ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
27. september 2012(*)
Konkurents – Kartellikokkulepped – Tee‑ehitusel kasutatava bituumeni Madalmaade turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Rikkumise süükspanemine – Kaitseõigused – Tühistamishagi mõju kolmandatele isikutele
Kohtuasjas T‑361/06,
Ballast Nedam NV, asukoht Nieuwegein (Madalmaad), esindajad: advokaadid A. Bosman ja J. van de Hel, hiljem advokaadid A. Bosman ja E. Oude Elferink,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet, A. Nijenhuis ja F. Ronkes Agerbeek, keda abistasid advokaadid F. Wijckmans, F. Tuytschaever ja L. Gyselen, hiljem F. Wijckmans ja F. Tuytschaever,
kostja,
mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada hagejat puudutavas osas komisjoni 13. septembri 2006. aasta otsus K(2006) 4090 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/F/38.456 – Bituumen (NL)), ning teise võimalusena esiteks nõue tühistada osaliselt nimetatud otsus hageja rikkumise kestuse kindlaksmääramise osas, ning teiseks nõue vähendada talle määratud trahvi,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud N. Wahl ja S. Soldevila Fragoso (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Plingers,
arvestades kirjalikus menetluses ja 30. juuni 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hageja Ballast Nedam NV juhib Madalmaades ehitussektoris tegutsevat kontserni Ballast Nedam. 1995. aastal ostis kontsern tee‑ehitusettevõtjad Eemsmond Wegenbouw BV ja Bruil Infrastructuur BV ning kontsernist sai seega Madalmaade tee‑ehitussektoris oluline osaleja; tee‑ehitustegevus on koondatud äriühingusse Ballast Nedam Grond en Wegen BV (edaspidi „BNGW”), milles 100%‑line osalus kuulub Ballast Nedam Infra BV‑le (edaspidi „BN Infra”), milles hageja omab 100% osalust. Alates 1. oktoobrist 2000 viis kontserni tee‑ehitustegevust läbi otseselt BN Infra. Alates 14. veebruarist 2003 on hageja seotud BN Infraga äriühingu Ballast Nedam Nederland BV kaudu.
2 British Petroleum teavitas 20. juuni 2002. aasta kirjas Euroopa Ühenduste Komisjoni väidetavast kartellist tee‑ehitusel kasutatava bituumeni Madalmaade turul ning esitas trahvide eest kaitse saamise taotluse vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155).
3 Komisjon viis 1. ja 2. oktoobril 2002 teatavate äriühingute ruumides läbi üllatuskontrolle. Komisjon saatis mitmele äriühingule, sh BN Infrale 4. juulil 2003 teabenõudeid, millele viimane vastas 12. septembril 2003. Komisjon saatis 10. veebruaril 2004 hagejale teabenõude, kes vastas sellele 9. märtsil 2004.
4 Komisjon alustas 18. oktoobril 2004 haldusmenetlust ning võttis vastu vastuväiteteatise, mis saadeti järgmisel päeval mitmele äriühingule, sh hagejale ja BN Infrale ning millele hageja vastas 20. mail 2005.
5 Komisjon võttis 13. septembril 2006 vastu otsuse K(2006) 4090 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/F/38.456 – Bituumen (NL)); edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte on avaldatud 28. juuli 2007. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 196, lk 40) ja millest anti hagejale teada 25. septembril 2006.
6 Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et otsuse adressaatideks olevad äriühingud osalesid EÜ artikli 81 ühes vältavas rikkumises, mis seisnes selles, et asjaomastel ajavahemikel leppisid nad regulaarselt kokku Madalmaades tee‑ehituses kasutatava bituumeni müügi ja ostu brutohinna, ühtse allahindluse kartellis osalevate tee‑ehitajate brutohinnast ja väiksema maksimaalse allahindluse ülejäänud tee‑ehitajate brutohinnast.
7 Hagejat ja tema tütarettevõtjat BN Infra peeti selle rikkumise eest vastutavaks ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 15. aprillini 2002. Nimelt eeldas komisjon, et ta avaldas oma tütarettevõtjatele BN Infra ja BNGW otsustavat mõju. Hagejale ja BN Infrale määrati solidaarselt 4,65 miljoni euro suurune trahv.
Menetlus ja poolte nõuded
8 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. detsembril 2006.
9 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kuues koda) alustada suulist menetlust ja esitas kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi. Pooled vastasid nendele küsimustele ettenähtud tähtaja jooksul.
10 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 30. juuni 2011. aasta kohtuistungil.
11 Kuna kuuenda koja ühel liikmel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president Üldkohtu kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta iseenda.
12 18. novembri 2011. aasta määrusega uuendas Üldkohus (kuues koda) oma uues koosseisus suulise menetluse ning pooltele anti teada, et nad kuulatakse ära uuel kohtuistungil septembril 2010.
13 Vastavalt 25. ja 28. novembri 2011. aasta kirjadega teavitasid komisjon ja hageja Üldkohust, et nad loobuvad uuest ärakuulamisest.
14 Seetõttu otsustas Üldkohtu president suulise menetluse lõpetada.
15 Hageja palub Üldkohtul:
– esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;
– teise võimalusena tühistada osaliselt vaidlustatud otsus teda puudutavas osas ja rikkumise kestuse kindlaksmääramise osas ning vähendada talle määratud trahvi;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
16 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
17 Oma nõuete põhjendamiseks esitab hageja kaks väidet, millest esimese kohaselt on BN Infra ja BNGW toimepandud rikkumise eest hagejale vastutuse omistamisel tehtud ilmseid hindamisvigu ja rikutud õigusnorme ning teise väite kohaselt on rikutud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 27 lõiget 1 ja kaitseõigusi, kuna komisjon ei märkinud vastuväiteteatises, et ta eeldas hageja vastutust.
