 ja 273–278, vastas ta argumentidele lepingute sõlmimise kohta teatud turuosalistega. Pealegi kui eeldada, et Microsoft väitis haldusmenetluses, et ta oli alati valmis oma tasuskeemides viidatud hindu läbi rääkima, nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 116 selgelt, et kõik „Microsofti välja pakutud ja/või kehtestatud” hinnad pidid olema kooskõlas WSPP hindamise põhimõtetega. See tähendab, et asjaolu, et on võimalik, et Microsoftiga peetavate läbirääkimiste tulemusel võidakse kokku leppida nimetatud põhimõtetega kooskõlas olevas tasus, on sama põhjenduse kohaselt tähtsusetu 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a sätestatud kohustuste täitmise seisukohast. Seega tuleb see argument tagasi lükata, nagu ka teine väide tervikuna.

 Kolmas väide, et komisjon on teinud vea seoses No Patent lepingu esemeks olevate tehnoloogiate uuenduslikkuse hindamiseks kohaldatud kriteeriumidega

 Poolte argumendid

123    Microsoft kordab, et komisjon on jätnud tähelepanuta No Patent lepingus kirjeldatud patenditud uuenduste väärtuse ja lisab, et mittepatenditud tehnoloogiate uuenduslikkuse hindamiseks tehnoloogiate patentsuse kriteeriumi kohaldamine on käsitatav ilmse hindamisveana. Lisaks on vaidlustatud otsuse põhjendus puudulik.

124    Käesolev väide on tulemuslik, sest Microsoft ei nõustunud sellega, et komisjoni analüüs WSPP hindamise põhimõtete kolmanda kriteeriumi kohta on õige. Nimelt tugineb see analüüs väärale arusaamale uuenduse mõistest – asjaolu, mis mõjutab tingimata nende tehnoloogiate valikut, mida peeti sarnaseks. CompTIA toonitab, et tehnoloogiad, mille komisjon sarnastena välja valis, käivad ärimudeli juurde, mis erineb Microsofti ärimudelist, mistõttu on väär komisjoni hinnang turule.

125    Seisukohta, et Microsoftil on õigus tasu saada ainult patendiõiguse tähenduses uute ja mitteendastmõistetavate tehnoloogiate eest, ei toeta 2004. aasta otsus, WSPP hindamise põhimõtted ega õigusnormid üldiselt. Microsoft ei nõustunud sellega, et nende kriteeriumide kohaldamine nimetatud institutsiooni või sõltumatu järelevalveisiku poolt on käesolevas asjas kohane. Nimelt meenutab Microsoft, keda toetavad CompTIA ja ACT, et ärisaladused võivad olla väga väärtuslikud, seda peamiselt arendamise püsikulude tõttu, sõltumata vastusest küsimusele, kas need on ka patenditavad või juba patenditud, sest asjassepuutuvale ettevõtjale peab jääma vabadus võtta selles küsimuses vastu oma strateegia. Vastupidi sellele, mida märgib IBM, on „File Replication Service” protokolli funktsioonil määrav tähtsus, mille tõttu on ka üks selle osa Ühendriikides patendiga kaitstud. Komisjon ei selgitanud, millise loogika kohaselt on tema kohaldatud patentsuse kriteeriumi eesmärk just välistada Microsofti tehnoloogiate strateegiline väärtus vastavalt 2004. aasta otsuse põhjenduse 1008 osale ii. ACT arvates oleks Microsofti välja pakutud määrasid võimaldanud 2004. aasta otsuse seisukohast hinnata ainult koostalitlusvõimealase teabe väärtusele antava hinnanguga mis tahes valitseva mõjuga ettevõtja puudumisel.

126    Microsoft, keda toetab ACT, väidab, et komisjon kohaldas uudsuse ja mitteendastmõistetavuse kriteeriumeid liiga kitsalt ja seega vastuolus ka patendiõiguse sätetega. Seega saab käesolevas kontekstis erinevalt komisjoni hindamisreeglitest teistes valdkondades uuteks kvalifitseerida ainult leiutisi, mis on tõesti absoluutsed teerajajad ja täiesti erinevad olemasolevast tehnika tasemest. Kuid niisuguste viidete esinemist, mis on osa Microsofti kontseptsioonidega üldjoontes sarnaste kontseptsioonide tehnika tasemest, ei saa võrdsustada vaidlustatud otsuse esemeks olevate kõikide nende tehnoloogiate enesestmõistetava laadiga, mida tema konkurendid ei oleks ka saanud arendada, nagu kinnitavad CompTIA ja ACT. CompTIA märgib, et parima tehnoloogia üle peaks otsustama turg, mitte komisjon. Kostja vastuses komisjon lausa eitab uudsuse kriteeriumi – nagu seda kohaldatakse intellektuaalomandiõiguses – sobivust, mistõttu ei ole Microsoftile selge, mis kriteeriumit vaidlustatud otsuses lõpuks kasutati.

127    Lisaks välistab vaidlustatud otsuses võetud lähenemise fragmenteeritus uuenduse mõistest teadaolevate elementide mitteendastmõistetava kombinatsiooni. Euroopa Patendiameti (EPO) apellatsioonikodade otsustuspraktikast tuleneb, et asjakohane ei ole mitte küsimus, kas valdkonna asjatundja oleks võinud sellise kombinatsiooni kokku panna, vaid küsimus, kas ta seda arengu saavutamise lootuses tegelikult tegi. Täheldades, et komisjon nõustus vaidlustatud otsuse esemeks olevate teatud tehnoloogiate uuenduslikkusega, toonitab ACT, et tehnoloogia tuleks tervikuna uuenduslikuks kvalifitseerida, kui see seisneb uute ja mitteendastmõistetavate elementide ning mittepatenditavate elementide kombinatsioonis. Ükski asjaolu ei tõenda, et komisjon uuris tegelikult Microsofti tehnoloogilisi kombinatsioone endid.

128    Microsoft esitas haldusmenetluses mitu aruannet, mis tõendasid, et tema väited uudsuse ja komisjoni poolt tagasi lükatud tehnilistes dokumentides sisalduvate patentimata leiutiste mitteendastmõistetavuse kohta on õiged. Seega ei ole põhjust Üldkohtu toimikut veel rohkem koormata, sest vastata tuleb hoopis küsimusele, kas komisjoni lähenemine on kooskõlas 2004. aasta otsusega.

129    Vaidlustatud otsuse põhjendus on ka puudulik, sest selles ei vastata analüüsile, mis on esitatud ühe õppejõu ja barrister’i, EPO apellatsioonikoja endise liikme aruandes, milles tuuakse üksikasjalikult välja komisjoni rikkumised patendiõiguse seisukohast ja mis kinnitab Microsofti väidete õigsust. Sellest aruandest nähtub ka, et komisjon ja sõltumatu järelevalveisik uurisid tehnoloogiate patentsust, võttes aluseks tehnika taseme 2007. aastal, mitte ajal, mil Microsoft taotles patenti, võttes nii arvesse tehnoloogiaid, mis ilmusid kasutusse pärast Microsofti poolt määrava tähtsusega tehnoloogiate esmakordset rakendamist. Nii ei saa ka ükski ettevõtja tõendada, et tema tehnoloogia on uus ja mitteendastmõistetav, samas kui eri tehnoloogiate vahel esineb suvalist diskrimineerimist sõltuvalt Microsofti valikust, kas patenti taotleda või mitte. Vaidlustatud otsus sisaldab ka ainult üldsõnalisi viiteid, ilma et oleks läbi viidud nende tehnoloogiate ja olemasoleva tehnika omaduste kirjelduse täpsemat võrdlust.

130    Sõltumata konkreetsetest näidetest muudavad Microsofti välja toodud põhimõttevead komisjoni kogu analüüsi vääraks, mistõttu peaks Üldkohus igakülgse kontrolli raames, mida tal on palutud läbi viia, tuvastama, et vaidlustatud otsus on õigusvastane. Igal juhul tuleneb uuenduse esinemine vähem fragmenteeritud tasemel asjaolust, et vaidlustatud otsuses muutis komisjon oma hinnangut, leides, et Microsoftil oli õigus nõuda tasu litsentside eest, mida anti välja No Patent lepingust erinevate lepingute alusel. Tehnilised dokumendid on aga täpselt samad kõigi WSPP lepingute puhul.

131    ACT lisab, et komisjoni lähenemine soodustab väärtuslike tehnoloogiate üleandmist ebanormaalselt madala hinnaga, takistab investeeringuid uurimistegevusse, muutes horisontaalselt vähem väärtuslikuks intellektuaalomandiõigused, ja soodustab ebaproportsionaalselt „open source” toimimismudelit uuendustega tegelevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kahjuks.

132    Komisjon, keda toetavad SIIA ja Oracle, toonitab, et käesolev väide ei ole tulemuslik, sest vaidlustatud otsuse resolutsioon ei põhine ainult vaidlusaluste tehnoloogiate uuenduslikkuse hinnangul, vaid ka sarnaste tehnoloogiate turu hinnangu tulemusel. Microsoft ei vaidlustanud aga eespool punktis 54 esitatud järeldust ja lihtsalt selle tagasilükkamine repliigi staadiumis ei vasta Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c või artikli 48 lõikes 2 esitatud tingimustele. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 165, 220, 221 ja 280, ei sõltu uuenduslikkuse analüüs turu suhtes antud hinnangust. Teise võimalusena leiavad komisjon ja teda toetavad menetlusse astujad, et käesolev väide ei ole põhjendatud.

