KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 28. veebruaril 2013(1)
Kohtuasi C‑287/11 P
Euroopa Komisjon
versus
Aalberts Industries NV,
Comap SA, varem Aquatis France SAS,
Simplex Armaturen + Fittings GmbH & Co. KG
Apellatsioonkaebus – Kartellid – Vasest ja vasesulamist toruliitmike Euroopa turg – EÜ artikkel 81 ja EMP lepingu artikkel 53 – Hindade ning allahindluste ja mahahindluste summade kindlaksmääramine, hinnatõusude kooskõlastamise mehhanismide väljatöötamine, klientide jagamine ja äriteabe vahetamine – Ettevõtja mõiste – Üks ja vältav rikkumine – Komisjoni otsuse osaliselt või tervikuna tühistamine
I. Sissejuhatus
1. Oma apellatsioonkaebuses palub Euroopa Komisjon tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. märtsi 2011. aasta otsus Aalberts Industries jt vs. komisjon(2) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus tühistas komisjoni 20. septembri 2006. aasta otsuse K(2006) 4180 ([EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/F‑1/38.121 – Toruliitmikud)(3) (edaspidi „vaidlusalune otsus”)) artikli 1 ja artikli 2 punkti a ning punkti b alapunkti 2, osas, milles selles otsuses on tuvastatud Aalberts Industries NV (edaspidi „Aalberts”) ja selle tütarettevõtjate Aquatis France SAS (edaspidi „Aquatis”) ja Simplex Armaturen + Fittings GmbH & Co. KG (edaspidi „Simplex”) osalemine kartellis ajavahemikus 25. juunist 2003 kuni 1. aprillini 2004 ning Aalbertsile on määratud trahv 100,80 miljonit eurot, millest 55,15 miljonit eurot solidaarselt kummagi tema tütarettevõtjaga, ja nendele tütarettevõtjatele on määratud kohustus tasuda solidaarselt lisasumma 2,04 miljonit eurot.
2. Selle kartelli – milles Aquatis ja Simplex osalesid komisjoni järeldusel juba ajavahemikus 31. jaanuarist 1991 kuni 22. märtsini 2001, enne nende võõrandamist Aalbertsile 2002. aastal –(4) kvalifitseeris komisjon üheks, mitmeosaliseks ja vältavaks rikkumiseks, mis toimus vasest ja vasesulamist toruliitmike turul konkurentsivastaste kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse vormis, mis seisnes hindade kindlaksmääramises, hinnatõusude rakendusmehhanismide kokkuleppimises, siseriiklike turgude jagamises ning regulaarsetel koosolekutel osalemises ja rikkumise hõlbustamiseks mõeldud suhtlemises.
3. Üldkohtule esitatud hagi põhjendamiseks esitasid Aalberts ja tema tütarettevõtjad viis väidet, millest kolm esimest olid järgmised: emaettevõtjale rikkumise eest vastutuse omistamine on õigusvastane, EÜ artiklit 81 ei ole rikutud ning hagejad ei osalenud vaidlusaluse otsuse artiklis 1 nimetatud ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises.
4. Oma otsuses nõustus Üldkohus teise ja kolmanda väitega, tegemata otsust talle esitatud ülejäänud väidete kohta.(5)
5. Sisuliselt leidis Üldkohus esiteks teise väite analüüsimise raames, et komisjon ei olnud õiguslikult piisavalt tõendanud nende kahe sündmuse konkurentsivastasust, millele vaidlusaluses otsuses Simplexi vastu on tuginetud.(6) Teiseks, analüüsides kolmandat väidet ainuüksi Aquatise osas, leidis Üldkohus, et kuigi see äriühing osales vaidlusaluses ajavahemikus ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise ühes osas, ei tõendanud komisjon, et Aquatis oli teadlik asjaolust, et oma tegevusega oli ta liitunud kartelliga, mille moodustasid mitu ühise eesmärgiga osa, või isegi kartelliga, milles ta oli juba osalenud enne märtsi 2001 ning mille tegevus jätkus.(7) Sellest tulenevalt tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse artikli 1, tühistas tervikuna Aalbertsile ja tema tütarettevõtjatele määratud trahvi ning tühistas samuti üksnes nendele tütarettevõtjatele määratud 2,04 miljoni suuruse lisasumma maksmise kohustuse, põhjendusel et selle summa arvutamisel oli tehtud viga.(8)
6. Komisjon esitas kõigi nende hinnangute peale 7. juunil 2011 käesoleva apellatsioonkaebuse.
7. Aalberts ja tema tütarettevõtjad tegid ettepaneku jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, esitades ühtlasi juhuks, kui Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse täielikult või osaliselt rahuldab, omalt poolt vastuapellatsioonkaebuse, millega nad paluvad asjaomasel kohtul kontrollida vaidlustatud kohtuotsust osas, milles see tuvastas, et tegemist oli ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumisega, mis jätkus pärast 2001. aasta märtsis läbi viidud komisjoni kontrolle, ning tühistada vaidlusalune otsus neid puudutavas osas ja/või vähendada oluliselt neile määratud trahvi summat.
8. Käesoleva menetluse poolte kohtukõned kuulati ära 27. septembril 2012 toimunud kohtuistungil.
9. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 62 lõike 1 alusel palus kohtujurist pooltel esitada oma seisukohad 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Verhuizingen Coppens(9) tagajärgede kohta apellatsioonkaebuse teise väite põhjendatuse suhtes. Pooled esitasid oma seisukohad määratud tähtaja jooksul.
II. Analüüs
10. Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab komisjon kolm väidet. Esimene nendest käsitleb põhjenduse puudumist ja õigusnormi rikkumisi tõendamiskoormist reguleerivate põhimõtete kohaldamisel ning tuvastatud faktiliste asjaolude ja tõendite moonutamist. Teise väite kohaselt on vaidlusaluse otsuse tervikuna tühistamise puhul rikutud õigusnorme. Kolmas väide käsitleb põhjenduse puudumist, ultra petita otsustamise keelu rikkumist ja sellega seotud kaitseõiguste rikkumist.
11. Aalbertsi ja tema tütarettevõtjate teise võimalusena esitatud vastuapellatsioonkaebus põhineb ühelainsal väitel, milles Üldkohtule heidetakse ette seda, et see tuvastas ekslikult, et toime oli pandud üks, mitmeosaline ja vältav rikkumine.
12. Järgnevalt esitatud põhjustel leian, et apellatsioonkaebuse esimese väitega tuleb vähemalt suures osas nõustuda ja vaidlustatud kohtuotsus tuleb seega tühistada. Seejärel tuleb analüüsida vastuapellatsioonkaebuse ainsat väidet, mis lisaks käsitleb nimetatud kohtuotsuses tehtud hinnanguid, mis loogilisest vaatepunktist eelnevad kriitikale, mis komisjon esitas apellatsioonkaebuse teises ja kolmandas väites, mida ma analüüsin vaid teise võimalusena.
