ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
13. juuli 2011(*)
Konkurents – Kartellikokkulepped – Butadieenkautšuki ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuki turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Rikkumise süüks panemine – Üks rikkumine – Tõend kartelli olemasolu kohta – Trahvid – Rikkumise raskus ja kestus – Raskendavad asjaolud
Kohtuasjas T‑59/07,
Polimeri Europa SpA, asukoht Brindisi (Itaalia), esindajad: advokaadid M. Siragusa ja F. Moretti,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci, G. Conte ja V. Bottka,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 29. novembri 2006. aasta otsus K(2006) 5700 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/F/38.638 — Butadieenkautšuk ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk) või teise võimalusena tühistada Polimeri Europa SpA‑le määratud trahv või seda vähendada,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) koja esimehe ülesannetes, I. Wiszniewska-Białecka ja N. Wahl,
kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,
arvestades kirjalikus menetluses ja 21. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Ühenduste Komisjon tuvastas 29. novembri 2006. aasta otsusega K(2006) 5700 (lõplik) (Juhtum COMP/F/38.638 — Butadieenkautšuk ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk, edaspidi „vaidlustatud otsus”), et mitu ettevõtjat on rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53, osaledes eelmainitud kaupade turgu puudutavas kartellikokkuleppes.
2 Vaidlustatud otsuse adressaadid on järgmised ettevõtjad:
– Bayer AG, asukoht Leverkusen (Saksamaa);
– The Dow Chemical Company, asukoht Midland, Michigan (Ühendriigid) (edaspidi „Dow Chemical”);
– Dow Deutschland Inc., asukoht Schwalbach (Saksamaa);
– Dow Deutschland Anlagengesellschaft mbH (varem Dow Deutschland GmbH & Co. OHG), asukoht Schwalbach;
– Dow Europe, asukoht Horgen (Šveits);
– Eni SpA, asukoht Rooma (Itaalia);
– Polimeri Europa SpA, asukoht Brindisi (Itaalia) (edaspidi „Polimeri”);
– Shell Petroleum NV, asukoht Haag (Madalmaad);
– Shell Nederland BV, asukoht Haag;
– Shell Nederland Chemie BV, asukoht Rotterdam (Madalmaad);
– Unipetrol a.s., asukoht Praha (Tšehhi Vabariik);
– Kaučuk a.s., asukoht Kralupy nad Vltavou (Tšehhi Vabariik);
– Trade-Stomil sp. z o.o., asukoht Łódź (Poola) (edaspidi „Stomil”).
3 Dow Deutschland, Dow Deutschland Anlagengesellschaft ja Dow Europe on täielikult Dow Chemicali (edaspidi ühiselt „Dow”) otsese või kaudse kontrolli all (vaidlustatud otsuse põhjendused 16–21).
4 Eni tegevuse asjaomaste kaupade osas tagas esialgu EniChem Elastomeri Srl, mida Eni oma tütarettevõtja EniChem SpA (edaspidi „EniChem SpA”) kaudu kaudselt kontrollis. 1. novembril 1997 ühines EniChem Elastomeri EniChem SpA-ga. Eni kontrollis EniChem SpA-st 99,97%. 1. jaanuaril 2002 kandis EniChem SpA oma strateegilise keemiaalase tegevuse (k.a butadieenkautšuki ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšukiga seonduv tegevus) üle oma 100-protsendilisele tütarettevõtjale Polimeri. Eni omab Polimerit otseselt ja täielikult alates 21. oktoobrist 2002. Alates 1. maist 2003 kannab EniChem SpA nime Syndial SpA (vaidlustatud otsuse põhjendused 26–32). Vaidlustatud otsuses kasutab komisjon nime „EniChem”, viidates tervele äriühingule, mida Eni omab (edaspidi „EniChem”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 36).
5 Shell Nederland Chemie on Shell Nederlandi tütarettevõtja, kusjuures Shell Nederlandi ennast kontrollib täielikult Shell Petroleum (edaspidi ühiselt „Shell”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 38–40).
6 Kaučuk loodi 1997. aastal pärast Kaučuk Group a.s. ja Chemopetrol Group a.s. ühinemist. 21. juulil 1997 omandas Unipetrol ühinenud ettevõtjate kõik varad, õigused ja kohustused. Unipetrol omab Kaučuki osakapitalis ainuosalust (vaidlustatud otsuse põhjendused 45 ja 46). Tulenevalt vaidlustatud otsusest esindas Tšehhi Vabariigis asutatud Tavorex s.r.o. (edaspidi „Tavorex”) Kaučuki (ja tema eellase Kaučuk Groupi) eksporti aastast 1991 kuni 28. veebruarini 2003. Vaidlustatud otsusest nähtub samuti, et alates 1996. aastast esindas Tavorex Kaučukit Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumistel (vaidlustatud otsuse põhjendus 49).
7 Vastavalt vaidlustatud otsusele esindas Stomil Poola tootjat Chemical Company Dwory S.A. (edaspidi „Dwory”) tema ekspordialases tegevuses ligikaudu 30 aastat kuni vähemalt aastani 2001. Samuti nähtub vaidlustatud otsusest, et Stomil esindas Dworyt aastatel 1997 kuni 2000 Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumistel (vaidlustatud otsuse põhjendus 51).
8 Leiti, et rikkumine kestis 20. maist 1996 kuni 28. novembrini 2002 (Bayeri, Eni ja Polimeri osas), 20. maist 1996 kuni 31. maini 1999 (Shell Petroleumi, Shell Nederlandi ja Shell Nederland Chemie osas), 1. juulist 1996 kuni 28. novembrini 2002 (Dow Chemicali osas), 1. juulist 1996 kuni 27. novembrini 2001 (Dow Deutschlandi osas), 16. novembrist 1999 kuni 28. novembrini 2002 (Unipetroli ja Kaučuki osas), 16. novembrist 1999 kuni 22. veebruarini 2000 (Stomili osas), 22. veebruarist 2001 kuni 28. veebruarini 2002 (Dow Deutschland Anlagengesellschafti osas) ja 26. novembrist 2001 kuni 28. novembrini 2002 (Dow Europe’i osas) (vaidlustatud otsuse põhjendused 476–485 ja resolutsiooni artikkel 1).
9 Butadieenkautšuk (edaspidi „BR”) ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk (edaspidi „ESBR”) on sünteetilised kautšukid, mida peamiselt kasutatakse rehvitootmises. Need kaks toodet on asendatavad omavahel ja samuti ka muude sünteetiliste kautšukite ning loodusliku kautšukiga (vaidlustatud otsuse põhjendused 3–6).
10 Lisaks vaidlustatud otsuses nimetatud tootjatele müüsid EMP turul BR‑i ja ESBR‑i piiratud kogustes ka muud Aasias ja Ida-Euroopas asunud tootjad. Peale selle toodavad märkimisväärse osa BR‑ist suured rehvitootjad ise (vaidlustatud otsuse põhjendus 54).
11 20. detsembril 2002 võttis komisjoni teenistustega ühendust Bayer ja avaldas soovi teha seoses BR‑i ja ESBR‑iga koostööd vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155, edaspidi „koostööteatis”). ESBR‑i osas kirjeldas Bayer kartelli tegevust suuliselt. See suuline avaldus salvestati kassetile (vaidlustatud otsuse põhjendus 67).
12 14. jaanuaril 2003 kirjeldas Bayer suuliselt BR‑i puudutava kartelli tegevust. See suuline avaldus salvestati kassetile. Samuti esitas Bayer Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni BR‑komitee koosolekute protokollid (vaidlustatud otsuse põhjendus 68).
13 5. veebruaril 2003 teavitas komisjon Bayerit oma otsusest kohaldada tema suhtes tingimuslikku kaitset trahvi eest (vaidlustatud otsuse põhjendus 69).
14 27. märtsil 2003 teostas komisjon nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõike 3 alusel kontrollid Dow Deutschland & Co. ruumides (vaidlustatud otsuse põhjendus 70).
15 2003. aasta septembrist kuni 2006. aasta juulini saatis komisjon vaidlustatud otsuses nimetatud ettevõtjatele mitu teabenõuet vastavalt määruse nr 17 artiklile 11 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 18 (vaidlustatud otsuse põhjendus 71).
16 16. oktoobril 2003 kohtusid Dow Deutschland ja Dow Deutschland & Co. komisjoni teenistustega ning avaldasid soovi teha koostööd vastavalt koostööteatisele. Sellel kohtumisel anti suuline ülevaade kartelli tegevusest seoses BR‑i ja ESBR‑iga. See suuline esitlus salvestati. Samuti esitati kartelli puudutavaid dokumente sisaldav toimik (vaidlustatud otsuse põhjendus 72).
17 4. märtsil 2005 teavitas komisjon Dow Deutschlandi oma kavatsusest vähendada tema trahvisummat 30–50% võrra (vaidlustatud otsuse põhjendus 73).
18 7. juunil 2005 algatas komisjon menetluse ja esitas vaidlustatud otsuse adressaadiks olevatele ettevõtjatele – v.a Unipetrol – ning Dworyle esimese vastuväiteteatise. Esimene vastuväiteteatis oli suunatud ka Tavorexi vastu, kuid teda sellest ei teavitatud, kuna Tavorex oli alates 2004. aasta oktoobrist maksejõuetu. Seega menetlus tema suhtes lõpetati (vaidlustatud otsuse põhjendused 49 ja 74).
19 Asjaomased ettevõtjad esitasid selle esimese vastuväiteteatise peale kirjalikud märkused (vaidlustatud otsuse põhjendus 75). Neil oli samuti võimalik komisjoni ruumides tutvuda CD‑ROM‑ile salvestatud toimikuga ning suuliste avalduste ja nendega seonduvate dokumentidega (vaidlustatud otsuse põhjendus 76).
20 3. novembril 2005 esitas Manufacture française des pneumatiques Michelin (edaspidi „Michelin”) taotluse menetlusse astuda. Ta esitas kirjalikud tähelepanekud 13. jaanuaril 2006 (vaidlustatud otsuse põhjendus 78).
21 6. aprillil 2006 võttis komisjon vaidlustatud otsuse adressaatideks olevate ettevõtjate suhtes vastu teise vastuväiteteatise. Asjaomased ettevõtjad esitasid selle peale kirjalikud märkused (vaidlustatud otsuse põhjendus 84).
22 12. mail 2006 esitas Michelin kaebuse vastavalt komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ […] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artiklile 5 (vaidlustatud otsuse põhjendus 85).
23 22. juunil 2006 osalesid vaidlustatud otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad, v.a Stomil, ja Michelin komisjonis ärakuulamisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 86).
24 Kuna Dwory kartellis osalemise kohta ei olnud piisavalt tõendeid, otsustas komisjon menetluse tema suhtes lõpetada (vaidlustatud otsuse põhjendus 88). Samuti otsustas komisjon menetluse lõpetada Syndiali suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 89).
25 Lisaks, olgugi et algselt kasutati kahte erinevat juhtumi numbrit (üks BR‑i ja teine ESBR‑i kohta, COMP/E‑1/38.637 ja COMP/E‑1/38.638), kasutas komisjon pärast esimest vastuväiteteatist ühte numbrit (COMP/F/38.638) (vaidlustatud otsuse põhjendused 90 ja 91).
26 Haldusmenetlus lõppes komisjoni vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega 29. novembril 2006.
27 Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 kohaselt rikkusid järgmised ettevõtjad EÜ artiklit 81 ja EMP artiklit 53, osaledes märgitud ajavahemikel ühes ja vältavas kokkuleppes, mille raames nad leppisid kokku taotlushinnad, jagasid kliendid nende ebaausat ülevõtmist keelavate lepingute abil ning vahetasid hindu, konkurente ja kliente käsitlevat tundlikku teavet BR‑i ja ESBR‑i sektorites:
a) Bayer: 20. mai 1996–28. november 2002;
b) Dow Chemical: 1. juuli 1996–28. november 2002; Dow Deutschland: 1. juuli 1996–27. november 2001; Dow Deutschland Anlagengesellschaft: 22. veebruar 2001–28. veebruar 2002; Dow Europe: 26. november 2001–28. november 2002;
c) Eni: 20. mai 1996–28. november 2002; Polimeri: 20. mai 1996–28. november 2002;
d) Shell Petroleum: 20. mai 1996–31. mai 1999; Shell Nederland: 20. mai 1996–31. mai 1999; Shell Nederland Chemie: 20. mai 1996–31. mai 1999;
e) Unipetrol: 16. november 1999–28. november 2002; Kaučuk: 16. november 1999–28. november 2002;
f) Stomil: 16. november 1999–22. veebruar 2000.
28 Vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolude ja antud õiguslike hinnangute alusel määras komisjon asjaomastele ettevõtjatele trahvid, mille suurus arvutati suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) ja koostööteatises sätestatud meetodeid kohaldades.
29 Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklis 2 on määratud alljärgnevad trahvid:
a) Bayer: 0 eurot;
b) Dow Chemical: 64,575 miljonit eurot, millest:
i) 60,27 miljonit eurot solidaarselt Dow Deutschlandiga;
ii) 47,355 miljonit eurot solidaarselt Dow Deutschland Anlagengesellschafti ja Dow Europe’iga;
c) Eni ja Polimeri solidaarselt: 272,25 miljonit eurot;
d) Shell Petroleum, Shell Nederland ja Shell Nederland Chemie solidaarselt: 160,875 miljonit eurot;
e) Unipetrol ja Kaučuk solidaarselt: 17,55 miljonit eurot;
f) Stomil: 3,8 miljonit eurot.
30 Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikkel 3 kohustab artiklis 1 loetletud ettevõtjaid viivitamata lõpetama – kui nad seda juba teinud ei ole – samas artiklis nimetatud rikkumised ja hoiduma edaspidi artiklis 1 kirjeldatud mis tahes tegevusest või käitumisest ning mis tahes meetmest, millel on samaväärne eesmärk või toime.
Menetlus ja poolte nõuded
31 Polimeri esitas 20. veebruaril 2007 Üldkohtule käesoleva hagiavalduse.
32 Üldkohtu presidendi 1. aprilli 2009. aasta otsusega määrati koja ühe liikme takistuse tõttu koja liikmeks kohtunik N. Wahl.
33 Üldkohus (esimene koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande alusel avada suulise menetluse.
34 Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus kohus pooltel vastata teatud küsimustele ja esitada teatud dokumente. Pooled täitsid need nõuded tähtaegselt.
35 Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 21. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil.
36 Polimeri palub Üldkohtul:
– viia läbi uurimistoiminguid;
– tühistada vaidlustatud otsus terves ulatuses või osaliselt koos tagajärgedega, mida see toob kaasa trahvisumma suhtes;
– teise võimalusena tühistada trahv või vähendada seda;
– igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt.
37 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Polimerilt.
Õiguslik käsitlus
38 Polimeri esitab oma nõuete toetuseks sisuliselt 16 väidet, mis puudutavad menetlusnormide rikkumist, vaidlustatud otsuse sisu ja trahvisumma kindlaksmääramist.
I – Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue
A – Menetlusnormide rikkumist puudutavad väited
1. Esimene väide, et koostööteatist on kasutatud vääralt
a) Poolte argumendid
39 Polimeri väidab, et vaidlustatud otsus põhineb „90%” Bayeri ja Dow avaldustel. See otsus viitab peamiselt suulistele ütlustele. Lisaks on tõendeid esitatud väga vähe ja neid võib tõlgendada mitmeti.
40 Suuliste ütluste eesmärk on anda komisjonile võimalus algatada uurimine. Antud asjas on aga neid ütlusi kasutatud faktide tuvastamise vahendina, asendades suures osas uurimist ennast, ja surve avaldamise vahendina ettevõtjate suhtes, kes komisjoniga koostööd tegid.
41 Esiteks märgib Polimeri, et Bayeri 20. detsembri 2002. aasta avalduse alusel viidi läbi vaid üks kontrollimine, antud juhul Dow juures. Ühegi teise ettevõtja juures, keda Bayer oma esimeses avalduses nimetas, kontrolle ei teostatud.
42 Teiseks on esitatud tõendid väheütlevad ja mitmeti mõistetavad. Neid dokumente võib tõlgendada kui tõendeid teabe vahetamise kohta või samuti kokkuleppe kohta, kuid samas võivad need ka lihtsalt kajastada kogu sektoris teadaolevaid turuhindu, mis pärinevad muudest allikatest.
43 Polimeri toob eelkõige välja märkmed, mille tegi üks 21. veebruaril 1996 Düsseldorfis toimunud kohtumisel osaleja ja mille ta on hagiavaldusele lisanud. Komisjon kasutas neid dokumente esialgu hinnakokkuleppe tõendamiseks, kuid leidis siis, et mainitud kohtumine ei kuulunud väidetavate kartelli kohtumiste hulka, ja võttis kõnealused dokumendid süüstavate tõendite hulgast tagasi. Ometi on need dokumendid samavõrd detailsed või isegi detailsemad kui teised dokumendid, mida see osaleja koostas ja millele komisjon õigusvastaste kokkulepete olemasolu tõendava väärtuse omistas.
44 Neil asjaoludel pidid ettevõtjad oma avaldustes lisama tõendamatuid üksikasju. Selle poliitika esimest kahjulikku mõju illustreerivad teisel uurimisringil tehtud avaldused. Polimeri rõhutab, et 12. detsembri 2005. aasta kohtumisel Dow töötajatega (N ja F) esitas komisjon ad hoc küsimusi, üritades sundida neid isikuid esitama „vastutulelikke” avaldusi kartelli väidetavate kohtumiste, kuid ka võimalike hinnatõusude kohta, milles väidetavalt kokku lepiti. Komisjon läks isegi nii kaugele, et esitas ise andmeid võimalike hinnatõusude kohta ja kui ta ei saavutanud soovitud tulemust, jättis ta selle vaidlustatud otsuses märkimata. Vaidlustatud otsuse põhjendus 244 kirjeldab ilmekalt asjaolu, et Dow’d „sunniti” tunnistusi andma. Dow 17. novembri 2005. aasta avaldus näitab, et ta muutis oma versiooni toimunust pärast seda, kui ta oli teada saanud Bayeri avaldustest. Seega ei kajasta komisjoni järeldus selles osas Dow avaldusi. Sama moodi kirjeldab Bayeri 6. detsembri 2005. aasta avaldus, mis puudutab 21. veebruaril 1996 Düsseldorfis toimunud kohtumist (vt eespool punkt 43), ilmekalt asjaolu, et see ettevõtja tunnistas end süüdi tegudes, mida ta toime ei olnud pannud.
45 Kolmandaks märgib Polimeri, et ainuke õiguslik viide komisjoni uurimispädevuse raames saadud avalduste õiguslikule seisundile sisaldub määruse nr 1/2003 artikli 19 lõikes 1. Ometi on selge, et komisjon ei saa ettevõtjate suulisi ütlusi, mida nad on andnud kaitse saamise taotluse raames, kartelli olemasolu kinnitava otsustava tõendina kasutada. See tuleneb asjaolust, et ettevõtjad esitasid need avaldused enda kasuks. Polimeri leiab, et niivõrd, kui komisjon omistab neile avaldustele ülekaaluka tähtsuse (Polimeri rõhutab eelkõige, et 15-st kohtumisest, mida komisjon väidab olevat toimunud konkurentide vahel, on üksnes neli ka kirjalikult tõendatud), väide, et „[Syndiali ja Polimeri] täielik keeldumine tunnistada osalemist (kartellikokkuleppes või konkreetsetes tegudes) ei saa iseenesest üle kaaluda komisjoni valduses olevaid tõendeid” (vaidlustatud otsuse põhjendus 327), kajastab süsteemi, milles süüdistus, mis on ka kohtunik, kasutab karistamatult oma võimu.
46 Kohtupraktika, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 203–205 viitab, ei toeta samuti seda mõtet. Üldkohus on leidnud, et kartellis osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised kartellis osalemises süüdistatavad ettevõtjad, ei saa pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toimepandud rikkumise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501). Seda seisukohta kinnitas apellatsioonimenetluses ka Euroopa Kohus.
47 Polimeri lisab, et tema argumendid ei puuduta „juhtumi sisu”, nagu komisjon oma kohtudokumentides väidab. Polimeri märgib, et tema etteheited puudutavad kaitseõiguse riivet, mille tekitas tõendamiskoormise ümberpööramine, mis tulenes ainult nende ettevõtjate avalduste kasutamisest, kes taotlesid leebemat kohtlemist. Polimeri märgib, et komisjon vastab tema argumentidele kaheksanda väite raames, tuginedes tõendamiskoormist käsitlevale kohtupraktikale. Samas ei ole viidatud kohtupraktika asjakohane, kuna neis kohtuasjades, millele komisjon viitab, toetasid ettevõtjate süüd dokumentaalsed tõendid. Antud juhul sisaldab vaidlustatud otsus üldist osa, mis ei ole midagi muud kui avalduste rägastik.
48 Komisjon toob esile, et Polimeri etteheited puudutavad rikkumise tõendamist ja seega juhtumi sisu, mitte aga väidetavat menetlusnormide rikkumist. Komisjon viitab seega kostja vastuse osale, mis käsitleb kartellikokkuleppe olemasolu puudutavate tõendite hindamisel tehtud vigu.
b) Üldkohtu hinnang
49 Kõigepealt tuleb tõdeda, et isegi kui esimese väite raames esitatud mõned argumendid puudutavad rikkumise tõendamist ja need ei ole seega vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel väidetavalt aset leidnud menetlusnormide rikkumist käsitlevate väidete raames tulemuslikud, vaidlustab Polimeri üldiselt ka asjaolu, et komisjon kasutas ettevõtjate avaldusi tõenditena. Selles osas väidab Polimeri sisuliselt seda, et ettevõtjate avaldustele on võrreldes teiste dokumentaalsete tõenditega omistatud liiga suur tähtsus ja et need avaldused ei ole usaldusväärsed.
50 Tuleb meeles pidada, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamisel peab komisjon osutama enda tuvastatud rikkumise tõenditele ja tegema kindlaks sobivad tõendid, et tõendada õiguslikult piisavalt rikkumise moodustavate asjaolude olemasolu (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 86). Seega peab komisjon esitama piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toime pandud (vt Üldkohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2707, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Lisaks on konkurentsivastase eesmärgiga tegevuse ja kokkulepete raames tavapärane, et tegevus toimub varjatult, kohtumised korraldatakse salaja ja sellega seotud dokumente on vähendatud miinimumini. Sellest tuleneb, et isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast seost otseselt tõendavad dokumendid, on need tavaliselt üksnes katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Seega tuleb enamikul juhtudest konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest viidetest, mis üheskoos käsitletuna võivad muu ühtse selgituse puudumisel moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 55–57, ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑729, punkt 51).
52 Seda silmas pidades tuleb märkida, et mitte ükski ühenduse õiguse säte või üldpõhimõte ei keela komisjonil tugineda teiste süüdistatavate ettevõtjate avaldustele ühe ettevõtja vastu. Vastasel korral oleks komisjonile kuuluv EÜ artiklite 81 ja 82 vastase tegevuse tõendamise kohustus talumatu ja kokkusobimatu EÜ asutamislepinguga talle antud järelevalveülesandega seoses asjaomaste sätete nõuetekohase kohaldamisega (Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, nn PVC II kohtuotsus, EKL 1999, lk II‑931, punkt 512, ja eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 192).
53 Lisaks on ettevõtjate nimel tehtud avaldustel suur tõenduslik jõud, kuna need toovad kaasa märkimisväärseid juriidilisi ja majanduslikke riske (vt selle kohta eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 205 ja 211, ning eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punkt 103).
54 Kartellis osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised kartellis osalemises süüdistatavad ettevõtjad, ei saa pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toimepandud rikkumise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus JFE Engineering vs. komisjon, punkt 219).
55 Samas põhineb vaidlustatud otsus antud juhul mitme ettevõtja, st Bayeri, Dow ja Shelli samasisulistel avaldustel, nii et ühed kinnitavad teisi (vt selle kohta Üldkohtu 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947, punkt 168). Lisaks on selge, et vaidlustatud otsus põhineb ka dokumentaalsetel tõenditel, eelkõige kohtumistel tehtud käsikirjalistel märkmetel. Asjaolu, et Polimeri vaidlustab nende dokumentide tõendusliku väärtuse, ei mõjuta vaidlustatud otsust seoses menetlusega, mida komisjon järgis.
56 Neid asjaolusid arvestades ei võimalda miski asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses on rikutud menetlusnorme, mis mõjutaks selle otsuse õiguspärasust.
57 Teised Polimeri argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.
58 Mis puudutab väidetavat asjaolu, et komisjon ei saa tugineda koostööteatise kohaldamise raames tehtud avaldustele, siis tuleb märkida esiteks, et ükski õigusnorm ei keela komisjonil kasutada selliseid avaldusi, et tõendada konkurentsiõiguse rikkumise olemasolu. Teiseks ei saa selliseid avaldusi pidada selliseks, millel puudub tõenduslik väärtus, kuna avalduse tegija huvide vastast avaldust tuleb üldjuhul pidada eriti usaldusväärseks tõendiks (eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 166). Kolmandaks, kuigi enamasti tuleb ebaseadusliku kartellikokkuleppe peamiste osaliste vabatahtlikesse tunnistustesse suhtuda teatud umbusaldusega, arvestades võimalust, et osalised püüavad vähendada oma osa rikkumises ja suurendada teiste osa, ei vasta Polimeri argument siiski koostööteatises ettenähtud menetlusele omasele loogikale. Koostööteatise alusel trahvi vähendamise taotlemine iseenesest ei innusta süüks pandud kartellikokkuleppe teiste osaliste kohta moonutatud tõendite esitamist. Igasugune katse komisjoni eksitada võib seada kahtluse alla taotleja puhtsüdamlikkuse ja koostöö täielikkuse ning seetõttu seada ohtu võimaluse, et talle koostööteatist täielikult kohaldatakse (Üldkohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4441, punkt 70). Eelkõige tuleb tõdeda, et kui isik tunnistab konkurentsieeskirjade rikkumist ja möönab seega sääraste faktiliste asjaolude olemasolu, mis ületavad neid faktilisi asjaolusid, mille olemasolu võidi järeldada otseselt vastavatest dokumentidest, tähendab see a priori, kui puuduvad konkreetsed vastupidist tõendavad asjaolud, et see isik otsustas rääkida tõtt (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 212).
