ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
14. juuni 2012(*)
Keskkond – Määrus (EÜ) nr 1367/2006 – Pestitsiidide jääkide piirnormid – Vaie – Keeldumine – Üksikmeede – Kehtivus – Århusi konventsioon
Kohtuasjas T‑338/08,
Stichting Natuur en Milieu, asukoht Utrecht (Madalmaad),
Pesticide Action Network Europe, asukoht London (Ühendkuningriik),
keda esindasid advokaadid B. Kloostra ja A. van den Biesen,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, keda esindasid B. Burggraaf ja S. Schønberg ja hiljem B. Burggraaf ja P. Oliver,
kostja,
keda toetavad
Poola Vabariik, keda esindas M. Dowgielewicz ja hiljem M. Szpunar,
ja
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: K. Michoel ja B. Driessen,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 1. juuli 2008. aasta otsused, millega jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata vaided, milles hagejad palusid komisjonil uuesti läbi vaadata oma 29. jaanuari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 149/2008, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 396/2005, lisades sellele II, III ja IV lisa, milles sätestatakse jääkide piirnormid kõnealuse määruse I lisasse kantud toodete jaoks (ELT L 58, lk 1),
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja esimees A. Dittrich, kohtunikud I. Wiszniewska-Białecka (ettekandja) ja M. Prek,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. septembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hagejateks on esiteks Madalmaade õiguse alusel 1978. aastal asutatud sihtasutus Stichting Natuur en Milieu, mille asukoht on Utrechtis (Madalmaad) ja mille tegevusala on keskkonnakaitse, ning teiseks Madalmaade õiguse alusel 2003. aastal asutatud sihtasutus Pesticide Action Network Europe, mille asukoht on Londonis (Ühendkuningriik) ja mis tegeleb keemiliste pestitsiidide kasutamise vastu võitlemisega.
2 Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 29. jaanuaril 2008 vastu määruse (EÜ) nr 149/2008, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 396/2005, lisades sellele II, III ja IV lisa, milles sätestatakse jääkide piirnormid kõnealuse määruse I lisasse kantud toodete jaoks (ELT L 58, lk 1). Niisiis lisati nimetatud määrusele lisad, mis sätestavad jääkide piirnormid toodete jaoks, mis on kantud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. veebruari 2005. aasta määruse (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta (ELT L 70, lk 1) I lisasse.
3 Hagejad palusid 7. ja 10. aprilli 2008. aasta vaietes, et komisjon vaataks määruse nr 149/2008 uuesti läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, lk 13) artikli 10 lõike 1 alusel.
4 Kahe 1. juuli 2008. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsused”) jättis komisjon hagejate vaided läbi vaatamata. Mõlemas vaidlustatud otsuses märkis komisjon järgmist:
„Teie vaie on esitatud […] määruse nr 1367/2006 […] IV jaotise alusel[. S]ee määrus […] näeb ette, et vaie peab vastama teatud tingimustele, eeskätt tingimusele, et tegemist peab olema haldusaktiga, mis peab vastama sama määruse artikli 2 lõike 1 punktis g antud määratlusele. See säte piirab haldusakti mõistet nii, et see kujutab endast „keskkonnaõiguse koha[st] üksikmeede[t], mille on võtnud ühenduse institutsioon või organ ning millel on õiguslikult siduv ja väline mõju”. Oma vaides väidate te, et määrus nr 149/2008 kujutab endast haldusakti, mille peale on võimalik esitada vaie.
Komisjon ei saa sellise tõlgendusega nõustuda.
Määruse nr 149/2008 õiguslik alus on määruse nr 396/2005 [artikli] 5 lõige 1, [artikli] 21 lõige 1 ja [artikli] 22 lõige 1 ning sellega määratakse kogu Euroopa Liidus kindlaks pestitsiidide jääkide piirnormid, mis on kohaldatavad kõigi toiduainete sektoris tegutsevate ettevõtjate suhtes. Seetõttu ei saa määrust nr 149/2008 pidada üksikmeetmeks, ega ka – nagu te oma vaides väidate – otsuste kogumiks. Seetõttu on komisjon seisukohal, et teie vaie määruse nr 149/2008 peale on vastuvõetamatu.
Juhul kui te ei ole käesoleva vastusega nõus, võite edasi kaevata Euroopa Ombudsmanile või Üldkohtule […] tingimusel, et teie kaebus või hagi vastab siis vastavalt kas EÜ artiklis 195 või EÜ artiklis 230 kehtestatud tingimustele.”
Menetlus ja poolte nõuded
5 Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. augustil 2008. Hagejad esitasid 29. augustil 2008 hagi täiendavad märkused.
6 Poola Vabariik avaldas 7. jaanuaril 2009 Üldkohtu kantseleisse esitatud avalduses soovi astuda käesolevasse menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Menetlusse astumise avaldus rahuldati Üldkohtu esimese koja esimehe 19. veebruari 2009. aasta määrusega. Poola Vabariik esitas oma menetlusse astuja seisukohad 3. aprillil 2009. Hagejad esitasid oma märkused nende seisukohtade kohta 21. augustil 2009.
