Language of document :

HeidelbergCement AG 22. mail 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 14. märtsi 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-302/11: HeidelbergCement AG versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-247/14 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: HeidelbergCement AG (esindajad: advokaadid U. Denzel, C. von Köckritz, P. Pichler)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

tühistada komisjoni 30. märtsi 2011. aasta otsus K(2011) 2361 (lõplik) (juhtum COMP/39520 – tsement ja sellega seotud tooted) ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel apellanti puudutavas osas;

teise võimalusena punktis 2 toodud nõudele saata asi tagasi Üldkohtusse otsuse tegemiseks vastavalt sellele, kuidas Euroopa Kohus on oma otsuses õigusküsimused lahendanud;

igal juhul mõista komisjonilt välja apellandi kohtukulud Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetluses.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu 14. märtsi 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-302/11. Kõnealune kohtuotsus tehti apellandile teatavaks 14. märtsil 2014. Kohtuotsuses jättis Üldkohus rahuldamata apellandi esitatud hagi komisjoni 30. märtsi 2011. aasta otsuse K(2011) 2361 (lõplik) (juhtum COMP/39520 – tsement ja sellega seotud tooted) peale.

Apellant esitab kokku seitse väidet:

Esiteks ei kontrollinud Üldkohus nõuetekohaselt kohustust märkida ära teabe nõudmise eesmärk, nagu see kohustus tuleneb määruse nr 1/20031 artikli 18 lõikest 3, ning täitis selle kohustuse valesti. Kohus ei analüüsinud piisavalt teabe nõudmise otsuse sisu ja jättis tähelepanuta komisjoni põhjendamiskohustusega seotud nõuded.

Teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta lähtus sellest, et ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust saab piirata määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel. Sel põhjusel ei analüüsinud Üldkohus sisuliselt etteheidet, et puudulikult on põhjendatud teabe nõudmise otsuse valikut. Üldkohus ei analüüsinud nõuetekohaselt ka etteheidet, et põhjendamata on jäetud ka tähtaja määramine. Tema otsuses on toodud põhjendused, mis on sõnastuselt identsed nendega, mida kasutatakse paralleelses menetluses esitatud erineva sisuga etteheitele vastamisel.

Kolmandaks ei analüüsinud Üldkohus nõuetekohaselt mõistet „vajalikkus” määruse nr 1Ü/2003 artikli 18 lõike 3 esimese lause tähenduses, kuna ta leidis, et komisjonil ei ole tarvilik esitada üksikasjalikku ülevaadet kõikidest asjakohastest tõenditest. Lisaks kehtestas ta alusetud nõuded rikkumise põhjendatud kahtluse ja nõutud teabe vajalikkuse vahelisele seosele. Peale selle tõlgendas ta valesti määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 esimest lauset, kuna tema hinnangul ei olnud tarvilik kontrollida nõutud teabe asjakohasust. See toob kaasa ka määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 kolmandast lausest tuleneva kaebeõiguse rikkumise.

Neljandaks leidis Üldkohus ekslikult, et määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 esimene lause oli õiguslikuks aluseks komisjoni nõude puhul ette valmistada, koguda ja käidelda teavet, mida apellandi valduses ei olnud.

Viiendaks lükkas Üldkohus tagasi etteheite vastamistähtaja lühiduse kohta, tuues vaid abstraktselt välja apellandi majandusliku võimsuse ja tuginedes seega ebapiisavatele ja asjakohatutele põhjendustele.

Kuuendaks jättis Üldkohus tähelepanuta Euroopa Liidu aktide täpsuse kriteeriumi, tõdedes, et informatsiooninõue oli piisavalt täpne, kuigi ta ise tuvastas, et selles sisalduvad küsimused olid ebamääraselt sõnastatud. Lisaks ei analüüsinud kohus konkreetseid etteheiteid täpsuse puudumise kohta ja rikkus kaebeõigust (vt määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 kolmas lause).

Seitsmendaks jättis Üldkohus arvesse võtmata apellandi kaitseõigused, kuna ta leidis, et apellant oli kohustatud koostama hinnangud, mida komisjon võis kasutada majandusanalüüsis, selleks et tõendada liidu kartelliõiguse oletatavat rikkumist.

____________

1 Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).