KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 13. märtsil 2018(1)
Kohtuasi C‑52/17
VTB Bank (Austria) AG
menetlusse astus:
Österreichische Finanzmarktaufsicht
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus, Austria))
Eelotsusetaotlus – Õigusaktide ühtlustamine – Järelevalve krediidiasutuste üle –Direktiiv 2013/36/EL – Määrus (EL) nr 575/2013 – Määrus (EL) nr 468/14 – Järelevalve- ja karistuste määramise volitused – Riskide kontsentreerumise piirmäärad – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette intressiettekirjutuse tegemise riskide kontsentreerumise piirmäärade ületamise korral
1. Käesolev eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse teha (kui ma ei eksi) esimest korda otsus sellise usaldatavusnõuete järelevalvemenetluse mõningate aspektide kohta, mida liidu seadusandja seisukohast peavad täitma krediidiasutused ja investeerimisühingud.
2. Selleteemalised õigusnormid sisalduvad direktiivis 2013/36/EL(2) ja määruses (EL) nr 575/2013.(3) Selles kontekstis käsitleb Austria kohtutes menetletav kohtuvaidlus sisuliselt kahte küsimust.
– Ühest küljest, milline on sellistele asutustele, kes ei pea kinni CRR-ga kehtestatud riskide kontsentreerumise piirmääradest, tehtava intressiettekirjutuse õiguslik olemus. Täpsemalt, tuleb kindlaks teha, kas tegemist on karistuse või haldusmeetmega ja milline on liikmesriigi asutuste kaalutlusruum selle kohaldamisel niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas.
– Teisest küljest, millistel tingimustel võib nõustuda, et tegemist on käimasoleva järelevalvemenetlusega, et kohaldada määrusega (EL) nr 468/2014(4) ette nähtud üleminekukorda, kui toimub volituste üleminek Euroopa Keskpanga (edaspidi „EKP“) ja riikliku pädeva järelevalveasutuse vahel.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 2013/36
3. Teises põhjenduses on sätestatud:
„Käesolev direktiiv peaks muu hulgas sisaldama sätteid tegevuslubade andmise, olulise osaluse omandamise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse teostamise, päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutuste sellekohaste volituste kohta ning sätteid, millega reguleeritakse algkapitali ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalvet. Käesoleva direktiivi peamine eesmärk ja sisu on kooskõlastada siseriiklikke sätteid, mis käsitlevad krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse alustamise tingimusi, nende juhtimisviise ja järelevalveraamistikku. Peale nende sätete sisaldasid direktiivid 2006/48/EÜ[(5)] ja 2006/49/EÜ[(6)] ka krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõudeid. Kõnealused nõuded tuleks kehtestada määrusega (EL) nr 575/2013, millega luuakse ühtsed ja vahetult kohaldatavad usaldatavusnõuded krediidiasutustele ja investeerimisühingutele, kuna sellised nõuded on tihedalt seotud finantsturgude toimimisega seoses mitmete varadega, mida hoiavad krediidiasutused ja investeerimisühingud. Seepärast tuleks käesolevat direktiivi lugeda koos määrusega (EL) nr 575/2013 ning käesolev direktiiv koos nimetatud määrusega peaks moodustama õigusraamistiku, millega reguleeritakse pangandustegevust, selle järelevalveraamistikku ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõudeid.“
4. Põhjenduses 35 on kinnitatud:
„Selleks et tagada, et oma tegevust tõhusalt kontrollivad krediidiasutused ja investeerimisühingud ja nende juhtorgani liikmed vastavad käesolevast direktiivist ja määrusest (EL) nr 575/2013 tulenevatele nõuetele, ning selleks et tagada, et neile saab osaks sarnane kohtlemine kogu liidus, peaksid liikmesriigid kehtestatama halduskaristused ja muud haldusmeetmed, mis on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Seepärast peaksid liikmesriikide kehtestatud halduskaristused ja muud haldusmeetmed vastama teatavatele olulistele nõuetele seoses adressaatide, nende kohaldamisel arvessevõetavate kriteeriumide, nende avaldamise, halduskaristuste määramise peamiste volituste ja rahaliste halduskaristuste suurusega.“
5. Põhjendus 41 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolev direktiiv peaks nägema ette halduskaristused ja muud haldusmeetmed, et tagada rikkumise järel kohaldatava meetme võimalikult suur ulatus ning aidata ennetada tulevasi rikkumisi, olenemata sellest, kas siseriikliku õiguse kohaselt on tegemist halduskaristuse või muu haldusmeetmega. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada lisakaristusi ning kõrgemaid rahalisi halduskaristusi, kui need, mis on ettenähtud käesolevas direktiivis.“
6. Artiklis 64 „Järelevalve- ja karistuste määramise volitused“ on ette nähtud:
„1. Pädevatele asutustele antakse kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud järelevalvevolitused krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevusse sekkumiseks, sealhulgas eelkõige tegevusloa kehtetuks tunnistamise õigus kooskõlas artikliga 18, kooskõlas artikliga 102 nõutavad volitused ning artiklites 104 ja 105 sätestatud volitused.
2. Pädevad asutused kasutavad oma järelevalve- ja karistuste määramise volitusi kooskõlas käesoleva direktiivi ja siseriikliku õigusega järgmiselt:
a) vahetult;
b) koostöös teiste asutustega;
c) enda vastutusel, delegeerides küsimuse sellistele asutustele;
d) suunates küsimuse pädevatele kohtuasutustele.“
7. Artikli 65 „Halduskaristused ja muud haldusmeetmed“ lõikes 1 on sätestatud, et:
„Ilma et see piiraks pädevate asutuste järelevalvevolitusi, millele on osutatud artiklis 64, ja liikmesriikide õigust näha ette ja kehtestada kriminaalkaristusi, sätestavad liikmesriigid käesoleva direktiivi üle võtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide ja määruse (EL) nr 575/2013 rikkumise eest kohaldatavad halduskaristused ja muud haldusmeetmed ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kui liikmesriigid otsustavad mitte sätestada halduskaristusi, sest rikkumistele kohaldatakse siseriiklikku kriminaalõigust, edastavad nad komisjonile asjakohased kriminaalõiguse sätted. Halduskaristused ja muud haldusmeetmed peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“
8. Artikli 67 kohaselt:
„1. Käesolevat artiklit kohaldatakse vähemalt igal järgmisel asjaolul:
[…]
k) krediidiasutuse või investeerimisühingu riskipositsioon ületab piirmäärasid, mis on sätestatud määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 395;
[…]
2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud juhtudel hõlmavad halduskaristused ja muud haldusmeetmed, mida võib kohaldada, vähemalt järgmist:
[…]
g) rahaline halduskaristus, mis vastab kuni kahekordsele kasule, mis on saadud sellisest rikkumisest, või kuni kahekordsele kahjule, mis on ära hoitud sellise rikkumise tulemusel, kui kõnealune kasu või kahju on võimalik kindlaks määrata.