1. Esimene väide, et BN Infra ja BNGW toimepandud rikkumise eest hagejale vastutuse omistamisel on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmseid hindamisvigu
Õigusnormi rikkumine, mis tuleneb ettevõtja tütarettevõtjate äripoliitikale otsustava mõju avaldamise eeldamisest üksnes kapitaliosalust arvestades
Poolte argumendid
18 Hageja leiab, et komisjon rikkus EÜ artiklit 81, omistades talle vastutuse BN Infra ja BNGW toime pandud rikkumise eest, tuginedes üksnes asjaolule, et talle kuulus neis 100%‑line osalus. Liidu kohus on ometi selgelt otsustanud, et tütarettevõtjas 100%‑line osalus üksi ei tõenda, et emaettevõtja teostab tütarettevõtja üle kontrolli (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 28, ja Üldkohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑325/01: DaimlerChrysler vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3319, punktid 218 ja 219).
19 Käesoleval juhul ei osalenud ta otseselt ega kaudselt salajastes kokkulepetes, ei esitlenud end haldusmenetluses kunagi BN Infra või BNGW kontaktisikuna ning kinnitas oma vastuses vastuväiteteatisele sõnaselgelt, et BN Infra on täiesti iseseisev. BN Infra ja BNGW määrasid seega oma äripoliitika kindlaks ilma tema sekkumiseta ja ilma, et nad oleksid talle pidanud aru andma, kuna tema roll piirdus rikkumisperioodil peamiselt finantsaspektidega. Seega peab komisjon tõendama, et ta avaldas BN Infra ja BNGW äritegevusele asjaomasel turul otsustavat mõju ning et selle mõju ja rikkumise vahel oli seos.
20 Hageja on seisukohal, et komisjon ei saanud seevastu tugineda väga üldistele asjaoludele, nagu majandustulemuste konsolideerimine, ühinemisotsused, tütarettevõtjate kasumi kasutamine, investeerimis‑, ostu‑ ja müügipoliitika või direktorite nimetamine, et tõendada, et ta avaldas BN Infra ja BNGW äritegevusele otsustavat mõju. Nimelt vastasid niisugused kriteeriumid kohustustele, mis lasuvad Madalmaade tsiviilseadustiku alusel kõikidel emaettevõtjatel, ning selliste asjaolude asjakohasusega nõustumine tähendaks ümberlükkamatu emaettevõtjate süülise vastutuse kehtestamist. Kohtupraktika kohaselt on kohane kriteerium emaettevõtja võimalus määrata kindlaks oma tütarettevõtja äritegevus turustus‑ ja hinnapoliitika tähenduses (Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG-Telefunken vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151).
21 Hageja sõnul rikuvad kriteeriumid, mille komisjoni võttis aluseks emaettevõtjale tütarettevõtja toime pandud rikkumise eest vastutuse omistamiseks, Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud põhiõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklis 6 tunnustatud süütuse presumptsiooni.
22 Komisjon vaidlustab kõik hageja argumendid.
Üldkohtu hinnang
23 Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000 osaleti salajastes kokkulepetes BNGW töötajate kaudu ning 1. oktoobrist 2000 kuni 15. aprillini 2002 BN Infra direktori kaudu. Ta otsustas pidada hagejat vastutavaks rikkumise eest kogu rikkumisperioodil, kuna talle kuulus BN Infra ja BNGW kapitalis sajaprotsendiline osalus ning seega kehtis eeldus, et ta avaldas neile tegelikult otsustavat mõju (vaidlustatud otsuse põhjendused 293–297).
24 Kõigepealt tuleb meenutada, et liidu konkurentsiõigus on suunatud ettevõtjate tegevusele (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 59) ja et ettevõtja mõiste EÜ artikli 81 tähenduses hõlmab majandusüksusi, millest igaühel on isikulistest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnev ühtne organisatsioon, mis püsivalt taotleb kindlaksmääratud majanduslikku eesmärki ja mis võib aidata kaasa selles sättes nimetatud rikkumise toimepanemisele (vt Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Ettevõtja mõistet tuleb selles kontekstis mõista kui majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (Euroopa Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑217/05: Confederaciόn Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, EKL 2006, lk I‑11987, punkt 40).
25 Ettevõtja konkurentsivastast käitumist võib teisele ettevõtjale süüks arvata, kui esimene ettevõtja ei otsustanud oma käitumise üle turul iseseisvalt, vaid kohaldas sisuliselt selle teise ettevõtja ettekirjutusi, arvestades eelkõige neid ühendavaid majanduslikke ja juriidilisi seoseid (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10065, punkt 27; 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 117, ja 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑8237, punkt 58). Tütarettevõtja tegevuse võib seega emaettevõtjale süüks panna siis, kui esimene ei otsusta oma käitumise üle turul iseseisvalt, vaid täidab peamiselt emaettevõtjalt saadud juhiseid, kuna need kaks ettevõtjat moodustavad ühe majandusüksuse (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punktid 133 ja 134).
26 Seega ei anna komisjonile õigust adresseerida trahve määrav otsus äriühingute kontserni emaettevõtjale mitte rikkumisele ässitav side emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel ega ka seda enam emaettevõtja seotus nimetatud rikkumisega, vaid asjaolu, et nad moodustavad ülalmainitud tähenduses üheainsa ettevõtja. Nimelt tuleb meenutada, et liidu konkurentsiõiguse kohaselt kujutavad ühte kontserni kuuluvad erinevad äriühingud endast üht majanduslikku üksust ja seega ettevõtjat EÜ artiklite 81 ja 82 tähenduses, kui asjaomased äriühingud ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt (Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 290).
27 Juhul kui emaettevõtja omab rikkumise toimepannud tütarettevõtja aktsia‑ või osakapitalis 100% osalust, võib esiteks see emaettevõtja selle tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult sellist mõju (eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtjale kuulub sajaprotsendiline osalus tütarettevõtja aktsia‑ või osakapitalis, et järeldada, et emaettevõtja tegelikult avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale. Seejärel võib komisjon pidada emaettevõtjat tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis tõendavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (eespool punktis 18 viidatud kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, punkt 29, ja eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61).