A. Esimese võimalusena apellatsioonkaebuse esimene väide, mis käsitleb põhjenduse puudumist, õigusnormi rikkumisi tõendamiskoormist reguleerivate põhimõtete kohaldamisel ning tuvastatud faktiliste asjaolude ja tõendite moonutamist
13. Kuigi apellatsioonkaebuse esimene väide on halvasti struktureeritud, võib selle sisuliselt jagada kaheks osaks. Esimene osa käsitleb metodoloogilist viga ja põhjenduse puudumist seoses tõendite kontekstist eraldi ja killustatud analüüsimisega. Teine osa käsitleb tõendite moonutamist.
1. Esimene osa, mis käsitleb metodoloogilist viga ja põhjenduse puudumist seoses tõendite kontekstist eraldi ja killustatud analüüsimisega
a) Poolte argumendid
14. Esimeses osas heidab komisjon Üldkohtule ette, et see ei hinnanud majandusüksuse – mille moodustasid Aalberts ja tema tütarettevõtjad – vältavat osalemist rikkumises, vaid analüüsis mõlema kahe tütarettevõtja puhul eraldi ja individuaalselt tõendeid rikkumises osalemise kohta, eirates ilma piisava põhjenduseta nende vahel olevaid sidemeid. Niisugust tõendite eraldi ja killustatud analüüsi oleks võinud läbi viia aga üksnes siis, kui Üldkohus oleks eelnevalt vastanud esimeses kohtuastmes esitatud hagi esimesele väitele, millega Aalberts ja tema tütarettevõtjad vaidlustasid selle, et nad moodustasid EÜ artikli 81 kohaldamisel üheainsa ettevõtja. Komisjon lisab, et vastupidi Üldkohtu analüüsile tuleb ühe või teise tütarettevõtja osalemist kartellis käsitada selle ettevõtja kartellis osalemise väljendusena, kuhu see tütarettevõtja kuulub. Asjaolu, et Üldkohus ei selgita põhjuseid, miks sama ettevõtja siseselt peaks iga tütarettevõtjat puudutavaid tõendeid analüüsima eraldi, sarnaneb komisjoni väitel ilmse põhjenduse puudumisega.
15. Aalberts ja tema tütarettevõtjad leiavad, et see osa, nagu ka üldisemalt esimene apellatsioonkaebuse väide, on ilmselgelt vastuvõetamatu, kuna komisjon tõstatab õigusküsimuste katte all faktiliste asjaolude ja tõendite hindamise vigu, mis ei allu Euroopa Kohtu kontrollile apellatsioonimenetluse raames. Igal juhul on nende väitel komisjoni etteheited ilmselgelt põhjendamatud. Üldkohus hindas täiesti loogiliselt kahe äriühingu väidetavat osalemist kartellis ja analüüsis seejärel kõiki tõendeid nende kontekstis. Üldkohtu arutluskäik on nende väitel järjekindel ja vaidlustatud kohtuotsus on piisavalt õiguslikult põhjendatud.
b) Analüüs
16. Vastupidi sellele, mida väidavad Aalberts ja tema tütarettevõtjad, ei ole mingit kahtlust selles, et kõnealune komisjoni apellatsioonkaebuse esimese väite osa on vastuvõetav, kuna see ei piirdu mitte sugugi sellega, et kritiseerib Üldkohtu-poolset faktiliste asjaolude või tõendite hindamist.
17. Nimelt heidab komisjon Üldkohtule sisuliselt ette seda, et vaidlustatud kohtuotsus on ebajärjekindel. See kohus hindas komisjoni väitel kontekstist eraldi asjaolusid, mis puudutavad Simplexi ja Aquatise osalemist ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises, samas kui, tegemata otsust Aalbertsi ja tema tütarettevõtjate esimese väite kohta esimeses kohtuastmes, ei lükanud see kohus ümber vaidlusaluse otsuse eeldust, et need äriühingud kuulusid liidu õiguse konkurentsieeskirjade tähenduses samasse majandusüksusesse, ega selgitanud põhjuseid, mille tulemusena ta analüüsis sama majandusüksuse siseseid tõendeid eraldi.
18. Niisugune etteheide, mis puudutab nii Üldkohtu arutluskäigu järjekindlust kui ka tema otsuse põhjendusi, on ilmselgelt õigusküsimus, mille võib apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtule esitada.(10)
19. Sisu osas leian, et kõnealuse osaga tuleb nõustuda.
20. Kõigepealt on oluline meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tähistab ettevõtja mõiste EÜ artikli 81 kohaldamisel majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust.(11)
21. Samuti tuleneb kohtupraktikast, et tütarettevõtja tegevuse võib emaettevõtjale süüks panna juhul, kui tütarettevõtja ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, sest niisuguses olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja.(12)
22. Kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal samuti isikliku vastutuse põhimõtte alusel selle rikkumise eest vastutada.(13)
23. Lisaks sellele on käesolevas asjas selge, et Üldkohus ei vastanud menetlusökonoomia kaalutlustel Aalbertsi ja tema tütarettevõtjate esimesele esimeses kohtuastmes esitatud väitele, et Aalbertsile kui emaettevõtjale rikkumise eest vastutuse omistamine on õigusvastane. Selle väitega vaidlustasid Aalberts ja tema tütarettevõtjad nimelt vaidlusaluses otsuses esitatud komisjoni hinnangu, et need äriühingud moodustasid EÜ artikli 81 ja eespool viidatud kohtupraktika tähenduses ühe ettevõtja, st ühe majandusüksuse, ja Aalbertsil oli emaettevõtjana otsustav mõju oma kahe tütarettevõtja tegevuse suhtes.
24. Menetlusökonoomia kasutamist ei saa iseenesest muidugi kuidagi kritiseerida. Vastupidi, üldiselt võimaldab see kohtul tagada hea õigusemõistmise nõuete täitmise.
25. Asjaolu, et Üldkohus ei teinud otsust hagi esimese väite kohta, samas kui ta nõustus teise ja kolmanda väitega, milles vaidlustati järeldus, et Aalberts ja tema tütarettevõtjad osalesid süüks pandud rikkumises, võimaldab liidu institutsioonide aktide õiguspärasuse eelduse kontekstis(14) vähemalt oletada, et Üldkohus lähtus vaidlusaluses otsuses tehtud eeldusest, mille kohaselt Aalberts ja tema tütarettevõtjad moodustasid tõesti ühe ja sama ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses.
26. Nimelt ei ole mõttekas jätta menetlusökonoomia kaalutlustel väide analüüsimata, kui kohus kavatseb selle väitega nõustuda.
27. Seega võib mõistlikult arvata, et kui Üldkohus otsustas, et esimene talle esitatud väide oli otstarbekas jätta analüüsimata, et keskenduda üksnes teisele ja kolmandale esimeses kohtuastmes esitatud väitele, siis ta tegi seda sellepärast, et ta leidis, et selle väitega, mida tuli loogiliselt analüüsida enne järgmiste väidete analüüsimist, ei saanud nõustuda.
28. Esimeses kohtuastmes esitatud hagi teise ja kolmanda väite põhjendatuse hindamise raames piirdus Üldkohus aga sellega, et kontrollis Aalbertsi mõlema tütarettevõtja puhul eraldi ehk teisisõnu killustatult tõendeid, mida komisjon ise kasutas selle majandusüksuse vastu, mille moodustasid Aalberts ja tema tütarettevõtjad, kuid Üldkohus ei kontrollinud nende tõendite omavahelist mõju selle üksuse enda puhul ja ei esitanud põhjuseid, miks ta niiviisi toimis.