7 Euroopa Liidu Nõukogu avaldas 23. veebruaril 2009 Üldkohtu kantseleisse esitatud avalduses soovi astuda käesolevasse menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Menetlusse astumise avaldus rahuldati Üldkohtu esimese koja esimehe 21. aprilli 2009. aasta määrusega ning nõukogule anti luba esitada oma märkused suulises menetluses vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõikele 6.
8 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd seitsmenda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.
9 Ettekandja‑kohtuniku esitatud ettekande põhjal otsustas Üldkohus (seitsmes koda) avada suulise menetluse.
10 Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 13. septembri 2011. aasta kohtuistungil.
11 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused;
– anda komisjonile korraldus vaiete kohta sisulise otsuse tegemiseks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
12 Komisjon palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi täiendavad märkused vastuvõetamatuks;
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
13 Poola Vabariik palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Hagejate teise nõude vastuvõetavus
14 Teise nõudega paluvad hagejad Üldkohtul anda komisjonile korraldus asjaomaste vaiete kohta sisulise otsuse tegemiseks. Liidu kohus ei ole aga õiguspärasuse kontrollimise raames pädev tegema korraldusi, isegi mitte siis, kui need on seotud tema kohtuotsuste täitmise asjaoludega (Euroopa Kohtu 26. oktoobri 1995. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑199/94 P ja C‑200/94 P: Pevasa ja Inpesca vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑3709, punkt 24, ja Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑5/93 P: DSM vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4695, punkt 36). Nimelt on asjaomase institutsiooni ülesanne võtta ELTL artikli 266 alusel meetmed, mis on vajalikud akti tühistava kohtuotsuse täitmiseks (Üldkohtu 27. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑67/94: Ladbroke Racing vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1, punkt 200, ja 29. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑225/07 ja T‑364/07: Thomson Sales Europe vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 221).
15 Seetõttu on nõue vastuvõetamatu.
Hagi täiendavate märkuste vastuvõetavus
16 Komisjon vaidlustab hagejate 29. augustil 2008 esitatud hagi täiendavate märkuste vastuvõetavuse.
17 EÜ artikli 230 viienda lõigu kohaselt tuleb selles sättes ette nähtud hagid esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai. Üldkohtu kodukorra artikli 102 lõike 2 kohaselt pikendatakse menetlustähtaegu seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra.
18 Käesolevas kohtuasjas on tuvastatud, et hagi täiendavad märkused esitati Üldkohtu kantseleisse 29. augustil 2008, st enne hagi esitamise tähtaja lõppemist 4. septembril 2008. Seetõttu tuleb need märkused tunnistada vastuvõetavaks.
19 Komisjoni argumendid ei lükka seda järeldust ümber.
20 Seoses argumendiga, mille kohaselt Euroopa Kohtu põhikiri ja kodukord ei näe ette võimalust esitada hagi täiendavaid märkusi pärast hagiavalduse esitamist, tuleb meenutada, et kohtupraktikast tuleneb, et kuna Euroopa Ühendus on õigusel rajanev ühendus, kus kontrollitakse institutsioonide aktide kooskõla asutamislepinguga, tuleb ühenduse kohtule esitatud hagide suhtes kohaldatavaid menetlusnorme tõlgendada võimalikult selliselt, et nende kohaldamine aitaks saavutada eesmärki tagada ühenduse õigusest isikutele tulenevate õiguste tõhus kohtulik kaitse (Euroopa Kohtu 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑521/06 P: Athinaïki Techniki vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑5829, punkt 45, ja Üldkohtu 9. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑437/05: Brink’s Security Luxembourg vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑3233, punkt 75).
21 Sellest tulenevalt ei saa ainuüksi asjaolu, et Euroopa Kohtu põhikiri ja kodukord ei näe sõnaselgelt ette võimalust esitada pärast hagiavalduse esitamist hagi täiendavaid märkusi, tõlgendada nii, et selline võimalus on seeläbi välistatud juhul, kui sellised hagi täiendavad märkused esitatakse enne hagi esitamise tähtaja lõppemist.
22 Seoses komisjoni argumendiga, mis tugineb kodukorra artikli 48 lõikele 2, mille kohaselt menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, tuleb rõhutada, et vastavalt kohtupraktikale tingib selle sätte kohaldamine menetluse käigus esitatud uute väidete vastuvõetamatuse (Euroopa Kohtu 20. märtsi 1959. aasta otsus kohtuasjas 18/57: Nold vs. Ülemamet, EKL 1959, lk 89, punkt 114, ja 14. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑104/97 P: Atlanta vs. Euroopa Ühendus, EKL 1999, lk I‑6983, punkt 29). Kuid see kohtupraktika, millega sanktsioneeritakse väidete hilinenult esitamist, puudutab väiteid, mis esitatakse pärast hagi esitamise tähtaja lõppemist. Sellega aga käesolevas kohtuasjas tegu ei ole.
23 Lõpuks ja vastupidi komisjoni väidetele ei kujuta asjaolu, et hagejad esitavad oma hagi täiendavates märkustes teise võimalusena väite, millega nad vaidlustavad määruse nr 1367/2006 õiguspärasuse, ilma et sellist väidet oleks esitatud hagiavalduses esitatud nõuetes, endast Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ega kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c rikkumist.
