KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 9. jaanuaril 2014(1)
Kohtuasi C‑435/12
ACI Adam BV,
Alpha International BV,
AVC Nederland BV,
BAS Computers & Componenten BV,
Despec BV,
Dexxon Data Media and Storage BV,
Fuji Magnetics Nederland,
Imation Europe BV,
Maxell Benelux BV,
Philips Consumer Electronics BV,
Sony Benelux BV,
Verbatim GmbH
versus
Stichting de Thuiskopie,
Stichting Onderhandelingen Thuiskopie vergoeding
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad))
Intellektuaalomand – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Reprodutseerimise ainuõigus – Artikli 5 lõike 2 punkt b – Artikli 5 lõige 5 – Erandid ja piirangud – Isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erand – Kohaldamisala – Reproduktsioonid ebaseaduslikust allikast – Isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu – Direktiiv 2004/48/EÜ – Intellektuaalomandi õiguste austamine – Artikkel 14 – Kohtukulud – Kohaldamisala
1. Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Kohtule taas esitatud mitu eelotsuse küsimust, mis käsitlevad peamiselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(2) ja konkreetsemalt selle artikli 5 lõike 2 punkti b tõlgendamist, mis võimaldab liikmesriikidel teha erandi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate(3) reprodutseerimise ainuõigusest reprodutseerimiseks isikliku kasutamise eesmärgil.
2. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu peamine eelotsuse küsimus on täpsemalt küsimus, kas isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit võib kohaldada ainult seaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide suhtes ja veelgi enam, kas isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu võib arvutada ja sisse nõuda ainult siis, kui tegemist on reprodutseerimistega seaduslikest allikatest.(4)
3. Tegemist on seega direktiivi 2001/29 tõlgendamise küsimusega,(5) mille esitavad mitu siseriiklikku kohut, mille mõnes liikmesriigis on lahendanud kas siseriiklik seadusandja(6) või siseriiklikud kohtud(7), kuid millele ei ole veel vastanud Euroopa Kohus,(8) mida õigusteoorias on käsitatud vastukäivalt(9) ja mis on seega kindlasti oluline küsimus.
4. Seda tähtsust võimendab asjaolu, et mõned pooled põhikohtuasjas on isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit käsitanud − ja ka ühes osas õigusteooriast on seda käsitatud − vahendina, mis korvab kahju, mida tekitatakse õiguste omajatele kaitstud teoste ja muude objektide levitamisega internetis ilma loata, vähemalt kui puuduvad tehnilised vahendid, millega tõhusalt „piraatluse” vastu võidelda.
I. Õiguslik raamistik
A. Rahvusvaheline õigus
5. Põhikohtuasjas arutatava vaidluse lahendamisel on asjakohased kolm rahvusvahelist konventsiooni. Esimene – põhiline – on 9. septembri 1886. aasta Berni kirjandus‑ ja kunstiteoste kaitse konventsioon, viimati uuesti läbi vaadatud Pariisi 24. juuli 1971. aasta lepinguga, 28. juuli 1979. aasta muudatusest tulenevas redaktsioonis (edaspidi „Berni konventsioon”)(10),(11).
6. Kaks ülejäänud konventsiooni on esiteks intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping, mis on toodud Marrakechis allkirjastatud ja nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994),(12) heaks kiidetud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1C, ning teiseks Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) autoriõiguse leping, mis võeti vastu Genfis 20. detsembril 1996 Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni egiidi all ja kiideti heaks nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsusega 2000/278/EÜ WIPO autoriõiguse lepingu ning WIPO esituste ja fonogrammide lepingu heakskiitmise kohta Euroopa Ühenduse nimel(13); mõlemas on viidatud Berni konventsioonile(14).
B. Liidu õigus
7. Eelotsuse küsimused puudutavad esiteks direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ja artikli 5 lõike 5(15) ning teiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta(16) ja konkreetselt selle artikli 14 tõlgendamist. Asjaomaste õigusnormide tekst on vajalikus ulatuses ära toodud arutluskäigus.
C. Madalmaade õigus
8. Autoriõiguse seaduse artikli 1 kohaselt on kirjandus‑, teadus‑ või kunstiteose autoril (või tema õigusjärglastel) − arvestades käesoleva seadusega ettenähtud erandeid − ainuõigus (muu hulgas) nimetatud teose reprodutseerimiseks. Autoriõiguse seaduses on käesoleval juhul sätted, milles on ette nähtud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erand ja õiglane hüvitis selle eest, st isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu.
9. Autoriõiguse seaduse artikli 16c lõikes 1, millega on võetud üle direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b, on sätestatud:
„Autoriõiguse rikkumine ei ole kirjandus‑, teadus‑ või kunstiteose reprodutseerimine tervikuna või osaliselt andmekandjate abil, mille eesmärk on teost edastada, kui reprodutseerimine toimub ilma otsese või kaudse kaubandusliku eesmärgita ning see on mõeldud üksnes reprodutseerijast füüsilise isiku tegevuseks, õpinguteks või isiklikuks tarbeks.”
10. Autoriõiguse seaduse artikli 16c lõikes 2 on nähtud ette:
„Reprodutseerimise eest [artikli 16c lõike 1] tähenduses peab reprodutseerija või tema õigusjärglane maksma õiglast hüvitist. Hüvitist peab maksma lõikes 1 nimetatud andmekandjate tootja või importija.”
11. Lisaks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 1019h, millega on võetud üle direktiivi 2004/48/EÜ artikkel 14, sätestatud:
„Kohtuasja võitnud poole mõistlikud ja proportsionaalsed kohtukulud ning muud kulud jäävad, välja arvatud siis, kui see on ebaõiglane, erandina esimese raamatu teise jaotise 12. jao 2. peatükist ja artikli 843a lõikest 1, vajalikus ulatuses kohtuvaidluse kaotanud poole kanda.”
