Language of document : ECLI:EU:C:2012:530

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JÁN MAZÁK

esitatud 6. septembril 2012(1)

Kohtuasi C‑610/10

Euroopa Komisjon

versus

Hispaania Kuningriik

ELTL artikli 260 lõike 2 ajaline kohaldatavus – Hagi vastuvõetavus – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Täitmata jätmine – Rahaline karistus





1.        Käesolevas asjas algatas Euroopa Komisjon ELTL artikli 260 alusel menetluse Hispaania Kuningriigi vastu Euroopa Kohtu 2. juuli 2002. aasta otsuse komisjon vs. Hispaania(2) (edaspidi „2002. aasta kohtuotsus”) väidetava täitmata jätmise tõttu. Selles kohtuotsuses tuvastas Euroopa Kohus, et Hispaania Kuningriik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad EÜ artikli 249 neljandast lõigust ja komisjoni 20. detsembri 1989. aasta otsuse 91/1/EMÜ (abi kohta, mida Hispaania valitsus ja mitu Hispaania autonoomse piirkonna valitsust andsid MAGEFESA‑le(3), kes toodab roostevabast terasest köögitarbeid ja väikseid elektrilisi kodumasinaid)(4) artiklitest 2 ja 3, kuna ta ei ole võtnud meetmeid, mida on vaja, et täita eespool viidatud komisjoni otsust osas, milles see otsus tunnistas ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks Indosale, Gursale, Migsale ja Cunosale antud abi.(5)

2.        Tuleb täpsustada, et käesolev hagi puudutab üksnes 2002. aasta kohtuotsuse täitmata jätmist seoses abiga, mis Baski autonoomne piirkond andis ettevõtjale Indosa esiteks 300 miljoni ESP suuruse laenutagatise kujul, mis anti otse Indosale, teiseks Magefesa ettevõtjatele antud 672 miljoni ESP suuruse laenutagatise kujul ja kolmandaks 9 miljoni ESP suuruse intressitoetuse kujul. Mis puudutab ettevõtjaid Gursa, Migsa ja Cunosa alates aastast 2006, siis komisjon leidis, et otsus 91/1 oli täidetud, sest need ettevõtjad olid oma tegevuse lõpetanud ja nende vara oli müüdud turuhinnaga.

I.      Kohtueelne menetlus

3.        Alates aastast 2004 toimus komisjoni ja Hispaania Kuningriigi vahel mahukas kirjavahetus 2002. aasta kohtuotsuse täitmise teemal. Arvestades nende vahel saadetud kirjade märkimisväärselt suurt hulka, nimetame vaid selle kirjavahetuse kõige olulisemaid osi.

4.        Kuna Indosa pankrot oli välja kuulutatud juba 19. aprillil 1994, kuid ta jätkas tegevust oma 100% osalusega tütarettevõtja, äriühingu CMD(6) kaudu, palus komisjon Hispaania ametiasutustelt mitmel korral teavet Indosa likvideerimise seisu kohta. Komisjon kiirustas neid tagant, et nad võtaksid kõik vajalikud meetmed selleks, et selle ettevõtja vara müüdaks ja tegevus lõpetataks.

5.        Hispaania ametiasutused vastasid, et Indosa vara ei olnud veel müüdud sellepärast, et 29. septembri 2004. aasta määrusega heaks kiidetud lõpetamise otsus ettevõtja kogu vara müügi ja tegevuse lõpetamise kohta ei olnud veel lõplik. Hispaania ametiasutused teatasid komisjonile alles 30. mail 2006, et see otsus oli lõplik alates 2. maist 2006.

6.        Komisjon märkis oma 26. jaanuari 2007. aasta kirjas, et CMD jätkas toetatavat tegevust Indosa 100% osalusega tütarettevõtjana, ning juhtis Hispaania ametiasutuste tähelepanu asjaolule, et otsuse 91/1 tegelikuks täitmiseks tuleb ühisturuga kokkusobimatu abi nõuda tagasi üksuselt, kes seda tegelikult on saanud. Hispaania ametiasutused esitasid sellele kirjale vastuseks teavet Indosa ainsa vara, st CMD aktsiate müügiprotsessi kohta. Lõpuks märkisid Hispaania ametiasutused 2008. aasta septembris saadetud kahes kirjas, et CMD aktsiate eest ei olnud tehtud vastuvõetavat pakkumist ning lõppkokkuvõttes ei olnud keegi Indosa vara omandanud.

7.        Hispaania ametiasutused märkisid 24. oktoobri 2007. aasta kirjas, et otsuses 91/1 ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi oli kirjendatud Indosa kohustuste hulgas massikohustusena. 2008. aasta juulis palus komisjon tõendavat dokumenti, mida Hispaania ametiasutused aga ei esitanud.

8.        Hispaania ametiasutused teatasid 8. oktoobri 2008. aasta ja 13. novembri 2008. aasta kirjades komisjonile, et 30. juulil 2008 kuulutati välja CMD algatusel välja tema pankrot.

9.        Komisjon palus 18. augusti 2009. aasta, 7. septembri 2009. aasta ja 21. septembri 2009. aasta kirjades Hispaania ametiasutustelt esiteks üksikasjalikku ajakava, kus oleks märgitud CMD tegevuse lõpetamise kuupäev ja tema vara müümise kuupäev, teiseks teavet vara võõrandamise menetluse kohta, kolmandaks tõendit, et kõnealune võõrandamine viidi läbi turutingimustes, ja neljandaks tõendeid, et ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi oli kirjendatud CMD kohustuste hulgas massikohustusena.