[…]“
2. Määrus nr 575/2013
9. Põhjenduses 5 on märgitud:
„Käesolev määrus ja direktiivi 2013/36/EL koos peaksid moodustama õigusraamistiku, millega nähakse ette krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse alustamise tingimused, järelevalveraamistik ja usaldatavusnõuded. Seetõttu tuleks käesolevat määrust lugeda koos nimetatud direktiiviga.“
10. Põhjenduses 9 on sätestatud:
„Õiguskindluse tagamiseks ja kuna on vaja tagada võrdsed tingimused liidus, on ühtse õigusaktide kogumi kohaldamine kõigile turuosalistele ühtse turu toimimise keskne osa. Konkurentsimoonutuste ja õigusliku arbitraaži ärahoidmiseks peaksid minimaalsed usaldatavusnõuded tagama maksimaalse ühtlustamise […]“.
11. Vastavalt artiklile 2:
„Selleks et tagada vastavus käesoleva määrusega, on pädevatel asutustel direktiivis 2013/36/EL sätestatud volitused ja nad järgivad kõnealuses direktiivis sätestatud menetlusi.“
12. Artiklis 395 on sätestatud:
„1. Krediidiasutus või investeerimisühing ei võta pärast artiklite 399–403 kohast krediidiriskide maandamise mõju arvessevõtmist sellist riskipositsiooni ühe kliendi või omavahel seotud klientide rühma suhtes, mis on suurem kui 25% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist. Kui kõnealune klient on krediidiasutus või investeerimisühing või kui omavahel seotud klientide rühma kuulub üks või mitu krediidiasutust või investeerimisühingut, ei või riskipositsiooni väärtus olla rohkem kui 25% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist või 150 miljonit eurot (olenevalt sellest, kumb väärtus on suurem), eeldusel et kõigi nende omavahel seotud klientide riskipositsioonide summa, kes ei ole krediidiasutused või investeerimisühingud, ei ületa pärast artiklite 399–403 kohast riskide maandamise mõju arvessevõtmist 25% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist.
Kui 150 miljoni euro suurune summa ületab 25% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist, ei või riskipositsiooni väärtus pärast artiklite 399–403 kohast krediidiriski maandamise mõju arvessevõtmist ületada krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitaliga võrreldes mõistlikku piirmäära. Krediidiasutus või investeerimisühing määrab kõnealuse piirmäära kindlaks kooskõlas direktiivi 2013/36/EL artiklis 81 osutatud põhimõtete ja protseduuridega, et juhtida ja kontrollida kontsentratsiooniriski. Kõnealune piirmäär ei tohi olla rohkem kui 100% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist.
Pädevad asutused võivad kehtestada 150 miljonist eurost madalama piirmäära ning teavitavad sellest EBAt [Euroopa Pangandusjärelevalve] ja komisjoni.
[…]
5. Käesolevas artiklis sätestatud piirmäärasid võib krediidiasutuste või investeerimisühingu kauplemisportfelli riskipositsioonide puhul ületada juhul, kui täidetud on järgmised tingimused:
a) kauplemisportfelli mittekuuluv riskipositsioon kliendi või omavahel seotud klientide rühma suhtes ei ületa lõikes 1 sätestatud piirmäära, kui see piirmäär on arvutatud aktsepteeritud kapitali suhtes, nii et piirmäärade ületamine tuleneb täielikult kauplemisportfelli arvelt;
b) krediidiasutus või investeerimisühing täidab lõikes 1 sätestatud piirmäära ületava osa kohta täiendavat omavahendite nõuet, mis on arvutatud artiklite 397 ja 398 kohaselt;
c) kui piirmäärade ületamisest on möödunud 10 päeva või vähem, ei tohi kauplemisportfelli kuuluv riskipositsioon kliendi või omavahel seotud klientide rühma suhtes ületada 500% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist;
d) kõik piirmäärade ületamised, mis on kestnud kauem kui 10 päeva, ei tohi kokku ületada 600% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist.
Iga kord, kui piirmäära on ületatud, teatab krediidiasutus või investeerimisühing pädevatele asutustele viivitamata ületamise summa ning asjaomase kliendi nime ning omavahel seotud klientide rühma nime, kui see on asjakohane.
[…]“
13. Artikli 396 lõikes 1 on ette nähtud:
„Kui tekkinud riskipositsioonid ületavad erandjuhul artikli 395 lõikes 1 sätestatud piirmäära, teatab krediidiasutus või investeerimisühing riskipositsiooni väärtusest viivitamata pädevatele asutustele, kes võivad juhul, kui asjaolud seda võimaldavad, määrata kindla tähtaja, mille jooksul peavad krediidiasutused või investeerimisühingud viima riskipositsioonid vastavusse nimetatud ülempiiriga.
[…]“
3. Määrus (EL) nr 1024/2013(7)
14. Artikli 33 lõikes 2 on sätestatud:
„EKP hakkab talle käesoleva määrusega antud ülesandeid täitma 4. novembril 2014, vastavalt käesolevas lõikes sätestatud rakenduskorrale ja -meetmetele.