II. Põhikohtuasjas vaidluse aluseks olevad asjaolud
12. Vastustajad on põhikohtuasjas Stichting de Thuiskopie, fond, mis kogub autoriõiguse seaduse artikli 16c lõikes 2 ette nähtud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu ja jaotab seda tulu, ning Stichting Onderhandelingen Thuiskopie vergoeding(17), fond, mis määrab kindlaks isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu summa.
13. Kassatsioonkaebuse esitajad on põhikohtuasjas autoriõiguse seaduse artikli 16c lõikes 1 osundatud teoste reprodutseerimiseks mõeldud andmekandjate importijad ja/või tootjad, kes peavad selle eest maksma isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu.
14. Leides, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu on mõeldud eranditult selleks, et hüvitada kahju, mida õiguste omajad kannavad autoriõiguse seaduse artikli 16c lõike 1 kohaldamisalasse kuuluva reprodutseerimise tõttu, esitasid kassatsioonkaebuse esitajad Rechtbank te s‑Gravenhagele Stichting de Thuiskopie ja SONT‑i peale hagi, väites, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu ei tohi arvutada, võttes arvesse kahju, mida tekitab teoste reprodutseerimine ebaseaduslikust allikast, millega rikutakse autoriõigust.
15. Rechtbank te s‑Gravenhage jättis kassatsioonkaebuste esitajate taotluse 25. juuni 2008. aasta otsusega rahuldamata.(18)
16. Gerechtshof te s‑Gravenhage, millele esitati apellatsioonkaebus, jättis samuti selle taotluse 15. novembri 2010. aasta otsusega(19) rahuldamata, leides, et autoriõiguse seaduse artiklis 16c osundatud õiglane hüvitis on mõeldud selleks, et hüvitada kahju, mida õiguste omajad kannavad selle sätte kohaldamisalasse kuuluva reprodutseerimise tõttu.
17. Tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest ilmneb, et Gerechtshof te s‑Gravenhage tuvastas, et ei direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ega ka autoriõiguse seaduse artiklis 16c ei esine vahetegemist reprodutseerimise allika järgi. Autoriõiguse seaduse ettevalmistavatest materjalidest ilmneb siiski, et selle artiklit 16c tuleb tõlgendada nii, et see lubab reprodutseerimist ebaseaduslikust allikast seni, kui ei ole tehnilisi vahendeid, mis võimaldaksid võidelda ebaseadusliku reprodutseerimise vastu isikliku kasutamise eesmärgil. On nimelt leitud, et süsteem, milles reprodutseerimine ebaseaduslikest allikatest ei ole keelatud, kuid on kehtestatud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu, tagab õiguste omajate huvide kaitse paremini, mõjutamata õiguste omaja õiguspäraseid huve põhjendamatult direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 5 tähenduses.
18. Kassatsioonkaebuse esitajad esitasid Gerechtshof te s‑Gravenhage selle otsuse peale Hoge Raad der Nederlandenile kassatsioonkaebuse. Stichting de Thuiskopie pöördus samuti Hoge Raad der Nederlandeni poole, esitades viimasele vastukassatsioonkaebuse.
III. Eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
19. Selles olukorras otsustas Hoge Raad der Nederlanden menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [...] direktiivi [2001/29] artikli 5 lõike 2 punkti b – vajaduse korral koosmõjus artikli 5 lõikega 5 – tuleb tõlgendada nii, et seal nimetatud autoriõiguse erand kehtib kõnealuses artiklis nimetatud tingimustele vastavate reproduktsioonide suhtes olenemata sellest, kas asjaomane füüsiline isik sai reproduktsioonide aluseks oleva teose eksemplarid oma valdusesse seaduslikult – st ilma õiguste omajate autoriõigusi rikkumata –, või kehtib kõnealune erand üksnes sellistest allikatest reproduktsioonide suhtes, mille käsutusõiguse omandas asjaomane füüsiline isik autoriõigust rikkumata?
2. a. Kas juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse nii, nagu on pakutud selle küsimuse lõpus, võib [...] direktiivi [2001/29] artikli 5 lõike 5 kohase kolmeastmelise kontrolli kohaldamine tuua kaasa artikli 5 lõike 2 kohase erandi kohaldamisala laiendamise või võib kontrolli kohaldamise tagajärjeks olla vaid erandi ulatuse kitsendamine?
2. b. Kas juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse nii, nagu on pakutud selle küsimuse lõpus, on siseriikliku õiguse norm, mille kohaselt peab füüsiline isik tasuma isiklikuks tarbeks reprodutseerimise eest, mis toimub vähimagi otsese või kaudse kaubandusliku eesmärgita, õiglast hüvitist olenemata sellest, kas asjaomane reprodutseerimine on [...] direktiivi [2001/29] artikli 5 lõike 2 kohaselt lubatav – ja ilma et kõnealune säte piiraks õiguste omaja keeluõigust ja õigust nõuda kahjuhüvitist –, vastuolus nimetatud direktiivi artikliga 5 või mõne muu Euroopa Liidu õiguse normiga?
Kas sellele küsimusele vastamisel on [...] direktiivi [2001/29] artikli 5 lõike 5 kohast kolmeastmelist kontrolli arvesse võttes oluline, et tehnilised seadmed isikliku kasutamise eesmärgil ebaseaduslike koopiate tegemise vastu võitlemiseks ei ole (veel) kättesaadavad?
3. Kas direktiiv 2004/48 on kohaldatav sellisele kohtuasjale nagu käesolev, milles – pärast seda, kui liikmesriik on [...] direktiivi [2001/29] artikli 5 lõike 2 punkti b alusel kohustanud teoste reprodutseerimiseks sobivate ja selleks ette nähtud andmekandjate tootjaid ja importijaid tasuma nimetatud sättes ettenähtud õiglast hüvitist ja määranud, et õiglane hüvitis tuleb tasuda õiglase hüvitise kogumise ja jaotamisega tegelevale organisatsioonile, kelle on nimetanud liikmesriik – hüvitise maksmiseks kohustatud isikud paluvad kohtul teatavaid õiglase hüvitise määramisel olulisi vaidlusaluseid asjaolusid arvesse võttes teha otsus nimetatud organisatsiooni kahjuks ja nimetatud organisatsioon esitab enda kaitseks vastuargumendid?”
