ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
1. juuli 2008(*)
Riigiabi – Saksa ametiasutuste poolt Deutsche Post AG kasuks rakendatud meetmed – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks ning määratakse selle tagastamine – Üldist majandushuvi pakkuv teenus – Kahjumiga müügi poliitikast tingitud ülekulude hüvitamine uksest-ukseni pakiveo sektoris – Eelise puudumine
Kohtuasjas T‑266/02,
Deutsche Post AG, asukoht Bonn (Saksamaa), esindajad: advokaadid J. Sedemund ja T. Lübbig,
hageja,
keda toetab
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: W.‑D. Plessing ja M. Lumma,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja J. Flett,
kostja,
keda toetavad
Bundesverband Internationaler Express- und Kurierdienste eV (BIEK), asukoht Frankfurt (Saksamaa), esindajad: advokaadid F. Mitzkus, T. Wambach ja R. Wojtek,
ja
UPS Europe NV/SA, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: esialgu advokaadid T. Ottervanger ja A. Bijleveld, hiljem advokaat T. Ottervanger,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 19. juuni 2002. aasta otsus 2002/753/EÜ meetmete kohta, mida Saksamaa Liitvabariik rakendas Deutsche Post AG kasuks (EÜT L 247, lk 27),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja esimees M. Jaeger, kohtunikud V. Tiili ja J. Azizi,
kohtusekretär: ametnik K. Andová,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. juuni 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Saksamaa õiguslik raamistik
1 Tuleb esitada nende aastail 1989–1998 vastuvõetud viie postivedu puudutava Saksamaa õigus- või haldusmeetme peamised sätted, mis käesoleva kohtuvaidluse raames tähtsust omavad.
2 Esiteks, 8. juunil 1989 võeti vastu Postverfassungsgesetz (postikorralduse seadus) (BGBl. 1989 I, lk 1026, edaspidi „postikorralduse seadus”). Postikorralduse seaduse § 1 lõike 2 alusel jagati Saksamaa posti hallanud Deutsche Bundespost kolmeks iseseisvaks õiguslikuks üksuseks (Teilsondervermögen), milleks olid Deutsche Bundespost Postdienst (edaspidi „DB‑Postdienst”), Deutsche Bundespost Telekom (edaspidi „DB-Telekom”) ja Deutsche Bundespost PostBank. Vastavalt postikorralduse seaduse § 65 lõikele 2 pidid nimetatud üksused jätkama Deutsche Bundesposti pakutud teenuste osutamist. Niisiis võttis DB-Postdienst üle Deutsche Bundesposti tegevuse postisektoris, samas kui DB-Telekomist sai Deutsche Bundesposti järglane telekommunikatsiooniga seotud tegevuse vallas.
3 Lisaks pidid Deutsche Bundesposti jagunemise järel tekkinud kolm õiguslikku üksust maksma üksteisele postikorralduse seaduse § 37 lõike 3 kohaselt rahalist hüvitist, juhul kui mõni neist ei ole võimeline oma kulusid enda tegevuskasumist rahastama. Vastavalt postikorralduse seaduse § 63 lõikele 1 pidi Deutsche Bundespost tegema jagunemisest hoolimata riigile tagasimakseid, mis vastasid teatud protsendile tema tegevusest saadud tulust, ja seda kuni aastani 1995.
4 Lõpuks, seoses konkreetsemalt avaliku teenuse osutamise kohustusega, mis DB-Postdienstil lasus, nägi postikorralduse seaduse § 25 lõige 2 sisuliselt ette, et Saksamaa valitsusel on õigus määrusega ette näha „infrastruktuurid, mida need ettevõtjad avalikes huvides, eelkõige avaliku teenuse osutamise tagamiseks, pakkuma peavad (kohustuslikud teenused)”, ning samuti „kindlaks määrata kohustuslike teenuste põhistruktuur ning hindade kehtestamise eeskirjad”.
5 Teiseks, 8. juulil 1989 võeti vastu Gesetz über das Postwesen (postisüsteemi seadus) (BGBl. 1989 I, lk 1449). Gesetz über das Postweseni § 2 lõike 1 alusel oli DB‑Postdienst postiveo sektoris monopoolses seisundis.
6 Kolmandaks, 12. jaanuaril 1994 võeti vastu Postdienst-Pflichtleistungsverordnung (kohustuslike teenuste määrus) (BGBl. 1994 I, lk 86, edaspidi „kohustuslike teenuste määrus”). Kohustuslike teenuste määruse § 1 lõike 1 kohaselt pidi DB‑Postdienst osutama „kohustuslikke teenuseid” kogu Saksamaal, vastavalt ühtse hinna põhimõttele kogu riigi territooriumil. Konkreetsemalt pakkide edastamise osas nägi kohustuslike teenuste määruse § 2 lõige 1 ette, et DB-Postdienst pidi tagama kuni 20 kg raskuste ja teatud maksimaalsetele mõõtmetele vastavate pakkide kogumise, veo ja kohaletoimetamise kogu Saksamaal. Lisaks andis kohustuslike teenuste määruse § 2 lõike 2 punkt 3 DB‑Postdienstile loa kehtestada ühtsest hinnast madalam hind juhtudel, kui klient kas hoolitses ise pakkide sorteerimise toimingute eest, või tal oli teatav miinimumkogus pakke.
7 Neljandaks, 14. septembril 1994 võeti vastu Postumwandlungsgesetz (posti ümberkorraldamise seadus) (BGBl. 1994 I, lk 2339). Vastavalt Postumwandlungsgesetzi §-dele 1 ja 2 kujundati kolm eespool punktis 2 nimetatud õiguslikku üksust alates 1. jaanuarist 1995 ümber aktsiaseltsideks ning nende tegevuse võtsid üle vastavalt Deutsche Post AG (edaspidi „DPAG” või „hageja”), Deutsche Telekom AG ja Deutsche Postbank AG.
8 Viiendaks, 22. detsembril 1997 võeti vastu Postgesetz (postiseadus) (BGBl. 1997 I, lk 3294), mis § 4 lõikes 1 sätestatu kohaselt näeb ette, et kuni 20 kg kaaluvate pakkide edastamise puhul on tegemist universaalteenusega.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
9 Lisaks kirjade edastamise sektorile, kus DPAG on monopoolses seisundis (edaspidi „reserveeritud sektor”), tegutseb ta ka kahes teises postisektoris, milleks on esiteks postipakkide edastamine ja teiseks ajalehtede ja ajakirjade edastamine, ning mis mõlemad on konkurentsile avatud (edaspidi „konkurentsile avatud sektorid”).
10 Pakiveo sektoris tagab DPAG esiteks otse postkontorite teeninduslettidesse antud pakkide veoteenuse osutamise, ja teiseks sellise suurema koguse pakkide veoteenuse osutamise, mida ei käidelda otse postkontorite teeninduslettides (edaspidi „uksest-ukseni pakiveo sektor”).
11 Seoses käesoleva menetluse esemeks oleva uksest-ukseni pakiveo sektoriga tagab DPAG kahe peamise teenuse osutamise, milleks on esiteks äriklientidele, kes pakid ise eelnevalt sorteerivad või annavad üle teatava vähima hulga pakke (edaspidi „äriklientide segment”), suunatud uksest-ukseni pakivedu, ja teiseks kataloogi alusel või elektroonilisel teel tellitud kaupade vedu postimüügiettevõtjate nimel (edaspidi „postimüügi segment”).
12 Äriklientide segment erineb postimüügi segmendist eelkõige kogumise, laokeskuses töötlemise ja kättetoimetamise logistiliste toimingute tõttu, mida need nõuavad, ning kulude tõttu, mida need tekitavad.
13 7. juulil 1994 esitas eraõiguslik pakiveoettevõtja UPS Europe NV/SA (edaspidi „UPS”) komisjonile kaebuse DB-Postdiensti vastu, tuginedes nii EÜ asutamislepingu artiklile 86 (nüüd EÜ artikkel 82) kui EÜ asutamislepingu artiklile 92 (nüüd EÜ artikkel 87). Sellele kaebusele järgnes eraõiguslike kulleriteenuse, kiirposti ja -pakiveo teenuse osutajate ühingu Bundesverband Internationaler Express- und Kurierdienste eV (edaspidi „BIEK”) kaebus. Sisuliselt heitsid UPS ja BIEK DB-Postdienstile ette esiteks kahjumiga müügi poliitika järgmist uksest-ukseni postiveo sektoris, mis kujutab endast valitseva seisundi kuritarvitamist EÜ artikli 82 tähenduses, ja teiseks selle sektori kahjumi katmist kas reserveeritud sektoris saadud tulust, või riigi vahenditest, mis eraldati talle EÜ artikli 87 rikkumise teel.
