EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
28. juuni 2007(*)
Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2001/220/JSK – Direktiiv 2004/80/EÜ – Mõiste „ohver” kriminaalmenetluses – Juriidiline isik – Kriminaalmenetluses arestitud vara tagastamine
Kohtuasjas C‑467/05,
mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Tribunale di Milano (Itaalia) eeluurimiskohtuniku 6. oktoobri 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. detsembril 2005, kriminaalmenetluses
Giovanni Dell’Orto
süüdistuses,
menetluses osales:
Saipem SpA,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J. Klučka, J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja), A. Ó Caoimh ja P. Lindh,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,
arvestades kirjalikus menetluses ja 1. veebruari 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– G. Dell’Orto, esindaja: avvocato M. Brusa,
– Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato D. Del‑Gaizo,
– Iirimaa, esindaja: D. O’Hagan, keda abistas N. Travers, BL,
– Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja C. ten Dam ning M. de Grave,
– Austria valitsus, esindaja: H. Dossi,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: E. O’Neill, keda abistas barrister J. Turner,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Condou-Durande ja E. Righini ning L. Visaggio,
olles 8. märts 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses (EÜT L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 72; edaspidi „raamotsus”) ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (EÜT L 261, lk 15; ELT eriväljaanne 19/07, lk 65; edaspidi „direktiiv”) tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud lõplikule süüdimõistvale kohtuotsusele järgnevas kriminaaltäitemenetluses, mis käsitleb arestitud vara tagastamist ja mida menetleb Tribunale di Milano eeluurimiskohtunik, kes tegutseb täitmiskohtunikuna.
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu õigus
Raamotsus
3 Raamotsuse artikkel 1 sätestab:
„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „ohver” on füüsiline isik, kes on kannatanud kahju, kaasa arvatud [füüsilise või vaimse tervise kahjustused või vaimne või aineline kahju], mille on otseselt põhjustanud tegevus või tegevusetus, [mille eest liikmesriigi kriminaalõigus näeb ette karistuse];
[…]
c) „kriminaalmenetlust” mõistetakse kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt;
d) „menetlusena” mõistetakse üldiselt lisaks kriminaalmenetlusele kõiki kontakte ohvritega, mis hõlmavad ohvrite kohtuasjadega seoses kontakte ka teiste asutuste, riiklike talituste või ohvrite tugiorganisatsiooniga enne kriminaalmenetlust, kriminaalmenetluse ajal ja pärast kriminaalmenetlust;
[…]” [täpsustatud tõlge]
4 Raamotsuse artikkel 2 sätestab:
„1. Liikmesriigid tagavad, et ohvritel on nende kriminaalõigussüsteemis tegelik ja asjakohane osa. Liikmesriigid püüavad igati tagada, et ohvreid koheldakse menetluse ajal üksikisiku väärikust austavalt, ja tunnustavad ohvrite õigusi ja õigustatud huvisid eriti kriminaalmenetluse raames.
2. Liikmesriigid tagavad, et eriti kaitsetutele ohvritele võimaldatakse nende olukorrale kõige paremini vastav erikohtlemine.”
5 Raamotsuse artikli 8 lõike 1 kohaselt:
„Iga liikmesriik tagab ohvritele ja vajaduse korral nende perekondadele või samalaadses olukorras isikutele sobival tasemel kaitse, eelkõige nende ohutuse ja eraelu puutumatuse osas, kui pädevad asutused arvavad, et on tõsine surveavalduste oht või kindlaid tõendeid tõsise kavatsuse kohta sekkuda ohvrite eraellu.”
6 Raamotsuse artikkel 9 näeb ette:
„1. Iga liikmesriik tagab kuritegude ohvritele õiguse saada mõistliku tähtaja jooksul kriminaalmenetluse vältel otsus kuriteo toimepannud isiku poolse hüvitise maksmise kohta, välja arvatud juhul, kui siseriiklikud õigusaktid sätestavad teatavatel juhtudel hüvitise andmise muul viisil.