10.      Hispaania ametiasutused vastasid 21. septembri 2009. aasta ja 13. oktoobri 2009. aasta kirjadega esiteks, et CMD tegevuse lõpetamine toimus 30. juulil 2009; teiseks, et pankrotimenetlus oli pädevas siseriiklikus kohtus pooleli (esitamata komisjoni palutud üksikasjalikku ajakava), ja kolmandaks, et nad ei teadnud, kas ühisturuga kokkusobimatu abi oli kirjendatud CMD kohustuste hulgas massikohustusena. 1. detsembril 2009 saatsid nad CMD võlausaldajate lõpliku nimekirja, mille oli heaks kiitnud pädev siseriiklik kohus. Selles nimekirjas ei olnud märgitud Baski autonoomset piirkonda seoses otsusega 91/1 ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abiga.

11.      20. novembril 2009 saatis komisjon Hispaania Kuningriigile EÜ artikli 228 lõike 2 alusel märgukirja, märkides, et ta jättis endale õiguse, pärast asjassepuutuva liikmesriigi märkustega tutvumist või kui neid märkusi määratud tähtaja jooksul talle ei saadeta, esitada vajaduse korral põhjendatud arvamus vastavalt EÜ artikli 228 lõikele 2.

12.      Sellele kirjale vastuseks teatasid Hispaania ametiasutused 26. jaanuaril 2010 komisjonile, et 2002. aasta kohtuotsus oli täitmisel, kuna Indosa ja CMD olid likvideerimisel, neil ei olnud enam töötajaid ja nad olid oma tegevuse lõpetanud.

13.      Komisjon saatis 18. märtsil 2010 täiendava märgukirja, milles ta palus Hispaania Kuningriigil vastavalt ELTL artikli 260 lõikele 2 esitada talle oma märkused kahe kuu jooksul alates kirja kättesaamisest. Komisjon märkis, et ta jättis endale võimaluse anda asi ELTL artikli 260 lõike 2 alusel Euroopa Kohtusse, pärast asjassepuutuva liikmesriigi märkustega tutvumist või kui neid märkusi määratud tähtaja jooksul talle ei saadeta.

14.      Hispaania ametiasutused vastasid sellele täiendavale märgukirjale 2. juuni 2010. aasta, 9. juuni 2010. aasta ja 29. septembri 2010. aasta kirjadega, millest nähtus, et Baski autonoomne piirkond ei olnud märgitud CMD võlausaldajate hulgas ja see autonoomne piirkond kavatses astuda menetlusosalisena pankrotimenetlusse, paludes, et võlanimekirja kantaks nõue, mis tal oli Indosa vastu seoses otsuses 91/1 ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abiga. Hispaania ametiasutused saatsid 7. juuli 2010. aasta elektronkirjaga CMD likvideerimiskava, mille oli heaks kiitnud siseriiklik kohus.

15.      Neil asjaoludel esitas komisjon 22. detsembril 2010 käesoleva hagi.

II.    Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

16.      Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul:

–        tuvastada, et Hispaania Kuningriik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad otsusest 91/1 ja ELTL artiklist 260, kuna ta ei ole võtnud kõiki meetmeid, mida on vaja 2002. aasta kohtuotsuse täitmiseks;

–        kohustada Hispaania Kuningriiki tasuma komisjonile karistusmakse summas 131 136 eurot iga 2002. aasta kohtuotsuse täitmisega viivitatud päeva eest alates käesolevas kohtuasjas otsuse kuulutamisest kuni 2002. aasta kohtuotsuse täieliku täitmiseni;

–        kohustada Hispaania Kuningriiki tasuma komisjonile põhisumma, mis saadakse 14 343 euro suuruse päevamäära korrutamisel päevade arvuga, mille jooksul rikkumine vältab, alates 2002. aasta kohtuotsuse kuulutamisest kuni:

–        päevani, mil Hispaania Kuningriik on nõudnud tagasi otsusega 91/1 ebaseaduslikuks tunnistatud abi, kui Euroopa Kohus tuvastab, et abi on tegelikult tagasi nõutud enne käesolevas kohtuasjas otsuse kuulutamist;

–        käesolevas kohtuasjas otsuse kuulutamise päevani, kui 2002. aasta kohtuotsust ei ole enne seda päeva täielikult täidetud;

–        mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

17.      Hispaania Kuningriik palub Euroopa Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata ja teise võimalusena kohaldada karistusmakset suuruses 12 269,70 eurot kvartalis ning põhisummalist karistust suuruses 44,80 eurot päevas, ja

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

18.      Toimides Euroopa Kohtu kodukorra artikli 91 alusel, esitas Hispaania Kuningriik 22. märtsil 2011 vastuvõetamatuse vastuväite, mille Euroopa Kohus otsustas liita põhikohtuasjaga.

19.      Euroopa Kohtu president andis 13. mai 2011. aasta määrusega Tšehhi Vabariigile loa astuda menetlusse Hispaania Kuningriigi nõuete toetuseks. Tšehhi Vabariik keskendus menetlusse astuja seisukohtades hagi vastuvõetavuse küsimusele.

III. Hinnang

A.      Hagi vastuvõetavus

20.      Oma vastuvõetamatuse vastuväites vaidlustab Hispaania Kuningriik kohtueelse menetluse nõuetekohasuse põhjendatud arvamuse esitamata jätmise tõttu.

21.      See vastuväide lähtub Lissaboni lepinguga tehtud muudatusest menetluses, mis peab tingimata eelnema liikmesriigi kohustuste rikkumise hagile, mis on esitatud rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise tõttu.

22.      Hispaania Kuningriigi, keda toetab Tšehhi Vabariik, ja komisjoni vahel on vaidlus küsimuses, kas kohtueelse menetluse nõuetekohasust käesolevas asjas tuleb hinnata EÜ artikli 228 põhjal, kuna menetlus algatati 20. novembri 2009. aasta märgukirjaga, st enne Lissaboni lepingu jõustumist, või ELTL artikli 260 lõike 2 põhjal, kuna nimetatud artikkel peaks olema kohaldatav alates kõnealuse lepingu jõustumisest, isegi kui kohtueelne menetlus algatati enne seda hetke.

23.      Hispaania Kuningriik leiab, et ELTL artikli 260 lõike 2 kohaldamine oleks tagasiulatuv ning rikuks seega õiguskindluse ja ebasoodsamaid karistusi kehtestavate normide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtteid.