 Üldkohtu hinnang

133    Kõigepealt tuleb kohe tagasi lükata komisjoni argument, et käesolev väide on tulemusetu.

134    Nimelt kuigi on tõsi, et WSPP hindamise põhimõtete osaks olevad kolm kriteeriumit peavad kumulatiivselt täidetud olema, on neist teine ja kolmas kontseptuaalselt seotud selles tähenduses, et kui asjassepuutuvad tehnoloogiad on käsitatavad uuenduslikena, ei ole nõue, et turu hinnang puudutaks „sarnaseid” tehnoloogiaid, täidetud ainult asjaolu tõttu, et need tehnoloogiad puudutavad koostalitlust.

135    Tuleb märkida, et kui koostalitlusvõimealast teavet sisaldavad tehnoloogiad kvalifitseeritakse uuenduslikuks, kuid turu hinnang koostalitlust võimaldavate mitteuuenduslike tehnoloogiate kohta tõendab, et viimased on kättesaadavad tasuta, tuleb võrdluse otstarbe säilitamiseks ka välistada, et see asjaolu tuleneb asjassepuutuvate tehnoloogiate uuenduslikkuse puudumisest.

136    Sellest tuleneb, et kui ilmneb, et komisjoni hinnangud No Patent lepingu esemeks olevate tehnoloogiate uuenduslikkuse kohta ei kehti, võib see asjaolu mõjutada eeldusi, millel põhineb vaidlustatud otsuse põhjendustes 222–237 esitatud turu hinnang, sest nendest põhjendustest ei nähtu, et asjassepuutuv analüüs oleks puudutanud uuenduslikke tehnoloogiaid.

137    Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka vaidlustatud otsuse põhjendus 237, mille kohaselt tegi sõltumatu järelevalveisik oma 27. veebruari 2007. aasta aruandes (vt eespool punkt 51) kindlaks Microsofti uuenduslike tehnoloogiatega sarnased tehnoloogiad. Nimelt erinevalt 2007. aasta 3. märtsi ja 8. juuli aruannetest, mille alusel töötati välja vaidlustatud otsusele lisatud tabel, ei ole selles aruandes esitatud asjassepuutuvad seisukohad vaidlustatud otsuse põhjenduse osa. Seda arvestades ei ole võimalik kontrollida, kas sõltumatu järelevalveisiku poolt arvesse võetud tehnoloogiad on ka sarnased nende tehnoloogiatega, mida komisjon uuenduslikeks ei pidanud, juhul kui viimati nimetatud hinnang osutub vääraks. Sama kehtib vaidlustatud otsuse põhjendustes 223 ja 231 mainitu kohta, mille kohaselt hõlmavad sarnased tehnoloogiad „teatud juhtudel” patenditud tehnoloogiaid. Niisuguseid näiteid protokollidega seotud tehnoloogiate kohta on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 224 ja 232. Kuid sellest kokkuvõtlikust esitlusest ei nähtu, et need tehnoloogiad oleksid funktsionaalselt sarnased kõigi tehnoloogiatega, mis puudutavad asjassepuutuvaid protokolle.

138    Käesoleva väite põhjendatuse osas on kõigepealt oluline märkida, et vaidlustatud otsuse esemeks olevate tehnoloogiate nendele ainuomase väärtuse ja strateegilise väärtuse eristamine on peamine eeldus, millel põhineb hinnang Microsofti kõigi nende tasude mõistlikkuse kohta, mida ta nõudis koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks tegemise ja kasutamise lubamise eest.

139    Tuleb meenutada, et selleks, autoriõigusi omava ettevõtja keeldumist teatud tegevuse läbiviimiseks hädavajaliku toote või teenuse kättesaadavaks tegemisest saaks pidada kuritarvitavaks, piisab, kui täidetud on kolm kumulatiivset tingimust: see keeldumine takistab niisuguse uue toote ilmumist, mille suhtes esineb tarbijate potentsiaalne nõudlus, see ei ole põhjendatud ning välistab igasuguse konkurentsi järelturul (Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑418/01: IMS Health, EKL 2004, lk I‑5039, punkt 38).

140    Käesolevas asjas tuvastati, et kuna eespool punktis 139 märgitud kolm kumulatiivset tingimust olid täidetud, oli Microsofti keeldumine koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks tegemisest ja selle kasutamise lubamisest kuritarvitav (vt selle kohta eespool punktis 18 viidatud kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, punktid 711 ja 712).

141    Seda arvestades peaks iga parandusmeede, mille eesmärk on kohustada Microsofti avaldama koostalitlusvõimealast teavet ja lubama selle kasutamist teiste ettevõtjate poolt, et viimased arendaksid ja levitaksid töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, välistama Microsofti võimaluse saada selle eest tasu, mis on sarnane eelisega, mida ta saaks oma turgu valitseva seisundi kuritarvitamisest personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul.

142    Lisaks, kui Microsoftil lubada nõuda tasumäärasid, mis kajastavad väärtust, mis tuleneb lihtsalt koostalituse võimalusest Microsofti operatsioonisüsteemidega, st strateegiline väärtus, mis tuleneb turujõust, mis tal on personaalarvutite või töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul, võrduks see talle õiguse andmisega muuta kuritarvitamise eelised tasuks litsentside andmise eest. Kuid sellise õiguse tunnustamine oleks juba iseenesest vastuolus 2004. aasta otsuse põhjenduses 1003 esitatud eesmärgiga võimaldada elujõulist konkurentsi Microsofti töörühmaserverite operatsioonisüsteemiga, kuna Microsoft saaks igalt potentsiaalselt konkurendilt nõuda kuritarvitavaid tasumäärasid. Niisuguseid määrasid ei saa seega pidada mõistlikeks 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a ja põhjenduse 1008 osa ii tähenduses, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 106 ja 107.

143    Lisaks, nagu märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 118, näitab WSPP hindamise põhimõtete (vt eespool punkt 31), eriti aga asjassepuutuvate tehnoloogiate uuenduslikkuse kriteeriumi kohaldamine, kas Microsofti nõutud tasumäärad kajastavad pigem tehnoloogia ainuomast väärtust kui selle strateegilist väärtust. Nimelt seisneb niisuguste toodete, nagu on vaatluse all käesolevas asjas, ainuomane väärtus nende uuenduslikkuses. Samas asjaolu, et need tehnoloogiad kujutasid endast Microsofti strateegia kohaselt ärisaladusi, ei ole tegur, mis viitaks strateegilisest väärtusest erineva väärtuse esinemisele.

144    Ent kui välistada ka vaidluse all oleva tehnoloogia mis tahes strateegiline väärtus, millele viidatakse eespool punktis 142 ja vaidlustatud otsuse põhjendustes 105 ja 107 (vt eespool punktid 29 ja 30), tuleb ka sarnaste tehnoloogiate turule anda hinnang, millele viidatakse eespool punktides 134 ja 135, kuna lisaks tuleb välistada, et neid tehnoloogiaid pakutaks vastavalt äripraktikale tasumääradega, mis on oluliselt väiksemad Microsofti määradest või lausa olematud. Just see meetod viib hinnanguni väärtuse kohta, mis oleks koostalitlusvõimealasel teabel siis, kui puuduks turgu valitsev ettevõtja, nagu väidab ACT. Ent uuenduslikkuse puudumisel ei ole salastatus üksi litsentsisaajale muu kui ainult strateegilise väärtusega ning arendamise püsikulu ei ole isegi Microsofti nimetatud eksperdi PricewaterhouseCoopers hinnangu kohaselt, mida väljendati 24. augusti 2006. aasta aruandes, õige alus intellektuaalomandiõiguse väärtuse hindamiseks.

145    Eeltoodust tuleneb, et WSPP hindamise põhimõtete kohaldamine on objektiivselt ja sõltumatult mis tahes kokkuleppest Microsofti ja tema potentsiaalsete teiste lepingupoolte vahel piisav hindamaks, kas Microsofti nõutud tasumäärad on mõistlikud 2004. aasta otsuse põhjenduse 1008 osa ii ja artikli 5 punkti a tähenduses.

146    Nõustuda ei saa Microsofti argumendiga, et WSPP hindamise põhimõtted on mõeldud kasutamiseks ainult litsentsilepingu poolte, sõltumatu järelevalveisiku ja High Court of Justice’i poolt, välistades komisjoni. Nimelt ei takista miski komisjoni neid põhimõtteid kohaldamast, kui need on 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a rakendamiseks sobivad.

147    Kuid see järeldus ei määra ette kindlaks, et neid põhimõtteid on õigesti kohaldatud, mille Microsoft samuti kahtluse alla seab. Tuleb toonitada, et Microsoft ei kritiseeri uuenduslikkuse hinnangut, mille komisjon andis ühele või mitmele tehnoloogiale uuenduslikuks mitte peetud 166‑st tehnoloogiast, vaid ta vaidleb vastu nende kriteeriumide määratlemisele, mille alusel uuriti üldiselt uuenduslikkuse esinemist.