[…]“
4. Määrus nr 468/14
15. Artiklis 2 on järgmised määratlused:
„[…]
24) „EKP järelevalvemenetlus“ (ECB supervisory procedure) – EKP mis tahes tegevus, mis on suunatud EKP järelevalveotsuse ettevalmistamisele, sealhulgas ühised menetlused ja rahaliste halduskaristuste määramine. […]
25) „riikliku pädeva asutuse järelevalvemenetlus“ (NCA supervisory procedure) – riikliku pädeva asutuse mis tahes tegevus, mis on seotud ühele või enamale järelevalve alla kuuluvale üksusele või grupile või ühele või enamale muule isikule adresseeritud järelevalveotsuse ettevalmistamisega riikliku pädeva asutuse poolt, sealhulgas halduskaristuste määramisega;
[…]“
16. Artiklis 48 „Käimasolevad menetlused“ on kinnitatud:
„1. Kui toimub volituste üleminek EKP ja riikliku pädeva asutuse vahel, teavitab asutus, kelle volitused lõppevad (edaspidi „lõppevate volitustega asutus“) asutust, kellele volitused üle antakse (edaspidi „järelevalvet alustav asutus“) kõikidest ametlikult algatatud järelevalvemenetlustest, mille osas tuleb vastu võtta otsus. Lõppevate volitustega asutus esitab nimetatud teabe viivitamata pärast volituste kavandatavast üleminekust teadasaamist. Lõppevate volitustega asutus ajakohastab teavet pidevalt, reeglina kord kuus, kui järelevalvemenetluse kohta on uut teavet. Järelevalvet alustav asutus võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel lubada harvemat teabe esitamist. Artiklite 48 ja 49 tähenduses käsitletakse järelevalvemenetlusena EKP või riikliku pädeva asutuse järelevalvemenetlust.
Enne volituste üleminekut suhtleb lõppevate volitustega asutus järelevalvet alustava asutusega viivitamata pärast mis tahes uue järelevalvemenetluse ametlikku algatamist, mille osas tuleb vastu võtta otsus.
[…]
3. Kui ametlikult algatatud järelevalvemenetlust, mille osas tuleb vastu võtta otsus, ei ole võimalik enne järelevalvevolituste üleminekut lõpetada, jääb lõppevate volitustega asutus volitatuks käimasolevat järelevalvemenetlust lõpetama. Selleks säilivad lõppevate volitustega asutusel kõik asjakohased volitused kuni järelevalvemenetluse lõpetamiseni. Lõppevate volitustega asutus viib käimasoleva järelevalvemenetluse lõpule talle jäänud volituste alusel kooskõlas kohaldatava õigusega. Lõppevate volitustega asutus teavitab järelevalvet alustavat asutust enne otsuse vastu võtmist järelevalvemenetluses, mis oli käimas enne volituste üleminekut. Nimetatud asutus esitab järelevalvet alustavale asutusele vastuvõetud otsuse ja otsusega seotud dokumentide koopia.
[…].“
17. Artiklis 149 „Pooleliolevate menetluste jätkuvus“ on sätestatud:
„1. Kui EKP ei otsusta teisiti, kohaldatakse riikliku pädeva asutuse algatatud järelevalvemenetluste, sealhulgas ühiste menetluste suhtes, mis SSM [raam]määruse alusel hakkavad kuuluma EKP pädevusse ja mis on algatatud enne 4. novembrit 2014, artiklis 48 sätestatud menetlusi.
2. Erandina artiklist 48 on käesolev artikkel ühiste menetluste suhtes kohaldatav.“ [lõike 2 tõlge on mitteametlik]
B. Liikmesriigi õigus. Pangandusseadus (Bankwesengesetz)(8)
18. § 97 lõikes 1 oli sätestatud:
„Finanzmarktaufsichtsbehörde (finantsinspektsioon, edaspidi „FMA“) teeb krediidiasutustele intressiettekirjutuse järgmistes summades:
[…]
4. 2% aastas [CRR] artikli 395 lõikes 1 viidatud riskide kontsentreerumise piirmäärasid ületavast summast 30 päeva kohta, välja arvatud § 70 lõike 2 kohaste järelevalvemeetmete võtmise korral või juhul, kui krediidiasutuse vara ei kata tema kohustusi.“
19. § 98 lõike 5 kohaselt:
„Isik, kes […] krediidiasutuse eest vastutavana,
[…]
2) võtab asutusele krediidiriski positsioonid, mis ületavad määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 395 sätestatud piirmäärasid;
[…]
paneb toime – kui tegu ei kujuta endast karistatavat tegu, mis kuulub kohtute pädevusse – haldusõigusrikkumise ja finantsinspektsioonil tuleb teda trahvida summas kuni 5 miljonit eurot või summas, mis vastab kuni kahekordsele kasule, mis on saadud sellisest rikkumisest, kui seda on võimalik välja arvutada.“
II. Asjaolud ja eelotsusetaotlus
20. Kohaldades BWG § 97 lõike 1 punkti 4, tegi FMA kaks otsust, vastavalt 30. oktoobril 2014 ja 11. mail 2015, milles ta tegi VTB Bank (Austria) AG-le (edaspidi „VTB Bank“) teatava intressi tasumise ettekirjutuse CRR artikli 395 lõikega 1 lubatud riskide kontsentreerumise piirmäära ületamise eest omavahel seotud klientide rühma puhul.
21. Intressi summa oli esimesel juhul kokku 94 951,41 eurot 2014. aasta märtsist kuni septembrini toimunud ületamise eest ning teisel juhul kokku 28 278,57 eurot 2014. aasta oktoobri jooksul toimunud ületamise eest.
22. VTB Bank kaebas FMA teise otsuse peale Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus, Austria), väites, et oleks tulnud kohaldada CRR artikli 395 lõiget 5, mis välistab võimaluse teda liikmesriigi õigusnormi alusel karistada.
23. Sellega seoses on kohus otsustanud menetluse peatada ja esitada järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas liidu teisese õiguse normid (eelkõige näiteks [direktiivi 2013/36] artikkel 64 ja artikli 65 lõige 1) on kohaldatavad sellistel liikmesriigi õigusnormidel põhinevale ametlikule intressiettekirjutusele, mille kohaselt tehakse [CRR] artikli 395 lõikes 1 viidatud riskide kontsentreerumise piirmäära ületamise korral krediidiasutusele ettekirjutus maksta intressi 2% aastas piirmäärasid ületavast summast 30 päeva kohta?
2. Kas liidu õigusega (eelkõige [CRR] artikli 395 lõigetega 1 ja 5) on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu [BWG] § 97 lõike 1 punkt 4, kui hoolimata artikli 395 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamise tingimuste täidetusest tehakse artikli 395 lõike 1 rikkumise korral ette (tasakaalustus)intressi ettekirjutus?