29. Sellega seoses tuleb meenutada, et tegevust, mida komisjon heidab ette Simplexile, analüüsis Üldkohus hagi teise väite raames, mille kohaselt EÜ artiklit 81 ei olnud rikutud, samas kui Aquatise tegevust käsitles Üldkohus siis, kui ta hindas hagi kolmandat väidet, mille kohaselt hagejad ei osalenud ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises.
30. Simplexi osas leidis Üldkohus, et komisjon ei olnud tõendanud selle äriühingu osalemist rikkumises.
31. Kahe sündmuse kohta, millel komisjon vaidlusaluses otsuses Simplexi vastu põhineb, leidis Üldkohus esiteks, et kumbki ei tõendanud selle äriühingu osalemist rikkumises 2003. aasta osas.
32. Teiseks, 2004. aasta osas leidis Üldkohus, et esimene vaidlusalune sündmus, st telefonivestlus Simplexi esindaja ja ühe teise kartellis osalenud ettevõtja (kõnealusel juhul FRA.BO SpA, edaspidi „FRA.BO”) esindaja vahel, mis käsitles väidetavat hinnatõusu Kreeka toruliitmike turul, põhines lõpuks ühel FRA.BO esindaja käsikirjaliste märkmete rühmal, millest ainuüksi „ei piisa […] selleks, et tõendada Simplexi osalemist käesolevas asjas süüks pandavas rikkumises. Ei saa nimelt välistada, et seda kontakti võib käsitada eraldiseisva sündmusena.”(15)
33. Teise sündmuse osas, millest Simplexi vastu lähtuti, st rikkumises osalenud ettevõtja (kõnealusel juhul IBP Ltd, edaspidi „IBP”) esindaja ja Simplexi kahe esindaja vahelise kohtumise osas Esseni (Saksamaa) messil 18. märtsil 2004, leidis Üldkohus, et esimesena mainitud esindaja avaldused, mis ta tegi seoses IBP leebema kohtlemise taotlusega, ei olnud usutavamad kui Simplexi töötajate avaldused.(16)
34. Aquatise kohta leidis Üldkohus, et see äriühing osales 2003. aasta juunist kuni 2004. aasta aprillini Fédération française des négociants en appareils sanitaires, chauffage, climatisation et canalisations’i (FNAS; sanitaartehniliste, kütte- kliima- ja kanalisatsiooniseadmete kaupmeeste Prantsuse ühing, edaspidi „FNAS”) logistikakomitee koosolekutel, mille eesmärk oli hindade kooskõlastamine, st koosolekutel, mis vastasid ainult ühele osale 1991. aastast kuni 2001. aasta märtsini toimunud rikkumisest.(17)
35. Üldkohus leidis siiski, et komisjon ei tõendanud, et vaidlusalusel ajavahemikul FNAS koosolekutel osaledes oli Aquatis teadlik teiste ettevõtjate konkurentsivastastest tegevustest või et ta võis mõistlikult neid ette näha ja et seega kuulus tema tegevus tervikplaani, mis hõlmas tuvastatud kartelli kõiki koostisosi.(18) Selles osas leidis Üldkohus, et komisjon ei olnud tõendanud, et Aquatis liitus uuesti kartelliga pärast 2001. aasta märtsi; ükski asjaolu ei viidanud sellele, et Aquatis teadis rikkumise jätkamisest IBP, Comap SA (varem Aquatis) ja FRA.BO poolt; arutelud FNAS logistikakomitees puudutasid üksnes Prantsuse turgu ja seega ei olnud salajane koostöö nendel koosolekutel üleeuroopalise ulatusega, ning vaatamata 2004. aasta aprillis Aquatise ja FRA.BO vahel toimunud kontaktile, ei sisalda FRA.BO esindaja tehtud käsikirjalised märkmed mingeid andmeid selle kohta, et kõnealuse kontakti raames käsitleti konkurentsivastaseid teemasid.(19)
36. Seega on näha, et Üldkohus ei selgitanud eelkõige seda, miks vastupidi talle suunatud vaidlusaluses otsuses sedastatule ei olnud tarvis võtta arvesse iga tütarettevõtja individuaalset tegevust nende koosmõjus, kuigi selle kohtu arutluskäigu eeldus tugineb kaudselt, kuid kindlasti vaidlusaluses otsuses antud hinnangule, millega leiti sisuliselt, et need tütarettevõtjad moodustasid oma emaettevõtjaga ühe ja sama majandusüksuse, millel oli omaenda tegevus.
37. See probleem, mis puudutab nii Üldkohtu arutluskäiku kui ka vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamist, on eriti ilmne siis, kui Üldkohus leidis selle kohtuotsuse punktis 61 ilma muid selgitusi andmata, et ei saa välistada, et FRA.BO esindaja ja Simplexi esindaja vahel toimunud kontakti võib käsitada eraldiseisva sündmusena, kuid kohtuotsusest ei nähtu isegi seda, et Üldkohus oleks arutanud mõju, mida sellele hinnangule võib avaldada asjaolu, et samal ajavahemikul ja samas majandusüksuses osales Aquatis koosolekutel, mille eesmärk oli hindade kooskõlastamine Prantsuse toruliitmike turul, mis puudutas eelkõige FRA.BO‑d.
38. Selle küsimuse hindamine, kas kõnealune sündmus on „eraldiseisev”, sõltub, nagu komisjon õigesti väidab, teistest toimikus sisalduvatest tõenditest, mis puudutavad vaidlusaluses otsuses tuvastatud majandusüksust, mille moodustavad Aalberts ja tema tütarettevõtjad.
39. Samuti on raske mõista, kuidas Üldkohus sai vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 järeldada, et Aquatis ei saanud mõistlikult ette näha, et FNAS koosolekud, millest ta osa võttis, kuulusid tervikplaani osaks oleva laiema rikkumise hulka, ilma et Üldkohus oleks vähemalt võtnud arvesse Simplexi väidetavalt eraldiseisvat tegevust seoses Kreeka turuga, kuigi ta ei lükanud ümber vaidlusaluses otsuses tehtud hinnangut, et need kaks äriühingut ei tegutsenud iseseisvalt, vaid moodustasid oma emaettevõtja Aalbertsiga ühe majandusüksuse.
40. Asjaolu, et Üldkohus ei uurinud kõiki tõendeid, mida komisjon Aalbertsi ja tema tütarettevõtjate vastu kasutas, on veelgi vähem mõistetav sellepärast, et kohtupraktika kohaselt on ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise tõendamiseks piisav, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus sõlmiti konkurentsivastaseid kokkuleppeid, olemata sellele selgelt vastu.(20)
41. Loomulikult ei tule jätta tähelepanuta nende tõendite eraldi hindamist, mida komisjon väidetavalt rikkumises osalenud äriühingute vastu kasutas.