20. Kirjalikke seisukohti esitasid kassatsioonkaebuse esitajad, Stichting de Thuiskopie, Madalmaade, Itaalia, Leedu ja Austria valitsus ning Euroopa Komisjon.
21. Kassatsioonkaebuse esitajad, Stichting de Thuiskopie, Madalmaade ja Hispaania valitsus ning komisjon esitasid ka suulisi seisukohti avalikul kohtuistungil, mis toimus 9. oktoobril 2013.
IV. Sissejuhatavad märkused
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene ja teine küsimus, mis on omavahel tihedalt seotud,(20) sisaldavad tegelikult mitut küsimust, mille kohta tuleb teha mõned sissejuhatavad märkused ning mis tuleb ümber sõnastada ja ümber rühmitada.
23. Oma esimeses küsimuses esitab Hoge Raad der Nederlanden Euroopa Kohtule direktiivi 2001/29 tõlgendamise küsimuse. Ta küsib sisuliselt, kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit kohaldatakse kõikide reproduktsioonide suhtes, sõltumata sellest, kas need on tehtud seaduslikust või ebaseaduslikust allikast (esimene võimalus), või saab seda vastupidi kohaldada ainult reproduktsioonide suhtes, mis on tehtud seaduslikest allikatest (teine võimalus). Ta küsib ka, millist mõju avaldab direktiivi 2001/29 artikli 5 lõige 5 selle artikli 5 lõike 2 punkti b tõlgendamisele.
24. Seejärel esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teises eelotsuse küsimuses kaks täiendavat küsimust juhuks, kui Euroopa Kohus peaks direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b tõlgendama nii, et seda kohaldatakse ainult seaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide suhtes (teine võimalus).
25. Ta küsib kõigepealt (teise küsimuse punkt a), kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõige 5, milles on kindlaks määratud „kolmeastmeline kontroll”, võimaldab laiendada selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi ulatust või seda vastupidi kitsendada.
26. Seejärel küsib ta Euroopa Kohtult sisuliselt (teise küsimuse punkt b), kas liidu õigusega on kooskõlas direktiiv 2001/29 ise või ükskõik missugune teine, siseriiklikus õiguses sätestatud õigusnorm, mis näeb ette õiglase hüvitise reproduktsioonide eest, mille teeb füüsiline isik isikliku kasutamise eesmärgil ja vähimagi otsese või kaudse kaubandusliku kasutuseesmärgita, sõltumata sellest, kas need on tehtud seaduslikust või ebaseaduslikust allikast.
27. Tagapool esitatud põhjustel saab esimest küsimust ja teise küsimuse punkti a siiski analüüsida ainult koos, sest direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkt b ja lõige 5 on ise formaalselt ja lahutamatult seotud ning neid saab tõlgendada üksnes koos ja teineteist mõjutavana.
28. Ma alustan seega sellest, et analüüsin küsimust, kas direktiivi 2001/29 artiklit 5 tervikuna võib tõlgendada nii, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu võib võtta reproduktsioonide eest, mis on tehtud ebaseaduslikest allikatest, st allikatest, mida ei ole toodetud, levitatud või üldsusele edastatud reprodutseerimise ainuõiguse omajate nõusolekul (esimene küsimus ja teise küsimuse punkt a).
29. Et minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt, analüüsin seejärel väga kiiresti küsimust, kas direktiivi 2001/29 artiklit 5 saab tõlgendada nii, et liikmesriik võib siiski(21) otsustada võtta isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu reproduktsioonide eest, mis on tehtud ebaseaduslikest allikatest. Vastuse sellele teisele küsimusele võib kergesti tuletada esimesele küsimusele antud vastusest.
30. Lõpuks vastan väga lühidalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale küsimusele, mis käsitleb direktiivi 2004/48 artikli 14 tõlgendamist.
V. Küsimus, kas isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu võib võtta ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide eest (esimene küsimus ja teise küsimuse punkt a)
A. Seisukohtade kokkuvõte
31. Kassatsioonkaebuse esitajad, Hispaania, Itaalia ja Leedu valitsus ning komisjon on ühel meelel, et võttes arvesse direktiivi 2001/29 sõnastust, mõtet ja eesmärki, ei saa selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit kohaldada ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide suhtes.
32. Esiteks ei ole selle artikli 5 lõike 2 punktis b niisugust võimalust ette nähtud ning kuna see kujutab endast direktiivi 2001/29 artikliga 2 tagatud reprodutseerimise ainuõiguse erandit, tuleb seda tõlgendada kitsalt, koostoimes selle direktiivi artikli 5 lõikega 5.
33. Teiseks on see kitsendav tõlgendamine kooskõlas direktiivi 2001/29 eesmärgiga ja vastupidine lahendus võib rikkuda õiglast tasakaalu, mis tuleb säilitada erinevate õiguste ja huvide vahel. Selles õigusnormis ette nähtud õiglase hüvitise eesmärk on korvata ainult kahju, mida õiguste omajad kannavad „seetõttu”, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes „on kehtestatud” erand, mitte kahju, mida nendele õiguste omajatele tekitatakse ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonidega, ega ammugi kahju, mis on tekitatud teoste ebaseaduslike reproduktsioonide levitamisega varasemas etapis.
34. Kuigi komisjon nõustub ka, et see kitsendav tõlgendus võib paradoksaalsel kombel osutuda õiguste omajatele teatavates olukordades ebasoodsaks, leiab ta siiski, et nimetatud asjaolu ei saa seda tõlgendust kahtluse alla seada.