29 Kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus tugines eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon punktides 28 ja 29 peale 100% osaluse tütarettevõtja aktsia‑ või osakapitalis muudele asjaoludele, nagu see, et emaettevõtja mõju tütarettevõtja äristrateegiale ei vaidlustatud ja äriühinguid esindati haldusmenetluses ühiselt, tõstis Euroopa Kohus need asjaolud esile siiski üksnes eesmärgiga esitada kõik tõendid, millele Üldkohus oli oma põhjendused rajanud, mitte aga selleks, et seada eespool nimetatud eelduse kohaldamine sõltuvusse selliste täiendavate tõendite esitamisest, mis puudutavad emaettevõtja mõju tegelikku avaldamist (eespool punktis 25 viidatud Euroopa Kohtu otsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 62, ja 20. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑90/09 P: General Química jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 41).
30 Hageja leiab, et komisjoni lähenemisviis on vastuolus EIÕK artiklis 6 kehtestatud süütuse presumptsiooniga. Vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 2 sätetele, mis väljendab EIÕK artikli 6 lõikes 2 kinnitatud süütuse presumptsiooni, lasub EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisega seotud tõendamiskohustus asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta. Nagu kohtujurist Kokott rõhutas oma ettepanekus eespool punktis 25 viidatud kohtuotsusele Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑8241), ei too emaettevõtja sajaprotsendilise osalusega tütarettevõtjale otsustava mõju tegeliku avaldamise eelduse kasutamine endaga kaasa tõendamiskoormise ümberpööramist, mis oleks nende sätete seisukohast problemaatiline, vaid määrab kindlaks tõendamisnõuded, mida tuleb järgida, et kindlaks teha, kas vastutus rikkumise eest lasub emaettevõtjal või tütarettevõtjal. Kuna asjaolu, et emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja kapitalis sajaprotsendiline osalus, võimaldab eeldada, et mõju avaldatakse, siis eeldatakse selle eelduse puhul tõenduskoormise nõuetele vastavust, kui emaettevõtja ei lükka seda ümber, esitades vastupidiseid veenvaid tõendeid (vt selle kohta eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 79). Seega peavad tõendamiskoormise jaotuse küsimusele eelnevalt kõik pooled täitma oma kohustuse esitada väited (kohtujurist Kokott’i ettepanek Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsustele kohtuasjas C‑105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8725, punkt 73, ning eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 74).
31 Hageja leiab veel, et emaettevõtja sajaprotsendilise osalusega tütarettevõtjale otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldusele antud komisjoni tõlgendus muudab selle ümberlükkamise võimatuks.
32 Euroopa Kohtu praktikast nähtub siiski, et selle eelduse ümberlükkamiseks, mille kohaselt tütarettevõtjas sajaprotsendilist osalust omav emaettevõtja avaldab tegelikult esimesele otsustavat mõju, peab emaettevõtja esitama komisjonile ja vajaduse korral liidu kohtule hindamiseks kõik asjaolud tütarettevõtja ja emaettevõtja vaheliste majanduslike, organisatsiooniliste ja juriidiliste sidemete kohta, mis tema arvates võivad tõendada, et nad ei moodusta ühte majandusüksust ja mis võivad sõltuvalt olukorrast muutuda ja seega ei ole nende loetelu ammendav (eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 65, ja eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus General Química jt vs. komisjon, punktid 51 ja 52). Vastupidi hagejate väidetele on seega tegemist ümberlükatava eeldusega, mille peab ümber lükkama tema.
33 Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt teevad Madalmaade õiguses emaettevõtjale pandud kohustused selle eelduse mis tahes ümberlükkamise võimatuks, siis tuleb meenutada, et äriühing ei saa tugineda siseriiklikele õigusnormidele, et vältida liidu õigusnormide kohaldamist, kusjuures liidu õiguses kasutatavaid õigusmõisteid tuleb põhimõtteliselt tõlgendada ja kohaldada kogu ühenduses ühetaoliselt (Euroopa Kohtu 1. veebruari 1972. aasta otsus kohtuasjas 49/71: Hagen, EKL 1972, lk 23, punkt 6). Arvestades kõiki eespool meenutatud põhimõtteid sellise eelduse olemasolu ja ümberlükkamist võimaldavate kriteeriumide kohta, näib igal juhul, et Madalmaade õiguses tütarettevõtjate suhtes emaettevõtjatele pandud kohustusi käsitlevad asjaolud kinnitavad komisjoni poolt hageja suhtes kohaldatud eeldust selle kohta, et hageja teostas BN Infra ja BNGW üle kontrolli.
34 Viimaseks, hageja väidab, et komisjon omistas väga formaalsetele ja üldistele aspektidele liiga suure tähtsuse, tuvastades, et ta avaldas otsustavat mõju BN Infrale ja BNGW‑le.
35 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et komisjoni esitatud täiendavad tõendid tütarettevõtjate tegevusele hageja poolt otsustava mõju tegeliku avaldamise kohta on lisatõendid, mis kinnitavad – sõltumata eeldusest, et emaettevõtja esindab oma tütarettevõtja kogu aktsia‑ või osakapitali – mitte hageja tegelikku osalemist asjaomases rikkumises, vaid tema otsustavat mõju tütarettevõtjate tegevusele ja selle jõu tegelikku kasutamist (Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑176/99 P: ARBED vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10687, punkt 20; vt ka eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 62).
36 Lisaks, nagu sai meenutatud eespool punktis 32, on liidu kohus seisukohal, et emaettevõtja ja tütarettevõtja vahelise ühe majandusüksuse olemasolu hindamisel peab ta arvesse võtma kõiki nende kahe äriühingu vahelisi organisatsioonilisi, majanduslikke ja juriidilisi asjaolusid, mis pooled on talle esitanud ja mille laad ning tähtsus võivad sõltuvalt igast konkreetsest juhtumist olla erinevad (eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 65). Kui mõned asjaolud nagu kontserni tasandil raamatupidamisaruannete konsolideerimine ei oma tähtsust (eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus General Química jt vs. komisjon, punkt 108), siis muud asjaolud nagu isiklikud tihedad seosed emaettevõtja ja tütarettevõtja vahel või emaettevõtja õigus korraldada tema tütarettevõtjatele antud ülesanded ümber, kuigi need üksi ei võimalda tõendada ühe majandusüksuse olemasolu, võivad siiski koos moodustada piisavate üksteist toetavate tõendite kogumi.