59 Mis puudutab asjaolu, et mõned kõnealused ettevõtjad olid „sunnitud” avaldust tegema, siis viitab Polimeri tegelikult hea halduse põhimõtte rikkumisele. Selles osas tuleb meeles pidada, et ühenduse õiguskorra kohaselt haldusmenetluses antud tagatiste hulgas on ka hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (vt Üldkohtu 24. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑44/90: La Cinq vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1, punkt 86, ja 18. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑410/03: Hoechst vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑881, punkt 129). Hea halduse põhimõtte rikkumine võib aga kaasa tuua asjaomase otsuse tühistamise, kui on tõendatud, et ilma selle rikkumiseta oleks otsusel olnud erinev sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 91; vt samuti eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus Volkswagen vs. komisjon, punkt 283). Antud juhul Polimeri seda tõendanud ei ole. Igal juhul, isegi kui Üldkohus jätab Polimeri viidatud ettevõtjate avaldused hea halduse põhimõtte väidetava rikkumise tõttu arvesse võtmata, ei mõjuta see teisi vaidlustatud otsuses sisalduvaid tõendeid. Miski ei võimalda seega järeldada, et komisjon oleks seda silmas pidades tuvastanud, et konkurentsieeskirjade rikkumist ei toimunud.
60 Neil põhjustel tuleb Polimeri esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Teine väide, et teine vastuväiteteatis esitati põhjendamatult
a) Poolte argumendid
61 Polimeri rõhutab, et huvitatud isikutele täiendavate vastuväidete esitamine on vajalik vaid juhul, kui kontrolli tulemusel peab komisjon ettevõtjatele süüks panema uusi tegusid või märgatavalt muutma tuvastatud rikkumiste tõendeid.
62 Antud juhul põhjendas komisjon uue vastuväiteteatise esitamist mitme tõendiga, mida ta avastas täiendavate uurimiste käigus, mis leidsid aset pärast huvitatud isikutelt esimese vastuväiteteatise peale märkuste saamist. Samas piirdus komisjon uute avalduste võtmisega samadelt äriühingutelt ja sageli samadelt isikutelt seoses sündmustega, mille kohta oli juba hulgaliselt avaldusi tehtud.
63 Ainus tõeliselt uus asjaolu oli Michelini menetlusse astumise taotlus 3. novembril 2005, mida täpsustati 13. jaanuaril 2006 esitatud märkustega, ja viidatud perioodil hankijatele tasutud hindu puudutavate andmete edastamine. Komisjon Michelini edastatud andmeid aga ei kasutanud.
64 Uut vastuväiteteatist ei õigusta seega ükski uus asjaolu ja kohtupraktikat arvestades ei tundu see olevat õiguspärane. Lisaks tõi see kaasa menetluse olulise hilinemise ja suurendas ettevõtjate pingutusi enda kaitsemisel.
65 Peale selle moonutati vastuväiteteatise funktsiooni, kuna seda kasutati ettevõtjate argumentidele vastamiseks. Lisaks kasutas komisjon Syndiali ja Polimeri vastuseid oma seisukohtade täpsustamise vahendina, kuna kõik asjaolud, mis võinuks seda kõigutada, jäeti teadlikult kõrvale. Polimeri märgib selles osas, et hinnamuutuste täpsest kvantitatiivsest analüüsist kaovad kõik kvantitatiivsed suhtelised viited kogu kaubaturu ja väidetavalt kartelli poolt kontrollitava turu vahel ning sisuline tuvastamine, et looduslik kautšuk ja sünteetiline kautšuk on omavahel asendatavad.
66 Lõpuks toob vaidlustatud otsus võrreldes teise vastuväiteteatisega kaasa väga suure muutuse asjaomase kaubaturu kogulises mõõtmises. Selle turu suuruseks aastal 2001 hinnati teises vastuväiteteatises 820 miljonit eurot ja vaidlustatud otsuses 550 miljonit eurot (põhjendus 66). See 30% erinevus, mida ei ole millegagi põhjendatud, tekitab ettevõtjate olukorrale negatiivseid tagajärgi. See muudab eeldatava kartelli osaliste poolt kaetud turu ja nn tingimusteta turu vahelist suhet. Samuti muudab see ettevõtjate positsiooni turul ja seega igaühe neist eelduslikku suutlikkust mõjutada konkurentsi dünaamikat. Need asjaolud on uued ja Polimeri väidab, et tema kaitseõigusi on rikutud, kuna ta ei saanud selles osas oma argumente esitada.
67 Komisjon palub väide tagasi lükata. Ta leiab sisuliselt, et antud asjas teise vastuväiteteatise saatmine ei ole ebaseaduslik.
b) Üldkohtu hinnang
68 Vastuväiteteatis on menetluslik ja ettevalmistav dokument, mis kaitseõiguste tõhusa kasutamise tagamiseks piirab komisjoni algatatud haldusmenetluse eset, takistades seega komisjonil võtta menetlust lõpetavas otsuses aluseks muid vastuväiteid (vt eelkõige Euroopa Kohtu 18. juuni 1986. aasta määrus liidetud kohtuasjades 142/84 ja 156/84: British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon, EKL 1986, lk 1899, punktid 13 ja 14; vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I‑4951, punkt 63).
69 Lisaks ei või vastuväiteteatise esitamist komisjoni poolt mingil juhul lugeda tõendiks asjaomase ettevõtja süü eeldamise kohta. Vastasel juhul võiks selles valdkonnas iga menetluse algatamine kahjustada süütuse presumptsiooni põhimõtet (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punkt 99).
70 Neil asjaoludel ei ole antud asjas teise vastuväiteteatise esitamine iseenesest ebaseaduslik.
71 Niivõrd, kui Polimeri argumente võib mõista sellisena, mis viitavad tegelikult mõistliku tähtaja põhimõtte rikkumisele, tuleb meenutada, et selline rikkumine, eeldusel et see on tõendatud, võib olla tühistamise põhjus üksnes rikkumisi tuvastava otsuse puhul, kui on tõendatud, et kõnealuse põhimõtte rikkumine on kahjustanud asjaomaste ettevõtjate kaitseõigusi. Peale selle spetsiifilise juhtumi ei ole otsuse tegemise kohustuse täitmata jätmisel mõistliku aja jooksul mingit mõju haldusmenetluse õiguspärasusele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektronisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8725, punktid 42–44; vt samuti Üldkohtu 14. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑62/99: Sodima vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑655, punkt 94, ja 16. detsembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑5/00 ja T‑6/00: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektronisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5761, punkt 74).
72 Antud juhul tuleb Polimeri argumente igal juhul pidada üldiseks ja nendega ei saa tõendada kaitseõiguste tegelikku rikkumist, mida tuleb uurida iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel (vt selle kohta eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, punkt 59, ja eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 228).
73 Mis puudutab asjaolu, et teine vastuväiteteatis muutis esimest vastuväiteteatist, siis tuleb meenutada, et see menetluslik akt on oma laadilt esialgne ja seda võib muuta hinnangu käigus, mille komisjon teostab hiljem poolte vastustes sisalduvate märkuste ning teiste tuvastatud faktide põhjal. Tegelikult peab komisjon arvestama tervest haldusmenetlusest tulenevate asjaoludega, et loobuda põhjendamata etteheidetest või et muuta ja täiendada nii faktiliselt kui ka õiguslikult oma argumente nende etteheidete toetuseks, mille juurde ta jääb (vt eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, kui komisjon võib oma argumente vastuväiteteatise ja lõpliku otsuse vahel nii faktiliselt kui ka õiguslikult muuta, võib ta seda a fortiori teha ka kahe vastuväiteteatise vahel.
74 Lõpuks, mis puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsus toob teise vastuväiteteatisega kaasa väga suure muutuse asjaomase kaubaturu kogulises mõõtmises, siis Polimeri argumendid seda väidet ei toeta. Polimeri vaidlustab oma teise väitega hoopis seda, et komisjon saatis teise vastuväiteteatise. Polimeri vaidlustab asjaolu, et komisjon ei andnud talle võimalust end haldusmenetluses kaitsta. Seega ei ole Polimeri argumendid selles osas tulemuslikud.
75 Igal juhul tuleb meenutada, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on kaitseõigus ühenduse õiguse põhiprintsiip, mida tuleb isegi haldusmenetluses järgida (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-Laroche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 9, ja 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑176/99 P: Arbed vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10687, punkt 19; eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Nederlandse Federative Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, punkt 32). Kõnealune põhimõte nõuab eelkõige, et vastuväiteteatis, mille komisjon saadab ettevõtjale, kellele ta kavatseb määrata karistuse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, sisaldaks peamisi tema vastu kasutatavaid asjaolusid, nagu etteheidetavad faktid, nendele antav kvalifikatsioon ja tõendid, millele komisjon tugineb, selleks et ettevõtjal oleks võimalik tema suhtes toimuvas haldusmenetluses oma argumente tulemuslikult esitada (vt eespool viidatud kohtuotsus Arbed vs. komisjon, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 421).
76 Antud asjas piisab, kui tõdeda, et – nagu komisjon õigesti märgib – BR‑i ja ESBR‑i turu väärtuse vähenemist ei kasutatud vaidlustatud otsuses asjaomaseid ettevõtjaid süüstava tõendina. Seega ei ole Polimeri kaitseõigusi selles osas rikutud. Lisaks, nagu on meenutatud eespool punktis 73, on vastuväiteteatis oma olemuselt esialgne ja seda võib nii faktiliselt kui ka õiguslikult muuta. Seega aga ei takista Polimeril asjaomase turu väärtuse koguselist mõõtmist Üldkohtus vaidlustada käesoleva hagi neljanda ja kümnenda väite raames.
77 Seda arvestades tuleb Polimeri teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Kolmas väide, mis tugineb sisuliselt Polimeri kaitseõiguste rikkumisele
a) Poolte argumendid
78 Polimeri märgib, et komisjon jättis vaidlustatud otsusest välja Syndiali otsese süüdistamise, olgugi et seevastu esitas ta talle nii esimese kui ka teise vastuväiteteatise (vaidlustatud otsuse põhjendus 374).
79 Sellest tuleneb, et kuigi Polimeri ei tegutsenud 20. maist 1996 kuni 1. jaanuarini 2002 asjaomaste kaupade tootmises ja turustamises, kuna ta võttis BR‑i ja ESBR‑i puudutavad tegevused üle alles 1. jaanuaril 2002, paneb komisjon talle vastutuse peaaegu seitsme aasta pikkuse perioodi eest (20. maist 1996 kuni 28. novembrini 2002) (vaidlustatud otsuse põhjendus 373).
80 Neil asjaoludel ei olnud Polimeril võimalust reageerida tema vastutuse uuele õiguslikule käsitlusele. Vahet tuleb teha asjaolul, et vastutus pannakse solidaarselt äriühinguga, kes tegelikult rikkumise toime pani, ja asjaolul, et kogu vastutus väidetava kartellikokkuleppega kaetud perioodi eest pannakse viimati mainitule. Seega mõjutas Syndiali väljajätmine vaidlustatud otsuse adressaatide hulgast oluliselt Polimeri olukorda ja tema kaitsestrateegiat.
81 Komisjon palub väide tagasi lükata. Ta märgib, et vastupidi sellele, mida väidab Polimeri, pani ta temale kahes vastuväiteteatises vastutuse kogu kartellikokkuleppe perioodi eest. Asjaolu, et selle vastutuse võiks solidaarselt panna ka Syndialile, ei mõjuta Polimeri kaitsepositsiooni. Lisaks ei too Polimeri välja, mismoodi oleks Syndiali solidaarne vastutus toonud kaasa menetluse erineva lahenduse.
b) Üldkohtu hinnang
82 Tuleb märkida, et kolmanda väitega viitab Polimeri tegelikult kaitseõiguste rikkumisele, kuna komisjon ei andnud talle võimalust esitada oma märkusi seoses Syndiali väljajätmisega vaidlustatud otsuse adressaatide hulgast.
83 Igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on kaitseõigus ühenduse õiguse põhiprintsiip, mida tuleb isegi haldusmenetluses järgida. Kõnealune põhimõte nõuab eelkõige, et vastuväiteteatis, mille komisjon saadab ettevõtjale, kellele ta kavatseb määrata karistuse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, sisaldaks peamisi tema vastu kasutatavaid asjaolusid, nagu etteheidetavad faktid, nendele antav kvalifikatsioon ja tõendid, millele komisjon tugineb, selleks et ettevõtjal oleks võimalik tema suhtes toimuvas haldusmenetluses oma argumente tulemuslikult esitada (vt eespool punktides 74 ja 75 viidatud kohtupraktika).
84 Kolmas väide põhineb eeldusel, et vastuväiteteatistes pani komisjon vastutuse EniChem SpA‑le (nüüd Syndial) 20. maist 1996 kuni 1. jaanuarini 2002, samas kui vaidlustatud otsuses pani komisjon vastutuse Polimerile, sealhulgas mainitud perioodi eest, mil ta kõnealuste kaupade tootmise ja turustamisega ei tegelenud.
85 Kõigepealt toob vaidlustatud otsus välja, et arvestades EniChemSpA ja Polimeri vahel tegevuste üleminekut 1. jaanuaril 2002 ning asjaolu, et need kaks äriühingut kuuluvad samasse ettevõtjasse, tuleb Polimerit pidada vastutavaks rikkumise eest, mis kestis 20. maist 1996 kuni 28. novembrini 2002. Sellest tuleneb, et teine vastuväiteteatis pani sarnaselt vaidlustatud otsusega (põhjendused 365–373) vastutuse Polimerile kogu rikkumise perioodi eest, sealhulgas seega tegude eest, mille pani toime Eni Chem SpA enne 1. jaanuari 2002.
86 Seejärel täpsustab teine vastuväiteteatis, et kuna EniChem SpA omas 100% kontrollosalust Polimeri kapitalis 1. jaanuarist kuni 20. oktoobrini 2002, tuleb Syndiali pidada solidaarselt vastutavaks Polimeri rikkumise eest sel perioodil. Sellest tuleneb, et teine vastuväiteteatis paneb Syndialile vastutuse üksnes piiratud ajavahemiku eest, mil ta oli Polimeri emaettevõtja 1. jaanuarist kuni 20. oktoobrini 2002, mitte aga kogu rikkumise kestuse eest.
87 Seega on Polimeri eeldus ekslik.
88 Üksikasjalikumate argumentide puudumisel tuleb seega tagasi lükata etteheide, et selles osas rikuti Polimeri kaitseõigusi.
89 Mis puudutab Polimeri poolt kohtuistungil esitatud argumenti, et Syndiali väljajätmine vaidlustatud otsuse adressaatide hulgast võimaldas komisjonil „vältida” trahvi piirsummat, milleks on 10% käibest, ja eeldusel, et see argument on sõltumata selle hilinenult esitamisest vastuvõetav, siis tuleb märkida, et see kuulub 16. väite raames esitatud argumentide hulka. Seega tuleb allpool punktides 313–316 esitatud põhjendustel see argument tagasi lükata.
90 Seda arvestades tuleb Polimeri kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
B – Väited, mis puudutavad vaidlustatud otsuse sisu
1. Neljas väide, et asjaomase turu määratlus on väär
a) Poolte argumendid
91 Polimeri märgib, et vaidlustatud otsuses liitis komisjon BR‑i ja ESBR‑i käsitlevad juhtumid, olgugi et uurimise ajal olid need erinevad. Selle hüpoteetiliselt ühise sektori uurimine piirdus vaid tabeli esitamisega (vaidlustatud otsuse tabel nr 3), ilma ühegi selgitava kommentaarita. Polimeri rõhutab, et koondumismenetlustes on komisjon alati olnud tähelepanelik, et kahte erinevat turgu eristada. Polimeri toonitab, et antud juhul ei ole tingimused selliseks liitmiseks täidetud ei tehnilisest ja ärilisest ega ka konkurentsisüsteemi vaatenurgast.
92 Esiteks märgib Polimeri, et BR konkureerib loodusliku kautšukiga. Seda kasutatakse kerg- ja raskesõidukite rehvides peamiselt rehvi küljeosas. Esitades vastavasisulise analüüsi, väidab Polimeri, et BR‑i turg peaks sisaldama BR‑i turgu ja ühte osa loodusliku kautšuki turust. Seda arvestades ei olnud Polimeri turuosa aastatel 1996–2002 kordagi suurem kui 11,8%. Polimeri rõhutab, et vaidlustatud otsuse tabelis nr 1 ei esitanud komisjon ühtegi viidet turuosadele kogu BR‑i turul ja sellel osal turust, mida asjaomased ettevõtjad ei katnud. Need andmed, mida Polimeri peab vaieldavateks, toodi välja teises vastuväiteteatises. Seega ei esitatud vaidlustatud otsuses ühtegi viidet selle kohta, milline oli kartelli ja iga selles osaleja suutlikkus turgu mõjutada. Polimeri lisab, et komisjoni väljajätmiste eesmärk on välistada tema analüüsi vaidlustavad asjaolud, nagu näiteks turu katmise tase asjaomaste ettevõtjate poolt, mis oli palju väiksem, kui algselt teises vastuväiteteatises märgiti.
93 Teiseks rõhutab Polimeri, et ESBR on üldiselt kasutatav kautšuk, mida rakendatakse mitme kohas, olemata ühelgi neist juhtudest parim. Sektor, kus seda kõige rohkem kasutatakse on rehvi teekattega kokku puutuva välimise kihi tootmine. Seega ei ole olemas sektorit, kus ESBR oleks tehniliselt asendamatu. Esitades vastavad analüüsid, väidab Polimeri, et ESBR‑i turg peaks sisaldama ESBR‑i turgu ja ühte osa loodusliku kautšuki turust. Seda arvestades ei olnud Polimeri turuosa aastatel 1996–2002 kordagi suurem kui 13,8%. Vaidlustatud otsusest võeti välja ESBR‑i puudutavad turuosad ja viited kogu turule ning teiste tootjate müügi koguseline mõõtmine. Polimeri rõhutab, et mis puudutab teiste tootjate müüki, siis ta vaidlustas esialgu teises vastuväiteteatises sisaldunud andmed.
94 Kolmandaks, leides et BR‑i ja ESBR‑i turge ei oleks tohtinud liita, toonitab Polimeri, et komisjon muutis vaidlustatud otsuses kombineeritud turu väärtust radikaalselt. Polimeri märgib, et vaidlustatud otsuses tabelis nr 3 esitatud koguturu väärtus on kaugelt väiksem kui see, mis on esitatud teises vastuväites toodud tabelis, olgugi et asjaomaste ettevõtjate käibed on samad. See erinevus tuleneb BR‑i ja ESBR‑i müügist, mis pandi teiste tootjate arvele. Vaidlustatud otsuse lugemisel tundub, et väidetav kartell kontrollis 90% turust, samas kui teises vastuväiteteatises oli see kõigest 60%. Polimeri lisab, et kui möönda, et asjaomased ettevõtjad tegutsesid loodusliku kautšuki turul, mis on BR‑i ja ESBR‑iga konkureeriv turg, väheneb mõjuala oluliselt alla 50% taseme.
95 Neljandaks märgib Polimeri nõudluse osas, et rehvitootmises ei kasutata eranditult BR‑i ja ESBR‑i, nagu komisjon seda väidab, kuigi neid kasutatakse kõige rohkem (60–70%). Olulised erinevused BR‑i ja ESBR‑i kasutamises peale rehvitootmise toetavad asjaolu, et neid kahte toodet ei saa üheks turuks või sektoriks liita. Rehvide osas neelavad viis suurt tootjat selleks otstarbeks ettenähtud BR‑i ja ESBR‑i kogused. Samas ei hangi ükski neist suurtest klientidest oma kaupa ühe sünteetilise kautšuki tootja käest. Lisaks tunnistab ka komisjon ise, et mitu rehvitootjat toodavad ise sünteetilist kautšukit ja hangivad ka looduslikku kautšukit. Sellest järeldub, et rehvitootjate läbirääkimisvõim on võrreldes kautšukitootjate omaga väga suur ja et rehvitootjate loodud turu läbipaistvuse aste on läbirääkimiste hetkel kõrge. Need asjaolud muudavad kokkuleppe olemasolu tootjate vahel väheusutavaks. Peale selle tugineb suur osa lepingutest (40–60%) „hinnavalemil”, mis sisaldab viidet toorainete hinnale. See võtab konkurentidevahelistelt kvartaalsetelt hinnaläbirääkimistelt igasuguse tegeliku mõtte ja mõju.
96 Polimeri lisab, et komisjon tsiteerib oma kohtudokumentides Euroopa Kohtu 16. veebruari 2006. aasta määrust kohtuasjas C‑111/04 P: Adriatica di Navigazione vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ebatäielikult. Euroopa Kohus märkis selle määruse punktis 32, et „Üldkohus möönis, et asjaomase turu segane ja mittetäielik määratlus [võis] kaasa tuua vastutuse eksliku jagamise” [mitteametlik tõlge]. Antud juhul võimaldas turu määratlemine komisjonil ebaseaduslikuks kvalifitseerida täiesti neutraalse tegevuse. Konkreetsemalt puudub BR‑i käsitlev juhtum.
97 Komisjon palub väide tagasi lükata. Ta leiab eelkõige, et kõnealuse turu määratluse vaidlustamine ei ole kartelli olemasoluga seoses tulemuslik.
b) Üldkohtu hinnang
98 Komisjon täpsustab vaidlustatud otsuses, et algselt registreeriti kaks juhtumi numbrit. Esimene käsitles Bayeri trahvide eest kaitse saamise taotlust seoses BR‑iga. Teine käsitles samuti Bayeri trahvide eest kaitse saamise taotlust seoses ESBR‑iga. Uurimist teostati siiski ühiselt ja suurem osa menetlusakte (eelkõige kaks vastuväiteteatist) hõlmasid kahte sektorit. Pärast esimest vastuväiteteatist kasutati ühte juhtumi numbrit. Teises vastuväiteteatises ja vaidlustatud otsuses märgib komisjon, et kõnealused tegevused moodustavad ühe ja vältava rikkumise (vaidlustatud otsuse põhjendused 90 ja 91).
99 Polimeri esitab oma argumentidega tegelikult etteheite vaidlustatud otsuse vastu. Esiteks leiab ta, et komisjon ei oleks tohtinud kahte esialgset menetlust BR‑i ja ESBR‑i osas liita. Teiseks ei ole ta nõus komisjoni seisukohaga turu sektoriaalse määratluse kohta.
100 Polimeri esimese etteheite osas tuleb meenutada, et komisjonil on õigus objektiivsetel põhjustel menetlusi lahutada ja ka liita (vt Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑30/05: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika). Antud juhul ei võimalda miski tõdeda, et kahe esialgse menetluse liitmine ei olnud objektiivselt põhjendatud. Eelkõige ei ole vaieldav, et BR ja ESBR kuuluvad samasse tegevussektorisse, arvestades iseäranis nende kahe toote füüsilisi omadusi ja kasutust. Seejärel tuleneb vaidlustatud otsusest ja asjaomaste ettevõtjate avaldustest, et mõned õigusvastased kohtumised puudutasid samal ajal BR‑i ja ESBR‑i. Neil asjaoludel ei sea Polimeri argumendid komisjoni valikut selles osas kahtluse alla. Lisaks, isegi kui kõnealune rikkumine kataks tegelikult kahte erinevat rikkumist, siis asjaolu, et need rikkumised on tuvastatud mitmes või ühesainsas otsuses, ei oma tähtsust, kui konkreetsel juhul on selge, et kõnealused rikkumised ei ole aegunud (vt selle kohta eespool viidatud Üldkohtu otsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punkt 63, ja 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL II‑4949, punkt 158). Eelkõige ei luba miski järeldada, et komisjon pani menetluste liitmise tõttu ekslikult vastutuse rikkumise eest Polimerile. Lisaks võib EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod – nagu antud juhul – kuuluvad tervikplaani nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus sõltuvalt osalemisest rikkumises kui tervikus (eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 258).
101 Mis puudutab Polimeri teist etteheidet, siis piisab kui tõdeda, et kõnealuse turu määratluse vaidlustamine ei ole neljanda väite raames tulemuslik, kuna see ei tõenda iseenesest, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimused ei ole täidetud. Seega ei saa Polimeri sellest tuletada, et ta ei osalenud kartellikokkuleppes (vt selle kohta eespool punktis 96 viidatud kohtuotsus Adriatica di Navigazione vs. komisjon, punkt 30; vt samuti selle kohta Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punkt 172). Eelkõige ei võimalda miski järeldada, et komisjon pani kõnealuse turu määratluse tõttu ekslikult vastutuse rikkumise eest Polimerile. Selles osas tuleb rõhutada, et vaidlustatud otsus paneb selgelt vastutuse nii BR‑i kui ka ESBR‑i puhul Polimerile. Seega asjaolu, et komisjon tuvastas nende kahe toote puhul ühe rikkumise, ei tähenda, et Polimerile pandi süüks rikkumine, mille eest teda ei saa vastutavaks pidada. See aga ei takista Polimeril vaidlustada kõnealuse turu määratlust kümnenda väite raames, mis puudutab rikkumise raskuse hindamist.