3. Kas [SSM raammääruse] artikli 48 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et „ametlikult algatatud järelevalvemenetlusega“ on tegemist juba siis, kui ettevõtja esitab järelevalveasutusele teate, või on „ametlikult algatatud järelevalvemenetlusega“ tegemist juhul, kui järelevalveasutus on varasemal ajal toime pandud sarnaste rikkumistega seoses juba teinud otsuse paralleelses menetluses?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
24. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 1. veebruaril 2017.
25. Menetluse kirjalikus osas esitasid seisukohad VTB Bank, FMA, EKP ja komisjon. Euroopa Kohus ei pidanud vajalikuks kohtuistungit korraldada.
IV. Analüüs
26. Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus, Austria) kahele esimesele küsimusele saab minu arvamuse kohaselt, mis langeb kokku ka komisjoni arvamusega, anda ühe ühise vastuse.
27. Nende küsimuste eesmärk on kokkuvõttes selgeks teha:
– Kas intressiettekirjutus, mille liikmesriigi õigus näeb ette juhuks, kui krediidiasutus ületab CRR artikli 395 lõikes 1 sätestatud piirmäärad, on direktiivi 2013/36 artiklite 65 ja 67 tähenduses „halduskaristus“ või „muu haldusmeede“.
– Kas liidu õigusega on kooskõlas, kui selline intressiettekirjutus tehakse liikmesriigi õiguse kohaselt isegi siis, kui on täidetud CRR artikli 395 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamise tingimused.
28. Kolmanda (ja viimase) küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millisel hetkel tuleb lugeda järelevalvemenetlus ametlikult algatatuks. Vastusest sõltub asutus, kes peab menetluse läbi viima, kui toimub volituste üleminek EKP ja riikliku pädeva asutuse vahel, mis mõjutab käimasolevaid menetlusi.
A. „Halduskaristused ja muud haldusmeetmed“, mida kohaldatakse krediidiriskide kontsentreerumise piirmäära rikkumise korral (esimene ja teine eelotsuse küsimus)
1. Poolte seisukohtade kokkuvõte
29. VTB Banki arvates kuulub vaidlusalune liikmesriigi meede direktiivi 2013/36 kohaldamisalasse, olles hõlmatud selle artikli 65 mõistetega „halduskaristused“ ja „muud haldusmeetmed“. Liikmesriigid on kohustatud kohaldama ühtesid või teisi neist CRR rikkumise korral.
30. Kuigi direktiiv 2013/36 ei määratle neid kahte mõistet täpselt, peavad kõnealused karistused ja meetmed VTB Banki arvates artikli 66 lõike 2 kohaselt vastama teatavatele tingimustele, mille tulemusel need võimaldavad ära hoida või vähendada CRR mis tahes rikkumist. Oma laadist, olemusest ja iseloomust tulenevalt on FMA nõutavad intressid tema arvates võrreldavad direktiivis 2013/36 ette nähtud karistuste või meetmetega.
31. Lisaks tuletab VTB Bank meelde, et CRR artikli 395 lõikes 5 on lubatud teatud tingimustel sama artikli lõikes 1 sätestatud piirmäärasid ületada. Järelikult on liikmesriigi seadusandjal keelatud võtta vastu otsust, millega liidu seadusandja selles sättes ettenähtu kaotab oma kasuliku mõju.
32. FMA sõnul ei ole vaidlusalused intressid hõlmatud direktiivi 2013/36 artiklitega 64 ja 65. Tema arvates on kooskõlas Austria põhiseadust käsitleva kohtupraktikaga tegemist majandusliku kontrolli meetmetega, mis ei ole karistavad ja mille eesmärk on krediidiasutuse poolt usaldatavusnõude rikkumisest saadud tegeliku või võimaliku kasu tagasisaamine.
33. FMA väidab, et määrus nr 1024/2013 annab liikmesriikidele kaalutlusruumi kehtestada oma õigusnormid. EKP-le mitte antud järelevalveülesanded tuleb tema väitel täita riiklikel asutustel nii, et kõnealuse meetme puhul on tegemist konkreetselt Austria õigusnormiga, mille eesmärk ei ole üle võtta direktiiv 2013/36.
34. Lõppkokkuvõttes puudub FMA seisukohast otsene seos kohaldatud liikmesriigi õigusnormi ja CRR vahel, kuna BWG § 97 lõike 1 punkt 4 viitab ainult CRR artikli 395 lõikele 1 (ja mitte selle lõikele 5) selleks, et sätestada intresside sissenõudmise materiaalsed tingimused. Pidades silmas selle eesmärki, olevat intresside kohaldamine CRR artikli 395 lõikes 1 sätestatud piirmäärade ületamise puhul automaatne, isegi kui lõikes 5 sätestatud tingimused on täidetud.
35. Komisjoni seisukohast rakendatakse liikmesriigi sättega direktiivi 2013/36 artikleid 64, 65 ja 67 ning see säte ei ole direktiiviga kooskõlas, kuna see näeb CRR artikli 395 lõike 1 rikkumise automaatse tagajärjena ette negatiivsed õiguslikud tagajärjed, hindamata selle artikli lõike 5 tingimuste täidetust.
36. Komisjon tuletab sellega seoses meelde, et CRR artiklid 387–403, mis käsitlevad riskide kontsentreerumist, tuleb liigitada „usaldatavusnõuete maksimaalse lõpliku ühtlustamise meetmeteks“, mistõttu liikmesriikidel ei ole „vähimatki kaalutlusruumi võtmaks riskide kontsentreerumisega seotud nõuete valdkonnas oma enda erandit tegevaid meetmeid“.
37. Komisjon juhib tähelepanu sellele, et direktiivi 2013/36 kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema juhuks, kui rikutakse artikli 395 lõiget 1, halduskaristused ja muud haldusmeetmed. Sama direktiivi artikli 67 lõike 2 punkti g kohaselt tuleb määrata selle rikkumise eest karistamiseks rahalised karistused.
38. Komisjoni arvates pole aga tegemist CRR artikli 395 lõikes 1 sätestatud piirmäärade ületamisega, kui on täidetud selle artikli lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamise tingimused. Seega toob liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette intressi maksmise, võtmata arvesse CRR artiklit 395 tervenisti, kaasa halduskaristuse või haldusmeetme, millega karistatakse liidu õigusega lubatud käitumise eest.