35. Seevastu vastustajad põhikohtuasjas ning Madalmaade ja Austria valitsus arvavad sisuliselt, et liikmesriikide võimalust kohaldada isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide suhtes ei välista ei direktiivi 2001/29 sõnastus ega ülesehitus ning see võimalus on vastupidi kooskõlas selle direktiivi eesmärgiga ning võimaldab säilitada õiglase tasakaalu kaitstud teoste ja muude objektide õiguste omajate ja kasutajate õiguste ja huvi vahel.
36. Nad väidavad selles küsimuses, et ei ole olemas ühtegi tehnilist vahendit, mis võimaldaks võidelda reprodutseerimisega isikliku kasutamise eesmärgil ebaseaduslikest allikatest, ning et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu võtmine niisuguste reproduktsioonide eest aitab kaasa reprodutseeritud teoste tavapärasele kasutusele direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 5 tähenduses ja on seega parim vahend õiguste omajate õiguspäraste huvide kaitse tagamiseks, ilma et mindaks vastuollu kolmeastmelise kontrolliga.
B. Õiguslik analüüs
37. Võttes arvesse väga kategoorilisi seisukohti, mida on avaldanud kassatsioonkaebuse esitajad, liikmesriigid ja komisjon probleemi kohta, mille eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaks esimest küsimust tõstatavad, tuleb kõigepealt meenutada, milles seisnevad isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erand ja sellega kaasnev õiglane hüvitis, mis on kehtestatud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b. Selle õigusnormi tõlgendus on aga lahutamatu selle direktiivi artikli 5 lõike 5 tõlgendusest.
1. Isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erand direktiivi 2001/29 järgi
38. Direktiivi 2001/29 artikkel 2 kohustab nägema selles artiklis nimetatud autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate huvides ette ainuõiguse lubada või keelata otsest või kaudset kaitstud objektide, s.o oma teoste, fonogrammide, filmide või saadete ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult.
39. Sama direktiivi artikli 5 lõike 2 punktiga b on liikmesriikidele siiski jäetud õigus näha ette artiklis 2 osundatud reprodutseerimise ainuõiguse erand.
40. Kui liikmesriik kehtestab isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes erandi(22), lubab see erand füüsilistel isikutel, kelle valduses on autoriõiguse või sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoseid või muid objekte, teha nendest isiklikuks tarbeks reproduktsioon, mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik.(23) Üks tüüpiline võimalus on niisugune, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erand peab võimaldama audio‑CD ostjal teha reproduktsioon, mida ta saab kuulata näiteks mp3‑mängija abil.
41. Isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erand kahjustab samas õiguste omajate reprodutseerimise monopoli, tekitades neile kahju, mida peetakse lubatud kahjuks, sest nad saavad selle eest õiglast hüvitist. Seda hüvitist käsitatakse pigem kui sobivat hüvitist õiguste omajatele kahju eest, mida tekitab nende kaitstud teoste ja muude objektide reprodutseerimine(24), mitte kui tasu.
42. Isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erand kui „hüvitatav erand” paneb lõpuks liikmesriikidele kohustuse mitte üksnes kehtestada õiglane hüvitis, mida tuleb õiguste omajatele maksta, vaid ka see tõesti sisse nõuda(25) ning kindlasti see õiguste omajate vahel ära jaotada.
43. Seda õiglast hüvitist peab rahastama füüsiline isik, kes põhjustab reprodutseerimise ainuõiguse omajale kahju sellega, et teeb ilma viimaselt selleks eelnevalt luba küsimata kaitstud teose või muu objekti reproduktsiooni isikliku kasutamise eesmärgil ja mittekaubanduslikul kasutuseesmärgil.(26) Praktilistel põhjustel võivad liikmesriigid siiski isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu sisse nõuda isikutelt, kes nagu kassatsioonkaebuse esitajad annavad tasu maksma pidavate füüsiliste isikute käsutusse andmekandjaid, mida viimased oma reproduktsioonide tegemiseks kasutavad. Õiglane tasakaal, mis tuleb kaitstud teoste ja muude objektide õiguste omajate ja kasutajate vahel leida, eeldab siiski esiteks, et selle tasu reaalse koormuse võib üle kanda nendele kasutajatele,(27) ning teiseks, et seda võetakse ainult andmekandjate eest, mis antakse viimaste käsutusse isikliku kasutamise eesmärgil(28).
44. Niisuguses süsteemis põhineb õiglane hüvitis kokkuvõttes eeldusel, et reprodutseerimise andmekandjate kasutajad kasutavad neid andmekandjaid kaitstud teoste ja muude objektide reprodutseerimiseks isikliku kasutamise eesmärgil.
2. Sissejuhatavad märkused direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ja lõike 5 kohta
45. Ennekõike on vaja anda konkreetne vastus selles kohtuasjas kerkinud küsimustele, analüüsida seost direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ja lõike 5 vahel, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus on sõnaselgelt esitanud küsimuse, kas neid õigusnorme tuleb tõlgendada koostoimes või mitte.
46. Direktiivi artikli 5 lõike 5(29) järgi kohaldatakse artikli 5 lõigetes 1−4 sätestatud erandeid, sh artikli 5 lõike 2 punktis b osundatud erandit, milleks on kasutamiseks isiklikul eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erand, kui täidetud on kolm tingimust, st kui erandit kohaldatakse üksnes teatavatel erijuhtudel, mis ei ole vastuolus teose tavapärase kasutusega ning ei kahjusta põhjendamatult õiguste omaja õiguspäraseid huve.(30)
47. Need kolm tingimust, mida ei ole direktiivis 2001/29 kusagil mujal kindlaks määratud, vastavad – nagu ilmneb direktiivi 2001/29 põhjendusest 44 – liikmesriikide ja liidu rahvusvahelistele kohustustele ja konkreetsemalt igasuguse autoriõiguse piirangu kohaldamise tingimustele, mis on sätestatud Berni konventsiooni artikli 9 lõikes 2, mida tuntakse enam eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt oma eelotsusetaotluses kasutatud nime „kolmeastmeline kontroll”(31) all ning mis on ära toodud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu artiklis 13 ja autoriõiguse lepingu artiklis 10.