24 Nimelt vaidlustavad hagejad määruse nr 1367/2006 õiguspärasuse selleks, et saavutada vaidlustatud otsuste tühistamine. Seega ei sõltu selle väite vastuvõetavus sellest, kas on esitatud määruse nr 1367/2006 õigusvastasuse tuvastamise nõue.
25 Eelnevat arvestades tuleb hagejate 29. augustil 2008 ja seega enne hagi esitamise tähtaja lõppemist esitatud hagi täiendavad märkused tunnistada vastuvõetavateks.
Sisulised küsimused
26 Hagejad esitavad kaks väidet. Esimese väite raames asuvad hagejad seisukohale, et kuna komisjon leidis, et määrust nr 149/2008 ei saa käsitada üksikmeetme ega ka otsuste kogumina, siis järeldas komisjon vääralt, et selle määruse peale esitatud hagejate vaided olid vastuvõetamatud. Seda väidet tuleb tõlgendada nii, et see tugineb määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõike 1 rikkumisele koostoimes sama määruse artikli 2 lõike 1 punktiga g. Teise nõude raames viitavad hagejad sellele, et määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõige 1 on vastuolus Århusis 25. juunil 1998 allkirjastatud keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (edaspidi „Århusi konventsioon”) artikli 9 lõikega 3, sest sellega piiratakse nimetatud sättes kasutatud mõistet „tegevus” nii, et see hõlmab üksnes „haldusakt[e]”, mis on lisaks sama määruse artikli 2 lõike 1 punktis g määratletud kui „üksikmee[tmed]”.
Esimene väide, et on rikutud määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõiget 1 koostoimes sama määruse artikli 2 lõike 1 punktiga g
27 Hagejad väidavad, et jättes nende määruse nr 149/2008 peale esitatud vaided vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et seda määrust ei saa käsitada üksikmeetme ega otsuste kogumina, rikkus komisjon määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõiget 1 koostoimes sama määruse artikli 2 lõike 1 punktiga g.
28 Määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõike 1 kohaselt on mis tahes vabaühendusel, mis vastab selle määruse artikli 11 nõuetele, õigus esitada vaie liidu institutsioonile, kes on keskkonnaõiguse alusel võtnud vastu haldusakti. Selles sättes kasutatud mõiste „haldusakt” on määratletud selle määruse artikli 2 lõike 1 punktis g kui keskkonnaõiguse kohane üksikmeede, mille on võtnud liidu institutsioon ning millel on õiguslikult siduv ja väline mõju.
29 Kohtupraktika kohaselt ei saa liidu kohus akti ulatust kindlaks tehes lähtuda ainuüksi akti ametlikust nimetusest, vaid ta peab esmajärgus arvesse võtma akti eset ja sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. detsembri 1962. aasta otsus liidetud kohtuasjades 16/62 ja 17/62: Confédération nationale des producteurs de fruits et légumes jt vs. nõukogu, EKL 1962, lk 918).
30 Meede loetakse üldmeetmeks, kui seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordade suhtes ning sellel on õiguslikud tagajärjed üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriate suhtes (Euroopa Kohtu 21. novembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑244/88: Usines coopératives de déshydratation du Vexin jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 3811, punkt 13, ja 15. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑171/00 P: Libéros vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑451, punkt 28; Üldkohtu 1. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑37/04: Região autónoma dos Açores vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 33).
31 Määrusega nr 149/2008 muudetakse määrust nr 396/2005, lisades sellele II, III ja IV lisa, milles sätestatakse jääkide piirnormid viimati nimetatud määruse I lisasse kantud toodete jaoks.
32 Määruse nr 149/2008 põhjendusest 1 tuleneb, et määrusele nr 396/2005 oli vaja lisada II, III ja IV lisa, kuna nende lisamine oli kõnealuse määruse II, III ja V peatüki kohaldamise eeltingimus.
33 Määruse nr 396/2005 artiklist 2 tuleneb, et seda määrust kohaldatakse I lisaga hõlmatud taimset ja loomset päritolu toodete või nende osade suhtes, mida kasutatakse värske ja/või töödeldud toidu ja/või söödana ja/või toidu- või söödaseguna, milles võivad sisalduda või mille pinnal võivad esineda pestitsiidide jäägid.
34 Määruse nr 369/2005 artikli 21 lõike 1 kohaselt on selle määruse II lisas loetelu jääkide piirnormidest, mida kohaldatakse I lisas sisalduvatele toodetele, ja sinna loetellu on üle võetud nõukogu 24. juuli 1986. aasta direktiivis 86/362/EMÜ teraviljas sisalduvate ja nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide lubatud piirnormide kehtestamise kohta (EÜT L 221, lk 37; ELT eriväljaanne 3/07, lk 74), nõukogu 24. juuli 1986. aasta direktiivis 86/363/EMÜ loomses toidus sisalduvate ja selle pinnal esinevate pestitsiidide jääkide lubatud piirnormide kehtestamise kohta (EÜT L 221, lk 43; ELT eriväljaanne 3/07, lk 80) ja nõukogu 27. novembri 1990. aasta direktiivis 90/642/EMÜ teatavates taimset päritolu saadustes, sealhulgas puu- ja köögiviljas, sisalduvate ja nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide lubatud piirnormide kehtestamise kohta (EÜT L 350, lk 71; ELT eriväljaanne 03/11, lk 68) sätestatud jääkide piirnormid.