14 17. augusti 1999. aasta kirjas, mis avaldati 23. oktoobri 1999. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 306, lk 25), teavitas komisjon Saksamaa Liitvabariiki oma otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus (edaspidi „menetluse algatamise otsus”). Lisaks võttis komisjon 7. juulil 2000 vastu menetluse algatamise otsuse EÜ artikli 82 alusel.
15 20. märtsil 2001 võttis komisjon vastu otsuse 2001/354/EÜ EÜ artikli 82 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/35.141 – Deutsche Post AG) (EÜT L 125, lk 27). Nimetatud otsuses järeldas komisjon sisuliselt, et DPAG rikkus EÜ artiklit 82, kuna ta kasutas oma valitsevat seisundit postimüügi segmendis, esiteks tehes aastail 1974–2000 klientidele lojaalsuse eest hinnaalandusi tingimusel, et nad kohustuvad laskma DPAG‑l käidelda kõiki või enamust oma teatava kaaluga katalooge või pakke, ning teiseks järgides aastail 1990–1995 kahjumiga müügi poliitikat, pakkudes oma täiendkuludest madalamaid hindu. Seoses lojaalsuse eest tehtava hinnaalandusega määras komisjon DPAG‑le sisuliselt 24 miljoni euro suuruse trahvi. Kahjumiga müügi poliitika järgimise eest komisjon DPAG‑le trahvi ei määranud, kuna ta leidis sisuliselt, et kriteeriumi, millest ta kahjumiga müügi kindlakstegemisel lähtus, ei olnud varem kasutatud.
16 19. juunil 2002 võttis komisjon vastu otsuse 2002/753/EÜ meetmete kohta, mida Saksamaa Liitvabariik rakendas Deutsche Post AG kasuks (EÜT L 247, lk 27; edaspidi „vaidlustatud otsus”). Vaidlustatud otsus sisaldab neljaetapilist arutluskäiku.
17 Esiteks märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 2, et „[m]enetluse [algatamise] otsuses ütles komisjon, et ta oletab, et DB‑Postdienstile ja hiljem DPAG‑le üldist huvi esindavate teenuste osutamise eest tehtud maksed olid suuremad DB‑Postdienstile ja DPAG‑le nimetatud teenuste tõttu lisandunud netokuludest”, ning et ta „teatas, et kavatseb uurida eeldatavaid abimeetmeid”, mis on loetletud vaidlustatud otsuse põhjendustes 3–7. Need meetmed on esiteks Deutsche Postbanki omandamise rahastamine aastal 1998, teiseks Post-Unterstützungskasse (postiametnike pensionifond) rahastamine, kolmandaks Deutsche Bundesposti kohustuste katmiseks ettenähtud võimalik riiklike garantiide andmine, neljandaks DB‑Postdiensti aktsiaseltsiks ümberkujundamise tingimused, ning viiendaks riigi rahaline või haldusabi hagejale.
18 Olles vaidlustatud otsuse põhjendustes 12–15 kirjeldanud esimest nelja eespool nimetatud meedet, märkis komisjon selle otsuse põhjendustes 16–20 seoses viienda meetmega, et hageja teatas talle, et DB‑Telekom oli teinud talle ülekandeid vastavalt postikorralduse seaduse § 37 lõikele 3, hüvitamaks aastail 1990–1995 tekkinud kahjumit (edaspidi „DB‑Telekomi ülekanded”). Selles osas märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 20 konkreetsemalt, et nii nagu kinnitas Saksamaa Liitvabariik 25. aprilli 2000. aasta ja 31. jaanuari 2002. aasta täiendavates märkustes, maksid DB‑Telekom ja/või Deutsche Telekom DB-Postdienstile ja/või DPAG‑le kokku 11 081 miljonit Saksa marka hüvitisena aastail 1990–1995 tekkinud kahjumi eest (edaspidi „DB‑Telekomi ülekanded”) ja et Saksamaa ametiasutused ei eita, et see kahe erineva ettevõtja vaheline rahaline hüvitis tulenes riigilt, kuna see oli ette nähtud postikorralduse seaduse § 37 lõikes 3, ning et Saksamaa valitsus rõhutab siiski, et DB‑Telekomi ülekanded olid hädavajalikud, täitmaks temal lasuvaid üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ülesandeid tasakaalustatud finantstingimustel.
19 Olles esitanud vaidlustatud otsuse põhjendustes 21–39 uksest-ukseni postiveo teenusega seotud infrastruktuuri kulude summa, märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 40–45, et Saksamaa Liitvabariik edastas talle teabe, mis puudutas esiteks DPAG-le pandud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ülesande tähtsust pakiveo sektoris, ja teiseks üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokulusid, mis tulenesid sellest ajast, mil hageja oli avalik-õiguslik isik, pärinevast 15 kohustusest. Lõpuks esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 46–63 märkused, mis talle oli edastatud kolmandate huvitatud isikute haldusmenetluses; eelkõige BIEK-i ja UPS‑i märkused, mille kohaselt DPAG sai uksest-ukseni pakiveo sektoris kahju, mis ei olnud seotud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamisega, vaid mis tulenes kahjumiga müügi poliitikast, kusjuures see kahjum kaeti riigi vahenditest.
20 Teiseks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 66–69 ja lehekülje 107 joonealuses märkuses, et Saksamaa Liitvabariik andis komisjoni palvel teada, et ajavahemikul 1990–1998 teenis DPAG esiteks reserveeritud sektorist tulu ja teiseks konkurentsile avatud sektoritest kahjumit, nii et sel ajavahemikul oli kõigi tema tegevusvaldkondade läbilõikes tekkinud puudujääk kokku 2289 miljonit Saksa marka.
21 Selles osas märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 68, et „vastuseks komisjoni 10. märtsi 2000. aasta küsimusele DPAG võimaliku arvestusliku tulu kohta [konkurentsile avatud sektorites] ajavahemikul 1990–1998 märgib Saksamaa valitsus oma 24. märtsi 2000. aasta teatises (lk 10), et aastal 1998 teenis DPAG konkurentsile avatud teenustelt [konfidentsiaalne] miljonit Saksa marka kasumit.” Ta jätkab lisades, et „Saksamaa ametiasutused esitasid ka arvandmed, mille kohaselt ajavahemikul 1990–1998 oli kogu [pakiveo sektoris] teenitud puudujäägi suurus [konfidentsiaalne] miljonit Saksa marka ning ajalehtede ja ajakirjade laialiveo sektoris [konfidentsiaalne] miljonit Saksa marka”. Komisjon järeldas, et „nende kahe sektori läbilõikes oli puudujääk seega kokku [konfidentsiaalne] miljonit Saksa marka” ning et „kasum konkurentsile avatud sektorites ei olnud piisav, katmaks puudujääki [pakiveo sektoris]”.
22 Seejärel märgib komisjon 107. joonealuses märkuses, et „[Saksamaa Liitvabariigi] 2. juuni 2000. aasta kirjas (12. jaanuari 2000. aasta kirja parandatud versioon) esitatud arvandmete kohaselt teeniti aastail 1990–1998 kogu reserveeritud [sektoris] tulu [konfidentsiaalne] miljonit Saksa marka” ja et „vaadeldaval ajavahemikul oli avatud sektori[te]s teenitud arvestuslik netotulu [konfidentsiaalne] miljonit Saksa marka”, ning et „see tähendab tingimata, et vähemalt 2289 miljoni Saksa marga suurust osa [konfidentsiaalne] miljoni Saksa marga suurusest kogupuudujäägist ei suudetud katta ei [reserveeritud] sektoris teenitud tulu ega konkurentsile avatud [sektoris] saadud kasumi arvel”.
23 Kolmandaks märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 72, et arvestades DPAG poolt juba üksnes pakiveo sektoris ajavahemikul 1990–1998 saadud [konfidentsiaalne] miljoni Saksa marga suurust kahjumit, tuleb uurida, kas „lisandunud netokulud, mida riik hüvitas, on otseselt seotud DPAG-le pandud ning seaduses täpselt määratletud ülesandega”, ning kas „juhul, kui riigi vahendite juurdevool võimaldas paki[veo]sektoril kokkuvõttes rahastada ka avaliku teenuse osutamisega mitte mingis põhjuslikus seoses olevaid lisandunud netokulusid, sai DPAG sellest eelise [EÜ] artikli 87 lõike 1 tähenduses”.
24 Selles osas nendib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 75–79, et DPAG-l oli alates 1. veebruarist 1994 kohustuslike teenuste määruse § 2 lõike 2 punkti 3 kohaselt võimalus, aga mitte kohustus teha uksest-ukseni pakiveo sektoris oma klientidele allahindlusi, mis viisid kohustuslike teenuste määruse § 1 lõikes 1 määratletud ühtsest pakiveosektori hinnast madalamate hindadeni.