42. Kui need tõendid puudutavad EÜ artikli 81 tähenduses sama ettevõtja tegevust, olgugi et see ettevõtja koosneb mitmest juriidilisest üksusest, tuleb neid tõendeid siiski tingimata hinnata koos, et kontrollida kõnealuse ettevõtja osalemist väidetavas rikkumises.(21)
43. Teistsugune tõlgendamine võtaks EÜ artiklilt 81 kasuliku mõju, sest selle tulemusena lubataks seda, et äriühingute kontsern võib toetuda tema osaks olevate äriühingute formaalsele eraldatusele, mis tuleneb nende iseseisva õigussubjekti staatustest, et vaidlustada järeldus, et konkurentsieeskirjade kohaldamise seisukohast tegutsevad nad turul ühtselt.(22)
44. Tulenevalt asjaolust, et Üldkohus ei analüüsinud Simplexi ja Aquatise vastu vaidlusaluses otsuses kasutatud tõendeid koos, samas kui ta ei lükanud ümber selles otsuses aluseks võetud eeldust, mille kohaselt Aalberts ja tema tütarettevõtjad moodustasid ühe ja sama ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, rikkus Üldkohus järelikult vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi.
45. Niisugune õigusnormi rikkumine peab minu arvates tooma kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise osas, milles Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse artikli 1 ja artikli 2 punkti a, milles Aalbertsile oli solidaarselt Aquatise ja Simplexiga määratud trahv summas 100,80 miljonit eurot.
46. Ühtlasi peab sellise õigusnormi rikkumise tulemusena muutuma kehtetuks vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti b alapunkti 2 tühistamine Üldkohtu poolt; tuletan meelde, et selles punktis määrati Aquatisele ja Simplexile solidaarselt tasumiseks trahv 2,04 miljonit eurot.
47. Nimelt põhineb see tühistamine ekslikult tuletataval põhjendusel(23), mille kohaselt komisjon ei võinud nendele kahele tütarettevõtjale määratud kõnealuse trahvisumma arvutamiseks võtta arvesse Aalbertsi käivet, kuna komisjon ei olnud õiguslikult piisavalt tõendanud nende tütarettevõtjate osalemist neile süüks pandavas ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises.
48. Kuna – nagu eespool esitatud arutluskäigus on näidatud – vaidlustatud kohtuotsuses on viimati nimetatud asjaolu osas rikutud õigusnormi, teen seega ettepaneku tühistada selle kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2.
49. Neil asjaoludel ei ole tarvis võtta seisukohta apellatsioonkaebuse esimese väite teise osa põhjendatuse kohta ega ka selle apellatsioonkaebuse teise ja kolmanda väite kohta.(24)
50. Seevastu tuleb analüüsida vastuapellatsioonkaebust, mille Aalberts ja tema tütarettevõtjad esitasid teise võimalusena juhuks, kui apellatsioonkaebuse mõne väitega nõustutakse.
B. Vastuapellatsioonkaebus
1. Poolte argumendid
51. Aalberts ja tema tütarettevõtjad väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, et kartell jätkus pärast komisjoni kontrolle, mis toimusid 2001. aasta märtsis, ja et toime pandi üks, mitmeosaline ja vältav rikkumine.
52. Aalbertsi ja tema tütarettevõtjate väitel ei olnud kontrollidele eelnenud kartellil ja pärast kontrolle toimunud tegevustel üks ja sama eesmärk. Esimese eesmärk oli korraldada üleeuroopalist kartelli, mille eesmärk oli kõrvaldada praktiliselt kõik võimaliku konkurentsi allikad, keskendudes mitte üksnes hindade kindlaksmääramisele, vaid ka siseriiklike turgude ja klientide jagamisele ning selliste tootjate ja turustajate vastasele kooskõlastatud tegevusele, kes ei kuulunud kartelli. Seevastu pärast 2001. aastat toimunud tegevused puudutasid pelgalt hindu puudutava teabe vahetamist ja ei hõlmanud niisugust laadi salajast koostööd, mille eesmärk oleks teiste konkurentsi aspektide kõrvaldamine, eelkõige klientide jagamine, samas kui see moodustas lahutamatu osa kontrollidele eelnenud kartellist.
53. Aalberts ja tema tütarettevõtjad leiavad, et kui enne kontrolle toimunud erinevad tegevused olid selgelt seotud ja üksteist täiendavad, siis see ei olnud nõnda pärast 2001. aastat toimunud tegevuste puhul. See tõendab nende väitel seda, et kontrollidele eelnenud kartelli põhitunnuseid ei olnud pärast 2001. aastat enam olemas.
54. Lisaks tekitasid samuti kahtlusi ühe rikkumise geograafilise ulatuse, kasutatud meetodite ja rakendamisperioodide erinevused, ning asjaolu, et Üldkohtul oli niisuguseid kahtlusi, oleks pidanud tõlgendama nende äriühingute kasuks selles osas, mis puudutab seost enne ja pärast 2001. aastat toimunud tegevuste vahel.
55. Aalberts ja tema tütarettevõtjad järeldavad seega, et tuleb tuvastada, et ilmselgelt puudusid piisavalt täpsed ja üksteist toetavad tõendid, mille põhjal saaks kindlalt veenduda, et väidetavad rikkumised moodustavad ühe ja vältava rikkumise EÜ artikli 81 tähenduses. Üldkohus tõlgendas nende väitel seega seda mõistet vääralt.
56. Komisjon väidab oma vastuses vastuapellatsioonkaebusele esmalt, et see vastuapellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, sest Aalberts ja tema tütarettevõtjad paluvad tegelikult uut hinnangut faktiliste asjaolude kohta.
57. Seejärel leiab komisjon, et vastuapellatsioonkaebus ei ole tulemuslik, sest Aalbertsil ja tema tütarettevõtjatel ei ole põhjendatud huvi. Kui oleks olemas, nagu nad väidavad, kaks erinevat rikkumist, st üks enne ja teine pärast komisjoni kontrolle, oleks kolme äriühingu trahvide summa kokku vähemalt sama suur.
58. Lõpuks väidab komisjon, et vastuapellatsioonkaebus on põhjendamatu. Komisjon märgib, et vastuapellatsioonkaebuse väide piirdub küsimusega, kas pärast kontrolle esinenud konkurentsivastased ilmingud kujutasid endast enne neid kontrolle toime pandud rikkumise pikendust. Komisjon leiab selle kohta, et Üldkohus kohaldas õigesti Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas enne ja pärast kontrolle aset leidnud sündmustel oli sama eesmärk. Väga suur sarnasus kontrollidele eelnenud ja järgnenud asjaolude vahel ei ole nõutav. Vastupidi Aalbertsi ja tema tütarettevõtjate väitele ei ole liidu õiguses samuti olemas „eeldust, et rikkumised on erinevad”. Komisjoni arvates on lihtsalt täiesti ebaloogiline väita, et kahtluse korral tuleks tingimata eeldada, et tegemist on kahe erineva rikkumisega.