102 Neid asjaolusid arvestades tuleb Polimeri neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Viies väide, mis tugineb hindade arengule asjaomasel perioodil
a) Poolte argumendid
103 Polimeri märgib, et komisjon esitas esimeses vastuväiteteatises analüüsi BR‑i ja ESBR‑i turul aset leidnud hinnaarengute kohta. Ometi võttis komisjon teises vastuväiteteatises ja seejärel vaidlustatud otsuses tagasi osa, mis puudutas rikkumise „majanduslikke tõendeid”. See tähendab kaudset möönmist, et väidetaval rikkumisel ei olnud mingit tegelikku mõju. Polimeri rõhutab, et kõnealune loobumine leidis aset pärast haldusmenetluses üksikasjaliku analüüsi esitamist Syndiali poolt, mis on hagiavaldusele lisatud. See analüüs kinnitab, et kohaldatud hinnad ei järginud kontrollimise ja ühtlustamise loogikat ning et väidetav hindade kooskõlastamine, kui see üldse ilmnes, oli tegelikult tootjate reaktsioon toorainete hinnale ja turu kasvule.
104 Selgitus, mille komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 275–280 Syndiali analüüsile vastates andis, ei ole veenev. Polimeri, esitades kõnealusel turul müügihindade arengu üksikasjaliku arvutuse, leiab, et hinnatasemete lahknevus ettevõtjate vahel oli liiga märkimisväärne, et pidada seda „kõrgeks korrelatsiooni tasemeks”. Polimeri märgib näiteks, et EniChem SpA hinnatõus oli 1992. aasta esimese kvartali ja 1995. aasta kolmanda kvartali vahel 30% suurem kui Shelli oma. Mis puudutab komisjoni kriitikat, mille kohaselt omistab analüüs meelevaldselt kõikidele toodetele identse esialgse hinna, siis täpsustab Polimeri, et see analüüs vastupidi kinnitab kõikumiste mõju iga tootja esialgsele hinnale, sõltumata esialgsest absoluutväärtusest. Polimeri möönab siiski, et tootjate puhul, kelle hinnamuutuste täielik seeria ei olnud kättesaadav (st Bayer, Dwory ja Kaučuk), määrati seeria lähtepunkt kindlaks seoses EniChem SpA hindade kumulatiivse kõikumisega võrdse kõikumisega. Siiski ei olnud ühelgi juhul tegemist tootjale tegeliku hinna määramisega ja iga muu valik oleks toonud kaasa sama tulemuse. Lõpuks rõhutab Polimeri, et ta ei ole kunagi väitnud, et butadieeni kulu on ainuke BR‑i ja ESBR‑i lõpphinna otsustav tegur, olgugi et sel on kõige suurem mõju.
105 Polimeri lisab – kusjuures see märkus kehtib ka kuuenda väite puhul –, et väidetava kartellikokkuleppe mõju tõendamata jätmine kujutab endast uurimise puudulikkust ja vähendab muu hulgas kogutud tõendite väärtust. Polimeri rõhutab samuti, et 15. märtsi 2000. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, nn tsemendi kohtuotsus (EKL 2000, lk II‑491, punkt 245) tuvastas Üldkohus, viidates 29. juuni 1995. aasta otsusele kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑1775) ja kohtuasjas T‑36/91: ICI vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑1847), et neis kohtuotsustes „dokumentaalsete tõendite vähesuse tõttu […] leidis Üldkohus, et komisjon oleks ICI‑le ja Solvayle ette heidetud kooskõlastatud tegevuse õiguslikult piisavalt tuvastamiseks pidanud alates [vastuväiteteatise] staadiumist koostama kõnealuse turu ning sel turul tegutsevate ettevõtjate suuruse ja käitumise kohta üldise ja süvendatud hinnangu”. [mitteametlik tõlge]
106 Komisjon palub väide tagasi lükata. Ta meenutab, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamiseks ei ole vaja arvesse võtta kokkuleppe tegelikku mõju, kui selle eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsi. Komisjon lisab – kusjuures see märkus kehtib ka kuuenda väite puhul –, et kartellikokkuleppe olemasolu tuleneb vaieldamatult mitmest täpsest ja omavahel kooskõlas olevast tõendist, mis on igakülgselt välja toodud vaidlustatud otsuses.
b) Üldkohtu hinnang
107 Kõigepealt tuleb märkida, et Polimeri seab oma argumentidega kahtluse alla komisjoni tuvastuse, et asjaomaste ettevõtjate vahel eksisteerib kartellikokkulepe. Polimeri leiab sisuliselt, et kohaldatud hinnad ei lähtunud kooskõlastusest, vaid tulenesid eelkõige toorainete hinnatõusust ja turu kasvust.
108 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel on kokkuleppe tegeliku mõju arvessevõtmine üleliigne, kui kokkuleppe eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsi (eespool punktis 50 viidatud Euroopa Kohtu kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 122 ja 123; 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 491, ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑829, punkt 84). Eeskätt konkurentsivastaste lepingute osas, mis avalduvad – nagu käesolevas asjas – konkureerivate ettevõtjate vaheliste kohtumiste käigus, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et EÜ artikli 81 lõiget 1 on rikutud siis, kui nende kohtumiste eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsitingimusi ning kohtumistel soovitakse kunstlikult turu toimimist korraldada (eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 508 ja 509; eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punkt 47, ja eespool viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 84). Niisugusel juhul piisab ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise tõendamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales kohtumistel, mille käigus konkurentsivastased kokkulepped sõlmiti. Kui osalemine sellistel kohtumistel on tõendatud, peab see ettevõtja esitama tõendeid, et ta osales neil kohtumistel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel teisel eesmärgil kui nemad (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punkt 155; eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 81, ja eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punkt 47).
109 Antud juhul nähtub vaidlustatud otsusest, et ettevõtjatevaheline kooskõlastamine ei tulene pelgast tegevuste paralleelsuse tuvastamisest turul, vaid tõenditest, mis kinnitavad, et kõnealused tegevused olid kooskõlastamise tagajärg. Neil asjaoludel ei sea Polimeri antud alternatiivne selgitus rakendatud hindade kohta kahtluse alla komisjoni tuvastust, et kõnealuste ettevõtjate vahel esineb kartellikokkulepe (vt selle kohta eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus PVC II, punktid 727 ja 728).
110 Seda arvestades tuleb Polimeri viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Kuues väide, mis tugineb peamiste klientide varustamisele
a) Poolte argumendid
111 Polimeri arvates on raske mõista Michelini sekkumise ulatust ja mõju. See ettevõtja isegi ei üritanud tõendada, et 1995. aastal märgatud hindade paralleelsust järgiti järgnevatel aastatel. Lisaks märgib Polimeri, et Michelin varustas end nelja BR‑i tootja ja kümne ESBR‑i tootja juures. Komisjonile haldusmenetluses esitatud analüüsist nähtub, et EniChem SpA tarned ei saanud olla osa jagamise või „kooskõlastuse” plaanist. See nähtub eelkõige mahtude erinevusest, mida igale rehvitootjale aastatel 1997–2003 määrati.
112 Komisjon palub see väide tagasi lükata. Ta meenutab, et kokkuleppe tegelikku mõju ei ole vaja arvesse võtta, kui selle kokkuleppe eesmärk on piirata konkurentsi.
b) Üldkohtu hinnang
113 Kõigepealt tuleb märkida, et Polimeri seab oma argumentidega kahtluse alla komisjoni tuvastuse, et asjaomaste ettevõtjate vahel esines kartellikokkulepe. Polimeri leiab sisuliselt, et peamiste klientide varustamine ei järginud kooskõlastust, nagu näitavad erinevused müüdud kogustes.
114 Ometi ei sea eespool punktides 107–109 viienda väite raames esitatud põhjendustega samadel põhjendustel Polimeri argumendid kahtluse alla komisjoni tuvastust, et asjaomaste ettevõtjate vahel esines kartellikokkulepe.
115 Seda arvestades tuleb Polimeri kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
4. Seitsmes väide, et rikkumine on Polimerile süüks pandud õigusvastaselt
a) Poolte argumendid
116 Polimeri rõhutab, et juhul kui tema osalemine kartellikokkuleppes leiab tuvastamist, millele ta küll vastu vaidleb, oleks komisjon pidanud eristama Syndiali ja tema enda vastutust vastavalt perioodidele, mil nad BR‑i ja ESBR‑i puudutavaid tegevusi haldasid (st 20. maist 1996 kuni 31. detsembrini 2001 Syndiali puhul ja 1. jaanuarist 2002 kuni 28. novembrini 2002 Polimeri puhul). Ta viitab selles osas kohtupraktikas kinnitatud põhimõttele, mille kohaselt vastutab konkurentsieeskirjade rikkumise eest tavaliselt füüsiline või juriidiline isik, kes juhtis ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli selle ettevõtte käitamise vastutus üle antud teisele isikule (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9693, punktid 77–82, ja otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 38). Komisjon möönis seda põhimõtet vaidlustatud otsuse põhjenduses 337. Polimeri toob samas esile, et järgmises põhjenduses otsustas komisjon panna talle rikkumise eest kogu vastutuse, kaasa arvatud perioodi eest, mil kõnealuses sektoris tegutses Syndial, ja vabastada Syndial vastutusest täielikult.
117 Komisjon põhjendab oma otsust vaidlustatud otsuse põhjendustes 367–369, tuginedes majandusliku järjepidevuse kriteeriumile ja eespool punktis 51 viidatud kohtuotsusele Aalborg Portland jt vs. komisjon. Selles kohtuasjas tuvastas Euroopa Kohus aga ka struktuuriliste seoste olemasolu loovutaja ja omandaja vahel, st 50% kontroll teise suhtes. Polimeri lisab, et mainitud juhtumis oli omandav äriühing Aalborg üksnes rikkumise jaoks ad hoc loodud ettevõte, mille eesmärk oli võtta üle emaettevõtja tegevused tsemendi valdkonnas. Antud juhul aga eksisteeris Polimeri äriühinguna alates aastast 1995 ja ajal, mil BR‑i ja ESBR‑i tootjad sõlmisid (komisjoni arvates) konkurentsivastaseid kokkuleppeid, tegeles tema täiesti õiguspäraselt polüetüleenidega (mitte elastomeeridega). „Sama majandusüksuse” kriteeriumi kaalutlemata kasutamine eesmärgiga kanda vastutus üle loovutavalt ettevõtjalt omandavale võib ekslikult viia karistuste isiklikkuse põhimõtte rikkumiseni (kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek eespool punktis 51 viidatud kohtuotsusele Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑133). Juhul kui komisjon soovib vastutust üle kanda, peab ta tuginema muudele teguritele. Antud juhul väidab komisjon esiteks, et 1. jaanuaril 2002 anti Polimerile üle Syndiali peamised tegevused ja isikkoosseis, teiseks, et tegevuste üleandmise hetkel Syndiali vastav käive vähenes ning et seega oli tõsine oht, et Syndialil ei ole enam trahvi maksmiseks piisavaid vahendeid, ja kolmandaks, et pärast üleandmist osales Polimeri Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumistel sama isiku kaudu, kes kuulus EniChem SpA koosseisu. Ometi ei ole esimene ja kolmas argument vastutuse ülekandmise põhjendamisel asjakohased. Polimeri märgib selle osas, et samad asjaolud esinevad ka Dow ja Shelli vahelistes suhetes ning need ei ole toonud kaasa Dow vastutust rikkumise eest, mille Shell pani toime enne tegevuse üleandmist. Mis puudutab aga komisjoni teist argumenti, siis see on õiguslikust vaatenurgast ebaoluline, v.a juhul, kui soovitakse tõendada äriühingu maksejõuetust, mis ei olnud aga nii Syndiali puhul, kes eksisteerib tänaseni. Lisaks on see argument seda vähem usutav, et komisjon pani antud juhul solidaarse vastutuse, vältimaks ohtu, et trahv jääb maksmata. Polimeri lisab, et asjaolu, et EniChem SpA kontrollis Polimerit kümne kuu jooksul pärast tegevuste üleandmist, oli kõigest ajutine lahendus enne, kui kontrolli hakkas teostama valdusettevõte.
118 Polimeri järeldab sellest, et antud juhul kohaldati majandusliku järjepidevuse kriteeriumi, rikkudes karistuse isiklikkuse põhimõtet, minnes vastuollu ühenduse kohtupraktikaga, esitamata piisavaid põhjendusi ja tehes seda diskrimineerivalt.
119 Komisjon palub see väide tagasi lükata. Ta leiab eelkõige, et kartellis süüdistatud loovutava äriühingu (EniChem SpA/Syndial) ja omandava äriühingu (Polimeri) vahel esines majanduslik järjepidevus.
b) Üldkohtu hinnang
120 Nagu on meenutatud eespool punktis 4, tagas Eni tegevuse asjaomaste kaupade osas esialgu EniChem Elastomeri, keda kaudselt kontrollis Eni oma tütarettevõtja EniChem SpA kaudu. 1. novembril 1997 ühines EniChem Elastomeri EniChem SpA-ga. Eni kontrollis EniChem SpA-st 99,97%. 1. jaanuaril 2002 kandis EniChem SpA oma strateegilise keemiaalase tegevuse (k.a kõnealuste kaupadega seonduv tegevus) üle oma 100-protsendilisele tütarettevõtjale Polimeri. Eni omab Polimerit otseselt ja täielikult alates 21. oktoobrist 2002. Alates 1. maist 2003 kannab EniChem SpA nime Syndial SpA (vaidlustatud otsuse põhjendused 26–32).
121 Vaidlustatud otsuses märgib komisjon, et EniChem SpA (nüüd Syndial) ja Polimeri vahel esinevad struktuurilised sidemed, kuna need äriühingud kuuluvad samasse ettevõtjasse. Konkreetsel juhul järeldab ta, et Syndiali toime pandud rikkumise eest tuleb vastutus panna Polimerile, olgugi et Syndial jätkuvalt eksisteerib (vaidlustatud otsuse põhjendused 338, 368 ja 369).
122 Komisjon lisab, et Polimeri vastutust toetab ka asjaolu, et EniChem SpA oli enne ja pärast kõnealuste tegevuste üleminekut ainus Polimeri aktsionär ja et nimetatud üleminek ei toonud kaasa ühtegi tegelikku makset. Seejärel vähenesid EniChem SpA kapital ja käive märkimisväärselt pärast seda üleminekut ja äriühingu tegevus oli piiratud. Lõpuks, see töötaja, kes osales rikkumises EniChemi SpA jaoks, jätkas nimetatud rikkumises osalemist Polimeri jaoks (vaidlustatud otsuse põhjendused 369–373).
123 Selles osas tuleb meenutada, et juhul kui majandustegevust teostav üksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada (vt selle kohta eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 145, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon, punkt 78; vt samuti Euroopa Kohtu 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑280/06: ETI jt, EKL 2007, lk I‑10893, punkt 39).
124 Siiski, juhul kui kaks üksust moodustavad ühe majandusüksuse, ei takista asjaolu, et rikkumise toimepannud üksus jätkuvalt eksisteerib, iseenesest karistamast üksust, kellele anti üle tema majandustegevus (vt selle kohta eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 355–358, ja Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punkt 132).
125 Eelkõige on selline karistamine lubatav juhul, kui üksuseid kontrollib sama isik ning nende tihedate majanduslike ja organisatsiooniliste seoste tõttu kohaldatakse nende suhtes sisuliselt samu ettevõtlusalaseid eeskirju (eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 49).
126 Antud asjas on selge, et rikkumise ajal omas EniChem SpA‑d ja Polimerit täielikult, otseselt või kaudselt sama äriühing, st Eni. Seda arvestades ei takista isikliku vastutuse põhimõte kõigepealt EniChem SpA poolt alustatud ja seejärel Polimeri poolt jätkatud rikkumise eest kogu karistuse määramist viimati nimetatule (vt selle kohta eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 51).
127 Teised Polimeri esitatud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.
128 Eelkõige, mis puudutab asjaolu, et eespool punktis 122 välja toodud komisjoni väited ei ole asjakohased, siis tuleb märkida, et komisjoni järeldus, mille kohaselt tuleb EniChem SpA (nüüd Syndial) tegude eest vastutus panna Polimerile, põhineb asjaolul, et kõnealune tegevuste üleandmine toimus kahe samasse ettevõtjasse kuuluva äriühingu vahel. Muud komisjoni esitatud väited, mis on välja toodud eespool punktis 122, üksnes toetavad komisjoni järeldust, nagu näitab määrsõna „samuti” kasutamine vaidlustatud otsuse põhjenduses 369. Seega, isegi kui komisjoni väited on asjakohatud, ei sea see tõdemus selles osas kahtluse alla vaidlustatud otsuse seaduslikkust.
129 Igal juhul on asjakohased komisjoni esitatud asjaolud, mis Polimeri faktilisest küljest vaidlustanud ei ole. Need ilmestavad tõsiasja, et sellele ettevõtjale, kes õiguslikult jätkab eksisteerimist, kuid kes majandustegevust enam ei teosta, määratud karistuselt võib kaduda hoiatav mõju ja et juhul, kui ei oleks ette nähtud ühtegi võimalust määrata karistust muule üksusele kui see, kes rikkumise toime pani, võiksid ettevõtjad hoida kõrvale karistustest ainuüksi asjaolu abil, et nende identiteeti muudetakse restruktureerimise, loovutamise või teiste õiguslike või organisatsiooniliste muudatuste teel (vt selle kohta eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ETI jt, punktid 40 ja 41).
130 Lõpuks, niivõrd kui Polimeri viitab oma argumentidega vaidlustatud otsuse põhjenduste puudumisele, piisab kui tõdeda, et komisjon nimetas eespool punktides 120–122 mainitud põhjendustes selgelt hindamisalused, mis võimaldasid tal antud asjas vastutuse Polimerile panna.
131 Seda arvestades tuleb Polimeri seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
5. Kaheksas väide, et kartellikokkuleppe olemasolu on tuvastatud alusetult
a) Poolte argumendid
Esialgsed märkused
132 Polimeri kaheksas väide koosneb vormiliselt kahest osast. Esimese osa raames vaidlustab Polimeri komisjoni kasutatud tõendite allikad. Teise osa raames vaidlustab Polimeri vaidlustatud otsuse osa pealkirjaga „Kartellikokkuleppe üldine tutvustus”.
133 Mis puudutab vaidlustatud otsuse osa pealkirjaga „Kartelli kohtumised”, siis viitab Polimeri kolmele lisale, mille ta on hagiavaldusele kaasa pannud ja mida ta vastupidi komisjonile peab vastuvõetavaks. Komisjoni dokumentides viidatud kohtupraktikast võib järeldada, et lisa võimalikku vastuvõetamatust tuleb hinnata seoses selle väite, mille juurde lisa kuulub, väljenduse ja kohase sõnastusega hagiavalduses. Üldist viidet ühele või mitmele lisale tuleb pidada vastuvõetamatuks, kui õiguslik alus (väide), millega lisas esitatud asjaolud seonduvad, ei ole hagiavalduses kohaselt sõnastatud. Antud juhul meenutas Polimeri esiteks konkreetselt hagiavalduse erinevate lisade sisu ja teiseks nimetas ühte nende hulgast hagiavalduses täpsemalt. Sellele lisandub asjaolu, et lisade enda tekst viitab mitu korda hagiavalduse teatud osadele ja teistele lisadele ning et prantsuskeelne tõlge esitati samaaegselt. Kõnealuste lisade ülesanne oli seega puhtalt hagiavalduses esitatud väite tõendamine.
Kaheksanda väite esimene osa, mis puudutab tõendite allikaid
134 Esiteks, mis puudutab nende ettevõtjate avaldusi, kes taotlesid kaitset trahvide eest või trahvide vähendamist, siis märgib Polimeri, et komisjoni kirjeldatud faktiline raamistik erineb mitmel juhul töötajate avaldustes esitatust. Viidates kõnealustele töötajatele, märgib Polimeri, et lahknevusi esineb mitte ainult erinevate äriühingute vahel, vaid ka sama äriühingu piires. Polimeri lisab, et tema poolt välja toodud vastuolusid esineb hagiavalduses mitmes kohas. Komisjoni vastav etteheide, et Polimeri argumendid ei sisalda viiteid ega tõendeid, on puhtalt vormiline.
135 Teiseks, mis puudutab N‑i (Dow) käsikirjalisi märkmeid, mis leiti kontrollimise käigus, siis need on ainus tõeline dokumentaalne alus, mida komisjon oma süüdistuse toetuseks võib esitada.
136 Polimeri märgib eelkõige, et sel alusel on vaidlustatud otsuse põhjenduses 202 seoses Frankfurdis (Saksamaa) 16. novembril 1999 konkurentide vahel toimunud õigusvastase kohtumisega välja toodud: „Pärast 16. novembri 1999. aasta kohtumist ja õhtusööki kohtusid [P, F, N, V, L, L ja T] Meridieni hotelli baaris Casablanca”. Uurimistoimikust nähtub aga, et mainitud ajal ei olnud P enam Frankfurdis. Polimeri lisab koopia uurimistoimiku dokumentidest. Lisaks esitab Polimeri tõendid, mis kinnitavad, et L (EniChem) oli juba sõitnud Milanosse (Itaalia). Samuti on tal kahtlusi seoses F‑i kohalolekuga, võttes arvesse hotellis 16. novembril 1999 krediitkaardiga maksmist. Polimeri lisab, et üks kostja vastusele lisatud tõenditest (st P hotelliarve) tuleks süüstavate tõendite hulgast välja jätta. Olgugi et see dokument sisaldub uurimistoimikus, ei kasutatud seda tõendina ei vastuväiteteatises ega vaidlustatud otsuses. Seega ei saanud Polimeri selle kohta märkusi esitada. See kehtib samuti asjaolu kohta, et komisjon muutis oma kohtudokumentides mitteametliku kohtumise ajaks 15. novembri 1999. Komisjon ei selgita muu hulgas, kuidas sai mitteametlik kohtumine toimuda 15. novembri 1999. aasta õhtul, kui N‑i käsikirjaliste märkmete esimene osa algab ametliku kohtumisega (mis toimus 16. novembril 1999). Vaidlustatud otsus ei ole seega piisavalt tõendatud ning ka põhjendatud. Komisjoni uus versioon toimunust, mille ta esitas kostja vastuses, tuleks seega vastuvõetamatuks tunnistada. Polimeri rõhutab lisaks vastupidi komisjoni väidetule, et ta on sellel kohtumisel osalemist kogu aeg eitanud.
137 Lõpuks, kahed teised N‑i käsikirjalised märkmed, mida algselt kasutati kartellikokkuleppe tõendina [21. veebruaril 1996 Düsseldorfis ja 30. novembril ning 1. detsembril 1998 Brüsselis (Belgia) toimunud kohtumiste puhul], on kaotanud oma tõendi staatuse. Polimeri järeldab, et viiest N‑i käsikirjalistest märkmetest vähemalt kolm ei ole seotud õigusvastaste kohtumistega. Üldkohus peaks seega ulatuslikult ja tähelepanelikult uurima N‑i käsikirjaliste märkmete sisu ja tõlgendust ning vajadusel viima läbi nende täiendava kontrollimise, eelkõige selleks, et kuidas ja mis vormis need märkmed komisjoni käsutusse jõudsid.
138 Polimeri lisab, et vastupidi komisjoni väidetele tema kohtudokumentides mainis Polimeri mitu korda hagiavalduses asjaolusid, mis tekitasid kahtlusi seoses N‑i käsikirjaliste märkmete tõendusliku väärtusega, ning seda mitte üksnes 16. novembri 1999. aasta kohtumise osas. Peale selle rõhutab ta, et kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui kohtul on kahtlus, pöörata see kahtlus rikkumist tõendava otsuse adressaadi kasuks (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 177).
139 Kolmandaks väidab Polimeri repliigis seoses BR‑i ja ESBR‑iga, et väidetavate kartelli kohtumiste kohta ei ole tõendeid esitatud. Polimeri esitab selles osas kommentaari iga asjaomase kohtumise kohta (perioodil 1996–2002). Ta märgib samuti, et nende faktiliste asjaolude kirjeldus on hagiavalduses juba välja toodud.
Kaheksanda väite teine osa, mis puudutab kartellikokkuleppe üldist tutvustust
140 Kõigepealt märgib Polimeri, et vaidlustatud otsuse osa pealkirjaga „Kartellikokkuleppe üldine tutvustus” on segu avaldustest, milles esineb vähe tõeliselt asjakohaseid aspekte. Polimeri rõhutab, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 112 toodud W (Bayer) kinnitus, et L (EniChem) ja W palusid N‑il (Dow) mitteametlike arutelude kohta rohkem märkmeid mitte teha, ei ole usutav. Eelkõige leiab Polimeri, et L lükkas selle väite ümber ning N seda ei kinnita. Lisaks puudutab W avaldus N‑i käsikirjalisi märkmeid, mis on seotud 21. veebruari 1996. aasta kohtumisega. Seega ei lange kokku väidetav hetk, mil N‑il paluti rohkem märkmeid mitte teha, hetkega, mil ta tegelikult sellest palvest teada sai. Polimeri lisab, et süüdistus, mille alust komisjon soovib kinnitada, tuleneb ainult sellest avaldusest.
141 Sisu osas eristab Polimeri hinnakokkuleppeid, turu jagamise kokkuleppeid, tundliku äriteabe vahetamist, kokkulepete järgimist ja üldist faktilist raamistikku, mida N kirjeldab.
– Hinnakokkulepped
142 BR‑i osas rõhutab Polimeri, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 105 ja 106 välja toodud W (Bayer) avaldused on ebamäärased ja igal juhul mitteusutavad. Ta ei ole selles osas nõus komisjoni viitega, mille ta esitab oma kohtudokumentides, teistele vaidlustatud otsuse põhjendustele ja tugineb nende põhjenduste osas mitmele hagiavalduse või selle lisade punktile. Polimeri märgib samuti, et mõned komisjoni viidatud põhjendused ei puuduta BR‑i.