37 Kõigest eeltoodust nähtub, et komisjon ei rikkunud õigusnormi, leides, et BN Infra ja BNGW toime pandud rikkumise eest on vastutav hageja, kes on nende 100% osalusega emaettevõtja ja kes avaldas neile otsustavat mõju.
BN Infra ja BNGW toime pandud rikkumise eest hagejale vastutuse omistamisega seoses tehtud ilmsed hindamisvead
Poolte argumendid
38 Hageja on arvamusel, et komisjon tegi ilmseid hindamisvigu, arvestades konkreetseid asjaolusid, millele ta vaidlustatud otsuses tugines, et omistada talle vastutus BN Infra ja BNGW toime pandud rikkumise eest.
39 Sissejuhatuseks rõhutab ta, et tegeliku otsustava mõju avaldamise eeldus ei puudutanud haldusmenetluses BNGW‑d ja et komisjon mainis vaidlustatud otsuses viimase osas vaid tee‑ehitustegevuse sisemist ümberkorraldust 2001. aastal. Ta on seega seisukohal, et muud komisjoni poolt kohtumenetluse staadiumis esitatud asjaolud on vastuvõetamatud.
40 Tema sõnul võttis komisjon niisiis ekslikult arvesse tema haldusnõukogu koosseisu, mis koosnes kahest isikust; see asjaolu võimaldab tuvastada ainult seda, et ta ei olnud suuteline BN Infra ja BNGW tegevust turul kontrollima, arvestades kontserni väga suurt arvu tegevusi. Samuti tõlgendas komisjon valesti „concern councili” ülesandeid, mis koondab tema haldusnõukogu ja kontserni suurte osakondade peadirektorid, kes arutavad vaid kogu kontserni puudutavaid strateegilisi küsimusi. BN Infra ja BNGW esindajate osalemine selles instantsis on lisaks märk nende iseseisvast positsioonist kontsernis, kellel on niisiis selles võimalik oma sõltumatust kaitsta. Komisjon tegi ka faktivea, leides, et alates 2000. aasta oktoobrist kartellikoosolekutel osalenud BN Infra töötaja kuulus rikkumisperioodil „concern councilisse”, sest ta ühines sellega alles 2004. aasta veebruaris, kui ta nimetati BN Infra peadirektori kohale. Ka see, et tema asukoht oli BN Infraga samal aadressil, ei puutu asjasse, kuna nad asusid erinevates hoonetes. Viimaks, kontserni tee‑ehitustegevuse ümberkorraldamine 2000. aasta oktoobris ei tõenda BN Infra ärilise iseseisvuse puudumist, kuna kõikidel emaettevõtjatel on võimalus oma kontsern ümber korraldada.
41 Hageja meenutab veel, nagu ta rõhutas oma vastuses vastuväiteteatisele, et ta on vaid finantsvaldusühing ja et BN Infra ja BNGW vastutavad individuaalselt oma tegevuse äri-, finants- ja juriidiliste aspektide eest ning ka oma personalipoliitika eest. Nad on kohustatud esitama äriplaani, mis esitatakse hagejale ja milles tuuakse nende strateegia ära üksnes üldjoontes ning finantsprognoosid. Samuti esitatakse talle heakskiidu saamiseks teatavad otsused, ent seda valdkondades, mis ei puuduta kuidagi äripoliitikat. Madalmaade õigus kohustab samuti kõiki emaettevõtjaid omama teatud suhteid oma tütarettevõtjatega, eeskätt seoses direktorite nimetamisega aktsionäride üldkoosoleku poolt, otsuste tegemisega kasumi kasutamise kohta, tütarettevõtjate finantsaruannete alusel konsolideeritud majandusaruannete väljatöötamisega või kontserni struktuuri muutmise otsustega.
42 BN Infral on alates 2000. aasta oktoobrist täielik vabadus määrata kindlaks oma äritegevus, eelkõige toormaterjali ostmise vallas; ainult pakkumused, mis puudutavad teatud maksumusega ehitustöid või millel on spetsiifiline riskiprofiil, esitatakse lepingute komiteele, milles hageja osaleb. Lisaks on BN Infra kohustatud küsima hageja haldusnõukogult luba vaid selliste koostöökokkulepete sõlmimise korral, mis väljuvad tema tavapärase tegevuse raamest.
43 Veel, kuni 2000. aasta oktoobrini otsustas BNGW vabalt tee‑ehitustööde hankelepingute sõlmimise üle, välja arvatud ehitustööd, mille väärtus ületab teatud piirväärtuse ja mis esitati lepingute komiteele, kuid need moodustasid vaid väikese osa tema käibest. BNGW oli ka kohustatud esitama igas kvartalis hageja haldusnõukogule ainult finantstulemused ning ta ei maininud kunagi üksikprojekte. Lõpuks, BNGW juhtkond täitis teistes kontserni äriühingutes, sh BN Infra, ülesandeid vaid väga piiratud ajavahemikul 2000. aasta jooksul ning asjaolu, et kartellikoosolekutel osalenud BNGW töötajast sai alates 2000. aasta oktoobrist BN Infra müügidirektor, ei mõjuta iseseisvust, mis BNGW‑l selle ajani oli.
44 Komisjon on seisukohal, et hagejal ei õnnestunud ümber lükata eeldust, mille kohaselt avaldas ta tegelikult otsustavat mõju BN Infra ja BNGW äritegevusele, ja et igal juhul näitavad arvukad vaidlustatud otsuses mainitud asjaolud teisejärguliselt, et hageja avaldas tegelikult otsustavat mõju BN Infra ja BNGW poliitikale.