35 Määruse nr 396/2005 artikli 22 lõike 1 kohaselt on selle määruse III lisas loetelu nende toimeainete ajutistest jääkide piirnormidest, mille direktiivi 91/414 I lisasse kandmise või mittekandmise kohta ei ole veel otsust tehtud. Jääkide piirnorme, mis on veel sätestatud nõukogu 23. novembri 1976. aasta direktiivi 76/895/EMÜ puu- ja köögiviljas sisalduvate ja nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide kehtestamise kohta (EÜT L 340, lk 26; ELT eriväljaanne 3/03, lk 61) II lisas, ja seni ühtlustamata riiklikke jääkide piirnorme võetakse arvesse selliste jääkide piirnormide kehtestamisel, mis peavad vastama teatud nõuetele.
36 Määruse nr 369/2005 artikli 16 lõike 1 kohaselt võib selle määruse III lisas kehtestada ka muud ajutised jääkide piirnormid.
37 Määruse nr 396/2005 artikli 5 lõike 1 kohaselt on selle määruse IV lisas esitatud taimekaitsevahendite toimeainete nimekiri, mida on hinnatud vastavalt direktiivile 91/414 ning mille puhul ei ole nõutav jääkide piirnormide kehtestamine.
38 Seega, arvestades määruse nr 149/2008 eseme ja sisuga, kohaldatakse seda objektiivselt määratletud olukordade suhtes ning sellel on õiguslikud tagajärjed üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriate suhtes, st ettevõtjate suhtes, kes valmistavad, kasvatavad, impordivad või toodavad tooteid, mis kuuluvad määruse nr 396/2005 lisade kohaldamisalasse, ning samuti selle määruse lisades nimetatud aineid sisaldavate taimekaitsevahendite turuleviimise loa omanike suhtes.
39 Seetõttu tuleb tuvastada, et määrus nr 149/2008 kujutab endast üldmeedet. Seega ei saa seda pidada haldusaktiks määruse nr 1367/2006 artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses.
40 Hagejate argumendid ei lükka seda järeldust ümber.
41 Esiteks, mis puudutab hagejate argumenti, et määrus nr 149/2008 kujutab endast määruses nr 396/2005 kehtestatud üldnormide kohaldamist üksikjuhtumi suhtes, tuleb märkida, et see asjaolu – eeldusel, et see on põhjendatud – ei mõjuta kuidagi seda, et määrust nr 149/2008 kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordade suhtes ning sellel on õiguslikud tagajärjed üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriate suhtes.
42 Teiseks, mis puudutab hagejate argumenti, et määrust nr 149/2008 tuleb seetõttu, et seda kohaldatakse konkreetsete tegevuste suhtes, käsitada otsusena Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 tähenduses ja seega haldusaktina määruse nr 1367/2006 artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses, tuleb märkida, et mõiste „haldusakt” on määratletud viidatud sättes, mis võeti vastu Århusi konventsiooni rakendamiseks. Kuivõrd see mõiste hõlmab üksnes „üksikmee[tmeid]”, siis ei saa seda tõlgendada nii, et see hõlmab ka üldmeetmeid. Seetõttu tuleb ka see argument tagasi lükata.
43 Kolmandaks ei saa nõustuda hagejate argumentidega, mille kohaselt määrus nr 149/2008 kujutab endast üksikotsuste kogumit.
44 Nimelt, esiteks – ja vastupidi hagejate väidetele – ei ole määruse nr 149/2008 ulatuse kindlakstegemisel eespool punktis 30 viidatud kohtupraktika alusel asjakohane see, et kõnealuse määrusega reguleeritakse toodete ja ainete selgelt piiritletud rühma, kuhu ei saa tagantjärele lisada ühtegi muud ainet.
45 Teiseks, mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt on võimalik komisjonile esitada määruse nr 396/2005 artikli 6 lõike 1 alusel iga ajutise jääkide piirnormi kohta selle kehtestamise või muutmise eraldiseisev taotlus, tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt loetakse, et vaidlustatud akti näol, mis on näiliselt vastu võetud üldaktina, on tegemist üksikotsuste kogumiga juhul, kui see akt võeti vastu üksiktaotluste alusel, mistõttu vaidlustatud akt mõjutab iga sellise taotluse esitaja õiguslikku olukorda (Euroopa Kohtu 13. mai 1971. aasta otsus liidetud kohtuasjades 41/70–44/70: International Fruit Company jt vs. komisjon, EKL 1971, lk 411, punktid 13–22, ja 6. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑354/87: Weddel vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑3847, punktid 20–23; Üldkohtu 8. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑295/04: ASAJA jt vs. nõukogu, EKL 2005, lk II‑3151, punkt 41). Käesolevas kohtuasjas ei kehtestatud määruses nr 149/2008 ette nähtud jääkide piirnorme aga üksiktaotluste alusel. Seega tuleb hagejate argument tagasi lükata.