[…]
3. Ohvrile kuuluv ja kriminaalmenetluse käigus arestitud tagastamisele kuuluv vara tagastatakse ohvrile viivitamata, kui see ei ole kriminaalmenetluse jaoks tingimata vajalik.”
7 Raamotsuse artikli 17 kolmanda taande kohaselt jõustab iga liikmesriik hiljemalt 22. märtsiks 2002 õigus- ja haldusnormid, mis on vajalikud käesoleva otsuse punktides 3–6 tsiteeritud artiklite järgimiseks.
Direktiiv
8 Direktiivi artikkel 1 sätestab:
„Liikmesriigid tagavad, et kui tahtlik vägivallakuritegu on toime pandud muus liikmesriigis kui see, kus hüvitise taotleja alaliselt elab, on taotlejal õigus esitada [hüvitise] taotlus asutusele või mõnele muule organile viimatimainitud liikmesriigis.”
9 Vastavalt direktiivi artiklile 2:
„Hüvitist maksab selle liikmesriigi pädev asutus, mille territooriumil kuritegu toime pandi.”
10 Direktiivi artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesoleva direktiiviga koostatud eeskirjad hüvitise kättesaadavuse kohta piiriülestel juhtudel toimivad vastavalt liikmesriikide hüvitisskeemidele, mis on suunatud nende territooriumil sooritatud vägivaldsete kuritegude ohvritele.
2. Kõik liikmesriigid tagavad, et nende siseriiklikes eeskirjades nähakse ette nende territooriumil sooritatud tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeem, mis tagab ohvritele õiglase ja asjakohase hüvitise.”
11 Direktiivi artikkel 17 sätestab:
„Käesolev direktiiv ei välista liikmesriikide järgmist tegevust, kuivõrd vastavad sätted on kooskõlas käesoleva direktiiviga:
a) soodsamate sätete kehtestamine või säilitamine kuriteoohvrite või muude kuritegevusest puudutatud isikute huvides;
b) sätete kehtestamine või säilitamine väljaspool nende territooriumi sooritatud kuritegude ohvritele või muudele kõnealustest kuritegudest puudutatud isikutele hüvitise maksmiseks vastavalt tingimustele, mille liikmesriigid võivad selle eesmärgi saavutamiseks määratleda.”
12 Artikli 18 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 1. jaanuaril 2006, välja arvatud artikli 12 lõige 2, mille täitmise kuupäev on 1. juuli 2005. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.
2. Liikmesriigid võivad sätestada, et käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikke meetmeid kohaldatakse üksnes taotlejate suhtes, kellele osaks saanud kahju tuleneb pärast 30. juunit 2005 sooritatud kuritegudest.”
Siseriiklik õigus
13 Itaalia kriminaalmenetluse seadustiku (Codice di procedura penale), muudetud 12. juuni 2003. aasta seadusega nr 134, (edaspidi „CPP”) artikkel 263 sätestab:
„1. Kui puuduvad kahtlused vara kuuluvuse suhtes, otsustab kohtunik määrusega arestitud vara tagastamise.
[…]
3. Kui arestitud vara kuuluvuse üle on vaidlus, pöördub kohtunik seoses vara tagastamisega territoriaalset pädevust omavasse esimese astme tsiviilkohtusse, jättes selleks ajaks vara aresti alla.
[…].
6. Kui otsuse peale ei saa edasi kaevata, teeb täitmiskohtunik otsuse vara tagastamise kohta.”
14 CPP artikkel 444 sätestab:
„1. Süüdistatav ja prokurör võivad kohtult taotleda, et kõnealuses asjas ja soovitud ulatuses kohaldataks asenduskaristust või rahalist karistust, mida on vähendatud kuni ühe kolmandikuni põhimäärast, või vangistust, mis asjaolusid arvestades ja vähendatuna kuni ühe kolmandikuni põhimäärast ei ole pikem kui viis aastat, kas iseseisvalt või koos rahalise karistusega
2. Kui on olemas ka selle poole nõusolek, kes taotlust ei esitanud ja tingimusel, et asjas ei ole tehtud õigeksmõistvat kohtuotsust […], otsustab kohus kõnealuse karistuse kohaldamise dokumentide alusel ja eeldusel, et õiguslik hinnang faktilistele asjaoludele on õige ning poolte esitatud tõendeid on arvestatud ja hinnatud õigesti, mainides otsuse resolutiivosas, et pooled on vastava taotluse esitanud. Kui menetluses osaleb tsiviilhageja, ei tee kohus taotluse kohta otsust; […]
[…]”.