48. Vastupidi sellele, mida näib väitvat eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimeses eelotsuse küsimuses, ei saa olla muud võimalust, kui tõlgendada direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b ja artikli 5 lõiget 5 koos. See, kuidas siseriiklikud seadusandjad kehtestavad isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes erandi, peab igal juhul olema kooskõlas artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud nõuetega, kuid vastama samaaegselt ka direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikega 5 kehtestatud nõuetele, millega järgitakse rahvusvahelisi kohustusi.(32) Sama kehtib siis, kui isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit kohaldavad siseriiklikud kohtud. Vastupidi Madalmaade valitsuse väitele ei ole direktiivi 2001/29 artikli 5 lõige 5 suunatud üksnes siseriiklikule seadusandjale.
49. Lisaks ja seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimuse punktiga a ei saa direktiivi 2001/29 artikli 5 lõiget 5 tõlgendada nii, et see võimaldab laiendada selle artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi ulatust, et see aitaks vastupidi vajaduse korral lahutamatult kaasa selle direktiivi kohaldamisala kui selle ulatuse piiramisele.
50. Käesoleval juhul on reprodutseerimisõiguse direktiivi 2001/29 artiklis 5 sätestatud erandite ja piirangute väga täpne piiritlemine mitmes mõttes käsitatav kolmeastmelise kontrolli enda elluviimisena.(33)
51. Seega püütakse reprodutseerimisõiguse direktiivi 2001/29 artiklis 5 sätestatud erandite ja piirangute, sh isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi väga täpse määratlemisega täita igal juhul „kolmeastmelise kontrolli” esimest tingimust, mille kohaselt tuleb neid kohaldada ainult teatavatel erijuhtudel. Selles osas võib märkida, et see, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise õigust on direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b piiratud nii, et see õigus on üksnes füüsilistel isikutel mittekaubanduslikul kasutuseesmärgil, tugevdab seda nõuet.
52. Niisamuti on direktiivi 2001/29 põhjenduses 38 täpsustatud ka, et kuigi liikmesriikidel peab lubama kohaldada – hüvitist ette nähes – isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit teatava auditoorse, visuaalse või audiovisuaalse materjali suhtes, mis on mõeldud isiklikuks kasutamiseks, tuleb siiski asjakohaselt arvesse võtta isiklikuks otstarbeks toimuva digitaalse ja analoogse kopeerimise erinevust ning nendel mitmel juhul vahet teha, sest digitaalne kopeerimine isiklikuks otstarbeks kujuneb ilmselt levinumaks ning selle majanduslik mõju on suurem.
53. Isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erand, mis on kindlasti üks „juhtum”, mil tehakse erand direktiivi 2001/29 artiklis 2 ette nähtud reprodutseerimise ainuõigusest, tuleb seega välja töötada liikmesriikidel ja seda peavad kohaldama siseriiklikud kohtud, võttes arvesse nõudeid, mis tulenevad selle kohaldamisala piiramisest nii, et seda kohaldatakse teatavatel erijuhtudel.(34)
54. Samuti ja nagu Euroopa Kohus on juba leidnud, on liikmesriigid siis, kui nad otsustavad kehtestada oma siseriiklikus õiguses erandi isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes, kohustatud nägema ette õiglase hüvitise maksmise õiguste omajatele. Erandit isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes ei tohi kehtestada ilma, et nähtaks ette ja nõutaks tõesti sisse õiglane hüvitis. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b nõutav hüvitis on „kolmeastmelise kontrolli” kolmas tingimus, mille kohaselt ei tohi autoriõiguse omaja õiguspäraseid huvisid põhjendamatult kahjustada, nagu on nõutud direktiivi 2001/21 artikli 5 lõikes 5.(35)
55. Seevastu tuleb tõdeda, et direktiivis 2001/29 ei ole mingit sõnaselget viidet direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 5 nimetatud teisele tingimusele, mille kohaselt ei tohi reprodutseerimise ainuõiguse erand või piirang olla vastuolus kaitstud teoste või muude objektide tavapärase kasutusega(36). Käesolev kohtuasi annab seega Euroopa Kohtule võimaluse võtta selles küsimuses seisukoht,(37) arvestades võimaluste piires rahvusvahelist praktikat(38).
56. Konkreetne vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele tulebki anda nendest kaalutlustest lähtudes.
3. Isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi kohaldamisala piiramine nii, et seda kohaldatakse üksnes seaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide suhtes
57. Lähtuda tuleb tõdemusest, et direktiivi 2001/29 artiklis 5 ei ole sõnaselgeid täpsustusi, mis näitaksid, kas isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit tuleb kohaldada kõikide reproduktsioonide suhtes, sõltumata sellest, kas need tehakse seaduslikest või ebaseaduslikest allikatest, või seda võib kohaldada vastupidi üksnes seaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide suhtes. Lisaks – ja nagu Euroopa Kohus on juba märkinud – ei ole ei direktiivi 2001/29 artiklis 2 ega selle üheski teises sättes määratletud selle lõikes 2 esinevat mõistet „reprodutseerimine”(39), nagu ei ole selles ka määratletud selle artiklis 5 kasutatud mõisteid „osaline reprodutseerimine”(40), „tasu”(41), „õiglane tasu”(42) või „õiglane hüvitis”(43), selle artikli 3 lõikes 1 kasutatud mõistet „edastamine üldsusele”(44) ega ka selle artikli 5 lõike 2 punktis d olevat väljendit „oma vahenditega”(45).