143 Väide, et D (EniChem) nõudis Bayerilt ähvarduste saatel hindade avaldamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 103) ei ole usutav asjaolu, kui pidada silmas, et Bayer oli turu kõige suurem ettevõtja. Pealegi lükkas Bayer omaenda töötaja avaldused ümber. Komisjon ei saa seega seda faktilist asjaolu ümber lükata pelga arvamusega, mida ta kohtudokumentides esitab. Polimeri märgib samuti, et vaidlustatud otsuse selles osas ei ole ühtegi muud konkreetset viidet, mis puudutaks BR‑i käsitlevaid väidetavaid hinnakokkuleppeid. Lisaks ei ole olemas ühtegi kirjalikku dokumenti BR‑i puudutavate väidetavate õigusvastaste arutelude kohta. Lõpuks rõhutab Polimeri, et esimeses vastuväiteteatises toodud hinnamuutuste analüüs näitab selgelt koos kõikide tootjate poolt esitatud teabega, et hinnad ei muutunud sünkroonis, hinnamuutused tulenesid teatud ajalise nihkega toorainete maksumuse kasvust või vähenemisest ja et nende vahel olid erinevate toodete hinnad alati väga erinevad.
144 ESBR‑i osas kinnitab Bayer, et D (EniChem) ja de J (Shell) olid kokkulepetes kõige aktiivsemad pooled (vaidlustatud otsuse põhjendus 111). Ometi on need kaks isikut kogu aeg konkurentsivastastes kokkulepetes osalemist eitanud. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 119 esitatud avaldus, millele komisjon kohtudokumentides tugineb, ei ole asjakohane, kuna selle on teinud V (Shell) isiklikult. See ei sea de J‑i avaldust kahtluse alla. Komisjon tugineb üksnes koostööd tegevate ettevõtjate ja Shelli avaldustele, esitamata muid tõendeid või asjaolusid. Mis puudutab Shelli, siis tema tunnistas esimeses vastuväiteteatises tingimusteta oma osalust hinnakokkulepetes, olgugi et de J lükkas selle väite kategooriliselt tagasi. Polimeri väidab siiski, et Shelli hilisematel ülestunnistustel on tõenduslik väärtus vaid seoses äriühinguga, kes on selle autor, arvestades et need on antud pärast esimest süüdistusakti ja neid ei toeta muud asjakohased dokumendid. Polimeri ei ole selles osas nõus komisjoni kohtudokumentides esitatud viidetega vaidlustatud otsuse teistele põhjendustele. Ta tugineb nende põhjenduste osas mitmele hagiavalduse või selle lisade punktile.
145 Lisaks ei ole vaidlustatud otsuse põhjendustes 110 ja 114 välja toodud Bayeri seisukoht kooskõlas mõnede tema töötajate avaldustega, nagu näiteks O ja Ü omadega. Polimeri viitab selles osas uurimistoimiku teatud dokumentidele. O osas märgib Polimeri, et vastupidi sellele, mida komisjon kohtudokumentides märgib, osales ta 2. ja 3. septembril 1996 Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumisel, mida on mainitud „kartelli kohtumiste” hulgas. Pealegi ei ole usutav, et Bayeri vastutavad isikud oleksid sõlminud kokkuleppe nii, et O, kes on selle äriühingu turunduse eest vastutav isik, ei oleks sellest teadlik olnud. Hiljem läbi viidud kordusuurimine ei olnud vajalik, sest see põhines faktiliste asjaolude uuel versioonil, mis tulenes vestlustest W‑ga, kes aga kunagi Bayeri ESBR‑i puudutava tegevuse eest vastutanud ei ole. Polimeri rõhutab selles osas, et komisjon esitas kõige koostööaltimate isikute avaldused. Ei ole ühtegi tõendit, et asjaomased ettevõtjad oleksid sõlminud hinnatõusu kokkuleppe või et nad oleksid loonud ja ellu viinud ühise mehhanismi, mis võimaldab ESBR‑i hindu süstemaatiliselt kooskõlastada. Polimeri meenutab selles osas N‑i käsikirjaliste märkmete kohta esitatud kriitikat. Lõpuks, ESBR‑i hinnamuutuste analüüsist nähtusid samad tulemused nagu BR‑i omast, mida uuriti eespool.
146 Polimeri märgib samuti, et kõnealuse kokkuleppe mõju puudumine on oluline vastupidi sellele, mida komisjon oma kohtudokumentides väidab. Tegemist on Polimeri ainsa väitega, millega tõendada avalduste sisu alusetust, mida ei kinnita muud tõendid.
– Turu jagamise kokkulepped
147 Kõigepealt väidab Polimeri, et vaidlustatud otsusest ei nähtu selgelt, kas väidetavad turu jagamise kokkulepped puudutavad üksnes ESBR‑i või ka BR‑i. Polimeri juhib selles osas tähelepanu vastuolule vaidlustatud otsuse põhjenduste 124 ja 301 vahel.
148 BR‑i osas rõhutab Polimeri, et ainult üks avaldustest, mis on turu jagamise kokkuleppeid käsitlevas osas välja toodud (st W avaldus Bayeri juures), puudutab konkreetselt seda toodet (vaidlustatud otsuse põhjendus 129). Samas avaldab Polimeri vaidlustatud otsuse põhjendusi 56 ja 57 arvestades kahtlust tootjate võime üle jagada omavahel sellise suurusega kliente (antud juhul rehvitootjad), nagu märgib komisjon. Lisaks, nagu tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 125, ei olnud tehniliste iseärasuste tõttu kõik tootjad iga kliendiga samalaadsed. Ükski dokument ei tõenda väidetavaid turu jagamise kokkuleppeid. Polimeri märgib muu hulgas, et EniChem SpA tarned rehvitootjatele, millele komisjon viitab (60–65% BR‑i tootmisest EniChem SpA poolt), olid pidevas kõikumises. See on vastuolus mõttega säilitada status quo igal juhul Polimeri osas. Lisaks turustas EniChem SpA ülejäänud BR‑i toodangu (st 35–40%) peale rehvitootjate muudele klientidele, kes ei ole ühised kliendid. Polimeri rõhutab, et ta ei väida vastupidi sellele, mida komisjon oma kohtudokumentides märgib, et tal puudus konkurentsivastaste kokkulepete sõlmimiseks ärihuvi.
149 Mis puudutab V (Shell) avaldust, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 127 ja mille kohaselt kohustas L (EniChem) teda eemale hoidma Ühendkuningriigi vaibaturust, siis see ei ole usutav. Polimeri juhib selles osas tähelepanu Shelli avalduste muutumisele, asjaolule, et L eitab kategooriliselt sellise sisuga vestluses osalemist ja asjaolule, et BR ei ole vaibaturuga seotud.
150 ESBR‑i osas märgib Polimeri, et 1999. aastal (järelikult ei viita miski varasematele aastatele) tööle asunud P (Bayer) avaldusest, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 124, nähtub, et ta eitab kokkulepete olemasolu, millega oleks külmutatud mahud või turuosad ja kinnitab, et agressiivsest konkureerimisest hoidumise otsused jäeti ettevõtjate juhatuse teha. See tunnistus on kõike muud kui tõend kokkuleppe olemasolu kohta. Seda kinnitab asjaolu, et ESBR‑i kogused, mida EniChem SpA oma peamistele klientidele müüs, muutusid järjepidevalt. Komisjoni argument, et Polimeri seisukoht põhineb P avalduse ekslikus tõlkes itaalia keelde, tuleb tunnistada vastuvõetamatuks. Komisjonil oli lisaks võimalus see tõlkeviga parandada, et anda Polimerile võimalus oma kaitseõigusi teostada. Igal juhul on kõnealune avaldus ka algkeeles (saksa keel) segane. Polimeri ei ole nõus samuti komisjoni viidetega, mille ta esitab oma kohtudokumentides, muudele vaidlustatud otsuse põhjendustele, mis peaksid tõendama kartellikokkuleppe olemasolu ESBR‑i osas enne aastat 1999.
151 Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 125 välja toodud Dow väidet, et „nad lubasid EniChem [SpA‑le] mitte rünnata tema positsiooni seoses Michelini või Bridgestone’iga”, siis see ei viita konkreetsele perioodile ning on seega vastuolus EniChem SpA poolt tarnitud koguste muutusega tervel kõnealusel perioodil. Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 126 esitatud Bayeri avaldust, mille kohaselt süüdistasid Dow ja EniChem teatud kohtumistel teineteist klientide varguses, siis see näitab kõige paremini turul valitsenud konkurentsi kõrget taset, vähemalt EniChemi ja Dow vahel.
– Tundliku äriteabe vahetamine
152 BR‑i osas viitab Polimeri vaidlustatud otsuse põhjendustele 120, 128 ja 132 ning väidab sisuliselt, et neis sisalduvad avaldused ei ole usutavad (vaidlustatud otsuse põhjendus 132) või neid ei toeta tõendid (vaidlustatud otsuse põhjendused 120 ja 128). Peale selle viitab vaidlustatud otsuse põhjendus 128 teabele, mis on osaliselt avalik ja mida komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 329 möönab. Ta tunnistab seega kaudselt ka seda, et teabe vahetamist puudutaval etteheitel ei ole alust.
153 ESBR‑i osas ei sisalda vaidlustatud otsuse põhjendused 131–133 ühtegi konkreetset süüdistust. Polimeri viitab seega BR‑i osas avaldatule.
154 Polimeri lisab, et vastupidi komisjoni väidetule vaidlustas ta hagiavalduses dokumendid, mis käsitlevad 20. mai 1996. aasta Milano ja 15. ning 16. novembri 1999. aasta Frankfurdi kohtumisi. Lisaks on Polimeri arvates kogu kõnealune teave peaaegu eranditult avalik.
– Kokkulepete järgimine
155 Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 136 kahepoolsetele telefonivestlustele, mida konkurendid pidasid kohtumiste vahel. Polimeri leiab, et vaidlustatud otsuse osa, mis kirjeldab kartelli kokkulepete järgimise väidetavat mehhanismi, sisaldab sündmuste äärmiselt katkendlikku kirjeldust. Seega ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks kõikide süüdistatud ettevõtjate ühist soovi kehtestada nende vahel väidetavate kokkulepete kontrollimehhanism. Polimeri meenutab samuti kohtupraktikat, mille kohaselt on vaja, et oleks tõendatud asjaolu, et kõnealune ettevõtja teadis teiste osalejate rikkuvast tegevusest või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja et ta oli valmis võtma riski (eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon). Selle tuvastuse aluseks peab olema mitte süü eeldamine, vaid otsesed dokumentaalsed tõendid (eespool punktis 105 viidatud tsemendi kohtuotsus).
156 BR‑i osas viitab Polimeri vaidlustatud otsuse põhjendustele 137, 138, 143 ja 144 ning leiab sisuliselt, et neis esitatud avaldused ei ole üksikasjalikud (periood, kaup, kliendid) ja seega on neil madal tõenduslik väärtus. Konkreetsemalt, mis puudutab F‑i (Dow) avaldust, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 143, siis märgib Polimeri, et toimikus sisalduv Dow teine avaldus toob sama perioodi osas esile Dow ja EniChemi vaidluse seoses ärisaladuse rikkumisega Karbochemi poolt (Dow’le kuuluv ettevõtja). See vaidlus, mis lahendati ülekandega, eeldas korduvaid kontakte nende kahe ettevõtja vahel. Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 144 välja toodud W (Dow) avaldust, siis selle kuulumine väidete hulka, mis käsitlevad Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumisi ja eelkõige 2001. aasta novembri kohtumist, on ootamatu.
157 ESBR‑i osas viitab Polimeri F‑i (Bayer) avaldusele, mille kohaselt võttis L (EniChem) temaga ligikaudu kaks korda ühendust pärast esimest kohtumist 1999. aasta veebruaris (vaidlustatud otsuse põhjendus 140). Polimeri väidab, et need kontaktid olid seotud EniChemi ja Bayeri vahelise tarnelepinguga, mis puudutas konkreetset toodet, mis kitsas tähenduses ei kuulu ESBR‑i kategooriasse. Polimeri esitab selles osas dokumendi, mis tõendab kõnealuse toote müüki Bayerile aastal 1999 ja viitab uurimistoimikus sisalduvale avaldusele. Bayeri avaldused võeti nende kontekstist välja ja tsiteeriti ebaõiglaselt väljavõtete kaupa. Peale selle ei vastutanud F otseselt ESBR‑iga seotud tegevuse eest. F kinnitas muu hulgas, et kõnealused vestlused ei saanud sisaldada hinnakokkuleppeid.
– N‑i kirjeldatud üldine faktiline raamistik
158 Polimeri juhib Üldkohtu tähelepanu N‑i (Dow) avaldusele, mis tehti 13. detsembri 2005. aasta ülekuulamisel, mida ei ole vaidlustatud otsuses välja toodud. See avaldus, mida ta tsiteerib terves ulatuses, on iseäranis oluline. Sellest nähtub, et Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumiste raames aset leidnud kontaktid olid kõigest vältimatud ja loomulikud hetked sektori ettevõtjate vahel, kes arutasid erinevaid küsimusi, mis suures osas põhinesid avalikul teabel, omamata mingit soovi seda salastada. On võimalik, et selles kontekstis tekkisid juhuslikud olukorrad, mida võib käsitleda „piiripealsetena”. Sellise olukorra ja kartellikokkuleppe vahel on aga suur erinevus, mida komisjon ei ole selles osas tõendeid esitades arvestanud. Polimeri lisab, et komisjon eirab tahtlikult olulist erinevust avaliku teabe vahetamise ja konkreetse toote hinna kohta kartellikokkuleppe sõlmimise vahel. Polimeri rõhutab samuti, et N‑i avaldus kinnitab, et ühine arusaam esines mitte üksnes toorainete hinna muutumise osas, vaid ka äriühingute lõppeesmärgi osas.
159 Komisjon palub see väide tagasi lükata. Kõigepealt märgib ta, et hagiavalduse lisades A 23 ja A 25 esitab Polimeri mitu etteheidet ja argumenti, mis hagiavalduse tekstis ei sisaldu. Nii toimides läheb Polimeri vastuollu Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 esimese lõiguga ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punktiga c. Ülejäänud osas leiab komisjon sisuliselt, et ta ei eksinud, kui tuvastas Polimeri osas rikkumise olemasolu.
b) Üldkohtu hinnang
160 Kõigepealt tuleb meeles pidada, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamisel peab komisjon osutama enda tuvastatud rikkumise tõenditele ja tegema kindlaks sobivad tõendid, et tõendada õiguslikult piisavalt rikkumise moodustavate asjaolude olemasolu. Seega peab komisjon esitama piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toime pandud (vt eespool punktis 50 viidatud kohtupraktika). Tuleb meeles pidada ka, et EÜ artikli 81 lõike 1 mõttes piisab kokkuleppe olemasoluks sellest, kui asjaomased ettevõtjad on väljendanud oma ühist tahet käituda turul konkreetsel viisil (Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 112, ja 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 86; Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 256). Kohtu kahtluse korral tuleb otsustada ettevõtja kasuks, kes on rikkumise tuvastamise otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi (Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 215).
Kaheksanda väite raames Polimeri poolt esitatud teatud argumentide vastuvõetavus
161 Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 21 ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb igas hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid järjekindlalt ja arusaadavalt nähtuma hagiavaldusest endast. Kuigi teatavate punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada selliste sisuliste õiguslike argumentide puudumist, mis eespool mainitud sätete kohaselt peavad olema märgitud hagiavalduses endas (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑52/90: komisjon vs. Taani, EKL 1992, lk I‑2187, punkt 17, ja Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3601, punkt 94). Pealegi ei ole Üldkohtu ülesanne lisadest otsida ja kindlaks teha need väited ja argumendid, mida võib lugeda hagi aluseks olevateks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (Üldkohtu 7. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑84/96: Cipeke vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2081, punkt 34, ja 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑231/99: Joynson vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2085, punkt 154).
162 Analoogseid nõudeid tuleb järgida, kui väite põhjenduseks esitatakse etteheide (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1989, punkt 333).
163 Antud juhul märgib Polimeri, et „Rangelt piiratud lehekülgede arvu tõttu, mida hagiavalduses tuleb järgida, esitab hageja oma argumendid osa kohta pealkirjaga „Kartellikokkuleppe üldine tutvustus”, sellal kui täpsed märkused osa kohta pealkirjaga „Kartelli kohtumised” esitatakse [hagiavalduse] lisas [A] 23, lisas [A] 24 ja lisas [A] 25”.
164 Seega esitab Polimeri hagiavalduse tekstis etteheite seoses vaidlustatud otsuse osaga „Kartellikokkuleppe üldine tutvustus” (st vaidlustatud otsuse peatükk 4.2). Etteheide seoses vaidlustatud otsuse osaga „Kartelli kohtumised” (st vaidlustatud otsuse peatükk 4.3) esitatakse nii õiguslikus kui faktilises mõttes üksnes hagiavalduse lisades A 23 kuni A 25.
165 Täpsemalt on hagiavalduse tekstis Polimeri poolt esitatud ainsad asjaolud seoses vaidlustatud otsuse osaga „Kartelli kohtumised” järgmised:
„Mis puudutab perioodi 1996–2000 ([hagiavalduse] lisas [A] 23), siis väidab Polimeri, et on võimatu väita, et konkurentide vahel oleks esinenud mis tahes vormis kartellikokkulepe nii ESBR‑i kui BR‑i hindade kohta. Neil vähestel kordadel, kus lisatud dokumendid, mis suures osas puudutavad ESBR‑i, viitavad ametlike kohtumiste kõrval toimunud kohtumistele, ei võimalda tõepoolest mitte miski järeldada, et ettevõtjate turunduspoliitikat oleks mingilgi moel kooskõlastatud.
2001. aastaga seoses tõendab Polimeri [hagiavalduse] lisas [A] 24, et konkurentsiõiguse seisukohast on tegemist absoluutselt asjakohatu aastaga nii osas, mis puudutab BR‑i kui ka osas, mis puudutab ESBR‑i, mistõttu juhul, kui komisjon peaks tõendama kartelli olemasolu EniChemi osas, quod non, peaks selle igal juhul lugema lõppenuks hiljemalt aastal 2000.
Lõpuks, aastal 2002 ([hagiavalduse] lisa [A] 25), nagu komisjon ise ka möönab, ükski etteheide BR‑i ei puuduta. ESBR‑i kohta aga ei ole Polimerit puudutavas osas ühtegi õigusvastast tegevust tõendatud.”
166 Joonealustes märkustes on välja toodud asjaomaste kohtumiste kohad ja kuupäevad.
167 Lisaks koosneb Polimeri kaheksas väide kahest osast ja osast pealkirjaga „Sissejuhatus”. Need kaks osa pealkirjadega „Tõendite allikad” ja „Kartellikokkuleppe üldine tutvustus” viitavad vaidlustatud otsuse konkreetsetele osadele, mis kannavad samu pealkirju. Polimeri kaheksas väide ei sisalda hagiavalduses kuskil osa pealkirjaga „Kartelli kohtumised”.
168 Seda arvestades ei vasta Polimeri etteheide vaidlustatud otsuse osa suhtes pealkirjaga „Kartelli kohtumised” (st vaidlustatud otsuse peatükk 4.3), mille peamised faktilised ja õiguslikud argumendid on esitatud üksnes hagiavalduse lisades A 23 kuni A 25, Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 21 ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c sätestatud nõuetele.
169 Polimeri ei saa seda ebapiisavust parandada, esitades repliigis teatud faktilisi või õiguslikke andmeid seoses „Kartelli kohtumistega” ja viidates hagiavalduse lisadele A 23 kuni A 25 või esitades repliigis uusi lisasid. Kontrollides hagiavalduse vastavust kodukorra artikli 44 lõike 1 nõuetele, ei oma repliigi sisu põhimõtteliselt tähtsust. Eeskätt ei ole kohtupraktika kohaselt lubatud hagiavalduses sisalduvate väidete täiendamiseks viidata repliigis esitatud väidete ja argumentide vastuvõetavusele (vt Üldkohtu 27. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑106/95: FFSA jt vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑229, punkt 125, ja 28. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑14/96: BAI vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑139, punkt 66) eesmärgiga korvata hagi esitamisel toimunud kodukorra artikli 44 lõike 1 nõuete rikkumist, ilma et viimati nimetatud säte kaotaks igasuguse mõtte (Üldkohtu 19. mai 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑144/04: TF1 vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑761, punkt 30; vt samuti selle kohta Üldkohtu 16. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑33/89 ja T‑74/89: Blackman vs. parlament, EKL 1993, lk II‑249, punkt 65, ja Üldkohtu 28. aprilli 1993. aasta määrus kohtuasjas T‑85/92: De Hoe vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑523, punkt 25).
170 Seda arvestades on Polimeri etteheide osas, milles see puudutab vaidlustatud otsuse peatükki 4.3 pealkirjaga „Kartelli kohtumised” vastuvõetamatu (vt selle kohta eespool punktis 162 viidatud Üldkohtu otsus Mo och Domsjö vs. komisjon, punkt 334; 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑322/01: Roquette Frères vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3137, punkt 210, ja 30. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑340/03: France Télécom vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑107, punkt 168).
Kaheksanda väite esimene osa, mis puudutab tõendite allikaid
171 Esiteks, mis puudutab nende ettevõtjate avaldusi, kes taotlesid kaitset trahvide eest või trahvide vähendamist, siis esitab Polimeri, nagu rõhutab komisjon, oma argumendid üldiselt, lisamata piisavalt täpseid tõendeid. Seega ei sea need argumendid vaidlustatud otsuse seaduslikkust selles osas kahtluse alla. Isegi kui Polimeri soovib oma argumentidega kahtluse alla seada koostööteatise alusel esitatud ettevõtjate avalduste tõendusliku väärtuse, tuleb need samadel põhjendustel, mis on esitatud esimese väite raames, tagasi lükata (vt eespool punkt 58).
172 Teiseks, mis puudutab N‑i (Dow) käsikirjalisi märkmeid, siis tuleb kõigepealt rõhutada, et Polimeri vaidlustab „tõendite allikaid” käsitlevas hagiavalduse osas üksnes need märkmed, mis puudutavad 15. ja 16. novembril 1999 Frankfurdis toimunud õigusvastast kohtumist (vaidlustatud otsuse põhjendus 201). N‑i käsikirjalisi märkmeid, mis puudutavad 25. ja 26. veebruaril 1997 Viinis (Austria) toimunud õigusvastast kohtumist (vaidlustatud otsuse põhjendus 173), Polimeri ei vaidlusta. Peale selle ei vaidlusta Polimeri hagiavalduse selles osas N‑i käsikirjalisi märkmeid, mis puudutavad 20. ja 21. mail 1996 Milanos toimunud õigusvastast kohtumist (vaidlustatud otsuse põhjendus 163). Seda järeldust ei muuda asjaolu, et Polimeri oleks võinud viimati mainitud märkmete tõenduslikku väärtust vaidlustada hagiavalduse muudes kohtades ja eelkõige 13. väite raames. Igal juhul, põhjendustel, mis esitatakse viimati mainitud väite raames, ei ole Polimeri esitanud tõendeid, mis nende märkmete tõendusliku väärtuse kahtluse alla võiks seada. Seega, isegi kui 15. ja 16. novembril 1999 Frankfurdis toimunud õigusvastast kohtumist puudutavate N‑i käsikirjaliste märkmete tõendusliku väärtuse osas võiks esineda kahtlus või kui vaidlustatud otsus ei oleks selles osas põhjendatud, nagu väidab Polimeri, ei mõjuta see teiste eespool mainitud käsikirjaliste märkmete tõenduslikku väärtust.
173 Järgmiseks, Polimeri kaheksas väide kuulub vaidlustatud otsuse sisu puudutavate väidete hulka, mitte aga nende hulka, mis puudutavad trahvi tühistamist või vähendamist. Kaheksanda väitega soovib Polimeri seega, et Üldkohus tuvastaks Polimeri suhtes rikkumise puudumise. Isegi kui Üldkohus lükkaks tagasi 15. ja 16. novembril 1999 Frankfurdis toimunud õigusvastast kohtumist puudutavate N‑i käsikirjaliste märkmete tõendusliku väärtuse või leiaks, et Polimeri sellel kohtumisel ei osalenud, ei tooks see kaasa rikkumise puudumise tuvastamist selle ettevõtja puhul. Rikkumine on tegelikult tuvastatud muude tõendite alusel, nagu eelkõige ettevõtjate avaldused, mis kinnitavad teisi samalaadseid avaldusi, käsikirjalised märkmed teiste õigusvastaste kohtumiste kohta ja komisjoni uurimisel kogutud dokumentaalsed tõendid. Lisaks, kui kokkulepped tulenevad konkureerivate ettevõtjate kohtumistelt, on seega seda sätet rikutud, kui neil kohtumistel on selline eesmärk ja seal soovitakse kunstlikult turu toimimist korraldada. Sellises olukorras võib teatud ettevõtjat pidada rikkumise eest vastutavaks, kui ta osales neil kohtumistel nende eesmärki teades, isegi kui ta hiljem ei viinud ellu üht või teist neil kohtumistel kokku lepitud meedet. Ettevõtja kohtumistel osalemise suurem või väiksem regulaarsus ning kokkulepitud meetmete enam-vähem täielik elluviimine omavad tähendust mitte tema vastutuse olemasolu, vaid selle ulatuse osas ja seega karistuse taseme määramisel (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 145).