15 CPP artikli 665 lõige 1 sätestab:
„Kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti, on otsuse täitmise üle pädev otsustama ainult otsuse teinud kohtunik.”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku küsimusest nähtub, et Tribunale di Milanos alustati kriminaalmenetlus G. Dell’Orto ja teised süüdistuses asjaoludel, mis moodustavad äriühingute kohta vale teabe esitamise kuriteo (raamatupidamisdokumentide võltsimine), mis pandi toime kavatsusega panna toime vara ebaseaduslik omastamine suures ulatuses ja poliitiliste parteide ebaseaduslik rahastamine. Nende isikute hulgas, kelle suhtes need kuriteod toime pandi, on mitu äriühingut, mis kuuluvad Itaalia gruppi ENI ja mille hulgas on Saipem SpA (edaspidi „Saipem”), kes on selles kriminaalmenetluses tsiviilhageja.
17 Eelotsusetaotluse andmetel omastasid G. Dell’Orto ja teised süüdistatavad kõnealustele äriühingutele kuuluvaid olulisi rahasummasid nii, et tasuti fiktiivsete nõustamisteenuste eest offshore-äriühingutele, mis olid organisatsiooniliselt seotud ühe kuriteost osavõtjaga, omastades niimoodi osa neist rahasummadest. Täpsemalt omandas G. Dell’Orto Saipemile kuuluvad 1 064 069,78 eurot, mille Itaalia kohus kriminaalmenetluse käigus arestis. Selle tõkendi peamine ja konkreetne eesmärk oli tagada kuriteoga seonduvate tsiviilnõuete rahuldamine.
18 Kriminaalmenetlus päädis Tribunale di Milano eeluurimiskohtuniku 4. mai 1999. aasta otsusega, mis sai res judicata staatuse sama aasta 5. juunil ja millega mõisteti karistus CPP artikli 444 alusel, see tähendab niinimetatud „kokkuleppemenetluse” kohaselt. Selle kohtuotsusega mõisteti G. Dell’Ortole vangistus ja rahaline karistus tingimisi. Arestitud summat kohtuotsuses ei käsitletud.
19 Saipem saavutas selle summa tagastamise kõnealuse kohtuniku 3. detsembri 1999. aasta määrusega. See määrus tühistati Corte suprema di cassazione 8. novembri 2001. aasta otsusega. Selles kohtuotsuses märgiti eelkõige, et kuna 4. mai 1999. aasta kohtuotsuses arestitud rahasummat ei käsitletud, siis ei ole kriminaalkohtul pädevust anda määrust selle summa Saipemile tagastamise kohta.
20 Pärast 8. novembri 2001. aasta kohtuotsust esitas G. Dell’Orto asjaomasele kohtule taotluse teha otsus, et Saipem peab omakorda kõnealuse rahasumma tagastama, kuna see võidakse uuesti arestida kuni otsuseni selle võimaliku tagastamise kohta. G. Dell’Orto väitel peab niisuguse otsuse tegema tsiviilkohus CPP artikli 263 lõike 3 alusel, kuna tegemist on kohtuvaidlusega selle rahasumma kuuluvuse üle.
21 Tribunale di Milano eeluurimiskohtuniku 18. juuli 2003. aasta määrusega anti kohtuasja toimik üle tsiviilkohtule ja jäeti G. Dell’Orto nõue ülejäänud osas rahuldamata.