25 Seejärel märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 88, et arvestades DPAG kohustusi uksest-ukseni pakiveo sektoris ning tema poolt pakutud, ühtsest hinnast odavamaid hindu (põhjendused 21–39 ja vaidlustatud otsuse põhjenduses 88 olev tabel), oli uksest-ukseni pakiveo sektori netotulu aastail 1994–1999 pidevalt ebapiisav selle teenuse eraldi käitamiseks. Ta täpsustab, et see DPAG kulude ebapiisav kaetus lõppes aastal 1999.
26 Lõpuks märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 82 ja 86, et kahjumiga müügi poliitikast tingitud lisakulude ja DPAG-l lasuva üldist huvi esindava teenuse osutamise ülesande vahel ei ole mingit põhjuslikku seost, ning seda kolmel põhjusel. Esiteks ei olnud tema väitel DPAG-l mingit õiguslikku kohustust pakkuda klientidele uksest-ukseni pakiveo sektori teenuseid ühtsest seaduses sätestatud hinnast odavamalt. Teiseks leiab ta, et ühtsest hinnast odavamate hindadega pakkumises seisnenud DPAG hinnapoliitika tulenes otseselt DPAG jõupingutustest turuosade säilitamiseks või juurdevõitmiseks konkurentsile avatud uksest-ukseni pakiveo sektoris. Kolmandaks järeldab ta, et ühtsest hinnast odavamate hindade kehtestamine toob kaasa selgelt kindlakstehtavad lisandunud netokulud, mis ei ole seotud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise kohustusega.
27 Seetõttu toob komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 88 välja, et aastail 1994–1999 oli kahjumiga müügi poliitika järgimise tagajärjena hageja lisandunud netokulude suurus 1118,7 miljonit Saksa marka.
28 Neljandaks leiab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 87, et „[kahjumiga müügi] poliitika ei sobi üldjuhul kokku ettevõtja majandushuvidega”, ning et „[n]eil tingimustel ei säilitaks ükski turuseadustele alluv eraõiguslik ettevõtja uksest-ukseni pakiveo sektorit, kuna kahjumiga müügi poliitika järgimine põhjustab aastapuudujääkide kuhjumise ning toob rahalise hüvitise puudumisel üldjuhul kaasa ülemäärase võlgnevuse”. Komisjon järeldab sellest vaidlustatud otsuse põhjenduses 107, et „kui [kahjumiga müügi] poliitika tõttu lisandunud netokulude eest antava riigi kompensatsiooni tulemuseks on konkurentsile avatud uksest-ukseni pakiveo [sektori] teenuste osutamisega tavaliselt seotud kulude vähendamine, on selle meetme puhul tegemist eelisega [EÜ] artikli 87 lõike 1 tähenduses”, et „riigi vahendite eraldamine selle osa katmata kulude hüvitamiseks kujutab DPAG jaoks konkurentsieelist”, ning et „selle eelise ning ühisturuga kokkusobimatu abi suurus on 1118,7 miljonit Saksa marka”.
29 Vaidlustatud otsuse resolutiivosa on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
[Saksamaa Liitvabariigi] poolt [DPAG-le] antud riigiabi summas 572 miljonit eurot (1118,7 miljonit Saksa marka) on ühisturuga kokkusobimatu.
Artikkel 2
1. [Saksamaa Liitvabariik] võtab kõik vajalikud meetmed, et saada [DPAG-lt] tagasi artiklis 1 osutatud abisumma, mis oli antud ebaseaduslikult.
[…]”.
Menetlus ja poolte nõuded
30 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 4. septembril 2002.
31 BIEK ja UPS avaldasid soovi astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks kirjadega, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse vastavalt 17. ja 19. detsembril 2002.
32 Saksamaa Liitvabariik avaldas soovi astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks kirjaga, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 9. mail 2003.
33 Hageja taotles Esimese Astme Kohtu kantseleisse 11. märtsil, 14. aprillil ja 26. septembril 2003 ning 26. veebruaril 2004 saabunud kirjadega, et vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõike 2 teisele lausele ei edastataks BIEK-ile ja UPS-ile teatavaid menetlusdokumentide osi.
34 Esimese Astme Kohtu neljanda koja (laiendatud koosseisus) esimees rahuldas 2. juuni 2003. aasta määrusega BIEK-i ja UPS-i menetlusse astumise taotlused ning lükkas andmete konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse põhjendatuse küsimuse lahendamise edasi.
35 5. juuni 2003. aasta määrusega rahuldas Esimese Astme Kohtu neljanda koja (laiendatud koosseisus) Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astumise taotluse. Kuna kõnealune menetlusse astumise taotlus esitati pärast kodukorra artikli 115 lõikes 1 sätestatud tähtaja lõppemist, on Saksamaa Liitvabariigil õigused, mis on ette nähtud selle kodukorra artikli 116 lõikes 6.
36 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 25. juunil ja 17. novembril 2003 ning 23. aprillil 2004 saabunud eraldi dokumentidega esitas BIEK vastuväited talle edastatud teatavate menetlusdokumentide osade konfidentsiaalsena käsitlemisele.
37 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 17. novembril 2003 ja 23. aprillil 2004 saabunud eraldi dokumentidega esitas UPS vastuväited teatavate talle edastatud menetlusdokumentide osade konfidentsiaalsena käsitlemisele.
38 Esimese Astme Kohtusse 5. jaanuaril 2004 saabunud kirjaga esitas hageja oma märkused menetlusse astunud BIEK-i ja UPS‑i vastuväidete kohta seoses teatavate menetlusdokumentide konfidentsiaalsena käsitlemisega.
39 Seoses Esimese Astme Kohtu kodade koosseisu muutmisega määrati ettekandja-kohtunik kolmandasse kotta (laiendatud koosseisus), mistõttu käesolev kohtuasi suunati sellele kojale.
40 13. jaanuari 2005. aasta määrusega rahuldas Esimese Astme Kohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) esimees teatavate arvandmete ja teatavate dokumentide BIEK‑i ja UPS‑i suhtes konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse ning jättis konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse ülejäänud osas rahuldamata.
41 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kolmas koda laiendatud koosseisus) avada suulise menetluse ja palus kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames 15. märtsi 2007. aasta kirjaga hagejal, komisjonil ja Saksamaa Liitvabariigil esitada teatud dokumendid ja vastata kirjalikult teatud küsimustele. Pooled täitsid need nõuded ettenähtud tähtaja jooksul.
42 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 13. aprillil ja 3. mail 2007 saabunud kirjadega taotles hageja kodukorra artikli 116 lõike 2 teise lause alusel, et tema enda, komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi poolt menetlust korraldavate meetmete raames esitatud teatavaid arvandmeid ja teatavaid dokumente ei edastataks BIEK‑ile ja UPS‑ile.
43 24. mai 2007. aasta kirjas esitas BIEK ettenähtud tähtaja jooksul vastuväited hageja konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusele seoses komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi vastusega.
44 11. juuni 2007. aasta määrusega rahuldas Esimese Astme Kohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) esimees teatavate arvandmete ja teatavate dokumentide BIEK‑i ja UPS‑i suhtes konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse ning jättis konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse ülejäänud osas rahuldamata.
45 Poolte kohtukõned ja Esimese Astme Kohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 13. juuni 2007. aasta kohtuistungil.
46 Suuline menetlus lõpetati 13. juuni 2007. aasta kohtuistungi lõpus. Kuna üks koja liige ei saanud kohtuistungil osaleda, loobus seepeale Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 6 mõttes kõige noorem kohtunik Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 32 kohaselt kohtuistungil osalemast ning Esimese Astme Kohus jätkas kolmeliikmelisena, st jätkasid kohtunikud, kes on käesolevale kohtuotsusele alla kirjutanud.
47 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
48 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
49 BIEK ja UPS paluvad Esimese Astme Kohtul jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisväited
50 Hageja esitab hagi toetuseks üheksa väidet, mida saab ümber rühmitada.
51 Esimeses väideterühmas heidab hageja komisjonile sisuliselt ette EÜ artikli 87 lõike 1 ning EÜ artikli 86 lõike 2 rikkumist, kuna viimane ei tõendanud, et DPAG sai talle antud eelisest kasu. Esiteks märgib hageja, et kolm vaidlustatud otsuses nimetatud riiklikest vahenditest ei andnud talle mingit eelist. Teiseks väidab ta, et komisjon rikkus oma kohustust uurida, kas DB‑Telekomi tehtud ülekannete kogusumma ületas tema üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ülesande täitmise tõttu lisandunud netokulusid. Kolmandaks väidab ta, et komisjon leidis ekslikult, et DB‑Telekomi ülekanded andsid talle eelise, mis võimaldas tal katta kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu väidetavalt lisandunud netokulud.