2. Hinnang
39. Direktiiv 2013/36 ja CRR moodustavad õigusliku raamistiku, millega reguleeritakse pangandustegevust, järelevalveraamistikku ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõudeid.(9)
40. CRR-s sätestatakse täpselt usaldatavusnõuded krediidiasutustele ja investeerimisühingutele. Tegemist on miinimumnõuetega, mis peaksid liidu seadusandja sõnul „tagama maksimaalse ühtlustamise“ „konkurentsimoonutuste ja õigusliku arbitraaži ärahoidmiseks“.
41. Juhtmõte on, et „[õ]iguskindluse tagamiseks ja kuna on vaja tagada võrdsed tingimused liidus, on ühtse õigusaktide kogumi kohaldamine kõigile turuosalistele ühtse turu toimimise keskne osa“(10).
42. Direktiiviga 2013/36 on kujundatud õiguslik raamistik, mis on tingimata vajalik CRR-s sätestatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalve õigusnormide kohaldamiseks ja nende järgimise tagamiseks.
43. CRR nõutud usaldatavusnõuete hulgast on siin huvi pakkuv artikli 395 lõikes 1 sätestatu, mis keelab krediidiasutustel võtta „pärast […] krediidiriskide maandamise mõju arvessevõtmist sellist riskipositsiooni ühe kliendi või omavahel seotud klientide rühma suhtes, mis on suurem kui 25% krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsepteeritud kapitalist[(11)]“.
44. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on käesolevas kohtuasjas ületatud seda riskide kontsentreerumise piirmäära. Seetõttu olevat kooskõlas direktiiviga 2013/36 tegemist artikli 67 lõike 1 punktis k osutatud koosseisuga, mille tagajärg on see, et vastavalt sama artikli lõikele 2 kuulub kohaldamisele „vähemalt“ – muu hulgas – rahaline halduskaristus, „mis vastab kuni kahekordsele kasule, mis on saadud sellisest rikkumisest, või kuni kahekordsele kahjule, mis on ära hoitud sellise rikkumise tulemusel, kui kõnealune kasu või kahju on võimalik kindlaks määrata“. Kõnealune karistus kuulub nimelt „halduskaristuste ja muude haldusmeetmete“ hulka, mille liikmesriigid on kohustatud ette nägema juhul, kui pannakse toime – muu hulgas – see konkreetne rikkumine.
45. Ilma et eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht oleks sellega seoses selge, väidab FMA, et VTB Banki (Austria) puhul tehtud intressiettekirjutus ei ole „halduskaristus“ või „sunnivahend“ CRR rikkumise eest. Tegemist olevat kõigest „tasakaalustusintressidega“ (Abschöpfungszinsen), millel puudub Austria õiguses karistav laad ning mida peetakse „majandusõiguslikuks meetmeks […], mille eesmärk on seadusrikkumisest saadud või võimalikult saadava kasu kindlas summas tagasinõudmine, see tähendab [krediidi]riskide kontsentreerumise piirmäära ületamisest saadud majandusliku kasu tasakaalustamine […]“.(12)
46. Minu arvates võib väita, et BWG § 97 lõike 1 punkti 4 kohane intressiettekirjutus ei ole üks „halduskaristusi“, „vähemalt“ mille liikmesriigid direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti k ja lõike 2 punkti g kohaselt on kohustatud määrama asutustele, kes on võtnud CRR artikli 395 lõikes 1 sätestatud piirmäärasid ületava riskipositsiooni.
47. Direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 2 punktis g viidatud „rahaline halduskaristus“ näib olevat, nagu osutab ka komisjon,(13) pigem BWG § 98 lõike 5 punktis 2 sätestatu. Selle sätte kohaselt karistatakse krediidiasutuse eest vastutavat isikut, kes võtab asutusele krediidiriski positsioonid, mis ületavad CRR artiklis 395 sätestatud piirmäärasid, trahviga kuni 5 miljonit eurot või summas, mis vastab kuni kahekordsele kasule, mis on saadud sellisest rikkumisest, kui seda on võimalik välja arvutada, tingimusel, et kõnealune tegu ei kujuta endast kuritegu.
48. Selliste intresside sissenõudmise (põhisumma osas varasema võla puudumisel) avaliku sektori asutuse ettekirjutusel võib liigitada pigem haldusmeetmeks. Minu arvates ei ole oluline, kas direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 2 punkti g vaste on liikmesriigis BWG § 97 või § 98. Lisaks asjaolule, et sellele küsimusele vastamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, ei jää BWG § 97 (ja järelikult ka vaidlusalune intressiettekirjutus) ka sellepärast väljapoole direktiivi 2013/36 kohaldamisala.
49. Karistused ja meetmed, millele on osutatud direktiivi 2013/36 artikli 67 lõikes 2, ei hõlma kõiki riiklikke meetmed, millega on võimalik reageerida CRR rikkumisele. Direktiiv 2013/36 lubab – ja isegi eeldab –, et liikmesriigid näevad ette täiendavaid karistusi ja meetmeid, see tähendab, et nad võtavad „kõik vajalikud meetmed“ nii selle direktiivi kui ka CRR „rakendamise tagamiseks“ (direktiivi 2013/36 artikli 65 lõige 1). (14)
50. Karistuste ja meetmete hulka, mida liikmesriigid võivad kehtestada lisaks liidu seadusandja kehtestatud miinimumkaristustele ja -meetmetele, tuleb seega lugeda ka selline intressiettekirjutus, nagu nähakse ette BWG § 97 lõike 1 punktis 4. Sellest vaatenurgast ei ole seepärast eriti tähtis see, kas FMA ettekirjutust saab liigitada „halduskaristuseks“ või „muuks haldusmeetmeks“ direktiivi 2013/36 artiklite 65 ja 67 tähenduses, kuna mõlemad on liidu seadusandja seisukohast lubatud. (15)
51. Kuigi on kindel, et liikmesriikidel on õigus kehtestada muid halduskaristusi või haldusmeetmeid, on sama kindel ka see, et need, mida nad otsustavad kehtestada, peavad järgima direktiivis 2013/36 ja CRR-s kujundatud õiguslikku raamistikku.
52. Soovin sellega öelda, et valides „maksimaalse ühtlustamise“(16) krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalve ja usaldatavusnõuete valdkonnas, on liidu seadusandja kehtestanud ühtse õigusliku regulatsiooni, mille moodustavad direktiiv 2013/36 ja CRR. Sellise ühtse õigusliku regulatsiooni kehtimine kõigile turuosalistele on „ühtse turu toimimise keskne osa“(17).