46 Neljandaks, mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt määrus nr 149/2008 kujutab endast üksikakti, sest jääkide piirnormi kehtestamine on otseselt seotud direktiivi 91/414 alusel antava loaga, mis on üksikakt, siis tuleb vaid märkida, et selle määrusega jääkide piirnormide kehtestamise eesmärk ei ole muuta konkreetsete taimekaitsevahendite turuleviimise üksiklubasid, mis on väljastatud selle direktiivi alusel. Seetõttu tuleb ka see argument tagasi lükata.
47 Viiendaks, mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt kujutab määrus nr 149/2008 endast otsust Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 tähenduses ja seega haldusakti määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõike 1 tähenduses, sest see määrus puudutab hagejaid otse ja isiklikult, siis tuleb vaid nentida, et asjaolu, et hagejad on aktist otse ja isiklikult puudutatud, ei ole asjakohane selle väljaselgitamisel, kas tegemist on üld‑ või üksikaktiga.
48 Eelnevast nähtub, et kuivõrd määrus nr 149/2008 ei kujuta endast üksikmeedet, siis ei saa seda käsitada haldusaktina määruse nr 1367/2006 artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses. Sellest lähtuvalt ei saa määruse nr 149/2008 peale esitada vaiet määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõike 1 alusel. Eelnevast tuleneb, et komisjon ei rikkunud õigusnorme, kui ta tunnistas hagejate poolt määruse nr 1367/2006 alusel määruse nr 149/2008 peale esitatud vaided vastuvõetamatuteks.
49 Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõige 1 on kehtetu, sest sellega piiratakse Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 3 kasutatud mõistet „tegevus” nii, et see hõlmab üksnes „haldusakt[e]”, mis on määruse artikli 2 lõike 1 punktis g määratletud kui „üksikmee[tmed]”
50 Hagejad väidavad sisuliselt, et määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõige 1 on vastuolus Århusi konventsiooni artikli 9 lõikega 3, sest sellega piiratakse nimetatud sättes kasutatud mõistet „tegevus” nii, et see hõlmab üksnes „haldusakt[e]”, mis on lisaks määruse artikli 2 lõike 1 punktis g määratletud kui „üksikmee[tmed]”. Seega tuleb asuda seisukohale, et hagejad vaidlustavad määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõike 1 koostoimes sama määruse artikli 2 lõike 1 punktiga g õiguspärasuse EÜ artikli 241 tähenduses.
51 EÜ artikli 300 lõikest 7 tuleneb, et ühenduse sõlmitud lepingud on ühenduse institutsioonide jaoks siduvad ning järelikult on need lepingud ühenduse teiseste õigusaktide suhtes ülimuslikud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑61/94: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1996, lk I‑3989, punkt 52, ja 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑311/04: Algemene Scheeps Agentuur Dordrecht, EKL 2006, lk I‑609, punkt 25).
52 Euroopa Ühendus kirjutas Århusi konventsioonile alla ning see kiideti seejärel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT L 124, lk 1). Sellest tulenevalt on institutsioonid selle konventsiooniga seotud ning see on ülimuslik ühenduse teisese õiguse aktide ees. Sellest järeldub, et määruse nr 1367/2006 kehtivust võib mõjutada asjaolu, et see on vastuolus Århusi konventsiooniga.
53 Kohtupraktika kohaselt saab liidu kohus kontrollida määruse sätte kehtivust rahvusvahelise lepingu alusel üksnes siis, kui rahvusvahelise lepingu laad ja ülesehitus seda ei välista ning kui lisaks sellele on lepingu sätted oma sisult tingimusteta ja piisavalt täpsed (Euroopa Kohtu 3. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑308/06: Intertanko jt, EKL 2008, lk I‑4057, punkt 45, ja 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6513, punkt 110).
54 Kuid juhul, kui ühendus on soovinud rakendada mingit konkreetset kohustust, mille ta on võtnud rahvusvahelise lepingu raames, või juhul, kui akt viitab sõnaselgelt sellise lepingu täpsetele sätetele, peab kohus kontrollima asjaomase akti õiguspärasust sellise lepingu sätete alusel (vt selle kohta Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingut puudutavas Euroopa Kohtu 23. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑149/96: Portugal vs. nõukogu, EKL 1999, lk I‑8395, punkt 49; 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑93/02 P: Biret International vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑10497, punkt 53, ja 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑377/02: Van Parys, EKL 2005, lk I‑1465, punkt 40; vt samuti selle kohta üldist tolli- ja kaubanduskokkulepet (edaspidi „GATT”) puudutavas Euroopa Kohtu 22. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 70/87: Fediol vs. komisjon, EKL 1989, lk 1781, punktid 19–22, ja 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑69/89: Nakajima vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑2069, punkt 31). Nii peab liidu kohtul olema võimalik kontrollida määruse õiguspärasust rahvusvahelise lepingu alusel, ilma et ta peaks eelnevalt kontrollima, kas eespool punktis 53 loetletud tingimused on täidetud, kui selle määruse eesmärk on täita rahvusvahelise lepinguga liidu institutsioonidele pandud kohustust.