45 Lisaks leidis komisjon repliigis, et hageja esitas mõned tõendid, mille eesmärk oli ümber lükata eeldus, et ta avaldas tegelikult otsustavat mõju BN Infra ja BNGW äritegevusele, esimest korda hagiavalduses, mis on vastuolus Üldkohtu praktikaga (27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3389, punkt 89). Vastuseks Üldkohtu esitatud küsimusele, mis puudutas Euroopa Kohtu 1. juuli 2010. aasta otsust kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon (EKL 2010, lk I‑6371, punktid 89–92), teatas komisjon siiski, et ta ei ole enam selle eelduse ümberlükkamiseks esitatud hagejate argumentide vastuvõetavuse vastu.
46 Viimaks märkis komisjon, et kui Üldkohus peaks tunnistama vastuvõetavaks esimest korda Üldkohtus selle eelduse ümberlükkamiseks esitatud hageja tõendid, siis peaks ta komisjonil lubama kohtumenetluses neile argumentidele vastata.
Üldkohtu hinnang
47 Analüüsides argumente, mille eesmärk on tõendada, et komisjon tegi ilmseid hindamisvigu, omistades hagejale vastutuse BN Infra ja BNGW toime pandud rikkumise eest, tuleb kindlaks teha, kas hageja esitas asjaolusid, mis võimaldavad ümber lükata eelduse, mille kohaselt moodustavad need kolm äriühingut ühe majandusüksuse.
48 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et vastavalt kohtupraktikale ei kohusta EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamise osas ükski liidu õigusnorm vastuväiteteatise adressaati vaidlustama selle erinevaid faktilisi või õiguslikke asjaolusid haldusmenetluses seetõttu, et muidu ei saa ta seda teha hiljem kohtumenetluses – selline piirang oleks vastuolus seaduslikkuse ja kaitseõiguste tagamise aluspõhimõtetega (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, punktid 89–92).
49 Seoses küsimusega, kas komisjon võis kohtumenetluse staadiumis esitada ka täiendavaid tõendeid ühe majandusüksuse olemasolu kohta hageja ja BNGW vahel, tuleb meenutada, et kuigi EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi raames ei saa komisjon esitada vaidlustatud otsuse põhjendamiseks uusi süüstavaid tõendeid, mida ei ole asjaomases otsuses nimetatud, on tal juhul, kui hageja üritab Üldkohtule esitatud muude dokumentide alusel tõendada, et komisjoni väide on faktiliselt väär, siiski õigus vastata hagejate argumentidele (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punktid 175 ja 176). Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et vaidlustatud otsuse teinud isik võib kohtumenetluse staadiumis esitada täpsustusi, et täiendada iseenesest juba piisavat põhjendust, sest need täpsustused võivad liidu kohtu läbiviidava otsuse põhjenduste kontrolli jaoks kasulikud olla, kuna võimaldavad institutsioonil selgitada otsuse aluseks olevaid põhjuseid (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑298/98 P: Finnboard vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10157, punkt 46).
50 Seega tuleb järeldada, et komisjon võis käesolevas asjas vastata kohtumenetluse staadiumis hageja argumentidele, millega sooviti ümber lükata eeldus, mille kohaselt avaldas ta tegelikult BNGW äritegevusele otsustavat mõju.
51 Eelkõige tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduste 293–297 kohaselt kinnitas komisjon kõigepealt, et ta võis kohaldada eeldust, mille kohaselt avaldas hageja tegelikult otsustavat mõju BNGW‑le ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 30. septembrini 2000 ning seejärel BN Infrale ajavahemikus 1. oktoobrist 2000 kuni 15. aprillini 2002. Seejärel asus ta seisukohale, et seda eeldust kinnitasid mitu kontserni struktuuri puudutavat asjaolu. Niisiis koosneb hageja haldusnõukogu vaid kahest isikust, kes moodustavad suurte osakondade peadirektoritega „concern councili”, kelle liige oli kartellis otseselt alates 2000. aastast osalenud BN Infra töötaja. Lisaks täheldas komisjon, et hageja ja BN Infra asukoht oli samal aadressil. Viimaseks rõhutas ta hageja institutsioonilist kontserni korraldamise pädevust, mida ta muu hulgas 2000. aastal kasutas tee‑ehitustegevust ümber korraldades.
52 Esiteks, kuigi hageja leiab, et komisjon oleks pidanud tuginema asjaoludele, mis võimaldavad hinnata tema rolli asjaomases konkurentsivastases tegevuses, et asuda seisukohale, et ta võis olla vastutav tema tütarettevõtjate toime pandud rikkumise eest, tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale ei pea emaettevõtja kontroll tütarettevõtjate üle olema tingimata seotud rikkumisega (vt eespool punkt 26 ja eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 59, ja eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus Química jt vs. komisjon, punktid 38, 102 ja 103). Seega ei ole vaja analüüsida, kas hageja avaldas tegelikult mõju BN Infra ja BNGW rikkumisele.