174 Sellest tuleneb, et Polimeri argumendid, mis puudutavad tõendite allikaid, tuleb tagasi lükata.
Kaheksanda väite teine osa, mis puudutab kartellikokkuleppe üldist tutvustust
175 Kõigepealt, mis puudutab Polimeri kriitikat vaidlustatud otsuse põhjenduses 112 välja toodud W (Bayer) väite kohta, et L (EniChem) ja W palusid N‑il (Dow) mitteametlike arutelude kohta rohkem märkmeid mitte teha, siis tuleb tõdeda, et isegi kui Polimeri kriitikaga võiks nõustuda ja W väite kõrvale lükata, ei mõjutaks see vaidlustatud otsuse õiguspärasust. See ei sea kahtluse alla Bayeri teisi väiteid, kuna neid kinnitavad Dow ja Shell või toetavad dokumentaalsed tõendid. Lisaks võimaldas eelmainitud W avaldus komisjonil märkida, miks tema arvates ei suudetud leida käsikirjalisi märkmeid õigusvastaste kohtumiste kohta aastatel 2000 ja 2001 (vaidlustatud otsuse põhjendus 113). See selgitus vaidlustatud otsuse sisu ei mõjuta. Komisjon tugineb W avaldusele ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 152, kui ta kirjeldab kõikide kartellikokkuleppega seotud ettevõtjate rolli. Siiski ei tulene vaidlustatud otsusest, et komisjon oleks Polimeri rikkumise raskuse hindamisel seda asjaolu arvestanud. Igal juhul, kui komisjoni eksimus selles osas võib mõjutada Polimeri trahvisummat, ei mõjuta see rikkumise tuvastust.
176 Samuti tuleb märkida, et Polimeri argumente analüüsitakse BR‑i ja ESBR‑i osas eraldi, olgugi et Polimeri ei ole suutnud tõendada, et komisjon eksis, kvalifitseerides käesoleva rikkumise üheks rikkumiseks (vt selle kohta eespool neljas väide).
– Hinnakokkulepped
177 Mis puudutab BR‑i ja asjaolu, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 105 ja 106 välja toodud W (Bayer) avaldused on ebamäärased, siis tuleb meenutada, et praktikas tuleb komisjonil sageli tõendada rikkumise olemasolu selle ülesande seisukohalt ebasoodsates tingimustes, sest rikkumise moodustavate faktiliste asjaolude toimumisest võib olla möödunud palju aastaid ja paljud uuritavad ettevõtjad ei tegutse komisjoniga aktiivselt koostöös. Seda arvestades oleks konkurentsieeskirjade rikkumises süüdi oleval ettevõtjal liiga lihtne hoiduda karistusest, kui ta võiks viidata ebaseadusliku kokkuleppe toimimise kohta esitatud teabe ebamäärasusele, kui kokkuleppe olemasolu ja selle konkurentsivastane eesmärk on siiski piisavalt tõendatud. Ettevõtjad saavad säärases olukorras kaitsta endid tõhusalt, kui neil on võimalus kommenteerida kõiki tõendeid, millele komisjon nende vastu tugineb (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 203). Seega ei sea Polimeri argumendid kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendustes 105 ja 106 välja toodud W avaldusi, mida pealegi kinnitavad Dow ja Shelli avaldused ning dokumentaalsed tõendid.
178 Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 103 välja toodud W avaldust, siis komisjon tugineb sellele eesmärgiga tõendada asjaomaste ettevõtjate vaheliste suhete ajalugu. Konkreetsemalt käsitleb see avaldus aastat 1995 ehk perioodi, mille osas komisjon konkurentsiõiguse rikkumise olemasolu tuvastanud ei ole. Seega ei ole Polimeri argumendid rikkumise puudumise tuvastamiseks tulemuslikud.
179 Mis puudutab ESBR‑i ja asjaolu, et de J (Shell) on kõnealuses kokkuleppes osalemist kogu aeg eitanud, siis piisab, kui tõdeda, et Shell tunnistas otseselt hinnakokkulepetes osalemist ajavahemikul 30. augustist 1995 kuni 31. maini 1999 (vaidlustatud otsuse põhjendus 119). Vastupidi sellele, mida Polimeri tundub väitvat, tehti see avaldus Shelli nimel, mitte aga V nimel isiklikult. Ettevõtja nimel koostatud vastuste usaldusväärsus on suurem kui ettevõtja töötaja antud vastus, sõltumata asjaomase isiku kogemustest või arvamustest (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 45, ja eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 205). Mis puudutab asjaolu, et ettevõtjate avaldustel on tõenduslik väärtus vaid selle autoriks oleva äriühingu suhtes, siis piisab, kui rõhutada, et Shelli avaldusi kinnitavad mitte üksnes Bayeri ja Dow avaldused, vaid ka komisjoni esitatud dokumentaalsed tõendid.
180 Mis puudutab asjaolu, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 110 ja 114 välja toodud Bayeri avaldus on vastuolus mõne tema töötaja seisukohaga, siis tuleb tõdeda, et Bayeri avaldus tunnistab ESBR‑i puudutavate hinnakokkulepete olemasolu ajavahemikul 1996. aasta septembrist kuni aastani 1999. Nagu on meenutatud eelmises punktis, on ettevõtja nimel koostatud vastuste usaldusväärsus suurem, kui ettevõtja töötaja antud vastus, sõltumata asjaomase isiku kogemustest või arvamustest. Seega ei oma Bayeri töötajate avaldused suuremat tõenduslikku väärtust kui selle äriühingu oma. Lisaks kinnitavad Bayeri avaldust Dow ja Shelli avaldused ning mitu dokumentaalset tõendit.
181 Lõpuks, mis puudutab Polimeri esitatud hinnaanalüüse seoses nii BR‑i kui ka ESBR‑iga, siis ei tulene ettevõtjatevahelise kooskõlastamise tõendus pelgast käitumise paralleelsuse tuvastamisest turul, vaid tõenditest, millest nähtub, et tegevus oli kooskõlastuse tagajärg. Neil asjaoludel ei sea Polimeri selgitus rakendatud hindade kohta kahtluse alla komisjoni tuvastust, et kõnealuste ettevõtjate vahel esines kartellikokkulepe.
182 Neil põhjustel ei sea Polimeri argumendid kahtluse alla komisjoni järeldust hinnakokkulepete kohta.
– Turu jagamise kokkulepped
183 BR‑i osas tuleb esiteks tõdeda, et Polimeri märgib, et turu jagamise kokkuleppeid puudutab ainult Bayeri avaldus, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 129. Ometi on Polimeri eeldus väär. Komisjoni järeldus põhineb samuti Dow avaldusel, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 125 ja mis „hõlmab samal ajal nii BR‑i kui ka ESBR‑i”. Dow täpsustab selles avalduses eelkõige, et tootjatevahelised kahepoolsed arutelud käsitlesid konkreetselt kliente. Eeskätt märgib Dow, et tootjad kinnitasid EniChem SpA‑le, et nad ei ründa tema positsiooni Michelini ja Bridgestone’iga. Lisaks viitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 127 välja toodud Shelli avaldus W (Bayer) ja V (Shell) vahelisele arutelule seoses BR‑i müügiga „BP‑le”. Asjaolu, et L (EniChem) eitab selles arutelus osalemist või et BR ei puuduta vaibaturgu, ei sea seda avaldust kahtluse alla vähemalt osas, mis puudutab Bayeri ja Shelli kahepoolseid kontakte. Lisaks on vaidlustatud otsuse põhjenduses 129 välja toodud Bayeri avaldus, mida Polimeri formaalselt ei vaidlusta, väga sõnaselge osas, mis puudutab turu jagamise kokkuleppeid konkurentide vahel seoses BR‑iga. Bayer märgib selles avalduses, et „ka BR‑i osas” lepiti kokku mitte võtta teiste konkurentide kliente. Sellest tuleneb, et BR‑i puudutavat turu jagamist kinnitavad kolme kõnealuse ettevõtja avaldused, st Bayeri, Dow ja Shelli omad. Selles osas tuleb meenutada, et ettevõtjate nimel tehtud avaldustel on suur tõenduslik jõud, kuna need toovad kaasa märkimisväärseid juriidilisi ja majanduslikke riske. See tõenduslik jõud on eriti suur siis, kui – nagu käesolevas asjas – ettevõtjate avaldused kinnitavad teisi samalaadseid avaldusi.
184 Teiseks viitavad teatud ettevõtjate avaldused, isegi kui need ei puuduta konkreetselt BR‑i, turu jagamisele. See on nii näiteks Shelli avalduse puhul vaidlustatud otsuse põhjendustes 120 ja 128 ning Bayeri avalduse puhul vaidlustatud otsuse põhjenduses 126.
185 Kolmandaks, mis puudutab asjaolu, et BR‑i turu jagamine on ebatõenäoline, võttes arvesse klientide turujõudu või EniChem SpA müügi kõikumisi, siis tuleb meenutada, et kui kokkulepped tulenevad konkureerivate ettevõtjate kohtumistelt, on konkurentsieeskirjade rikkumine tuvastatud, kui neil kohtumistel on konkurentsivastane eesmärk ja seal soovitakse kunstlikult turu toimimist korraldada. Sellises olukorras võib teatud ettevõtjat pidada rikkumise eest vastutavaks, kui ta osales neil kohtumistel nende eesmärki teades, isegi kui ta hiljem ei viinud ellu üht või teist neil kohtumistel kokku lepitud meedet. Ettevõtja kohtumistel osalemise suurem või väiksem regulaarsus ning kokkulepitud meetmete enam-vähem täielik elluviimine omavad tähendust mitte tema vastutuse olemasolu, vaid selle ulatuse osas ja seega karistuse taseme määramisel (vt eespool punktis 173 viidatud kohtupraktika).
186 Mis puudutab ESBR‑i ja vaidlustatud otsuse põhjenduses 124 viidatud Bayeri avaldust, siis Polimeri argumendid põhinevad tõepoolest P saksakeelse avalduse itaalia keelde tõlkimisel tehtud tõlkeveal. Samas, nii kahetsusväärne, kui see tõlkeviga ka ei oleks, ei sea see kahtluse alla P avaldust ega selle tõenduslikku väärtust. Tuleb rõhutada, et P avalduse originaalversioon on välja toodud vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses, olenemata sellest, millise keeleversiooniga on tegu. Pealegi ei kahjusta see tõlkeviga Polimeri kaitseõigusi Üldkohtus, kuna tal oli võimalik selle kohta oma argumendid esitada repliigis. Lõpuks, isegi kui komisjoni poolt Üldkohtule esitatud tõlge tuleks kõrvale lükata, nagu väidab Polimeri, ei muudaks see Polimerile teatavaks tehtud vaidlustatud otsuses välja toodud P originaalavaldust. Üldkohtul on seega õigus vaidlustatud otsuse seaduslikkuse hindamisel lähtuda sellest versioonist. P avalduse originaalversioonist nähtub, et isegi kui ta märgib, et ühtegi kokkulepet turuosade või tootmismahtude külmutamise kohta ei sõlmitud, lepiti siiski kokku, et ükski asjaomane ettevõtja ei soovi teisi kahjustada, ja et nad olid ka seisukohal, et teiste osapoolte peamiste klientide suhtes agressiivset konkurentsi ei rakendata. Seetõttu tuleb järeldada, et kõnealused ettevõtjad olid klientide mitteülevõtmise suhtes ühisel meelel.
187 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 125 välja toodud Dow avaldus kinnitab Bayeri avaldust, mille kohaselt olid kõnealused ettevõtjad klientide mitteülevõtmise suhtes ühisel meelel. Asjaolu, et Polimeri vaidlustab konkreetselt väite, et tootjad kinnitasid EniChem SpA‑le, et nad ei ründa tema positsiooni seoses Michelini ja Bridgestone’iga, eelkõige kuna EniChem SpA müük oli kõikuv, ei mõjuta tuvastust, et Dow avaldus toetab Bayeri oma. Lisaks, kui kokkulepped tulenevad konkureerivate ettevõtjate kohtumistelt, on konkurentsieeskirjade rikkumine vastavalt EÜ artiklile 81 tuvastatud, kui neil kohtumistel on konkurentsivastane eesmärk ja seal soovitakse kunstlikult turu toimimist korraldada. Sellises olukorras võib teatud ettevõtjat pidada rikkumise eest vastutavaks, kui ta osales neil kohtumistel nende eesmärki teades, isegi kui ta hiljem ei viinud ellu üht või teist neil kohtumistel kokku lepitud meedet. Ettevõtja kohtumistel osalemise suurem või väiksem regulaarsus ning kokkulepitud meetmete enam-vähem täielik elluviimine omavad tähendust mitte tema vastutuse olemasolu, vaid selle ulatuse osas ja seega karistuse taseme määramisel (vt eespool punktis 173 viidatud kohtupraktika).
188 Lõpuks, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 126 välja toodud Bayeri avaldust, siis asjaolu, et kõnealused ettevõtjad (antud juhul Dow ja EniChem SpA) süüdistasid teiste ettevõtjatega ühiselt peetud kohtumistel teineteist klientide või turuosade võtmises, viitab sellele, et ettevõtjad oli mitteülevõtmise suhtes ühel meelel, mitte vastupidi.
189 Kõnealuste ettevõtjate kokkulepet mitteülevõtmise kohta kinnitavad ka vaidlustatud otsuse põhjendustes 120 ja 128 välja toodud Shelli avaldused ning vaidlustatud otsuse põhjenduses 129 välja toodud Bayeri avaldus. Lisaks tõendavad teatud dokumendid vähemalt seda, et asjaomased ettevõtjad vahetasid kliente puudutavat teavet. See nähtub eelkõige N‑i (Bayer) käsikirjalistest märkmetest, mida ta tegi 20. ja 21. mail 1996 Milanos toimunud õigusvastasel kohtumisel.
190 Neil põhjustel ei sea Polimeri argumendid kahtluse alla komisjoni järeldust turu jagamise kokkulepete kohta.
– Tundliku äriteabe vahetamine
191 Selles osas piisab, kui tõdeda, et võttes arvesse hinnakokkulepete ja turu jagamise kokkulepete kohta tehtud järeldusi, vahetasid asjaomased ettevõtjad tingimata ka tundlikku äriteavet, st vähemalt hindu ja kliente käsitlevaid andmeid.
192 Neil põhjustel ei sea Polimeri argumendid kahtluse alla komisjoni järeldust tundliku äriteabe vahetamise kohta.
– Kokkulepete järgimine
193 Kõigepealt tuleb tõdeda, nagu komisjongi seda õigesti teeb, et Polimeri kritiseerib vaidlustatud otsuse teatud põhjendusi, mis puudutavad kokkulepete järgimist konkreetselt EniChem SpA puhul. Vaidlustatud otsuse põhjendusi, mis käsitlevad teisi ettevõtjaid, Polimeri ei vaidlusta. Siiski võib ettevõtjat pidada vastutavaks kartellikokkuleppe eest tervikuna, isegi kui on tõendatud, et ta on otseselt osalenud vaid kartellikokkuleppe ühes või mõnes osas, kui ühelt poolt ta teadis või pidi kindlasti teadma, et kokkumäng, milles ta osales mitme aasta jooksul regulaarselt korraldatud kohtumiste kaudu, kuulub tervikplaani, mille eesmärk oli moonutada tavapärast konkurentsi, ja kui teiselt poolt hõlmas asjaomane tervikplaan kõiki osi, mis moodustasid kartellikokkuleppe (eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus PVC II, punkt 773, ja eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 370). Ka see, et erinevatel ettevõtjatel on olnud erinevad ülesanded ühise eesmärgi poole püüdlemisel, ei kõrvalda konkurentsivastast eesmärki ja järelikult rikkumist, tingimusel et iga ettevõtja annab ühise eesmärgi poole püüdlemisel panuse endale sobival tasemel (eespool punktis 46 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 370). Kuna on juba tuvastatud, et Polimeri osales hinnakokkulepetes ja turu jagamise kokkulepetes, siis tema argumendid kokkulepete järgimises isikliku osalemise kohta ei sea kahtluse alla konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastust tema suhtes.
194 Igal juhul, mis puudutab BR‑i ja vaidlustatud otsuse põhjendustes 137, 138 ja 143 välja toodud Bayeri ja Dow avaldusi, siis tuleb tõdeda, et kuigi neis kirjeldatud sündmused ei ole täpselt dateeritud, on need piisavalt üksikasjalikud (ettevõtjate ja isegi asjaomaste töötajate või nende ülemuste nimed, klientide või kauba nimed, kuupäevade vahemik). Miski ei võimalda nende tõenduslikus väärtuses kahelda, nagu seda üldiselt teeb Polimeri. Konkreetsemalt, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 143 välja toodud Dow avaldust, kuigi see mainib nime Karbochem (ettevõtja, keda tol ajal omas Dow), siis see ei käsitlenud vaidlust, millele Polimeri oma kohtudokumentides tähelepanu juhib. Vastupidi, Dow avaldus näitab selgelt kahepoolseid kontakte, mille eesmärk oli Karbochemi Pirellile müümise hindu tõsta. Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 144 välja toodud W (Dow) avaldust, siis oleks konkurentsieeskirjade rikkumises süüdi oleval ettevõtjal liiga lihtne hoiduda karistusest, kui ta võiks viidata ebaseadusliku kokkuleppe toimimise kohta esitatud teabe ebamäärasusele, kui kokkuleppe olemasolu ja selle konkurentsivastane eesmärk on siiski piisavalt tõendatud. Igal juhul on nimetatud avalduse puhul tegemist vaidlustatud otsuse põhjenduses 143 välja toodud F‑i (Dow) avalduse jätkuga, mis omakorda on üksikasjalik. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 144 välja toodud avalduse eesmärk on tõendada, et EniChem SpA võttis samadel motiividel (st tegelikud müügihinnad) ühendust Dow teise töötajaga. Peale selle, isegi kui seda vestlust ei oleks toimunud, ei võtaks see tõenduslikku väärtust teistelt asjaoludelt, mis sisalduvad vaidlustatud otsuse kokkulepete järgimist käsitlevas osas ja millest enamikku Polimeri vaidlustanud ei ole.
195 ESBR‑i osas vaidlustab Polimeri vaid Bayeri selle avalduse, mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 140. Polimeri väidab, et kõnealused kontaktid olid seotud sellise kauba tarnelepinguga, mis ei kuulu ESBR‑i kategooriasse. Ometi mainib Bayeri avaldus konkreetselt ESBR‑i käsitlevaid arutelusid (turg, toorainete hind jne). Polimeri väidetav asjaolu ei ole seega selline, mis õigustaks vaidlustatud otsuse põhjenduses 140 märgitud kahepoolseid kontakte.
196 Neil põhjustel ei sea Polimeri argumendid kahtluse alla komisjoni järeldust kokkulepete järgimise kohta.
– N‑i kirjeldatud faktiline raamistik
197 Eespool toodud asjaolusid arvesse võttes tuleb tõdeda, et kõnealuste ettevõtjate kontaktid, mis leidsid aset Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumiste kõrval, olid kõike muud kui „vältimatud ja loomulikud”, nagu väidab Polimeri.
198 Lisaks tuleneb Dow (st N‑i tööandja) avaldustest selgelt, et see äriühing tunnistas otseselt osalemist konkurentsieeskirjade vastastes kokkulepetes. N‑i avaldusel, millele Polimeri oma kohtudokumentides viitab, ei ole seega suuremat tõenduslikku väärtust kui avaldusel, mille tegi tema tööandjaks olev äriühing. Ettevõtja nimel koostatud vastuste usaldusväärsus on suurem kui ettevõtja töötaja antud vastus, sõltumata asjaomase isiku kogemustest või arvamustest (vt eespool punktis 179 viidatud kohtupraktika).
199 Neil põhjustel ei sea Polimeri argumendid kahtluse alla komisjoni tuvastust konkurentsieeskirjade rikkumise kohta käesolevas asjas.
200 Neid asjaolusid arvestades tuleb Polimeri kaheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
6. Üheksas väide, et Polimeri osalemine väidetavas kartellis on tuvastatud alusetult
a) Poolte argumendid
201 Esiteks märgib Polimeri, et vaidlustatud otsuse põhjendus 152, milles on välja toodud, et arutelud toimusid kartelli raames EniChem SpA survel, viitab ise vaidlustatud otsuse põhjendusele 103. Samas viitab see perioodile – 1995. aasta –, mis ei kuulu süüdistuse alla. Sama märkus kehtib ka komisjoni tuvastuste kohta seoses ESBR‑iga ja viite kohta vaidlustatud otsuse põhjendusele 108, mis mainib 1995. aasta augustis toimunud kohtumist. Lisaks oleks kartellikokkuleppe sõlmimine olnud absurdne, sest sel perioodil tõusid hinnad jätkuvalt iseenesest.
202 Teiseks, mis puudutab komisjoni tõdemust, mille kohaselt olid Bayer ja Dow seisukohal, et EniChem SpA mängis kartellis kõige tähtsamat rolli, siis oleks ebareaalne loota, et need kaks turuliidrit (üks BR‑i ja teine ESBR‑i osas) ise tunnistaks, et nad olid kartelli eestvedajad. Muu hulgas on huvitav vaidlustatud otsuse põhjendus 150, kuna Dow nimetab Bayerit kui ühte äriühingut, kes BR‑i hinnaläbirääkimisi vedas, samal ajal kui Bayer vastutust selles osas täielikult tõrjub.
203 Kolmandaks märgib Polimeri, et ta on juba arvamust avaldanud Shelli hilisema tunnistuse kohta, mida a posteriori kinnitavad vaid W (Bayer), kes kirjeldas 19. ja 20. veebruari 1998. aasta kohtumist L‑iga (EniChem), ebamäärased mälestused, ning viitab hagiavalduse lisale.
204 Neljandaks, mis puudutab väidet, et L (EniChem) helistas „kõigile järgemööda”, et kooskõlastada kartelli tegevusi, siis see tuleneb esimesest vastuväiteteatisest. Samas on teises vastuväiteteatises ja vaidlustatud otsuses olukord vastupidine. Polimeri märgib samuti, et komisjon mainib asjaolu, et L sekkus veenmaks N‑i (Dow) enam kartelli kohtumistel märkmeid mitte tegema, kuid ei maini vaidlustatud otsuse põhjenduses 150 asjaolu, et W (Bayer) tegi sedasama. Igal juhul on see väide alusetu.
205 Lõpuks, mis puudutab komisjoni mainitud asjaolu, et EniChem oli aastatel 1998, 2000 ja 2001 kõige suurem BR‑i ja ESBR‑i tarnija, siis see ei vasta tõele. Bayer oli alati BR‑i osas turuliider. ESBR‑i osas oli Dow turuliider vähemalt alates aastast 2000 (ehk alates hetkest, mil ta ostis osa Shellist).
206 Kokkuvõttes on vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 mainitud asjaolud, millega soovitakse tõendada EniChem SpA olulist rolli väidetavas kartellis, alusetud.
207 Komisjon palub see väide tagasi lükata. Ta märgib, et ta ei olnud kohustatud tõendama mitte seda, et EniChem SpA/Polimeril oli kõnealuses kartellis oluline roll, vaid üksnes seda, et see ettevõtja selles osales. Kartellikokkuleppe olemasolu käsitlevate tõendite hindamisel väidetavalt tehtud vigu puudutavate etteheidete uurimisest (vt eespool kaheksas väide) nähtub selgelt, et Polimeri ei ole tõendanud mitme sellise tõendi alusetust, mis kinnitavad EÜ artikli 81 ühe ja vältava rikkumise olemasolu ja EniChem SpA/Polimeri osalemist selles rikkumises.
b) Üldkohtu hinnang
208 Polimeri väidab oma üheksanda väitega, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 välja toodud asjaolud, mis kinnitavad EniChem SpA olulist rolli kartellikokkuleppes, on alusetud.
209 Selles osas tuleb märkida, et Polimeri esitas üheksanda väite väidete raames, mis puudutavad vaidlustatud otsuse sisu, mitte aga väidete raames, mis puudutavad trahvi tühistamist või vähendamist.
210 Kaheksanda väite raames esitatud põhjustel tuvastas komisjon EniChem SpA rikkumises osalemise õigesti. Seega, isegi kui komisjon oleks teinud vea seoses EniChem SpA väidetavalt olulise rolliga kartellikokkuleppes, ei sea üheksanda väite raames esitatud argumendid kahtluse alla vaidlustatud otsuse seaduslikkust osas, mis puudutab rikkumise tuvastamist Polimeri suhtes.
211 Samas tuleb esile tõsta, et Polimeri märkis kohtuistungil, et üheksas väide puudutab ka trahvisummat. Selles osas tuleb tõdeda, et arvestades Üldkohtule esitatud dokumentides ja eelkõige hagiavalduses kasutatud sõnastust, kujutab kohtuistungil Polimeri poolt esitatud argument endast uut väidet, mis tuleb seetõttu vastuvõetamatuks tunnistada. Igal juhul ei nähtu vaidlustatud otsusest, et komisjon oleks Polimerile määratud trahvisumma kinnitamisel arvestanud EniChem SpA väidetavalt olulist rolli kartellikokkuleppes.
212 Neid asjaolusid arvestades tuleb Polimeri üheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
C – Väited, mis puudutavad trahvisumma kindlaksmääramist
1. Kümnes väide, mis tugineb rikkumise raskuse põhjendamatule hindamisele
a) Poolte argumendid
213 Esiteks leiab Polimeri, et vaidlustatud otsuse sisu puudutavate väide raames läbi viidud analüüs näitab, et vaidlusaluseid tegevusi ei saa kvalifitseerida iseenesest väga raskeks, sest sõna „kartellikokkulepe” ei saa antud olukorras kasutada. Kui Üldkohus üldjoontes kinnitab vaidlusaluse otsuse, tuleb siiski arvestada asjaolu, et kahest tootest, mille suhtes vaidlustatud otsus vastu võeti, vähemalt ühe puhul – BR – ei ole kunagi toimunud midagi kokkuleppelist.