55 Euroopa Kohus tuvastas nimelt eespool punktis 54 viidatud kohtuotsuses Nakajima vs. nõukogu (punkt 28), et hageja ei viidanud mitte GATT‑i dumpinguvastase koodeksi sätete vahetule õigusmõjule, vaid ta vaidlustas vastavalt EÜ artiklile 241 täiendavalt teatud määruse kehtivuse, viidates ühele EÜ artiklis 230 nimetatud õiguspärasuse kontrolli alustest, st asutamislepingu või selle rakendusnormi rikkumisele. Euroopa Kohus asus seisukohale, et määrus, mille kehtivuse hageja selle kohtuasja raames vaidlustas, oli võetud ühenduse rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks ning ühendus oli väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seetõttu kohustatud tagama GATT‑i sätete ja rakendusmeetmete järgimise (vt eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Nakajima vs. nõukogu, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 12. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑352/96: Itaalia vs. nõukogu, EKL 1998, lk I‑6937, punktid 20 ja 21).
56 GATT‑i ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepinguga seonduvates kohtuasjades välja kujundatud kohtupraktikat kohaldati ka 16. juuni 1998. aasta kohtuotsuses kohtuasjas C‑162/96: Racke (EKL 1998, lk I‑3655), mille raames Euroopa Kohus uuris ühe määruse kehtivust rahvusvahelise tavaõiguse alusel, kuivõrd ta asus seisukohale, et „õigussubjekt tugine[s] rahvusvahelise tavaõiguse alusreeglitele, et vaidlustada vaidlusaluse määruse kehtivus, mis võeti vastu nende reeglite alusel ning mis jättis ta ilma sooduskohtlemisest, millele tal oli õigus koostöölepingu alusel” (eespool viidatud kohtuotsus Racke, punkt 48).
57 Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et nii nagu kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Nakajima vs. nõukogu (punkt 28), vaidlustavad hagejad ka käesoleval juhul ning vastavalt EÜ artiklile 241 täiendavalt määruse nr 1367/2006 ühe sätte kehtivuse Århusi konventsiooni alusel.
58 Teiseks tuleb tuvastada, et määrus nr 1367/2006 võeti vastu selleks, et täita liidu rahvusvahelisi kohustusi, mis tulenevad Århusi konventsiooni artikli 9 lõikest 3. Nimelt tuleneb määruse nr 1367/2006 artikli 1 lõike 1 punktist d, et selle määruse eesmärk on aidata kaasa Århusi konventsioonist tulenevate kohustuste rakendamisele, tagades eelkõige „keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise võimaluse ühenduse tasandil käesolevas määruses sätestatud tingimustel”. Lisaks sellele viitab määruse nr 1367/2006 põhjendus 18 sõnaselgelt Århusi konventsiooni artikli 9 lõikele 3. Pealegi tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõikega 3 pannakse kohustused ning määruse nr 1367/2006 eesmärk on viia ellu Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 3 sätestatut liidu institutsioone puudutavas osas (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑240/09: Lesoochranárske zoskupenie, EKL 2011, lk I‑1255, punktid 39 ja 40).
59 Sellest tulenevalt on vajalik uurida selle sätte kehtivust, mille õigusvastasusele hagejad Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 3 alusel viitasid; see tähendab, et tuleb välja selgitada, kas Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 3 kasutatud mõistet „tegevus” saab tõlgendada nii, et see hõlmab üksnes „üksikmee[tmeid]”.
60 Selles osas tuleb meenutada, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3 sätestab:
„Lisaks lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetlustele ning ilma et see piiraks lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetluste kohaldamist tagab konventsiooniosaline siseriiklike õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega.”
61 Kohe alustuseks tuleb märkida, et komisjon väidab oma kostja vastuses ja vasturepliigis, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3 ei ole käesoleva kohtuasja suhtes kohaldatav, sest ta toimis määrust nr 149/2008 vastu võttes seadusandjana.
62 Liidu institutsioonide aktid, mis on vastu võetud nende seadusandlikku pädevust kasutades, ei kuulu tõepoolest Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 3 ja määruse nr 1367/2006 artikli 10 kohaldamisalasse.
63 Nimelt peetakse Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 3 silmas avaliku võimu organi tegevust ning Århusi konventsiooni artikli 2 lõikest 2 tuleneb, et konventsiooni artikli 9 lõikes 3 kasutatud mõiste „avaliku võimu organ” ei hõlma kohut ega seadusandjat.
64 Lisaks sellele algatatakse määruse nr 1367/2006 artiklis 10 ette nähtud vaidemenetlus üksnes selliste haldusaktide puhul, mis on määratletud sama määruse artikli 2 lõike 1 punktis g kui „keskkonnaõiguse koha[sed] üksikmee[tmed], mille on võtnud [liidu] institutsioon või organ ning millel on õiguslikult siduv ja väline mõju”. Määruse artikli 2 lõike 1 punktis c on sätestatud, et „[liidu] institutsioon või organ” on ametiasutus, organ, asutus või agentuur, mis on loodud asutamislepinguga või selle alusel, välja arvatud need, mis tegutsevad õigusemõistjana või seadusandjana.