148    Kõigepealt tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 138, tugines komisjon asjassepuutuvate tehnoloogiate uuenduslikkuse hindamisel mõistetele uus ja mitteendastmõistetav „kui mõistetele, mis on tavapäraselt kasutusel intellektuaalomandi valdkonnas”. Sellest viitest nähtub, et komisjon annab mõistetele uus ja mitteendastmõistetav tähenduse, mis neil on intellektuaalomandi valdkonnas.

149    Selles kontekstis tuleb märkida, et vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendusele 138 määratles komisjon uueks tehnoloogia, mis ei tulene tehnika tasemest, ning mitte endastmõistetavaks tehnoloogia, mis ei ole eriala asjatundja jaoks endastmõistetav. See määratlus vastab mõistetele uus ja leiutustase nii, nagu need on esitatud 5. oktoobril 1973 allkirjastatud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni, mida hiljem on muudetud, artiklites 54 ja 56. Kuna on nõustutud sellega, et komisjoni poolt hinnangu andmine Microsofti tehnoloogiate uuenduslikkuse suhtes on õiguspärane (vt eespool punktid 133–146), ei saa vastu vaielda sellele, et komisjonil on õigus hinnata nende tehnoloogiate uuenduslikkust selle määratluse koostisosadeks olevate mõistete uus ja mitteendastmõistetav alusel, kusjuures viimane on omakorda seotud mõistega leiutustase. Tuleb lisada, et ühes 4. mai 2006. aasta kirjas kinnitas Microsoft, et uuenduslikkust tuleks hinnata uudsuse ja leiutustaseme kriteeriumide alusel, isegi kui tema arvates ei saa uuenduslikkuse hinnangu andmisel tähelepanuta jätta õigust ärisaladusele. 31. juuli 2006. aasta kirjas (vt eespool punkt 47) tunnistas Microsoft ka seda, et uuenduslikkuse kriteeriumil kui „strateegilise väärtuse filtril” on sellele patendiõiguses antud tähendus ning et ta lähtus sellest määratlusest oma aruannetes uuenduslikkuse kohta.

150    Vastupidi sellele, mida väidab Microsoft, ei ole selle tagajärjeks, et käesolevas asjas hinnatakse vaidlustatud otsuse esemeks olevate tehnoloogiate uuenduslikkust selle alusel, kas tehnoloogiad olid uued ja kas neil oli leiutustase, intellektuaalomandiõiguste, ärisaladuste või muu konfidentsiaalse teabe väärtuse üldine hävitamine, või veelgi vähem uuenduslikkuse seadmine tingimuseks sellele, et toode või teave oleks viidatud õiguse kohaldamisalas või käsitatav üldiselt ärisaladusena. Nimelt nagu nähtub eespool esitatud kaalutlustest, on nimetatud hinnangu eesmärk võimaldada 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a kohaldamist, mis ise, tõlgendades seda otsuse põhjendust 1003 ja põhjenduse 1008 osa ii silmas pidades, keelab – arvestades tuvastatud konkreetset kuritarvitust – Microsofti kõigis tasudes asjassepuutuvate tehnoloogiate strateegilise väärtuse kajastamise. See eesmärk on sõnaselgelt esitatud WSPP hindamise põhimõtetes, mis töötati välja komisjoni ja Microsofti vaheliste läbirääkimiste tulemusena (vt eespool punktid 25, 31 ja 87).

151    Kuna Microsoft ei ole ka mõistetele uus ja mitteendastmõistetav välja pakkunud sobivamat sisu, mis samuti välistaks nende tehnoloogiate igasuguse strateegilise väärtuse, tuleb järeldada, et tema argumentatsioon ei too esile viga, mis mõjutaks vaidlustatud otsuse õiguspärasust, sest komisjon oli mõistete uus ja mitteendastmõistetav kasutamisest teada andnud.

152    Tuleb lisada, et isegi kui EPO suur apellatsioonikoda on Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni kohaldamise osas seisukohal, et mitteendastmõistetavust tuleb hinnata ainult tehniliste omadustega arvutitega rakendatavate programmide patendinõudluste suhtes (vt selle kohta arvamus G 3/08, ELT EPO 2011, 1, põhjenduse punkt 10.13), ei väida Microsoft, et mõeldamatu on hinnata asjassepuutuvate tehnoloogiate mitteendastmõistetavust muus kontekstis kui patendi andmine, ilma, et eelnevalt uuritaks nende tehnilisi omadusi. Lisaks, õiguslikust seisukohast on arvutitega rakendatavate programmide patendinõudluste uurimine patendi väljaandmise menetluse juurde kuuluv tegevus, arvestades arvutiprogrammide „endi” mittepatenditavust (vt näiteks Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni artikli 52 lõiked 2 ja 3).

153    Samuti ei ole tulemuslik Microsofti argumentatsioon, et komisjon kohaldas uudsuse ja leiutustaseme kriteeriume liiga kitsalt ja seetõttu isegi vastuolus patendiõiguse sätetega, mille tõttu saab uuenduslikeks kvalifitseerida ainult tehnoloogiad, mis on „tõesti absoluutsed teerajajad ja täiesti erinevad olemasolevast tehnika tasemest” ning mille tõttu saab viidete tegemise Microsofti kontseptsioonidega üldjoontes sarnaste kontseptsioonide tehnika tasemele võrdsustada vaidlustatud otsuse esemeks olevate kõikide tehnoloogiate enesestmõistetava laadiga (vt eespool punkt 126). Nimelt ei esita Microsoft üldsõnalise etteheite täiendamiseks ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla asjassepuutuvate tehnoloogiate uuenduslikkuse kohta antud konkreetsed hinnangud ja mis võimaldaks Üldkohtul kontrollida selle etteheite põhjendatust.

154    Lisaks arvestades, et kõik Microsofti poolt uudsena esitletud tehnoloogiad analüüsiti läbi ühekaupa, ja et komisjon esitas hinnangu nendest igaühe uuenduslikkuse kohta, ei saa Microsoft põhjendatult väita, et nende kõigi tehnoloogiate uuenduslikkus lükati ühe tervikuna tagasi uudsuse ja leiutustaseme kriteeriumide väidetava väära kohaldamise tõttu.

155    Sama kehtib hinnangu kohta niisuguste tehnoloogiate väidetavalt uuenduslikele kombinatsioonidele, millest igaüks eraldi leiutustaset ei omaks. Vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendustele 146–156 uuriti Microsofti viidatud tehnoloogiate kombinatsioone endid, kuid neid ei peetud uuenduslikeks. Seda asjaolu kinnitavad vaidlustatud otsusele lisatud tabeli leheküljed 1, 5, 8, 13, 21, 22, 29, 31, 34, 39, 61, 64 ja 68, millest nähtub, et komisjon uuris ühekaupa 19 tehnoloogiate kombinatsiooni uuenduslikkust. Nimetatud tabeli viidatud lehekülgedel esitatust, lugedes neid koos sõltumatu järelevalveisiku 8. juuli 2007. aasta aruande lehekülgedel 4, 8, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 28, 29, 39, 40, 41, 43, 58, 66, 70, 111, 120 ja 129 ning nimetatud järelevalveisiku 3. märtsi 2007. aasta aruande lehekülgedel 7, 73 ja 78 märgituga (vt eespool punkt 52), tuleneb, et Microsoft ei ole haldusmenetluses esitanud üksikasju, tõendeid või muid õigustusi, millest saaks järeldada viidatud 19 tehnoloogiate kombinatsioonist 18 uuenduslikkust. Lisaks on nimetatud aruannetes ka märgitud, et tehnoloogiad, millest asjakohased kombinatsioonid olid moodustatud, tulenesid tehnika tasemest. Seda arvestades oli Microsofti ülesanne esitada konkreetsed põhjused, miks mitteuuenduslike tehnoloogiate kombinatsioonid olid uuenduslikud, sest sõltumatu järelevalveisik või komisjon ei saa olla kohustatud ära arvama põhjuseid, millele Microsoft soovis uuenduse olemasolu väites tugineda.

156    Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud otsusele lisatud tabeli leheküljelt 7, kinnitas komisjon sõltumatu järelevalveisiku hinnangut, mille viimane esitas oma 8. juuli 2007. aasta aruande leheküljel 32, tunnistades keerulises algoritmis kasutatud erinevate meetrikate uuel kombinatsioonil põhineva „Referral Management” tehnoloogia uuenduslikkust.

157    Oma hagiavalduses ei esita Microsoft ühtegi argumenti, mille eesmärk oleks tõendada, et sõltumatu järelevalveisiku aruannetel põhinevas komisjoni hinnangus nende tehnoloogia kombinatsioonidest ühe või mitme uuenduslikkuse kohta on tehtud konkreetseid vigu. Seda arvestades ja nagu märgitud eespool punktis 153, saab üldisi etteheiteid komisjoni lähenemise fragmenteerituse kohta ainult tagasi lükata, sest nendes ei viidata neid sisuliselt toetavatele konkreetsetele asjaoludele.

158    Mis puudutab Üldkohtu kirjalikule küsimusele esitatud Microsofti vastuses esile toodud argumente, et ta märkis haldusmenetluses, et protokollide „File Replication Service” ja „Directory Replication Service” tehnoloogiate uuenduslikkust tuleb hinnata nende protokollide „tasemel”, siis tuleb täheldada, et nagu nähtub ka vaidlustatud otsusele lisatud tabeli lehekülgedelt 13, 21 ja 22, uuris komisjon nende protokollide puhul seitset tehnoloogiate kombinatsiooni. Kuid Microsofti argumendid ei võimalda mõista põhjuseid, miks see uurimine ei vastanud tema esitatud uuenduslikkuse kirjeldusele, ega ka konkreetseid põhjuseid, miks tuleb läbi viia teistsugune uurimine.