53 Teiseks, hageja esitatud asjaolud selle tõendamiseks, et ta ei avaldanud otsustavat mõju BN Infra ja BNGW äritegevusele, ei võimalda sellise mõju avaldamise eeldust ümber lükata. Nimelt ei ole argument, et tema haldusnõukogu koosnes vaid kahest isikust, mis tegi kontserni arvukate tegevuste kontrollimise keerukamaks, üksi piisav, et see eeldus ümber lükata, kuna see ei võimalda tõendada, et hageja loobus kontrolli teostamisest BN Infra ja BNGW üle. Hageja kinnitused, et BN Infra ja BNGW direktorite osalemine „concern councilis” oli märk nende iseseisvast positsioonist kontserni organisatsioonis ei ole ka piisav, et tõendada, et ta jättis neile täieliku iseseisvuse oma turutegevuse kindlaksmääramisel, kuna „concern council” olemasolu iseenesest näitab, et hageja osales tihedalt oma tütarettevõtjate strateegiliste eesmärkide kindlaksmääramisel. Ka asjaolu, et BN Infra ja BNGW olid äripoliitika osas alla teatud piirväärtust suhteliselt iseseisvad, ei võimalda üksi lükata ümber järeldust, mille kohaselt avaldas hageja sajaprotsendilise aktsionärina tegelikult BN Infra ja BNGW äritegevusele otsustavat mõju. Nimelt ei ole see argument piisavalt otsustava tähtsusega, et lükata ümber eeldus, mille kohaselt avaldas ta tegelikult üle selle piirväärtuse otsustavat mõju. Lõpuks see, et BNGW juhtkond täitis ülesandeid kontserni muudes äriühingutes, sh BN Infra, vaid väga piiratud ajavahemikul, ei ole piisav, et tõendada BNGW iseseisvust hagejast. Nimelt ei anna see argument täiendavat teavet, mis võimaldab eelduse ümber lükata ajavahemiku osas, mil BNGW juhtkond neid ülesandeid täitis.
54 Kolmandaks väidab hageja, et ta oli vaid finantsvaldusühing, kes ei sekkunud BN Infra ja BNGW põhitegevusse. Valdusäriühingu mõiste alla kuuluvad erinevad juhud, kuid üldiselt võib valdusäriühingut määratleda kui äriühingut, millel on ühes või mitmes äriühingus osalus nende äriühingute kontrollimiseks (Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2567, punkt 60). Kuigi otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldust on võimalik põhimõtteliselt kahtluse alla seada, kui emaettevõtja käitub lihtsa finantsvaldusühinguna, nähtub käesolevas asjas toimikust, et hageja nii ei käitunud. Hageja aktsionäride üldkoosoleku ülesanne oli nimetada tütarettevõtjate direktorid ja kiita heaks teatud arv nende olulisi strateegilisi otsuseid, nagu kasumi kasutamine, hagide esitamine, pangalaenud, investeeringud või koostöö teiste ettevõtjatega. Samuti näitab „concern councili” olemasolu, et hageja osales tihedalt tütarettevõtjate strateegiliste eesmärkide ja kontserni struktuuri kindlaksmääramisel, nagu näitas ka tee‑ehitustegevuse ümberkorraldamine 2000. aastal. Viimaks, tütarettevõtjad olid kohustatud esitama igas kvartalis hagejale hulga teavet, näiteks äriplaan, teatud summat ületavad ehitustööde pakkumused ja finantsaruanded. Kõik need asjaolud näitavad, et hageja roll ületas lihtsa finantsvaldusühingu rolli.
55 Nendest asjaoludest ja täpsemalt hageja ja tütarettevõtjate oluliste majanduslike ja organisatsiooniliste sidemete olemasolust nähtub igal juhul, et komisjon võis õigustatult järeldada, et viimased ei olnud iseseisvad ning sellest tulenevalt ühe majandusüksuse olemasolu.
56 Asjaolu, et hageja ja BN Infra asukoht on samal aadressil, kuigi tegemist on eri hoonetega, ning et nad esitlevad end kolmandatele isikutele sama nimetuse all, võib samuti olla tõend, mis juhul, kui neid kinnitavad teised, võimaldab tuvastada ühe majandusüksuse olemasolu. Viimaks see, et BN Infra töötaja, kes osales otseselt kartellikoosolekutel alates 2000. aasta oktoobrist, ühines „concern counciliga” 2004. aastal, st pärast rikkumisperioodi, on täiendav märk BN Infra ja hageja hierarhilise seose ja tihedate suhete olemasolu kohta. Sellega seoses tuleb veel märkida, et vastupidi hageja väidetule ei maininud komisjon vaidlustatud otsuses asjaolu, et see töötaja kuulus „concern councilisse” rikkumisperioodil.
57 Kõigest eeltoodust tuleneb, et haldusmenetluses ja kohtumenetluses hageja esitatud tõendid ei võimalda ümber lükata eeldust, mille kohaselt avaldas ta BN Infra ja BNGW kapitalis sajaprotsendilist osalust omades neile tegelikult otsustavat mõju. Seega tuleb kinnitada vaidlustatud otsuses tehtud järeldust, et hageja moodustab BN Infra ja BNGW‑ga ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, ilma et oleks vaja kontrollida, kas ta avaldas otsustavat mõju BN Infra ja BNGW rikkumisele.
2. Teine väide, et rikutud on määruse nr 27 lõiget 1 ja kaitseõigusi
Poolte argumendid
58 Hageja väidab, et komisjon rikkus määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1 ja tema kaitseõigusi, jättes vastuväiteteatises märkimata, et ta eeldas hageja vastutust, tuginedes asjaolule, et ta avaldas tegelikult otsustavat mõju BNGW‑le ajavahemikul 21. juunist 1996 kuni 1. oktoobrini 2000. Seega on ta seisukohal, et trahvisummat tuleb rikkumise kestusega proportsionaalselt vähendada ja seetõttu trahviks määrata 1 213 650 eurot.
59 Nimelt ei märkinud komisjon vastuväiteteatises, et ta pidas BNGW‑d BN Infra tütarettevõtjaks ega seda, et tema arvates avaldas hageja BNGW‑le otsustavat mõju. Määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 1 ja liidu kohus nõuab ometi, et vastuväiteteatise adressaadil oleks võimalik esitada oma seisukoht nende väidetavate faktide ja asjaolude ning dokumentide tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta, millele viitab komisjon, et põhjendada oma väidet asutamislepingu rikkumise olemasolu kohta (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 66).
