KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PHILIPPE LÉGER
esitatud 5. oktoobril 20061(1)
Kohtuasi C‑110/05
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Itaalia Vabariik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artikkel 28 – Kaupade vaba liikumine – Siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad vedada järelhaagiseid mopeedidega – Koguselised piirangud – Samaväärse toimega meetmed – Õigustatus – Liiklusohutus – Proportsionaalsus
1. Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et Itaalia Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad EÜ artiklist 28, kuivõrd ta jättis jõusse õigusnormid, mille kohaselt on keelatud vedada mopeedidega järelhaagiseid.
I. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigus
1. Euroopa Ühenduse asutamisleping
2. EÜ artikkel 28 sätestab, et:
„Keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed”.
3. EÜ artikli 30 kohaselt on impordikeelud või ‑piirangud lubatud, kui need on õigustatud muu hulgas avaliku julgeoleku seisukohalt ja inimeste elu ja tervise kaitsmiseks ning tingimusel, et need ei kujuta endast suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist.
2. Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite tüübikinnitusmenetlust ja osa tüübikinnitusmenetlust käsitlevad õigusnormid
4. Nõukogu direktiiv 92/61/EMÜ(2) võeti vastu eesmärgiga kehtestada ühenduse tüübikinnitusmenetlus(3) kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite suhtes.
5. Selle direktiivi põhjendustest nähtub selgelt, et selle menetluse eesmärk on tagada siseturu toimimine, kõrvaldades tehnilised kaubandustakistused mootorsõidukite sektoris.(4) Samuti soovitakse sellega soodustada liiklusohutuse parandamist ning keskkonna- ja tarbijakaitset.(5)
6. Selle ühenduse tüübikinnitusmenetluse rakendamiseks näeb nimetatud direktiiv ette kõigi selliste tehniliste nõuete täieliku ühtlustamise, millele need sõidukid peavad vastama.(6) Samuti näeb see ette, et nende sõidukite osade ja eraldi seadmestike suhtes kohaldatavad tehnilised nõuded ühtlustatakse eraldi direktiividega.(7)
7. Direktiivi 92/61 artikli 1 lõike 1 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse seda direktiivi „kõigi, nii paarisratastega kui muude kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite suhtes, mis on ette nähtud kasutamiseks teedel, ning selliste sõidukite osade ja eraldi seadmestike suhtes”. [mitteametlik tõlge]
8. Sama direktiivi artikli 1 lõigete 2 ja 3 kohaselt on osutatud sõidukiteks mopeedid(8), mootorrattad, traikid ja kvadrikud.
9. Kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite massi ja mõõtmete kohta kehtivad nõuded on ühtlustatud nõukogu direktiiviga 93/93/EMÜ.(9)
10. Nimetatud sõidukite muud tehnilised nõuded, mis puudutavad muu hulgas ka haakeseadmeid ja lisaseadiseid, on ühtlustatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 97/24/EÜ.(10)
11. Nii direktiivi 93/93 kui ka direktiivi 97/24 preambulis on öeldud, et nende direktiivide sätete eesmärk ja tagajärg ei peaks olema kohustada oma eeskirju muutma liikmesriike, kelle territooriumil ei ole kahe- või kolmerattalistel mootorsõidukitel lubatud vedada haagist.(11)
B. Siseriiklik õigus
12. 30. aprilli 1992. aasta seadusandliku dekreedi nr 285(12) (decreto legislativo n. 285, edaspidi „liiklusseadustik”) artiklis 53 on mopeed määratletud kui kahe-, kolme- või neljarattaline mootorsõiduk, kusjuures viimased moodustavad „mootorkvadrikute” kategooria.
13. Liiklusseadustiku artikli 54 kohaselt on autod mootorsõidukid, millel on vähemalt neli ratast, välja arvatud mopeedid.
14. Nimetatud seadustiku artikli 56 kohaselt võib järelhaagist vedada ainult auto, trollibussi(13) ja traktoriga.
II. Kohtueelne menetlus
15. Itaalia Vabariigi ja komisjoni kirjavahetuse põhjal leidis komisjon, et see liikmesriik on asjassepuutuvate õigusnormide kehtestamisega rikkunud EÜ artiklist 28 tulenevaid kohustusi, ning kutsus 3. aprilli 2003. aasta märgukirjas liikmesriiki üles esitama omapoolsed märkused.
16. Itaalia Vabariik kohustus 13. juuni 2003. aasta vastuskirjas tegema siseriiklikes õigusnormides vajalikud muudatused ja kõrvaldama komisjoni osutatud imporditõkke. See liikmesriik täpsustas ühtlasi, et muudatused puudutavad mitte üksnes sõidukite tüübikinnitust, vaid ka järelhaagiste registreerimist, liiklemist ja teel kontrollimist (ülevaatused).