53. See selgitab, et isegi kui liikmesriikidel lubatakse kehtestada muid halduskaristusi ja haldusmeetmeid, püütakse direktiivi 2013/36 endaga tagada, et nende sisu määratlemisel ja rahaliste karistuste suuruse kindlaks määramisel peaksid liikmesriikide seadusandjad kinni teatavatest ühistest suunistest. (18) Samal moel kehtestab direktiiv 2013/36 lisaks miinimumhalduskaristustele ja -meetmetele (jättes liikmesriikidele kaalutlusruumi muude kehtestamiseks) ka selliste rikkumiste raamistiku, mille eest võib karistada või kohaldada muid haldusmeetmeid.
54. Seetõttu usun, et on kahte liiki karistatavaid tegusid: a) need, mis on ammendavalt loetletud direktiivi 2013/36 artikli 67 lõikes 1, ning b) muud(19), mida liikmesriigid võivad kvalifitseerida CRR rikkumisteks ja mis seisavad direktiivis 2013/36 nimetatutest eraldi. Viimati mainitute puhul on samuti võimalik, et liikmesriigid näevad ette karistused või meetmed, mis erinevad nendest, „vähemalt“ milleks liidu seadusandja kohustab.
55. Küsimus seisneb selles, kas uusi rikkumisi lisada võivatel liikmesriikidel on lubatud ka kujundada ümber neid, mis on ette nähtud direktiiviga 2013/36. Arvan, et mitte juhul, kui need muudavad ära või jätavad välja mõne koosseisu, mida võib pidada „vajalikeks“, see tähendab mõne nende hulgast, „vähemalt“ mis peavad vastavalt direktiivile olema liikmesriigi õigusesse üle võetud.
56. Antud juhul ja olemasoleva teabe põhjal tundub, et BWG § 98 lõike 5 punkt 2 on õigusnorm, millega on Austria õigusesse üle võetud direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti k ning lõike 2 punkti g sisu.
57. Kui see on nii – mis tuleb kindlaks määrata eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, on liikmesriigi seadusandja täitnud kohustuse kehtestada liidu seadusandja poolt sätestatud koosseisudest „vähemalt“ üks. Lisaks on ta sellele koosseisule kehtestanud direktiiviga 2013/36 (samuti „vähemalt“ sõnastust kasutades) ette nähtud õigusliku tagajärje.
58. Täpsemalt osutab BWG § 98 lõike 5 punkt 2 krediidiasutuse eest vastutavale isikule, kes „võtab asutusele krediidiriski positsioonid, mis ületavad [CRR] artiklis 395 sätestatud piirmäärasid“. Viide CRR artiklile 395 tervikuna, see on, jätmata välja ühtegi selle lõiget, tähendab, et BWG § 98 lõike 5 punkti 2 üle võetud koosseis on see, mida on kirjeldatud viidatud CRR õigusnormis.
59. Oluline on rõhutada, et CRR artiklis 395 sätestatud koosseis ei ole ainult selle lõikes 1 kirjeldatu, vaid see, mis tuleneb selle lõike lõimimisest sama artikli lõike 5 sisuga.
60. Vastavalt CRR artikli 395 lõikele 1 ei või krediidiasutused endale võtta sellist riskipositsiooni, mis on suurem kui 25% nende aktsepteeritud kapitalist.(20) Selle piirmäära pelk rikkumine ei kujuta endast eraldivõetuna siiski direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktis k viidatud koosseisu: kuivõrd viidatakse kogu CRR artiklile 395, hõlmatakse ka selle lõige 5, milles on lubatud seda piirmäära teatud tingimuste täidetuse korral ületada.
61. Teisisõnu: tõlgendades direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti k koosseisu integreeritult,on sel õigusnormil järgmine sisu: „Käesolevat artiklit kohaldatakse […], kui krediidiasutuse riskipositsioon ületab piirmäärasid, mis on sätestatud CRR artikli 395 lõikes 1, ilma et oleks täidetud sama artikli lõikes 5 sätestatud tingimused“.
62. BWG § 98 lõike 5 punkti 2 puhul on seega tegemist direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punkti k täpse koopiaga ja sellega on Austria õigusesse üle võetud üks nendest rikkumistest, „vähemalt“ mille liikmesriigi seadusandja oli tingimata kohustatud kehtestama.
63. Kui see tõlgendus on õige, nagu ma leian, ei loo BWG § 97 lõike 1 punkt 4 eraldiseisvat koosseisu, vaid pigem moonutab direktiivi 2013/36 artikli 67 lõike 1 punktis k ettenähtud koosseisu.
64. Tegelikult viitab liikmesriigi õigusnorm üksnes CRR artikli 395 lõikes 1 kirjeldatud asjaoludele, võtmata arvesse selle artikli lõikes 5 sätestatut. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et selle normiga nähakse ette uus koosseis, viidates üksnes CRR artikli 395 lõikes 1 sätestatud piirmäära ületamisele, olenemata sellest, kas lõikes 5 sätestatud asjaolud esinevad või mitte.
65. Kuivõrd CRR artikkel 395 lubab teatud (lõikes 5 kirjeldatud) asjaoludel (lõikes 1 kindlaks määratud) riskide kontsentreerumise piirmäärasid ületada, siis tähendab see aga seda, et tõeliselt otsustavad piirmäärad on need, mis tulenevad õigusnormi nende kahe lõike integreeritud tõlgendusest. Need kujutavad endast üht lahutamatut tervikut ja määratlevad lõppkokkuvõttes sellise riskide kontsentreerumise piirmäära, milleni krediidiasutusel on lubatud riskipositsiooni võtmine.
66. Teisiti öeldes tuleneb CRR artikli 395 lõigete 1 ja 5 kohasest koosseisust, et finantsüksused võivad neis kahes lõikes määratletud piirides võtta seaduslikult riskipositsioone.
67. Kui liikmesriikidele jäetaks õigus võtta meetmeid selliste krediidiasutuste suhtes, kes on just nimelt CRR artikli 395 lõikes 5 üksikasjalikult sätestatud tingimuste täidetuse tõttu selles sättes lubatud riskipositsioonid võtnud, siis arvan, et see moonutaks artiklit 395 tervikuna ning tooks kaasa tõsise tagajärje, et rikutaks asutuste õiguspärast ootust, et piirmäärad, milleni neil on riskipositsiooni võtmine lubatud, on need, mis tulenevad CRR artikli 395 lõigete 1 ja 5 integreeritud kohaldamisest.