22 Viimati mainitud määrus tühistati Corte suprema di cassazione 21. aprilli 2005. aasta otsusega, millega saadeti asi tagasi samale kohtule. Selles otsuses sedastati, et kuigi vastavalt CPP artikli 263 lõikele 3 lahendab kohtuvaidluse arestitud vara kuuluvuse üle tsiviilkohus tõendite tagamise menetluses, ei tähenda see, et kriminaalkohus kaotab pädevuse võtta meetmeid selle vara säilitamiseks kuni kohtuvaidlus vara kuuluvuse üle on lahendatud, mistõttu Tribunale di Milano eeluurimiskohtunik peab „võtma kohaseid meetmeid, et konkreetselt arestida vahepeal Saipemile tagastatud rahasumma”.
23 Seega uuendati eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetlus, et tagada Corte suprema di cassazione teise otsuse täitmine.
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel ei saa põhimenetluses arestitud summadega seoses toimuda sellist „vaidlust vara kuuluvuse üle”, et oleks õigustatud tõendite tagamise menetluse algatamine tsiviilkohtus. Arestitud vara on alusetult saadud vara, mis tuleb Itaalia tsiviilkoodeksi artikli 2037 alusel Saipemile tagastada ja kohtutoimiku dokumentide uurimisel ilmneb, et G. Dell’Orto ei ole kunagi vaidlustanud asjaolu, et vaidlusalune rahasumma kuulub sellele äriühingule.
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tegelikult pärsib vaid puhtalt menetluslikku laadi takistus tal endal andmast määrust kõnealuse summa Saipemile tagastamise kohta; küsimus seisneb selles, kas täitmiskohtunik on pädev tegema pärast CPP artikli 444 alusel karistuse määramise otsust selliseid otsuseid, nagu arestitud summa tagastamine. Corte suprema di cassazione praktika kohaselt, nii nagu see tuleneb eelkõige eespool viidatud 8. novembri 2001. aasta otsusest, ei ole täitmiskohtunik pädev tegema otsust tagastada ohvrile vara, mis arestiti kohtuotsusega kõnealuse artikli 444 alusel, mis seda küsimust ei käsitle.
26 Sellega seoses kerkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas raamotsuse artiklites 2 ja 9 ette nähtud põhimõtted on kohaldatavad.
27 Kõnealune kohus soovib eelkõige teada, kas raamotsuse artiklid on kohaldatavad seoses nende isikulise kohaldamisalaga, kuna ohver on mitte füüsiline, vaid juriidiline isik.
28 Vastavalt raamotsuse artikli 1 punktile a kohaldatakse raamotsust „füüsilise isiku” suhtes, kes on kannatanud kahju. Sellest hoolimata küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas raamotsust võib direktiivi artikleid 12 ja 17 arvestades tõlgendada nii, et seda kohaldatakse ka kõigi teiste kuriteo ohvriks olevate isikute suhtes ja eelkõige juriidiliste isikute suhtes. Kui see on nii, siis kohaldub põhimenetluses raamotsuse artikli 9 lõikes 3 sätestatud põhimõte, mille kohaselt ohvrile kuuluv ja kriminaalmenetluse käigus arestitud vara tagastatakse ohvrile viivitamata. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale (16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑105/03: Pupino, EKL 2005, lk I‑5285) on liikmesriigi kohtu ülesanne tõlgendada nii palju kui võimalik CPP sätteid, mis käsitlevad rakenduskohtuniku pädevuse ulatust seoses kriminaalmenetluses arestitud varaga, kooskõlas raamotsuse artikli 9 lõikega 3, mis võimaldab ohvritele kahju hüvitamist käsitlevate sätete eesmärki saavutada lihtsustatud korras.
29 Peale selle märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus on sedastanud niisuguste kriminaalmenetluse lõpule viimise viiside kohta, mis on analoogsed kohtuotsusega „kokkuleppemenetluses” CPP artikli 444 tähenduses, et neid tuleb käsitleda sama moodi kui kriminaalmenetlust lõpetavat lõplikku kohtuotsust (11. veebruari 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑187/01 ja C‑385/01: Gözütok ja Brügge, EKL 2003. lk I‑1345).