52 Teise väidete rühma raames heidab hageja komisjonile ette erinevate ilmsete hindamisvigade tegemist. Esiteks heidab ta komisjonile ette ebaõige arvutusmeetodi kasutamist seoses tema uksest-ukseni pakiveo sektori kuludega ning seeläbi valesti järeldamist, et ta järgis kahjumiga müügi poliitikat. Teiseks toob ta välja, et komisjon leidis ekslikult, et tema hinnapoliitika uksest-ukseni pakiveo sektoris, mis seisnes seadusega kehtestatud ühtsest hinnast madalamate hindade pakkumises, oli tema poolt pakiveo sektoris teenitud kahjumi põhjuseks, ja et selline poliitika ei ole seotud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamisega. Kolmandaks heidab ta komisjonile ette, et viimane leidis ekslikult, et hagejal ei olnud omavahendeid, mis võimaldasid tal väidetavat kahjumiga müügi poliitikat rahastada.
53 Kolmanda väidete rühma raames heidab hageja komisjonile ette, et esiteks rikkus viimane vahendite riigilt pärinevatena määratlemise mõistet, teiseks rikkus komisjon põhjendamiskohustust, jättes täpsustamata, milliste riigi vahendite abil hageja eelise sai, kolmandaks ületas komisjon hageja uksest-ukseni pakiveo teenuse tõhusust uurides oma võimupiire, neljandaks rikkus ta eraõigusliku investori põhimõtet ning viiendaks rikkus ta hageja õigust olla ära kuulatud.
Esimene tühistamisväidete rühm, mis puudutab DPAG poolt saadud eelist
Poolte argumendid
54 Esiteks märgib hageja oma hagis, et vaidlustatud otsuses nimetatud Post‑Unterstützungskasse rahastamiseks kasutatud eelarvevahendid, Deutsche Bundesposti antud garantiid ja DB-Postdiensti aktsiaseltsiks ümberkujundamise vahendid ei andnud talle mingit eelist. Selles osas märgib hageja oma repliigis ja kohtuistungil Esimese Astme Kohtu küsimustele antud vastustes, et ta võttis teatavaks komisjoni kinnituse, mille kohaselt viimane leidis vaidlustatud otsuses, et üksnes DB‑Telekomi ülekanded andsid hagejale eelise.
55 Teiseks märgib hageja seoses DB-Telekomi ülekannetega kõigepealt, et jättes välja arvutamata üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ülesande täitmise tõttu lisandunud netokulude summa, rikkus komisjon EÜ artikli 87 lõiget 1 ja EÜ artikli 86 lõiget 2, ning Euroopa Kohtu 22. novembri 2001. aasta otsusest kohtuasjas C‑53/00: Ferring (EKL 2001, lk I‑9067, punkt 33) ja Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 1997. aasta otsusest kohtuasjas T‑106/95: FFSA jt vs. komisjon EKL 1997, lk II‑229, punkt 101), 27. jaanuari 1998. aasta otsusest kohtuasjas T‑67/94: Ladbroke Racing vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑1, punkt 52) ja 10. mai 2000. aasta otsusest kohtuasjas T‑46/97: SIC vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑2125, punkt 84) tulenevat kohtupraktikat, mille kohaselt on komisjon õigustatud tuvastama riigiabi olemasolu üksnes juhul, kui ta on eelnevalt kindlaks teinud, et üldist majandushuvi esindava teenuse osutamiseks kohustatud ettevõtjale riigi vahenditest makstud summa ületab selle teenuse osutamise tõttu lisandunud netokulud. Hageja, kelle väiteid toetab Saksamaa Liitvabariik, väidab selles osas, et kui komisjon oleks praegusel juhul teinud sellise analüüsi, oleks ta tuvastanud samamoodi, nagu nähtub komisjoni taotlusel talle esitatud andmetest, et üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ülesande täitmise tõttu lisandunud netokulude summa ületas kõrgelt DPAG poolt saadud riigi vahendite summat.
56 Kõigepealt märgib hageja, et vastupidi komisjoni väidetele ei ole komisjonil EÜ artikli 87 lõike 1 ja EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamisel mingit kaalutlusruumi riigiabi olemasolu hindamisel, erinevalt suurest kaalutlusruumist, mis komisjonil on EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisel seoses riigiabi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel.
57 Lisaks märgib hageja, et BIEK ja UPS väidavad ekslikult, et eespool punktis 55 viidatud Euroopa Kohtu otsuses Ferring ja 24. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas C‑280/00: Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (EKL 2003, lk I‑7747; edaspidi „Altmarki kohtuotsus”) toodud tingimused ei ole käesolevas asjas täidetud, kuivõrd DB-Telekomi tehtud ülekanded ei andnud talle mingit eelist, kuna hageja oli aastaks 1995 need summad riigile täielikult tagasi maksnud, tehes „tagasimakseid” selle 11 481 Saksa marga suuruse summa tasumiseks, mida Deutsche Bundespost vastavalt postikorralduse seaduse § 63 lõikele 1 riigile võlgnes.
58 Peale selle märgib hageja, et kuna esiteks ei määratlenud komisjon vaidlustatud otsuses üldist majandushuvi esindava teenuse osutamisega lisandunud netokulude summat, kuigi see oli talle teatatud, ning teiseks ei teinud komisjon arvutusi, mis võimaldaks kindlaks teha, kas DB‑Telekomi tehtud ülekanded ületasid või ei ületanud neid lisakulusid, ei ole Esimese Astme Kohtul võimalik kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Selles osas märgib hageja, et komisjon ei esita ühtegi kehtivat selgitust, mis õigustaks seda, et ta ei tuvastanud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokulude olemasolu, samas kui tema käsutuses oli kogu sellekohane vajalik teave, mille talle oli esitanud Saksamaa Liitvabariik.
59 Veel viitab hageja õiguskindluse põhimõtte rikkumisele, sest kuna komisjon ei teinud arvutusi, mis võimaldaks kindlaks teha, kas hagejale riigi vahenditest antud summa ületas tema üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ülesande täitmise tõttu lisandunud netokulude summat, siis kaldus ta kõrvale iseenda otsustuspraktikast.
60 Kolmandaks hageja, kelle väiteid toetab Saksamaa Liitvabariik, toob välja, et isegi eeldusel, et DB‑Telekomi ülekanded andsid talle eelise, tegi komisjon ilmse hindamisvea, leides et nimetatud ülekanded võimaldasid tal tingimata katta kahjumiga müügi poliitikast väidetavalt tingitud lisakulud aastail 1995–1999. Selles osas märgib ta, et kuna DB‑Telekomi ülekandeid kasutati tervikuna aastail 1990–1995 tekkinud kahjumi kompenseerimiseks, ei ole „matemaatiliselt” võimalik, et hageja oleks saanud nende ülekannete arvel kompenseerida kahjumiga müügi poliitikast väidetavalt tingitud lisakulusid aastail 1994–1999.
61 Vastuseks ütleb komisjon esiteks, et kuna ta leidis vaidlustatud otsuses, et üksnes DB‑Telekomi ülekanded olid asjakohased, on mõistetamatu hageja argument, mille kohaselt teised vaidlustatud otsuses nimetatud riigi vahendid ei andnud talle mingit eelist.
62 Teiseks märgib komisjon sisuliselt, et tema ülesanne ei olnud teha arvutusi, mis võimaldaks kindlaks teha, kas DB‑Telekomi tehtud ülekannete summa ületas või ei ületanud DPAG‑le pandud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ülesande täitmise tõttu lisandunud netokulude summat. Esiteks leiab ta, et kuna see arvutus on kohane selle kindlakstegemiseks, kas üldist majandushuvi esindava teenuse osutamiseks kohustatud ettevõtjale maksti liigset hüvitist, siis ühest küljest ei oleks see olnud käesolevas asjas sobiv, arvestades BIEK‑i ja UPS‑i poolt esitatud konkurentsi moonutamist puudutavaid kaebusi ning komisjonil nende kaebuste põhjal tekkida võinud kahtlusi selle kohta, et DPAG võis üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ülesande tõttu lisandunud netokulusid üle hinnata. Teiseks leiab ta, et see arvutus ei oleks tal võimaldanud kindlaks teha seda, kas üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ja DPAG poolt järgitud kahjumiga müügi poliitika tõttu lisandunud netokulude vahel on põhjuslik seos, ega seda, kas riik vabastas hageja nende lisakulude kandmise kohustusest, põhjustades seeläbi konkurentsimoonutuse.