159    Vastupidi sellele, mida väidab Microsoft (vt eespool punkt 130), ei ole komisjon seega teinud ühtegi „põhimõtteviga”, mis puudutaks tema analüüsi tervikuna, kuigi ta on teinud niisuguseid vigu hinnangu konkreetsetes näidetes.

160    Nõustuda ei saa Microsofti argumendiga, et see, et komisjon ei esitanud vastuväiteid tasumääradele litsentside eest, mida anti välja No Patent lepingust erinevate lepingute alusel, tähendab, et uuenduslikkus esines vähem „fragmenteeritud” tasemetel, sest tehnilised dokumendid on kõigi WSPP lepingute puhul samad. Nimelt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 132 ja 162–164, et komisjon nõustus Microsofti võimalusega saada muud kui ainult sümboolset tasu No Patent lepingust erinevate lepingute alusel, kuna nende lepingutega antakse litsentse tehniliste dokumentide osaks olevate patentidega kaitstud tehnoloogiate suhtes, ja seda asjassepuutuvate patentide kehtivust ohustamata. Nagu aga märgitud ka eespool punktis 121, hõlmab mõiste „Microsoft licensed intellectual property” No Patent lepingu seisukohast „know-how’d”, tootmissaladusi, ärisaladusi, konfidentsiaalset teavet ja autoriõigusi, välja arvatud konkreetselt need õigused, mida kaitseb teatud patent või menetletav patenditaotlus.

161    Eespool esitatud hinnangutest tuleneb, et Microsoft ei ole suutnud kahtluse alla seada komisjoni järeldusi tehnoloogiate ja tehnoloogiate kombinatsioonide uuenduslikkuse puudumise kohta. Liiatigi ei ole ilmselgelt selles küsimuses piisav üldine viide haldusmenetluses väidetavalt esitatud niisugustele tõenditele, millest nähtuvad komisjoni asjassepuutuvad vead (vt eespool punkt 128).

162    Mis puudutab Microsofti argumenti, et asjassepuutuvate tehnoloogiate uuenduslikkusele antud hinnangu põhjendus on puudulik (vt eespool punkt 129), siis tuleneb eespool punktis 99 viidatud kohtupraktikast, et komisjon on kohustatud selgelt ja arusaadavalt esitama põhjused, miks ta leiab, et iga tehnoloogia kas on või ei ole uuenduslik. See nõue ei tähenda, et komisjon on kohustatud lisaks tema põhjenduse aluseks olevatele asjaoludele esitama põhjused, miks haldusmenetluses esitatud asjaolud või argumendid ei sea tema järeldust kahtluse alla. Küsimusele, kas neid asjaolusid või argumente arvestades tuleb komisjoni järeldused kehtetuks tunnistada, vastatakse vaidlustatud otsuse põhjendatuse uurimisel, sest Microsoft võib neile tugineda Üldkohtus ja nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist sellel alusel.

163    Microsofti argumendi osas, et komisjon ja sõltumatu järelevalveisik uurisid tehnoloogiate patentsust, võttes aluseks tehnika taseme 2007. aastal, mitte ajal, mil Microsoft patenti taotles (vt eespool punkt 129), tuleb märkida, et see argument ei ole faktiliselt põhjendatud. Nimelt on vaidlustatud otsuse 149. joonealuses märkuses märgitud, et nii komisjon kui sõltumatu järelevalveisik võtsid aluseks Microsofti esitatud kuupäeva. Microsoft ei maini aga ühtegi asjaolu, mis seaks selle hinnangu kahtluse alla, ega too välja konkreetseid juhtumeid, mille puhul tehakse viide hilisemale tehnika tasemele kui aeg, mille ta iga kord ise on esitanud.

164    Seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on sõltumatu järelevalveisiku aruandeid kasutatud õigusvastaselt

 Poolte argumendid

165    Microsoft väidab, et 2004. aasta otsuse artikli 7 tühistamise eespool punktis 18 viidatud kohtuotsusega Microsoft vs. komisjon tagajärjel on õigusvastased sõltumatu järelevalveisiku kõik teod, nagu vahetult Microsoftilt pärit dokumentide ja muu teabe väljanõudmine ja kättesaamine ning nende dokumentide ja teabe alusel aruannete koostamine. Kuid käesolevas asjas rajas komisjon kogu vaidlustatud otsuse aruannetele, mille oli koostanud sõltumatu järelevalveisik, kes oli tõendid enda valdusesse saanud õigusvastaselt antud pädevuse alusel. Komisjon ei võtnud seega kõiki vajalikke meetmeid, et viia oma tegevus vastavusse eespool punktis 18 viidatud kohtuotsusega Microsoft vs. komisjon.

166    Sõltumata vastusest küsimusele, kas sõltumatu järelevalveisik kasutas talle õigusvastaselt antud pädevust, põhineb 28. juuli 2005. aasta otsus (vt eespool punkt 14) kahtlemata volitusel, mida Üldkohus pidas õigusvastaseks, mistõttu ei oleks komisjon tohtinud vaidlustatud otsuses tema aruannetele tugineda.

167    Eeltoodut arvestades ei oma tähtsust see, kas Microsoft oli kohustatud sõltumatu järelevalveisiku nõuetele vastama või kas komisjon sai sõltumatu järelevalveisiku või Microsofti kaudu asjakohasele teabele juurdepääsu seaduslikult, sest sõltumatu järelevalveisik tegutses pädevuse alusel, mille talle oli andnud komisjon.

168    Lõpuks arvestades, et TAEUS ei täitnud samu ülesandeid kui sõltumatu järelevalveisik, nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse lisast, ei ole tema sekkumine selles kontekstis asjassepuutuv.

169    Komisjon ja teda toetavad menetlusse astujad vaidlevad vastu selle väite põhjendatusele.

 Üldkohtu hinnang

170    Oluline on meenutada, et 2004. aasta otsuse artikkel 7 tühistati osas, milles Microsofti kohustatakse esitama ettepanek sellise süsteemi sisseseadmiseks, mis hõlmab järelevalveisiku määramist, kellel on komisjonist sõltumatult õigus juurde pääseda Microsofti tehnilisele toele, andmetele, dokumentidele, ruumidele ja töötajatele ning Microsofti asjaomaste toodete lähtekoodile (vt eespool punkt 18).

171    Lisaks tuleneb eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Microsoft vs. komisjon punktidest 1268 ja 1271, et sõltumatule järelevalveisikule antud õigused, mida kirjeldati eespool punktis 170, on palju laiemad olukorrast, kus komisjon nimetab oma eksperdi, sest 2004. aasta otsuse artikkel 7 annab sõltumatule järelevalveisikule volitusi, mida võis teostada ainult komisjon.

172    Vastupidi Microsofti väidetele ei ole asjassepuutuv see, et 28. juuli 2005. aasta otsuse põhjendus 33 ja artikkel 3.2 (vt eespool punkt 14) tuginevad sõltumatu järelevalveisiku viidatud volitustele, sest see asjaolu võib parimal juhul mõjutada ainult nimetatud Microsofti suhtes tehtud otsuse õiguspärasust, mille peale viimane aga ei ole hagi esitanud.

173    Küsimuses, kas sõltumatu järelevalveisik esitas Microsoftile 28. juuli 2005. aasta otsuse artikli 3.2 alusel nõudmisi, märgib komisjon, et järelevalveisik ei kasutanud seda pädevust ega kasutanud ka oma aruannete koostamiseks Microsoftilt saadud lähtekoodi. Komisjon lisab, et kogu suhtlus Microsofti ja sõltumatu järelevalveisiku vahel toimus vabatahtlikult ja kooskõlas 28. juuli 2005. aasta otsuse artikliga 4.1.

174    Selle kohta tuleb märkida, et vastavalt 28. juuli 2005. aasta otsuse artiklile 3.2 võib nimelt sõltumatu järelevalveisik Microsoftilt välja nõuda teavet. Lisaks on Microsoftil selle otsuse artikli 4.1 kohaselt vabadus sõltumatu järelevalveisiku esitatud nõudele vastata, kuid komisjon võib teostada oma määrusest nr 1/2003 tulenevat pädevust juhul, kui vabatahtlikult vastust ei anta.

175    Seega 2004. aasta otsuse artikli 7 osaline tühistamine eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Microsoft vs. komisjon resolutsiooni punkti 1 esimeses taandes ei mõjuta 28. juuli 2005. aasta otsuse artiklit 3.2 – lugedes seda koos artikliga 4.1 –, kuna need sätted andsid sõltumatule järelevalveisikule vaid Microsoftiga otsesuhtluse võimaluse oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks, ilma et need oleksid talle andnud sunnimeetmete võtmise pädevust, mis on selgelt ainult komisjonil.

176    Lisaks ei ole vaidlustatud, et käesolevas asjas kasutas sõltumatu järelevalveisik Microsoftilt saadud teavet nende aruannete koostamiseks, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuses hinnangute andmisel.