30 Arvestades, et põhikohtuasja puhul järgneb kohtuvaidlus arestitud summa tagastamise üle kriminaalmenetluse lõpule viimisele 4. mai 1999. aasta otsusega, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti teada, kas raamotsuse artiklites 2 ja 9 sätestatud põhimõtted on kohaldatavad sellisel erijuhul, mille puhul on tegemist kriminaaltäitemenetlusega, mis järgneb kriminaalmenetlusele otseses tähenduses.
31 Neil asjaoludel otsustas Tibunale di Milano eeluurimiskohtunik menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas raamotsuse […] artikleid 2 ja 9 saab kohaldada kriminaalmenetluses üldiselt igale kuritegevusest puudutatud poolele tulenevalt […] direktiivi […] artiklist 1 ja järgnevatest artiklitest või muudest ühenduse õigusnormidest?
2. Kas raamotsuse […] artikleid 2 ja 9 saab kohaldada kriminaaltäitemenetluses igale kuritegevusest puudutatud poolele pärast lõplikku süüdimõistvat kohtuotsust (ja seega pärast karistuse kohaldamise otsust codice di procedura penale (kriminaalmenetluse seadustik) artikli 444 kohaselt) tulenevalt […] direktiivi […] artiklist 1 ja järgnevatest artiklitest või muudest ühenduse õigusnormidest?”
Eelotsuse küsimused
Vastuvõetavus
32 Mitu valitsust, kes käesoleva menetluse raames oma seisukohad esitasid, on kahtluse alla seadnud eelotsusetaotluse vastuvõetavuse.
33 Ühendkuningriigi valitsus rõhutab, et eelotsusetaotluse vastuvõetamatus tuleneb asjaolust, et taotlus on esitatud EÜ artikli 234 alusel, samas kui taotletakse tõlgendust raamotsusele, mis on vastu võetud Euroopa Liidu lepingu IV jaotise alusel. Sellisel juhul peaks eelotsusetaotlus tuginema üksnes EL artikli 35 lõikele 1, kuna EÜ artikkel 234 ei ole kohaldatav. Iirimaa märgib, et kuna käesoleval juhul on EL artikli 35 kohaldamise tingimused täidetud, ei saa ekslik tuginemine eelotsusetaotluse alusena EÜ artiklile 234 takistada Euroopa Kohtul vastamast eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele.
34 Kõigepealt tuleb märkida, et EL artikli 46 punkti b alusel kohaldatakse EÜ ja ESTÜ asutamislepingute sätteid, mis käsitlevad Euroopa Ühenduste Kohtu volitusi ja nende volituste kasutamist, nende hulgas EÜ artiklit 234, Euroopa Liidu lepingu VI jaotise sätete suhtes EL artiklis 35 sätestatud tingimuste alusel. Vastupidi Ühendkuningriigi väidetele kohaldatakse EÜ artiklis 234 ette nähtud korda EL artiklis 35 sätestatud Euroopa Kohtu pädevusele teha eelotsuseid, arvestades selles sättes ette nähtud tingimusi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Pupino, punktid 19 ja 28).
35 On vaieldamatu, et Itaalia valitsus teatas 1. mail 1999, see on Amsterdami lepingu jõustumise kuupäeval jõustunud deklaratsiooniga, et ta aktsepteerib Euroopa Kohtu pädevuse teha otsuseid EL artiklis 35 nimetatud õigusaktide kehtivuse ja tõlgendamise kohta sama artikli lõike 3 punktis b sätestatud korras. Samuti ei ole vaidlust selles, et EL artiklite 31 ja 34 alusel vastu võetud raamotsus kuulub EL artikli 35 lõikes 1 nimetatud õigusaktide hulka, mille suhtes Euroopa Kohus võib teha eelotsuse (eespool viidatud kohtuotsus Pupino, punktid 20 ja 22) ning samuti ei ole vaidlustatud asjaolu, et sellist Tribunale di Milano eeluurimiskohtunikku, nagu seda on põhikohtuasjas tegev kohtunik, tuleb pidada „liikmesriigi kohtuks” EL artikli 35 tähenduses.