214 Teiseks oleks komisjon pidanud arvestama väidetava kartellikokkuleppe tegelikku mõju turule niivõrd, kui see oli mõõdetav. Ometi, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 462, komisjon seda ei analüüsinud. Ta piirdus vaid väitega, et kõnealune rikkumine oli iseenesest väga raske (vaidlustatud otsuse põhjendus 464). Polimeri ei ole selle lähenemisviisiga päri ja viitab eelkõige Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsusele kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punktid 223, 243–254). Eelkõige leiab Polimeri, et kui on tõendatud, et kartellikokkuleppel ei olnud mõju, peaks komisjon trahvisumma kinnitama madalamal tasemel kui see, mis kinnitatakse ilma sellise tõenduseta. Polimeri rõhutab eeskätt, et kui tegelik mõju turule on tegur, mida tuleb trahvi võimalikul suurendamisel arvestada, siis võib kahjuliku mõju puudumine vastavatele sektoritele üksnes õigustada karistuse leevendamist. Väidetava kartellikokkuleppe mõju analüüsi puudumine ei tulenenud hindamise objektiivsest võimatusest, vaid komisjoni suutmatusest sellist analüüsi teostada või tema kohmakast katsest varjata tõendamise ja trahvi suuruse jaoks olulist teavet. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et esimeses vastuväiteteatises esitas komisjon hinnaanalüüsi, kuid võttis hiljem selle tagasi.
215 Kolmandaks märgib Polimeri, et uurimused, mida ta hoolimata andmete puudulikkusest suure vaevata teostas (st et ainult nende hindu puudutavate andmete põhjal, mida pooled olid komisjonile esitanud), kinnitavad, et väidetaval rikkumisel ei olnud hindade muutumisele mingit mõju. Hinnad tõusid üksnes seoses tooraine hindade tõusuga. Lisaks, isegi vaidlustatud eeldusel, et üksikud turu jagamise kokkulepped tõepoolest eksisteerisid, ei omanud need klientidele mingit mõju, kuna kliendid said jätkuvalt osta seal, kus nad tahtsid ja millal nad tahtsid. Polimeri viitab samuti komisjoni 14. oktoobri 1998. aasta otsusele 1999/210/EÜ [EÜ] artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum IV/F-3/33.708 – British Sugar plc, juhtum IV/F-3/33.709 – Tate & Lyle plc, juhtum IV/F-3/33.710 – Napier Brown & Company Ltd, juhtum IV/F-3/33.711 – James Budgett Sugars Ltd) (EÜT 1999, L 76, lk 1), milles komisjon välistas väga raske rikkumise olemasolu, kuna rikkumise mõju ei olnud tõendatud.
216 Neljandaks meenutab Polimeri oma seisukohta, mille kohaselt komisjon vähendas turu koguväärtust, et panna uskuma, et kartellikokkulepe kattis 80% BR‑i ja ESBR‑i müügist. See järeldus ei ole põhjendatud. Lisaks on Polimeri tõendanud, et väidetav kartellikokkulepe ei ole kunagi puudutanud rohkem kui ühte kolmandikku BR‑i/loodusliku kautšuki turust ega rohkem kui poolt ESBR‑i/loodusliku kautšuki turust. Polimeri viitab lõpuks eespool punktis 214 viidatud kohtuotsusele Degussa vs. komisjon, milles Üldkohus vähendas trahvi 15% võrra, kuna „komisjoni enese järelduste kohaselt vähenes kartelli osaliste turuosa järk-järgult alates Monsanto turule sisenemisest, jõudes rikkumise lõpuks 60%‑ni”.
217 Viiendaks märgib Polimeri, et rikkumise raskust oleks pidanud hindama kahte asjaomast turgu eristades. Samas, isegi neid ühiselt analüüsides on need kaks turgu väheolulised. Üldkohus on selles osas märkinud, et trahvi lähtesummade kohandamine turu suuruse alusel on mõistlik ja ühtne praktika (Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497). Lisaks ulatub Polimeri trahv peaaegu pooleni turu väärtusest aastal 2001 (vaidlustatud otsuse põhjendus 467). See lähenemisviis on ebamõistlik ja vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Polimeri lisab (kusjuures see märkus kehtib ka korduvuse alusel trahvi suurendamise raames), et komisjon ei saa argumendina kasutada asjaolu, et ta ei ole hagiavalduses vaidlustanud Eni seotust kartellikokkuleppega. Selle asjaolu vaidlustamine ei ole Polimeri, vaid hoopis Eni enda ülesanne.
218 Komisjon palub see väide tagasi lükata. Ta leiab sisuliselt, et ei ole teinud rikkumise raskuse hindamisel viga.
b) Üldkohtu hinnang
219 Rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, ilma et kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest oleks kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu (eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 465, ja eespool punktis 173 viidatud kohtuostus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 241).
220 Rikkumiste raskuse hindamise asjaoludena võetakse arvesse iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kartellikokkuleppe kehtestamisel, sellest saada võidavat kasumit, nende ettevõtjate suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised ühenduse eesmärkidele kujutavad (vt eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika).
221 Suunistes on muu hulgas sätestatud eelkõige, et rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust. Seega jagunevad rikkumised kolme kategooriasse: kerged rikkumised, rasked rikkumised ja väga rasked rikkumised (suuniste punkt 1 A, esimene ja teine lõik).
222 Antud asjas tõi komisjon vaidlustatud otsuses kõigepealt välja, et asjaomased ettevõtjad sõlmisid kokkulepped taotlushindade ning turu jagamise kohta ja vahetasid tundlikku äriteavet. Komisjon leiab, et selline tegevus on oma laadilt väga raske rikkumine (vaidlustatud otsuse põhjendus 461 ja resolutsiooni artikkel 1). Järgmiseks märkis komisjon, et kartellikokkuleppe tegelikku mõju EMP turul ei olnud võimalik mõõta. Komisjon lisas samuti, et isegi kui kartellikokkuleppe tegelikku mõju ei saanud mõõta, viisid asjaomased ettevõtjad need kokkulepped ellu ja neil oli seega mõju turule. Komisjon täpsustas, et ta ei võtnud mõju turule arvesse selleks, et määrata kindlaks trahvide summa (vaidlustatud otsuse põhjendus 462). Lõpuks märkis komisjon, et rikkumine hõlmas kogu EMP territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendus 463). Neil põhjustel leidis komisjon, et kõnealuse rikkumise võis kvalifitseerida väga raskeks (vaidlustatud otsuse põhjendus 464).
223 Seejärel rakendas komisjon asjaomaste ettevõtjate vahel erinevat kohtlemist, võttes aluseks BR‑i ja ESBR‑i kogukäibe aastal 2001, mis oli rikkumise viimane terve aasta, välja arvatud Shellil (aasta 1998, kuna Shell müüs oma tegevuse 1999. aastal ära) ja Stomilil (aasta 1999, kuna Stomil lõpetas rikkumise 2000. aastal). Komisjon liigitas asjaomased ettevõtjad viide kategooriasse, pannes EniChemi esimesse kategooriasse (trahvi lähtesumma 55 miljonit eurot) (vaidlustatud otsuse põhjendused 465–473).
224 Esiteks tuleb märkida, et Polimeri väidab oma argumentidega, et kartellikokkuleppel ei olnud turule mingit mõju.
225 Siiski tuleb meenutada, et, nagu nähtub kaheksanda väite raames esitatud kaalutlustest, järeldas komisjoni õigesti, et asjaomased ettevõtjad on seoses BR‑i ja ESBR‑iga rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1. Selles osas nähtub suunistes sisalduvast väga raskete rikkumiste kirjeldusest, et kokkulepped või kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on eelkõige – nagu käesolevas asjas – taotlushindade kindlaksmääramine või turuosade jagamine, võivad ainuüksi oma laadi tõttu kaasa tuua kvalifitseerimise „väga raskeks” rikkumiseks, ilma et komisjon peaks tõendama rikkumise tegelikku mõju turule (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punkt 75; vt samuti Üldkohtu 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punkt 178, ja eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 345). Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et horisontaalsed hinnakartellid kuuluvad ühenduse konkurentsiõiguse kõige raskemate rikkumiste hulka ning neid kartelle üksinda võib seega liigitada väga rasketeks rikkumisteks (vt selle kohta Üldkohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punkt 103, ja eespool punktis 160 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 147).
226 Komisjon seega ei eksinud, kui leidis, et kõnealused tegevused on oma laadilt väga rasked rikkumised.
227 Mis puudutab komisjoni varasemat otsustuspraktikat ja niivõrd, kui Polimeri tugineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, siis piisab, kui märkida, et kaalutlused, mille põhjal tehti otsus 1999/210 (vt eespool punkt 215), millele Polimeri oma kohtudokumentides viitab, erinevad käesoleva asja kaalutlustest. Eelkõige rõhutas otsus 1999/210, et kõnealune geograafiline turg piirdus Suurbritanniaga (otsuse 1999/210 põhjendus 193). Seega ei saa otsusest 1999/210 tuletada, et komisjon tuvastas raske, mitte aga väga raske rikkumise olemasolu ainult seetõttu, et rikkumise mõju ei olnud tõendatud, nagu Polimeri seda sisuliselt väidab. Lisaks on vaidlustatud otsuses tuvastatud ühe ja vältava kokkuleppe olemasolu, mille raames asjaomased ettevõtjad leppisid eeskätt kokku klientide jagamises. Seda asjaolu otsuses 1999/210 ei ole mainitud.
228 Neid asjaolusid arvestades tuleb Polimeri argumendid, mis puudutavad kartellikokkuleppe mõju puudumist kõnealustele turgudele, tagasi lükata.
229 Teiseks, mis puudutab asjaolu, et komisjon määras kõnealuse turu koguväärtuse kindlaks valesti, siis tuleb kõigepealt meenutada, et turu suurus on üks olulistest teguritest, mida peab rikkumise raskusastme määramisel arvesse võtma (vt selle kohta eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 132, ja Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑329/01: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3255, punkt 102). Järgmiseks nähtub vastuseks Üldkohtu küsimusele esitatud komisjoni dokumentidest, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 66 sisalduv väide, mille kohaselt ulatus BR‑i ja ESBR‑i müük kartelliväliste tootjate poolt aastal 2001 „vähemalt 70 miljoni euroni”, ei ole vale. Seda arvestades ei võimalda miski tõdeda, et komisjon oleks vaidlustatud otsuses eksinud, hinnates asjaomase turu väärtuseks aastal 2001 „vähemalt” 550 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 467). Igal juhul, nagu komisjon seda õigesti on märkinud, ei võimalda miski tõdeda, et seda arvu puudutaval vähendamisel tehtud viga oleks Polimerile kahjulik olnud.
230 Kolmandaks, mis puudutab asjaolu, et komisjon oleks kõnealuse turu väärtuse kindlaksmääramisel pidanud arvesse võtma looduslikku kautšukit, mis on asendatav BR‑i ja ESBR‑iga, ning seetõttu asjaomaste ettevõtjate turuosi, siis tuleb märkida, et kartellikokkulepe seda toodet ei puudutanud. Rikkumise raskuse ja eelkõige rikkujate tegeliku majandusliku suutlikkuse tekitada teistele turuosalistele kahju hindamine (suuniste punkti 1 A neljas lõik) ei toimu muude kui kartellikokkuleppe esemeks olevate toodete alusel (Üldkohtu 6. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑48/02: Brouwerij Haacht vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5259, punkt 59).
231 Neljandaks, mis puudutab Polimeri poolt teise võimalusena esitatud argumente seoses kõnealuse turu suuruse arvessevõtmisega, nagu see nähtub vaidlustatud otsusest (st 550 miljonit eurot aastal 2001 EMP territooriumil), siis tuleb tõdeda, et kuigi seda asjaolu võib rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel arvesse võtta, tuleb arvestada muid juhtumi olulisi asjaolusid (vt selle kohta eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 132, ja eespool punktis 229 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland vs. komisjon, punkt 102). Antud asjas tuleb arvesse võtta asjaolu, et kõnealune rikkumine on oma laadilt väga raske ja et see katab kogu EMP territooriumi. Eelkõige tuleb rõhutada, et asjaomased ettevõtjad leppisid kokku taotlushinnad, jagasid kliendid nende ebaausat ülevõtmist keelavate lepingute abil ning vahetasid hindu, konkurente ja kliente käsitlevat tundlikku teavet. Lisaks tuleb meenutada, et vastavalt suuniste punktile 1 A on väga raske rikkumise eest ette nähtud trahvi summa rohkem kui 20 miljonit eurot. Järgmiseks tuleb märkida, et EniChemi kõnealuste kaupade müük aastal 2001 oli suurem kui 164 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 468). Lõpuks ei vaidle Polimeri vastu, et kindlaksmääratud trahvisumma ei ületa 10% piiri tema kogukäibest eelmisel majandusaastal, mis on ette nähtud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 eesmärgiga vältida olukorda, kus asjaomasel ettevõtjal ei ole võimalik kõnealust trahvi tasuda (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 119). Neid asjaolusid arvestades ei sea Polimeri esitatud argumendid 55 miljoni euro suuruse trahvi lähtesumma kindlaksmääramist kahtluse alla.
232 Mis puudutab Enile ja Polimerile solidaarselt määratud trahvi lõpliku summa (st 272,25 miljonit eurot) ja kõnealuse turu suuruse aastal 2001 (st 550 miljonit eurot) vahelist ebaproportsionaalsust, siis tuleb meenutada, et komisjonil on iga trahvisumma kindlaksmääramisel kaalutlusõigus (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑283/98 P: Mo och Domsjö vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9855, punkt 47, ja Üldkohtu 5. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑303/02: Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4567, punkt 151). Peale selle võetakse määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 kohaselt trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust. Lisaks tuleneb see summa reast arvulistest hinnangutest, mida komisjon annab vastavalt suunistele. Selle summa kindlaksmääramine sõltub eelkõige erinevatest asjaoludest, mis on seotud kõnealuse ettevõtja käitumisega, nagu raskendavate või kergendavate asjaolude olemasolu (Üldkohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1887, punktid 82 ja 85). Sellest õiguslikust raamistikust ei saa järeldada, et komisjon peab tagama, et sel viisil välja arvutatud trahvisumma oleks proportsionaalne asjaomase kaubaturu kogumahuga EMP‑s rikkumise teataval aastal (antud juhul aastal 2001), isegi kui kõnealune rikkumine kestis rohkem kui kuus aastat ja trahvi suurus sõltub ka asjaomase ettevõtja individuaalse käitumisega seotud muudest asjaoludest (vt selle kohta eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 342). Sellest järeldub, et Polimeri argument tuleb selles osas tagasi lükata.
233 Neid asjaolusid arvestades tuleb Polimeri kümnes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. 11. väide, et erinevat kohtlemist rakendati ebaseaduslikult
a) Poolte argumendid
234 Polimeri rõhutab, et ettevõtjate konkreetne kaal tuvastati võrreldes BR‑i ja ESBR‑i kombineeritud müüke müügi koguväärtusega aastal 2001. Ometi ei ole see viimati mainitud väärtus kaugeltki kontrollitud, kuna teise vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse vahelisel ajal see märkimisväärselt vähenes. Peale selle, liites nende kahe toote müügiväärtused, omistatakse ekslikult Polimerile kaal, mida tal ei ole kunagi olnud, sest BR‑i osas on ta alati olnud Bayeri järel ja Dow ees üksnes aastal 1998. Kui need kaks turgu eraldada, oleks tulemus erinev. Polimeri märgib selles osas, et suunised kohustavad võtma arvesse „iga ettevõtja rikkumise tegelikku mõju konkurentsile”. See tähendab, et kõigepealt tuleb kindlaks teha rikkumisega seotud turud. Isegi kui liita need kaks turgu, oleks tulnud arvestada nende konkurentsikeskkonda ja eelkõige looduslikku kautšukit. Lõpuks moodustab Polimeri trahvi lähtesumma 33% tema müügi kombineeritud väärtusest. Arvestades, et Polimerile omistatud kaal on põhjendamatu, on see summa liiga suur.
235 Komisjon palub see väide tagasi lükata. Ta märgib eelkõige, et lähtudes suuniste punkti 1 A sõnastusest, on uuritud kriteeriumi eesmärk jaotada trahvi põhisumma tuvastatud kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjate vahel, mitte aga hinnata kartellikokkuleppe mõju (tervikuna) kõnealusele turule (võttes arvesse samuti võimalike asendustooteid)
b) Üldkohtu hinnang
236 Piisab, kui märkida, et suurem osa Polimeri argumentidest kattuvad nendega, mis esitati neljanda ja kümnenda väite raames. Seega tuleb eespool punktides 100, 101, 229 ja 230 välja toodud põhjendustel tagasi lükata Polimeri argumendid ka selles osas.
237 Mis puudutab asjaolu, et EniChemile määratud trahvi lähtesumma (st 55 miljonit eurot) moodustab 33% tema müügi kombineeritud väärtusest asjaomasel turul aastal 2001 (st 164,90 miljonit eurot), siis tuleb tõdeda, et eespool punktis 231 välja toodud põhjendustega samadel põhjendustel ei sea Polimeri argumendid kahtluse alla trahvi lähtesumma määramist 55 miljonile eurole.
238 Neid asjaolusid arvestades tuleb Polimeri 11. väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. 12. väide, mis tugineb hoiatava eesmärgiga kordaja ebaseaduslikule kohaldamisele
a) Poolte argumendid
239 Esiteks väidab Polimeri, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 474 on märgitud, et hoiatava eesmärgiga kordaja kindlaksmääramisel võeti eeskätt arvesse „juhtumi asjaolusid”. Ometi ei ole neid asjaolusid kirjeldatud ega analüüsitud. Üldkohus on juba rõhutanud, et trahvide summa kindlaksmääramise aluseks olevad asjaolud peavad olema otsuse tekstis mainitud (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑295/94: Buchmann vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑813, punkt 173). Polimeri väidab, et komisjoni kaalutlusruum hoiatava eesmärgiga suurendamismäära kinnitamisel (eespool punktis 214 viidatud kohtuotsus Degussa vs. komisjon, punkt 317) ei ole absoluutne. Määratlus, mille komisjon neile „asjaoludele” kostja vastuses andis, on vaieldav ja igal juhul hilinenud. Seega rikkus komisjon Polimeri kaitseõigusi, kuna tal ei olnud võimalust trahvi määramise aluseks olnud asjaolu vaidlustada.
240 Teiseks leiab Polimeri, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 474 tuleneb, et komisjon kasutas selle kontserni, kuhu rikkumises süüdistatud ettevõtjad kuuluvad, käivet. Käivete erinevus Eni ja Bayeri vahel, mis on 46,355 miljardit eurot, ning Shelli ja Eni vahel, mis on 3,7 korda suurem ehk 172,81 miljardit eurot, tõi samas kaasa kordaja suurendamise vastavalt 0,5 ja 1. Väitmata, et käibe ja kordaja vahel peab olema täpne proportsionaalne suhe, leiab Polimeri, et tema suhtes kohaldati ebaõiglaselt äärmiselt karistavat arvutusmeetodit. Eelkõige viitab Polimeri eespool punktis 214 viidatud kohtuotsusele Degussa vs. komisjon, ja lisab, et piirmäära olemasolu (st kordaja 3), mida muu hulgas õigusnormid ette ei näe, ei tohiks teda igal juhul kehvemasse olukorda seada. Polimeri lisab, et ta ei mõista, et komisjon oleks hoiataval eesmärgil trahvi suurendamise arvutanud käivete alusel, mis koondumiste valdkonnas kohaldatavate õigusnormide kohaselt väljendavad summasid, mis tekivad kaupade müügil ja teenuste osutamisel. Peale selle on Polimeri kordaja kindlaksmääramisel Eni käibe kasutamine ebaproportsionaalne, kuna ta on trahvi, mida kahekordistati emaettevõtja käibe tõttu, maksmise eest solidaarselt vastutav.
241 Komisjon palub see väide tagasi lükata. Ta leiab sisuliselt, et ta ei teinud hoiatava eesmärgiga kordaja kohaldamisel viga.
b) Üldkohtu hinnang
242 Suunistes on ette nähtud, et peale rikkumise laadi, tegeliku mõju turule ja geograafilise turu suuruse on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (suuniste punkti 1 A neljas lõik).
243 Komisjoni pädevus määrata trahve ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on pannud toime EÜ artikli 81 rikkumise, kujutab endast ühte komisjonile antud vahenditest talle ühenduse õigusega pandud järelevalveülesande täitmiseks; see ülesanne hõlmab kohustust järgida üldist poliitikat konkurentsiõiguses asutamislepingus kehtestatud põhimõtete kohaldamiseks ning juhendada selles sunnas ettevõtjate käitumist. Sellest tuleneb, et trahvisumma kindlaksmääramiseks rikkumise raskusastme arvesse võtmisel peab komisjon hoolitsema, et tema tegevusel oleks vajalik hoiatav mõju eelkõige selliste rikkumiste puhul, mis eriti takistavad ühenduse eesmärkide saavutamist (eespool punktis 231 viidatud kohtuotsus Musique diffusion française jt vs. komisjon, punktid 105 ja 106; Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1881, punkt 166, ja eespool punktis 160 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 169).
244 See nõuab, et trahvi suurus kujundataks selliselt, et see võtaks arvesse mõju, mida soovitakse avaldada ettevõtjale, kellele trahv määratakse, et trahv ei muutuks tähtsusetuks või vastupidi ülemäära suureks eelkõige kõnealuse ettevõtja rahalise suutlikkuse seisukohast vastavalt nõuetele, mis tulenevad ühelt poolt vajadusest tagada trahvi tõhusus ja teiselt poolt proportsionaalsuse põhimõtte järgimisest. Suur ettevõtja, kellel on kartelli teiste liikmetega võrreldes märkimisväärseid rahalisi vahendeid, võib oma trahvi maksmiseks vajalikud summad hõlpsamalt hankida, mis trahvi piisava hoiatava mõju seisukohast õigustab proportsionaalselt kõrgema trahvi määramist – iseäranis kordaja kohaldamisega – võrreldes sama rikkumise toimepannud ettevõtjale määratud trahviga, kellel sellised ressursid puuduvad (vt selle kohta Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punktid 241 ja 243; vt samuti eespool punktis 243 viidatud kohtuotsus ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon, punkt 170, ja eespool punktis 217 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 235).
245 Samuti on oluline lisada, et Euroopa Kohus on eriti esile tõstnud kartelli iga osalise kogukäibe arvessevõtmise asjakohasust trahvisumma arvutamisel (vt selle kohta 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punktid 85 ja 86, ja 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑57/02 P: Acerinox vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑6689, punktid 74 ja 75; vt samuti Euroopa Kohtu 29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑289/04 P: Showa Denko vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑5859, punkt 17).
246 Lõpuks tuleb rõhutada, et hoiatuseesmärgiga, mida komisjon võib trahvisummat kindlaks määrates taotleda, soovitakse tagada, et ettevõtjad järgiksid asutamislepinguga kehtestatud konkurentsieeskirju, mis reguleerivad nende tegevust ühenduses või EMP‑s. Sellest tuleneb, et hoiatamise tegurit, mis võib trahvi arvutamises sisalduda, hinnatakse mitmeid asjaolusid ja mitte ainult asjassepuutuva ettevõtja konkreetset olukorda arvestades. Seda põhimõtet kohaldatakse eelkõige siis, kui komisjon määras kindlaks ettevõtjale määratud trahvisummas kajastunud „hoiatamise kordaja” (vt selle kohta eespool punktis 245 viidatud kohtuotsus Showa Denko vs. komisjon, punktid 23 ja 24).
247 Antud asjas märkis komisjon kõigepealt, et väga raskete rikkumiste puhul võimaldab karistuste skaala määrata trahvide summa kindlaks tasemel, mis tagab neile piisavalt hoiatava mõju, võttes arvesse iga ettevõtja suurust. Lähtudes asjaomaste ettevõtjate ülemaailmsetest käivetest aastal 2005, märkis komisjon, et esineb oluline suuruse erinevus ühelt poolt Kaučuki (käive 2,718 miljardit eurot) ja Stomili (käive 38 miljonit eurot) ning teiselt poolt muude asjaomaste ettevõtjate vahel, kelle hulgas eelkõige Bayer (käive 27,383 miljardit eurot), st esimene suurtest ettevõtjatest, kellele vaidlustatud otsus on suunatud. Sel alusel ja arvestades juhtumi asjaolusid, leidis komisjon, et Kaučuki ja Stomili suhtes ei tule hoiataval eesmärgil mingit kordajat kohaldada ning et Bayeri suhtes on kohane kordaja 1,5. Lõpuks, endiselt sel alusel ja arvestades juhtumi asjaolusid, määras komisjon järgmised kordajad: kordaja 1,75 Dow’le (käive 37,221 miljardit eurot), kordaja 2 EniChemile (käive 73,738 miljardit eurot) ja kordaja 3 Shellile (käive 246,549 miljardit eurot) (vaidlustatud otsuse põhjendus 474).
248 Esiteks, mis puudutab Polimeri väidetavat põhjenduste puudumist, siis tuleb meenutada, et üksikotsuse põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma akti vastuvõtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid arvestades. Ei ole nõutav, et põhjendustes täpsustataks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult asjaomase akti sõnastust, vaid ka selle vastuvõtmise konteksti silmas pidades (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63). Põhjendamiskohustus, mis kujutab endast olulist vorminõuet, on täidetud, kui komisjon märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskusastet ja kestust (eespool punktis 245 viidatud kohtuotsus Sarrió vs. komisjon, punkt 73, ja eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 463).