17. Komisjon ei ole siiski saanud ühtki muud teatist nende muudatuste vastuvõtmise kohta ning seetõttu saatis ta 19. detsembril 2003 Itaalia Vabariigile põhjendatud arvamuse, paludes sellel liikmesriigil võtta EÜ artiklist 28 tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest. Kuna see jäi vastuseta, esitas komisjon EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 4. märtsil 2005.
III. Hagi
18. Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik keelas vedada järelhaagiseid mopeedidega, siis on ta rikkunud EÜ artiklist 28 tulenevaid kohustusi;
– mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
19. Itaalia Vabariik palub Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata.
IV. Liikmesriigi kohustuste rikkumine
A. Poolte peamised argumendid
20. Komisjon heidab Itaalia Vabariigile ette, et kuna ta keelas vedada järelhaagiseid mopeedidega, siis eirab ta EÜ artiklis 28 sätestatud kaupade vaba liikumise põhimõtet.
21. Selle väite põhjendamiseks tuletab komisjon kõigepealt meelde, et kuna mopeedide järelhaagiste tüübikinnitust, registreerimist ja nendega liiklemist käsitlevaid eeskirju ei ole ühenduse õigusnormidega ühtlustatud, siis tuleb kohaldada EÜ artikleid 28 ja 30.
22. Seejärel rõhutab komisjon, et kõnealune meede takistab teistes liikmesriikides seaduslikult toodetud ja turustatud järelhaagiste kasutamist ja see takistab nende importi ja müüki Itaalias. Komisjoni hinnangul saab sellist meedet, mis kujutab endast imporditõket EÜ artikli 28 tähenduses, pidada asutamislepinguga kooskõlas olevaks vaid siis, kui see on õigustatud mõnega EÜ artiklis 30 loetletud üldistest huvidest või tulenevalt mõnest Euroopa Kohtu praktikas käsitlemist leidnud imperatiivsest nõudest.
23. Seoses sellega märgib komisjon, et kui Itaalia Vabariik lubab oma territooriumil liigelda teistes liikmesriikides registreeritud ja järelhaagist vedavate mopeedidega, siis näitab see asjaolu, et asjassepuutuvad õigusnormid ei vasta üldse liiklusohutuse nõuetele.
24. Lõpuks märgib komisjon, et direktiivide 93/93 ja 97/24 põhjendustel, millele tugineb Itaalia Vabariik asjaomaseid õigusnorme kaitstes, ei ole kohustuslikku jõudu ja neil ei saa olla eesmärki ega tagajärge, mis muudaks sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on asjassepuutuvad käesolevas kohtuasjas, ühenduse õigusega kooskõlas olevateks. Selles osas viitab komisjon väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb esmase õiguse ülimuslikkust teisese õiguse suhtes.
25. Vastuseks neile argumentidele väidab Itaalia Vabariik, et rikkumine, mida talle ette heidetakse, puudutab keeldu vedada järelhaagiseid Itaalias registreeritud mopeedidega, mitte aga teises liikmesriigis toodetud ning Itaalia territooriumil turustamiseks mõeldud mopeedi ja järelhaagise registreerimisest keeldumist.
26. Itaalia Vabariik väidab ühtlasi, et direktiivide 93/93 ja 97/24 viimastes põhjendustes sätestatud reservatsiooni kohaselt on vaidlusalune meede lubatud. Tema sõnul on reservatsioon seletatav sellega, et liikmesriikide territooriumi reljeef on erinev. Seda ei saa kaotada enne, kui kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukitega veetavate järelhaagiste tüübikinnituse, registreerimise ja teedel liiklemise tehnilised eeskirjad on ühtlustatud.(14) Itaalia Vabariik toonitab, et kohaldatav ühenduse õigus niisugust ühtlustamist ette ei näe. Seega jääb järelhaagiste vastastikune tunnustamine liikmesriikide otsustada.
27. Itaalia Vabariik rõhutab lõpuks, et sõidukite tehnilised omadused on liiklusohutuse seisukohast olulised. Selles osas leiavad Itaalia ametiasutused, et kui järelhaagist vedavate sõidukite tüübikinnituse normid puuduvad, siis ei ole liiklusohutuse nõuded täidetud.
B. Hinnang
28. Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia õigusnorm keelas vedada järelhaagiseid mopeedidega, siis on sellega kehtestud kaupade vaba liikumise piirang, mis on vastuolus asutamislepinguga.