36 Neis tingimustes ja vaatamata sellele, et eelotsuse küsimused hõlmavad ka EÜ asutamislepingu alusel vastu võetud direktiivi tõlgendamist, ei muuda eelotsusetaotlust vastuvõetamatuks üksnes see asjaolu, et eelotsustaotluses tuginetakse EÜ artiklile 234 ja EL artiklit 35 ei mainita. Seda järeldust rõhutab ka asjaolu, et Euroopa Liidu leping ei näe otseselt ega kaudselt ette, millises vormis peab liikmesriigi kohus eelotsusetaotluse esitama (vt seoses EÜ artikliga 234 analoogiline 6. aprilli 1962. aasta otsus kohtuasjas 13/61: De Geus, EKL 1962, lk 89, lk 102).
37 Madalmaade valitsus seab eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kahtluse alla seetõttu, et faktiline ja õiguslik raamistik ei ole eelotsusetaotluses esitatud piisavalt selgelt. Madalmaade valitsuse sõnul ei tule esitatud küsimuste kasulikkus selgelt esile seetõttu, et kohaldatava siseriikliku õiguse osas täpsustuste puudumise korral on võimatu kontrollida, kas küsimus on esitatud siseriikliku õiguse tõlgendamise kohta kooskõlas raamotsusega – millel igal juhul puudub vahetu õigusmõju –, nagu väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus.
38 Austria valitsus märgib, et Itaalia õigus takistab eelotsusetaotluse esitanud kohtul põhimenetluses tsiviilnõuete kohta otsuse tegemist, nii et eelotsuse küsimused on oletuslikud.
39 Tuleb meenutada, et sarnaselt EÜ artikliga 234 seab ka EL artikkel 35 Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemise tingimuseks, et liikmesriigi kohus „leiab, et kõnealune küsimus on vaja lahendada, selleks et ta saaks teha otsuse”, nii et EL artikli 234 alusel esitatud eelotsuse küsimuste vastuvõetavust käsitlev Euroopa Kohtu praktika on põhimõtteliselt ülekantav EL artikli 35 alusel esitatud eelotsusetaotlustele (eespool viidatud kohtuotsus Pupino, punkt 29).
40 Eelnevast järeldub, et eeldades liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimuste asjakohasust, võib neile vastamast keelduda vaid siis, kui on ilmne, et neis küsimustes osutatud Euroopa Liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele kasuliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud. Kui need juhtumid välja arvata, on Euroopa Kohtu ülesanne teha eelotsuse küsimustes otsus EL artikli 35 lõikes 1 nimetatud õigusaktide tõlgendamise kohta (eespool viidatud kohtuotsus Pupino, punkt 30).
41 Peale selle nõuab vajadus ühenduse õiguse siseriiklikule kohtule kasuliku tõlgenduse järele, et siseriiklik kohus määratleks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi oletusi. Seda arvestades on tingimata vajalik, et siseriiklik kohus selgitaks vähemalt mingil määral nende ühenduse õigusnormide valiku põhjuseid, mille tõlgendamist ta taotleb, ning seost, mis tema hinnangul on vastavate ühenduse õigusnormide ja kohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel (vt seoses EÜ artikliga 234 eelkõige 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑295/05: Asemfo, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 32 ja 33).
42 Eelotsusetaotluses sisalduv informatsioon ei pea mitte ainult võimaldama Euroopa Kohtul anda kasulikke vastuseid, vaid ka andma liikmesriikide valitsustele ja teistele asjaomastele pooltele võimaluse esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad (vt eelkõige 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑303/05: Advocaten voor de Wereld, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 20).
43 Nagu nähtub käesoleva otsuse punktidest 16–30, on eelotsusetaotluses esitatud põhikohtuasja asjaolud ja kohaldatava siseriikliku õiguse need sätted, mis on asjaga otseselt seotud ning taotluses selgitatakse põhjuseid, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus raamotsuse tõlgendust taotleb ja samuti seost raamotsuse ning asjas kohaldatava siseriikliku õiguse vahel.