65 Käesoleval juhul ei toiminud komisjon aga siiski määrust nr 149/2008 vastu võttes seadusandjana. Arvestades sätetega, mille alusel see määrus vastu võeti, toimis ta täidesaatva pädevuse alusel.
66 Nimelt muudeti määrusega nr 149/2008 määrust nr 396/2005, lisades sinna II, III ja IV lisa. Komisjon võttis selle määruse vastu määruse nr 396/2006 artikli 5 lõike 1, artikli 16 lõike 1, artikli 21 lõike 1 ja artikli 22 lõike 1 alusel, mis näevad ette menetluse, mida kohaldatakse kõnealuste lisade kehtestamiseks.
67 Neist sätetest nähtub, et määruse nr 396/2005 II, III ja IV lisa tuli vastu võtta selle määruse artikli 45 lõikes 2 ette nähtud menetluse alusel. Viimati nimetatud säte viitab nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124), artiklitele 5 ja 7.
68 Kesk- ja Ida-Euroopa Regionaalse Keskkonnakeskuse koostatud Århusi konventsiooni kohaldamise juhised toetavad järeldust, mille kohaselt ei toiminud komisjon määrust nr 149/2008 vastu võttes seadusandjana. Nendel juhistel ei ole küll õigusjõudu, kuid miski ei keela Üldkohtul neid Århusi konventsiooni artikli 2 lõike 2 tõlgendamisel arvesse võtta.
69 Nii on nendes juhistes (lk 42) sedastatud, et „komisjoni ei käsitata kohtu ega seadusandjana” Århusi konventsiooni artikli 2 lõike 2 tähenduses. Teda käsitatakse avaliku võimu organina Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 3 tähenduses.
70 Eelnevast tuleneb, et ei saa nõustuda komisjoni argumentidega, mille kohaselt Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3 ei ole kohaldatav seetõttu, et komisjon toimis määrust nr 149/2008 vastu võttes seadusandjana.
71 Seega tuleb uurida, kas Århusi konventsiooni alusel on kehtiv määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõige 1, millega piiratakse mõistet „tegevus” nii, et see hõlmab üksnes „haldusakt[e]”, mis on sama määruse artikli 2 lõike 1 punktis g määratletud kui „üksikmee[tmed]”.
72 Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 3 kasutatud mõistet „tegevus” ei ole selles konventsioonis määratletud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb rahvusvahelist lepingut tõlgendada, lähtudes selle sõnastusest ning arvestades ka selle eesmärke. 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 31 ja 21. märtsi 1986. aasta riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 31, mis väljendavad selles osas rahvusvahelist üldist tavaõigust, täpsustavad selle kohta, et lepingut tuleb tõlgendada heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist (vt Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I‑403, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Kõigepealt tuleb meenutada Århusi konventsiooni eesmärke.
74 Århusi konventsiooni põhjenduste 6 ja 8 kohaselt tõdevad selle koostajad, „et inimese heaoluks ning selleks, et tagada põhilised inimõigused, sh õigus elada, on oluline keskkonda piisavalt kaitsta” ning „et selle õiguse elluviimiseks ja nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb teha info kõigile kättesaadavaks ning anda igaühele õigus osaleda keskkonnaasjade otsustamises ja õigus pöörduda neis asjus kohtusse, ning samas tunnistades, et inimesed võivad vajada oma õiguste teostamiseks abi”. Lisaks tuleneb Århusi konventsiooni põhjendusest 9, et „üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises ning teabe saamise tõhustamine parandab otsuste kvaliteeti ja kiirendab nende täitmist, suurendab üldsuse keskkonnateadlikkust ning annab talle võimaluse väljendada muret keskkonna pärast ja võimaldab avaliku võimu organitel seda asjakohaselt arvestada”.
75 Lisaks on Århusi konventsiooni artiklis 1 „Eesmärk” sätestatud: „[e]t kaitsta praeguste ja tulevaste põlvkondade õigust elada keskkonnas, mis vastab nende tervise ja heaolu vajadustele, teeb konventsiooniosaline keskkonnainfo üldkättesaadavaks, kaasab üldsuse keskkonnaasjade otsustamisse ning võimaldab konventsiooni kohaselt pöörduda neis asjus kohtusse”.
76 Tuleb asuda seisukohale, et üksnes üksikmeetmetega seonduv vaidemenetlus oleks äärmiselt piiratud ulatusega, sest keskkonna valdkonnas võetakse vastu peamiselt üldakte. Kuid arvestades Århusi konventsiooni eesmärki ja eset, ei ole selline piiratus õigustatud.
77 Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 3 sõnastuse kohta tuleb märkida, et selles jäetakse Århusi konventsiooni osalistele teatav kaalutlusruum seoses nende isikute määratlemisega, kes võivad algatada haldus‑ või kohtumenetluse ning seoses menetluse laadiga (haldus‑ või kohtumenetlus). Nimelt näeb see säte ette, et üksnes „siseriiklike õigusaktide nõuetele vastava[tel] üldsuse esindaja[tel], juhul kui need nõuded on sätestatud, [on] juurdepää[s] kohtulikule või haldusmenetlusele”. Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 3 sõnastus ei jäta aga samasugust kaalutlusruumi seoses sellise „tegevuse” määratlusega, mida saab vaidlustada. Seega ei ole mingit põhjust tõlgendada Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 3 kasutatud mõistet „tegevus” nii, et see hõlmab üksnes üksikakte.