63 Selles osas märgib komisjon, et vaidlustatud otsuse raames oli asjakohane ainult küsimus, kas hageja kattis kahjumiga müügi poliitikast tingitud lisakulud uksest-ukseni pakiveo sektoris omavahendite arvel või pidi ta selleks kasutama riigi vahendeid. Samas väidab komisjon, et kuna hageja ei eitanud, et ta kompenseeris kogu aastail 1994–1998 pakiveo sektoris tekkinud puudujäägi riigi vahendite arvel ning et kuna komisjon on tuvastanud, et hagejal ei olnud piisavalt omavahendeid kahjumiga müügi poliitika tõttu lisandunud netokulude katmiseks, on tõendatud, et DB‑Telekomi ülekandeid kasutati nende lisandunud netokulude hüvitamiseks, mis DPAG‑l aastail 1994–1999 tekkisid ning millel ei ole mingit põhjuslikku seost üldist majandushuvi esindava teenuse osutamisega.
64 Teiseks toob komisjon välja, et samamoodi, nagu EÜ artikli 87 lõike 3 ja EÜ artikli 86 lõike 2 kohaldamisel, on tal EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisel suur kaalutlusõigus riigiabi olemasolu tuvastamisel, kui tegemist on keerukate majanduslike asjaoludega. Neil tingimustel saab ühenduse kohus üksnes kontrollida, kas vaidlustatud otsuse puhul esineb EÜ artiklis 230 ette nähtud tühistamisaluseid, ilma et kohtul oleks õigust asendada otsuse autori antud hinnangut enda omaga. Käesolevas asjas piirdub hageja selle väitmisega, et on olemas teistsugune faktiliste asjaolude hindamise meetod, samas tõendamata, et komisjon ületas oma kaalutlusõiguse piire.
65 Kolmandaks märgib komisjon, kelle väiteid toetavad BIEK ja UPS, et arvutus, mille eesmärk on kindlaks teha, kas riigi vahendite kogusumma ületas üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokulude summat, eeldab riigi vahendite saamisel eelkõige nende nõuetekohast kasutamist. Samas ei ole käesolevas asjas täidetud ükski Euroopa Kohtu poolt eespool punktis 55 viidatud kohtuasjas Ferring ja eespool punktis 57 viidatud Altmarki kohtuasjas toodud tingimustest. Lisaks tuleneb eespool punktis 55 viidatud kohtuasjast FFSA jt vs. komisjon (punktid 185–189), et Esimese Astme Kohus leidis, et see arvutus ei ole mitte kohustuslik, vaid et teatud juhtudel võib sellest piisata.
66 Neljandaks leiab komisjon vastuseks hageja argumendile, mille kohaselt ta oli enda otsustuspraktikast kõrvale kaldunud, et tema poolt kasutatud meetod on kooskõlas tema teatisega 2001/C 320/04 riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta avalik-õigusliku ringhäälingu suhtes (EÜT 2001, C 320, lk 5, punkt 58; ELT eriväljaanne 08/02, lk 117) ning tema 12. novembri 2002. aasta „mitteametliku dokumendi” üldist majandushuvi esindavate teenuste ja riigiabi kohta punktiga 80, millest nähtub, et komisjon on jätnud endale võimaluse kontrollida põhjusliku seose olemasolu üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise ja teatavate konkurentsimoonutuste vahel, juhul kui konkurentsile avatud turul riigi vahendeid kasutava teenuseosutaja hinnapoliitika ähvardab konkurentsi moonutada.
67 Kolmandaks vaidleb komisjon vastu hageja argumendile, mille kohaselt ei tõendanud komisjon, et DB‑Telekomi ülekanded olid aastail 1990–1995 tekkinud hageja kahjumit arvestades piisavad tema kahjumiga müügi poliitika rahastamiseks aastail 1994–1999. Komisjon, kelle väiteid toetavad BIEK ja UPS, toob välja, et lisaks asjaolule, et raamatupidamislikult on võimatu kindlaks teha, milliste vahendite arvel teatav kohustus kaeti, ei olnud tagasimaksete puhul, mida hageja pidi tasuma, tegemist üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokuludega. Ta leiab ka, et kuna hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta kattis kahjumiga müügi poliitika tõttu lisandunud netokulud omavahendite arvel, võis komisjon õigustatult järeldada, et need lisakulud kaeti riigi vahendite arvel.
Esimese Astme Kohtu hinnang
68 EÜ artikli 87 lõige 1 sätestab, et „[k]ui [asutamis]lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.
69 Lisaks alluvad EÜ artikli 86 lõike 2 kohaselt ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine, asutamislepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist.
70 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad abi riigiabina kvalifitseerimiseks olema täidetud kõik EÜ artikli 87 lõikes 1 toodud tingimused. Esiteks peab olema tegemist riigi poolt või riigi vahendite arvel rakendatud meetmega. Teiseks peab see meede potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt eespool punktis 57 viidatud Altmarki kohtuotsus, punktid 74 ja 75 ning viidatud kohtupraktika).
71 Seoses eelmises punktis nimetatud kolmanda tingimusega tuleneb kohtupraktikast, et riigiabi mõiste on objektiivne mõiste, mis sõltub üksnes küsimusest, kas teatav meede annab ühele või mitmele ettevõtjale eelise, või mitte (eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Ladbroke Racing vs. komisjon, punkt 52).
72 Selles osas peab märkima, et Euroopa Kohus on leidnud, et kui riigi meedet tuleb pidada hüvitiseks abisaajate ettevõtjate poolt avaliku teenuse pakkumise kohustuse täitmiseks osutatud teenuste eest, nii et need ettevõtjad tegelikkuses rahalist kasu ei saa ja nimetatud meede ei aseta neid võrreldes teiste konkureerivate ettevõtjatega soodsamasse konkurentsiolukorda, ei kuulu selline meede EÜ artikli 87 lõike 1 reguleerimisalasse (eespool punktis 57 viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 87, ja Euroopa Kohtu 27. novembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑34/01−C‑38/01: Enirisorse, EKL 2003, lk I‑14243, punkt 31).
73 Selleks et konkreetses asjas sellist hüvitist riigiabina ei kvalifitseeritaks, peavad olema täidetud teatud tingimused (eespool punktis 57 viidatud Altmarki kohtuotsus, punkt 88, ja eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Enirisorse, punkt 31). Esiteks peab abi saav ettevõtja olema reaalselt vastutav avaliku teenuse pakkumise kohustuse täitmise eest ning tema ülesanded peavad olema selgelt määratletud. Teiseks peavad parameetrid, mille alusel hüvitist arvestatakse, olema eelnevalt objektiivsena ja läbipaistavana välja töötatud, et vältida abisaajale ettevõtjale majandusliku eelise tekitamist ja seeläbi tema soodustamist võrreldes konkureerivate ettevõtjatega. Kolmandaks ei tohi hüvitis ületada summat, mis on vajalik avaliku teenuse pakkumise kohustuse täitmisel tekkivate kulude osaliseks või täielikuks katmiseks, võttes arvesse nendega seotud tulu ja mõistlikku kasumit nende ülesannete täitmise eest. Neljandaks, kui avaliku teenuse pakkumise kohustusi täitev ettevõtja on konkreetsel juhul valitud muul viisil kui avalik hankemenetlus, peab vajaliku hüvitise suuruse määrama kindlaks keskmise ettevõtja – mis on hästi juhitud ja sobivalt varustatud, et täita avalikule teenusele esitatavaid nõudeid – nende ülesannete täitmiseks vajaminevate kulude analüüsi baasil, võttes arvesse nendega seotud tulu ja mõistlikku kasumit nende ülesannete täitmise eest (eespool punktis 57 viidatud Altmarki kohtuotsus, punktid 89–93).
74 Sellest järeldub, et kui riigi vahendid on antud hüvitisena üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise eest eespool punktides 72 ja 73 nimetatud tingimustel, ei saa komisjon ilma EÜ artikli 86 lõikelt 2 kogu kasulikku toimet võtmata kvalifitseerida riigiabiks kogu või osa ettevõtjale antud riigi vahenditest, kui nende vahendite kogusumma on väiksem kui üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokulu (vt selle kohta eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus FFSA jt vs. komisjon, punkt 188).