44 Vastupidi Austria valitsuse argumentatsioonile ei ole ilmne, et põhikohtuasjas siseriiklike õigusnormide tõlgendamine kooskõlas raamotsusega on võimatu ja selle kontrollimine on liikmesriigi kohtu ülesanne (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Pupino, punkt 48).
45 Neil tingimustel ei ole ilmne, et esitatud küsimustes soovitud raamotsuse sätete tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, et kõnealune probleem on oletuslik või et Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele kasuliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud.
46 Lõpuks on eelotsusetaotluses sisalduv teave piisav ka selleks, et kaitsta põhikohtuasja kõnealuste poolte, liikmesriikide, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni võimalust esitada oma seisukohad vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 23, nagu seda muu hulgas kinnitavad kõikide käesolevasse menetlusse astunud poolte esitatud seisukohad.
47 Euroopa Kohtus toimunud kirjalikus menetluses esitati küsimus, kas raamotsus on ajaliselt kohaldatav selliste asjaolude kogumile, mis nagu põhikohtuasjas on palju varasemad raamotsuse vastuvõtmisest 15. märtsil 2001, arvestamata raamotsuse rakendamise tähtaega, mis eelkõige selle otsuse artikli 9 puhul lõppes 22. märtsil 2002.
48 Siinkohal tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse üldiselt menetlusnorme nende jõustumise hetkel kõikide pooleliolevate vaidluste suhtes, samas kui materiaalõigusnorme ei kohaldata tavaliselt enne nende jõustumist tekkinud olukorra suhtes (vt eelkõige 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑293/04: Beemsterboer Coldstore Services, EKL 2006, lk I‑2263, punkt 21 ja viidatud kohtupraktika).
49 Põhikohtuasja keskne küsimus, nimelt kas kohus on pädev otsustama kriminaalmenetluse käigus arestitud vara ohvrile tagastamist, kuulub menetlusnormide valdkonda, nii et mingi õigusnormide ajalisest kohaldatavusest tulenev takistus ei välista selle kohtuvaidluse käigus raamotsuse asjaomaste sätetega arvestamist, selleks et tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas nende sätetega.
50 Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
Eelotsuse küsimused
51 Esitatud kahe küsimusega, mida on kohane vaadelda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsust tuleb tõlgendada nii, et kriminaalmenetluses, ja täpsemalt sellises täitemenetluses, mis järgneb lõplikule süüdimõistvale kohtuotsusele ja millega on tegemist põhikohtuasjas, hõlmab „ohvri” mõiste raamotsuse tähenduses juriidilisi isikuid, kes on kannatanud kahju, mille on otseselt põhjustanud tegevus või tegevusetus, mille eest liikmesriigi kriminaalõigus näeb ette karistuse.
52 Raamotsuse artikli 1 punkt a määratleb kõnealuse otsuse tähenduses ohvri kui „füüsilise” isiku, kes on kannatanud kahju, kaasa arvatud füüsilise või vaimse tervise kahjustused või vaimne või aineline kahju, mille on otseselt põhjustanud tegevus või tegevusetus, mille eest liikmesriigi kriminaalõigus näeb ette karistuse.
53 Selle sätte sõnastusest nähtub, et raamotsus käsitleb üksnes füüsilisi isikuid, kes on kannatanud kahju, mille on otseselt põhjustanud käitumine, mille eest liikmesriigi kriminaalõigus näeb ette karistuse.
54 Raamotsuse niisugune tõlgendamine, et sellega on hõlmatud ka „juriidilised” isikud, kes sarnaselt põhikohtuasja tsiviilhagejatega on kuriteo tagajärjel kannatanud kahju, läheks vastuollu raamotsuse artikli 1 punkti a otsese sõnastusega.