68. Pidades silmas liidu seadusandja poolt liikmesriikidele antud võimalust kehtestada muid rikkumisi ja muid halduskaristusi või -meetmeid, võivad liikmesriigi seadusandjad, lisaks neile, mis direktiiviga 2013/36 on igal juhul „vähemalt“ nõutavad, kehtestada uued koosseisud, kuid, kordan, mitte moonutada neid, millele liidu seadusandja on tähelepanu juba pööranud.
69. Kokkuvõttes ei ole minu arvates uuritavad liikmesriigi õigusnormid kooskõlas direktiivi 2013/36 ja CRR-ga loodud õigusliku raamistikuga.
B. Käimasolevate järelevalvemenetluste olemasolu, kui toimub volituste üleminek järelevalveasutuste vahel (kolmas eelotsuse küsimus)
1. Poolte seisukohtade kokkuvõte
70. VTB Banki seisukohast hõlmab FMA pädevus vastavalt SSM raammääruse artikli 48 lõikele 3 ja artikli 149 lõikele 1 ainult ametlikult enne 4. novembrit 2014 algatatud järelevalvemenetlusi.
71. Kuna FMA intressiettekirjutus (riskide kontsentreerumise piirmäära ületamise eest 2014. aasta oktoobris) kannab kuupäeva 11. mai 2015 ja see põhines VTB Banki enda 3. novembri 2014. aasta teatel, leiab see asutus, et seda teadet ei saa pidada ametliku järelevalvemenetluse algatamiseks SSM raammääruse artikli 2 punkti 25 ja artikli 48 lõike 3 tähenduses.
72. Seega leiab VTB Bank, et kuna ametlikku menetlust ei olnud enne 4. novembrit 2014 algatatud, siis puudus FMA‑l pädevus teha 11. mai 2015. aasta otsus.
73. Eespool öeldu kohta märgib FMA, et tema pädevuse aluseks on asjaolu, et liidu õigus ei näe ette selliseid intresse nagu need, mis ette kirjutati, lubades seevastu seda liiki riiklike eripärade jaoks teatavat kaalutlusruumi. Kuna EKP ei ole SSM raammääruse alusel pädev, ei pea FMA vajalikuks analüüsida käimasolevate menetluste kohta käivaid üleminekusätteid, millele on osutatud kõnealuse määruse artikli 48 lõikes 3.
74. Lisaks väidab FMA, et VTB Banki 3. novembri 2014. aasta teadet võeti menetlusökonoomia kaalutlustel arvesse juba eelnevate piirmäärade ületamistega seotud uurimismenetluses, sest tegemist oli samade klientide ja asjaoludega.
75. EKP, kelle väited piirduvad selle kolmanda küsimusega, kinnitab, et mõiste „ametlikult algatatud järelevalvemenetlus“ sätestati SSM raammääruse artikli 48 lõikes 3 juhtudeks, kui muutub EKP ja riikliku pädeva asutuse vaheline pädevuse jaotus. See mõiste on seotud EKP ülesannete ja volitustega, nii et määruse artikkel 48 mõjutab üksnes tema pädevusalasse kuuluvaid menetlusi.
76. Järelikult sõltub SSM raammääruse artikli 48 lõike 3 kohaldamine kvalifikatsioonist, mis tuleb anda vaidlusalusele intressiettekirjutusele. Seda kohaldatakse, kui tegemist on usaldatavusnõuete täitmise järelevalve meetmega direktiivi 2013/36 artiklite 64 ja 65 tähenduses, kuid mitte siis, kui see on majanduslik meede, mille eesmärk on ebaseaduslike tegude tulemusel saadud kasu või võimalikult saadava kasu tervikuna tagasisaamine.
77. Komisjoni arvates, kes võtab selles küsimuses seisukoha ainult teise võimalusena, ei algata SSM raammääruse artikli 48 lõike 3 tähenduses usaldatavusnõuete täitmise järelevalve menetlust krediidiasutuse poolt CRR artikli 396 alusel teate esitamisega. Teisest küljest leiab komisjon, et varasemad juba lõpetatud menetlused, mis käsitlesid sarnaseid rikkumisi, ei saa olla uue rikkumise korral sellise menetluse aluseks.
2. Hinnang
78. Kolmanda küsimusega soovitakse teada, kas määruse nr 468/14 artikli 48 lõike 3 kohaselt on „ametlikult algatatud järelevalvemenetlusega“ tegemist mõnel neist kahest juhust:
– Kohe kui krediidiasutus on pädevatele asutustele teatanud riskide kontsentreerumisest, millega on ületatud CRR artiklis 395 ette nähtud piirmäärasid.
– Kui järelevalveasutus on varasemal ajal toime pandud sarnaste rikkumistega seoses juba teinud otsuse paralleelses menetluses.
79. Selles kohtuasjas oli FMA 11. mai 2015. aasta intressiettekirjutuse põhjenduseks 2014. aasta oktoobris võetud piirmäärasid ületav riskipositsioon, millest VTB Bank seda asutust 3. novembril 2014 (see tähendab päev enne seda, kui EKP muutus pädevaks vastavalt SSM raammäärusele) teavitas.
80. EKP ja riiklike järelevalveasutuste vahelise koostöö valdkonnas reguleerib SSM raammääruse artikkel 48 järelevalvemenetlusi, mis on käimas hetkel, mil toimub volituste üleminek EKP ja ühe sellise järelevalveasutuse vahel.
81. Vastavalt SSM raammääruse artikli 149 lõikele 1 kohaldatakse sellises olukorras artiklis 48 sätestatud üleminekumenetlusi, „[k]ui EKP ei otsusta teisiti, […] riikliku pädeva asutuse algatatud järelevalvemenetluste […] suhtes, mis SSM [raam]määruse alusel hakkavad kuuluma EKP pädevusse ja mis on algatatud enne 4. novembrit 2014“.
82. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et oluline on see, kas enne 4. novembrit 2014 käis FMA pädevuses olev ametlik järelevalvemenetlus. Ma usun siiski, et on olemas eeltingimus, mida EKP oma seisukohas meelde tuletas ja mille täitmist FMA eitab; seda eeltingimust tuleb analüüsida.