2. Analüüs
a) Vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavus ja tulemuslikkus
59. Kõigepealt on oluline täpsustada, et vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavuse küsimus võiks tekkida, kui seda ei oleks esitatud teise võimalusena, juhuks kui Euroopa Kohus nõustub apellatsioonkaebuse ühe või mitme väitega. Nimelt tekiks siis küsimus Aalbertsi ja tema tütarettevõtjate põhjendatud huvi kohta, sest Üldkohus rahuldas tühistamisnõuded, mis nad esitasid esimeses kohtuastmes.(25)
60. Seevastu niisugusel juhul nagu käesolevas asjas, kus vastuapellatsioonkaebus esitati eespool kirjeldatud tingimusel, et tundu olevat põhjust vaielda selle vastuvõetavuse üle. Ühelt poolt on selle vastuapellatsioonkaebusega tõepoolest soovitud vaidlustatud kohtuotsuse vähemalt osalist tühistamist, tuginedes väitele, mida apellatsioonkaebuses ei esitatud.(26) Teiselt poolt on tegemist ainsa menetlusliku vahendiga, mida Aalberts ja tema tütarettevõtjad saavad kasutada selleks, et vaidlustada Üldkohtu põhjendused, mis kinnitavad ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise toimepanemist. Kui seda vastuapellatsioonkaebust ei oleks esitatud ja juhul, kui Euroopa Kohus leiab pärast apellatsioonkaebuse rahuldamist, et menetlusstaadium lubab teha asjas otsuse, ei saaks see kohus enam otsustada vaidlustatud kohtuotsuse nende osade kohta, mida ei ole vaidlustatud, sealhulgas ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise tuvastamisega seotud osad.(27) Kui Aalbertsilt ja tema tütarettevõtjatelt võtta õigus esitada vastuapellatsioonkaebus, sarnaneks see õigusemõistmisest keeldumisega.
61. Peale selle, olles kindlasti teadlik niisugusest soovimatust tagajärjest, ei esitanud komisjon sedavõrd üldist vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse põhjendust.
62. Komisjon piirdus nimelt sellega, et väitis esiteks, et selle vastuapellatsioonkaebuse eesmärk on üksnes Üldkohtu faktiliste hinnangute uuesti vaidlustamine, ja teiseks väitis komisjon, pidades pigem vastuapellatsioonkaebuse tulemusetut laadi, mitte vastuvõetamatust silmas, et isegi kui vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse, ei mõjuta see Aalbertsile ja tema tütarettevõtjatele määratud trahvide suurust.
63. Need kaks põhjendust tuleb minu arvates tagasi lükata.
64. Esimese põhjenduse kohta tuleb märkida, et Aalberts ja tema tütarettevõtjad ei ürita uuesti vaidlustada seda, et enne komisjoni 2001. aasta kontrolle pandi toime rikkumine, nagu Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–100, ega ka hinnangut, et pärast kõnealuseid kontrolle toimunud tegevused, mida on analüüsitud selle kohtuotsuse punktides 101–105, puudutasid hindu käsitleva teabe vahetust.
65. Aalberts ja tema tütarettevõtjad väidavad seevastu, et Üldkohus oleks faktilistele asjaoludele antud hinnangu tulemusena pidanud mitte nõustuma komisjoni järeldusega, et enne 2001. aasta kontrolle tuvastatud kartell jätkus pärast neid kontrolle ja kujunes välja üheks, mitmeosaliseks ja vältavaks rikkumiseks.
66. Kuivõrd vastuapellatsioonkaebus piirdub sellega, et kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mis puudutavad asjaomaste tegevuste õiguslikku kvalifitseerimist, mille kohaselt need tegevused moodustasid ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise, on see vastuapellatsioonkaebus seega vastuvõetav.(28)
67. Väite osas, et vastuapellatsioonkaebus ei ole tulemuslik, ei piirdu vastupidi komisjoni väitele see vastuapellatsioonkaebus vaidlustatud kohtuotsuse nende põhjenduste kritiseerimisega, mis mõjutavad üksnes Aalbertsile ja tema tütarettevõtjatele määratud trahvide suurust, vaid selles on vaidlustatud Üldkohtu järeldused, mis puudutavad kontrollimist, kas need äriühingud on rikkunud EÜ artiklit 81. Kui Euroopa Kohus peaks vastuapellatsioonkaebuse rahuldama ja seega sedastama, et Üldkohus leidis vääralt, et toime oli pandud üks, mitmeosaline ja vältav rikkumine, siis kaotaks lisaks oma mõtte küsimus Aquatise osalemise kohta selles rikkumises, mis on komisjoni apellatsioonkaebuse teise väite ese. Vastuapellatsioonkaebus on seega tõesti esitatud vaidlustatud kohtuotsuse nende põhjenduste vaidlustamiseks, mis mõjutavad Üldkohtu järeldusi, mis lähevad kaugemale Aalbertsile ja tema tütarettevõtjatele trahvide määramist käsitlevatest järeldustest.
b) Vastuapellatsioonkaebuse põhjendatus
68. Nagu ma juba täpsustasin, ei vaidlusta Aalberts ja tema tütarettevõtjad ei seda, et enne komisjoni 2001. aasta kontrolle pandi toime rikkumine, nagu Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–100, ega hinnangut, et pärast kõnealuseid kontrolle toimunud tegevused, mida on analüüsitud selle kohtuotsuse punktides 101–105, puudutasid hindu käsitleva teabe vahetust.
69. Vaidlustatud kohtuotsuse viimati nimetatud punktide kohta väidavad Aalberts ja tema tütarettevõtjad sisuliselt, et Üldkohus tuvastas vääralt, et pärast 2001. aasta kontrolle toimunud sündmused kujutasid endast sellise (mitmeosalise) rikkumise pikendust, mis oli toime pandud enne neid kontrolle. Nad väidavad seega, et rikkumine ei olnud „vältav” ja seega kuuluvad kõnealused teod kahe erineva rikkumise (ja mitte ühe rikkumise) alla.
70. Need argumendid ei ole minu jaoks veenvad.
71. Vastavalt kohtupraktikale, mida on sisuliselt meenutatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86 ja 87, võib EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või enam kui üks element võib ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada.(29)
72. Otsustav on asjaolu, et erinevad teod kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis kahjustab konkurentsi ühtsel turul.(30)
73. Neil asjaoludel leidis Euroopa Kohus esiteks, et seega oleks kunstlik jaotada mitmeks erinevaks tegevuseks kokkulepe, mida iseloomustavad rida jõupingutusi üheainsa majandusliku eesmärgi saavutamiseks, ja teiseks, et üldise kokkuleppe puhul, mis kestab mitu aastat, ei ole kartelli avaldumiste vaheline mõnekuuline erinevus eriti tähtis.(31)
74. Vastates argumendile, et ettevõtjate ühenduse tehtud kaks otsust, millest üks käsitleb selle ühenduse liikmete poolt teostatavat hindade kindlaksmääramist ja teine reklaamiga seotud kaubanduspoliitikat, on eri laadi, ning selle ühenduse arvates oleks komisjon ja Üldkohus selle erinevuse tulemusena pidanud kvalifitseerima need otsused EÜ artikli 81 seisukohast teineteisest sõltumatuteks otsusteks, täpsustas Euroopa Kohus samuti, et need erinevused ei oma tähtsust nende otsuste kvalifitseerimisel „üheks rikkumiseks”, kuivõrd need kuuluvad tegevuste ahelasse, millel on sama eesmärk, nimelt piirata hinnakonkurentsi.(32)
75. Käesoleval juhul kohaldas Üldkohus eespool meenutatud kohtupraktikat õigesti, kontrollides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 102–105, kas süükspandavatel tegudel, mis pandi toime pärast komisjoni 2001. aasta kontrolle, oli sama eesmärk kui enne seda kuupäeva toimunud konkurentsivastasel tegevusel, st toruliitmike hindade kooskõlastamine.