177    Oluline on ka lisada, et komisjon kasutas ainsat viisi, mis võimaldas EÜ artikli 233 raames olukorra õiguspäraseks muuta kooskõlas eespool punktis 18 viidatud kohtuotsusega Microsoft vs. komisjon – ta palus nimelt määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel Microsoftil esitada kõik dokumendid ja muu teave, millele sõltumatul järelevalveisikul oli olnud otsejuurdepääs.

178    Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.

 Viies väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi

 Poolte argumendid

179    Microsoft väidab, et vastuväiteteatise esitamine 1. märtsil 2007, st seitse kuud enne perioodi lõppu, mille komisjon võttis aluseks 2004. aasta otsuse artikli 5 rikkumise tuvastamiseks (22. oktoober 2007), takistas Microsoftil avaldamast oma seisukohta tema vastu esitatud kõigi asjaolude suhtes. Nimelt nii vastuväiteteatis kui ka asjaolusid käsitlev kiri sisaldas vaid esialgseid hinnanguid 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti d tähenduses ega andnud Microsoftile võimalust avaldada oma seisukohta kõigi faktiliste asjaolude kohta, mille alusel määrati karistusmakse, millel on trahvist erinev eesmärk. Nii ei saanud Microsoft avaldada oma seisukohta selle kohta, et piirati vaidlustatud otsuse eset, mis keskendus ainult vastavusele 2004. aasta otsuse artikli 5 punktiga a ainult No Patent lepingu aspektist ja millest nähtus, et võrreldes vastuväiteteatises esitatud seisukohaga nõustus komisjon kolme täiendava tehnoloogia uuenduslikkusega. Need asjaolud on määruse nr 1/2003 artikli 24 lõiget 2 arvestades määrava tähtsusega. Lisaks ei saanud Microsoft esitada argumenti, et tema tegevuse vastavuse tõttu 2005. aasta otsuses kehtestatud kohustustega oleks tulnud karistusmakset märkimisväärselt vähendada ega kommenteerida komisjoni tuvastatud kestust. Lõpuks ei olnud Microsoftil ka võimalust esile tuua teatud komisjoni faktivigu, nagu karistusmakse arvutamine 22. oktoobrini 2007, kuigi Microsoft oli esitanud mõistlikuks peetud ettepaneku 9. oktoobril 2007.

180    Nii segas komisjon ka rolli, mis on konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleval nõuandekomiteel, kellega komisjon peab määruse nr 1/2003 artikli 14 kohaselt konsulteerima.

181    Komisjon vaidleb vastu selle väite põhjendatusele.

 Üldkohtu hinnang

182    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab vastuväiteteatis sisaldama piisavalt selgelt, kas või kokkuvõtlikult sõnastatud ülevaadet vastuväidetest, et huvitatud isikud saaksid tegelikult teada, millist käitumist komisjon neile ette heidab. Üksnes selle tingimuse täitmisel vastab vastuväiteteatis sellele ühenduse määrustega pandud nõudele anda ettevõtjatele kogu vajalik teave, et nad saaksid end tõhusalt kaitsta enne, kui komisjon võtab vastu lõpliku otsuse (vt Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

183    Seda nõuet on järgitud juhul, kui komisjoni otsus ei pane isikutele süüks muid rikkumisi kui need, mis on märgitud ülevaates vastuväidetest, ning kui tuginetakse vaid asjaoludele, mille kohta nimetatud isikud on saanud oma seisukohad esitada (vt eespool punktis 182 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

184    Lisaks on vastuväiteteatis ettevalmistav menetlusdokument võrreldes otsusega, mis tähistab haldusmenetluse lõppu. Seetõttu võib komisjon hetkeni, mil lõplik otsus on vastu võetud, arvestades muu hulgas isikute suulisi või kirjalikke seisukohti, kas loobuda teatud või lausa kõigist algselt nende vastu esitatud vastuväidetest ja muuta nii oma hoiakut nende isikute suhtes soodsamaks, või vastupidi otsustada lisada uusi vastuväiteid, kui ta annab asjassepuutuvatele ettevõtjatele võimaluse nende kohta oma seisukoht esitada (Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punktid 114 ja 115).

185    Trahvide määramisel kaitseõiguse teostamise osas nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui komisjon märgib vastuväiteteatises otseselt, et ta kavatseb uurida, kas asjassepuutuvatele ettevõtjatele tuleb trahve määrata, ja mainib peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mille tõttu võidakse trahv määrata, näiteks väidetava rikkumise raskus ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime „tahtlikult või hooletusest”, täidab komisjon oma kohustust järgida ettevõtjate õigust olla ära kuulatud. Nii käitudes annab komisjon neile ettevõtjatele piisavalt teavet, et nad saaksid end kaitsta mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka neile trahvi määramise asjaolu vastu (vt eespool punktis 182 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

186    Lõpuks, kui komisjon märgib vastuväiteteatises või mis tahes sellele järgnevas niisuguses dokumendis, mille ese on anda ettevõtjatele, kellele rikkumine süüks pannakse, võimalus tegelikult teada saada, millist käitumist neile ette heidetakse, et rikkumine ei ole veel lõppenud, võib ta trahvisumma arvutamisel arvesse võtta vastuväiteteatisest kuni haldusmenetlust lõpetava otsuse vastuvõtmiseni möödunud aega, kui ta tugineb ainult faktidele, mille suhtes puudutatud isikud on saanud esitada oma seisukoha (vt selle kohta Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punktid 575 ja 576).

187    Eespool punktis 94 esitatud põhjustel on eeltoodud kaalutlused määruse nr 1/2003 artikli 24 alusel määratud karistusmaksete kontekstis täies ulatuses kohaldatavad. Lisaks on vastupidi sellele, mida väidab Microsoft, vastuväiteteatis ja asjaolusid käsitlev kiri vaadeldavad teabe edastamisena määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 1 tähenduses, mitte esialgsed hinnangud 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti d tähenduses (vt eespool punkt 9).

188    Käesolevas asjas tuleneb vastuväiteteatise punktidest 267 ja 276, et komisjoni hinnangul ei käitunud Microsoft 1. märtsi 2007. aasta seisuga kooskõlas 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a sätestatud kohustustega ning et ta kavatseb määrata karistusmakse lõppsumma perioodi eest 16. detsembrist 2005 kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni.

189    Samuti tuleneb asjaolusid käsitleva kirja kolmandast lõikest ja selle I lisa punktist 54, et komisjoni arvates jäävad need vastuväited kehtima ka 21. mail 2007 esitatud tasuskeemi suhtes (vt eespool punktid 24 ja 33).

190    Seega tuleb asuda seisukohale, et kuna Microsoftile vaidlustatud otsuses süüks pandud käitumine ei erinenud sellest, mida oli kirjeldatud vastuväiteteatises ja asjaolusid käsitlevas kirjas, ei ole Microsofti kaitseõigusi sellest aspektist rikutud.

191    Mis puudutab asjaolu, et komisjon piiras oma uurimise eset ainult No Patent lepinguga ja nõustus pärast vastuväiteteatise esitamist seitsme tehnoloogia uuenduslikkusega, siis piisab, kui märkida, et huvitatud isikutele täiendavate vastuväidete esitamine on vajalik vaid juhul, kui kontrolli tulemusel paneb komisjon ettevõtjatele süüks uusi tegusid või muudab märgatavalt tõendeid vaidlustatud rikkumiste kohta, mitte aga juhul, kui komisjon täidab oma kohustust loobuda vastuväidetest, mis arvestades vastuseid vastuväiteteatisele, on osutunud puudulikult põhjendatuks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 67 ja 192).

192    Faktivea osas, millest Microsoftil ei olnud võimalust komisjonile teatada (vt eespool punkti 179 lõpp), tuleb märkida, et sellist viga tegelikult ei tehtud. Nimelt arvestades Microsofti kohustust pakkuda potentsiaalsetele teistele lepingupooltele mõistlikke tasumäärasid (vt eespool punkt 114), lõpetab rikkumise ainult see, kui niisuguseid määrasid tegelikult pakutakse, kuna lihtsalt komisjonile tasumäärade edastamine selleks, et hinnataks nende mõistlikkust, ei ole 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a kohustuste täitmine.

193    Lõpuks nähtub 15. novembri 2007. aasta kirjast, et konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitlevale nõuandekomiteele edastati nii vastuväiteteatis, asjaolusid käsitlev kiri kui ka Microsofti vastused nendele dokumentidele, mistõttu võis ta tutvuda Microsoftile etteheidetud faktiliste asjaoludega.

194    Seetõttu tuleb viies väide tagasi lükata.

 Kuues väide, mille kohaselt puudub karistusmakse määramiseks õiguslik alus ning see on liiga suur ja ebaproportsionaalne

 Poolte argumendid

195    Microsoft väidab esiteks, et komisjon ei oleks tohtinud talle määrata trahvi ilma eelnevalt täpselt kindlaks määramata, kuidas ta oleks pidanud 2004. aasta otsuse nõuetekohaseks täitmiseks käituma. Lisaks ei saa olla Microsoft kohustatud täitma nimetatud otsuse artikli 5 punkti a enne, kui on lõpetatud selle artikli punktis d kirjeldatud menetlus.

196    Teiseks heitis komisjon vaidlustatud otsuse teel Microsoftile ette mittevastavust ainult No Patent lepingu tasumäärade osas, mis olid välja pakutud kui läbirääkimiste lähtepunkt. Ent absurdne on omistada suurem osatähtsus ühele WSPP lepingule, kui kõiki lepinguid peeti Microsofti konkurentidele hädavajalikku teavet sisaldavaks.