83. Nimelt leiab FMA, et tasakaalustusintressi ettekirjutuse tegemise pädevus EKP‑l igal juhul puudub, see tähendab ka pärast 4. novembrit 2014. Kui see on nii, ei tohiks kohaldada SSM raammääruse artiklis 48 sätestatud üleminekukorda.
84. Määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti d kohaselt „[on] EKP-l […] ainupädevus täita usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eesmärgil […] seoses kõigi osalevates liikmesriikides asutatud krediidiasutustega“ muu hulgas ülesannet, milleks on „vastavuse tagamine artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus osutatud õigusaktidele, millega kehtestatakse krediidiasutuste usaldatavusnõuded seoses […] riskide kontsentreerumise piirangute[ga]“.
85. Määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus on just nimelt sätestatud, et oma ülesannete täitmiseks „ja järelevalve kõrgete standardite tagamise eesmärki silmas pidades [kohaldab EKP] kogu asjakohast liidu õigust ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive siseriiklikusse õigusesse ülevõtvaid õigusakte“. On lisatud, et „[k]ui asjakohane liidu õigus koosneb määrustest ja kui kõnealused määrused tagavad praegu liikmesriikidele sõnaselgelt valikuvõimalused, kohaldab EKP ka kõnealuseid valikuvõimalusi võimaldavaid siseriiklikke õigusakte.“(21)
86. Ükskõik, kas intressiettekirjutus on kehtiv riiklik meede, mille on võtnud liikmesriik, kasutades direktiivi 2013/36 ja CRR-ga loodud õiguslikus raamistikus lubatud valikuvõimalust, või on tegemist seda raamistikku otse kohaldades kehtestatud meetmega (nagu arvan mina), ei jää asjaomane meede neil hüpoteesidel määruse nr 1024/2013 artikli 4 valguses välja EKP pädevusalast.
87. Kuivõrd SSM raammääruse artiklis 48 sätestatud esimene tingimus (see tähendab EKP pädevuse olemasolu) on täidetud, tuleb välja selgitada, kas on täidetud ka see tingimus, mille kohta küsib selgesõnaliselt eelotsusetaotluse esitanud kohus. See on nii, kui kuupäeval, mil EKP võttis järelevalvevolitused üle, oli FMAs käimas menetlus.
88. SSM raammääruse artikli 48 lõikes 3 on osutatud sõnaselgelt „ametlikult algatatud järelevalvemenetlusele“. Kasutatud määrsõna ei viita põhjustele, mis viisid menetluse algatamiseni, mille seas võib olla teade, mille CRR artikli 395 lõike 5 kohaselt peab krediidiasutus saatma pädevatele asutustele, kui on ületatud riskide kontsentreerumise piirmäära.
89. Minu arvates pidas liidu seadusandja konkreetselt silmas menetluse ametlikku või formaalset algatamist, see tähendab, kui pädev asutus on teinud sõnaselge menetluse algatamise otsuse. Mis tahes materiaalsed põhjused (nagu näiteks finantsasutuse teade) selle otsuse ametliku tegemiseni ka ei viinud, on oluline otsus, mitte põhjused.
90. Sellest tulenevalt saan aru, et VTB Banki 3. novembri 2014. aasta teatega ei saa pidada algatatuks SSM raammääruse artikli 48 lõikes 3 osutatud järelevalvemenetlust.
91. Samuti ei tundu mulle, et pärast VTB Banki 3. novembri 2014. aasta teadet tehtud intressiettekirjutus võib olla seotud menetlusega, mille tulemusena tehti 30. oktoobri 2014. aasta otsus, millega tehti intressiettekirjutus varem toimunud riskide kontsentreerumise piirmäärade ületamiste tõttu.
92. Kogu ettevaatlikkusega, mis on asjakohane, kui on tegemist küsimusega, mis tuleb lõpuks lahendada eelotsusetaotluse esitanud kohtul, tuleb eeldada, et 30. oktoobri 2014. aasta otsuse aluseks olev menetlus oli lõpetatud sel ajal, kui VTB Bank teatas (3. novembril 2014) teisest riskide kontsentreerumise piirmäära ületamisest. Selle teise riskide kontsentreerumise piirmäärade ületamisega seoses tehtud otsust oli võimalik võtta ainult uue ja seega eespool märgitust eraldiseisva „ametlikult algatatud järelevalvemenetluse“ tulemusel.
93. FMA on tuginenud menetlusökonoomia kaalutlustele, et seostada teine otsus kuidagi 30. oktoobril 2014. aasta otsusega lõpetatud menetlusega. Selles osas kinnitab ta, et selles menetluses oli VTB Banki 3. novembril 2014 teatatud riskide kontsentreerumise piirmäärade ületamist juba arvesse võetud. Soovimata sekkuda küsimusse, mille lahendamine, rõhutan, on liikmesriigi kohtu ülesanne, leian, et SSM raammääruse artikli 48 lõikes 3 sisalduv viide järelevalvemenetluse algatamise ametlikkusele välistab materiaalsed ja menetlusökonoomia kaalutlused, millele FMA tugineb.
94. Seetõttu leian, et kolmandale küsimusele tuleks vastata nii, et ühelgi eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud juhul ei ole tegemist „ametlikult algatatud järelevalvemenetlusega“.
V. Ettepanek
95. Esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesverwaltungsgerichtile (föderaalne halduskohus, Austria) järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ, eelkõige selle artikleid 64, 65 ja 67 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis sarnaselt nendega, mida kohaldati põhikohtuasjas, näevad ette intressiettekirjutuse tegemise Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta artikli 395 lõikes 1 viidatud riskide kontsentreerumise piirmäärade ületamise korral isegi siis, kui on täidetud määruse nr 575/2013 artikli 395 lõikes 5 sätestatud erandi kohaldamise tingimused.
2. Euroopa Keskpanga 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (SSM raammäärus), artikli 48 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et „järelevalvemenetlust“ saab pidada „ametlikult algatatuks“ üksnes siis, kui pädev asutus on võtnud vastu sõnaselge otsuse menetluse algatamise kohta; selliseks otsuseks ei saa pidada teadet, mille on pädevale asutusele saatnud finantsasutus.