75 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon lõpuks teha otsuse talle kättesaadava teabe alusel juhul, kui asjassepuutuv liikmesriik rikub koostöökohustust ja keeldub edastamast teavet, mille esitamist on komisjon abi ühisturuga kokkusobimise uurimise eesmärgil nõudnud (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑307, punkt 22, ning 13. aprilli 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑324/90 ja C‑342/90: Saksamaa ja Pleuger Worthington vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑1173, punkt 26). Siiski peab komisjon enne sellise otsuse vastuvõtmist järgima teatud menetluslikke nõuded. Eelkõige peab ta nõudma liikmesriigilt ettenähtud tähtajaks kõigi selliste dokumentide, teabe ja andmete edastamist, mis on vajalikud abi ühisturuga kokkusobivuse hindamiseks. Komisjon võib menetluse lõpetada ja võtta vastu otsuse abi ühisturuga kokkusobimise või kokkusobimatuse kohta tema käsutuses oleva materjali alusel üksnes juhul, kui liikmesriik ei ole vaatamata komisjonipoolse korralduse saamisele nõutud teavet esitanud (eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punktid 19 ja 22). Neid nõudeid on korratud ja täpsustatud nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ [artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 5 lõikes 2, artikli 10 lõikes 3 ja artikli 13 lõikes 1 (Esimese Astme Kohtu 19. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑318/00: Freistaat Thüringen vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4179, punkt 73).
76 Esiteks tuleb märkida, et hagis esitatud etteheide, mille kohaselt komisjon leidis ekslikult, et lisaks DB‑Telekomi ülekannetele andsid ka teised riigi vahenditest rakendatud meetmed talle eelise, on ainetu, kuna komisjon on kostja vastuses sõnaselgelt kinnitanud, et ta arvestas üksnes DB-Telekomi ülekandeid, järeldamaks et DPAG sai kasu riigi vahendite arvel.
77 Järelikult tuleb see väide tagasi lükata.
78 Teiseks, seoses hageja väitega, mille kohaselt komisjon ei tõendanud, et hageja sai DB-Telekomi tehtud ülekannete arvel teatava eelise, arvestades üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokulusid, tuleb esialgse märkusena välja tuua, et nagu nähtub eespool punktides 16–29 esitatud vaidlustatud otsuse kirjeldusest, rajaneb komisjoni järeldus DPAG poolt saadud eelise kohta järgmistel tähelepanekutel. Esiteks leidis komisjon, et aastail 1990–1995 tegi DB-Telekom hagejale ülekandeid summas 11 081 miljonit Saksa marka, ning komisjon pidas neid ülekandeid ainsaks riigi vahendiks, mis on käesolevas asjas asjakohane. Teiseks märkis komisjon ühelt poolt, et hagejal tekkis aastail 1994–1999 kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu lisandunud netokulusid summas 1118,7 miljonit Saksa marka, ning et teisest küljest ei olnud need lisandunud netokulud seotud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamisega. Kolmandaks tõdes komisjon, et hageja ei saanud neid 1118,7 miljoni Saksa marga suuruseid lisandunud netokulusid katta omavahendite arvel, kuna tema kõigi sektorite läbilõikes aastail 1990–1998 teenitud kogupuudujääk oli 2289 miljonit Saksa marka. Komisjon järeldas neid eelnevat kolme tähelepanekut arvestades, et DPAG ajavahemikul 1994–1999 kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu lisandunud netokulud kompenseeriti tingimata ajavahemikul 1990–1995 DB‑Telekomi poolt tehtud ülekannete arvel, nii et ta sai riigiabi summas 1118,7 miljonit Saksa marka. Sellega seoses tuleb märkida, et kohtuistungil Esimese Astme Kohtu küsimustele antud vastustes ütles komisjon sisuliselt, et kuna hageja ei esitanud tõendeid, et ta kattis kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu väidetavalt lisandunud netokulud muude vahendite kui DB‑Telekomi ülekannete arvel, leidis komisjon, et võib põhjendatult eeldada, et DPAG sai riigiabi summas 1118,7 miljonit Saksa marka.
79 Seetõttu tuleb kontrollida, kas komisjon – tegutsedes nii nagu vaidlustatud otsuses – tõendas õiguslikult piisavalt, et hageja sai DB‑Telekomi ülekannete arvel eelise.
80 Selles osas tuleb esiteks märkida, et hoolimata Saksamaa Liitvabariigi poolt komisjonile antud teabest, mis viis komisjoni tõdemuseni, et Saksamaa toetas seda, et ärikliente ei välistataks universaalteenuse alt, ei otsustanud komisjon vaidlustatud otsuses seda, kas uksest-ukseni pakiveo sektori puhul on tegemist üldist majandushuvi esindava teenusega. Selle kohta tuleb välja tuua, et nähtuvalt eespool punktist 26 tõdes komisjon vaidlustatud otsuses üksnes, et DPAG hinnapoliitika tõttu, mis seisnes ühtsest hinnast odavamate hindade pakkumises, lisandusid netokulud, mis ei olnud seotud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamisega.
81 Lisaks tuleb märkida, et ühest küljest leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 74, et „[kahjumiga müügi poliitika tõttu] lisandunud netokulude ja DPAG‑le pandud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise kohustuse vahel ei olnud põhjuse ja tagajärje seost”, ning teisest küljest leidis ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 73, et „minimaalne osa DPAG lisandunud netokuludest ei olnud seotud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise kohustuse täitmisega”.
82 Seetõttu tuleb asuda samale seisukohale nagu komisjon oma kirjalikes märkustes, et ühest küljest ei leidnud ta vaidlustatud otsuses, et Saksamaa Liitvabariigi esitatud teave, mille kohaselt uksest-ukseni pakiveo sektori puhul oli tegemist üldist majandushuvi esindava teenusega, ei olnud põhjendatud, ning teiselt poolt nõustus ta vähemasti vaikimisi, et lisaks kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu lisandunud netokuludele olid DPAG‑l ka üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokulud (edaspidi „lisandunud vaidlustamata netokulud”).
83 Teiseks tuleb märkida, et ühest küljest on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 43 öelnud, et Saksamaa Liitvabariik teavitas teda minevikust pärinevast, üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokuludes seisnevast 15 kohustusest, mida ta pidi kandma, ning teisest küljest on ta vaidlustatud otsuse 94. joonealuses märkuses sedastanud, et „16. septembri 1999. aasta kirjas (lk 18) nimetab [Saksamaa] valitsus „minevikust pärinevateks kohustusteks” DPAG poolt kantud erikulusid võrreldes eraõiguslikel ettevõtjatel tavalistel turutingimustel tekkivate kuludega”, täpsustades, et „Liitvabariigi valitsuse edastatud andmete kohaselt õigustavad just nimelt need erikulud puudujääki, mida on nimetatud pakiveo sektoris menetluse algatamise otsuses”. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 43 loetleb komisjon need 15 minevikust pärinevat kohustust, millele Saksamaa Liitvabariik viitab. Seoses sellega märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 45, et „Saksamaa ametiasutuste sõnul tuleb isegi juhul, kui komisjon peaks leidma, et kõiki selle infrastruktuuri vahendusel osutatud [pakiveoteenuseid] tervikuna ei saa enam pidada üldist huvi esindavateks teenusteks, neid minevikust pärinevaid kohustusi lugeda „kaotatud investeeringute maksumuseks” teenuste osas, mida aastal 1990, mil see infrastruktuur loodi, pakuti vaieldamatult üldistes huvides [Liitvabariigi valitsuse 21. juuni 2000. aasta kirja lisa 1]”.
84 Selles osas tuleb märkida, et nagu nähtub menetluse algatamise otsuse punktidest 41–52, esitas Saksamaa Liitvabariik komisjoni palvel viimasele minevikust pärineva 15 kõnealuse kohustuse täpse nimekirja, mille kohta ta ühest küljest esitas põhjused, miks nende puhul tema arvates oli tegemist üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokuludega, ja hinnangu maksumuse kohta, mida igaüks neist kohustustest aastail 1990–1996 kaasa tõi, ning teisest küljest märkis, et nende minevikust pärinevate, üldist majandushuvi esindava teenuse osutamisega seotud kohustuste kogusumma on 20 426 miljonit Saksa marka, mis on selgelt suurem summa, kui DB‑Telekomi ülekannetele vastav 11 081 miljonit Saksa marka. Selles osas tuleb märkida, et komisjon on menetluse algatamise otsuse punktis 72 öelnud, et kuigi tal on „kahtlusi seoses küsimusega, kas kõiki kuluartikleid, millele selles kontekstis viidatakse, võib tõepoolest pidada seotuks seda liiki üldist majandushuvi esindava teenusega”, leiab ta siiski, et „teatud kulusid (nagu näiteks laupäevane kojuvedu), võib juhul, kui need on täpselt määratletud ja nõuetekohaselt välja arvestatud, pidada seotuks üldist majandushuvi esindava teenusega”.
85 Kolmandaks tuleb märkida, et jättes vaidlustatud otsuses esiteks kontrollimata Saksamaa Liitvabariigi poolt esitatud teabe, mille kohaselt lisandunud vaidlustamata netokulud olid seotud üldist majandushuvi esindava teenusega, ning tegemata sellekohast otsust, ja teiseks tegemata arvutusi, mis võimaldaks kindlaks teha, kas nende lisakulude summa ületas DB‑Telekomi ülekannete summat, jättis komisjon välja selgitamata, kas DB‑Telekomi ülekannete kogusumma oli väiksem kui üldist majandushuvi esindavate teenuste tõttu lisandunud netokulude kogusumma, nii et need ülekanded ei oleks saanud anda hagejale mingit eelist.