76. Samast vaatepunktist, mille puhul konkurentsivastase tegevuse eesmärki peetakse olulisemaks kui selle erinevaid avaldumisi või elluviimisviise(33), leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 samuti õigesti, et asjaolu, et selle tegevuse teatavad tunnusjooned või intensiivsus muutusid, ei ole määrava tähtsusega, kuna oli mõeldav, et pärast komisjoni kontrolle muutus kartell vormilt vähem struktureerituks ning tema tegevus oli muutlikuma intensiivsusega.
77. Asjaolu, et kartelli teatud tunnused lõpetati ja see oli vähem struktureeritud kui enne komisjoni kontrolle, tundub nimelt täiesti loogiline, sest ettevõtjad, kes jätkasid pärast neid kontrolle selles kartellis osalemist, teadsid, et nad on kõnealuse institutsiooni uurimise all. Seega oli see reaktsioon „tavaline” ettevaatlikkus, mida need ettevõtjad näitasid üles, soovides oma varasema tegevuse eesmärgi, st toruliitmike hindade kindlaksmääramise saavutamist jätkata loomulikult vähem silmatorkavas raamistikus ja vormis.
78. Vastupidi sellele, mida väidavad Aalberts ja tema tütarettevõtjad, ei saa järelikult nendele erinevatele kartelli elluviimise viisidele enne ja pärast komisjoni kontrolle tugineda selleks, et lükata ümber vaidlustatud kohtuotsuses tehtud järeldus, et tegemist oli ühe ja vältava rikkumisega.
79. Seega ei ole Aalbertsi ja tema tütarettevõtjate esitatud, pealegi mõnevõrra kummalise argumendi kohta, et kuna Üldkohtul oli kahtlus, kas tegemist oli ühe ja vältava rikkumisega, siis oleks see kohus pidanud tuvastama, et toime on pandud kaks eraldi rikkumist, enam vajadust otsust teha, sest see väidetav kahtlus ei ole mitte kuidagi põhjendatud.
80. Sellest tulenevalt teen ettepaneku jätta Aalbertsi ja tema tütarettevõtjate teise võimalusena esitatud vastuapellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
C. Teise võimalusena apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide
1. Apellatsioonkaebuse kolmas väide põhjenduse puudumise, ultra petita otsustamise keelu rikkumise ja sellega seotud kaitseõiguste rikkumise kohta
81. Euroopa Kohus ei peaks rohkem peatuma apellatsioonkaebuse kolmandal väitel, millega komisjon heidab Üldkohtule põhiliselt ette seda, et viimane ei selgitanud põhuseid, miks ta tühistas Aquatisele ja Simplexile vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkti b alapunktis 2 solidaarselt määratud 2,04 miljoni euro suuruse trahvi.
82. Nimelt, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 47, kuigi selle tühistamise puhul on minu arvates rikutud õigusnormi, oli seda tühistamist käesoleva kohtuasja kontekstis kerge mõista ja see põhines asjaolul, et väidetavalt võttis komisjon kõnealuse trahvisumma arvutamiseks ekslikult arvesse Aalbertsi käivet. Komisjonil oli seega täiesti võimalik mõista Üldkohtu arutluskäiku vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123 ja 124.
83. Apellatsioonkaebuse teine väide väärib rohkem tähelepanu, juhul kui Euroopa Kohus otsustab mitte järgida minu ettepanekut nõustuda selle apellatsioonkaebuse esimese väitega.
2. Apellatsioonkaebuse teine väide, et vaidlusaluse otsuse tervikuna tühistamise puhul on rikutud õigusnorme
a) Poolte argumendid
84. Komisjon leiab, et Üldkohus rikkus ilmselgelt õigusnormi, kui ta tühistas tütarettevõtja Aquatis ja emaettevõtja Aalberts osas tervikuna otsuse artikli 2 punkti a, samas kui Üldkohus kinnitas Aquatise osalemist Prantsuse turgu puudutavas kartellitegevuses.
85. Komisjon väidab, et Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, et sama õigusvastane kartell jätkus pärast komisjoni kontrolle ja et FNAS koosolekud, millel Aquatis osales, moodustasid selle rikkumise ühe osa kujul, mille see rikkumine võttis pärast 2001. aastat. Sellegipoolest tühistas Üldkohus tervikuna vaidlusaluse otsuse ja Aquatisele ning tema emaettevõtjale määratud trahvi, esitades ainsaks põhjenduseks selle, et komisjon ei olnud tõendanud, et Aquatis teadis (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 111 ja 119) või pidi tingimata teadma (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 111), et ta osales üleeuroopalises kartellis, ning et ta teadis ühe ja vältava rikkumise kahe ülejäänud koostisosa olemasolust.
86. Komisjoni väitel on vaidlustatud kohtuotsuses pandud toime kolm õigusnormi rikkumist.
87. Esimene seisneb asjaolus, et Üldkohus kasutas väära õiguslikku kriteeriumi. Vastupidi Üldkohtu järeldusele ei piirdu kohtupraktika komisjoni väitel sellega, et ettevõtja oli tegelikult teadlik, või eeldusega, et ettevõtja „pidi tingimata teadma”, et ta osales terviklikus rikkumises, vaid tõendamisega, et ettevõtja võis niisugust osalemist mõistlikult ette näha ja oli valmis sellega kaasnevat riski aktsepteerima.
88. Teine õigusnormi rikkumine väljendus komisjoni väitel asjaolus, et Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse põhjendusel, et Aquatis oli võrreldes teiste Prantsusmaal FNAS koosolekutel osalejatega kartellist erineval määral teadlik. Komisjoni väitel tuleneb aga väljakujunenud kohtupraktikast, et kartellis osaleja erinev teadlikkuse määr ei peaks põhjustama ühte ja vältavat rikkumist tuvastava otsuse tervikuna tühistamist, vaid võib äärmisel juhul tuua kaasa rikkumise tuvastamise osalise tühistamise ja tõenäoliselt trahvi vähendamise.
89. Kolmas õigusnormi rikkumine, mis on seotud eelmisega, seisneb asjaolus, et Üldkohus ületas oma pädevust, tühistades tervikuna otsuse Aalbertsi ja tema kahte tütarettevõtjat puudutavas osas, samas kui osaline tühistamine oleks vastavalt kohtupraktikale olnud kõige sobivam lahendus.
90. Vastates pärast eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Verhuizingen Coppens kuulutamist esitatud küsimusele, leiab komisjon sisuliselt, et Euroopa Kohtu hinnangud selles kohtuotsuses toetavad tema argumente, nende tulemusena peaks tema apellatsioonkaebuse teise väitega nõustuma ja Aquatist ja Aalbertsi puudutavas osas tühistama vaidlustatud kohtuotsuse osaliselt.