58. Kuna nendes õigusnormides ei ole ka mingit sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele määrata kindlaks nende mõistete tähendus ja ulatus, siis eeldavad nii liidu õiguse ühetaoline kohaldamine kui ka võrdse kohtlemise põhimõte(46), et seda mõistet kohaldataks kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt,(47) kusjuures see tõlgendus peab põhinema mitte üksnes seda sisaldavate õigusnormide sõnastusel, vaid ka nende õigusnormide kontekstil ja eesmärgil, mida taotletakse selle regulatsiooniga, milles on seda kasutatud,(48) ja isegi kõikide asjakohaste liidu õigusnormidega(49). Nende sätete tekkelugu võib samuti anda asjakohast teavet nende tõlgendamiseks.(50)
59. Lisaks tuleb liidu õigusakte tõlgendada võimaluste piires rahvusvahelisest õigusest lähtudes,(51) eelkõige siis, kui nende eesmärk on just rakendada ühenduse sõlmitud rahvusvaheline leping.(52)
60. Direktiivi 2001/29 põhjenduses 15 on selles küsimuses täpsustatud, et selle direktiivi eesmärk on täita rahvusvahelised kohustused, mis tulenevad sellest, et liit võttis vastu autoriõiguse lepingu,(53) eelkõige digimaailmas, ülemaailmse piraatlusevastase võitluse vahendite osas. Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 2001/29 kohaldamisalas astus liit liikmesriikide asemele, et viia ellu Berni konventsiooni sätted.(54)
61. Käesoleval juhul on direktiivis 2001/29 kindlaks määratud reprodutseerimisõigusega hõlmatud tegevuse ulatus(55) ning see sisaldab selle õiguse erandite ja piirangute ammendavat loetelu.(56) Selles on ka märgitud, et liikmesriikidel tuleks lubada ette näha reprodutseerimisõiguse erand või piirang teatud liiki auditoorse, visuaalse ja audiovisuaalse materjali isiklikuks kasutamiseks reprodutseerimise kohta ning näha ette õiglane hüvitis(57), kusjuures tuleb täpsustada – nagu ma juba märkisin –, et nad peavad esiteks arvesse võtma isiklikuks otstarbeks toimuva digitaalse ja analoogse kopeerimise erinevust(58) ning teiseks tehnilist ja majanduslikku arengut, kui tõhusad tehnilised kaitsemeetmed on olemas(59).
62. Direktiiv täpsustab ka, et selle artikli 5 lõike 2 punktis b nimetatud õiglane hüvitis on mõeldud selleks, et see kompenseeriks õiguste omajatele „nõuetekohaselt” nende kaitstud teoste või muude objektide kasutamise isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi korras ja alusel.(60) Lisaks tuleb selle hüvitise vorm, maksmise kord ja võimalik tase kindlaks määrata nii, et arvesse võetakse iga juhtumi konkreetseid asjaolusid, mida võib hinnata, võttes aluseks õiguste omaja potentsiaalse kahju.(61)
63. Seega võib direktiivi 2001/29 sõnastusest järeldada, et kahju, mille see õiglane hüvitis peab nõuetekohaselt korvama, tekitab õiguste omajale see, kui liikmesriigid säilitavad või kehtestavad erandi isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes.(62) Ei ole seevastu mingit sõnaselget viidet, mis võimaldaks kindlaks teha, kas seda erandit võib kohaldada ainult seaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide suhtes või võib seda kohaldada ka ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide suhtes.
64. Seda täpsustust ei saa siiski – vastupidi Madalmaade valitsuse väitele – tõlgendada kui liidu seadusandja tahteavaldust(63) näha ette õiglase hüvitise sissenõudmine ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide eest. Niisugust tõlgendust ei toeta miski direktiivis 2001/29 ning see on vastuolus eriti selle artikli 5 lõikega 5 ja selles vastavalt liidu ja liikmesriikide rahvusvahelistele kohustustele ette nähtud kolmeastmelise kontrolli nõuetega.
65. Madalmaade valitsus tugineb liidu seadusandja niisuguse tahte tõendamise eesmärgil direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punkti d sõnastusele, milles on viidatud reproduktsioonide allikate seaduslikkusele, artikli 5 lõike 3 punkti e sõnastusele(64) ja artikli 6 lõike 4 teise lõigu sõnastusele, milles ei ole sellele viidatud, või ka nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiivile 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta(65).
66. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punkt d võimaldab liikmesriikidel näha ette reprodutseerimisõiguse erandi tsiteerimiseks kriitikas või ülevaadetes, kui tsitaadid on seotud kaitstud teose või muu objektiga, mis on juba seaduslikult üldsusele kättesaadavaks tehtud.
67. Direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punkt e näeb seevastu ette reprodutseerimise ainuõiguse erandi, milleks on kasutamine avaliku julgeoleku huvides või haldus‑, parlamentaarsete või kohtutoimingute nõuetekohase teostamise tagamiseks, kuid seda, kas allikas peab olema seaduslik, ei mainita.
68. Direktiivi 2001/29 artikli 6 lõikes 4 on nähtud liikmesriikidele üldiselt ette võimalus võtta õiguste omajate vabatahtlike meetmete puudumise korral asjakohaseid meetmeid tagamaks, et õiguste omajad teeksid artiklis 5 ettenähtud erandist või piirangust kasusaajatele kättesaadavaks nimetatud erandist või piirangust kasusaamise abinõud. Selle lõike 4 teine lõik, mis puudutab ainult isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit, erineb siiski esimesest lõigust(66) selle poolest, et selles ei ole üldse mainitud, kas juurdepääs kaitstud teosele või muule objektile peab olema seaduslik.
69. Lõpuks on direktiivis 91/250 kehtestatud põhimõte, mille kohaselt on arvutiprogrammi autoril ainuõigus lubada või keelata selle reprodutseerimist, ning nähtud ette erand tagavarakoopia tegemiseks, mille tegemise õigus on ainult „arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isikul”.(67)
70. Isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi kohaldamisala ja ulatust ei saa siiski kindlaks määrata õigusnormide põhjal, mida kohaldatakse täiesti teistsugustes kontekstides ja millel on omad eesmärgid.
71. Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punkti b kui erandit(68) õiguste omaja selle direktiivi artikliga 2 tagatud reprodutseerimise ainuõigusest tõlgendada kitsalt. Seega ei saa isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi kohaldamisala laiendada olukordadele, mida ei ole direktiivis 2001/29 sõnaselgelt ette nähtud.(69)
72. Igal juhul läheb tõlgendus, mida pooldab Madalmaade valitsus, vastuollu direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikega 5, kui seda viimast tõlgendada, lähtudes Berni konventsioonist, autoriõiguse lepingust ja eelkõige tingimusest, et ei tohi olla vastuolu kaitstud teose või muu objekti tavapärase kasutusega.
73. Stichting de Thuiskopie ning Madalmaade ja Austria valitsus väidavad selles küsimuses sisuliselt, et õigusnormid, mis lubavad võtta isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide eest, kujutavad endast siis, kui puuduvad igasugused usaldusväärsed tehnilised vahendid, mis võimaldaksid tõhusalt takistada nende ebaseaduslike allikate avaldamist või levitamist ja nende piiramatut reprodutseerimist, eelkõige digimaailmas, ainsat vahendit, mis võimaldab hüvitada õiguste omajaile nende kantud kahju. Niisugused õigusnormid aitavad kaitstud teoste ja muude objektide tavapärasele kasutusele kaasa palju enam kui õigusnormid, millega keelatakse igasugune reprodutseerimine ebaseaduslikest allikatest, ning tagavad kaitstud teoste ja muude objektide õiguste omajate ja kasutajate õiguste tasakaalu.
74. Isegi eeldusel, et sedalaadi õigusnormid võivad teoreetiliselt kujutada endast õiguspärast ja sobivat reageeringut autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rikkumistele, mis on tingitud kaitstud teoste ja muude objektide reproduktsioonide ebaseaduslikust levikust internetis ja nende reprodutseerimisest, on siiski selge, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes ei kehtestatud erandit sel eesmärgil ja on välistatud, et selle võiks kehtestada sel eesmärgil, vastasel korral seatakse kahtluse alla see, millel nimetatud erand põhineb, ning seda sõltumata sellest, kas eksisteerib või mitte tehnilisi vahendeid, mis võimaldavad tõhusalt võidelda kaitstud teoste ja muude objektide ebaseaduslike reproduktsioonide tegemise ja leviku vastu.
75. Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et Madalmaade argumendid rajanevad asjaolul, et Madalmaade seaduses sallitakse internetis ebaseaduslikult kättesaadavaks tehtud kaitstud teoste või muude objektide allalaadimist (downloading) ning võideldakse üksnes nende kaitstud teoste või muude objektide üleslaadimise (uploading) vastu. Seda tehes soodustab Madalmaade Kuningriik kaudselt, kuid paratamatult kaitstud teoste ja muude objektide kasutamisel saadud toodete massilist levikut, mida ei saa ühelgi juhul pidada tavapäraseks, st see on just selle nähtuse põhjus, mille kahjustavaid tagajärgi õiguste omajatele see liikmesriik leevendada soovib. Internetis ebaseaduslikult (üleslaadimise teel) levitatavate kaitstud teoste ja muude objektide allalaadimise sagedaseks tegevuseks muutumine on paratamatult vastuolus nende tavapärase kasutusega.
76. Lisaks on kaheldav, kas isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu võtmine oma praegusel kujul võib mingil moel sobivalt hüvitada tulu, mis jääb õiguste omajatel saamata nende kaitstud teoste ja muude objektide massilise levitamise tõttu internetis − millega rikutakse nende reprodutseerimise ainuõigusi − üldsusele edastamise(70) või levitamise tõttu(71).
77. Kui ei määratleta põhjalikult ümber isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi õigustust ennast ja sellega kaasneva õiglase hüvitise kindlaksmääramise peamise nõudeid koos kõigi tagajärgedega, mille see kaasa toob, ei ole tulu isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasust niisugune, mis korvab nende tulude kaotuse, mida annaks nende teoste tavapärane kasutus internetis. Tõenäoliselt oleks vaja eeskätt ette näha, et suurendatakse märkimisväärselt selle tasu summat, mille iga andmekandja kasutaja peab maksma, isegi kui ta ei tee kunagi reproduktsioone ebaseaduslikest allikatest, vastasel korral rikutakse kaitstud teoste ja toodete õiguste omajate ja kasutajate õiguste tasakaalu.
78. Madalmaade valitsuse mõte, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu võtmisega ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide eest järgitakse lisaks paremini kaitstud teoste ja muude objektide kasutajate õigust eraelu puutumatuse kaitsele, kui kehtestades meetmed, millega kontrollitakse nende teoste kasutamist kasutajate eraelulises sfääris,(72) − sest see tasu tagab õiguste parema tasakaalu − ei saa viia selleni, et direktiivi 2001/29 artikli 5 see tõlgendus pööratakse ümber. Selles küsimuses tuleb lihtsalt märkida, et olukord, kus välistatakse isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi kohaldamine ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide suhtes, ei ole tingimata seotud kasutajate õiguse eraelu puutumatuse kaitsele võimaliku rikkumisega.(73)
79. Teen seega ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele ja teise küsimuse punktile a, et direktiivi 2001/29 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit kohaldatakse üksnes niisuguste autoriõigusega ja sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muude objektide reproduktsioonide suhtes, mis on tehtud seaduslikest allikatest.
VI. Küsimus, kas liikmesriik võib otsustada võtta isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise tasu ebaseaduslikest reproduktsioonidest tehtud reproduktsioonide eest (teise küsimuse punkt b)
80. Oma teise küsimuse punktis b soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas see, kui liikmesriik kehtestab siseriikliku õigusnormi, millega kohustatakse nõudma sisse õiglane hüvitis isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise eest sõltumata sellest, kas reprodutseerimine on seaduslik või mitte, on kooskõlas liidu õigusega.