29. Kõigepealt tuleb märkida, et viidatud teisese õiguse sätted ei reguleeri tehnilisi omadusi, millele järelhaagist vedavad mopeedid peavad vastama. Seda küsimust puudutavaid siseriiklikke õigusnorme ei ole ühenduse tasandil seega ühtlustatud.
30. Ühiste või ühtlustatud eeskirjade puudumisel on liikmesriikidel ikkagi kohustus austada asutamislepingus sätestatud põhiõigusi, mille hulka kuulub ka kaupade vaba liikumine.(15)
31. Selle vabadusega on EÜ artikli 28 sõnastuse kohaselt tagatud, et liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed on keelatud.
32. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et koguseliste piirangutega samaväärse toimega meede, mis on EÜ artikli 28 kohaselt keelatud, on iga riiklik meede, mis võib otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust.(16) Kuigi meetme eesmärk ei ole liikmesriikidevahelise kaubavahetuse reguleerimine, on seega määrava tähtsusega selle tegelik või potentsiaalne mõju ühendusesisesele kaubandusele.
33. Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui õigusakte ei ole ühtlustatud, võivad kaupade vaba liikumise piiranguteks osutuda ka meetmed, mida kohaldatakse ühetaoliselt siseriiklike ja teistest liikmesriikidest imporditud kaupade suhtes.(17)
34. Need meetmed võivad siiski olla õigustatud, kui nendega taotletakse õiguspäraseid eesmärke. Nimelt on Euroopa Kohus järjepidevalt otsustanud, et kaupade vaba liikumist tõkestavad siseriiklikud õigusnormid ei ole vältimatult vastuolus ühenduse õigusega, kui neid on võimalik õigustada ühega EÜ artiklis 30 loetletud avalikest huvidest või mõnega Euroopa Kohtu praktikas käsitlemist leidnud imperatiivsetest nõuetest, juhul kui need siseriiklikud õigusnormid on ühetaoliselt kohaldatavad.(18)
35. Nagu Euroopa Kohus rõhutab, tuleb siiski kõiki kaupade vaba liikumise aluspõhimõttest tehtavaid erandeid tõlgendada kitsalt.(19) Iga EÜ artiklis 30 loetletud õigustust tuleb seega mõista kitsalt ning seda artiklit ei või laiendada muudele olukordadele kui need, mis on selles ammendavalt loetletud. Nendel tingimustel tuleb liikmesriigi ametiasutustel tõendada ühelt poolt, et nende õigusnorm on vajalik seatud eesmärgi saavutamiseks, ja teiselt poolt, et nimetatud õigusnorm on taotletava eesmärgiga proportsionaalne.(20)
36. Neist meenutatud põhimõtetest lähtudes tuleb uurida, kas kõnealused siseriiklikud õigusnormid kujutavad endast kaupade vaba liikumise takistust, mis on EÜ artikli 28 kohaselt keelatud, ning kui see on nii, siis kas see võib olla õigustatud.
1. Kaupade vaba liikumise piirang
37. Leian, et käesolevas kohtuasjas käsitletavad siseriiklikud õigusnormid kujutavad endast koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega meedet, mis on keelatud EÜ artikliga 28.
38. Ühelt poolt ilmneb toimikust, et kõnealust keeldu kohaldatakse ühetaoliselt nii kodumaise kui ka teistest liikmesriikidest imporditud kauba suhtes. Itaalia Vabariik rõhutab oma vasturepliigis, et keeld puudutab kõiki järelhaagiseid, sõltumata nende tootmise kohast.(21)
39. Teiselt poolt ei saa vaidlustada asjaolu, et kuna kogu Itaalia territooriumil on kehtestatud üldine ja täielik keeld vedada järelhaagiseid mopeedidega, siis tõkestavad kõnealused siseriiklikud normid kaupade vaba liikumist ja eriti järelhaagiste vaba liikumist.
40. Nimelt – kuigi see keeld puudutab üksnes mopeede – näib mulle, et seda tüüpi sõidukiga järelhaagise vedamine on eelkõige maapiirkondades tavapärane ja sagedasti kasutatav transpordiviis. Kuigi nende õigusnormidega ei keelata järelhaagiste importi ja turuleviimist Itaalias, on järelhaagiste kasutamine kogu Itaalia territooriumil nende mõjul siiski piiratud. Leian, et selline keeld võib piirata Itaalia Vabariigi ja teiste liikmesriikide vahelise kaubavahetuse võimalusi ning nimetatud liikmesriikidest pärit järelhaagiste importi Itaaliasse ja nende turustamist Itaalias, kuigi neid toodetakse ja turustatakse seal õiguspäraselt.