249 Antud asjas tuleb välja tuua, et komisjon märkis, et trahvi piisavalt hoiatava laadi tagamiseks võttis ta arvesse iga ettevõtja suurust. Sel alusel kasutas komisjon asjaomaste ettevõtjate kogukäibeid aastal 2005. Lisaks võrdles komisjon hoiatava eesmärgiga kordajate kindlaksmääramisel erinevate ettevõtjate suurust. Konkreetsemalt seoses EniChemiga märgib komisjon, et selle ettevõtja kogukäive on peaaegu kaks korda suurem kui Dow oma. Sellest tuleneb, et asjaolud, mis võimaldasid komisjonil EniChemi kordaja kindlaks määrata, tulenevad selgelt vaidlustatud otsusest.
250 See, et komisjon viitas muu hulgas „juhtumi asjaoludele”, seda järeldust ei kõiguta. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et komisjon oleks otseselt viidanud muudele asjaoludele kui asjaomaste ettevõtjate kogukäibed ja nende suhteline suurus, et määrata kindlaks hoiatava eesmärgiga kordaja, mida komisjon muu hulgas kohtuistungil ka kinnitas. Peale selle võib väljendit „juhtumi asjaolud” mõista nii, et see viitab just asjaomaste ettevõtjate kogukäivetele ja nende suhtelisele suurusele. Seda arvestades tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud, et Üldkohtul oleks võimalik kontrollida selle seaduslikkust ning Polimeril teostada oma kaitseõigusi.
251 Teiseks, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, siis nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon määras hoiatava eesmärgiga kordajad kindlaks asjaomaste ettevõtjate suhtelise suuruse alusel. Polimeri neid käibeid, mida komisjon vaidlustatud otsuses välja tõi, ei vaidlusta. Eelkõige ei vaidle ta vastu sellele, et aastal 2005 oli EniChem suurem kui Bayer ja Dow ning väiksem kui Shell. Seega on ühtne ja objektiivselt õigustatud, et EniChemi kordaja on suurem kui Bayeri ja Dow oma ning väiksem kui Shelli oma. Lisaks tuleb rõhutada, et aastal 2005 oli Bayeri ülemaailme käive 27,383 miljardit eurot, Dow ülemaailmne käive 37,221 miljardit eurot (st 35,93% suurem kui Bayeril) ja EniChemi ülemaailmne käive 73,738 miljardit eurot (st 169,28% suurem kui Bayeril ja 98,11% suurem kui Dow’l). Seega asjaolu, et EniChemi kordajat suurendati Dow kordajaga võrreldes 14,28% (2 ja 1,75), kusjuures Dow enda kordajat suurendati Bayeri kordajaga võrreldes 16,66% (1,75 ja 1,5), ei kujuta endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Vastupidi, komisjon oleks sel alusel võinud EniChemile määrata veel suurema kordaja. Ülejäänud osas ja niivõrd, kui Polimeri palub oma argumentidega Üldkohtul kontrollida suurtele ettevõtjatele, kellega hageja talle määratud trahvi võrdleb, määratud trahvisummade seaduslikkust eelkõige osas, mis puudutab Shellile määratud kordajat, siis nähtub vaidlustatud otsusest, et EniChemile määratud kordaja arvutati Dow’le ja mitte Shellile määratud kordajate alusel. Polimeri argumendid ei ole selles osas seega tulemuslikud. Lisaks tuleb rõhutada, et komisjonil on trahvisumma kindlaksmääramisel kaalutlusõigus ja et ta ei pea kohaldama täpset matemaatilist valemit (vt eespool punktis 232 viidatud kohtuotsus Hoek Loos vs. komisjon, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika). Antud juhul ei teinud komisjon seega ilmset hindamisviga, kui ta lähtus kohaldatud kordajate määramisel asjaomaste ettevõtjate majandusliku võimsuse erinevusest (vt selle kohta Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑175/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 155). Mis puudutab eespool punktis 214 viidatud kohtuotsust Degussa vs. komisjon, millele Polimeri tugineb, siis piisab, kui märkida, et selles kohtuasjas kohaldas komisjon hoiatava eesmärgiga kordajat ettevõtjate suhtes, kelle käibed olid väga erinevad. Seega ei ole eespool punktis 214 viidatud kohtuotsuse Degussa vs. komisjon aluseks olnud olukord käesoleva kohtuasja aluseks oleva olukorraga võrreldav. Mis puudutab Polimeri poolt kohtuistungil esitatud argumenti, et Eni olukord oli Shelli ja Dow omast erinev selles mõttes, et viimati mainitute valdusettevõtted võisid olla kartellikokkuleppest teadlikud, erinevalt Enist, ja eeldusel, et see argument on sõltumata selle hilinenult esitamisest vastuvõetav ning et see võib hoiatava eesmärgiga kordaja kindlaksmääramist mõjutada, siis piisab, kui märkida, et Shelli ja Dow valdusettevõtetele ei pandud vastutust nende enda osalemise eest rikkumises. Neile äriühingutele nagu ka Enile pandi vastutus kontrollosaluse eest nende tütarettevõtjates, kes otseselt rikkumises osalesid. Seega tuleb Polimeri argument tagasi lükata.
252 Kolmandaks, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, siis ei esita Polimeri ühtegi üksikasjalikku tõendit, mis võimaldaks järeldada, et EniChemi suhtes kohaldatud kordaja oleks rikkumise raskuse ja trahvide hoiatava taseme tagamise eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne.
253 Mis puudutab asjaolu, et määratud kordaja on ebaproportsionaalne, kuna Polimeri on solidaarselt kohustatud tasuma trahvi, mida kahekordistati tema emaettevõtja käibe tõttu, siis tuleb kõigepealt meenutada, et komisjon ei riku õigusnormi, kui ta tugineb trahvidele hoiatava laadi tagamisel kogu ettevõtjate kontserni vahenditele (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3389, punkt 120). Järgmiseks, asjaolu, et mitu äriühingut on solidaarselt kohustatud maksma trahvi seetõttu, et nad moodustavad ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, ei tähenda määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülempiiri kohaldamisel seda, et igaühe kohustus piirdub 10%‑ga nende viimase majandusaasta käibest. 10‑protsendiline ülempiir antud sätte tähenduses tuleb arvutada kõikide nende ettevõtjate kogukäibe põhjal, kes moodustavad ühe majandusüksuse, mis tegutseb ettevõtjana EÜ artikli 81 tähenduses, sest üksnes kõikide nende äriühingute kogukäive saab olla viiteks asjaomase ettevõtja suurusele ja majanduslikule võimule (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punktid 528 ja 529, ning 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑5049, punkt 90). Polimeri ei väida, et 10% ülempiir, mis arvutati Polimeri ja Eni kogukäivete aluseks, oleks ületatud. Seega asjaolu, et Polimeri on solidaarselt kohustatud tasuma trahvi, mida kahekordistati tema emaettevõtja käibe tõttu, ei tähenda iseenesest ja teiste üksikasjalikumate tõendite puudumisel seda, et antud asjas kohaldatud kordaja on ebaproportsionaalne.
254 Seda arvestades tuleb Polimeri 12. väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
4. 13. väide, et Polimeri rikkumise kestus on kindlaks määratud valesti
a) Poolte argumendid
255 Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 478, et Polimeri osales väidetavas rikkumises 20. maist 1996 kuni 28. novembrini 2002.
256 Mis puudutab ajavahemikku 20. maist 1996 kuni 31. detsembrini 2001, siis märgib Polimeri kõigepealt, et rikkumise alguskuupäeva kindlaksmääramine oli ebaselge (Polimeri viitab eelkõige esimesele vastuväiteteatisele, seejärel teisele vastuväiteteatisele ja lõpuks vaidlustatud otsusele). Järgmiseks, kuupäeva 20. mai 1996 osas rõhutab Polimeri esiteks, et ükski avalduse esitanud isik ei maininud seda kuupäeva väidetava kartellikokkuleppe alguskuupäevana. Teiseks on seda kohtumist käsitlevad N‑i (Dow) käsikirjalised märkmed sarnased varasemat, 1996. aasta veebruari kohtumist käsitlevate märkmetega. Need märkmed ei ole seega tõenduslikud. Polimeri rõhutab selles osas, vastupidi komisjoni poolt kohtudokumentides väidetule, et ta on nende märkmete tõendusliku väärtuse vaidlustanud. Kolmandaks esinevad sellel kohtumisel osalejate seas Bayeri ja Shelli töötajad (O ja de J), kes on konkurentsivastastes kokkulepetes või aruteludes osalemist kogu aeg eitanud. See vastab ka ajavahemikule, mil Bayer avaldas, et ta ei oska öelda, kas 1996. aasta maikuu ja novembri lõpu vahel esines ESBR‑i puudutavaid kokkuleppeid. BR‑i osas rõhutab Polimeri, et ka komisjon ise ei tuvasta enne 4. septembri 1997. aasta kohtumist ühtegi õigusvastast kokkulepet. Seega ei ole ühtegi viidet asjaoludele, mis kinnitaks, et kõnealused ettevõtjad sõlmisid sel ajal kartellikokkuleppe.
257 Mis puudutab ajavahemikku 1. jaanuarist kuni 28. novembrini 2002, siis märgib Polimeri BR‑i osas, et 31. august 2001 on kuupäev, mil komisjon tuvastas viimase konkurentsivastase kohtumise seoses selle tootega. See viimati mainitud väide on muu hulgas põhjendamatu. Polimeri märgib selles osas, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 229 esitatud W (Bayer) avaldused ei viita otseselt sellele kohtumisele. Sellest teadlik olles võttis komisjon tagasi esialgu teises vastuväiteteatises sisaldunud teksti. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 229, lükkasid mõned sellel kohtumisel osalenud isikud (W järglane G) ametlikult tagasi osalemise konkurentsivastastes kokkulepetes. ESBR‑i osas ei toeta ükski sündmus või dokument, mida komisjon vaidlustatud otsuses 2002. aasta osas mainib, väidet, et väidetav kartellikokkuleppe jätkus sellel aastal. Polimeri viitab selles osas kaheksanda ja ühekanda väite raames esitatud analüüsile. Mis puudutab vaidlustatud otsuses põhjendustes 240 ja 247 välja toodud Bayeri kinnitusi, siis neile räägivad vastu N, W ja I Dow’st (Polimeri viitab selles osas esimesele vastuväiteteatisele). Seda arvestades korraldas komisjon teise konsultatsiooni Dow töötajatega, eesmärgiga saada Bayeri versiooniga kõige paremini ühtiv versioon. Samas on vaidlustatud otsuse põhjenduses 244 välja toodud Dow ühe töötaja (W) avaldused vaid hüpoteetilised. Need ei võimalda igal juhul põhjendada komisjoni järeldust, mille kohaselt märgivad nii Bayer kui Dow mõlemad, et viimane kartelli kohtumine toimus 2. septembril 2002 (vaidlustatud otsuse põhjendus 443). Lõpuks kahtleb Polimeri asjaolus, et olles niivõrd rõhutanud 2. septembri 2002. aasta kohtumist, määras komisjon rikkumise lõppkuupäevaks 28. ja 29. novembri 2002, mil toimunud kohtumisel Polimeri ei osalenud. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 241 viidatud ja komisjoni kohtudokumentides esile toodud P (Bayer) elektronkirjade osas lisab Polimeri, et ta esitas eelkõige hagiavalduse lisas selles osas vastupidiseid tõendeid. Need tõendid on haldusmenetluses komisjonile juba esitatud.
258 Kokkuvõttes leiab Polimeri, et kui Üldkohus tuvastab rikkumise olemasolu, peaks see rikkumine algama ESBR‑i osas pärast 20. maid 1996 ja lõppema enne 2. septembrit 2002 ning BR‑i osas algama pärast 4. septembrit 1997 ja lõppema enne 31. augustit 2001. Seetõttu tuleks trahvi vähendada.
259 Komisjon palub see väide tagasi lükata. Ta rõhutab eelkõige, et ta toimis rikkumise alguskuupäeva osas hoolikalt. Seoses rikkumise lõppkuupäevaga väidab komisjon eelkõige, et ta võis tõdeda, et antud asjas tuvastatud rikkumine kestis kuni 28. ja 29. novembrini 2002, mil kartelli liikmed jõudsid ilmselt otsusele see lõpetada.
b) Üldkohtu hinnang
260 Kohtupraktika kohaselt peab komisjon tõendama mitte üksnes kartellikokkuleppe olemasolu, vaid ka selle kestuse (Üldkohtu 7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑43/92: Dunlop Slazenger vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑441, punkt 79; 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑48/98: Acerinox vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3859, punkt 55, ja 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑62/02: Union Pigments vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5057, lk 36). Konkurentsi piirava eesmärgiga rikkumise kestuse arvutamisel tuleb kindlaks määrata ainult kokkuleppe kehtivuse kestus, see tähendab ajavahemik kokkuleppe sõlmimise kuupäevast kuni selle lõpetamise kuupäevani (eespool punktis 225 viidatud kohtuotsus Brasserie nationale jt vs. komisjon, punkt 185, ja eespool punktis 232 viidatud kohtuotsus Westfalen Gassen Nederland vs. komisjon, punkt 138). Kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendavad rikkumise kestust, siis esitab komisjon vähemalt tõendid, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku asetleidnud asjaolusid, nii et võib mõistlikult tuvastada, et see rikkumine vältas katkematult kahe täpse kuupäeva vahel (eespool viidatud kohtuotsus Dunlop Slazenger vs. komisjon, punkt 79, ja eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 51).
261 Antud asjas väidab komisjon, et Polimeri peab vastutama rikkumise eest ajavahemikul 20. maist 1996 kuni 28. novembrini 2002 (vaidlustatud otsuse põhjendus 478).
262 Esiteks, mis puudutab Polimeri suhtes tuvastatud rikkumise alguskuupäeva, siis see vastab vaidlustatud otsuses välja toodud esimese õigusvastase kohtumise kuupäevale, mis toimus Milanos (Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumise kõrval) Bayeri, EniChem SpA, Shelli ja Buna Sow Leuna Olefinverbundi (edaspidi „BSL”, keda hiljem kontrollis Dow) esindajate vahel (vaidlustatud otsuse põhjendused 161 ja 162).
263 Õigusvastase kohtumise toimumist tõendavad esiteks BSL‑i tolleaegse töötaja, kellest hiljem sai Dow töötaja (N, vaidlustatud otsuse põhjendus 163) käsikirjalised märkmed, ja teiseks Dow avaldus (vaidlustatud otsuse põhjendus 164).
264 Polimeri vaidlustab N‑i märkmete tõendusliku väärtuse, kuna need märkmed ja märkmed, mis puudutavad varasemat, 1996. aasta veebruaris toimunud kohtumist, on „sarnased”. Polimeri viitab 21. veebruari 1996. aasta käsikirjalistele märkmetele. Komisjon neid märkmeid aga lõpuks süüstava tõendina ei kasutanud.
265 Selles osas piisab, kui märkida, et 20. mai 1996. aasta kohtumist puudutavate N‑i käsikirjaliste märkmete tõenduslik väärtus ei vähene asjaolu tõttu, et sarnaseid käsikirjalisi märkmeid (st neid, mis sisaldavad ka teavet turu kohta) ei kasutanud komisjon süüstava tõendina. Tuleb selgeks teha vaid see, kas kõnealused käsikirjalised märkmed võivad kujutada endast tõendit, mis lubab tõdeda õigusvastase kohtumise toimumist asjaomaste ettevõtjate vahel.
266 Selles osas ei vaidle Polimeri vastu, et üks tema esindajatest võis 20. mail 1996 Milanos kohtuda Bayeri, Shelli ja BSL‑i esindajatega. Seejärel ei vaidlusta ta, et N‑i käsikirjaliste märkmete sisust tuleneb, et ettevõtjate vahel vahetati tundlikku teavet. Neist märkmetest on näha andmed Bayeri ESBR‑i laovarude kohta. Samuti on välja toodud Shelli hinnakiri. Lisaks märgib käsikirjaliste märkmete üks osa, et Eni „kavatseb aasta lõpus” töötajaid „lahti lasta”, mis lubab muu vastupidise tõendi puudumisel arvata, et selle ettevõtja esindaja viibis kõnealusel kohtumisel. Lõpuks kannavad N‑i käsikirjalised märkmed kuupäeva 20. mai 1996 ja märget „Milano ESRA”. Neid asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et kõnealused käsikirjalised märkmed on selline tõend, mis lubab järeldada, et 20. mail 1996 toimus Milanos asjaomaste ettevõtjate vahel õigusvastane kohtumine.
267 N‑i käsikirjalisi märkmeid kinnitas muu hulgas Dow oma ettevõtja avalduses. Selles osas tuleb meenutada, et ettevõtjate nimel tehtud avaldustel on suur tõenduslik jõud, kuna need toovad kaasa märkimisväärseid juriidilisi ja majanduslikke riske (vt eespool punktis 53 viidatud kohtupraktika). Dow märgib eelkõige, et N‑i käsikirjalistes märkmetes välja toodud teatud hinnad olid ESBR‑i sihthinnad (vaidlustatud otsuse põhjendus 164).
268 Lisaks toetavad eelmainitud tõendeid teiste asjaomaste ettevõtjate, eeskätt Bayeri ja Shelli avaldused.
269 Bayer avaldab eelkõige, et B, kes on üks 20. mai 1996. aasta õigusvastasel kohtumisel viibinuist, osales „Bayeri jaoks” ESBR‑i puudutavates konkurentsivastastes kokkulepetes alates 1995. aasta keskpaigast või lõpust kuni „1996¨aasta mai keskele” (vaidlustatud otsuse põhjendus 107). Viide „mai keskele” toetab 20. mai 1996. aasta õigusvastase kohtumise toimumiste tuvastust. Asjaolu, et Bayer võis avaldada, nagu väidab Polimeri, et „Bayer ei oska öelda, kas 1996. aasta mai[kuu] ja novembri lõpu vahel esines ESBR‑i puudutavaid kokkuleppeid”, ei räägi vastu Bayeri täpsele avaldusele seoses B rolliga 1996. aasta mai keskel. See avaldus võib tähendada, et pärast seda kuupäeva (1996. aasta mai keskelt) kuni 1996. aasta novembri lõpuni ei leidnud Bayer kinnitusi konkurentsivastaste kokkulepete kohta kõnealuste ettevõtjate vahel.
270 Shell avaldab omakorda, et tema esindajad osalesid hinnakokkuleppes 30. augustist 1995 kuni 31. maini 1999. Eeskätt kinnitab Shell esimese vastuväiteteatise faktilist osa, mis sisaldas juba 20. mai 1996. aasta õigusvastase kohtumise kokkuvõtet ja milles olid välja toodud N‑i käsikirjalised märkmed ning Dow antud tõlgendus. Asjaolu, et de J, kes esindas Shelli teatud kohtumistel ja eelkõige 20. mai 1996. aasta kohtumisel, ei ole tunnistanud, et esimene vastuväiteteatis kirjeldas konkurentidevahelisi kontakte õigesti (vaidlustatud otsuse põhjendus 119), ei sea kahtluse alla Shelli ettevõtja avaldust. Ettevõtja nimel koostatud vastuste usaldusväärsus on suurem kui ettevõtja töötaja antud vastus, sõltumata asjaomase isiku kogemustest või arvamustest.
271 Mis puudutab O‑d (Bayer), keda Polimeri oma kohtudokumentides mainib, siis märgib komisjon õigesti, et tema ei osalenud 20. mai 1996. aasta õigusvastasel kohtumisel.
272 Lõpuks, mis puudutab Polimeri argumenti, et komisjon ei ole tuvastanud ühtegi BR‑i puudutavat õigusvastast kokkulepet enne 4. septembri 1997. aasta kohtumist, siis piisab, kui meenutada, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad – nagu antud juhul – tervikplaani nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus sõltuvalt osalemisest rikkumises kui tervikus (vt eespool punktis 100 viidatud kohtupraktika). Kui komisjon võib õiguspäraselt järeldada, et ühe rikkumise koostisosadeks on erinevad avaldumised, kuna need kuuluvad tervikliku kava hulka, mille eesmärk on konkurentsitingimusi rikkuda, siis asjaolu, et salajaste tegevuste arv ja intensiivsus erinevad sõltuvalt asjaomasest turust, ei tähenda veel, et rikkumine ei puuduta neid turge, millel tegevused ei olnud nii intensiivsed ja kus neid toimus vähem. Tegelikult on kunstlik jagada vaid ühte eesmärki taotlevat ühte vältavat käitumist mitmeks erinevaks rikkumiseks põhjusel, et salajane tegevus erines sõltuvalt asjaomasest turust.
273 Kõikidest neist asjaoludest tuleneb, et komisjon ei eksinud, kui leidis, et Polimeri peab vastutama rikkumise eest, mis algas 20. mail 1996.
274 Teiseks, mis puudutab Polimeri suhtes tuvastatud rikkumise lõppkuupäeva, st 28. novembrit 2002 (vaidlustatud otsuse põhjendus 447), siis see vastab vaidlustatud otsuses viidatud viimasele õigusvastasele kohtumisele, mis toimus Bayeri, Dow, Dwory ja Kaučuki (Tavorexi kaudu) esindajate vahel 28. ja 29. novembril 2002 Euroopa Sünteeskautšuki assotsiatsiooni kohtumise kõrval Londonis (Ühendkuningriik). Bayeri avaldusest nähtub, et ta teatas Dow’le ja Dworyle, et enam ei olnud põhjust kõnealust kokkulepet jätkata (vaidlustatud otsuse põhjendused 246–248).
275 Mis puudutab asjaolu, et Polimeri eraldas oma argumentides BR‑i ja ESBR‑i, siis piisab, kui meenutada, et on kunstlik jagada vaid ühte eesmärki taotlevat ühte vältavat käitumist mitmeks erinevaks rikkumiseks põhjusel, et salajane tegevus erines sõltuvalt asjaomasest turust.
276 Mis puudutab asjaolu, et kartellikokkulepet aastal 2002 ei jätkatud, siis on vaidlustatud otsuses tuvastatud, et 2. ja 3. septembril 2002 toimus Prahas ESBR‑i puudutav õigusvastane kohtumine. Komisjoni järeldus põhineb kõigepealt Bayeri avaldusel, milles on märgitud, et Bayer, Dow, Polimeri, Dwory ja Kaučuk (Tavorexi kaudu) sõlmisid hinnakokkuleppe. Järgnevalt põhineb komisjoni järeldus Bayeri avalduse kinnitusel Dow poolt pärast esimese vastuväiteteatise lugemist. Vastupidi Polimeri väidetele ei korraldanud komisjon Dow töötajatega teist konsulteerimist. Nagu vaidlustatud otsuse põhjendusest 244 selgelt nähtub, otsustas Dow ise pärast esimese vastuväiteteatise lugemist oma töötajad etteheidetud faktide osas uuesti ära kuulata ja seega oli see Dow, kes esitas komisjonile uue ettevõtja avalduse. Dow möönab selles, et pärast oma töötajate uusi avaldusi on täiesti võimalik, et kartellikokkulepe lõppes alles 28. novembril 2002 ja seega kaudselt, et 2. ja 3. septembri 2002. aasta kohtumine kuulub õigusvastaste kohtumiste hulka. Kuigi Dow avaldus ei ole otsene ülestunnistus tema osalemise kohta 2. ja 3. septembri 2002. aasta õigusvastasel kohtumisel, siis see pigem toetab Bayeri avaldust kui vastupidi. Lõpuks põhineb komisjoni järeldus dokumentaalsetel tõenditel, milleks on 4. ja 12. septembril 2002 Bayeri‑siseselt saadetud kaks elektronkirja, mis näevad ette ESBR‑i hinnatõusu. Polimeri märgib, et ta on hagiavalduse lisa A 25 raames nende elektronkirjade tõendusliku väärtuse vaidlustanud. Samas tuleb kaheksanda väite raames välja toodud põhjustel Polimeri argumendid selles lisas tagasi lükata. Kõigil neil põhjustel ei sea Polimeri argumendid kahtluse alla komisjoni hinnangut, mille kohaselt kartellikokkulepe jätkus aastal 2002.
277 Asjaolu, et Polimeri ei osalenud 28. ja 29. novembri 2002. aasta kohtumisel, ei oma rikkumise lõppkuupäeva kindlaksmääramisel tähtsust. Komisjon ei tuvasta õigusvastase kokkuleppe olemasolu 28. ja 29. novembril 2002, vaid siiski sel kohtumisel osalejate soovi kartelli tegevus lõpetada.
278 Kõigist neist asjaoludest tuleneb, et komisjon ei eksinud, kui leidis, et Polimeri peab vastutama rikkumise eest perioodil, mis lõppes 28. novembril 2002.
279 Seda arvestades tuleb Polimeri 13. väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
5. 14. väide, et trahvi põhisummat suurendati korduvuse alusel põhjendamatult
a) Poolte argumendid
Polimeri argumendid
280 Esiteks väidab Polimeri, et täitmata on ettevõtjate samasuse tingimus.
281 Polimeri märgib selles osas, et komisjoni arvates on korduvuse kohaldamise aluseks see, kui üks ettevõtja on toime pannud mitu rikkumist, kusjuures ettevõtja mõiste konkurentsiõiguses tähendab „varast ja inimressursist koosnevat majandusüksust” (eespool punktis 50 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni). Antud asjas suurendati trahvi ekslikult seoses 1986. ja 1988. aastal karistatud rikkumistega, milles osales Polimerist hoopis erinev ettevõtja. Vastavalt suunistele kohaldatakse korduvust üksnes siis, kui kaks või enam omavahel sarnast tegu võib süüks panna samale ettevõtjale. Tundub, et komisjon ajab segamini ettevõtja mõiste – antud juhul ainuke, mis tähtsust omab – juriidilise isiku mõistega. Enile ei saa tagasiulatuvalt süüks panna tegusid, mida ta ei ole toime pannud.