55 Lisaks sellele ei leidu raamotsuse üheski muus sättes viidet sellele, et Euroopa Ühenduse seadusandja oleks soovinud selle raamotsuse kohaldamise eesmärgil laiendada ohvri mõistet ka juriidilistele isikutele. Vastupidi, mitu raamotsuse sätet kinnitavad, et seadusandja eesmärk oli hõlmata üksnes füüsilistest isikutest ohvrid, kes on kuriteo tagajärjel kahju kannatanud.
56 Sellega seoses tuleb lisaks artikli 1 punktile a, milles võimaliku kahju liikidena viidatakse füüsilise või vaimse tervise kahjustustele ja vaimsele või ainelisele kahjule, mainida nii raamotsuse artikli 2 punkti 1, mis kohustab liikmesriike tagama ohvrite kohtlemise üksikisiku väärikust austavalt, kui ka sama artikli 2 lõiget 2, mis näeb ette kaitsetutele ohvritele võimaldatava erikohtlemise, ja raamotsuse artikli 8 lõiget 1, mis kohustab liikmesriike tagama sobival tasemel kaitse ohvrite perekondadele või samalaadses olukorras isikutele.
57 Direktiiv sellist tõlgendust ei mõjuta. Raamotsus ja direktiiv reguleerivad erinevaid valdkondi. Direktiiviga luuakse koostöösüsteem, et hõlbustada kuriteoohvritele hüvitise kättesaadavust piiriülestel juhtudel. Direktiivi eesmärk on tagada, et kui tahtlik vägivallakuritegu on toime pandud muus liikmesriigis kui see, kus ohver alaliselt elab, hüvitatakse see viimatimainitud liikmesriigi poolt. Raamotsus seevastu pürgib lähendama liikmesriikide õigusnorme seoses ohvri huvide kaitsmisega kriminaalmenetluses. Raamotsuse eesmärk on tagada, et kuriteo toimepanija hüvitab ohvrile tekitatud kahju.
58 Isegi kui eeldada, et EÜ asutamislepingu alusel vastu võetud direktiivi sätted võivad mingil määral mõjutada Euroopa Liidu lepingu alusel vastu võetud raamotsuse sätete tõlgendamist ja et ohvri mõistet direktiivi tähenduses võib tõlgendada nii, et see hõlmab juriidilisi isikuid, ei ole direktiivi ja raamotsuse vahel siiski niisugust seost, mis eeldaks kõnealuse mõiste ühetaolist tõlgendamist.
59 Pealegi ei ole selline olukord, millega on tegemist põhikohtuasjas, seotud direktiivi kohaldamisalaga. Nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 57, näeb direktiiv ette hüvitamise vaid sellistel juhtudel, kui tahtlik vägivallakuritegu on toime pandud muus liikmesriigis kui see, kus ohver alaliselt elab, samas kui põhikohtuasjas on tegemist kuritegudega, mis seisnevad raamatupidamisdokumentide võltsimises, vara ebaseaduslikus omastamises ja poliitiliste parteide ebaseaduslikus rahastamises ning mis pandi põhiosas toime ohvri asukohaliikmesriigis.
60 Seega tuleb esitatud küsimustele vastata, et raamotsust peab tõlgendama nii, et kriminaalmenetluses, ja täpsemalt sellises täitemenetluses, mis järgneb lõplikule süüdimõistvale kohtuotsusele ja millega on tegemist põhikohtuasjas, ei hõlma mõiste „ohver” selle raamotsuse tähenduses juriidilisi isikuid, kes on kannatanud kahju, mille on otseselt põhjustanud tegevus või tegevusetus, mille eest liikmesriigi kriminaalõigus näeb ette karistuse.
Kohtukulud
61 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsust 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses tuleb tõlgendada nii, et kriminaalmenetluses, ja täpsemalt sellises täitemenetluses, mis järgneb lõplikule süüdimõistvale kohtuotsusele ja millega on tegemist põhikohtuasjas, ei hõlma mõiste „ohver” selle raamotsuse tähenduses juriidilisi isikuid, kes on kannatanud kahju, mille on otseselt põhjustanud tegevus või tegevusetus, mille eest liikmesriigi kriminaalõigus näeb ette karistuse.
Allkirjad