41. Neil asjaoludel olen seisukohal, et kõnealused siseriiklikud õigusnormid on koguseliste piirangutega samaväärse toimega meede, mis on EÜ artikliga 28 põhimõtteliselt keelatud.
42. Siiski tuleb uurida, kas need õigusnormid võivad vaatamata ühendusesisest kaubandust piiravale mõjule olla õigustatud mõne EÜ artiklis 30 loetletud üldise huvi alusel või tulenevalt mõnest Euroopa Kohtu praktikas käsitlemist leidnud imperatiivsest nõudest ning kas sellisel juhul on kõnealune piirang taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja selle suhtes proportsionaalne.
2. Piirangu võimalik õigustatus
43. Käesolevas kohtuasjas väidab Itaalia Vabariik, et kõnealune keeld on kehtestatud sõidukijuhtide turvalisuse tagamise eesmärgil. Sellist põhjendust ei ole EÜ artiklis 30 sõnaselgelt nimetatud ning, nagu ma märkisin, seda sätet tuleb tõlgendada kitsalt.
44. Leian sellegipoolest, et liiklusohutuse kaitse on õiguspärane põhjus, mis võib teatud asjaoludel õigustada kaubandustakistust ühenduses.
45. Nimelt on vaieldamatu, et liiklusohutus on ühenduse õiguses tunnustatud eesmärk.(22)
46. Lisaks tuleb märkida, et EÜ artiklis 30 loetletud õigustuste hulgas on ka avalik julgeolek ning inimeste elu ja tervise kaitse. Leian, et mõlemat neist õigustustest tuleb loomulikult mõista selliselt, et need hõlmavad ka liiklusõnnetuste ennetamist.
47. Viimaks tunnistas Euroopa Kohus juba 11. juuni 1987. aasta otsuses kohtuasjas Gofette ja Gilliard(23) teisest liikmesriigist imporditud sõiduki registreerimise eeltingimuseks seatud kontrollimeetme osas, et kaupade vaba liikumise piirang võib olla õigustatud EÜ artikli 30 alusel, kui see meede on vajalik liiklusohutuse tagamiseks.(24)
48. Neil asjaoludel olen seisukohal, et kõnealused siseriiklikud õigusnormid võivad olla õigustatud EÜ artikli 30 alusel niivõrd, kuivõrd need on mõeldud ühelt poolt sõidukijuhtide turvalisuse tagamiseks ja on teiselt poolt selle eesmärgi suhtes proportsionaalsed.
49. Esiteks, kõnealuse meetme sobivuse osas taotletava eesmärgi saavutamiseks tundub mulle, et siseriiklikud õigusnormid, millega keelatakse haagise vedamine mopeedidega, võivad teatud juhtudel olla vastavuses liiklusohutuse kaalutlustega.
50. Nimelt tundub mulle, et järelhaagise vedamine mopeediga võib teatud tingimustes ohustada liiklust, kuna see sõiduk on aeglane ja võtab teel palju ruumi. Seetõttu mõistan ma, kui seda tüüpi sõidukite liiklemist on piiratud teatud teedel nagu kiirteed või eriti ohtlikud teed.
51. Neil tingimustel ei saa minu hinnangul välistada, et see meede võib kaasa aidata liiklusohutuse parandamisele.
52. Teiseks, nimetatud meetme proportsionaalsuse osas tuleb meenutada, et kuigi järelhaagist vedavate mopeedidega liiklemist käsitlevate ühtlustatud eeskirjade puudumisel on liikmesriikidel õigus otsustada, millisel tasemel nad kavatsevad tagada sõidukijuhtide turvalisuse ja kuidas seda taset saavutada, võivad nad seda teha vaid asutamislepinguga määratud piirides ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet järgides.
53. Selleks et siseriiklikud õigusnormid vastaksid proportsionaalsuse põhimõttele, on vaja kontrollida, et neis kehtestatud meetmed ei läheks kaugemale, kui on kõne all olevate huvide kaitseks vajalik.
54. Kõigepealt tuleb nentida, et selline siseriiklik meede, nagu on käesolevas kohtuasjas kõne all, kehtestab liikmesriikidevahelise kaubandusvabaduse olulise piirangu.
55. Nimelt ilmneb toimikus esitatud andmetest, et kõnealune meede kätkeb üldist ja täielikku keeldu. Nimetatud meede ei piirdu järelhaagist vedavate mopeedide liiklemise keelamisega teatud kohtades või konkreetsetel teedel, vaid kehtib kogu Itaalia territooriumil, sõltumata sellest, milline on tee infrastruktuur ja millised on liiklustingimused.