81. Eelnevast arutluskäigust tuleneb, et niisugust võimalust ei saa lubada.
82. Esiteks ja sõltumata isegi küsimusest, kas direktiiviga 2001/29 viidi läbi isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi ammendav ühtlustamine(74), mõjutab niisugune võimalus tugevalt ühe direktiiviga 2001/29 taotletava eesmärgi saavutamist, milleks on selles ette nähtud reprodutseerimise ainuõiguse piirangute ja erandite ühtne kohaldamine(75). Euroopa Kohus on selles osas juba leidnud, et seda eesmärki kahjustataks, kui liikmesriigid võiksid vabalt ning igaüks erinevalt ja ühtlustamatult täpsustada õiglase hüvitise kriteeriume.(76) Niisugune meede looks – nagu märgib komisjon – tasu sui generis ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide eest.
83. Teiseks ja eriti läheb niisuguse võimalusega nõustumine kahekordselt vastuollu direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikega 5. Esiteks laiendaks see isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi kohaldamisala kaugele üle selles direktiivis kindlaks määratud erijuhtumi, millega rikutaks selles õigusnormis sätestatud esimest tingimust. Teiseks muudaks see kaudselt õiguspäraseks ilmse vastuolu kaitstud teoste ja muude objektide tavapärase kasutusega, millega eirataks täielikult selles õigusnormis nimetatud teist tingimust, rikkudes nii õiglast tasakaalu, mille see säte loob õiguste omajate reprodutseerimise ainuõiguse ja isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandist kasusaajate vahel.
84. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimuse punktile b, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi kontekstis, mis liikmesriikidel on lubatud direktiivi 2001/29 artikli 5 alusel kehtestada, saab liikmesriik sellega kaasnevat tasu võtta üksnes autoriõigusega ja sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muude objektide reproduktsioonide eest, mis on tehtud seaduslikest allikatest.
VII. Küsimus, kas direktiivi 2004/48 kohaldatakse põhikohtuasjas (kolmas küsimus)
85. Oma kolmandas küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas põhikohtuasjas on kohaldatav direktiiv 2004/48 ja eelkõige selle artikkel 14(77).
86. See kohus märgib oma eelotsusetaotluses, et Stichting de Thuiskopie taotles oma vastuapellatsioonkaebuses, et talle hüvitataks kõik kohtukulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 1019h alusel, mis ise põhineb direktiivi 2004/48 artiklil 14. Kuigi Stichting de Thuiskopie nõuded ei näi muidugi tulenevat intellektuaalomandi õiguste rikkumistest selle direktiivi artikli 2 lõike 1 tähenduses, tuleb siiski märkida, et toetades mõtet, et direktiivi 2001/29 artiklit 5 kohaldatakse ebaseaduslikest allikatest tehtud reproduktsioonide suhtes, taotleb ta nende õiguste teatavat kaitset.
87. Peale Stichting de Thuiskopie paluvad kõik seisukohti esitanud pooled otsustada, et direktiiv 2004/48 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav.
88. Selles küsimuses tuleb meenutada, et kuigi võttes arvesse direktiivi 2004/48 eset(78) ja kohaldamisala(79), on selle üldiseks eesmärgiks ühtlustada liikmesriikide õigusakte, et tagada intellektuaalomandi kaitse kõrge, võrdväärne ning ühetaoline tase,(80) ei soovita sellega reguleerida kõiki intellektuaalomandi õigustega seotud aspekte, vaid üksnes neid, mis on lahutamatult seotud esiteks nende õiguste jõustamisega ja teiseks nende õiguste rikkumisega, nähes intellektuaalomandi õiguste rikkumiste ennetamiseks, tõkestamiseks või heastamiseks ette kohustuse omada tõhusaid õiguskaitsevahendeid(81).
89. Selles mõttes püütakse direktiivi 2004/48 artikliga 14 tugevdada intellektuaalomandi kaitset, vältides seda, et kahju saanud isik loobub oma õiguste kaitseks kohtumenetluse algatamisest,(82) mis eeldab, et intellektuaalomandi õiguste rikkumise toimepanija tegevuse tagajärjed peavad jääma üldjuhul täielikult tema kanda.(83)
90. Käesoleval juhul puudutab põhikohtuasi küll väga üldiselt õiguste omajate huvide kaitset, sest see käsitleb direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi kohaldamisala, kuid selle kohtuasja aluseks olev vaidlustus ei ole siiski üldse seotud direktiivi 2004/48 kohaldamisalaga. Hagi, mis viis selle kohtuasja algatamiseni, esitasid mitte õiguste omajad,(84) et tagada oma õiguste kaitse,(85) vaid ettevõtjad, kes peavad maksma tasu, mille liikmesriik on kehtestanud õiglase hüvitisena isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi eest, mille ta on ette näinud.
91. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale küsimusele, et direktiivi 2004/48 artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et seda ei kohaldata vaidluse suhtes, mis ei puuduta – nagu põhikohtuasjas – autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitset nende õiguste omajate poolt.
VIII. Ettepanek
92. Eespool esitatud analüüsi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hoge Raad den Nederlandeni eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandit kohaldatakse üksnes niisuguste autoriõigusega ja sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muude objektide reproduktsioonide suhtes, mis on tehtud seaduslikest allikatest.
2. Direktiivi 2001/29 artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et isikliku kasutamise eesmärgil reprodutseerimise suhtes kehtestatud erandi kontekstis, mis liikmesriikidel on lubatud direktiivi 2001/29 artikli 5 alusel kehtestada, saab liikmesriik sellega kaasnevat tasu võtta üksnes autoriõigusega ja sellega kaasnevate õigustega kaitstud teoste ja muude objektide reproduktsioonide eest, mis on tehtud seaduslikest allikatest.
3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48 intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et seda ei kohaldata vaidluse suhtes, mis ei puuduta – nagu põhikohtuasjas – autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitset nende õiguste omajate poolt.