282 Lisaks, need kaks varasemalt karistatud sektorit (PVC ja polüpropüleen) ei kuulu elastomeeride tegevusalasse, neid ei ole EniChem SpA Polimerile kunagi üle kandnud ja ta ei ole sel alal tegutsenud. Need sektorid võõrandati kolmandatele äriühingutele vastavalt aastal 1983 (polüpropüleen) ja aastal 1986 (PVC) enne rikkumise tuvastamise otsuseid, st 18 ja 15 aastat enne, kui Polimeri jätkas EniChem SpA tegevust BR‑i ja ESBR‑i alal.
283 Lisaks esineb vastuolu korduvuse kohaldamise ja sellise hoiatava eesmärgiga kordaja kasutamise vahel, mis põhineb Eni, mitte aga Polimeri käibel. Polimeri leiab, et kui hoiatamisel lähtutakse Eni käibest, ei saanud komisjon trahvi suurendada korduvuse alusel, kuna see Enit ei puuduta.
284 Teiseks leiab Polimeri, et komisjon rikkus õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Polimeri märgib selles osas, et ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise puhul ei ole korduvust üheski seadusandlikus õigusaktis ette nähtud, kuna suunised on kõigest tegevusjuhis. Antud asjas on korduvuse aluseks võetud otsused, mis tehti 18 ja 20 aastat enne vaidlustatud otsust. Ometi tuleb korduvuse tuvastamisel lähtuda ajalistest piiridest. Eelkõige viitab Polimeri Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsusele kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑1331), milles oli kahe rikkumise vahele jäänud kümne aasta pikkune ajavahemik selleks piiriks. Polimeri lisab, et 27 liikmesriigi õiguskorrad allutavad korduvuse kohaldamise tingimusele, et uue ja eelmise rikkumise vaheline ajaline intervall oleks viis aastat või vähem. Lisaks on paradoksaalne pidada sobimatuks ja kasutuks menetleda rikkumist, mis pandi toime viis aastat varem, kuna see on aegunud, ja samal ajal soovida võtta korduvuse kohaldamiseks arvesse rikkumisi, mis pandi toime rohkem kui kümme aastat enne uue rikkumise algust.
285 Polimeri väidab, et igal juhul on trahvi 50‑protsendiline suurendamine täiesti ebaproportsionaalne ning vastuvõetamatu, sest see põhineb ka trahvi põhisummal, mis arvutati sellisele ettevõtjale – Eni – viidates, keda üheski rikkumises süüdistatud ei ole. Polimeri märgib selles osas, et eespool punktis 160 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsuses Groupe Danone vs. komisjon pidas Üldkohus õigeks suurendada raskendavate asjaolude alusel trahvi põhisummat kokku 40%, võttes arvesse kahte varasemat rikkumist. 50% suurendusmäär ei ole reegel, nagu komisjon oma kohtudokumentides väidab.
Komisjoni argumendid
286 Esiteks, mis puudutab asjaolu, et ettevõtjate samasuse tingimus ei ole täidetud, siis märgib komisjon, et Polimeri ei vaidlusta rikkumise süüks panemist Enile. Lisaks leiab komisjon, et korduvuse küsimust käsitleti teises vastuväiteteatises. Polimeri selles osas vastuväiteid ei esitanud.
287 Kuna ühenduse konkurentsiõigus tunnistab, et ühte kontserni kuuluvad eri äriühingud moodustavad majandusüksuse, oleks komisjon soovi korral võinud määrata trahvi samale emaettevõtjale, mis eelnevateski otsustes. Seega võis komisjon vaidlustatud otsuses õiguspäraselt tõdeda, et sama ettevõtjat oli juba sama liiki rikkumise eest karistatud (Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071). Ta rõhutab, et eespool viidatud kohtuotsuses Michelin vs. komisjon kiitis Üldkohus heaks trahvi suurendamise korduvuse alusel kontserni teisel äriühingul, täpsemalt varasemalt karistatud äriühingu sõsarettevõtjal.
288 Korduvuse mõiste ei eelda ilmtingimata varasema rahalise karistuse määramist, vaid üksnes ühenduse konkurentsiõiguse varasema rikkumise tuvastamist (eespool punktis 160 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon). Seega ei oma tähtsust asjaolu, et varasemates otsustes komisjon Enile trahvi ei määranud. Määrav on aga see, et Eni kontrollis eelnevate otsuste adressaate täielikult. Ei saa nõustuda sellega, et kontserni äriühingud, kes on sama ettevõtja osad, pääseksid korduvusest üksnes kontserni enda ülesehituse või selle restruktureerimise kaudu.
289 Korduvuse eripäraste tunnuste tuvastamine ja hindamine kuulub komisjoni kaalutlusõiguse hulka ning komisjon ei saa sellise tuvastamise käigus olla seotud võimaliku aegumistähtajaga (eespool punktis 284 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon). Polüpropüleeni ja PVC‑d puudutavad rikkumised tuvastati vastavalt aastatel 1986 ja 1994 (komisjoni 23. aprilli 1986. aasta otsus 86/398/EMÜ [EÜ artiklis 81] sätestatud menetluse kohta (IV/31.149 – Polüpropüleen) (EÜT L 230, lk 1, edaspidi „polüpropüleeni otsus”) ja komisjoni 27. juuli 1994. aasta otsus 94/599/EÜ [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluse kohta (IV/31.865 – PVC) (EÜT L 239, lk 14, edaspidi „PVC II otsus”). On igati loogiline, normaalne ja sobiv võtta neid pretsedente arvesse uue rikkumise puhul, mis pandi toime aastal 1996.
290 Lisaks on vähetähtis, et eelnevad rikkumised puudutasid PVC ja polüpropüleeni sektoreid (eespool punktis 160 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon) või et need tegevused võõrandati kolmandatele isikutele (vt eelkõige eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Cascades vs. komisjon).
291 Lõpuks ei esine mingit vastuolu ühelt poolt kontserni juhtiva äriühingu Eni käibe alusel kordaja kindlaksmääramise ja teiselt poolt kontserni teistele äriühingutele adresseeritud otsustes – kuid mille eest Eni oli ka vastutav – tuvastatud rikkumistega seotud korduvuse arvesse võtmise vahel.
292 Mis puudutab õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtete väidetavat rikkumist, siis on eespool punktis 284 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsuses Groupe Danone vs. komisjon kinnitatud, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt tuleb rikkumise raskusastme analüüsil muu hulgas arvesse võtta võimalikku korduvust, ning et seda arvestades oli hagejal alati võimalik näha ette oma käitumise õiguslikke tagajärgi. Sama kehtib ka määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 kohta. Eespool punktis 284 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon lükkas samuti tagasi väited, mis puudutasid võimalikku aegumistähtaega. Lisaks, mis puudutab asjaolu, et trahvi põhisumma suurendamine 50% on ebaproportsionaalne, kuna Enit ei ole kordagi üheski rikkumises süüdistatud, siis meenutab komisjon, et Eni olukorra arvesse võtmine oli igati õiguspärane. Mis puudutab kohaldatud suurendamismäära, siis oli komisjon isegi leebe, kuna sellist määra kohaldatakse üldjuhul ettevõtjate suhtes, kes on varem vaid ühe korra rikkumise toime pannud. See, et Üldkohus otsustas eespool punktis 160 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsuses Groupe Danone vs. komisjon trahvi suurendada 40% võrra, tulenes konkreetse juhtumi asjaoludest.
b) Üldkohtu hinnang
293 Suuniste punkt 2 toob raskendava asjaoluna välja olukorra, „kui sama ettevõtja või samad ettevõtjad panevad uuesti toime sama laadi rikkumise”.
294 Korduvuse mõiste, nagu seda mõistetakse teatavates siseriiklikes õiguskordades, tähendab seda, et isik pani toime uusi rikkumisi pärast seda, kui teda on sarnaste rikkumiste eest karistatud (Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punkt 617, ja eespool punktis 287 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 284).
295 Võimalik korduvus kuulub asjaolude hulka, mida tuleb rikkumise raskusastme analüüsimisel arvesse võtta (eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 91, ja eespool punktis 284 viidatud 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 26).
296 Antud juhul märgib komisjon vaidlustatud otsuses, et EniChem on juba olnud komisjoni otsuste adressaat kartelliasjas (st polüpropüleeni ja PVC II otsused). See tõendab, et esimesed trahvid ei olnud piisavad, et see ettevõtja oma käitumist muudaks. Komisjon järeldab sellest, et see korduvus on raskendav asjaolu, mis õigustab trahvi põhisumma suurendamist 50% võrra (vaidlustatud otsuse põhjendus 487).
297 Polimeri toob eelkõige välja asjaolu, et varasemad otsused, millele komisjon vaidlustatud otsuses viitab, ei olnud suunatud ei talle ega Enile.
298 Vaidlustatud otsusest nähtub, et komisjon lähtus antud asjas korduvusest tuleneva raskendava asjaolu kohaldamisel „ettevõtja” mõistest EÜ artikli 81 tähenduses, mida ta oma dokumentides ka kinnitab. Täpsemalt leidis komisjon sisuliselt, et sama ettevõtja kordas rikkuvat tegevust ja seda isegi siis, kui kõnealustes rikkumistes süüdistatud juriidilised isikud ei olnud identsed. Selles osas tuleb meenutada, et ettevõtja mõistet EÜ artikli 81 tähenduses tuleb mõista kui majandusüksust isegi siis, kui see majandusüksus koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda silmas pidades tuleb märkida, et kui komisjon kavatseb tugineda „ettevõtja” mõistele EÜ artikli 81 tähenduses, peab ta esitama üksikasjalikke ja täpseid tõendeid, mis tema väidet kinnitaksid.
299 Ometi tuleb välja tuua esiteks, et komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 487 üldiselt „EniChemile”, mille tähendus on vaidlustatud otsuse põhjenduses 36 määratletud kui „iga Eni SpA omanduses olev äriühing”. Seega tuleb tõdeda, et termin, mida komisjon vaidlustatud otsuses korduvuse hindamisel kasutab, on suhteliselt ebatäpne, vähemalt osas, mis puudutab juriidilisi isikuid, kes polüpropüleeni ja PVC II otsustes mainitud majandusüksuse moodustasid. Lisaks, eeldusel et kõnealused juriidilised isikud on need, keda on nimetatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 26–35, tuleb rõhutada, et polüpropüleeni otsuses mainitud äriühingut, st Anicit neis põhjendustes nimetatud juriidiliste isikute hulgas ei ole. Pealegi kirjeldavad vaidlustatud otsuse põhjendused 26–35 peamiselt rikkumise ajal Eni omanduses olnud äriühingute arengut, mis leidis aset pärast polüpropüleeni ja PVC II otsuste vastuvõtmist. Seega ei anna need põhjendused piisavalt üksikasjalikku ja täpset teavet selle kohta, mismoodi arenesid Eni omanduses olnud äriühingud enne vaidlustatud otsusega karistatud rikkumist.
300 Teiseks, komisjon viitab vaidlustatud otsuse lehekülje 262 joonealuses märkuses polüpropüleeni ja PVC II otsustele, tuues välja, et neis otsustes oli süüdistatavaks „Eni”. Tuleb aga märkida, et erinevalt sõnast „EniChem” sõnale „Eni” vaidlustatud otsuses kirjalikku selgitust ei anta. Eelkõige nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 26–36, et kui komisjon viitab Enile kui teiste äriühingute emaettevõtjale, kasutab ta sõna „Eni SpA”.
301 Kolmandaks, eeldusel et kasutades vaidlustatud otsuse lehekülje 262 joonealuses märkuses sõna „Eni”, viitab komisjon äriühingutele, kes kuuluvad Eni kontrollitavatest juriidilistest isikutest moodustunud „ettevõtjasse” EÜ artikli 81 tähenduses, tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses selle kohta esitanud ühtegi üksikasjalikku ja täpset tõendit. Üldkohtule esitatud dokumentides komisjon üksnes mainib, et Eni kontrollis „täielikult” äriühinguid, kellele olid suunatud polüpropüleeni ja PVC II otsused. Ometi, lisaks asjaolule, et seda väidet ei toeta ükski tõend, ei ole seda vaidlustatud otsuses välja toodud.
302 Neljandaks tuleb esile tuua, et asjaomaste äriühingute struktuuri ja omandi areng on antud juhul iseäranis keeruline. Täpsemalt on polüpropüleeni otsus adresseeritud Anicile ja Eni nime selles otsuses ei esine. Mis puudutab PVC II otsust, siis mainib komisjon selle põhjenduses 8 asjaolu, et Anic „muutus” EniChem SpA‑ks ja põhjenduses 43 asjaolu, et sellise arengu tingisid „erinevad ümberkorraldused”, esitamata edasisi täpsustusi. Pealegi selles otsuses Eni nime enam ei esine. Tuleb lisada, et antud asjas vastutas algselt Eni tegevuse eest asjaomaste kaupade osas EniChem Elastomeri (enne kui see äriühing ühines EniChem SpA‑ga aastal 1997, st pärast PVC II otsuse vastuvõtmist) ja et EniChem SpA tegevus anti seejärel üle Polimerile, mis muudab asjaomaste ettevõtjate struktuurilise arengu veelgi keerulisemaks. Seda silmas pidades pidi komisjon olema eriti täpne ja esitama kõik vajalikud üksikasjalikud tõendid selleks, et tõdeda, et vaidlustatud otsuses nimetatud äriühingud ja polüpropüleeni ning PVC II otsustes nimetatud äriühingud moodustasid EÜ artikli 81 tähenduses sama „ettevõtja”.
303 Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes leiab Üldkohus, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses esitanud piisavalt üksikasjalikke ja täpseid tõendeid, mis võimaldaks kinnitada, et sama „ettevõtja” EÜ artikli 81 tähenduses pani rikkumise toime mitu korda. Neil asjaoludel tuleb 14. väitega nõustuda ja sellest tulenevalt vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt c tühistada osas, milles see määrab Polimeri trahvisummaks 272,25 miljonit eurot.
6. 15. väide, et kergendavaid asjaolusid ei ole arvesse võetud
a) Poolte argumendid
304 Meenutades, et kartellikokkulepet, eeldusel et see on tuvastatud, tema arvates ei rakendatud, leiab Polimeri, et komisjon jättis tema suhtes õigusvastaselt kohaldamata kergendava asjaolu, mis seisnes „endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata või tegude tegemata jätmises”. Asjaolu, et ettevõtja osaleb kohtumistel oma konkurentidega või on nendega kontaktis, ei tähenda, et seda, mille üle arutati, ka tegelikult rakendati. Antud asjas tõendas Polimeri, et kõnealuseid kokkuleppeid, eeldusel et need on tuvastatud, ei rakendatud.
305 Komisjon palub see väide tagasi lükata. Ta leiab sisuliselt, et juhtumi asjaolud ei võimaldanud Polimeri poolt viidatud kergendavat asjaolu kohaldada.
b) Üldkohtu hinnang
306 Suuniste punkti 3 teise taande kohaselt võib „endast rikkumist kujutavate kokkulepete täitmata või tegude tegemata jätmi[ne]” olla kergendav asjaolu. Samas see, et ettevõtja, kelle puhul on tuvastatud osalemine kooskõlastatud tegevuses tema konkurentidega, ei tegutsenud turul konkurentidega kokkulepitud viisil, ei ole ilmtingimata selline asjaolu, mida tuleks trahvisumma määramisel kergendava asjaoluna arvesse võtta (eespool punktis 101 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 490).
307 Ettevõtja, kes vaatamata konkurentidega sõlmitud kokkuleppele tegutseb turul rohkem või vähem iseseisvalt, võib üritada kartelli oma huvides ära kasutada (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑327/94: SCA Holding vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1373, punkt 142, ja otsus kohtuasjas T‑308/94: Cascades vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑925, punkt 230) ning kui ettevõtja ei loe end tema osavõtul toimunud koosoleku tulemustega mitteseotuks, säilib tal põhimõtteliselt täielik vastutus kartellikokkuleppes osalemise eest (vt eespool punktis 101 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 491 ja seal viidatud kohtupraktika). Komisjon on seega kohustatud kartellikokkuleppe täitmata jätmise tunnistama kergendavaks asjaoluks vaid siis, kui ettevõtja, kes sellele asjaolule tugineb, on võimeline tõendama, et ta on selgelt ja märgatavalt olnud asjaomase kartellikokkuleppe täitmise vastu nii, et ta häiris selle toimimist, ja et ettevõtja ei jätnud kokkuleppega liitumise muljet ega õhutanud seega teisi ettevõtjaid kartellikokkulepet täitma. Ettevõtjatel oleks liiga kerge minimeerida suure trahvi maksmise riski, kui nad võiksid saada kasu ebaseaduslikust kartellikokkuleppest ja seejärel nõuda trahvi vähendamist selle eest, et nende roll rikkumise täideviimises oli üksnes piiratud, kuigi nende suhtumine on õhutanud teisi ettevõtjaid tegutsema konkurentsi rohkem kahjustaval viisil (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren‑Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2223, punktid 277–279, ja eespool punktis 101 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punkt 491).
308 Antud juhul ei ole Polimeri esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks tõdeda, et ta on selgelt ja märgatavalt olnud asjaomase kartellikokkuleppe täitmise vastu nii, et ta häiris selle toimimist, ja et ta ei jätnud kokkuleppega liitumise muljet ega õhutanud seega teisi ettevõtjaid kõnealust kartellikokkulepet täitma. Seda arvestades ei saanud komisjon sel alusel tema suhtes kohaldada ühtegi kergendavat asjaolu.
309 Lisaks ei oma tähtsust mõju puudumise tõendamine turule, eeldusel et see on tuvastatud, kuna see ei kinnita kuidagi kokkulepete tegelikku täitmata jätmist (eespool punktis 160 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 389).
310 Neid asjaolusid arvestades tuleb Polimeri 15. väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
7. 16. väide, et rikutud on 10% ülempiiri käibest
a) Poolte argumendid
311 Meenutades kriitikat, mida ta esitab asjaolu kohta, et Syndial jäeti vaidlustatud otsuse adressaatide hulgast välja, väidab Polimeri, et komisjon oli kohustatud Syndialile/Polimerile määratud trahvi summaks kinnitama kõige rohkem 86 miljonit eurot, kuna Syndiali käive aastal 2005 oli 860 miljonit eurot. Polimeri on seisukohal, et ühe ja solidaarse trahvi puhul peaks see austama kõige väiksema ettevõtja ülempiiri. Vastupidisel juhul ei saaks igalt ettevõtjalt kogu trahvi tasumist nõuda. Igal juhul oleks komisjon pidanud määrama kaks eraldi trahvi, võttes arvesse ajavahemikku, mil asjaomased ettevõtjad kaupadega seotud tegevust haldasid.
312 Komisjon palub see väide tagasi lükata. Ta leiab, et kui Syndial oleks olnud vaidlustatud otsuse adressaat, oleks määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 võinud takistada komisjonil teatud asjaoludel ületada 86 miljoni euro suurust summat trahvi puhul, mis oleks määratud Syndialile, mitte mingil juhul aga trahvi puhul, mis määrati Polimerile.
b) Üldkohtu hinnang
313 Asjaolu, et mitu äriühingut on solidaarselt kohustatud maksma trahvi seetõttu, et nad moodustavad ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, ei tähenda määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatud ülempiiri kohaldamisel seda, et igaühe kohustus piirdub 10%‑ga nende viimase majandusaasta käibest. 10‑protsendiline ülempiir antud sätte tähenduses tuleb arvutada kõikide nende ettevõtjate kogukäibe põhjal, kes moodustavad ühe majandusüksuse, mis tegutseb ettevõtjana EÜ artikli 81 tähenduses, sest üksnes kõikide nende äriühingute kogukäive saab olla viiteks asjaomase ettevõtja suurusele ja majanduslikule võimule (eespool punktis 253 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 528 ja 529, ning eespool punktis 253 viidatud 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 90).
314 Seega, isegi kui Syndial oleks olnud vaidlustatud otsuse adressaat, ei oleks trahvisumma, mille tasumise eest Polimeri oleks olnud solidaarselt vastutav, pidanud piirduma 10%‑ga Syndiali käibest. Sellest tuleneb, et Polimeri argumendid ei ole tulemuslikud.
315 Lisaks tuleb tagasi lükata Polimeri argumendid, mille kohaselt oleks komisjon pidanud määrama kaks eraldi trahvi, võttes arvesse ajavahemikku, mil asjaomased ettevõtjad kaupadega seotud tegevust haldasid. Polimerile määratud trahv kajastab tema otsest osalemist rikkumises ning tema vastutust EniChem SpA (nüüd Syndial) poolt toime pandud rikkumise eest. Nimetatud trahv ei piirdu seega ajaga, mil Polimeri kõnealuste toodetega seotud tegevust haldas. Isegi kui Polimeri vaidlustab oma argumentidega tegelikult vastutuse, mis talle pandi EniChem SpA (nüüd Syndial) poolt toime pandud rikkumiste eest, tuleb need eespool punktides 120–131 esitatud põhjustel tagasi lükata.
316 Neid asjaolusid arvestades tuleb Polimeri 16. väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
317 Kõikidest neist põhjendustest tuleneb, et 14. väitega tuleb nõustuda ja vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt c seetõttu tühistada osas, milles see kinnitab Polimerile määratava trahvi summaks 272,25 miljonit eurot, ning ülejäänud vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõuded tuleb rahuldamata jätta.
D – Uurimistoimingud
318 Leides, et komisjon on oma süüdistuse toetuseks esitanud piiratud ja mitmeti mõistetavaid tõendeid, palub Polimeri Üldkohtul Bayeri, Dow ja Shelli mitu töötajat üle kuulata.
319 Üldohus on seisukohal, et käesolevas asjas on toimiku materjalides asja lahendamiseks piisavalt informatsiooni ja seega ei tule Polimeri taotletud menetlust korraldavaid meetmeid võtta.
A – Nõue muuta trahvisummat
320 Kõigepealt tuleb eespool punktides 289–303 esitatud põhjendustel Üldkohtul vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 31 oma täielikku pädevust teostades muuta vaidlustatud otsuse artikli 2 punkti c, kuivõrd komisjon kohaldas 272,25 miljoni euro suuruse trahvisumma kindlaksmääramisel Polimeri suhtes korduvusest tulenevat raskendavat asjaolu ekslikult.
321 Antud asjaoludel tuleb selleks, et määrata trahvisumma kindlaks sobival moel, jätta muus osas komisjoni rakendatud arvutusmeetod muutmata.
322 Polimerile määratud trahvi lõplik summa on seega 181,5 miljonit eurot.
Kohtukulud
323 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama sätte lõike 3 esimese lõigu kohaselt võib Üldkohus määrata kulude jaotuse, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Käesolevas asjas tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 29. novembri 2006. aasta otsuse K(2006) 5700 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/F/38.638 — Butadieenkautšuk ja emulsioonpolümerisatsiooni teel toodetud stüreen-butadieenkautšuk) artikli 2 punkt c osas, milles see kinnitab Polimeri Europa SpA‑le määratud trahvi summaks 272,25 miljonit eurot.
2. Kinnitada Polimeri Europale määratud trahvi summaks 181,5 miljonit eurot.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Dehousse | Wiszniewska-Białecka | Wahl |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. juulil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
I – Vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue
A – Menetlusnormide rikkumist puudutavad väited
1. Esimene väide, et koostööteatist on kasutatud vääralt
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
2. Teine väide, et teine vastuväiteteatis esitati põhjendamatult
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
3. Kolmas väide, mis tugineb sisuliselt Polimeri kaitseõiguste rikkumisele
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
B – Väited, mis puudutavad vaidlustatud otsuse sisu
1. Neljas väide, et asjaomase turu määratlus on väär
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
2. Viies väide, mis tugineb hindade arengule asjaomasel perioodil
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
3. Kuues väide, mis tugineb peamiste klientide varustamisele
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
4. Seitsmes väide, et rikkumine on Polimerile süüks pandud õigusvastaselt
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
5. Kaheksas väide, et kartellikokkuleppe olemasolu on tuvastatud alusetult
a) Poolte argumendid
Esialgsed märkused
Kaheksanda väite esimene osa, mis puudutab tõendite allikaid
Kaheksanda väite teine osa, mis puudutab kartellikokkuleppe üldist tutvustust
– Hinnakokkulepped
– Turu jagamise kokkulepped
– Tundliku äriteabe vahetamine
– Kokkulepete järgimine
– N‑i kirjeldatud üldine faktiline raamistik
b) Üldkohtu hinnang
Kaheksanda väite raames Polimeri poolt esitatud teatud argumentide vastuvõetavus
Kaheksanda väite esimene osa, mis puudutab tõendite allikaid
Kaheksanda väite teine osa, mis puudutab kartellikokkuleppe üldist tutvustust
– Hinnakokkulepped
– Turu jagamise kokkulepped
– Tundliku äriteabe vahetamine
– Kokkulepete järgimine
– N‑i kirjeldatud faktiline raamistik
6. Üheksas väide, et Polimeri osalemine väidetavas kartellis on tuvastatud alusetult
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
C – Väited, mis puudutavad trahvisumma kindlaksmääramist
1. Kümnes väide, mis tugineb rikkumise raskuse põhjendamatule hindamisele
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
2. 11. väide, et erinevat kohtlemist rakendati ebaseaduslikult
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
3. 12. väide, mis tugineb hoiatava eesmärgiga kordaja ebaseaduslikule kohaldamisele
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
4. 13. väide, et Polimeri rikkumise kestus on kindlaks määratud valesti
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
5. 14. väide, et trahvi põhisummat suurendati korduvuse alusel põhjendamatult
a) Poolte argumendid
Polimeri argumendid
Komisjoni argumendid
b) Üldkohtu hinnang
6. 15. väide, et kergendavaid asjaolusid ei ole arvesse võetud
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
7. 16. väide, et rikutud on 10% ülempiiri käibest
a) Poolte argumendid
b) Üldkohtu hinnang
D – Uurimistoimingud
A – Nõue muuta trahvisummat
Kohtukulud