197    Kolmandaks nähtub 2006. aasta otsusest, et komisjon sidus 75% maksimaalsest karistusmaksest Microsofti kohustusega esitada koostalitlusvõimealase teabe kohta täpne ja täielik versioon ning 25% sellest kohustusega pakkuda välja mõistlikud ja mittediskrimineerivad tasumäärad. Määrates aga käesolevas asjas umbes 60% maksimaalsest karistusmaksest eespool viidatud kohustustest teise esimese osa rikkumise eest, loobus komisjon seletamatult oma esialgsest jaotusest, rikkudes nii õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Lisaks ei selgitanud komisjon päevapõhise karistusmakse arvutamise meetodit ega põhimõtteid, mille kohaselt ta arvutas karistusmakse vähendamist, mistõttu on vaidlustatud otsuse põhjendus selles küsimuses puudulik. Sellest tuleneb ka, et tegelikult ei kaalunud komisjon sobivalt erinevaid mittetäitmise vorme lähtudes nende olulisusest.

198    Neljandaks toonitab Microsoft, et 488 päevast, mille eest karistusmakse määrati, kulusid 306 Microsofti ettepanekute hindamisele komisjoni poolt, mis seab kahtluse alla viimase seisukoha, et meetmed, mida Microsoft oleks pidanud võtma, on ilmselged, ja näitab määratud karistusmakse ebaõiglast laadi.

199    Viiendaks kordab Microsoft, keda toetab SCT, et arvestades komisjoni keeldumist teda tasumäärade sobiva määra määratlemisega oluliselt aidata, tegi ta kõik endast võimaliku, et tegutseda kooskõlas 2004. aasta otsusega.

200    Kuuendaks on karistusmakse suurus nelikümmend korda suurem tasust, mida Microsoft oleks saanud, kui kõik tema konkurendid oleksid sõlminud No Patent lepingud komisjoni poolt ebamõistlikeks peetud tasumääradega, ületades oluliselt kõiki trahve, mida hiljuti on määratud konkurentsiõiguse normide rikkumise eest.

201    Seitsmendaks ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et Microsoft hakkas lõpuks 2004. aasta otsust täitma, ega vähendanud sellel alusel karistusmakset, mida ta oleks pidanud tegema vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 24 lõikele 2.

202    Lõpuks kaheksandaks kordab Microsoft, et periood, mil kohustusi ei täidetud, lõppes 9. oktoobril 2007 (vt eespool punkt 179).

203    Komisjon märgib, et vaidlustatud otsuse esemeks olevate 488 päeva eest oleks karistusmakse võinud olla 1,423 miljardit eurot. Kuid arvestades esiteks, et 22. oktoobril 2007 Microsofti vastu võetud skeemis sisalduvate tasumäärade mõistlikkuse suhtes vastuväiteid ei esitatud, teiseks, et Microsoft kohaldas alates 21. maist 2007 oluliselt väiksemaid määrasid, ja kolmandaks, et vaidlustatud otsus puudutab ainult No Patent lepingut, oli määratud karistusmakse vaid ligikaudu 63% maksimaalsest karistusmaksest. Selle vähendamine hõlmas küll perioodi enne 21. maid 2007, kuid siiski mitte kogu asjassepuutuvat ajavahemikku. Karistusmakseks oli 2 miljonit eurot päevas ajavahemiku eest 21. juunist 2006 kuni 20. maini 2007 ja 1,5 miljonit eurot päevas ajavahemiku eest 21. maist kuni 21. oktoobrini 2007. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tulene EÜ artiklist 253, et komisjoni otsusest peavad nähtuma trahvi arvutamisel kasutatud arvandmed ning sama reeglit kohaldatakse ka karistusmakse puhul. Seda arvestades annavad põhjendused 281–299 selles küsimuses piisava põhjenduskäigu.

204    Lisaks vaidlevad komisjon ja tema toetuseks menetlusse astujad vastu Microsofti argumentide põhjendatusele.

 Üldkohtu hinnang

205    Tuleb märkida, et Microsofti esimene argument, mis on esitatud eespool punktis 195, kordab esimest väidet ning seetõttu tuleb see tagasi lükata põhjustel, mis on välja toodud eespool punktides 82–97. Microsofti selle argumendi kohta, mille kohaselt ei saanud ta olla kohustatud täitma 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a enne, kui on lõpetatud selle otsuse punktis d kirjeldatud menetlus, piisab, kui märkida, et niisugune lähenemine annaks Microsoftile vetoõiguse selle otsuse täitmise suhtes. Nimelt piisaks sellest, et Microsoft ei täida 2004. aasta otsuse artikli 5 punktist d tulenevat kohustust – mis on ka selgelt eraldiseisev –, selleks, et muuta artikli 5 punkti a sätted täidetamatuks.

206    Microsofti argumentide suhtes Üldkohtu poolt tema täieliku pädevuse teostamise kohta tuleb märkida järgmist.

207    Microsofti argumendi osas, mis on välja toodud eespool punktis 196, tuleb märkida, et komisjon on nõuetekohaselt arvesse võtnud oma uurimise eseme piiramist, määrates selgelt väiksema karistusmakse kui see, mis oli ette nähtud 2006. aasta otsuses (vt eespool punkt 203).

208    Lisaks, nagu märgivad ka komisjon ja SIIA, ei olnud seetõttu, et No Patent leping oli oluline, sest Microsofti potentsiaalsed teised lepingupooled ei soovinud saada patente hõlmavaid litsentse, millegagi vastuolus karistusmakse lõppsumma määramine tasemele, nagu vaidlustatud otsuse alusel määratud karistusmakse tase.

209    Kuigi Microsoft ei viita konkreetselt sellele argumendile oma nõude toetuseks, milles ta palub Üldkohtul karistusmakse summa üle vaadata, tuleb tagasi lükata tema etteheide, et komisjon ei seadnud kahtluse alla Microsofti võimalust pakkuda No Patent lepingut ainult nendele litsentsisaajatele, kes olid juba saanud litsentsi teatud patenditud tehnoloogiate kasutamiseks.

210    Täpsemalt, nagu nähtub komisjoni 17. märtsi 2005. aasta kirja lõigetest 28, 29 ja 38–41, teatas see institutsioon Microsoftile, et mitu isikut, kes 2004. aasta otsusest potentsiaalselt kasu saavad, leidsid, et neil ei ole vaja litsentse Microsofti patenditud tehnoloogiatele selleks, et arendada Microsofti personaalarvutite operatsioonisüsteemidega ühilduvaid töörühmaserverite operatsioonisüsteeme. Komisjon lükkas seega tagasi Microsofti ettepaneku pakkuda ainult üht tüüpi litsentsi, mis hõlmaks samaaegselt nii patenditud kui patentimata tehnoloogiaid, kuna niisugune seotud müük ei ole objektiivselt õigustatud ja kuna Microsoft võib alati pöörduda siseriiklike pädevate kohtute poole mittepatenditud tehnoloogiaid hõlmavate litsentside saajate vastu juhul, kui viimased kasutavad neid tema niisuguseid patente rikkuval viisil, mille suhtes nad ei ole saanud litsentsi.

211    Samas kontekstis pakkus komisjon Microsoftile 18. aprilli 2005. aasta kirjaga muu hulgas välja niisuguse No Patent lepingu projekti, mis oleks sõlmitav ilma eelneva litsentsi saamiseta patenditud tehnoloogiate suhtes, mis ei hõlmaks siiski Microsofti konkreetselt määratletud õigusi, mis tulenevad tema patentidest eespool viidatud tähenduses. Lisaks, vastuses Microsofti 2. mai 2005. aasta kirjale märkis komisjon uuesti 28. juuni 2005. aasta kirjas, et selleks, et vältida niisuguste patenditud tehnoloogiate suhtes „sundlitsentsi” pealesurumist, mida Microsofti konkurendid ei soovi, peab Microsoft välja pakkuma mittepatenditud tehnoloogiate lepingu, mis ei riku aga tema patendiõigusi. Nii pidid huvitatud isikud valima kas patentimata või patenditud tehnoloogiad, mida nad pidasid oma toote arendamiseks vajalikuks. Komisjon lükkas ka samas kirjas tagasi Microsofti välja pakutud 7. juuni 2005. aasta No Patent lepingu artikli 2.4 punkti b versiooni, milles oli märgitud, et nimetatud leping sõlmitakse ainult isikuga, kellel on litsents patendinõudluse suhtes, mida „paratamatult rikutakse” koostalitlusvõimealase teabe osaks olevate mittepatenditud tehnoloogiate rakendamisega.

212    8. juuli 2005. aasta kirjas tegi Microsoft muu hulgas ettepaneku lisada No Patent lepingusse lause, milles märgitaks, et kui ükski „vajalik tehnoloogia kirjeldus” ei vasta mittepatenditud elementidele, mille suhtes isik soovis saada litsentsi, ei ole viimati nimetatu kohustatud saama litsentsi patenditud elementide suhtes. Samas kirjas avaldas Microsoft lootust, et see selgitus vastas piisavalt komisjoni vastuväitele.