56. Järgmisena tuleb märkida, et Itaalia ametiasutused ei too esile ühtki täpsemat seika, mis tõendaks, et kehtestatud nõuded on sõidukijuhtide tõhusa kaitse ja ohutuse suhtes proportsionaalsed.
57. Ühelt poolt piirdub Itaalia Vabariik üksnes väga üldise tõdemusega, et „liikmesriikide territooriumi reljeef ei ole ühesugune” ning et „sõidukite tehnilised omadused on isikute turvalisuse ja liiklusohutuse seisukohalt olulised”.
58. Teiselt poolt ei vaidlusta Itaalia Vabariik asjaolu, et kõnealune keeld puudutab vaid Itaalias registreeritud mopeede.(25) Teistes liikmesriikides registreeritud mopeedidel on seega lubatud Itaalia teedel järelhaagisega liigelda.
59. Lõpuks näib mulle, et kõnealuste õigusnormidega taotletava sõidukijuhtide turvalisuse saab tagada ka ühendusesisest kaubandust vähem piiravate meetmetega. Leian, et näiteks osaline liiklemiskeeld, mis kehtib ohtlikuks peetavatel teedel, nagu mäeületuskohad või suure liikluskoormusega avalikud teed, taotleb seda eesmärki. Selles osas kinnitab Itaalia Vabariigi kavatsus muuta oma eeskirju vastavalt ühenduse õigusele minu hinnangul seda analüüsi.
60. Igal juhul leian, et Itaalia ametiasutustel tuleks enne niivõrd äärmusliku meetme vastuvõtmist, nagu seda on üldine ja täielik keeld, tähelepanelikult uurida, kas on võimalik kasutada vaba liikumist vähem piiravaid meetmeid, ja lükata need kõrvale alles siis, kui on selgelt tõendatud, et need on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobimatud.
61. Eeltoodut silmas pidades olen seega seisukohal, et selline üldine ja täielik keeld, nagu on käesolevas kohtuasjas kõne all, ei ole siseriiklike ametiasutuste taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne meede.
62. Seetõttu leian, et kuna vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid eiravad proportsionaalsuse põhimõtet, ei saa neid õiguspäraselt õigustada liiklusohutusega seotud põhjendustega. Seega tuleb need õigusnormid minu hinnangul tunnistada EÜ artikliga 28 vastuolus olevateks.
63. Minu arvates ei saa sellele analüüsile tõsiseltvõetavalt vastu vaielda Itaalia Vabariigi esitatud argumendiga, mille kohaselt on direktiivide 93/93 ja 97/24 viimaste põhjenduste kohaselt liikmesriikidel lubatud jätta sellised õigusnormid kehtima.
64. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et „ühenduse õigusakti preambulil ei ole siduvat õigusjõudu ja sellele ei saa tugineda sama õigusakti sätetest erandite tegemiseks või sätete selliseks tõlgendamiseks, mis ilmselgelt on vastuolus nende sõnastusega”.(26)
65. Käesoleval juhul ei ole Itaalia Vabariigi viidatud põhjendusi korratud direktiivide resolutiivosas. Nagu ma rõhutasin kohtuasjas Meta Fackler(27) esitatud ettepaneku punktis 70, jääb juhul, kui põhjenduses sisalduvat mõistet ei ole direktiivi resolutiivosas täpsustatud, ülimuslikuks ikkagi selle sisu, kuigi direktiivi preambul võib üldiselt anda Euroopa Kohtule teavet seadusandja kavatsuste ja direktiivi sätete lahtimõtestamise kohta.
66. Igal juhul on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et teisese õiguse sätet, antud juhul direktiivi, „ei saa tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel kehtestada või säilitada tingimusi, mis on vastuolus asutamislepingust tulenevate nõuetega kaupade vaba liikumise kohta”.(28)
67. Neil asjaoludel leian, et Itaalia Vabariigil ei ole alust vaidlusaluste õigusnormidega kehtestatud keelu õigustamisel tugineda direktiivide 93/93 ja 97/24 põhjendustele.
68. Eelnevast lähtudes olen seisukohal, et Itaalia Vabariik rikkus EÜ artiklist 28 tulenevaid kohustusi, kui ta võttis vastu ja jättis kehtima õigusnormid, mis keelavad Itaalia territooriumil järelhaagiste vedamise mopeediga.
V. Kohtukulud
69. Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse sisuliselt kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Itaalia Vabariigilt.
VI. Ettepanek
70. Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik võttis vastu ja jättis kehtima õigusnormid, mis keelavad vedada järelhaagist Itaalias registreeritud mopeedidega, siis on ta rikkunud EÜ artiklist 28 tulenevaid kohustusi;
– mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.