86 Selles osas tuleb tõdeda, et komisjon ei märgi ega tõenda vaidlustatud otsuses, et Saksamaa Liitvabariik ja hageja ei esitanud talle teavet, mis oleks vajalik kinnitamaks, et DB‑Telekomi ülekannete summa ei ületanud üldist majandushuvi esindavate teenuste tõttu lisandunud vaidlustamata netokulude summat, ning et komisjonil ei olnud tema käsutuses olnud teavet arvestades muud valikut kui eeldada, et DB‑Telekomi ülekannete summa ületas lisandunud vaidlustamata netokulude summat, nii et viimase poolt tehtud ülekanded andsid hagejale eelise.
87 Lisaks tuleb ka tõdeda, et komisjon ei esitanud oma kirjalikes märkustes ega kohtuistungil mingeid objektiivseid põhjusi, mis näitaks, et tal oli Saksamaa Liitvabariigi poolt esitatud teavet arvestades võimatu sellist kontrolli läbi viia. Selles osas tuleb märkida, et komisjon piirdus sisuliselt selgitamisega, et hageja poolt esitatud erikulud olid nii ulatuslikud, et see tegi vastava analüüsi läbiviimise raskeks, kuid ta ei väitnud, et Saksamaa Liitvabariik ei esitanud talle sellekohast vajalikku teavet, nii et ta ei saanud seda analüüsi läbi viia.
88 Eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et jättes uurimata, kas DB‑Telekomi ülekannete summa ületas DPAG lisandunud vaidlustamata netokulude summat, ei tõendanud komisjon õiguslikult piisavalt, et DB‑Telekomi ülekanded andisid DPAG‑le eelise EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.
89 Seda järeldust ei muuda komisjoni argumendid, mille eesmärk on sisuliselt väita, et esiteks ei pidanud ta tõendama, et lisandunud vaidlustamata netokulude summa ei ületanud DB‑Telekomi ülekannete summat, ja et teiseks oli tema poolt käesolevas asjas riigiabi olemasolu väljaselgitamiseks kasutatud meetod kohasem kui see, mille puhul tulnuks uurida, kas DPAG sai liigset hüvitist.
90 Esiteks, mis puutub komisjoni argumenti, et tal on kaalutlusruum riigiabi olemaolu kindlakstegemise meetodi valiku osas, tuleb meenutada, et teatava meetme riigiabina kvalifitseerimine, mis asutamislepingu kohaselt on nii komisjoni kui liikmesriigi kohtu ülesanne, ei saa eelkõige vaadeldava riikliku abi keerukusest tingitud konkreetsete asjaolude puudumisel põhimõtteliselt õigustada komisjoni suurt kaalutlusõigust. Riigi meetmete põhjuste või eesmärkide asjakohasuse hindamine kuulub üksnes sellise riiklike meetmete ühisturuga võimaliku kokkusobivuse kontrolli alla, mis on ette nähtud EÜ artikli 87 lõikes 3 (eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Ladbroke Racing vs. komisjon, punkt 52).
91 Sellegipoolest tuleb selles osas ka märkida, et kuigi Esimese Astme Kohus on tunnustanud komisjoni teatavat kaalutlusruumi seoses kõige sobivama meetme valikuga ristsubsideerimise puudumise kindlakstegemisel konkurentsile avatud tegevuse kasuks (eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus FFSA jt vs. komisjon, punkt 187), ei muuda see asjaolu, et nähtuvalt eespool punktis 57 viidatud Altmarki kohtuotsusest (punkt 87) ei saa komisjon kvalifitseerida riigiabiks üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokulude hüvitamiseks antud riigi vahendeid. Jättes käesolevas asjas kontrollimata, kas DB‑Telekomi ülekannete kogusumma ületas lisandunud vaidlustamata netokulude kogusummat, ei saanud komisjon eeldada, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse analüüsist eespool punktis 78, et nimetatud ülekanded andsid hagejale eelise, samas kui Saksamaa Liitvabariik oli talle edastanud teabe, mis muutis usutavaks asjaolu, et nimetatud ülekannete kogusumma ei ületanud lisandunud vaidlustamata netokulude kogusummat.
92 Lisaks, seoses komisjoni argumendiga, mille kohaselt ta pidi üksnes kontrollima, kas BIEK‑i ja UPS‑i kaebused, milles väideti, et DPAG rahastas kahjumiga müügi poliitikat riigi vahenditest, tuleb meenutada, et komisjon peab riigiabi käsitlevate asutamislepingu alussätete hea haldamise huvides hoolikalt ja erapooletult kontrollima kaebust, milles teatatakse ühisturuga kokkusobimatust riigiabist, mistõttu võib osutuda vajalikuks selliste asjaolude kontrollimine, millele kaebaja ei ole sõnaselgelt viidanud (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 62). Lisaks peab komisjon uurima, kas abisaaja sai tõelise eelise. Niisiis, kuigi komisjon pidi käesolevas asjas hoolikalt ja erapooletult kontrollima BIEK‑i ja UPS‑i kaebusi, ei tähenda see esiteks seda, et ta võis jätta kõrvale teabe, mille Saksamaa Liitvabariik talle edastas tõendamaks, et hageja ei saanud riigi vahendite arvel mingit eelist, ning teiseks seda, et ta võis õigustatult tuvastada riigiabi olemasolu, ilma eelnevalt kontrollimata, kas riigi vahendid, mida DPAG sai, andsid talle eelise.
93 Lõpuks tuleb tagasi lükata ka komisjoni ning BIEK‑i ja UPS‑i argumendid, mille kohaselt komisjon ei pidanud uurima, kas DB‑Telekomi ülekannete kogusumma ületas hageja poolt kantud, üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokulude kogusummat, kuna Euroopa Kohtu poolt eespool punktis 55 viidatud kohtuotsuses Ferring ja eespool punktis 57 viidatud Altmarki kohtuotsuses ette nähtud tingimused ei ole antud juhul täidetud.
94 Nagu juba öeldud eespool punktis 81, kus on välja toodud, et komisjon piirdus vaidlustatud otsuses tõdemisega, et DPAG poolt kahjumiga müügi poliitika järgmise tõttu lisandunud netokulud ei saanud olla hüvitamise ese, ei uurinud ega tõendanud komisjon, kas hagejal oli teisi üldist majandushuvi esindava teenuse osutamise tõttu lisandunud netokulusid, mille eest ta oli õigustatud saama hüvitist kõikide DB‑Telekomi tehtud ülekannete arvel eespool punktis 57 viidatud Altmarki kohtuotsuses ette nähtud tingimustel (punktid 89–95).
95 Kuigi komisjon ei teostanud selles osas mingit uurimist ega andnud mingit hinnangut, ei või ühenduse kohus asuda komisjoni rolli, viies tema asemel läbi uurimise, mida komisjon ei ole siiamaani läbi viinud, ning asendades järeldused, milleni ta selle uurimise tulemusel jõuab (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑274/01: Valmont vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3145, punkt 136).
96 Eelnevast järeldub, et tuleb nõustuda hageja väitega, mille kohaselt komisjon rikkus EÜ artikli 87 lõiget 1, leides et DB-Telekomi ülekanded andsid hagejale eelise.
97 Sellegipoolest peab Esimese Astme Kohus lisaks eelnevale vajalikuks uurida ka hageja väidet, mille kohaselt sõltumata sellest, kas DB‑Telekomi ülekannete summa ületas lisandunud vaidlustamata netokulude summat, järeldas komisjon valesti, et DB-Telekomi ülekanded summas 11 081 miljonit Saksa marka võimaldasid hagejal, arvestades tal aastail 1990–1995 tekkinud kahju, katta väidetavaid lisandunud netokulusid, mis olid tekkinud kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu aastail 1994–1999 ning mille suurus oli 1118,7 miljonit Saksa marka.
98 Selles osas tuleb esialgse märkusena öelda, et tulenevalt postikorralduse seaduse § 63 lõikest 1 oli Deutsche Bundespost aastail 1990–1995 kohustatud tegema Liitvabariigile tagasimakseid, mille summa vastas kahanevale protsendile tema tegevusest saadud tulust. Kuigi pooled on eriarvamusel selles osas, kas nende tagasimaksete puhul oli või ei olnud tegemist üldist majandushuvi esindava teenuse tõttu lisandunud netokuludega, ei vaidle komisjon vastu sellele, et Deutsche Bundesposti jagunemise teel tekkinud ettevõtjad maksid need tagasimaksed kinni, ning et seetõttu pidi hageja aastail 1990–1995 tasuma 11 481 miljoni Saksa marga suuruse summa.