213    Komisjon vastas Microsoftile 13. juuli 2005. aasta kirjas, et selgitus on teretulnud, eriti arvestades „artikli 11.4 [punkti a], milles on selgelt sätestatud, et kui litsentsisaaja vaidlustab vajaliku tehnoloogia kirjelduse, ei või Microsoft litsentsilepingut selle tõttu lõpetada”.

214    Lõpuks, nagu nähtub Londonis 2007. aasta 31. jaanuaril ja 1. veebruaril toimunud koosoleku protokollist, selgus, et Microsoft tõlgendas eespool punktis 212 esitatud selgitust nii, et tema ja No Patent litsentsi saaja erimeelsuse korral küsimuses, kas antakse „vajalik tehnoloogia kirjeldus”, oli viimane kohustatud võtma litsentsi seda kirjeldust hõlmava patendi suhtes. Ühest Microsofti 12. veebruari 2007. aasta kirjast nähtub, et sellele küsimusele juhtis tähelepanu IBM 28. jaanuari 2007. aasta dokumendis „Kommentaarid” ja et Microsoft loobus edaspidi sellest tõlgendusest.

215    Eespool punktides 210–214 esitatud kirjavahetuse ja protokolli ülevaatest nähtub, et algusest peale tegi komisjon Microsoftile sõnaselgelt teatavaks, et mittepatenditud ja patenditud tehnoloogiate litsentside seotud müük ei ole kooskõlas 2004. aasta otsuse artiklist 5 tulenevate kohustusega, kui see seotus ei ole objektiivselt põhjendatud. Komisjon täpsustas ka, et kui potentsiaalne litsentsisaaja leidis, et tal ei ole Microsofti personaalarvutite operatsioonisüsteemidega koostalitavate toodete arendamiseks vaja litsentsi Microsofti patenditud tehnoloogiatele, peab talle jääma vabadus seda litsentsi mitte taotleda, võttes samas riski, et tema vastu algatatakse siseriiklikus kohtus menetlus juhul, kui ta neid patente rikub. Seda arvestades väljendas nõusolek, mida komisjon pärast Microsofti selgitust avaldas (vt eespool punktid 212 ja 213), ainult komisjoni tõlgendust, et asjassepuutuv selgitus andis potentsiaalsetele litsentsisaajatele õiguse valida elemente, mille suhtes nad litsentsi soovivad, ilma et nendepoolne keeldumine litsentsi võtmisest patenditud elementidele võiks kaasa tuua Microsofti keeldumise litsentsi andmisest mittepatenditud elementidele. Seega kerkis küsimus 2007. aastal uuesti esile ainult seetõttu, et Microsoft jätkas oma selgituse tõlgendamist vastuolus komisjoni ja potentsiaalsete litsentsisaajate soovitud tõlgendusega, mitte seetõttu, et komisjon andis 13. juulil 2005 väidetavalt konkreetse nõusoleku.

216    Lisaks tuleb märkida, et, nõustuda ei saa ka õigustusega, mille Microsoft esitas kirjavahetuses komisjoniga ja mille kohaselt „vajalikule tehnoloogia kirjeldusele” litsentsi võtmine kaitseb No Patent lepingu sõlmimise eeltingimusena litsentsisaajaid hagide eest, mida Microsoft võib siseriiklikele kohtutele esitada. Nimelt sõltumata sellest, et litsentsisaajad suudavad paremini kui Microsoft valida kõige kohasemaid viise oma huvide kaitsmiseks, on nende kohustus ka võtta riske seoses oma hinnanguga patendinõudluste vajalikkuse suhtes Microsofti toodetega koostalitlusvõimeliste toodete arendamiseks. Komisjon märkis ka algusest peale selgelt, No Patent lepingu raames litsentside andmine ei riku Microsofti patentidega kaitstud õigusi (vt eespool punktid 210 ja 211).

217    Eespool punktis 197 esitatud Microsofti argumendi kohta piisab, kui märkida, et isegi kui eeldada, et komisjon ei lähtunud 2006. aasta otsuses esitatud jaotusest käesolevas asjas, ei kohusta miski teda seda järgimast mõne hilisema otsuse puhul. Nimelt kuna alguses ei avalikustanud Microsoft isegi koostalitlusvõimealase teabe täpset ja täielikku versiooni, oli selles staadiumis täiesti loogiline, et talle määrati karistusmakse, milles võeti muu hulgas arvesse pigem seda tema käitumise aspekti kui küsimust, kas avalikustamine saab toimuma mõistlikel tingimustel. Mis puudutab karistusmakse arvutamise meetodit, siis võib Üldkohtu täieliku pädevuse teostamine õigustada niisuguse täiendava teabe esitamist ja arvessevõtmist, mille mainimine otsuses EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamiskohustuse täitmiseks ei ole iseenesest nõutav (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑248/98 P: KNP BT vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9641, punkt 40). Kuna karistusmakse lõppsumma oli väiksem kui 2006. aasta otsuses ette nähtud maksimaalne summa ja eespool punktis 203 esitatud teave piisav karistusmakse väljaarvutamise mõistmiseks, ei saa Microsofti argument olla tulemuslik.

218    Lisaks, kuigi põhjused, miks komisjon määras perioodi eest 1. augustist 2006 kuni 20. maini 2007 karistusmakse lõppsumma, mis võrdus kahe kolmandikuga 2006. aasta otsusega määratud karistusmaksest, on kohaldatavad ka karistusmakse lõppsumma arvutusele perioodi eest 2006. aasta 21. juunist kuni 31. juulini, oli viimati nimetatud perioodi eest kohane määrata karistusmakse 2 miljonit eurot, st summas, mis oli võrdne 2005. aasta otsuses määratud päevapõhise kogu karistusmaksega. Nimelt kuna Microsofti käitumine oli nendel kahel perioodil samasugune, oli õigustatud ka samasugune päevapõhine karistusmakse.

219    Eespool punktis 198 esitatud Microsofti argumendi kohta piisab, kui meenutada, et arvestades Microsofti kohustust pakkuda potentsiaalsetele teistele lepingupooltele mõistlikke tasumäärasid (vt eespool punkt 114), ei heasta Microsofti poolt 2004. aasta otsuse rikkumise tagajärgi ega ole ka seega kergendav asjaolu see, et osa karistusmaksest puudutab perioode, mille jooksul Microsoft ootas komisjoni hinnangut tema tehtud uuele ettepanekule. Samadel põhjustel, mis on välja toodud eespool punktis 114, ei saa ka nõustuda eespool punktis 199 esitatud Microsofti argumendiga.

220    Eespool punktides 200 ja 201 esitatud Microsofti argumentide kokkuvõtte osas tuleb esiteks märkida, et Microsoft ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et määratud karistusmakse on nelikümmend korda suurem tasust, mida Microsoft oleks saanud, kui kõik tema konkurendid oleksid sõlminud No Patent lepingud komisjoni poolt ebamõistlikeks peetud tasumääradega. Teiseks, kui lähtuda Microsofti suurusest tema käibe alusel, väljendab igal juhul komisjoni määratud karistusmakse summa vähendamine (vt eespool punkt 203) – arvestades hilinemist, millega Microsoft esitas koostalitlusvõimealase teabe täpse ja täieliku versiooni, ning etteheidetud täiendavat hilinemist, millega ta tegi mõistlike tasumäärade ettepaneku, ning ka kogu kasu, mida need asjaolud turuosa seisukohast talle andsid – nõuetekohaselt nii hoiatavat mõju, mis karistusmaksel peab olema, kui ka asjaolu, et Microsoft täitis lõpuks 2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a sätestatud kohustused.

221    Lisaks, nagu märgitud eespool punktis 192, lõpetab rikkumise ainult see, kui tegelikult pakutakse mõistlikke tasumäärasid, kuna lihtsalt komisjonile tasumäärade edastamine selleks, et hinnataks nende mõistlikkust, ei ole 2004. aasta otsuse artikli 5 punkti a kohustuste täitmine. Seetõttu tuleb eespool punktis 202 esitatud argument tagasi lükata.

222    Kuid teostades täielikku pädevust, mis on Üldkohtul määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel ja mis võib õigustada niisuguse täiendava teabe esitamist ja arvessevõtmist, mille mainimine otsuses ei ole iseenesest nõutav (eespool punktis 217 viidatud kohtuotsus KNP BT vs. komisjon, punkt 40), tuleb ka arvesse võtta Microsoftile adresseeritud konkurentsi peadirektoraadi peadirektori 1. juuni 2005. aasta kirja. See kiri, mis lisati toimikusse pärast poolte suulist ärakuulamist, puudutab küsimust, kas 2004. aasta otsuse seisukohast oli Microsoftil õigus keelata oma konkurentidel levitada lähtekoodi vormis Microsofti personaalarvutite operatsioonisüsteemidega koostalitusvõimelisi tooteid, mida viimased olid vahepeal arendanud. Komisjon leidis selles küsimuses, et Microsoft oli 2004. aasta otsuse artikli 5 alusel kohustatud lubama Microsofti protokollide alusel konkurentide arendatud arvutiprogrammide levitamist lähtekoodi vormis, kuna Microsofti protokollid, mida nendes programmides kasutati, ei ole uuenduslikud. Ent komisjon märkis ka, et kui Microsoft suudab niisugust levitamist takistada kuni eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Microsoft vs. komisjon kuulutamiseni, peab ta vahepeal tegema kõik endast oleneva selleks, et tagada, et Microsofti hagi rahuldamata jätmise korral 2004. aasta otsuse artiklit 5 puudutavas osas hakkab ta viivitamata ja täielikult täitma sellest sättest tulenevat kohustust.