60 Hageja leiab, et ainult see, et BNGW‑d mainiti kahel korral vastuväiteteatises (punkt 342 ja 518. joonealune märkus) ei ole piisav. Esiteks nimetas komisjon vääralt BNGW‑d BN Infra õiguseellasena ning teiseks ei nimetanud ta BNGW‑d kordagi iseseisva juriidilise isikuna, kes osales kartellis ning kelle äripoliitikale hageja otsustavat mõju avaldas. Ka see, et komisjon tuletas lihtsalt meelde tütarettevõtjate toimepandud rikkumiste emaettevõtjatele süükspanemise üldeeskirju, ei saa asendada asjaomaste tütarettevõtjate kindlakstegemist. Viimaseks hageja leiab, et vastuväiteteatises BNGW‑le üldiselt viitamine ei ole piisav, et asuda seisukohale, et komisjon täitis kohtupraktikas vastuväiteteatise sisu osas määratletud nõudeid (Euroopa Kohtu eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus ARBED vs. komisjon, punkt 23, ja 14. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑65/02 P ja C‑73/02 P: ThyssenKrupp vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑6773, punkt 85).
61 Lisaks, kohtuistungil väitis hageja, et teda ei saa igal juhul pidada vastutavaks trahvi maksmise eest, kui Üldkohus otsustab kohtuasjas T‑362/06 tühistada vaidlustatud otsuse BNGW tegevuse BN Infrale süükspanemise osas, kuna emaettevõtja vastutus ei saa olla ulatuslikum tütarettevõtja vastutusest.
62 Komisjon vaidlustab kõik hageja argumendid. Vastates kohtuistungil hageja argumentidele järelduste kohta, mis tuleb teha kohtuasjas T‑362 vaidlustatud otsuse võimalikust tühistamisest, asus komisjon seisukohale, et hagejale määratud trahv peab igal juhul kehtima jääma, kuna tal on kaalutlusruum küsimuses, millised on ettevõtja üksused, keda ta rikkumise eest vastutavaks peab.
Üldkohtu hinnang
– Kaitseõiguste rikkumine
63 Määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Enne artiklites 7, 8 ja 23 ning artikli 24 lõikes 2 sätestatud otsuste tegemist annab komisjon ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, kelle suhtes [ta] on algatanud menetluse, võimaluse olla ära kuulatud küsimustes, mis on kutsunud esile [tema] vastuväiteid. Komisjoni otsused võivad põhineda üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta asjaomastel osapooltel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. Kaebuste esitajad võtavad menetlusest aktiivselt osa.”
64 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab kaitseõiguste tagamine, et huvitatud ettevõtjal võimaldatakse haldusmenetluse käigus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele komisjon viitab, et toetada oma väidet asutamislepingu rikkumise olemasolu kohta (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 10, ja 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑310/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑865, punkt 67). Samamoodi tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastuväiteteatises selle olulisust arvesse võttes üheselt täpsustada õigussubjekt, kellele võidakse trahv määrata, ning vastuväiteteatis talle edastada (Euroopa Kohtu 16. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑395/96 P ja C‑396/96 P: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑1365, punktid 143 ja 146, ning eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus ARBED vs. komisjon, punkt 21; eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel vs. komisjon, punkt 87). Samuti on oluline, et vastuväiteteatises oleks märgitud, millises rollis ettevõtjale väidetavaid asjaolusid ette heidetakse (Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7191, punkt 39).
65 Tuleb siiski meenutada, et kohtupraktika kohaselt ei pea otsus olema ilmtingimata vastuväiteteatise täpne koopia (Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 68). Seega ainult juhul, kui lõplikus otsuses pannakse asjassepuutuvale ettevõtjale süüks rikkumine, mis erineb vastuväiteteatises viidatud rikkumisest, või tuginetakse erinevatele asjaoludele, saab järeldada, et kaitseõigusi on rikutud (Euroopa Kohtu 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punktid 26 ja 94, ning Üldkohtu 23. veebruari 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑39/92 ja T‑40/92: CB ja Europay vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑49, punktid 49–52). Sellega ei ole tegemist siis, kui väidetavad erinevused vastuväiteteatise ja lõpliku otsuse vahel ei puuduta muud tegevust kui see, mille suhtes asjassepuutuv ettevõtja sai juba oma arvamust avaldada ja mis seega ei ole käsitletav uue vastuväitena (Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑3275, punkt 191).
66 Sellega seoses tuleb rõhutada, et ettevõtjad ei saa vaidlustatud otsuses esitatud vastuväidetega seoses kaitseõiguste rikkumisele viitamiseks piirduda pelgalt sellega, et nad toovad esile erinevused vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse vahel, vaid nad peavad näitama täpselt ja konkreetselt, kuidas kõik need erinevused kujutavad endast kõnealuses asjas uut vastuväidet, millega seoses neid ära ei kuulatud (eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 192). Vastavalt kohtupraktikale tuleb kaitseõiguste rikkumist analüüsida iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel, kuna see sõltub peamiselt vastuväidetest, mis komisjon võttis aluseks, et tõendada asjaomasele ettevõtjale süüks pandavat rikkumist (Üldkohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑36/91: ICI vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1847, punkt 70).
67 Hageja leiab, et antud asjas ei täitnud komisjon oma kohustusi, jättes vastuväiteteatises märkimata, et ta eeldas tema vastutust, tuginedes asjaolule, et ta avaldas BNGW‑le ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 1. oktoobrini 2000 otsustavat mõju.
68 Vastuväiteteatises meenutas komisjon kõigepealt, et iga asjassepuutuv ettevõtjate kontsern moodustas ühe ettevõtja ning et kontserni emaettevõtjal oli võimalik avaldada oma tütarettevõtjate tegevusele otsustavat mõju (punkt 324). Seejärel märkis ta, et hageja osales kartellis BNGW direktori kaudu (vastuväiteteatise punkt 236) ning seejärel BN Infra kaudu (vastuväiteteatis punkt 339) ning kuna hagejale kuulus täielik kontroll BN Infra (varem Ballast Nedam Wegenbouw BV ja BNGW) kapitali üle vahetasandi üksuse Ballast Nedam Nederland kaudu, eeldas ta emaettevõtja otsustava mõju avaldamist nende kahe tütarettevõtja tegevusele. Lõpuks esitas komisjon teatavad täiendavad asjaolud selle kohta, et hageja ja BN Infra moodustasid üheainsa ettevõtja (vastuväiteteatise punkt 340). Kõiki neid asjaolusid arvestades otsustas komisjon, et vastuväiteteatis tuli adresseerida BN Infrale tema (ja tema õiguseellaste) otsese osaluse tõttu kokkulepetes ning hagejale osaluse tõttu BN Infra tegevusele otsustava mõju tegeliku avaldamise kaudu (vastuväiteteatise punkt 342).