78 Lõpuks tuleb Århusi konventsiooni teiste sätete sõnastuse kohta märkida, et selle konventsiooni artikli 2 lõike 2 kohaselt „ei hõlma” mõiste „avaliku võimu organ” „kohut ega seadusandjat”. Nii võib kohtu või seadusandjana tegutseva liidu institutsiooni või organi vastu võetud akte käsitada Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 3 kasutatud mõiste „tegevus” alt välja jäävatena. Selline välistamine ei võimalda aga piirata Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 3 kasutatud mõistet „tegevus” nii, et see hõlmab üksnes üksikmeetmeid. Nimelt ei esine vastastikust seost üldaktide ja nende aktide vahel, mille võtab vastu kohtu või seadusandjana tegutsev avaliku võimu organ. Üldaktid ei ole tingimata aktid, mille avaliku võimu organ võtab vastu kohtu või seadusandjana tegutsedes.
79 Seetõttu ei saa Århusi konventsiooni artikli 9 lõiget 3 tõlgendada nii, et see käsitleb üksnes üksikmeetmeid.
80 Seda järeldust ei lükka ümber nõukogu kohtuistungil esitatud argument, mille kohaselt mõiste „haldusakt” piiramine nii, et see hõlmab üksnes üksikmeetmeid, on õigustatud, arvestades EÜ artiklis 230 kehtestatud tingimusi. Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 1367/2006 artikli 12 lõike 1 kohaselt võib vastavalt selle määruse artiklile 10 vaide esitanud vabaühendus algatada menetluse Euroopa Kohtus kooskõlas asutamislepingu asjakohaste sätetega ja seega kooskõlas EÜ artikliga 230. Olenemata sellest, milline on selle meetme ulatus, millega seoses algatati määruse nr 1367/2006 artiklis 10 ette nähtud vaidemenetlus, peavad Euroopa Liidu kohtusse esitatava hagi korral igal juhul olema täidetud EÜ artiklis 230 ette nähtud vastuvõetavuse tingimused.
81 Lisaks on EÜ artiklis 230 ette nähtud tingimused ja eeskätt tingimus, mille kohaselt vaidlustatud akt peab hagejat otseselt ja isiklikult puudutama, kohaldatavad ka üksikmeetmete suhtes, mille adressaat hageja ei ole. Vabaühendus, mis vastab määruse nr 1367/2006 artiklis 11 kehtestatud tingimustele, ei ole seega tingimata üksikmeetmest otseselt ja isiklikult puudutatud. Vastupidi nõukogu väidetele ei võimalda mõiste „tegevus” piiramine nii, et see hõlmab üksnes üksikakte, tagada, et on täidetud EÜ artiklis 230 ette nähtud tingimus, mille kohaselt vaidlustatud akt peab hagejat otseselt ja isiklikult puudutama.
82 Seega tuleb tagasi lükata nõukogu argument, mille kohaselt mõiste „haldusakt” piiramine nii, et see hõlmab üksnes üksikmeetmeid, on EÜ artiklis 230 ette nähtud tingimusi arvestades õigustatud.
83 Eelnevast järeldub, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõiget 3 ei saa tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas üksnes üksikmeetmeid. Sellest lähtuvalt on määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõige 1, kuivõrd sellega piiratakse Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 3 kasutatud mõistet „tegevus” nii, et see hõlmab üksnes „haldusakt[e]”, mis on määruse artikli 2 lõike 1 punktis g määratletud kui „üksikmee[tmed]”, vastuolus Århusi konventsiooni artikli 9 lõikega 3.
84 Eelnevast tulenevalt tuleb määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõike 1 koostoimes sama määruse artikli 2 lõike 1 punktiga g peale esitatud õigusvastasuse väide vastu võtta ning sellest tulenevalt vastu võtta ka teine väide. Järelikult tuleb vaidlustatud otsused tühistada.
Kohtukulud
85 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt hagejate nõudele välja mõista komisjonilt.
86 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad liikmesriigid ja institutsioonid menetlusse astumisel ise oma kohtukulud. Seega kannavad Poola Vabariik ja nõukogu ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 1. juuli 2008. aasta otsused, millega jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata vaided, milles Stichting Natuur en Milieu ja Pesticide Action Network Europe palusid komisjonil uuesti läbi vaadata oma 29. jaanuari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 149/2008, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 396/2005, lisades sellele II, III ja IV lisa, milles sätestatakse jääkide piirnormid kõnealuse määruse I lisasse kantud toodete jaoks.
2. Mõista Stichting Natuur en Milieu ja Pesticide Action Network Europe’i kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
3. Jätta Poola vabariigi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud nende endi kanda.
Dittrich | Wiszniewska-Białecka | Prek |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. juunil 2012 Luxembourgis.
Allkirjad