91. Aalberts ja tema tütarettevõtjad väidavad, et apellatsioonkaebuse väide tuleb osalise vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata, kuivõrd komisjon palub Euroopa Kohtul uuesti läbi vaadata esimeses astmes tuvastatud faktilised asjaolud.
92. Ülejäänud osas leiavad need ettevõtjad, et teine väide põhineb vaidlustatud kohtuotsuse ekslikul tõlgendamisel ning ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise mõiste vääral kohaldamisel.
93. Esiteks väidavad Aalberts ja tema tütarettevõtjad, et komisjon tugineb vaidlustatud kohtuotsuse väärale tõlgendamisele, tõlgendades selle punkti 119 sisu kontekstist eraldi. Nimelt ei piirdunud Üldkohus uurimisega, kas Aquatis teadis tegelikult ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise teiste koostisosade olemasolust, vaid uuris samuti, kas Aquatis pidi tingimata olema nendest koostisosadest teadlik. See ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 117 üheselt.
94. Teiseks toovad nad esile, et komisjon eirab asjaolu, et vaidlusalune otsus piirdus üksnes märkimisega, et FNAS koosolekud kuulusid laiemasse kokkulepete hulka, mis moodustas kokku ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise. Komisjon ei määranud Aquatisele ja Aalbertsile trahvi asjaolu alusel, et FNAS koosolekud kui sellised moodustasid rikkumise EÜ artikli 81 tähenduses. Seega tühistas Üldkohus põhjendatult tervikuna Aquatisele ja Aalbertsile määratud trahvi, leides, et Aquatis ei olnud osalenud vaidlusaluses otsuses süüks pandud rikkumistes. Komisjoni esitatud uus argument, et Üldkohus oleks pidanud tuvastama Aquatise osalemise eraldi rikkumises, mille suhtes ei ole haldusmenetlust toimunud, on nende sõnul seega põhjendamatu.
95. Vastuseks küsimusele eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Verhuizingen Coppens tagajärgede kohta kõnesolevale apellatsioonkaebuse väitele leiavad Aalberts ja tema tütarettevõtjad põhiliselt, et selles kohtuotsuses Euroopa Kohtu poolt nimetatud tingimused, tänu millele oleks Üldkohus võinud vaidlusaluse otsuse tervikuna tühistamise asemel selle lihtsalt osaliselt tühistada, ei ole täidetud. Seega leiavad nad, et Üldkohus tühistas põhjendatult vaidlusaluse otsuse tervikuna.
b) Analüüs
96. Ei ole vähimatki kahtlust, et käesolev väide on vastuvõetav, kuivõrd komisjon toob selles üksnes välja Üldkohtu poolt väidetavalt toime pandud õigusnormi rikkumised.
97. Sisu osas on kõigepealt oluline tuletada lühidalt meelde osasid vaidlustatud kohtuotsuse punkte.
98. Selle kohtuotsuse punktis 89 kordab Üldkohus õigustatult Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt peab komisjon selleks, et tuvastada ettevõtja osalemine ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises, tõendama, et ettevõtja mõistis, et tema tegevus aitab kaasa kõigi osalejate taotletavate ühiste eesmärkide saavutamisele, ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt kavatsetud või ellu viidud sisulistest tegudest nendesamade eesmärkide taotlemisel või et ta võis neid mõistlikult ette näha ning oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima.(34)
99. Vaidlustatud kohtuotsuse järgmises punktis rõhutab Üldkohus samuti vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, et tõsiasi, et ettevõtja ei osalenud kõigis kartellikokkuleppe koostisosadeks olevates tegudes, ei ole asjakohane tema toime pandud rikkumise tuvastamisel, kuna seda asjaolu tuleb arvesse võtta üksnes rikkumise raskusastme hindamisel ja vajaduse korral trahvisumma kindlaksmääramisel.(35)
100. Olles tuvastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109, et pärast märtsi 2001 ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise moodustanud elemendid seisnesid kahepoolsetes kontaktides, kaubandusmessil võetud kontaktides ning FNAS koosolekutel hindade kooskõlastamiseks võetud kontaktides, ja selle kohtuotsuse punktis 110, et Aquatis oli osalenud ainult viimati mainitud koosolekutel, mitte aga rikkumise kahes ülejäänud osas, märkis Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 111, et seega tuli kontrollida, kas kõnealustel koosolekutel osaledes Aquatis „teadis või pidi tingimata teadma, et ta astus üle-euroopalise kartelli osaliste ringi. Nimelt üksnes juhul, kui on tuvastatud, et Aquatis teadis rikkumise kahe ülejäänud koostisosa olemasolust, saab tema osalemist Prantsuse turgu puudutavas kokkuleppes käsitada tuvastatud rikkumises osalemise väljendusena.” (36)
101. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 märkis Üldkohus, et ükski asjaolu ei viita sellele, et Aquatis „teadis” rikkumise jätkamisest IBP, Comap SA ja FRA.BO poolt, ning selle kohtuotsuse punktis 119 järeldas Üldkohus, et ei ole tõendatud, et Aquatis „oli teadlik” asjaolust, et oma tegevusega oli ta liitunud kartelliga, mille moodustasid mitu ühise eesmärgiga osa, või isegi kartelliga, milles ta oli juba osalenud enne märtsi 2001 ning mille tegevus jätkus.
102. Esmapilgul võiks tulenevalt vaidlustatud kohtuotsuse sellisest lugemisest, mis on muide samasugune komisjoni lugemisega, nõustuda komisjoni argumentidega, et Üldkohus ei kontrollinud, kas Aquatis „võis mõistlikult ette näha” teiste ettevõtjate konkurentsivastast tegevust, mis kuulus tervikplaani, mis hõlmas tuvastatud rikkumise kõiki koostisosi.
103. Siiski tuleb märkida, et nii vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 kui ka punktis 117 kontrollis Üldkohus Aquatise puhul seda kriteeriumi, välistades, et see äriühing oleks võinud „mõistlikult ette näha”, et FNAS koosolekud, mis puudutasid ainuüksi Prantsuse turgu, kuulusid tervikplaani osaks oleva laiema rikkumise hulka, st et teised osalejad kasutasid neid koosolekuid selleks, et arutada toruliitmike hindade kooskõlastamist teistel siseriiklikel turgudel.
104. Seega teen ettepaneku lükata tagasi esimene etteheide, mille komisjon esitas oma apellatsioonkaebuse teise väite põhjendamiseks.(37)
105. Teise ja kolmanda etteheite osas, mida tuleb minu arvates analüüsida koos, vaidlustab komisjon vaidlusaluse otsuse tervikuna tühistamise, kuivõrd see puudutab Aquatist (ja emaettevõtjat Aalberts), samas kui Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110, et Aquatis oli osalenud ühes osas ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise kolmest osast, ning selle osa eesmärk oli sama mis kahel ülejäänud osal, see tähendab hindade kooskõlastamine.