69 Kõikidest nendes asjaoludest nähtub, et kuigi vastuväiteteatises kasutatud sõnastus oleks võinud olla selgem, eeskätt BN Infra ja BNGW suhte küsimuses, esitas komisjon hagejale piisava teabe, et mõista fakte ja asjaolusid, mida ta kasutas oma rikkumise väite põhjendamiseks, ning täpsustas ühetimõistetavalt juriidilised isikud, kellele võidakse trahvid määrata. Nimelt, pelk asjaolu, et komisjon ei esitanud vastuväiteteatises ühtegi täiendavat tõendit, et hageja ja BNGW moodustasid ühe ettevõtja, ei ole piisav, et asuda seisukohale, et ta ei märkinud selgelt, et ta kavatses kohaldada eeldust, mille kohaselt avaldas hageja BN Infra ja BNGW äritegevusele tegelikult otsustavat mõju. Üldkohus on seega seisukohal, et vastuväiteteatises sisalduva teabe põhjal ei saanud hagejale olla teadmata, et ta võib BNGW emaettevõtjana olla komisjoni lõpliku otsuse adressaat.
70 Lisaks tuleb nentida, et vastuseks sellele vastuväiteteatises esitatud väitele kinnitab hageja oma vastuses vastuväiteteatisele, et BN Infra ei olnud BNGW õigusjärglane vaid tema 100% osalusega emaettevõtja, ning esitas argumente, mille eesmärk oli tõendada BNGW sõltumatust temast.
71 Neid asjaolusid arvestades on Üldkohus seisukohal, et hagejal oli juba vastuväiteteatise staadiumis võimalik mõista komisjoni selle vastuväite ulatust, mis puudutas tema rikkumises osalemist BNGW emaettevõtjana ning seega tõhusalt end kaitsta.
– Kohtuasja T‑362/06 tühistamisotsuse mõju
72 Hageja väitis kohtuistungil, et kuna teda peeti BN Infraga samaks ettevõtjaks EÜ artikli 81 tähenduses, siis on BN Infrale määratud trahvisumma vähendamise tagajärg see, et talle emaettevõtjana solidaarselt määratud trahvi tuleb samuti vähendada.
73 Igal juhul ja ilma et oleks vaja otsustada nende argumentide vastuvõetavuse üle, tuleb meenutada, et see, et Üldkohus tühistas kohtuasjas T‑362/06 vaidlustatud otsuse artikli 1 punkti a osas, milles talle pandi süüks BNGW ja BN Infra rikkumine ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 1. oktoobrini 2000, tuleneb asjaolust, et komisjon rikkus BN Infra kaitseõigusi, jättes vastuväiteteatises märkimata, et ta pidas teda vastutavaks BNGW toimepandud rikkumise eest BNGW emaettevõtjana, mitte õigusjärglasena. Kuigi Üldkohus otsustas, et komisjon oli seetõttu rikkunud BN Infra kaitseõigusi, ei järeldanud ta seevastu, et BNGW ei ole rikkumist toime pannud.
74 Ent vaidlustatud otsusest nähtub (põhjendus 295), et komisjon eeldas hageja otsustava mõju avaldamist BNGW‑le tema kapitalis sajaprotsendilise kaudse osaluse tõttu.
75 Hageja ei saa seega väita, et komisjon ei saanud talle BNGW rikkumist ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 1. oktoobrini 2000 süüks panna ega pidada teda trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks. Vastavalt kohtupraktikale on komisjonil tegelikult kaalutlusruum otsustamaks, millised on need ettevõtja üksused, keda ta rikkumise eest vastutavaks peab (Üldkohtu 1. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑65/89: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑389, punkt 154, ja eespool punktis 26 viidatud kohtuotsus Michelin vs. komisjon, punkt 290). Miski ei takista seega pidada hagejat BNGW käitumise eest ainsaks vastutajaks.
76 Viimaseks tuleb märkida, et hageja ei vaidlustanud BNGW toimepandud rikkumise olemasolu ajavahemikus 21. juunist 1996 kuni 1. oktoobrini 2000 ning et vastavalt eespool punktile 57 ei suutnud ta lükata ümber eeldust, mille kohaselt avaldas ta BNGW kapitalis 100% osalust omades tegelikult talle otsustavat mõju.
77 Eeltoodust nähtub, et hageja argumentatsioon, mis puudutab kohtuasjas T‑362/06 vaidlustatud otsuse osalisest tühistamisest tehtavaid järeldusi, tuleb tagasi lükata.
78 Seega tuleb teine väide tagasi lükata ning seetõttu ka kogu hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
79 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus tehti hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja temalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Ballast Nedam NV‑lt.
Jaeger | Wahl | Soldevila Fragoso |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. septembril 2012 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
1. Esimene väide, et BN Infra ja BNGW toimepandud rikkumise eest hagejale vastutuse omistamisel on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmseid hindamisvigu
Õigusnormi rikkumine, mis tuleneb ettevõtja tütarettevõtjate äripoliitikale otsustava mõju avaldamise eeldamisest üksnes kapitaliosalust arvestades
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
BN Infra ja BNGW toime pandud rikkumise eest hagejale vastutuse omistamisega seoses tehtud ilmsed hindamisvead
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
2. Teine väide, et rikutud on määruse nr 27 lõiget 1 ja kaitseõigusi
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
– Kaitseõiguste rikkumine
– Kohtuasja T‑362/06 tühistamisotsuse mõju
Kohtukulud