223    Sellest tuleneb, et nimetatud kiri võis panna Microsofti uskuma, et ta võib kuni eespool punktis 18 viidatud kohtuasjas Microsoft vs. komisjon Üldkohtu kohtuotsuse kuulutamiseni, st 17. septembrini 2007 jätkuvalt takistada patendiga mittekaitstud ja mitteuuendusliku koostalitlusvõimealase teabe alusel tema konkurentide poolt arendatud toodete levitamist.

224    Komisjon märkis kohtuistungil sellel teemal, ilma, et Microsoft talle vastu vaidleks, et asjassepuutuv kiri oli sisuliselt katse arvestada üheaegselt nii tegelikku olukorda, kuna koostalitlusvõimealase teabe alusel konkureeriva toote arendamiseks oli vaja kahte kuni kolme aastat, kui ka Microsofti õiguspärast huvi taastada juhul, kui Üldkohus peaks eespool punktis 18 viidatud kohtuasjas Microsoft vs. komisjon 2004. aasta otsuse artikli 5 tühistama, sellele otsusele eelnev olukord. Arvestades, et vastavalt sel ajal teadaolevatele asjaoludele tegi Üldkohus kohtuotsuse umbes ajal, mil lõppes koostalitlusvõimealasel teabel põhineva konkureeriva toote arendamiseks vajalik periood, arvas komisjon, et nii seab ta õigesse tasakaalu asjaga sel ajal seotud erinevad huvid.

225    Tuleb märkida, et komisjoni 1. juuni 2005. aasta kiri puudutab 2004. aasta otsuse artikli 5 üht täitmise aspekti, nimelt koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks tegemist mittediskrimineerivatel tingimustel, mis ei ole aga vaidlustatud otsuse alus. Nimelt kuigi komisjon viitas haldusmenetluses „open source” tarkvaraarenduse viisi välistamise praktikale teatud tingimuste tõttu, mis sisaldusid Microsofti pakutavates lepingutes (vt näiteks komisjoni 17. märtsi 2005. aasta kirja lisa lõikeid 65–70), on vaidlustatud otsuse põhjenduseks Microsofti pakutud ebamõistlikud hinnad perioodil 21. juunist 2006 kuni 21. oktoobrini 2007 (vt eespool punkt 55).

226    Ent kui komisjon, arvestades pooleliolevat kohtuasja ning 2004. aasta otsuse artiklis 5 sätestatud kohustuste laadi ja võimalikust tühistamisest tekkida võivaid tagajärgi, lubas teatud perioodil Microsoftil tegutseda tõenäoliselt konkurentsivastaseid tagajärgi tekitaval viisil, mille kaotamine oli 2004. aasta otsuse eesmärk, võib seda asjaolu karistusmakse kindlaksmääramisel arvesse võtta.

227    Selle hinnangu andmiseks tuleb arvesse võtta erinevaid asjaolusid. Esiteks, olenemata 1. juuni 2005. aasta kirja ulatusest, mis piirdus Microsofti konkurentide arendatud toodete levitamisega, keeldus viimane jätkuvalt „open source” tarkvaraarendajatele praktiliselt igasuguse juurdepääsu andmisest koostalitlusvõimealasele teabele, mida nimetatud kirjas aga ühe õiguspärase võimalusena ette ei nähtud. Nimelt võis Microsoft selle kirja mõtte kohaselt maksimaalselt vaid piirata nende tarkvaraarendajate võimalust levitada oma tooteid kuni Üldkohtu otsuse kuulutamiseni eespool punktis 18 viidatud kohtuasjas Microsoft vs. komisjon.

228    Teiseks, nagu märgitud komisjoni 17. märtsi 2005. aasta kirja lisa lõikes 68 ja nagu mitu korda mainitud kohtuistungil, on Microsofti peamised konkurendid „open source” tarkvaraarendajad.

229    Kolmandaks, Microsofti poolt koostalitlusvõimealase teabe täpse ja täieliku versiooni kättesaadavaks tegemisega hilinemine (vt eespool punkt 115) muutis puhtteoreetiliseks võimaluse, et konkureeriv toode suudetakse välja arendada ja seda levitada enne eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Microsoft vs. komisjon kuulutamist, mis kinnitab eespool punktis 224 viidatud komisjoni hinnangut.

230    Neljandaks, juba üksi Microsofti tegevusest kuni 21. oktoobrini 2007 pakutavate hindade alal piisas, et muuta 2004. aasta otsuse artikkel 5 „open source” tarkvaraarendajate suhtes ebatõhusaks.

231    Viiendaks, Microsoft ei esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, milline oleks olnud vaidlustatud otsuses karistatud tegevusest tulenevate konkurentsivastaste tagajärgede ulatus siis, kui ta oleks tegutsenud 1. juuni 2005. aasta kirjas kirjeldatu kohaselt, vaid ta piirdus oma kohustuse täitmisega pakkuda mittepatenditud ja mitteuuenduslikke tehnoloogiaid mõistliku hinnaga. Miski ei viita aga sellele, et sellisest tegevusest tekkivad tagajärjed oleksid olnud muud kui vähetähtsad, arvestades eespool punktides 224 ja 229 märgitut.

232    Eeltoodut arvestades tuleb Microsofti karistusmakse summaks määrata 860 miljonit eurot.

 Kohtukulud

233    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Üldkohus võib kodukorra artikli 87 lõike 3 kohaselt otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.

234    Kuna Microsofti viis esimest väidet lükati tagasi, kuid kuuenda väite raames vähendati tema karistusmakset, tuleb otsustada, et Microsoft kannab ise oma kohtukulud, temalt mõistetakse välja 95% komisjoni kohtukuludest, välja arvatud viimase kohtukulud seoses CompTIA ja ACT menetlusse astumisega, ning 80% FSFE, Samba Teami, SIIA, ECIS, IBM, Red Hati ja Oracle’i kohtukuludest.

235    Jätta komisjoni enda kanda 5% tema kohtukuludest, välja arvatud need, mis on seotud CompTIA ja ACT menetlusse astumisega.

236    Jätta CompTIA ja ACT kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud seoses nende menetlusse astumisega.

237    Jätta FSFE, Samba Teami, SIIA, ECIS, IBM, Red Hati ja Oracle’i endi kanda 20% nende kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Määrata Microsoft Corp.‑le komisjoni 27. veebruari 2008. aasta otsuse K(2008) 764 (lõplik), millega kinnitatakse otsusega K(2005) 4420 (lõplik) Microsoft Corporationile määratud karistusmakse lõppsumma (Juhtum COMP/C‑3/37.792 – Microsoft), artiklis 1 määratud karistusmakseks 860 miljonit eurot.

2.      Jätta Microsofti kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja 95% Euroopa Komisjoni kohtukuludest, välja arvatud viimase kohtukulud seoses The Computing Technology Industry Association, Inc. ja Association for Competitive Technology, Inc. menetlusse astumisega, ning 80% Free Software Foundation Europe e.V., Samba Teami, Software & Information Industry Associationi, European Committee for Interoperable Systemsi, International Business Machines Corp., Red Hat, Inc. ja Oracle Corp. kohtukuludest.

3.      Jätta komisjoni enda kanda 5% tema kohtukuludest, välja arvatud need, mis on seotud The Computing Technology Industry Association, Inc. ja Association for Competitive Technology, Inc. menetlusse astumisega.

4.      Jätta Computing Technology Industry Associationi ja Association for Competitive Technology kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud seoses nende menetlusse astumisega.

5.      Jätta Free Software Foundation Europe’i, Samba Teami, Software & Information Industry Associationi, European Committee for Interoperable Systemsi, International Business Machines’i, Red Hati ja Oracle’i endi kanda 20% nende kohtukuludest.

Forwood Dehousse Schwarcz

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. juunil 2012 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Vaidlustatud otsus

Töörühmaserveri protokollikava

Vastuväiteteatis

2004. aasta otsuse artikli 5 punktis a ette nähtud kohustuste täitmise hindamine

Microsofti tasumäärade mõistlikkuse hindamise kriteeriumid

Microsofti tasumäärade mõistlikkuse hindamine

– Üldine raamistik

– Tehnilistes dokumentides kirjeldatud nende protokollide uuenduslikkus, mille Microsoft tegi kättesaadavaks lepingu No Patent alusel

– Sarnaste tehnoloogiate turu suhtes antud hinnang

Karistusmakse

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, et karistusmakse määramine enne seda, kui piisavalt oli täpsustatud 2004. aasta otsuse artikli 5 punktist a tulenevaid Microsofti kohustusi, on õigusvastane

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Teine väide, mille kohaselt on komisjon teinud vea, leides, et No Patent lepingu tasumäärad ei ole mõistlikud

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kolmas väide, et komisjon on teinud vea seoses No Patent lepingu esemeks olevate tehnoloogiate uuenduslikkuse hindamiseks kohaldatud kriteeriumidega

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Neljas väide, mille kohaselt on sõltumatu järelevalveisiku aruandeid kasutatud õigusvastaselt

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Viies väide, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kuues väide, mille kohaselt puudub karistusmakse määramiseks õiguslik alus ning see on liiga suur ja ebaproportsionaalne

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.