106. Nagu Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, ei või Üldkohus üksnes sel alusel, et ta peab põhjendatuks üht tühistamishagi toetuseks esitatud väidetest, automaatselt tühistada vaidlusalust akti tervikuna, kui kõnealune väide, mis puudutab ainult vaidlusaluse akti konkreetset osa, võib viia üksnes osalise tühistamiseni.(38)
107. Liidu õigusakti osaline tühistamine on võimalik vaid juhul, kui need osad, mille tühistamist on nõutud, on ülejäänud aktist eraldatavad. See nõue ei ole täidetud, kui akti osalise tühistamise tagajärjel muutub akti sisu – asjaolu, mida tuleb hinnata lähtuvalt objektiivsest kriteeriumist.(39)
108. Selleks et kontrollida, kas Üldkohus tühistas põhjendatult vaidlusaluse otsuse tervikuna selles osas, mis puudutab Aquatist, sealhulgas trahvi, mis sellele äriühingule määrati solidaarselt Aalbertsiga, tuleb kontrollida, kas selle otsuse osaline tühistamine oleks muutnud selle sisu.(40)
109. Üldiselt on nii, et nagu nähtub eespool viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Verhuizingen Coppens, kui ettevõtja on osalenud otse ühes või mitmes konkurentsivastases tegevuses, mis moodustab ühe ja vältava rikkumise, kuid ei ole tõendatud, et ta nõustus oma käitumisega panustama kõikidesse teiste kartellis osalejate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kogu muust kavandatavast õigusvastasest tegevusest või nimetatud osalejate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma, siis võib komisjon võtta selle ettevõtja vastutusele üksnes selle tegevuse eest, milles ta otse osales, ja üksnes niisuguse kavandatava tegevuse või teiste osalejate poolt sellise tegevuse elluviimise eest samadel eesmärkidel, mida ta järgis ja mille osas on tõendatud, et ta oli sellest teadlik või võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis sellega kaasnevat riski aktsepteerima.(41)
110. See hinnang ei saa siiski viia nimetatud ettevõtja vabastamiseni vastutusest selle tegevuse eest, milles ta kindlasti osales või mille eest võib teda pidada tegelikult vastutavaks vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 99 meenutatud kohtupraktikale.
111. Euroopa Kohus lubab komisjoni niisuguse otsuse, milles kvalifitseeritakse kogu kartell ühe ja vältava rikkumisena, jagada niimoodi osadeks üksnes siis, kui täidetud on kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks on vajalik, et ettevõtjal oli haldusmenetluse ajal võimalus aru saada, et teda süüdistatakse igas rikkumist moodustavas teos, ja seega oli tal võimalus ennast selle vastu kaitsta. Teiseks peab komisjoni otsus ise olema selles osas piisavalt selge.(42)
112. Eeltoodust järeldub, et kui need tingimused on täidetud ja kui komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud ettevõtja osalemist ühes vältavas rikkumises kui tervikus, tuleb komisjoni otsust pidada põhjendamatuks ainult selles osas.(43)
113. Neil asjaoludel peab liidu kohus piirduma komisjoni otsuse osalise tühistamisega. Kuna niisuguse otsuse eesmärk on tuvastada üks või mitu EÜ artikli 81 rikkumise moodustavat tegu, siis ei saa niisugune osaline tühistamine muuta selle otsuse sisu.(44)
114. Seevastu juhul, kui vähemalt üks kahest Euroopa Kohtu määratletud ja käesoleva ettepaneku punktis 111 meenutatud tingimusest ei ole täidetud, võib liidu kohus üksnes tervikuna tühistada komisjoni otsuse, mis tema hinnangul on õigusvastane.
115. Käesoleval juhul, nagu väidab komisjon, ei nähtu ühestki vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusest, et Üldkohus analüüsis enne vaidlusaluse otsuse tervikuna tühistamist küsimust, kas selle otsuse osaline tühistamine oli mõeldav.
116. Üldkohus oleks nimelt pidanud kontrollima, kas haldusmenetluse käigus eelkõige seoses vastuväiteteatisega, mille komisjon saatis Aalbertsile ja tema tütarettevõtjatele, oli neil tütarettevõtjatel võimalus aru saada, et FNAS koosolekuid kui selliseid võis pidada EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumiseks, ja kas vaidlusalune otsus ise oli selles osas piisavalt selge.
117. Vastates pärast eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Verhuizingen Coppens kuulutamist esitatud küsimusele, väidavad Aalberts ja tema tütarettevõtjad igaüks oma vastuses, et kumbki Euroopa Kohtu nimetatud tingimustest ei ole käesolevas asjas täidetud, samas kui komisjon väidab vastupidist, viidates tervele hulgale punktidele nii vastuväiteteatises kui ka Aalbertsi ja tema tütarettevõtjate poolt sellele teatisele koostatud vastuses, samuti vaidlusaluse otsuse paljudele punktidele, mis tõendavad tema väidet, et need tingimused on täidetud.
118. Isiklikult tundub mulle, et vaidlusalune otsus ei ole kaugeltki üheselt selge osas, mis puudutab selle asjaolu kvalifitseerimist EÜ artikli 81 lõike 1 iseseisvaks rikkumiseks, et Aquatis (ja Aalberts) osales(id) FNAS koosolekutel, nii et on võimalik järeldada, et üks kahest kõnealuse otsuse osalise tühistamise tingimusest ei ole täidetud.
119. Siiski ei tundu mulle, et Euroopa Kohus saaks asendada vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused, kuivõrd enne selle tegemist peaks Euroopa Kohus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni põhjendatuse kontrollimiseks tingimata hindama neid faktilisi asjaolusid, mille üle apellatsioonimenetluse pooled vaidlevad ja mida ei ole nimetatud kohtuotsuses mis tahes viisil arvesse võetud.(45)
120. Seega juhul, kui Euroopa Kohus ei järgi minu ettepanekut nõustuda apellatsioonkaebuse esimese väitega, leian, et tuleb nõustuda selle apellatsioonkaebuse teise väitega ja tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 osas, milles see puudutab Aquatise osalemist rikkumises ja sellele äriühingule Aalbertsiga solidaarselt tasumiseks määratud trahvi summas 55,15 miljonit eurot.
III. Kohtuasja suunamine tagasi Üldkohtusse
121. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Sellisel juhul võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.
122. Leian, et kohtuasja menetlusstaadium ei luba Euroopa Kohtul asjas lõplikku kohtuotsust teha, kuna Üldkohus ei ole teinud otsust kolme väite kohta viiest väitest, mille Aalberts ja tema tütarettevõtjad esitasid esimeses kohtuastmes, sealhulgas väite kohta, mis käsitleb nende tütarettevõtjate tegevuse süüks panemist nende emaettevõtjale Aalbertsile, ega lisaks ka küsimuse kohta, kas Aquatise osas oli mõeldav vaidlusaluse otsuse osaline tühistamine, arvestades faktilisi asjaolusid, mida esimese astme kohus arvesse ei võtnud.
123. Seega teen ettepaneku suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse ja teha otsus käesoleva menetlusega seotud kohtukulude kandmise kohta edaspidi.
IV. Ettepanek
124. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑385/06: Aalberts Industries jt vs. komisjon.
2. Suunata käesolev kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse.
3. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.