24.      Selles osas tuleb meenutada, et liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise tõttu algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust tuleb käsitada kohtuotsuste täitmise erimenetlusena ehk teiste sõnadega ühe kohtuotsuste täitmise viisina.(7) Selle eesmärk on kindlustada ja tagada õiguspärasuse taastamine.(8) Hagi esitamisele peab eelnema kohtueelne menetlus, mille nõuetekohasus kujutab endast ELTL‑ga taotletud põhilist tagatist mitte üksnes kõnealuse liikmesriigi õiguste kaitseks, vaid ka kindlustamaks, et võimaliku kohtumenetluse ese oleks täpselt määratletud kohtuvaidlus.(9)

25.      Nagu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagile eelneva menetluse puhul, koosnes liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise tõttu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi kohtueelne menetlus algselt, st EÜ artikli 228 kohaselt, kahest järjestikusest etapist, st märgukirjast ja põhjendatud arvamusest. Selles osas ei saa ma nõustuda Hispaania Kuningriigi väitega, et kohtueelse menetluse toimumine oli vaid komisjoni halduspraktika tulemus. Nagu komisjon rõhutas vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud kirjalikes märkustes, tulenesid kohtueelse menetluse etapid otseselt EÜ artiklist 228.

26.      Lissaboni lepinguga tehtud muudatus kujutab endast kohtueelse menetluse lihtsustamist ja seega selle kiirendamist, kaotades põhjendatud arvamuse esitamise etapi. Selle tagajärjeks on, et ELTL artikli 260 lõige 2 seab liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise tõttu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastuvõetavuse tingimuseks ainuüksi selle, et asjassepuutuval liikmesriigil on enne hagi esitamist olnud võimalus esitada oma märkused. Olen seisukohal, et märgukirjast, milles asjaomasel liikmesriigil palutakse esitada oma märkused Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise kohta, piisab selleks, et tagada nimetatud tingimuse täitmine.

27.      Kerkib küsimus, kas ELTL artikli 260 lõige 2 on kohaldatav üksnes menetluste suhtes, mis on algatatud pärast Lissaboni lepingu jõustumist, mis tähendaks, et märgukiri oleks pidanud olema asjassepuutuvale liikmesriigile saadetud pärast 1. detsembrit 2009; või kas see säte on kohaldatav ka nende menetluste suhtes, mis on algatatud enne nimetatud kuupäeva, mis tähendaks, et kohtueelse menetluse nõuetekohasust tuleks hinnata ELTL artikli 260 lõike 2 alusel kõikide hagide puhul, mis on esitatud pärast Lissaboni lepingu jõustumist.

28.      Selles küsimuses nõustun Tšehhi Vabariigi seisukohaga, et vastus sõltub hinnangust küsimusele, kas ELTL artikli 260 lõiget 2 tuleb pidada menetlusnormiks või materiaalõigusnormiks. Siiski, vastupidi Tšehhi Vabariigi väitele, ei arva ma, et seda artiklit tuleb iseenesest pidada materiaalõigusnormiks.

29.      Olen arvamusel, et ELTL artikli 260 lõige 2 on oma olemuselt segatüüpi. See on materiaalõigusnorm, mis määratleb liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise „süüteo” ja näeb ette selle rahalise karistamise. Seevastu selles osas, mis puudutab nõuet sellise kohtueelse menetluse kohta, kus asjassepuutuv liikmesriik saab esitada oma märkused, on tegemist menetlusnormiga, mis määratleb materiaalõigusnormist tulenevate õiguste teostamise tingimused. Sama kehtib ka nõude kohta, et hagis oleks ära näidatud põhisumma või karistusmakse suurus.

30.      Selles osas on Euroopa Kohus selgesõnaliselt täpsustanud, et menetlusnormid on üldjuhul kohaldatavad alates ajast, mil need jõustuvad.(10)

31.      See oleks teisiti, kui Lissaboni leping sisaldaks üleminekusätet, mis näeks ette, et kui kohtueelne menetlus algas enne 1. detsembrit 2009, tuleb järgida EÜ artikli 228 lõiget 2. Niisugust sätet aga selles lepingus ei ole.

32.      Sellest tulenevalt tuleb ELTL artikli 260 lõike 2 osas kohtueelse menetluse nõuetekohasust hinnata selle artikli põhjal kõikide hagide puhul, mis on esitatud pärast 1. detsembrit 2009, isegi kui kohtueelse menetluse algatanud märgukiri saadeti asjassepuutuvale liikmesriigile enne seda kuupäeva.

33.      Mis puudutab Hispaania Kuningriigi argumenti, et ELTL artikli 260 lõike 2 kohaldamisega käesolevas asjas rikutaks õiguskindluse põhimõtet, siis saan lähtuda õiguspärase ootuse põhimõtet käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt seda põhimõtet ei saa laiendada selleni, et see hakkab üldiselt takistama uue õigusnormi kohaldamist varasema õigusnormi kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele.(11) Olen arvamusel, et see kohtupraktika kehtib analoogia alusel ka õiguskindluse põhimõtte ja menetlusnormi kohese kohaldamise põhimõtte vahelise suhte kohta.

34.      Selles osas tuleb veel märkida, et Hispaania Kuningriik ei saa väita, et tulenevalt kohtueelse menetluse nõuetekohasuse hindamisest ELTL artikli 260 lõike 2 põhjal ei ole tal võimalik üheti mõistetavalt teada oma õigusi ja kohustusi ning nendele vastavalt toimida, nagu nõuab õiguskindluse põhimõte.(12) Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmise kohustus oli nimelt liidu õiguskorras olemas juba enne Lissaboni lepingut ning Hispaania Kuningriik oli tänu 18. märtsi 2010. aasta täiendavale märgukirjale teadlik asjaolust, et komisjon kavatses anda ELTL artikli 260 lõike 2 alusel asja Euroopa Kohtusse kohe pärast Hispaania Kuningriigi märkuste saamist.

35.      Mis puudutab Hispaania Kuningriigi teist argumenti, mille kohaselt ELTL artikli 260 lõike 2 kohaldamine rikuks ebasoodsamaid karistusi kehtestavate normide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet, siis piisab märkimisest, et Lissaboni lepinguga ei tehtud mingeid muudatusi Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise eest kohaldatavate karistuste osas.

36.      Kokkuvõtteks, käesolevas asjas oli Hispaania Kuningriigil enne hagi esitamist võimalus esitada, nagu seda nõuab ELTL artikli 260 lõige 2, oma märkused kohustuste rikkumise kohta, mida komisjon talle ette heitis. Seda tõendavad 20. novembri 2009. aasta märgukiri ja 18. märtsi 2010. aasta täiendav märgukiri, millega komisjon palus Hispaania Kuningriigil esitada oma märkused 2002. aasta kohtuotsuse täitmata jätmise kohta. Olen seisukohal, et kohtueelne menetlus toimus vastavalt ELTL artikli 260 lõikele 2, ja seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata tagasi Hispaania Kuningriigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide.

B.      Liikmesriigi kohustuste rikkumine

37.      Euroopa Kohus tuvastas 2002. aasta kohtuotsuses, et Hispaania Kuningriik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad EÜ artikli 249 neljandast lõigust ning otsuse 91/1 artiklitest 2 ja 3, kuna ta ei ole võtnud otsuse 91/1 täitmiseks vajalikke meetmeid. 2002. aasta otsuse täitmine eeldab seega kõnealuse otsuse 91/1 täitmist ning selle otsuse täitmine eeldab ebaseaduslikuks tunnistatud abi tagasinõudmist.

38.      See, kas Hispaania Kuningriik rikkus ELTL artikli 260 lõikest 1 tulenevaid kohustusi, sõltub seega sellest, kas liikmesriik nõudis abisaajatelt tagasi otsusega 91/1 ebaseaduslikuks tunnistatud abi. Tuleb meenutada, et käesolevas asjas puudutab hagi üksnes abi, mida Baski autonoomne piirkond andis Indosale.

39.      Arvestades liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise tõttu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagile eelneva kohtueelse menetluse muutmist Lissaboni lepinguga, tuleb kõigepealt uuesti määratleda kuupäev, mis tuleb aluseks võtta selle hindamisel, kas tegemist on rikkumisega. EÜ artikli 228 lõiget 2 käsitleva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on see kuupäev põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja möödumise kuupäev.(13)

40.      Kuna põhjendatud arvamuse esitamise etapp on kaotatud, peaks kuupäev, mis tuleb aluseks võtta selle hindamisel, kas tegemist on rikkumisega ELTL artikli 260 lõike 2 tähenduses, analoogia alusel EÜ artikli 228 lõiget 2 käsitleva kohtupraktikaga olema selle tähtaja möödumise kuupäev, mis on määratud märgukirjas või vajadusel täiendavas märgukirjas asjassepuutuva liikmesriigi märkuste esitamiseks. Käesolevas asjas on see kuupäev 22. mai 2010.

41.      Kuna Indosa ja selle tütarettevõtja, st CMD, on pankrotis, näib olevat vajalik tuletada meelde kohtupraktikat, mis käsitleb maksejõuetutelt ettevõtjatelt abi tagasinõudmist. Sellest kohtupraktikast nähtub, et varasema olukorra taastamise ja ebaseaduslikult antud abist tuleneva konkurentsimoonutuse kõrvaldamise võib põhimõtteliselt saavutada asjaomase abi tagastamisega seotud nõude kandmisega võlanimekirja.(14) Asjaomase abi tagastamisega seotud nõude võlanimekirja kandmine võimaldab aga täita tagasinõudmise kohustust üksnes siis, kui juhul, kui riigi ametiasutused ei saanud tagasi nõuda kogu abisummat, on pankrotimenetluse tulemuseks ettevõtte likvideerimine, st tema tegevuse lõplik lõpetamine, mille riigi ametiasutused võivad põhjustada aktsionäridena või võlausaldajatena.(15)

42.      See kohtupraktika seab kaks kumulatiivset tingimust selleks, et saaks järeldada, et komisjoni otsusega ebaseaduslikuks tunnistatud abi on tagasi nõutud. Esimene tingimus on asjaomase abi tagastamisega seotud nõuete kirjendamine kohustuste hulgas massikohustustena ja teine tingimus on asjaomase abiga toetatud tegevuse lõplik lõpetamine.

43.      Mis puudutab esimest tingimust, siis käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et aluseks võetaval kuupäeval, st 22. mail 2010, ei olnud Baski autonoomse piirkonna poolt Indosale antud abi tagastamisega seotud nõudeid kirjendatud kohustuste hulgas massikohustustena CMD pankrotimenetluse raames.

44.      Toimikust ilmneb, et esimese, 16 828,34 euro suuruse nõudeavalduse esitas Baski autonoomne piirkond 10. juunil 2010, st pärast täiendavas märgukirjas määratud tähtaja möödumist. Lisaks sellele ei olnud avalduses märgitud summa õige. Uus, seekord 16 498 499 euro suurune nõudeavaldus esitati 3. detsembril 2010. Seda avaldust parandati 23. veebruari 2011. aasta nõudeavaldusega 22 469 459 euroks ja lõpuks 7. detsembri 2011. aasta avaldusega 22 683 745 euroks. Kohtuistungist nähtub, et tulenevalt pädeva siseriikliku kohtu 4. aprilli 2012. aasta otsusest kirjendati nõuded summas 22 683 745 eurot lõpuks CMD pankrotimenetluse raames massikohustustena kohustuste hulgas.

45.      Kuna pankrotis ettevõtja puhul komisjoni otsusega ebaseaduslikuks tunnistatud abi tagasinõudmise tõendamise kaks tingimust on kumulatiivsed ja ma eelnevalt näitasin, et üks nendest tingimustest ei ole täidetud, olen seisukohal, et selleks, et tõendada Hispaania Kuningriigi poolset kohustuste rikkumist ELTL artikli 260 lõike 2 alusel, ei ole vaja uurida, kas teine tingimus on täidetud.

46.      Neil asjaoludel tuleb järeldada, et Hispaania Kuningriik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad otsusest 91/1 ja ELTL artikli 260 lõikest 1, kuna selle tähtaja möödumise hetkel, mis oli täiendavas märgukirjas määratud etteheidetud liikmesriigi kohustuste rikkumise kohta märkuste esitamiseks ELTL artikli 260 lõike 2 kohaselt, ei olnud Hispaania Kuningriik võtnud kõiki meetmeid, mis on vajalikud selleks, et täita 2002. aasta kohtuotsust selle abi tagasinõudmise kohta, mis on otsuses 91/1 tunnistatud ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks.

C.      Karistusmakse

47.      Viidates arvutusmeetodile, mis on sätestatud komisjoni 13. detsembri 2005. aasta teatises SEK(2005) 1658, mis käsitleb EÜ artikli 228 kohaldamist(16) ja mida on kaasajastatud 20. juuli 2010. aasta teatisega SEK(2010) 923, pakub komisjon välja võimaluse kohaldada päevatrahvi summas 131 136 eurot. Komisjon on arvamusel, et see karistusmakse, mis arvutatakse 640 euro suuruse baassumma põhjal, mida korrutatakse raskuskoefitsiendiga 5, kestuskoefitsiendiga 3 ja teguriga n, milleks on 13,66, on rikkumise raskuse ja kestusega proportsionaalne, arvestades vajadust tagada sellise karistusmakse karistav ja hoiatav toime.

48.      Komisjon põhjendas karistusmakse määramist asjaoluga, et kõnealust abi ei ole veel tagasi nõutud, ja seega on otsus 91/1 ja 2002. aasta kohtuotsus jäetud täitmata. Oma kirjalikes märkustes nimetas komisjon kolme tingimust selleks, et abi saaks pidada tagasinõutuks. Esiteks, kõnealusest abist tulenevad nõuded tuleb kirjendada kohustuste hulgas massikohustustena, teiseks tuleb toetatud tegevus lõpetada ja kolmandaks tuleb ettevõtja Indosa vara müüa turuhinnaga, pärast avatud, tingimusteta ja läbipaistvat pakkumismenetlust.

49.      Kohtuistungil muutis komisjon selles osas oma argumente. Ta väitis, et kuigi kõnealusest abist tulenevad nõuded kirjendati lõpuks, st 4. aprillil 2012, kohustuste hulgas massikohustustena, jätkus Hispaania Kuningriigile ette heidetud rikkumine, kuna toetatud tegevus ei lõppenud. Seega tundub, et komisjon loobus vara turuhinnaga müümise tingimusest.

50.      Hispaania Kuningriik omakorda on seisukohal, et käesolevas asjas ei tule määrata rahalisi karistusi, kuna siseriiklikud ametiasutused on teinud kõik, mis nende võimuses, et nõuda tagasi otsusega 91/1 ebaseaduslikuks tunnistatud abi, ja seega ei saa võimalikud rahalised karistused nende käitumist muuta. Konkreetsemalt karistusmakse osas tugines Hispaania Kuningriik 17. novembri 2011. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Itaalia(17), et väita, et kuna otsusega 91/1 ebaseaduslikuks tunnistatud abi tagasinõudmisega seotud nõuded kirjendati CMD pankrotimenetluse raames kohustuste hulgas massikohustustena, täideti lõpuks 2002. aasta kohtuotsust ja seetõttu ei tule karistusmakset määrata.

51.      Siiski, juhuks kui Euroopa Kohus peab vajalikuks selline karistus määrata, teeb Hispaania Kuningriik ettepaneku määrata karistusmakse summas 12 269,70 eurot kvartalis, mis arvutatakse 9,98 euro suuruse baassumma põhjal(18), mida korrutatakse raskuskoefitsiendiga 1, kestuskoefitsiendiga 1, teguriga n, milleks on 13,66, ja karistusmakse kvartalipõhise kohaldamise tõttu teguriga 90.

52.      Arvestades eespool kirjeldatud poolte argumente, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas Hispaania Kuningriigile 2002. aasta kohtuotsuse täitmata jätmise tõttu etteheidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine vältas, kuni asjaolusid asus uurima Euroopa Kohus, nagu kohtupraktika karistusmakse määramise puhul nõuab.(19)

53.      Nagu ma käesolevas ettepanekus juba märkisin, eeldab 2002. aasta kohtuotsuse täitmine otsuse 91/1 täitmist, ja selle otsuse täitmine eeldab omakorda ebaseaduslikuks tunnistatud abi tagasinõudmist.

54.      Samuti märkisin, et niisuguse maksejõuetu ettevõtja puhul nagu käesolevas asjas, seab kohtupraktika kaks kumulatiivset tingimust selleks, et komisjoni otsusega ebaseaduslikuks tunnistatud abi saaks pidada tagasinõutuks: abi tagastamisega seotud nõuete kirjendamine kohustuste hulgas massikohustustena ja asjaomase abiga toetatud tegevuse lõplik lõpetamine.(20)

55.      Olen arvamusel, et nende kahe kumulatiivse tingimuse olemasolu ei ole kahtluse alla seatud 17. novembri 2011. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia(21), kuigi Hispaania Kuningriik järeldas sellest, et liikmesriik täidab ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise kohustuse asjaomastest nõuetest teatamisega pankrotimenetluse raames. On tõsi, et selles kohtuotsuses sidus Euroopa Kohus ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise kohustuse üksnes nõuetest teatamisega pankrotimenetluse raames ja välistas samal ajal sõnaselgelt ettevõtja vara turuhinnaga müümise tingimuse.(22) See ei tähenda siiski seda, et Euroopa Kohus on loobunud varasemast väljakujunenud kohtupraktikast tulenevast tingimusest, et ebaseadusliku riigiabiga toetatav tegevus tuleb lõpetada.(23)

56.      Tuleb tõdeda, et käesolevas kohtuasjas suulise menetluse lõpetamise kuupäeval olid nõuded summas 22 683 745 eurot, mis on seotud Baski autonoomse piirkonna poolt Indosale antud abi tagastamisega, kirjendatud CMD pankrotimenetluse raames kohustuste hulgas massikohustustena.

57.      Probleem on selles, kas otsusega 91/1 ebaseaduslikuks tunnistatud abiga toetatud tegevus oli tegelikult lõpetatud.

58.      Kuigi Indosa pankrot kuulutati välja 1994. aastal, jätkus vaidlusalune tegevus CMD kaudu. 2008. aastal kuulutati välja ka viimati nimetatud äriühingu pankrot ja vastavalt Hispaania Kuningriigi väidetele lõpetati tema tegevus lõplikult pädeva siseriikliku kohtu 24. juuli 2009. aasta määrusega, mis käsitles kõikide äriühingu töötajate töölepingute lõpetamist. Siiski tunnistas Hispaania Kuningriik ise oma kirjalikus vastuses Euroopa Kohtu küsimustele, et tegevus CMD käitistes jätkus 3. septembril 2009 asutatud äriühingu Euskomenaje kaudu, kes kasutab CMD ruume nende toodete valmistamiseks ja turustamiseks, mida viimati nimetatud äriühing varem valmistas. See oli võimalik CMD pankrotihaldurite antud loa alusel anda viimati nimetatud äriühingu vara ajutiselt üle äriühingule Euskomenaje.

59.      On tõsi, et Hispaania Kuningriik tõendas, et Baski valitsus võttis rea meetmeid, vältimaks Euskomenaje tegevuse jätkumist CMD ruumides. Siiski jätkas Euskomenaje käesolevas asjas suulise menetluse lõpetamise kuupäeval CMD käitistes endiselt sama tegevust. Seda asjaolu kinnitas kohtuistungil Hispaania Kuningriik ise.

60.      Pean piisavalt tõendatuks, et ebaseadusliku abiga toetatud tegevuse lõpliku lõpetamise tingimus ei olnud käesolevas asjas suulise menetluse lõpetamise kuupäeval täidetud ja sellest tulenevalt ei saa otsusega 91/1 ebaseaduslikuks tunnistatud riigiabi pidada tagasinõutuks. Seetõttu tuleb Hispaania Kuningriigile määrata karistusmakse, et ajendada teda võimalikult kiiresti lõpetama etteheidetavat liikmesriigi kohustuste rikkumist, mis ilma sellise meetmeta võib püsima jääda.(24)

61.      Mis puudutab karistusmakse summat, siis Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et karistusmakse tuleb määrata kindlaks nii, et see oleks ühtaegu nii asjaoludele vastav kui ka tuvastatud rikkumisega ja asjaomase liikmesriigi maksevõimega proportsionaalne. Põhikriteeriumid karistusmakse sundiva laadi tagamiseks, mida on vaja ühenduse õiguse ühetaoliseks ja tõhusaks kohaldamiseks, on üldjuhul rikkumise kestus, raskusaste ja asjassepuutuva liikmesriigi maksevõime. Nende kriteeriumide kohaldamiseks tuleb arvesse võtta eelkõige täitmata jätmise tagajärgi era- ja avalikele huvidele ning seda, kui kiireloomuline on ajendada kõnealust liikmesriiki tema kohustusi täitma.(25)

62.      Mis puudutab esimest kriteeriumi, st rikkumise kestust, siis käesolevas asjas on möödunud enam kui kümme aastat kuupäevast, mil kuulutati 2002. aasta kohtuotsus, mille täitmata jätmist Hispaania Kuningriigile ette heidetakse. See on loomulikult märkimisväärne ajavahemik. Tuleb lisada, et tegemist on kõige pikema ajavahemikuga, mida Euroopa Kohus on pidanud käsitlema liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava kohtuotsuse täitmata jätmise tõttu algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames. Seetõttu nõustun komisjoniga, et käesoleval juhul tuleb kohaldada suurimat kestuskoefitsienti, st koefitsienti 3.

63.      Teise kriteeriumi, st rikkumise raskuse osas, on Euroopa Kohus juba rõhutanud EÜ asutamislepingu sätete olulisust otsuse 91/1 ja 2002. aasta kohtuotsuse esemeks oleva riigiabi puhul. Nende käeolevas asjas rikutud sätete tähtsust peegeldab eelkõige asjaolu, et ebaseadusliku riigiabi tagasimaksmine kõrvaldab abi andmisega põhjustatud konkurentsieelise ja võtab selle saajalt eelise, mis tal oli võrreldes oma konkurentidega.(26)

64.      Siiski olen arvamusel, et selles küsimuses tuleb võtta arvesse otsuse 91/1 ja 2002. aasta kohtuotsuse täitmisel pärast käesoleva hagi esitamist tehtud edusamme. Tahaksin rõhutada eelkõige kahte asjaolu: esiteks, Indosale antud abi tagastamisega seotud nõuded kirjendati CMD pankrotimenetluse raames lõpuks kohustuste hulgas massikohustustena, ja teiseks, siseriiklikud ametiasutused tegutsesid selle nimel, et saavutada ebaseadusliku riigiabiga toetatava tegevuse lõplik, mitte üksnes formaalne lõpetamine, kuigi nende algatused ei ole seni toonud soovitud tulemust.

65.      Need kaks asjaolu põhjendavad minu arvates komisjoni pakutud raskuskoefitsiendi langetamist tasemele 4.

66.      Mis puudutab kolmandat kriteeriumi, st asjassepuutuva liikmesriigi maksevõimet, siis Euroopa Kohus leidis, et meetod, mille puhul baassumma korrutatakse asjaomase liikmesriigi konkreetse koefitsiendiga, on kohane vahend, et peegeldada selle riigi maksevõimet, säilitades samas erinevate liikmesriikide vahelise mõistliku erinevuse.(27) Järelikult tuleb käesolevas asjas Hispaania Kuningriigi puhul kasutada tegurit n, milleks on 13,66.

67.      Pakutud koefitsientidega tuleb karistusmakse summaks 104 909 eurot iga otsuse 91/1 ja 2002. aasta kohtuotsuse täitmisega viivitatud päeva eest.

68.      Mis puudutab karistusmakse perioodilisust, siis olen seisukohal, et päeva kaupa arvutatud karistusmakse on käesolevas asjas kõige sobivam, et lõpetada Hispaania Kuningriigile etteheidetav rikkumine võimalikult kiiresti.

D.      Põhisumma

69.      Komisjon leiab, et arvestades kõiki Hispaania Kuningriigile ette heidetud rikkumisega seotud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, tuleb liidu õiguse analoogsete rikkumiste tulevikus kordumise tõhusaks ärahoidmiseks võtta selline hoiatav meede nagu põhisumma määramine. Põhisumma suuruse arvutamiseks teeb ta ettepaneku korrutada 14 343 euro suurune summa(28) päevade arvuga, mis on kulunud 2002. aasta kohtuotsuse kuulutamisest kuni selle kuupäevani, mil Hispaania Kuningriik oma kohustused täitis, või selle puudumisel kuni käesolevas asjas kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani.

70.      Juhuks, kui Euroopa Kohus leiab, et põhisummat tuleb kohaldada, pakub Hispaania Kuningriik 44,80 euro suurust summat päevas, mis on arvutatud 3,28 euro suuruse baassumma põhjal(29), mida korrutatakse raskuskoefitsiendiga 1 ja teguriga n, milleks on 13,66.

71.      Põhisumma osas tuleb meenutada, et sedalaadi rahalise karistuse määramine ei tohi ELTL artikli 260 lõikest 1 tulenevate kohustuste rikkumise puhul olla automaatne. Euroopa Kohtu kohaselt on kõnealuse ELTL sättega talle antud lai kaalutlusõigus otsustamisel, kas määrata niisugune karistus või mitte(30), lähtudes kõigist asjakohastest teguritest, mis puudutavad nii tuvastatud rikkumise tunnuseid kui ka asjassepuutuva liikmesriigi suhtumist.(31)

72.      Leian, et käesolevas asjas räägib põhisumma määramise kasuks eelkõige rikkumise kestus. Tegemist on märkimisväärselt pika ajavahemikuga, sest rohkem kui kümme aastat on möödunud kuupäevast, mil kuulutati 2002. aasta kohtuotsus, mille täitmata jätmist Hispaania Kuningriigile ette heidetakse.

73.      Peale selle on Euroopa Kohus juba leidnud, et ebaseadusliku tegevuse kordumine ühes liidu õiguse valdkonnas võib olla üheks põhisumma määramise kriteeriumiks(32), mis vastab minu arvates rahaliste karistuste ennetavale iseloomule(33). Hispaania Kuningriigi puhul on Euroopa Kohus mitmel korral tuvastanud rikkumisi seoses riigiabi ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks tunnistavate komisjoni otsuste täitmata jätmisega, muuhulgas 20. septembri 2007. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania(34) ja 14. detsembri 2006. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania.(35)

74.      Põhisumma kohta tuleb kõigepealt meenutada, et komisjoni pakutud summa ei ole Euroopa Kohtule siduv ja selle summa kindlaksmääramine kuulub Euroopa Kohtu kaalutluspädevusse.(36) Põhisumma tuleb määrata kindlaks selliselt, et see oleks ühelt poolt asjaoludele vastav ning teiselt poolt proportsionaalne tuvastatud rikkumise ja asjaomase liikmesriigi maksevõimega. Selles osas asjakohaste tegurite hulka kuuluvad niisugused asjaolud nagu see, kui kaua rikkumine vältas pärast liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsuse tegemist, ja rikkumise raskus.(37)

75.      Arvestades käesoleva ettepaneku punktides 62–64 esitatud kaalutlusi Hispaania Kuningriigile ette heidetud rikkumise kestuse ja raskuse kohta, leian, et kahekümne miljoni euro suurune summa vastab käesoleva asja asjaoludele.

IV.    Ettepanek

76.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

–        tuvastada, et Hispaania Kuningriik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad komisjoni 20. detsembri 1989. aasta otsusest 91/1/EMÜ (abi kohta, mida Hispaania valitsus ja mitu Hispaania autonoomse piirkonna valitsust andsid MAGEFESA’le, kes toodab roostevabast terasest majapidamistarbeid ja väikseid elektrilisi kodumasinaid ) ja ELTL artikli 260 lõikest 1, kuna selle tähtaja möödumise hetkel, mis oli täiendavas märgukirjas määratud etteheidetud rikkumise kohta märkuste esitamiseks ELTL artikli 260 lõike 2 kohaselt, ei olnud Hispaania Kuningriik võtnud kõiki meetmeid, mis on vajalikud selleks, et täita Euroopa Kohtu 2. juuli 2002. aasta otsust kohtuasjas C‑499/99: komisjon vs. Hispaania selle abi tagasinõudmise kohta, mis tunnistati nimetatud komisjoni otsusega ebaseaduslikuks ja ühisturuga kokkusobimatuks;

–        kohustada Hispaania Kuningriiki maksma Euroopa Komisjoni kontole „Euroopa Liidu omavahendid” karistusmakse, mille suurus on 104 909 eurot iga eespool viidatud 2. juuli 2002. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Hispaania täitmiseks vajalike meetmete rakendamisega viivitatud päeva eest alates ühe kuu möödumisest pärast käesoleva kohtuotsuse kuulutamist kuni 2. juuli 2002. aasta kohtuotsuse täitmiseni;

–        kohustada Hispaania Kuningriiki maksma Euroopa Komisjoni kontole „Euroopa Liidu omavahendid” põhisumma 20 miljonit eurot;

–        mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.


1 –      Algkeel: prantsuse.


2 – Kohtuasjas C‑499/99 (EKL 2002, lk I‑6031).


3 – Magefesa on Hispaania valdusühing, kuhu kuulub põhiliselt neli tööstusettevõtet: Industrias Domésticas SA (edaspidi „Indosa”), Manufacturas Gur SA (edaspidi „Gursa”), Manufacturas Inoxidables Gibraltar SA (edaspidi „Migsa”) ja Cubertera del Norte SA (edaspidi „Cunosa”).


4 – EÜT 1991, L 5, lk 18.


5 – 2002. aasta kohtuotsuses tuvastas Euroopa Kohus samuti, et Hispaania Kuningriik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad komisjoni 14. oktoobri 1998. aasta otsusest 1999/509/EÜ abi kohta, mida Hispaania annab Magefesa kontserni ettevõtjatele ja selle õigusjärglastele (EÜT L 198, lk 15). Käesolev hagi käsitleb siiski vaid 2002. aasta kohtuotsuse väidetavat täitmata jätmist seoses otsusega 91/1.


6 – Äriühingu CMD asutas ettevõtja Indosa pankrotihaldur 1994. aastal, eesmärgiga turustada selle toodangut. CMD aktsiad olid ettevõtja Indosa ainus vara.


7 – Vt selle kohta 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑304/02: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2005, lk I‑6263, punkt 92).


8 – Vt selle kohta eespool 7. joonealuses märkuses viidatud 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 93.


9 – Vt selle kohta 26. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑508/10: komisjon vs. Madalmaad (punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi Euroopa Kohus määratles selle tunnusjoone ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi puhul, olen seisukohal, et see kehtib ka ELTL artikli 260 lõike 2 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmise tõttu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi kohta.


10 – Vt 29. märtsi 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑201/09 P ja C‑216/09 P: ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt (EKL 2011, lk I‑2239, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika), 29. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑352/09 P: ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon (EKL 2011, lk I‑2359, punkt 88) ja 14. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑17/10: Toshiba Corporation jt (punkt 47).


11 – 27. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑168/09: Flos (EKL 2011, lk I‑181, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).


12 – Vt selle kohta 10. joonealuses märkuses viidatud 29. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 81.


13 – 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑496/09: komisjon vs. Itaalia (EKL 2011, lk I‑11483, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).


14 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud 17. novembri 2011. aasta otsus komisjon vs. Itaalia, punkt 73.


15 – 13. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑454/09: komisjon vs. Itaalia (EKL 2011, lk I‑150, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).


16 – ELT 2007 C 126, lk 15.


17 – Viidatud 13. joonealuses märkuses.


18 – Hispaania Kuningriigi pakutud baassumma võrdub komisjoni 13. detsembri 2005. aasta teatises SEK(2005) 1658 kehtestatud 640‑eurose baassumma korrutamisega 25%‑ga (sest etteheidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine puudutab ainult ühte Magefesa neljast äriühingust, kes otsuse 91/1 kohaselt said ebaseaduslikku abi) ja 6,24%‑ga (sest etteheidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine puudutab sellise piirkonna valitsuse antud abi, mis moodustab 6,24% Hispaania sisemajanduse kogutoodangust).


19 – Vt selle kohta eespool 13. joonealuses märkuses viidatud 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, punkt 42.


20 – Vt käesoleva ettepaneku punktid 40 ja 41.


21 – Viidatud 13. joonealuses märkuses.


22 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, punktid 74 ja 75.


23 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud 13. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika.


24 – Vt selle kohta 9. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑121/07: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 2008, lk I‑9159, punkt 58).


25 – Vt 7. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑369/07: komisjon vs. Kreeka (EKL 2009, lk I‑5703, punktid 114 ja 115).


26 – Vt eespool 25. joonealuses märkuses viidatud 7. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Kreeka, punktid 118 ja 120.


27 – Vt eespool 13. joonealuses märkuses viidatud 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika.


28 – Summa 14 343 eurot on saadud 210‑eurose baassumma korrutamisel raskuskoefitsiendiga 5 ja teguriga n, milleks on 13,66.


29 – Niisamuti nagu karistusmakse puhul kasutatava baassumma puhul, saadakse baassumma, mida Hispaania Kuningriik pakub põhisumma arvutamiseks, komisjoni 13. detsembri 2005. aasta teatises SEK(2005) 1658 kindlaks määratud 210‑eurose baassumma korrutamise teel 25%‑ga ja 6,24%‑ga.


30 – Vt selle kohta eespool 24. joonealuses märkuses viidatud 9. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa (punkt 63) ning eespool 25. joonealuses märkuses viidatud 7. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Kreeka (punkt 144).


31 – Vt selle kohta eespool 24. joonealuses märkuses viidatud 9. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 62; 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑568/07: komisjon vs. Kreeka (EKL 2009, lk I‑4505, punkt 44); 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑109/08: komisjon vs. Kreeka (EKL 2009, lk I‑4657, punkt 51) ja eespool 25. joonealuses märkuses viidatud 7. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑369/07: komisjon vs. Kreeka, punkt 144.


32 – Vt selle kohta eespool 24. joonealuses märkuses viidatud 9. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 67, ning eespool 13. joonealuses märkuses viidatud 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, punkt 91.


33 – Ennetava iseloomu kohta vt eespool 24. joonealuses märkuses viidatud 9. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 59.


34 – Kohtuasjas C‑177/06 (EKL 2007, lk I‑7689).


35 – Liidetud kohtuasjades C-485/03–490/03 (EKL 2006, lk I‑11887).


36 – Vt selle kohta eespool 24. joonealuses märkuses viidatud 9. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 64.


37 – Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, punktid 93 ja 94.