99 Antud juhul väidab hageja, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui leidis, et DB-Telekomi ülekanded aastail 1990–1995 summas 11 481 miljonit Saksa marka võimaldasid tal katta aastal 1994–1999 järgitud kahjumiga müügi poliitika tõttu tekkinud väidetavad lisandunud netokulud summas 1118,7 miljonit Saksa marka, samas kui neidsamu ülekandeid kasutati täielikult just nimelt nende tagasimaksete kinnimaksmise kohustuse tõttu aastail 1990–1995 tekkinud kahjumi hüvitamiseks.
100 Komisjon vastab sisuliselt, et kuna hageja ei esitanud tõendeid, et tema kahjumiga müügi poliitika tõttu lisandunud netokulusid rahastati omavahenditest, sai ta kehtivalt eeldada, et DB‑Telekomi ülekanded võimaldasid tal nimetatud ülekulusid rahastada.
101 Antud küsimuses tuleb märkida, et pooled on ühel meelel selles osas, et raamatupidamislikult võidakse kõiki kohustusi rahastada kõikidest vahenditest. Kuigi komisjoni kohustus on tõendada, et riigi vahendid andsid nende saajale eelise, nagu ilmneb eespool punktis 57 viidatud Altmarki kohtuotsusest (punkt 75), ei ole selles osas oluline, et komisjon tõendaks, milliste kohustuste katteks hageja talle antud riiklikke vahendeid kasutas.
102 Sellegipoolest, kuna komisjon on, nii nagu nähtub eespool punktist 78, sidunud DPAG‑le riigi vahenditest antud eelise olemasolu tõendamise asjaoluga, et DPAG poolt kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu väidatavalt lisandunud netokulud kaeti 1 118,7 Saksa marga suuruses summas kindlasti DB‑Telekomi ülekannete abil, tuleb aastail 1990–1994 ja 1990–1995 DPAG‑l tekkinud kahjumit arvestades kontrollida, kas sel ajavahemikul tehtud ülekanded olid piisavad ka aastal 1994–1999 kahjumiga müügi poliitika tõttu lisandunud netokulude katmiseks.
103 Komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 88 leidnud, et DPAG‑l kahjumiga müügi poliitika tõttu lisandunud netokulude suurus oli:
Aastad | 1994 | 1995 | 1996 | 1997 | 1998 | 1999 | Kokku 1994–1999 |
Kahjumiga müügi poliitika tõttu lisandunud netokulud (miljonit Saksa marka) | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | 1118,7 |
104 Lisaks, nagu tuleneb Saksamaa Liitvabariigi esitatud teabest, millele komisjon vastu ei vaidle, olid DPAG kasum põhitegevusest (ilma DB‑Telekomi ülekannete ja tehtud tagasimakseteta) ja kogukasum (koos DB‑Telekomi ülekannete ja tehtud tagasimaksetega) ajavahemikel 1990–1994 ja 1990–1995 järgmised (Saksamaa Liitvabariigi 31. jaanuari 2002. aasta teatis ja Saksamaa Liitvabariigi 10. märtsi 2000. aasta teatise lisa 11 A):
Aastad | 1990 | 1991 | 1992 | 1993 | 1994 | Kokku 1990–1994 | 1995 | Kokku 1990–1995 |
Reserveeritud sektor | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] |
Pakisektor | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] |
Ajalehtede sektor | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] |
Tegevussaldo | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | [konf] | -4331 | [konf] | -4945 |
DB-Telekomi ülekanded | 1495 | 2031 | 1310 | 726 | 0 | 5562 | 5519 | 11 081 |
Tagasimaksed | -1651 | -1982 | -2100 | -2182 | -2190 | -10 104 | -1314 | -11 418 |
Ülekannete saldo/ tagasimaksed | | | | | | -4552 | | -337 |
Kogukasum (miljonit Saksa marka) | | | | | | -8883 | | -5282 |
105 Eespool punktis 104 oleva tabeli alusel tuleb esiteks märkida, et kuigi on tõsi, et hageja sai aastail 1990–1994 DB‑Telekomi ülekannetena 5562 miljonit Saksa marka ning aastal 1994 oli tema kahjumiga müügi poliitika tõttu lisandunud netokulude suurus [konfidentsiaalne] miljonit Saksa marka (tabel eespool punktis 103), oli tema kogupuudujääk aastail 1990–1994 kõigi tegevusvaldkondade läbilõikes 8883 miljonit Saksa marka. See ajavahemiku 1990–1994 kogupuudujääk vastab DPAG 4331 miljoni Saksa marga suurusele tegevuskahjumile, mida suurendab tagasimaksete tasumine 10 104 miljoni Saksa marga eest, mis osaliselt hüvitati DB‑Telekomi ülekannetega summas 5562 miljonit Saksa marka.
106 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et DB‑Telekomi ülekannete saamine aastail 1990–1994 summas 5562 miljonit Saksa marka ei võimaldanud, arvestades hageja tegevuskahjumit, mis aastail 1990–1994 oli 4331 miljonit Saksa marka, ning tagasimakseid, mida ta sel ajavahemikul pidi tegema summas 10 104 miljonit Saksa marka, s.o kogukahjumit summas 14 435 miljonit Saksa marka, tal katta aastail 1994–1999 kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu väidatavalt lisandunud netokulusid summas 1118,7 miljonit Saksa marka.
107 Seejärel, kuna DB‑Telekom tegi hagejale ülekandeid kuni aastani 1995, tuleb ka märkida, et kuigi on tõsi, et hageja sai aastail 1990–1995 DB‑Telekomi ülekannetena 11 081 miljonit Saksa marka, oli tema kogupuudujääk kõigi sektorite läbilõikes 5282 miljonit Saksa marka. See ajavahemiku 1990–1995 kogupuudujääk vastab DPAG 4945 miljoni Saksa marga suurusele tegevuskahjumile, mida suurendavad 11 418 miljoni Saksa marga suurused tagasimaksed, mis osaliselt hüvitati DB‑Telekomi ülekannetega summas 11 081 miljonit Saksa marka.
108 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et DB-Telekomi ülekannete saamine aastail 1990–1995 summas 11 081 miljonit Saksa marka ei võimaldanud, arvestades DPAG tegevuskahjumit, mis aastail 1990–1995 oli 4945 miljonit Saksa marka, ning tagasimakseid, mida ta sel ajavahemikul pidi tegema summas 11 418 miljonit Saksa marka, s.o 16 363 miljoni Saksa marga suurust kogukahjumit, tal katta aastail 1994–1999 kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu väidetavalt lisandunud netokulusid summas 1118,7 miljonit Saksa marka.
109 Seega tuleb tõdeda, et komisjoni arutluskäigu, mille kohaselt hageja sai 1118,7 miljoni Saksa marga suuruse eelise, kuna üksnes DB‑Telekomi ülekannete abil oli võimalik rahastada tema poolt kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu väidetavalt lisandunud netokulusid, lükkab ümber järeldus, et DPAG kogukahjum aastail 1990–1994 või 1990–1995 moodustas sellise summa, mille puhul DB-Telekomi ülekanded osutusid ebapiisavaks tema poolt aastail 1994–1999 kahjumiga müügi poliitika järgimise tõttu väidetavalt lisandunud netokulude katmiseks.
110 Seetõttu tuleb hageja esitatud käesoleva etteheitega nõustada.
111 Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja kontrollida, kas vaadeldav etteheide tähendab samuti seda, et vaidlustatud otsus rikub ka põhjendamiskohustust EÜ artikli 253 tähenduses (vt eespool punkt 58), või teisi hageja esitatud väiteid ja etteheiteid.
Kohtukulud
112 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
113 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Saksamaa Liitvabariik, kes ei esitanud menetlusse astuja seisukohti, kannab ise oma kohtukulud vastavalt nimetatud kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigule.
114 Kodukorra artikli 87 lõike 4 kolmanda lõigu alusel võib Esimese Astme Kohus otsustada, et menetlusse astuja, kes ei ole liikmeriik, Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu osalisriik, institutsioon ega Euroopa Vabakaubandusühenduse (EFTA) järelevalveamet, kannab ise oma kohtukulud. Menetlusse astunud BIEK ja UPS kannavad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 19. juuni 2002. aasta otsus 2002/753/EÜ meetmete kohta, mida Saksamaa Liitvabariik rakendas Deutsche Post AG kasuks.
2. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Deutsche Posti kohtukulud.
3. Saksamaa Liitvabariik ja Bundesverband Internationaler Express- und Kurierdienste eV (BIEK) ning UPS Europe NV/SA kannavad ise oma kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 1. juulil 2008 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |