KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 6. septembril 2012(1)
Liidetud kohtuasjad C‑237/11 ja C‑238/11
Prantsuse Vabariik
versus
Euroopa Parlament
Tühistamishagi – Euroopa Parlamendi täiskogu osaistungjärkude ajakava aastateks 2012 ja 2013 – Protokollid Euroopa Liidu institutsioonide ning teatud organite, asutuste ja talituste asukoha kohta
I. Sissejuhatus
1. Prantsuse Vabariik palub 19. mail 2011 esitatud hagides Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Parlamendi (edaspidi „parlament”) 9. märtsi 2011. aasta otsuse, mis puudutab parlamendi 2012. aasta osaistungjärkude ajakava (kohtuasi C‑237/11), ning parlamendi sama päeva otsuse, mis puudutab parlamendi 2013. aasta osaistungjärkude ajakava (kohtuasi C‑238/11) (edaspidi „vaidlustatud otsused”).
2. Nende ajakavade eripära seisneb selles, et 2012. ja 2013. aasta oktoobrikuuks on kavandatud, et parlament peab Strasbourgis kaks täiskogu osaistungjärku, mis on koondatud samale nädalale ja mille kestust on vähendatud võrreldes aasta ülejäänud kuudele kavandatud osaistungjärkudega.
II. Õiguslik raamistik ja vaidluse taust
3. Liikmesriikide valitsused võtsid 1992. aastal Edinburghi Euroopa Ülemkogul EMÜ asutamislepingu artikli 216, ESTÜ asutamislepingu artikli 77 ja Euratomi asutamislepingu artikli 189 alusel vastu otsuse, nn „Edinburghi otsus”, mis käsitleb Euroopa ühenduste institutsioonide ning teatud asutuste ja talituste asukohta.
4. Edinburghi otsuse artikli 1 punktis a oli sätestatud, et:
„Euroopa Parlamendi asukoht on Strasbourgis, kus peetakse 12 igakuist täisistungjärku, sealhulgas eelarveistungjärk. Lisatäisistungjärgud peetakse Brüsselis. Euroopa Parlamendi komiteed käivad koos Brüsselis. Euroopa Parlamendi peasekretariaat ja selle talitused jäävad Luxembourgi”.
5. Valitsustevahelisel konverentsil, mille tulemusel võeti vastu Amsterdami leping, otsustati Edinburghi otsus lisada aluslepingutele. Käesoleval ajal on Edinburghi otsuse artikli 1 punkti a tekst ära toodud EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokollis nr 6 ja Euratomi asutamislepingule lisatud protokollis nr 3 (edaspidi koos „protokollid”).(2)
6. Nii on esmases õiguses pandud parlamendile kohustus pidada Strasbourgis täiskogu igakuine osaistungjärk. Traditsiooniliselt viiakse augustikuu täiskogu osaistungjärk siiski üle oktoobrikuusse, mille jooksul peavad seega Strasbourgis toimuma kaks täiskogu osaistungjärku.
7. Esimeeste konverents võttis 3. märtsil 2011 vastu kaks parlamendi osaistungjärkude ajakava eelnõu aastateks 2012 ja 2013. Nendes kahes eelnõus oli ette nähtud, et parlament peab ühe täiskogu osaistungjärgu 1.–4. oktoobrini 2012 ja seejärel 22.–25. oktoobrini 2012 ning 30. septembrist 2013 kuni 3. oktoobrini 2013 ja 21.–24. oktoobrini 2013.
8. 7. märtsil 2011 tehti esimeeste konverentsi esitatud ajakava eelnõusse kaks muudatusettepanekut – üks 2012. aasta ajakava ja teine 2013. aasta ajakava osas. Muudatusettepanekud olid koostatud ühesuguses sõnastuses ja nendes tehti ettepanek „eemaldada ajakavast 40. nädala osaistungjärk”(3) ja „jagada oktoobrikuu teine osaistungjärk [s.o 22. oktoobrist kuni 25. oktoobrini 2012 ja 21. oktoobrist kuni 24. oktoobrini 2013] kaheks eraldi osaistungjärguks”. 2012. aasta oktoobri esimene osaistungjärk kavandati seega 22. ja 23. oktoobriks 2012 (2013. aastal 21. ja 22. oktoobriks 2013) ning 2012. aasta oktoobri teine osaistungjärk 25. ja 26. oktoobriks 2012 (2013. aastal 24. ja 25. oktoobriks 2013). Nende kahe muudatusettepaneku suhtes toimus hääletus ning need võeti vastu.
9. Seega on 2012. aasta osaistungjärkude ajakavas ette nähtud, et oktoobris toimub samal nädalal kaks osaistungjärku – 22. ja 23. oktoobril (esimene osaistungjärk) ning 25. ja 26. oktoobril (teine osaistungjärk).
10. 2013. aasta osaistungjärkude ajakavas on ette nähtud, et oktoobris toimub samal nädalal kaks osaistungjärku – 21. ja 22. oktoobril (esimene osaistungjärk) ning 24. ja 25. oktoobril (teine osaistungjärk).
III. Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
11. Euroopa Kohtu presidendi 9. jaanuari 2012. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑237/11 ja C‑238/11 suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.
12. Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused ja
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
13. Parlament palub Euroopa Kohtul:
– jätta hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagid põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
14. Euroopa Kohtu presidendi 21. septembri 2011. aasta määrusega lubati Luksemburgi Suurhertsogiriigil astuda menetlusse Prantsuse Vabariigi nõuete toetuseks.
15. Prantsuse Vabariik, Luksemburgi Suurhertsogiriik ja Parlament kuulati ära 5. juunil 2012 toimunud kohtuistungil.
IV. Analüüs
16. Kuna kohtuasjas C‑237/11 Prantsuse Vabariigi esitatud hagi on täpselt samas sõnastuses kui kohtuasjas C‑238/11 esitatud hagi ning kuna sama kehtib ka parlamendi ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi esitatud menetlusdokumentide kohta(4), teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku teha nende kahe hagi kohta üksainus analüüs.
17. Prantsuse Vabariigi mõlemad tühistamishagid lähtuvad ühestainsamast väitest, et on rikutud institutsioonide asukohta käsitlevaid protokolle ning eiratud Euroopa Kohtu 1. oktoobri 1997. aasta otsust kohtuasjas Prantsusmaa vs. parlament(5). Kuna parlament on hagide vastuvõetavuse kahtluse alla seadnud, tuleb analüüsimist alustada vaidluse sellest aspektist.
A. Hagide vastuvõetavus
1. Poolte argumendid
18. Parlament vaidlustab tühistamishagide vastuvõetavuse, väites, et vaidlustatud otsused ei ole ELTL artikli 263 tähenduses vaidlustatavad õigusaktid. Nimetatud otsused kuuluvad täielikult parlamendi sisemisse korraldusse ega tekita kolmandate isikute jaoks õiguslikke tagajärgi, mida kinnitab nende otsuste põhjendamise kohustuse puudumine. Lisaks ilmneb Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Liidu Üldkohtu väljakujunenud praktikast, et kuigi selliste parlamendi õigusaktide peale, mille eesmärk on luua õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, võib esitada tühistamishagi, ei saa sellist hagi esitada õigusaktide peale, mis puudutavad üksnes parlamendi sisemist töökorraldust.(6) Parlamendi tööde planeerimine nõuab teatud arvu sisemeetmete vastuvõtmist ning nende hulka kuuluvad ka vaidlustatud otsused, mis on vastu võetud sellele institutsioonile ELTL artiklis 232 antud pädevuse alusel. Nende otsuste ainsad tagajärjed on majanduslikku laadi ja puudutavad ainult asukoha liikmesriiki. Kostjaks olev institutsioon leiab, et Prantsuse Vabariik soovib, et tuvastataks parlamendi kohustuste võimalik rikkumine, samas kui niisugust õiguskaitsevahendit ei ole aluslepingutes ette nähtud. Lõpuks lükkab parlament tagasi hageja ja Luksemburgi Suurhertsogiriigi väite, et Euroopa Kohus on kaudselt, kuid tingimata võtnud tühistamishagide vastuvõetavuse suhtes seisukoha eespool viidatud kohtuotsuses Prantsusmaa vs. parlament.
19. Prantsuse Vabariik ja Luksemburgi Suurhertsogiriik leiavad omakorda, et kõnealune kohtuotsus on vaieldamatult pretsedent, milles Euroopa Kohus tühistas parlamendi 20. septembri 1995. aasta otsuse 1996. aasta töögraafiku kinnitamise kohta. Nad väidavad, et kuna vastuvõetavus on avalikul huvil põhinev väide, mille peab kohus esitama omal algatusel, tähendab asjaolu, et Euroopa Kohus oma otsuses selles küsimuses vaikis, et tuleb tunnistada, et ta kaudselt, kuid tingimata tunnistas vastuvõetavaks tühistamishagid, mis toona esitati otsuse peale, mis on täiesti võrreldavad käesolevas asjas vaidlustatavate otsustega. Prantsuse Vabariik lisab, et küsimus, kas vaidlustatud otsused kuuluvad parlamendi sisemisse korraldusse või kas need tekitavad kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi, on lahutamatult seotud nende sisu analüüsiga ning seega hagide sisulise läbivaatamisega.(7)
2. Hinnang
20. Mis puudutab parlamendi õigusakte, siis ELTL artikli 263 alusel võib tühistamishagi esitada üksnes õigusaktide peale, mille eesmärk on tekitada kolmandate isikute jaoks õiguslikke tagajärgi. Selleks et teha kindlaks, kas meede on vaidlustatav õigusakt ELTL artikli 263 lõike 1 tähenduses, tuleb analüüsida selle sisu, kuna vastuvõtmise vorm on selles suhtes tähtsusetu.(8) Käesoleval juhul toimub poolte vahel vaidlus just vaidlustatud otsuste õiguslike tagajärgede kindlaksmääramise üle.
21. Kohtuotsuses Weber vs. parlament(9) kinnitas Euroopa Kohus, et parlamendi õigusaktide peale, mis „puudutavad üksnes parlamendi sisemist töökorraldust”, ei saa esitada tühistamishagi ning et „sellesse kategooriasse kuuluvad parlamendi õigusaktid, mis ei tekita õiguslikke tagajärgi või tekitavad neid üksnes parlamendi sees seoses töökorraldusega ning mille suhtes kohaldatakse kodukorras ette nähtud kontrollimenetlusi”.(10) Nii leidis kohus, et parlamendi otsus, milles keeldutakse parlamendiliikmele ametiaja lõppemisega seotud üleminekuhüvitist maksmast, tekitab „õiguslikke tagajärgi, mis lähevad institutsiooni sisemisest töökorraldusest kaugemale, kuna need mõjutavad parlamendiliikme varalist olukorda tema ametiaja lõppemisel.(11)
22. Muus kontekstis leidis Euroopa Kohus samuti, et parlamendi resolutsioon, milles määrati täpselt kindlaks töötajad, kes vastutavad institutsiooni teatud tegevuste eest ja kelle Brüsselis viibimist pidas institutsioon vältimatult vajalikuks, ning milles anti parlamendi pädevatele organitele volitused võtta kiiresti kõik nõutavad meetmed kõnealuse resolutsiooni rakendamiseks, on käsitatav „otsusena ning et selle tagajärjed võivad olenevalt olukorrast mõjutada tagatisi, mis Luksemburgi Suurhertsogiriigi jaoks tulenevad parlamendi asukohta ja töökohti reguleerivatest õigusaktidest”.(12)
23. Kohus tõi seevastu esile asja läbivaatamist takistava asjaolu tühistamishagi puhul, mis oli esitatud parlamendi presidendi otsuse peale, milles tunnistati vastuvõetavaks uurimiskomisjoni loomise taotlus, kuna kohus leidis, et „vaidlustatud õigusakt ei tekita kolmandate isikute jaoks õiguslikke tagajärgi […], sest uurimiskomisjonidel on üksnes uurimispädevus ja seega on nende loomist käsitlevad õigusaktid üksnes parlamendi sisemist töökorraldust puudutavad”.(13) Samamoodi toimis ta hagi puhul, milles vaidlustati sellise parlamentidevahelise delegatsiooni esimehe nimetamise menetluse õiguspärasus, millel on üksnes teavitamis- ja suhtlemispädevus ning mille loomise akt puudutab üksnes parlamendi sisemist töökorraldust.(14)
24. Kuhu tuleks Euroopa Kohtu selliseid erinevaid seisukohavõtte arvestades paigutada vaidlustatud otsused?
25. Mul on kahtlusi, kas vaidlustatud otsuste tagajärjed jäävad – nagu väidab parlament – ainult institutsiooni piiresse. Esmapilgul ilmneb, et ajakava vastuvõtmine võimaldab parlamendil oma tööd planeerida ning see näib kuuluvat tema sisemisse korraldusse. Kuid ajakavas on kogu aastaks ette nähtud mitte ainult parlamendi tööperioodid, vaid ka parlamendi ning selle moodustavate parlamendiliikmete ja sellega seotud töötajate kohalviibimine erinevates töökohtades. Seetõttu kaldun ma nõustuma kohtujurist Lenzi seisukohaga, mille kohaselt „[istungite korraldamise jaoks] infrastruktuuri hädavajalik käsutusse andmine tekitab […] kolmandatele isikutele kaudselt õiguslikke kohustusi”(15), ning ma ei välista võimalust, et niisugused otsused vastavad ELTL artikli 263 esimeses lõigus kehtestatud tingimustele.
26. Kuna ma nõustun kohtujurist Lenzi märkustega, olen ma seisukohal, et lisaks tuleb tagasi lükata parlamendi argument, millega eitatakse, et eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. parlament on hagi vastuvõetavuse küsimuses käsitatav pretsedendina. Nimelt nagu eespool märgitud, leiab Prantsuse Vabariik, et Euroopa Kohus väljendas selles kohtuotsuses „kaudselt, kuid tingimata” oma seisukohta hagi vastuvõetavuse suhtes, ning parlament väidab vastupidi, et asjaolu, et nimetatud kohtuotsuses ei ole seda küsimust käsitletud, võib pidada Euroopa Kohtu seisukoha puudumiseks. Lisaks asjaolule, et hagi vastuvõetamatus on avalikul huvil põhinev väide, mille peab Euroopa Kohus esitama omal algatusel,(16) nagu Prantsuse Vabariik ja Luksemburgi Suurhertsogiriik õigesti väitsid, juhtis kohtujurist Lenz Euroopa Kohtu tähelepanu ka just küsimusele, kas hagi, mille Prantsuse Vabariik toona parlamendi otsuse peale esitas, on vastuvõetav.(17) Seega tegi Euroopa Kohus kõnealuses kohtuasjas täiesti teadliku sisulise otsuse.
27. Igal juhul, isegi kui Euroopa Kohus leiab, et tal ei ole võimalik a priori kindlaks teha, kas õigusakt, mille peale on esitatud tühistamishagi, tekitab tegelikult õiguslikke tagajärgi, leiab ta, et ainult asja sisuline läbivaatamine võimaldab tal selles selgusele jõuda. Nii on ta juba leidnud, et „vaidlusaluse resolutsiooni õiguslike tagajärgede hindamine on lahutamatult seotud selle sisu analüüsimisega ja pädevuseeskirjade järgimisega. Seega tuleb minna sisulise läbivaatamise juurde”.(18) Euroopa Kohus kordas pealegi seda seisukohta, kui ta lahendas tühistamishagi parlamendi juhatuse otsuste peale, millest üks oli vormistatud memorandumina parlamendi tegevuse keskpikkade prognooside kohta kõigis kolmes töökohas.(19)
28. Seega ei ole igal juhul mõeldav, et analüüsi selles staadiumis võiks hagid jätta läbi vaatamata, ning seega tuleb need tunnistada vastuvõetavaks.
B. Ainus väide, et on rikutud protokolle ning on eiratud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsust Prantsusmaa vs. parlament
1. Poolte argumendid
29. Ainsa väite esimeses osas väidab Prantsuse Vabariik, et kuna protokollid piirduvad Edinburghi otsuse ülevõtmisega, on eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. parlament, milles Euroopa Kohtul oli võimalus seda otsust tõlgendada, käesolevates kohtuasjades jätkuvalt täiesti asjakohane. Hageja tuletab meelde, et Euroopa Kohus leidis toona, et Edinburghi otsuse vastuvõtmisega seadustasid liikmesriigid parlamendi tava käia üldjuhul kord kuus koos Strasbourgis ning lükata augustikuu osaistungjärk oktoobrisse. Kuna õigusaktides on nimetatud 12 täiskogu igakuist osaistungjärku, tuleb nii otsust kui ka protokolle tõlgendada nii, et need viitavad tingimata juba enne Edinburghi otsuse vastuvõtmist kehtinud tavale. Eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. parlament punktist 5 nähtub aga, et Euroopa Kohus määratles Strasbourgis peetava täiskogu igakuise osaistungjärgu esmaspäevast reedeni toimuvana. Prantsuse Vabariigi sõnul möönis Euroopa Kohus „kaudselt, kuid tingimata”, et Edinburghi otsusega kehtestati ka osaistungjärkude kestus. Seega, kui vaidlustatud otsustega vähendati 2012. ja 2013. aasta oktoobrikuus toimuma pidava kahe osaistungjärgu kestus kahele päevale, rikuti eespool viidatud protokollide sisu, kuna niisuguse teguviisi tulemusel vähendatakse Strasbourgis peetavate täiskogu osaistungjärkude aastast kestust 1/12 võrra ning määratakse seega aastaks tegelikult ainult 11 täiskogu igakuist osaistungjärku. Juhuks kui Euroopa Kohus peaks leidma, et vaidlustatud otsused on protokollidega kooskõlas, hoiatab Prantsuse Vabariik niisuguse teguviisi üldlevinuks muutumise ning lõpuks ka Strasbourgis peetavate täiskogu osaistungjärkude veelgi suurema vähendamise eest.
30. Ainsa väite teises osas heidab Prantsuse Vabariik parlamendile ette, et viimane katkestas täiskogu osaistungjärkude toimumise regulaarsuse. Vastavalt sellele, mida leidis Euroopa Kohus eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. parlament punktis 29, on Edinburghi otsuses parlamendi asukoht määratletud kui „koht, kus tuleb regulaarselt pidada selle institutsiooni 12 tavapärast täiskogu osaistungjärku”. Selle regulaarsuse katkestamist võib lubada üksnes augustikuu või valimisaastatel juunikuu osaistungjärgu puhul.
31. Väite kolmandas osas väidab Prantsuse Vabariik eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. parlament samale punktile tuginedes, et parlamendil ei olnud õigust näha ette täiendavate istungite pidamist Brüsselis, arvestades, et selliste täiendavate istungite määramine võib toimuda üksnes juhul, kui 12 täiskogu osaistungjärku on eelnevalt juba ette nähtud. Kuna 2012. ja 2013. aasta ajakavas on ette nähtud ainult 11 täiskogu osaistungjärku, ei saanud parlament nende kahe aasta jaoks täiendavaid istungeid määrata.
32. Väite neljandas osas leiab Prantsuse Vabariik, et parlament rikkus liikmesriikide ja parlamendi pädevuse jagamise põhimõtet, mille Euroopa Kohus on määratlenud oma eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. parlament. Ta väidab, et vaidlustatud otsustega taotletav eesmärk ei ole midagi muud kui Euroopa parlamendisaadikute Strasbourgis viibimise vähendamine. Seda kinnitab asjaolu, et 2012. ja 2013. aasta oktoobri ajakava võeti vastu identsel kujul, mis annab tunnistust sellest, et tegemist ei ole konkreetse reaktsiooniga kujunenud olukorrast lähtuvale vajadusele, vaid praktikaga, mis on mõeldud muutuma alaliseks. Prantsuse Vabariik leiab, et vaidlustatud otsustest ilmneb teatav paradoks, mis seisneb parlamendi täiskogu istungjärkude kestuse vähendamises ajal, mil selle institutsiooni töökoormus on üha suurem. Lõpuks meenutab hageja parlamendi täiskogu osaistungjärgu sisu ja selgitab, et ei ole võimalik, et kõigi nende tegevustega tegeldakse samal viisil, kui osaistungjärkude kestust vähendatakse kahe päevani.
33. Prantsuse Vabariigi toetuseks menetlusse astumise raames nõustub Luksemburgi Suurhertsogiriik Prantsuse Vabariigi nõuetega ning väidab, et parem sisemine töökorraldus ei ole vaidlustatud otsuste tegelik eesmärk. Luksemburgi Suurhertsogiriik märgib, et käesolev kontekst tähendab selgelt seda, et seatakse kahtluse alla parlamendi töökohtade paljusus ning täpsemalt parlamendi kohustus tulla kokku Strasbourgis. Vaidlustatud otsustega soovib parlament ise oma asukoha kindlaks määrata. Luksemburgi Suurhertsogiriik märgib lisaks, et parlament ei ole selgitanud, mismoodi oktoobrikuu osaistungjärkude uus korraldus võimaldab tal oma tööd paremini korraldada, ning et parlamendi pädevuse pideva suurendamisega ei ole kooskõlas täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestuse ja sageduse vähendamine. Lõpuks leiab Luksemburgi Suurhertsogiriik, et täiskogu igakuised osaistungjärgud erinevad väga selgelt täiskogu täiendavatest osaistungjärkudest nii oma kestuse poolest (neli päeva igakuiste osaistungjärkude puhul, kaks päeva täiendavate osaistungjärkude puhul) kui ka toimumiskoha poolest (Strasbourg igakuiste osaistungjärkude puhul ja Brüssel täiendavate osaistungjärkude puhul). Seega võib esimese võimalusena asuda seisukohale, et kahte kahepäevast osaistungjärku, mis on vaidlustatud otsustes oktoobrikuusse kavandatud, tuleb tegelikult pidada üheks neljapäevaseks osaistungjärguks. Sellisel juhul on asjaomastes ajakavades ette nähtud ainult 11 täiskogu igakuist osaistungjärku. Või teise võimalusena võib asuda seisukohale, et tegemist on tõepoolest kahe kahepäevase osaistungjärguga ning sellise kestusega osaistungjärgud tuleb ümber kvalifitseerida täiskogu täiendavateks osaistungjärkudeks, mida parlamendil ei olnud õigust ette näha, kuna niisuguste osaistungjärkude kindlaksmääramine saab toimuda alles pärast seda, kui parlament on 12 täiskogu igakuist osaistungjärku reaalselt kindlaks määranud. Olenemata sellest, millisest tõlgendusest lähtuda, eiravad vaidlustatud otsused protokolle.
34. Parlament esitab kostja vastuses ülevaate oma pädevuse ajaloolisest arengust rõhutades, et kolme töökoha vahel jagunemine on alati tema toimimist takistanud. Ta leiab siiski, et ta on esmasest õigusest tulenevaid kohustusi alati täitnud. 2012. ja 2013. aasta ajakava kohta täpsustab ta, et kummassegi aastasse on tõepoolest ette nähtud Strasbourgis 12 täiskogu osaistungjärgu pidamine ehk kümme neljapäevast osaistungjärku ja kaks kahepäevast osaistungjärku. Kokku toimuvad parlamendi istungid kummalgi vaidlustatud otsustes käsitletaval aastal Strasbourgis 44 päeval(20), samas kui Brüsselis toimuvad täiskogu täiendavad osaistungjärgud 8 päeval.
35. Parlament jätkab nende faktiliste ja õiguslike erinevuste esiletoomisega, mis eristavad käesolevat kohtuasja eespool viidatud kohtuasjast, milles tehti 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. parlament. Parlamendi pädevuse muutumisega samal ajal areneb ka tema töökorraldus. Lissaboni lepingu vastuvõtmise tulemusel on eelkõige eelarvemenetlus lihtsustatud ning see vajab nüüd vaid ühte lugemist, mistõttu on protokollides ette nähtud „eelarveistungjärgu” pidamine parlamendi sõnul üleliigne. Üldjuhul on eelarveistungjärk aga üks kahest oktoobrikuu osaistungjärgust. Parlament toob seejärel esile parlamendi enda, selle moodustavate Euroopa parlamendisaadikute ning tsiviilühiskonna teatud hulga seisukohavõtte, milles kõigis kaevatakse ebamugavuste üle, mis kaasnevad töökohtade paljususega ning täpsemalt Strasbourgi sõitmisega, olgu siis majanduse, keskkonna või tootlikkuse aspektist. Vaidlustatud otsuseid tuleb seega parlamendi sõnul vaadelda ka lähtuvalt nendest kaalutlustest, millele lisandub taustana majandus- ja finantskriis.
36. Vastuseks Prantsuse Vabariigi argumentidele väidab parlament, et protokollides ei ole osaistungjärkude kestust kindlaks määratud. ELTL artiklis 341 on ette nähtud liikmesriikide pädevus määrata kindlaks institutsioonide asukoht. Seda õiguslikku alust tuleb tõlgendada kitsalt ning selle pädevuse liikmesriikidepoolne teostamine ei tohi mõjutada parlamendi pädevust oma sisemist korraldust ette näha. Isegi kui asuda seisukohale, et Edinburghi otsus sisaldab mingeidki suuniseid parlamendi igakuiste osaistungjärkude kestuse kohta, tuleb tõdeda, et liikmesriigid on nende suuniste andmisel teostanud neile ELTL artikliga 341 antud pädevust ultra vires. Nimelt ei ole aluslepingutes ega protokollides ega isegi parlamendi kodukorras täiskogu osaistungjärkude kestuse kohta midagi sõnaselgelt ette nähtud. Parlament vaidleb vastu ka tõlgendusele, mille Prantsuse Vabariik annab eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsusele Prantsusmaa vs. parlament, rõhutades eelkõige, et toona Euroopa Kohtule analüüsimiseks esitatud faktiline olukord oli täiesti teistsugune kui see, mis on käesoleva kohtuasja hagide keskmes.
37. Parlament väidab vastupidi, et osaistungjärkude kestuse seisukohalt on asjakohane kohtuotsus Wybot(21), milles Euroopa Kohus leidis, et „kuna aluslepingutes puuduvad selle kohta igasugused sätted, kuulub osaistungjärkude kestuse kindlaksmääramine sisemise korralduse jaoks parlamendile antud pädevusse”.(22) Seega on parlamendi ülesanne nende istungjärkude kestus kindlaks määrata.
38. Parlament vaidleb tuliselt vastu tõlgendusele, mille Prantsuse Vabariik annab Edinburghi otsusele. Parlament on seisukohal, et arvestades, et Edinburghi otsusega konkretiseeriti varasemat väljakujunenud praktikat, püüab Prantsuse Vabariik jätta institutsiooni ilma õigusest oma praktikat arendada, kusjuures praktika areng on vajalik parlamendi rolli ja pädevuse muutumise tõttu. Kuigi parlament ei varja, et tema eesmärk on vähendada asukoha mõju oma toimimisele ja piirata oma töökohtade paljususe mõju, väidab ta, et 2012. ja 2013. aasta kohta kehtivate prognooside kohaselt jääb Strasbourg keskseks asukohaks. Ta märgib lisaks, et oktoober on aastas ainus kuu, kui kahe osaistungjärgu vähendamine on võimalik, kuna ülejäänud igakuised osaistungjärgud on alates 2001. aastast neljapäevalised, ning leiab, et oht nende kestust veelgi vähendada on üksnes spekulatiivne.
39. Prantsuse Vabariik märgib repliigis, et parlament teostab oma pädevust Euroopa Keskpanga ja Kontrollikoja suhtes, kuigi need institutsioonid ei asu Brüsselis. Järelikult ei pea parlament asuma samas linnas, kus asub institutsioon, kelle suhtes ta pädevust teostab.
40. Lisaks vaidleb ta vastu parlamendi väidetele eelarveistungjärgu kohta ning leiab, et parlamendi hääletus eelarve üle täiskogu istungil Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu osavõtul nõuab parlamendilt seda tähelepanelikumat lugemist, et tegemist on üheainsa lugemisega. Neil asjaoludel on eelarveistungjärk jätkuvalt oluline.
41. Mis puudutab parlamendi esile toodud erinevaid seisukohavõtte, siis väidab Prantsuse Vabariik, et need on erapoolikud, ja tuletab meelde, et institutsioonide asukoha kindlaksmääramine kuulub liikmesriikide ainupädevusse. Kohtuistungil vaidlustas Prantsuse Vabariik lisaks arvandmed, mis parlament esitas süsinikdioksiidi eraldumise ja parlamendi töökohtade geograafilise hajutatusega kaasnevate kulude kohta.(23)
42. Peale selle ei saa viide eespool osutatud kohtuotsusele Wybot seada kahtluse alla tõlgendust, mille Prantsuse Vabariik andis protokollidele osaistungjärkude kestuse osas, kuna see kohtuotsus tehti niivõrd erinevas kontekstis, et see ei ole käesolevas asjas menetletavate hagide lahendamisel asjakohane. Prantsuse Vabariik on ka seisukohal, et kuna Euroopa Kohus möönis „kaudselt, kuid tingimata”, et Edinburghi otsusega kodifitseeriti olemasolev praktika, sealhulgas osaistungjärkude kestuse osas, ei leidnud ta seega, et liikmesriigid oleksid oma pädevust ületanud. Nii ei ole parlament esitanud ühtegi argumenti, mis põhjendaks vaidlustatud otsustega tehtud muudatusi.
43. Vasturepliigis kordab parlament sisuliselt samu argumente, mis ta esitas kostja vastuses, ehk väidab, et liikmesriikide pädevus määrata kindlaks institutsioonide asukohad ei hõlma igakuiste osaistungjärkude kestuse kindlaksmääramise õigust, mis kuulub parlamendi ainupädevusse otsustada oma sisemise korralduse üle. Tuginedes iseseisvusele, mis peab tal tingimata olema oma töö tõhusamaks ja vähem kulukaks korraldamiseks, eitab parlament, et ta soovib seada kahtluse alla oma asukoha paiknemist Strasbourgis. Parlament märgib, et Brüsselis peetavate täiskogu täiendavate istungite kestust vähendati samuti. Parlament tuletab meelde, et kui 2000. aastal muudeti täiskogu osaistungjärkude kestust puudutavat praktikat, jättes ära reedesed istungid, Prantsuse Vabariik hagi ei esitanud. Vaidlustatud otsused tähendavad aga halvimal juhul vähendamist 1/12 võrra, samas kui 2000. aastal praktikas tehtud muudatus, mis jõustus 2001. aastal, moodustas vähenemise 1/5 võrra. Parlament väidab, et asjaolust, et Prantsuse Vabariik ei vaidlustanud reedeste istungite ärajätmist, võib järeldada, et kaudselt, kuid tingimata tunnustab ta parlamendi vabadust määrata kindlaks osaistungjärkude kestus. Parlament lisab, et tema töö ümberkorraldamise eesmärk on suurendada tõhusust, ning märgib, et praeguseks on komisjonide tegevus olulisem kui töö istungil. Igal juhul peab säilima parlamendi autonoomse korraldamise õiguse kasulik mõju, seda enam, et kõnealune institutsioon on ainus, mille kodanikud otse valivad. Lõpuks lükkab parlament vastuseks Luksemburgi Suurhertsogiriigi argumentidele ümber väite, et tegemist ei ole enam täiskogu tavapärase osaistungjärguga, kui see kestab ainult kaks päeva. Ei ole mõeldav, et Edinburghi otsust ja seega ka protokolle võiks tõlgendada nii, et parlament on kohustatud pidama oma täiskogu istungeid esmaspäeva hommikust kuni reede õhtuni, arvestamata üldse tema tegelikke vajadusi.
2. Hinnang
44. Kuigi Euroopa Kohus ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et parlamendi kohustust asuda Strasbourgis seatakse tõsiselt kahtluse alla, nagu ka pooled on märkinud, on oluline meenutada, et kohus peab käesolevas asjas hagid lahendama lähtuvalt õigusnormidest.
45. Oma ainsas väites märgib Prantsuse Vabariik, et vaidlustatud otsustega rikutakse protokolle ja eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsust Prantsusmaa vs. parlament 2012 ja 2013. aasta oktoobrisse kavandatud täiskogu osaistungjärkude kestuse tõttu (esimene osa), istungite pidamise regulaarsuse katkestamise tõttu, mille toob kaasa väidetavalt täiskogu kahe kahepäevase osaistungjärgu pidamise samal nädalal (teine osa), täiskogu tavapäraste osaistungjärkude ja täiskogu täiendavate osaistungjärkude mõistete segiajamise tõttu vaidlustatud otsustes (kolmas osa) ning lõpuks liikmesriikide ja parlamendi vahel pädevuse jaotuse rikkumise tõttu (neljas osa).
46. Kohtuasja paremaks mõistmiseks pakun välja, et alustan analüüsimist eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. parlament sisalduvate olulisemate seisukohtade meeldetuletamisega. Seejärel esitan ma hageja väite erinevate osade läbilõikelise analüüsi, mille raames ma tõestan esiteks, et täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestuse küsimus ei saa olla ainus kriteerium, millele Euroopa Kohus peab käesolevas asjas oma arutluskäigu rajama, kuna ei ole olemas sõnaselget õigusnormi, milles oleks see kestus a priori kindlaks määratud, ning teiseks pakun vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamiseks välja laiema testi, milleks on tervikliku ühtsuse test.
a) 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. parlament sisalduvad seisukohad
47. Menetledes tühistamishagi, mis – nagu ma juba meenutasin – esitati toona parlamendi otsuse peale, millega määrati kindlaks 1996. aasta töökava, leidis Euroopa Kohus parlamendi töö kolme töökoha vahel jagamise kohta, et „arvestades töökohtade paljusust, hõlmab [liikmesriikide pädevuse määrata ühisel kokkuleppel kindlaks liidu institutsioonide asukoht] teostamine mitte ainult kohustust määrata kindlaks parlamendi asukoht, vaid ka õigust täpsustada seda mõistet, märkides ära tegevused, mis peavad seal toimuma”.(24) Seejärel leidis ta, et kui liikmesriigid võtsid vastu Edinburghi otsuse, „leppisid nad kokku, et parlamendi asukoht Strasbourgis on koht, kus institutsioon tuleb peamiselt kokku täiskogu tavapärasteks istungiteks, ning täpsustasid selleks siduvalt nende osaistungjärkude arvu, mis seal tuleb pidada”.(25) Veelgi enam, Euroopa Kohtu hinnangul „seadustasid [liikmesriigid] selle institutsiooni praktika, mis seisnes üldjuhul igas kuus Strasbourgis kokkutulemises”.(26) Mis puudutab eelarveistungjärku, siis tõlgendas Euroopa Kohus Edinburghi otsust nii, et kõnealune istungjärk „peab toimuma täiskogu ühe tavapärase osaistungjärgu käigus, mis toimub institutsiooni asukohas”.(27)
48. Nii määratleti parlamendi asukoht tõlgenduse kohaselt, mille Euroopa Kohus andis Edinburghi otsusele, kui „koht, kus tuleb regulaarselt pidada selle institutsiooni 12 täiskogu tavapärast osaistungjärku, sealhulgas need osaistungjärgud, mille käigus parlament peab teostama talle asutamislepinguga antud eelarvepädevust. Täiskogu täiendavad osaistungjärgud võib seega määrata teise töökohta üksnes juhul, kui parlament peab 12 täiskogu tavapärast osaistungjärku Strasbourgis, see tähendab institutsiooni asukohas”.(28)
49. Euroopa Kohus tõmbas seejärel piiri liikmesriikide pädevuse määrata kindlaks institutsioonide asukoht ning sisemise korralduse jaoks parlamendil oleva pädevuse vahele. Nii leidis kohus, et „kuigi parlamendil on lubatud sisemise korralduse kehtestamise pädevuse kohaselt võtta oma menetluste efektiivseks toimimiseks ja toimumiseks sobivaid meetmeid, tuleb nendes otsustes arvestada liikmesriikide pädevusega määrata kindlaks asukoht”.(29) Vastukaaluks „on liikmesriikide ülesanne oma pädevuse teostamisel […] arvestada parlamendi sisemise korralduse kehtestamise pädevusega ja jälgida, et niisugune otsus ei takista institutsiooni nõuetekohast toimimist”.(30) Sel viisil tunnistas ta samuti, et „kuigi vastab tõele, et Edinburghi otsusega on parlamendile kehtestatud teatud piirangud oma töö korraldamisel, kaasnevad need piirangud vältimatult vajadusega määrata kindlaks oma asukoht, säilitades samas parlamendi töökohtade paljususe”.(31)
50. Kuna Edinburghi otsus kodifitseeriti protokollidega kehtivaks õiguseks, ei ole vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamiseks vaja uuesti läbi vaadata tõlgendust, mille Euroopa Kohus sellele andis, seda enam, et pooled ei ole seda vaidlustanud.
b) Täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestust puudutava õigusnormi puudumine
51. Pooled ei ole üksmeelel küsimuses, kas protokollidega kodifitseeritud Edinburghi otsuses on täiskogu osaistungjärkude kestuse osas kehtestatud kohustused, mida parlament peab järgima.
52. Kõigepealt märgin, et käesolevas kohtuasjas ei ole asjakohane viide eespool viidatud kohtuotsusele Wybot. Kuigi Euroopa Kohus leidis selles, nagu parlament meenutab, et „kuna aluslepingutes puuduvad selle kohta igasugused sätted, kuulub osaistungjärkude kestuse kindlaksmääramine sisemise korralduse jaoks parlamendile antud pädevusse”(32), tegi ta seda kohtuasja, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Wybot, konkreetses kontekstis. See kohtuasi kuulus aga täiesti teistsugusesse õiguslikku raamistikku ja käsitles iga‑aastase istungjärgu kestuse kindlaksmääramise küsimust(33) ehk parlamendi istungite toimumise perioodi kogukestust, mida tal oli õigus vabalt kindlaks määrata. On ilmne, et seetõttu võis Euroopa Kohus kinnitada, et istungjärkude – mida mõisteti kui iga‑aastaseid istungjärke – kestuse kindlaksmääramine toimub analüüsi kohaselt sisemise korralduse jaoks parlamendile antud pädevuse teostamise tulemusena. See ei tähenda kuidagi, et sellest võiks käesolevas asjas menetletavate hagide puhul tuletada õiguse määrata vabalt kindlaks täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestus.
53. Isegi kui absurdse arutluskäigu tulemusel tahetaks kohtuotsusest Wybot järeldada, et isegi täiskogu igakuiste osaistungjärkude puhul kuulub nende kestuse kindlaksmääramine sisemise korralduse jaoks parlamendile antud pädevusse, tuleb selle pädevuse teostamisel siiski järgida esmast õigust. Minu hinnangul on ilmne seos täiskogu osaistungjärkude kestuse kindlaksmääramise ja liikmesriikide selle otsuse järgimise vahel, millega määratakse parlamendi asukoht Strasbourgi. Selgelt väljendudes tuleb märkida, et otsus, milles oleks ette nähtud, et iga Strasbourgis peetav täiskogu igakuine osaistungjärk kestab ainult pool päeva, rikuks protokolle, millega parlamendi asukoht on kindlaks määratud. Sellest vaatevinklist mõjutas pädevus, mida liikmesriigid parlamendi asukoha kindlaksmääramisel teostasid, tingimata seda, kui palju aega kõnealune institutsioon Strasbourgis viibib, ilma et oleks siiski kehtestatud ranget normi. Euroopa Kohus on seda ka tunnistanud, märkides, et „asukoht […] on koht, kus institutsioon tuleb peamiselt kokku”.(34) Seetõttu on asukoha kindlaksmääramisel oma olemuselt kvantitatiivne toime, ilma et liikmesriikidele saaks siiski ette heita, et nad teostasid oma pädevust ultra vires, nagu väitis parlament.
54. Neid täpsustusi arvestades tuleb tunnistada, et täiskogu osaistungjärkude konkreetse kestuse kohta ei leia protokollide tekstist mingeid selgitusi ning parlamendiga nõustudes tuleb tõdeda, et selle kohta ei ole olemas ühtegi sõnaselget õigusnormi. Ma kaldun lisaks pidama vähetähtsaks neid kestust puudutavaid kohustusi, mille Prantsuse Vabariik tuletab eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. parlament punktist 5. See punkt, milles on üksnes täpsustatud, et „poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et esmaspäevast reedeni peetavad täiskogu osaistungjärgud toimuvad Strasbourgis”, asub selgelt nimetatud kohtuotsuse osas, milles on meenutatud vaidluse tausta, mistõttu ei saa sellest tegelikult teha ühtegi õiguslikku järeldust. Eriti jäika seisukohta, millele Prantsuse Vabariik selles suhtes on asunud, nõrgendab märkimisväärselt asjaolu, et alates 2001. aastast toimuvad täiskogu igakuised osaistungjärgud ainult esmaspäevast neljapäevani, ilma et Prantsuse Vabariik oleks toona mingeid vastuväiteid esitanud.(35)
55. Nii ei saa kontrollida ainult vaidlustatud otsuste õiguspärasust selgelt kehtestatud õigusnormi alusel, milles on täiskogu igakuiste osaistungjärkude kestus kindlaks määratud. Neil asjaoludel nõuab Euroopa Kohtu kontrolli teostamine täielikuma testi rakendamist.
c) Tervikliku ühtsuse test
56. Sõnaselge normi puudumine koostoimes parlamendi rolli ja seega ka tema töö loomuliku arenguga muudab ilmselgeks, et protokolle tuleb tõlgendada dünaamiliselt, järgides vastastikuse austamise põhimõtet, mille Euroopa Kohus eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. parlament esile tõi. Seetõttu peab analüüs hõlmama rohkemat ning vaidlustatud otsuste õiguspärasuse üle otsustamisel määrava tähtsusega ei ole enam kitsas tähenduses kestus, vaid pigem ajakavade terviklik ühtsus.
57. Tervikliku ühtsuse test toimub kahes etapis.
58. Kõigepealt tuleb analüüsida 2012. ja 2013. aasta ajakavade terviklikkust, võttes eelkõige arvesse kavandatud 12 täiskogu igakuise osaistungjärgu sagedust ja kestust.
59. Seejärel ei saa see, kui tuvastatakse regulaarsuse katkemine või ebajärjekindlus ajakavade korralduses, automaatselt panna Euroopa Kohut järeldama, et protokolle on rikutud, kuna eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsusest Prantsusmaa vs. parlament ilmneb, et Euroopa Kohus tunnustas parlamendi võimalust niisuguseid kõrvalekaldeid põhjendada. Selles suhtes tuleb märkida, et lisaks põhjendustele, mis võidakse seoses kehtiva olukorraga esitada, peab Euroopa Kohus eriti tähelepanelikult jälgima, et oleks tagatud institutsiooni nõuetekohane toimimine ja selle menetluste kulgemine.
60. Kui kohaldada vaidlustatud otsustele seda testi, mis minu hinnangul on kõige sobivam selle tasakaalu säilitamiseks, mida Euroopa Kohus on püüdnud saavutada, ning arvestab kõige rohkem korraga nii liikmesriikide pädevusega määrata kindlaks parlamendi asukoht kui ka parlamendi pädevusega otsustada oma sisemise korralduse üle, siis millisele järeldusele on võimalik jõuda?
i) Täiskogu kahe igakuise osaistungjärgu pidamine oktoobrikuu samal nädalal on ebajärjekindel
61. 2012. ja 2013. aasta osas on vaidlustatud otsustes aasta iga kuu kohta peale augusti ja oktoobri ette nähtud, et täiskogu igakuine osaistungjärk toimub nelja päeva vältel (täpsemalt esmaspäeval kella 17‑st kuni neljapäeval kella 17‑ni). Oktoobrikuus toimuvad sellise muudatuse vastuvõtmise tulemusel, millega soovitakse „eemaldada ajakavast 40. nädala osaistungjärk” ja „jagada oktoobrikuu teine osaistungjärk”(36) kaheks, kaks kahepäevast osaistungjärku (esmaspäevast teisipäevani ja seejärel neljapäevast reedeni) samal nädalal.
62. Ajakavade täiesti objektiivse analüüsimise tulemusel ilmneb seega, et vaidlustatud otsustega katkestati osaistungjärkude regulaarsus. Seega on keeruline vastu vaielda sellele, et kui augustis osaistungjärgu puudumine toob ajakavas vältimatult kaasa kõrvalekalde selles tähenduses, et kaks osaistungjärku peavad toimuma samas kuus, suurendab seda kõrvalekallet 2012. ja 2013. aastal veelgi erinevus kestuses võrreldes aasta teiste kuudega, mille jooksul peab toimuma täiskogu igakuine osaistungjärk, mis kestab neli päeva.
ii) Põhjenduse puudumine
63. Nagu ma juba meenutasin, võib parlament siiski oma sisemise korralduse kehtestamise pädevuse alusel võtta oma nõuetekohaseks toimimiseks ja menetluste kulgemiseks sobivaid meetmeid. Pealegi ei jõudnud Euroopa Kohus eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. parlament teistsugusele järeldusele, kuna ta möönis, et 12 täiskogu tavapärase osaistungjärgu pidamise põhimõttest võib teha erandeid, tingimusel et need on põhjendatud.(37) Seetõttu ei saa protokollidele anda tõlgendust, mis eitaks sisemise korralduse kehtestamise pädevust.
64. Asjaolu, et 2012. ja 2013. aasta oktoobrisse kavandatud kaks täiskogu igakuist osaistungjärku ei ole sama kestusega kui aasta ülejäänud kuudel toimuvad osaistungjärgud, on seega võimalik põhjendada.
65. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et parlamendil on raskusi selliste veenvate põhjuste esiletoomisega, mis põhjendaksid või vähemalt selgitaksid, miks 2012. ja 2013. aasta oktoobri täiskogu kahe osaistungjärgu kestust vähendati vaidlustatud otsustega kahe päevani.
66. Esiteks tuleb möönda, et parlamendi õiguslikes argumentides jääb pidevalt kõlama tema selgelt väljendatud tahe oma asukoht ise kindlaks määrata, mistõttu ei ole lihtne vahet teha sellel, mis puudutab parlamendi tegelikke vajadusi oma töö korraldamisel, ning sellel, mis kujutab endast tema sisemise korralduse kehtestamise pädevuse vastavasuunalist manipuleerimist eesmärgiga parlamendile esmases õiguses kehtestatud normidest kõrvale kalduda. Olgu parlamendi õigus oma asukoht ise vabalt kindlaks määrata nii soovitav kui tahes, ei saa seda siiski tunnustada tema sisemise korralduse kehtestamise pädevuse teostamise tulemusel, vaid see nõuab vastupidi esmase õiguse uuesti läbivaatamist, mille parlament võib vajaduse korral algatada.(38)
67. Teiseks ei ole parlament esile toonud ühtegi konkreetset põhjust, mis võimaldaks mõista, miks tuleks oktoobrikuu täiskogu osaistungjärgud korraldada vaidlustatud otsustes ette nähtud viisil.
68. Ta väitis, et eelarveistungjärk, mille kohta on protokollides ette nähtud, et see peab toimuma Strasbourgis, ei ole eelarvemenetluse järjestikust muudatuste tõttu käesolevaks ajaks sama oluline kui Edinburghi otsuse vastuvõtmise ajal. Vaatamata asjaolule, et parlamendi eelarvepädevuse teostamine kujutab endast liidu demokraatia olulist momenti ja see peab seega toimuma täieliku tähelepanelikkuse, ranguse ja pühendumusega, mida niisugune vastutus nõuab, ei ole Euroopa Kohtu ülesanne eelarveistungjärgu keskmist kestust a priori kindlaks määrata. Kuid isegi kui möönda – mille õigsuses ma ei ole veendunud –, et niisuguse osaistungjärgu kestus võib olla teistest täiskogu igakuistest osaistungjärkudest lühem, ei kõrvalda see asjaolu, et 2012. ja 2013. aasta oktoobri samale nädalale kavandatud teine täiskogu igakuise osaistungjärgu – mis seega ei ole eelarveistungjärk – kestust on võrreldes aasta ülejäänud kuudel peetavate täiskogu igakuiste osaistungjärkudega ilma ilmse põhjuseta vähendatud.
69. Selles suhtes ei ole eriti veenev, et juba praegu saaks asuda seisukohale, et näiteks parlamendi tegevus 2013. aasta oktoobri täiskogu igakuisel osaistungjärgul, mis ei ole pühendatud eelarvele, on vähene ja kahest istungipäevast(39) piisab. Täiskogu viimaste igakuiste osaistungjärkude päevakava kiire analüüsimise tulemusel selgub, et nelja päeva hõlmav päevakord on eriti tihe.(40) Kohtuistungil selle kohta esitatud küsimusele vastuseks ei selgitanud parlamendi esindaja, miks täpselt tuleb peale eelarveistungjärgu juhtumi eeldada, et oktoobrisse kavandatud teise osaistungjärgu päevakava ei ole tihe, ning kõnealune esindaja möönis isegi, et parlamendil ei ole võimalik oma ajakava vastuvõtmise ajal ette aimata, milline on erinevate istungite päevakava sisu.
70. Argument, et parlamendi komisjonides tehtava töö maht on istungil tehtava töö arvel kasvanud, on väga huvitav ning peegeldab kindlasti parlamendi töö korraldamise tegelikku arengut. Sellegipoolest jääb mulle jällegi arusaamatuks, miks see puudutab ainult oktoobri osaistungjärgu kestust.
71. Lõpuks märkis parlament ka, et vaidlustatud otsuseid tuleb tõlgendada parlamendi töökohtade paljususega kaasnevaid kulusid arvestades, kusjuures need kulud on majanduskriisi kontekstis muutunud veelgi märkimisväärsemaks. Vaieldamatult on tegemist kõige tugevama argumendiga. Praegune kontekst kohustab tõenäoliselt sellel teemal arutlema. Samas kuulub see ülesanne aluslepingutes ette nähtud pädevuste jaotust arvestades siiski liikmesriikide pädevusse. Olgu lisatud, et minu hinnangul kuuluvad need kulud parlamendi töökohtade paljususega „vältimatult kaasnevate piirangute” hulka, millele Euroopa Kohus viitas eespool viidatud 1. oktoobri 1997. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. parlament.(41) Kuna protokollis on igal juhul nõutud, et toimub 12 täiskogu igakuist osaistungjärku, ei kaasne samas kuus kahe sellise täiskogu osaistungjärgu pidamisega, mille kummagi kestus on võrdväärne aasta ülejäänud kuudel toimuvate osaistungjärkudega, täiendavat kulu võrreldes sellega, mis kaasneks aasta igas kuus, sealhulgas augustis, niisuguse osaistungjärgu pidamisega.
72. Järelikult ei ole parlament esitanud kehtiva olukorraga seotud põhjendusi oma ajakava osalise muutmise kohta ega ka tõendanud, et see, kui oktoobris peetakse kaks täiskogu tavapärast osaistungjärku, mille kestus on võrdväärne aasta ülejäänud kuudel toimuvate osaistungjärkudega, takistaks tema nõuetekohast toimimist või häiriks tema menetluste kulgemist.
d) Järeldus
73. Võttes arvesse 2012. ja 2013. aasta ajakavade üldist ülesehitust, ilmneb seega selgelt, et 2012. ja 2013. aasta oktoobrikuus samale nädalale määratud kaks osaistungjärku moodustavad tegelikult üheainsa osaistungjärgu, mille kohta võib parlamendi poolt käesolevates menetlustes veenvate selgituste esitamata jätmise tõttu õiguspäraselt eeldada, et see jagati kunstlikult kaheks, selleks et see mitte vähem kunstlikult vastaks protokollides kehtestatud nõuetele.
74. Seetõttu tuleb tõdeda, et oktoobrikuu samale nädalale määratud kahte osaistungjärku ei saa eraldi vaadelduna pidada protokollide tähenduses täiskogu igakuisteks osaistungjärkudeks. Järelikult ei ole vaidlustatud otsustes 2012. ja 2013. aastaks ette nähtud 12 täiskogu igakuist osaistungjärku, mis on kõnealuste protokollide kohaselt nõutavad.
75. Kuna Prantsuse Vabariigi hagides esitatud ainus väide on seega osutunud põhjendatuks, tuleb sellega nõustuda.
V. Kohtukulud
76. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Prantsuse Vabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista parlamendilt.
77. Kodukorra artikli 69 lõike 4 alusel kannab Luksemburgi Suurhertsogiriik ise oma kohtukulud.
VI. Ettepanek
78. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmist:
1. Tühistada Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2011. aasta otsused, mis puudutavad parlamendi 2012. aasta osaistungjärkude ajakava ning parlamendi 2013. aasta osaistungjärkude ajakava, osas, milles on kõnealuste aastate oktoobrikuus samale nädalale määratud kaks täiskogu tavapärast osaistungjärku, mille kestust on vähendatud võrreldes aasta ülejäänud kuudel peetavate osaistungjärkudega, kuigi niisugune erinevus ei ole põhjendatud.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.
3. Jätta Luksemburgi Suurhertsogiriigi kohtukulud tema enda kanda.